ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (neljas koda)
3. detsember 2003(*)
Konkurents – Mootorsõidukite turustamine – EÜ artikli 81 lõige 1 – Hinnakokkulepe – Mõiste „kokkulepe” – Kokkuleppe olemasolu tõendamine
Kohtuasjas T‑208/01,
Volkswagen AG, asukoht Wolfsburg (Saksamaa), esindaja: advokaat R. Bechtold,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: W. Mölls, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
mille ese on esimese võimalusena nõue tühistada komisjoni 29. juuni 2001. aasta otsus 2001/711/EÜ, mis puudutab EÜ asutamislepingu artiklis 81 sätestatud menetlust (juhtum COMP/F‑2/36.693 – Volkswagen) (EÜT L 262, lk 14), ja teise võimalusena nõue vähendada hagejale määratud trahvisummat,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees V. Tiili, kohtunikud P. Mengozzi ja M. Vilaras,
kohtusekretär: ametnik D. Christensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 18. juuni 2003. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
1 Volkswagen AG (edaspidi „Volkswagen” või „hageja”) on valdusäriühing ja Volkswageni kontserni kõige suurem ettevõtja, kes tegutseb mootorsõidukite tootmise sektoris. Hageja toodetavaid mootorsõidukeid müüvad Euroopa Ühenduses valikulise ja ainuõigusega turustussüsteemi raames edasimüüjad, kellega hageja on sõlminud edasimüügilepingu.
2 Septembris 1995 ja jaanuaris 1998 kehtinud edasimüügilepingu artikli 4 lõike 1 kohaselt tagab Volkswagen edasimüüjale lepingujärgse territooriumi tarnete ja müügijärgse teeninduse läbiviimiseks. Edasimüüja kohustub omalt poolt temale määratud territooriumil edendama intensiivselt müüki ja müügijärgset teenindust ning kasutama turupotentsiaali parimal võimalikul moel. Vastavalt edasimüügilepingu artikli 2 lõikele 6 (1989. aasta jaanuaris kehtinud versioon) või lõikele 1 (1995. aasta septembris ja 1998. aasta jaanuaris kehtinud versioonid) kohustub edasimüüja „kaitsma [Volkswageni], Volkswageni turustamise korra ja Volkswageni kaubamärgi huve ning tagama nende edendamise kõikide vahenditega”. Samuti on sätestatud, et „selleks järgib edasimüüja kõiki lepingu täitmiseks kehtestatud nõudeid, mis puudutavad nii uute Volkswageni mootorsõidukite turustamist, varuosade hankimist, müügijärgset teenindust, müügi edendamist, reklaami ja väljaõpet, kui ka Volkswageni erinevate tegevusalade tehnilise taseme tagamist”. Lõpuks, edasimüügilepingu artikli 8 lõike 1 kohaselt „teeb [Volkswagen] lõpphinna ja allahindluste suhtes hinnasoovitusi, mis ei ole siduvad”.
3 Pärast ühe ostja esitatud kaebust saatis komisjon 17. juulil 1997 ja 8. oktoobril 1998 hagejale nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 11 alusel informatsiooninõuded, mis puudutasid äriühingu hinnapoliitikat ja iseäranis Volkswagen Passati mudeli müügihinna kindlaksmääramist Saksamaal. Hageja vastas nendele nõuetele vastavalt 22. augustil 1997 ja 9. novembril 1998.
4 22. juunil 1999 saatis komisjon saadud teabe põhjal hagejale vastuväiteteatise, milles ta heitis Volkswagenile ette EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist, mis seisneb selles, et Volkswagen Passati mudeli müügiks on turustusvõrgu Saksa edasimüüjatega kokku lepitud ranges hinnakorras.
5 Vastuväiteteatises tugines komisjon eelkõige kolmele ringkirjale, mille hageja saatis oma Saksa edasimüüjatele 26. septembril 1996, 17. aprillil 1997 ja 26. juunil 1997, ning samuti viiele kirjale, mis saadeti mõnele edasimüüjale 24. septembril, 2. ja 16. oktoobril 1996, 18. aprillil 1997 ja 13. oktoobril 1998 (edaspidi kõik koos „vaidlusalused üleskutsed”).
6 Hageja vastas vastuväiteteatisele 10. septembri 1999. aasta kirjaga, märkides, et selles esitatud faktid on suures osas õiged. Hageja ei esitanud taotlust, et teda ära kuulataks.
7 15. jaanuaril ja 7. veebruaril 2001 saatis komisjon hagejale kaks uut informatsiooninõuet, millele viimane vastas vastavalt 30. jaanuaril ja 21. veebruaril 2001.
8 6. juulil 2001 tegi komisjon hagejale teatavaks oma 29. juuni 2001. aasta otsuse 2001/711/EÜ, mis puudutab EÜ asutamislepingu artiklis 81 sätestatud menetlust (juhtum COMP/F‑2/36.693 – Volkswagen) (EÜT L 262, lk 14; edaspidi „vaidlustatud otsus”).
9 Vaidlustatud otsus sätestab:
„Artikkel 1
[Volkswagen] on toime pannud EÜ asutamislepingu artikli 81 lõike 1 sätete rikkumise seeläbi, et ta määras kindlaks Volkswagen Passati mudeli müügihinnad, keelates oma Saksamaa lepingulistel edasimüüjatel teha selle mudeli müümisel klientidele allahindlusi või lubades teha üksnes piiratud allahindlusi.
Artikkel 2
Artiklis 1 viidatud rikkumisest tulenevalt määratakse [Volkswagenile] trahv summas 30,96 miljonit eurot.
[...]
Artikkel 4
Käesoleva otsuse adressaat on [Volkswagen], D-38436 Wolfsburg [...].”
Menetlus
10 Volkswagen esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 10. septembril 2001.
11 Komisjon esitas 25. veebruaril 2002 ehk neli päeva pärast selleks määratud tähtaega Esimese Astme Kohtu kantseleisse oma vastuse, ilma et ta oleks eelnevalt taotlenud vastava tähtaja pikendamist ja et seda oleks tal ka pikendatud või et ta oleks teinud teatavaks asjaolud, mis õigustavad tähtaja järgimata jätmist. Seetõttu lükkas Esimese Astme Kohus selle dokumendi hilinemise tõttu tagasi.
12 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (neljas koda) avada suulise menetluse.
13 Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 18. juuni 2003. aasta kohtuistungil.
Poolte nõuded
14 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– teise võimalusena vähendada vaidlustatud otsuse artiklis 2 määratud trahvisummat;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
15 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
16 Hageja leiab, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, kuna hageja ei ole rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 1. Esiteks puudusid tema ja tema Saksa edasimüüjate vahel igasugused kokkulepped selle sätte tähenduses. Teiseks, isegi kui eeldada, et vaidlusalused üleskutsed olid kokkuleppe ese, ei saanud need kahjustada, veel vähem aga märkimisväärselt kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust, nii et EÜ artikli 81 lõige 1 ei ole kohaldatav. Teise võimalusena palub hageja vähendada talle vaidlustatud otsusega määratud trahvi summat.
17 Kõigepealt tuleb kontrollida põhinõuet, milles palutakse tühistada vaidlustatud otsus, ning selle raames hageja väidet, et vaidlusalused üleskutsed ei olnud tema ja tema Saksa edasimüüjate vahelise kokkuleppe EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses ese.
Poolte argumendid
18 Hageja märgib esmalt, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab ettevõtjate ühine tahe endast EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses kokkuleppe mõiste keskset tunnust. Ühepoolsed meetmed, mis on võetud ilma selle adressaadi nõusolekuta, ei kuulu seetõttu selle sätte kohaldamisalasse. Need meetmed on keelatud vaid erandjuhul, kui need on üksnes nähtavalt ühepoolsed ning kui nende adressaat nõustub nendega vaikimisi. See kehtib isegi valikulisel turustamisel (Euroopa Kohtu 12. juuli 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 32/78, 36/78–82/78: BMW Belgium vs. komisjon, EKL 1979, lk 2435, edaspidi „kohtuotsus BMW Belgium”; 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG vs. komisjon, EKL 1983, lk 3151, edaspidi „kohtuotsus AEG”; 11. jaanuari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑277/87: Sandoz prodotti farmaceutici vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑45, edaspidi „kohtuotsus Sandoz”, ja 8. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑279/87: Tipp-Ex vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑261; Esimese Astme Kohtu 26. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑41/96: Bayer vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3383, punktid 71 jj, 162, 167, 169 ja 170, edaspidi „kohtuotsus Bayer”).
19 Seega väidab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 62 valesti, et tootja ühepoolsed üleskutsed kujutavad endast kokkulepet EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses, kui nende „eesmärk oli mõjutada” edasimüüjaid oma lepingu täitmisel, ning järeldab selle alusel, et käesolevas asjas on tegemist sellise kokkuleppega. Sellega püüdis komisjon kehtestada uut õiguslikku käsitlust, mis üksnes ei laienda kokkuleppe mõistet, vaid ka muudab komisjoni kasuks tõendamiskoormist puudutavaid eeskirju. See käsitlus viib selleni, et juba püüd mõjutada võib rikkuda EÜ artikli 81 lõiget 1. Tegelikkuses ei sea Esimese Astme Kohtu 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑62/98: Volkswagen vs. komisjon (EKL 2000, lk II‑2707, edaspidi „kohtuotsus Volkswagen”), millele tugineb komisjon, ega Euroopa Kohtu 17. septembri 1985. aasta otsus liidetud kohtuasjades 25/84 ja 26/84: Ford vs. komisjon (EKL 1985, lk 2725, edaspidi „kohtuotsus Ford”) ja 24. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑70/93: Bayerische Motorenwerke vs. ALD (EKL 1995, lk I‑3439, edaspidi „kohtuotsus BMW”), millele viitas kohtuotsus Volkswagen, kahtluse alla kohtupraktikat, mille kohaselt sõltub kõik sellest, kas on olemas otsene või vaikimisi nõusolek.
20 Edasi märgib hageja, et ka väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuulub näiliselt ühepoolne käitumine EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisalasse vaid siis, kui see „lisandub” lepingulistesse suhetesse, st kui see on mõlema lepingupoole ühise tõlgenduse kohaselt kooskõlas olemasolevate lepinguliste suhetega. See on nii ainult juhul, kui komisjoni väidetud lepinguliste suhete „konkretiseerumine” võib leida aset. Seega ei piisa sellest, kui tootja üleskutsed „on seotud” olemasoleva lepingulise suhtega, ega sellest, kui kõnealune tootja viitab neis üleskutsetes edasimüügilepingule.
21 Hageja väidab, et turustusvõrguga liituv edasimüüja saab turustuspoliitikaga nõustuda vaid niivõrd, kuivõrd see on juba välja kujunenud. Selle poliitika hilisemaid muudatusi saab teha vaid siis, kui leping näeb sellise võimaluse ette, ning üksnes selle võimaluse ulatuses. Vastasel juhul on lepingu muutmiseks tarvis mõlemat poolt. Vaidlusalused üleskutsed, millest mõne oli koostanud hageja müügidirektor vaid oma isiklikul kirjapaberil, ei ole mitte üksnes objektiivselt vastuolus edasimüügilepinguga, eriti selle artikli 8 lõikega 1, mis sätestab ainult soovituslikud hinnad, vaid mida edasimüüjad sellistena ka järgisid, nagu see eriti nähtub edasimüüjate Binder’i ja Rütz’i reaktsioonist. Lepingu tõlgendamise meetoditega ei ole kooskõlas komisjoni arvamus, et see lepingusäte ei taga, et hageja jätab selle lepingu artikli 2 lõike 1 raames andmata siduvad hinnasoovitused, või et asjaolust, et käitumine on vastuolus EÜ artikli 81 lõikega 1, ei saa järeldada seda, et see ei ole lepingu üldtingimus. Samadel põhjustel ei saa komisjon väita, et edasimüügileping sisaldab hindade kindlaksmääramist võimaldavat kaudset normi. Lisaks ei tähenda asjaolu, et teatavates vaidlusalustes üleskutsetes ähvardati edasimüügileping üles öelda, mitte mingil juhul seda, et see leping on nende üleskutsete objektiivne alus.
22 Hageja leiab, et komisjon kinnitas valesti, et selgusetuks võib jääda küsimus, kas edasimüüjad tegelikult muutsid vaidlusaluste üleskutsete tõttu oma hindade kujundamist, ning et täpsemad järeldused ei ole selleks vajalikud. Kokkuleppe olemasolu saab möönda vaid siis, kui edasimüüjad nõustusid vaidlusaluste üleskutsetega ning – vähemalt tõendina selle kokkuleppe kohta – muutsid ka oma hinnakäitumist.
23 Lõpuks, mis puudutab edasimüüjate käitumist seoses vaidlusaluste üleskutsetega, siis väidab hageja, et kuigi ta ise ei suuda tõendada, et need ei mõjutanud edasimüüjate hinnakäitumist, kinnitavad vaidlustatud otsuses komisjoni esitatud numbrid siiski mitte märkimisväärseid muudatusi selles käitumises, vaid vastupidi – allahindluste suurenemist. Hageja teeb ettepaneku kuulata selles küsimuses üle tunnistaja ning tugineb arvudele, millest nähtub, et edasimüüjate tehtavad allahindlused kasvasid.
24 Komisjon leiab omalt poolt, et vaidlusalused üleskutsed olid muutunud edasimüügilepingu terviklikuks osaks ning kujutavad seetõttu endast kokkuleppeid EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses.
25 Peamise argumendina märgib komisjon esiteks, et kohtuotsuste AEG, Ford, BMW ja Volkswagen kohaselt ei ole vähemalt käesoleva asjaga sarnase valikuliste tarnesüsteemide juhtumi puhul vaja otsida tootja üleskutsega nõustumist edasimüüja käitumises, mis on seotud kõnealuse üleskutsega (näiteks pärast üleskutse saamist). Nõusolek tuleb põhimõtteliselt lugeda antuks juba asjaolu tõttu, et edasimüüja liitus turustusvõrguga. Nõusolek loetakse seega edasimüüja poolt ette antuks. Komisjon on seisukohal, et nimetatud kohtupraktikat, mis on vaidlustatud otsuse aluseks, ei sea kahtluse alla hageja viidatud kohtuotsused, pigem on see vastupidi.
26 Edasi väidab komisjon, et ei ole vaja, et turustuslepingus sisalduks sõnaselge reservatsioon, et tootja esitatud üleskutse muutub selle lepingu osaks. Oluline on üleskutse eesmärk, nimelt mõjutada edasimüüjaid selle lepingu täitmisel. Nii võib tootja õigusvastane poliitika, mis lähtub õiguspärasest turustuslepingust, muutuda selle lepingu terviklikuks osaks, ilma et nimetatud lepingus peaks selle kohta sisalduma otsene säte. Nimelt eeldatakse, et kui edasimüüja liitub turustussüsteemiga, nõustub edasimüüja ette tootja turustuspoliitikaga, mida ei ole loomulikult võimalik kõikides üksikasjades ette näha edasimüüja liitumise hetkel. Need põhimõtted kehtivad ka tootja poliitika suhtes edasimüügihindade puhul. Kohtuotsused AEG ja Ford kinnitavad seda väidet.
27 Täiendava võimalusena ja juhul, kui peaks olema vajalik sõnaselge reservatsioon, tuleb komisjoni arvates lugeda edasimüügilepingu artikli 2 lõiget 1 või 6 selliseks sätteks. Seda seisukohta ei sea kahtluse alla hageja esitatud argumendid edasimüügilepingu artikli 8 lõike 1 kohta, mille kohaselt ei sisalda see leping sanktsioone sisaldavat sätet juhtumiks, kui ei järgita tootja soovitusi, ning et selle lepingu artikli 2 lõiget 1 või 6 mainitakse vaid mõnes vaidlusaluses üleskutses.
28 Lõpuks, mis puudutab poolte tegelikku käitumist pärast vaidlusaluseid üleskutseid, siis leiab komisjon oma vastuses, et see käitumine näitab, et nad käsitlesid vaidlusaluseid üleskutseid edasimüügilepingu osana. Seda arvamust ei lükka ümber hageja argumendid selle reaktsiooni tähenduse kohta, mis oli edasimüüjatel Binder ja Rütz vaidlusalustele üleskutsetele, ning asjaolu kohta, et teatavad vaidlusalused üleskutsed pärinesid hageja müügidirektorilt, kes oli need koostanud oma isiklikul kirjapaberil.
29 Komisjon meenutab siiski, et vaidlustatud otsuses kahtluse alla seatud kokkulepe põhines üksnes vaidlusalustel üleskutsetel, kuna edasimüüjate nõusolek oli antud juba ette turustussüsteemiga liitumisel. Järelikult ei ole oluline see, kas edasimüüjad nõustusid vaidlusaluste üleskutsetega tagantjärgi uuesti oma tegeliku hinnakäitumisega. See küsimus võib jääda lahtiseks (vaidlustatud otsuse põhjendus 68). Kõik hageja sellekohased järeldused on seega asjakohatud.
Esimese Astme Kohtu hinnang
30 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt piisab EÜ artikli 81 lõike 1 mõttes kokkuleppe olemasoluks sellest, kui asjaomased ettevõtjad on väljendanud oma ühist tahet käituda turul konkreetsel viisil (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma vs. komisjon, EKL 1970, lk 661, punkt 112, ja 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78–215/78 ja 218/78: Van Landewyck jt vs. komisjon, EKL 1980, lk 3125, punkt 86; Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑7/89: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1711, punkt 256, ja kohtuotsus Bayer, punkt 67).
31 Mis puutub selle ühise tahte avaldamise vormi, siis piisab, kui lepingu ühes tingimuses on väljendatud poolte tahe käituda turul vastavalt selle lepingu tingimustele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus ACF Chemiefarma vs. komisjon, punkt 112; eespool viidatud kohtuotsus Van Landewyck jt vs. komisjon, punkt 86, ja kohtuotsus Bayer, punkt 68).
32 Mõiste „kokkulepe” EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses, nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas, eeldab vähemalt kahe poole ühist tahet, mille väljendamise vorm ei ole oluline, kui see vastab poolte tegelikule tahtele (kohtuotsus Bayer, punkt 69).
33 Kohtupraktikast tuleneb samuti, et kui tootja otsus kujutab endast ettevõtja ühepoolset tegevust, siis sellisele otsusele EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud keeldu ei kohaldata (vt selle kohta kohtuotsus AEG, punkt 38; kohtuotsus Ford, punkt 21; Esimese Astme Kohtu 7. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑43/92: Dunlop Slazenger vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑441, punkt 56, ja kohtuotsus Bayer, punkt 66).
34 Teatavatel asjaoludel tuleb kokkuleppena EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses käsitada ka meetmeid, mille on tootja ilmselt ühepoolselt võtnud või kehtestanud pikaajalistes kaubandussuhetes oma edasimüüjatega (kohtuotsus BMW Belgium, punktid 28–30; kohtuotsus AEG, punkt 38; kohtuotsus Ford, punkt 21; kohtuotsus Sandoz, punktid 7–12; kohtuotsus BMW, punktid 16 ja 17, ning kohtuotsus Bayer, punkt 70).
35 Sellest kohtupraktikast tuleneb, et olukorda, kus üks ettevõtja on võtnud vastu tõepoolest ühepoolse ja seega teise ettevõtja otsese või vaikimisi osaluseta meetme, tuleb eristada olukorrast, kus ühepoolsus on üksnes näilik. Kui esimene kirjeldatud olukord ei lange EÜ artikli 81 lõike 1 alla, siis teist tuleb käsitada kui ettevõtjatevahelist kokkulepet ja seega võib see kuuluda selle artikli kohaldamisalasse. Selline on olukord eelkõige konkurentsi piirava tegevuse ja meetmete puhul, mille tootja on lepinguliste suhete raames edasimüüjatega ellu viinud näiliselt ühepoolselt, kuid millega viimased on siiski kas või vaikimisi nõustunud (kohtuotsus Bayer, punkt 71).
36 Sellest kohtupraktikast tuleneb samuti, et komisjon ei saa asuda seisukohale, et tootja näiliselt ühepoolne käitumine tema lepinguliste suhete raames oma edasimüüjatega võib tegelikult viia ettevõtjatevahelise kokkuleppeni EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses, kui ta ei ole tõendanud, et teised pooled nõustusid sõnaselgelt või vaikimisi tootja käitumisega (vt selle kohta kohtuotsus BMW Belgium, punktid 28–30; kohtuotsus AEG, punkt 38; kohtuotsus Ford, punkt 21; kohtuotsus Sandoz, punktid 7–12, ja kohtuotsus Bayer, punkt 72).
37 Seda kohtupraktikat arvesse võttes tuleb kontrollida, kas komisjon on vaidlustatud otsuses tõendanud, et hageja ja tema edasimüüjate vahel on vaidlusaluste üleskutsete osas kokkulepe EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses.
38 Selles osas tuleb kõigepealt märkida, et ei ole tõendatud, et vaidlusaluseid üleskutseid oleks tegelikkuses rakendatud. Komisjon möönab seda vaidlustatud otsuse põhjenduses 74 järgmises sõnastuses:
„Käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades on edasimüüjate täpset käitumist praktiliselt võimatu tuvastada […]”
39 Edasi leiab Esimese Astme Kohus, et nagu tuleneb sisuliselt vaidlustatud otsuse põhjendusest 60, tugines komisjon EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses kokkuleppe olemasolu tuvastamisel peamiselt argumendile, mille kohaselt edasimüüjad nõustusid edasimüügilepingut sõlmides vaikimisi hageja vaidlusaluse turustuspoliitikaga. Seega leidis komisjon, et „ei ole vaja teha kindlaks, kas ja mil määral Volkswageni Saksa edasimüüjad tegelikult oma hinnakujundust ringkirjade ja hoiatuste põhjal muutsid” (vaidlustatud otsuse põhjendus 68).
40 Komisjon kinnitab oma seisukohta kostja vastuse punktis 8, mille kohaselt „ei ole vaja vähemalt valikuliste turustussüsteemide puhul – nagu käesolevas asjas – otsida tootja üleskutsega nõustumist edasimüüja tegevusest selle üleskutse kontekstis (näiteks pärast selle saamist)”. Komisjon leiab, et „[s]ee nõusolek tuleb põhimõtteliselt lugeda antuks pelga fakti tõttu, et edasimüüja sisenes tootja turustusvõrku” ning et „[s]ee loetakse seega ette antuks”. Nagu komisjon sisuliselt jätkab, ei ole oluline, kas leping sisaldab otsest reservatsiooni, mis võimaldaks ette näha sellist üleskutset nagu vaidlusalused üleskutsed. Sellise sätte puudumisel võib niisugune üleskutse muutuda lepingu terviklikuks osaks, „lisanduda” lepingusse. Määrav on selle üleskutse eesmärk, milleks on mõjutada edasimüüjaid selle lepingu täitmisel (kostja vastuse punktid 11 ja 12).
41 Sama idee on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 62, milles komisjon kohtuotsust Volkswagen (punkt 236) tsiteerides märgib, et „üleskutsed, mille autotootja oma edasimüüjatele on saatnud, kujutavad endast juba kokkulepet, kui „nende eesmärk on mõjutada edasimüüjaid [...] nendepoolse (tootja või importijaga) sõlmitud lepingu täitmise käigus””.
42 Esimese Astme Kohus leiab lõpuks, et komisjon ei ole väitnud, et edasimüügileping, eriti selle artikli 2 lõige 1 või 6 ja artikli 8 lõige 1 oleksid vastuolus konkurentsiõigusega.
43 Eespool toodud järeldustest tuleneb, et kostja vastuse punktis 15 komisjoni selgelt korratud seisukoht tähendab väitmist, et edasimüüja, kes sõlmis konkurentsiõigusega kooskõlas oleva edasimüügilepingu, peab lepingu sõlmimisel ja selle sõlmimise tõttu olema juba ette nõustunud lepingu hilisema õigusvastase muutumisega, olgugi et just kooskõla tõttu konkurentsiõigusega ei saa nimetatud leping võimaldada edasimüüjal sellist muutumist ette näha.
44 Nõustuda ei saa komisjoni seisukohaga, mis on vaidlustatud otsuse põhialus ja millest lähtuvalt luges komisjon asjakohatuks küsimuse, kas hageja edasimüüjad tegelikult nõustusid vaidlusaluste üleskutsetega, kui nad said neist teada, st pärast seda, kui need olid edasimüüjatele saadetud.
45 Võib küll ette kujutada, et õiguspärase edasimüügilepingu sõlmimisel ja selle sõlmimise tõttu võiks olla ette nõustutud lepingu muutumisega, kui on tegemist lepingu õiguspärase muutumisega, mis on ette nähtud lepingus või millest edasimüüja ei saa äritavasid või õigusnorme arvesse võttes keelduda. Seevastu ei saa nõustuda sellega, et lepingu õigusvastase muutumisega võiks olla õiguspärase turustuslepingu sõlmimisel ja selle sõlmimise tõttu ette nõustutud. Sel juhul saab nõustumine lepingu õigusvastase muutumisega toimuda alles siis, kui edasimüüja saab teada tootja kavandatud muutumisest.
46 Järelikult väitis komisjon käesolevas kohtuasjas ekslikult, et edasimüügilepingu sõlmimine hageja edasimüüjate poolt tõi kaasa nende nõustumise vaidlusaluste üleskutsetega. Selline väide on vastuolus EÜ artikli 81 lõikega 1, nagu seda sätet on tõlgendatud eespool punktides 30–36 viidatud kohtupraktikas, kuna selle kohaselt tuleb tõendada ühist tahet.
47 Esimese Astme Kohus leiab, et komisjon tõlgendas vääralt kohtupraktikat, millele ta oma seisukohtade toetuseks tugineb, kui ta väidab, et vastavalt kohtuotsustele AEG, Ford, BMW ja Volkswagen ei ole vaja vähemalt valikuliste turustussüsteemide puhul – nagu käesolevas asjas – otsida tootja üleskutsega nõustumist edasimüüja tegevusest selle üleskutse kontekstis (näiteks pärast selle saamist), ja et see nõusolek tuleb põhimõtteliselt lugeda antuks pelga fakti tõttu, et edasimüüja sisenes turustusvõrku.
48 Vastupidi komisjoni väidetule tuvastas Euroopa Kohus kohtuotsuses AEG sõnaselgelt edasimüüjate nõusoleku AEG konkurentsivastase tegevuse suhtes, märkides, et „edasimüüja liitumisel põhineb loa andmine asjaolul, et lepingupooled nõustuvad otseselt või vaikimisi AEG järgitava poliitikaga, mille kohaselt välistatakse muu hulgas turustusvõrgust need edasimüüjad, kes vastavad liitumise tingimustele, kuid kes ei ole valmis seda poliitikat üle võtma” (kohtuotsuse punkt 38).
49 Teiste sõnadega ei ole Euroopa Kohus kohtuotsuses AEG lähtunud sellest, et edasimüüjate nõustumine AEG konkurentsivastase poliitikaga tähendaks lepingu sõlmimisel ette antud nõustumist niisuguse poliitikaga, mis ei ole tootjale veel teada.
50 Lisaks tuleb märkida, et kohtuotsuse AEG punktis 38 esitatud seisukoht, mille kohaselt ei ole AEG käitumine ühepoolne, vaid „lisandub lepingulistesse suhetesse, mis on ettevõtjatel oma edasimüüjatega”, ei ole kategooriline väide, vaid põhineb Euroopa Kohtu varasemal järeldusel, et edasimüüjad nõustusid käitumisega, mille eesmärk oli tõenäoliselt mõjutada kõnealuseid lepingulisi suhteid.
51 Kohtuotsuses Ford ei puuduta kohtuasi küsimust, kas edasimüüjad nõustusid neile Fordi saadetud ringkirjaga, millel on konkurentsivastane eesmärk. Nimelt puudus vaidlus selles, et ringkirja rakendas Ford ning et edasimüüjad pidid protestidest hoolimata sellele alla andma. Selles kohtuasjas oli kõne all küsimus, kas poolte kohaldatud kõnealust ringkirja saab siduda Fordi edasimüügilepinguga, et kontrollida seda lepingut EÜ artikli 81 lõike 1 suhtes ning arvestades võimalikku erandit EÜ artikli 81 lõike 3 raames. Selles kontekstis oli Euroopa Kohtul võimalik pärast seda, kui ta tuvastas, et vaidlusalune ringkiri on seotud edasimüügilepinguga (selle lepingu lisa I), otsustada, et komisjonil oli õigus võtta seda arvesse kõnealuse lepingu kontrollimisel, arvestades võimalikku erandit EÜ artikli 81 lõike 3 raames (kohtuotsus Ford, punktid 20, 21 ja 26).
52 Mis puudutab kohtuotsust BMW, mis tehti eelotsusemenetluses, siis leiab Esimese Astme Kohus, et see ei ole käesolevas asjas otseselt asjakohane. Selles kohtuasjas ei tekkinud mitte küsimus, kas BMW ja tema edasimüüjate vahel lepiti tegelikult kokku selle ringkirja sisus, mille BMW saatis edasimüüjatele, vaid küsimus, kas selline üleskutse – oletades, et sellega nõustuti ning et see kujutab endast seega kokkulepet EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses – kuulub asjakohase erandimääruse, nimelt komisjoni 12. detsembri 1984. aasta määruse (EMÜ) nr 123/85 asutamislepingu artikli [81] lõike 3 kohaldamise kohta mootorsõidukite turustamist ja teenindust käsitlevate teatavate kokkuleppeliikide suhtes (EÜT 1985, L 15, lk 16) reguleerimisalasse.
53 Mis puudutab kohtuasja, milles tehti kohtuotsus Volkswagen, siis tuleneb selgelt nii komisjoni otsusest kui selles kohtuasjas Esimese Astme Kohtu tehtud otsusest (vt kohtuotsuse Volkswagen punkt 236 koostoimes punktidega, millele see viitab), mis jäi jõusse vastavalt Euroopa Kohtu 18. septembri 2003. aasta otsusele kohtuasjas C‑338/00 P: Volkswagen vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑9189), et tootja meetmetel oli tõepoolest mõju, kuna Itaalia edasimüüjad allutasid end talle ning keeldusid seega müügist oma välismaistele klientidele. Edasimüüjate nõustumises Volkswageni konkurentsivastaste meetmetega ei olnud järelikult selles kohtuasjas kahtlust.
54 Kohtuotsuses Volkswagen, millega lükati tagasi väide, et tühistada tuleb komisjoni otsus Volkswageni meetmete väidetavalt ühepoolse laadi tõttu, toodud järeldus tugineb seega nõusolekule, mis tuleneb tootja meetmete rakendamisest.
55 Kohtuotsuste AEG, Ford, BMW ja Volkswagen analüüsist ilmneb, et komisjon viitas nendele kohtuotsustele ekslikult, kui ta püüdis toetada oma väidet, et põhimõtteliselt toob turustuslepingu sõlmimine endaga vääramatult kaasa vaikimisi nõustumise selle lepingu võimaliku õigusvastase muutumisega.
56 Lisaks tuleb märkida, et käesolevas kohtuasjas komisjoni esitatud väite lükkavad üheselt ümber hageja välja toodud kohtuotsused Sandoz, BMW Belgium, Bayer ning eespool viidatud kohtuotsus Tipp-Ex vs. komisjon. Kõik need kohtuotsused kinnitavad tõepoolest vajadust tõendada ühist tahet, et tuvastada EÜ artikli 81 lõikes 1 nimetatud kokkuleppe olemasolu. Lisaks sellele peab ühine tahe vastavalt eespool punktides 30 ja 31 viidatud kohtupraktikale hõlmama konkreetset tegevust, mis peab seega olema pooltele teada, kui nad sellega nõustuvad.
57 Lisaks ei tulene vastupidi komisjoni väidetule kohtupraktikast, et üleskutse lepingusse lisamisel on oluline see, et see üleskutse eesmärk on mõjutada edasimüüjat kõnealuse lepingu täitmisel. Kui see oleks nii, siis tooks tootja poolt oma edasimüüjatele üleskutse esitamine endaga alati kaasa kokkuleppe tuvastamise, kuna määratluse kohaselt on sellise üleskutse eesmärk mõjutada neid edasimüüjaid nende lepingu täitmisel.
58 Seevastu lisandub üleskutse juba olemasolevale lepingule, see tähendab muutub selle lepingu terviklikuks osaks siis, kui üleskutse eesmärk on mõjutada edasimüüjaid lepingu täitmisel, eeskätt aga siis, kui edasimüüjad ühel või teisel viisil selle üleskutsega tegelikult nõustuvad.
59 Käesolevas asjas leidis komisjon, et vaidlusaluste üleskutsete eesmärk on mõjutada edasimüüjaid üksnes nende lepingu täitmisel, mis on ka ilmne. Ta ei pidanud vajalikuks tõendada, et edasimüüjad nõustusid tegelikult tema üleskutsetega pärast seda, kui nad üleskutsetest teada said, vaid ta leidis ekslikult, et õiguspärase lepingu sõlmimine tähendab seda, et nende üleskutsetega nõustuti vaikimisi ette. Seega tuleb jõuda järeldusele, et komisjon ei ole tõendanud EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses kokkuleppe olemasolu.
60 Selles osas tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustega 66 ja 67, mis hõlmavad poolte käitumise, kirjalike materjalide ja avalduste hindamist, ei püüa komisjon kuidagi tõendada, et edasimüüjad nõustusid vaidlusaluste üleskutsetega neist teadasaamisel. Nende kaalutlustega tahab komisjon pelgalt põhjendada vaidlustatud otsuse põhjendustes 63–65 esitatud tõlgendust lepingu kohta, kuna see tõlgendus on komisjoni teise võimalusena esitatud argument, mida analüüsitakse allpool ja mille kohaselt ühendab edasimüügilepingu artikli 2 lõikest 1 või 6 moodustuv orgaaniline seos igal juhul vaidlusalused üleskutsed selle lepinguga. Selles tähenduses tuleb ka mõista kostja vastuse punktis 29 esitatud komisjoni väidet, et edasimüüjad käsitasid vaidlusaluseid üleskutseid lepingu „osana”.
61 Teise võimalusena väidab komisjon, et isegi kui leida, et edasimüügileping peab sisaldama reservatsiooni, et oleks võimalik tuvastada, et vaidlusalused üleskutsed moodustavad selle lepingu osa, tuleb nimetatud lepingu artikli 2 lõiget 1 või 6 pidada selliseks tingimuseks. Komisjon täpsustab, et sama lepingu artikli 8 lõike 1 eesmärk ei olnud piirata artikli 2 lõiget 1 või 6, välistades selle kohaldamise müügihinda puudutavatele siduvatele üleskutsetele.
62 Teise võimalusena esitatud argumendiga ei saa nõustuda.
63 Edasimüügilepingu artikli 2 lõiget 1 või 6, mille kohaselt kohustub edasimüüja „kaitsma [Volkswageni], Volkswageni turustamise korra ja Volkswageni kaubamärgi huve ning tagama nende edendamise kõikide vahenditega”, saab tõlgendada vaid nii, et need näevad üksnes ette seadusega kooskõlas olevad meetmed. Vastupidisele seisukohale asumine tähendab seda, et sellisest neutraalselt sõnastatud lepingutingimusest järeldub, et edasimüüjad sidusid end õigusvastase kokkuleppega.
64 Ka edasimüügilepingu artikli 8 lõige 1 on sõnastatud neutraalselt või isegi selliselt, mis võtab Volkswagenilt võimaluse anda siduvaid hinnasoovitusi.
65 Asjaolu, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 65 märkis komisjon, et edasimüügilepingu artikli 8 lõige 1 „ei taga edasimüüjatele, et tootja loobuks tulevikus siduvatest hinnasoovitustest [...]”, rõhutab vaid selle sätte neutraalsust ning seda, et see ei maini üleüldse siduvaid meetmeid.
66 Esimese Astme Kohus märgib lõpuks, et asjaolu, et Volkswagen tugineb vaidlusalustes üleskutsetes edasimüügilepingu artiklile 2, ei tähenda seda, et see artikkel objektiivselt õigustaks neid üleskutseid. Võimaliku orgaanilise seose olemasolu edasimüügilepingu artikli 2 ja vaidlusaluste üleskutsete vahel võib nimelt tõendada üksnes objektiivselt kõnesolevate sätete analüüsi alusel ja sõltumata sellest, mida ütleb selle kohta hiljem üks lepingupooltest. Nagu aga eespool märgitud, nähtub nimetatud artikli 2 sõnastusest enesest, et selles sättes ei ole kuidagi ette nähtud lepingu muutumist konkurentsieeskirjadega vastuolus olevaks.
67 Eespool toodust tuleneb, et vale on komisjoni teise võimalusena esitatud argument, et edasimüügilepingu artikli 2 lõige 1 või 6 on asjakohane reservatsioon, mille kohaselt nõustuti kõnealuse lepingu sõlmimisel vaidlusaluste üleskutsetega.
68 Eespool toodud kaalutlustest kogumis nähtub, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses tõendanud hageja ja tema edasimüüjate vahelist ühist tahet seoses vaidlusaluste üleskutsetega. Järelikult on vaidlustatud otsus tehtud vastuolus EÜ artikli 81 lõikega 1 ning tuleb seega tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust hageja esitatud teise tühistamisväite kohta ega teise võimalusena esitatud nõude kohta vähendada trahvisummat.
Kohtukulud
69 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus tehti komisjoni kahjuks, tuleb vastavalt hageja sellekohasele nõudele kohtukulud välja mõista komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 29. juuni 2001. aasta otsus 2001/711/EÜ, mis puudutab EÜ asutamislepingu artiklis 81 sätestatud menetlust (juhtum COMP/F‑2/36.693 – Volkswagen).
2. Mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 3. detsembril 2003 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |