Kohtuasi C‑322/16

Global Starnet Ltd

versus

Ministero dell’Economia e delle Finanze
ja
Amministrazione Autonoma Monopoli di Stato

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato)

Eelotsusetaotlus – Teenuste osutamise vabadus, asutamisvabadus, kapitali vaba liikumine ja ettevõtlusvabadus – Piirangud – Uute kontsessioonide andmine kaughasartmängude korraldamiseks – Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtted – Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu otsus – Küsimus, kas liikmesriigi kohtul on kohustus pöörduda Euroopa Kohtusse

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (esimene koda) 20. detsembri 2017. aasta otsus

1.        Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Eelotsuse taotlemise kohustus – Hindamine, kas liikmesriigi õigusnormid on kooskõlas nii liidu õiguse kui ka liikmesriigi põhiseadusega – Asjasse puutuva liikmesriigi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu otsus, milles hinnatakse nimetatud õigusnormide põhiseaduspärasust – Liikmesriigi viimase astme kohtu kohustus esitada eelotsusetaotlus

(ELTL artikkel 267)

2.        Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Aluslepingu sätted – Kohaldamisala – Liikmesriigi õigusnormid, mis seavad nende isikute tegevusele, kes on seaduslike kaughasartmängude sektoris juba kontsessionäärid, nende olemasoleva lepingu lisalepingu kaudu uusi tingimusi – Hõlmamine – Hindamine üldjuhul üksnes seoses ühega ELTLis sätestatud vabadustest

(ELTL artiklid 49 ja 56)

3.        Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Hasartmängud – Liikmesriigi õigusnormid, mis seavad nende isikute tegevusele, kes on seaduslike kaughasartmängude sektoris juba kontsessionäärid, nende olemasoleva lepingu lisalepingu kaudu uusi tingimusi – Kooskõla ELTL artiklitega 49 ja 56 – Tingimused – Kontrollimine eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt

(ELTL artiklid 49 ja 56)

1.      ELTL artikli 267 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus, kelle otsuste peale ei ole võimalik liikmesriigi õiguse järgi edasi kaevata, peab üldjuhul esitama eelotsusetaotluse liidu õiguse tõlgendamise küsimuses ka siis, kui selle liikmesriigi põhiseaduslikkuse järelevalve kohus on sama riigisisese menetluse raames hinnanud asjassepuutuvate liikmesriigi õigusnormide põhiseaduspärasust sisu poolest analoogsete liidu õiguse alusnormide põhjal.

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et liidu õiguse tõhusus oleks ohus ja ELTL artikli 267 kasulik mõju kahaneks, kui liikmesriigi kohtul oleks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse olemasolu tõttu takistatud esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi ja viivitamatult kohaldada liidu õigust kooskõlas Euroopa Kohtu otsuse või praktikaga (vt selle kohta kohtuotsus, 4.6.2015, Kernkraftwerke Lippe-Ems, C‑5/14, EU:C:2015:354, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kuigi on tõsi, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus on Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö vahend, mille kaudu annab Euroopa Kohus liikmesriikide kohtutele liidu õiguse tõlgendusi, mida nad vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamisel, peab liikmesriigi kohus juhul, kui tema menetluses kerkib üles liidu õiguse tõlgendamise küsimus ja tema otsuse peale ei saa edasi kaevata, siiski põhimõtteliselt saatma asja ELTL artikli 267 kolmanda lõigu alusel Euroopa Kohtusse (vt kohtuotsus, 9.9.2015, Ferreira da Silva e Brito jt, C‑160/14, EU:C:2015:565, punkt 37).

(vt punktid 23, 24 ja 26 ning resolutsiooni punkt 1)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 29–32)

3.      ELTL artikleid 49 ja 56 ning õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas ja mis seavad nende isikute tegevusele, kes on seaduslike kaughasartmängude sektoris juba kontsessionäärid, nende olemasoleva lepingu lisalepingu kaudu uusi tingimusi, juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et need õigusnormid on põhjendatud ülekaalukate üldisest huvist tulenevate kaalutlustega, on taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik.

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 43, nähtub käesoleval juhul põhikohtuasjas vaidluse all olevate liikmesriigi õigusnormide sisust, et nende õigusnormide eesmärk on eelkõige suurendada kontsessionääride majanduslikku ja rahalist stabiilsust ning nende head mainet ja üldist usaldusväärsust ja võidelda kuritegevusega.

Hasartmängudega seotud olukorra eripära arvestades kujutavad sellised eesmärgid endast ülekaalukat üldisest huvist lähtuvat kaalutlust, millega saab põhjendada sellist põhivabaduste piirangut, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas (vt selle kohta kohtuotsus, 8.9.2016, Politanò, C‑225/15, EU:C:2016:645, punktid 42 ja 43).

(vt punktid 41, 42 ja 65 ning resolutsiooni punkt 2)