Kohtuasi C‑125/18
Marc Gómez del Moral Guasch
versus
Bankia SA
(eelotsusetaotlus,
mille on esitanud Juzgado de Primera Instancia n° 38 de Barcelona)
Euroopa Kohtu (suurkoda) 3. märtsi 2020. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 93/13/EMÜ – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Hüpoteeklaenuleping – Muutuv intressimäär – Hoiupankade hüpoteeklaenude baasindeks – Õigus- või haldusnormidest tulenev indeks – Lepingutingimuse ühepoolne kehtestamine müüja või teenuseosutaja poolt – Läbipaistvuskontroll liikmesriigi kohtus – Lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamise tagajärjed
1. Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Kohaldamisala – Erand tingimuste puhul, mis põhinevad siduvatel õigusnormidel – Lepingutingimus, milles määratakse kindlaks muutuv intressimäär, mis põhineb mittesiduvas riigisiseses õigusnormis ette nähtud baasindeksil – Direktiivi kohaldamine
(Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 1 lõige 2)
(vt punktid 33–37 ja resolutsiooni punkt 1)
2. Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Liikmesriigi kohtu kohustus kontrollida, kas lepingu põhiobjektiga seotud lepingutingimus on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles – Ulatus
(Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 4 lõige 2 ja artikkel 8)
(vt punktid 44–47 ja resolutsiooni punkt 2)
3. Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Lepingutingimus, milles määratakse kindlaks muutuv intressimäär – Läbipaistvuse nõue – Ulatus – Hindamiskriteeriumid
(Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 4 lõige 2 ja artikkel 5)
(vt punktid 52–54 ja 56 ning resolutsiooni punkt 3)
4. Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamine – Ulatus – Ebaõiglase tingimuse sisu muutmine liikmesriigi kohtu poolt – Lubamatus – Ebaõiglase tingimuse asendamine dispositiivse riigisisese õigusnormiga liikmesriigi kohtu poolt – Lubatavus
(Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 6 lõige 1 ja artikli 7 lõige 1)
(vt punktid 59–64 ja 67 ning resolutsiooni punkt 4)
Kokkuvõte
Hispaania kohtud peavad kontrollima, kas hüpoteeklaenulepingus sisalduv tingimus, mis näeb ette Hispaania hoiupankade hüpoteeklaenude baasindeksil põhineva muutuva intressimäära kohaldamise, on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Kui nad tuvastavad, et see lepingutingimus on ebaõiglane, võivad nad nimetatud baasindeksi asendada Hispaania õigusaktides ette nähtud dispositiivse indeksiga, et kaitsta tarbijat eriti kahjulike tagajärgede eest, mis võivad tuleneda laenulepingu tühisusest
Euroopa Kohtu suurkoda leidis 3. märtsil 2020 kuulutatud kohtuotsuses Gómez del Moral Guasch (C‑125/18), et tarbija ja müüja või teenuseosutaja vahel sõlmitud hüpoteeklaenulepingu tingimus, mille kohaselt tarbija makstav intressimäär muutub vastavalt Hispaania hoiupankade hüpoteeklaenude baasindeksile (edaspidi „baasindeks“), mis on ette nähtud Hispaania õigusega, kuulub ebaõiglasi lepingutingimusi käsitleva direktiivi(1) kohaldamisalasse. Kõnealune lepingutingimus ei põhine kohustuslikel õigus- või haldusnormidel direktiivi artikli 1 lõike 2 tähenduses. Euroopa Kohus täpsustas lisaks, et Hispaania kohtud peavad kontrollima, kas lepingutingimus on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles, ning seda olenemata sellest, kas Hispaania õigusesse on üle võetud ebaõiglasi lepingutingimusi käsitleva direktiivi artikli 4 lõikes 2 liikmesriikidele antud valikuõigus sätestada, et lepingutingimuse ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõistega. Kui kohtud tuvastavad, et see lepingutingimus on ebaõiglane, võivad nad nimetatud baasindeksi asendada Hispaania õigusaktides ette nähtud dispositiivse indeksiga, et kaitsta tarbijat eriti kahjulike tagajärgede eest, mis võivad tuleneda laenulepingu tühisusest.
Kohtuotsus on tehtud seoses eelotsusetaotlusega, mille esitas Juzgado de Primera Instancia n° 38 de Barcelona (Barcelona esimese astme kohus nr 38, Hispaania). Marc Gómez del Moral Guasch oli sellesse kohtusse esitanud hagi seoses tema ja krediidiasutuse Bankia SA vahel sõlmitud hüpoteeklaenulepingus sisalduva väidetavalt ebaõiglase tingimusega, mis puudutas muutuvat laenuintressi. Selle tingimuse kohaselt muutub tarbija makstav intressimäär vastavalt baasindeksile. Baasindeks oli sätestatud riigisisestes õigusaktides ja krediidiasutused võisid seda kohaldada hüpoteeklaenudele. Hispaania kohus märgib siiski, et baasindeksi alusel arvutatud muutuvintresside indekseerimine on ebasoodsam sellest, mis on arvutatud Euroopa pankadevahelise turuintressimäära (Euribor) alusel, mida kasutatakse 90% Hispaanias võetud hüpoteeklaenudes, ning toob kaasa lisakulu 18 000–21 000 eurot laenu kohta.
Euroopa Kohus märkis esiteks, et lepingutingimused, mis põhinevad kohustuslikel õigus- või haldusnormidel, ei kuulu direktiivi reguleerimisalasse(2). Euroopa Kohus täheldas siiski, et – kui Hispaania kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist – kohaldatavad riigisisesed õigusnormid ei nõudnud muutuva intressimääraga laenude suhtes ametliku baasindeksi kasutamist, vaid nägid ette kõigest tingimused, millele peavad vastama „indeksid või baasintressimäärad“, et krediidiasutused saaksid neid kasutada. Seetõttu järeldas Euroopa Kohus, et direktiivi kohaldamisalasse kuulub hüpoteeklaenulepingu tingimus, mis näeb ette, et laenu suhtes kohaldatav intressimäär põhineb ühel liikmesriigi õigusnormides ette nähtud ametlikest baasindeksitest, mida krediidiasutused võivad kohaldada hüpoteeklaenude suhtes, kui need õigusnormid ei näe ette ei selle indeksi kohustuslikku kohaldamist, olenemata lepingupoolte tahtest, ega teise võimalusena kohaldamist, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud.
Teiseks analüüsis Euroopa Kohus liikmesriigi kohtu pädevust lepingu põhiobjektiga seotud lepingutingimuse läbipaistvuse kontrollimisel. Direktiivi artikli 4 lõige 2 näeb nimelt ette, et lepingutingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole muu hulgas seotud lepingu põhiobjekti mõistega, kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles(3). Hispaania kohus soovis teada, kas liikmesriigi kohtul on isegi juhul, kui seda direktiivi sätet ei ole riigisisesesse õigusesse üle võetud, võimalik kontrollida, kas selline lepingutingimus nagu vaidlusalune lepingutingimus vastab direktiivis sätestatud läbipaistvuse nõudele. Seoses sellega toonitas Euroopa Kohus, et lepingutingimused peavad alati vastama lihtsas ja arusaadavas keeles koostamise nõudele(4). Euroopa Kohtu sõnul kohaldatakse seda nõuet igal juhul, sealhulgas siis, kui lepingutingimus kuulub eespool nimetatud sätte kohaldamisalasse – isegi kui liikmesriik, antud juhul Hispaania, ei ole seda sätet oma õiguskorda üle võtnud. Järelikult on liikmesriigi kohus kohustatud alati kontrollima, kas lepingu põhiobjektiga seotud lepingutingimus on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.
Kolmandaks otsustas Euroopa Kohus, et direktiivi tähenduses lepingutingimuse läbipaistvuse nõude järgimiseks(5) peab lepingutingimus, milles määratakse kindlaks muutuv intressimäär hüpoteeklaenulepingu raames, olema nii vormiliselt ja grammatiliselt arusaadav kui võimaldama ka seda, et keskmisel tarbijal, kes on piisavalt informeeritud ning mõistlikult tähelepanelik ja arukas, oleks võimalik aru saada intressimäära arvutamise meetodi konkreetsest toimimisest ja seega täpsete ja arusaadavate kriteeriumide põhjal hinnata niisuguse lepingutingimuse majanduslikke tagajärgi – mis võivad olla märkimisväärsed – oma finantskohustustele. Sellise hindamise puhul on eriti asjakohane esiteks see, et intressimäära arvutamisega seotud tähtsaimad andmed on kõigile isikutele, kes kavatsevad hüpoteeklaenu võtta, intressimäära arvutamise meetodi liikmesriigi ametlikus väljaandes avaldamise tõttu hõlpsasti kättesaadavad, ning teiseks müüja või teenuseosutaja poolt tarbijale teabe andmine selle indeksi varasema arengu kohta, mille alusel intressimäär arvutatakse.
Neljandaks, seoses liikmesriigi kohtu pädevusega tuvastada lepingutingimuse võimalik ebaõiglus direktiivi tähenduses, märkis Euroopa Kohus, et direktiiviga(6) ei ole vastuolus, kui liikmesriigi kohus jätab lepinguõiguse põhimõtteid kohaldades müüja või teenuseosutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingust välja ebaõiglase tingimuse, asendades selle riigisisese õiguse dispositiivse normiga olukordades, kus ebaõiglase tingimuse tühiseks tunnistamine kohustaks kohut lepingut tervikuna tühistama, mis tooks tarbijale kaasa eriti kahjulikud tagajärjed. Lepingu tühistamise põhimõtteline tagajärg võib nimelt olla laenujäägi kohe sissenõutavaks muutumine, mis võib ületada tarbija rahalisi võimalusi ja karistada selle asjaolu tõttu pigem tarbijat kui laenuandjat, kes ei pruugi sellest tulenevalt hoiduda selliste tingimuste lisamisest oma lepingutesse. Käesoleval juhul kehtestas Hispaania seadusandja pärast seda, kui vaidlusalune laenuleping oli juba sõlmitud, „asendusindeksi“, mis on dispositiivset laadi, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist. Neil asjaoludel leidis Euroopa Kohus, et direktiiviga(7) ei ole vastuolus, kui juhul, kui ebaõiglane lepingutingimus, milles määratakse kindlaks muutuva laenuintressi arvutamise aluseks olev baasindeks, on tühine, asendab liikmesriigi kohus selle indeksi asendusindeksiga, mida kohaldatakse juhul, kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti, tingimusel et asjaomane hüpoteeklaenuleping ei saa selle ebaõiglase tingimuse väljajätmise korral kehtima jääda ning kui lepingu tervikuna tühistamine tooks tarbijale kaasa eriti kahjulikke tagajärgi.