ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
19. september 2012(*)
ERF – Rahalise abi vähendamine – Eesmärgi 1 (1994–1999) alla kuuluv Tüüringi liidumaa (Saksamaa) rakenduskava
Kohtuasjas T‑265/08,
Saksamaa Liitvabariik, esindajad: M. Lumma, T. Henze, C. Blaschke ja K. Petersen, keda abistas advokaat U. Karpenstein,
hageja,
keda toetavad:
Hispaania Kuningriik, esindajad: abogado del Estado J. M. Rodríguez Cárcamo, hiljem abogado del Estado N. Díaz Abad ja abogado del Estado J. M. Rodríguez Cárcamo, ja veelgi hiljem abogado del Estado A. Rubio González,
Prantsuse Vabariik, esindajad: G. de Bergues ja N. Rouam,
ja
Madalmaade Kuningriik, esindajad: C. Wissels, Y. de Vries, B. Koopman, M. Bulterman ja J. Langer,
menetlusse astujad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Steiblytė ja B. Conte,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 30. aprilli 2008. aasta otsus K(2008) 1690 (lõplik), millega vähendati Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) rahalist toetust Tüüringi liidumaa (Saksamaa) kui eesmärgi 1 alla kuuluva piirkonna rakenduskavale (1994–1999), mida anti vastavalt komisjoni 5. augusti 1994. aasta otsusele K(94) 1939/5,
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees O. Czúcz, kohtunikud I. Labucka (ettekandja) ja D. Gratsias,
kohtusekretär: ametnik T. Weiler,
arvestades kirjalikus menetluses ja 27. septembri 2011. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Saksamaa valitsus esitas 3. septembril 1993 Euroopa Ühenduste Komisjonile ühenduse finantsabi taotluse eesmärgiga rahastada Tüüringi liidumaa (Saksamaa) kui eesmärgi 1 alla kuuluva piirkonna rakenduskava (1994–1999), millega sooviti julgustada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate tootlikke investeeringuid.
2 Komisjon võttis 29. juulil 1994. aastal vastu otsuse 94/628/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse abi raamprogramm ühenduse struktuurifondidest eesmärgi 1 alla kuuluvatele Saksa piirkondadele, st Mecklenburg-Vorpommernile, Brandenburgile, Saksi‑Anhaltile, Saksimaale, Tüüringile ja Ida-Berliinile antava abi kohta (EÜT L 250, lk 18). See otsus võimaldas koostada uute liidumaade kohta rakenduskavad.
3 Komisjon kiitis 5. augusti 1994. aasta otsusega K(94) 1939/5 heaks Saksamaal eesmärgi 1 alla kuuluva Tüüringi liidumaa rakenduskava (Arinco nr 94.DE.16.005) (edaspidi „kõnealune abi”), mis nägi ette struktuurifondide osaluse summas 1 021 771 000 eküüd, mida 29. detsembri 1999. aasta otsusega K(99) 5087 suurendati 1 086 827 000 eurole, kusjuures Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) kaasrahastamine ulatus maksimaalselt 1 020 719 000 euroni. Tüüringi liidumaa majandus‑ ja transpordiministeerium määrati korraldusasutuseks.
4 Meetme 2.1 tarvis, mis seondub väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate tootmistegevuse toetamisega, määrati otsusega K(99) 5087 kulutuste kogumääraks 674 104 000 eurot ning ERF‑i toetuse määraks 337 052 000 eurot.
5 Komisjon viis 2001. aastal Tüüringi liidumaa osas läbi haldus‑ ja kontrollisüsteemide süstemaatilise kontrolli nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 4253/88, millega nähakse ette sätted määruse (EMÜ) nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 374, lk 1), muudetud nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2082/93 (EÜT L 193, lk 20), artikli 23 lõike 2 ning komisjoni 15. oktoobri 1997. aasta määruse (EÜ) nr 2064/97, millega kehtestatakse üksikasjalik kord määruse nr 4253/88 rakendamiseks liikmesriikide finantskontrolli suhtes struktuurifondide kaasrahastatavate meetmete üle (EÜT L 290, lk 1), artikli 14 alusel.
6 Komisjon esitas 30. jaanuaril 2002 oma lõpliku aruande Tüüringi ja Saksi‑Anhalti liidumaade rakenduskavade kohta, mis sisaldas soovitusi.
7 Määruse nr 2064/97 artiklis 8 ette nähtud deklaratsiooni esitas audiitoräriühing 24. juunil 2002 ja see edastati komisjonile.
8 Saksamaa ametiasutused esitasid 18. juuli 2002. aasta kirjaga seoses kõnealuse abiga oma lõppmakse taotluse. Komisjon lõpetas kõnealuse abi andmise 27. juunil 2003 ning sooritas lõppmakse taotletud summas.
9 Pärast abi andmise lõpetamist ja eeskätt ajavahemikel 27.–31. oktoober, 10.–21. november ja 5.–11. detsember 2003 viis Euroopa Ühenduste Kontrollikoda läbi mitu kohapealset kontrolli. 2004. aastal analüüsis ta kõnealuse abi nõrku külgi 2003. aasta kinnitava avalduse uurimise käigus. Uuriti meetme 2.1 alla kuuluvat 28 projekti.
10 Kontrollikoda edastas 22. juunil 2004 oma esialgse kontrolliaruande Saksamaa ametiasutustele. Saksamaa ametiasutused edastasid 31. augusti ja 13. oktoobri 2004. aasta kirjades kontrollikojale täiendava teabe.
11 Kontrollikoda edastas 17. jaanuari 2005. aasta kirjaga oma kontrolliaruande (edaspidi „17. jaanuari 2005. aasta aruanne”) siseriiklikele ametiasutustele. Selles viidati üksikutele ja süstemaatilistele eeskirjade eiramistele konkreetsete toimingute puhul, näiteks oli rahastatud selliseid ettevõtjaid, kes ei kuulu väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratluse alla, deklareeritud abikõlbmatuid kulutusi (tulevikus makstav rent, käibemaks, allahindlused), tehtud vigu maksimaalse abi arvutamisel ning jäetud esitamata tõendavad dokumendid selliste teatavat liiki kulutuste kohta nagu üldkulud või omakapital. Aruandes jõuti järeldusele, et kõnealuse abi haldus‑ ja kontrollisüsteemides esines puudusi. Meetme 2.1 alla kuuluva 28 projekti veamäär oli 31,36%.
12 Komisjon edastas Saksamaa ametiasutustele 19. oktoobri 2006. aasta kirjaga oma 17. jaanuari 2005. aasta aruande uurimisel tehtud esmajäreldused ning palus neil ametiasutustel esitada oma märkused.
13 Kontrollikoja poolt esitatud nõrkade külgede analüüsi alusel teavitas komisjon Tüüringi liidumaad 135 miljoni euro suurusest finantskorrektsioonist. Tüüringi liidumaaga toimunud nõupidamise tagajärjel otsustas ta mõned etteheidetest siiski tagasi võtta.
14 Saksamaa ametiasutused vastasid 5. jaanuari 2007. aasta kirjaga komisjoni 19. oktoobri 2006. aasta kirjale, vaieldes ekstrapoleeritud finantskorrektsioonide kohaldamisele vastu ning esitades täiendavaid tõendeid teatud kulutuste abikõlblikkuse kohta.
15 Komisjon vähendas 30. aprilli 2008. aasta otsusega K(2008) 1690 (lõplik) (edaspidi „vaidlustatud otsus”) määruse nr 4253/88 artikli 24 alusel ERF‑i finantsabi kõnealust abi puudutavas osas 81 425 825,67 euro võrra üksikute ja süstemaatiliste eeskirjade eiramiste tõttu, mis olid tuvastatud meetme 2.1 raames. Komisjon ekstrapoleeris veamäära kogu meetmele 2.1, võttes aluseks veamäära 23,88%. Ta sai üksikute eeskirjade eiramise puhul tulemuseks 1 232 012,70 eurot ning süstemaatilise eeskirjade eiramise puhul tulemuseks 80 193 812,97 eurot.
16 Vaidlustatud otsuse kohaselt tuvastati järgmised süstemaatilised eeskirjade eiramised:
– rahastatud oli ettevõtjat, kes ei kujuta endast väikest või keskmise suurusega ettevõtjat (projektid Maxit Baustoffwerke GmbH, arcon II Flachglasveredelung, Gothaer Fahrzeugwerk ja CeWe Color AG);
– lõplik abisaaja ei vastanud kriteeriumidele, mida siseriiklikul tasandil kohaldatakse väikeste või keskmise suurusega ettevõtjate suhtes täiendava 15‑protsendilise abi andmiseks (projekt Tralag Landmaschinen GmbH);
– rendilepingutega seoses oli deklareeritud abikõlbmatuid kulutusi (projektid TelePassport Service GmbH ja Schuster Kunststofftechnik GmbH).
Menetlus ja poolte nõuded
17 Saksamaa Liitvabariik esitas käesoleva hagi 4. juulil 2008 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega.
18 Saksamaa Liitvabariik palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
19 Hispaania Kuningriigile, Prantsuse Vabariigile ja Madalmaade Kuningriigile anti luba astuda käesolevasse menetlusse Saksamaa Liitvabariigi nõuete toetuseks ning esitada oma märkused suulise menetluse ajal vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 116 lõikele 6.
20 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt.
21 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (kolmas koda) avada suulise menetluse.
22 Üldkohtu kantseleis 6. septembril 2011 registreeritud kirjaga esitas Saksamaa Liitvabariik mõned märkused kohtuistungi protokolli kohta seoses komisjoni 15. oktoobri 1997. aasta asutusesiseste suuniste, mis käsitlevad määruse nr 4253/88 artikli 24 alusel tehtavaid netofinantskorrektsioone (edaspidi „suunised”), õigusjõu ja 17. jaanuari 2005. aasta aruande teatud punktide tõlgendamisega.
23 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 27. septembri 2011. aasta kohtuistungil.
Õiguslik käsitlus
24 Oma hagi põhjendamiseks esitas Saksamaa Liitvabariik viis väidet, millest esimene ja teine viitavad määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 rikkumisele, kolmas komisjonipoolse kohapealse kontrolli puudumisele, neljas õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja koostöö põhimõtete rikkumisele ning viies proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele.
1. Esimene väide, et on rikutud määruse nr 4253/88 artikli 24 lõiget 2, sest finantsabi vähendamiseks nõutavad tingimused ei ole täidetud
Esimese väite esimene osa, et siseriiklikele ametiasutustele süükspandavad haldusvead ei saa kujutada endast eeskirjade eiramist määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 tähenduses
– Poolte argumendid
25 Saksamaa Liitvabariigi väitel ei saa asuda seisukohale, et komisjoni etteheited – eeldusel, et need leiavad tõendust – viitavad eeskirjade eiramisele, sest tegemist on lihtsate haldusvigadega, mis ei kuulu määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 kohaldamisalasse, kui need ei too kaasa asjaomase toimingu või meetme sellist olulist muutmist, millest komisjoni ei ole teavitatud.
26 Saksamaa Liitvabariik väidab, et nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa Ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340) artikli 1 lõike 2 kohaselt on eeskirjade eiramine ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumine ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu. Ta märgib, et hollandikeelses versioonis on nõutav ettevõtja süüline tegevus. Saksamaa Liitvabariik on seisukohal, et sellist määratlust tuleb kohaldada kõigi asjaomase sektori määruste, sealhulgas määruse nr 4253/88 puhul, sest mõiste „eeskirjade eiramine” on määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 ja määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 kõigis keeleversioonides sama. Ta on seisukohal, et mõiste „eeskirjade eiramine” tõlgendamine nendes kahes määruses erinevalt läheks vastuollu ühenduse õiguse ühetaolisuse põhimõttega.
27 Lisaks sellele ei sisaldu komisjoni seisukoht, et mõistet „eeskirjade eiramine” tuleb tõlgendada määruses nr 2988/95 ja määruses nr 4253/88 erinevalt, Saksamaa Liitvabariigi väitel vaidlustatud otsuses, mille punktides 26 ja 27 on tema väitel märgitud, et eeskirjade eiramine tuleneb lõplike abisaajate tegevusest või tegevusetusest.
28 Saksamaa Liitvabariik on seisukohal, et määrusega nr 2988/95 ja määruse nr 4253/88 artikli 23 lõikega 1 arvestades ei saa ametiasutusi samastada ettevõtjatega, kelleks on riigi või kohaliku omavalitsusüksuse osalusega või eraõiguslikud ettevõtjad, kes konkureerivad teiste ettevõtjatega kaupu ja teenuseid puudutavas. Komisjoni etteheited käsitlevad tema arvates aga puhtalt haldusvigasid, nagu Tüüringi liidumaa rakenduskava prioriteedi 2.1 raames ametiasutuse peetud raamatupidamisarvestus selliste ettevõtjate kohta, kes ei ole väikesed või keskmise suurusega ettevõtjad, või väidetavalt liiga kõrges määras riigiabi andmine kahele ettevõtjale järelmaksuga müügi raames, arvestades sellega, et abi andmine toimub halduse üksikaktiga, mis tugineb haldussätetele.
29 Saksamaa Liitvabariik lisab, et protokolli kohta tehtud Euroopa Liidu nõukogu deklaratsioonist ning eiramisest teatamise kohustust käsitleva komisjoni 11. aprilli 2002. aasta praktilise korra punktist 10 tuleneb, et riigi ametiasutuste tegevus ja tegevusetus ei saa kujutada endast eeskirjade eiramist, sest neid ei saa süüks panna ettevõtjatele.
30 Saksamaa Liitvabariik vaidlustab ka vaidlustatud otsuse punktis 28 esitatud viite Euroopa Kohtu 15. septembri 2005. aasta otsusele kohtuasjas C‑199/03: Iirimaa vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑8027) asjakohasuse, sest Iirimaa valitsus ei vaidlustanud ettevõtjate poolt toime pandud eeskirjade eiramise olemasolu.
31 Saksamaa Liitvabariik leiab, et paralleel, mille komisjon on vaidlustatud otsuse punktides 25–28 tõmmanud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) õigusliku alusega on samuti asjakohatu, sest EAGGF‑i puhul on ühenduse seadusandja sõnaselgelt tunnustanud õigust teha haldus‑ ja kontrollisüsteemides esinevate haldusvigade või puuduste korral finantskorrektsioone, samas kui ERF‑i puhul nõutakse rakenduskava olulist muutmist. Ainus õiguslik alus, mis lubab vähendada finantsabi nii, nagu seda tegi käesolevas kohtuasjas komisjon, on nõukogu 21. juuni 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31), mis on aga kohaldatav üksnes hilisemate rahastamisperioodide suhtes.
32 Saksamaa Liitvabariik keeldub EÜ artiklist 5 tuleneva piiratud pädevuse põhimõtte alusel nõustumast sellega, et määruse nr 4253/88 alusel olemasoleva tagasinõude õiguse õigustamiseks võib tugineda nõukogu 21. aprilli 1970. aasta määruse (EMÜ) nr 729/70 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT L 94, lk 13) artikli 8 kohaldamist käsitlevale kohtupraktikale.
33 Saksamaa Liitvabariik väidab lisaks, et ükski ühenduse säte ei luba komisjonil teha finantskorrektsioone siseriiklike ametiasutuste puhtalt haldusvigade alusel; määruse nr 2988/95 artikli 1 lõige 1 nõuab nimelt sõnaselgelt ühenduse õiguse rikkumise olemasolu. EÜ artiklist 10 tulenev lojaalsuse üldpõhimõte ei saa tema arvates sellisest pädevuse põhijaotusest erandi tegemist õigustada, vaid see tugineb hoopis liikmesriikide institutsionaalsele sõltumatusele ja menetlusautonoomiale.
34 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
– Üldkohtu hinnang
35 Määruse nr 4253/88 artikli 24 lõige 2 lubab komisjonil vähendada abi või peatada abi andmine, kui selle artikli lõike 1 alusel läbi viidud kontrolli tulemusel on tuvastatud eeskirjade eiramine. Selles artiklis ei ole siiski täpsustatud fondi rahastatava toimingu või meetme rakendamise raames eeskirjade eiraja isikut.
36 Seoses Saksamaa Liitvabariigi argumendiga, mis tõmbab paralleeli määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 ja määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 vahele koos sellest tuleneva järeldusega, et eeskirjade eiramisega on tegemist ainult siis, kui ettevõtja tegevuse või tegevusetusega on rikutud Euroopa Liidu õiguse sätet, tuleb märkida, et neid sätteid tuleb tõlgendada autonoomselt, sest nende eesmärgid ning kohaldamisala on erinevad. Sisuliselt kehtestatakse määrusega nr 2988/95 üldine õiguslik raamistik pettusega võitlemiseks, mida selle mõiste määratlusest tulenevalt ei saa toime panna siseriiklik ametiasutus, samas kui määrus nr 4253/88 käsitleb liidu ja liikmesriikide vahelist suhet (vt analoogia alusel Üldkohtu 22. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑282/04: Itaalia vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 83).
37 Samuti tuleb märkida, et siseriiklikud ametiasutused vastutavad ühenduse fondide nõuetekohase kasutamise eest ning et just nemad peavad võtma siseriiklike õigus‑ ja haldusnormide alusel vajalikud meetmed tagamaks muu hulgas, et fondidest rahastatavad tehingud tegelikult tehakse ja seda õigusnorme järgides. Komisjonil on nimelt üksnes täiendav ülesanne (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 9. oktoobri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑366/88: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑3571, punktid 19 ja 20).
38 Samuti on selge, et määruse nr 4253/88 artiklis 24 ei tehta eeskirjade eiramistel, mis võivad kaasa tuua abi vähendamise, mingit kvantitatiivset või kvalitatiivset vahet. Euroopa Kohus on sedastanud, et isegi selline eeskirjade eiramine, millel ei ole konkreetset finantsmõju, võib tõsiselt kahjustada liidu finantshuve ja liidu õigusest kinnipidamist ning seega õigustada komisjonipoolseid finantskorrektsioone (eespool viidatud kohtuotsus Iirimaa vs. komisjon, punkt 29 jj).
39 Haldusviga, mis on seotud rahastamiskavas ja maksetaotluses nimetatud summade erinevusega, võib näiteks kujutada endast sellist eeskirjade eiramist, mis võib õigustada abi vähendamist (Üldkohtu 28. jaanuari 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑74/07: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑107, punkt 34 jj).
40 Peale selle räägib asjaolu, et siseriiklikel ametiasutustel on struktuurifondide rakendamisel keskne roll, mõiste „eeskirjade eiramine” laia tõlgendamise kasuks. Nimelt tuleb selliste asutuste viga käsitada „eeskirjade eiramisena” määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 tähenduses, arvestades EÜ artiklis 274 ette nähtud hea finantshalduse põhimõttega ja EÜ artiklis 10 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõttega, mis ei võimalda anda liikmesriikidele immuniteeti, ning arvestades asjaoluga, et määruse nr 4253/88 artikkel 24 on ainuke säte, mis võimaldab vähendada abi summat juhul, kui abi andmine ei ole toimunud nii, nagu algselt ette nähti (Euroopa Kohtu 24. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑500/99 P: Conserve Italia vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑867, punkt 88).
41 Lõpetuseks ja seoses Saksamaa Liitvabariigi argumendiga, et ükski liidu õiguse säte ei anna komisjonile õigust teha abi andmise ühenduse süsteemi raames finantskorrektsioone puhtalt siseriiklike haldusvigade tõttu, tuleb meenutada, et abisaaja peab täitma teatud arvu kohustusi, mille kehtestamine ja täitmise kontroll on suures osas siseriiklike ametiasutuste ülesanne. Teistsugune tõlgendus oleks raskesti ühitatav hea finantshalduse ja lojaalsuse põhimõtetega. Lisaks, ehkki komisjon heidab Saksamaa Liitvabariigile ette siseriiklike asutuste haldusvigasid, on need sellegipoolest tehtud liidu finantsabi andmise raames.
42 Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 selline tõlgendamine, mis välistab mõiste „eeskirjade eiramine” alt siseriiklike ametiasutuste vead, kahjustaks selles sättes kehtestatud eeskirja kasulikku mõju.
43 Eelnevast järeldub seega, et liidu õiguse rikkumised, mille on toime pannud siseriiklikud haldusasutused, kuuluvad määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 kohaldamisalasse. Arvestades sellega, et siseriiklikel ametiasutustel on struktuurifondide rakendamisel keskne roll, tuleb nende toime pandud rikkumist pidada „eeskirjade rikkumiseks” määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 tähenduses.
44 Esimese väite esimene osa tuleb seega tagasi lükata.
Esimese väite teise võimalusena esitatud teine osa, et vaidlustatud otsuses komisjoni poolt tuvastatud eeskirjade eiramist ei ole toimunud
45 Saksamaa Liitvabariik väidab sisuliselt, et pädevad haldusasutused ei ole eeskirjade eiramist toime pannud ning et komisjoni etteheited haldus‑ ja kontrollisüsteemi puuduste kohta on alusetud.
– Komisjoni poolt tehtud vead selliste ettevõtjatega seonduvate projektidega hõlmatud kulutuste abikõlbliku laadi hindamisel, kes ei kujuta endast väikeseid või keskmise suurusega ettevõtjaid
– Poolte argumendid
46 Saksamaa Liitvabariik väidab, et asjaomast haldusviga ei ole tehtud, sest esiteks oli kõnealustele projektidele võimalik abi anda ja nende kohta raamatupidamisarvestust pidada samade kriteeriumide alusel, nagu rakenduskava prioriteedi 1.1 puhul, ning teiseks ei ole ühenduse eelarvele kahju tekitatud, mis on aga määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 kohaselt nõutav tingimus.
47 Saksamaa Liitvabariik on seisukohal, et finantsabi kohta raamatupidamisarvestuse pidamine ja selle haldamine ettevõtjate kohta, kes ei kujuta endast väikeseid või keskmise suurusega ettevõtjaid, ei tinginud prioriteedi 2.1 raames isegi mitte alusetu kulutuse võimalust. Nimelt leiab Saksamaa Liitvabariik, et prioriteedi 2.1 all nimetatud viis ettevõtjat täitsid piirkondadevahelise müügi tingimust, mida nõutakse prioriteedi 1.1 raames ning mille puhul on sõnaselgelt ette nähtud, et tootlikke investeeringuid võidakse teha „sõltumatult ettevõtja suurusest”. Neil asjaoludel ei puudutanud kontrollikoja etteheited mitte ebaseaduslikku abi teatud ettevõtjatele, vaid üksnes abi raamatupidamisarvestust rakenduskava raames.
48 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
– Üldkohtu hinnang
49 Saksamaa Liitvabariigi esitatud etteheited vaidlustatud otsuse kohta puudutavad mitut projekti.
50 Projekti Tralag Landmaschinen puhul, nagu on märgitud vaidlustatud otsusele lisatud tabeli punktis 46, ei ole tegu mitte otsusega 94/628 kehtestatud ühenduse abi raamprogrammis sätestatud väikeste või keskmise suurusega ettevõtjate mõiste rikkumisega, vaid selle mõiste rikkumisega, mis on ette nähtud Bundestagi (Saksamaa parlament) planeerimiskomisjoni poolt 27. aprillil 1995 ajavahemikuks 1995–1999 vastu võetud üldise huvi raamkavas nr 24 „Piirkondlike majandusstruktuuride parendamine”, mida tuleb vastavalt EÜ artiklis 10 kehtestatud lojaalse koostöö üldpõhimõttele järgida. Nimelt näeb see ette täiendava rahastamise 15% ulatuses ettevõtjate puhul, kellel on alla 250 töötaja, mis aga ei ole Tralag Landmaschinen puhul täidetud, olgugi et ta sellist täiendavat abi sai. Seega ei olnud see ettevõtja täiendava 15% rahastamise osas abikõlblik.
51 Selle ettevõtjaga seonduvat projekti ning samuti nelja teist projekti, mis seonduvad Maxit Baustoffwerke GmbH, arcon II Flachglasveredelungi, Gothaer Fahrzeugwerki ja CeWe Color AG‑ga, puudutavas tuleb meenutada, et nagu määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 teisest lõigust tuleneb, tuli programmiperioodi 1994–1999 abi kohta esitada lõppmakse taotlus hiljemalt 31. märtsil 2003, ilma et seda oleks võimalik hiljem muuta. Kõnealuse viie projekti kohta peeti raamatupidamisarvestust meetme 2.1 raames. Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 8 märgitud, esitati komisjonile lõppmakse taotlus 18. juulil 2002 ning komisjon tegi lõppmakse 27. juunil 2003; seetõttu ei saa Saksamaa ametiasutused tulemuslikult väita, et kõnealused projektid olid abikõlblikud meetme 1.1 raames. Neil asjaoludel kujutavad ekslikud raamatupidamiskanded endast abikõlbmatute kulutuste deklareerimist asjaomase abi meetme 2.1 raames, mida ei ole võimalik pärast 31. märtsi 2003 muuta.
52 Kuid nagu Euroopa Kohus on juba sedastanud, on selline eeskirjade eiramise olemasolu piisav finantskorrektsiooni määramiseks, ilma et oleks vajalik, et ühenduse eelarvele on tekitatud konkreetset finantskahju (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Iirimaa vs. komisjon, punktid 25–27, 31, 58 ja 59).
53 Lõpetuseks ei piirdunud kontrollikoda etteheidetega selle kohta, et meetme 2.1 raames rahastati ettevõtjaid, kes ei kujuta endast väikeseid või keskmise suurusega ettevõtjaid, vaid tuvastas, et asjaomased tehingud olid ühenduse abi saamiseks 100‑protsendiliselt abikõlbmatud.
54 Hageja käesolev argument tuleb seega tagasi lükata.
– Vahetegemine järelmaksuga müügi ja liisingu vahel ning töölehtede ja rahvusvahelise raamatupidamisstandardi nr 17 kohaldamatus
– Poolte argumendid
55 Seoses tehingutega nr 38 TelePassport Service GmbH ja nr 44 Schuster Kunststofftechnik GmbH, millega seotud kulutused loeti abikõlbmatuks, vaidlustab Saksamaa Liitvabariik esiteks komisjonipoolse vahetegemise järelmaksuga müügi ja liisingu vahel ning teiseks komisjoni 23. aprilli 1997. aasta otsusele 97/321/EÜ, millega muudetakse Saksamaa suhtes võetud otsuseid, millega kehtestatakse ühenduse abi raamprogrammid, ühtsed programmdokumendid ja ühenduse algatusprogrammid (EÜT L 146, lk 9), lisatud töölehe nr 20 (edaspidi „tööleht nr 20”) ja rahvusvahelise raamatupidamisstandardi nr 17 kohaldatavuse.
56 Saksamaa Liitvabariik väidab, et järelmaksuga müük ei ole „liisingu erivorm”, nagu seda kinnitab komisjon. Järelmaksuga müügi lepingu peamine ese on teatud vara omandamine, mis toimub raamatupidamise seisukohast kohe lepingu sõlmimisel. Liisingu puhul on lepingu ese piiratud kasutamise eesmärgil lihtsa valdusse andmisega, kusjuures liisingutasu kujutab endast tasu vara valdusse andmise eest. Seega ei ole ühenduse finantsabi piiramine järelmaksuga müügi 60 järelmaksega õigustatud. Lisaks sellele ei vasta järelmaksuga müügi jaoks arvutatud hind mitte valdusse andmisele, vaid teatud osale ostuhinnast, mistõttu komisjoni lähenemisviisi tõttu ei tehtaks vahet selle alusel, kas järelmaksuga müüja on pank või teatava masina müüja.
57 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu, rõhutades asjaolu, et ühenduse õiguse mõistetele tuleb anda autonoomne tõlgendus ning et vara omandamist järelmaksuga müügi teel ei saa käsitada ostu-müügi tehinguna, sest lõplikud abisaajad said vara täies ulatuses enda omandisse alles pärast 60‑kuulise ajavahemiku möödumist ning kõigi maksete sooritamist, mis asjaomaste projektide puhul toimus alles pärast ühenduse abi andmise lõpetamist.
– Üldkohtu hinnang
58 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb sellises liidu õigusnormis kasutatud mõisteid, mis ei sisalda sõnaselget viidet liikmesriikide õigusele, nende tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, arvestades asjaomase õigusakti konteksti ja sellega taotletavat eesmärki (Euroopa Kohtu 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑287/98: Linster, EKL I‑6917, punkt 43, ja 18. jaanuari 1984. aasta otsus kohtuasjas 327/82: Ekro, EKL 1984, lk 107, punkt 11). Nagu märkis õigustatult komisjon, siis lisaks asjaolu, et tema otsuse 97/321/EÜ, mis käsitleb kulutuste abikõlblikkuse küsimust, adressaadiks on Saksamaa Liitvabariik, ei õigusta selles kasutatud mõistete autonoomselt ja ühetaoliselt tõlgendamata jätmist, sest see otsus on üks 15‑st sarnasest ning samal päeval tollasele 15‑le liikmesriigile adresseeritud otsusest, mis avaldati samaaegselt.
59 Seoses Saksamaa Liitvabariigi argumendi sisulise poolega ei saa vara omandamist järelmaksuga müügi teel pidada selliseks ostu-müügi tehinguks, mis on täies ulatuses abikõlblik, sest lõplikud abisaajad ei tasunud kogu ostuhinda abikõlblikkuse kindlaksmääramisel arvessevõetava ajavahemiku jooksul. Nii said lõplikud abisaajad vara täies ulatuses enda omandisse alles pärast 60‑kuulise ajavahemiku möödumist ning kõigi maksete sooritamist, mis asjaomaste projektide puhul toimus alles pärast ühenduse abi andmise lõpetamist.
60 Seoses rahvusvahelise raamatupidamisstandardiga nr 17 tuleb tuvastada, et vaidlustatud otsuse punktis 30 sisalduv viide neile standarditele ei ole mingil juhul määrava tähtsusega, sest vaidlustatud otsuses viidatakse neile üksnes täiendaval moel kui üldtunnustatud raamatupidamisstandarditele, et tõlgendada mõistet „kapitalirent”.
61 Lõpetuseks, seoses 1. mail 1997 jõustunud töölehtede kohaldatavusega (niivõrd, kuivõrd nende otsusele 97/321 lisatud töölehtede sätted kehtestavad liikmesriikidele või abisaajatele uusi või täiendavaid kohustusi) tuleb tuvastada, et abikõlbmatuse üldmõistet ei kehtestatud selle otsusega ning et sellele otsusele lisatud lehed üksnes kodifitseerivad olemasoleva tava, sätestades konkreetselt liisinguga seotud kulutuste puhul juba varem kehtinud reegli, mille kohaselt tulevikus tehtavad kulutused ei ole abikõlblikud. Seega ei ole tegemist lehe nr 20 tagasiulatuva kohaldamisega.
62 Saksamaa Liitvabariigi käesolev argument tuleb seega tagasi lükata.
– Asjaolu, et komisjon on teatava eeskirjade eiramise ekslikult liigitanud süstemaatiliseks
– Poolte argumendid
63 Saksamaa Liitvabariik väidab, et komisjon lähtub väärast eeldusest, et kontrollikoda määratles rakenduskava prioriteedi 2.1 raames ettevõtjatele, kes ei kujuta endast väikeseid või keskmise suurusega ettevõtjaid, antud abi süstemaatiliseks veaks. Ta heidab selles osas komisjonile ette 23,88‑protsendilise veamäära ekstrapoleerimist kõigile rakenduskava prioriteedi 2.1 raames tehtud kulutustele vigade süstemaatilise laadi tõttu, samas kui kontrollikoda ei heitnud seoses ühegagi eespool viidatud viiest projektist ette süstemaatilisi vigu. Kui sellist sisulist viga ei oleks tehtud, oleks arvutusbaas olnud täiesti erinev. Vaidlustatud otsusest ei saa tema väitel ka järeldada, et komisjon kaldus kontrollikoja hinnangust kõrvale, nagu ta seda ise väidab.
64 Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.
– Üldkohtu hinnang
65 Seoses väidetava vastuoluga vaidlustatud otsuse ja kontrollikoja järelduste vahel tuleb tuvastada, et määruse nr 4253/88 artikli 24 sõnastusest ei tulene, et komisjon on selle artikliga talle antud õiguste teostamisel kontrollorgani märkustega seotud. Vastupidi, ta peab tuvastatud eeskirjade eiramisele andma omaenda hinnangu. Seega väljendab vaidlustatud otsus komisjoni ja mitte kontrollikoja hinnangut.
66 Lisaks on ettevõtjatega, kes ei kujuta endast väikeseid või keskmise suurusega ettevõtjaid, seotud raamatupidamisvead süstemaatilised seetõttu, et need annavad tunnistust puudustest haldamisel, kontrollimisel ja auditeerimisel, mis ilmnesid korduvalt ning mis esinevad suure tõenäolisusega rea sarnaste juhtumite puhul. Seega liigitas komisjon ettevõtjatega, kes ei kujutanud endast väikeseid või keskmise suurusega ettevõtjaid, seonduvad ekslikud raamatupidamiskanded õigustatult süstemaatiliseks eeskirjade eiramiseks.
67 Seetõttu tuleb Saksamaa Liitvabariigi käesolev argument tagasi lükata.
– Asjaolu, et komisjon liigitas ekslikult 5% suhtes läbi viidud kontrollid ebatõhusaks ning järeldas, et haldus‑ ja kontrollisüsteemis esineb puudusi
– Poolte argumendid
68 Saksamaa Liitvabariik vaidlustab komisjoni etteheited, mille kohaselt esines määruse nr 2064/97 kohaselt 5% suhtes kontrolli läbiviimisel puudusi, ning leiab, et komisjon ei ole sellise eeskirjade eiramise olemasolu tõendanud.
69 Esiteks väidab Saksamaa Liitvabariik, et vastavalt määruse nr 2064/97 artiklile 8 sõltumatu üksuse väljastatud lõplikust deklaratsioonist tuleneb, et „5% suhtes läbiviidud kontroll” oli suures osas usaldusväärne ning vastas selle määruse artiklis 3 kehtestatud nõuetele. Kontrollikoda ja sõltumatud audiitorid ei heitnud ette seda, et Tüüringi liidumaa asutused ei täitnud komisjoni poolt süsteemi kontrollimiseks kehtestatud nõudeid.
70 Teiseks vaidleb Saksamaa Liitvabariik vastu komisjoni etteheitele, mille kohaselt 5% suhtes läbiviidud kontrollide puhul kasutatud „check-list’id” ei vastanud töölehtedes esitatud suunistele. Ta on seisukohal, et loomulikult ja kaheldamatult arvestati 5% suhtes kontrolli läbiviimisel suunistega, vaatamata sellele, et neid ei olnud „check-list’ides” otseselt korratud.
71 Kolmandaks on Saksamaa Liitvabariik seisukohal, et komisjoni käitumine on vastuoluline, sest ta ei esitanud seda etteheidet enam 23. juuli 1998. aasta protokollis „Ventura” ega komisjoni 30. jaanuari 2002. aasta aruandes.
72 Neljandaks ei tähenda Saksamaa Liitvabariigi sõnul pelk asjaolu, et 5% suhtes läbiviidud kontrolli alusel tuvastati veamäär, mis on kontrollikoja uurimise tulemusel tuvastatust väiksem, iseenesest seda, et pädevate ametiasutuste haldus‑ ja kontrollisüsteem oli puudulik. Erinevus on tingitud sellest, et kontrollikoda viis läbi haldus‑ ja kontrollisüsteemi ilmsete nõrkade külgede analüüsi, samas kui 5% suhtes läbiviidud kontroll toimus juhuslikkuse alusel, nagu seda nõudis määrus. Pisteline kontroll on representatiivset laadi, samas kui kontrollikoja läbiviidud nõrkade külgede analüüs oli suunatud riskide kindlakstegemisele.
73 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu, märkides, et kontrollikoja tuvastatud haldus- ja kontrollisüsteemi puuduste alusel ei kohaldatud mingit finantskorrektsiooni.
– Üldkohtu hinnang
74 Vaidlustatud otsusest tulenevalt ei kujuta asjaolu, et komisjon viitas kõnealuse otsuse punktis 11 kontrollikoja tuvastatud kõnealuse abi haldus- ja kontrollisüsteemides esinevatele puudustele, endast finantsabi vähendamise iseseisvat põhjust. Vaidlustatud otsuses oli finantsabi vähendamise aluseks üksikute eeskirjade eiramise korrektsioon ning süstemaatilise eeskirjade eiramise ekstrapoleeritud finantskorrektsioon. Nende puuduste alusel, mille kontrollikoda tuvastas haldus‑ ja kontrollisüsteemides, ei kohaldatud mingit finantskorrektsiooni. Seega on käesolev argument tulemusetu.
75 Seetõttu tuleb esimene väide täies ulatuses tagasi lükata.
2. Teine väide, et on rikutud määruse nr 4253/88 artikli 24 lõiget 2, sest vähendamise summa arvutati ekstrapoleerimise teel
Teise väite esimene osa, et ekstrapoleerimine on vähendamise summa arvutamiseks määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 alusel õigusvastane
– Ekstrapoleerimise õiguse puudumine määruse nr 4253/88 artikli 24 alusel
– Poolte argumendid
76 Saksamaa Liitvabariik väidab, et määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 alusel, mida tuleb tõlgendada selle pealkirja arvestades, saab komisjon üksnes vähendada, peatada või tühistada asjaomase toimingu või meetme. Selle sätte lõige 1 viitab tema arvates ühele konkreetsele üksikjuhtumile ning lõige 3 alusetult makstud summa tagasinõudmisele. Sellest tuleneb tema arvates, et finantskorrektsioon on sõnaselgelt piiratud summaga, mille puhul on selge, et see maksti alusetult.
77 Ta lisab, et määrust nr 4253/88 tuleb EAGGF‑i raamatupidamisarvestuse kontrollimisest ja heakskiitmisest määruse nr 729/70 alusel eristada, kuivõrd selle määruse artikli 5 lõike 2 punkt c lubab sõnaselgelt komisjonil tuvastatud erinevuste ulatust, laadi ja rikkumise raskust, samuti Euroopa Ühendusele tekitatud finantskahju finantskorrektsiooni arvutamisel arvesse võtta.
78 Saksamaa Liitvabariik leiab sisuliselt, et enne finantseerimisperioodi 2000–2006 reguleerinud määruse nr 1260/1999 avaldamist ei olnud olemas üksikasjalikku õiguslikku raamistikku, mis oleks selgelt määratlenud vastastikused õigused ja kohustused, mistõttu ekstrapoleeritud finantskorrektsioonide kohaldamine on vaieldav. Määrus nr 2064/97 ei kujuta tema arvates endast õiguslikku alust ning veelgi vähem näeb see ette ekstrapoleerimise võimaluse finantskorrektsiooni kohaldamisel.
79 Saksamaa Liitvabariik lisab, et asjaolu, et tihtipeale ei ole süstemaatilise eeskirjade eiramise ulatust võimalik täpselt arvuliselt kindlaks määrata, ei anna komisjonile õigust ekstrapoleerida määruse nr 4253/88 alusel.
80 Hispaania Kuningriik möönab, et kohtupraktika kohaselt on komisjonil määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 kohaldamisel teatav kaalutlusruum. Kuid ekstrapoleerimine tähendab, et teatud projektile antud abi vähendatakse eelduse, mitte aga kontrolli tulemuste alusel. Kõnealune artikkel ei näe sellist võimalust ette ning lisaks on see vastuolus artikli mõtte ja eesmärgiga. Vastupidi komisjoni väidetele ei õigustanud Euroopa Kohus oma 6. aprilli 2000. aasta otsuses kohtuasjas C‑443/97: Hispaania vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑2415) ekstrapoleerimist. Lisaks tuletab Hispaania Kuningriik meelde, et ekstrapoleerimiseks on vajalik tuvastada süstemaatiline eeskirjade eiramine representatiivse valimi alusel; nii see aga käesolevas kohtuasjas ei ole.
81 Ka Madalmaade Kuningriik väidab, et määruse nr 4253/88 artikkel 24 ei sisalda ekstrapoleerimise õiguslikku alust ning märgib, et ta ei mõista, kuidas hea finantshalduse ja lojaalse koostöö põhimõtted, millele komisjon tugineb, saavad olla nimetatud artikli laia tõlgendamise aluseks. Lisaks sellele ei saa tema arvates komisjon omistada endale uusi pädevusi asutusesiseste suuniste abil, mis ei ole ekstrapoleerimist õigustavaks aluseks. Mitte komisjon ei määra kindlaks oma õiguste ja pädevuste ulatust, vaid see on Euroopa seadusandja ülesanne. Vastupidine ei tulene ka eespool viidatud kohtuotsusest Hispaania vs. komisjon. Lõpetuseks ei tohi ekstrapoleerimine kahjustada menetlustagatisi, mis ei olnud sel ajal kehtinud õigusnormides reguleeritud.
82 Prantsuse Vabariik on esiteks seisukohal, et programmiperioodil 1994–1999 ei saanud komisjon finantskorrektsiooni ekstrapoleerimise teel kohaldada, sest selleks puudus õiguslik alus. Nimelt tuleneb määruse nr 4253/88 artikli 24 sõnastusest endast, et komisjon saab kohaldada vaid individuaalseid finantskorrektsioone. Just see eristabki ERF‑i raames programmiperioodi 1994–1999 suhtes kohaldatavaid finantskorrektsioone korrast, mida kohaldatakse raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise suhtes EAGGF‑i tagatisrahastu raames. Prantsuse valitsus tuletab selles osas meelde, et EAGGF‑i tagatisrahastu raames on Euroopa Kohus lubanud ekstrapoleerida (24. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑118/99: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑747, ja 4. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑344/01: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑2081). Seega ei ole kohtupraktika kohaselt ekstrapoleerimine põhimõtteliselt keelatud. Seevastu näeb määruse nr 4253/88 artikkel 24 sõnaselgelt ette, et komisjonil on lubatud tuvastatud eeskirjade eiramise eest kohaldada üksnes individuaalseid finantskorrektsioone. Alles määrusega nr 1260/1999 anti komisjonile luba kohaldada ekstrapoleeritud korrektsioone. Eelnevast tuleneb, et ekstrapoleerimine on määrusega nr 4253/88 põhimõtteliselt keelatud.
83 Teiseks on Prantsuse Vabariik seisukohal, et komisjon ei saa määruse nr 4253/88 raames finantskorrektsioone ekstrapoleerimise teel kohaldada, sest esiteks ei näe see määrus ekstrapoleerimise võimaluse kasutamise tingimusi ette ning teiseks ei kehtestata selle määrusega ekstrapoleerimisel rangeid menetlustagatisi. Nii peab komisjonil olema võimalik kohaldada korrektsioone ekstrapoleerimise teel üksnes siis, kui ta kasutab juhuslikku ja representatiivset valimit tehingutest, millel on sarnased tunnused. Tingimused ja tagatised peavad olema ette nähtud siduva aktiga ega ole piisav, kui need on ette nähtud komisjoni lihtsate suunistega, kusjuures komisjon ei saa ekstrapoleerimise õigustamiseks suunistele tugineda. Nagu Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Hispaania vs. komisjon sedastas, ei ole sellistel asutusesisestel suunistel õiguslikke tagajärgi ega siduvat mõju. Seega ei saa need olla ekstrapoleerimise õiguslik alus.
84 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
– Üldkohtu hinnang
85 Määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 sõnastusest tuleneb, et komisjon võib asjaomase toimingu või meetme jaoks antavat abi vähendada, kui ta tuvastab artikli 24 lõikes 1 ette nähtud võistleva uurimise alusel, et on eiratud eeskirju ning et eeskätt on tegemist olulise muutmisega, mis mõjutab toimingu või meetme laadi või selle rakendamise tingimusi. Määruse nr 4253/88 artikli 24 lõige 2 ei tee kvantitatiivselt ega kvalitatiivselt vahet eeskirjade eiramistel, mis võivad olla abi vähendamise aluseks.
86 Selle sättega antakse komisjonile seega abi vähendamise õigus ning ulatuslik kaalutlusruum, ilma et seejuures oleks kuidagi piiratud seda, mis meetodil komisjon vähendamise summa kindlaks määrab.
87 Seega tuleb uurida, kas ekstrapoleerimine võib käesolevas kohtuasjas olla õigustatud.
88 Esiteks sõltub vastus küsimusele, kas määruse nr 4253/88 artikli 24 lõige 2 lubab komisjonil kohaldada finantskorrektsioone ekstrapoleerimise teel, sellest, kuidas tõlgendada kõnealuses sättes lauseosa „kinnitab eeskirjade eiramise olemasolu”. [Siin ja edaspidi on viidatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]
89 Finantskorrektsioonide kohaldamise pädevust rakendades peab komisjoni kasutatav tagasimaksmisele kuuluva summa kindlaksmääramise meetod olema kooskõlas määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 eesmärgiga.
90 Selle sätte eesmärk on anda võimalus kohaldada finantskorrektsiooni juhul, kui kulutused, mille rahastamist taotleti, tehti liidu õigusnorme rikkudes. Selle eesmärgiga arvestades tuleb määruse nr 4253/88 artikli 24 lõiget 2 tõlgendada sellisel moel, mis võimaldab komisjonil abi sobivalt vähendada.
91 Täpsemalt ja nagu komisjon vaidlustatud otsuse punktis 25 õigustatult märkis, sõltub korrektsiooni suurus liidu eelarvele tekitatud finantskahjust, mis on tehtud auditi raames kindlaks. Kogu see kahjum tuleb heastada, sest teistmoodi toimides rikutaks hea finantshalduse põhimõtet, mida komisjon ja liikmesriigid peavad EÜ artikli 274 kohaselt järgima. Nii peab komisjonil olema võimalik vähendada abi ulatuses, mis vastab tema poolt võistleva menetluse raames määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 1 alusel tuvastatud eeskirjade eiramise ulatusele.
92 Lisaks sellele ei saa komisjon väljakujunenud kohtupraktika kohaselt piirduda eeldusega, et kõnealune eeskirjade eiramine on toimunud, vaid ta peab õiguslikult piisavat tõendama, et eeskirjade eiramine ei piirdunud ainult nende konkreetsete juhtumitega, mida ta uuris. Nii piisab tõendamaks, et eeskirjade eiramine ei piirdunud ainult nende konkreetsete juhtumitega, mida ta uuris, tõendite esitamisest, mis annavad põhjust tõsiselt ja mõistlikult kahelda selles, et asjaomane liikmesriik on viinud kõik kontrollid läbi eeskirjade kohaselt. Komisjon ei ole kohustatud ammendavalt tõendama kõigi kontrollide puudulikkust (vt analoogia alusel eespool viidatud 4. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punkt 58).
93 Selline tõendamiskoormise kergendamine on seletatav seeläbi, et määrusega nr 4253/88 kehtestatud kord ei näe ette komisjonipoolset süstemaatilist kontrolli, mida viimasel oleks materiaalselt ka võimatu läbi viia, kuna ta ei ole ettevõtjatelt vajaliku teabe saamiseks nendele küllalt lähedal seisev isik.
94 Kui komisjon on esitanud piisavalt asjaolusid, mis tekitavad kõigi siseriiklike kontrollidega seoses tõsise ja mõistliku kahtluse, on asjaomase liikmesriigi ülesanne tõendada komisjoni väidete ekslikkust, esitades täpsemad tõendid oma kontrollide toimumise kohta. Kui liikmesriik selliseid tõendeid ei esita, on komisjon tõendanud, et eeskirjade eiramine ei piirdunud ainult nende konkreetsete juhtumitega, mida ta uuris.
95 Abi vähendamise otsus peab peegeldama eeskirjade eiramise sellist süstemaatilist laadi. Lisaks sellele ei ole komisjoni käsutuses teavet kõigi asjaomase liikmesriigi poolt läbiviidud kontrollide kohta. Sellisel juhul on ekstrapoleerimise näol tegemist kõige sobivama vahendiga selleks, et tagada määruse nr 4253/88 artikli 24 lõikega 2 taotletavad eesmärgid. Kui eeskirjade eiramise süstemaatiline laad on tuvastatud, ei tugine abi vähendamine ju seega mitte komisjoni lihtsal eeldusel, vaid tõendatud asjaolul.
96 Komisjon peab siiski täitma kohustust järgida liidu õigust, eeskätt seoses proportsionaalsuse põhimõttega. Küsimust, kas ta seda põhimõtet vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel järgis, uuritakse edaspidi viienda väite raames.
97 Seega tuleb tuvastada, et määruse nr 4253/88 artikli 24 lõige 2 ei keela komisjonil finantskorrektsiooni kindlaksmääramisel ekstrapoleerida.
98 Lisaks on asjaolu, et määrus nr 2064/97 ei näe ette finantskorrektsioonide ekstrapoleerimist, seletatav seeläbi, et nimetatud määrus kujutab endast määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 neljandale lõigule tuginevat rakendusmäärust, mis loetleb need miinimumnõuded, millele peavad liikmesriikides struktuurifondide poolt kaasrahastatavate meetmete tarvis kehtestatud finantskontrolli süsteemid vastama.
99 Saksamaa Liitvabariigi käesolev argument tuleb seega tagasi lükata.
– Asutusesisesed suunised ei anna ekstrapoleerimise õigust
– Poolte argumendid
100 Saksamaa Liitvabariik on samuti seisukohal, et komisjon ei saa ekstrapoleerida oma asutusesiseste suuniste alusel ja seda eeskätt põhjusel, et need on puhtalt asutusesisesed ning neil ei ole kolmandate isikute suhtes õiguslikke tagajärgi.
101 Samuti väidab ta, et liikmesriigid ei ole nende suuniste sisuga nõustunud, vaid on väljendanud korduvalt oma vastuseisu. Komisjon ei saa aga tugineda tekstile, mida liikmesriigid ei ole heaks kiitnud.
102 Lõpetuseks ja vastupidi sellele, mida on väidetud vaidlustatud otsuse punktis 25, on Saksamaa Liitvabariik seisukohal, et kindlasummaliste või ekstrapoleeritud korrektsioonide kohaldamise tingimusi ja nende maksimaalset suurust ei ole kindlaks määratud ning samuti ei ole viidatud ühelegi arvutusmeetodile.
103 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
– Üldkohtu hinnang
104 Esiteks tuleb tuvastada, et vaidlustatud otsus tugineb määruse nr 4253/88 artiklile 24. Lisaks ei tulene vaidlustatud otsusest, et komisjon oleks oma otsuse õigusliku alusena viidanud asutusesisestele suunistele.
105 Igal juhul tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba uurinud asutusesiseste suuniste kohaldamisala küsimust eespool nimetatud kohtuotsuse Hispaania vs. komisjon raames. Hispaania Kuningriik palus asutusesisesed suunised tühistada, leides, et nende tõttu ähvardas liikmesriike uute rahaliste karistuste kohaldamise oht ning et komisjon ei olnud sellise akti vastuvõtmiseks pädev.
106 Komisjon esitas vastuvõetamatuse vastuväite, leides, et asutusesisesed suunised ei kehtestanud liikmesriikidele täiendavaid kohustusi nende kõrval, mis olid juba ette nähtud määruse nr 4253/88 artiklis 24, et nendega ei muudetud liikmesriikide varasemat õiguslikku olukorda ning et neil ei olnud õiguslikke tagajärgi.
107 Euroopa Kohus tuletas selles kohtuotsuses meelde, et määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 kohaselt on komisjonil õigus abi vähendada või see peatada. Kohus märgib, et miski ei keela komisjonil võtta vastu asutusesisesed suunised finantskorrektsioonide kohta määruse nr 4253/88 artikli 24 kohaldamise raames ning anda asjaomastele talitlustele ülesanne neid kohaldada. Seega määravad asutusesisesed suunised kindlaks üldised juhtnöörid, mille alusel kavatseb komisjon hiljem määruse nr 4253/88 artiklit 24 kohaldades võtta vastu üksikotsused, mille õiguspärasust on asjaomasel liikmesriigil võimalik liidu kohtus vaidlustada. Kohtupraktika kohaselt ei saa komisjoni sellise akti puhul, mis üksnes annab tunnistust komisjoni soovist järgida talle määruse nr 4253/88 artikliga 24 antud pädevuse teostamisel teatavat lähenemisviisi, lugeda, et sellega soovitakse saavutada õiguslikke tagajärgi (Euroopa Kohtu 27. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 114/86: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1988, lk 5289, punkt 13, ja 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑180/96: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑2265, punkt 28).
108 Sellised suunised annavad üksnes tunnistust komisjoni soovist järgida talle määruse nr 4253/88 artikliga 24 antud pädevuse teostamisel teatavat lähenemisviisi.
109 Euroopa Kohus järeldas sellest, et asutusesiseseid suuniseid ei saa pidada selliseks aktiks, mis on mõeldud õiguslike tagajärgede tekitamiseks, mistõttu Hispaania Kuningriigi tühistamishagi tuli vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
110 Seega eristas Euroopa Kohus asutusesisesed suunised nende alusel vastu võetud üksikotsustest, kui ta viidatud põhjustel tunnistas hagi vastuvõetamatuks.
111 Eespool viidatud kohtupraktikast tuleneb, et komisjon võib viidata asutusesisestele suunistele selleks, et suurendada liikmesriikidele adresseeritud üksikotsuste läbipaistvust. Sellele vaatamata viitas komisjon, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 104, vaidlustatud otsuse ainsa õigusliku alusena määruse nr 4253/88 artiklile 24.
112 Saksamaa Liitvabariigi käesolev argument tuleb seega ainetuna tagasi lükata.
113 Teise väite esimene osa tuleb seega täies ulatuses tagasi lükata.
Teise väite teise võimalusena esitatud teine osa, et komisjon ei oleks tohtinud käesolevas kohtuasjas ekstrapoleerida
– Poolte argumendid
114 Saksamaa Liitvabariik väidab, et ekstrapoleeriti sellise valimi alusel, mis ei ole representatiivne. Täpsemalt on ta seisukohal, et miski vaidlustatud otsuses ei tõenda, et kontrollikoja kontrolli tulemused, millest komisjon ekstrapoleerimisel lähtus, saadi representatiivse, pistelise kontrollimenetluse alusel, kuivõrd kontrollikojal ei ole sellise menetluse läbiviimise kohustust. Kui statistilise valimi menetlust kasutatakse selleks, et saada representatiivsete tavajuhtumite alusel ülevaade kogumist, siis nõrkade külgede analüüsiks on eelnevalt vaja teha kontrollitavate asjaolude ning taotletavate eesmärkide valik. Sel moel toimides on komisjoni käitumine tema arvates vastuolus lähenemisviisiga, mille järgimise kohustuse on komisjon endale oma asutusesiseste suuniste punktis 6 ning vaidlustatud otsuse punktis 11 seadnud.
115 Seoses EAGGF‑i tagatisfondiga tõmmatud komisjoni paralleeliga rõhutab Saksamaa Liitvabariik, et komisjon jättis tähelepanuta asjaolu, et selles valdkonnas kohaldatavad suunised lubavad maksimummääras 10% ekstrapoleerimist ainult juhul, kui esineb väga suure või üldise kahjumi oht. Käesolevas kohtuasjas kohaldati aga määra 23,88% ning sellisele ohule ei ole viidatud.
116 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
– Üldkohtu hinnang
117 Toimikust tuleneb, et kontrollikoda toimis oma kontrolli läbiviimisel aluseks võetud valimi väljaselgitamiseks vastavalt DAS 2003 jaoks ette nähtud kontrolliprogrammile ning omaenda asutusesisestele suunistele, valides juhuslikkuse alusel 30 toimingut, millest 28 kuulusid meetme 2.1 alla, kusjuures valimi suurus valiti vastavalt fondi liigile.
118 Sellest tuleneb, et kontrollikoja läbiviidud kontrollid olid sobivad, objektiivsed ning representatiivsed ning et kontrollikoda töötas representatiivse valimi meetodi alusel, mistõttu komisjonil oli õigus ekstrapoleerida.
119 Lisaks sellele ei ole EAGGF‑i tagatisrahastuga seonduvad suunised käesolevas kohtuasjas kohaldatavad, seda enam, et Saksamaa Liitvabariigi esitatud määrasid kohaldatakse finantskorrektsioonide ja mitte ekstrapoleerimise suhtes. Ekstrapoleerimise eesmärk on aga vältida kindlasummalise korrektsiooni kohaldamist, eelistades representatiivse valimi veamäära ekstrapoleerimist kogu selle kogumi suhtes, mille alusel valim koostati.
120 Teise väite teine osa ning seega teine väide tervikuna tuleb tagasi lükata.
3. Kolmas väide, et komisjon ei viinud enne abi vähendamist läbi kohapealset kontrolli
– Poolte argumendid
121 Saksamaa Liitvabariik väidab, et kuivõrd komisjon tugines nõrkade külgede analüüsile, siis pani ta toime olulise menetlusnormide rikkumise, rikkudes määruse nr 4253/88 artikli 23 lõiget 2, mis kujutab endast siduvat menetluseeskirja ja nõuab struktuurifondide poolt rahastatavate toimingute kohapeal ja valimi alusel kontrollimist. Kontrollikoja poolt läbi viidud nõrkade külgede analüüs ei saa tema arvates asendada representatiivse pistelise kontrolli menetlust, mille viivad läbi komisjoni talitused.
122 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
– Üldkohtu hinnang
123 Seoses Saksamaa Liitvabariigi etteheidetega selle kohta, et komisjon ei viinud kontrolle ise läbi, tuleb meenutada, et määruse nr 4253/88 artikli 24 lõige 1 näeb ette, et kui toimingu või meetme elluviimine näib õigustavat üksnes osa sellele antud finantsabist, „viib komisjon läbi sobiva uurimise”.
124 Järeldada sellisest sõnastusest, et komisjon on kohustatud nõutud kontrolli läbi viima ainult ise, tähendaks aga selle sätte liiga ranget tõlgendamist, mis – kuivõrd see tingiks topeltkontrolli ja põhjustaks seega ühenduse vahendite raiskamise – oleks vastuolus hea halduse põhimõttega.
125 Lisaks on selge, et komisjonil on oma ühenduse vahendite kasutamise kontrollimise ülesande teostamisel õigus kasutada eri teabeallikaid. Üldkohus on juba möönnud, et lihtne viide siseriiklike ametiasutuste kogutud teabele on piisav. Nagu sedastati Üldkohtu 26. septembri 2002. aasta otsuses kohtuasjas T‑199/99: Sgaravatti Mediterranea vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑3731, punkt 45), võib komisjon juhul, kui siseriiklikud ametiasutused on põhjalikult kontrollinud, kas ühenduse abi saaja on järginud oma finantskohustusi, õiguspäraselt tugineda nende tuvastatud üksikasjalikele faktilistele asjaoludele ning määrata kindlaks, kas nende asjaolude alusel on võimalik tuvastada selline eeskirjade eiramise olemasolu, mis õigustab määruse nr 4253/88 (muudetud kujul) artikli 24 lõike 2 alusel sanktsiooni määramist. Üldkohus kinnitas seda kohtupraktikat 17. detsembri 2008. aasta otsuses kohtuasjas T‑154/06: Itaalia vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 42).
126 Seevastu on äärmiselt oluline tagada, et liikmesriikidele ei tekitata menetluslikku või materiaalset kahju kontrolli läbiviimise tingimuste või läbiviijate valiku tõttu. Nii on vajalik kontrollida, kas kontrollikoja ja komisjoni poolt läbiviidud kontrollide puhul on menetlustagatised ja praktilised tagajärjed samaväärsed.
127 Menetlustagatiste osas tuleb märkida, et need kaks kontrolli liiki – komisjoni ja kontrollikoja poolt läbiviidav kontroll – on võrdväärsed. Mõlemal juhul tuleb järgida kaitseõigusi, kohaldada kõrge auditistandardi eeskirju, liikmesriiki tuleb enne kohapealse kontrolli läbiviimist teavitada, siseriikliku ametiasutuse teenistujad võivad kontrollimisel osaleda ning asjaomasele liikmesriigile tuleb anda võimalus esitada kontrolli tulemuste kohta oma märkused.
128 Nende kahe kontrolli ettenähtavad praktilised tagajärjed ei ole aga sarnased, sest kontrollikoja aruandel ei ole siduvat mõju ning finantskorrektsioone ei ole võimalik kohaldada vahetult selle aruande alusel.
129 Nimelt on kontrollikojal ja komisjonil ühenduse eelarvemenetluses erinev roll. EÜ artikli 246 kohaselt tagab kontrollikoda auditeerimise. EÜ artikli 248 lõike 1 kohaselt kontrollib ta ühenduse kõigi tulude ja kulude raamatupidamiskontosid ning teeb Euroopa Parlamendile ja nõukogule avalduse, mis kinnitab raamatupidamiskontode usaldatavust ja nende aluseks olevate tehingute seaduslikkust ja korrektsust. Sellest tuleneb, et kontrollikoda peab eeskätt kontrollima seda, kuidas komisjon haldab ühenduse vahendeid. Kontrollikoda tuvastab olukorra ja lisaks esitab soovitusi finantshalduse optimeerimise eesmärgil. Komisjonil on täiendav ülesanne, mis seisneb vahendite tagasinõudmises juhul, kui projektide rakendamisel tuvastatakse eeskirjade eiramine.
130 Seetõttu ei ole nende kahe institutsiooni roll ja ülesanded süsteemi ülesehitust arvestades samad ning komisjon ei saa kontrollikoja järeldusi automaatselt üle võtta.
131 Üldjuhul tuleneb sellest, et määruse nr 4253/88 artikli 24 lõikes 1 nõutud kontrolli ei pea tingimata läbi viima komisjoni ametnikud või teenistujad. Komisjon on aga siiski kohustatud esiteks tagama, et tema poolt kolmanda isiku läbiviidud kontrolli alusel kohaldatavad korrektsioonid ei ole automaatsed, vaid tuginevad kontrolli alusel saadud teabe ja tulemuste analüüsile, mis peab toimuma koostöös asjaomase liikmesriigiga, ning teiseks võtma vastu omaenda otsuse selliste kontrollide ja järgnevate nõupidamiste alusel.
132 Seega tuleb uurida, kas komisjon andis haldusmenetluse käigus ning siseriiklike asutustega koostöö raames asjaomasele liikmesriigile tegeliku võimaluse väljendada oma arvamust kontrollikoja tuvastatud asjaolude ning korrektsiooni kohta, mida komisjon kavatses nende asjaolude alusel kohaldada.
133 Nagu tuleneb vaidlustatud otsusest, uurisid komisjoni talitused pärast auditi läbiviimist ning vastavalt määruse nr 4253/88 artikli 24 lõikele 1 kontrollikoja tuvastatud asjaolude põhjendatust ning palusid Saksamaa ametiasutustel esitada neile täiendavat teavet ja tõendeid. Komisjoni talitused edastasid selle uurimise tulemused Saksamaa ametiasutustele 19. oktoobri 2006. aasta kirjaga. Saksamaa ametiasutused vastasid 5. jaanuari 2007. aasta kirjaga, milles vaidlesid ekstrapoleeritud finantskorrektsioonide kohaldamisele ajavahemiku 1994–1999 rakenduskavade raames vastu. Komisjon palus 23. aprilli 2007. aasta kirjas Saksamaa ametiasutustel tulla nõupidamisele, mis toimus 8. mail 2007 Brüsselis. Ekstrapoleeritud finantskorrektsiooni kohaldamise suhtes ei päädinud nõupidamised kokkuleppega. Saksamaa ametiasutused võtsid sellegipoolest kohustuse esitada kahe nädala jooksul pärast nõupidamise toimumist muud veenvad tõendid teatud kulukirjete ja tehingute abikõlblikkuse kohta. See teave edastati komisjonile 22. juuni 2007. aasta kirjaga.
134 Eelnevast tuleneb, et komisjon andis Saksamaa Liitvabariigile piisava võimaluse väljendada oma seisukohta kontrollikoja järelduste kohta ning uuris juhtumit määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 1 tähenduses sobivat koostööd tehes, eeskätt vähendades algselt plaanitud finantskorrektsioonide summat (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 13).
135 Nii võttis komisjon sellise menetluse põhjal tegelikult üle kontrollikoja poolt läbiviidud kontrolli tulemused ning liikmesriigi menetlustagatisi igal juhul järgiti.
136 Seega tuleb käesolev väide tagasi lükata.
4. Neljas väide, et on rikutud õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja koostöö põhimõtteid, sest komisjon ei esitanud selliste ettevõtjate kohta, kes ei ole väikesed või keskmise suurusega ettevõtjad, raamatupidamisarvestuse pidamise osas reservatsioone
Poolte argumendid
137 Saksamaa Liitvabariik leiab, et komisjon ei esitanud 5. augusti 1994. aasta otsuses, 10. oktoobri 1996. aasta otsuses ega 20. detsembri 1999. aasta otsuses ühtegi reservatsiooni üle 500 töötajaga ettevõtjate kui väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate kohta seoses raamatupidamisarvestuse pidamisega, mistõttu Saksamaa ametiasutustel tekkis õiguspärane arusaam, et komisjon ei esita selles osas vastuväiteid. Sel moel toimides muutus komisjon osaliselt vastutavaks asjaolude eest, mida ta arvustab. Asjaolu, et komisjon ekstrapoleeris süstemaatiliste puuduste tõttu, mis seisnesid väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele antava finantsabi kohta väära raamatupidamisarvestuse pidamises, ilma et ta oleks oma vastutust seejuures arvesse võtnud, rikub ilmselgelt õiguskindluse ja lojaalse koostöö põhimõtteid.
138 Saksamaa Liitvabariik on seisukohal, et komisjonipoolne reservatsioonide esitamata jätmine on seda olulisem, et 1997. ja 1999. aastal edastati komisjonile iga-aastased aruanded ERF‑i toetustele antava hinnangu kohta, mis sisaldas 500 või rohkema töötajaga ettevõtjate kohta koostatud raamatupidamisarvestust väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate toetuseks kehtestatud meetmete raames, ilma et komisjon oleks seda arvustanud. Ka 2002. aasta lõpparuanne ei sisalda sellekohaseid etteheiteid.
139 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
140 Nagu on eelmiste väidete uurimisel meenutatud (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 37 ja 39), vastutavad ERF‑i rahastatavate tehingute õigusnormidele vastava rakendamise eest esmajärjekorras liikmesriigid.
141 Lisaks sellele tuleb tuvastada, et määrus nr 4253/88 ei näe ette ühtegi menetlusnormi, mis seaks komisjoni õiguse – vähendada abi või see tühistada – sõltuvusse tingimusest, et ta on väljendanud kahtlust projekti hea haldamise kohta enne abi andmise lõpetamist, nagu see tuleneb Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsusest kohtuasjas T‑176/06: Sviluppo Italia Basilicata vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 79).
142 Lisaks tuleb meenutada, et õigus tugineda õiguspärasele ootusele eeldab seda, et täidetud on kolm tingimust. Esiteks peavad liidu ametiasutused olema andnud huvitatud isikule pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi. Teiseks peavad need kinnitused olema sellised, et isikul, kellele need on antud, tekib õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud kinnitused olema kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega (vt Üldkohtu 30. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑347/03: Branco vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2555, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 23. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑282/02: Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑319, punkt 77).
143 Esiteks tuleb aga tuvastada, et Saksamaa Liitvabariik ei ole tõendanud, et komisjon andis talle kinnituse, et 500 või rohkema töötajaga ettevõtjaid käsitatakse väikese või keskmise suurusega ettevõtjatena ning et need võivad seega saada abi. Seetõttu ei ole õiguskindluse põhimõtet rikutud.
144 Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et minevikus toime pandud eeskirjade eiramise sallimine ei anna õiguskindluse või õiguspärase ootuse põhimõtte alusel asjaomasele liikmesriigile mingit õigust nõuda sama suhtumist käimasoleva eeskirjade eiramise suhtes (eespool viidatud kohtuotsus Iirimaa vs. komisjon, punkt 68).
145 Seega tuleb neljas väide tagasi lükata.
5. Viies väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, sest komisjon otsustas abi vähendada liiga suures määras
Poolte argumendid
146 Saksamaa Liitvabariik väidab, et komisjon rikkus proportsionaalsuse üldpõhimõtet, sest ta vähendas abi liiga suures määras ja seda ekstrapoleerimise teel kogu programmiperioodi suhtes. Nimelt ei saa kontrollikoja tuvastatud vead tema arvates õigustada üldist etteheidet, et Tüüringi liidumaa haldus‑ ja kontrollisüsteemides esines aastatel 1994–1999 puudusi. Selline tuvastus on tema arvates vastuolus aastatel 1998 ja 2002 komisjoni antud hinnangutega ning samuti ühe audiitoräriühingu lõpliku teatisega, mille kohta komisjon ei esitanud ühtegi vastuväidet. 23. juuni 2003. aasta lõppmakse sooritati just nimelt seetõttu, et komisjon ei olnud esitanud haldus‑ ja kontrollisüsteemi kohta sisulisi reservatsioone.
147 Lisaks sellele – ning isegi kui liising ja järelmaksuga müük tuleb asetada samale tasandile – on Saksamaa Liitvabariik seisukohal, et komisjon oleks liisingu puhul kohaldanud abi maksmise suhtes piiravaid õigusnorme alles alates 1. maist 1997.
148 Seoses Tralag Landmaschinen GmbH‑ga väidab Saksamaa Liitvabariik, et ekstrapoleerimine ei ole lubatud, sest kõnealune ettevõtja sai 15‑protsendilist täiendavat abi 24. raamkava alusel, seda kava aga kohaldati alles alates 17. märtsist 1995.
149 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
150 Seoses argumendiga, et komisjon ei olnud enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist esitanud sisulisi reservatsioone haldus‑ ja kontrollisüsteemi kohta, tuleb rõhutada, et see argument seondub tegelikult õiguspärase ootuse põhimõttega. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitsele seda, et täidetud on kolm tingimust. Esiteks peavad liidu ametiasutused olema andnud huvitatud isikule pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi. Teiseks peavad need kinnitused olema sellised, et isikul, kellele need on antud, tekib õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud kinnitused olema kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega (vt eespool viidatud kohtuotsus Branco vs. komisjon, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika, ning eespool viidatud kohtuotsus Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, punkt 77).
151 Kohtuasja toimikust ja hageja argumentidest ei ilmne aga, et komisjon oleks andnud talle selliseid täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi. Seega tuleb asjaomane argument tagasi lükata.
152 Seoses proportsionaalsuse põhimõttega tuleb meenutada, et selle kohaselt ei tohi liidu institutsioonide aktid minna kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Eeskätt võib nimetatud põhimõtte puhul karistada kohustuste rikkumise eest, mille täitmine on ühenduse süsteemi nõuetekohase toimimise seisukohast olulise tähtsusega, sellise liidu õiguses ette nähtud õiguse kaotamisega, nagu seda on õigus saada finantsabi (vt eespool viidatud kohtuotsus Sgaravatti Mediterranea vs. komisjon, punktid 134 ja 135).
153 Selles osas tuleneb EAGGF‑i valdkonnas väljakujunenud kohtupraktikast, mis on mutatis mutandis kohaldatav ka käesolevas kohtuasjas, et komisjon võib isegi välistada kõigi tehtud kulutuste kandmise, kui ta tuvastab, et puuduvad piisavad kontrollimehhanismid (Euroopa Kohtu 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑263/98: Belgia vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑6063, punkt 125). Komisjon peab siiski järgima proportsionaalsuse põhimõtet, mis nõuab, et liidu institutsioonide aktid ei lähe kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik (Euroopa Kohtu 17. mai 1984. aasta otsus kohtuasjas 15/83: Denkavit Nederland, EKL 1984, lk 2171, punkt 25). Kui komisjon peab oma raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise ülesande raames vajalikuks kehtestada kõigi kulutuste rahastamisest keeldumise asemel eeskirjad, mille eesmärk on teha vahet kontrolli puuduste eri tasemetest tingitud ohu suuruse alusel, siis peab liikmesriik tõendama, et need kriteeriumid on omavolilised ja ebaõiglased (Euroopa Kohtu 4. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑50/94: Kreeka vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑3331, punkt 28).
154 Seega ei olnud komisjonil keelatud finantskorrektsioone kohaldada.
155 Lisaks märkis komisjon asutusesiseste suuniste punktis 6, et kui ta kaalub ekstrapoleerimise võimaluse kasutamist, peab ta võtma arvesse puudusega seotud haldusstruktuuri eripära, abi väärkasutuse tõenäolist ulatust ja sagedust ning selle tagajärgi.
156 Nagu eespool juba tuvastatud (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 85), on komisjonil määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 alusel teatav kaalutlusruum, mis võimaldab tal võtta otsuseid, millega on võimalik tagada EÜ artiklis 274 ette nähtud hea finantshalduse põhimõtte ning samuti proportsionaalsuse põhimõtte järgimine.
157 Samuti on eespool juba märgitud, et komisjon analüüsis kontrollikoja läbiviidud kontrollide tulemusi ning tegelikult vähendas esialgu plaanitud finantskorrektsioonide summat.
158 Käesolevas kohtuasjas annab suur osa eeskirjade eiramisest, mis loeti Saksamaa ametiasutustega konsulteerimise järel siiski tuvastatuks – nagu selliseid ettevõtjaid puudutavas osas, kes ei ole väikesed või keskmise suurusega ettevõtjad, väära raamatupidamisarvestuse pidamine, või rendilepingutega seoses deklareeritud kulutuste abikõlbmatu laad – edasi haldus‑, kontrolli‑ ja auditisüsteemi puudusi seoses meetmega 2.1 ja seda kogu programmiperioodi 1994–1999 vältel. On vägagi tõenäoline, et sellised puudused esinevad rea sarnaste juhtumite puhul. Seega toimis komisjon õigesti, kui kasutas ekstrapoleerimise võimalust, eriti arvestades liikmesriigi haldusasutuste nõuetekohasele toimimisele omistatavat suurt tähtsust, kes esimesena vastutavad asjaomaste rahastatavate projektide nõuetekohase elluviimise eest (vt käesoleva kohtuasja punktid 37 ja 39) ning kes peavad tegutsema koostöös komisjoniga, nagu seda on määruses nr 4253/88 korduvalt meelde tuletatud.
159 Seega tuleb viies väide tagasi lükata ning jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
Kohtukulud
160 Tuleb meenutada, et kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
161 Kuna kohtuotsus on tehtud Saksamaa Liitvabariigi kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista Saksamaa Liitvabariigilt.
162 Kodukorra artikli 87 lõike 4 alusel kannavad menetlusse astujad ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Saksamaa Liitvabariigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista Saksamaa Liitvabariigilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
3. Jätta Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi ja Madalmaade Kuningriigi kohtukulud nende endi kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. septembril 2012 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
1. Esimene väide, et on rikutud määruse nr 4253/88 artikli 24 lõiget 2, sest finantsabi vähendamiseks nõutavad tingimused ei ole täidetud
Esimese väite esimene osa, et siseriiklikele ametiasutustele süükspandavad haldusvead ei saa kujutada endast eeskirjade eiramist määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 tähenduses
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
Esimese väite teise võimalusena esitatud teine osa, et vaidlustatud otsuses komisjoni poolt tuvastatud eeskirjade eiramist ei ole toimunud
– Komisjoni poolt selliste ettevõtjatega seonduvate projektidega hõlmatud kulutuste abikõlbliku laadi hindamisel tehtud vead, kes ei kujuta endast väikeseid või keskmise suurusega ettevõtjaid
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
– Vahetegemine järelmaksuga müügi ja liisingu vahel ning töölehtede ja rahvusvahelise raamatupidamisstandardi nr 17 kohaldamatus
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
– Asjaolu, et komisjon on teatava eeskirjade eiramise ekslikult liigitanud süstemaatiliseks
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
– Asjaolu, et komisjon liigitas ekslikult 5% suhtes läbi viidud kontrollid ebatõhusaks ning järeldas, et haldus‑ ja kontrollisüsteemis esineb puudusi
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
2. Teine väide, et on rikutud määruse nr 4253/88 artikli 24 lõiget 2, sest vähendamise summa arvutati ekstrapoleerimise teel
Teise väite esimene osa, et ekstrapoleerimine on vähendamise summa arvutamiseks määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 alusel õigusvastane
– Ekstrapoleerimise õiguse puudumine määruse nr 4253/88 artikli 24 alusel
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
– Asutusesisesed suunised ei anna ekstrapoleerimise õigust
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
Teise väite teise võimalusena esitatud teine osa, et komisjon ei oleks tohtinud käesolevas kohtuasjas ekstrapoleerida
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
3. Kolmas väide, et komisjon ei viinud enne abi vähendamist läbi kohapealset kontrolli
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
4. Neljas väide, et on rikutud õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja koostöö põhimõtteid, sest komisjon ei esitanud selliste ettevõtjate kohta, kes ei ole väikesed või keskmise suurusega ettevõtjad, raamatupidamisarvestuse pidamise osas reservatsioone
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
5. Viies väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, sest komisjon otsustas abi vähendada liiga suures määras
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Kohtukulud