Kohtuasjad T‑141/07, T‑142/07, T‑145/07 ja T‑146/07

General Technic – Otis Sàrl jt

versus

Euroopa Komisjon

Konkurents – Kartellikokkulepped – Liftide ja eskalaatorite paigaldamise ja hooldamise turg – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Hankemenetluste manipuleerimine – Turgude jagamine – Hindade kindlaksmääramine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Konkurents – Liidu eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Emaettevõtja ja tütarettevõtjad – Majandusüksus – Hindamiskriteeriumid – Eeldus, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjatele otsustavat mõju, kui ta omab nende aktsia- või osakapitalis 100% osalust

(EÜ artikkel 81; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)

2.      Konkurents – Liidu eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Emaettevõtja ja tütarettevõtjad – Majandusüksus – Hindamiskriteeriumid – Eeldus, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjatele otsustavat mõju, kui ta omab nende aktsia- või osakapitalis 100% osalust – Karistuste individuaalsuse põhimõtte rikkumine – Puudumine – Süütuse presumptsiooni rikkumine – Puudumine

(EÜ artikkel 81; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)

3.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Kaudsed põhjendused – Lubatavus

(EÜ artikkel 253)

4.      Konkurents – Liidu eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Emaettevõtja ja tütarettevõtjad – Eeldus, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjatele otsustavat mõju, kui ta omab nende aktsia- või osakapitalis 100% osalust – Vahetasandi valdusühingule kuuluv tütarettevõtja – Eelduse ümberlükkamiseks ebapiisav asjaolu

(EÜ artikkel 81)

5.      Konkurents – Liidu eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Emaettevõtja ja tütarettevõtjad – Eeldus, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjatele otsustavat mõju, kui ta omab nende aktsia- või osakapitalis 100% osalust – Tütarettevõtjate töötajate käitumise sõltumatus tütarettevõtjatest – Puudumine

(EÜ artikkel 81)

6.      Konkurents – Liidu eeskirjad – Adressaadid – Ettevõtjad – Mõiste – Majandustegevusega tegelemine – Üksus, kellele kuulub äriühingus kontrollosalus ja kes sekkub tema juhtimisse – Hõlmamine

(EÜ artikli 81 lõige 1)

7.      Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Vastuväiteteatis – Niisuguse dokumendi edastamata jätmine, mis ei ole etteheite toetamise seisukohast määrav – Tõendamiskoormis

8.      Konkurents – Trahvid – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta – Õiguslik vorm

(Komisjoni teatis 98/C 9/03)

9.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus –Hindamine – Kohustus võtta arvesse tegelik mõju turule – Puudumine – Rikkumise laadi kui kriteeriumi eriti oluline roll

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 A)

10.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Kohustus võtta arvesse turu suurust – Puudumine

(Komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 1 A teise lõigu kolmas taane)

11.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Ettevõtja tegeliku majandusliku suutlikkuse tekitada kahju arvessevõtmine

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 A)

12.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise kestus – Pikaajalised rikkumised – Lähtesumma automaatne suurendamine 10% võrra aasta kohta

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 1 B esimese lõigu esimene kuni kolmas taane)

13.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Hoiatav mõju – Hoiatamise teguri hindamise kriteeriumid – Karistatud ettevõtja suuruse ja koguvahendite arvessevõtmine

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 A)

14.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Trahvisumma vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest – Tingimused – Asjassepuutuva ettevõtja esitatud tõendite oluline lisaväärtus

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 2002/C 45/03)

15.    Menetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded – Ülevaade fakti- ja õigusväidetest – Hagiavalduse joonealuses märkuses esitatud väide – Vastuvõetamatus

(Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c)

16.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Trahvi määramata jätmine või vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö ees – Koostööteatise kohaldamine – Vähendamine vaidlustamata jätmise alusel väljaspool koostööteatist

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatised 96/C 207/04 ja 2002/C 45/03)

17.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Trahvi määramata jätmine või vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest – Vähendamine vaidlustamata jätmise alusel väljaspool koostööteatist – Proportsionaalsus

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 2002/C 45/03)

18.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Komisjoni kaalutlusruum – Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine – Tingimused

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)

1.      Tütarettevõtja tegevuse võib süüks arvata emaettevõtjale eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldi õigusvõime – ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid rakendab peamiselt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte üksust ühendavad. Nimelt kuuluvad sellises olukorras emaettevõtja ja tema tütarettevõtja samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ühe ettevõtja. Seega võimaldab asjaolu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja kujutavad endast ühte ettevõtjat EÜ artikli 81 tähenduses, komisjonil adresseerida trahve määrava otsuse emaettevõtjale, ilma et oleks vaja tuvastada emaettevõtja isiklikku seotust rikkumisega.

Selles osas ei saa komisjon piirduda konstateeringuga, et ettevõtja võib teisele ettevõtjale otsustavat mõju avaldada, ilma et ta peaks kontrollima, kas sellist mõju tegelikult ikka avaldati. Vastupidi, üldreeglina lasub komisjonil kohustus faktiliste asjaolude kogumi alusel tõendada otsustava mõju olemasolu ja eriti seda, et üks ettevõtja saab teist ettevõtjat juhtida.

Juhul kui emaettevõtja omab liidu konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, võib esiteks see emaettevõtja selle tütarettevõtja käitumisele otsustavat mõju avaldada ja teiseks esineb ümberlükatav eeldus, et nimetatud emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtja käitumisele.

Neil asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtja omab tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, et järeldada, et emaettevõtja avaldab otsustavat mõju tütarettevõtja äripoliitikale. Seejärel võib komisjon pidada tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks emaettevõtjat, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kel lasub kohustus see eeldus ümber lükata, esitab piisavaid tõendeid, mis kinnitavad, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt.

Emaettevõtjate võimalikku õigust tütarettevõtjaid ühiselt juhtida tuleb hinnata iga juhtumi asjaoludest lähtuvalt. Järelikult ei ole komisjoni poolt varasemates juhtumites antud faktiliste asjaolude hinnangud igale juhtumile ülekantavad, sest selliseid juhtumeid puudutavad otsused on oma olemuselt üksnes soovituslikud, kuna juhtumite asjaolud ei ole ühesugused.

Sellest järeldub, et juhul kui emaettevõtjale kuulub rikkumisperioodil otseselt 100% osalus tütarettevõtja osa- või aktsiakapitalis ning viimase kaudu kaudselt 100% osalus muudes liikmesriikides asuvate tütarettevõtjate osa- või aktsiakapitalis, siis eeldab komisjon õigustatult, et emaettevõtja avaldas sellel rikkumisperioodil nende tütarettevõtjate tegevuse üle otsustavat mõju.

(vt punktid 56–60, 69 ja 70, 108, 381)

2.      Karistuste individuaalsuse põhimõtte kohaselt, mis on kohaldatav kõigis haldusmenetlustes, mille tulemusel võidakse liidu konkurentsieeskirjade alusel määrata karistusi, tohib ettevõtjat karistada üksnes tegude eest, mida talle individuaalselt ette heidetakse. Seda põhimõtet tuleb siiski kohaldada kooskõlas ettevõtja mõistega. Nimelt võib komisjon trahve määrava otsuse emaettevõtjale adresseerida seetõttu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja kujutavad endast ühte ettevõtjat EÜ artikli 81 tähenduses, mitte seetõttu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vahel on rikkumisele ässitav side või et emaettevõtja on lausa rikkumisest osa võtnud.

Süütuse presumptsiooni põhimõte, nagu see tuleneb Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikest 2, on üks liidu õiguskorras tunnustatud põhiõigustest, mida kinnitavad ka EL artikli 6 lõige 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 48. Arvestades asjassepuutuvate rikkumiste laadi ning nendega seotud karistuste laadi ja raskust, kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet eelkõige ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse.

Selles kontekstis ei riku seda presumptsiooni niisugune rikkumise süüks panemist puudutav eeskiri, nagu on eeldus, et tütarettevõtjate osa- või aktsiakapitalis 100% osalust omav emaettevõtja avaldab neile otsustavat mõju. Nimelt otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus, et selle sättega ei ole vastuolus faktilised või õiguslikud eeldused, mis esinevad karistusseadustes, kuid nõuab, et neile seataks mõistlikud piirid, võttes arvesse raskust ja tähtsust ning tagades kaitseõigused. Niisiis ei ole rikutud süütuse presumptsiooni, kui konkurentsimenetluses on teatavad järeldused tehtud kogemustel põhineva tüüpilise sündmuste käigu alusel, tingimusel et asjaomastel ettevõtjatel on võimalus need järeldused ümber lükata.

(vt punktid 71, 73, 77)

3.      EÜ artiklis 253 nõutud põhjendustest peab selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma vaidlusaluse akti koostanud liidu ametivõimu arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ning pädeval kohtul teostada kontrolli.

Küsimust, kas otsuse põhjendused vastavad EÜ artikli 253 nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades.

Põhjendus võib olla tuletatav tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikul teada põhjusi, miks kõnealused meetmed on võetud, ning et Üldkohtul on piisavalt tõendeid kontrolli teostamiseks.

(vt punktid 80, 97, 301–302)

4.      Emaettevõtja kui mitmekülgse konglomeraadi valdusühingu staatus, kelle järelevalve tütarettevõtja tegevuse üle piirdus sellega, mida nõuavad emaettevõtjal kohaldatava õiguse alusel lasuvad kohustused tema enda aktsionäride suhtes, ei lükka ümber eeldust, mille kohaselt vastutab liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest tütarettevõtjate kapitalis 100% osalust omav emaettevõtja. Nimelt on kontserni kontekstis valdusühingu puhul tegemist äriühinguga, millesse koondatakse osalused erinevates äriühingutes ning mille ülesanne on tagada nende ühtne juhtimine.

(vt punkt 84)

5.      Mis puudutab eeldust, mille kohaselt vastutab liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest tütarettevõtjate kapitalis 100% osalust omav emaettevõtja, siis asjaolu, et nende tütarettevõtjate mõned töötajad tegutsesid vastupidi emaettevõtja juhistele, eelkõige varjates oma tegevust oma ülemuste ja emaettevõtja ees, ei saa ümber lükata asjaomaste tütarettevõtjate iseseisvuse puudumise eeldust. Sellega seoses, vahetegemine ühelt poolt tütarettevõtjatel ja teiselt poolt nende tütarettevõtjate töötajatel, kes rikkumised toime panid, varjates samas oma tegevust oma ülemuste ja emaettevõtja ees, on kunstlik. Kõnealused töötajad on tütarettevõtjatega, kes neid tööle on võtnud, suhtes, mida iseloomustab asjaolu, et nad töötavad iga tütarettevõtja heaks ja nende juhtimisel ning nad on selle suhte ajal nimetatud ettevõtetesse integreeritud, moodustades niisiis igaühega neist ühe majandusüksuse.

(vt punkt 87)

6.      Konkurentsiõiguse kontekstis hõlmab ettevõtja mõiste mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata tema õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Üksnes osaluste, isegi kontrollosaluste omamisest ei piisa, et nende osaluste omaniku tegevust majandustegevuseks lugeda, kui see tekitab üksnes aktsionäriks või osanikuks olemisega kaasnevate õiguste kasutamist ning olenevalt olukorrast dividendide saamist, mis on lihtsalt omandi viljad. Seevastu tuleb äriühingus kontrollosalust omavat üksust, kes tegelikult ka seda äriühingut kontrollib, sekkudes otseselt või kaudselt selle juhtimisse, lugeda aktiivselt kontrollitava ettevõtja majandustegevuses osalevaks. Kontrollimaks, kas niisugust kontrolli tegelikult teostatakse, võidakse mitme kontserni kuuluva äriühingu vahel ühe majandusüksuse olemasolu analüüsimise raames arvesse võtta emaettevõtja mõju hinnapoliitikale, tootmis- ja turustustegevusele, müügieesmärkidele, brutomarginaalidele, müügikulule, rahavoogudele, laoseisule ja turustamisele, kuid ka kõiki asjakohaseid tegureid, mis puudutavad nimetatud äriühinguid ühendavaid majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis võivad iga kord erineda ja millest ei saa seega teha ammendavat loetelu.

(vt punktid 101, 103)

7.      Igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, eriti trahvi või karistusmakse määramise, on kaitseõiguste tagamine liidu õiguse aluspõhimõte, mida tuleb järgida ka haldusmenetluses. Sellega seoses kujutab vastuväiteteatis endast menetluslikku tagatist, millega kohaldatakse seda aluspõhimõtet. See põhimõte nõuab muu hulgas, et vastuväiteteatis, mille komisjon saadab ettevõtjale, kellele ta kavatseb määrata karistuse konkurentsieeskirjade rikkumise eest, sisaldaks tema vastu kasutatavaid peamisi asjaolusid, nagu etteheidetavad faktid, nendele antav kvalifikatsioon ja tõendid, millele komisjon tugineb, selleks et ettevõtjal oleks võimalik tema suhtes algatatud haldusmenetluses oma argumente tulemuslikult esitada.

Selles kontekstis kujutab süüstava dokumendi esitamata jätmine endast kaitseõiguste rikkumist ainult juhul, kui asjaomane ettevõtja tõendab esiteks, et komisjon tugines rikkumise olemasolu puudutava etteheite toetuseks sellele dokumendile, ja teiseks, et seda etteheidet saab tõendada vaid viitega nimetatud dokumendile. Kui on olemas muid dokumentaalseid tõendeid, millest pooled said haldusmenetluse käigus teada ja mis toetavad konkreetselt komisjoni järeldusi, siis ei mõjuta edastamata süüstava dokumentaalse tõendi välistamine tõendite hulgast veel vaidlustatud otsuses esitatud etteheidete põhjendatust. Seega peab asjaomane ettevõtja tõendama, et otsuses komisjoni tehtud järeldus oleks olnud erinev, kui süüstava tõendina oleks tulnud välistada edastamata dokument, millele komisjon ettevõtjat süüdistades tugines.

(vt punktid 122–124, 197)

8.      Kuigi suuniseid määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ei saa lugeda õigusnormiks, mida ametiasutus peab igal juhul järgima, näevad need siiski ette praktikat väljendava käitumisnormi, mida ametiasutus ei või konkreetsel juhul eirata, andmata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi. Komisjon piirab selliseid käitumisreegleid vastu võttes ja nende avaldamisel teada andes, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, oma kaalutlusõigust ega saa nendest normidest kõrvale kalduda, ilma et teda olenevalt olukorrast karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse. Peale selle määravad nimetatud suunised üldiselt ja abstraktselt meetodi, mille komisjon võttis endale kohustuseks trahvisummade kindlaksmääramisel, ja tagavad järelikult ettevõtjatele õiguskindluse.

(vt punktid 137–139)

9.      Liidu konkurentsiõiguse rikkumiste raskuse määramisel tuleb lähtuda mitmest tegurist, nagu asjaomase juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, isegi kui puudub siduv või ammendav loetelu kriteeriumidest, millega tuleb arvestada.

Vastavalt suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punktile 1 A peab komisjon rikkumise raskust hinnates uurima tegelikku mõju turule vaid siis, kui ilmneb, et see mõju on mõõdetav. Hinnates sellist mõju, peab komisjon viitama konkurentsitingimustele, mis oleksid eksisteerinud ilma rikkumiseta. Seega, kui hagejad ei tõenda, et kartellikokkulepete tegelik mõju on mõõdetav, ei ole komisjon kohustatud rikkumiste tegelikku mõju rikkumiste raskuse hindamisel arvesse võtma. Nimelt ei ole konkurentsivastase tegevuse mõju rikkumise raskuse hindamisel määrav kriteerium. Tahtluse aspektiga seotud tegurid võivad omada suuremat tähtsust kui tegevuse mõjuga seotud tegurid, eelkõige juhul, kui tegemist on oma laadilt raskete rikkumistega, nagu turgude jagamine. Niisiis on rikkumise laad ülimalt oluline eelkõige rikkumise „väga raskeks” kvalifitseerimisel. Kõnealustes suunistes sisalduvast väga raskete rikkumiste kirjeldusest nähtub, et kokkulepped või kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk on nagu käesolevas asjas turgude jagamine, võivad ainuüksi oma laadi tõttu tuua kaasa kvalifitseerimise „väga raskeks” rikkumiseks, ilma et oleks vaja, et kõnealust tegevust iseloomustaks teatav mõju või geograafiline ulatus. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et kuigi raskete rikkumiste kirjelduses on otseselt mainitud mõju turule ja tagajärgi suurele osale ühisturust, ei mainita väga raskete rikkumiste kirjelduses seevastu ei tegelikku mõju ega teatava geograafilise ala mõjutamist.

Need rikkumised on ka kartellikokkulepete näidete hulgas, mis on EÜ artikli 81 lõike 1 punktis c sõnaselgelt ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud. Lisaks sellele, et need kartellid muudavad oluliselt konkurentsitingimusi, toovad need kaasa nende turgude eraldamise, sest need kohustavad pooli respekteerima eraldiseisvaid turge, mis on sageli riigipiiridega piiritletud, takistades seega saavutamast asutamislepingu põhieesmärki, milleks on ühenduse turu integratsioon. Seega on seda liiki rikkumised, eelkõige kui tegu on horisontaalsete kartellikokkulepetega, kohtupraktikas määratletud kui „väga rasked” või „ilmsed rikkumised”.

Lisaks on geograafilise turu suurus kõnealuste suuniste kohaselt vaid üks kolmest asjassepuutuvast kriteeriumist rikkumise raskuse terviklikul hindamisel. Nende üksteisest sõltuvate kriteeriumide hulgas ei ole geograafilise turu suurus iseseisev kriteerium selles tähenduses, et üksnes mitut liikmesriiki puudutavaid rikkumisi saab kvalifitseerida „väga raskeks”. Asutamisleping, määrus nr 1/2003, suunised ega kohtupraktika ei võimalda järeldada, et üksnes geograafiliselt väga ulatuslikke piiranguid saab nii kvalifitseerida. Lisaks on ühe liikmesriigi kogu territoorium, isegi kui see on võrreldes teiste liikmesriikidega suhteliselt väike, igal juhul oluline osa ühisturust.

(vt punktid 135, 151 ja 152, 156, 158–160, 163 ja 164, 180, 182–184, 195, 202, 206)

10.    Mis puudutab komisjoni otsuseid, milles tuvastatakse liidu konkurentsieeskirjade rikkumine ja määratakse trahvid, siis ei ole asjaomase turu suurus põhimõtteliselt kohustuslikult arvessevõetav tegur, vaid üksnes üks asjakohastest teguritest rikkumise raskuse hindamisel, kusjuures komisjon ei ole vastavalt kohtupraktikale pealegi kohustatud asjaomast turgu määratlema või selle suurust hindama, kui asjaomasel rikkumisel on konkurentsivastane eesmärk. Nimelt ei ole suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta sätestatud, et trahvisummad tuleb arvutada kogukäibe või asjaomasel turul ettevõtjate saadud käibe alusel. Siiski ei ole nendega vastuolus samuti see, kui niisugune käive trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võetakse, et pidada kinni liidu õiguse üldpõhimõtetest ja kui asjaolud seda nõuavad.

Lisaks määrab komisjon mitmes liikmesriigis toime pandud rikkumiste eest trahvi üldised lähtesummad kindlaks järjepidevalt, kuna mõjutatud turgude suurust arvestades on need summad seda suuremad, mida suurem on turg, kasutamata siiski täpset matemaatilist valemit.

Neid asjaolusid arvestades ei tule vähendada Luksemburgis toime pandud rikkumise eest määratud trahvi üldist lähtesummat, mis on pool sellist laadi väga raske rikkumise puhul suunistes tavapäraselt ette nähtud alampiirist, ega asuda seisukohale, et see summa on ülemäärane.

(vt punktid 168–172, 174, 176 ja 177, 180, 203)

11.    Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel määratud trahvide arvutamise raames ettevõtjate erinev kohtlemine on komisjonile selle sättega antud pädevuse kasutamise lahutamatu osa. Tegelikult peab komisjon oma kaalutlusõiguse raames määrama individuaalse karistuse, mis sõltub asjaomaste ettevõtjate käitumisest ja nendele iseloomulikest joontest, et tagada igal üksikjuhul liidu konkurentsieeskirjade täielik tõhusus. Seega näevad määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ette, et teatud raskusastmega rikkumise puhul võib sellistel juhtudel nagu kartellikokkulepped, kus osalevad paljud ettevõtjad, osutuda vajalikuks kaaluda üldist lähtesummat, et määrata kindlaks konkreetne lähtesumma, võttes arvesse iga ettevõtja rikkumise kaalu ja seega selle tegelikku mõju konkurentsile, eeskätt juhul, kui samalaadseid rikkumisi toime panevate ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt. Eelkõige tuleb arvesse võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, eeskätt tarbijatele.

Suunised täpsustavad samuti, et sama tegevuse eest võrdse karistamise põhimõttest lähtuvalt võib sõltuvalt asjaoludest määrata asjassepuutuvatele ettevõtjatele erineva trahvisumma, ilma et see eristamine põhineks aritmeetilisel arvutusel.

Komisjon tegutseb seega kooskõlas võrdse kohtemise põhimõttega, kui ta võtab arvesse esiteks konkurentsieeskirjadega vastuolus oleva kartellikokkuleppe ühes osas osalenud ettevõtja ja teiseks selle mitmes osas osalenud ettevõtja olukordade erinevused ning sellest tulenevalt nende kahe asjaomaste ettevõtjate kategooria erinevad käibed.

(vt punktid 210–212, 220 ja 221)

12.    Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaselt on rikkumise kestus üks asjaoludest, mida võetakse arvesse konkurentsieeskirjade rikkumises süüdi olevatele ettevõtjatele määratava trahvisumma kindlaksmääramisel, kusjuures suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta eristatakse lühiajalisi rikkumisi (üldiselt lühemad kui üks aasta), mille puhul raskusastme põhjal määratud lähtesummat ei suurendata, keskmise kestusega rikkumisi (üldiselt kestavad üks aasta kuni viis aastat), mille puhul raskusastme põhjal määratud lähtesummat võib suurendada kuni 50%, ja pikaajalisi rikkumisi (üldiselt pikemad kui viis aastat), mille puhul raskusastme põhjal määratud lähtesummat võib suurendada kuni 10% iga aasta kohta. Seega võib komisjon eeskirjade alusel, mis ta ise suunistes enda jaoks kehtestas, üle kaheksa aasta kestnud rikkumise kestuse alusel suurendada trahvi lähtesummat 80%, st 10% iga aasta kohta, ilma et seda suurendamist saaks pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks, arvestades rikkumise pikaajalist kestust.

Lisaks võib komisjon ühe ja vältava rikkumise puhul, mida iseloomustab see, et kogu rikkumisperioodil taotlesid rikkumises osalejad ühist eesmärki, millega sooviti muu hulgas projektid omavahel jaotada ning piirata nende individuaalset äritegevust, kui nad pakkumusi esitasid, ja mis oli seega laadilt väga raske kogu perioodil, kohaldada sama suurendamise määra kogu rikkumisperioodi puhul.

(vt punktid 225 ja 226, 228 ja 229, 232)

13.    Vajadus tagada trahvi piisavalt hoiatav mõju, kui see ei põhjenda trahvi üldise taseme tõusu konkurentsipoliitika elluviimise raames, nõuab, et trahvisummat kohandataks, võtmaks arvesse adressaadiks olevale ettevõtjale avaldada soovitud mõju, ja seda selleks, et trahv ei muutuks tähtsusetuks ega vastupidi ülemääraseks, arvestades eeskätt asjaomase ettevõtja rahalist võimsust, kooskõlas esiteks trahvi tõhususe tagamise vajaduse ja teiseks proportsionaalsuse põhimõtte järgimise nõuetega.

Sellega seoses, komisjon võib hoiatava mõju korrutusteguri taseme kindlaksmääramisel asjakohase kriteeriumina aluseks võtta iga kartelli kuuluva ettevõtja kogukäibe. Niisiis on ettevõtja suurus ja koguvahendid taotletavat eesmärki arvestades, s.o trahvisumma kohandamine vastavalt ettevõtja koguvahenditele ja võimele hankida rahalisi vahendeid selle trahvi maksmiseks, asjakohased kriteeriumid. Nimelt on trahvi piisava hoiatava mõju tagamiseks lähtesumma suurendamise määra eesmärk pigem tagada trahvi tõhusus, kui arvestada rikkumise kahjulikkust tavapärastele konkurentsitingimustele ja seega selle rikkumise raskusastet.

Lisaks muule ei mõjuta asjassepuutuva ettevõtja uue rikkumise tõenäosuse hindamata jätmine siiski kuidagi korrutusteguri õiguspärasust. Nimelt ei saa esiteks ettevõtja suuruse ja koguvahendite ning teiseks trahvi hoiatava mõju tagamise vajaduse vahelist seost vaidlustada. Sellega seoses, suur ettevõtja, kellel on kartelli teiste liikmetega võrreldes märkimisväärseid finantsressursse, võib oma trahvi maksmiseks vajalikud summad hõlpsamalt hankida, mis trahvi piisava hoiatava mõju seisukohast õigustab proportsionaalselt kõrgema trahvi määramist – iseäranis koefitsiendi kohaldamisega – võrreldes sama rikkumise toime pannud ettevõtjale määratud trahviga, kellel sellised ressursid puuduvad.

Kuna trahvi piisava hoiatava mõju tagamiseks lähtesumma suurendamise eesmärk on eelkõige tagada trahvi tõhusus ettevõtja finantssuutlikkuse seisukohast, siis ei ole komisjon kohustatud kohaldatava korrutusteguri kindlaksmääramisel arvesse võtma seda, et asjassepuutuv ettevõtja on kehtestanud konkurentsieeskirjadega vastavusse viimise programmi.

(vt punktid 239–242, 245, 247)

14.    Teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, on instrument, mille ülesanne on hierarhiliselt kõrgemalseisvat õigust silmas pidades täpsustada kriteeriumid, mida komisjon kavatseb liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvide määramisel oma kaalutlusõigust teostades kasutada. See viib enda kaalutlusõiguse piiramiseni, mis ei ole siiski vastuolus komisjoni märkimisväärse kaalutlusõiguse säilimisega.

Seega on komisjonil laiaulatuslik kaalutlusõigus, kui ta peab hindama, kas koostööteatise kohaldamise soovi avaldanud ettevõtja esitatud tõenditel on oluline lisaväärtus nimetatud teatise punkti 21 tähenduses.

Pärast seda, kui komisjon on tuvastanud, et tõenditel on oluline lisaväärtus koostööteatise punkti 21 tähenduses, on tal siis, kui ta peab kindlaks tegema asjaomasele ettevõtjale võimaldatava trahvisumma vähendamise täpse taseme, ka laiaulatuslik kaalutlusõigus. Nimelt näeb kõnealuse teatise punkti 23 alapunkti b esimene lõik ette trahvisumma vähendamise vahemikud eri kategooriate ettevõtjate jaoks.

Neid asjaolusid arvestades ei ületa komisjon ilmselgelt oma kaalutlusruumi, vähendades trahvi nende vahemike piires, kui tõendid – olenemata nende kvaliteedist ja kasulikkusest – esitati ajal, mil komisjonil oli juba piisav teave EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamiseks, ta oli juba läbi viinud rea kontrolle ja saanud juba nimetatud teatise kohaldamise taotluse ühelt teiselt ettevõtjalt.

(vt punktid 260 ja 261, 263–265, 270, 273 ja 274, 278, 282–284, 289, 291, 295, 298, 309–312, 322-323, 326, 328–332, 345–349, 375, 377)

15.    Väide, mis on esitatud hagiavalduse joonealuses märkuses ja mida hagejad ei ole kuidagi arendanud, ei vasta Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c ning on seega vastuvõetamatu.

(vt punkt 338)

16.    Õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset laieneb igale isikule, kes on olukorras, kus liidu haldusasutuse antud konkreetsete tagatiste tõttu on tal tekkinud põhjendatud ootus. Seevastu ei saa isik õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele tugineda haldusasutuse poolt antud konkreetsete tagatiste puudumisel. Sellisteks tagatisteks on täpne, tingimusteta ja vastastikku kooskõlas olev teave, mis on pärit volitatud ja usaldusväärsest allikast.

Liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratava trahvisumma kindlaksmääramise raames ei ole see, kui komisjon annab vastuväiteteatises teada, et ta kavatseb trahvisummat vähendada väljaspool teatist, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, täpne kinnitus niisuguse trahvi vähendamise ulatuse ja määra kohta, mida asjaomastele ettevõtjatele vajaduse korral võidakse võimaldada. Niisugune kinnitus ei saa seega mingil juhul tekitada selles küsimuses mis tahes õiguspärast ootust.

Samuti ei kujuta komisjoni eelnev otsustuspraktika endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku.

(vt punktid 359–364)

17.    Proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide tegevus ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega.

Selles suhtes ei riku proportsionaalsuse põhimõtet komisjoni otsus, milles vähendatakse trahvi faktide vaidlustamata jätmise eest vaid minimaalse 1% võrra, arvestades pärast koostööteatise saamist osutatud koostöö marginaalset väärtust, kuna see trahvi vähendamine lisandub niisugusele trahvi vähendamisele, mida võimaldati teatise raames, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul.

(vt punktid 366, 370, 383)

18.    Mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte järgimist liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvisumma kindlaksmääramisel, siis ei tohi need trahvid olla liiga suured võrreldes taotletavate eesmärkidega, st konkurentsieeskirjade järgimise eesmärgiga, ja konkurentsieeskirjade rikkumise eest ettevõtjale määratud trahvi suurus peab olema proportsionaalne rikkumisega, mida tuleb hinnata tervikuna, arvestades eelkõige rikkumise raskust. Lisaks on trahvisumma kindlaksmääramisel põhjendatud see, et komisjon võtab arvesse vajadust tagada trahvi piisavalt hoiatav mõju.

(vt punkt 384)