Language of document : ECLI:EU:T:2019:820

ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)

28. november 2019(*)

Avalik teenistus – Lepingulised töötajad – Töötasu – Otsus, millega keeldutakse kodumaalt lahkumise toetuse maksmisest – Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkt a – Teisele riigile tehtud töö – Diplomaatiline staatus – Viieaastane viiteperiood

Kohtuasjas T‑592/18,

Katarzyna WywiałPrząda, elukoht Wezembeek‑Oppem (Belgia), esindajad advokaadid S. Orlandi ja T. Martin,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: T. Bohr ja D. Milanowska,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 23. novembri 2017. aasta otsus, millega keelduti hagejale kodumaalt lahkumise toetuse maksmisest,

ÜLDKOHUS (viies koda),

koosseisus: koja president D. Gratsias, kohtunikud A. Marcoulli ja R. Frendo (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik L. Ramette,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 9. juuli 2019. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja on Poola kodanik. Ta saabus Belgiasse 22. septembril 2010 pärast oma abikaasa ametisse nimetamist diplomaatilise nõunikuna Poola Vabariigi alalises esinduses Põhja‑Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) juures.

2        Alates 2. juulist 2010 omas hageja Poola välisministeeriumi väljastatud diplomaatilist passi.

3        7. jaanuarist 2011 kuni 31. detsembrini 2011 täitis hageja sekretäri ülesandeid Poola Vabariigi alalises esinduses Euroopa Liidu juures.

4        9. novembrist 2012 kuni 11. jaanuarini 2013 juhtis ta ühe mittetulundusühingu nimel Brüsselis (Belgia) vestlusringe ning talle tasuti kuluaruande alusel.

5        Hageja tagastas oma diplomaatilise passi ja ta kanti alates 7. juunist 2013 Woluwe‑Saint‑Pierre’i (Belgia) välismaalaste registrisse.

6        16. juunist 2014 kuni 31. detsembrini 2015 ja seejärel 4. jaanuarist 2016 kuni 31. augustini 2017 töötas hageja järjestikku kahe Belgia äriühingu heaks, kes osutasid Euroopa Komisjonile teenuseid.

7        Hageja abikaasa pöördus oma diplomaatilise teenistuse lõppedes 9. septembril 2016 tagasi Poolasse. Hageja jäi nende pojaga Belgiasse.

8        1. septembril 2017 võttis komisjon hageja tööle lepingulise töötajana.

9        Komisjoni teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus keeldus 23. novembri 2017. aasta otsusega hagejale kodumaalt lahkumise toetuse maksmisest (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

10      Hageja esitas 21. veebruaril 2018 vaidlustatud otsuse peale vaide. Vaie jäeti teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 18. juuni 2018. aasta otsusega, mis tehti teatavaks samal päeval, rahuldamata. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus määras kõigepealt kindlaks „kuus kuud enne institutsiooni teenistusse asumist lõppenud viieaastase ajavahemiku“ (edaspidi „viiteperiood“), mis on ette nähtud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis a, mida kohaldatakse lepingulistele töötajatele vastavalt Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste artiklitele 21 ja 92. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus määras selleks viiteperioodiks 1. märts 2012–28. veebruar 2017. Seejärel põhjendas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus hageja vaide rahuldamata jätmist sellega, et hageja elab alates 22. septembrist 2010 Belgias, et ta on seal töötanud ja et ta jätkas seal elamist pärast tema abikaasa lahkumist 2016. aasta septembris.

 Menetlus ja poolte nõuded

11      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. septembril 2018.

12      Komisjon esitas kostja vastuse 14. detsembril 2018.

13      Hageja esitas 14. veebruaril 2019 repliigi.

14      Komisjon esitas 1. aprillil 2019 vasturepliigi.

15      Ettekandja‑kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (viies koda) avada menetluse suulise osa ning esitada pooltele kodukorra artiklis 89 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames kirjalikud küsimused, paludes neile vastata kohtuistungil.

16      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele kuulati ära 9. juuli 2019. aasta kohtuistungil.

17      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

18      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

19      Hageja esitab ühe väite personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a rikkumise kohta. Väite võib jagada kaheks osaks, millest esimese kohaselt on eiratud tema diplomaatilist staatust ja teise kohaselt on alalise elukoha mõistet vääralt kohaldatud.

 Esimene osa, mis puudutab hageja diplomaatilise staatuse eiramist

20      Hageja väidab, et tal oli alates Belgiasse saabumisest 22. septembril 2010 kuni diplomaatilise passi tagastamiseni 16. juunil 2013 diplomaatilise esindaja abikaasana diplomaatiline staatus. Oma diplomaatilise staatuse tõttu ja personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teise taande teise lause alusel väidab ta, et tema puhul oleks see ajavahemik tulnud arvestusest välja jätta. Niisuguse arvesse võtmata jätmise tulemusel oleks tema viiteperiood alanud 1. mail 2009, mil ta elas ja töötas Poolas, kus tal puudus igasugune seos Belgiaga. Tema sõnul kaotab teenistuja õiguse kodumaalt lahkumise toetusele üksnes juhul, kui tema alaline elukoht oli teenistuskohariigis või ta tegeles seal oma põhilise tegevusalaga kogu viiteperioodi jooksul. Kuna see nii ei ole, siis leiab hageja, et talle tuleb maksta kodumaalt lahkumise toetust.

21      Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:

„Kodumaalt lahkumise toetust, mis moodustab 16% ametniku põhipalga, majapidamistoetuse ja ülalpeetava lapse toetuse kogusummast, makstakse:

a)      ametnikule:

–        kes ei ole ega ole kunagi olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil asub tema töökoht, ja

–        kes kuus kuud enne institutsiooni teenistusse asumist lõppenud viie aasta jooksul ei elanud pidevalt ega tegelnud oma põhilise tegevusalaga selle riigi territooriumil Euroopas. Käesoleva sätte kohaldamisel ei võeta arvesse teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööst tulenevaid asjaolusid;

b)      ametnikele, kes on või on olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil asub tema töökoht, kuid kes enne institutsiooni teenistusse asumise kuupäeva lõppenud kümne aasta jooksul elas alaliselt väljaspool selle riigi Euroopas asuvat territooriumi põhjusel, mis ei ole seotud tööga mõne riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses.“

22      Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkt a koosneb niisiis kahest osast. Esimeses osas määratletakse kaks kumulatiivset tingimust, mille ametnik peab põhimõtteliselt täitma, et saada kodumaalt lahkumise toetust: ta ei ole kunagi olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil asub tema töökoht, ja ta ei ole kuus kuud enne teenistusse asumist lõppenud viie aasta jooksul elanud ega tegelnud oma põhilise tegevusalaga selle riigi territooriumil Euroopas; teises osas nähakse erandina sellest põhimõttest ette, et arvesse ei võeta teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööst tulenevaid asjaolusid. Niisuguse töö tegemise ajavahemikud jäetakse seega arvestusest välja.

23      Lisaks keeldutakse asjaomasele ametnikule või teenistujale personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a alusel kodumaalt lahkumise toetuse maksmisest vaid juhul, kui kogu viiteperioodi jooksul oli tema alaline elukoht teenistuskohariigis või ta tegeles seal oma põhilise tegevusalaga (vt selle kohta 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Pondichie vs. komisjon, F‑50/14, EU:F:2015:62, punkt 35). Käesolevas asjas tooks ajavahemiku 22. september 2010–16. juuni 2013, mil hageja viibis Belgias diplomaatilise esindaja abikaasana diplomaatilise staatuse alusel, arvestusest väljajätmine kaasa selle, et viiteperiood algaks hiljem, s.o 6. juunil 2009, mitte 1. mail 2009, nagu hageja väidab, see tähendab ajal, mil ta elas ja töötas Poolas ning tal puudus igasugune seos Belgiaga.

24      Seega tuleb võtta seisukohta küsimuses, kas personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teises taandes kasutatud mõistet „teisele riigile tehtud tööst tulenevad asjaolud“ tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ajavahemikku, mil hagejal oli diplomaatilise esindaja abikaasana diplomaatiline staatus.

25      Sellise ajavahemiku arvestusest väljajätmine, mil teenistuskohariigis tehakse tööd teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile, on seletatav asjaoluga, et sellise töö tegemise tulemusena eeldatakse, et asjaomane isik on säilitanud erilise seose asjaomase teise riigi või rahvusvahelise organisatsiooniga, mis takistab seega püsiva sideme loomist teenistuskohariigiga ning järelikult asjaomase isiku piisavat lõimumist viimati nimetatud riigi ühiskonda (13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano vs. komisjon, T‑273/17, EU:T:2018:480, punkt 49).

26      Seda täpsustust arvestades väidab hageja, et diplomaatilise esindaja abikaasana olid tal 18. aprilli 1961. aasta diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni (edaspidi „Viini konventsioon“) alusel erinevad privileegid ja immuniteedid. Hageja väidab, et selline diplomaatiline staatus ise on takistuseks püsivate sidemete loomisele teenistuskohariigiga. Seega tuleb see kvalifitseerida „teisele riigile tehtud tööst tulenevaks asjaoluks“ personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teise taande teise lause tähenduses.

27      Euroopa Kohus leidis 2. mai 1985. aasta kohtuotsuse De Angelis vs. komisjon (246/83, EU:C:1985:165) punktis 14, et see säte puudutab olukordi, kus töötab teenistusse asuv ametnik ise, ning seda ei saa laiendada teisele isikule.

28      Hageja aga väidab, et see kohtupraktika ei ole tema suhtes kohaldatav, kuna kohtuasjas, milles tehti 2. mai 1985. aasta kohtuotsus De Angelis vs. komisjon (246/83, EU:C:1985:165), ei olnud asjaomasel isikul, kes elas Belgias koos oma abikaasaga, kes oli Euroopa Ühenduse ametnik, sel alusel olnud mingit diplomaatilist staatust.

29      Tuleb siiski tõdeda, et 2. mai 1985. aasta kohtuotsuses De Angelis vs. komisjon (246/83, EU:C:1985:165) ei tuginenud Euroopa Kohus asjaomasele isikule kodumaalt lahkumise toetuse saamise õiguse andmata jätmisel diplomaatilise staatuse puudumise argumendile.

30      On tõsi, et 21. juuni 2007. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Hosman‑Chevalier (C‑424/05 P, EU:C:2007:367, punktid 42 ja 43), millele hageja viitab, käsitles Euroopa Kohus asjaomasel isikul olnud privileege, immuniteete ja erilist staatust, möönmaks, et tal oli teise riigiga eriline seos, mis takistas tema lõimumist teenistuskohariigis. Selles kohtuasjas tuli siiski lahendada küsimus, kas hageja, kes töötas Austria Vabariigi liidumaade kontaktbüroos, tegi tööd sellele riigile ja oli seega selle riigiga seotud. Euroopa Kohus järeldas niisuguse seose olemasolu mitme asjaolu alusel. Esimene asjaolu seisnes selles, et alalise esinduse töötajaid tuleb käsitada sellisena, et nad on asjasse puutuva liikmesriigi teenistuses ja järelikult kodumaalt lahkumise olukorras, kuna nad kuuluvad selle esinduse struktuuridesse. Teine asjaolu seisnes selles, et vaatamata liidumaade kontaktbüroos töötamisele, kuulus asjaomane isik Austria Vabariigi alalise esinduse personali koosseisu ning allus teenistuslikult Austria suursaadikule, mistõttu tuli teda käsitada Austria riigile tööd teinud isikuna. Kolmas asjaolu tulenes sellest, et tal oli sama staatus, mis teistel asjasse puutuvas esinduses töötavatel ametnikel (21. juuni 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hosman‑Chevalier, C‑424/05 P, EU:C:2007:367, punktid 41 ja 42). Samuti ei saa erilist staatust, mida Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 43 käsitles, mõista nii, et see tuleneb ainult privileegidest ja immuniteetidest, mis asjaomasel isikul olid. Vastupidi, Euroopa Kohus rõhutas lisaks asjaolu, et asjaomane isik tegi tööd Austria Vabariigile selle riigi alalises esinduses.

31      Euroopa Kohtu hilisemas 29. novembri 2007. aasta kohtuotsuses Salvador García vs. komisjon (C‑7/06 P, EU:C:2007:724, punkt 51), mida hageja samuti tsiteeris, viitas Euroopa Kohus oma 21. juuni 2007. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Hosman‑Chevalier (C‑424/05 P, EU:C:2007:367), et asuda seisukohale, et asjaomase isiku eriline staatus alalise esinduse personali koosseisu kuuluva isikuna tulenes tema erilisest seosest asjaomase liikmesriigiga, ning lisaks asuda seisukohale, et selline privilegeeritud staatus, mis võimaldas tal kasutada erinevaid privileege ja immuniteete, takistas iseenesest teda loomast püsivat sidet teenistuskohariigiga ning sellest tulenevalt selle riigi ühiskonda piisaval tasemel lõimumast. Seevastu 29. novembri 2007. aasta kohtuotsuse Salvador García vs. komisjon (C‑7/06 P, EU:C:2007:724) punktis 50 täpsustas Euroopa Kohus – jällegi 21. juuni 2007. aasta kohtuotsust komisjon vs. Hosman‑Chevalier (C‑424/05 P, EU:C:2007:367) silmas pidades –, et funktsionaalne seotus alalise esindusega on määrava tähtsusega asjaolu järeldamaks, et teenistuja tegi tööd teisele riigile (vt selle kohta samuti 24. jaanuari 2008. aasta kohtuotsus Adam vs. komisjon, C‑211/06 P, EU:C:2008:34, punkt 45).

32      Viimasena, lähtudes 29. novembri 2007. aasta kohtuotsusest Salvador García vs. komisjon (C‑7/06 P, EU:C:2007:724), leidis Euroopa Kohus oma 24. jaanuari 2008. aasta kohtuotsuses Adam vs. komisjon (C‑211/06 P, EU:C:2008:34, punkt 49), et personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teises taandes kasutatud väljendi „teisele riigile tehtud töö“ tõlgendamisel tuleb pidada oluliselt üksnes asjaolu, et tööd tehakse muu liikmesriigi kui teenistuskohariigi alalises esinduses.

33      Sellest tuleneb, et ka hageja viidatud kohtupraktika kohaselt on ainus asjaolu, mis takistab teenistuskohariigiga sideme loomist, töötamine olukorras, kus ollakse teise riigi või rahvusvahelise organisatsiooni diplomaatilise esindusega funktsionaalselt seotud.

34      Hageja väidab siiski vastu, et personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teise taande teises lauses kasutatud väljend „teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööst tulenevad asjaolud“ hõlmab muid olukordi kui need, mis tulenevad üksnes sellise riigi või organisatsiooni teenistuses töötamisest.

35      Kohtupraktikas valitseb tegelikult ühtne seisukoht, et see säte ei ole piiratud üksnes isikutega, kes kuuluvad muu riigi kui teenistuskohariigi või rahvusvahelise organisatsiooni personali hulka, kuna see säte hõlmab kõiki sellisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile „tehtud tööst tulenevaid asjaolusid“ (25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Salazar Brier vs. komisjon, T‑83/03, EU:T:2005:371, punkt 45, ning 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus De Bustamante Tello vs. nõukogu, T‑368/03, EU:T:2005:372, punkt 42). Nagu hageja märgib, on niisugune kohtupraktika seletatav sellega, et nendel sõnadel on laiem ulatus kui personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis b kasutatud väljendil „töö“ (30. märtsi 1993. aasta kohtuotsus Vardakas vs. komisjon, T‑4/92, EU:T:1993:29, punkt 36).

36      Siit järeldub, et personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teise taande viimane lause ei hõlma üksnes juhtumeid, kus asjaomane isik on otseses mõttes töösuhtes (vt selle kohta 3. mai 2001. aasta kohtuotsus Liaskou vs. nõukogu, T‑60/00, EU:T:2001:129, punkt 50). Siiski on tõsi, et sama kohtupraktika kohaselt mõeldakse mõiste „teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööst tuleneva asjaolu“ all üksnes olukordi, kus töö tegemise aluseks on vahetu õigussuhe asjaomase isiku ja asjasse puutuva riigi või rahvusvahelise organisatsiooni vahel, näiteks kui ollakse praktikal või on tegemist eksperdiga sõlmitud lepinguga (vt selle kohta 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Salazar Brier vs. komisjon, T‑83/03, EU:T:2005:371, punkt 45, ning 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus De Bustamante Tello vs. nõukogu, T‑368/03, EU:T:2005:372, punkt 42).

37      Järelikult ei saa personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teise taande viimast lauset laiendada diplomaatilise esindaja abikaasale, kellel on sellest staatusest tulenevalt olnud teatud privileegid ja immuniteedid Viini konventsiooni alusel, kuid kes ei saa tugineda sellisel vahetule õigussuhtele. Komisjon rõhutab sellega seoses õigesti, et hageja õigus diplomaatilisele staatusele ei olnud tema enda õigus, vaid tuletatud õigus, mille eesmärk on diplomaatiliste esindajate pereelu hõlbustada ja mille ta oma abikaasa ametiülesannete kaudu sai.

38      Hageja väidab veel, et selle hindamisel, kuivõrd on ta Belgias lõimunud, mis lõpuks määrab, kas talle makstakse kodumaalt lahkumise toetust, ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et vastavalt Viini konventsioonile ja Belgia riigi 15. mai 2014. aasta ringkirjale, mis puudutab diplomaatiliste esinduste või konsulaarasutuste töötajate või nende pereliikmete kutse‑ või majandustegevust (edaspidi „Belgia riigi ringkiri“), ei olnud tal võimalik Belgias mingisugust kutsealast tööd teha, välja arvatud juhul, kui ta oleks tagastanud oma diplomaatilise passi ja loobunud sel viisil diplomaatilisest staatusest, mis diplomaatilise esindaja pereliikmetele antakse.

39      Sellega seoses tuleb meenutada, et kodumaalt lahkumise mõiste sõltub eelkõige ametniku isiklikust olukorrast, st sellest, kuivõrd on ta teenistuskohariigis lõimunud, mis tuleneb näiteks varasemast kutsealasest tegevusest selles riigis (vt selle kohta 24. jaanuari 2008. aasta kohtuotsus Adam vs. komisjon, C‑211/06 P, EU:C:2008:34, punkt 38, ning 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano vs. komisjon, T‑273/17, EU:T:2018:480, punkt 44). Järelikult, kui selline kutsealal tegutsemine ei ole võimalik, siis juhul, kui see kindlaks tehakse, võib see olla üheks teguriks, mis lõimumise ümber lükkab ja tõendab a contrario kodumaalt lahkumise olukorda.

40      Tuleb siiski märkida, et Viini konventsiooni artiklis 42 on ette nähtud, et „[d]iplomaatiline esindaja ei või asukohariigis tegelda kutse‑ ega äritegevusega isikliku kasu eesmärgil“, ning et ükski säte ei laienda selle keelu kohaldamisala diplomaatilise esindaja pereliikmetele. Seega, erinevalt diplomaatilistest esindajatest võivad nad tegeleda asukohariigis kutse‑ või majandustegevusega selle riigi seaduste ja määruste alusel ja järelikult olenevalt asjaoludest lubade alusel, mida kõikidelt sama kodakondsusega välismaalastest nõutakse, näiteks tööluba. Kuna hageja on aga liidu liikmesriigi kodanik, oli ta ka sellest kohustusest vabastatud. Lisaks tuleb märkida, et hoolimata kutse‑ või majandustegevusega tegelemisest, säilitavad diplomaatilise esindaja pereliikmed üldjuhul oma privileegid ja immuniteedid, mis on ette nähtud ja piiritletud kõnealuse konventsiooni artiklites 29–36, mis on neile kohaldatavad selle konventsiooni artikli 37 lõike 1 alusel. Viini konventsiooni artikli 31 lõike 1 punktis c on nimelt sätestatud, et kui on tegemist kohtuasjaga, mis käsitleb kutse‑ või majandustegevust, kaotatakse üksnes tsiviil‑ ja halduskohtulik immuniteet. Seoses immuniteediga kriminaalvastutusele võtmise eest, see ennetavalt nii ei ole.

41      Kuigi Belgia riigi ringkiri on sellest ajavahemikust, mis hageja sõnul oleks tulnud arvestusest välja jätta, hilisem, kinnitab see eelnevalt öeldut.

42      Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb samuti tõdeda, et erinevalt hagejast ei võinud tema abikaasa mingil juhul tegeleda Belgias kutse‑ või majandustegevusega. Seega ei olnud hageja ja tema abikaasa samas õiguslikus olukorras.

43      Hageja viitab taas kord 24. aprilli 1963. aasta konsulaarsuhete Viini konventsiooni artiklile 57. Samas on asjaomane isik kirjeldanud oma abikaasa ametiülesandeid kui diplomaatilise esindaja ülesandeid, ja täpsemalt kui ülesandeid, mida täidab „nõunik Poola Vabariigi alalises esinduses NATO juures“. Seega, kuna ei ole tõendatud, kuidas need ametiülesanded kuuluvad kõnealuse konventsiooni kohaldamisalasse, tuleb asuda seisukohale, et see konventsioon ei ole käesoleval juhul asjakohane.

44      Veel väidab hageja, et on selgusetu, miks diplomaatiline esindaja, kes töötab teenistuskohariigis riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses, on enam kodumaalt lahkumise olukorras kui tema abikaasa, kes on samuti teenistuskohariigis elanud, ilma et ta oleks samasuguseid ametiülesandeid täitnud, kuid kellel on sellegipoolest diplomaatiline staatus.

45      Nagu juba märgitud (eespool punkt 39), sõltub kodumaalt lahkumise mõiste eelkõige sellest, kuivõrd on asjaomane isik teenistuskohariigis lõimunud. Kui võib eeldada, et isik säilitab erilise seose oma päritoluriigiga, juhul kui ta töötab selle riigi esinduses või saatkonnas selle riigi teenistuses, ning see takistab püsiva sideme loomist teenistuskohariigiga (vt selle kohta 21. juuni 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hosman‑Chevalier, C‑424/05 P, EU:C:2007:367, punkt 38, ning 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano vs. komisjon, T‑273/17, EU:T:2018:480, punkt 49), siis ei pruugi see tingimata nii olla tema abikaasa puhul, kes ei viibi samasuguses, riigi teenistusele suunatud töökeskkonnas ja kellel on seega rohkem võimalusi vastuvõtva riigi ühiskonda lõimuda.

46      Viimasena olgu märgitud, et hageja väidab edutult, et kui liidu institutsioonid oleksid tema abikaasa tööle võtnud samal kuupäeval kui tema, siis oleks see ajavahemik, mil tema abikaasal oli diplomaatiline staatus, arvestusest välja jäetud. Nimelt vastupidi sellele, mida väidab hageja, nähtub eespool punktidest 27–37, 40 ja 45, et tema ja tema abikaasa ei olnud samas õiguslikus ja faktilises olukorras.

47      Seega, isiku kodumaalt lahkumine, mille alusel tekib õigus kodumaalt lahkumise toetusele, ei sõltu diplomaatilisest staatusest, mis sellel isikul rahvusvahelise õiguse alusel on (vt selle kohta 30. märtsi 1993. aasta kohtuotsus Vardakas vs. komisjon, T‑4/92, EU:T:1993:29, punkt 40). See on nii seda enam, kui isikul – nagu käesolevas asjas hagejal – on selline staatus, ilma et ta kuuluks rahvusvahelise organisatsiooni või muu riigi kui teenistuskohariigi esinduse personali koosseisu.

48      Seega ei rikkunud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teise taande viimast lauset, kui ta määras viiteperioodiks 1. märts 2012–28. veebruar 2017 ega määranud selle perioodi alguskuupäevaks 6. juunit 2009.

49      Kõigest eeltoodust seega järeldub, et hageja väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

 Teine osa, mille kohaselt on alalise elukoha mõistet vääralt kohaldatud

50      Hageja väidab teise võimalusena, et isegi juhul, kui seda ajavahemikku, mil tal oli eriline diplomaatiline staatus, ei ole võimalik arvestusest välja jätta, ei soovinud ta sel ajavahemikul oma Belgias viibimist püsivaks muuta, mis on vajalik selleks, et talle kohalduks personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teise taande esimene lause. Ta toob sellega seoses välja asjaolusid, mis tõendaksid tema kodumaalt lahkumist.

51      Esiteks väidab hageja, et tema Belgias viibimine oli lahutamatult seotud tema abikaasa diplomaatilise lähetusega ja et tema viibimine Belgia territooriumil oli seetõttu ebakindel ja ajutine. Sellise ebakindluse ja ajutisuse tõttu kadus huvi üritada luua Belgiaga püsivaid sidemeid.

52      Siiski, kuna personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teise taande kohaldamine sõltub sellest, kuivõrd on asjaomane isik enne teenistusse asumist teenistuskohariigis lõimunud (eespool punkt 39), ja kuna lõimumise tase ei sõltu diplomaatilisest staatusest, mis tal on rahvusvahelise õiguse alusel (eespool punkt 47), siis asjaolu, et hageja Belgias viibimine oli tingitud tema abikaasa diplomaatilisest lähetusest, ei ole iseenesest asjassepuutuv.

53      Mis puudutab Belgias viibimise väidetavat ebakindlust ja ajutisust, siis olgu meelde tuletatud, et hageja on kohustatud tõendama, et personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis a nimetatud tingimused on täidetud (vt 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano/Commission, T‑273/17, EU:T:2018:480, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjaolu, et diplomaatilise personali teenistuskohti perioodiliselt muudetakse, ei anna siiski alust eelduseks, et isik ei ole lõimunud. Diplomaatilised esindajad jäävad ühes riigis teenistusse mitmeks aastaks, välja arvatud erandlikel juhtudel. Käesolevas asjas oli hageja abikaasa Brüsselis teenistuses kuus aastat.

54      Teiseks tugineb hageja oma erilaadsele elukohale Belgias, kuivõrd ta elas koos oma perekonnaga korteris, mille oli tema käsutusse andnud Poola Vabariigi alaline esindus NATO juures, kes maksis üüri ja energiaarved.

55      Siinkohal tuleb meelde tuletada, et alalise elukoha mõistet tõlgendatakse väljakujunenud kohtupraktikas nii, et see on koht, kus asub asjaomase isiku huvide püsiv või harilik kese ja mille ta on valinud kavatsusega anda sellele stabiilne tähendus. Lisaks eeldab elukoha mõiste, toetumata üksnes kvantitatiivsetele andmetele selle kohta, millise riigi territooriumil veedab isik rohkem aega, veel füüsilist viibimist teatud kohas, kavatsust jätkata harjumuspäraselt seal viibimist ning tavapäraste sotsiaalsete suhete olemasolu (13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano vs. komisjon, T‑273/17, EU:T:2018:480, punkt 48).

56      Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et hageja elab Belgias alates 22. septembrist 2010. Asjaolu, et ta sai materiaalseid hüvesid ametikorteri näol, mille üüri ja energiatarbimise eest maksis Poola Vabariigi alaline esindus NATO juures, ei saa olla tõend selle kohta, et ta säilitas oma päritoluriigiga sideme, mis välistaks igasuguse lõimumise Belgias. Teisisõnu, selliste kulude kandmine Poola Vabariigi poolt ei tähenda, et see eluase ei võinud olla stabiilselt hageja huvide püsiv või harilik kese Belgias.

57      Selline kulude kandmine ei takistanud pealegi hagejal luua Belgiaga sotsiaalseid suhteid. Seega asjaolu, et pärast tema abikaasa tagasipöördumist Poolasse jäi hageja koos oma pojaga Belgiasse, et viimane saaks seal koolis edasi käia, on lõimumist kinnitav kaudne tõend. Samuti tõendab lõimumist asjaolu, et kuigi hagejal oli endiselt diplomaatiline staatus, tegi ta ajutiselt koostööd ühe Brüsselis asuva vabaühendusega, mis tegutseb koolituse valdkonnas, ja osales seega oma tulevase teenistuskohariigi vabaühenduste võrgustikus.

58      Sellega seoses väidab hageja kolmandaks konkreetselt, et vestlusringide juhtimine ei kujutanud endast kutsealast tegevust personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses ning et selle põhjal ei saa eeldada, et ta soovis oma huvide püsiva keskme Belgiasse üle viia. See tegevus oli väga väikesemahuline ning talle maksti selle eest vaid ühel korral.  Komisjon leiab omalt poolt, et tegemist oli tasustatava tegevusega.

59      Siiski ei tohi jätta tähelepanuta, et on tõsi, et kutsealane tegevus on personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis a osutatud objektiivne kriteerium, et hinnata ametnike ja äsja tööle võetud teenistujate olukorda (vt selle kohta 28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Pozza vs. parlament, T‑216/18, ei avaldata, EU:T:2019:118, punkt 25), kuid selle tuginetakse siiski näitena (21. juuni 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hosman‑Chevalier, C‑424/05 P, EU:C:2007:367, punkt 35, ning 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano vs. komisjon, T‑273/17, EU:T:2018:480, punkt 44). Samuti võib teatud asjaoludel olla muude kaudsete tõendite hulgas üheks tõendiks, et asjaomane isik on lõimunud, ametniku või teenistuja osalemine vabatahtliku ühenduse tegevuses tema tulevases teenistuskohariigis.

60      Neljandaks märgib hageja, et alles pärast seda, kui ta oli 16. juunil 2013 oma diplomaatiliste passi tagastanud, kanti ta Belgia rahvastikuregistritesse.

61      Kuigi omavalitsusüksuse elanikuna registreerimine näitab asjaomase isiku tahet ja tema kavatsust pidada seda kohta tema elukoha ja huvide stabiilseks ja püsivaks keskmeks (26. septembri 2007. aasta kohtumäärus Salvador Roldán vs. komisjon, F‑129/06, EU:F:2007:166, punkt 60), on niisugune registrikanne siiski formaalne element, millest ei saa käesoleval juhul järeldada, et hageja tegelik elukoht ei olnud varem Belgias, eelkõige käesoleva juhtumi asjaoludel, kus sellise elukoha olemasolule pealegi vastu ei vaielda.

62      Viiendaks väidab hageja, et ajal, mil tema abikaasa töötas Belgias suursaatkonnas, säilisid tal püsivad sidemed Poolaga.

63      Hageja väidab sellega seoses, et ta oli Poolas jätkuvalt kinnisasja omanik ja ta säilitas Poola telefoninumbri. Tema sõnul jätkas ta seal isegi kuni 2013. aastani kutsealast tegevust keeleõpetaja ja vandetõlgina ning jätkas seal maksude maksmist.

64      Siiski, asjaolu, et hageja on oma päritoluriigis maksukohustuslane ning et tal on seal majanduslikud huvid ja ta omab seal vara, ei tõenda, et tema alaline elukoht on selles riigis (vt selle kohta 26. septembri 2007. aasta kohtumäärus Salvador Roldán vs. komisjon, F‑129/06, EU:F:2007:166, punkt 59). See on nii seda enam, kui tulu, mis deklareeritakse maksudeklaratsioonis päritoluriigis, tuleneb kutsealasest tegevusest välisriigis. Kohtuistungil hageja konkreetselt selgitas, et Belgias elades töötas ta Poola kohtute juures tegutseva vabakutselise vandetõlgina ning sellest tulenevalt deklareeris ta 2012. aastal kutsetegevuse tuluna 2664,64 Poola zlotti (PLN) (ligikaudu 650 eurot). Samuti selgitas hageja kohtuistungil, et ta taotles 2014. aastal enda kustutamist Poola äriregistrist ja et selle aasta kohta deklareeritud 54 289,16 Poola zlotti (ligikaudu 12 700 eurot) oli palk, mille ta oli saanud Belgias samal aastal töötamise eest ühes Belgia äriühingus, kes osutas komisjonile teenuseid.

65      Samuti ei võimalda asjaolu, et hageja säilitas Poola telefoninumbri, tõendada, et hageja säilitas oma huvide keskme Poolas, võttes a fortiori arvesse, et nagu hageja kohtuistungil märkis, oli tegemist mobiiltelefoninumbriga, mida oli seega võimalik kasutada Belgia territooriumil.

66      Kuuendaks väidab hageja, et ta on alati töötanud avaliku sektori rahvusvahelises keskkonnas: kõigepealt 7. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2011 Poola Vabariigi alalises esinduses Euroopa Liidu juures ja seejärel 16. juunist 2014 kuni 31. augustini 2017 komisjonis. Ta väidab, et asjaolu, et ta on töötanud rahvusvahelises keskkonnas ega ole tegutsenud erasektoris, seab kahtluse alla mis tahes eelduse, et ta on Belgia ühiskonda lõimunud.

67      Kuid, nagu hageja ise ka möönab, töötas ta komisjonis vaid kahe järjestikuse lepingu alusel, mis olid sõlminud kahe Belgia äriühinguga, kes sellele institutsioonile teenuseid osutasid. Kohtupraktikas on aga personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teise taande viimase lause kohaldamisalast välja jäetud olukorrad, kus on kolm osapoolt ning kus uus ametnik või teenistuja on küll liidu institutsioonides varem töötanud, kuid üksnes nende eraõiguslike äriühingute nimel, kes ta tööle võtsid (28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Pozza vs. parlament, T‑216/18, ei avaldata, EU:T:2019:118, punkt 51). Samuti ei saa asjaolu, et hageja komisjonis sellistel tingimustel töötas, käsitada kaudse tõendina, et hageja ei ole viiteperioodil Belgias lõimunud.

68      Mis puudutab hageja töötamist Poola Vabariigi alalises esinduses Euroopa Liidu juures, siis see jäi viiteperioodist varasemasse aega. Sellisel töötamisel ei saanud seega olla otsustavat mõju teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse hinnangule selle kohta, kas hageja oli sel ajavahemikul Belgias lõimunud või mitte.

69      Eeltoodut arvestades ei ole väite teine osa põhjendatud ja väide tuleb tervikuna tagasi lükata.

70      Järelikult tuleb hagi rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

71      Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda),

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Katarzyna WywiałPrządalt.

Gratsias

Marcoulli

Frendo

Kuulutatud avalikul kohtuistungil Luxembourgis 28. novembril 2019.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.