Language of document : ECLI:EU:T:2021:332

ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

9. juuni 2021(*)

Avalik teenistus – EKP personal – Ravikulude ja õppekulude hüvitamine – Võltsimine – Distsiplinaarmenetlus – Töölepingu ülesütlemine – Kriminaalmenetlus – Menetluse lõpetamine – Õigeksmõistmine – Juhatuse pädevus – Õiguskindlus – Distsiplinaarmenetluse aegumine – Põhimõte, et kriminaalmenetlus peatab distsiplinaarmenetluse – Süütuse presumptsioon – Distsiplinaarkomitee erapooletus – Õigusnormi rikkumine – Tõendite tõendusjõud – Mõistlik aeg – Karistuse proportsionaalsus – Kohtuliku kontrolli intensiivsus – Vastutus

Kohtuasjas T‑514/19,

DI, esindaja: advokaat L. Levi,

hageja,

versus

Euroopa Keskpank (EKP), esindajad: F. Malfrère ja F. von Lindeiner, keda abistas advokaat B. Wägenbaur,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 270 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 50a alusel esitatud nõue esiteks tühistada EKP 7. mai 2019. aasta otsused, millega hageja tööleping öeldi distsiplinaarpõhjustel üles ette teatamata, ja 25. juuni 2019. aasta otsus, millega keelduti menetlust uuesti alustamast, teiseks ennistada ta tööle alates 11. maist 2019 ja kolmandaks hüvitada mittevaraline kahju, mis talle nende otsuste ja distsiplinaarmenetluse kestuse tõttu väidetavalt tekitati,

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president S. Gervasoni, kohtunikud L. Madise, P. Nihoul, R. Frendo (ettekandja) ja J. Martín y Pérez de Nanclares,

kohtusekretär: ametnik P. Cullen,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 9. oktoobri 2020. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Vaidluse taust

1        Hageja DI asus 1999. aastal tööle Euroopa Keskpanka (EKP või edaspidi „pank“). Ta täitis palgaastmel D töötava vanemassistendi ülesandeid informaatika valdkonnas, kui tema suhtes algatati distsiplinaarmenetlus, mis puudutas tema taotlusi hüvitada esiteks füsioteraapiateenuste arved, teiseks apteegikulude kviitungid ja kolmandaks õppetoe arved.

2        Rea üksteisele järgnevate teadetega ajavahemikus 13. detsembrist 2013 kuni 23. novembrini 2015 teavitas EKP tervisekindlustusskeemi haldaja äriühing (edaspidi „äriühing A“) EKPd kahte sorti faktilistest asjaoludest. Esiteks esitas hageja talle hüvitamiseks nõuetevastaselt füsioteraapiaarveid, kuigi need oli väljastanud iluteenindaja B, ning teiseks taotles ta temalt samuti ravimikulude hüvitamist valekviitungite alusel.

3        EKP tegi 14. mail 2014 Staatsanwaltschaft Frankfurt am Mainile (Frankfurdi prokuratuur, Saksamaa, edaspidi „prokuratuur“) teatavaks faktilised asjaolud, mis puudutasid füsioteraapiaarvete hüvitamist.

4        EKP juhatus otsustas 21. oktoobri 2014. aasta otsusega hageja töölt kõrvaldada ja pidada alates 2014. aasta novembrist maksimaalselt neljaks kuuks kinni 30% tema põhipalgast. Seda otsust põhjendati äriühingu A esitatud teabega ning vajadusega kaitsta kriminaaluurimist ja distsiplinaarmeetmeid.

5        EKP edastas 23. jaanuaril 2015 prokuratuurile täiendava teabe, mis äriühing A oli talle esitanud seoses ravimikviitungite hüvitamise taotlustega.

6        Pärast hageja ärakuulamist 3. veebruaril 2016 koostas EKP personali, eelarve ja organisatsiooni peadirektoraat 8. septembril 2016 „aruande töökohustuste võimaliku rikkumise kohta“ (edaspidi „aruanne nr 1“) EKP ametieeskirjade (edaspidi „ametieeskirjad“) artikli 8.3.2 alusel. Selles aruandes heideti hagejale ette kahte sorti faktilisi asjaolusid. Esimesena esitas hageja 12. novembrist 2009 kuni 29. septembrini 2014 äriühingule A 86 arvet tema abikaasale, nende lastele ja temale endale B läbiviidud füsioteraapiaseansside eest summas 61 490 eurot, millest hüvitati 56 041,09 eurot, samas kui B ei ole füsioterapeut, vaid iluteenindaja. Teisena esitas hageja 2009. aasta veebruarist kuni 2013. aasta septembrini pettuse eesmärgil äriühingule A käsitsi kirjutatud apteegikviitungeid kokku summas 21 289,08 eurot, millest talle hüvitati 19 427,86 eurot.

7        Prokuratuur koostas 12. septembril 2016 hageja suhtes süüdistusakti ja saatis selle kriminaalkohtusse Strafgesetzbuchi (Saksamaa karistusseadustiku) § 263 lõike 1 tähenduses kelmuse ja sama seadustiku § 267 tähenduses dokumentide võltsimise toimepanemise süüdistuses, kuna ta taotles alusetult 71 füsioteraapiaraviarve hüvitamist. Samas süüdistusaktis loobus prokuratuur vastavalt Strafprozessordnungi (Saksa kriminaalmenetluse seadustik) §‑le 154 juhtumi puhul süüdistusest osas, mis puudutas ravimikviitungeid, kuna etteheidetavate asjaolude kohta oli vaja veel teha mahukaid menetlustoiminguid.

8        EKP tugiteenuste peakoordinaator algatas „juhatuse nimel“ 18. novembril 2016 hageja suhtes distsiplinaarmenetluse tema töökohustuste väidetava rikkumise tõttu, mistõttu oli vaja pöörduda distsiplinaarkomitee poole, ning ta palus viimasel esitada arvamus vastavalt ametieeskirjade artiklile 8.3.15. Aruande nr 1 põhjal algatatud menetlus puudutas faktilisi asjaolusid, mis olid seotud füsioteraapiaarvete ja apteegikviitungitega.

9        Distsiplinaarkomitee vahetas hagejaga mitu kirja ja kuulas ta ära 13. veebruaril 2017.

10      EKP personali, eelarve ja organisatsiooni peadirektoraat koostas 5. septembril 2017 ametieeskirjade artikli 8.3.2 tähenduses teise „aruande töökohustuste võimaliku rikkumise kohta“ (edaspidi „aruanne nr 2“). See aruanne puudutas arveid hageja kahele lapsele osutatud õppetoe eest, mille hüvitamist ta oli taotlenud ametieeskirjade artikli 3.8.4 alusel 2010., 2012. ja 2014. aastal ning uuesti 2017. aasta jaanuaris. Selle aruande kohaselt esines põhjendatud kahtlus, et õpetaja C väljastatud arved õppetoe eest ei ole tõesed ja tegelikud.

11      Võttes arvesse aruannet nr 2, otsustas tugiteenuste peakoordinaator laiendada „juhatuse nimel“ 19. septembril 2017 distsiplinaarkomitee volitusi nii, et see hõlmab neid faktilisi asjaolusid.

12      EKP tegi 12. oktoobril 2017 prokuratuurile teatavaks juhtumi selle osa, mis puudutas arveid õppetoe eest.

13      Distsiplinaarkomitee kuulas hageja ja tema abikaasa ära 17. oktoobril 2017.

14      Landgericht Frankfurt am Maini (Frankfurdi esimese astme kohus, Saksamaa) kriminaalkolleegium mõistis 18. oktoobril 2017 hageja õigeks füsioteraapiaarveid puudutavas süüdistuses „faktilistel põhjustel“, kuna kohus jõudis „kohtuistungi tulemusel [järeldusele], et süüdistusaktis ette heidetud asjaolud ei ole tõendatud“.

15      Distsiplinaarkomitee esitas 11. aprillil 2018 oma arvamuse. Kõigepealt leidis ta, et füsioteraapiaarvete mitteehtsus ei ole piisavalt tõendatud, kuid et hageja teadis, et B ei ole füsioterapeut, vaid iluteenindaja, või et tal oleks vähemalt pidanud tema kvalifikatsiooni vastu huvi tundma. Seejärel leidis distsiplinaarkomitee, et nende etteheidete aluseks olnud faktilised asjaolud, mis puudutasid ravimikviitungite ja õppetoe arvete esitamist, ei ole samuti piisavalt tõendatud ning et selles suhtes tuleb menetlus lõpetada tingimusel, et menetlust alustatakse uuesti juhul, kui esitatakse uusi tõendeid. Eelnevat arvestades soovitas distsiplinaarkomitee määrata hagejale karistuse, mis seisneb palga ajutises vähendamises 400 euro võrra kuus kaheteistkümne kuu jooksul.

16      Pärast seda, kui hageja oli esitanud oma seisukohad distsiplinaarkomitee 11. aprilli 2018. aasta arvamuse kohta, tegi tugiteenuste peakoordinaator talle teatavaks juhatuse 10. juuli 2018. aasta otsuse teostada käesoleval juhul ise distsiplinaarvõimu (edaspidi „10. juuli 2018. aasta otsus“).

17      Tugiteenuste peakoordinaator edastas seejärel hagejale juhatuse otsuse projekti otsuse kohta öelda tema tööleping üles ette teatamata. Sellele järgnes kirjavahetus.

18      Juhatus otsustas 7. mail 2019 öelda hageja töölepingu üles ette teatamata (edaspidi „töölepingu ülesütlemise otsus“).

19      Esimesena leidis juhatus ühelt poolt, et „[hageja] oli peaaegu viie aasta jooksul väljendanud täielikku ja pidevat ükskõiksust küsimuses, kas [B‑l] on nõutav kvalifikatsioon füsioteraapiateenuste osutamiseks, hoolimata selgetest ja objektiivsetest põhjustest hankida teavet B kvalifikatsiooni kohta“, ning teiselt poolt, et ta „oli aktiivselt varjanud ühte osa teabest“ äriühingu A ja EKP eest.

20      Teisena leidis juhatus enam kui 500 ravimikviitungi kohta, et ei saanud olla võimalik, et hageja ei saanud aru, et nende väljastamine käsitsi kirjutatult oli Saksamaal väga ebatavaline ning et esinevad objektiivsed tõendid selle kohta, et need ei olnud tõesed ja tegelikud.

21      Kolmandana tuvastas juhatus õppetuge puudutavate arvete kohta eelkõige, et nendel märgitud maksukohustuslasena registreerimise number on peaaegu identne füsioteraapiaarvetel märgitud numbriga ning Frankfurdi (Saksamaa) maksuhaldur kinnitas, et see number ei ole õige. Juhatus märkis ka, et nendel arvetel märgitud C aadress on samuti peaaegu identne B aadressiga. EKP leidis seega, et on äärmiselt ebatõenäoline, et hageja neid sarnasusi ei märganud. Seetõttu leidis juhatus, et hageja esitas hüvitamiseks õppetuge puudutavad arved, mis ei olnud tõesed ja tegelikud.

22      Kõike eeltoodut arvestades märkis juhatus sisuliselt, et õigus nõuda ravikulude ja õppetoe hüvitamist ei tähenda, et töötajad võivad jätta arvesse võtmata arvete või kviitungite väljastamise need asjaolud, mis olid sellised, et iga mõistlikult ettevaatlik isik oleks esitanud küsimuse, kas need arved või kviitungid kujutavad endast asjakohaseid dokumente, mis annavad õiguse nende hüvitamisele. Juhatus leidis, et kui sellised asjaolud esinevad, siis peavad töötajad omal algatusel sellest administratsiooni vähemalt teavitama ning viimasega koostööd tegema. Seetõttu jõudis juhatus järeldusele, et hageja oli süüdi selles, et ta esiteks rikkus lojaalsuskohustust institutsiooni suhtes, teiseks rikkus ta oma kohustust austada EKP ühiseid väärtusi ning elada oma töö- ja eraelu kooskõlas EKP staatusega, kolmandaks rikkus ta pidevalt oma kohustust kaitsta institutsiooni finantshuve ja neljandaks kujutas ta ohtu panga mainele.

23      Vahepeal, 30. aprillil 2019, teatas prokuratuur hagejale, et õppetoe arvete uurimine on kriminaalmenetluse seadustiku § 170 lõike 2 alusel lõpetatud, kuna puudub piisav kahtlus süüdistuse esitamiseks.

24      Samal päeval saadetud kirjas, mille EKP registreeris 15. mail 2019, teavitas prokuratuur EKPd ka sellest, et see uurimine on lõpetatud. Prokuratuur lisas selles kirjas, et uurimise käigus selgus, et C ei ole ametlikult registreeritud ja et tema arvetel märgitud maksukohustuslasena registreerimise numbrit ei ole olemas. Prokuratuur leidis siiski, et ei saa välistada, et kõnealused arved on väljastatud ja süüdistatava tasutud ning et nendes sisalduvaid valeandmeid võis selgitada „muude põhjustega“.

25      Hageja teavitas 12. juuni 2019. aasta kirjas tugiteenuste peakoordinaatorit sellest, milline on prokuratuuri poolt õppetoe arvete suhtes algatatud menetluse tulemus, ja palus, et EKP vaataks oma otsuse töölepingu ülesütlemise kohta uuesti läbi.

26      Tugiteenuste peakoordinaator teatas hagejale 26. juuni 2019. aasta kirjas juhatuse 25. juuni 2019. aasta otsusest jätta distsiplinaarmenetlus uuesti alustamata (edaspidi „menetluse uuesti alustamisest keeldumine“). Otsus tugineb kahele põhjusele. EKP väitis kõigepealt, et prokuratuur peab uurima, kas väidetavad teod kujutavad endast Saksamaa kriminaalõiguse rikkumist, arvestades kriminaalmenetluses kohaldatavaid tõendamiskriteeriume, samas kui EKP pidi uurima, kas väidetavad faktilised asjaolud kujutavad endast tema enda tööõigusnormide rikkumist, võttes arvesse distsiplinaarmenetlustele kohaldatavaid erinevaid tõendamiskriteeriume. Seejärel märkis ta, et prokuratuur kinnitas, et C ei ole ametlikult registreeritud ja et tema arvetel märgitud maksukohustuslasena registreerimise number ei ole õige.

II.    Menetlus ja poolte nõuded

27      Üldkohtu kantseleisse 18. juulil 2019 saabunud hagiavaldusega esitas hageja käesoleva hagi.

28      EKP esitas kostja vastuse 8. novembril 2019.

29      Hageja esitas 22. jaanuaril 2020 repliigi.

30      EKP esitas 6. märtsil 2020 vasturepliigi.

31      Üldkohus palus 7. juulil 2020 kodukorra artikli 89 lõike 3 punktil d põhineva menetlust korraldava meetmena EKP‑l esitada kaks dokumenti. EKP täitis selle menetlust korraldava meetme ettenähtud tähtaja jooksul.

32      Neljanda koja ettepanekul otsustas Üldkohus oma kodukorra artikli 28 alusel anda kohtuasja üle laiendatud koosseisule.

33      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (neljas koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa ning esitada pooltele kodukorra artiklis 89 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames kirjalikud küsimused, paludes neile vastata kohtuistungil.

34      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada töölepingu ülesütlemise otsus ja menetluse uuesti alustamata jätmise otsus (edaspidi koos „vaidlustatud otsused“);

–        sellest tulenevalt kohustada teda tööle ennistama alates 11. maist 2019 koos kõigi sellega kaasnevate rahaliste õigustega ja sobiva avalikustamisega, et taastada tema au;

–        igal juhul mõista EKP‑lt välja hüvitis talle tekitatud mittevaralise kahju eest, mille suurus on ex aequo et bono hinnates 20 000 eurot;

–        mõista kohtukulud välja EKP‑lt.

35      EKP palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt;

–        vajaduse korral kutsuda tunnistajana kohale hageja, tema abikaasa ja tema lapsed ning võimaluse korral B, kuulata nad ära seoses füsioteraapiaarvetega või vähemalt kuulata selle kohta ära hageja kui käesoleva kohtuvaidluse pool.

III. Õiguslik käsitlus

A.      Esimene nõue tühistada vaidlustatud otsused

1.      Sissejuhatavad märkused

36      Hageja põhjendab oma tühistamisnõudeid üheksa väitega. Hagiavalduse sisu arvestades tuleb siiski märkida, et neid tuleb kokku kümme:

–        esimese kohaselt puudub vaidlustatud otsuste vastuvõtjal pädevus;

–        teise kohaselt on rikutud ametieeskirjade artiklit 8.3.2 ja õiguskindluse põhimõtet;

–        kolmanda kohaselt on rikutud põhimõtet, et kriminaalmenetlus peatab distsiplinaarmenetluse, hea halduse põhimõtet ja hoolitsemiskohustust;

–        neljanda kohaselt on rikutud ametieeskirjade artiklit 8.3.7 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 41 sätestatud erapooletuse põhimõtet;

–        viienda kohaselt on rikutud kaitseõigusi;

–        kuuenda kohaselt on tehtud ilmseid hindamisvigu;

–        seitsmenda kohaselt on rikutud õigust süütuse presumptsioonile ja harta artiklit 48;

–        kaheksanda kohaselt on rikutud mõistliku aja põhimõtet ja hoolitsemiskohustust;

–        üheksanda kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust;

–        kümnenda kohaselt, mis on esitatud teise võimalusena, on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.

37      Eespool nimetatud kolmandat ja seitsmendat väidet tuleb siiski analüüsida koos.

38      Lisaks väidab EKP üldiselt, et ainult esimest väidet, mis puudutab akti vastuvõtja pädevuse puudumist, saab seostada nõudega tühistada menetluse uuesti alustamisest keeldumine.

39      Tuleb siiski märkida, et kuigi hageja esitab peamiselt oma etteheited töölepingu ülesütlemise otsuse peale, on kolmas ja seitsmes väide, mis käsitlevad sisuliselt põhimõtte, et kriminaalmenetlus peatab distsiplinaarmenetluse eiramist, ja süütuse presumptsiooni rikkumist, samuti suunatud keeldumise vastu alustada menetlust uuesti, arvestades prokuratuuri otsust lõpetada uurimine seoses õppetoe arvetega. Lisaks, juhul kui töölepingu ülesütlemise otsuse peaks tühistatama, peaks sellest tulenevalt ja õiguskindluse huvides menetluse uuesti alustamisest keeldumise ka tühistama, et kõrvaldada kõik võimalikud takistused EKP kohustuselt võtta vastavalt ELTL artiklile 266 meetmed, mis on vajalikud kohtuotsuse täitmiseks.

2.      Esimene väide, et vaidlustatud otsuste vastuvõtjal puudub pädevus

40      EKP personali töölepingutingimuste (edaspidi „töölepingutingimused“) artikli 44 punkti ii kohaselt võib juhatus määrata distsiplinaarkaristusena töölepingu ülesütlemise etteteatamisega või ilma. Ametieeskirjade artiklis 8.3.17 on siiski sätestatud, et „[t]ugiteenuste peakoordinaator, kes tegutseb juhatuse nimel, otsustab I palgaastmel või madalamal palgaastmel olevate töötajate suhtes kõige sobivama distsiplinaarkaristuse“.

41      Käesoleval juhul võttis juhatus vastu vaidlustatud otsused, samas kui hageja sõnul kuulusid need ametieeskirjade artiklis 8.3.17 ette nähtud pädevuse delegeerimise alusel tugiteenuste peakoordinaatori pädevusse.

42      Nagu EKP siiski väidab, tegi juhatus 10. juulil 2018 ehk enne töölepingu ülesütlemise otsuse tegemist otsuse teostada ise hageja suhtes distsiplinaarvõimu (vt eespool punkt 16).

43      Hageja leiab siiski, et tugiteenuste peakoordinaatorile delegeeritud volituste tagasivõtmine eeldas eelnevat konsulteerimist personalikomiteega. Ta leiab seega, et kuna sellist konsulteerimist ei toimunud, siis oli 10. juuli 2018. aasta otsus õigusvastane, mistõttu tegi juhatus töölepingu ülesütlemise otsuse seaduse alusel pädeva asutuse asemel.

44      Põhjendamaks asjaolu, et personalikomiteega oleks pidanud konsulteerima, väidab hageja esiteks, et 10. juuli 2018. aasta otsus kujutab endast ametieeskirjade muudatust ning et selline muudatus nõuab selle komiteega konsulteerimist vastavalt EKP kodukorra artiklile 21 ja menetluste paralleelsuse põhimõttele.

45      Vastupidi hageja väidetele ei tunnistatud 10. juuli 2018. aasta otsusega siiski ametieeskirjade artiklit 8.3.17 kehtetuks. Nagu hageja ise repliigis tunnistab, puudutas see otsus üksnes teda ja üksnes kõnealust juhtumit. Seega on sellel otsusel üksnes individuaalne ulatus.

46      Personalikomiteega konsulteerimise kohustus on aga piiratud üldkohaldatavate aktide muutmisega (9. novembri 2017. aasta kohtumäärus Bowles vs. EKP, T‑564/16, ei avaldata, EU:T:2017:816, punkt 48). Nimelt on töölepingutingimuste artiklis 48 sätestatud, et personalikomitee „esindab kõikide personali liikmete üldisi huve töölepingute, personali suhtes kohaldatavate õigusnormide, töötasude, EKPs kehtivate teenistus-, töö-, tervishoiu- ja turvalisust puudutavate tingimuste, sotsiaalkindlustuskaitse ja pensioniskeemide valdkonnas“. Samade töölepingutingimuste artikli 49 kohaselt „konsulteeritakse personalikomiteega enne käesolevate töölepingutingimuste, ametieeskirjade ja eespool artiklis 48 loetletud seonduvate küsimuste mis tahes muutmist“.

47      Hageja väidab siiski teiseks, et isegi kui 10. juuli 2018. aasta otsus puudutab teda üksinda, toob juhatuse võimalus viidata üksikjuhtumitele kaasa selle, et ametieeskirjade artiklit 8.3.17 ei saa käsitada lõpliku sättena, vaid EKP äranägemisel muudetava sättena. Distsiplinaarvaldkonnas on õiguskindlus ja avalikustamine hädavajalikud. Neil asjaoludel leiab hageja, et personalikomiteega konsulteerimine oleks olnud tarvilik.

48      Sellega seoses tuleb märkida, et protokolli Euroopa Keskpankade Süsteemi ja EKP põhikirja kohta artikli 11.6 alusel vastutab juhatus EKP jooksva töö eest ning et töölepingutingimuste artikli 44 punkt ii annab talle täpsemalt pädevuse võtta vastu otsuseid öelda töölepingu üles ette teatamata.

49      Neil asjaoludel ja andes tugiteenuste peakoordinaatorile ülesande võtta „juhatuse nimel“ vastu üksikotsused töölepingu ülesütlemise kohta, on ametieeskirjade artikkel 8.3.17 hõlmatud ulatusliku kaalutlusõigusega, mis Euroopa Liidu institutsioonidel on institutsiooni sees oma tegevuse korraldamisel vastavalt oma vajadustele (vt selle kohta 26. mai 2005. aasta kohtuotsus Tralli vs. EKP, C‑301/02 P, EU:C:2005:306, punkt 58). Kuigi õiguskindluse põhimõte, millele hageja tugineb, nõuab administratsioonilt piisavalt selgete õigusnormide vastuvõtmist selleks, et õigussubjektid saaksid üheselt teada, millised on nende õigused ja kohustused, ning tegutseda sellest lähtuvalt, ei pane see administratsioonile siiski kohustust piirata talle antud kaalutlusõigust oma tegevust korraldada (vt analoogia alusel 24. septembri 2019. aasta kohtuotsus US vs. EKP, T‑255/18, ei avaldata, EU:T:2019:680, punkt 90). Järelikult ei ole õiguskindluse põhimõttega vastuolus see, kui eespool nimetatud artiklit 8.3.17 tõlgendatakse nii, et tugiteenuste peakoordinaatori otsused selles valdkonnas väljendavad juhatuse otsuseid, kes vastutab nende eest täielikult ja kellele need on õiguslikult omistatavad.

50      Lisaks eeldavad personalihaldust käsitlevad hea halduse normid tõesti seda, et pädevuse jaotus EKPs oleks selgelt kindlaks määratud ja teave selle kohta oleks nõuetekohaselt avaldatud (9. juuli 2008. aasta kohtuotsus Kuchta vs. EKP, F‑89/07, EU:F:2008:97, punkt 62). Käesoleval juhul avaldati ametieeskirjade artikkel 8.3.17 ja EKP põhjendas hageja huvidega valikut jätta 10. juuli 2018. aasta otsus avaldamata, et säilitada hageja maine hetkel, mil distsiplinaarmenetluse lõpptulemust ei olnud võimalik ette ära otsustada. Lisaks teatati hagejale sellest otsusest ja seega teda teavitati sellest.

51      Järelikult ei too juhatuse otsus teostada otse distsiplinaarvõimu hageja üksikjuhtumil kaasa ametieeskirjade muutmist, mis oleks nõudnud personalikomiteega konsulteerimist, selleks et tagada õiguskindlus ja avalikustamine, nagu väidab hageja.

52      Lisaks tuleb märkida, et hagejalt ei võetud ära mingit tagatist. Pädevuse kollegiaalne teostamine, millega on tegemist käesolevas asjas, pakub võetavate meetmete adressaatidele üldjuhul vastupidi just rohkem kaitset kui pädevus, mida teostab ainult üks isik (vt selle kohta 19. septembri 2019. aasta kohtuotsus GE Healthcare vs. komisjon T‑783/17, EU:T:2019:624, punkt 182).

53      Esimene väide ei ole seega põhjendatud.

3.      Teine väide, et on rikutud ametieeskirjade artiklit 8.3.2 ja õiguskindluse põhimõtet

54      Ametieeskirjade artikli 8.3.2 kolmandas taandes on sätestatud, et „distsiplinaarmenetlus tuleb algatada hiljemalt viis aastat pärast faktiliste asjaolude asetleidmist ja nende ilmsikstuleku aastal, välja arvatud tõsise üleastumise korral, mis võib kaasa tuua töölepingu ülesütlemise; sel juhul on tähtajad vastavalt kümme aastat ja üks aasta“.

55      Hageja väidab, et faktilised asjaolud olid selle sätte kohaselt aegunud, kuna üheaastane tähtaeg alates faktiliste asjaolude ilmikstulekust on möödunud.

a)      Üheaastase tähtaja kohustuslikkus või mittekohustuslikkus

56      EKP väidab, et ametieeskirjade artiklis 8.3.2 ette nähtud üheaastane tähtaeg ei ole imperatiivne. Ta väidab, et kohtupraktika kohaselt tooks tähtaja möödumine kaasa akti tühistamise vaid siis, kui see on ebamõistlik, kuna see kahjustaks kaitseõigusi, mida hageja aga ei väida.

57      Kuigi see argument on esitatud teise võimalusena, tuleb seda analüüsida esimesena.

58      Sellega seoses tuleb meenutada, et aegumistähtaja eesmärk on tagada õiguskindlus ja et selle põhinõudega on vastuolus see, kui administratsioon saaks oma pädevuse teostamist lõputult edasi lükata (vt selle kohta 10. juuni 2004. aasta kohtuotsus François vs. komisjon, T‑307/01, EU:T:2004:180, punktid 45 ja 46, ning 8. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Kerstens vs. komisjon, F‑12/10, EU:F:2012:29, punktid 122 ja 123). Järelikult, kui on olemas sätted, millega määratakse kindlaks aegumistähtajad distsiplinaarmenetluse algatamiseks, tuleb kõik mõistliku ajaga seotud kaalutlused tagasi lükata (vt selle kohta analoogia alusel 13. novembri 2014. aasta kohtuotsus Nencini vs. parlament, C‑447/13 P, EU:C:2014:2372, punktid 52–54, ja 18. juuni 2008. aasta kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, T‑410/03, EU:T:2008:211, punkt 224). Kuigi on nõustutud, et distsiplinaarvaldkonnas ette nähtud tähtajad ei ole absoluutsed, on seda otsustatud üksnes menetluse käiku puudutavate tähtaegade kohta (17. märtsi 2015. aasta kohtuotsus AX vs. EKP, F‑73/13, EU:F:2015:9, punkt 174; vt ka Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade IX lisa 5. jaos sätestatud tähtaegade kohta 8. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Kerstens vs. komisjon, F‑12/10, EU:F:2012:29, punkt 124), mitte selle alustamist puudutavate tähtaegade kohta.

59      Seega väidab EKP ekslikult, et ametieeskirjade artiklis 8.3.2 ette nähtud üheaastane aegumistähtaeg ei ole imperatiivne.

60      Samas väidab EKP, et asjaolud ei olnud käesolevas asjas aegunud.

b)      Küsimus, kas asjaolud olid aegunud

1)      Mõiste „faktiliste asjaolude ilmsikstulek“, millest alates hakkab kulgema üheaastane aegumistähtaeg

61      EKP märgib, et ametieeskirjade artikli 8.3.2 kohaselt hakkab üheaastane aegumistähtaeg kulgema alles alates faktiliste asjaolude ilmsikstulekust. Seega tuleb kindlaks teha, mida see mõiste hõlmab.

62      Sellega seoses tuleneb ametieeskirjade artiklist 8.3.15, et distsiplinaarkomitee ülesanne on eelkõige koguda ja tuvastada faktilised asjaolud nii üksikasjalikult kui võimalik. Lisaks võib komitee nimetatud eeskirjade artikli 8.3.14 kohaselt paluda ühel oma liikmel viia läbi täiendav uurimine, kui komitee leiab, et komiteel olev teave ei ole piisav. Sellest järeldub, et distsiplinaarmenetluse eesmärk on teha lõplikult kindlaks faktilised asjaolud ja tuvastada need võistleva menetluse tulemusel.

63      Järelikult ei saa mõiste puhul „faktiliste asjaolude ilmsikstulek“ nõuda täpset ja üksikasjalikku teadmist kõikidest distsiplinaarsüüteo koosseisu kuuluvatest faktilistest asjaoludest (vt analoogia alusel 8. novembri 2012. aasta kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, C‑469/11 P, EU:C:2012:705, punkt 37). Lisaks ei nõuta selle mõistega, et faktilised asjaolud oleksid lõplikult tuvastatud, kuna nende ilmsikstulek viitab nendest teadmisele, mitte sellele, et need on tõendatud (vt analoogia alusel 27. aprilli 2017. aasta kohtumäärus CJ vs. ECDC, T‑696/16 REV ja T‑697/16 REV, ei avaldata, EU:T:2017:318, punkt 39).

64      Seega tuleb möönda, nagu väidab pank, et faktiliste asjaolude ilmsikstulek ametieeskirjade artikli 8.3.2 tähenduses toimub hetkel, mil teadaolevad faktilised asjaolud on piisavad, et esmapilgul hinnata, kas on tegemist töökohustuste rikkumisega, mis omakorda sõltub potentsiaalselt rikutud kohustustest ja igale kohustustele omastest nõuetest. Pealegi ei vaidle hageja tegelikult sellele tõlgendusele vastu.

65      Siiski tuleb kohe tagasi lükata EKP argument, et aegumistähtaja möödumisega seotud tõsiste tagajärgede tõttu peab aegumistähtaja algus olema kindel, et tagada õiguskindlus.

66      Sellega seoses tuleb märkida, et aegumistähtaegade eesmärk on tagada õiguskindlus pigem nendele isikutele, keda võib vastutusele võtta, mitte aga menetlevale asutusele (vt analoogia alusel 13. novembri 2014. aasta kohtuotsus Nencini vs. parlament, C‑447/13 P, EU:C:2014:2372, punkt 52). Lisaks on ametieeskirjade artiklis 8.3.2 EKP kasutatud mõiste „faktiliste asjaolude ilmsikstulek“ ise teataval määral ebamäärane. Lõpuks tuleb meenutada, et õiguskindluse põhimõte ei nõua, et kohaldatavate õigusnormide seisukohast oleksid kõigi aktide tagajärjed absoluutse kindlusega ettenähtavad (vt analoogia alusel 16. septembri 2013. aasta kohtuotsus Hansa Metallwerke jt vs. komisjon, T‑375/10, ei avaldata, EU:T:2013:475, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika). Piisab, kui need võivad olla mõistlikult ettenähtavad (vt selle kohta 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon, C‑194/14 P, EU:C:2015:717, punkt 42), ilma et see piiraks liidu kohtu kontrolli.

67      Pärast seda täpsustust tuleb konkreetselt analüüsida, kas asjaolud olid käesolevas asjas tegelikult aegunud.

2)      Füsioteraapiaarveid puudutava distsiplinaarmenetluse võimalik aegumine

68      Toimikust nähtub, et äriühing A edastas 13. ja 18. detsembril 2013 EKP‑le teavet hageja võimalike pettuste kohta seoses füsioteraapiaarvete hüvitamisega. Seejärel esitas ta EKP‑le 20. veebruaril, 20. märtsil, 27. mail, 13. juunil, 15. juulil, 13. oktoobril ja 21. oktoobril 2014 täiendavad selgitused.

69      EKP väidab, et eespool punktis 68 nimetatud teave, mille äriühing A esitas, ei saa kujutada endast „faktiliste asjaolude ilmsikstulekut“, kuna kindlustusandjana võis tal olla isiklik huvi väita, et hagejale hüvitamine on alusetu, ning et sellesse teabesse tuli seega suhtuda ettevaatusega.

70      Toimikust ei ilmne siiski, et EKP oleks võtnud äriühingu A teavet reservatsiooniga, mis hõlmab huvide konflikti kahtlust.

71      Vastupidi, äriühingu A 20. novembri 2014. aasta aruandest nähtub, et EKP leidis juba 2013. aasta detsembris, et selle äriühingu esitatud esmane teave oli piisav selleks, et EKP alustaks omaenda eeskirjade kohaseid menetlusi, mis on ette nähtud pettuse kahtluse korral.

72      Lisaks tegi EKP äriühingult A saadud teabe põhjal 14. mail 2014 prokuratuurile teatavaks faktilised asjaolud, mis puudutasid füsioteraapiaarvete hüvitamist (vt eespool punkt 3).

73      20. novembri 2014. aasta aruande kohaselt palus EKP 17. novembril 2014 äriühingul A lisaks alustada ettevalmistusi, et saada tagasi summad, mis olid hagejale tema füsioteraapia- ja apteegikulude eest hüvitatud, arvestades suurt hulka hüvitamistaotlusi, mis võivad olla pettuslikud.

74      Viimaseks olid äriühingu A edastatud teabele lisatud ütlused ja muud dokumendid, mis seda kinnitasid ja muutsid seega selle teabe usaldusväärseks.

75      EKP väidab samuti, et äriühingult A saadud teave oli puudulik, kui võrrelda seda hüvitamistaotlustega, mis järgnesid pidevalt üksteisele ligikaudu viis aastat.

76      Äriühing A andis aga oma 13. oktoobri 2014. aasta aruandes EKP‑le teada kokku 91 füsioteraapiaarvest kogusummas 56 041,09 eurot, mida ei saa pidada puudulikuks teabeks, kuna see summa vastab töölepingu ülesütlemise otsuses märgitud summale.

77      Lisaks sellele tegi EKP 13. oktoobri 2014. aasta aruande alusel otsuse hageja töölt kõrvaldada alates 21. oktoobrist 2014 (vt eespool punkt 4).

78      EKP väidab küll, et teenistustingimuste artikli 46 kohaselt võib teha töölt kõrvaldamise otsuse, „kui väidetakse, et tegemist on tõsise rikkumisega“, mis nõuaks madalamat tõendamistaset kui ametieeskirjade artikli 8.3.2 tähenduses „faktiliste asjaolude ilmsikstulek“.

79      Juhatus põhjendas siiski oma otsust hageja töölt kõrvaldamise kohta asjaoluga, et äriühingu A esitatud teavet arvestades oli olemas piisavalt täpseid ja asjakohaseid tõendeid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et hageja võltsis kõnealuseid arveid või et ta oli vähemalt teadlik nende mitteehtsusest. Neid asjaolusid arvestades leidis juhatus, et kui need osutuvad tõendatuks, kujutavad need endast asjaomase isiku kohustuste tõsist rikkumist ja et eelkõige tuleb jätta kehtima distsiplinaartagajärjed.

80      Samuti tuleb märkida, et kuigi pank põhjendas töölt kõrvaldamise otsust asjaoludega, mida ta ise pidas piisavalt täpseks ja asjakohaseks, et eeldada tõsist rikkumist, mille eest võidakse algatada distsiplinaarmenetlus, olid äriühingu A esitatud tõendid tingimata piisavad, et kujutada endast teenistustingimuste artikli 8.3.2 tähenduses „faktiliste asjaolude ilmsikstulekut“, nagu on esile toodud eespool punktis 64.

81      Sellest järeldub, et kuna faktilised asjaolud, mille 2014. aasta oktoobris esitas EKP‑le äriühing A, olid piisavad, et need oleksid hõlmatud ametieeskirjade artikli 8.3.2 tähenduses mõistega „faktiliste asjaolude ilmsikstulek“, siis tuleb tagasi lükata muud EKP argumendid, mille kohaselt oleks distsiplinaarmenetluse algatamiseks olnud mõistlik oodata, et Saksamaa õigusasutused koguvad eelkõige läbiotsimise tulemusel põhjalikumat teavet, või saada võimalust tutvuda prokuratuuri toimikuga, et leida sealt täiendavaid asjaolusid. Igal juhul, isegi kui EKP oleks leidnud, et on vaja täiendavaid asjaolusid distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks, oleks ta saanud selle algatada ja selle peatada kuni kriminaalmenetluse tulemuste selgumiseni. Nimelt, isegi kui ükski EKPs kehtiv säte ega üldpõhimõte ei näe ette sellist peatamist (vt edaspidi punktid 105–107), oleks ta saanud nii toimida, kuna distsiplinaarmenetluse läbiviimisega seotud tähtajad ei ole absoluutsed (vt eespool punkt 58), et miski ei võimalda leida, et kriminaaluurimise vajadused oleksid sellega vastuolus, ja et 21. oktoobri 2014. aasta otsuses töölt kõrvaldamise kohta oli sellele juba vastupidi viidatud.

82      Kõigist neist kaalutlustest tuleneb, et füsioteraapiakuludega seotud faktiliste asjaolude 2014. aasta oktoobris ilmsikstuleku ja 18. novembri 2016. aasta distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse vahele jäi enam kui aasta.

83      Seega on teine väide põhjendatud osas, mis puudutab juhtumi seda osa, mis on seotud füsioteraapiaarvetega.

3)      Ravimikulude kviitungeid puudutava distsiplinaarmenetluse võimalik aegumine

84      Nagu juba märgitud (vt eespool punktid 4 ja 73), tuleb meenutada, et hageja kõrvaldati töölt 21. oktoobril 2014 ning et alates 17. novembrist 2014 palus EKP äriühingul A alustada ettevalmistusi, et saada tagasi summad, mis olid hagejale tema tervisekulude eest hüvitatud.

85      Lisaks nähtub toimikust, et äriühing A edastas 21. novembril 2014 EKP‑le 20. novembri 2014. aasta dokumenteeritud aruande, mille eesmärk oli tõendada hageja võimalikke pettusi (vt eespool punktid 71 ja 73). See aruanne ei puudutanud mitte ainult füsioteraapiaarveid, vaid ka käsitsi kirjutatud ravimikviitungite hüvitamist. Ta täpsustas, et kõnealuste apteekide omanik oli deklareerinud, et tema kviitungid trükitakse ja et käsitsi kirjutatud summadega kviitungeid ei olnud tema apteekidest ükski väljastanud, et talle edastatud kviitungite näidistel märgitud summad ei vastanud kohaldatavatele hindadele, et mitut mainitud toodet ei olnud kunagi tellitud või müüdud ning neile kviitungitele löödud templid olid tõenäoliselt võltsitud. Äriühing A hindas nende kviitungite tõttu tagasinõutava summa suuruseks 88 289,65 eurot. Kõnealusele aruandele oli lisatud vaidlusaluste kviitungite loetelu.

86      Äriühing A täiendas oma 20. novembri 2014. aasta aruannet kahe e‑kirjaga 22. ja 23. jaanuaril 2015.

87      Lõpuks ilmneb aruandest nr 1, et äriühingu A edastatud teabest piisas selleks, et EKP edastaks 23. jaanuaril 2015 Saksa õigusasutustele ravimikviitungeid puudutavad faktilised asjaolud.

88      Eeltoodut arvestades ilmneb, et mis puudutab ravimikviitungitega seotud osa juhtumist, siis olid 21. novembrist 2014 kuni 23. jaanuarini 2015 EKP‑le teatavaks tehtud asjaolud piisavad, et võimaldada tal esmapilgul hinnata, kas hageja on rikkunud oma töökohustusi.

89      Sel põhjusel ja eespool punktis 66 juba mainitud põhjusel tuleb asuda seisukohale, et mis puudutab ravimikviitungeid, siis üheaastane aegumistähtaeg hakkas kulgema hiljemalt 23. jaanuaril 2015, mitte aga kuupäeval, mil EKP sai 20. novembril 2015 tutvuda prokuratuuri kriminaaltoimikuga, nagu EKP väidab. Järelikult oli 18. novembril 2016, mil algatati distsiplinaarmenetlus, üheaastane aegumistähtaeg juba ravimikviitungite suhtes möödunud.

90      Teine väide on seega juhtumi selle osaga seoses põhjendatud.

4)      Õppetoe arveid puudutava distsiplinaarmenetluse võimalik aegumine

91      Tugiteenuste peakoordinaator otsustas 19. septembril 2017 laiendada distsiplinaarkomitee volitusi õppetoe arvetega seotud faktilistele asjaoludele ning alustada seega sellel kuupäeval nende arvete suhtes distsiplinaarmenetlust.

92      Hageja väidab, et asjaolu, mis viis tähelepanu juhtumi sellele osale, seisnes selles, et õpetaja C arvetel oli peaaegu identne maksukohustuslasena registreerimise number kui väidataval füsioterapeudil B. Ta lisab aga, et EKP oli teadlik distsiplinaarmenetluse aluseks olevatest asjaoludest, mis puudutasid füsioteraapiaarveid, alates aruannete teatavakstegemisest äriühingu A poolt ning C arved olid tema toimikus ja need olid pangale kättesaadavad rohkem kui aasta enne otsust laiendada distsiplinaarkomitee volitusi. Seetõttu leiab hageja, et õppetoe arveid puudutavate faktiliste asjaolude ilmsikstulek ei saa tuleneda uurimisest, mille distsiplinaarkomitee viis 2017. aastal läbi juhtumi nende osade raames, mis puudutasid füsioteraapiaarveid ja apteegikviitungeid.

93      On tõsi, et asjaolu, mis äratas EKP tähelepanu seoses õppetoe arvetega, ehk see, et B ja C maksukohustuslasena registreerimise numbrid olid peaaegu identsed, oli hageja toimikus nähtav. Kuigi vastates küsimustele, mille eesmärk oli kindlaks teha, kas väidetava füsioterapeudi B teenused olid tegelikud, tõi hageja nõustaja 3. veebruaril 2016 esile asjaolu, et hageja maksis tema teenuste eest sularahas, ei esitanud ta sel hetkel selle kohta ühtegi tõendit, kuigi selle kohta esitati sõnaselge taotlus. Alles 29. septembril 2016 edastas hageja EKP‑le oma pangakonto väljavõtted ning alles distsiplinaarkomitees ärakuulamiseks 13. veebruaril 2017 esitas ta suuliste seisukohtade teatise lisas tabeli kuupäevade ja kohtadega, kus ta raha välja võttis. Samuti ei olnud EKP‑l mingit põhjust tunda huvi hageja toimiku õppetoe arvete vastu, et kontrollida, kas need kinnitavad tema väiteid, enne kui hageja rõhutas, kuidas ta B‑le tasus, ja esitas oma väidete kinnituseks dokumente. Alles selle põhjaliku analüüsi käigus, mis viidi läbi füsioteraapiaarveid käsitleva osa raames, tuli distsiplinaarkomiteel füsioteraapiaarveid õppetoe arvetega võrrelda. See on nii seda enam, et üksnes tegelik vajadus võib õigustada hageja toimikus selliste tundlike andmete läbivaatamist, nagu need, mis puudutavad tuge tema lastele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et neil on terviseprobleeme ja erilisi haridusvajadusi.

94      Toimikust nähtub täpsemalt, et distsiplinaarkomitee viis läbi uurimised, mis juhtisid tema tähelepanu C õppetoe arvetele 2017. aasta märtsis ning et pärast mõningaid kontrolle, mis viidi läbi Frankfurdi maksu- ja linnavalitsuse juures, palus ta 24. aprillil 2017 laiendada komitee volitusi nende arvetega seotud faktilistele asjaoludele.

95      Järelikult ei ole hageja tõendanud, et EKP jaoks oleksid õppetoe arveid puudutavad faktilised asjaolud tulnud ilmsiks rohkem kui aasta enne neid arveid puudutava distsiplinaarmenetluse osa alustamist 19. septembril 2017.

96      Sellest tuleneb, et teine väide ei ole põhjendatud juhtumi selle osa suhtes, mis puudutab õppetoe arveid.

c)      Järeldus teise väite kohta

97      Eeltoodut arvestades on teine väide põhjendatud osas, milles füsioteraapiaarveid ja apteegikviitungeid puudutavad faktilised asjaolud olid neid puudutava distsiplinaarmenetluse algatamise ajal aegunud. Teine väide ei ole aga põhjendatud osas, mis puudutab juhtumi seda osa, mis on seotud õppetoe arvetega.

98      Seoses aegumistähtaja rikkumise mõjuga osas, mis puudutab eespool punktis 97 mainitud kahte esimest osa töölepingu ülesütlemise otsuse õiguspärasuse kohta, siis tuleb märkida, et juhtumi kolmest osast igaüks puudutas rahalisi rikkumisi, mis seisnesid vähemalt selles, et hageja oli pikema aja vältel kaotanud valvsuse seoses miinimumnõuetega koguda piisavaltid dokumenteeritud tõendeid selliste teenuste ja tehingute kohta, mille maksumus oli täielikult või osaliselt kaetud selliste sotsiaalkaitse meetmetega, mille EKP oli oma töötajate jaoks kehtestanud. Samuti tuleb märkida, et EKP asetas need rikkumised eelkõige oma rahandusalase pädevuse konteksti ning järeldas sellest, et hageja ei eiranud mitte ainult lojaalsuskohustust, vaid ta ei austanud ka EKP ühiseid väärtusi ja kujutas seega ohtu EKP mainele.

99      Neil asjaoludel võis EKP töölepingu ülesütlemise otsuse punktis 37 leida, et juhtumi kõik kolm osa isegi eraldi võetuna mõjutasid pöördumatult usaldust, mis on alus EKP suhtele oma töötajatega.

100    Sellest järeldub, et töölepingu ülesütlemise otsuse tühistamise põhjendamiseks ei piisa teise väite osalisest põhjendatusest, kuna see on juba esmapilgul põhjendatud juhtumi kolmanda osaga.

101    Seetõttu tuleb jätkata teiste väidete analüüsimist, piirdudes õppetoe arveid puudutava osaga.

4.      Kolmas ja seitsmes väide, et esiteks on rikutud põhimõtet, et kriminaalmenetlus peatab distsiplinaarmenetluse, hea halduse põhimõtet ja hoolitsemiskohustust ning teiseks on rikutud õigust süütuse presumptsioonile ja harta artiklit 48

a)      Põhimõtte, et kriminaalmenetlus peatab distsiplinaarmenetluse, rikkumine

102    Hageja väidab, et põhimõte, et kriminaalmenetlus peatab distsiplinaarmenetluse, kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet, mida kohaldatakse isegi sellekohase sõnaselge sätte puudumisel.

103    See põhimõte on tagatud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade IX lisa artikliga 25. Nagu aga märgib EKP ja nagu leidis Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohus oma 17. märtsi 2015. aasta kohtuotsuses AX vs. EKP (F‑73/13, EU:F:2015:9, punkt 125), kaotati töölepingutingimustes sisalduv analoogiline säte alates 1. jaanuarist 2009.

104    Lisaks on töölepingutingimuste artikli 9 punktis c tõepoolest sätestatud, et „[k]äesolevates tingimustes sätestatud õiguste ja kohustuste tõlgendamisel võetakse nõuetekohaselt arvesse kehtestatud põhimõtteid, mis on sätestatud [liidu] institutsioonide personali valdkonnas kohaldatavates määrustes, normides ja kohtupraktikas“. EKP väidab siiski põhjendatult, et selle sätte eesmärk on täita võimalikke lünki ning seda ei saa kasutada selleks, et kehtestada uuesti normi, mille ta on kehtetuks tunnistanud.

105    Lisaks sellele käsitleb Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade IX lisa artiklil 25 põhinev kohtupraktika (vt selle kohta 30. juuni 2015. aasta kohtuotsus Dybman vs. Euroopa välisteenistus, F‑129/14, EU:F:2015:71, punktid 35 ja 37) küll põhimõtet, et kriminaalmenetlus põhimõtteliselt peatab distsiplinaarmenetluse, kuid ei tunnista seda siiski õiguse üldpõhimõtteks. Hageja ise ei põhjenda oma seisukohta, et see põhimõte on üks õiguse üldpõhimõtetest.

106    Sellest järeldub, et põhimõte, et kriminaalmenetlus peatab distsiplinaarmenetluse, ei ole EKP‑le siduv.

107    Hageja väidab seega edutult, et seda põhimõtet on rikutud, kuna õppetoe arveid puudutav distsiplinaarmenetlus algatati ajal, mil kriminaalmenetlus oli pooleli. Kuna puudub sõnaselge säte, mis muudab selle EKP suhtes kohaldatavaks, heidab hageja sellel alusel talle samuti edutult ette, et viimane võttis töölepingu ülesütlemise otsuse vastu enne neid arveid puudutava kriminaaluurimise lõppu.

b)      Õiguse süütuse presumptsioonile ja harta artikli 48 rikkumine

108    Hageja väidab, et õigus süütuse presumptsioonile, mis on nüüd tagatud harta artikliga 48, nõuab, et rikkumises süüdistatavat isikut peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole kohtumenetluse käigus seaduse kohaselt tõendatud väljaspool igasugust mõistlikku kahtlust. Ta väidab eelkõige, et EKP rikkus seda õigust, kui ta jättis tähelepanuta tema suhtes algatatud kriminaalmenetluse ja selle tulemuse ning tugines asjaoludele, mida Saksamaa õigusasutused ei olnud tuvastanud.

109    Käesoleval juhul on prokuratuuri 30. aprilli 2019. aasta otsus, millega lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku § 170 lõike 2 alusel see juhtumi osa, mis puudutab õppetoe arveid, tehtud enne töölepingu ülesütlemise otsust, mis võeti vastu 7. mail 2019. Siiski ei ole vastu vaieldud sellele, et EKP ei olnud sellest nimetatud kuupäeval teadlik.

110    Kuna akti õiguspärasust hinnatakse nende faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel, mis olid administratsioonile akti vastuvõtmise ajal teada (vt 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Beco vs. komisjon, T‑81/12, EU:T:2014:71, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika), siis ei saa hageja töölepingu ülesütlemise otsuse kehtivuse vaidlustamiseks seega tugineda sellele menetluse lõpetamisele põhjendusel, et EKP eiras kriminaalmenetluse soodsat tulemust.

111    Seevastu tekib küsimus, kas hageja õigus süütuse presumptsioonile takistab pangal tugineda töölepingu ülesütlemise otsuses õppetoe arvete osale, enne kui EKP tutvus õigusasutuste järeldustega.

112    Kohtupraktikast tuleneb, et süütuse presumptsioon reguleerib kogu kriminaalmenetlust, kuna selle eesmärk on tagada, et kedagi ei käsitataks ega koheldaks süüteos süüdi olevana enne, kui kohus ei ole teinud tema suhtes süüdimõistvat kohtuotsust (8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑48/05, EU:T:2008:257, punkt 210, ja 12. juuli 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Nanopoulos, T‑308/10 P, EU:T:2012:370, punkt 91).

113    Lisaks on ELL artikli 6 lõike 1 kolmandas lõigus ja harta artikli 52 lõikes 7 sätestatud, et harta tõlgendamisel tuleb arvesse võtta selgitusi harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17) (20. novembri 2017. aasta kohtuotsus Petrov jt vs. parlament, T‑452/15, EU:T:2017:822, punkt 38). Nende selgituste kohaselt on harta artiklil 48 sama tähendus ja ulatus kui Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 6 lõikel 2.

114    Neil asjaoludel tuleb harta artikli 48 tõlgendamisel minimaalse kaitsetasemena võtta arvesse EIÕK artikli 6 lõiget 2 (5. septembri 2019. aasta kohtuotsus AH jt (süütuse presumptsioon), C‑377/18, EU:C:2019:670, punkt 41). Seetõttu tuleb lähtuda ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) praktikast vastavalt harta artikli 52 lõikele 3 (vt selle kohta 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Arango Jaramillo jt vs. EIP, uuesti läbivaatamine, C‑334/12 RX‑II, EU:C:2013:134, punkt 43; 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Abdida, C‑562/13, EU:C:2014:2453, punkt 47, ja 3. septembri 2015. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. komisjon, C‑398/13 P, EU:C:2015:535, punkt 61).

115    EIK praktika kohaselt kaitseb EIÕK artikli 6 lõige 2 muu hulgas kahtlustatavate õigust süütuse presumptsioonile kohe, kui nende suhtes on alustatud eeluurimist Saksa õiguse tähenduses (vt selle kohta EIK 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Karaman vs. Saksamaa, CE:ECHR:2014:0227JUD001710310, punkt 43).

116    Järelikult võib hageja tugineda õigusele süütuse presumptsioonile, kuna tema suhtes viidi panga enda taotlusel just nimelt läbi Saksa õiguse tähenduses eeluurimine õppetoe arvete küsimuses, mille tulemus ei olnud siis, kui EKP tegi töölepingu ülesütlemise otsuse, veel teada.

117    Seega tuleb esiteks meenutada, et süütuse presumptsioon ei ole üksnes menetlustagatis kriminaalõiguses, vaid selle ulatus on palju laiem; teiseks, et süütuse presumptsiooni võib rikkuda mis tahes ametiasutus (vt selle kohta 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑48/05, EU:T:2008:257, punkt 211, ja 12. juuli 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Nanopoulos, T‑308/10 P, EU:T:2012:370, punkt 92), ning et kolmandaks võib see rikkumine tuleneda avaldustest või otsustest, mis väljendavad veendumust, et isik on süüdi, mis kallutavad avalikkust uskuma selle isiku süüd või mis mõjutavad faktiliste asjaolude hindamist kriminaalõiguslikust aspektist (vt selle kohta 12. juuli 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Nanopoulos, T‑308/10 P, EU:T:2012:370, punkt 91).

118    Kohtupraktikas on sellega seoses rõhutatud ametiasutuste kasutatud terminite valiku tähtsust. Sellega seoses tuleb arvesse võtta kõnealuste avalduste tegelikku sisu, mitte nende sõnastust, ning erilisi asjaolusid nende avalduste koostamisel (vt selle kohta 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus AH jt (süütuse presumptsioon), C‑377/18, EU:C:2019:670, punkt 43, ja 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑48/05, EU:T:2008:257, punkt 211 ja seal viidatud kohtupraktika; EIK 28. mai 2020. aasta kohtuotsus Farzaliyev vs. Aserbaidžaan, CE:ECHR:2020:0528JUD002962007, punkt 64).

119    Käesolevas asjas viidi hageja suhtes seoses õppetoe arvetega läbi uurimine Saksa karistusseadustiku § 263 lõike 1 tähenduses kelmuse suhtes. Töölepingu ülesütlemise otsuses pidas juhatus teda aga vastutavaks asjaolu eest, et ta ei juhtinud tähelepanu nende maksukohustuslasena registreerimise numbrite ja aadresside sarnasusele, mis olid esitatud B füsioteraapiaarvetel ja C õppetoe arvetel, kuigi nendest sarnasustest saab järeldada, et viimati nimetatud arved ei olnud tõesed ja tegelikud. Selles kontekstis leidis juhatus, et õigus nõuda õppetoe kulude hüvitamist ei vabasta töötajaid kohustusest olla valvsad ja veenduda, et kõnealuseid teenuseid puudutavad dokumendid on asjakohased. Juhul kui esinevad objektiivsed asjaolud, mis tekitavad kahtlusi hüvitamise õiguses, leidis juhatus samuti, et kõnealune töötaja pidi sellest vähemalt administratsioonile teatama. Seetõttu jõudis juhatus järeldusele, et hageja oli süüdi selles, et ta esiteks rikkus lojaalsuskohustust institutsiooni suhtes, teiseks rikkus ta oma kohustust austada EKP ühiseid väärtusi ning elada oma töö- ja eraelu kooskõlas EKP staatusega, kolmandaks rikkus ta pidevalt oma kohustust kaitsta institutsiooni finantshuve ja neljandaks kujutas ta ohtu panga mainele.

120    Järelikult ilmneb töölepingu ülesütlemise otsusest tervikuna, et EKP leidis, et hageja esitatud arved ei olnud õppetoe hüvitamiseks asjakohased, ilma et ta oleks ametlikult pidanud teda vastutavaks asjaolu eest, et need ei olnud tõesed ja tegelikud. Pank piirdus töölepingu ülesütlemise otsuses sisuliselt sellega, et karistas hooletuse eest, mis tundus talle finantsinstitutsiooni teenistuja puhul eriti tõsine. See otsus ei sisalda seega ühtegi järeldust, et hageja on süüdi kelmuse süüteos, mis oli kriminaaluurimise ese (vt selle kohta EIK 25. augusti 1987. aasta kohtuotsus Englert vs. Saksamaa, CE:ECHR:1987:0825JUD001028283, punkt 39), ja see on hõlmatud autonoomiaga, mis administratsioonil on distsiplinaarrikkumise õiguslikul kvalifitseerimisel võrreldes samade tegude eest kriminaalkorras karistamisega.

121    Järelikult ei rikkunud EKP hageja õigust süütuse presumptsioonile, kui ta võttis vastu töölepingu ülesütlemise otsuse selles osas, mis puudutab juhtumi seda osa, mis on seotud õppetoe arvetega, enne kui ta sai teada seda teemat puudutava kohtumenetluse tulemusest.

122    Menetluse uuesti alustamata jätmine toimus omakorda pärast seda, kui EKP‑le oli teatavaks tehtud, et hageja suhtes kriminaalmenetluse seadustiku § 170 lõike 2 alusel algatatud kriminaalmenetlus õppetoe arvete kohta lõpetati, see tähendab põhjusel, et puudus piisav kahtlus süüs, et pöörduda kriminaalkohtusse.

123    EIK praktika kohaselt on süütuse presumptsiooni eesmärk eelkõige takistada, et ametiasutused kohtleksid isikuid, kelle suhtes menetlus lõpetati, sellisel viisil, nagu oleksid nad tegelikult süüdi rikkumises, milles neid süüdistati (EIK 28. juuni 2018. aasta kohtuotsus G.I.E.M. S.R.L. jt vs. Itaalia, CE:ECHR:2018:0628JUD000182806, punkt 314). Ei tohi olla mingit vahet tõendite puudumisest tuleneva õigeksmõistmise ja sellise õigeksmõistmise vahel, mis tuleneb ametlikust tuvastusest, et süüdistatav ei ole süüdi (EIK 27. septembri 2007. aasta kohtuotsus Vassilios Stavropoulos vs. Kreeka, CE:ECHR:2007:0927JUD003552204, punkt 39, ja 23. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Melo Tadeu vs. Portugal, CE:ECHR:2014:1023JUD002778510, punkt 60).

124    Käesoleval juhul põhjendas juhatus oma keeldumist alustada uuesti menetlust pärast seda, kui ta oli teada saanud õppetoe arvetel uurimise lõpetamisest, kahe põhjusega: esiteks prokuratuuri ja EKP vastavate ülesannete erinevus, millest üks seisneb selle uurimises, kas väidetavad faktilised asjaolud kujutavad endast kuritegu, ja teine väiksema tõendamiskohustuse põhjal selle kontrollimises, kas nende asjaolude puhul on tegemist distsiplinaarsüüteoga; teiseks asjaolu, et prokuratuur kinnitas, et õpetajat C ei ole ametlikult registreeritud ja et arvetel märgitud maksukohustuslasena registreerimise number ei ole õige.

125    Need põhjendused ei sisalda mingit järeldust, et hageja on süüdi kuriteos. Samuti ei rikkunud menetluse uuesti alustamisest keeldumine tema õigust süütuse presumptsioonile.

126    Hageja väidab siiski veel, et EKP rikkus tema õigust süütuse presumptsioonile, kui ta soovis iga hinnaga ta süüdi tunnistada.

127    Sellega seoses on juba otsustatud, et süütuse presumptsiooni rikkumise võib tuvastada siis, kui esinevad asjaolud, mis tõendavad, et ametisse nimetav asutus otsustas distsiplinaarmenetluse algusest peale määrata hagejale igal juhul distsiplinaarkaristuse, sõltumata hageja selgitustest ja poolelioleva kriminaalmenetluse tulemusest (13. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Pessoa Costa vs. komisjon, T‑166/02, EU:T:2003:73, punkt 56; 19. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Pessoa e Costa vs. komisjon, T‑503/04, EU:T:2006:331, punkt 118, ja 17. märtsi 2015. aasta kohtuotsus AX vs. EKP, F‑73/13, EU:F:2015:9, punkt 162).

128    Hageja järeldab kõigepealt, et EKP‑l on eelarvamus, kuna ta jättis tähelepanuta tema suhtes algatatud kriminaalmenetluse ja selle tulemuse. Seda etteheidet on aga just analüüsitud ja see on tagasi lükatud. Hageja järeldab seejärel selle eelarvamuse asjaolust, et pank laiendas distsiplinaarkomitee volitusi ühe oma liikme ebaseadusliku uurimise tulemusena ja sellest, et ta ei võtnud arvesse seisukohti, mis hageja distsiplinaarmenetluses esitas. Nendest etteheidetest üks kattub siiski neljanda väitega ning teine viienda ja üheksanda väitega. Neid etteheiteid analüüsitakse seega vastavate väidete raames.

c)      Hea halduse ja hoolitsemiskohustuse rikkumine

129    Hageja väidab, et kuna EKP algatas õppetoe arveid puudutava distsiplinaarmenetluse siis, kui kriminaalmenetlus oli pooleli, ja jättis selle tulemuse tähelepanuta, rikkus EKP hea halduse põhimõtet ja hoolitsemiskohustust, mis kohustab institutsioone hoolikalt ja erapooletult analüüsima kõiki antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid.

130    Hageja ei esita siiski argumente, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et käesoleval juhul peaks hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse ulatus olema laiem kui õigusel süütuse presumptsioonile. Eelkõige ei saa asuda seisukohale, et EKP rikkus oma kohustust analüüsida hoolsalt ja erapooletult käesoleva asja asjakohaseid asjaolusid, kuna prokuratuur kinnitas oma 30. aprilli 2019. aasta kirjas asjaolusid, millele tuginedes pank töölepingu ülesütlemise otsuse tegi, see tähendab, et C‑d ei ole ametlikult registreeritud ja tema arvetel märgitud maksukohustuslasena registreerimise number ei ole õige.

131    Veelgi enam, hagejale olid antud kõik muud tagatised, mida kohaldatakse distsiplinaarmenetluste suhtes, nagu nähtub tema sellekohastele etteheidetele antud vastusest (vt edaspidi neljanda ja viienda väite analüüs). Seega ei ole põhjendatud väita, et EKP rikkus hoolitsemiskohustust ja hea halduse põhimõtet.

d)      Järeldus kolmanda ja seitsmenda väite kohta

132    Kõigest eeltoodust järeldub, et kolmas ja seitsmes väide ei ole põhjendatud.

5.      Neljas väide, et on rikutud ametieeskirjade artiklit 8.3.7 ja harta artikliga 41 tagatud erapooletuse põhimõtet

133    Hageja väidab, et distsiplinaarkomitee liikmed ajasid segi oma rolli komitees oma muude ametikohustustega, otsides aktiivselt uusi asjaolusid, mille eest hageja vastutab. Ta esitab selle kohta neli etteheidet ja leiab seega, et distsiplinaarkomitee rikkus ametieeskirjade artiklit 8.3.7 ja oma erapooletuse kohustust.

134    Ametieeskirjade artiklis 8.3.7 on sätestatud, et distsiplinaarkomitee liikmed peavad „tegutsema isiklikult ja täitma oma kohustusi täiesti sõltumatult“.

a)      Hageja esimene etteheide

135    Hageja väidab, et distsiplinaarkomitee analüüsis tema isikutoimikut ja eelkõige kõiki temale hüvitatud kulusid, et kontrollida nende nõuetekohasust, ning et selle kontrolli tulemusel tegi tugiteenuste peakoordinaator 19. septembril 2017 otsuse, millega laiendati selle komitee volitusi õppetoe arvetele. Hageja sõnul ületas see analüüs distsiplinaarkomiteele esialgu antud mandaadi piire. Aruanne nr 1 ja tugiteenuste peakoordinaatori 18. novembri 2016. aasta otsus piiras nimelt selle mandaadi ulatust ega sisaldanud ühtegi viidet õppetoe arvetele.

136    EKP väidab siiski õigesti, et oma volituste piires on distsiplinaarkomitee ülesannetest üks oluline osa faktiliste asjaolude otsimine ja tuvastamine nii üksikasjalikult kui võimalik. Ametieeskirjade artikli 8.3.15 kohaselt on selle komitee ülesanne esitada arvamus muu hulgas faktiliste asjaolude sisulise õigsuse kohta.

137    EKP väidab täpsemalt, et distsiplinaarkomitee võis kontrollida hageja avalduste usaldusväärsust tema ärakuulamisel 13. veebruaril 2017 ja tutvuda tema toimikuga, et analüüsida, kas ja kuidas saab makseid, mida ta väidetavalt tegi füsioteraapiaravi ja farmaatsiatoodete eest, sobitada kokku muude maksetega, mida ta oli teinud sularahas või krediitkaardiga. EKP sõnul avastas distsiplinaarkomitee sel puhul õiguspäraselt C koostatud õppetoe arved.

138    Hageja märgib siiski, et ametieeskirjade artikli 8.3.14 kohaselt võis distsiplinaarkomitee läbi viia täiendava uurimise üksnes siis, kui tema käsutuses olevad tõendid osutuvad ebapiisavaks. Hageja esitas aga ulatuslikke andmeid ja tõendeid selle kohta, et ta oli harjunud tegema makseid nii pangaülekandega kui ka sularahas, mistõttu ei olnud distsiplinaarkomiteel mingit mõjuvat põhjust tema toimikut põhjalikumalt analüüsida.

139    Sellega seoses tuleb meenutada, et liidu õiguses kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte, kuid ka seda, et institutsioonid ei saa siiski teadlikult kasutada tõendeid, mis on ilmselgelt kogutud nii, et on rikutud materiaalõiguse norme, mis on ette nähtud tõendite kogumiseks ning mille eesmärk on kaitsta asjaomaste isikute põhiõigusi (vt selle kohta 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus FSL jt vs. komisjon, T‑655/11, EU:T:2015:383, punktid 42 ja 44, ning 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Goldfish jt vs. komisjon, T‑54/14, EU:T:2016:455, punktid 42 ja 47).

140    Seega tuleb üksnes siis, kui distsiplinaarkomitee kontroll oleks ilmselgelt läbi viidud tema uurimisvolituste piire reguleerivaid norme rikkudes, järeldada, et tõendid, mis olid aluseks õppetoe arvetega seotud juhtumi osale, on õigusvastased ning seega on sellest tulenev menetlus nõuetevastane.

141    Käesolevas asjas hõlmavad aga asjaolud, mis olid hageja arvates piisavad aruande nr 1 lõpetamiseks, sularaha väljavõtmise loetelu, mille ta koostas, ja ligikaudu 109 lehekülge pangaväljavõtteid, mis neid tõendavad. Samuti sisaldab see tema nõustaja esitatud argumente ja tema enda 13. veebruari 2017. aasta ärakuulamist kajastavat protokolli. Hageja väitis seal, et ta tasus oma füsioteraapiaarveid, võttes selleks välja sularaha. Distsiplinaarkomitee ei tegutsenud selliselt uurides siiski ebamõistlikult, kui ta pidas vajalikuks kontrollida selle väite tõelevastavust, uurides EKP käsutuses olevatest andmetest, kas hageja oli tegelikult harjunud tasuma sularahas arveid, mille hüvitamist ta nõudis. See on nii seda enam, et hageja ärakuulamisel 3. veebruaril 2016 oli tema eelmine nõustaja ise kahelnud, kas igale B‑le tehtud maksele vastab sularaha väljavõtmine.

142    Hageja väidab veel, et see, et tema isikutoimikut uuris distsiplinaarkomitee, oli alusetu, kuna toimik ei sisaldanud tõendeid maksete tegemise kohta (vt eespool punkt 128).

143    EKP koostatud hageja toimik ei piirdunud siiski hageja töölevõtmise ja karjääriga. Kuna talle maksti ametieeskirjade artikli 3.8.4 alusel kõrgendatud peretoetusi, kuna talle seega hüvitati õppetoe arved ja kuna samade eeskirjade artiklis 3.3.1 on sätestatud, et asjaomased isikud esitavad tõendid oma õiguse kohta saada hüvitist enne, kui EKP väljamakse teeb, olid EKP‑l olemas õpetaja C arved. Lisaks nähtub Üldkohtule esitatud toimikust, et need arved laekusid panga töölevõtmise ja hüvitamise osakonnale.

144    Neil asjaoludel võis distsiplinaarkomitee selleks, et tõendada, et väidetava füsioterapeudi B arved vastasid tegelikult kantud kuludele, soovida võrrelda tõendeid, mille hageja esitas, teiste kuludega, mille hüvitamist ta taotles ja mille kohta EKP tõendeid säilitas.

145    Lõpuks kohustas ametieeskirjade artikkel 8.3.15 distsiplinaarkomiteed tegema ettepaneku iga asjakohase „distsiplinaarkaristuse“ kohta. See kohustas teda seega otsima võimalikke kergendavaid asjaolusid, nagu viis, kuidas hageja oma töökohustusi täitis, mis võis ilmneda tema toimikust. Kui distsiplinaarkomiteel ei oleks olnud õigust tutvuda hageja toimikuga, ei oleks komitee aga saanud oma arvamuses tuvastada, et käesoleva juhtumi asjaolud kujutasid endast hageja esimest rikkumist.

146    Neil asjaoludel ei ole tõendatud, et distsiplinaarkomitee poolt hageja toimiku uurimine oli erapoolik.

b)      Hageja teine etteheide

147    Hageja märgib, et aruandest nr 2 nähtub, et üks õigusküsimuste peadirektoraati kuuluv töötaja võttis ühendust Saksamaa maksuhalduriga, et saada teavet õppetoe arvete kohta. Ta väidab, et see isik võib olla üks distsiplinaarkomitee liikmetest või et ta võis tegutseda viimase juhiste kohaselt.

148    Hageja ei ole siiski selgitanud, kuidas need kontaktid rikkusid erapooletuse põhimõtet ja ametieeskirjade artiklit 8.3.7. Lisaks on nende eeskirjade artikliga 8.3.14 distsiplinaarkomiteel lubatud võtta kõik vajalikud meetmed, et saada täiendavat teavet.

149    Hageja teine etteheide ei ole seega tõendatud.

c)      Hageja kolmas ja neljas etteheide

150    Hageja väidab, et personali, eelarve ja organisatsiooni peadirektoraat koostas õppetoe arveid käsitleva aruande nr 2, samas kui selle peadirektor oli distsiplinaarkomitee liige. Ta märgib samuti, et sama peadirektor kirjutas alla kirjale, milles hagejat teavitati distsiplinaarkomitee volituste laiendamisest. Ta järeldab sellest, et on rikutud erapooletuse põhimõtet, mida peavad distsiplinaarkomitee liikmed järgima.

151    Aruanne nr 2 oli tõesti personali, eelarve ja organisatsiooni peadirektoraadi päisega kirja blanketil ning samuti vastab tõele, et selle peadirektor oli distsiplinaarkomitee liige. Siiski ei võimalda see järeldada, et peadirektor rikkus distsiplinaarkomitee liikmena oma erapooletuse kohustust ja ametieeskirjade artiklit 8.3.7. Lisaks on kõnealuses kirjas piirdutud sellega, et selles tehakse hagejale teatavaks otsus laiendada distsiplinaarkomitee volitusi faktilistele asjaoludele, mis on seotud õppetoe arvetega, kusjuures selle otsuse võttis vastu ja allkirjastas juhatuse nimel tegutsev tugiteenuste peakoordinaator vastavalt ametieeskirjade artiklile 8.3.2.

152    Hageja kolmas ja neljas etteheide ei ole seega tõendatud.

d)      Järeldus neljanda väite kohta

153    Eespool toodust tuleneb, et neljas väide tuleb tagasi lükata.

6.      Viies väide, et on rikutud kaitseõigusi

154    Hageja väidab, et rikutud on kaitseõigusi, kuna EKP ei võtnud üldiselt arvesse seisukohti, mis ta oli menetluse käigus esitanud (vt eespool punkt 128).

155    Hageja ei ole siiski oma etteheidet täpsustanud ega märkinud sõnaselgelt, kas ta peab silmas kõiki oma seisukohti või osa neist, ning sel juhul milliseid seisukohti. Seega ei ole see etteheide kodukorra artikli 76 punkti d kohaselt vastuvõetav.

156    Igal juhul tuleb see põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Distsiplinaarkomitee arvamuse ja töölepingu ülesütlemise otsuse põhjenduste ulatus ning kirjavahetus EKP ja hageja vahel menetluse käigus näitavad, et EKP võttis tema argumente arvesse. Lisaks tuleb meenutada, et hageja ei tohi segi ajada kaitseõiguste järgimata jätmist sellega, et nende õiguste kasutamisega ei saavutatud soovitud tulemust (vt selle kohta 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Sepro Europe vs. komisjon, T‑483/11, ei avaldata, EU:T:2013:407, punkt 78).

157    Seega tuleb viies väide tagasi lükata.

7.      Kuues väide, et on tehtud ilmseid hindamisvigu

a)      Sissejuhatav märkus

158    Hageja väidab, et töölepingu ülesütlemise otsuse mitmes põhjenduses on tehtud ilmseid hindamisvigu.

159    Tuleb siiski märkida, et hageja põhjendab oma kuuendat väidet sisuliselt etteheidetega, mille kohaselt EKP ei hinnanud juhtumi asjaolusid täielikult ja talle esitatud tõendeid õigesti ning EKP rikkus õigust eraelu austamisele.

160    Neil asjaoludel tuleb meenutada, et harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus nõuab, et liidu kohus viiks läbi täieliku kontrolli faktiliste asjaolude sisulise õigsuse üle (vt selle kohta 11. septembri 2013. aasta kohtuotsus L vs. parlament, T‑317/10 P, EU:T:2013:413, punkt 70, ja 10. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus RY vs. komisjon, T‑160/17, EU:T:2019:1, punkt 38). Sellega seoses peab ta kontrollima esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust (vt selle kohta 23. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus McCoy vs. Regioonide Komitee, T‑567/16, EU:T:2018:708, punkt 98; vt analoogia alusel samuti 15. veebruari 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tetra Laval, C‑12/03 P, EU:C:2005:87, punkt 39, ja 7. aprilli 2016. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Tubular Products Ostrava jt vs. Hubei Xinyegang Steel, C‑186/14 P ja C‑193/14 P, EU:C:2016:209, punkt 36). Seda silmas pidades kuulub dokumendi tõendusjõu hindamine samuti täieliku kontrolli alla (vt selle kohta 16. septembri 2004. aasta kohtuotsus Valmont vs. komisjon, T‑274/01, EU:T:2004:266, punkt 43). Seega peavad isegi administratsiooni keerulised või delikaatsed hinnangud olema põhjendatud kindlate tõenditega (vt selle kohta 15. veebruari 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tetra Laval, C‑12/03 P, EU:C:2005:87, punkt 41, ja 7. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Akhras vs. nõukogu, C‑193/15 P, EU:C:2016:219, punkt 56). Seetõttu peab kohus isegi selles kontekstis tõendeid põhjalikult analüüsima (vt selle kohta 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 146).

161    Lisaks teostab kohus õiguspärasuse kontrolli raames täielikku kontrolli asjakohaste õigusnormide nõuetekohase kohaldamise üle (7. novembri 2007. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, T‑374/04, EU:T:2007:332, punkt 81).

162    Eeltoodut arvestades tuleb kuues väide ümber kvalifitseerida nii, et see ei põhine mitte ilmsetel hindamisvigadel, vaid juhtumi asjaolude puudulikul analüüsimisel, tõendite hindamisel tehtud vigadel ja õigusnormi rikkumisel.

b)      Juhtumi asjaolude puudulik analüüsimine, vead tõendite hindamisel ja õigusnormi rikkumine juhtumi selle osa puhul, mis on seotud õppetoe arvetega

163    Esimesena heidab hageja EKP‑le ette, et viimane ei võtnud arvesse õppetoe arvetega seotud kriminaalmenetluse lõpetamist.

164    See etteheide kattub aga kolmanda ja seitsmenda väitega, mida peeti põhjendamatuks.

165    Teisena väidab hageja, et asudes seisukohale, et õpetaja C arved ei olnud tõesed ja tegelikud, jättis EKP tähelepanuta tema ja tema perekonna ütlused, mille kohaselt C andis tegelikult õppetuge tema lastele ja et talle maksti selle eest sularahas. Hageja lisab, et EKP ei võtnud arvesse ka tema ütlusi, mille kohaselt väidetava füsioterapeudi B ja C arvete sarnasus on seletatav asjaoluga, et tema abikaasa oli C‑le näidanud, kuidas neid arveid koostada. Lõpuks ei võtnud EKP samuti arvesse ühe tema lapse õpitulemuste paranemist õppeainetes, milles C talle tunde andis.

166    Hageja piirdub nii aga üksnes enda ja oma abikaasa haldusmenetluses antud ütluste kordamisega, selgitamata, miks EKP tegi hindamisvea, kui viimane ei pidanud neid veenvaks ning märkis, et hageja ei esitanud neid ütlusi põhjendavaid tõendeid.

167    Kolmandana väidab hageja, et EKP tugines ekslikult asjaolule, et tema arvates on ebatavaline, et ta ei tea õpetaja C kontaktandmeid, kuigi viimane käis korrapäraselt tema juures kodus.

168    Kõigepealt väidab hageja, et selline etteheide rikub tema õigust korraldada eraelu oma äranägemisel ning ükski EKP norm ei kohusta EKP ametnikke teadma kodus tunde andvate õpetajate kontaktandmeid. Asjaolu, et nende tasu on hüvitatav, ei ole sellise sekkumise põhjendamiseks asjakohane.

169    Tuleb siiski märkida, et EKP ei sekkunud hageja eraellu, kui ta keeldus uskumast, et tal ei ole minimaalseid andmeid õpetaja C kohta, kes tuli korrapäraselt tema juurde koju tema lastele tunde andma. Tegelikult ei soovinud EKP reguleerida viisi, kuidas hageja soovib oma elu korraldada, vaid ta leidis üksnes, et selline väidetav käitumisviis on äärmiselt ebatõenäoline ja seega vähe usutav.

170    Lisaks on EKP‑l oma töötajate laste hariduslike erivajaduste katmise skeemi raames õigus esitada oma töötajale küsimusi, kui viimane esitab hüvitamistaotlusi asjaoludel, mida EKP peab ebatavaliseks. EKP‑l on selle alusel samuti õigus teha nendest asjaoludest mis tahes asjakohased järeldused.

171    Seejärel väidab hageja, et EKP ei saanud tugineda asjaolule, et oli ebatavaline, et tal ei olnud võimalik esitada mingit teavet isiku kohta, kes on aastaid käinud tema juures kodus tunde andmas, kuna faktilise asjaolu ebatavalisus ei tõenda siiski seda, et see fakt ei ole tegelik.

172    Selle argumendiga ei saa siiski nõustuda. Pelk võimalus, et olukord võib esineda, ei ole piisav, et välistada selle võimalikku ebatavalisust, mis pealegi oli töölepingu ülesütlemise otsuses nõuetekohaselt põhjendatud.

173    Lõpuks, arvestades eeltoodut ja seda, et ta ei ole oma ütlusi veenvalt tõendanud, väidab hageja sama edutult, et EKP jättis tähelepanuta asjaolu, et tema ühe lapse olukord ei eelda tundide korraldamiseks C kontaktandmete teadmist.

174    Kuues väide ei ole seega põhjendatud.

8.      Kaheksas väide, et on rikutud mõistliku aja põhimõtet ja hoolitsemiskohustust

175    Hageja väidab, et EKP ei viinud distsiplinaarmenetlust läbi nõutava hoolsusega ega taganud, et iga menetluse etapp järgneks eelmisele mõistliku aja jooksul.

176    Käesoleval juhul on ametieeskirjade artiklites 8.3.15–8.3.17 distsiplinaarmenetluse eri etappideks ette nähtud tähtajad. Siiski on nende eeskirjade artiklis 8.3.15 sätestatud, et igal juhul tuleb distsiplinaarkomiteele arvamuse esitamiseks määratud tähtaega „hinnata juhtumi keerukusest lähtuvalt“.

177    Lisaks ja üldiselt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et välja arvatud aegumistähtajad (vt eespool punkt 58), ei ole tähtajad, mis on ette nähtud selleks, et ajaliselt piiritleda distsiplinaarmenetluse kulgu, põhimõtteliselt lõplikud. Kui kohaldatavates õigusaktides ei ole selgelt väljendatud tahet piirata õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse huvides aega, mille jooksul administratsioon võib tegutseda, on need tähtajad ennekõike hea halduse norm, mis kohustab institutsiooni distsiplinaarmenetlust läbi viima hoolsalt ja tegutsema selliselt, et iga distsiplinaarmenetlusega seonduv toiming sooritataks mõistliku aja jooksul pärast sellele eelnenud toimingut (vt selle kohta 12. septembri 2000. aasta kohtuotsus Teixeira Neves vs. Euroopa Kohus, T‑259/97, EU:T:2000:208, punkt 123, ja 17. märtsi 2015. aasta kohtuotsus AX vs. EKP, F‑73/13, EU:F:2015:9, punkt 174).

178    Neil asjaoludel saab mõistliku aja järgimata jätmine õigustada haldusotsuse tühistamist üksnes siis, kui ülemäära pikk aeg võib mõjutada otsuse sisu ennast (vt selle kohta 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus AV vs. komisjon, T‑303/18 RENV, ei avaldata, EU:T:2019:239, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika). Nii on see juhul, kui ülemäära pikk aeg on mõjutanud asjaomaste isikute võimet end tõhusalt kaitsta (vt 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus Winkler vs. komisjon, T‑369/17, ei avaldata, EU:T:2018:334, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

179    Käesolevas asjas ei väida hageja ei seda, et EKP kavatses muuta ametieeskirjade artiklites 8.3.15–8.3.17 ette nähtud tähtajad lõplikuks, ega seda, et menetluse kestus kahjustas tema kaitset.

180    Mis puudutab hoolitsemiskohustust, siis on samuti otsustatud, et selle rikkumine aegluse tõttu võib kaasa tuua asjaomase institutsiooni vastutuse võimaliku tekkinud kahju eest, kuid see ei saa iseenesest mõjutada vaidlustatud otsuse õiguspärasust (vt selle kohta 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Curto vs. parlament, T‑275/17, EU:T:2018:479, punktid 104 ja 105).

181    Kaheksandat väidet, et on rikutud mõistliku aja põhimõtet ja hoolitsemiskohustust, ei saa käesoleval juhul tühistamisnõuete raames seega põhjendatuks lugeda.

9.      Üheksas väide, et on rikutud põhjendamiskohustust

182    Hageja leiab, et töölepingu ülesütlemise otsus ei ole piisavalt põhjendatud. Eespool punktis 101 esitatud põhjusel ei ole vaja seda väidet analüüsida osas, milles sellega vaidlustatakse konkreetselt töölepingu ülesütlemise otsuse põhjendused seoses juhtumi nende osadega, mis puudutavad füsioteraapiaravi ja apteegikviitungeid.

183    Siiski olgu märgitud, et küsimust, kas niisuguse EKP otsuse põhjendused, millega määratakse tema töötajale karistus, vastab põhjendamiskohustusele, tuleb hinnata nii selle otsuse sõnastuse kui ka selle konteksti põhjal ja võttes arvesse kõiki õigusnorme, mis asjaomast valdkonda, antud juhul distsiplinaarvaldkonda reguleerivad. Selles küsimuses tuleb aga märkida, et kuigi juhatus on kohustatud näitama ära faktilised ja õiguslikud asjaolud, millest sõltub tema otsuste õiguslik põhjendus, samuti kaalutlused, mille tõttu need otsused vastu võeti, ei ole juhatuselt siiski nõutud, et ta käsitleks kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, millele on menetluse käigus tähelepanu juhitud. Otsus on seega piisavalt põhjendatud juhul, kui see tehti kontekstis, mida asjasse puutuv teenistuja tunneb ning mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt 17. märtsi 2015. aasta kohtuotsus AX vs. EKP, F‑73/13, EU:F:2015:9, punkt 189 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui asjaomasele isikule määratud karistus on – nagu käsitletaval juhul – lõpuks rangem, kui soovitas distsiplinaarkomitee, tuleb siiski asuda seisukohale, et distsiplinaarmenetlusele omaseid nõudeid arvestades tuleb EKP otsuses täpsustada põhjused, mille tõttu kaldus pank oma distsiplinaarkomitee arvamusest kõrvale (vt selle kohta 17. märtsi 2015. aasta kohtuotsus AX vs. EKP, F‑73/13, EU:F:2015:9, punkt 190 ja seal viidatud kohtupraktika).

184    Käesoleval juhul oli kontekst, milles töölepingu ülesütlemise otsus tehti, hagejale väga hästi teada, eriti kui arvestada tema arvukate kirjalike ja suuliste seisukohtade sisu, mida ta 13. veebruaril, 9. märtsil, 17. oktoobril ja 8. novembril 2017, 30. aprillil ja 14. septembril 2018 ning 31. jaanuaril 2019 distsiplinaarmenetluse käigus esitas.

185    Lisaks saab töölepingu ülesütlemise otsusest teada hagejale etteheidetavatest üleastumistest, distsiplinaarkomitee arvamusest, erinevatest EKPs kehtivatest normidest ja sätetest, mille hageja oli juhatuse arvates jätnud täitmata, ning põhjustest, miks juhatus sellele järeldusele jõudis. Lisaks nähtub hagiavaldusest, et hageja sai nendest asjaoludest hästi aru.

186    Hageja väidab siiski eelkõige, et töölepingu ülesütlemise otsuses ei ole vastatud tema seisukohtadele distsiplinaarmenetluse aegumise kohta (vt eespool punkt 128).

187    Töölepingu ülesütlemise otsus viitab siiski distsiplinaarkomitee arvamusele, millest hageja oli teadlik, ning selles arvamuses tuuakse esile põhjused, miks ametieeskirjade artiklit 8.3.2 arvestades ei olnud distsiplinaarmenetlus EKP arvates aegunud.

188    Hageja väidab seejärel, et isegi kui eeldada, et faktilised asjaolud on tõendatud, ei ole töölepingu ülesütlemise otsuses piisavalt selgitatud, miks EKP määras palju karmima karistuse kui see, mille pakkus välja distsiplinaarkomitee, ning täpsemalt seda, miks ta leidis selle komitee uuritud asjaoludega identsete asjaolude põhjal, et usaldussuhe on pöördumatult katkenud.

189    See etteheide on põhjendamatu. Töölepingu ülesütlemise otsusest ilmneb, et erinevalt distsiplinaarkomiteest leidis juhatus, et hageja oli taotlenud selliste ravimikulude ja õppetoe arvete hüvitamist, mis ei olnud tõesed ja tegelikud, ning et hageja kohustuste rikkumised seoses nende hüvitamistaotluste esitamisega olid seega ulatuslikumad ja tõsisemad kui üksnes kaheldavate füsioteraapiaarvete esitamine, millele tugines see komitee.

190    Eespool punktis 97 on küll sedastatud, et füsioteraapiaarveid ja ravimikviitungeid puudutavad faktilised asjaolud olid distsiplinaarmenetluse algatamise ajaks aegunud. Seoses sellega tuleb siiski meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab akti põhjendamiskohustus endast olulist vorminõuet, mida tuleb eristada põhjenduste paikapidavusest, mis on vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse küsimus (vt 24. septembri 2015. aasta kohtuotsus Itaalia ja Hispaania vs. komisjon, T‑124/13 ja T‑191/13, EU:T:2015:690, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

191    Lisaks ja jällegi vastupidi distsiplinaarkomiteele leidis juhatus, et hageja pigem madal palgaaste ja pigem lühike tööstaaž ei saa avaldada mingit kergendavat mõju tema kohustusele käituda hüvitamistaotluste esitamisel ausalt ja usaldavalt.

192    Lõpuks selgitas EKP, et juhtumi iga osa tõttu kaotas ta pöördumatult oma usalduse hageja vastu. Ta rõhutas sellega seoses asjaolu, et tema usaldusväärsus rahanduspoliitika ja panganduskontrolli eest vastutava institutsioonina tugineb tema mainele kui administratsioonile, kes on tõhususe ja vastutustundlikkuse poolest eeskujuks ning mida haldavad usaldusväärsed töötajad, ning ta märkis, et hageja tegevus just nimelt kahjustas tema mainet.

193    Üheksas väide ei ole seega põhjendatud.

10.    Kümnes väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ja millele tuginetakse teise võimalusena

a)      Sissejuhatav märkus

194    Kõigepealt tuleb märkida, et vastupidi selle pealkirjale ei piirdu kümnes väide üksnes väitega, et käesolevas asjas ei ole järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Nimelt jõuab hageja sisuliselt järeldusele, et tema töölepingu ülesütlemine oli ebaproportsionaalne esiteks seetõttu, et distsiplinaarkomitee tuvastatud raskendavad asjaolud ei ole asjakohased ja õiged, teiseks seetõttu, et juhatuse poolt täiendavalt esile toodud asjaolud on õigusvastased ja asjakohatud, kolmandaks seetõttu, et juhatus eiras mõistet „kergendavad asjaolud“ seoses asjaoludega, millele viitas distsiplinaarkomitee, ja neljandaks seetõttu, et EKP ei võtnud arvesse teatud arvu kergendavaid asjaolusid, millele ta menetluse käigus tähelepanu juhtis. Hageja etteheidetega ei ole seega otseselt kritiseeritud karistuse ebaproportsionaalsust. Hageja järeldab seda pigem vahel mõne faktilise asjaolu ebatäpsusest, vahel teiste faktiliste asjaolude hindamisel tehtud vigadest ja nende faktiliste asjaolude kvalifitseerimisest raskendavate asjaoludena, vahel õigusnormi rikkumistest ja viimaseks vahel sellest, et kõiki asjaolusid, mis võisid olla kergendavad, ei analüüsitud täielikult.

195    Neil asjaoludel tuleb meenutada, et Üldkohus teeb täielikku kontrolli faktiliste asjaolude sisulise õigsuse üle ja asjakohaste õigusnormide nõuetekohase kohaldamise üle (vt eespool punktid 160 ja 161).

196    Samuti teeb liidu kohus täielikku kontrolli faktiliste asjaolude kvalifitseerimise üle (vt selle kohta 21. juuni 2012. aasta kohtuotsus BNP Paribas ja BNL vs. komisjon, C‑452/10 P, EU:C:2012:366, punkt 102, ja 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus Cortivo vs. parlament, F‑52/12, EU:F:2013:173, punkt 41). Eelkõige kontrollib kohus küsimust, kas tegu on hõlmatud õigusmõistetega „raskendavad asjaolud“ või „kergendavad asjaolud“.

197    Lõpuks, kuigi töölepingutingimused ei näe ette kindlat seost nendes sätestatud distsiplinaarkaristuste ja ametnike toime pandud eri liiki rikkumiste vahel ning neis tingimustes ei ole täpsustatud, mil määral peab karistuse valikul arvestama raskendavate või kergendavate asjaolude esinemisega, eeldab harta artikli 47 järgimine, et haldusasutuse määratud „karistus“, mis ise ei vasta selles artiklis ette nähtud tingimustele, nagu see on käesoleval juhul juhatuse puhul, allub sellise kohtuorgani hilisemale kontrollile, kellel on pädevus täielikult hinnata eksimuse ja karistuse vahelist proportsionaalsust (vt 15. mai 2012. aasta kohtuotsus Nijs vs. kontrollikoda, T‑184/11 P, EU:T:2012:236, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika; vt samuti selle kohta 9. septembri 2010. aasta kohtuotsus Andreasen vs. komisjon, T‑17/08 P, EU:T:2010:374, punktid 146 ja 147; EIK 31. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Andreasen vs. Ühendkuningriik ja 26 muud Euroopa Liidu liikmesriiki, CE:ECHR:2015:0331DEC002882711, punkt 73). Sellega seoses kontrollib liidu kohus eelkõige seda, kas distsiplinaarasutus kaalus raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid proportsionaalselt (16. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Afari vs. EKP, T‑11/03, EU:T:2004:77, punkt 203).

b)      Hageja esimene etteheide

198    Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise tuvastamiseks vaidlustab hageja distsiplinaarkomitee ja seejärel juhatuse arvesse võetud raskendava asjaolu, mis seisnes selles, et hageja ei teinud ettepanekut vaidlusalused summad täielikult või osaliselt tagastada.

199    Tuleb meenutada, et distsiplinaarkomitee leidis, et hageja rikkus oma kohustusi üksnes siis, kui talle alusetult hüvitati füsioteraapiaarved, kuid ta leidis seevastu, et asjaolud seoses ravimikviitungite ja õppetoe arvetega ei olnud piisavalt tõendatud. Seetõttu arvestas distsiplinaarkomitee hageja puhul raskendava asjaoluna seda, et ta ei teinud ettepanekut tagastada nõuetevastaselt saadud summad, piirdudes 56 041,09 euro suuruse summaga, mis vastas väidetava füsioterapeudi B arvete hüvitamisele.

200    Seevastu töölepingu ülesütlemise otsuses leidis juhatus, et hagejale oli mitme aasta jooksul alusetult hüvitatud kõik vaidlusalused arved ja kviitungid. Selles kontekstis märkis ta seejärel, et distsiplinaarkomitee tuvastatud raskendavatele asjaoludele tuleb lisada asjaolu, et hageja täielikult rikkus usaldust, mis EKP‑l tema vastu oli (vt selle kohta punkt 207 ja sellele järgnevad punktid).

201    Järelikult, arvestades töölepingu ülesütlemise otsust tervikuna, tuleb juhatuse väga põgusat viidet distsiplinaarkomitee tuvastatud raskendavatele asjaoludele mõista nii, et sellega peetakse silmas asjaolu, et hageja ei olnud teinud ettepanekut tagastada kõik saadud summad, sealhulgas need, mis talle hüvitati õppetoe arvete alusel.

202    Pärast seda täpsustust väidab hageja oma etteheite põhjendamiseks kõigepealt, et ta ei pea 56 041,09 euro suurust summat tagastama, kuna füsioteraapiaarved olid tõesed ja tegelikud.

203    See argument ei ole siiski asjakohane, sest juhatus pidas raskendavaks asjaoluks seda, et hageja ei tagastanud summasid, mis on eelkõige seotud õppetoe arvetega (vt eespool punkt 201), ja et juhatus võis töölepingu ülesütlemise otsuses leida, et juhtumi kõik kolm osa, mis puudutasid rikkumisi kulude hüvitamise taotluste raames, mõjutasid panga rahandusalaseid pädevusi arvestades pöördumatult panga usaldust hageja vastu (vt eespool punkt 99).

204    Hageja vaidleb seejärel vastu sellele, et ta ei ole kunagi esitanud ettepanekut summasid tagastada. Ta väidab, et menetluse lõpetamiseks tegi ta ettepaneku maksta EKP‑le summa, mis võrdub distsiplinaarkomitee soovitatud karistusega ehk töötasu ajutine vähendamine 400 euro võrra kaheteistkümne kuu jooksul, mis on 4800 eurot. EKP võis siiski jätta arvestamata selle ettepanekuga, mis oli kõnealustest summadest väga kaugel, isegi kui see oli piiratud õppetoe arvete hüvitamisele vastava summaga 29 070 eurot.

205    Lõpuks väidab hageja tulemusetult, et ta tegi täielikult koostööd distsiplinaarkomiteega. Isegi kui see koostöö tegemine osutub tõeks, ei muuda see asjaolu, et ta ei teinud ettepanekut kõnealust summat tagastada. EKP paneb selle koostöö pealegi kahtluse alla.

206    Sellest järeldub, et EKP‑l oli õigus (vt eespool punkt 196) võtta hageja puhul raskendava asjaoluna arvesse seda, et ta ei teinud ettepanekut tagastada alusetult saadud summad.

c)      Hageja teine etteheide

207    Hageja kritiseerib raskendavaid asjaolusid, mida EKP võttis arvesse töölepingu ülesütlemise otsuses lisaks nendele, millele tugines distsiplinaarkomitee.

208    Nii leiab hageja esimesena, et juhatus ei saanud raskendava asjaoluna võtta arvesse asjaolu, et ta pettis usaldust, mis EKP‑l tema vastu oli, kuna see järeldus ei olnud eraldiseisev nendest rikkumistest endist, mida talle ette heideti.

209    Tuleb meenutada, et raskendav asjaolu ei ole teo koosseisu tunnus süüteo puhul, mille tuvastamiseks on vaja tõendada objektiivset ja vajaduse korral subjektiivset koosseisu. Järelikult ei ole selle raskendava asjaolu eesmärk mitte kuriteo kui sellise iseloomustamine, vaid see mõjutab karistuse taset, kui süütegu on juba tuvastatud, et võtta arvesse tegude raskust tervikuna ning tagada kõiki neid asjaolusid arvestades karistuse karistav ja hoiatav mõju.

210    Töölepingu ülesütlemise otsuses heitis juhatus hagejale ette, et ta eiras lojaalsuskohustust EKP suhtes, rikkus oma kohustust austada ühiseid väärtusi ning elada oma töö- ja eraelu kooskõlas selle liidu institutsiooni staatusega, rikkus pidevalt oma kohustust kaitsta institutsiooni finantshuve ja kujutas ohtu panga mainele. Lisaks pidas ta raskendavaks asjaolu, et hageja täielikult rikkus usaldust, mis EKP‑l tema vastu oli.

211    Lojaalsuskohustus avaldab kahtlemata mõju institutsiooni ja tema ametnike vahelise isikliku usaldussuhte säilimisele, mis on töösuhte säilitamise eeltingimus. Lojaalsuskohustus eeldab, et ametnik mitte ainult ei hoidu ametiväärikust ning institutsiooni ja selle asutuste lugupeetavust riivavast käitumisest, vaid et ta näitab üles ka igasuguseid kahtlusi välistavat käitumist, et alati säiliks tema ja institutsiooni vaheline usaldussuhe (19. mai 1999. aasta kohtuotsus Connolly vs. komisjon, T‑34/96 ja T‑163/96, EU:T:1999:102, punkt 128). Sellest ei järeldu siiski, et igasugune lojaalsuskohustuse rikkumine tooks järjekindlalt kaasa usalduse kaotuse ja seega vältimatu tagajärjena töölepingu ülesütlemise. Rikkumine võib olla vaid juhuslik või ebaoluline või vähe tähtis. Sellisel juhul oleks töösuhte lõpetamine vastuolus asjaoluga, et töölepingutingimustega ei ole kehtestatud kindlat suhet erinevat liiki rikkumiste ja võimalike distsiplinaarkaristuste vahel.

212    Järelikult ei ole usaldussuhte kaotamine mitte lojaalsuse puudumises seisneva distsiplinaarsüüteo koosseisutunnus, vaid selle puudumise raskendav asjaolu, kuna see on eriti kahjustav ja tõsine, eeskätt siis, kui ametnik või teenistuja on näidanud üles absoluutset austuse puudumist institutsiooni suhtes.

213    Käesoleval juhul ei olnud õppetoe arvete hüvitamist puudutavad asjaolud aga kaugeltki juhuslikud, vaid nagu hageja ise möönab, kestsid need mitu aastat.

214    Järelikult toimis EKP õigesti, kui ta kvalifitseeris käesolevas asjas raskendava asjaoluna selle, et hageja täielikult rikkus usaldust, mis EKP‑l tema vastu oli.

215    Teisena heidab hageja EKP‑le ette seda, et viimane mainis raskendava asjaoluna seda, et sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas ei mõjuta madal palgaaste ja väike tööstaaž kuidagi töötajate võimet viia omal algatusel läbi lihtsaid kontrolle. Hageja leiab veel kord, et see väidetav raskendav asjaolu ei erine nendest rikkumistest, mida talle iseenesest ette heidetakse. Hageja väidab lisaks, et tal ei olnud mingit põhjust käesolevas asjas selliseid kontrolle läbi viia.

216    See etteheide põhineb siiski töölepingu ülesütlemise otsuse valel tõlgendusel. Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei leidnud juhatus, et tema madal palgaaste ja lühike tööstaaž võisid olla raskendav asjaolu, vaid erinevalt distsiplinaarkomiteest keeldus juhatus seda pidamast kergendavaks asjaoluks. Igal juhul on töölepingutingimuste artikli 45 viiendas taandes tõesti sätestatud, et karistuse kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta palgaastet ja tööstaaži. Pank võis siiski asuda seisukohale, et madal palgaaste ja lühike tööstaaž ei ole käesoleval juhul kergendav asjaolu, kuna niisugune palgaaste ja tööstaaž ei õigusta seda, et teenistuja hoidub omal algatusel lihtsast kontrollist, milleks ei ole vaja erilist pädevust, ning kuna iga mõistlikult ettevaatlik isik oleks selle läbi viinud käesoleva juhtumi asjaolude esinemisel, mis oleksid pidanud andma aluse kahelda kulutatud summade hüvitamise õiguses.

217    Mis puudutab argumenti, et käesolevas asjas ei olnud mingit põhjust teostada mis tahes kontrolli, siis sellega vaieldakse vastu asjaoludele, mille põhjal EKP järeldas, et õpetaja C arved ei olnud tõesed ja tegelikud. Seega kattub see kuuenda väitega, mis tunnistati põhjendamatuks.

218    Kolmandana vaidleb hageja vastu sellele, et EKP võis raskendava asjaoluna tugineda sellele, et kaalul oli tema usaldusväärsus, kuigi see säilis tema suhtes läbi viidud kriminaalmenetluste positiivse tulemuse kaudu ja eelkõige sellise Landgericht Frankfurt am Maini (Frankfurdi esimese astme kohus) 18. oktoobri 2017. aasta kohtuotsuse avalikkuse ette toomisega, millega ta mõisteti füsioteraapiaarvetega seoses õigeks kelmuse ja dokumentide võltsimise süütegudes.

219    Lisaks asjaolule, et hageja ei täpsusta, kuidas Landgericht Frankfurt am Maini (Frankfurdi esimese astme kohus) kohtuotsuse avalikkuse ette toomine käis, võis EKP asuda seisukohale, et faktilised asjaolud võisid kahjustada tema mainet ja lisaks ka tema usaldusväärsust finantsinstitutsioonina. Töölepingutingimuste artikli 45 teise taande kohaselt võib EKP aga just raskendavate asjaoludena arvesse võtta ohtu, mida isiku käitumine on kujutanud institutsiooni usaldatavusele, mainele või huvidele, ilma et ta peaks tõendama, kas isikud väljastpoolt institutsiooni olid asjaomase isiku käitumisest teadlikud, ning kui jah, siis millises ulatuses (vt analoogia alusel 10. juuni 2016. aasta kohtuotsus HI vs. komisjon, F‑133/15, EU:F:2016:127, punkt 204 ja seal viidatud kohtupraktika).

220    Samuti võis EKP vastupidi hageja väidetule raskendava asjaoluna võtta arvesse seda, et ta tegutses institutsiooni finantshuvide vastu, mida ta oli siiski kohustatud kaitsma. Selles suhtes piisab, kui märkida, et hageja alusetult esitatud hüvitamistaotlused avaldasid tingimata mõju EKP rahalisele seisule, kelle kanda need kulud lõpuks jäid.

d)      Hageja kolmas etteheide

221    Hageja väidab, et juhatus eiras kergendavate asjaolude rolli, väites, et need, millele distsiplinaarkomitee tugines, ei vähenda mingil moel EKP usalduse kaotust tema suhtes.

222    Distsiplinaarkomitee pidas käesoleval juhul kergendavaks asjaoluks hageja madalat palgaastet ja lühikest tööstaaži, eelnevate distsiplinaarmenetluste puudumist ning asjaolu, et ei olnud kindel, et äriühing A oleks keeldunud B arvete hüvitamisest, kui templit „Kosmetikerin“ ei oleks neist arvetest esimesele panemata jäetud.

223    Juhatus võis siiski ilma, et ta oleks eiranud nende kergendavate asjaolude laadi, asuda seisukohale, et need asjaolud ei tasakaalusta mingil juhul EKP usalduse kaotust hageja suhtes.

224    Eelkõige tuleneb eespool punktist 216, et juhatus võis vastupidi distsiplinaarkomiteele keelduda pidamast hageja madalat palgaastet ja lühikest tööstaaži kergendavaks asjaoluks. Lisaks on töölepingutingimuste artikli 45 kaheksandas taandes tõesti sätestatud, et distsiplinaarkaristuse valikul tuleb arvesse võtta töötaja käitumist kogu tema karjääri jooksul. Kuid see säte ei sea usaldussuhte kaotamist tingimata sõltuvusse korduvusest. See usalduse kaotus võib tuleneda ainult ühekordsest asjaolust või käitumisest. EKP ülesandeid arvestades võis juhatus käesoleval juhul õiguspäraselt rõhutada, et iga töötaja peab rahalises mõttes näitama üles nõutud rangust.

e)      Hageja neljas etteheide

225    Hageja leiab, et arvesse tuleb võtta kergendavaid asjaolusid, millele ta distsiplinaarkomitees ja oma 30. aprilli 2018. aasta seisukohtades viitas ja mida EKP arvesse ei võtnud.

226    Hageja toob esiteks välja tema perekonna ja tema enda kannatused kogu menetluse vältel, mille jooksul ta töölt kõrvaldati. Ta viitab ka sellele, et tal on õigus taastada sisemine rahu ja oma au.

227    Siiski ei ole kergendavate asjaoludena töölepingutingimuste artiklis 45 nimetatud asjaolude hulgas loetletud distsiplinaarmenetluse kestust ning see ei ole asjakohane distsiplinaarkaristuse kindlaksmääramisel, mis peab selle artikli kohaselt olema proportsionaalne toime pandud eksimuse raskusega (vt analoogia alusel 10. juuni 2016. aasta kohtuotsus HI vs. komisjon, F‑133/15, EU:F:2016:127, punkt 200).

228    Lisaks ei põhista hageja oma etteheidet. Ta ei esita konkreetset asjaolu, mis täpsustaks tema perekonnale ja talle menetluse ja selle pikkuse tõttu põhjustatud kannatusi, eelkõige seda, kuidas need läksid kaugemale murest ja ebakindlusest, mida kriminaal- ja distsiplinaarmenetlused vältimatult põhjustavad, ning mida EKP oleks pidanud arvesse võtma kergendava asjaoluna.

229    Samuti ei esita hageja etteheidet, mis tuleneb tema väidetavast õigusest taastada sisemine rahu ja oma au. Eriti kehtib see käesoleva väite kontekstis, mis, olles esitatud teise võimalusena ja piirdudes karistuse proportsionaalsuse vaidlustamisega, eeldab, et distsiplinaarsüütegu on tuvastatud.

230    Teiseks esitab hageja argumendi, et tal on EKPs olnud väga head tulemused, ning ta väidab, et seda oleks tulnud kergendava asjaoluna arvesse võtta.

231    Eespool punktist 224 tuleneb siiski, et juhatus võis asuda seisukohale, et EKP kaotas hageja vastu usalduse vaatamata asjaolule, et etteheidetavad asjaolud kujutasid endast tema esimest rikkumist.

232    Ülejäänud osas piirdub hageja ilmselgelt 2008. ja 2010. aasta lõpus koostatud hindamisaruannete esitamisega ning 29. septembri 2011. aasta e‑kirjas sisalduva lühikese hinnanguga. Need dokumendid ei tõenda seda, kuidas ta üldiselt teenistuses käitus ajavahemikul 2011. aastast kuni tema töölt kõrvaldamiseni 21. oktoobril 2014, millest alates teda enam ei hinnatud.

233    Järelikult toimis EKP õigesti, kui ta ei võtnud kergendava asjaoluna arvesse hageja häid tulemusi (vt eespool punkt 196).

234    Kolmandaks heidab hageja EKP‑le ette, et viimane ei võtnud arvesse asjaolu, et tal ei olnud kavatsust rikkuda oma tööalaseid kohustusi, et ta ei tegutsenud isiklikes huvides ja et institutsioonile ei tekkinud mingit kahju.

235    Töölepingutingimuste artikli 45 kolmanda taande kohaselt on tahtluse aste asjaolu, mida EKP peab distsiplinaarkaristuse kindlaksmääramisel arvesse võtma.

236    Kolmandast ja seitsmendast väitest ning kuuendast väitest ning lisaks eespool punktist 216 koostoimes nähtub siiski, et EKP võis asuda seisukohale, et õppetoe arvete sõnastusest võis järeldada, et need ei olnud tõesed ja tegelikud, et käesoleva juhtumi objektiivsete asjaolude puhul, mis tekitasid kahtlusi nende arvete hüvitamise õiguses, oli nõutud lihtne kontroll, mida hageja oleks saanud teha, ning et samamoodi nagu iga mõistlikult ettevaatlik isik oleks ta pidanud administratsiooni sellest vähemalt teavitama ja tegema viimasega koostööd.

237    Neil asjaoludel võis juhatus õigustatult (vt eespool punkt 196) jätta kergendava asjaoluna arvestamata seda, et hagejal puudus tahtlus.

238    Sama kehtib ka hageja väite kohta, et ta ei tegutsenud isiklikes huvides, kuna vaidlusalune hüvitamine toimus tema kasuks.

239    Sama käib ka asjaolu kohta, et EKP‑le ei tekkinud mingit kahju, kuna hagejale ei saanud olla teadmata, et õppekulusid hüvitas EKP. Peale selle ja lisaks varalisele kahjule nähtub hageja käesoleva väite raames esitatud teise etteheite analüüsist, et EKP võis mõistlikult järeldada, et hageja käitumine võis mõjutada tema mainet ja seega tema usaldusväärsust finantsinstitutsioonina (vt eespool punkt 219), millega on EKP‑le samuti tekitatud mittevaraline kahju.

240    Neljandana esitab hageja argumendi, et EKP ei võtnud arvesse, et hagejale ei ole tehtud mingit hoiatust, samas kui vaidlusalused asjaolud seoses õppetoe arvetega leidsid nelja aastat jooksul aset EKP teadmisel.

241    See juhtumi osa puudutab aga 2010., 2012. ja 2014. aastal ning 2017. aasta jaanuaris esitatud hüvitamistaotlusi. Teise väite analüüsist ilmneb aga, et distsiplinaarkomitee avastas asjaolud alles 2017. aasta märtsis, kui ta analüüsis põhjalikult hageja toimikut, milleni ta jõudis juhtumi nende osade tõttu, mis puudutavad füsioteraapiaarveid ja apteegikviitungeid. Lisaks tegi EKP pärast mõningaid täiendavaid uurimisi hagejale 19. juunil 2017 ehk ainult kolm kuud pärast faktiliste asjaolude ilmsikstulekut teatavaks tulevase aruande nr 2 projekti. Neil asjaoludel ei saa pangale ette heita, et ta ei teinud hagejale õppetoe arvete suhtes hoiatust.

242    Hageja väidab samuti, et füsioteraapiaarveid ja ravimikviitungeid puudutavad faktilised asjaolud leidsid aset viie aasta jooksul ilma edasiste hoiatusteta.

243    Viimati nimetatud argument ei ole siiski asjakohane, kuna EKP võis asuda seisukohale, et juhtumi kõik kolm osa mõjutasid isegi eraldi võetuna pöördumatult usaldust, mis oli tema ja tema töötajate suhte aluseks (vt eespool punkt 99), ja seega juhtumi see osa, mis puudutab õppetoe arveid, mille puhul ei olnud tegemist mingi õigusrikkumisega, oli töölepingu ülesütlemise otsuse põhjendamiseks piisav.

f)      Järeldused kümnenda väite ja tühistamisnõuete kohta

244    Eeltoodust tuleneb, et hageja kümnendas väites esitatud etteheited ei ole põhjendatud ning järelikult ei tõenda see väide lepingu ülesütlemise otsuse ebaproportsionaalsust (vt eespool punkt 197).

245    Kümnes väide ei ole seega põhjendatud.

246    Arvestades, et teise väite osaline põhjendatus ei ole piisav, et õigustada töölepingu ülesütlemise otsuse ega järelikult ka menetluse uuesti alustamisest keeldumise tühistamist (vt eespool punkt 100), ning kuna ükski muu väide ei ole põhjendatud, tuleb tühistamisnõuded tervikuna rahuldamata jätta.

B.      Teine nõue, et Üldkohus kohustaks hagejat tööle ennistama

247    Oma teises nõudes palub hageja Üldkohtul kohustada teda tööle ennistama.

248    Need nõuded tuleb siiski jätta rahuldamata, kuna need on esitatud kohtule, kes ei ole pädev neid läbi vaatama, kuna Üldkohtu pädevuses ei ole teha administratsioonile ettekirjutusi (vt selle kohta 22. septembri 2016. aasta kohtumäärus Gaki vs. komisjon, C‑130/16 P, ei avaldata, EU:C:2016:731, punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks, kuna tühistamisnõuded jäeti rahuldamata, tuleb järelikult ka käesolev nõue jätta rahuldamata (vt selle kohta 25. mai 2011. aasta kohtumäärus Meierhofer vs. komisjon, F‑74/07 RENV, EU:F:2011:63, punkt 69).

C.      Kolmas nõue hüvitada kahju, mis hagejale on tekitatud

249    Hageja palub Üldkohtul mõista EKP‑lt välja hüvitis hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest, mille suuruseks hindab ta ex æquo et bono 20 000 eurot.

250    Kõigepealt tuleb tähele panna, et liidu institutsiooni, organi või asutuse vastutuse tekkimiseks peavad olema täidetud teatud tingimused, milleks on talle ette heidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tekkimine ning põhjusliku seose olemasolu etteheidetava tegevuse ja väidetava kahju vahel, kusjuures tegemist on kumulatiivsete tingimustega (vt 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus DQ jt vs. Euroopa Parlament, T‑730/18, EU:T:2019:725, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

251    Mis puudutab tegevuse õigusvastasust, siis tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kahju hüvitamise nõuded, mis on esitatud koos õiguslikult ilmselgelt põhjendamatute tühistamisnõuetega, ise põhjendamatud, kui need on tühistamisnõuetega otseselt seotud (30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Martínez Valls vs. parlament, T‑214/02, EU:T:2003:254, punkt 43, ja 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Paulini vs. EKP, T‑764/16, ei avaldata, EU:T:2018:101, punkt 86).

252    Seega, kuna tühistamisnõuded jäeti rahuldamata ilmselgelt õigusliku põhjendamatuse tõttu (vt eespool punkt 246), tuleb samuti jätta rahuldamata kahju hüvitamise nõuded osas, milles need tuginevad töölepingu lõpetamise otsuse väidetavalt „jämedale“ sõnastusele, asjaolule, et see põhineb usaldussuhte kahjustamisel, mis on väidetavalt pöördumatu, ilma et EKP oleks selgitanud, kuidas seda usaldust pöördumatult kahjustati, ning vaidlustatud otsuste tõttu hageja maine kahjustamisel.

253    Hageja tuletab oma kahju siiski ka ebakindlusest, mis tal oli, kuna menetlus kestis ebamõistlikult kaua.

254    Kuigi mõistliku aja ületamine ei saa põhimõtteliselt õigustada haldusmenetluse tulemusel võetud otsuse tühistamist (vt eespool punkt 178), võib seda rikkumist kahju hüvitamise nõuete menetlemisel arvesse võtta (vt selle kohta 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus AV vs. komisjon, T‑303/18 RENV, ei avaldata, EU:T:2019:239, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

255    Sellega seoses tuleb meenutada, et distsiplinaarmenetlus paneb iga ametniku või teenistuja ebakindlasse olukorda seoses oma kutsealase tulevikuga, põhjustades talle paratamatult teatavat stressi ja ärevust, ning kui see ebakindlus kestab ülemäära pikalt, muutub stress ja ärevus intensiivsemaks, kui on põhjendatud (13. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus A ja G vs. komisjon, F‑124/05 ja F‑96/06, EU:F:2010:2, punkt 147), ning võib põhimõtteliselt kujutada endast mittevaralist kahju.

256    Käesoleval juhul tuleb siiski põhjusliku seose osas meenutada, et kohtupraktika on välja kujunenud nii, et hageja peab esitama tõendi otsese ja kindla põhjusliku seose kohta institutsiooni eksimuse ja väidetava kahju vahel (28. septembri 1999. aasta kohtuotsus Hautem vs. EIP, T‑140/97, EU:T:1999:176, punkt 85, ja 5. juuli 2011. aasta kohtuotsus V vs. parlament, F‑46/09, EU:F:2011:101, punkt 158). Seega peab etteheidetav käitumine olema kahju tekkimise määrav põhjus (31. märtsi 2011. aasta kohtumäärus Mauerhofer vs. komisjon, C‑433/10 P, ei avaldata, EU:C:2011:204, punkt 127, ja 8. novembri 2018. aasta kohtuotsus Cocchi ja Falcione vs. komisjon, T‑724/16 P, ei avaldata, EU:T:2018:759, punkt 96).

257    Oma kahju hüvitamise nõuete toetuseks esitab hageja 30. oktoobri 2017. aasta arstitõendi, milles on ühe lausega kirjas, et hageja järkjärguline unetuse teke, kaalulangus ja peavalu on omistatav „EKP loodud tööolukorrale“.

258    Selle tõendi tõendusjõu hindamiseks tuleb arvesse võtta kõiki juhtumi asjaolusid.

259    Sellega seoses tuleb eelkõige märkida, et kuigi hagejat ähvardas distsiplinaarkaristuse oht alates tema töölt kõrvaldamisest 21. oktoobril 2014 kuni lepingu ülesütlemise otsuse tegemiseni 7. mail 2019, toimus tema suhtes samal ajal mitu kriminaalmenetlust. Hageja suhtes viidi seega seoses füsioteraapiaarvetega läbi eeluurimine kelmuse ja dokumentide võltsimise kohta Saksa karistusseadustiku § 263 lõike 1 ja § 267 tähenduses (vt eespool punkt 7). Nende kahe kuriteo eest karistatakse maksimaalselt viieaastase vangistusega. Samuti otsiti tema elukoht 16. oktoobril 2014 läbi. Seejärel laiendati eeluurimist juhtumi sellele osale, mis käsitles ravimikviitungeid. 12. septembril 2016 esitas hageja suhtes süüdistusakti prokuratuur, kes küll lõpetas menetluse ravimikviitungeid puudutavas osas, kuid süüdistas teda ametlikult kelmuses ja dokumentide võltsimises selle juhtumi osaga seoses, mis puudutab füsioteraapiaarveid, ning saatis selle asja kriminaalkohtusse (vt eespool punkt 7). Landgericht Frankfurt am Maini (Frankfurdi esimese astme kohus) 18. oktoobri 2017. aasta otsusega mõisteti hageja nende asjaolude suhtes õigeks (vt eespool punkt 14). Samal ajal süüdistati hagejat siiski kelmuses seoses õppetoe arvetega. Teda teavitati teda puudutavate kriminaalmenetluste lõpetamisest alles prokuratuuri 30. aprilli 2019. aasta kirjaga (vt eespool punkt 23), andes talle teada, et viimati nimetatud osas menetlus lõpetati.

260    Sellest järeldub, et hageja suhtes olid algatatud kriminaalmenetlused, sealhulgas otsiti läbi tema elukoht, ning kogu selle, tema arvates ebamõistliku aja jooksul, mil vaidlusalune menetlus kestis, oli ta ärevuses, et ta võidakse kriminaalkorras süüdi mõista.

261    Lisaks on oluline märkida, et hageja väitis eriti jõuliselt kogu distsiplinaarmenetluse vältel ja käesolevas hagis, et EKP oleks pidanud menetluse peatama ja seda mitte lõpetama enne, kui ta sai teada kriminaalmenetluse tulemusest. Hageja leidis seega tingimata, et need kriminaalmenetlused on tema puhul ülimalt olulised.

262    EKPd ei saa aga pidada vastutavaks riigisiseste kriminaalmenetluste kestuse eest.

263    Samuti ei ole selles kontekstis ainus 30. oktoobri 2017. aasta arstitõend, mille hageja esitas ja mis ei ole üksikasjalik, mis ei sisalda mingit haiguslugu ega isegi viidet kriminaalmenetlusele, piisav tõend selle kohta, et selles mainitud unetuse, kaalulanguse ja peavalu määrav põhjus on distsiplinaarmenetluse kestusega seotud ebakindlus.

264    Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et hageja, kellel lasub tõendamiskoormis (vt eespool punkt 256), ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud põhjuslikku seost EKP väidetavalt süülise tegevuse ja hageja väidetava kahju vahel. Ent nagu on märgitud eespool punktis 256, on see seos üks kumulatiivne tingimus, mis peab olema täidetud, et tekiks institutsiooni vastutus.

265    Järelikult tuleb hageja kahju hüvitamise nõuded jätta rahuldamata.

266    Järelikult tuleb jätta hagi tervikuna rahuldamata.

D.      EKP taotlus, et Üldkohus kuulaks ära hageja, tema abikaasa ja lapsed ning võimaluse korral B

267    EKP palub vajaduse korral kutsuda tunnistajana kohale hageja, tema abikaasa ja lapsed ning võimalik, et eeldatav füsioterapeut B, et kuulata nad ära füsioteraapiaarvete kohta või vähemalt kuulata selles küsimuses ära hageja kui kohtuvaidluse pool.

268    Kuna leiti, et nende arvetega seotud asjaolud on aegunud (vt eespool punkt 89), siis ei kuulu see nõue rahuldamisele.

IV.    Kohtukulud

269    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 135 lõikes 1 on ette nähtud, et kui õiglus seda nõuab, võib Üldkohus otsustada, et kaotanud pool kannab lisaks enda kohtukuludele vaid osa vastaspoole kohtukuludest või ei mõista temalt üldse kohtukulusid välja. Lisaks võib Üldkohus vastavalt kodukorra artikli 135 lõikele 2 mõista kohtukulud tervikuna või osaliselt välja ka võitnud poolelt, kui see on põhjendatud võitnud poole käitumise tõttu, sealhulgas käitumise tõttu enne kohtumenetlust.

270    Ent käesolevas asjas nähtub eespool punktidest 82 ja 89, et EKP viis distsiplinaarmenetluse lõpule ja leidis hageja olevat süüdi selles, et ta ei täitnud oma kohustusi juhtumi nende osade puhul, mis puudutasid füsioteraapiaarveid ja apteegikviitungeid nende aegumisest hoolimata.

271    Neil asjaoludel on eespool punktis 269 viidatud sätteid õigesti kohaldatud, jättes hageja kanda tema enda kohtukulud ja mõistes temalt välja kolm neljandikku EKP kohtukuludest ning jättes EKP kanda ülejäänud ühe neljandiku tema enda kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta DI kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja kolm neljandikku Euroopa Keskpanga (EKP) kohtukuludest, kelle kanda jäetakse tema ülejäänud kohtukulud.

Gervasoni

Madise

Nihoul

Frendo

 

      Martín y Pérez de Nanclares

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. juunil 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


Sisukord



*      Kohtumenetluse keel: inglise.