ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (viies koda laiendatud koosseisus)
27. november 2003(*)
Riigiabi – Käibekapitalilaenud – Vastuvõetavus – Hagi esitamise tähtaeg – Kinnitav õigusakt – Tühistamishagi – Olemasolev abi või uus abi – Põhimõte tempus regit actum – Ekspordiabi – Tegevusabi – Mõistlik tähtaeg
Kohtuasjas T‑190/00,
Regione Siciliana, esindaja: avvocato dello Stato F. Quadri, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Di Bucci ja D. Triantafyllou, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 22. detsembri 1999. aasta otsus 2000/319/EÜ riigiabi kohta, mida Itaalia andis EÜ asutamislepingu I lisas loetletud toodete tootmiseks, töötlemiseks ja turustamiseks (Sitsiilia maakonna 27. septembri 1995. aasta seadus nr 68) (EÜT 2000, L 110, lk 17), milles komisjon leidis, et Sitsiilia maakonna 27. septembri 1995. aasta seaduse nr 68 artikli 6 alusel põllumajandus- või kalandussektori ettevõtjatele antud riigiabi on ühisturuga kokkusobimatu ja et Itaalia on kohustatud seda abi mitte rakendama ning selle abi tühistama,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja esimees R. García-Valdecasas, kohtunikud P. Lindh, J. D. Cooke, A. W. H. Meij ja H. Legal,
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades kirjalikus menetluses ja 15. mai 2003. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Kohaldades EÜ asutamislepingu artikli 93 lõiget 1 (nüüd EÜ artikli 88 lõige 1), mis sätestab, et seoses liikmesriikides olemasolevate abisüsteemidega paneb komisjon neile riikidele ette sobivaid meetmeid, mis on vajalikud ühisturu järkjärguliseks arenguks või toimimiseks, määratles komisjon 16. veebruaril 1996 avaldatud teatises riigiabi kohta: subsideeritud lühiajalised laenud põllumajanduses (EÜT C 44, lk 2; edaspidi „käibekapitalilaenude teatis”) need kriteeriumid, mille alusel käibekapitalilaenud sobivad kokku asutamislepingu riigiabi puudutavate sätetega.
2 Komisjon teavitas 4. juulil 1997 liikmesriike oma otsusest peatada käibekapitalilaenude teatise kohaldamine, kuna olid tekkinud teatavad tõlgendamisprobleemid. 19. detsembri 1997. aasta kirjaga teavitas komisjon liikmesriike, et kohaldamise peatumine lõpeb 30. juunil 1998, millest alates kohaldab ta teatist käibekapitalilaenude kohta vastavalt selles kirjas toodud tõlgendusele.
3 Enne käibekapitalilaenude teatise kohaldamist komisjoni viljeletud praktika on esitatud komisjoni dokumendis pealkirjaga „Konkurentsipoliitika põllumajanduses” (Roheline Euroopa. Uudiseid ühenduse põllumajanduspoliitika kohta, nr 22, Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitus, Luxembourg, 1987, lk 12):
„Üldiselt on komisjon jätnud endale riigiabi puhul käibekapitalilaenude valdkonnas õiguse võtta seisukoht hilisemas etapis. Siiski on soodusintressiga käibekapitalilaenude kujul antav riigiabi ühisturuga kokkusobimatu, kui neid laene antakse:
– kauemaks kui üheks turustusaastaks (12 kuud) või
– ühe toote ja ühe tehingu jaoks (näiteks veini varumine, veiste ostmine jne).
Selle seisukoha põhjuseks on asjaolu, et põllumajandusliku tootmise tsüklilisusega kaasneb spetsiifiline rahastamisvajadus.”
4 Selles osas täpsustab Seitsmeteistkümnes konkurentsipoliitika aruanne (Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitus, Luxembourg, 1988, punkt 259), et eespool viidatud tekst kirjeldab komisjoni järgitavaid üldiseid juhiseid konkurentsieeskirjade kohaldamisel põllumajanduses.
5 Seda praktikat on mainitud ka käibekapitalilaenude teatises, milles viidatakse – enne tulevikus kohaldatavate uute eeskirjade esitamist – sellele, et komisjoni aastatepikkune poliitika on olnud mitte keelata riigiabi, mida antakse põllumajandussektoris soodustingimustel lühiajaliste laenude kujul, ning et „[a]insad tingimused, mis komisjon on kehtestanud nimetatud abile, on järgmised: laenu kestus on kuni üks aasta ning kumulatiivselt ei ole laen piiratud ühe toote ja ühe tehinguga”, rõhutades seejuures, et „lisaks sellele, et abi intensiivsus ei ole piiratud, ei ole ka üksikul abisaajal keelatud igal aastal pikendada soodusintressiga laenu” (käibekapitalilaenude teatise viies lõik).
6 Mis puudutab „uueks” peetavat abi, siis sätestab asutamislepingu artikli 93 lõige 3 (nüüd EÜ artikli 88 lõige 3):
„Komisjoni informeeritakse kõikidest plaanidest abi määramise või muutmise kohta piisavalt aegsasti, et ta võiks avaldada oma arvamuse. Kui komisjon arvab, et mingi selline plaan ei sobi ühisturuga kokku artikli 92 järgi [nüüd EÜ artikkel 87], algatab ta viivitamata lõikes 2 ettenähtud menetluse. Asjassepuutuv liikmesriik ei tohi rakendada kavatsetud meetmeid enne, kui nimetatud menetluse järgi on tehtud lõplik otsus.”
7 Artikli 93 sisu on täpsustatud nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruses (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), mis jõustus 16. aprillil 1999.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
A – 23. mai 1991. aasta maakonnaseaduse nr 32 artikli 48 alusel rakendatud abikava ning selle kontrollimine komisjoni poolt
8 Itaalia valitsus informeeris 10. juuni 1991. aasta kirjaga komisjoni asutamislepingu artikli 93 lõike 3 alusel (nüüd EÜ artikli 88 lõige 3) abikavast, mida rakendati Sitsiilia maakonnas 23. mai 1991. aasta maakonnaseaduse nr 32 sekkumiste kohta põllumajandussektoris (edaspidi „maakonnaseadus nr 32/91”) alusel.
9 Maakonnaseaduse nr 32/91 artikkel 48 kehtestas ajavahemikuks 1991–1993 intressitoetuse alla aastase kestusega laenude puhul, mille krediidiasutused olid andnud Sitsiilias asuvatele ja tegutsevatele ettevõtjatele, kelle käibest vähemalt 70% moodustus tsitrusviljade, puuviljade ja aedviljade müügist väljaspool maakonda. Selle sätted kõlasid:
„1. Põllu- ja metsamajanduse eest maakonnas vastutaval isikul on lubatud anda aastatel 1991–1993 toetust intresside puhul, mida ettevõtjad, kes asuvad ja tegutsevad Sitsiilias ning kelle käibest vähemalt 70% saadi tsitrusviljade, puuviljade ja aedviljade müügist väljaspool maakonda, võlgnevad alla aastase kestusega käibekapitalilaenu eest krediidiasutustele.
2. Ettevõtjate tasuda jääv intressimäär vastab 25. märtsi 1986. aasta maakonnaseaduse nr 13 artikli 4 lõike 2 punktis 1 sätestatud intressimäärale.
3. Erandina 1990–1991 turustusaastast antakse soodustingimustel laen tingimusel, et vähemalt 51% müüdud toodetest on ostetud põllumajandusühistutelt ja nende liikmetelt ning tunnustatud põllumajandustootjate liitudelt tootmisharudevaheliste kokkulepete alusel.
4. Soodustingimustel laenu summa – proportsionaalselt ülempiiriga, mis määratakse kindlaks igal aastal vastavalt 25. märtsi 1986. aasta maakonnaseaduse artikli 18 neljandale lõigule – ei või mingil juhul ületada 50% viimase kolme aasta keskmisest käibest, nagu tuleneb käibemaksudeklaratsioonidest.
5. Abi saavad ettevõtjad kohustuvad säilitama töökohad ning järgima kollektiivlepinguid. Juhul kui tuvastatakse, et neid kohustusi ei ole täidetud, tühistab põllumajanduse ja metsanduse alal pädev maakonna esindaja kõnealuse abi ja nõuab tagasi makstud summad koos seadusest tulenevate intressidega.
6. Käesoleva artikli rakendamiseks perioodil 1991–1993 eraldatakse 30 000 miljonit liiri, millest 10 000 miljonit liiri on ette nähtud 1991. aasta rahandusaasta jaoks.
7. Käesoleva artikli alusel lubatavad kulud peavad olema suunatud vähemalt 70% ulatuses tsitrusviljade sektorisse.”
10 14. detsembri 1992. aasta kirjaga teavitas komisjon Itaalia valitsust seoses maakonnaseaduse nr 32/91 artikliga 48, et „mis puudutab soodustingimustel käibekapitalilaenu abi, siis komisjon ei ole selle andmise vastu, kuid ta jätab endale õiguse muuta oma seisukohta hiljem kooskõlas asutamislepingu artikli 93 lõikega 1”.
B – Maakonnaseaduse nr 32/91 artikli 48, 7. novembri 1995. aasta maakonnaseaduse nr 81 artikli 7 ja 18. mai 1996. aasta maakonnaseaduse nr 33 artikli 20 alusel rakendatud abikava refinantseerimine ning abikava kontrollimine komisjoni poolt
11 6. detsembri 1995. aasta kirjaga informeeris Itaalia valitsus komisjoni asutamislepingu artikli 93 lõike 3 alusel (nüüd EÜ artikli 88 lõige 3) abikavast, mida rakendati Sitsiilia maakonnas 7. novembri 1995. aasta maakonnaseaduse nr 81 sekkumiste kohta põllumajandussektoris (edaspidi „maakonnaseaduse nr 81/95”) alusel. Artikkel 7 kinnitas 1995. aasta rahandusaastaks selle abikava refinantseerimise, mis viidi ellu maakonnaseaduse nr 32/91 artikli 48 alusel põllumajandusaastal 1992/1993:
„23. mai 1991. aasta maakonnaseaduse nr 32 artiklis 48 nimetatud otstarbeks eraldatakse 1995. aasta rahandusaastaks [põllumajandus]aasta 1992–1993 jaoks 2000 miljonit liiri”.
12 2. mai 1996. aasta kirjaga edastas Itaalia valitsus komisjonile 18. mai 1996. aasta maakonnaseaduse nr 33 (edaspidi „maakonnaseadus nr 33/96”) artikli 20 teksti, mis viitab maakonnaseaduse nr 81/95 artiklile 7 ning kinnitab 1996. aasta rahandusaastaks selle abikava refinantseerimise, mis viidi ellu maakonnaseaduse nr 32/91 artikli 48 alusel põllumajandusaastal 1992/1993:
„23. mai 1991. aasta maakonnaseaduse nr 32 artiklis 48 nimetatud otstarbeks eraldatakse lisaks 7. novembri 1995. aasta maakonnaseaduse nr 81 artiklis 7 nimetatud summale 1996. aasta rahandusaastaks [põllumajandus]aasta 1992–1993 jaoks 2000 miljonit liiri”.
13 23. jaanuari 1997. aasta kirjaga informeeris komisjon Itaalia valitsust, et tal ei ole vastuväiteid eespool viidatud sätetele, mis puudutasid maakonnaseaduse nr 32/91 artikli 48 refinantseerimist põllumajandusaastal 1992/1993. Täpsemalt on selles kirjas märgitud:
„Komisjon on otsustanud mitte esitada vastuväiteid maakonnaseaduse nr 81/95 artiklis 7 ja maakonnaseaduse nr 33/96 artiklis 20 sätestatud abi suhtes. Selle otsusega võttis komisjon teadmiseks asjaolu, et selleks meetmeks ette nähtud summad olid need, mis puudutasid põllumajandusaastat 1992/93 ning et tegemist on hilinenud maksetega olemasoleva abimeetme puhul (abi nr 377/91).
Järelikult kehtib komisjoni poolt maakonnaseaduse nr 32/91 artiklile 48 antud hinnang ka maakonnaseaduse nr 81/95 artiklis 7 ja maakonnaseaduse nr 33/95 artiklis 20 sätestatud finantseerimisele.”
C – 27. septembri 1995. aasta maakonnaseaduse nr 68 artikli 6 alusel rakendatud abikava ning selle kontrollimine komisjoni poolt
14 8. augusti 1995. aasta kirjaga informeeris Itaalia valitsus komisjoni asutamislepingu artikli 93 lõike 3 alusel (nüüd EÜ artikli 88 lõige 3) abikavast, mida Sitsiilia maakond kavatses rakendada maakonnaseaduse eelnõu alusel, mis seejärel 27. septembril 1995 võeti vastu maakonnaseadusena nr 68 (edaspidi „maakonnaseaduse nr 68/95”).
15 Maakonnaseaduse nr 68/95 artikkel 6 kehtestas põllumajandus- või metsandussektori ettevõtjate jaoks abikava, sätestades peamiselt järgmist:
„1. Koostöö, kaubanduse, käsitöö ja kalanduse alal pädeval maakonna esindajal on lubatud anda aastatel 1995–1997 põllumajandusaastateks 1993–1994, 1994–1995 ja 1995–1996 toetust intresside puhul, mida ettevõtjad, kes asuvad ja tegutsevad Sitsiilias ning kelle käibest vähemalt 70% saadi tsitrusviljade, puuviljade ja aedviljade müügist väljaspool maakonda, võlgnevad alla aastase kestusega käibekapitalilaenu eest krediidiasutustele.
2. Ettevõtjate tasuda jääv intressimäär vastab 25. märtsi 1986. aasta maakonnaseaduse nr 13 artikli 4 lõike 2 punktis 1 sätestatud intressimäärale.
3. Soodustingimustel laenu summa – proportsionaalselt ülempiiriga, mis määratakse ühtselt kindlaks vastavalt 25. märtsi 1986. aasta maakonnaseaduse artikli 18 lõike 1 punktidele 1 ja 2 – ei või mingil juhul ületada 50% viimase kolme aasta keskmisest käibest, nagu see tuleneb käibemaksudeklaratsioonidest.
4. Abi saavad ettevõtjad kohustuvad säilitama töökohad. Juhul kui tuvastatakse selle kohustuse rikkumine, tühistab koostöö, kaubanduse, käsitöö ja kalanduse alal pädev maakonna esindaja antud soodustuse ja nõuab tagasi makstud summad koos seadusest tulenevate intressidega.
5. Käesoleva artikli alusel lubatavad summad peavad olema suunatud vähemalt 70% ulatuses tsitrusviljade sektorisse.
6. Käesoleva artikli rakendamiseks perioodil 1995–1997 eraldatakse 15 000 miljonit liiri, millest 2000 miljonit liiri on ette nähtud 1995. aasta rahandusaasta jaoks, 7000 miljonit liiri 1996. aasta rahandusaasta jaoks ning 6000 miljonit liiri 1997. aasta rahandusaasta jaoks.
7. 1995. aasta rahandusaastasse jääv summa 2000 miljonit liiri kaetakse maakonna sama rahandusaasta eelarve peatükki 21257 kuuluvatest vahenditest. 1996. ja 1997. aasta rahandusaastate ülejäänud summa 13 000 miljonit liiri on kavandatud maakonna mitme aasta eelarvesse – artikkel 2001.”
16 13. veebruari 1998. aasta kirjaga informeeris komisjon Itaaliat oma otsusest algatada asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 (nüüd EÜ artikli 88 lõige 2) sätestatud menetlus maakonnaseaduses nr 68/95 kavandatud abi kohaldamise tõttu põllumajandus-, kalandus- ja vesiviljelussektoris. See otsus avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas 21. märtsil 1998 (EÜT C 86, lk 3) ning komisjon palus selles huvitatud isikutel esitada märkused kõnealuse abi kohta.
17 Selleks et põhjendada eespool viidatud menetluse algatamist, märkis komisjon – artiklit 6 puudutavas osas –, et tal on kahtlused selles osas, kas kõnealust abi saab lugeda tõeliseks käibekapitalilaenuks („põllumajanduslaenu” tähenduses), kuna see krediit vastab pigem ekspordiabi mõistele, sest see oli ette nähtud ekspordile orienteeritud ettevõtjatele ning arvutatud ettevõtja käibe (50%) suuruse alusel, mis valdavalt tulenes ekspordisissetulekutest (vt EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamise otsuse põhjendus 2.7).
18 30. juuni 1998. aasta kirjaga esitasid Itaalia ametivõimud komisjonile oma märkused. Ükski teine huvitatud isik märkusi ei esitanud. Komisjoni teenistused palusid 10. novembri 1998. aasta faksiga täiendavat teavet maakonnaseaduse nr 68/95 artikli 6 kohta. 19. novembri 1998. aasta kirjaga esitasid Itaalia ametivõimud komisjoni teenistustele artikli 6 kohta täiendavad märkused.
19 22. detsembril 1999 võttis komisjon vastu otsuse 2000/319/EÜ, milles ta muu hulgas leidis, et maakonnaseaduse nr 68/95 artikli 6 alusel põllumajandus- või kalandussektori ettevõtjatele antud riigiabi on ühisturuga kokkusobimatu ja et Itaalia on kohustatud seda abi mitte rakendama ning selle abi tühistama (edaspidi „vaidlustatud otsus”). See otsus avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas 6. mail 2000 (EÜT L 110, lk 17).
Menetlus ja poolte nõuded
20 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 20. juulil 2000 esitatud hagiavaldusega esitas hageja käesoleva hagi.
21 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus, milles komisjon leidis, et maakonnaseaduse nr 68/95 artikli 6 alusel põllumajandus- või kalandussektori ettevõtjatele antud riigiabi on ühisturuga kokkusobimatu ja et Itaalia on kohustatud seda abi mitte rakendama ning selle abi tühistama;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
22 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse või põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
23 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus (viies koda laiendatud koosseisus) alustada suulist menetlust.
24 Pooled olid nõuetekohaselt kutsutud 15. mai 2003. aasta kohtuistungile, kuhu hageja ei ilmunud. Kohtuistungil kuulati ära komisjoni kohtukõne ja tema vastused Esimese Astme Kohtu suulistele küsimustele.
Vastuvõetavus
Poolte argumendid
25 Meenutades, et EÜ artikli 230 viienda lõigu kohaselt tuleb ühenduse institutsioonide vastuvõetud õigusakti tühistamise hagi esitada kahe kuu jooksul vastavalt kas akti avaldamisest, selle teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai, juhib komisjon Esimese Astme Kohtu tähelepanu – esitamata siiski ametlikku vastuvõetamatuse vastuväidet – asjaolule, et käesolevas asjas esitati hagi kahe kuu jooksul akti avaldamisest, kuigi hagejal oli tõenäoliselt otsuse tekst olemas juba mitu kuud.
26 Seetõttu viitab komisjon kohtupraktikale, mille kohaselt juhul, kui tegemist on aktidega, mis nagu käesolevas asjas avaldatakse väljakujunenud praktika kohaselt Euroopa Ühenduste Teatajas, hakkab hagi esitamise tähtaeg kulgema avaldamistähtajast (Euroopa Kohtu 10. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑122/95: Saksamaa vs. nõukogu, EKL 1998, lk I‑973, punktid 34–39). Komisjon märgib siiski, et maakondade esitatud hagide puhul, mida Esimese Astme Kohus seni on lahendanud, esitati need kahe kuu jooksul otsuse teatavakstegemisest (Esimese Astme Kohtu 30. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑214/95: Vlaams Gewest vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑717, punktid 17 ja 19) või kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai (Esimese Astme Kohtu 15. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑288/97: Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑1871, punktid 5 ja 7).
27 Neil asjaoludel leiab komisjon, et maakondade olukorda võib samastada nende liikmesriikide maakondadega, kes andsid riigiabi, kuna väljakujunenud praktika kohaselt teavitab kõnealune liikmesriik kiiresti maakondasid neid puudutavatest otsustest. Märkides, et kuigi on tõsi, et maakonnad ei ole otsuse adressaadid otseses mõttes ning et teatavakstegemise kuupäev ei näi olevat määrav, teeb komisjon selleks, et teha kindlaks kuupäev, mil hagi aegumise tähtaeg hakkas kulgema, siiski ettepaneku võtta maakondade puhul arvesse kuupäeva, mil nad otsusest tegelikult teada said.
28 Hageja vaidleb sellele seisukohale vastu, märkides, et EÜ artikli 230 viiendast lõikest tuleneb, et vaidlustatud aktist teadasaamise kuupäev kui hagi aegumise tähtaja kulgema hakkamise kriteerium on teisejärguline võrreldes akti avaldamise või teatavakstegemise kuupäevaga. Kuna kõnealust otsust ei ole hagejale teatavaks tehtud, on ainsaks kuupäevaks, mida saab hagi aegumise tähtaja kulgemisel arvesse võtta, vaidlustatud otsuse Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise kuupäev.
Esimese Astme Kohtu hinnang
29 EÜ artikli 230 viienda lõigu kohaselt tuleb tühistamishagi esitada kahe kuu jooksul vastavalt kas akti avaldamisest, selle teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai.
30 Sama sätte sõnastusest endast tuleneb, et aktist teadasaamise kuupäev on hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise kriteeriumina akti avaldamise või teatavakstegemise kuupäeva kõrval teisejärgulise tähtsusega (eespool viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. nõukogu, punkt 35; Esimese Astme Kohtu 15. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑11/95: BP Chemicals vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑3235, punkt 47; 6. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑123/97: Salomon vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑2925, punkt 42, ja 12. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑296/97: Alitalia vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3871, punkt 61).
31 Käesolevas asjas ei teinud komisjon vaidlustatud otsust teatavaks hagejale, vaid üksnes Itaalia Vabariigile. Kuna vaidlustatud otsus avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas 6. mail 2000, hakkab hageja hagi esitamise tähtaeg kulgema sellest kuupäevast, mitte aga kuupäevast, mil ta võis sellest aktist teada saada.
32 Selles osas ei saa komisjon oma väite toetuseks tulemuslikult tugineda eespool viidatud kohtuotsustele Vlaams Gewest vs. komisjon ja Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia vs. komisjon. Esiteks oli neist kohtuasjadest esimeses Flaami maakond esitanud hagi kahe kuu jooksul (27. novembril 1995) vaidlustatud otsuse avaldamisest Euroopa Ühenduste Teatajas (9. novembril 1995). Teiseks ei leitud kummaski neist kohtuasjadest, et kui maakond sai otsusest teada enne selle avaldamist, ei kehtinud selle maakonna jaoks kahekuuline tähtaeg vastava otsuse avaldamisest.
33 Järelikult on hagi esitatud ettenähtud tähtaja jooksul ning on seega vastuvõetav.
Sisulised küsimused
34 Hageja esitab oma hagi toetuseks neli väidet. Esimene väide puudutab EÜ artikli 88 lõike 1 rikkumist, õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtte rikkumist, oluliste menetlusnormide rikkumist ja EÜ artikli 253 rikkumist; teine väide puudutab põhimõtte tempus regit actum rikkumist ning võimu kuritarvitamist; kolmas väide puudutab EÜ artikli 87 rikkumist, võimu kuritarvitamist ja EÜ artikli 253 rikkumist põhjenduste puudumise tõttu; neljas väide puudutab oluliste menetlusnormide rikkumist ning EÜ artiklis 87 sätestatud menetluse lõpetamisel mõistliku tähtaja järgimata jätmist.
Esimene väide, et rikutud on EÜ artikli 88 lõiget 1, õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtet, olulisi menetlusnorme ja põhjenduste puudumise tõttu EÜ artiklit 253
Vastuvõetavus
– Poolte argumendid
35 Komisjon väidab, et esimeses väites hageja esitatud etteheited abimeetme olemasolevaks, mitte uueks kvalifitseerimise kohta on vastuvõetamatud, kuna kvalifitseerimine tuleneb EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse algatamise otsusest, mida hageja ei ole vaidlustanud ning mis on seega jõustunud; riigiabi uueks kvalifitseeriv vaidlustatud otsus kujutab endast üksnes akti, mis kinnitab otsust ametliku uurimismenetluse algatamise kohta. Komisjon leiab, et järelikult saab ja tuleb see kvalifitseerimine vaidlustada, esitades hagi ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse peale, ning et see kvalifitseerimine ei saa enam olla lõplikku otsust puudutava hagi ese.
36 Selles osas rõhutab komisjon, et Euroopa Kohtu praktika täpsustab, et ametliku uurimismenetluse algatamise otsus tekitab lõplikke õiguslikke tagajärgi, kuna komisjoni lõplikul otsusel, mis tunnistab kõnealuse riigiabi ühisturuga kokkusobivaks, ei ole sellist toimet, mis muudaks tagasiulatuvalt õiguspäraseks need rakendusaktid, mis tuleb lugeda vastuvõetuks vastuolus EÜ artikli 88 lõike 3 viimases lauses sätestatud keeluga (Euroopa Kohtu 30. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑312/90: Hispaania vs. komisjon, EKL 1992, lk I‑4117, punktid 20 ja 23, edaspidi „kohtuotsus Cenemesa”, ja 30. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑47/91: Itaalia vs. komisjon, EKL 1992, lk I‑4145, punktid 26 ja 29, edaspidi „30. juuni 1992. aasta kohtuotsus Italgrani”).
37 Komisjon leiab, et eeskätt riigiabi kvalifitseerimise sissejuhatav küsimus määrab kohaldatava menetluse, aga ka lõpliku otsuse ulatuse ja mõju. EÜ artikli 88 lõike 3 teise lause ning määruse nr 659/1999 artiklite 4, 6 ja 13 kohaselt peab komisjon uue abi puhul ja kui ta leiab, et plaan abi määramise või muutmise kohta ei sobi ühisturuga kokku, algatama viivitamata EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse. Kui tegemist on ebaseadusliku abiga, mis on EÜ artikli 88 lõike 3 viimases lauses sätestatud keelule vaatamata juba välja makstud, kohustab määruse nr 659/1999 artikkel 14 komisjoni nõudma abi tagastamist. Olemasolevate abikavade puhul võib komisjon vajaduse korral EÜ artikli 88 lõike 1 ning määruse nr 659/1999 artiklite 17–19 kohaselt teha asjaomasele liikmesriigile ettepanekud asjakohaste meetmete suhtes; üksnes juhul, kui see liikmesriik keeldub neist meetmetest, võib komisjon algatada ametliku uurimismenetluse vastavalt EÜ artikli 88 lõikele 2, ilma et ta saaks siiski nõuda abi tagastamist.
38 Neid erinevusi arvestades leiab komisjon, et kõigi huvides on kiiresti määratleda kohtuvaidlused, mis võivad tekkida uute või olemasolevate abimeetmete kvalifitseerimisel.
39 Hageja viidete puhul Cenemesa kohtuotsusele ja 30. juuni 1992. aasta kohtuotsusele Italgrani leiab komisjon, et sellest kohtupraktikast tuleneb, et ametliku uurimismenetluse algatamise otsus sisaldab asjaomase liikmesriigi jaoks keeldu kanda kavandatud abi üle enne, kui selles menetluses tehakse lõplik otsus, ning et isegi siis, kui komisjoni poolt uueks abiks kvalifitseeritud meetmed on jõustatud, on selle kvalifikatsiooniga seotud õiguslikud mõjud lõplikud (kohtuotsus Cenemesa, punktid 12 ja 23, ning 30. juuni 1992. aasta kohtuotsus Italgrani, punktid 20 ja 29).
40 Komisjon märgib samuti, et käesolevas kohtuasjas esitatud seisukoht erineb põhjalikult sellest, mis esitati kohtuasjades Preussag Stahl ja Moccia Irme ning mille Esimese Astme Kohus lükkas tagasi (Esimese Astme Kohtu 31. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑129/96: Preussag Stahl vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑609, punkt 31, ja 12. mai 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑164/96–T‑167/96, T‑122/97 ja T‑130/97: Moccia Irme jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑1477, punkt 65). Iseäranis meenutab ta seda, et kohtuasjas Preussag Stahl vs. komisjon esitas ta hagile vastuvõetamatuse vastuväite, tuginedes asjaolule, et hageja ei ole esitanud hagi menetluse algatamise otsuse peale, ning sellele, et Esimese Astme Kohus leidis, et lõplikul otsusel on oma õiguslikud tagajärjed, sealhulgas kohustus tagastada väljamakstud abi, ning et asjaomasel ettevõtjal peab seega olema võimalus selline otsus vaidlustada, sõltumata sellest, kas ta vaidlustas või mitte menetluse algatamise otsuse vaidlusaluse abi ametlikuks uurimiseks. Seetõttu lükati komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi, kuna see puudutas hagi tervikuna ning eeskätt osasid, kus hageja vaidles vastu järeldustele, milleni komisjon jõudis alles lõpliku otsuse staadiumis, mis ei olnud nii käesolevas kohtuasjas, kus komisjon vaidles vastu hageja nende etteheidete vastuvõetavusele, mis puudutavad ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses uue abina kvalifitseerimist.
41 Hageja vaidleb sellele argumendile vastu, leides, et see on vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, ning et otsust ametliku uurimismenetluse algatamise kohta saab iseseisvalt vaidlustada vaid siis, kui sellel on adressaati kahjustav mõju (kohtuotsus Cenemesa ja 30. juuni 1992. aasta kohtuotsus Italgrani), mis on nii vaid siis, kui selline otsus kohustab adressaati teataval viisil käituma või sellest hoiduma või tekitab pöördumatuid tagajärgi. Nii ei ole see käesolevas kohtuasjas, kus üksnes lõplikul otsusel on hageja suhtes õiguslik mõju. Hageja märgib, et lõplik otsus, mis tunnistab abi ühisturuga kokkusobimatuks, tekitab vähemalt uusi õiguslikke tagajärgi, mis on täiesti iseseisvad võrreldes otsusega ametliku uurimismenetluse algatamise kohta, võimaldades tal nii vaidlustada selle õiguspärasust. Järelikult on sellise tühistamishagi toetuseks võimalik kasutada väiteid, mis on ühised nii lõpliku otsuse kui kõnealuse menetluse algatamise meetme puhul, kui nimetatud meede ei ole eraldiseisva hagi ese, ning sõltumatult küsimusest, kas kõnealune EÜ artikli 88 lõike 2 alusel võetud meede on vaidlustatud (vt eespool viidatud kohtuotsus Preussag Stahl vs. komisjon ja eespool viidatud kohtuotsus Moccia Irme jt vs. komisjon).
– Esimese Astme Kohtu hinnang
42 Komisjon väidab sisuliselt, et hageja ei saa enam vaidlustada lõplikku otsust osas, milles kõnealune meede kvalifitseeritakse uueks abiks, mis on hagi esimese väite ese, kuna kõnealune kvalifitseerimine toimus ametliku uurimismenetluse avamise otsuses, mida hageja ei ole tähtaja jooksul vaidlustanud ning mis on seega jõustunud.
43 Kõigepealt tuleb märkida, et tulenevalt väljakujunenud kohtupraktikast saab EÜ artikli 230 alusel tühistamishagi esitada üksnes sellise meetme või otsuse peale, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed, mis mõjutavad hageja huve, tuues kaasa selge muudatuse tema õiguslikus seisundis (Euroopa Kohtu 11. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 60/81: IBM vs. komisjon, EKL 1981, lk 2639, punkt 9, ja Esimese Astme Kohtu 18. detsembri 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑10/92–T‑12/92 ja T‑15/92: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑2667, punkt 28).
44 Mitmeastmelises ja eelkõige asutusesiseses menetluses tehtud toimingutest või otsustest on põhimõtteliselt vaidlustatavad üksnes need meetmed, mis kinnitavad institutsiooni lõpliku seisukoha vastavas menetluses, kusjuures hagi ei saa esitada nende vahemeetmete peale, mis valmistavad ette lõplikku otsust (eespool viidatud kohtuotsus IBM vs. komisjon, punkt 10, ja eespool viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 28).
45 Selle kohtupraktika kohaselt kujutab EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud lõplik otsus, mille komisjon on teinud ametliku uurimismenetluse lõpetamiseks, endast EÜ artikli 230 alusel vaidlustatavat meedet. Selline otsus toob endaga nimelt kaasa huvitatud poolte huve kahjustada võivaid siduvaid õiguslikke tagajärgi, kuna see otsus lõpetab kõnealuse menetluse ja sisaldab lõplikku seisukohta uuritud meetme kooskõla kohta riigiabile kohaldatavate eeskirjadega. Seega on huvitatud pooltel alati võimalus vaidlustada lõplik otsus ametliku uurimismenetluse lõpetamise kohta ning selle käigus peavad nad kahtluse alla seadma erinevaid asjaolusid, mis põhinevad komisjoni lõplikul seisukohal.
46 See võimalus on olemas sõltumatult küsimusest, kas otsus ametliku uurimismenetluse algatamise kohta tekitab õiguslikke tagajärgi, mille peale saab esitada tühistamishagi. Nii on Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu praktikas tunnustatud võimalust esitada hagi menetluse algatamise otsuse peale, kui see toob kaasa selliseid lõplikke õiguslikke tagajärgi, mida ei saa lõpliku otsusega hiljem seaduslikuks muuta. See on nii siis, kui komisjon algatab ametliku uurimismenetluse meetme osas, mille ta kvalifitseerib alguses uueks abiks, kuna see menetluse algatamise otsus toob kaasa lõplikust otsusest sõltumatud õiguslikud tagajärjed. Asjaomase meetme rakendamise peatamine põhjusel, et see on EÜ artikli 88 lõike 3 alusel esialgu kvalifitseeritud uue abina, on ajaliselt piiratuna kuni ametliku menetluse lõpetamiseni lõpliku otsuse suhtes iseseisev (vt eelkõige kohtuotsus Cenemesa, punktid 12–24, ja 30. juuni 1992. aasta kohtuotsus Italgrani, punktid 29 ja 30; Euroopa Kohtu 9. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑400/99: Itaalia vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑7303, punktid 56–62 ja 69; Esimese Astme Kohtu 30. aprilli 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑195/01 ja T‑207/01: Government of Gibraltar vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2309, punktid 80–86).
47 Siiski ei saa võimalus vaidlustada menetluse algatamise otsust vähendada huvitatud poolte menetlusõigusi, takistades neil lõpliku otsuse vaidlustamist ning viitamist nende hagi toetuseks rikkumistele, mis puudutavad selle otsuseni viinud menetluse kõiki staadiume.
48 Vaidlus puudub selles, et otsus ametliku uurimismenetluse algatamise kohta – isegi kui sellel on iseseisvad õiguslikud tagajärjed – valmistab ette lõplikku otsust, mis määratleb lõplikult komisjoni seisukoha. Määruse nr 659/1999 artikkel 6 täpsustab nimelt, et ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses esitatakse kokkuvõtlikult asjakohased faktid ja õigusküsimused ning see sisaldab esialgset hinnangut selle kohta, kas kavatsetud meetmel on abi iseloom, ja kahtlusi selle ühisturuga kokkusobivuse kohta, et üles kutsuda kõnealust liikmesriiki ja teisi huvitatud pooli esitama märkusi ettenähtud aja jooksul. Ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses toodud hinnangute tingimata ajutist laadi kinnitab määruse nr 659/1999 artikkel 7, mis sätestab, et komisjon võib otsustada lõplikus otsuses, et meede, millest teatati, ei kujuta endast abi, et nimetatud meede sobib ühisturuga kokku, et teatud tingimuste täitmisel võib abi lugeda ühisturuga kokkusobivaks, või et abi, millest teatati, ei sobi ühisturuga kokku. Siiski ei takista komisjonil miski pärast seda, kui ta on algul ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses leidnud, et kõnealune meede kujutab endast uut abi, menetluse lõpetamise otsuses tuvastamast, et see meede kujutab endast olemasolevat abi.
49 Käesolevas asjas piisab, kui järeldada, et vaidlustatud otsus on lõplik otsus, mis lõpetab menetluse, ning et sellel on siduvad ja lõplikud õiguslikud tagajärjed huvitatud poolte suhtes ka osas, milles see otsus loeb abi uueks abiks, mis on kokkusobimatu ühisturuga, ning kohustab Itaaliat seda abi mitte rakendama, vaid selle lõpetama. Seega peab hagejal olema võimalus esitada hagi kogu otsuse peale, sealhulgas osas, millega loetakse abi uueks abiks, sõltumata sellest, kas ta vaidlustas või mitte menetluse algatamise otsuse kõnealuse abi ametlikuks uurimiseks (vt eespool viidatud kohtuotsus Preussag Stahl vs. komisjon, punkt 31, ja eespool viidatud kohtuotsus Moccia Irme jt vs. komisjon, punkt 65). Vastupidi komisjoni väidetule tuginevad Esimese Astme Kohtu otsused kohtuasjades Preussag Stahl ja Moccia Irme samadele põhimõtetele nagu need põhimõtted, mida käsitletakse käesolevas kohtuasjas, nimelt et vaidlustatud otsus on lõplik otsus, mis toob kaasa oma õiguslikud tagajärjed, ning et järelikult saavad huvitatud pooled seda vaidlustada. Asjaolu, et kohtuasjas Preussag Stahl esitas komisjon vastuvõetamatuse vastuväite kogu hagi suhtes ning et käesolevas kohtuasjas piirdub see vastuväide käesoleva väitega, ei muuda midagi tõstatatud küsimuse laadis.
50 Mis puudutab argumenti, et üldistes huvides on kiiresti määratleda õigusvaidlused, mis võivad tekkida kõnealuse meetme kvalifitseerimisel, siis tuleb märkida, et igal juhul ei saa selline kaalutlus kujutada endast takistust, mis võib huvitatud pooltelt ära võtta võimaluse esitada hagi otsuse peale, mis muudab nende õiguslikku seisundit.
51 Lõpuks tekitaks komisjoni seisukoht olukorra, mis läheb vastuollu kohtupraktikast tulenevate põhimõtetega vaidlustatavate toimingute valdkonnas. Sellest seisukohast tulenevalt takistaks asjaolu, et ühenduste kohtud teevad lahendeid menetluse ettevalmistavas etapis selliste ettevalmistavate aktide kohta nagu ametliku uurimismenetluse algatamise otsus ja eeskätt abi uueks abiks kvalifitseerimise kohta, huvitatud pooltel vaidlustada lõplikku otsust, milles komisjon võib muuta menetluse algatamise otsuses antud hinnanguid. Selle seisukohaga nõustumine tähendaks sisulisest kohtuvaidlusest etteruttamist ning haldus- ja kohtumenetluse erinevate etappide segiajamist, millega muutub sisutuks komisjoni algatatud ametliku uurimismenetluse peamine eesmärk võimaldada huvitatud pooltel esitada oma märkusi toimiku kõikide vaieldavate aspektide kohta ning komisjonil teha neid märkusi arvestades lõplik otsus.
52 Eespool toodust tulenevalt ei saa õiguspäraselt väita, et kuna hageja ei ole ettenähtud tähtaja jooksul esitanud hagi ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse peale, ei saa hageja lõpliku otsuse peale esitatava hagi raames enam vaidlustada kõnealuse meetme kvalifitseerimist uueks abiks.
53 Järelikult on esimene väide vastuvõetav.
Sisulised küsimused
– Poolte argumendid
54 Hageja meenutab kõigepealt, et komisjon leidis oma 14. detsembri 1992. aasta otsuses, et maakonnaseaduse nr 32/91 artikkel 48 on kooskõlas asutamislepingu riigiabi reguleerivate sätetega, jättes endale lihtsalt õiguse muuta hiljem oma seisukohta asutamislepingu artikli 91 lõike 1 kohaselt (nüüd EÜ artikli 88 lõige 1). Lisaks ei kasutanud komisjon seda valikuvõimalust, kui ta leidis, et maakonnaseaduse nr 32/91 artikli 48 järjest refinantseerimine maakonnaseaduse nr 81/95 artikliga 7 ja maakonnaseaduse nr 33/96 artikliga 20 on ühisturuga kokkusobiv.
55 Selles kontekstis leiab hageja, et maakonnaseaduse nr 68/95 artiklit 6 tuleb lugeda maakonnaseaduse nr 32/91 artikli 48 pelgaks refinantseerimiseks. Nende kahe sätte võrdleval uurimisel selgub nimelt, et need on abi saajate, hüvede ja tagajärgede osas analoogsed, erinevused seisnevad põllumajandusaastate sõnaselges arvessevõtmises, abi saajate ringi laiendamises ning finantseerimisega seotud eelarveaastate enesestmõistetavas muutmises.
56 Seetõttu leiab hageja, et komisjon rikkus EÜ artikli 88 lõiget 1 ning olulisi menetlusnorme sellega, et ta kontrollis maakonnaseaduse nr 68/95 artiklis 6 sätestatud abi kokkusobivust ühisturuga nii, nagu oleks tegemist uue abiga EÜ artikli 87 tähenduses, selle asemel et teha seda – mida ta oli kohustatud tegema – nii, nagu oleks tegemist EÜ artikli 88 lõike 1 tähenduses eelnevalt heaks kiidetud olemasoleva abi refinantseerimisega.
57 Sellest tulenevalt on hageja seisukohal, et erinevalt vaidlustatud otsuse põhjenduse 52 punktis c toodust ei saa väita, et maakonnaseaduse nr 68/95 artikkel 6 kehtestab uue abikava. Hageja leiab, et maakonnaseaduse nr 32/91 artikkel 48 ei sätesta mingit ajalist piiri turustusaastatele, millal võib soodustingimustel laenu välja maksta. Hageja arvates tuleb maakonnaseaduses nr 32/91 toodud viidet kolmele aastale, mis hõlmab ajavahemikku 1991–1993, mõista eranditult rahalises mõttes nii, et ettenähtud laene võib kasutada nende kolme aasta jooksul, kuid turustusaastad, mille jooksul ettevõtjad võivad neid laene kasutada, ei ole ajaliselt piiratud. Seevastu maakonnaseaduse nr 68/95 artikliga 6 sooviti rangemalt piirata turustusaastaid, mil tuleb abi kohaldada, nimelt turustusaastaid 1993/1994, 1994/1995 ja 1995/1996.
58 Lisaks leiab hageja, et maakonnaseaduse nr 68/95 artikli 6 alusel refinantseerimine ei erine oluliselt sellest, mis toimus komisjoniga kooskõlastatult maakonnaseaduse nr 81/95 artikli 7 ja maakonnaseaduse nr 33/96 artikli 20 alusel, kuna mõlema artikli eesmärk oli uuesti kasutusele võtta summad, mis olid algusest peale sätestatud maakonnaseaduse nr 32/91 artiklis 48.
59 Edasi rõhutab hageja, et kohtupraktikast tuleneb põhimõte, et kui komisjon on heaks kiitnud üldise abikava, ei saa ta kontrollida iga abi eraldi (Euroopa Kohtu 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑47/91: Itaalia vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑4635, edaspidi „5. oktoobri 1994. aasta kohtuotsus Italgrani”). Kui aga võimaldada abi kokkusobivust uuesti hinnata, siis tekib oht rikkuda õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtet. Need põhimõtted on kohaldatavad ka juhul, kui juba heaks kiidetud abikava tuleb kinnitada kasutamata summade pelga refinantseerimise teel. Seega leiab hageja, et kui (nagu käesoleval juhul) abikava alalise uurimise käigus ei ole ette nähtud pakkuda välja sobivaid meetmeid, mis on vajalikud ühisturu järkjärguliseks arenguks või toimimiseks, ei ole sellise abikava uuesti kontrollimine lubatud. Käesolevas asjas ei toimunud kõnealune uuesti kontrollimine eelnevat heakskiitvat otsust arvestades, vaid asutamislepingu alusel, rikkudes seega õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtet.
60 Hageja leiab lõpuks, et kui komisjon tõi välja põhjused, miks maakonnaseaduse nr 68/95 artikkel 6 tuleb lugeda uueks abikavaks, jättis ta arvesse võtmata selle sätte tegeliku ulatuse, kuna erinevalt varasemast kvalifitseeris ta otsusega, mis kiitis kõnealuse abi heaks, selle artikli erinevalt ning vastuolus varasema otsusega, ning kuna ta ei esitanud põhjendusi Itaalia ametivõimude poolt talle esitatud märkuste kohta.
61 Komisjon väidab, et hageja esitatud etteheited abi kvalifitseerimise kohta on alusetud, kuna maakonnaseaduse nr 68/95 artiklis 6 viidatud meetmed ei puuduta olemasolevat abi ning ei kuulu väidetavalt piiramatu kestusega abikava hulka, mis kehtestati maakonnaseaduse nr 32/91 artikliga 48, mis oli eelnevalt heaks kiidetud komisjoni 14. detsembri 1992. aasta otsusega.
62 Komisjon leiab, et 14. detsembri 1992. aasta otsus maakonnaseaduse nr 32/91 artikli 48 kohta kiidab üksnes heaks kolmaastakut ajavahemikus 1991–1993 hõlmava abikava, kusjuures see periood kattub turustusaastatega 1990/1991, 1991/1992 ja 1992/1993. Maakonnaseaduse nr 68/95 artiklit 6 ei saa seega lugeda maakonnaseaduse nr 32/91 artikli 48 pelgaks refinantseerimiseks, kuna uus säte puudutab kolmaastakut 1995–1997 ning turustusaastaid 1993/1994, 1994/1995 ja 1995/1996, see tähendab ajavahemikke pärast seda ajavahemikku, mida hõlmab varasem säte.
63 Järelikult on maakonnaseaduse nr 68/95 artikkel 6 siiski uus abi ning täpsemalt tagasiulatuva jõuga uus abi, mitte aga abikava uus rahastamine. Seega on komisjon arvamusel, et viide 5. oktoobri 1994. aasta kohtuotsusele Italgrani on asjakohatu ning et talle ei saa ette heita õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtte rikkumist. Lisaks rõhutab komisjon, et vaidlustatud otsuse põhjendus 52 esitab ammendavalt ja lõplikult põhjused, miks tuleb kontrollitud meetmed lugeda uueks abiks.
– Esimese Astme Kohtu hinnang
64 Kõigepealt tuleb märkida, et Itaalia ametivõimud ei teatanud vaidlusalusest abist komisjoni ja liikmesriikide alalise koostöö raames EÜ artikli 88 lõike 1 alusel, mis kehtib olemasoleva abi puhul, vaid EÜ artikli 88 lõike 3 alusel, mis puudutab uut abi. Nii viitab Itaalia ametivõimude 8. augusti 1995. aasta kiri, millega teavitati komisjoni maakonnaseaduse eelnõust, mis seejärel võeti vastu maakonnaseadusena nr 68/95, sõnaselgelt EÜ artikli 88 lõikele 3, kuid ei sisalda ühtegi viidet maakonnaseaduse nr 32/91 artiklile 48 ega komisjoni 14. detsembri 1992. aasta otsusele, millega selles sättes ette nähtud abi oli heaks kiidetud.
65 Seetõttu oli komisjonil kohe õigus algatada ametlik uurimismenetlus uut abi puudutavate sätete alusel.
66 Kuna abi kvalifitseerimine vastab siiski objektiivsele olukorrale, mis ei sõltu abist teatamise käigus või EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamise staadiumis antud hinnangust, siis tuleb selle väite raames hageja esitatud erinevaid etteheiteid kontrollida.
67 Esiteks leiab hageja, et EÜ artikli 88 lõiget 1 on rikutud sellega, et maakonnaseaduse nr 68/95 artiklit 6 kontrolliti kui uut abi, mitte aga kui abi refinantseerimist, mis on sätestatud maakonnaseaduse nr 32/91 artiklis 48, mille komisjon oli eelnevalt heaks kiitnud.
68 Kõigepealt tuleb märkida, et maakonnaseaduse nr 81/95 artikkel 7 ja maakonnaseaduse nr 33/96 artikkel 20 viitavad sõnaselgelt maakonnaseaduse nr 32/91 artiklile 48, arvestades selles artiklis toodud eesmärke. Seevastu maakonnaseaduse nr 68/95 artiklis 6 puudub igasugune viide artiklile 48.
69 Lisaks hõlmab maakonnaseaduse nr 68/95 artikkel 6 erinevat perioodi sellest, mida kontrolliti seoses maakonnaseaduse nr 32/91 artikliga 48. Nii puudutab maakonnaseaduse nr 68/95 artikli 6 lõigete 1 ja 6 kohaselt kõnealune abi „aastaid 1995–1997” ning „perioodi 1995–1997”, samas kui maakonnaseaduse nr 32/91 artikli 48 lõigete 1 ja 6 kohaselt puudutab 14. detsembri 1992. aasta otsusega heakskiidetud abi „aastaid 1991–1993” ja „perioodi 1991–1993”.
70 Järelikult võis komisjon õiguspäraselt jõuda järeldusele, et aastaid 1995–1997 hõlmava abikava kontrollimine ei toimunud otsuse raames, millega kiideti heaks erinevat perioodi, see tähendab aastaid 1991–1993 puudutav abikava.
71 Mitte ükski hageja esitatud sellekohane argument ei sea seda järeldust kahtluse alla.
72 Mis puudutab argumenti, et maakonnaseaduse nr 32/91 artiklis 48 „aastate 1991–1993” ja „perioodi 1991–1993” mainimisega pelgalt täpsustatakse, et selle artikli alusel ette nähtud laene võib kasutada aastatel 1991, 1992 ja 1993, ning seda ei saa seega tõlgendada viitena turustusaastatele, mis vastasid igale neist kolmest aastast, siis tuleb märkida, et see argument ei mõjuta eespool toodud analüüsi. Isegi kui oletada, et maakonnaseaduse nr 32/91 artiklis 48 märgitud kolmaastak 1991–1993 ei hõlma nendele aastatele vastavaid turustusaastaid, ei piisa sellest, et muuta maakonnaseaduse nr 68/95 artikkel 6 varem heakskiidetud sätete refinantseerimise meetmeks, kuna artiklis 48 toodud periood erineb artiklis 6 sätestatud ja vaidlustatud otsuses kontrollitud kolmaastakust 1995–1997.
73 Samuti puudub hagejal alus väita, et kuna maakonnaseaduse nr 32/91 artikkel 48 ei piira ajaliselt turustusaastaid, mille eest võib soodustingimustel laenu välja maksta, ei ole turustusaastad, mil asjaomased ettevõtjad võivad saada selle abikava raames ette nähtud laenu (30 miljonit Itaalia liiri), seega ajaliselt piiratud ning maakonnaseaduse nr 68/95 artikkel 6 on seetõttu vaid selle abikava refinantseerimine turustusaastatel 1993/1994, 1994/1995 ja 1995/1996 (summas 15 miljonit liiri). Mõlema sätte vahel on oluline erinevus, esimene säte kiidab nimelt heaks abi vaid „aastateks 1991–1993” (vt maakonnaseaduse nr 32/91 artikli 48 lõige 1), samas kui teine säte teeb seda vaid „aastateks 1995–1997” (vt maakonnaseaduse nr 68/95 artikli 6 lõige 1). Ajavahemiku 1991–1993 igasugune pikendamine oleks pidanud tähendama uut informeerimist EÜ artikli 88 lõike 3 tähenduses, nagu tegid Itaalia ametivõimud, mis toob endaga kaasa abi uue kontrollimise.
74 Mis puudutab argumenti, et väidetav refinantseerimine maakonnaseaduse nr 68/95 artikli 6 alusel ei erine kuidagi vastavalt maakonnaseaduse nr 81/95 artiklile 7 ja maakonnaseaduse nr 33/96 artiklile 20 toimunud refinantseerimistest, mille oli komisjoni heaks kiitnud, siis tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses on selgitatud, miks tuleb neid meetmeid eristada – maakonnaseaduse nr 81/95 artikkel 7 ja maakonnaseaduse nr 33/96 artikkel 20 viitavad esiteks maakonnaseaduse nr 32/91 artiklile 48 ning teiseks peavad finantseerima „turustusaastaks” 1992/1993 ette nähtud meetmeid eelarveaastatel 1995 ja 1996 (vt vaidlustatud otsuse põhjenduse 52 punkt b), samas kui maakonnaseaduse nr 68/95 artikkel 6 ei maini maakonnaseaduse nr 32/91 artiklit 48 ja peab finantseerima turustusaastateks 1993/1994, 1994/1995 ja 1995/1996 ette nähtud meetmeid (vt vaidlustatud otsuse põhjenduse 52 punkt d ja lõpuosa).
75 Eespool toodust nähtub, et EÜ artikli 88 lõike 1 rikkumist puudutav etteheide tuleb tagasi lükata.
76 Teiseks väidab hageja, et otsustades, et maakonnaseaduse nr 68/95 artikkel 6 on uus abi, rikkus komisjon õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtet.
77 Selles osas viitab ta 5. oktoobri 1994. aasta kohtuotsusele Italgrani, milles on ette nähtud menetlus, mida tuleb järgida siis, kui väidetakse, et kontrollitud abi kuulub varem heakskiidetud abikava hulka. Euroopa Kohus täpsustab selle otsuse punktis 24 järgmist:
„Kui komisjoni menetluses on individuaalne abi, mis väidetavalt on antud eelnevalt heakskiidetud kava alusel, ei saa komisjon seda asutamislepingule toetudes kohe otseselt uurida. Enne menetluse algatamist peab ta piirduma selle kontrollimisega, kas abi on üldise kavaga hõlmatud ja vastab kava heakskiitmise otsuses määratud tingimustele. Kui ta nii ei toimi, võib komisjon iga kord individuaalse abi uurimise käigus taganeda abikava heakskiitmise otsusest, mille puhul on asutamislepingu artikli 92 [nüüd EÜ artikkel 87] kohaselt juba uurimine toiminud. Niiviisi oleks aga ohustatud õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõte nii liikmesriikide kui ka ettevõtjate suhtes, sest komisjon võiks igal ajal muuta uuesti küsitavaks individuaalse abi, mis on abikava heakskiitva otsusega rangelt kooskõlas.”
78 Sellele kohtupraktikale ei saa käesolevas kohtuasjas siiski tulemuslikult tugineda, kuna Itaalia ametivõimud väitsid, et kõnealune abi kujutab endast varem heakskiidetud abi refinantseerimist, esimest korda alles vastuses komisjoni 13. veebruari 1998. aasta otsusele EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse asutamise kohta (vt Itaalia ametivõimude 30. juuni ja 19. novembri 1998. aasta kirjad komisjonile). Enne ametliku uurimismenetluse algatamise otsust olid need ametivõimud ise pidanud oma tegevust uue abi suhtes kehtiva korra reguleerimisalasse kuuluvaks, teatades komisjonile kõnealusest meetmest EÜ artikli 88 lõike 3 alusel.
79 Kiites oma 23. jaanuari 1997. aasta kirjas heaks maakonnaseaduse nr 32/91 artikli 48 refinantseerimise turustusaastal 1992/1993 maakonnaseaduse nr 81/95 artiklis 7 ja maakonnaseaduse nr 33/96 artiklis 20 sätestatud meetmete raames, hoiatas komisjon Itaalia ametivõime lisaks, et selle refinantseerimise heakskiitmine ei ole määrav maakonnaseaduse nr 68/95 artikli 6 poolelioleva kontrollimise puhul (vt vaidlustatud otsuse põhjenduse 52 punkt c).
80 Eespool toodust tulenevalt tuleb etteheide õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta tagasi lükata.
81 Kolmandaks väidab hageja, et otsustades, et maakonnaseaduse nr 68/95 artikkel 6 on uus abi, rikkus komisjon olulisi menetlusnorme ning ei täitnud EÜ artiklis 253 sätestatud põhjendamiskohustust.
82 Selles küsimuses tuleb märkida, et tehes vaidlustatud otsuse EÜ artikli 88 lõike 2 alusel vastavalt teatele, mille Itaalia ametivõimud esitasid EÜ artikli 88 lõike 3 kohaselt, ei ole komisjon käesolevas kohtuasjas rikkunud olulisi menetlusnorme, kuna vaidlustatud otsuse põhjenduses 52 on õiguslikult piisavalt esitatud põhjused, miks komisjon leidis, et maakonnaseaduse nr 68/95 artiklit 6 ei saa lugeda maakonnaseaduse nr 32/91 artikli 48 refinantseerimiseks selles mõttes, nagu seda mõistavad Itaalia ametivõimud ametlikus uurimismenetluses.
83 Eespool toodust tuleneb, et etteheited oluliste menetlusnormide rikkumise ja põhjenduste puudumise kohta tuleb tagasi lükata.
84 Järelikult tuleb kogu esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, et rikutud on põhimõtet tempus regit actum ning et võimu on kuritarvitatud
Poolte argumendid
85 Hageja heidab ette, et vaidlustatud otsuses ei tunnistatud maakonnaseaduse nr 68/95 artiklis 6 ette nähtud abikava kokkusobivaks põllumajandussektoris antud käibekapitalilaenudele kohaldatavate eeskirjadega.
86 Esiteks rõhutab hageja, et komisjon rikkus põhimõtet tempus regit actum ja haldusaktide tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet (Euroopa Kohtu 16. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑325/91: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑3283, ja 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑313/90: CIRFS jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1125), kui ta kohaldas käibekapitalilaenude teatist – mis võeti vastu samal ajal, kui ametlik uurimismenetlus oli pooleli – maakonnaseaduse nr 68/1995 artiklis 6 ette nähtud abikavale, mis oli sellest sättest varasem. Komisjon kaalus haldusmenetluses korduvalt käibekapitalilaene puudutavate uute sätete kohaldamist. Näiteks Itaalia alalisele esindusele saadetud 2. oktoobri 1995. aasta kirjas, milles ta küsis täpsustusi põllumajandusaasta 1995/1996 kohta, palus ta Itaalia ametivõimudel kinnitada, et lisana esitatud käibekapitalilaenude teatise eelnõus sätestatud tingimused on täidetud. Samuti leidis komisjon Itaalia välisministrile saadetud 23. jaanuari 1997. aasta kirjas, et käibekapitalilaenude teatis on kohaldatav, „kuna tegemist on uue korraga, mis jääb kehtima pärast 1. jaanuari 1996”.
87 Teiseks väidab hageja, et komisjoni poolt haldusmenetluses esitatud teabega eksitati Itaalia ametivõime, nii et viimased olid veendunud, et nad ei pea keskenduma abi laadile (kuna näis selge, et tegemist on käibekapitalilaenudega), vaid pigem küsimusele, kas on täidetud abi saamiseks vajalikud tingimused, see tähendab tingimused, mida kohaldati enne käibekapitalilaenude teatist (millega oli hageja meelest tegemist), või rangemad tingimused, mis sisalduvad kõnealuses teatises (millega oli hageja meelest samuti tegemist). Selline teguviis kujutab endast võimu kuritarvitamist.
88 Oma argumentide põhjenduseks väidab hageja, et komisjon võttis vaidlusaluste meetmete hindamisel arvesse käibekapitalilaenude teatises sätestatud kriteeriume, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjenduse 54 punktis c tehtud viitest laenude „hooajalisele” laadile. Hageja vaidleb eelkõige vastu komisjoni kinnitusele, et abi hooajalisus on tingimus, mis oli nõutav juba tema praktikas, mis eelnes käibekapitalilaenude teatises määratletud uute eeskirjade jõustumisele, ning tugineb sellele teatisele endale, mille viiendas lõigus on selgelt märgitud, et enne teatise jõustumist kohaldatavad kaks kriteeriumi puudutavad esiteks laenu maksimumkestuse piiramist ühe aastaga ja teiseks võimatust piirata abi üheainsa tootega ja üheainsa tehinguga, mainimata abi hooajalisust. Alles käibekapitalilaenude teatise seitsmenda lõiguga kehtestati tulevikus kohaldatava uue eeskirjana tingimus laenu hooajalisuse kohta, et võimaldada põllumajandusettevõtjal katta tootmistsükliga seotud kulusid enne müügitulu saamist.
89 Hageja rõhutab aga, et komisjoni varasema praktika kohaselt nõutud tingimused olid täidetud (laenude kestus ei ületanud ühte aastat ja abi kohaldati kõigile tsitrusviljadele ning puu‑ ja aedviljadele), nagu on tunnistatud ka vaidlustatud otsuse põhjenduse 54 punktis c („isegi kui möönda, et soodusintressiga laenu ei anta üheainsa toote jaoks (vaid kahte liiki toodete jaoks) või et see ei ole seotud üheainsa tehinguga (vaid peamiselt üheainsa tehinguga, milleks on eksport) ning et laenu kestus ei ületa 12 kuud”).
90 Komisjon täpsustab kõigepealt, et hageja heidab talle sisuliselt ette, et ta toimis valesti, kui ta kohaldas käibekapitalilaenude teatises sätestatud eeskirju. Komisjon märgib, et sellisel argumendil puudub faktiline alus, kuna vaidlustatud otsuse põhjenduse 53 viiendas lõigus on märgitud, et käesoleval juhul on asjakohased eeskirjad need, mis kehtisid enne käibekapitalilaenude teatise jõustumist.
91 Komisjon rõhutab ka, et Itaalia ametivõime ei eksitatud, kuna ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse põhjenduses 2.4 ja sellele järgnevates põhjendustes on täpsustatud, et komisjon nõustus nende seisukohaga kohaldatavate eeskirjade kindlakstegemise küsimuses, ning kuna selles on sõnaselgelt viidatud käibekapitalilaenude teatisele eelnenud praktikale.
92 Lõpuks väidab komisjon vastupidi hageja väidetele, et hooajalisus ei kujuta endast käibekapitalilaenude teatisega kehtestatud uut tingimust, vaid see on lahutamatult seotud käibekapitalilaenu või põllumajanduslaenu mõistega; see on isegi kõnealuse mõiste olemuslik osa.
Esimese Astme Kohtu hinnang
93 Teatatud meetme suhtes ajaliselt kohaldatavad eeskirjad tuleb kindlaks määrata enne, kui asuda analüüsima nende eeskirjade sisu ja nende kohaldamist käesolevas asjas.
1. Ajaliselt kohaldatavate eeskirjade määratlemine
94 Vaidlustatud otsusest selgub, et olles teatud aja kaalunud käibekapitalilaenude teatises sätestatud uute eeskirjade kohaldamist (vt põhjenduse 53 kolmas lõik), loobus komisjon lõpuks sellest ja piirdus oma varasemast praktikast tulenevate eeskirjade kohaldamisega (vt põhjenduse 53 neljas ja viies lõik).
95 Täpsemalt on põhjenduse 53 viiendas lõigus sõnaselgelt märgitud, et võttes arvesse asjaolu, et maakonnaseaduse nr 68/95 artikliga 6 kehtestatud abi kohaldatakse põllumajandusaastatele 1993/1994, 1994/1995 ja 1995/1996 ning et hiljem vastu võetud käibekapitalilaenude teatis kehtib üksnes pärast 30. juunit 1998 jõustunud või jõusse jäänud abi suhtes, tuleb maakonnaseaduse nr 68/1995 artiklit 6 analüüsida „kriteeriumide alusel, mis kehtivad lühiajaliste soodusintressiga laenude suhtes enne 30. juunit 1998, millest alates muutub kohaldatavaks uus [käibekapitalilaenude] teatis”. Nii toimides võtab komisjon üksnes üle Itaalia ametivõimude 30. juuni 1997. aasta kirjas esitatud märkuste sisu (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 36).
96 Sellest tulenevalt ei ole hagejal õigus, kui ta heidab komisjonile ette, et viimane analüüsis Itaalia ametivõimude esitatud märkusi käibekapitalilaenude suhtes ajaliselt kohaldatavaid eeskirju rikkudes, kuna ta kohaldas käibekapitalilaenude teatises määratletud uusi eeskirju, või et komisjon pani selle analüüsi käigus toime võimu kuritarvitamise.
2. Ajaliselt kohaldatavate eeskirjade sisu
97 Hageja väidab, et vaidlustatud otsus võeti vastu enne käibekapitalilaenude teatises määratletud uute eeskirjade jõustumist kohaldatavaid eeskirju rikkudes, kuna võeti arvesse abi hooajalisust, mis on kriteerium, mida hageja sõnul komisjoni varasemas praktikas ei kasutatud.
98 Selle kohta tuleb märkida, et enne alates 30. juunist 1998 kohaldatavate uute eeskirjade määratlemist on käibekapitalilaenude teatises märgitud, et komisjoni aastatepikkune poliitika on olnud mitte keelata riigiabi, mida antakse põllumajandussektoris soodusintressiga lühiajaliste laenude kujul. Teatises on täpsustatud, et „[a]insad tingimused, mis komisjon on kehtestanud nimetatud abile, on järgmised: laenu kestus on kuni üks aasta ning kumulatiivselt ei ole laen piiratud ühe toote ja ühe tehinguga”, rõhutades seejuures, et „lisaks sellele, et abi intensiivsus ei ole piiratud, ei ole ka üksikul abisaajal keelatud igal aastal pikendada soodusintressiga laenu” (käibekapitalilaenude teatise viies lõik).
99 Vastupidi hageja väidetele ei saa selline määratlus jätta kõrvale asjaomase abi hooajalisust, kuna hooajalisus kuulub olemuslikult käibekapitalilaenu määratlusse, mis viitab tingimata mõistele „põllumajanduslaenud”, see tähendab niisuguse laenu mõistele, mis on mõeldud põllumajandusliku tootmise tsükliga seotud kulude katmiseks ettevõtja poolt enne sama tsükliga seotud tulu saamist (vt komisjoni 13. veebruari 1998. aasta otsus EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse algatamise kohta, põhjenduse 2.8 lõpuosa).
100 Käibekapitalilaenu hooajalisus on tuletatav komisjoni dokumendist pealkirjaga „Konkurentsipoliitika põllumajanduses”, mille kohta Seitsmeteistkümnendas konkurentsipoliitika aruandes täpsustati, et see kirjeldab komisjoni järgitavaid üldiseid juhiseid konkurentsieeskirjade kohaldamisel põllumajanduses, mistõttu on see liikmesriikidele, avalik-õiguslikele üksustele ja asjaomastele ettevõtjatele teadaolev alusdokument. Selle kohaselt on käibekapitalilaenude kujul antav riigiabi ühisturuga kokkusobimatu, kui neid laene „antakse kauemaks kui üheks turustusaastaks (12 kuud) ühe toote või ühe tehingu jaoks” (seevastu neile kahele tingimusele vastavaid laene peetakse ühisturuga kokkusobivaks). Edasi on dokumendis selgitatud, et komisjoni seisukoha „põhjuseks on asjaolu, et põllumajanduslik tootmine toob selle tsükliliste eripärade tõttu kaasa spetsiifilise rahastamisvajaduse”.
101 Asjaomase meetme hooajalisust on mainitud ka käibekapitalilaenude teatise seitsmendas lõigus osas, kus on esitatud järeldused, millele komisjon jõudis kõnealuse tegevuse uurimise tulemusena, ja kus on leitud, et „ühenduse põllumajandus võib selle sektori ja nende seotud tegevuste olemusele omastel põhjustel, milleks on täpsemalt tootmise hooajalisus ja põllumajandusettevõtete struktuur, olla ebasoodsamas olukorras kui teiste majandussektorite ettevõtjad – nii lühiajaliste laenude vajaduse kui nende rahastamise võimaluse osas”.
102 Seega õigustab vajadus vastata põllumajandusliku tootmise hooajalisusega seotud spetsiifilistele rahastamisvajadustele kahte kriteeriumi, mis on kehtestatud selleks, et võimaldada kindlaks määrata käibekapitalilaenude vastavust asutamislepingu eeskirjadele, ning niisuguste meetmete hindamisel tuleb tingimata hooajalisust arvesse võtta.
103 Selle kohta on alust märkida, et komisjoni varasema praktika määratlust, mis esitati vaidlustatud otsuse põhjenduse 53 teises lõigus, mille kohaselt „[a]bist teatamise ajal keelasid põllumajanduse valdkonnas antavaid lühiajalisi soodusintressiga laene puudutavad eeskirjad laenu andmise üheainsa toote või üheainsa tehingu jaoks ning piirasid laenu kestust 12 kuuga”, täiendab põhjenduse 54 esimene lõik, milles on viidatud mitte ainult eespool nimetatud kahele kriteeriumile, vaid ka asjaomase meetme hooajalisusele, kui selles on leitud, et teatatud abi suhtes enne käibekapitalilaenude teatises määratletud uute eeskirjade jõustumist kohaldatavad eeskirjad on järgmised: „laenud peavad olema „hooajalist” laadi, need peavad olema mõeldud üldkulude katmiseks (tooraine ostmine, tööjõu tasustamine jne), laen ei tohi olla seotud üheainsa toote või üheainsa tehinguga ning selle kestus ei tohi ületada 12 kuud”.
104 Pealegi ei saa hageja olla üllatunud sellest, et võetakse arvesse abi hooajalisus, kuna seda on EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamise otsuse põhjenduses 2.5 sõnaselgelt mainitud kui „kriteeriumi, mis võetakse käibekapitalilaenude kujul antud riigiabi valdkonnas aluseks enne 14. veebruari 1996. aasta EÜT‑s C 44 avaldatud raamistiku [käibekapitalilaenude teatise] vastuvõtmist”, ning kõnealuse otsuse põhjenduses 2.6 on täpsustatud, et esineb kahtlusi „selles osas, kas kõnealust abi saab lugeda tõeliseks käibekapitalilaenuks („põllumajanduslaenu” tähenduses).”
105 Järelikult ei saa komisjonile ette heita, et ta analüüsis Itaalia ametivõimude märkusi teatatud meetme käibekapitalilaenuks kvalifitseerimise kohta meetme hooajalisuse alusel.
3. Nende eeskirjade kohaldamine käesolevas asjas
106 Mis puudutab seda, kuidas komisjon kohaldas käibekapitalilaenude suhtes kehtivaid eeskirju vaidlustatud otsuses, siis piisab, kui märkida, et hageja ei vaidle vastu sellele, et asjaomane abi ei ole hooajaline, vaid piirdub väära kinnitusega, et hooajalisuse vajadus tekkis alles pärast käibekapitalilaenude teatises määratletud uute eeskirjade jõustumist.
107 Täpsemalt ilmneb hagiavaldusest selgelt, et hageja möönab, et asjaomane abi ei ole hooajaline („ei ole kahtlust selles, et […] maakonnaseaduse nr 68/1995 artiklis 6 ette nähtud abi on kohaldatav ettevõtjatele ning et järelikult antakse seda alles siis, kui põllumehel on tekkinud tootmiskulud”).
108 Lisaks tuleb märkida, et hageja ei vaidle vastu sellele, et laenu kestuse (mis peab piirduma kaheteist kuuga, kuigi laenu võib igal aastal pikendada) kriteerium ei olnud käesolevas asjas täidetud, võttes arvesse, et laenu amortiseerumisaeg oli 36 kuud (või õigemini „keskmise kestusega […] kaugelt alla 36 kuu”, mis tähendab, et ei saa välistada, et see aeg võis olla „pikem kui 12 kuud”) (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 54b ja selles viidatud põhjendus 32).
109 Seetõttu ei saa komisjonile ette heita, et ta leidis, et käesoleval juhul ei olnud käibekapitalilaenud hooajalised.
110 Eespool toodut kogumina arvesse võttes tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.
Kolmas väide, et on rikutud EÜ artiklit 87, on kuritarvitatud võimu ning on rikutud EÜ artiklit 253, kuna põhjendused on puudulikud
111 Käesolev väide hõlmab kolme liiki argumente, mis puudutavad ekspordiabi mõistet, raskustes olevate ettevõtjate päästmisabi ja ümberkorraldamisabi ning tööhõiveabi mõistet ja varasemate võlgade tasumiseks antud tegevusabi mõistet.
1. Etteheited ekspordiabi mõiste kohta
– Poolte argumendid
112 Hageja kritiseerib vaidlustatud otsust seetõttu, et selles on järeldatud, et asjaomane abi tuleb kvalifitseerida „ekspordiabiks”. Hageja sõnul jõuab komisjon sellele järeldusele mitte abi EÜ artiklis 87 sisalduvate põhimõtete alusel analüüsides, vaid välistamise teel sellise teisejärgulise kriteeriumi alusel, millele ei leidu riigiabile kohaldatavates õigusnormides mingit alust. Lisaks on „ekspordiabiks” kvalifitseerimist vaidlustatud otsuses õigustatud sellega, et Itaalia ametivõimud ei ole esitanud tõendeid väljapoole Itaaliat toimuva ekspordi mõju kohta väljapoole Sitsiiliat toimuvale ekspordile. Hageja leiab, et nii toimides rikkus komisjon EÜ artiklit 87 ja pani toime võimu kuritarvitamise, kuna just komisjon peab tõendama, et asjaomane abi moonutab konkurentsi ühisturul.
113 Selline teguviis avaldub ka põhjendustes. Euroopa Kohtu praktikas on kinnitatud põhimõtet, mille kohaselt otsus, mis ei sisalda andmeid asjaomase turu olukorra, abi saanud ettevõtja turuosade, asjaomaste toodete liikmesriikidevahelise kaubavoo ning abisaajate ekspordi kohta, ei vasta põhjendamise miinimumtingimustele (eespool viidatud kohtuotsused Prantsusmaa vs. komisjon ning CIRFS jt vs. komisjon). Selle kohta märgib hageja, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 41 esitatud andmed Itaalia tsitrusviljade, puuviljade ja aedviljade ekspordi kohta ei anna mingit aimu sellest, kui suur protsent toodetest pärineb Sitsiilia maakonnast, mistõttu on riigiabi väidetav mõju ühenduse kaubavahetusele tuvastatud „teabe puudumise” põhjal, kuni Itaalia ametivõimud ei ole tõendanud vastupidist.
114 Komisjon märgib, et isegi kui hageja etteheited oleksid põhjendatud, ei saaks need kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamist, kuna need viitavad põhjenduste lõigule, millel ei ole – nagu otsuses endas on sõnaselgelt märgitud – mingit mõju resolutsioonile (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 55).
– Esimese Astme Kohtu hinnang
115 Hageja argument, et vaidlustatud otsuses jõuti järeldusele, et asjaomane abi tuleb kvalifitseerida ekspordiabiks, ei ole faktiliselt õige, kuna vaidlustatud otsusest nähtub selgelt, et kuigi alguses kaaluti sellist kvalifikatsiooni, sellest lõpuks loobuti.
116 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 55 on märgitud, et vastuseks Itaalia ametivõimude märkustele, milles vaieldi vastu sellele, et teatatud meedet võib kvalifitseerida ekspordiabiks, võttis komisjon teadmiseks asjaolu, et „müük väljapoole maakonna territooriumi võib tähendada mitte tingimata ja ainult seda, et eksporditakse väljapoole Itaalia territooriumi, ning seetõttu ei jätkata käesoleva otsuse kontekstis abi analüüsimist selle kvalifikatsiooni alusel”.
117 On küll tõsi, et pärast täpsustamist, et ekspordiabiks kvalifitseerimisest loobuti, jätkus põhjendus 55 järgmiselt: „Võttes arvesse, et nagu komisjon märkis menetluse algatamise otsuses, näib abi arvutamise meetod (vt põhjendus 23) vastavat ekspordiabi arvutamise meetodile, ning võttes arvesse, et siseriiklike ametivõimude märkused tuginesid maakonnaseaduse nr 68/95 artikli 6 grammatilisele tõlgendusele, ilma et oleks esitatud dokumentaalseid tõendeid andmete kohta, mis puudutavad näiteks väljapoole maakonna territooriumi toimuvat eksporti, mis on suunatud Itaaliasse või väljapoole Itaalia territooriumi, ei saa komisjon siiski välistada, et tegelikult kujutab abi endast ka ekspordiabi.” Niisugune märkus, milles tuuakse üksnes esile tõsiasi – asjaolu, et komisjon loobub uurimast, ei tähenda, et abi ei võiks siiski kvalifitseerida ekspordiabiks, kui see osutub tõendatuks –, ei võimalda mingil viisil järeldada – nagu teeb hageja –, et vaidlustatud otsuses on leitud, et asjaomane abi tuleb kvalifitseerida ekspordiabiks.
118 Järelikult on alust ekspordiabi mõistet puudutavad etteheited edasise uurimiseta tagasi lükata, kuna komisjon on vaidlustatud otsuses sellisest kvalifikatsioonist sõnaselgelt loobunud.
2. Etteheited raskustes olevate ettevõtjate päästmisabi ja ümberkorraldamisabi ning tööhõiveabi mõiste kohta
– Poolte argumendid
119 Hageja väidab, et vaidlustatud otsuses sisalduvad viited raskustes olevate ettevõtjate päästmisabi ja ümberkorraldamisabi ning tööhõiveabi mõistele on täiesti asjakohatud. Itaalia ametivõimud ei ole kunagi väitnud, et asjaomase abi võib kvalifitseerida muuks kui riigiabiks, mida antakse põllumajandussektoris soodusintressiga lühiajaliste laenude kujul („käibekapitalilaen”), ning neil puudus vajadus esitada tõendeid selle kohta, et abi oli teistsugust laadi. Asjaolu, et maakonnaseaduse nr 68/95 artikkel 6 viitab töökohtade säilitamisele, ei muuda asjaomast abi tööhõiveabiks, vaid õigustab abi olulisust sotsiaaltasandil.
120 Komisjon leiab, et vaidlustatud otsuses ei ole selles suhtes tehtud ühtegi viga, kuna selles on välistatud asjaomase abi kokkusobivus ühisturuga pidades silmas raskustes olevate ettevõtjate päästmisabi ja ümberkorraldamisabi ning tööhõiveabi suhtes kohaldatavaid eeskirju.
– Esimese Astme Kohtu hinnang
121 Tuleb märkida, et hageja argumendid selle küsimuse kohta ei ole tulemuslikud, kuna ta piirdub selle kinnitamisega, et viited raskustes olevate ettevõtjate päästmisabi või ümberkorraldamisabi ning tööhõiveabi mõistele on täiesti asjakohatud, ning täpselt samale järeldusele jõuti ka vaidlustatud otsuses.
122 Kuigi vaidlustatud otsuse põhjenduses 56 on märgitud, et Itaalia ametivõimud ei viidanud võimalusele, et maakonnaseaduse nr 68/1995 artiklis 6 ette nähtud abi vastab ühenduse suunistes raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (EÜT C 283, 19.9.1997, lk 2) sätestatud tingimustele, ning on meenutatud kõnealuste tingimuste sisu, on selle põhjal järeldatud, et „siseriiklikud ametivõimud ei esitanud ühtegi tõendit asjaomase meetme vastavuse kohta eespool nimetatud kriteeriumidele ning ühtegi sellekohast tõendit ei tulene ka Itaalia ametivõimude esitatud teabest”. [mitteametlik tõlge]
123 Kuigi vaidlustatud otsuse põhjenduses 58 on märgitud, et Itaalia ametivõimude märkused „viitavad ebamääraselt” meetme ja töökohtade säilitamise vahelisele seosele, on selles kohe ka mainitud, et ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, kas asjaomane abi järgib suuniste tööhõivealase riigiabi kohta (EÜT C 334, 12.12.1995, lk 4) sätet ja mõtet. Otsuses on eriti rõhutatud, et kuigi maakonnaseaduse nr 68/95 artikli 6 lõikes 4 on ette nähtud abi tühistamine ja tagasinõudmine juhul, kui abisaajad ei täida töökohtade säilitamise kohustust, ei näi nimetatud abi vastavat suunistes tööhõivealase riigiabi kohta sätestatud tingimustele, kuna seda ei ole vastu võetud ega kavandatud spetsiaalselt töökohtade kaitse jaoks mõeldud abina, sest selle summa ei ole mingil viisil seotud töötajate arvuga ning selle vorm on palgakulust sõltumatu. Otsuses on seega järeldatud, et isegi kui asjaomane abi võib kaudselt panustada töö säilimisse, nagu toimub paljude muude abikategooriate puhul, ei saa seda siiski pidada tööhõiveabiks selles valdkonnas kohaldatavate suuniste tähenduses.
124 Järelikult tuleb etteheited raskustes olevate ettevõtjate päästmisabi ja ümberkorraldamisabi ning tööhõiveabi mõiste kohta tagasi lükata.
3. Etteheide varasemate võlgade tasumiseks antud tegevusabi mõiste kohta
– Poolte argumendid
125 Hageja kritiseerib vaidlustatud otsuse põhjenduses 59 sisalduvat väidet, et asjaomane abi tuleb kvalifitseerida „varasemate võlgade tasumiseks antud tegevusabiks”, analüüsimata siseriiklike ametivõimude esitatud põhjendust selle kohta, et Sitsiilia pankade intressimäärad on tunduvalt kõrgemad kui mujal Itaalias. Ta märgib samuti, et asjaomast abi ühisturu eeskirjadega vastuolus olevaks tegevusabiks kvalifitseerides ei käsitlenud komisjon küsimust, kas seda abi saab kvalifitseerida „ekspordiabiks” – kvalifikatsioon, mis on küll sisuliselt vale, kuid mis juhul, kui siseriiklikud ametivõimud oleksid sellest aegsasti teada saanud, oleks võimaldanud igal juhul kõnealuse abi suhtes kohaldada EÜ artikli 87 lõike 3 punktides a ja c nimetatud erandeid. Lisaks väidab hageja, et komisjon ei püüagi tegevusabiks kvalifitseerimist mingil viisil õigustada ja vaidlustatud otsus on seega puudulikult põhjendatud.
126 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu ning tuletab meelde, et Itaalia ametivõimud ise kvalifitseerisid asjaomase abi varasemate võlgade tasumiseks antud abiks. Lisaks märgib ta, et asjaolu, et tegemist on tegevusabiga, ei seatud kordagi kahtluse alla ja seda on vaidlustatud otsuse põhjenduses 59 nõuetekohaselt põhjendatud. Komisjon mainib samuti, et niisugusele meetmele ei saa käesoleval juhul anda luba kui käibekapitalilaenule, kuivõrd Sitsiilia ja ülejäänud Itaalia intressimäärade erinevus ei ole selles suhtes asjakohane, sest see parameeter ei ole käibekapitalilaenudele kohaldatavate eeskirjade alusel nõutav.
– Esimese Astme Kohtu hinnang
127 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 59 on leitud, et maakonnaseaduse nr 68/1995 artiklis 6 ette nähtud abi, „mis ilmselgelt ei ole investeerimisabi ega näi vastavat lühiajaliste soodusintressiga laenude tingimustele ega raskustes olevate ettevõtjate päästmise või ümberkorraldamise valdkonna tingimustele ega tööhõiveabi tingimustele ega ka ühelegi muudel õiguslikel alustel ette nähtud erandi tingimustele”, on „üksnes varasemate võlgade tasumiseks antud tegevusabi, mille mõju lõpeb abi maksmise lõpetamisel”.
128 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 60 on meenutatud, et põllumajanduse valdkonnas oli komisjoni väljakujunenud praktika keelata tegevusabi andmine kõikides piirkondades, isegi neis, mille suhtes kehtivad EÜ artikli 87 lõike 3 punkti a sätted, kuna selline abi võib iseenesest kahjustada ühise turukorralduse mehhanisme, mis on asutamislepingus sätestatud konkurentsieeskirjade suhtes ülimuslikud.
129 Pärast seda on vaidlustatud otsuse põhjenduses 61 märgitud, et võttes arvesse, et „Itaalia ametivõimude märkused kinnitavad, et asjaomase meetme eesmärk on kergendada abisaajate võlakoormust ja et abisaajad ei tee mingit vastusooritust, mida võiks pidada teatud majandustegevuse või teatud piirkondade arengut lihtsustavaks”, ei saa selle meetme suhtes kohaldada ühtegi EÜ artikli 87 lõike 3 punktides a ja c ette nähtud erandit ning seetõttu on kõnealune meede ühisturuga kokkusobimatu.
130 Selle kohta tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika alusel ei kuulu tegevusabi, see tähendab abi, mille eesmärk on vabastada ettevõtja jooksva haldamise või tavakohase tegevuse käigus tavaliselt tekkivatest kuludest, põhimõtteliselt EÜ artikli 87 lõike 3 kohaldamisalasse. Vastavalt kohtupraktikale kahjustab selline abi põhimõtteliselt konkurentsitingimusi sektorites, kus seda antakse ilma, et see oma olemusest tulenevalt oleks võimeline saavutama ühte eesmärkidest, mis on ette nähtud EÜ asutamislepingu erisätetes (Euroopa Kohtu 6. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑86/89: Itaalia vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑3891, punkt 18, ja 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑301/87: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑307, punkt 50; Esimese Astme Kohtu 8. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑459/93: Siemens vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1675, punkt 48).
131 Käesoleval juhul ei too hageja esile ühtegi asjaolu, mis võiks ümber lükata komisjoni väite, et abi andmine varasemate võlgade tasumiseks, vähendades abisaajate võlakoormust, kujutab endast asutamislepingu riigiabi puudutavate sätetega vastuolus olevat tegevusabi. Sitsiilia ja ülejäänud Itaalia intressimäärade erinevus ei ole selles suhtes põhjendus, mis võiks niisuguse abi muuta eespool viidatud eeskirjadele vastavaks, kuna EÜ artikli 87 lõikes 3 ei ole sellist liiki erandit ette nähtud.
132 Järelikult tuleb etteheide varasemate võlgade tasumiseks antud tegevusabi mõiste kohta tagasi lükata.
133 Eespool toodut kogumis arvesse võttes tuleb kolmas väide tervikuna tagasi lükata.
Neljas väide, et on rikutud olulisi menetlusnorme ning ei ole järgitud mõistlikku tähtaega EÜ artiklis 87 sätestatud menetluse lõpetamisel
Poolte argumendid
134 Hageja väidab, et komisjon ei lõpetanud haldusmenetlust mõistliku aja jooksul, kuivõrd maakonnaseadusega nr 68/95 ette nähtud abist teatati 8. augustil 1995 ning 13. veebruari 1998. aasta otsusest EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamise kohta kuni 22. detsembri 1999. aasta lõpliku otsuseni kulus peaaegu kaks aastat.
135 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu ja väidab kõigepealt, et asjaolu, et maakonnaseadusega nr 68/95 ette nähtud abikavast teatamisest ametliku uurimismenetluse algatamiseni kulus 30 kuud ja ametlikule uurimismenetlusele kulus 22 kuud, on süüks pandav peamiselt Itaalia ametivõimudele. Lisaks märgib komisjon, et 22‑kuulist tähtaega ei saa pidada üleliia pikaks, pidades silmas määruse nr 659/1999 artikli 7 lõiget 6, millest tuleneb, et selles sättes ette nähtud 18‑kuuline tähtaeg ei ole kohustuslik ja et sellest tähtajast veidi pikem kestus on lubatav.
Esimese Astme Kohtu hinnang
136 Tuleb meenutada, et see, kui komisjon teeb konkurentsipoliitikat puudutava haldusmenetluse lõppedes otsuse mõistliku aja jooksul, kujutab endast hea halduse põhimõtte kohaldamist (vt riigiabi valdkonna osas Euroopa Kohtu 11. detsembri 1973. aasta otsus kohtuasjas 120/73: Lorenz, EKL 1973, lk 1471, punkt 4; 24. novembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 223/85: RSV vs. komisjon, EKL 1987, lk 4617, punktid 12–17; kaebuste rahuldamata jätmise osas Euroopa Kohtu 18. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑282/95 P: Guérin automobiles vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑1503, punktid 37 ja 38). Niisuguse haldusmenetluse kestuse mõistlikkust tuleb hinnata lähtuvalt iga juhtumi konkreetsetest asjaoludest, eelkõige selle kontekstist, erinevatest menetlusstaadiumidest, mida komisjon peab järgima, juhtumi keerukusest ning selle olulisusest erinevate huvitatud poolte jaoks (vt konkurentsi puudutavas osas Esimese Astme Kohtu 22. oktoobri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑213/95 ja T‑18/96: SCK ja FNK vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1739, punkt 57).
137 Käesolevas asjas piirdub hageja siiski märkimisega, et maakonnaseadusega nr 68/95 ette nähtud abikavast teatati 8. augustil 1995, et EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamise otsus tehti 13. veebruaril 1998, et lõplik otsus tehti 22. detsembril 1999 ning et need tähtajad ei ole mõistlikud, esitamata ühtegi põhjendust.
138 Selles suhtes tuleb meenutada, et asjaolu, et abikavast teatamisest ametliku uurimismenetluse algatamiseni kulus 30 kuud, on süüks pandav peamiselt Itaalia ametivõimudele, kes vastasid komisjoni informatsiooninõuetele osaliselt või ebatäielikult, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 3, ilma et hageja sellele vastu vaidleks. Komisjoni ei saa pidada selle eest vastutavaks.
139 Mis puudutab ametliku uurimismenetluse algatamisest lõpliku otsuse tegemiseni kulunud 22 kuud, siis tuleneb 16. aprillil 1999 jõustunud määruse nr 659/1999 artikli 7 lõikest 6, et „[k]omisjon püüab oma võimaluste piires otsuse vastu võtta 18 kuu jooksul pärast menetluse algust”. 22 kuud ei saa seega pidada ebamõistlikuks üksnes põhjusel, et see ületab 18‑kuulist tähtaega, mis on küll järgimisele kuuluv eesmärk, kuid mis ei kujuta endast siiski kohustuslikku tähtaega. Pealegi ei vaidle hageja vastu sellele, et suhteliselt passiivne periood ametliku uurimismenetluse keskpaigas on süüks pandav Itaalia ametivõimudele, kellelt paluti edutult täpsustusi eelkõige meetme võimaliku ekspordiabiks kvalifitseerimise kohta.
140 Järelikult tuleb neljas väide tagasi lükata.
141 Seega tuleb hagi jätta täielikult rahuldamata.
Kohtukulud
142 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb hageja kohtukulud jätta tema enda kanda ning mõista komisjoni kohtukulud vastavalt viimase nõudele välja hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista komisjoni kohtukulud välja hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
García-Valdecasas | Lindh | Cooke |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 27. novembril 2003 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |
H. Jung | | R. García-Valdecasas |