EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS

(kolmas koda)

16. detsember 2015

Kohtuasi F‑118/14

Wolfgang Bärwinkel

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Avalik teenistus – Ametnikud – Personalieeskirjade reform – Üleminekueeskirjad ametikoha liigi määramiseks – Personalieeskirjade XIII lisa artikli 30 lõige 3 – Mõiste „huve kahjustav akt“ – Otsus, millega tunnistatakse teatud ametnike poolt erikohustuste täitmist – Hageja nime puudumine esimeses nimekirjas, mis sisaldas erikohustusi täitvateks tunnistatud 34 ametnikku – Kohtueelse menetlusega seotud nõuded – Kaebuse puudumine personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses – Kodukorra artikkel 81

Terviktekst kohtumenetluse keeles (prantsuse) I-A-1 – 0000

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega W. Bärwinkel palub sisuliselt tühistada Euroopa Liidu Nõukogu peasekretäri 1. jaanuari 2014. aasta otsus nr 6/14, mis puudutab palgaastmete AD 9–AD 14 selliste ametnike palgaastme ja -järgu määramist, kelle kohustused hõlmavad ametikoha „üksuse juhataja või samaväärne“ või „nõunik või samaväärne“ erikohustusi enne 31. detsembrit 2015, ja nõukogu peasekretäri poolt 13. jaanuaril 2014 otsuse nr 6/14 rakendamiseks vastu võetud otsus, millega 34 selle institutsiooni ametnikku tunnistati töötavaks „üksuse juhataja või samaväärsel“ ametikohal.

Otsus:      Jätta hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnike hagid – Huve kahjustav akt – Mõiste – Üldakt – Ametniku hagi institutsiooni otsuse peale, millega võetakse vastu personalieeskirjade XIII lisa artikli 30 lõike 3 rakendussätted – Vastuvõetamatus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91; XIII lisa artikli 30 lõige 3)

2.      Ametnike hagid – Huve kahjustav akt – Mõiste – Keeldumine kandmast ametnikku nende ametnike nimekirja, mis sisaldab institutsioonis erikohustusi täitvateks tunnistatud ametnikke – Nimekirja kandmata jätmine, mis tuleneb personalieeskirjade muudatusest, mille tulemusel administraatorite teenistuskäigu ülempiir on palgaaste AD 12 – Väljaarvamine

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 1; XIII lisa artikli 30 lõige 3)

3.      Ametnike hagid – Eelnev halduskaebus – Tähtaeg – Otsus, millega tunnistatakse erikohustuste täitmist teatavate ametnike poolt – Kaebus, mis on suunatud asjassepuutuva isiku kandmata jätmise vastu selliselt määratletud ametnike nimekirja – Vastuvõetamatus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 1; XIII lisa artikli 30 lõige 4)

1.      Kuna ametnikul või teenistujal ei ole õigust alustada menetlust põhimõttelise õigusküsimuse lahendamiseks või institutsioonide huvi kaitseks ning ta võib esitada hagi põhjendamiseks vaid väiteid, mis teda isiklikult puudutavad, tuleb ilmselge vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata nõuded, millega soovitakse tühistada institutsiooni otsus määrusega nr 1023/2013 muudetud personalieeskirjade XIII lisa artikli 30 lõike 3 rakendussätete vastuvõtmise kohta, olenemata asjaolust, et asjassepuutuv ametnik või teenistuja soovis selle otsuse oma kaebuses vaidlustada ja et ametisse nimetav asutus jättis selle kaebuse sisulistel põhjustel rahuldamata.

Niisugune otsus on nimelt üldkohaldatav akt ega sisalda administratsiooni lõplikku seisukohavõttu huvitatud isiku individuaalse olukorra kohta. Järelikult ei ole selle otsuse puhul tegemist isikut otseselt ja isiklikult puudutava otsusega.

(vt punktid 40 ja 41)

Viited:

Euroopa Kohus: kohtumäärus, 8.3.2007, Strack vs. komisjon, C‑237/06 P, EU:C:2007:156, punkt 64.

Esimese Astme Kohus: kohtuotsused, 21.7.1998, Mellett vs. Euroopa Kohus, T‑66/96 ja T‑221/97, EU:T:1998:187, punkt 83, ja 29.11.2006, Agne-Dapper jt vs. komisjon jt, T‑35/05, T‑61/05, T‑107/05, T‑108/05 ja T‑139/05, EU:T:2006:365, punkt 56.

2.      Seoses administratsiooni otsusega määrata teatavad ametnikud määrusega nr 1023/2013, millega muudetakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja muude teenistujate teenistustingimusi, kehtestatud ametikoha liiki „üksuse juhataja või samaväärne“ vastavalt institutsioonisisesele otsusele, millega võetakse vastu rakendussätted nimetatud määrusega muudetud personalieeskirjade XIII lisa artikli 30 lõikele 3, tuleb märkida, et osas, milles sel viisil koostatud ametnike nimekirjas ei ole palgaastmel AD 13 oleva ametniku nime, ei saa seda otsust käsitada ametisse nimetava asutuse otsusena keelduda nimetatud isikule kohaldamast uute personalieeskirjade XIII lisa artikli 30 lõikes 3 ette nähtud erandkorda või nimetatud asutuse otsusena, mis on mõjutanud nimetatud ametniku teenistuskäiku, võttes talt võimaluse saada muudetud personalieeskirjade alusel edutatud palgaastmele AD 14.

Sellist järeldust toetab ühest küljest asjaolu, et juhul, kui tegemist on üldist laadi aktiga, mida kavatsetakse rakendada paljusid institutsiooni ametnikke puudutavate üksikotsustega, ei saa selle üldist laadi meetme konkreetsele juhule kohaldamata jätmist käsitada (ka mitte vaikiva) otsusena, millega jäetakse rahuldamata niisugune taotlus, nagu on ette nähtud personalieeskirjade artikli 90 lõikes 1.

Teisest küljest tuleb seoses edutamisega märkida, et ametnik, kelle nimi ei ole iga-aastases edutatavate ametnike nimekirjas, võib esitada kaebuse otse selle nimekirja vastu, sest – arvestades ametisse nimetava asutuse kohustust edutamine igal aastal läbi viia – ametniku nime sellesse ühtesse nimekirja kandmata jätmine tähendab, et see asutus, kes on igal aastal kohustatud kõigi ametnike teeneid võrdlevalt hindama, on vastava aasta edutamise raames keeldunud kõnealust ametnikku edutamast ehk ta on andnud nimetatud isiku olukorrale lõpliku hinnangu.

Muudetud personalieeskirjade XIII lisa artikli 30 lõikes 3 ette nähtud erandkorra puhul ei ole see aga nii, sest see on valikuline ega nõua niisugust teenete võrdlevat hindamist, nagu on ette nähtud personalieeskirjade artiklis 45. Esiteks andis liidu seadusandja sõnu „võib määrata“ kasutades üksnes võimaluse seda erandkorda kasutada või mitte kasutada, piirates selle võimaluse kasutamist ajaliselt, kuivõrd ametisse nimetava asutuse otsus peab olema tehtud enne 31. detsembrit 2015, ja arvuliselt, kuna ametnike koguarv, kelle suhtes seda korda võib kohaldada, ei tohi ületada 5% tegevusüksuse AD ametnikest 31. detsembril 2013.

Teiseks näitab sõnade „võib määrata“, „võib liigitada“ ja „mis tahes ajahetkel 1. jaanuari 2014 ja 31. detsembri 2015 vahelisel ajal“ kasutamine muudetud personalieeskirjade XIII lisa artikli 30 lõike 3 rakendussätete kehtestamiseks vastu võetud institutsioonisiseses otsuses selgelt, et ametisse nimetav asutus ei olnud selles otsuses võtnud endale kohustust kasutada uute personalieeskirjade XIII lisa artikli 30 lõikes 3 ette nähtud erikorda ega ka mitte kohustust teha seda ühtse liigitamisotsuse abil.

(vt punktid 47–51)

Viited:

Euroopa Kohus: kohtuotsus, 16.10.1980, Hochstrass vs. Euroopa Kohus, 147/79, EU:C:1980:238, punkt 3.

Esimese Astme Kohus: kohtuotsus, 19.10.2006, Buendía Sierra vs. komisjon, T‑311/04, EU:T:2006:329, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika.

3.      Määrusega nr 1023/2013 muudetud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste XIII lisa artikli 30 lõikes 3 ette nähtud palgaastme AD 12 või kõrgema palgaastme administraatorite edutamise erikorra kohta tuleb märkida, et kui ametnik soovib, et talle seda korda kohaldataks, ei pea ta mitte esitama kaebust tema kandmata jätmise kohta nende ametnike nimekirja, kelle suhtes seda korda kohaldatakse ja kes liigitatakse „üksuse juhataja või samaväärse“ liiki ametikohale, vaid esitama personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel ametisse nimetavale asutusele taotluse, kusjuures see taotlus tuleb tingimata esitada enne selles sättes ette nähtud lõpptähtaega ehk enne 31. detsembrit 2015.

Muudetud personalieeskirjade XIII lisa artikli 30 lõikes 3 ette nähtud erandlikku liigitust võib nimelt kohaldada kuni 31. detsembrini 2015. Lisaks, vastupidi muudetud personalieeskirjade XIII lisa artikli 30 lõikes 3 ette nähtud kohustuslikule liigitusele ei ole see erandlik liigitamise võimalus seotud ametnike ametikohtade ja kohustustega 31. detsembri 2013. aasta seisuga, vaid on vastupidi seotud kohustustega, mis peavad olema „erikohustused“ selle päeva seisuga, kui ametisse nimetav asutus seda võimalust kasutab, kusjuures tuleb rõhutada, et see valikuline liigitus kaotab vastavalt muudetud personalieeskirjade XIII lisa artikli 30 lõikele 4 kehtivuse, kui ametnikule määratakse uued ülesanded, mis vastavad muud liiki ametikohale.

(vt punktid 55 ja 56)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtumäärus, 16.7.2015, FG vs. komisjon, F‑20/15, EU:F:2015:93, punktid 31 ja 66.