ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda laiendatud koosseisus)
5. juuli 2023(*)(i)
Avalik teenistus – Ajutised teenistujad – Töölevõtmine – Teenistusleping – Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkt b – Kandidatuuri tagasilükkamine – Edutamine – Uue palgaastme või ‑järgu kindlaksmääramine – Uus leping – Lepingu lõppemine – Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 teine lõik ja artikli 10 lõige 3 – Õigusnormi rikkumine – Võrdne kohtlemine – Tühistamishagi – Vastuvõetavus
Kohtuasjas T‑223/21,
SE, esindaja: advokaat L. Levi,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: T. Bohr, L. Vernier ja I. Melo Sampaio,
kostja,
ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president R. da Silva Passos, kohtunikud S. Gervasoni, N. Półtorak (ettekandja), I. Reine ja T. Pynnä,
kohtusekretär: ametnik P. Cullen,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 19. jaanuari 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja SE palub ELTL artikli 270 alusel esitatud hagis esiteks tühistada Euroopa Komisjoni 4. augusti 2020. aasta otsus, millega lükati tagasi tema kandidatuur vabale ametikohale, mis avaldati viitega COM/2020/1474 (edaspidi „kandidatuuri tagasilükkamise otsus“), ja 28. oktoobri 2020. aasta vastus tema poolt Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 90 lõike 1 alusel esitatud taotlusele, mis puudutas tema kvalifitseerumist edutamisele, uue palgaastme ja ‑järgu kindlaksmääramist ja teisele ametikohale määramist, ning teiseks hüvitada talle nende otsustega väidetavalt tekitatud kahju.
Vaidluse taust
2 Hageja asus 16. mail 2018 Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused“) artikli 2 punkti b alusel kolmeks aastaks komisjoni teenistusse ajutise teenistujana palgaastmel AST 3 (edaspidi „esialgne leping“). Esialgset lepingut pikendati 18. jaanuari 2021. aasta lepingulisaga kaheaastaseks ajavahemikuks, mis lõppes 15. mail 2023.
3 Hageja määrati alates teenistusse võtmise kuupäevast kuni 30. juunini 2018 [konfidentsiaalne](1) osakonda [konfidentsiaalne] ametikohale. [Konfidentsiaalne] peadirektoraadi ümberkorraldamise tõttu viidi ta 1. juulil 2018 üle samasse osakonda [konfidentsiaalne] ametikohale.
4 Hageja osakonnas vabanes 1. aprillil 2020 administraatori tegevusüksuse (AD) alaline ametikoht. Hageja kandideeris sellele ametikohale, mis avati kandideerimiseks vaba ametikoha teatega COM/2020/816.
5 Hageja osakonna juhataja teatas 15. mail 2020 hagejale, et personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraat esitas tema kandidatuurile vastuväite põhjendusel, et teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu kohaselt saab temasugusel ajutisel teenistujal, kes on tööle võetud teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel, olla teenistuskäigu jooksul ainult üks seda liiki leping.
6 Hageja esitas 29. juunil 2020 personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel taotluse (edaspidi „29. juuni 2020. aasta taotlus“), et administratsioon võtaks lõpliku seisukoha muu hulgas küsimuses, kas hageja kvalifitseerub edutamisele, uue palgaastme ja ‑järgu kindlaksmääramisele või kõrgema palgaastmega ametikohale määramisele ning kas ta võib kandideerida ja kas teda saab komisjonis määrata teistele ajutise teenistuja ametikohtadele.
7 Hageja esitas 10. juulil 2020 kandideerimisavalduse teisele tegevusüksuse AD alalisele ametikohale, mis oli vabanenud tema osakonnas ja mille kohta avaldati vaba ametikoha teade COM/2020/1474 (edaspidi „vaidlusalune ametikoht“).
8 Hageja osakonna juhataja koostas 24. juulil 2020 teatise, milles tegi ettepaneku, et võttes arvesse asjaolu, et ükski sobiv sise- või väliskandidaat ei olnud kandideerinud, võetaks vaidlusalusele ametikohale tööle hageja.
9 Hageja osakonna juhataja andis 29. juulil 2020 hagejale suuliselt teada, et personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraat on vastu tema kandidatuurile vaidlusalusele ametikohale, kuna hageja on teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutine teenistuja.
10 Kuna hageja nime sisestamisel tehti viga, saadeti teade, millega hageja kandidatuur vaidlusalusele ametikohale tagasi lükati, komisjoni personalihalduse infosüsteemi „SysPer 2“ kaudu 4. augustil 2020 valele e‑posti aadressile. Selle otsuse koopia edastati hagejale 4. märtsi 2021. aasta e‑kirjaga.
11 Pärast seda, kui hageja oli palunud teavet oma kandideerimisavalduse käigu kohta, teatas personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi osakonna juhataja asetäitja talle 10. septembril 2020 e‑kirjaga, et „komisjoni ajutisel teenistujal ei ole oma teenistuskäigu jooksul võimalik sõlmida teist lepingut komisjoni ajutise teenistujana“, ning palus tal ära oodata teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse otsuse 29. juuni 2020. aasta taotluse kohta.
12 Hageja sai 15. septembril 2020 teada, et vaidlusalusel ametikohal oli tööle asunud teine isik.
13 Hageja esitas 16. septembril 2020 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse, et vaidlustada tema kandidatuuri tagasilükkamise otsus (edaspidi „kaebus R/440/20“).
14 Hageja sai 28. oktoobril 2020 administratsioonilt vastuse 29. juuni 2020. aasta taotlusele (edaspidi „28. oktoobri 2020. aasta vastus“).
15 Hageja esitas 2. novembril 2020 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel 28. oktoobri 2020. aasta vastuse peale kaebuse (edaspidi „kaebus R/507/20“).
16 Hageja esitas 3. novembril 2020 kaebuse R/440/20 täiendamiseks seisukohti ja väiteid.
17 Administratsioon jättis 18. jaanuari 2021. aasta otsusega kaebuse R/440/20 rahuldamata (edaspidi „kaebuse R/440/20 rahuldamata jätmise otsus“).
18 Hageja pöördus 19. jaanuaril 2021 pärast seda, kui ta oli saanud teada kaebuse R/440/20 rahuldamata jätmise otsusest, komisjoni vaidluste lahendamise organisse, et viimane osaleks kaebuse R/507/20 menetluses ja veenduks, et komisjon analüüsib nõuetekohaselt peamisi tõstatatud küsimusi.
19 Komisjon tegi 3. märtsil 2021 otsuse tunnistada kaebus R/507/20 vastuvõetamatuks, kuid teise võimalusena analüüsis ta siiski mõnda hageja argumenti (edaspidi „kaebuse R/507/20 rahuldamata jätmise otsus“).
Poolte nõuded
20 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada kandidatuuri tagasilükkamise otsus;
– tühistada 28. oktoobri 2020. aasta vastus;
– tühistada vajalikus ulatuses kaebuse R/440/20 rahuldamata jätmise otsus ja kaebuse R/507/20 rahuldamata jätmise otsus;
– mõista komisjonilt välja hüvitis varalise kahju eest, mis talle tekitati sellega, et ta kaotas võimaluse, et ta nimetatakse või määratakse vaidlusalusele ametikohale alates 1. septembrist 2020;
– mõista komisjonilt välja hüvitis varalise kahju eest, mis on hinnanguliselt 24 245 eurot ja mis hagejale tekitati sellega, et ta kaotas võimaluse saada edutatud alates 16. maist 2020;
– mõista komisjonilt välja hüvitis varalise kahju eest, mis tal tekkis, kuna ta kaotas võimaluse saada alaliseks ametnikuks sellistel sisekonkurssidel osalemisega, mis on mõeldud teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel AD tasemele tööle võetud ajutistele teenistujatele;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
21 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– jätta hagi igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Vaidluse ese
22 Hageja palub Üldkohtul lisaks kandidatuuri tagasilükkamise otsuse ja 28. oktoobri 2020. aasta vastuse tühistamisele tühistada vajalikus ulatuses ka kaebuste R/440/20 ja R/507/20 rahuldamata jätmise otsused.
23 Selle kohta tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toovad tühistamisnõuded, mis vormiliselt on esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale, kaasa Üldkohtu poole pöördumise otsuse suhtes, mille peale kaebus esitati, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusel kui niisugusel ei ole iseseisvat sisu (vt 5. juuni 2019. aasta kohtuotsus Bernaldo de Quirós vs. komisjon, T‑273/18, ei avaldata, EU:T:2019:371, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).
24 Igasugune kaebuse rahuldamata jätmise otsus, olgu see siis sõnaselge või vaikimisi, nimelt üksnes kinnitab akti või tegevusetust, mida kaebuse esitaja vaidlustab, ning seda ei saa eraldiseisvalt omakorda vaidlustada, mistõttu tuleb iseseisva sisuta otsuse suhtes esitatud nõudeid käsitleda nii, nagu need oleks esitatud esialgse akti suhtes (12. septembri 2019. aasta kohtuotsus XI vs. komisjon, T‑528/18, ei avaldata, EU:T:2019:594, punkt 20).
25 Sellegipoolest ei pruugi kaebust sõnaselgelt tagasilükkav otsus oma sisust tulenevalt olla hageja poolt vaidlustatud meedet pelgalt kinnitav. Nii on juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusega on hageja olukord uute õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjal uuesti läbi vaadatud või kui see muudab või täiendab esialgset otsust. Niisugustel juhtudel on kaebuse rahuldamata jätmise otsus selline akt, mille üle teostab kohus kontrolli, võttes seda arvesse vaidlustatud akti õiguspärasuse hindamisel või käsitledes seda huve kahjustava aktina, mis asendab viimati nimetatut (vt selle kohta 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus XI vs. komisjon, T‑528/18, ei avaldata, EU:T:2019:594, punkt 21).
26 Mis esiteks puudutab nõuet tühistada kandidatuuri tagasilükkamise otsus, siis tuleb märkida, et kaebuse R/440/20 rahuldamata jätmise otsus kinnitab komisjoni keeldumist lugeda hageja kandidatuur vaidlusalusele ametikohale kvalifitseeruvaks ja täpsustab selle keeldumise põhjuseid. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et käesoleva hagi eesmärk on esitada Üldkohtule nõue tühistada kandidatuuri tagasilükkamise otsus, mille õiguspärasuse analüüsimisel tuleb arvesse võtta kaebuse R/440/20 rahuldamata jätmise otsuses sisalduvaid põhjendusi.
27 Teiseks tuleb 28. oktoobri 2020. aasta vastuse tühistamise nõuete kohta märkida, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata kaebuse R/507/20, kuid ta analüüsib selles vastuses siiski teise võimalusena argumente, mille hageja esitas 28. oktoobri 2020. aasta vastuse vastu. Neil põhjustel tuleb 28. oktoobri 2020. aasta vastuse õiguspärasuse hindamisel eespool punktis 25 viidatud kohtupraktika tähenduses neid põhjendusi arvesse võtta.
Kandidatuuri tagasilükkamise otsuse tühistamise nõue
Vastuvõetavus
28 Tuleb meenutada, et komisjon väitis Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel, et kõnealused nõuded on vastuvõetamatud, öeldes sisuliselt, et hagejal puudub põhjendatud huvi kandidatuuri tagasilükkamise otsuse tühistamise vastu.
29 Tuleb siiski täpsustada, et kohtuistungil märkis komisjon, et ta loobub oma nõuetest kandidatuuri tagasilükkamise otsuse tühistamise nõuete vastuvõetamatuse kohta; selle kohta tehti märge kohtuistungi protokolli.
Sisulised küsimused
30 Kandidatuuri tagasilükkamise otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitab hageja neli väidet, millest esimene puudutab otsuse teatavaks tegemata jätmist ja põhistuse puudumist, teine teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu ja artikli 10 lõike 3 väära tõlgendamist ning nende artiklite rikkumist, kolmas väljakujunenud haldustava järgimata jätmist, ebavõrdset kohtlemist ja vanuse alusel diskrimineerimist ning neljas läbipaistvuse puudumist, õiguse olla ära kuulatud ja õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumist.
– Esimene väide, mis tuleneb kandidatuuri tagasilükkamise otsusest teatamata jätmisest ja põhistuse puudumisest
31 Hageja väidab, et ta ei ole kunagi saanud ametlikku teadet tema vaidlusalusele ametikohale esitatud kandideerimisavalduse edasise käigu kohta, mistõttu on rikutud personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus ette nähtud kohustust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõtet. Tema sõnul sai ta oma kandidatuuri tagasilükkamisest teada alles 15. septembril 2020, kui vaidlusalusele ametikohale asus teine isik teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel teenistusse võetud ajutise teenistujana. Seega ei saa asuda seisukohale, et kaebuse R/440/20 rahuldamata jätmise otsusega heastati kandidatuuri tagasilükkamise otsuse põhistuse puudumine.
32 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
33 Kõigepealt tuleb tõdeda, et hageja väidab sisuliselt, et kandidatuuri tagasilükkamise otsuse põhjendusi ei edastatud talle seetõttu, et sellest otsusest teatati vääralt. Sellega soovib ta seega tõendada, et komisjon rikkus põhjendamiskohustust.
34 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus sätestatud põhjendamiskohustuse – mis üksnes kordab ELTL artikli 296 teises lõigus sätestatud üldist kohustust – eesmärk ühelt poolt anda huvitatud isikule piisav selgitus, võimaldamaks isikul hinnata tema huve kahjustava meetme põhjendatust ja Üldkohtule hagi esitamise otstarbekust, ning teiselt poolt võimaldada Üldkohtul kontrollida selle meetme õiguspärasust (vt 16. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus ZV vs. komisjon, T‑684/18, ei avaldata, EU:T:2019:748, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Põhistuse piisavuse hindamisel tuleb arvesse võtta juhtumi konkreetseid asjaolusid, eelkõige akti sisu, esitatud põhjenduste laadi ning huvi, mis võib olla akti adressaatidel selgituste saamiseks (9. juuli 2019. aasta kohtuotsus VY vs. komisjon, T‑253/18, ei avaldata, EU:T:2019:488, punkt 49). Eelkõige on otsus piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud asjasse puutuvale ametnikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (29. septembri 2005. aasta kohtuotsus Napoli Buzzanca vs. komisjon, T‑218/02, EU:T:2005:343, punkt 64).
36 Tuleb meenutada, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus ei pea põhjendama kandidatuuri tagasilükkamise otsuseid. Küll aga on kõnealune asutus kohustatud põhjendama otsust, millega jäetakse rahuldamata kandidaadi poolt personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebus, kuna eeldatakse, et selle otsuse põhjendused langevad kokku selle otsuse põhjendustega, mille peale kaebus esitati (vt 9. juuli 2019. aasta kohtuotsus VY vs. komisjon, T‑253/18, ei avaldata, EU:T:2019:488, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Hageja väidab, et ta ei ole kunagi saanud SysPer 2 vahendusel personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi 5. kontode haldamise keskuse osakonnalt teadet, milles talle oleks teatatud, et ta ei kvalifitseeru vaidlusalusele ametikohale. Ka juhul, kui eeldada, et ta on sellise teate saanud, ei oleks selle sisu piisav, et hagejat nõuetekohaselt teavitada.
38 Sellega seoses tuleb märkida, et toimikust nähtub, et komisjon möönis, et ta tegi vea kandidatuuri tagasilükkamise otsuse adressaadi sisestamisel süsteemi SysPer 2. Kuigi teade saadeti 4. augustil 2020, ei jõudnud see sel kuupäeval hagejani, kuna see edastati talle alles 4. märtsil 2021.
39 Neil asjaoludel tuleb võtta seisukoht küsimuses, kas kandidatuuri tagasilükkamise otsusest hilinenult teatamisest hoolimata oli hagejal võimalik mõista põhjuseid, miks komisjon leidis, et tema kandidatuur ei kvalifitseeru vaidlusalusele ametikohale.
40 Esiteks tuleb märkida, et hageja osakonna juhataja teatas talle 29. juulil 2020 suuliselt, et personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraat või teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus oli esitanud vastuväited tema nimetamisele vaidlusalusele ametikohale, kuna ta oli teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutine teenistuja.
41 Teiseks sai hageja 10. septembril 2020 pärast seda, kui ta oli küsinud teavet oma kandideerimisavalduse käigu kohta, personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadilt lühikese teate tema kandidatuuri kohta vaidlusalusele ametikohale (edaspidi „10. septembri 2020. aasta e‑kiri“). Selles selgitati hagejale eelkõige, et „komisjoni ajutisel teenistujal ei ole oma teenistuskäigu jooksul võimalik sõlmida teist lepingut komisjoni ajutise teenistujana“.
42 Kolmandaks sai hageja – nagu ta hagiavalduses möönab – oma kandidatuuri tagasilükkamisest teada 15. septembril 2020, kui talle sai teatavaks, et vaidlusalusel ametikohal oli tööle asunud teine isik.
43 Eeltoodut arvestades oli hagejale tema taotluse rahuldamata jätmise otsuse tegemise kontekst eespool punktis 35 viidatud kohtupraktika tähenduses teada selle otsuse olemasolust teadlikuks saamise ajaks, st hiljemalt 15. septembril 2020.
44 Täpsemalt sisaldab 10. septembri 2020. aasta e-kiri põhjendust, mis on siiski täpne ja üksikasjalik, ning selgitab põhjust, mis takistab hagejal vaidlusalusele ametikohale kandideerida, ehk seda, et ta ei saa komisjonis sõlmida teist ajutise teenistuja lepingut teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel.
45 Asjaolu, et hagejal oli võimalik kaebuses R/440/20 vaidlustada komisjoni poolt teenistustingimuste artikli 8 teisele lõigule antud tõlgendus, näitab, et ta sai aru, et tema kandidatuuri tagasilükkamise põhjus oli seotud tema staatusega ajutise teenistujana, kes on tööle võetud teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel.
46 Viimaks, kuna kandidatuuri tagasilükkamise otsust ei pea vastavalt eespool punktis 36 viidatud kohtupraktikale tingimata põhjendama, siis piisab põhjenduse puudumist käsitlevate hageja argumentide tagasilükkamiseks sellest, kui tõdeda, et komisjon võttis 18. jaanuaril 2021 vastu sõnaselge otsuse kaebuse R/440/20 tagasilükkamise kohta ning et selles otsuses andis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus hagejale teabe, millest piisas kandidatuuri tagasilükkamise otsuse põhjendatuse hindamiseks ja hagejal selle õiguspärasuse vaidlustamiseks. Samamoodi võimaldab kaebuse R/440/20 rahuldamata jätmise otsuses sisalduv põhistus Üldkohtul kontrollida kandidatuuri tagasilükkamise otsuse õiguspärasust.
47 Mis puudutab hageja väidet, et 10. septembri 2020. aasta e‑kirja koostaja ei olnud pädev tegema kandidatuuri tagasilükkamise otsust, siis tuleb märkida, et see e‑kiri ei ole kandidatuuri tagasilükkamise otsus, vaid kinnitab ja selgitab kandidatuuri tagasilükkamise otsuse põhjusi. Samuti tuleb arvesse võtta hagejale teada olevat konteksti, mis võimaldas tal – nagu on tõdetud eespool punktis 43 – mõista tema suhtes võetud meetme sisu. Seega tuleb tõdeda, et see argument ei ole põhistuse piisavuse hindamisel asjakohane.
48 Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata.
– Teine väide, et teenistustingimuste artikli 8 teist lõiku ja artikli 10 lõiget 3 on valesti tõlgendatud
49 Hageja väidab, et komisjon rikkus teenistustingimuste artikli 8 teist lõiku, kui ta leidis, et hageja kui teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutine teenistuja ei saanud sõlmida komisjonis teist ajutise teenistuja lepingut teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel.
50 Hageja väidab selle kohta sisuliselt, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei tulene ühestki teenistustingimuste sättest, et komisjoni ajutisel teenistujal, kes on tööle võetud teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel, ei ole teenistuskäigu jooksul võimalik ajutise teenistujana sõlmida teist lepingut. Täpsemalt ei tulene teenistustingimuste artikli 8 teisest lõigust, et teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutine teenistuja saab sellel alusel sõlmida ainult ühe ajutise teenistuja lepingu.
51 Hageja lisab, et isegi kui oletada, et teenistustingimuste artikli 8 teine lõik piirab ühel või teisel viisil lepingute arvu esialgse töölevõtmise ajal, ei ole see artikkel kohaldatav, kuna teenistuja saab vastavalt teenistustingimuste artikli 10 lõikele 3 alati nimetada uuele ametikohale, sealhulgas kõrgemale palgaastmele, lepingu muutmise teel ja seega ilma uue lepingu sõlmimiseta.
52 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
53 Komisjon väidab, et vaidlusalune ametikoht oli alaline ametikoht, mis võis ajutiste teenistujate puhul olla avatud üksnes teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutistele teenistujatele, välistades teised ajutiste teenistujate kategooriad. Kuna aga hageja oli juba teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutine teenistuja, ei saanud ta tulenevalt teenistustingimuste artikli 8 teisest lõigust sõlmida komisjonis samal alusel teist ajutise teenistuja lepingut. Lisaks oleks hageja olnud võimalik sellel ametikohal teenistusse võtta vaid siis, kui see ei oleks eeldanud uue lepingu sõlmimist.
54 Kõigepealt tuleb märkida, et ajal, mil hageja esitas avalduse vaidlusalusele ametikohale kandideerimiseks, täitis ta oma tööülesandeid ajutise teenistujana palgaastmel AST 3, kes võeti tööle teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel esialgu kolmeks aastaks, enne kui seda tähtaega pikendati kaheaastase ajavahemiku võtta, mis pidi lõppema 2023. aasta mais. Seega esitas hageja esialgse lepingu kehtivuse ajal oma kandidatuuri vaidlusalusele ametikohale, mis vastab vabale alalisele administraatori ametikohale selles talituses, kus ta kandideerimisavalduse esitamise ajal töötas.
55 Kandidatuuri tagasilükkamise otsuses leidis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus, et hageja ei kvalifitseeru kandideerima vaidlusalusele ametikohale, kuna tema töölevõtmine sellele ametikohale eeldas teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel uue ajutise teenistuja lepingu sõlmimist, mis komisjoni arvates oleks olnud vastuolus teenistustingimuste artikli 8 teise lõiguga. Seega tugineb komisjon oma otsuses üksnes tõlgendusele, mille ta on andnud teenistustingimuste artikli 8 teisele lõigule.
56 Hageja vaidleb sellele tõlgendusele vastu ja väidab, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et teenistustingimuste artikli 8 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutine teenistuja, kelle esialgne leping on sarnaselt hageja lepingule kehtiv, võib teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel sõlmida teise ajutise teenistuja lepingu.
57 Tuleb meelde tuletada, et teenistustingimuste artikli 1a lõikest 1 koostoimes artiklitega 2–5 tuleneb, et üldjuhul täidetakse institutsioonide koosseisulised ametikohad ametnikega ja seega saavad muud teenistujad nendel ametikohtadel töötada vaid erandjuhtudel (vt 13. juuli 2022. aasta kohtuotsus TL vs. komisjon, T‑438/21, ei avaldata, EU:T:2022:455, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Seega, kuigi teenistustingimuste artikli 2 punktis b on sõnaselgelt ette nähtud, et ajutisi töötajaid võib võtta koosseisulistele ametikohtadele, on nendes samuti täpsustatud, et seda võib teha vaid ajutiselt. Lisaks tuleneb teenistustingimuste käesoleva vaidluse suhtes kohaldatava redaktsiooni artikli 8 teisest lõigust, et artikli 2 punktis b või d nimetatud teenistujaid ei võeta tööle kauemaks kui neljaks aastaks, kuid neid võib tööle võtta ka mis tahes lühemaks ajaks, ning nende lepinguid võib pikendada ainult üks kord ja maksimaalselt kaheks aastaks, kui pikendamise võimalus on esialgses lepingus ette nähtud, ja kõnealuses lepingus sätestatud tähtaegade piires. Selle tähtaja lõppedes ei saa nad enam töötada ajutiste teenistujatena nende sätete alusel. Lepingu lõppemisel võib sellised teenistujad nimetada institutsioonide koosseisulistele ametikohtadele ainult siis, kui nad nimetatakse ametnikeks vastavalt personalieeskirjadele.
59 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb Euroopa Liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta nii selle sõnastust kui ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on. Samuti võib liidu õiguse sätte tõlgendamiseks olulist teavet sisaldada selle kujunemislugu (vt 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus LR vs. EIP, T‑529/20, EU:T:2022:523, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Mis esimesena puudutab teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu grammatilist tõlgendust, mis on ära toodud eespool punktis 58, siis tuleb kõigepealt märkida, et see artikkel ei näe ette ühtegi sõnaselget piirangut teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutise teenistuja nende lepingute arvule, mille ta võib sõlmida teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutise töötaja kogu kumulatiivse teenistusaja jooksul, milleks selles artiklis on määratud kuus aastat. Lisaks viitab teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu ingliskeelne versioon mitmele teenistuslepingule, mitte üheleainsale lepingule, kui tegemist on teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutise teenistujaga. Nii on selles versioonis väljendite „[t]heir contrats may be renewed“ ja „[o]n the expiry of their contracts“ puhul sõnaselgelt kasutatud mitmust.
61 Komisjoni sõnul tuleneb teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu grammatilisest tõlgendusest, eelkõige väljendite „selle tähtaja lõppedes“ ja „lepingute lõppemisel“ kasutamisest siiski, et liidu seadusandja soovis takistada seda, et teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutine teenistuja võib juhul, kui tema teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel sõlmitud ajutise teenistuja leping lõpeb, sõlmida teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel uue ajutise teenistuja lepingu. See tähendab ühemõtteliselt, et teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutine teenistuja ei saa ülejäänud teenistuskäigu jooksul sõlmida samal alusel teist ajutise teenistuja lepingut. Seega, kui teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutine teenistuja, kes ei ole läbinud konkurssi, mis võimaldaks ametnikuks nimetamist vastavalt personalieeskirjadele, kandideerib alalisele ametikohale, ei kvalifitseeru ta sellele paratamatult, välja arvatud juhul, kui on võimalik tõendada, et tema teisele ametikohale määramine ei nõua teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel uue ajutise teenistuja lepingu sõlmimist.
62 Hageja arvates tuleb lepingu lõppemist eristada lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest või ülesütlemisest. Ta leiab sellega seoses, et mõistet „lepingu lõppemine“ ei saa tõlgendada nii, et see hõlmab lepingu ennetähtaegset lõpetamist või ülesütlemist, olenemata sellest, millist tõlgendamismeetodit kasutatakse. Seda tõlgendust kinnitab tema väitel teenistustingimuste artikli 47 punkti b sõnastus.
63 Mis esiteks puudutab teenistustingimuste artikli 8 teises lõigus kasutatud väljendit „see tähtaeg“, siis tuleb märkida, et see tähistab esialgse lepingu kestust, mida on mainitud teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu teises lauses ja mis ei tohi ületada nelja aastat, mida võib pikendada maksimaalselt kahe aasta võrra.
64 Järelikult tuleb seda mõista nii, et lauseosa „selle tähtaja lõppedes“ tähistab teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutise töötaja teenistuse lõpptähtpäeva, mis juhul, kui lepingut ei pikendata, tähendab esialgse lepingu lõpptähtpäeva või pikendamise korral pikendamise lõpptähtpäeva.
65 Kandidatuuri tagasilükkamise otsuse vastuvõtmise ajal oli hagejal teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel sõlmitud ajutise teenistuja leping, mida ei olnud veel pikendatud ja mis veel kehtis, ning hagejale ei laienenud seega „selle tähtaja lõpp[…]“ nimetatud sätte tähenduses.
66 Teiseks, mis puudutab teenistustingimuste artikli 8 teises lõigus kasutatud väljendit „lõppemisel“, siis kuna personalieeskirjades puudub mõiste „lõppemine“ määratlus, tuleb seda mõistet tõlgendada vastavalt selle tavapärasele tähendusele tavakeeles (vt selle kohta 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus LR vs. EIP, T‑529/20, EU:T:2022:523, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).
67 Tuleb aga märkida, et tavatähenduses tähendab mõiste „lõppemine“ „tähtaja lõppu“, st käesolevas asjas selle tähtaja lõppu, milleks ajutise teenistuja leping sõlmiti.
68 Teisena, selle sätte grammatilist tõlgendust kinnitab teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu neljanda lause süstemaatiline tõlgendus.
69 Selle kohta tuleb märkida, et teenistustingimuste artikli 47 punkti b alapunktis ii on sätestatud, et „[k]ui lepingu lõpetab institutsioon, on teenistujal õigus saada kohustuste lõppemise kuupäevast kuni lepingu lõppemise kuupäevani kestva ajavahemiku eest hüvitust, mis võrdub ühe kolmandikuga tema põhipalgast“. Selles tehakse seega vahet ajutise teenistuja lepingu ülesütlemise ja lõppemise vahel.
70 Kuna aga samas aktis tuleb identseid väljendeid tõlgendada ühtmoodi (vt selle kohta analoogia alusel 18. septembri 2019. aasta kohtuotsus Peters, C‑700/17, EU:C:2019:753, punkt 18), ei ole alust seada kahtluse alla seda, et seadusandja on personalieeskirjade sätetega käsitlenud lepingu ülesütlemist ja lõppemist erinevalt.
71 Seega ei ole vastupidi sellele, mida väidab komisjon, teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu neljandas lauses osutatud lepingu lõppemise mõiste samaväärne lepingu ülesütlemise mõistega.
72 Seega juhul, kui hageja teenistusse võtmine vaidlusalusele ametikohale oleks tingimata toonud kaasa teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel sõlmitud ajutise teenistuja lepingu lõpetamise, nagu väidab komisjon, ei oleks teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu neljas lause hageja olukorrale kohaldatav.
73 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu sõnastusest ei tulene, et teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel teenistusse võetud ajutisel teenistujal ei ole võimalik sõlmida teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tema esialgse lepingu kehtivuse ajal uut ajutise teenistuja lepingut.
74 Kolmandana, teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu grammatilist ja süstemaatilist tõlgendust kinnitab selle sätte teleoloogiline tõlgendus.
75 Vastavalt eespool punktis 59 viidatud kohtupraktikale tuleb teenistustingimuste artikli 8 teist lõiku tõlgendada eelkõige selle sätte eesmärke ja üldisemalt teenistustingimuste eesmärke arvestades (vt selle kohta 5. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Drakeford vs. EMA, F‑29/13, EU:F:2014:10, punkt 45).
76 Esiteks tuleb meenutada, et vastavalt eespool punktis 57 viidatud kohtupraktikale täidetakse institutsioonide koosseisulised ametikohad üldjuhul ametnikega ja seega saab selliseid ametikohti ainult erandkorras täita muude teenistujate, näiteks teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel teenistusse võetud ajutiste teenistujatega.
77 Sellest loogikast lähtudes on komisjoni 16. detsembri 2013. aasta otsuse C(2013) 9049 ajutiste teenistujate töölevõtmise ja töötamise poliitika kohta artikli 3 lõikes 1 muu hulgas sätestatud, et „[k]una koosseisulised ametikohad on ette nähtud ametnike ametisse nimetamiseks, ei tohi muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti b kohaseid ajutisi teenistujaid kokku olla rohkem kui 3% komisjonis lubatud koosseisuliste ametikohtade koguarvust“. Lisaks on selle otsuse artikli 3 lõikes 2 ette nähtud, et „[s]elline töölevõtmine on lubatud üksnes pärast seda, kui vaba ametikoha teate avaldamine vastavalt personalieeskirjade artiklitele 4 ja 29 ei ole andnud tulemusi“.
78 Sellest tuleneb, et teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu peamine eesmärk on piirata teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel teenistusse võetavate ajutiste teenistujate kasutamist, kes ajutiselt töötavad koosseisulistel ametikohtadel, mida peaks täitma ametnikud, ning et teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel teenistusse võetud ajutise teenistuja teenistussuhte maksimaalne kuueaastane kogukestus on suunatud selle eesmärgi saavutamisele.
79 Teiseks, kuna puudub erisäte, mis takistaks sellist lähenemisviisi, tuleb teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu tõlgendamisel lähtuda 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppest tähtajalise töö kohta (edaspidi „raamkokkulepe“), mis on lisatud nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT 1999, L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368) (5. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Drakeford vs. EMA, F‑29/13, EU:F:2014:10, punkt 44).
80 Sellega seoses tuleb meenutada, et asjaolu, et direktiiv ei ole iseenesest institutsioonidele või ametitele siduv, ei välista, et viimased peavad seda oma suhetes ametnike või teenistujatega kaudselt arvesse võtma (13. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Scheefer vs. parlament, F‑105/09, EU:F:2011:41, punkt 54).
81 Lisaks võivad õigussubjektid kohtupraktikas sätestatud piirides tugineda liidu institutsioonide vastu direktiivile 1999/70 ja raamkokkuleppele, mida selle direktiiviga rakendatakse, et tõlgendada personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste norme nii palju kui võimalik kooskõlas raamkokkuleppes ette nähtud nõuetega (vt selle kohta 21. septembri 2011. aasta kohtuotsus Adjemian jt vs. komisjon, T‑325/09 P, EU:T:2011:506, punkt 57).
82 Sellest järeldub, et seadusandja, kes kasutab ELTL artiklist 336 tulenevat seadusandlikku pädevust teenistustingimuste vastuvõtmiseks, ja teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus, kes kasutab laia kaalutlusõigust, mis tal on teenistustingimuste sätetega kehtestatud raamides, on vastavalt ELTL artiklis 151 sätestatud eesmärkidele, milleks on töötajate elamis- ja töötingimuste parandamine ning neile piisava sotsiaalkaitse tagamine, kohustatud liidu ja tema teenistujate vahelisi suhteid reguleerivate normide vastuvõtmisel ja rakendamisel ära hoidma õiguste kuritarvitamise, mis võib tuleneda järjestikuste tähtajaliste teenistuslepingute kasutamisest (21. septembri 2011. aasta kohtuotsus Adjemian jt vs. komisjon, T‑325/09 P, EU:T:2011:506, punkt 61).
83 Raamkokkuleppe kohaselt on töösuhte stabiilsus liidus töötajate kaitse oluline osa (8. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Huet, C‑251/11, EU:C:2012:133, punktid 35 ja 44). Täpsemalt on selle kokkuleppe klausli 5 lõike 1 eesmärk just reguleerida järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamist, mida käsitatakse töötajate kahjuks toimuva kuritarvitamise võimaliku allikana, nähes ette teatava arvu minimaalseid kaitsesätteid, mille eesmärk on vältida töötajate olukorra ebakindlaks muutumist. Sealhulgas kohustab klausli 5 lõike 1 punkt c kehtestama tähtajaliste töölepingute või töösuhete uuendamiste arvu (vt 5. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Drakeford vs. EMA, F‑29/13, EU:F:2014:10, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).
84 Tuleb märkida, et teenistustingimuste artikkel 8 on juba tunnistatud raamkokkuleppega kooskõlas olevaks, kuna see ei kahjusta raamkokkuleppe eesmärke ja miinimumnõudeid (vt selle kohta 11. juuli 2012. aasta kohtuotsus AI vs. Euroopa Kohus, F‑85/10, EU:F:2012:97, punkt 140).
85 Teenistustingimuste artikli 8 teises lõigus on esiteks ette nähtud teenistustingimuste artikli 2 punktis b nimetatud ajutise teenistuja töölevõtmise maksimaalne kestus ja teiseks piiratud sama teenistuja puhul lubatud pikendamiste arvu, milleks käesoleval juhul on üksainus pikendamine.
86 Nende kahe piirangu kehtestamise eesmärke tuleb arvesse võtta ka teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu teleoloogilisel tõlgendamisel.
87 Mis puudutab teenistussuhte maksimaalset kestust, siis kohtupraktika kohaselt sisaldab teenistustingimuste artikli 8 teine lõik, mis määrab kindlaks teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutise teenistuja teenistussuhte maksimaalse kogukestuse, ühte raamkokkuleppe klauslis 5 loetletud meetmetest, mille eesmärk on vältida järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamist, käesoleval juhul selle klausli lõike 1 punktis b ette nähtud meedet (11. juuli 2012. aasta kohtuotsus AI vs. Euroopa Kohus, F‑85/10, EU:F:2012:97, punkt 138).
88 Pooled kinnitasid selle kohta kohtuistungil, et hageja ajutise teenistujana teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel töötamise kogukestus ei saanud olenemata sellest, kas ta oleks teenistusse võetud kõnealusele ametikohale või mitte, ületada teenistustingimuste artikli 8 teises lõigus ette nähtud maksimaalset kuueaastast ajavahemikku.
89 Mis puudutab võimalike pikendamiste arvu piirangut, siis nagu komisjon kohtuistungil möönis, sisaldab teenistustingimuste artikli 8 teine lõik, mis piirab teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutise teenistuja lepingu pikendamiste arvu, samuti üht raamkokkuleppe klauslis 5 loetletud meedet, mille eesmärk on vältida järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamist, käesoleval juhul lõike 1 punktis c ette nähtud meedet, mis tähendab, et võimalus pikendada teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutise teenistuja lepingut üks kord on ette nähtud selleks, et kindlustada, et tema teenistusse võtnud institutsioon tagab teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel teenistusse võetud ajutise teenistuja kaitse kuritarvituste eest, mis võivad tuleneda arvukate järjestikuste lühiajaliste lepingute kasutamisest (vt selle kohta 21. septembri 2011. aasta kohtuotsus Adjemian jt vs. komisjon, T‑325/09 P, EU:T:2011:506, punkt 66).
90 Tuleb aga tõdeda, et teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutise teenistuja võimalus sõlmida samal alusel uus ajutise teenistuja leping ajavahemikuks, mis ei ületa teenistustingimuste artikli 8 teises lõigus ette nähtud maksimaalset kuueaastast ajavahemikku, ei kahjusta iseenesest selle sätte eesmärki, milleks on piirata aega, mil koosseisulised ametikohad on täidetud ajutiste teenistujatega.
91 Lisaks ei viita miski sellele, et uue lepingu sõlmimine oleks toonud kaasa õiguste kuritarvitamise ohu hageja kahjuks, mis võib tuleneda järjestikuste tähtajaliste teenistuslepingute kasutamisest.
92 Järelikult ei ole teenistustingimuste artikli 8 teise lõiguga vastuolus see, kui teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutine teenistuja sõlmib teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel uue ajutise teenistuja lepingu, eeldusel et peetakse kinni selles sättes ette nähtud kuueaastasest ajalisest piirangust.
93 Teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu selline tõlgendus on kooskõlas ka teiste liidu institutsioonide ja asutuste praktikaga. Vastuseks menetlust korraldavale meetmele esitas komisjon nimelt 2022. aasta juunis teiste liidu institutsioonide ja asutustega peetud konsultatsiooni tulemused, mis käsitlesid teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutise teenistuja võimalust sõlmida selles staatuses uus leping teenistustingimuste artikli 8 teises lõigus sätestatud maksimumtähtaja jooksul. Need tulemused näitavad, et enamik osalenud institutsioone ja asutusi kavandab või näeb ette sellise võimaluse kasutamise.
94 Kõike eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et kandidatuuri tagasilükkamise otsus, milles leiti, et hageja kandidatuur ei kvalifitseerunud, põhineb teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu ebaõigel tõlgendamisel.
95 Järelikult tuleb käesoleva väitega nõustuda ja kandidatuuri tagasilükkamise otsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida käsitletava väite teisi argumente ja teisi väiteid, mis on esitatud kandidatuuri tagasilükkamise otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks.
Nõue tühistada 28. oktoobri 2020. aasta vastus
Vastuvõetavus
96 Komisjon esitas kõnealuse nõude vastuvõetamatuse vastuväite kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel põhjendusel, et 28. oktoobri 2020. aasta vastus ei ole hageja huve kahjustav akt.
97 Esiteks väidab komisjon, et 28. oktoobri 2020. aasta vastus on üksnes vastus küsimustele, mille hageja 29. juuni 2020. aasta taotluses esitas, ning selle eesmärk on üksnes tõlgendada viidatud personalieeskirjade sätteid. Seega ei muuda antud vastus hageja õiguslikku olukorda.
98 Teiseks väidab komisjon, et ta ei ole rikkunud tegutsemiskohustust sellega, et ei korraldanud teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutiste teenistujate edutamist, ja kui hageja soovis vaidlustada edutamata jätmist, siis oleks ta pidanud vaidlustama edutamisotsuse, mis ei sisaldanud tema nime.
99 Hageja väidab, et hagi on vastuvõetav.
100 Tuleb märkida, et 28. oktoobri 2020. aasta vastuses väljendab teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus hageja taotlusel arvamust õigusnormide kohaldamise kohta hageja suhtes ja nelja küsimuse kohta, mis puudutavad peamiselt personalieeskirjade artikli 45 lõike 1, teenistustingimuste artiklite 10 ja 15 ning raamkokkuleppe klausli 4 lõike 1 kohaldamist tema isiklikule olukorrale.
101 Sellega seoses märgib teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus esiteks, et teenistustingimuste artiklid 10 ja 15 ei anna töötajatele „otsest õigust“ edutamisele ega tekita administratsioonile mingit kohustust määrata ajutised teenistujad uuele palgaastmele või uude palgajärku. Teiseks täpsustab teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus, et teise lepingu sõlmimine teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel ei ole hageja puhul võimalik ning üldjuhul ja erandlike asjaolude puudumisel ei ole võimalik hageja üleviimine teisele alalisele ametikohale kui see, millel ta töötas. Kolmandaks märgib ta, et personalieeskirjade artikli 45 lõige 1 ei ole hageja olukorrale vahetult kohaldatav, ja neljandaks, et raamkokkulepe ei ole tema suhtes kohaldatav, kuna tema faktiline olukord teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutise teenistujana erineb nende ajutiste teenistujate olukorrast, kes on tööle võetud muude õigusnormide alusel.
102 Seega käsitleb 28. oktoobri 2020. aasta vastus peamiselt kahte küsimust, mis puudutavad esiteks võimalust teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutist teenistujat edutada või uuele palgaastmele või uude palgajärku määrata ning teiseks teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutise teenistuja võimalust sõlmida uus leping siis, kui tema leping kehtib.
103 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on hageja huve kahjustavaks meetmeks meede, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed, mis mõjutavad otseselt ja vahetult hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis; niisuguse meetme kohaldajaks peab olema pädev asutus ja see peab sisaldama administratsiooni lõplikku seisukohta (vt 10. septembri 2021. aasta kohtumäärus Kühne vs. parlament, T‑691/20, ei avaldata, EU:T:2021:600, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
104 Mis puudutab nõuet tühistada 28. oktoobri 2020. aasta vastus, milles esitati põhjused, miks hagejaga ei saa teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu alusel sõlmida teist ajutise teenistuja lepingut teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel, siis tuleb märkida, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse sellekohased põhjendused üksnes kordavad seisukohta, mille ta esitas kandidatuuri tagasilükkamise otsuses. Sellest järeldub, et 28. oktoobri 2020. aasta vastuse see osa, millele juba eelnes kandidatuuri tagasilükkamise otsuse tegemine, ei too kaasa selget muutust hageja õiguslikus olukorras eespool punktis 103 viidatud kohtupraktika tähenduses.
105 Seega tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata nõue tühistada 28. oktoobri 2020. aasta vastus, milles esitati põhjused, miks hagejaga ei saa teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu alusel sõlmida teist ajutise teenistuja lepingut teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel.
106 28. oktoobri 2020. aasta vastuse tühistamise nõude ülejäänud osas tuleb märkida, et liidu kohtul on õigus iga kohtuasja asjaolusid arvestades hinnata, kas korrakohase õigusemõistmise kaalutlustel võib hagi sisulistel põhjustel rahuldamata jätta, ilma et enne lahendataks selle vastuvõetavuse küsimus (vt selle kohta 26. veebruari 2002. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Boehringer, C‑23/00 P, EU:C:2002:118, punkt 52).
107 Võttes arvesse käesoleva juhtumi asjaolusid ja hea õigusemõistmise põhimõtet, tuleb analüüsida nõuet tühistada 28. oktoobri 2020. aasta vastus osas, mis puudutab võimalust teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutist teenistujat edutada või uuele palgaastmele või uude palgajärku määrata, ilma et enne lahendataks nende nõuete vastuvõetavuse küsimus, kuna see nõue on igal juhul ja tagapool esitatud põhjustel põhjendamatu.
Sisulised küsimused
108 28. oktoobri 2020. aasta vastuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitab hageja sisuliselt kaks väidet, millest esimene puudutab teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu ja artikli 10 lõike 3 ebaõiget tõlgendamist ja rikkumist ning teine võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.
– Esimene väide, et on valesti tõlgendatud ning rikutud teenistustingimuste artikli 8 teist lõiku ja artikli 10 lõiget 3
109 Hageja leiab, et administratsiooni vastus, mida tema arvates tuleb tõlgendada kui edutamisest, uue palgaastme või ‑järgu kindlaksmääramisest või teisele ametikohale nimetamisest keeldumist, on ilmselgelt ebaõige ja kujutab endast personalieeskirjade artikli 45 ning teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu ja artikli 10 lõike 3 rikkumist.
110 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
111 Mis esiteks puudutab hageja võimalust edutamiseks personalieeskirjade artikli 45 tähenduses, siis tuleb tõdeda – nagu komisjon õigesti rõhutab –, et teenistustingimustes ei viidata edutamisele. Personalieeskirjade artikli 45 kohaselt valitakse edutamiseks „eranditult ametnikke, kes on oma palgaastmele vastaval ametikohal töötanud vähemalt kaks aastat“.
112 Teenistustingimustes ei ole seega ette nähtud võimalust edutada ajutisi teenistujaid, vaid pigem määrata neid teenistustingimuste artiklite 15 ja 16 alusel palgaastmele, mis vastab ametiülesannetele, mida nad peavad oma lepingu kehtivuse ajal täitma (vt selle kohta 14. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Todorova Androva vs. nõukogu jt, T‑366/15 P, ei avaldata, EU:T:2016:729, punkt 48).
113 Seega tuleb järeldada, et komisjon leidis 28. oktoobri 2020. aasta vastuses põhjendatult, et personalieeskirjade artiklis 45 ette nähtud edutamismenetlus puudutab ainult ametnikke.
114 Mis teiseks puudutab teenistustingimuste artikli 10 lõike 3 tähenduses uuele palgaastmele või uude palgajärku määramise võimalust, siis tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetele ei väida komisjon 28. oktoobri 2020. aasta vastuses, et teenistustingimuste artikli 8 teine lõik keelab teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutiste teenistujate määramise uuele palgaastmele või uude palgajärku. Ta piirdub kinnitusega, et arvestades talle selles osas antud ulatuslikku kaalutlusõigust, on tal võimalik jätta korraldamata tähtajaliste lepingute alusel töötavate ajutiste teenistujate, sealhulgas teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutiste teenistujate määramine uuele palgaastmele või uude palgajärku.
115 Lisaks tuleb rõhutada, et teenistustingimuste artikli 10 lõige 3, mis käsitleb uue palgaastme või ‑järgu kindlaksmääramise võimalust, ei anna mingil moel igale ajutisele teenistujale tema taotluse korral õigust saada määratud uuele palgaastmele või uude palgajärku.
116 Olgu meenutatud, et kuigi avaliku teenistuse ühtsuse põhimõtte kohaselt kehtivad kõigile liidu ametnikele ühtsed personalieeskirjad, ei tähenda see põhimõte, et institutsioonid peavad neile personalieeskirjadega antud kaalutlusõigust kasutama ühtemoodi, vaid neile kehtib personalijuhtimises just vastupidi „autonoomia põhimõte“ (9. juuni 2021. aasta kohtuotsus KZ vs. komisjon, T‑453/20, ei avaldata, EU:T:2021:339, punkt 52). Samasugune arutluskäik peab paika ka teenistustingimuste kohaldamisalas olevate ajutiste teenistujate puhul.
117 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et kuna teenistustingimustes ei ole ette nähtud administratsiooni kohustust määrata ajutisi teenistujaid uuele palgaastmele või uude palgajärku, ei rikkunud komisjon teenistustingimuste artikli 8 teist lõiku ja artikli 10 lõiget 3, kui ta ei näinud oma haldusautonoomia raames ette teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutiste teenistujate uuele palgaastmele või uude palgajärku määramise korraldamist.
118 Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, et 28. aprilli 2021. aasta kohtuotsuse Correia vs. EMSK (T‑843/19, EU:T:2021:221) punktides 60–63 täpsustas Üldkohus sisuliselt, et kirjalike normide puudumine ja üksikjuhtumite kohta otsuste tegemine ilma avaldamiseta tähendavad läbipaistvuse puudumist, mis rikub õiguskindluse põhimõtet.
119 Eespool punktis 118 viidatud kohtupraktika puudutab nimelt olukorda, kus institutsioon näeb ette võimaluse määrata oma ajutised teenistujad uuele palgaastmele või uude palgajärku, kuid ei näe selliste menetluste jaoks ette sõnaselgeid kriteeriume. Käesolevas asjas ei ole aga tegemist sellise olukorraga. Lisaks ei sea see argument kahtluse alla komisjoni autonoomiat otsustada mitte näha ette võimalust teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutiste teenistujate uuele palgaastmele või uude palgajärku määramiseks.
120 Hageja väidab veel seoses SysPer 2 kuvatõmmisega, et komisjon korraldas tõenäoliselt kuni 2017. aastani eraldi edutamisi ametnikele, lepingulistele töötajatele ja ajutistele teenistujatele.
121 Selle kohta tuleb märkida, et komisjon eitab ajutiste teenistujate sellist eraldi edutamiste praktikat, selgitades, et hageja esitatud andmed tulenevad SysPer 2 tehnilisest veast, mis on parandatud. Isegi kui eeldada, et selline praktika oli olemas, võis komisjon seda vastavalt eespool punktis 116 viidatud haldusautonoomia põhimõttele õiguspäraselt muuta.
122 Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata.
– Teine väide, et rikutud on diskrimineerimiskeelu põhimõtet
123 Teises väites leiab hageja sisuliselt, et 28. oktoobri 2020. aasta vastuse vastuvõtmisega rikkus komisjon diskrimineerimiskeelu põhimõtet mitmest aspektist.
124 See väide jaguneb kolmeks osaks. Esimene osa puudutab ebavõrdset kohtlemist ja diskrimineerimist programmis Pilot Junior Professionals (edaspidi „JPP programm“) osalejate ja teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel komisjoni teenistusse võetud ajutiste teenistujate vahel, teine osa käsitleb teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutiste teenistujate ja komisjoni muude ajutiste teenistujate ebavõrdset kohtlemist ning kolmas osa käsitleb teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutiste teenistujate ebavõrdset kohtlemist liidu eri institutsioonide, organite ja asutuste poolt.
125 Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.
126 Sissejuhatuseks olgu märgitud, et harta artikliga 20 kaitstud võrdse kohtlemise põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mille üks konkreetne väljendus on harta artikli 21 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeld. See kohtlemise põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui erinev käsitlemine on objektiivselt põhjendatud (vt 27. novembri 2018. aasta kohtuotsus Hebberecht vs. Euroopa välisteenistus, T‑315/17, EU:T:2018:842, punktid 58 ja 59 ning seal viidatud kohtupraktika).
127 Seda, kas olukorrad on sarnased, hinnatakse kõigi neid iseloomustavate asjaolude alusel. Need asjaolud tuleb kindlaks teha ja neid hinnates tuleb arvestada eeskätt selle liidu akti eset ja eesmärki, mis asjaomase vahetegemise ette näeb. Lisaks tuleb arvestada selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu vastav akt kuulub (vt 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus HK vs. komisjon, C‑460/18 P, EU:C:2019:1119, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).
128 Esimeses väiteosas väidab hageja, et komisjoni praktika kujutab endast tema diskrimineerimist võrreldes JPP programmis osalejatega, kes sarnaselt hagejaga on teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutised teenistujad. Kuna JPP programmis osalejad on ajutised teenistujad, keda saab komisjoni talitustes ilma uut lepingut sõlmimata üle viia teisele ametikohale, kus tuleb täita oluliselt erinevaid ülesandeid, koheldakse neid kandidaate soodsamalt kui muid ajutisi teenistujaid, kes võetakse tööle teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel ja kelle puhul administratsioon leiab, et oleks vaja uut lepingut, mis on aga keelatud.
129 Kõigepealt olgu märgitud, et – nagu komisjon selgitas kaebuse R/507/20 rahuldamata jätmise otsuses – kui teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutine teenistuja, kes kuulub tegevusüksusesse AST, valitakse välja osalema JPP programmis, siis pakutakse talle ajutise teenistuja lepingut teenistustingimuste artikli 2 punkti a alusel, mitte aga ajutise teenistuja lepingut teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel.
130 Järgmiseks, mis puudutab hageja väidet, et teda diskrimineeritakse seetõttu, et JPP programmis osalejate korrapärane määramine teisele ametikohale ei nõua uute lepingute sõlmimist, siis piisab, kui meenutada, et nagu on märgitud eespool punktis 3, on hageja juba teisele ametikohale määratud – see toimus lepingu muutmise teel ja seega ilma uut lepingut sõlmimata. Seega ei ole hagejal alust väita, et tal oli võimatu saada määratud teisele ametikohale, ilma et see tingimata eeldaks uue lepingu sõlmimist.
131 Mis lõpuks puudutab väidet, et hagejat diskrimineeriti vanuse alusel, kuna JPP programmi kandidaadid on ainult noored erialaspetsialistid, kellel on kuni kolm aastat töökogemust, siis tuleb see tagasi lükata, arvestades asjaolu, et – nagu nähtub eespool punktidest 129 ja 130 – ei ole tuvastatud mingit erinevust JPP programmis osalejate ja muude ajutiste teenistujate vahel, kes on tööle võetud teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel, seoses teisele ametikohale määramisega ilma uut lepingut sõlmimata.
132 Järelikult ei ole hagejal alust väita, et teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel teenistusse võetud ja JPP programmis osalevaid ajutisi teenistujaid koheldakse soodsamalt kui teda, kuna neid on võimalik määrata teisele ametikohale ilma teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel uusi ajutise teenistuja lepinguid sõlmimata.
133 Teises väiteosas väidab hageja, et asjaolu, et administratsioon ei korralda edutamist või ei luba teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel teenistusse võetud ajutisi teenistujaid individuaalselt edutada, viib selleni, et teda kui teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutist teenistujat ei kohelda võrdselt teistesse kategooriatesse kuuluvate ajutiste teenistujatega, eelkõige nendega, kes on tööle võetud teenistustingimuste artikli 2 punkti a ja teenistustingimuste artikli 2 punkti c alusel.
134 Hageja väidab, et teenistustingimuste artikli 2 punkti c alusel tööle võetud ajutised teenistujad töötavad otse isiku juures, kes töötab aluslepingus ettenähtud ametikohal, samas kui teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutistel teenistujatel sellist eriülesannet ei ole. Teenistustingimuste artikkel 2 ei tee aga olulist vahet lähtuvalt ametiülesannete iseloomust ja see vahetegu ei ole võrdse kohtlemise seisukohast kuigi asjakohane.
135 Hageja väidab selle kohta, et komisjon püüab ebavõrdset kohtlemist õigustada, selgitades, et tähtajatu lepinguga ajutiste töötajate arv on väga piiratud. Lisaks väidab hageja, et oluline erinevus teenistustingimuste artikli 2 punkti a ja teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutiste töötajate vahel seisneb ametikoha eelarvelises liigitamises. Need kriteeriumid ei ole aga ebavõrdse kohtlemise analüüsimisel asjakohased.
136 Nagu on meenutatud eespool punktis 126, nõuab võrdse kohtlemise või diskrimineerimiskeelu põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline käsitlemine on objektiivselt põhjendatud.
137 Eri kategooriate ajutiste teenistujate olukordade võrdlemise kohta tuleb esiteks meenutada, et mis puudutab teenistustingimuste artikli 2 punkti a alusel tööle võetud ajutisi teenistujaid, siis nende ametikohad kuuluvad institutsiooni ametikohtade loetellu ja vastavad avaliku teenistusena määratletud alalistele ülesannetele, kuid eelarvepädeva institutsiooni valiku kohaselt pole siiski „alalised ametikohad“ (27. novembri 2012. aasta kohtuotsus Sipos vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, F‑59/11, EU:F:2012:164, punkt 39).
138 Teiseks, mis puudutab teenistustingimuste artikli 2 punkti c alusel tööle võetud ajutisi teenistujaid, siis nemad on sõlminud intuitu personae töölepingu, mille oluline aspekt on vastastikune usaldus (vt selle kohta 17. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Bonnet vs. Euroopa Kohus, T‑406/04, EU:T:2006:322, punktid 47 ja 101).
139 Kolmandaks, mis puudutab teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel teenistusse võetud ajutisi teenistujaid, siis kuigi teenistustingimustes on sõnaselgelt ette nähtud, et neid võib võtta tööle alalistele ametikohtadele, on nendes ka täpsustatud, et seda võib teha üksnes ajutiselt (vt selle kohta 21. septembri 2011. aasta kohtuotsus Adjemian jt vs. komisjon, T‑325/09 P, EU:T:2011:506, punkt 79).
140 Sellega seoses väidab komisjon õigesti, et seadusandja on loonud erinevad ajutiste teenistujate kategooriad, kellel on erinevad töötingimused, mis asetab nad olukordadesse, mis ei ole sarnased, mistõttu ei ole võimalik tuvastada ajutiste teenistujate erinevat kohtlemist, mis kujutaks endast diskrimineerimist harta artikli 21 lõike 1 tähenduses.
141 Hageja väidab siiski, et selline praktika on vastuolus raamkokkuleppe klausli 4 lõikega 1, mis keelab kohelda tähtajalisi töötajaid vähem soodsalt kui võrreldavaid alalisi töötajaid üksnes seetõttu, et esimesena nimetatud töötajatel on tähtajaline tööleping või töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused.
142 Komisjon järeldas aga õigesti, et teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutised teenistujad ei ole teistesse kategooriatesse kuuluvate ajutiste teenistujatega sarnases olukorras. Põhiline erinevus ajutiste teenistujate eri kategooriate vahel seisneb iga asjaomase kategooria teenistujate täidetavas ametikoha liigis, mitte otseselt lepingu kestuses. Nende kolme ajutiste teenistujate kategooria eesmärk on nimelt rahuldada erinevate institutsioonide, organite ja asutuste erinevaid vajadusi. Seega tuleneb nende lepingute kestus, mille võivad sõlmida erinevatesse kategooriatesse kuuluvad ajutised teenistujad, otseselt erinevate ametikohtade liikidest, millel nad võivad töötada, ja seega nende erinevusest.
143 Kolmandas väiteosas väidab hageja, et teised liidu institutsioonid ja organid on sõnaselgelt tunnustanud teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutiste teenistujate võimalust uuele palgaastmele või uude palgajärku määramisele.
144 Komisjon vaidleb vastu kolmanda väiteosa vastuvõetavusele põhjusel, et see esitati esimest korda hagiavalduses.
145 Sellega seoses tuleb meenutada, et kaebuse ja sellele järgneva hagi vastavuse põhimõte nõuab, et liidu kohtule esitatud väide oleks esitatud juba kohtueelses menetluses, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel oleks võimalik mõista, mida isik vaidlustatud otsuses kritiseerib, vastasel juhul on see vastuvõetamatu (vt 25. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Moschonaki, T‑476/11 P, EU:T:2013:557, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).
146 Käesoleval juhul mainis hageja 29. juuni 2020. aasta taotluses teiste liidu institutsioonide praktikat, et põhjendada oma argumente, mis puudutavad tema õigust uue palgaastme või ‑järgu kindlaksmääramisele. Lisaks tugineb ta kaebuses ka väljakujunenud halduspraktika eiramisele. Peale selle tuleb tõdeda, et kaebus sisaldab argumente väidetava diskrimineerimise kohta, eelkõige teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud erinevate ajutiste teenistujate vanuse alusel diskrimineerimise kohta, ning teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutiste teenistujate ja muude ajutiste teenistujate ebavõrdse kohtlemise kohta. Neid väiteid täiendab hageja hagiavalduses diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist puudutava väite laiemas kontekstis kolmanda väiteosaga, mis puudutab väidetavat diskrimineerimist võrreldes teiste institutsioonide erinevate praktikatega.
147 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et see, et hageja väitis alles hagiavalduses esimest korda sõnaselgelt, et teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel teenistusse võetud ajutisi teenistujaid koheldakse komisjonis ning teistes institutsioonides, organites ja asutustes erinevalt, ei muuda kaebuse alust ega eset.
148 Seega tuleb tagasi lükata komisjoni väited kolmanda väiteosa vastuvõetavuse kohta.
149 Hageja leiab, et kuna komisjon ei korralda edutamist ega anna samasugust õigust edutamisele ka teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutistele teenistujatele, kohtleb ta neid ajutisi teenistujaid vähem soodsalt kui teised institutsioonid ja organid, nagu Euroopa välisteenistus või Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Amet (Eurojust). Lisaks, kuigi erinevatel liidu institutsioonidel ja ametitel on uue palgaastme või ‑järgu kindlaksmääramise korraldamisel teatav haldusautonoomia, ei tohiks nad tõlgendada teenistustingimuste sätteid teisiti, et anda ajutistele teenistujatele vähem õigusi.
150 Sellega seoses tuleb tõdeda, et hageja ei saa õiguspäraselt tugineda teiste institutsioonide töötajate suhtes kohaldatavatele sise-eeskirjadele. Nimelt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on institutsioonidel ulatuslik kaalutlusõigus oma talituste töö korraldamisel, et täita neile usaldatud ülesandeid ning nimetatud ülesannetest lähtuvalt määrata nende käsutuses olevad töötajad ametikohtadele (vt 14. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Pflugradt vs. EKP, C‑409/02 P, EU:C:2004:625, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
151 Järelikult, nagu on märgitud eespool punktis 117, võis komisjon oma haldusautonoomia raames otsustada jätta korraldamata teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutiste teenistujate uuele palgaastmele või uude palgajärku määramise. Selline otsus ei ole sugugi vastuolus diskrimineerimiskeelu põhimõttega, seda enam, et seda kohaldatakse samadele ajutiste teenistujate kategooriatele samas institutsioonis.
152 Kõigest eeltoodust tuleneb, et teine väide ja seega ka 28. oktoobri 2020. aasta vastuse tühistamise nõue tervikuna tuleb tagasi lükata.
Kahju hüvitamise nõue
153 Hageja palub välja mõista hüvitise varalise kahju eest, mida ta leiab endal olevat tekkinud tema kandidatuuri tagasilükkamise otsuse ja 28. oktoobri 2020. aasta vastuse väidetava õigusvastasuse tõttu. Hageja kahju hüvitamise nõuded jagunevad sisuliselt kahte ossa. Esimeses osas, mis puudutab tema kandidatuuri tagasilükkamise otsust, väidab hageja, et see otsus tekitas talle varalist kahju, mis seisnes kaotatud võimaluses saada ühelt poolt nimetatud vaidlusalusele ametikohale ja teiselt poolt saada alaliseks ametnikuks, osaledes tegevusüksusesse AD kuuluvatele ajutistele teenistujatele mõeldud sisekonkurssidel. 28. oktoobri 2020. aasta vastust puudutavas teises väiteosas väidab hageja, et see vastus tekitas talle varalise kahju, mis seisnes kaotatud võimaluses saada alates 16. maist 2020 määratud uude AST 4 palgajärku.
154 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
Kandidatuuri tagasilükkamise otsusega seotud varaline kahju
155 Kandidatuuri tagasilükkamise otsuse tõttu väidab hageja, et ta kaotas võimaluse, et ta võetakse tööle vaidlusalusele ametikohale. Ta kinnitab sellega seoses, et kuna valikukomisjon esitas 24. juulil 2020 taotluse tema töölevõtmiseks ja vaidlusalusele ametikohale nimetamiseks, tuleb kandidatuuri tagasilükkamise otsuse tõttu töölesaamise võimaluse kaotuse suuruseks hinnata 100%. Sellega seoses palub ta hüvitist summas 24 245 eurot, mis vastab erinevusele tema praeguse töötasu ja selle töötasu vahel, millele tal oleks olnud õigus, kui ta oleks tööle võetud vaidlusalusele ametikohale – AD 5 – alates 1. septembrist 2020 kuni tema lepingu lõppemiseni.
156 Peale selle väidab hageja, et ta kaotas võimaluse saada alaliseks ametnikuks, osaledes tegevusüksusesse AD kuuluvatele ajutistele teenistujatele mõeldud sisekonkurssidel. Hageja väidab, et kui ta oleks nimetatud vaidlusalusele ametikohale ja määratud 1. septembrist 2020 uuele AD 5 palgaastmele, siis oleks ta saanud osaleda nimetatud sisekonkurssidel, mis korraldati 2021. ja 2022. aastal. Seoses käesoleva hagi esitamise ajal toimunud konkursiga väidab hageja, et 20 ametniku ametikoha puhul õiguse valdkonnas sooritas arvutipõhised eksamid ligikaudu 90 kandidaati, mille põhjal võib hinnata, et ta oleks saanud ametnikuks 44% tõenäosusega. Ametnikuks saamise võimaluse kaotuse eest palub hageja 600 000 eurot hüvitist, mis vastab saamata jäänud töötasule, mis koosneb palgast ja ülalpidamistoetustest, mida talle oleks 20 aasta jooksul igakuiselt makstud ning mille suhtes tuleb kohaldada tõenäosuskoefitsienti 0,44.
157 Kõigepealt tuleb meenutada, et liidu vastutuse tekkimiseks peavad olema täidetud teatud tingimused, milleks on institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjusliku seose olemasolu etteheidetava tegevuse ja väidetava kahju vahel (21. veebruari 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Girardot, C‑348/06 P, EU:C:2008:107, punkt 52). Kuna need tingimused peavad olema täidetud kumulatiivselt, piisab kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks sellest, kui üks neist tingimustest on täitmata (9. septembri 1999. aasta kohtuotsus Lucaccioni vs. komisjon, C‑257/98 P, EU:C:1999:402, punkt 14).
158 Mis puudutab eespool punktides 155 ja 156 käsitletud kahte kahjukomponenti, siis tuleb märkida, et need tulenevad kandidatuuri tagasilükkamise otsusest.
159 Tuleb aga tõdeda, et mis puudutab nõuet tühistada kandidatuuri tagasilükkamise otsus, siis kuna seda otsust puudutava teise väitega nõustuti, on täidetud esimene komisjoni vastutuse tekkimise tingimus, st etteheidetava tegevuse õigusvastasus.
160 Seega tuleb analüüsida kahte ülejäänud komisjoni vastutuse tekkimise tingimust, nimelt kahju tegelikku tekkimist ja põhjuslikku seost.
161 Varalise kahju tegeliku tekkimise kohta tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et see peab olema nõuetekohaselt tõendatud ja kindel (vt selle kohta 21. veebruari 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Girardot, C‑348/06 P, EU:C:2008:107, punkt 54). Eelkõige juhul, kui väidetav kahju seisneb – nagu käesolevas asjas – võimaluse kaotuses, peab kaotatud võimalus olema esiteks tegelik ja teiseks lõplik (vt 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Fernández González vs. komisjon, T‑162/17 RENV, ei avaldata, EU:T:2018:711, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika).
162 Põhjusliku seose nõutav kindlusaste on saavutatud juhul, kui liidu institutsiooni õigusvastase teo kindlaks tagajärjeks ei saa pidada mitte tingimata töölevõtmisest ilmajäämist – sest asjaosaline ei tarvitse suuta tõendada, et ta oleks tööle võetud –, vaid seda, et isik on jäänud ilma tegelikust võimalusest saada ametnikuks või teenistujaks, mille tõttu ta on kandnud varalist kahju sissetuleku kaotamise näol (vt 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Fernández González vs. komisjon, T‑162/17 RENV, ei avaldata, EU:T:2018:711, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika).
163 Esiteks tuleb analüüsida tingimust, kas väidetav võimaluse kaotus on tegelik.
164 Kohtupraktika kohaselt tuleb võimaluse kaotuse tegelikkuse hindamiseks võtta aluseks kuupäev, mil tehti kandidatuuri tagasilükkamise otsus (vt selle kohta 14. detsembri 2022. aasta kohtuotsus SU vs. EIOPA, T‑296/21, EU:T:2022:808, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).
165 Käesoleval juhul nähtub toimikust, et kui ei oleks tehtud õigusvastast kandidatuuri tagasilükkamise otsust, oleks hageja võidud vaidlusalusele ametikohale tööle võtta.
166 Kõigepealt, nagu väidab hageja, oldi temaga igati rahul ametikohal, millel ta kandidatuuri esitamise hetkel töötas ja mis sarnaneb vaidlusaluse ametikohaga. Hageja 2019. ja 2020. aasta hindamisaruannetest nähtus nimelt, et ta täitis oma ametikohustusi väga hästi, kuna seda, millisel tasemel ta oma töökohustusi täitis, peeti erakordseks, mistõttu pärast esialgset kolme aastat, milleks ta tööle võeti, pikendati tema ametiaega. On aga selge, et eduka töökogemuse omamine on oluline näitaja, mida tuleb arvesse võtta tööle võetava kandidaadi valimisel (vt 13. septembri 2011. aasta kohtuotsus AA vs. komisjon, F‑101/09, EU:F:2011:133, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).
167 Lisaks tuleb märkida, et hageja osakonna juhataja väljastas 24. juulil 2020 teatise, milles oli märgitud, et kuna vaidlusalust ametikohta ei olnud võimalik täita sobiva sise- või väliskandidaadiga, sealhulgas Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) korraldatud avaliku konkursi edukalt läbinud kandidaadiga, palus ta hageja teeneid silmas pidades võtta vaidlusalusele ametikohale tööle hageja.
168 Need kaalutlused kujutavad endast piisavalt täpseid ja usutavaid asjaolusid, mis tõendavad, et hagejal oli 2020. aastal vaidlusaluse ametikoha valikumenetluses tegelik võimalus, et ta võetakse sellele ametikohale, hoolimata administratsiooni ulatuslikust kaalutlusõigusest töölevõtmise valdkonnas (vt selle kohta 14. detsembri 2022. aasta kohtuotsus TM vs. EKP, T‑440/21, ei avaldata, EU:T:2022:800, punkt 113).
169 Teiseks, mis puudutab võimaluse väidetava kaotamise lõplikkust, siis tuleb meenutada, et seda hinnatakse hetkel, mil liidu kohus teeb otsuse, võttes arvesse kõiki juhtumi asjaolusid, sealhulgas kahju põhjustanud õigusvastase akti vastuvõtmisest hilisemaid asjaolusid (vt 14. detsembri 2022. aasta kohtuotsus SU vs. EIOPA, T‑296/21, EU:T:2022:808, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).
170 Kahju lõplikkuse hindamiseks tuleb analüüsida, kas käesoleva kohtuotsuse kuulutamise hetkel ja arvestades selle kohtuotsuse täitmise meetmeid, mille komisjon peab vastu võtma, kaotas hageja lõplikult võimaluse, et ta võetakse tööle vaidlusalusele ametikohale (vt selle kohta 14. detsembri 2022. aasta kohtuotsus SU vs. EIOPA, T‑296/21, EU:T:2022:808, punkt 91).
171 Käesolevas asjas tuleb meenutada, et hageja esialgset lepingut, mis sõlmiti 16. mail 2018 kolmeks aastaks, pikendati 18. jaanuaril 2021 kaheaastaseks ajavahemikuks, mis lõppes 15. mail 2023. Kuna teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu kohaselt võib teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud teenistuja oma lepingu lõppemisel nimetada institutsioonides koosseisulistele ametikohtadele ainult siis, kui nad määratakse ametnikeks vastavalt personalieeskirjadele, siis tuleb tõdeda, et käesoleva kohtuotsuse kuulutamise aja seisuga ei saa hagejat teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel enam kõnealustele ametikohtadele tööle võtta.
172 Täiendavalt tuleb lisada, et niisugustes kandidatuuri tagasilükkamise otsuseid puudutavates vaidlustes, nagu on käesoleva hagi esemeks, on Üldkohus otsustanud, et töölesaamise võimaluse kaotamise lõplikkus tuleneb kolmandate isikute õiguste kaitsest, sealhulgas nende isikute õiguste kaitsest, kelle kandidatuur kõnesolevatele ametikohtadele heaks kiideti (vt selle kohta 6. juuni 2006. aasta kohtuotsus Girardot vs. komisjon, T‑10/02, EU:T:2006:148, punkt 49, ja 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Fernández González vs. komisjon, T‑162/17 RENV, ei avaldata, EU:T:2018:711, punkt 91), mitte sellest, et administratsioonil on võimatu õigusvastast tegevust õiguslikult heastada (14. detsembri 2022. aasta kohtuotsus SU vs. EIOPA, T‑296/21, EU:T:2022:808, punkt 95).
173 Eeltoodut arvestades on hagejal seega alust väita, et ta kaotas lõplikult võimaluse, et ta võetakse tööle vaidlusalusele ametikohale.
174 Järelikult tuleb nende asjaolude põhjal asuda seisukohale, et komisjoni toime pandud rikkumine võttis hagejalt tegeliku võimaluse, et ta võetakse tööle vaidlusalusele ametikohale, mistõttu esineb põhjuslik seos kandidatuuri tagasilükkamise otsuse õigusvastasuse ja väidetava võimaluse kaotamise vahel.
175 Seega on komisjoni vastutuse tekkimise teine ja kolmas tingimus täidetud.
176 Kohtupraktika kohaselt tuleb selleks, et määrata kindlaks võimaluse kaotuse korral makstava hüvitise summa, kõigepealt tuvastada, mis võimaluse ametnik kaotas, ja siis kindlaks teha kuupäev, millest alates oleks see võimalus talle kasu toonud, seejärel see võimalus kvantifitseerida ja lõpuks täpsustada, millised olid selle võimaluse kaotuse rahalised tagajärjed ametnikule (vt 14. detsembri 2022. aasta kohtuotsus SU vs. EIOPA, T‑296/21, EU:T:2022:808, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).
177 Mis puudutab võimaluse kaotuse heastamise viisi ja ulatust, siis võimalus, mille ametnik või teenistuja kaotas, tuleb kindlaks määrata objektiivselt, kui see on võimalik, ja seda täpse analüüsi tulemusena saadud matemaatilise koefitsiendina (vt 14. detsembri 2022. aasta kohtuotsus SU vs. EIOPA, T‑296/21, EU:T:2022:808, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika), võttes samas arvesse, et on väga raske, kui mitte võimatu mõelda välja meetodit, mis võimaldaks täpselt kindlaks määrata institutsiooni töölesaamise võimaluse ja seega hinnata selle võimaluse kaotamisest tulenevat kahju (vt selle kohta 21. veebruari 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Girardot, C‑348/06 P, EU:C:2008:107, punktid 59 ja 60).
178 Ühtlasi on kohus juba otsustanud, et üksnes saamata jäänud töötasu kriteeriumi alusel ei saa kindlaks määrata töölesaamise võimaluse kaotusest tuleneva kahju hüvitamise ulatust. Sellisel juhul ei saa kantud kahju samastada töölevõtmise võimaluse realiseerumise korral saadava töötasuga, sest arvestades komisjonil selles valdkonnas olevat kaalutlusõigust, ei ole huvitatud isikul võimalik tugineda õigusele saada tööle võetud. Järelikult ei saa kahju, mille hüvitamisele huvitatud isikul õigus on, vastata õiguse kaotamisest tulenevale saamata jäänud tulule (vt selle kohta 21. veebruari 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Girardot, C‑348/06 P, EU:C:2008:107, punkt 65).
179 Käesoleval juhul on hageja arvuliselt hinnanud summat, millest tuleb võimaluse kaotusega seotud hüvitise summa arvutamisel lähtuda. Sellise hinnanguga ei saa siiski nõustuda. Seda võimalust ei ole nimelt võimalik kvantifitseerida ja kaotatud võimaluse rahalisi tagajärgi täpsustada, sest hageja varalise kahju õige arvutamine sõltuks erinevatest eeldustest, eelkõige sellest, milline on teenistuse huvi mõju hageja töölevõtmise tõenäosusele ja selle töö kogukestusele, arvestades et teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel tööle võetud ajutise teenistuja töösuhte maksimaalne kogukestus on kuus aastat ja et käesoleval juhul kehtis hageja esialgne leping, mis oli sõlmitud kolmeks aastaks, alates 16. maist 2018.
180 Seetõttu tuleb kõiki juhtumi asjaolusid arvesse võttes hinnata tekkinud kahju ex æquo et bono (vt selle kohta 16. detsembri 2020. aasta kohtuotsus VP vs. Cedefop, T‑187/18, ei avaldata, EU:T:2020:613, punkt 200 ja seal viidatud kohtupraktika).
181 Selles kontekstis tuleks kogu varalist kahju, mis hagejal tekkis seetõttu, et ta kaotas võimaluse, et ta võetakse tööle vaidlusalusele ametikohale, õigesti hinnatuna mõista komisjonilt tema kasuks ühekordselt ex æquo et bono välja 10 000 eurot.
182 Mis puudutab kahju, mis seisneb selles, et kadus võimalus saada ametnikuks, osaledes 2021. ja 2022. aastal komisjoni korraldatud sisekonkurssidel, mis on mõeldud tegevusüksuse AD ajutistele teenistujatele, siis tuleb märkida, et täidetud ei ole tingimus, mis puudutab tegeliku ja kindla kahju olemasolu tõendamist ning põhjuslikku seost komisjoni 2021. ja 2022. aastal korraldatud sisekonkursside edukalt läbimise võimaluse kaotamisega ning sellest tulenevalt liidu ametnikuna töölevõtmise võimaluse kaotusega. Kandidatuuri tagasilükkamise otsuse tagajärg ei ole see, et hagejal takistatakse saada komisjonis administraatoriks. Kandidatuuri tagasilükkamise otsus ei takistanud hagejal kandideerida tegevusüksuse AD teistele ametikohtadele, mis olid komisjonis vabad pärast nimetatud otsuse vastuvõtmist, ja samuti ei takista see tema tulevikus AD taseme ametikohale töölevõtmist näiteks teenistustingimuste artikli 2 punkti a alusel.
183 Järelikult tuleb jätta rahuldamata nõue hüvitada varaline kahju, mis tuleneb väidetavalt kaotatud võimalusest saada ametnikuks, osaledes komisjoni 2021. ja 2022. aastal korraldatud sisekonkurssidel, mis on mõeldud tegevusüksuse AD ajutistele teenistujatele.
28. oktoobri 2020. aasta vastusega seotud varaline kahju
184 Hageja väidab, et ta kaotas võimaluse saada edutatud palgaastmele AST 4 alates 16. maist 2020. Kuna seda edutamisvõimalust tuleb hinnata 100%-le, arvestades et ta täitis oma tööülesandeid erakordsel tasemel, on nõutud hüvitise summa 13 152 eurot.
185 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb varalise või mittevaralise kahju hüvitamise nõuded jätta rahuldamata, kui need on tihedalt seotud tühistamisnõuetega, mis ise jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata (vt 12. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus MW vs. parlament, T‑630/20, ei avaldata, EU:T:2022:3, punkt 137 ja seal viidatud kohtupraktika).
186 Käesoleval juhul on tihe seos kaotatud võimaluse tõttu saada alates 16. maist 2020 edutatud palgaastmele AST 4 tekkinud kahju ja 28. oktoobri 2020. aasta vastuse tühistamise nõuete vahel.
187 Kuna 28. oktoobri 2020. aasta vastuse tühistamise nõuete põhjendamiseks esitatud väidete analüüs ei toonud esile ühtegi komisjoni toime pandud rikkumist, tuleb neil asjaoludel jätta rahuldamata ka kahjunõue, mis tuleneb palgaastmele AST 4 edutamise võimaluse kaotamisest alates 16. maist 2020.
188 Sellest tuleneb, et nõue hüvitada varaline kahju, mis tuleneb alates 16. maist 2020 palgaastmele AST 4 edutamise võimaluse väidetavast kaotamisest, tuleb jätta rahuldamata.
Kohtukulud
189 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus siiski otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest. Kodukorra artikli 135 lõike 1 kohaselt võib Üldkohus juhul, kui õiglus seda nõuab, otsustada, et kohtuvaidluse kaotanud pool kannab lisaks enda kohtukuludele vaid osa vastaspoole kohtukuludest või ei mõisteta temalt üldse kohtukulusid välja.
190 Käesoleval juhul on oluline osa hageja nõuetest lahendatud komisjoni kahjuks. Lisaks esitas komisjon vastuvõetamatuse vastuväite kandidatuuri tagasilükkamise otsuse peale esitatud nõuete kohta, mille ta hiljem tagasi võttis, see aga mõjutas kohtukulusid. Selles olukorras tuleb asjaolusid õiglaselt hinnates mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Komisjoni 4. augusti 2020. aasta otsus, millega lükati tagasi SE kandidatuur vabale ametikohale viitega COM/2020/1474.
2. Mõista komisjonilt SE kasuks välja 10 000 eurot hüvitisena tekitatud varalise kahju eest.
3. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
4. Mõista kohtukulud välja komisjonilt.
da Silva Passos | Gervasoni | Półtorak |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. juulil 2023 Luxembourgis.
Allkirjad
i Käesoleva otsuse eestikeelse teksti punkte 36, 64, 65, 76, 82, 104, 105, 107, 130, 137, 141, 146, 152, 161 ja 172 on pärast selle elektroonilist avaldamist keeleliselt muudetud.