Kohtuasi T‑667/21
BAWAG PSK Bank für Arbeit und Wirtschaft und Österreichische Postsparkasse AG
versus
Euroopa Keskpank
Üldkohtu (kolmas koda laiendatud koosseisus) 28. veebruari 2024. aasta otsus
Majandus- ja rahapoliitika – Krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve – Määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 9 lõike 1 teine lõik – Asjakohaste liidu õigusnormide alusel pädeva asutuse volituste otsene teostamine EKP poolt – Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 395 rikkumise korral sissenõudmisintressi kohaldamine Austria õiguse alusel – EKP pädevus – Direktiivi 2013/36/EL artikli 65 lõige 1 ja artikkel 70 – Proportsionaalsus
1. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Liidu finantssektori järelevalve – Ühtne järelevalvemehhanism – Krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve – Euroopa Keskpanga (EKP) pädevus – Järelevalve- ja uurimisvolitused – Asjakohaste liidu õigusnormide alusel pädeva asutuse volitused – Haldusmeetmete kindlaksmääramine – Suurtele investeeringutele kohaldatavate piirmäärade ületamise korral sissenõudmisintressi määramine – Hõlmamine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 575/2013, artikli 395 lõige 1; nõukogu määrus nr 1024/2013, artikli9 lõike 1 teise lõigu teine lause; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/36, artikli 65 lõige 1 ja artikli 67 lõiked 1 ja 2)
(vt punktid 36 ja 39–46)
2. Riigisisene õigus – Tõlgendamine – Kõnealuse liikmesriigi kohtute tõlgenduse arvessevõtmine – Piirid
(vt punktid 57–59)
3. Euroopa Liidu õigus – Vahetu õigusmõju – Esimus – Vastuolu liidu õiguse ja liikmesriigi õiguse vahel – Asja menetleva riigisisese kohtu kohustused ja pädevus – Liidu kohtu kohustused ja pädevus – Liikmesriigi õiguse kohaldamatus
(vt punktid 60–62)
4. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Liidu finantssektori järelevalve – Ühtne järelevalvemehhanism – Krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve – Pädevate asutuste järelevalve- ja karistuste määramise volitused – Haldusmeetme liigi kindlaksmääramine, võttes arvesse kõiki asjaolusid – Suurtele investeeringutele kohaldatavate piirmäärade ületamise korral sissenõudmisintressi automaatne määramine – Lubamatus – Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 575/2013, artikli 395 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/36, põhjendus 37 ja artikli 4 lõige 1, artikli 65 lõige 1 ja artikkel 70)
(vt punktid 63–79)
Kokkuvõte
Üldkohus rahuldas kahe samal päeval kuulutatud kohtuotsusega tühistamishagid, mis olid esitatud Euroopa Keskpanga (EKP) otsuste peale, millega määrati määruse nr 1024/2013(1) ja liikmesriigi õiguse alusel sissenõudmisintress, ning selgitas asjaolusid, millal on võimalik kasutada kooskõlalist tõlgendust sellise riigisisese õiguse puhul, millega võetakse üle direktiiv, mis kaldub kõrvale liikmesriigi kohtute tõlgendusest.
Lisaks esitas Üldkohus kohtuasjas Sber vs. EKP (liidetud kohtuasjad T‑647/21 ja T‑99/22) oma seisukoha varem analüüsimata küsimuses, mis puudutab ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamist juhul, kui EKP määrab määruse nr 1024/2013 alusel rahalise halduskaristuse, samas kui kohtuasjas BAWAG PSK vs. EKP (T‑667/21) arendas Üldkohus oma kohtupraktikat EKP pädevuse ulatuse kohta sama määruse alusel.
Kohtuasjad puudutasid kahte Austria krediidiasutust, kelle üle tegi otsest usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet EKP.
Liidetud kohtuasjades T‑647/21 ja T‑99/22 määras EKP seetõttu hagejale Sber Vermögensverwaltungs AG‑le määruse nr 1024/2013 alusel rahalise halduskaristuse määruses nr 575/2013(2) ette nähtud suurtele investeeringutele kohaldatavate piirmäärade ületamise eest nii individuaalselt kui ka konsolideeritud alusel. Seejärel otsustas EKP määruse nr 1024/2013(3) alusel ja juhindudes BWG(4) § 97 lõike 1 punktist 2 määrata hagejale nende piirmäärade ületamisega seotud summadelt sissenõudmisintressi.
Pärast seda, kui EKP vaidlustusnõukogu oli esitanud arvamuse, millega tuvastati vead EKP esialgses otsuses, asendas EKP 21. detsembril 2021 selle otsuse uue otsusega(5), milles sissenõudmisintressi summa jäi samaks. EKP täpsustas, et finantsinstitutsiooni kohustuste rikkumise korral vastavalt määrusele nr 575/2013 kuulub sissenõudmisintressi määramine BWG alusel pädeva asutuse seotud pädevuse alla, mis ei jäta talle mingit kaalutlusruumi.
Kahes eraldi hagis palus hageja Üldkohtul tühistada nii EKP esialgse otsuse kui ka EKP 21. detsembri 2021. aasta otsuse.
Kohtuasjas T‑667/21 omandas hageja BAWAG PSK Bank für Arbeit und Wirtschaft und Österreichische Postsparkasse AG kaudselt eluasemelaenude portfelli Prantsusmaal. Portfell anti üle õigusvõimeta ühisfondile, milles hageja omandas kogu osaluse, muutudes seega tegelikuks tulusaajaks.
Hageja ruumides läbi viidud kontrolli tulemusel tuvastas EKP, et hagejal ei olnud andmeid, mis võimaldaksid tuvastada kõiki aluseks olevate laenude võlgnikke, ning et hageja oli rikkunud portfelli puhul määruses nr 575/2013 ette nähtud riskide kontsentreerumise piirmäära. Seetõttu määras EKP 2. augusti 2021. aasta otsusega(6), tuginedes samadele õigusnormidele nagu need, mida on nimetatud eespool viidatud liidetud kohtuasjade kirjelduses, hagejale sissenõudmisintressi. Hageja vaidlustas selle otsuse Üldkohtus.
Oma otsustega kohtuasjas Sber vs. EKP (liidetud kohtuasjad T‑647/21 ja T‑99/22) ning kohtuasjas BAWAG PSK vs. EKP (T‑667/21) tühistas Üldkohus vastavalt EKP 21. detsembri 2021. aasta otsuse, millega asendati tema esialgne otsus, ning 2. augusti 2021. aasta otsuse põhjusel, et sissenõudmisintressi määramisel ei analüüsinud EKP käesoleva juhtumi asjaolusid.
Üldkohtu hinnang
– Ne bis in idem’i põhimõtte rikkumine
Üldkohus leidis, et ne bis in idem’i põhimõttega ei ole vastuolus, kui EKP määras BWG § 97 lõike 1 punkti 2 alusel sissenõudmisintressi tegevuse eest, mille eest on juba määratud rahaline halduskaristus määruse nr 1024/2013 alusel.
Üldkohus tuletas sellega seoses meelde, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 50, mis keelab sama teo ja sama isiku suhtes kriminaalõiguslikku laadi menetluste ja karistuste kumuleerimise, kohaldamine ei piirdu ainuüksi menetluste ja karistustega, mis on riigisiseses õiguses kvalifitseeritud „kriminaalõiguslikuks“. Nimelt hõlmab see artikkel menetlusi ja karistusi, mida tuleb rikkumise laadi enda ja selle karistuse raskuse alusel, mis asjaomasele isikule võidakse määrata, pidada kriminaalõiguslikuks.
Nii rõhutas Üldkohus, et määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 1 alusel määratud rahalised halduskaristused kuuluvad harta artikli 50 kohaldamisalasse. Üldkohus märkis, et need karistused on selgelt kohandatud trahvidele, mida Euroopa Komisjon võib konkurentsiõiguse valdkonnas määrata(7), ning neil on samaväärne olemus ja raskusaste. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga, et ne bis in idem’i põhimõtet tuleb järgida menetlustes, milles määratakse trahv konkurentsiõiguse rikkumise eest. Seega tuleb seda kvalifikatsiooni kohaldada analoogia alusel nimetatud karistustele.
Seevastu tõdes Üldkohus, et Austria kohtute praktikast tuleneb, et sissenõudmisintress kvalifitseeritakse järelevalvemeetmeteks, mis ei ole karistuslikku laadi. Kuna ei rikkumise laad ega karistuse raskusaste ei too sissenõudmisintressi karistusõiguse valdkonda, ei kuulu sissenõudmisintressi kohaldamine BWG alusel harta artikli 50 kohaldamisalasse. Seda järeldust kinnitab ka kohtuotsus VTB Bank (Austria)(8), milles Euroopa Kohus eelistas „haldusmeetmeks“ kvalifitseerimist „halduskaristuseks“ kvalifitseerimisele.
– EKP pädevus määrata sissenõudmisintress
Üldkohus täpsustas, et EKP oli määruse nr 1024/2013 alusel pädev määrama BWG § 97 kohase sissenõudmisintressi.
Kõigepealt rõhutas ta, et EKP‑l on oma usaldatavusnõuete järelevalveülesannete täitmiseks kolme liiki järelevalve- ja uurimisvolitused, nimelt need, mis on ette nähtud määruses nr 1024/2013, pädevate asutuste volitused asjakohaste liidu õigusnormide alusel ja volitused anda riiklikele asutustele juhiseid oma volituste kasutamiseks vastavalt kehtivatele riigisisestele õigusnormidele.
Analüüsides küsimust, kas EKP‑l olid käesoleval juhul volitused, mis kuuluvad teise kategooriasse, see tähendab volitused, mis on pädevatel asutustel asjakohaste liidu õigusnormide alusel, märkis Üldkohus, et väljendit „liidu õiguse alusel“ on tõlgendatud nii, et see hõlmab kõiki direktiiviga kehtestatud õiguslikust raamistikust tulenevaid volitusi, mis tulenevad liikmesriigi kohustusest või pädevusest õigusakte vastu võtta, erinevalt sellest, et samas direktiivis tunnustatakse liikmesriikide pädevust kehtestada riigisisese õiguse alusel rangemaid sätteid väljaspool selle direktiiviga kehtestatud korda.(9)
Kohtuotsuses VTB Bank (Austria)(10) on aga BWG § 97 varasema redaktsiooni kohta leitud, et sissenõudmisintressi määramine on samaväärne direktiivi 2013/36(11) artikli 65 lõike 1 – mis antud juhul kuulub asjasse puutuvasse õiguslikku raamistikku – kohaldamisalasse kuuluva haldusmeetmega. Asjaolu, et sissenõudmisintressi ei ole nimetatud selles direktiivis nimetatud halduskaristuste ja muude haldusmeetmete loetelus, ei oma tähtsust, kuna see loetelu ei ole ammendav, ning samas direktiivis on ette nähtud, et liikmesriigid võtavad kõik meetmed, mida nad peavad vajalikuks, et tagada nimetatud direktiivi ja määruse nr 575/2013 kohaldamine. Üldkohus täpsustas, et selles kohtuotsuses rõhutas Euroopa Kohus, et liidu õigusega kehtestatud minimaalsed usaldatavusnõuded peavad tagama maksimaalse ühtlustamise ning et määruses nr 575/2013 ette nähtud piirmäärade ületamise korral peavad liikmesriigid kehtestama krediidiasutustele mitte riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluva meetme, vaid halduskaristuse või muu haldusmeetme direktiivi 2013/36 artikli 65 lõike 1 tähenduses.
Asjaolu, et direktiivis 2013/36 sisalduvas loetelus ei mainita sissenõudmisintressi määramist, ei takista seega selle kuulumist kõnealuse direktiiviga kehtestatud õigusliku regulatsiooni kohaldamisalasse. Seetõttu järeldas Üldkohus, et see sarnaneb pädevusega, mis on liikmesriigi pädeval asutusel „asjakohase liidu õiguse alusel“ määruse nr 1024/2013 artikli 9 lõike 1 teise lõigu teise lause tähenduses, ja mis on seega EKP‑l.
– Riigisisese õiguse tõlgendamine
Üldkohus tõdes, et tuginedes Austria kohtute tõlgendusele, mille kohaselt on riskide kontsentreerumise piirmäärade ületamise korral sissenõudmisintressi määramine automaatne, ja jättes analüüsimata käesoleva juhtumi asjaolud, tugines EKP õiguslikult väärale eeldusele, mis muutis vääraks tema analüüsi BWG § 97 lõike 1 punkti 2 kohaldamise proportsionaalsuse kohta.
Selles kontekstis tuletas Üldkohus meelde, et kui ta peab kontrollima, kas direktiivi üle võtnud riigisisese õiguse kohaldamine EKP poolt on põhjendatud, piisab liikmesriigi kohtute tõlgendusest, et teha kindlaks selle riigisisese õiguse ulatus, kui sellest ilmneb, et see on kooskõlas direktiiviga, mille ta üle võtab. Seevastu, kui liikmesriigi kohtute tõlgendus ei võimalda tagada riigisisese õiguse kooskõla direktiiviga, tähendab liidu õiguse esimuse põhimõtte järgimine seda, et nagu liikmesriigi kohus, tõlgendab Üldkohus – kui see on vajalik – riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses üle võetud direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiivis ette nähtud tulemus. Seega hõlmab kooskõlalise tõlgendamise nõue kohustust vajaduse korral muuta väljakujunenud kohtupraktikat, kui see põhineb riigisisese õiguse tõlgendusel, mis ei ole kooskõlas direktiivi eesmärkidega.
Lisaks, kui riigisiseseid õigusnorme ei ole võimalik tõlgendada kooskõlas liidu õiguse nõuetega, on Üldkohtul nagu liikmesriigi kohtul, kelle ülesanne on kohaldada liidu õigusnorme, kohustus tagada nende normide täielik õigusmõju, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata iga riigisisese – isegi hiljem vastu võetud – õigusnormi, mis on vastuolus liidu õigusnormiga, millel on vahetu õigusmõju.
Käesoleval juhul leidis Üldkohus direktiivi 2013/36 artikli 70(12) grammatilise, kontekstipõhise ja teleoloogilise tõlgenduse kohaselt, et seda sätet tuleb mõista nii, et liikmesriigi pädeva asutuse ja sellest tulenevalt ka EKP ülesanne on määrata kindlaks haldusmeetme liik, võttes arvesse kõiki asjaolusid, mis tähendab tingimata, et neil on kaalutlusruum, ja välistab selle, et nad on BWG § 97 lõike 1 punkti 2 alusel määratud sissenõudmisintressi kohaldamisel seotud pädevuse olukorras.