Language of document :

11. märtsil 2021 esitatud hagi – Ungari versus Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu

(kohtuasi C-156/21)

Kohtumenetluse keel: ungari

Pooled

Hageja: Ungari (esindajad: M. Z. Fehér ja M. M. Tátrai)

Kostjad: Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu

Hageja nõuded

Hageja palub Euroopa Kohtul:

tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2020. aasta määrus (EL, Euratom) 2020/2092, mis käsitleb üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve kaitsmiseks1 ;

või teise võimalusena

tühistada määruse nr 2020/2092 järgmised sätted:

artikli 4 lõige 1,

artikli 4 lõike 2, punkt h,

artikli 5 lõige 2,

artikli 5 lõike 3 kolmas lause,

artikli 5 lõike 3 viimane lause,

artikli 6 lõiked 3 ja 8

ning

mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt ja Euroopa Liidu Nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Esimene väide – määruse vale õiguslik alus ja õigusliku aluse puudumine

Vaidlustatud määruse õigusliku alusena märgitud ELTL artikli 322 lõike 1 punkt a volitab liidu seadusandjat võtma vastu liidu eelarve täitmist käsitlevad finantseeskirjad, kuid määrus ei sisalda selliseid eeskirju. Järelikult ei ole määruse õiguslik alus sobiv ning määrusel puudub sobiv õiguslik alus.

Teine väide – ELL artikli 7 ning sellega seoses ELL artikli 4 lõike 1, ELL artikli 5 lõike 2, ELL artikli 13 lõike 2 ja ELTL artikli 269 rikkumine

Vaidlustatud määruses kehtestatud menetlus täpsustab ELL artikli 7 kohast menetlust sellise erilise juhtumi puhul, milleks ELL artikkel 7 võimalust ei anna. Vaidlustatud määrus rikub ja eirab seetõttu, et on kehtestatud paralleelne menetlus, juba iseenesest ELL artiklit 7; samuti rikub määrusega kehtestatud menetlus ELL artikli 4 lõikes 1 määratletud pädevuste jaotust, ELL artikli 5 lõikes 2 määratletud pädevuse üleandmist ja ELL artikli 13 lõikes 2 määratletud institutsioonilise tasakaalu põhimõtet, samuti Euroopa Kohtule antud pädevusest tulenevalt ELTL artiklit 269.

Kolmas väide – liidu õiguse üldpõhimõttena tunnustatud õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtte rikkumine

Esiteks ei ole vaidlustatud määruses kasutatud peamisi mõisteid määratletud ja teiseks ei olegi neid võimalik ühtselt määratleda, mistõttu need ei sobi selleks, et olla aluseks määrusel põhinevatele vastuvõetavatele sedastustele ja meetmetele või sellele, et liikmesriigid saaksid määruse alusel vajaliku selgusega kindlaks teha, millised on nende õiguskorra ja haldusasutuste töö suhtes kehtivad ootused. Lisaks sellele puudub määruse mitme konkreetse sätte puhul nii eraldivõetuna kui ka koostoimes õiguskindlus seoses määruse rakendamisega, mis on nii ulatuslik, et see rikub liidu õiguse üldpõhimõttena tunnustatud õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtet.

Neljas väide – määruse artikli 4 lõike 1 rikkumine

Vaidlustatud määruse artikli 4 lõige 1 võimaldab võtta meetmeid ka sel juhul, kui liidu eelarve või liidu finantshuvid on ohus; määruse alusel võetavate meetmete kohaldamist võib lugeda ebaproportsionaalseks, kuna puudub konkreetne puutumus või konkreetne mõju, ning lisaks sellele rikub määrus õiguskindluse põhimõtet.

Viies väide – määruse artikli 4 lõike 2 punkti h tühistamine

Vaidlustatud määruse artikli 4 lõike 2 punkt h võimaldab tuvastada õigusriigi põhimõtete rikkumist ning võtta meetmeid ka sel juhul, kui tegemist on muu olukorraga või ametiasutuste tegevusega seoses liidu eelarve usaldusväärse finantsjuhtimise või liidu finantshuvide kaitsmisega; see rikub õiguskindluse põhimõtet, kuna karistatavaid käitumisi ja olukordi ei ole täpselt kindlaks määratud.

Kuues väide – määruse artikli 5 lõike 2 tühistamine

Vaidlustatud määruse artikli 5 lõike 2 kohaselt, kui liikmesriigi suhtes võetakse meetmeid ehk võetakse temalt ära liidu eelarvest pärit vahendeid, siis ei vabasta see antud liikmesriigi valitsust kohustusest jätkata programmide lõplike vahendite saajate varem kokkulepitud rahastamist. See on esiteks vastuolus määruse õigusliku alusega, kuna selles nähakse ette liikmesriikide eelarvekohustused, ning rikub teiseks eelarvepuudujääki käsitlevaid liidu õigusnorme ja liikmesriikide võrdsuse põhimõtet.

Seitsmes väide – määruse artikli 5 lõike 3 kolmanda lause tühistamine

Vaidlustatud määruse artikli 5 lõike 3 kolmanda lause kohaselt tuleb võetavate meetmete puhul arvesse võtta õigusriigi põhimõtete rikkumiste laadi, kestust, raskusastet ja ulatust, mistõttu tekib aga küsimus, kas tuvastatud õigusriigi põhimõtete rikkumise ja liidu eelarvele või liidu finantshuvidele tekitatud konkreetse mõju vahel on seos, ning see ei ole seega kooskõlas määruse õigusliku aluse ja ELL artikliga 7; lisaks sellele rikub õiguskindluse põhimõtet ka see, et meetmeid ei ole piisavalt täpselt kindlaks määratud.

Kaheksas väide – määruse artikli 5 lõike 3 viimase lause tühistamine

Vaidlustatud määruse artikli 5 lõike 3 viimase lause kohaselt peavad meetmed olema võimalikult suures ulatuses suunatud rikkumistest mõjutatud liidu tegevusele, mis ei taga, et esineb otsene seos konkreetselt tuvastatud õigusriigi põhimõtte rikkumise ja võetavate meetmete vahel, mis tähendab seega, et tegemist on proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisega; proportsionaalsuse põhimõtet on samuti rikutud seetõttu, et konkreetselt tuvastatud õigusriigi põhimõtte rikkumise ja võetavate meetmete vahelist seost ei ole nõuetekohaselt kindlaks määratud.

Üheksas väide – määruse artikli 6 lõike 3 ja lõike 8 tühistamine

Komisjon võtab vaidlustatud määruse artikli 6 lõigetele 3 ja 8 vastava hindamise käigus arvesse temale kättesaadavatest allikatest saadud asjakohast teavet, sealhulgas liidu institutsioonide, muude asjakohaste rahvusvaheliste organisatsioonide ja tunnustatud institutsioonide otsuseid, järeldusi ja soovitusi; komisjon võtab ka võetavate meetmete proportsionaalsuse hindamisel arvesse sama teavet ja samu suuniseid, mis ei tähenda kasutatud teabe seisukohast piisavalt täpset kindlaksmääramist. Komisjoni kasutatud viidete ja allikate mittenõuetekohane kindlaksmääramine rikub õiguskindluse põhimõtet.

____________

1 ELT 2020, L 433I, lk 1.