KOHTUJURISTI ETTEPANEK
YVES BOT
esitatud 8. septembril 2016(1)
Kohtuasi C‑484/15
Ibrica Zulfikarpašić
versus
Slaven Gajer
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Općinski sud u Novom Zagrebu (Novi Zagrebi linnakohus, Horvaatia))
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Määrus (EÜ) nr 805/2004 – Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta – Aktid, mille kinnitamist saab taotleda – Notari antud täitemäärus, mis tugineb autentsele dokumendile
1. Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta(2).
2. See taotlus on esitatud vaidluses, mille üks pool on Horvaatias asuv advokaat Ibrica Zulfikarpašić ja teine pool Slaven Gajer, kelle elukoht on samuti Horvaatias, ning mis puudutab autentse dokumendi alusel notari tehtud täitemääruse kinnitamist Euroopa täitekorraldusena määruse nr 805/2004 tähenduses.
3. Sisuliselt soovib Općinski sud u Novom Zagrebu (Novi Zagrebi linnakohus, Horvaatia) teada, kas notar, kes on Horvaatia õigusaktide kohaselt autentse dokumendi alusel teinud jõustunud ja täitmisele pööratava täitemääruse, on pädev seda Euroopa täitekorraldusena kinnitama, kui seda ei ole vaidlustatud, ja eitava vastuse korral, kas liikmesriigi kohus võib seda Euroopa täitekorraldusena kinnitada, kui täitemäärus puudutab vaidlustamata nõuet.
4. Käesolev kohtuasi pakub Euroopa Kohtule võimalust teha kasulikke täpsustusi mõistete „kohtuotsus“ ja „kohus“ piiritlemiseks määruse nr 805/2004 tähenduses, ning eriti lahendada küsimuse, kas notarit, kellele liikmesriigi õigus annab pädevuse täitemääruste väljastamiseks, võib käsitada „kohtuna“.
5. Siiski tekib kõigepealt küsimus, millele tuleb vastata enne, nimelt eelotsusetaotluse vastuvõetavuse kohta, kuna eelotsusetaotluse lugemisel selgub, et mõlemad põhikohtuasja pooled elavad Horvaatias, nii et olukorra võiks esmapilgul liigitada „puhtalt riigisiseseks“, nii et see ei oleks liidu õiguse kohaldamisalas.
6. Käesolevas ettepanekus väidan esiteks, et käesolev eelotsusetaotlus on vastuvõetav, olgugi et nii põhikohtuasja hageja kui ka kostja elavad mõlemad Horvaatia Vabariigi territooriumil. Nimelt kui määruse nr 805/2004 kohaselt Euroopa täitekorraldusena kinnitamise eesmärk on võimaldada kohtulahendite tunnustamist ja täitmisele pööramist teises liikmesriigis kui see, kus otsus on tehtud, siis selleks, et päritoluliikmesriigi kohtule esitatud kinnitamistaotlus oleks vastuvõetav, ei ole vaja, et võlausaldaja tõendaks vaidluse piiriülesust.
7. Teiseks selgitan, et selline täitedokument nagu täitemäärus, mille notar on väljastanud autentse dokumendi alusel, on määruse nr 805/2004 artikli 4 punkti 1 tähenduses kohtuotsus, kui selle määruse tegemise pädevusega notar otsustab neis konkreetsetes ülesannetes kohtuna, mis eeldab, et ta pakub tagatisi oma sõltumatuse ja erapooletuse kohta ning teeb oma pädevuse alusel otsuse, mille suhtes on esiteks enne selle Euroopa täitekorraldusena kinnitamist toimunud või võib toimuda võistlev menetlus ja mida teiseks saab kohtus vaidlustada. Jättes eelotsusetaotluse esitanud kohtule õiguse kontrollida asjaolusid, eriti sõltumatuse ja erapooletuse nõuete täitmist, väidan ma, et täitemääruse väljastamise pädevusega notar vastab „kohtu“ määratlusele.
8. Sellest järeldan ma kolmandaks, et selline notar, kes on määruse nr 805/2004 artikli 4 punkti 6 ja artikli 6 lõike 1 tähenduses „päritoluriigi kohus“, on pädev enda väljastatud määrust, mille ta on võlgniku vastuväidete puudumisel täitmisele pööranud, Euroopa täitekorraldusena kinnitama.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
9. Määruse nr 805/2004 põhjendustes 5, 7 ja 20 on sätestatud:
„(5) Mõiste „vaidlustamata nõuded“ peaks hõlmama kõiki olukordi, milles võlausaldaja, võttes arvesse võlgnikupoolsete tõendatud nõudmiste puudumise, mis puudutab rahalise nõude iseloomu või ulatust, on saavutanud kõnealuse võlgniku suhtes kas kohtuotsuse või täitmisele pööratava dokumendi, mis vajab võlgniku selgelt väljendatud nõusolekut, olgu tegu kohtuliku kokkuleppe või ametliku juriidilise dokumendiga.
[…]
(7) Käesolev määrus kehtib kohtuotsuseid ning vaidlustamata nõudeid käsitlevate ametlike juriidiliste dokumentide ning otsuste kohta, mis on langetatud pärast kohtuotsuste ja ametlike juriidiliste dokumentide kinnitamist Euroopa täitekorraldustena.
[…]
(20) Euroopa täitekorralduse kinnitamise rakendamine on võlgnikule vabatahtlik vaidlustamata nõuete korral, kes võib selle asemel valida tunnustamise ja täitmisele pööramise süsteemi, mida on kirjeldatud [nõukogu 22. detsembri 2000. aasta] määruses (EÜ) nr 44/2001 [kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(3)] või ühenduse mõnes muus juriidilises dokumendis.“
10. Määruse nr 805/2004 artiklis 1 „Sisu“ on sätestatud:
„Käesoleva määruse eesmärgiks on luua Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuetele, mis lubaks, kehtestades selleks miinimumstandardid, kohtuotsuste ning ametlike juriidiliste dokumentide vaba ringlust kõikides liikmesriikides ilma mis tahes vahemenetlusteta, mida oleks liikmesriigis vaja kehtestada enne kohtuotsuse tunnustamist ja täitmisele pööramist.“
11. Selle määruse artikli 3 „Euroopa täitekorraldusena kinnitatavad täitedokumendid“ lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolevat määrust kohaldatakse vaidlustamata nõudeid käsitlevate kohtuotsuste [, kohtulike kokkulepete] ning ametlike juriidiliste dokumentide suhtes. [täpsustatud tõlge]
Nõue on vaidlustamata, kui:
a) võlgnik on sõnaselgelt väljendanud oma nõusolekut omaksvõtuga või otsusega, mis on kohtu poolt heaks kiidetud või koostatud kohtumenetluste käigus või
b) võlgnik ei ole kunagi päritoluliikmesriigi seaduse oluliste menetlustingimustega kooskõlas olevat vastuväidet esitanud või
c) võlgnik ei ole ilmunud või esindatud vastavat nõuet puudutaval kohtumenetlusel pärast esialgse vastuväite esitamist kohtumenetluse käigus, eeldusel, et nimetatud käitumine võrdub nõude või võlgniku esitatud väidetavate faktide möönmisega vastavalt päritoluriigi seadustele või
d) võlgnik on oma nõusolekut sõnaselgelt ametlikus juriidilises dokumendis väljendanud.“
12. Selle määruse artiklis 4 „Mõisted“ on sätestatud:
„Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:
1. kohtuotsus – liikmesriigi kohtu või erikohtu igasugune lahend, kuidas tahes seda nimetatakse, sealhulgas seadlus, korraldus, otsus või täitemäärus, samuti kohtuametniku otsus kohtukulude kohta;
2. nõue – nõue teatava rahasumma tasumiseks, mis kuulub maksmisele või mille maksetähtpäev on määratud kohtuotsuse või ametliku juriidilise dokumendiga;
3. ametlik juriidiline dokument –
a) dokument, mis on koostatud või registreeritud ametliku juriidilise dokumendina ning mille õigsus:
i) lähtub dokumendi allkirjast ja sisust ja
ii) mis on kehtestatud päritoluriigi avaliku võimu kandja või muu vastava võimu poolt
või
b) haldusasutuse määratud või tema poolt kinnitatud kohustuste jätkumisega seotud kokkulepe.
[…]
6. päritoluriigi kohus – kohus või erikohus, kus toimub kohtumenetlus artikli 3 lõike 1 punktides a, b ja c kirjeldatud tingimuste täitmise[l].
7. Rootsis hõlmab mõiste „kohus“ maksmismääruste (betalningsföreläggande) ja abiga (handräckning) seotud lihtmenetluste korral ka Rootsi täitevametit (kronofogdemyndighet).“ [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna määruse tõlge on ebatäpne.]
B. Horvaatia õigus
13. Täitemenetluse seaduse (Ovršni zakon)(4) artiklis 31 oli põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsioonis sätestatud:
„1) Käesoleva seaduse tähenduses autentne dokument on arve, veksel ja tšekk, millele on lisatud protest ja arve, kui see on nõude tõendamiseks vajalik, ametlik dokument, raamatupidamise väljavõte, seaduslikult kinnitatud eraõiguslik dokument ja mis tahes dokument, mida loetakse eriõigusaktide kohaselt ametlikuks dokumendiks. Arveks loetakse ka intressiarvestust.
2) Autentne dokument on täitmisele pööratav, kui seal on ära toodud võlausaldaja ja võlgniku isikuandmed ning rahalise kohustuse ese, laad, ulatus ja täitmise kuupäev.
3) Arves, mis on väljastatud füüsilisele isikule, kes ei tegutse registreeritud tegevusalal, tuleb lisaks käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud teabe esitamisele hoiatada võlgnikku, et sissenõutavaks muutunud rahalise kohustuse täitmatajätmisel võib võlausaldaja nõuda autentse dokumendi alusel sundtäitmist.
[…]“
14. Täitemenetluse seaduse artikli 278 kohaselt „otsustavad notarid autentsele dokumendile tuginevate täitmistaotluste üle vastavalt käesoleva seaduse sätetele.“
15. Täitemenetluse seaduse artiklis 357 on sätestatud, et otsuste, kohtulike kokkulepete ja ametlike dokumentide Euroopa täitekorraldusena kinnitamise pädevus on „kohtutel, haldusasutustel, notaritel või avaliku võimu ülesannetes füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kellel on õigus väljastada täitmisele pööratavat ärakirja liikmesriigi kohtu väljastatud Euroopa täitedokumendist vaidlustamata nõuete kohta“.
16. Täitemenetluse seaduse artikli 358 lõikes 4 on sätestatud, et „[k]ui notar leiab, et tingimused [Euroopa täitekorralduse] tõendi väljaandmiseks on täitmata, siis edastab ta tõendi väljaandmise avalduse koos vastavate dokumentide või toimiku koopiaga esimese astme kohtule, kelle tööpiirkonnas notar asub, et see kohus teeks avalduse kohta otsuse.“
II. Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimused
17. Oma kliendi Slaven Gajeriga sõlmitud esinduslepingu alusel koostas advokaat Ibrica Zulfikarpašić arve, mis jäi maksmata.
18. Tuginedes sellele arvele, mida loeti „autentseks dokumendiks“, saavutas I. Zulfikarpašić 12. veebruaril 2014 selle, et notar väljastas jõustunud täitemääruse.
19. 13. novembril 2014 esitas I. Zulfikarpašić notarile avalduse, milles palus kinnitada selle täitemääruse Euroopa täitekorraldusena määruse nr 805/2004 tähenduses, et saaks algatada täitemenetluse, millega oleks võimalik tema nõue sisse nõuda.
20. Leides, et sellise tõendi väljaandmiseks ei ole tingimused täidetud, saatis notar vastavalt täitemenetluse seaduse artikli 358 lõikele 4 asja edasi Općinski sud u Novom Zagrebusse (Novi Zagrebi linnakohus). Selle kohtu sõnul rõhutas notar eriti, et kui määruse nr 805/2004 artikli 4 punktis 7 on sätestatud, et Rootsis hõlmab mõiste „kohus“ ka Rootsi täitevametit, siis Horvaatia notariteenust ei võrdsusta määruse tähenduses kohtuga ükski taoline säte.
21. Kaheldes, kas täitemenetluse seadus on määrusega nr 805/2004 kooskõlas, otsustas Općinski sud u Novom Zagrebu (Novi Zagrebi linnakohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas […] täitemenetluse seaduse Euroopa täitekorraldust puudutavad sätted on kooskõlas määrusega […] nr 805/2004, ja täpsemalt, kas Horvaatia Vabariigis – täitemenetluse raames, kus antakse välja autentsele dokumendile tuginev täitemäärus – hõlmab mõiste „kohus“ notareid[?]
2. [K]as notarid võivad välja anda Euroopa täitekorralduse tõendeid jõustunud ja täitmisele pööratavate täitemääruste kohta, mis tuginevad autentsetele dokumentidele, kui neid määruseid ei ole vaidlustatud; ning eitava vastuse korral, kas kohtud võivad välja anda Euroopa täitekorralduse tõendeid notari koostatud täitemääruste kohta, mis tuginevad autentsele dokumendile, kui need määrused puudutavad vaidlustamata nõudeid; ning sellisel juhul – millist vormi tuleks kasutada?“
III. Kohtujuristi analüüs
A. Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
22. Eelotsusetaotluse vastuvõetavust ei saa minu arvates seada kahtluse alla põhjendusega, et olukord, kus Euroopa täitekorraldusena kinnitamise taotlus on esitatud selle liikmesriigi kohtule, kus on nii võlausaldaja kui ka võlgniku elu- või asukoht, tuleks lugeda „puhtalt riigisiseseks“.
23. Kuigi on tõsi, et mõlemad põhikohtuasja pooled elavad Horvaatias, ei saa üksnes sellest asjaolust järeldada, et määrus nr 805/2004 ei ole selle vaidluse raames kohaldatav.
24. Esiteks ei piirdu määruse nr 805/2004 kohaldamisala piiriüleste vaidlustega.
25. Erinevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrusest (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus,(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrusest (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus,(6) või ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrusest (EL) nr 655/2014, millega luuakse pangakontode Euroopa arestimismääruse menetlus, et hõlbustada võlgade piiriülest sissenõudmist tsiviil- ja kaubandusasjades,(7) ei ole määruses nr 805/2004 sätestatud tingimust, et juhtum peab olema piirülene, mis eeldab enamasti, et vähemalt ühe poole alaline elu- või asukoht oleks muus liikmesriigis kui see liikmesriik, kus asub avaldusega tegelev kohus(8).
26. Kui need määrused lõid uued ühtsed Euroopa menetlused, mis on kohaldatavad ainult piiriüleste juhtumite suhtes ja on eraldi liikmesriikide menetlustest, mida kohaldatakse nendega paralleelselt, siis määrusega nr 805/2004 ei ole tegelikult loodud ühtset Euroopa täitekorraldust, vaid loodud võimalus liikmesriikide kohtute otsuste vabaks liikumiseks Euroopa õigusruumis, andes neile otsustele tõendi, mis toimib nende „Euroopa passina“.
27. Kuna puudub vaidluse piiriülesuse tingimus, ei takista miski taotlemast Euroopa täitekorralduse tõendit vaidluses, kus mõlema poole alaline elu- või asukoht või peamine elukoht on samas liikmesriigis. Sellist olukorda on vaikimisi silmas peetud määruse nr 805/2004 artikli 6 lõike 1 punktis d, mis seab määruse artikli 3 lõike 1 punkti b või c tähenduses vaidlustamata nõuet käsitleva otsuse kinnitamise tingimuseks selle, et otsus oleks tehtud liikmesriigis, mis on võlgniku alaline elukoht, kui ta on tarbija, nõudmata lisaks, et võlausaldaja alaline elukoht oleks teises liikmesriigis.
28. Pealegi vastab see hüpoteetiline juhtum sageli esinevale olukorrale, kus võlgnikule kuulub välismaal kinnisvara või tal on teistes liikmesriikides asuvates pankades pangaarveid. Seega võib võlausaldaja isegi siis, kui võlgniku elu- või asukoht on temaga samas liikmesriigis, olla huvitatud Euroopa täitekorralduse saamisest, mis võimaldaks tal võtta teistes liikmesriikides asuva vara suhtes sundtäitmismeetmeid.
29. Teiseks ei sõltu Euroopa täitekorralduse tõendi väljastamise taotluse vastuvõetavus siiski sellest, et võlausaldaja tõendaks, et ta on esitanud teises liikmesriigis otsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse, või et võlgnikule kuulub teistes liikmesriikides asuvat vara, mille suhtes saaks võtta sundtäitmismeetme.
30. Kui määruse nr 805/2004 eesmärk on võimaldada vaidlustamata nõudeid käsitlevate kohtuotsuste, kohtulike kokkulepete ja ametlike juriidiliste dokumentide tunnustamist ja täitmisele pööramist kõigis liikmesriikides ilma, et läheks vaja välisriigi kohtuotsuste tunnustamise menetlust (exequatur), ei nõua ükski selle määruse säte võlausaldajalt, et ta tõendaks Euroopa täitekorraldusena kinnitamise kasulikkust või vajalikkust.
31. Seoses sellega tuleb märkida, et määruse nr 805/2004 artikli 6 lõikes 1 on täpsustatud, et vaidlustamata nõuet käsitleva otsuse kinnitamist võib taotleda „igal ajal“, mis tähendab, et põhimõtteliselt võib võlausaldaja juba menetluse algatamise dokumendi esitamise ajal esitada koos põhinõudega lisanõude, et tehtav otsus kinnitataks Euroopa täitekorraldusena(9), kuid siiski tingimusel, et see otsus oleks päritoluliikmesriigis viivitamatult täitmisele pööratav(10). Selle kinnitamistaotluse esitamiseks ei ole nõutav, et võlausaldaja tõendaks, et ta on esitanud teises liikmesriigis otsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse, või et võlgnikule kuulub teistes liikmesriikides asuvat vara, mille suhtes saaks võtta sundtäitmismeetme. Pealegi muudaks selliste raskesti esitatavate tõendite nõudmine määruse nr 805/2004, mille mõte on hõlbustada liikmesriikide täitedokumentide automaatset liikumist Euroopa õigusruumis, märksa vähem tõhusaks. Veel enam, on täiesti mõeldav, et võlgnik, kelle alaline elu- või asukoht on võlausaldajaga samas liikmesriigis, korraldab menetluse jooksul oma maksejõuetuse nii, et viib oma varad sissenõudmise vältimiseks välisriiki üle.
32. Nagu nimigi näitab, kätkeb Euroopa täitekorraldus tegelikult teatavat olemuslikku piiriülesust, kuna selle täitekorralduse ainus eesmärk on võimaldada toimetada liikmesriigi dokumenti teistesse liikmesriikidesse, toimides „Euroopa kohtupassina“, mille võib saada ilma, et oleks vaja tõendada, et see liikmesriigi dokument hakkab teistes liikmesriikides ringlema. Ma julgeksin tõmmata paralleeli Euroopa vahistamismääruse tegemisega. Kas kehtiva Euroopa vahistamismääruse tegemiseks peab liikmesriigi kohus tõendama, et tagaotsitav on teises liikmesriigis? Kui see vahistamismääruse teinud kohus paluks Euroopa Kohtul tõlgendada nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK(11) sätteid, mis puudutavad selle vahistamismääruse tegemise tingimusi, siis kas Euroopa Kohus peaks tunnistama selle taotluse vastuvõetamatuks põhjusel, et kuna tagaotsitavat ei ole teises liikmesriigis tabatud, on põhikohtuasja aluseks olev olukord puhtalt riigisisene(12)?
33. Kuna Euroopa täitekorralduse tõend on oma eesmärgi tõttu olemuslikult üle-euroopaline, ei saa eelotsusetaotlust tunnistada vastuvõetamatuks põhjendusega, et põhikohtuasja asjaolud jäävad määruse nr 805/2004 kohaldamisalast välja. Lisaks on tarbetu põhjendada taotluse vastuvõetavust 18. oktoobri 1990. aasta kohtuotsusest Dzodzi(13) lähtuva kohtupraktikaga, mille kohaselt on Euroopa Kohus pädev lahendama mõnd liidu õiguse sätet puudutavaid eelotsusetaotlusi ka erijuhul, mil mõne liikmesriigi õigus viitab selle sätte sisule selleks, et kindlaks teha, milliseid õigusnorme tuleb kohaldada puhtalt riigisisese olukorra suhtes(14). Täitemenetluse seadus ei viita pealegi määruse nr 805/2004 sisule, et teha kindlaks puhtalt Horvaatia-siseste olukordade suhtes kohaldatavad õigusnormid, vaid piirdub sellega, et määratleb asutused, kes on pädevad kinnitama vaidlustamata nõudeid puudutavaid kohtulahendeid, kohtulikke kokkuleppeid ja ametlikke juriidilisi dokumente Euroopa täitekorraldusena.
34. Järelikult ei saa eelotsusetaotlust tunnistada vastuvõetamatuks põhjendusega, et põhikohtuasjas käsitletava määruse täitmisele pööramist ei ole eelnevalt nõutud muus liikmesriigis kui see, kus Euroopa täitekorralduse tõendit taotleti.
35. Lisan, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused on asjakohased, ning liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab Euroopa Kohus jätta läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendamine või selle kehtivuse kontrollimine, mida palutakse, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda küsimustele tarvilik vastus(15). Kõnealusel juhul ei nähtu aga ei eelotsusetaotlusest ega huvitatud poolte seisukohtadest, et põhikohtuasi oleks fiktiivne ja kunstlik või et eelotsuse küsimus oleks puhthüpoteetiline.
36. Eelnevast tulenevalt on eelotsusetaotlus vastuvõetav.
37. Asugem nüüd küsimusi analüüsima.
B. Esimene küsimus
38. Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas täitemenetluse seaduse sätted, mis annavad notaritele pädevuse täitemäärusi, mille nad on autentse dokumendi alusel väljastanud, võlgniku vastuväidete puudumisel Euroopa täitekorraldusena kinnitada, on määrusega nr 805/2004 kooskõlas.
39. Kuigi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa Euroopa Kohus teha eelotsusemenetluses otsust liikmesriikide õigust puudutavate küsimuste kohta ega liikmesriikide õigusnormide liidu õigusele vastavuse kohta, saab ta siiski anda liidu õiguse tõlgendamiseks juhtnööre, mis aitavad liikmesriigi kohtul oma menetluses oleva vaidluse lahendada.(16)
40. Käesoleval juhul soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas selline täitedokument nagu täitemäärus, mille on täitemenetluse seaduse kohaselt välja andnud notar autentse dokumendi alusel, on vaidlustamata nõuet käsitlev otsus, mida saab Euroopa täitekorraldusena kinnitada.
41. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb esmalt märkida, et määruse nr 805/2004 artikli 3 lõikes 1 on määratletud kolm „täitedokumentide“ kategooriat, mille suhtes saab kohaldada kinnitamise menetlust. Selle sätte kohaselt kohaldatakse määrust „vaidlustamata nõudeid käsitlevate kohtuotsuste, kohtulike kokkulepete ning ametlike juriidiliste dokumentide suhtes“.
42. Niisiis palutakse eelotsusetaotlusega uurida, kas täitemäärus, mille notar on täitemenetluse seaduse kohaselt teinud, kuulub ühte kolmest dokumentide kategooriast, mida saab kinnitada, või mitte.
43. Kohtuliku kokkuleppena määratlemise võib esimesena kõrvale jätta, kuna on ilmne, et määrus, mille notar on ühepoolselt teinud üksnes võlausaldaja esitatud arve alusel, mida loetakse „autentseks dokumendiks“, ei ole kokkulepe, mille sisu sõltuks poolte tahtest.
44. Seega tuleb uurida, kas seda määrust saab lugeda vaidlustamata nõuet käsitlevaks ametlikuks juriidiliseks dokumendiks või kohtuotsuseks.
1. Vaidlustamata nõuet käsitlevaks ametlikuks juriidiliseks dokumendiks lugemine
45. Määruse nr 805/2004 artikli 4 punktis 3 on täpne ametliku juriidilise dokumendi määratlus, mis kordab määratlust, mille Euroopa Kohus sõnastas oma 17. juuni 1999. aasta otsuses Unibank(17) Brüsseli konventsiooni(18) artikli 50 tõlgenduse andmiseks, mis oli omakorda inspireeritud Jenard-Mölleri raportist 16. septembril 1988 Luganos sõlmitud konventsiooni, mis käsitleb kohtualluvust ja kohtuotsuste täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades,(19) kohta. Selle määratluse kohaselt on akt ametlik juriidiline dokument, kui on täidetud kolm tingimust. Esiteks peab dokumendi õigsuse olema kindlaks teinud avaliku võimu kandja, teiseks ei piisa üksnes selle allkirja õigsusest, vaid õige peab olema ka sisu, ning kolmandaks peab dokument olema selles riigis, kus ta koostati, täitmisele pööratav. Kuigi viimast tingimust ei ole määruse nr 805/2004 artikli 4 lõikes 3 sõnaselgelt nimetatud, tuleneb see sama määruse artikli 25 lõikest 1, kus on sätestatud, et Euroopa täitekorraldusena kinnitamiseks peab ametlik juriidiline dokument olema ühes liikmesriigis „täitmisele pööratav“.
46. Kuna notari ülesanne on just nimelt tõestada dokumente, mida ta vastu võtab, võiks tema välja antud täitemäärus esmapilgul vastata ametliku juriidilise dokumendina „koostatud või registreeritud“ dokumendi määratlusele.
47. Määruse nr 805/2004 artikli 3 lõige 1 nõuab siiski, et ametlik juriidiline dokument, näiteks kohtuotsus või kohtulik kokkulepe, peab käsitlema vaidlustamata nõuet, ning selle sätte punktis d on täpsustatud, et nõue on vaidlustamata, kui võlgnik on oma nõusolekut sõnaselgelt ametlikus juriidilises dokumendis väljendanud. Teisisõnu on vaidlustamata nõuet käsitlev ametlik juriidiline dokument selle sätte tähenduses selline dokument, kus võlgnik on nõuet sõnaselgelt tunnustanud.
48. On ilmne, et täitemäärus, mille notar on teinud üksnes võlausaldaja esitatud arve alusel ilma, et võlgnikult oleks nõutud selle aktseptimist, ei vasta sellele nõudele.
49. Järelikult ei saa seda määrust lugeda vaidlustamata nõuet käsitlevaks ametlikuks juriidiliseks dokumendiks. Seega jääb üle kindlaks teha, kas seda täitedokumenti saab lugeda määruse nr 805/2004 tähenduses „kohtuotsuseks“.
2. Vaidlustamata nõuet käsitlevaks kohtuotsuseks lugemine
50. Määruse nr 805/2004 artikli 4 lõikes 1 on „kohtuotsus“ määratletud kui „liikmesriigi kohtu või erikohtu igasugune lahend, kuidas tahes seda nimetatakse, sealhulgas seadlus, korraldus, otsus või täitemäärus, samuti kohtuametniku otsus kohtukulude kohta“.
51. Teisalt ei anna määrus nr 805/2004 ühtegi üldist „liikmesriigi kohtu“ määratlust, nii et jääb kohtupraktika hooleks täpsustada selle sisu, et teha kindlaks, kas selle määruse tähenduses saab kohtuks lugeda notarit, kellele liikmesriigi õigus annab täitemääruste tegemise pädevuse.
52. Horvaatia valitsuse arvates võib autentse dokumendi alusel täitemääruse tegemise menetluse kontekstis lugeda notarit kohtuks.
53. See valitsus väidab selle kohta, et kuigi määruse nr 805/2004 artiklis 4 ei ole otsesõnu öeldud, et mõiste „kohus“ hõlmab Horvaatias teisi ametivõimu kandjaid, nagu näiteks notareid, kehtestati see määrus ning seejärel muudeti seda kaks korda enne Horvaatia Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga, nii et Horvaatia õiguse iseärasusi ei olnud võimalik arvesse võtta.
54. Lisaks märgib see valitsus, et Horvaatias otsustati jaotada sundtäitmise pädevus kohtute ja notarite vahel, nii et notarid said autentsetel dokumentidel põhinevate nõuete sundtäitmise ainupädevuse.
55. Horvaatia valitsuse väitel ei tähenda mõiste „kohus“ määruse nr 805/2004 tähenduses tingimata, et isikud ja ametivõimud, kes menetlust korraldavad, on ametlikult riigi kohtuvõimu osa. Piisab sellest, et kõnealune ametivõim on sõltumatu ja erapooletu ning et tema korraldust ja tegevust reguleerivad eelnevalt kindlaks määratud eeskirjad. Pealegi vastavad notarid kriteeriumidele, mille Euroopa Kohus sõnastas oma 17. septembri 1997. aasta otsuses Dorsch Consult,(20) määratledes, mis on ELTL artikli 267 tähenduses kohus.
56. See valitsus lisab, et üldsus usaldab notareid ning et nende ülesanded on õigusnormidega, eriti notariaadiseadusega (Zakon o javnom bilježništvu)(21), väga põhjalikult reguleeritud, mis tagab nende professionaalsuse, usaldusväärsuse ja vastutuse neile antud pädevuse teostamisel.
57. Nimetatud valitsus on ka seisukohal, et Horvaatia kord on õigustatud, pidades silmas määruse nr 805/2004 eesmärki: lihtsustada otsuste vastastikust tunnustamist, vältides välisriigi kohtuotsuste tunnustamise menetlusega (exequatur) seotud raskusi.
58. Viimaks rõhutab Horvaatia valitsus, et notari täitemääruse tegemise kord tagab võlgniku põhiõiguste kaitstuse, kuna notar ei saa teha täitemäärust muidu kui siis, kui ta leiab, et taotlus on vastuvõetav ja põhjendatud; määrus toimetatakse võlgnikule kätte vastavalt menetlusdokumentide, näiteks hagiavalduse kättetoimetamise üldeeskirjadele; võlgnik võib esitada vastuväite, olles sellest õigusest, samuti selle kaebuse esitamise eeskirjadest ja tähtajast nõuetekohaselt teavitatud ning notar võib dokumendile täitmismärke lisada alles siis, kui vastuväidet ei esitata ja möödunud on kaheksa päeva pikkune tähtaeg.
59. Euroopa Komisjon on vastupidisel seisukohal.
60. Tema väitel peaks mõiste „kohus“ määruse nr 805/2004 tähenduses vastama selle mõiste tõlgendusele määruse nr 44/2001 tähenduses, kuna need kaks määrust kuuluvad õigusalase koostöö valdkonda tsiviilasjades ning sätestavad üksteist täiendavaid eeskirju.
61. Mööndes küll, et notarid võivad algatada „peaaegu kohtulikke“ menetlusi ja teha kohtulahenditega analoogilisi otsuseid, leiab komisjon, et neid otsuseid ei saa lugeda määruse nr 805/2004 tähenduses „kohtuotsuseks“, kuna nende kohtuotsusena käsitamiseks peaks need otsused vastama selles määruses ette nähtud minimaalsetele menetlusnormidele, mille eesmärk on tagada, et austataks õigust õiglasele kohtulikule arutamisele.
62. Komisjon lisab, et seal, kus liidu seadusandja eesmärk on võrdsustada teiste pädevate võimukandjate otsused liikmesriikide kohtute otsustega, on seda kõnealuses õigusaktis sõnaselgelt öeldud, nagu näitab muu hulgas määruse nr 805/2004 artikli 4 punkt 7, kus on sätestatud, et mõiste „kohus“ hõlmab maksmismäärustega seotud lihtmenetluste korral ka Rootsi täitevametit. Notarite täitemääruste võrdsustamine kohtuotsustega eeldaks seega määruse nr 805/2004 muutmist.
63. Et vaagida neid kaht seisukohta, milles Horvaatia valitsus ja komisjon eriarvamusel on, tuleb esiteks süveneda rohkem „kohtuotsuse“ ja „kohtu“ määratlustesse teisestes õigusaktides, mis puudutavad õigusalast koostööd tsiviilasjades, ja teiseks uurida kohtupraktikas pakutud lahendusi. Alles pärast nende kahe aspekti analüüsi pakun ma Euroopa Kohtule lahendust.
a) Mõistete „kohtuotsus“ ja „kohus“ määratlused teisestes õigusaktides, mis puudutavad õigusalast koostööd tsiviilasjades
64. Nii nagu määruses nr 44/2001 ja hiljem määruses (EL) nr 1215/2012(22), millega see asendati, kasutas liidu seadusandja ka määruses nr 805/2004 sama kohtuotsuse määratlust, mis oli Brüsseli konventsioonis.
65. Kui analüüsida liidu õigusakte, mis puudutavad õigusalast koostööd tsiviilasjades, ilmneb, et mõistet „kohtuotsus“(23) käsitatakse ühtselt, nii et sellel on asutusepõhine määratlus, mis põhineb sellel, et akti kehtestaja on olemuselt kohus. Seega on kohtuotsus iga akt, mille on kehtestanud kohtu staatuses organ.
66. Selle ühtse määratluse taga peitub tegelikult siiski suur mitmekesisus, kuna liidu seadusandja on andnud „kohtu“ lahutamatu mõiste silmnähtavalt erinevaid määratlusi; nähtavasti on seda mõistet käsitatud väga eri viisidel. Mulle tundub, et selles valdkonnas võib piiritleda kolm põhisuundumust, mis on selle mõiste kolme eri käsituse aluseks.
67. Esimest suundumust iseloomustab teatud ametiasutuste konkreetne võrdsustamine kohtutega. Selle suundumuse alla kuulub määruse nr 805/2004 artikkel 4, mis määratlemata mõistet „kohus“, täpsustab punktis 7, et Rootsis hõlmab see mõiste maksmismäärustega seotud lihtmenetluse korral ka Rootsi täitevametit. Sama suundumuse alla kuulub ka määruse nr 1215/2012 artikkel 3, kus on sätestatud:
„Käesoleva määruse kohaldamisel hõlmab „kohus“ järgmisi ametiasutusi asjades, milles neil on pädevus lahendada käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvaid küsimusi:
a) Ungaris lihtmenetluses tehtud maksekäskude (fizetési meghagyásos eljárás) puhul notarit (közjegyző),
b) Rootsis lihtmenetluses tehtud maksekäskude (betalningsföreläggande) ja otsustatud elatisabi (handräckning) puhul Rootsi täiteametit (Kronofogdemyndighet).“
68. On huvitav täheldada, et selle sätte kohaselt on Ungari notarid oma maksekäskude andmise pädevuses seega sõnaselgelt kohtuga võrdsustatud. Edaspidi näeme, milliseid järeldusi saab teha sellisest võrdsustamisest, mis piirdub üksnes Ungari notaritega.
69. Teine liidu õigusaktides välja joonistuv suundumus on mõiste „kohtu“ lahjenemine mõisteks „pädev asutus“. Seda suundumust illustreerib eelkõige määruse (EÜ) nr 2201/2003(24) artikli 2 punkt 1, kus „kohus“ on määratletud nii, et see hõlmab „kõiki liikmesriikide asutusi, mis on pädevad vastavalt artiklile 1 [selle] määruse reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes“, ja sama määruse artikli 2 punkt 2, kus „kohtunik“ tähendab „kohtunikku või ametnikku, kellel on […] määruse [nr 2201/2003] reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes kohtunikuga samaväärsed volitused“. Samasse kategooriasse kuulub ka määruse nr 1896/2006 artikli 5 punkt 3, kus „kohus“ on määratletud kui „liikmesriigi ametiasutus, kes on pädev Euroopa maksekäsu osas või sellega seotud küsimustes“.
70. Sama suundumus esineb tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ja neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsioonis, mis allkirjastati Luganos 30. oktoobril 2007(25) ning mille sõlmimine kinnitati ühenduse nimel nõukogu 27. novembri 2008. aasta otsusega 2009/430/EÜ,(26) kuna selle konventsiooni artiklis 62 on sätestatud, et konventsioonis „hõlmab mõiste „kohus“ käesoleva konventsiooniga seotud riikide määratud mis tahes ametiasutusi, millele on antud pädevus [selle] konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate asjade lahendamiseks“.
71. Kolmas liidu hiljutises õigusloomes ilmnev suundumus vastab mõiste „kohus“ määratlemisprotsessile, mis tugineb kohtupraktikale. See huvitav protsess avaldub eelkõige määruse nr 4/2009(27) artikli 2 lõike 2 punktis 1, kus on sätestatud, et mõiste „kohus“ hõlmab ka liikmesriikide haldusasutusi, kellel on pädevus ülalpidamiskohustuste küsimustes, tingimusel et sellised asutused annavad tagatised erapooletuse osas ja poolte õiguse osas olla ära kuulatud ning et selliste asutuste poolt nende asukohaliikmesriigi õiguse alusel tehtud otsuseid:
– võib kohtuasutusele edasi kaevata või nende kohta võib kohtuasutusele esitada taotluse läbivaatamiseks ja
– neil otsustel on samasugune õigusmõju nagu samas küsimuses tehtud kohtuasutuse otsusel.
72. Määruse (EL) nr 650/2012(28) artikli 3 lõike 2 esimene lõik asetub sama suundumuse raamesse, määratledes „kohtu“ nii, et see hõlmab „kõiki kohtuasutusi ning kõiki teisi asutusi ja õigusala töötajaid, kellel on pädevus menetleda pärimisasju ning kes täidavad kohtulikke ülesandeid või tegutsevad kohtuasutuse poolt delegeeritud volituste alusel või tegutsevad kohtuasutuse alluvuses,“ tingimusel, et kõnealused asutused ja õigusala töötajad ning nende otsused vastavad samadele tingimustele nagu need, mis kehtivad ametiasutustele ja nende otsustele määruse nr 4/2009 artikli 2 lõike 2 punkti 1 kohaselt.
73. Sellest analüüsist on näha, et mõistet „kohus“ iseloomustab määratluste arvu kontrollimatu kasv, nii et neid tundub olevat aja jooksul kuhjunud ilma vähimagi järjekindluseta. Kui osa õigusakte, mis esitavad kohtuga võrdsustatud ametiasutuste piiratud loetelu, võiks anda põhjust selle mõiste kitsaks tõlgenduseks, siis teised on seevastu võtnud kasutusele selle mõiste laia, lausa üliveniva käsituse, mis hõlmab kõiki liikmesriigi õiguse kohaselt pädevaid asutusi, samas kui kolmandad õigusaktid jäävad määratluse juurde, mis sarnaneb Euroopa Kohtu praktikas kasutusele võetuga, nagu me varsti näeme.
b) Mõistete „kohtuotsus“ ja „kohus“ määratlused Euroopa Kohtu praktikas
74. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused jäävad kahe kohtupraktikaharu lõikumiskohta.
75. Esimene puudutab mõistet „kohtuotsus“ õigusalase koostöö valdkonnas tsiviil- ja kaubandusasjades.
76. Selle kohtupraktika haru lähtekoht on Brüsseli konventsiooni artikli 25 tõlgendus; selles artiklis, nagu ka määruse nr 805/2004 artiklis 4, on see mõiste määratletud nii, et see hõlmab kõiki liikmesriigi kohtute lahendeid, olenemata nimetusest.
77. Euroopa Kohus on juba leidnud, et selle konventsiooni artiklis 25 määratletud mõiste „otsus“, mille tõlgendus, mille Euroopa Kohus andis, kehtib põhimõtteliselt ka määruse nr 44/2001 vastava sätte kohta, hõlmab „ainult kohtuotsuseid, mis on tõepoolest lepinguosalisest riigi kohtu tehtud“(29), täpsustades siiski seoses 27. septembri 1968. aasta konventsiooniga kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, mille koostas P. Jenard,(30) et kui kohtutäitur määrab kindlaks menetluskulud, siis loetakse see „otsuseks“, kuna kohtutäitur „toimib kohtuorganina“, kes on asjaga põhjalikult tutvunud ning „vaidlustamise korral otsustab kulude üle kitsas mõttes kohtuorgan“(31).
78. Euroopa Kohus järeldas sellest määratlusest, et selleks, et olla konventsiooni tähenduses otsus, „peab akti olema andnud üks osalisriigi kohtuorganitest, kes pooltevahelises vaidluses otsustab enda pädevuse piires“(32).
79. Lisaks Brüsseli konventsiooni artiklis 25 sõnaselgelt nimetatud asutusepõhisele kriteeriumile sõnastas Euroopa Kohus järk-järgult veel kaks kriteeriumi, üks neist menetluslik ja teine sisuline.
80. Menetluslik kriteerium eeldab, et otsuse tegemisele eelnenud menetlus oleks toimunud kooskõlas kaitseõigustega(33). Siiski on Euroopa Kohus leidnud, et selleks, et otsuse suhtes saaks kohaldada Brüsseli konventsioonis sätestatud vastastikuse tunnustamise ja täitmise korda, piisab, kui enne hetke, mil selle otsuses tunnustamist või täitmist mõnes teises riigis taotletakse, oli või võis see otsus erinevate reeglite alusel olla võistleva kohtumenetluse ese(34). Nii liigitas ta „kohtuotsuseks“ kohtumääruse, aktsepteerides otsust, mis on vastu võetud esmase võistlevuse põhimõtet eirava menetluse tagajärjel, kuid mida on olnud võimalik enne tunnustamist või täitmist võistlevalt vaidlustada(35), maksekäsku, millele võlgnik saab esitada vastuväite, muutes asja tavaliseks kohtuasjaks,(36) või kohtuotsust, mis on tehtud tagaselja tsiviilmenetluse käigus, mis üldjuhul järgib võistlevuse põhimõtet(37).
81. Sisuline kriteerium eeldab, et akti kehtestanud organ mängiks selle koostamises teatavat rolli. Nagu ma meenutasin, peab akti olema andnud organ, kes „pooltevahelises vaidluses otsustab enda pädevuse piires,“(38) mis Euroopa Kohtu arvates välistab kohtuliku kokkuleppe, mis on peamiselt lepingulise iseloomuga, kuivõrd selle sisu oleneb ennekõike poolte tahtest(39).
82. Mõiste „kohtuotsus“ Brüsseli konventsiooni tähenduses eeldab kokkuvõttes kaalutlusõigusega kohtuasutuse sekkumist, kes teeb otsuse, tagades kaitseõigused.
83. Brüsseli konventsiooni ja määrust nr 44/2001 puudutav kohtupraktika ei anna meile siiski mingeid täpsustusi kohtuasutuse mõiste sisu kohta. Selle piiritlemiseks tuleb niisiis pöörduda kohtupraktika poole, mis käsitleb seda küsimust ELTL artikli 267 aspektist.
84. Teine kohtupraktika haru on seotud mõistega „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses.
85. Ilma vajaduseta tutvustada üksikasjalikult kõiki kohtupraktika nüansse, kus ei puudu teatav „kobamine“(40), piirdun ma meenutamisega, et selle hindamiseks, kas eelotsusetaotluse esitanud asutus kujutab endast „kohut“, kasutab Euroopa Kohus, kes on hoidunud selle mõiste üldisest ja abstraktsest määratlemisest, tuvastamismeetodit, mille juures ta võtab korraga arvesse mitut samaaegset näitajat: organ peab olema moodustatud seaduse alusel ja alaline, kohtualluvus peab olema kohustuslik ja menetlus võistlev, organ peab kohaldama õigusnorme ning olema sõltumatu.
86. Nii on Euroopa Kohus möönnud, et haldusasutust, kelle poole on vaidluses pöördutud ning kes täidab seega kohtu ülesannet, võib lugeda kohtuks, kellel on õigus esitada eelotsuse küsimus(41). Vastavalt oma väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt võib seda, kas organ on „kohus“, hinnata ainult liidu õiguse alusel, on Euroopa Kohus meenutanud, et asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud organit loetakse liikmesriigi õiguses haldusorganiks, ei ole iseenesest selle hinnangu andmisel määrav.(42)
c) Minu ettepanek eelotsusetaotlusele antava vastuse kohta
87. Äsjakirjeldatud õiguslikust kontekstist lähtudes ilmub üsna loomulikult kolm lahendust, kuidas määratleda mõistet „kohus“ määruse nr 805/2004 tähenduses.
88. Esimene seisneb mõiste „kohus“ kitsa tõlgenduse eelistamises, mis piirdub kitsas mõttes kohtuorganitega ning välistab järelikult kõik asutused, mis ei ole liikmesriigi kohtusüsteemiga orgaaniliselt seotud, kui liidu seadusandja ei ole sõnaselgelt teisiti sätestanud.
89. Teine lahendus on vastupidi lai tõlgendus, mis hõlmab „kohtu“ mõistega kõik asutused, mis on liikmesriigi õiguse kohaselt pädevad.
90. Kolmas lahendus, mida ma pean „keskteeks“, seisneb selles, et võetakse kohtu iseloomulikud jooned nii, nagu need on Euroopa Kohtu ELTL artiklit 267 tõlgendavas traditsioonilises kohtupraktikas sõnastatud, ning seega mööndakse, et Horvaatia notareid võib teatud tingimustel määruse nr 805/2004 tähenduses „kohtuks“ lugeda.
91. Esimene neist kolmest lahendusest tundub mulle kõige vähem tõsiseltvõetav.
92. Kuigi komisjoni seisukoht on mingil määral mitmetitõlgendatav, tundub komisjon nii oma kirjalikes kui ka suulistes seisukohtades just seda lahendust toetavat, kuna institutsioon on – ilma isegi analüüsimata tingimusi, mille korral Horvaatia notarid sekkuvad – seisukohal, et nende notarite tehtud otsuseid saaks pidada määruse nr 805/2004 tähenduses „kohtuotsusteks“ ainult siis, kui seda määrust muudetaks niiviisi, et selline võrdsustamine oleks seal ette nähtud.
93. Selle lahenduse kinnituseks toodud peamine põhjendus on see, et kui liidu seadusandja soovib mingit ametiasutust kohtuga võrdsustada, siis ütleb ta selle kõnealuses õigusaktis otsesõnu välja. Määruses nr 805/2004 aga Horvaatia notareid ei mainita, kuigi selle määruse artikli 4 punktis 7 on mainitud maksmismäärustega seotud lihtmenetluse kontekstis Rootsi täitevametit ning määruse nr 1215/2012 artikkel 3 võrdsustab kohtutega lisaks eelnimetatud Rootsi täitevametile lihtmenetluses tehtud maksekäskude korral ka Ungari notarid.
94. See kitsas tõlgendus leiab komisjoni arvates täiendavat kinnitust ka Lugano konventsiooni artiklis 62 toodud võrdlusest, kuna asjaolu, et määrustes nr 805/2004 ja 1215/2012 puuduvad analoogilised sätted, mis hõlmaks mõistega „kohus“ kõik pädevad asutused, tõendab, et liidu seadusandja ei soovinud nende kahe määruse kontekstis käsitada mõistet „kohus“ puhtfunktsionaalses tähenduses.
95. Kuigi selline kitsas tõlgendus tundub esmalt põhinevat tugeval tekstilisel argumendil, lähtudes määruse nr 805/2004 artikli 4 sõnastusest, räägivad muud otsustavamad kaalutlused laiema tõlgenduse kasuks.
96. Esiteks võib määruse nr 805/2004 artikli 4 punkti 7 ja määruse nr 1215/2012 artiklit 3 lugeda teisiti. Asjaolu, et liidu seadusandja nõuab, et teatud ametiasutusi käsitataks „kohtuna“, ei tähenda nimelt, et ka teisi asutusi ei saaks kohtuks lugeda, kasutades klassikalisi kohtupraktikas kujunenud kriteeriume. Muid organeid kui Rootsi täitevametit, ei saa muidugi automaatselt „seaduse alusel“ määruse nr 805/2004 tähenduses „kohtuks“ lugeda. Ükski selle määruse säte ei räägi siiski selle vastu, et sellist organit võiks käsitada „kohtuna“, kui on tõendatud, et tal on Euroopa Kohtu traditsioonilise praktika kohaselt sellele iseloomulikud jooned.
97. Teiseks oleks nii suur nõudlikkus kohtu määratlemisel oma ranguses äärmiselt uudne, kuna see ei oleks sugugi kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, mis andis sellise õigusalase koostöö kontekstis, nagu seda on eelotsusemenetlus, mõistele „kohus“ autonoomse sisu, ning tunnustas seega, et kohtu ülesannetes haldusorganid on ELTL artikli 267 tähenduses „kohtud“.
98. Kolmandaks eitaks selline uudne nõudlikkuse määr kokkuvõttes kohtukäsituse autonoomsust liidu õiguses, kuna nii piisaks selleks, et organit „kohtuks“ lugeda, sellest, kui päritoluliikmesriik liigitaks mõne organi „kohtuasutuseks“ ja seoks ta kas või puhtformaalselt oma kohtusüsteemiga.
99. Neljandaks ei ole selline kitsas tõlgendus minu arvates kooskõlas vastastikuse tunnustamise põhimõttega, mis on määruse nr 805/2004 kui terviku alus. Selle põhimõtte kohaselt tuleb päritoluliikmesriigis tehtud otsust, mille selle liikmesriigi kohus kinnitab Euroopa täitekorraldusena, täitmise eesmärgil käsitada nii, nagu see oleks tehtud liikmesriigis, kus täitmist taotletakse. Vastastikusel tunnustamisel põhineva süsteemi loogika kohaselt tuleks iga asutust, kelle sekkumine muudab akti päritoluliikmesriigis täitmisele pööratavaks otsuseks, lugeda „kohtuks“, kelle otsused peaks saama teistes liikmesriikides vabalt liikuda.
100. Neil neljal põhjusel tuleb piirav lahendus kõrvale jätta.
101. Äärmuseni minnes võiks vastastikuse tunnustamise loogika õigustada vastupidise lahenduse kasuks otsustamist, nii et mõisted „kohus“ ja „pädev asutus“ langeks kokku. See lahendus võimaldaks liigitada Horvaatia notari määruse nr 805/2004 tähenduses „kohtuks“ puhtalt asjaolu tõttu, et täitemenetluse seadus annab talle pädevuse teha täitemääruseid ja kinnitada neid Euroopa täitekorraldusena.
102. Ma ei arva siiski, et see lahendus oleks asjakohane.
103. See ei vasta isegi määruse nr 805/2004 artikli 4 sõnastusele, mis erinevalt määruse nr 2201/2003 artikli 2 punktist 1, määruse nr 1896/2006 artikli 5 punktist 3 ja Lugano konventsiooni artiklist 62 ei näe ette mõiste „kohus“ üldistamist, õigemini lausa banaliseerimist.
104. Veelgi enam, kui mõiste „kohus“ oleks hõlmanud kõiki pädevaid asutusi, ei näe ma, miks oleks liidu seadusandja pidanud vaevaks võtma Rootsi täitevametit sõnaselgelt kohtuga võrdsustada.
105. Seega teen ettepaneku minna keskteed, mis seisneb tegelikult selles, et võetakse uuesti kasutusele identifitseerimismeetod, mida Euroopa Kohus on mõiste „kohus“ määratlemiseks ELTL artikli 267 tähenduses kasutanud, võttes arvesse seda, milline ülesehitus ja eesmärk on määrusel nr 805/2004, mille paljud sätted rõhutavad minu arvates menetluslike tagatiste kaitsmise tähtsust.
106. Nii tuleb nentida, et „vaidlustamata“ nõude määratlus, mis on sõnastatud selle määruse artiklis 3, eeldab otsuste puhul seda, et võetakse arvesse võlgniku suhtumist „kohtumenetluste käigus“(43). See säte eeldab minu arvates juba iseenesest, et on olemas menetlus, kus võlgniku õigus olla ära kuulatud ja võlausaldaja nõue vaidlustada on tagatud.
107. Veel enam, määrus nr 805/2004 seab vaidlustamata nõude kohta liikmesriigis tehtud otsuse kinnitamise tingimuseks minimaalsete menetlusnormide täitmise, mille eesmärk on tagada, et võlgnikku teavitatakse õigeaegselt ja viisil, mis lubaks tal korraldada oma kaitset, esiteks tema vastu suunatud kohtutegevusest ja võlgniku menetluses aktiivse osalemise tingimustest kõnealuse nõude vaidlustamisel ning teiseks tema mitteilmumise tagajärgedest. Võttes arvesse ohte, mis peituvad eelduses, et nõue on vaidlustamata, kui võlgnik on kohtumenetluse jooksul vaikinud, on minimaalsete menetluslike tagatiste austamine äärmiselt oluline vajadus, mida „kohus“ peab tagama.
108. Kokkuvõttes tuleks mõistet „kohus“ määruse nr 805/2004 tähenduses mõista kui mis tahes organit, kes pakub tagatisi oma sõltumatuse ja erapooletuse kohta ja kes teeb oma pädevuse alusel otsuse, mille suhtes on esiteks enne selle kinnitamist Euroopa täitekorraldusena toimunud või võib toimuda võistlev menetlus ja mida teiseks saab kohtus vaidlustada.
109. Selline „kohtu“ mõiste funktsionaalne määratlus vastab minu arvates selle mõiste traditsioonilisele käsitusele, võimaldades ühtlasi võtta arvesse praegust suundumust, et teatud, eriti kõige sagedasemat tüüpi vaidluste menetlemine jääb kohtuväliseks, et vähendada kohtute koormust.
110. Esiteks leian ma, et Horvaatia notarid tegutsevad täitemäärusi tehes kohtuna, isegi kui järgnev menetlus on lihtmenetlus ning sarnaneb muu hulgas maksekäsumenetlusega.
111. Seoses sellega tegi Horvaatia valitsus oma kirjalikes seisukohtades huvitavaid täpsustusi selle kohta, milliseid tagatisi pakutakse võlgnikule notariaalses täitemenetluses. Selle valitsuse sõnul teeb notar täitemääruse alles siis, kui ta on ise taotluse vastuvõetavust ja põhjendatust hinnanud. Lisaks peab ta selle määruse võlgnikule kätte toimetama vastavalt eeskirjadele, mis tagavad võlgniku võimaluse nõuet vaidlustada, mainides nii võimalust seda kohtus vaidlustada kui ka vaidlustamise tähtaega. Selle valitsuse sõnul võib notar sellisele määrusele täitmismärke teha alles siis, kui vaidlustamistähtaja lõppemisest on möödunud kaheksa päeva.
112. Kohtuistungil tegi Horvaatia valitsus lisatäpsustusi, märkides, et notariaadiseadus ja notarite eetikakoodeks tagavad notari sõltumatuse taotlejast ja erapooletuse taotleja suhtes, kui ta täidab oma spetsiifilist ülesannet, mis seisneb täitemääruste väljastamises autentsete dokumentide alusel. Nagu valitsus väidab, ei ole notar kaugeltki lihtsalt registreerimisorgan, vaid ta uurib taotlust ja hindab selle vastuvõetavust ja põhjendatust.
113. Selle valitsuse esitatud andmete põhjal paistab notar olevat oma täitemääruste väljastamise tegevuses samas olukorras nagu kolmas isik, kellel puuduvad kõnealuses asjas huvid ja kellel pole huvide konflikti, mis võiks tekkida tema teiste tegevusaladega tegelemisest.
114. Jättes küll eelotsusetaotluse esitanud kohtule õiguse kontrollida neid asjaolusid, mis kuuluvad tema pädevusse, tundub seega, et kui notar ei tegutse mitte riigiametnikuna, vaid täitemääruste väljastamise pädevusega organina, tegutseb ta sõltumatu ja erapooletu organina.
115. Neil asjaoludel leian ma, et notari väljastatud täitemääruse võib lugeda määruse nr 805/2004 artikli 4 punkti 1 tähenduses „kohtuotsuseks“. Jääb veel teha kindlaks, kas notar saab selle otsuse Euroopa täitekorraldusena kinnitada.
C. Teine küsimus
116. Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas notar, kes on teinud autentse dokumendi alusel täitemääruse, mis on võlgniku vastuväidete puudumisel täitmisele pööratud, on pädev seda Euroopa täitekorraldusena kinnitama.
117. Määruse nr 805/2004 artikli 6 lõikest 1 nähtub, et Euroopa täitekorraldusena kinnitamise avaldus tuleb esitada päritoluriigi kohtule, mis on sama määruse artikli 4 punktis 6 määratletud kui „kohus või erikohus, kus toimub kohtumenetlus artikli 3 lõike 1 punktides a, b ja c kirjeldatud tingimuste täitmise[l]“, st kohus, kelle menetluses asi oli ajal, mil olid täidetud tingimused, mis lubasid eeldada, et nõue on vaidlustamata.
118. Täitemenetluse seaduses ette nähtud süsteemis tuleb siis, kui võlgnik ei ole täitemäärusele vastuväidet esitanud ja see on muutunud täitmisele pööratavaks, „päritoluriigi kohtuks“ seega lugeda notarit.
119. Asjaolu, et Euroopa Kohus leidis oma 16. juuni 2016. aasta otsuses Pebros Servizi (C‑511/14, EU:C:2016:448), et otsuse kinnitamine Euroopa täitekorraldusena on õigusemõistmise laadi toiming, ei tähenda, et seda ei võiks teha notar, juhul kui ta vastab kõigile tingimustele, et teda saaks määruse nr 805/2004 tähenduses „kohtuks“ lugeda.
IV. Ettepanek
120. Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Općinski sud u Novom Zagrebu (Novi Zagrebi linnakohus, Horvaatia) eelotsusetaotlusele järgmiselt:
1. Mõistet „kohtuotsus“ tuleb sellises tähenduses, nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta, kasutab oma artikli 4 punktis 1, tõlgendada nii, et selline täitedokument nagu täitemäärus, mille notar on väljastanud autentse dokumendi alusel, on määruse nr 805/2004 artikli 4 punkti 1 tähenduses „kohtuotsus“, kui sellise määruse tegemise pädevusega notar teeb neis ülesannetes otsuse kohtuna, mis eeldab, et ta pakub tagatisi oma sõltumatuse ja erapooletuse kohta ning teeb oma pädevuse alusel otsuse, mille suhtes on esiteks enne selle kinnitamist Euroopa täitekorraldusena toimunud või võib toimuda võistlev menetlus ja mida teiseks saab kohtus vaidlustada. Seda, kas notar vastab kõigile neile tingimustele, eriti sõltumatus- ja erapooletustingimusele, tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.
2. Määruse nr 805/2004 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et notar, kes vastab tingimustele, mille puhul teda saab lugeda „kohtuks“, on määruse artikli 4 punkti 6 ja artikli 6 lõike 1 tähenduses „päritoluriigi kohus“ ning on seega pädev enda väljastatud määrust, mille ta on võlgniku vastuväidete puudumisel täitmisele pööranud, Euroopa täitekorraldusena kinnitama.