Language of document : ECLI:EU:T:2021:651

ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)

6. oktoober 2021(*)

Euroopa Liidu kaubamärk – Vastulausemenetlus – Euroopa Liidu kujutismärgi Abresham Super Basmati Selaa Grade One World’s Best Rice taotlus – Varasem registreerimata sõnamärk BASMATI – Ühendkuningriigi liidust ja Euratomist väljaastumise leping – Üleminekuperiood – Põhjendatud huvi – Suhteline keeldumispõhjus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõige 4 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 8 lõige 4) – Tähise hõivamise peale common law’ hagi (action for passing off) esitamise normistik – Eksitava esitamise tõenäosus – Varasema maineka kaubamärgi lahjendamise tõenäosus

Kohtuasjas T‑342/20,

Indo European Foods Ltd, asukoht Harrow (Ühendkuningriik), esindajad: barrister A. Norris ja solicitor N. Welch,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: H. O’Neill ja V. Ruzek,

kostja,

teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses oli

Hamid Ahmad Chakari, elukoht Viin (Austria),

mille ese on hagi EUIPO neljanda apellatsioonikoja 2. aprilli 2020. aasta otsuse (asi R 1079/2019-4) peale, mis käsitleb Indo European Foodsi ja H. A. Chakari vahelist vastulausemenetlust,

ÜLDKOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja president A. M. Collins, kohtunikud V. Kreuschitz ja G. Steinfatt (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik J. Pichon,

arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 2. juunil 2020,

arvestades kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. oktoobril 2020,

arvestades 29. juunil 2021 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Teine menetluspool apellatsioonikoja menetluses Hamid AhmadChakari esitas 14. juunil 2017 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)), ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.

2        Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:

Image not found

3        Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 30 ja 31 ning vastavad nendes klassides järgmisele kirjeldusele:

–        klass 30: „riisijahu; riisist valmistatud suupisted; riisikoogid; riisimass kulinaarseks kasutamiseks; riisist pressitud toiduained“;

–        klass 31: „söödariisijahu“.

4        Kaubamärgitaotlus avaldati 6. septembri 2017. aasta väljaandes Bulletin des marques de l’Union européenne nr 169/2017.

5        Hageja Indo European Foods Ltd esitas taotletava kaubamärgi registreerimisele 13. oktoobril 2017 määruse 2017/1001 artikli 46 alusel eespool punktis 3 nimetatud kaupadega seoses vastulause.

6        Hageja vastulause tugines varasemale Ühendkuningriigi registreerimata sõnamärgile BASMATI, mida kasutatakse seoses riisiga.

7        Vastulause põhjendamisel tugineti määruse 2017/1001 artikli 8 lõikele 4. Hageja väitis sisuliselt, et Ühendkuningriigi õiguse alusel on tal õigus keelata taotletava kaubamärgi kasutamine, kasutades selleks tähise hõivamise peale esitatavat hagi (action for passing off) „laiendatud“ vormi.

8        Vastulausete osakond lükkas 5. aprillil 2019 vastulause tervikuna tagasi. Ta leidis, et hageja esitatud tõenditest ei piisa selle tõendamiseks, et varasemat kaubamärki on kasutatud ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubanduses enne asjaomast kuupäeva ja asjaomasel territooriumil. Seetõttu ei olnud tema arvates üks määruse 2017/1001 artikli 8 lõikes 4 sätestatud tingimustest täidetud.

9        Hageja esitas 16. mail 2019 EUIPO-le vastulausete osakonna otsuse peale määruse 2017/1001 artiklite 66–71 alusel kaebuse.

10      EUIPO neljas apellatsioonikoda jättis 2. aprilli 2020. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) kaebuse põhjendamatuse tõttu rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud, et nimetus „basmati“ annab talle õiguse Ühendkuningriigis keelata taotletava kaubamärgi kasutamine tähise hõivamise õigusrikkumisest common law’s tuleneva laiendatud nõude alusel.

11      Hageja esitatud tõenditest nähtub, et sellise õigusrikkumise peale esitatud hagi rahuldamise võimaluse esinemiseks peab olema tõendatud, et esiteks tähistab nimetus „basmati“ konkreetset kaubaklassi, teiseks on sellel nimetusel maine, millest tuleneb teatav maineväärtus (st klientide köitmise võime) Ühendkuningriigi avalikkuse märkimisväärse osa seas, kolmandaks on hageja üks mitmest ettevõtjast, kellel on õigus selle nimetuse maineväärtusele tugineda, neljandaks on taotleja oma kaupu esitanud eksitavalt, mis paneb või võib panna avalikkust uskuma, et vaidlusaluse tähise all pakutavad kaubad on valmistatud basmatiriisist, ja viiendaks, et hageja kannab või võib kanda kahju segiajamise tõttu, mida selline eksitav esitamine võib põhjustada.

12      Apellatsioonikoda leidis, et tähise hõivamise peale esitatava hagi laiendatud vormi kolm esimest tingimust on täidetud. Seevastu ei olnud hageja apellatsioonikoja arvates tõendanud, et vastulause esemeks oleva vaidlusaluse tähise kasutamine võib kaasa tuua maineka nimetuse „basmati“ eksitava esitamise. Lisaks leidis apellatsioonikoda, et käesoleval juhul ei tekita taotletava kaubamärgi kasutamine ohtu, et hagejal võib tekkida müügi kaotamisest tulenevat ärilist kahju, kuna asjaomased kaubad on muud kaubad kui riisitooted, samas kui hageja müüs üksnes riisi. Samuti ei ole üheski argumendis selgitatud, kuidas võib taotletava kaubamärgi kasutamine mõjutada sõna „basmati“ eristusvõimet, arvestades asjaolu, et „Super basmati“ on tunnustatud basmatiriisi sort.

 Poolte nõuded

13      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus ja rahuldada vastulause kõigi kaupade osas;

–        teise võimalusena saata asi EUIPO-le uuesti läbivaatamiseks tagasi;

–        mõista kulud, sealhulgas apellatsioonikoja ja vastulausete osakonna menetlusega seoses kantud kulud, välja EUIPO-lt.

14      EUIPO palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Hagi ese ja vastuvõetavus

15      Esimesena väidab EUIPO, et kuna vastulause taotletava kaubamärgi registreerimisele põhineb varasemal registreerimata kaubamärgil Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis ning arvestades selle riigi Euroopa Liidust väljaastumist alates 1. veebruarist 2020, siis langeb nimetatud riigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingus (ELT 2020, L 29, lk 7, edaspidi „väljaastumisleping“) ette nähtud üleminekuperioodi möödumise tõttu vastulausemenetluse ja käesoleva hagi ese ära. Alates üleminekuperioodi lõpust ei puuduta määruses 2017/1001 esitatud viited liikmesriikidele ja liikmesriikide õigusele enam Ühendkuningriiki ega Ühendkuningriigi õigust. Seetõttu ei ole taotletaval kaubamärgil alates sellest kuupäevast esiteks Ühendkuningriigi territooriumil õiguslikke tagajärgi, teiseks ei kujuta hageja viidatud õigus endast enam „varasemat õigust“ määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 4 tähenduses ja kolmandaks ei saa pärast taotletava kaubamärgi võimalikku registreerimist tekkida mingit vastuolu, kuna viimati nimetatud kaubamärk ei ole Ühendkuningriigis kaitstud, samas kui varasem õigus on kaitstud üksnes Ühendkuningriigis.

16      Väljaastumisleping, milles on määratletud Ühendkuningriigi liidust väljaastumise tingimused, jõustus 1. veebruaril 2020. Nimetatud lepingus on ette nähtud üleminekuperiood 1. veebruarist kuni 31. detsembrini 2020. Väljaastumislepingu artikkel 127 näeb ette, et kui ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse üleminekuperioodil Ühendkuningriigis liidu õigust.

17      Käesoleva vaidluse ese on apellatsioonikoja 2. aprilli 2020. aasta otsus, milles apellatsioonikoda otsustas hageja esitatud vastulause põhjendatuse üle. Vastulause suhtelise põhjuse olemasolu tuleb aga hinnata hiljemalt selle hetke seisuga, mil EUIPO teeb otsuse vastulause kohta. Nimelt on Üldkohus hiljuti otsustanud, et vastulause aluseks olev varasem kaubamärk peab olema kehtiv mitte üksnes taotletava kaubamärgi registreerimistaotluse avaldamise ajal, vaid ka selle aja seisuga, mil EUIPO teeb otsuse vastulause kohta (14. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Beko vs. EUIPO – Acer (ALTUS), T‑162/18, ei avaldata, EU:T:2019:87, punkt 41). On aga olemas ka vastupidine kohtupraktika, mille kohaselt tuleb vastulause põhjendatuse hindamiseks võtta aluseks seis selle ELi kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal, mille peale on teatavale varasemale kaubamärgile tuginedes esitatud vastulause (17. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Golden Balls vs. EUIPO – Les Éditions P. Amaury (GOLDEN BALLS), T‑8/17, ei avaldata, EU:T:2018:692, punkt 76; 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Grupo Textil Brownie vs. EUIPO – The Guide Association (BROWNIE), T‑598/18, EU:T:2020:22, punkt 19, ja 23. septembri 2020. aasta kohtuotsus Bauer Radio vs. EUIPO – Weinstein (MUSIKISS), T‑421/18, EU:T:2020:433, punkt 34). Viimati nimetatud kohtupraktika kohaselt ei oma vastulause lahendamisel põhimõtteliselt tähtsust asjaolu, et varasem tähis võib lakata olemast registreerimata kaubamärk või mõni muu ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubanduses kasutatav tähis teataval ajal pärast seda kuupäeva, eelkõige pärast seda, kui liikmesriik, kus kaubamärk on kaitstud, on astunud liidust välja (vt analoogia alusel 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus BROWNIE, T‑598/18, EU:T:2020:22, punkt 19).

18      Käesolevas asjas ei ole vaja seda küsimust lahendada. H. A. Chakari taotles ELi kaubamärgi registreerimist nimelt 14. juunil 2017 ja seega ajal, mil Ühendkuningriik oli liidu liikmesriik. Apellatsioonikoja otsus tehti 2. aprillil 2020 ehk pärast Ühendkuningriigi liidust väljaastumist, kuid üleminekuperioodil. Kui väljaastumislepingus ei ole vastupidiseid sätteid, kohaldatakse määrust 2017/1001 jätkuvalt Ühendkuningriigi kaubamärkidele ning varasematele kaubamärkidele, mis ei ole registreeritud Ühendkuningriigis, aga mida kasutatakse kaubanduses. Seetõttu laieneb varasemale kaubamärgile samasugune kaitse nagu siis, kui Ühendkuningriik ei oleks liidust lahkunud, kuni üleminekuperioodi lõpuni (23. septembri 2020. aasta kohtuotsus MUSIKISS, T‑421/18, EU:T:2020:433, punkt 33).

19      Igal juhul tähendaks käsitlus, et vaidluse ese langeb ära, kui kohtumenetluse ajal toimub sündmus, mille tulemusel võib varasem kaubamärk lakata olemast registreerimata kaubamärk või mõni muu ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubanduses kasutatav tähis, eelkõige asjaomase liikmesriigi liidust väljaastumise tulemusel, seda, et Üldkohus peaks võtma arvesse põhjuseid, mis on ilmnenud pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ja mis selle otsuse põhjendatust ei saa mõjutada (vt analoogia alusel 8. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Fuchs vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Les Complices (Täht ringis), T‑342/12, EU:T:2014:858, punkt 24). Kuna aga Üldkohtule esitatud hagi eesmärk on EUIPO apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine määruse 2017/1001 artikli 72 tähenduses, peab Üldkohus selle õiguspärasuse hindamiseks põhimõtteliselt lähtuma vaidlustatud otsuses aluseks võetud ajast.

20      Sellest tuleneb, et olenemata ajast, mille seisu tuleb aluseks võtta (kaubamärgitaotluse esitamise aeg või apellatsioonikoja otsuse kuupäev), võib hageja poolt vastulause ja kaebuse toetuseks viidatud kaubamärk olla vastulause aluseks.

21      EUIPO esitatud argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla. Kuigi EUIPO viidatud 14. veebruari 2019. aasta kohtuotsusest ALTUS (T‑162/18, ei avaldata, EU:T:2019:87, punktid 41–43) nähtub, et vastulause aluseks olev varasem kaubamärk peab olema endiselt kehtiv ajal, mil ta teeb selle kohta otsuse, ei saa sellest järeldada, et Üldkohtule esitatud hagi ese langeb ära, kui see kaubamärk lakkab vastamast määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 4 koosseisule Üldkohtu menetluse jooksul.

22      2. juuni 2021. aasta kohtuotsus Style & Taste vs. EUIPO – The Polo/Lauren Company (Polomängija kujutis) (T‑169/19, EU:T:2021:318), millele EUIPO samuti viitab ja mis tema sõnul puudutab teatavat „seotud“ küsimust, ei ole tegelikult käesoleva vaidluse seisukohast asjakohane. Esiteks ei puuduta selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasi vastulausemenetlust, vaid seda, mis kuupäeva seisuga tuleb varasemat õigust kaitsta selleks, et sellega saaks põhjendada kehtetuks tunnistamise taotlust nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) artikli 52 lõike 2 punkti d alusel. Teiseks tuleneb selles kohtuotsuses esitatud lahendusest, et selle sätte kohaldamisel peab selles viidatud varasema tööstusomandi õiguse omanik tõendama, et ta võib vaidlusaluse ELi kaubamärgi kasutamise keelata mitte üksnes selle kaubamärgi taotluse esitamise või prioriteedikuupäeva seisuga, vaid ka kehtetuks tunnistamise taotluse kohta otsuse tegemise kuupäeva seisuga (2. juuni 2021. aasta kohtuotsus Polomängija kujutis, T‑169/19, EU:T:2021:318, punkt 30). See kuupäev ei ole aga hilisem kui need, mida on mainitud eespool punktis 20.

23      Järelikult ei ole Ühendkuningriigi liidust lahkumine toonud kaasa käesoleva vaidluse eseme äralangemist.

24      Teisena väidab EUIPO, et kuna vaidlustatud otsuse tühistamine ei saa hagejale enam mingit kasu tuua, ei ole hagejal enam käesolevas menetluses põhjendatud huvi. Ta märgib, et isegi kui ta jätab ELi kaubamärgi taotluse rahuldamata, on taotlejal võimalik muuta oma tähis riigisiseste kaubamärkide taotlusteks kõikides liidu liikmesriikides, säilitades vastavalt määruse 2017/1001 artiklile 139 tagasi lükatud ELi kaubamärgi taotluse prioriteedi. Nii saaks taotleja kaubamärgikaitse samal territooriumil nagu juhul, kui ELi kaubamärgi taotluse peale esitatud vastulause lükataks tagasi. Kohtuistungil lisas EUIPO, et tema arvates tuleneb põhjendatud huvi puudumine lisaks ka asjaolust, et juhul kui Üldkohus tühistab vaidlustatud otsuse ja kui vaidlus seetõttu saadetakse apellatsioonikojale tagasi, saab apellatsioonikoda üksnes jätta kaebuse rahuldamata, kuna kohtuasjadest, milles tehti 14. veebruari 2019. aasta kohtuotsus ALTUS (T‑162/18, ei avaldata, EU:T:2019:87) ja 2. juuni 2021. aasta kohtuotsus Polomängija kujutis (T‑169/19, EU:T:2021:318), tuleneb, et vastulause aluseks oleva kaitstud kaubamärgi kehtivus ei tohi olla EUIPO otsuse tegemise aja seisuga lõppenud.

25      Nimelt peab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hageja põhjendatud huvi hagi eseme seisukohast esinema hagi esitamise staadiumis, vastasel juhul on hagi vastuvõetamatu. Vaidluse ese – nagu ka põhjendatud huvi – peab säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära; see eeldab, et hagi tulemusel võib selle esitanud pool saada mingit kasu (vt 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 8. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Täht ringis, T‑342/12, EU:T:2014:858, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui hagejal kaob põhjendatud huvi menetluse käigus, ei tulene sisulistes küsimustes tehtud Üldkohtu otsusest tema jaoks mingit kasu.

26      Kõigepealt tuleb tagasi lükata EUIPO argument, mille kohaselt tuleneb põhjendatud huvi puudumine asjaolust, et taotlejal on võimalik muuta oma kaubamärk riigisisese kaubamärgi registreerimise taotlusteks kõigis liidu liikmesriikides ja saavutada seega kaubamärgi kaitse samal territooriumil nagu juhul, kui ELi kaubamärgi taotluse peale esitatud vastulause lükatakse tagasi. Need kaalutlused kehtivad põhimõtteliselt iga vastulausemenetluse kohta.

27      Lisaks väidab EUIPO ekslikult, et apellatsioonikoda, kes peab vaidluse lahendama juhul, kui Üldkohus tühistab vaidlustatud otsuse, oleks sunnitud jätma kaebuse rahuldamata, kuna puudub varasem kaubamärk, mis on liikmesriigi õigusega kaitstud. EUIPO eksib, eeldades, et apellatsioonikoda peab faktiliste asjaolude hindamisel lähtuma oma uue otsuse tegemise aja seisust. Nimelt on pärast apellatsioonikoja otsuse tühistamist apellatsioonikojale esitatud hageja kaebuse menetlus uuendatud (8. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Sony Interactive Entertainment Europe vs. EUIPO – Marpefa (Vieta), T‑879/16, EU:T:2018:77, punkt 40). Seega peab apellatsioonikoda sama kaebust uuesti lahendama, ja seda vastavalt kaebuse esitamise ajal esinenud olukorrale, kuna kaebuse menetlus uuendatakse samas staadiumis, milles see oli enne vaidlustatud otsuse tegemist. Sellest järeldub, et kohtupraktika, millele EUIPO oma arutluskäigus viitab, ei ole asjakohane. Nimelt kinnitab see kohtupraktika üksnes asjaolu, et igal juhul ei saa nõuda, et kaubamärk, millel vastulause põhineb, eksisteeriks ka pärast apellatsioonikoja otsuse tegemist.

28      Sellest tulenevalt ei ole käesoleva kohtuasja ese ära langenud ja säilib hageja põhjendatud huvi.

 Sisulised küsimused

 Ajaliselt kohaldatava määruse kindlaksmääramine

29      Arvestades käesolevas asjas kõne all oleva registreerimistaotluse esitamise kuupäeva, milleks on 14. juuni 2017 ja mis on kohaldatava materiaalõiguse kindlakstegemisel määrava tähtsusega, kehtivad käesoleva juhtumi asjaolude suhtes määruse nr 207/2009 materiaalõigusnormid (vt selle kohta 8. mai 2014. aasta kohtuotsus Bimbo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑591/12 P, EU:C:2014:305, punkt 12, ja 18. juuni 2020. aasta kohtuotsus Primart vs. EUIPO, C‑702/18 P, EU:C:2020:489, punkt 2 ja seal viidatud kohtupraktika).

30      Seetõttu tuleb käesoleval juhul mõista vaidlustatud otsuses materiaalõigusnormide osas apellatsioonikoja poolt ja poolte menetlusdokumentides tehtud viiteid määruse 2017/1001 artikli 8 lõikele 4 nii, et nendega peetakse silmas määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 identset sisu.

 Tühistamisnõue

31      Oma hagi põhjendamiseks esitab hageja üheainsa väite, mille kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõiget 4. Ta vaidlustab eelkõige apellatsioonikoja järelduse, et eksitava esitamise ohu esinemist ei saa tuvastada vaidlusaluste kaupade põhjal, ning hinnangu, mille kohaselt taotletava kaubamärgi kasutamine ei saa talle tekitada kahju, kuna puudub oht, et müük otseselt väheneks. Tema sõnul on apellatsioonikoda ekslikult tõlgendanud tähise hõivamise olukorras tekkivaid õigusi ja tingimusi, mille esinemisel võib eksitav esitamine olla kaebuse aluseks.

32      Vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikele 4 on registreerimata kaubamärgi või muu tähise omanikul võimalik keelata ELi kaubamärgi registreerimine nelja tingimuse esinemisel: seda kasutatakse kaubanduses, tähis ei ole ainult kohaliku tähtsusega, õigus sellele tähisele on omandatud enne ELi kaubamärgi taotluse esitamise kuupäeva ja tähis annab selle omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine. Kõik need tingimused peavad olema korraga täidetud, nii et kui registreerimata kaubamärk või tähis ei vasta ühele neist tingimustest, siis ei saa määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 tähenduses registreerimata kaubamärgi või muu kaubanduses kasutatava tähise olemasolul põhinev vastulause olla edukas (vt 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Bacardi vs. EUIPO – Palírna U zeleného stromu (42 BELOW), T‑435/12, EU:T:2018:715, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

33      Kaks esimest tingimust ehk need, mis puudutavad osutatud tähise või kaubamärgi kasutamist kaubanduses ja kasutamise ulatust – kusjuures nimetatud ulatus ei või olla üksnes kohalik –, tulenevad määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 sõnastusest ning neid tuleb seega tõlgendada liidu õigusest lähtudes (vt 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus 42 BELOW, T‑435/12, EU:T:2018:715, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

34      Seevastu sõnastusest „kui selle tähise suhtes kohaldatavate […] liikmesriigi õigusaktide kohaselt ja nendega ette nähtud ulatuses“ ilmneb, et ülejäänud kaks tingimust, mis on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 punktides a ja b välja toodud, on tingimused, mida tuleb erinevalt eelmistest hinnata esitatud tähise suhtes kohaldatava õigusega määratud kriteeriumide alusel. Viide osutatud tähist reguleerivale õigusele on õigustatud, kuna määrus nr 207/2009 võimaldab tugineda ELi kaubamärgi vastu tähistele, mis ei kuulu ELi kaubamärgisüsteemi. Seega on üksnes nõuete aluseks oleva tähise suhtes kohaldatava õiguse alusel võimalik tuvastada, kas see tähis on ELi kaubamärgist varasem ja kas seetõttu võib olla põhjendatud hilisema kaubamärgi kasutamise keelamine (24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus 42 BELOW, T‑435/12, EU:T:2018:715, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

35      Vastavalt määruse 2017/1001 artikli 95 lõikele 1 lasub selle tingimuse täitmise tõendamise koormis, mille kohaselt esitatud tähis annab selle omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine, EUIPO menetluses vastulause esitajal (vt 23. mai 2019. aasta kohtuotsus Dentsply De Trey vs. EUIPO – IDS (AQUAPRINT), T‑312/18, ei avaldata, EU:T:2019:358, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna aga Üldkohtu tehtav kohtulik kontroll peab vastama tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte nõuetele, kujutab määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 alusel Üldkohtu läbiviidav kontroll endast täielikku õiguspärasuse kontrolli (5. juuli 2011. aasta kohtuotsus Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑263/09 P, EU:C:2011:452, punkt 52).

36      Käesoleval juhul tuleb seega kindlaks teha, kas apellatsioonikoda võttis arvesse asjakohaseid riigisiseseid õigusnorme ja kas ta kontrollis nende alusel õigesti, kas määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 kohaldamise tingimused on täidetud.

37      Hageja vastulause tugineb tähise hõivamise peale esitatava hagi laiale vormile, mis on ette nähtud Ühendkuningriigis kohaldatavas õiguses. Tuginedes 18. jaanuari 2012. aasta kohtuotsusele Tilda Riceland Private vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Siam Grains (BASmALI) (T‑304/09, EU:T:2012:13, punkt 18), milles on asjaomaseid riigisiseseid õigusnorme kohaldatud, viitab hageja Ühendkuningriigi 1994. aasta kaubamärgiseadusele (Trade Marks Act, 1994), mille artikli 5 lõikes 4 on muu hulgas sätestatud, et kaubamärki ei saa registreerida, kui või niivõrd, kuivõrd selle kasutamist Ühendkuningriigis võidakse keelata mis tahes eeskirja alusel (eelkõige tähise hõivamisest tuleneva nõudeõiguse alusel), mis kaitseb registreerimata kaubamärki või muud kaubanduses kasutatavat tähist.

38      Ühendkuningriigi kaubamärgiseaduse artikli 5 lõikest 4 nii, nagu riigisisesed kohtud on seda tõlgendanud, tuleneb, et pool, kes sellele nõudeõigusele tugineb, peab tõendama, et vastavalt Ühendkuningriigis kohaldatavas õiguses ette nähtud tähise hõivamise peale esitatava hagi eeskirjadele on kolm asjaomast tingimust täidetud, nimelt esiteks on asjaomane tähis omandanud maineväärtuse, teiseks on hilisema kaubamärgiga tähistatud kaupade pakkumine selle tähise all eksitav esitamine kaubamärgiomaniku poolt ja kolmandaks on maineväärtusele tekitatud kahju (vt selle kohta 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Paice vs. EUIPO – Blackmore (DEEP PURPLE), T‑328/16, ei avaldata, EU:T:2018:649, punktid 22–25 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 23. mai 2019. aasta kohtuotsus AQUAPRINT, T‑312/18, ei avaldata, EU:T:2019:358, punkt 102).

39      Kui tähise hõivamise peale esitatud hagi kostja poolt eksitav esitus – tahtlik või mitte – on see, mis võib juhtida hageja kliente omistama sellele tähisele kostja pakutavate kaupade või teenuste kaubanduslikku päritolu (vt 23. mai 2019. aasta kohtuotsus AQUAPRINT, T‑312/18, ei avaldata, EU:T:2019:358, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika), siis nähtub Ühendkuningriigi kohtu otsustest, et kaupade või teenuste tähistamiseks kasutatav tähis võib tähise hõivamise peale esitatava hagi suhtes kohaldatava õiguse tähenduses olla omandanud turul teatava maine isegi siis, kui seda kasutab oma äritegevuses mitu ettevõtjat (Chocosuisse Union des fabricants suisses de chocolat & Ors v Cadbury Ltd. [1999] EWCA Civ 856). Selline tähise hõivamise peale esitatav „laiendatud“ hagi, mida tunnustavad Ühendkuningriigi kohtud, võimaldab nõnda mitmel ettevõtjal omada õigusi turul maine omandanud tähisele (vt 30. septembri 2015. aasta kohtuotsus Tilda Riceland Private vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Siam Grains (BASmALI), T‑136/14, EU:T:2015:734, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

40      Siis, kui on tegemist tähise hõivamisest tuleneva õigusrikkumisega „laiendatud“ vormis, põhjustab kostja eksituse oma kauba päritolu või olemuse osas, kui ta pakub neid eksitavalt nii, nagu pärineksid see konkreetsest piirkonnast või nagu oleks sel teatavad omadused või koostis. Eksitav esitus võib seisneda teatava kirjeldava sõna või üldmõiste kasutamises, millega ei kirjeldata õigesti kostja kaupa, jättes mulje, et sellel on teatavad omadused või kvaliteet, mis sellel puuduvad (vt selle kohta 18. juuli 2017. aasta kohtuotsus Alfonso Egüed vs. EUIPO – Jackson Family Farms (BYRON), T‑45/16, EU:T:2017:518, punkt 95).

41      Käesoleval juhul puudutab hageja väide eespool punktis 38 viidatud teist ja kolmandat tingimust, nimelt neid, mis käsitlevad ühelt poolt eksitavat esitamist ja teiselt poolt varasema tähisega omandatud maineväärtuse kahjustamist.

–       Eksitav esitamine

42      Esimesena väidab hageja, et apellatsioonikoda eiras Ühendkuningriigis kehtivas õiguses tähise hõivamise peale esitatava hagi laia vormi õiguslikke tingimusi, piirdudes eksitava esitamise ohu analüüsimisel küsimusega, kas suurt hulka asjaomase avalikkuse liikmeid võidakse asjaomase kauba kaubandusliku päritolu osas eksitada, selle asemel et tõstatada küsimust, kas seda asjaomast avalikkust on võimalik eksitada asjaomase kauba omaduste ja olemuse kindlakstegemise osas.

43      Teisena väidab hageja, et asjaolu, et riis ei kuulu kõnealuste kaupade hulka, ei ole määrava tähtsusega. Ta leiab, et kuna asjaomane avalikkus võib arvata, et kõnealused kaubad on valmistatud basmatiriisist, kui see tegelikult nii ei ole, siis on eksitava esitamise tingimus täidetud. Sõnaga „basmati“ seotud maineväärtus ei laiene mitte ainult basmatiriisile, vaid ka seda sisaldavatele kaubale või kaupadele, mis on sellest riisist valmistatud ja sellisena märgistatud, mis nähtub ka United Kingdom Intellectual Property Office’i (Ühendkuningriigi intellektuaalomandi amet) 9. augusti 2016. aasta otsusest vastulausemenetluses O-378-16 (edaspidi „otsus Basmati Bus“). Basmatiriisi vajalikud minimaalsed omadused, mis muudavad selle selgesti määratletud klassiks, on mõlemal juhul esindatud. Asjaomane avalikkus eeldab teatavat kaupa ostes, mille kohta on märgitud, et see on valmistatud basmatiriisist või sisaldab seda riisi, et see kaubaartikkel tõesti sisaldab nimetatud riisi ning Court of Appeali (England & Wales) (Civil Division) (apellatsioonikohus (Inglismaa ja Wales) (tsiviilosakond)) kohtuotsusest Taittinger SA v ALLBEV LTD (1993) F.S.R. 641 (edaspidi „kohtuotsus Taittinger“) ja otsusest Basmati Bus nähtub, et eksitava esitamise tingimus võib olla muu olemusega kauba puhul täidetud. Ühendkuningriigi kohtupraktika kohaselt on tähise hõivamist käsitlevate õigusnormide üks peamistest tunnustest see, et asjaomased kaubad ei pea olema identsed või omandanud maine ja maineväärtuse samal määral selleks, et oleks olemas eksitav esitamine, mille peale saab esitada hagi või mis võib tekitada kahju.

44      Kolmandana väidab hageja, et apellatsioonikoda tugines oma otsuses vääralt ka kaalutlusele, et hageja ei ole väitnud ega ammugi mitte tõendanud, et H. AChakari kasutab taotletavat kaubamärki Ühendkuningriigis ning et see kasutamine puudutab kaupu, mida ei valmistata ehtsast basmatiriisist. Hageja leiab, et nimetuse „basmati“ eksitava esitamise oht, ilma et oleks vaja selle kohta konkreetset tõendit esitada, tuleneb selle kaubamärgi ausast ja väljamõeldavast kasutamisest. Ta väidab, et kuna ta on sõnaga „basmati“ seotud maineväärtuse üks omanikest ja kuna seda sõna kasutatakse Ühendkuningriigis teatava riisiliigi kirjeldamiseks, siis tuleneb see oht selle kaubamärgiga tähistatud kaupade laiast kirjeldusest, hõlmates igat liiki riisist valmistatud kaupu. Seega tuleb hageja sõnul võtta arvesse taotletava kaubamärgi ausat ja fiktiivset kasutamist seoses nende kaupade üldise kirjeldusega.

45      Neljandana täpsustab hageja, et tema argumentide eesmärk ei ole põhjendada H. A. Chakari taotletava kaubamärgi kasutamise keelamist selle kaubamärgiga tähistatud riisist valmistatud kaupade kvaliteedi tõttu, vaid need argumendid puudutavad asjaolu, et asjaomaste kaupade kirjelduses ei ole nõutud, et need oleksid valmistatud üksnes ehtsast basmatiriisist, mistõttu on võimalik, et need ei sisalda üldse basmatiriisi.

46      EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu. Esimesena on tähise hõivamisele kohaldatavates õigusnormides tõepoolest ette nähtud, et eksitava esitamise ja maineväärtuse kahjustamise ohu tuvastamiseks ei pea asjaomased kaubad olema samad ning neil ei pea olema sama ulatuslik maine ja maineväärtus. Siiski ei lükka see ümber apellatsioonikoja arutluskäiku, kuna apellatsioonikoda ei märkinud ega vihjanud sellele, et vaidlusalused kaubad peavad olema samad kui need, millega seoses on varasemal kaubamärgil maineväärtus. Lisaks ei tähenda EUIPO sõnul asjaolu, et asjaomased kaubad ei pea olema samad, seda, et pelk seos nende vahel, näiteks koostisosade tasandil, on eksitava esitamise kaasatoomiseks piisav. Seega rõhutas apellatsioonikoda õigesti, et teatava riisiliigi, käesoleval juhul basmatiriisi omandatud maineväärtus ei ole samastatav riisi sisaldavate kaupade omandatud maineväärtusega. Kuna maineväärtus on kliendibaasi laiendav atraktiivne jõud, siis määravad selle ulatuse kindlaks kaubad ja teenused, millega asjaomane avalikkus seda atraktiivset jõudu seostab. Kuna hageja kuulub ettevõtjate kontserni, kes kasutab sõna „basmati“ teatava riisiliigi tähistamiseks, siis on riis kaup, millele laieneb omandatud maineväärtus. Apellatsioonikoja järelduste kohaselt on lähtepunktiks see, et sõnal „basmati“ on kaubaga „riis“ seoses maineväärtus, ja kindlaks tuleb teha, kas selle sõna kasutamisega asjaomaste kaupade jaoks kasutatakse ära maineväärtust, tehes tarbija taju põhjal eksitava esituse. Mis puutub riisijahusse, siis ei ole riisist või söödariisist valmistatud toitude puhul EUIPO sõnul esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kasutatud riisiliik on nende kaupade ostmise üle otsustamisel tarbija jaoks oluline tegur.

47      Teisena leiab EUIPO, et apellatsioonikoda ei jätnud taotletava kaubamärgi näiliku kasutamise kontrolli tegemata, vaid kaalus selgesti, kas tegemist võib olla sellise kasutamisega, mis võib hõlmata kasutamist kaupade jaoks, mis ei sisalda basmatiriisi või ei ole valmistatud sellest riisist.

48      Peale selle rõhutas EUIPO, et isegi kui hageja suudab tõendada, et asjaomane avalikkus tajub sõna „basmati“ nii, et see viitab asjaolule, et asjaomased kaubad koosnevad basmatiriisist või sisaldavad basmatiriisi, siis ei piisa sellest vastulause rahuldamiseks, kuna ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et H. A. Chakaril oli kavatsus kasutada taotletavat kaubamärki muude kaupade kui basmatiriisist valmistatud või seda riisi sisaldava kauba jaoks. EUIPO sõnul on tähise hõivamise peale esitatava hagi lai vorm välja kujundatud kohtupraktikas ja see on saanud alguse kaubamärgi tegelikust eksitavast kasutamisest tulenevatest õigusrikkumise hagidest, mitte hagidest, mis on seotud hilisema puhtalt hüpoteetilise kasutamisega, kui miski ei viita sellele, et kasutamine saab olema eksitav. Kui kaubamärgi registreerimise menetluses puuduvad tõendid tegeliku eksitamise või hilisema eksitamise tõsise ohu kohta, siis pelk võimalus, et selline eksitav kasutamine võib tulevikus aset leida, ei ole kaubamärgi registreerimise keelamiseks piisav, kui kirjeldus võimaldab heauskset kasutamist. Selline lähenemine vastab ka määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis g ette nähtud absoluutse eksitamispõhjusega hõlmatud laiade kaubakategooriate suhtes väljakujunenud praktikale, mille puhul eeldatakse, et taotlejad ei tegutse pahauskselt. EUIPO on seisukohal, et piisava kaitse pakub nimetatud määruse artikli 52 lõike 1 punkt a, milles on sätestatud, et kaubamärk tunnistatakse kehtetuks, kui omanik kasutab kaubamärki kaupade jaoks, mille jaoks see on registreeritud, kui kaubamärk võib avalikkust eksitada eelkõige kaupade olemuse, kvaliteedi või geograafilise päritolu osas.

49      Kolmandana märgib EUIPO, et hageja väidab ekslikult, et apellatsioonikoda tegi vea, kui lähtus eeldusest, et hageja argumendid põhinevad küsimusel, kas asjaomased kaubad võivad sisaldada basmatiriisi madalama või kõrgema kvaliteediga sorti. See ei ole nii, kuna apellatsioonikoda seadis seejuures üksnes tähise hõivamisest tuleneva õigusrikkumise hagi laia vormi piirid ja rõhutas, et hagejal ei ole samasuguseid monopoolseid õigusi tähistele, mis eristavad ühtainsat kaubanduslikku päritolu ja millel põhineb enamik teisi määrusega nr 207/2009 ette nähtud suhtelisi vastulause põhjendusi.

50      Olgu märgitud, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikega 4 on hõlmatud registreerimata kaubamärgid ja kõik „muu[d] […] tähise[d]“, mida kasutatakse kaubanduses. Asjaomase tähise kasutamise funktsioon võib olenevalt tähise olemusest seisneda mitte üksnes asjaomase kauba kaubandusliku päritolu identifitseerimises asjaomase avalikkuse poolt, vaid ka selle geograafilise päritolu ja olemusest tulenevate eriomaduste või selle maine aluseks olevate omaduste identifitseerimises. Varasemat kaubamärki võib selle olemusest tulenevalt eristavana käsitleda siis, kui kaubamärgi eesmärk on identifitseerida ühe ettevõtja kaupu või teenuseid võrdluses teise ettevõtja omadega, aga muu hulgas ka siis, kui kaubamärgi eesmärk on identifitseerida teatavaid kaupu või teenuseid võrdluses muude sarnaste kaupade ja teenustega (vt 30. septembri 2015. aasta kohtuotsus BASmALI, T‑136/14, EU:T:2015:734, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

51      Nagu eespool punktis 40 osutatud, põhjustab siis, kui tegemist on tähise hõivamisest tuleneva õigusrikkumisega „laiendatud“ vormis nagu käesolevas hagis, eksituse kostja oma kauba päritolu või olemuse osas, kui ta pakub neid eksitavalt nii, nagu pärineksid need konkreetsest piirkonnast või nagu neil oleks teatavad omadused või koostis. Eksitav esitus võib seisneda kirjeldava sõna või üldnimetuse kasutamises, mis ei kirjelda kostja kaupu õigesti, jättes mulje, et neil on omadus või kvaliteet, mis neil puudub (18. juuli 2017. aasta kohtuotsus BYRON, T‑45/16, EU:T:2017:518, punkt 95).

52      Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuses, et tähise hõivamise peale esitatava hagi laia vormi esimene tingimus on täidetud, kuna Ühendkuningriigis kasutatakse sõna „basmati“ teatava kaubakategooria kirjeldamiseks ja kuna see sõna on Ühendkuningriigis omandanud maineväärtuse avalikkuse märkimisväärse osa seas, kusjuures hageja on selle tähise üks omanikest.

53      Mis puutub eksitava esitamisega seotud tingimusse, siis leidis apellatsioonikoda ekslikult, et ükski hageja esitatud tõend ei anna alust järeldada, et sõna „basmati“ maine ja sellest tulenev maineväärtus selgesti ületavad asjaomast määratletud kaubakategooriat, see tähendab riisi eriliiki, et hõlmata muud laadi kaubaartiklit, kuid mille koostisosa on riis.

54      Esimesena olgu märgitud, et kuivõrd apellatsioonikoda rajas vaidlustatud otsuse punktis 20 oma hinnangu hageja tõendamiskoormisele ja tema viidatud Ühendkuningriigi kohtupraktikale, siis tuleb täpsustada, et sõltumata nimetatud kohtupraktika tõenduslikust väärtusest ei oleks apellatsioonikojapoolne uurimine tohtinud piirduda kohtupraktikaga, nagu selle on esitanud hageja. Kui EUIPO on kohustatud arvestama selle liikmesriigi riigisisese õigusega, kus on kaitstud varasem kaubamärk, millel vastulause põhineb, peab ta omal algatusel asjaomase liikmesriigi riigisisese õiguse välja selgitama, kui selline teave on vajalik asjasse puutuva registreerimisest keeldumise aluse kohaldamise tingimuse hindamise seisukohalt (vt 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus 42 BELOW, T‑435/12, EU:T:2018:715, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).

55      Teisena olgu märgitud, et Ühendkuningriigi kohtupraktikast tähise hõivamisest tuleneva õigusrikkumise kohta tuleneb tõesti, et kui nimetusega seotud maineväärtus on tuvastatud seoses teatavate kaupade ja teenustega ning seda nimetust kasutatakse seejärel teiste kaupade või teenuste puhul, on eksitava esitamise ohu olemasolu tõendada seda raskem, mida enam erinevad need kaubad ja teenused. Samas kohtupraktikas on aga täpsustatud, et kuigi see asjaolu on eksitava esitamise võimaliku ohu analüüsil üks arvesse võetav element, ei ole ühise tegevusvaldkonna olemasolu määrav (vt selle kohta 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus DEEP PURPLE, T‑328/16, ei avaldata, EU:T:2018:649, punktid 30 ja 31, ning 2. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Monster Energy vs. EUIPO – Nanjing aisiyou Clothing (Küünisekriimustuse kujutis), T‑35/20, ei avaldata, EU:T:2020:579, punkt 86).

56      Mis puudutab täpsemini tähise hõivamisest tuleneva õigusrikkumise käsitluse laiendamist, siis viitas hageja kohtuotsusele Taittinger, millest nähtub, et eksitavat esitamist võib esineda isegi muud laadi kaupade puhul (kohtuotsus Taittinger, lk 641, 665 ja 667; vt ka Court of Appeali (England & Wales) (Civil Division) (apellatsioonikohus (Inglismaa ja Wales) (tsiviilosakond)) kohtuotsus Diageo North America Inc v Intercontinental Brands (ICB) Ltd (2010) EWCA Civ 920, punktid 9 ja 15). Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division) (apellatsioonikohus (Inglismaa ja Wales) (tsiviilosakond)) leidis kohtuotsuses Taittinger, et on usutav, et avalikkuse märkimisväärne osa võib arvata, et asjaomane kaup „Elderflower Champagne“ ei ole šampanja, aga on sellega teataval viisil seotud. Avalikkuse see osa, kes teab, et tegemist on alkoholivaba joogiga, võib arvata, et šampanjatootjad on loonud alkoholivaba šampanja samamoodi nagu alkoholivaba veini või alkoholivaba õlle puhul.

57      Sellest tuleneb, et asjaomaste kaupade identsus ei ole nõutav ning nagu EUIPO ise möönab, on eksitava esitamise ohtu samuti võimalik tuvastada üksnes sarnaste kaupade puhul. See kehtib seda enam asjaomaste kaupade kohta, mis on kõik valmistatud riisist ja seega basmatiriisiga väga sarnased.

58      Järelikult, isegi kui sõnaga „basmati“ seotud maineväärtus puudutab üksnes basmatiriisi kui sorti või kaubakategooriat, nagu on tuvastatud vaidlustatud otsuse punktis 16 viitega otsusele Basmati Bus, võib asjaomase avalikkuse märkimisväärne osa uskuda, et apellatsioonikoja nimetatud kaupu, nimelt riisijahu, riisist valmistatud suupisteid, riisimassi ja söödariisijahu, millele on kantud märgis „Abresham Super Basmati Selaa Grade One World’s Best Rice“, seostatakse teataval viisil basmatiriisiga. Nii väidab hageja õigesti, et asjaomane avalikkus eeldab, et ostes toote, mis selle tähistuse kohaselt on valmistatud basmatiriisist või sisaldab seda, sisaldab see toode tõepoolest seda riisi.

59      Samuti eksis apellatsioonikoda, kui ta leidis seoses teatavate kaupadega, nimelt riisijahu, riisist valmistatud suupistete, riisimassi ja söödariisijahuga, et ükski tõend ei viita sellele, et selle kauba valmistamisel kasutatav riisiliik on tarbijate jaoks oluline ja võib seega mõjutada nende ostuotsust.

60      Miski ei anna alust järeldada, et sellise nõude võiks tuletada riigisisesest eeskirjast, millel põhineb käesolevas asjas esitatud vastulause. Otsusest Basmati Bus tuleneb hoopis, et eksitava esitamise ohu tingimus on täidetud, kuna asjaomane avalikkus võib arvata, et asjaomane kaup on valmistatud basmatiriisist või sisaldab seda, kui see aga tegelikult nii ei ole. Nimetatud otsuse asjakohast lõiku on tsiteeritud hagiavalduse punktis 19:

„[M]ärkimisväärne osa tarbijatest eeldab, et ta saab basmatiriisi, mitte mõnda muud riisiliiki. Kui nende teenustega ei pakuta basmatiriisi, mis olemasoleva kirjelduse kohaselt on lubatud, siis esineb eksitava esitamise oht.“

61      Mis puutub apellatsioonikoja hinnangusse, mille kohaselt ainuüksi oht, et kõnealused kaubad võivad olla madalama kvaliteediga kui basmatiriisi kvaliteet, ei anna hagejale õigust keelata taotletava kaubamärgi kasutamine, kuna tähise hõivamist käsitlevate õigusaktide eesmärk ei ole tagada tarbijale tema ostetud kauba kvaliteet, siis piisab, kui märkida, et hageja väidab õigesti, et tema argumentide eesmärk on põhjendada taotletava kaubamärgi H. A. Chakari poolt kasutamise keelamist põhjusel, et taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaupade laiaulatusliku kirjelduse tõttu on võimalik, et see kaup ei sisalda basmatiriisi.

62      Lõpuks, mis puutub apellatsioonikoja sedastatud asjaolusse, et hageja ei ole väitnud ja veelgi vähem tõendanud, et taotletavat kaubamärki on Ühendkuningriigis kasutatud ja et see kasutamine puudutab kaupu, mis ei ole valmistatud ehtsast basmatiriisist, siis tuleb märkida, et taotletava kaubamärgi tegelik kasutamine ei kuulu tähise hõivamise peale esitatava hagi tingimuste hulka. Nimelt nähtub Court of Appeali (England & Wales) (Civil Division) (apellatsioonikohus (Inglismaa ja Wales) (tsiviilosakond)) kohtuotsuse Maier v ASOS Plc (2015) F.S.R. 20 punktidest 71–85, et eeldada tuleb taotletava kaubamärgi väljamõeldavast ja ausat kasutamist. Tähise hõivamise peale esitatava hagi laia vormi osas kinnitab seda järeldust ka otsus Basmati Bus, milles Ühendkuningriigi intellektuaalomandi amet ei nõudnud tõendit selle kohta, et kõnealust kaubamärki (Basmati Bus) on tavalise riisi jaoks tegelikult kasutatud, vaid piirdus tõdemusega, et „[k]ui [kõnealuste teenustega] ei pakuta [basmatiriisi], mis on olemasoleva kirjeldusega [lubatud], siis on eksitava esitamise oht“ (otsuse Basmati Bus punkt 54).

63      Lisaks ei ole taotletava kaubamärgi tegelik kasutamine ka määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikega 4 sätestatud kohaldamise tingimus.

64      Sellest tulenevalt väidab hageja õigesti, et eksitava esitamise oht tuleneb taotletava kaubamärgi väljamõeldavast ja ausast kasutamisest seoses asjaomaste kaupade, see tähendab riisist valmistatud kaupade üldise kirjeldusega.

65      Seda järeldust ei sea kahtluse alla EUIPO argumendid, mille kohaselt tähise hõivamise peale esitatava hagi lai vorm sarnaneb sisuliselt absoluutsele keeldumispõhjusele, mis põhineb kaubamärgi eksitaval olemusel määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti g või artikli 52 lõike 1 punkti a alusel ning mille kohaldamisel eeldatakse, et taotlejad ei tegutse pahauskselt, nii et EUIPO ei esita ühtegi vastuväidet omal algatusel, väljaarvatud kui saab eeldada, et eksitamine on tegelikult aset leidnud või esineb tarbija eksitamise piisavalt tõsine oht.

66      Nagu eespool punktides 32–34 märgitud, on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 punktides a ja b sätestatud tingimus, mille kohaselt registreerimata kaubamärk või tähis peab andma selle omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine, tingimus, mida tuleb hinnata nõuete aluseks oleva tähise suhtes kohaldatava õigusega kehtestatud kriteeriumide alusel. Sellest tuleneb, et kõnealuse määruse artikli 7 lõike 1 punktis g ja artikli 52 lõike 1 punktis a nimetatud tingimuste kohaldamist puudutav väljakujunenud praktika ei ole asjakohane seoses riigisisese õiguse tõlgendamisega, mida reguleerivad üksnes riigisisesed vastulause toetuseks osutatud õigusnormid ja asjaomases liikmesriigis tehtud kohtuotsused (vt selle kohta 29. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Anheuser-Busch vs. Budějovický Budvar, C‑96/09 P, EU:C:2011:189, punkt 190).

–       Kahju

67      Hageja väidab, et sõnaga „basmati“ seostatavale maineväärtusele võib kahju tekkida siis, kui toiduained, mida eeldatavasti toodetakse basmatiriisist, on tegelikult valmistatud muust riisiliigist, ning toob välja, et kahju seisneb selles, et kaob ka ehtsa basmatiriisi eristusvõime või „erilisus ja eksklusiivsus“. Apellatsioonikoja seisukoht, mille kohaselt ei ole üheski argumendis selgitatud, kuidas võib taotletava kaubamärgi kasutamine mõjutada selle sõna eristusvõimet, kuna sort „Super basmati“ on tunnustatud basmatiriisi sort, ei ole asjakohane, kuna selles väites eeldatakse, et kõnealust kaubamärki kasutatakse basmatiriisist valmistatud kaupade jaoks.

68      Ühelt poolt väidab EUIPO, et apellatsioonikoja sellekohased seisukohad ei ole vaidlustatud otsuse tulemuse jaoks määravad. Teiselt poolt on apellatsioonikoda tema sõnul selgelt tunnistanud, et mõju eristusvõimele kujutab endast võimalikku kahju liiki, mis võib tekkida tähise hõivamisest tuleneva õigusrikkumise korral. Ta rõhutas siiski õigesti, et hageja ei ole esitanud ühtegi argumenti selle tõendamiseks, et tarbijat on tegelikult eksitatud või esineb tõsine tarbija tulevikus eksitamise oht, see tähendab asjaolu, et H. A. Chakari jätab mulje, et teatav riis, mis ei ole basmatiriisi liiki, on basmatiriis.

69      Selles osas vastab tõele, et apellatsioonikoda märkis, et tähise hõivamisest tuleneva nõude laia vormi puudutav väide on tagasi lükatud ainuüksi maineka nimetuse „basmati“ eksitava esitamise puudumise tõttu. Siiski võttis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 24 seisukoha kahju küsimuses, leides, et taotletava kaubamärgi kasutamine ei tekita hagejale ärilist kahju, kuna ta „ei näe, kuidas [selle kaubamärgi] kasutamine [asjaomaste kaupade] jaoks võiks põhjustada otsest müügi vähenemist hagejale, kes tema enda avalduste kohaselt tarnib suures koguses üksnes nimetatud riisi, mitte kõnealust kaupa“. See hinnang on väär.

70      Nagu nähtub riigisisesest kohtupraktikast ja nagu EUIPO ise tunnistab, on kahju sõltumata hageja jaoks müügi otsese kaotamise ohust seotud asjaomase tähise eristusvõime või ka ehtsa basmatiriisi „erilisuse ja eksklusiivsuse“ kaotamisega. Sellega seoses nähtub eespool punktis 56 viidatud Court of Appeali (England & Wales) (Civil Division) (apellatsioonikohus (Inglismaa ja Wales) (tsiviilosakond)) 2010. aasta otsusest, et üks elementidest, mida hageja peab tähise hõivamisest tuleneva nõude laiendamise tõendamiseks esitama, on see, et on tekitatud või on väga tõenäoline, et tekitatakse kahju selle tähise maineväärtusele, mille omanik ta on, seeläbi, et kostja müüb kaupa, mida ekslikult kirjeldatakse maineväärtust omava tähisega. Nimetatud kohtuotsuse kohaselt võib kahju nimelt tekkida tähise eristusvõime vähenemise tõttu. Lisaks on kohtuotsuses Taittinger leitud, et isegi kui müügi märkimisväärse või otsese kadumise oht puudub, siis nõrgestaks olukord, kus kõik kaubad ei ole šampanja, kuid neid lubatakse sellisena kirjeldada, vältimatult seda eripära ja eksklusiivsust ning tekitaks seega mitte ainult eksitamises seisnevat, vaid eelkõige tõsist kahju (kohtuotsus Taittinger, lk 641, 668–670 ja 678).

71      Lisaks, kuivõrd apellatsioonikoda märkis, et ükski argument ei selgita, kuidas võib taotletava kaubamärgi kasutamine mõjutada sõna „basmati“ eristusvõimet, võttes arvesse asjaolu, et sort „Super basmati“ on tunnustatud basmatiriisi sort, siis lähtub see järeldus väärast eeldusest, et asjaomase kaubamärgi kasutamisel piirdutakse basmatiriisist või „Super basmatist“ valmistatud kaupadega. Nagu on täpsustatud eespool punktis 64, tuleneb eksitava esitamise oht selle kaubamärgi väljamõeldavast ja ausast kasutamisest seoses vaidlusaluste kaupade, see tähendab riisist valmistatud laia valiku kaupade üldkirjeldusega.

72      Eeltoodud asjaolusid arvestades tuleb nõustuda hageja ainsa väitega ja seega tühistada vaidlustatud otsus.

 Vastulause rahuldamise taotlus

73      Esimese nõude teises osas palub hageja Üldkohtul rahuldada vastulause kõigi kaupade osas.

74      EUIPO leiab, et see taotlus on vastuvõetamatu, kuna see nõuab selliste faktide, tõendite ja seisukohtade uuesti kontrollimist, mille kohta apellatsioonikoda ei ole otsust teinud.

75      Sellega seoses tuleb märkida, et hageja palub oma esimese nõude teises osas Üldkohtul sisuliselt teha otsus, mille oleks tema arvates pidanud tegema EUIPO, see tähendab otsus, milles tuvastatakse, et vastulause tingimused on täidetud. Ta nõuab seega, et muudetaks vaidlustatud otsust viisil, nagu see on ette nähtud määruse 2017/1001 artikli 72 lõikes 3. Järelikult on see nõue vastuvõetav.

76      Tuleb märkida, et määruse 2017/1001 artikli 72 lõikes 3 ette nähtud Üldkohtu muutmispädevus ei anna talle õigust anda hinnangut millelegi sellisele, mille kohta apellatsioonikoda ei ole veel seisukohta võtnud. Seega on muutmispädevus põhimõtteliselt piiratud üksnes olukordadega, kus Üldkohtul on pärast apellatsioonikoja hinnangu kontrollimist võimalik tõendatud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel kindlaks teha, millise otsuse apellatsioonikoda oleks pidanud tegema (5. juuli 2011. aasta kohtuotsus Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑263/09 P, EU:C:2011:452, punkt 72, vt ka 30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Kuota International vs. EUIPO – Sintema Sport (K), T‑136/18, ei avaldata, EU:T:2019:265, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).

77      Käesoleval juhul on Üldkohtu muutmispädevuse tingimused täidetud.

78      Apellatsioonikoda tugines vaidlustatud otsuses üksnes asjaolule, et hageja ei ole väidetavalt tõendanud, et taotletava kaubamärgi kasutamine võib vastata maineka sõna „basmati“ eksitavale esitamisele. Eelkõige märkis ta sõnaselgelt, et tähise hõivamisest tuleneval ulatuslikul vormil põhineva väitega ei saa nõustuda, ilma et oleks vaja kontrollida, kas varasema kaubamärgi kasutamine kaubanduses on tõendatud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 tähenduses. Kuna apellatsioonikoda analüüsis seega nimetatud sätte tingimusi puudulikult, ei saa Üldkohus teostada muutmispädevust.

79      Järelikult tuleb tagasi lükata hageja esimese nõude teine osa, milles palutakse muuta vaidlustatud otsust.

 Teine nõue

80      EUIPO väidab, et hageja teine nõue, mis on esitatud teise võimalusena ja milles ta palub Üldkohtul saata asi EUIPO-le tagasi, ei ole tühistamise täiendav nõue, kuna selline tagasisaatmine oleks esimese nõude esimese osa tagajärg, kui see nõue rahuldataks.

81      Liidu kohtule EUIPO apellatsioonikoja otsuse peale esitatud hagi raames peab viimane vastavalt määruse 2017/1001 artikli 72 lõikele 6 võtma vajalikud meetmed liidu kohtu otsuse täitmiseks. Seega peab EUIPO tegema järeldused liidu kohtu otsuse resolutsioonist ja põhjendustest (vt 31. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Pear Technologies vs. EUIPO – Apple (PEAR), T‑215/17, ei avaldata, EU:T:2019:45, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult ei ole hageja teisel nõudel iseseisvat eset, kuna see on üksnes esimese nõude esimese osa – milles taotletakse vaidlustatud otsuse tühistamist – tagajärg.

 Kohtukulud

82      Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

83      Kuna EUIPO on kohtuvaidluse peamises osas kaotanud, tuleb jätta tema kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud Üldkohtu menetluses ning apellatsioonikoja menetluses.

84      Kuigi vastavalt kodukorra artikli 190 lõikele 2 käsitatakse hüvitatavate kuludena poolte vältimatuid kulusid seoses apellatsioonikoja menetlusega, ei kehti see siiski vastulausete osakonna menetlusega seoses kantud kulude kohta. Seega tuleb hageja nõue viimaseid kulusid puudutavas osas jätta rahuldamata.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) neljanda apellatsioonikoja 2. aprilli 2020. aasta otsus (asi R 1079/2019-4).

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta kohtkulud, sealhulgas Indo European Foods Ltd poolt apellatsioonikoja menetlusega seoses kantud vältimatud kulud, EUIPO kanda.

Collins

Kreuschitz

Steinfatt

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. oktoobril 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: inglise.