Kohtuasjad T‑144/07, T‑147/07, T‑148/07–T‑150/07 ja T‑154/07

ThyssenKrupp Liften Ascenseurs NV jt

versus

Euroopa Komisjon

Konkurents – Kartellikokkulepped – Liftide ja eskalaatorite paigaldamise ja hooldamise turg – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Hankemenetluste manipuleerimine – Turgude jagamine – Hindade kindlaksmääramine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Konkurents – Kartellikokkulepped – Ettevõtjate vahelised kokkulepped – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Hindamiskriteeriumid – Potentsiaalne ja märkimisväärne mõjutamine – Liikmesriigi kogu territooriumi hõlmav kartellikokkulepe – Siseriiklike turgude eraldamine – Lubamatus

(EÜ artiklid 81 ja 82)

2.      Konkurents – Kartellikokkulepped – Ettevõtjate vahelised kokkulepped – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Tundlik laad – Hindamine, arvestades poolte seisundit ja suurust turul

(EÜ artikkel 81)

3.      Konkurents – Pädevuse jaotus komisjoni ja liikmesriigi konkurentsiasutuste vahel – Komisjoni teatis koostöö kohta konkurentsiasutuste võrgustikus – Ettevõtjate õigus sellele, et nende juhtumeid käsitleb konkreetne konkurentsiasutus – Puudumine

(EÜ artiklid 81 ja 82; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 11 lõige 6; komisjoni teatis 2004/C 101/03, punktid 8 ja 31)

4.      Euroopa ühendused – Keeltekasutuse kord – Dokumentide teatavakstegemine muus keeles kui poolte keel – Poolte nõusolek – Rikkumise puudumine

(Nõukogu määrus nr 1, artikkel 3)

5.      Konkurents – Liidu eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Emaettevõtja ja tütarettevõtjad – Majandusüksus – Hindamiskriteeriumid – Eeldus, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjatele otsustavat mõju, kui ta omab nende aktsia- või osakapitalis 100% osalust

(EÜ artiklid 81 ja 82; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)

6.      Konkurents – Liidu eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Emaettevõtja ja tütarettevõtjad – Eeldus, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjatele otsustavat mõju, kui ta omab nende aktsia- või osakapitalis 100% osalust

(EÜ artiklid 81 ja 82; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)

7.      Konkurents – Liidu eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Emaettevõtja ja tütarettevõtjad – Majandusüksus – Hindamiskriteeriumid – Eeldus, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjatele otsustavat mõju, kui ta omab nende aktsia- või osakapitalis 100% osalust – Karistuste individuaalsuse põhimõtte rikkumine – Puudumine – Süütuse presumptsiooni rikkumine – Puudumine

(EÜ artikkel 81; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)

8.      Konkurents – Liidu eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Emaettevõtja ja tütarettevõtjad – Majandusüksus – Hindamiskriteeriumid – Eeldus, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjatele otsustavat mõju, kui ta omab nende aktsia- või osakapitalis 100% osalust – Vahetasandi valdusühingule kuuluv tütarettevõtja – Eelduse ümberlükkamiseks ebapiisav asjaolu

(EÜ artikli 81 lõige 1)

9.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Otsused – Puuduliku põhjendamise korrigeerimine kohtumenetluse käigus –Lubamatus

(EÜ artikkel 253)

10.    Menetlus – Menetlustoimingud – Tunnistajate ärakuulamine

(Üldkohtu kodukord, artiklid 64 ja 65)

11.    Konkurents – Trahvid – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta, mis on vastu võetud pärast siseriikliku konkurentsiasutuse ajutise leebema kohtlemise otsust – Ne bis in idem põhimõtte rikkumine – Puudumine

(EÜ artikkel 81; Schengeni lepingu rakendamise konventsioon, artikkel 54; nõukogu määrus nr 1/2003, artiklid 5, 14 ja 23)

12.    Konkurents – Trahvid – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta, mis on vastu võetud pärast siseriikliku konkurentsiasutuse ajutise leebema kohtlemise otsust – Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine – Puudumine – Hea halduse põhimõtte rikkumine – Puudumine

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 23)

13.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Hindamiskriteeriumid

(EÜ artiklid 81 ja 82; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 A)

14.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Mitmele ettevõtjale määratud trahvide järjepidevus

(EÜ artikkel 81; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 A)

15.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Ettevõtja majandusliku suutlikkuse põhjustada kahju arvessevõtmine

(EÜ artiklid 81 ja 82; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 A)

16.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Hoiatav mõju

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 A)

17.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Raskendavad asjaolud – Korduvus – Mõiste

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 2)

18.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Trahvisumma vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest – Tingimused – Asjassepuutuva ettevõtja esitatud tõendite oluline lisaväärtus

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 2002/C 45/03)

19.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Trahvisumma vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest – Komisjoni kaalutlusõigus

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 2002/C 45/03)

20.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Trahvi määramata jätmine või vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest – Tingimused – Summa vähendamine vaidlustamata jätmise korral

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatised 96/C 207/04 ja 2002/C 45/03)

21.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Trahvi määramata jätmine või vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest – Koostööteatise kohaldamine – Vähendamine vaidlustamata jätmise alusel väljaspool nimetatud teatist

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatised 96/C 207/04 ja 2002/C 45/03)

22.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Trahvi määramata jätmine või vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest – Vähendamine vaidlustamata jätmise alusel väljaspool koostööteatist – Proportsionaalsus

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 2002/C 45/03)

23.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Trahvi määramata jätmine või vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest – Vähendamine esiteks koostööteatise alusel ja teiseks vaidlustamata jätmise alusel väljaspool koostööteatist

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 2002/C 45/03)

24.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Asjaomase ettevõtja kogukäive

(EÜ artikkel 81; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 5 alapunkt b)

25.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine – Tingimused

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)

1.      EÜ artiklites 81 ja 82 esitatud liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise tingimuse tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb esiteks lähtuda selle tingimuse eesmärgist – määrata konkurentsinormide seisukohast kindlaks liidu õiguse kohaldumisala võrreldes liikmesriikide asjakohaste normidega. Seetõttu kohaldatakse liidu õigust igale kartellikokkuleppele ja tegevusele, mis võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust viisil, mis võib takistada liikmesriikidevahelise ühisturu loomise eesmärgi saavutamist, nimelt eraldades siseriiklikke turge või muutes ühisturul konkurentsi struktuuri.

Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamiseks peab otsusest, kokkuleppest või tegevusest kõigi faktiliste või õiguslike asjaolude põhjal olema piisavalt suure tõenäosusega võimalik järeldada, et see otsus, kokkulepe või tegevus mõjutab või võib mõjutada otseselt või kaudselt liikmesriikidevahelist kaubandust ja seda viisil, mis annab alust arvata, et see võib takistada liikmesriikidevahelise ühisturu loomist. Lisaks ei tohi see mõju olla väike. Niisiis tuleneb ühendusesisese kaubavahetuse mõjutamine üldjuhul mitme sellise teguri koosmõjust, mis eraldi võetuna ei ole tingimata määrava tähtsusega. Ent liikmesriigi kogu territooriumi hõlmav keelatud kokkulepe on oma olemuselt siseriiklike turgude eraldatusele kaasaaitav, takistades seeläbi asutamislepingu eesmärgiks olevat turgude omavahelist põimumist.

(vt punktid 55–57, 60)

2.      Mõju, mida kokkulepe või kooskõlastatud tegevus võib avaldada liikmesriikidevahelisele kaubandusele, hinnatakse muu hulgas asjaomaste toodete turu poolte seisundit ja suurust arvestades. Kui kartellis osalevad tootjad moodustavad koos suurema osa asjassepuutuvate toodete pakkumisest turul, võib seda kartelli pidada liikmesriikidevahelist kaubandust oluliselt mõjutavaks.

Pealegi ei ole komisjon kohustatud tõendama, et konkurentsivastasel tegevusel on oluline mõju liikmesriikidevahelisele kaubavahetusele. Nimelt nõuab EÜ artikli 81 lõige 1 üksnes, et konkurentsi piiravad kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus võiksid mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

(vt punktid 67–69)

3.      Määruse nr 1/2003 sätetest nähtub, et komisjon säilitab liidu konkurentsieeskirjade rikkumise uurimisel ja tuvastamisel juhtiva rolli, mida ei mõjuta paralleelne pädevus, mis on siseriiklikel konkurentsiasutustel nimetatud määruse alusel. Tegelikult on komisjonil vastavalt selle määruse artikli 11 lõikele 6 õigus algatada menetlus otsuse vastuvõtmiseks isegi siis, kui siseriiklik konkurentsiasutus on juba alustanud juhtumi käsitlemist, ja seda pärast viimasega konsulteerimist. Lisaks kaotavad siseriiklikud konkurentsiasutused vastavalt nimetatud sättele pädevuse kohaldada liidu konkurentsieeskirju niisugusele juhtumile, kui komisjon menetluse algatab.

Lisaks, vastavalt teatise koostöö kohta konkurentsiasutuste võrgustikus punktile 31 ei anna teatis rikkumisega seotud äriühingutele individuaalset õigust, mille kohaselt tema juhtumit käsitleb üks kindel asutus. Ettevõtjal ei ole seega alust väita, et selle teatise kohaselt on tal õigus või õiguspärane ootus, et konkreetset rikkumist menetlevad komisjoni asemel siseriiklikud konkurentsiasutused.

Liiati ei ole selle teatise punkt 8 siduv, kuna selle sõnastusest nähtub, et pelk võimalus ülesandeid jaotada, millele see viitab, ei kujuta endast komisjoni kohustust juhtumit mitte käsitleda, kui selles toodud tingimused on täidetud.

(vt punktid 76 ja 77, 80)

4.      Komisjon on mitmekeelne institutsioon, mida tuleb pidada võimeliseks töötama kõikides ühenduse ametlikes keeltes. Hagejaks olev ettevõtja ei saa väita, et vastuväiteteatise ja haldusmenetluse lõpetamise otsuse teatavakstegemine ühes teatud ametlikus keeles, vaatamata sellele, et ta kasutas haldusmenetluses kahte muud ametlikku keelt, kahjustab tema kaitseõigusi, kui ta möönab, et nõustus dokumentide teatavakstegemisega selles keeles.

(vt punktid 86, 414)

5.      Tütarettevõtja tegevuse võib emaettevõtjale süüks panna eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldi õigusvõime – ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid rakendab peamiselt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte üksust ühendavad. Nimelt on sellises olukorras emaettevõtja ja tütarettevõtja sama majandusüksus ja moodustavad seega ühe ettevõtja. Seega võimaldab asjaolu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja kujutavad endast ühte ettevõtjat EÜ artikli 81 tähenduses, komisjonil adresseerida trahve määrava otsuse emaettevõtjale, ilma et oleks vaja tuvastada emaettevõtja isiklikku seotust rikkumisega.

Juhul kui emaettevõtja omab liidu konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, võib esiteks see emaettevõtja selle tütarettevõtja käitumisele otsustavat mõju avaldada ja teiseks esineb ümberlükatav eeldus, et nimetatud emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtja tegevusele.

Neil asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtja omab tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, et eeldada, et emaettevõtja avaldab otsustavat mõju tütarettevõtja äripoliitikale. Komisjon saab sel juhul pidada emaettevõtjat tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks, v.a kui see emaettevõtja – kelle kohustus on see eeldus ümber lükata – esitab piisavalt tõendeid selle kohta, et tema tütarettevõtja tegutseb turul sõltumatult.

(vt punktid 94–97, 310–313)

6.      Juhul kui emaettevõtja omab liidu konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, kehtib ümberlükatav eeldus, mille kohaselt nimetatud emaettevõtja avaldab tegelikult tütarettevõtja käitumisele otsustavat mõju. Kui nende ettevõtjate vahelised organisatsioonilised, majanduslikud ja juriidilised sidemed võivad tõendada emaettevõtjate mõju tütarettevõtjate strateegiale, on põhjendatud nende käsitlemine ühe majandusüksusena.

Seevastu asjaolu, et hagejaks olevad ettevõtjad osalesid haldusmenetluses iseseisvalt ja esitasid vastuväiteteatisele eraldi vastuse, ei lükka ümber emaettevõtjate vastutuse eeldust tütarettevõtjate käitumise eest. Nimelt, kuigi asjaolu, et emaettevõtja esitleb end asjaomase rikkumise küsimuses komisjoni ainsa suhtluspartnerina, võib anda tunnistust tütarettevõtja tegevusele otsustava mõju tegelikust avaldamisest, ei saa see, et kontserni tütarettevõtjad esitavad vastuväiteteatisele eraldi vastused, iseenesest siiski olla tõend nende tütarettevõtjate iseseisvuse kohta.

(vt punktid 96, 125–127)

7.      Karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtte kohaselt, mis on kohaldatav kõigis haldusmenetlustes, mille tulemusel võidakse liidu konkurentsieeskirjade alusel määrata karistus, võib isikut karistada üksnes tegude eest, mida talle individuaalselt süüks pannakse. Seda põhimõtet tuleb siiski kohaldada kooskõlas ettevõtja mõistega. Nimelt võib komisjon trahve määrava otsuse äriühingute kontserni emaettevõtjale adresseerida seetõttu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja kujutavad endast ühte ettevõtjat EÜ artikli 81 tähenduses, mitte seetõttu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vahel on rikkumisele õhutav side või et emaettevõtja on lausa rikkumisest osa võtnud. Lisaks ei ole komisjoni varasem otsustuspraktika konkreetsele juhtumile ülekantav. Nimelt on muid juhtumeid puudutavad otsused oma olemuselt üksnes soovituslikud, kuna juhtumite asjaolud ei ole ühesugused.

Süütuse presumptsiooni põhimõte, nagu see tuleneb Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikest 2, on üks liidu õiguskorras tunnustatud põhiõigustest, mida kinnitavad ka EL artikli 6 lõige 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 48. Arvestades asjassepuutuvate rikkumiste laadi ning nendega seotud karistuste laadi ja raskust, kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet eelkõige ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse.

Selles kontekstis ei riku seda presumptsiooni niisugune rikkumise süüks panemist puudutav eeskiri, nagu on eeldus, et tütarettevõtjate osa- või aktsiakapitalis 100% osalust omav emaettevõtja avaldab neile otsustavat mõju. Nimelt otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus, et Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 6 ei ole vastuolus faktilised või õiguslikud eeldused, mis esinevad karistusseadustes, kuid nõuab, et neile seataks mõistlikud piirid, võttes arvesse raskust ja tähtsust ning tagades kaitseõigused. Niisiis ei ole rikutud süütuse presumptsiooni, kui konkurentsimenetluses on teatavad järeldused tehtud kogemustel põhineva tüüpilise sündmuste käigu alusel, tingimusel et asjaomastel ettevõtjatel on võimalus need järeldused ümber lükata.

(vt punktid 106–108, 112, 114 )

8.      Võimalusega määrata karistus tütarettevõtja rikkumise eest kõrgeima tasandi emaettevõtjale ei ole vastuolus see, et karistatakse vahetasandi valdusühingut või tütarettevõtjat ennast, tingimusel et komisjon võis asuda seisukohale, et nimetatud äriühingud moodustavad ühe ettevõtja. Kui süükspanemise tingimused on täidetud, on komisjonil sellisel juhul seega valida rikkumises osalenud tütarettevõtja, vahetasandi emaettevõtja – kelle kontrolli all ta sel ajavahemikul oli – ja kontserni kõrgeima tasandi emaettevõtja karistamise vahel. Sellega seoses, äriühingute kontserni kontekstis on valdusühingu puhul tegemist äriühinguga, millesse koondatakse osalused erinevates äriühingutes ning mille ülesanne on tagada nende ühtne juhtimine.

(vt punktid 119, 122)

9.      Kuigi komisjon ei ole tema poolt konkurentsieeskirjade kohaldamise tagamise eesmärgil vastuvõetavate otsuste põhjendustes kohustatud arutlema kõikide faktide ja õigusküsimuste ning kaalutluste üle, mille põhjal ta on selle otsuse vastu võtnud, on ta EÜ artikli 253 kohaselt siiski kohustatud ära nimetama vähemalt need faktid ja kaalutlused, millel on tema otsuse ülesehituse seisukohalt oluline tähendus, võimaldades seeläbi liidu kohtul ja huvitatud isikutel teada saada neid asjaolusid, millest lähtudes komisjon asutamislepingut kohaldas. Lisaks, välja arvatud juhul, kui tegemist on erandlike asjaoludega, peab põhjendus sisalduma otsuse põhiosas; seda ei saa esimest korda ja a posteriori esitada alles kohtus. Seega tuleb põhjendused üldjuhul huvitatud isikule edastada tema õigusi kahjustava aktiga samal ajal.

(vt punktid 133, 146, 399)

10.    Mis puudutab esimese astme kohtu hinnangut vaidluse poole esitatud menetlust korraldavate meetmete või uurimismeetmete taotluste kohta, siis on Üldkohus ainupädev otsustama, kas lahendamisel olevates kohtuasjades esitatud teavet on vaja täiendada.

Sellega seoses ei saa rahuldada hagejaks oleva ettevõtja tunnistaja ärakuulamise taotlust, kui ütlused, mida ta soovib sellise tunnistuste andmisega saada Üldkohus, on antud juba komisjonis, ning nende puhul asuti seisukohale, et neid ei kinnita dokumentaalsed tõendid ning need on vastuolus teatava toimikumaterjaliga.

Komisjoni varasema otsuse esitamise taotlust ei saa pidada vajalikuks, kuna komisjoni eelnev otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku.

(vt punktid 151–153, 211)

11.    Non bis in idem põhimõte, mis on sätestatud ka Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolli nr 7 artiklis 4, kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet, mille järgimise tagab kohus. Liidu konkurentsiõiguse valdkonnas keelab see põhimõte selle, et komisjon karistab ettevõtjat või algatab tema suhtes menetluse teist korda konkurentsivastase tegevuse eest, mille eest teda on juba karistatud või seoses millega ta on õigeks mõistetud varasema otsusega, mida ei saa enam vaidlustada. Non bis in idem põhimõtte kohaldamine eeldab seega, et rikkumise olemasolu üle on otsustatud või et selle kohta antud hinnangu õiguspärasust on kontrollitud. Seega keelab non bis in idem põhimõte ainult rikkumise olemasolu uue sisulise hindamise, mille tulemusel kas määrataks esimesele karistusele lisanduv teine karistus juhul, kui teist korda tuvastatakse süü, või määrataks esimene karistus juhul, kui esimese otsusega välistatud süü tuvastatakse teise otsusega.

Seoses küsimusega, kas siseriikliku konkurentsiasutuse otsus võib komisjonil takistada karistada sama ettevõtjat või algatada tema suhtes menetlust teist korda, tuleb meenutada, et non bis in idem põhimõtet kohaldatakse siis, kui on täidetud kolm tingimust: asjaolud on samad, õigusrikkumise toime pannud isik on sama ja kaitstav õigushüve on sama. Niisiis ei saa vastavalt kõnealusele põhimõttele karistada sama isikut mitu korda sama ebaseadusliku teo eest sama õigushüve kaitsmise eesmärgil.

Selles suhtes, kuna siseriikliku konkurentsiasutuse vastuvõetud ajutine leebema kohtlemise otsus ei lõpeta konkurentsiõiguse rikkumise menetlust lõplikult, siis ei takista see komisjonil rikkumist tuvastada ja selle eest karistust määrata.

Lisaks, isegi kui eeldada, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklile 54, mis väljendab liidu õiguse üldpõhimõtet ehk non bis in idem põhimõtet, saab tugineda liidu konkurentsiõiguse valdkonnas, tuleb tõdeda, et siseriikliku konkurentsiasutuse tehtud ajutist leebema kohtlemise otsust ei saa igal juhul pidada selle sätte kohaldamisalasse kuuluvaks. Nimelt ei vasta ajutise kaitse andmine nimetatud sättes nõutud kriminaalmenetluse lõpetamise lõplikule laadile.

(vt punktid 158–161, 166 ja 167, 174–176)

12.    Komisjoni otsuse osas, millega määratakse karistus liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest pärast seda, kui siseriiklikud konkurentsiasutused on teinud ajutised leebema kohtlemise otsused, ei saa hagejaks olev ettevõtja tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, kui ta ei esita ühtegi tõendit, millest nähtuks esiteks, et komisjon andis talle konkreetseid tagatisi, et nende asutuste aktid kaitsevad menetluste algatamise eest ja süüdimõistmise eest, ning teiseks, et need asutused kinnitasid talle konkreetselt, et nende vastuvõetud aktid takistavad komisjonil kõnealust rikkumist tuvastada ja selle eest karistusi määrata.

Siseriiklike konkurentsiasutuste ajutiste leebema kohtlemise otsuste arvesse võtmata jätmine komisjoni poolt ei riku ka hea halduse põhimõtet. Nimelt, kuigi komisjon on õigluse põhimõtte kohaselt trahvisumma kindlaksmääramisel kohustatud võtma arvesse sama ettevõtja poolt sama teo eest juba kantud karistusi, kui on tegemist karistustega, mis on määratud liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumise eest ja mis on järelikult toime pandud liidu territooriumil, ei ole sellise olukorraga tegemist siis, kui need siseriiklikud asutused ei määranud hagejaks olevale ettevõtjale mingit karistust.

(vt punktid 181, 185 ja 186)

13.    Liidu konkurentsiõiguse rikkumiste raskusaste tuleb kindlaks määrata mitme asjaolu põhjal, nagu konkreetse juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, isegi kui puudub siduv või ammendav loetelu kriteeriumidest, millega tuleb arvestada. Asjaomase turu suurus ei ole põhimõtteliselt kohustuslikult arvessevõetav tegur, vaid üksnes üks asjakohastest teguritest rikkumise raskuse hindamisel, kusjuures komisjon ei ole vastavalt kohtupraktikale pealegi kohustatud asjaomast turgu määratlema või selle suurust hindama, kui asjaomasel rikkumisel on konkurentsivastane eesmärk. Nimelt ei ole suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta sätestatud, et trahvisummad tuleb arvutada kogukäibe või asjaomasel turul ettevõtjate saadud käibe alusel. Siiski ei ole nendega samuti vastuolus see, kui niisugune käive trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võetakse, et pidada kinni liidu õiguse üldpõhimõtetest ja kui asjaolud seda nõuavad.

Selles kontekstis, kui komisjon ei määranud ühte liikmesriiki puudutava rikkumise eest trahvi üldist lähtesummat kindlaks mõjutatud turu suurusele tuginedes, vaid rajas oma otsuse rikkumise laadile ja geograafilisele ulatusele, siis rajaneb kaalutlus, mille kohaselt peaks selle liikmesriigi kartelli eest määratud trahvi üldine lähtesumma kajastama asjaomase turu väidetavalt piiratud suurust, vääral eeldusel ning komisjon ei riku proportsionaalsuse põhimõtet.

Nii on see ka turule rikkumise mõju arvesse võtmata jätmise osas. Vastavalt nimetatud suuniste punkti 1 A esimesele lõigule peab komisjon rikkumise raskuse hindamisel nimelt tegelikku mõju turule uurima ainult siis, kui ilmneb, et see mõju on mõõdetav. Hinnates seda mõju turule, peab komisjon viitama konkurentsitingimustele, mis oleksid tavapäraselt eksisteerinud ilma rikkumiseta. Kui aga komisjon leiab, et rikkumise konkreetset mõju turule oli võimatu mõõta, ilma et asjassepuutuvad ettevõtjad vastupidist tõendaksid, võib ta oma otsuse rajada rikkumise raskele laadile ja selle geograafilisel ulatusele, võtmata arvesse rikkumise mõju turule, ei ületa ta konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvide kindlaksmääramisel ilmselgelt oma kaalutlusõigust.

(vt punktid 193, 208–211, 215 ja 216, 218–220, 226–230, 239 ja 240, 243)

14.    Isegi kui eeldada, et komisjon peab juhul, kui ta tuvastab ühes ja samas otsuses mitu väga rasket rikkumist, respekteerima üldiste lähtesummade ja erinevate mõjutatud turgude suuruse vahel teatavat järjepidevust, ei viita miski sellele, et mitmes liikmesriigis toime pandud rikkumiste eest määratud trahvi üldised lähtesummad ei ole järjepidevad või on kõrvale kaldunud väidetavast arvutusmeetodist, kui komisjon määrab seda suuremad üldised lähtesummad, mida suurem oli turg, kasutamata seejuures konkreetset matemaatilist valemit, milleks ta igal juhul kohustatud ei ole.

(vt punktid 235 ja 236)

15.    Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel määratud trahvide arvutamise raames ettevõtjate erinev kohtlemine on komisjonile selle sättega antud pädevuse kasutamise lahutamatu osa. Tegelikult peab komisjon oma kaalutlusõiguse raames määrama individuaalse karistuse, mis sõltub asjaomaste ettevõtjate käitumisest ja nendele iseloomulikest joontest, et tagada igal üksikjuhul liidu konkurentsieeskirjade täielik tõhusus. Seega näevad suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ette, et teatud raskusastmega rikkumise puhul võib sellistel juhtudel nagu kartellikokkulepped, kus osalevad paljud ettevõtjad, osutuda vajalikuks kaaluda üldist lähtesummat, et määrata kindlaks konkreetne lähtesumma, võttes arvesse iga ettevõtja rikkumise kaalu ja seega selle tegelikku mõju konkurentsile, eeskätt juhul, kui samalaadseid rikkumisi toime panevate ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt. Eelkõige tuleb arvesse võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, eeskätt tarbijatele.

Vastavalt nende suuniste punkti 1 A seitsmendale lõigule ei pea samas rikkumises osalenud ettevõtjate eristamine põhinema aritmeetilisel arvutusel. Nimelt ei eelda proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtted seda, et trahvi lähtesumma moodustab kõigi kartelli liikmete puhul sama protsendi individuaalsest käibest. Seega selle kindlakstegemiseks, kas kartellikokkuleppe liikmete jagamine kategooriatesse vastab võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtetele, peab Üldkohus komisjoni selle valdkonna kaalutlusõiguse teostamise seaduslikkuse kontrollimise raames üksnes kontrollima, kas see jagamine on järjekindel ja objektiivselt õigustatud. Ent kui ettevõtja osales vaid kartelli ühes osas, on tema suutlikkus kahjustada oluliselt konkurentsi väiksem. Järelikult ei ole diskrimineeriv komisjon otsus, milles määratakse sellisele ettevõtjale konkreetne lähtesumma kindlaks erinevalt.

Lisaks asjaolu, et trahvi lähtesumma ei moodusta ilmtingimata kartelli kõigi liikmete osas sama protsenti iga ettevõtja vastavast käibest, on lahutamatu osa meetodist, mis seisneb ettevõtjate kategooriatesse jagamises, mille tagajärjel määratakse samasse kategooriatesse liigitatud ettevõtjatele kindla suurusega trahvi lähtesumma. Niisugust meetodit, mis küll ei arvesta sama kategooria ettevõtjate suuruste erinevusi, ei saa põhimõtteliselt keelata.

Viimaseks, liidu õiguses puudub üldkohaldatav põhimõte, mille kohaselt peab karistus olema proportsionaalne ettevõtja suurusega tooteturul, kus rikkumine on toimunud.

(vt punktid 247 ja 248, 253 ja 254, 259 ja 260, 263, 274, 277)

16.    Vajadus tagada trahvi piisavalt hoiatav mõju, kui see ei põhjenda trahvide üldise taseme tõusu konkurentsipoliitika elluviimise raames, nõuab, et trahvisummat kohandataks, et võtta arvesse adressaadiks olevale ettevõtjale avaldada soovitud mõju, ja seda selleks, et trahv ei muutuks tähtsusetuks ega vastupidi ülemääraseks, arvestades eeskätt asjaomase ettevõtja rahalist võimsust, kooskõlas esiteks trahvi tõhususe tagamise vajaduse ja teiseks proportsionaalsuse põhimõtte järgimise nõuetega.

Selles suhtes võib komisjon hoiatava mõju korrutusteguri taseme kindlaksmääramisel asjakohase kriteeriumina aluseks võtta iga kartelli kuuluva ettevõtja kogukäibe. Niisiis on ettevõtja suurus ja koguvahendid taotletavat eesmärki arvestades, s.o trahvisumma kohandamine vastavalt ettevõtja koguvahenditele ja võimele hankida rahalisi vahendeid selle trahvi maksmiseks, asjakohased kriteeriumid. Nimelt on trahvi piisava hoiatava mõju tagamiseks lähtesumma suurendamise määra eesmärk pigem tagada trahvi tõhusus kui arvestada rikkumise kahjulikkust tavapärastele konkurentsitingimustele ja seega selle rikkumise raskusastet.

Lisaks on põhjendatud see, et trahvi hoiatava eesmärgi tagamiseks suurendatakse lähtesummat, seeläbi koheldakse sama kartelli osalisi erinevalt, et võtta arvesse seda, kuidas trahv neid tegelikkuses mõjutab. Niisugune suurendamine ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet ainuüksi seetõttu, et komisjon viitas osalejate kogukäibele, mitte liidus või veel asjaomasel siseriiklikul turul saadud käibele, et hinnata vajadust suurendada trahvisummasid nende hoiatava mõju tagamiseks.

(vt punktid 285, 287, 292, 294 ja 295)

17.    Korduvuse mõiste – nii nagu seda mõistetakse teatavates siseriiklikes õiguskordades – tähendab, et isik on pannud toime uusi rikkumisi pärast seda, kui teda on sarnaste rikkumiste eest karistatud. Lisaks, suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkt 2 viitab konkreetselt sellele, et sama ettevõtja või samad ettevõtjad panevad uuesti toime sama laadi rikkumise, nende raskendavate asjaolude näidisloendi hulgas, mis võivad õigustada trahvi põhisumma suurendamist.

Selles suhtes ei saa lubada seda, et komisjon võib korduvuse kui raskendava asjaolu kindlakstegemisel asuda seisukohale, et ettevõtjat tuleb pidada vastutavaks varasema rikkumise eest, mille eest komisjon ei ole talle otsusega karistust määranud ning mille kindlakstegemise raames ei olnud ta vastuväiteteatise adressaat, millest tulenevalt ei olnud niisugusele ettevõtjale menetluses, mille tulemusel võeti vastu varasema rikkumise tuvastamise otsus, võimaldatud esitada oma argumente, et vaidlustada teda puudutavas osas võimaliku teiste ettevõtjatega moodustatava majandusüksuse olemasolu.

Niisugust järeldust toetab seda enam asjaolu, et kuigi proportsionaalsuse põhimõte nõuab tõepoolest, et ettevõtja kalduvuse mitte järgida konkurentsieeskirju hindamisel tuleb arvesse võtta aega, mis jääb asjaomase rikkumise ja varasema konkurentsieeskirjade rikkumise vahele, ei saa olla komisjon korduvuse tuvastamisel seotud võimaliku aegumistähtajaga.

Kuigi tõepoolest on mõistlikult lubatud asuda seisukohale, et emaettevõtja on tegelikult teadlik varasemast otsusest, mille komisjon saatis tema tütarettevõtjale, kelle kapitalis kuulub talle peaaegu 100% osalus, ei saa niisugune teadmine korvata seda, et varasemas otsuses ei ole tuvastatud niisuguse emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vahelist majandusüksust, et omistada nimetatud emaettevõtjale vastutus varasema rikkumise eest ja suurendada trahvisummasid, mis talle määrati korduvuse tõttu.

(vt punktid 308, 319 ja 320, 322)

18.    Teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, on instrument, mille ülesanne on hierarhiliselt kõrgemalseisvat õigust silmas pidades täpsustada kriteeriumid, mida komisjon kavatseb oma kaalutlusõigust teostades kasutada liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratavate trahvide kindlaksmääramisel. Sellest tuleneb selle kaalutlusõiguse piiramine, mis ei ole siiski vastuolus komisjoni märkimisväärse kaalutlusõiguse säilimisega.

Seega on komisjonil laiaulatuslik kaalutlusõigus, kui ta peab hindama, kas koostööteatise kohaldamise soovi avaldanud ettevõtja esitatud tõenditel on oluline lisaväärtus nimetatud teatise punkti 21 tähenduses.

Pärast seda, kui komisjon on tuvastanud, et tõenditel on oluline lisaväärtus koostööteatise punkti 21 tähenduses, on tal siis, kui ta peab kindlaks tegema asjaomasele ettevõtjale võimaldatava trahvisumma vähendamise täpse taseme, ka laiaulatuslik kaalutlusõigus. Nimelt näeb kõnealuse teatise punkti 23 alapunkti b esimene lõik ette trahvisumma vähendamise vahemikud eri kategooriate ettevõtjate jaoks. Seda kaalutlusruumi arvestades võib liidu kohus kritiseerida vaid selle kaalutlusruumi ilmselget ületamist.

Neil asjaoludel ei tee komisjon ilmset hindamisviga, vähendades koostööteatise alusel trahvi vähem, kui on sellises vahemikus ette nähtud, kui asjassepuutuva ettevõtja esitatud teave oli juba komisjoni valduses või ei puudutanud fakte, mis olid komisjonile varem teadmata, ning kuigi see aitas komisjonil rikkumist tõendada, ei olnud sellel olulist lisaväärtust. Samuti ei saa ettevõtja nõuda, et komisjoni määratud trahvi vähendataks veel tema esitatud rikkumise ajast pärit dokumendi tõttu, kuna see dokument oli juba komisjoni valduses ja kuna ettevõtja esitas vaid täiendavaid selgitusi selle tähendusest arusaamiseks.

Lisaks ei tohi komisjon kartelli liikmete tehtud koostöö hindamisel eirata võrdse kohtlemise põhimõtet. Eiramist ei toimu, kui esiteks koostööteatise alusel esitatud taotluse lisaväärtust hinnatakse komisjoni valduses olevate tõendite alusel, ning teiseks, kui üks asjassepuutuvatest ettevõtjatest esitas olulise lisaväärtusega rikkumise ajast pärit dokumentaalseid tõendeid, samas kui teine ettevõtja esitas vaid ühe rikkumise ajast pärit tõendi, mistõttu on nende erinev kohtlemine põhjendatud, kuna need kaks ettevõtjat ei ole sarnases olukorras.

(vt punktid 332 ja 333, 335, 337, 350, 355, 357, 361, 363, 367–369)

19.    Liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistatud hagejaks olev ettevõtja ei saa tugineda põhimõttele in dubio pro reo, et nõuda, et talle kohaldataks komisjoni määratud trahvi vähendamisel soodsamat protsendimäära, kuna selle protsendimäära kindlaksmääramist puudutava otsuse põhjendused sisaldavad väidetavalt kahtlusi. Nimelt on see põhimõte seotud rikkumise olemasolu tõendamisega ning selle eesmärk on kindlaks teha, kas vaidlustatud otsuses tehtud komisjoni faktilised järeldused on põhjendatud tõenditega, mille ta esitas.

(vt punkt 343)

20.    Erinevalt 1996. aasta teatise – mis puudutab trahvide määramata jätmist või nende summa vähendamist kartelliasjades – D osa punkti 2 teisest taandest ei näe 2002. aasta teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, ette trahvisumma vähendamist ettevõtja kasuks, kes ei vaidlusta pärast vastuväiteteatise saamist nende faktide sisulist õigsust, millele komisjon rajab oma süüdistused. Viimati nimetatud teatise raames peab selleks, et ettevõtja trahvi saaks vähendada, ta esitama komisjonile kahtlustatava rikkumise kohta tõendid, millel on komisjoni valduses olevate tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus.

Sellega seoses, vastavalt 2002. aasta koostööteatise punktidele 21 ja 22 võtab komisjon ettevõtja esitatud tõendite lisaväärtuse hindamisel arvesse mitte ainult tõendite laadi ja/või täpsuse astet, vaid ka neid tõendeid, mis on juba tema valduses ajal, mil asjaomane ettevõtja oma taotluse esitas. Järelikult annab komisjon oma hinnangu sõltuvalt nii asjassepuutuva ettevõtja koostöö kvaliteedist kui ka selle lisaväärtuse võrdlusest komisjoni valduses olevate tõenditega.

(vt punktid 378 ja 379, 382, 393, 398)

21.    Õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset laieneb igale isikule, kes on olukorras, kus liidu haldusasutuse antud konkreetsete tagatiste tõttu on tal tekkinud põhjendatud ootus. Seevastu ei saa isik õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele tugineda haldusasutuse poolt antud konkreetsete tagatiste puudumisel. Sellisteks tagatisteks on täpne, tingimusteta ja kooskõlaline teave, mis on pärit volitatud ja usaldusväärsest allikast.

Liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratava trahvisumma kindlaksmääramise raames ei ole see, kui komisjon annab vastuväiteteatises teada, et ta kavatseb trahvisummat vähendada väljaspool teatist, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, täpne kinnitus niisuguse trahvi vähendamise ulatuse ja määra kohta, mida asjaomastele ettevõtjatele vajaduse korral võidakse võimaldada. Niisugune kinnitus ei saa seega mingil juhul tekitada selles küsimuses mis tahes õiguspärast ootust.

Samuti ei kujuta komisjoni eelnev otsustuspraktika endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku.

(vt punktid 421–425)

22.    Proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide tegevus ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega.

Selles suhtes ei riku proportsionaalsuse põhimõtet komisjoni otsus, milles vähendatakse trahvi faktide vaidlustamata jätmise eest vaid minimaalse 1% võrra, arvestades pärast koostööteatise saamist osutatud koostöö marginaalset väärtust, kuna see trahvi vähendamine lisandub niisugusele trahvi vähendamisele, mida võimaldati teatise raames, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul.

(vt punktid 428, 432, 449)

23.    Komisjon ei tohi kartelli liikmete tehtud koostöö hindamisel eirata võrdse kohtlemise põhimõtet. Lisaks sellele, et trahvi vähendamine teatise raames, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, ja trahvi vähendamine väljaspool selle teatise raamistikku kujutavad endast trahvisummade arvutamise kaht eri etappi, ei ole esiteks ettevõtjad, kes on samal ajal koostööd teinud nimetatud teatise raames ja väljaspool seda teatist, ja teiseks ettevõtjad, kes tegid koostööd üksnes väljaspool seda teatist, siiski sarnases olukorras. Järelikult võib komisjon koostöö eest väljaspool koostööteatist õigustatult kohaldada trahvi vähendamise määra esiteks otse selle teatise raames koostööd mitte teinud ettevõtjate kogutrahvile ning teiseks selle teatise alusel juba vähendatud trahvile ettevõtjate puhul, kes selle raames koostööd tegid.

(vt punktid 435–437)

24.    Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 on sätestatud, et ühegi liidu konkurentsieeskirjade rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest. Selles sättes silmas peetud käive tähendab asjaomase ettevõtja kogukäivet. Selles sättes ette nähtud käibe 10% ülempiir tuleb seega arvutada kõikide nende äriühingute kogukäibe alusel, kes moodustavad EÜ artikli 81 tähenduses ettevõtjana tegutseva majandusüksuse.

(vt punktid 443 ja 444)

25.    Vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele ei tohi liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvisummade kindlaksmääramisel trahvid olla liiga suured võrreldes taotletavate eesmärkidega, st konkurentsieeskirjade järgimise eesmärgiga, ja konkurentsieeskirjade rikkumise eest ettevõtjale määratud trahvi suurus peab olema proportsionaalne rikkumisega, mida tuleb hinnata tervikuna, arvestades eelkõige rikkumise raskust. Lisaks on trahvisumma kindlaksmääramisel põhjendatud see, et komisjon võtab arvesse vajadust tagada trahvi piisavalt hoiatav mõju.

Esiteks, kartellid, mis seisnevad peamiselt konkurentidevahelises salajases kokkuleppes, et jagada omavahel turud või külmutada turuosad, jagades omavahel uute liftide ja/või eskalaatorite müügi- ja paigaldamise projektid, ning selleks, et mitte üksteisega konkureerida liftide ja eskalaatorite hooldamise ja moderniseerimise osas, kuuluvad juba oma olemuselt kõige raskemate EÜ artikli 81 rikkumiste hulka. Sellega seoses on asjaomase tooteturu suhteliselt piiratud suurusel, kui see osutub õigeks, vaid väike tähtsus võrreldes teiste asjaoludega, mis annavad tunnistust rikkumise raskusest.

Teiseks, nõuet, et trahvid peavad olema proportsionaalsed võrreldes asjaomaste majandusüksuste – kes tegutsevad ettevõtjatena EÜ artikli 81 tähenduses – suuruse ja majandusliku võimsuga, ei rikuta juhul, kui trahvid ei ületa määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 nimetatud ülempiiri, mille eesmärk on vältida seda, et trahvid oleksid ettevõtja suurusega võrreldes ebaproportsionaalsed.

Kolmandaks, komisjon võib trahvi arvutamisel arvesse võtta muu hulgas EÜ artikli 81 tähenduses ettevõtjana tegutseva majandusüksuse suurust ja majanduslikku võimsust. Siiski ei vasta asjaomane ettevõtja, keda tuleb arvesse võtta, igale tuvastatud rikkumistes osalenud tütarettevõtjale, vaid ettevõtjatele, mis koosnevad emaettevõtjast ja kõigist tema tütarettevõtjatest.

Neljandaks, kui komisjon määrab trahvisummasid kindlaks rikkumise raskusastme ja kestuse alusel olukorras, kus trahve määratakse mitmele sama rikkumisega seotud ettevõtjale, ei ole tal kohustust tagada, et ettevõtjatele määratavad lõplikud trahvisummad, mis ta oma arvutuste teel sai, väljendavad kõiki nende ettevõtjate vahelisi erinevusi nii kogu- kui ka rikkumisest puudutatud asjaomasel turul saadud käibe osas. Nimelt ei ole lõplik trahvisumma a priori sobiv pidepunkt, et tuvastada trahvi võimalik ebaproportsionaalsus võrreldes kartelliosaliste suurusega. Lõpliku trahvisumma määramine sõltub eelkõige erinevatest asjaoludest, mis on seotud kõnealuse ettevõtja käitumisega, nagu rikkumise kestus, raskendavate või kergendavate asjaolude olemasolu ja selle ettevõtja koostöö ulatus, mitte aga tema turuosast või käibest.

(vt punktid 450–456)