4. veebruaril 2014 esitatud hagi – PT Musim Mas versus nõukogu

(kohtuasi T-80/14)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: PT Perindustrian dan Perdagangan Musim Semi Mas (PT Musim Mas) (Medan, Indoneesia) (esindajad: advokaat J. García-Gallardo Gil-Fournier, solicitor C. Humpe ja advokaat A. Verdegay Mena)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada nõukogu 19. novembri 2013. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1194/2013, millega kehtestatakse Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiisli impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 315, lk 2), artiklid 1 ja 2 osas, mis puudutab hagejat; ja

mõista hageja kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kaks väidet.

Esimene väide, et Euroopa Liidu Nõukogu rikkus (i) nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT L 343, lk 51) artikli 1 lõiget 1, artikli 7 lõiget 2 ja artikli 9 lõiget 3 ning (ii) hea halduse põhimõtet, proportsionaalsuspõhimõtet ja diskrimineerimiskeeldu, kui ta kehtestas hageja suhtes lõplikud dumpinguvastased meetmed, alljärgnevatel põhjustel:

määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 1 lõike 1 kohaselt ei või kehtestada dumpinguvastaseid meetmeid selliste eksportijate suhtes nagu hageja, kelle kohta on tuvastatud, et ta ei müü oma tooteid dumpinguhinnaga. Seetõttu puudub õiguslik alus hageja suhtes ajutiste dumpinguvastase tollimaksu kehtestamiseks, ja veel vähem selle maksu sissenõudmiseks;

nõukogu rikkus määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 7 lõiget 2, kui kehtestas hageja suhtes ja nõudis talt sisse 2,8% ajutise tollimaksu, mis ületas nõuetekohaselt arvutatud ajutist dumpingumarginaali;

nõukogu määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 9 lõige 3 keelab komisjonil kehtestada ajutisi tollimakse, kui ajutine dumpingumarginaal on väiksem kui 2%. Nõukogu rikkus nõukogu määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 9 lõiget 3, kui ta kehtestas hageja suhtes lõplikud dumpinguvastased meetmed;

võttes arvesse Euroopa Komisjoni tehtud vigu hageja ajutise dumpingumarginaali arvutamisel, oleks nõukogu pidanud otsustama, et komisjon ei uurinud põhjalikult ja erapooletult kõiki juhtumi asjassepuutuvaid asjaolusid. Selline tegevusetus kujutab endast hea halduse põhimõtte rikkumist;

nõukogu tegevust, mille käigus ta nõudis hagejalt lõplikult sisse valesti kindlaksmääratud ajutise tollimaksu, tuleb pidada ebaproportsionaalseks nõukogu määruse (EÜ) nr 1225/2009 eesmärgiga ja seetõttu proportsionaalsuspõhimõtte rikkumiseks;

nõukogu diskrimineeris ühte ettevõtjat teise samas olukorras oleva ettevõtjaga võrreldes, kui ta nõudis hageja suhtes valesti arvutatud tollimaksu lõplikult sisse ega nõudnud P.T. Cilandra Perkasa’lt ajutise tollimaksu tasumist. Seetõttu leiab hageja, et nõukogu rikkus diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

Teine väide, et rikutud on nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed artikli 20 lõiget 2, artikli 2 lõiget 5, artikli 2 lõiget 8 ja artikli 2 lõike l0 punkti i, kuna Euroopa Liidu Nõukogu:

jättis nõukogu määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 20 lõike 2 tähenduses avalikustamata olulised faktid seoses väidetava „erilise turuolukorraga”;

kohandas määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 2 lõike 5 kohase väidetava „erilise turuolukorra” tõttu hageja tootmiskulusid;

jättis tähelepanuta selle, et hageja kasutab toormaterjalina Palni Fatty Distillates’i;

ei võtnud hageja ekspordihinna osana arvesse kahekordse arvestamisega seotud hinnalisandit ja rikkus nõukogu määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 2 lõiget 8; ja

ei käsitlenud hagejat ja teisi seotud ettevõtjaid ühe majandusüksusena, rikkudes seega määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 2 lõike 10 punkti i.