ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

9. detsember 2014(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Betoonisarruste (varrastena või rullides) turg – ST artikli 65 rikkumise tuvastamise otsus pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist määruse (EÜ) nr 1/2003 alusel – Hindade ja maksetähtaegade kehtestamine – Tootmise või müügi piiramine või kontrollimine – Menetlusnormide rikkumine – Õiguslik alus – Kaitseõigused – Trahvid – Rikkumise raskus ja kestus – Kergendavad asjaolud – Seotud kohtuasjas tehtud tühistamisotsuse arvesse võtmine

Kohtuasjas T‑91/10,

Lucchini SpA, asukoht Milano (Itaalia), esindajad: advokaadid M. Delfino, J.‑P. Gunther, E. Bigi, C. Breuvart ja L. De Sanctis, hiljem J.‑P. Gunther, E. Bigi, C. Breuvart ja D. Galli,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: R. Sauer ja B. Gencarelli, keda abistas advokaat M. Moretto, hiljem S. Sauer ja R. Striani, keda abistas M. Moretto,

kostja,

mille ese on nõue tuvastada komisjoni 30. septembri 2009. aasta otsuse K(2009) 7492 (lõplik) ST asutamislepingu artikli 65 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/37.956 – raudbetooni sarrusevardad, uuesti vastuvõtmine), mida on muudetud komisjoni 8. detsembri 2009. aasta otsusega K(2009) 9912 (lõplik), tühisus või tühistada see otsus, teise võimalusena nõue tühistada selle otsuse artikkel 2 ning kolmanda võimalusena nõue vähendada hagejale määratud trahvi summat,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: kohtunik M. E. Martins Ribeiro (ettekandja) koja esimehe ülesannetes, kohtunikud A. Popescu ja G. Berardis,

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades kirjalikus menetluses ja 7. veebruari 2013. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1.     ESTÜ asutamislepingu sätted

1        ST artikkel 36 sätestas:

„Enne käesolevas asutamislepingus ette nähtud rahalise karistuse kohaldamist või karistusmaksete määramist peab komisjon andma asjassepuutuvale isikule võimaluse märkuste esitamiseks.

Käesoleva asutamislepingu sätete alusel määratud rahaliste karistuste ja karistusmaksete üle on võimalik teostada täieulatuslikku kohtulikku kontrolli.

Hagejad võivad hagi põhjendamiseks tugineda käesoleva asutamislepingu artikli 33 esimeses lõigus ette nähtud tingimustel nende otsuste ja soovituste õigusvastasusele, mille rikkumist neile ette heidetakse.”

2        ST artiklis 47 oli ette nähtud:

„Komisjon võib koguda oma ülesannete täitmiseks vajalikku informatsiooni. Ta võib läbi viia vajalikud uurimised.

Komisjon ei tohi avaldada teavet, mis oma laadilt kuulub ametisaladuse alla, ning eelkõige teavet ettevõtjate, nende ärisuhete või omahinna komponentide kohta. Seda erandit arvestades peab ta avaldama andmed, mis võivad olla kasulikud valitsustele ja kõikidele muudele huvitatud isikutele.

Komisjon võib ettevõtjatele, kes ei täida käesoleva artikli sätete alusel tehtud otsustest tulenevaid kohustusi või kes esitavad teadlikult väära informatsiooni, trahve, mille suurus on maksimaalselt 1% aastakäibest, ning karistusmakseid, mille suurus on maksimaalselt 5% keskmisest päevakäibest iga hilinetud päeva kohta.

Komisjoni poolt ametisaladuse rikkumise korral, millega on ettevõtjale tekitanud kahju, võib pöörduda kahju hüvitamise nõudega Euroopa Kohtusse artiklis 40 ette nähtud tingimustel.”

3        ST artikkel 65 nägi ette:

„1. Keelatud on kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad otseselt või kaudselt takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturul, eeskätt need kokkulepped, otsused ja tegevus, millega:

a)      kehtestatakse või määratakse kindlaks hinnad;

b)      piiratakse või kontrollitakse tootmist, tehnilist arengut või investeeringuid;

c)      jagatakse turge, kaupu, kliente või tarneallikaid.

[…]

4.      Käesoleva artikli lõike 1 kohaselt keelatud kokkulepped või otsused on tühised ning neile ei saa tugineda üheski liikmesriigi kohtus.

Komisjonil on Euroopa Kohtu kontrollile alluv ainupädevus otsustada, kas nimetatud kokkulepped või otsused on käesoleva artikli sätetega kooskõlas.

5.      Komisjon võib ettevõtjatele, kes on sõlminud tühise kokkuleppe, rakendanud või üritanud vahekohtu, trahvi, boikoti või muul teel rakendada tühist kokkulepet või otsust, või otsust, mille heakskiitmisest on keeldutud või mille heakskiit on tagasi võetud, või mille luba on omandatud teadlikult väära või moonutatud informatsiooni esitamise teel, või kelle tegevus on vastuolus käesoleva artikli lõikes 1 sätestatuga, määrata trahve ja karistusmakseid, mis ei ületa käesoleva artikliga vastuolus oleva kokkuleppe, otsuse või tegevuse esemeks olnud kaupade kahekordset käivet, mis ei välista seda, et juhul kui kõnealuse kokkuleppe, otsuse või tegevuse esemeks on toodangu, tehnilise arengu või investeeringute piiramine, võib nimetatud ülemmäära trahvide puhul tõsta 10 protsendini asjaomaste ettevõtjate aastakäibest, ja karistusmaksete puhul 20 protsendini päevakäibest.” [Siin ja edaspidi on osundatud asutamislepingut tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

4        Vastavalt ST artiklile 97 lõppes ESTÜ asutamislepingu kehtivus 23. juulil 2002.

2.     EÜ asutamislepingu sätted

5        EÜ artikli 305 lõige 1 nägi ette:

„Käesoleva lepingu sätted ei mõjuta Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingu sätete kohaldamist, eelkõige liikmesriikide õigusi ja kohustusi, kõnealuse ühenduse institutsioonide volitusi ega nimetatud lepinguga söe ja terase ühisturu toimimiseks ette nähtud eeskirju.”

3.     Määrus (EÜ) nr 1/2003

6        Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003, [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1 lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklis 4 on sätestatud, et „[a]sutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaldamisel on komisjonil käesolevas määruses sätestatud volitused”.

7        Määruse nr 1/2003 artikkel 7 „Rikkumise tuvastamine ja lõpetamine” näeb ette:

„1.      Kui komisjon kaebuse põhjal või omal algatusel leiab, et [EÜ] artiklit 81 või 82 rikutakse, võib ta otsusega nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt sellise rikkumise lõpetamist. […] Õigustatud huvi korral peaks komisjonil ühtlasi olema õigus teha otsus varasema rikkumise toimumise kohta.

[…]”.

8        Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkt a näeb ette:

„Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

a)      rikuvad [EÜ] artiklit 81 või 82 […]”.

4.     Komisjoni teatis teatavate konkurentsijuhtumite käsitlemise kohta tulenevalt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest

9        Euroopa Ühenduste Komisjon võttis 18. juunil 2002 vastu teatise teatavate konkurentsijuhtumite käsitlemise kohta tulenevalt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest (EÜT C 152, lk 5; edaspidi „18. juuni 2002. aasta teatis”).

10      18. juuni 2002. aasta teatise punktis 2 on täpsustatud, et selle teatise eesmärk on:

„[…]

–        teha ettevõtjatele ja liikmesriikidele osas, milles ESTÜ asutamisleping ja sellest tuletatud õigus neid puudutab, kokkuvõte EÜ korrale üleminekust tulenevatest kõige olulisematest muudatustest materiaal- ja menetlusõiguses […]

–        selgitada, kuidas komisjon kavatseb lahendada ESTÜ korralt EÜ korrale üleminekuga tekkivaid konkreetseid probleeme keelatud kokkulepete ja valitseva seisundi kuritarvitamise […], koondumiste kontrolli […] ja riigiabi kontrolli valdkondades”.

11      18. juuni 2002. aasta teatise punkt 31, mis paikneb ESTÜ korralt EÜ korrale üleminekuga tekkivaid konkreetseid probleeme käsitlevas alajaotises, on sõnastatud järgmiselt:

„Kui komisjon tuvastab kokkuleppeid puudutavate ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamisel ESTÜ asutamislepingu reguleerimisalasse jäävasse valdkonda kuuluva rikkumise, kohaldatakse sõltumata kohaldamise kuupäevast rikkumise koosseisu faktiliste asjaolude asetleidmise hetkel kehtinud materiaalõigust. Menetluslikult kohaldatakse pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist EÜ õigust […]”.

 Vaidluse ese

12      Käesoleva kohtuasja ese on esiteks nõue tuvastada komisjoni 30. septembri 2009. aasta otsuse K(2009) 7492 (lõplik) ST asutamislepingu artikli 65 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/37.956 – raudbetooni sarrusevardad, uuesti vastuvõtmine) (edaspidi „esimene otsus”), mida on muudetud komisjoni 8. detsembri 2009. aasta otsusega K(2009) 9912 (lõplik) (edaspidi „muutev otsus”), (muutva otsusega muudetud esimene otsus edaspidi „vaidlustatud otsus”) tühisus või tühistada see otsus, teise võimalusena nõue tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 ning kolmanda võimalusena nõue vähendada hagejale Lucchini SpA määratud trahvi summat.

13      Vaidlustatud otsuses leidis komisjon, et järgmised äriühingud on rikkunud ST artiklit 65:

–        Alfa Acciai SpA (edaspidi „Alfa”);

–        Feralpi Holding SpA (edaspidi „Feralpi”);

–        Ferriere Nord SpA;

–        IRO Industrie Riunite Odolesi SpA (edaspidi „IRO”);

–        Leali SpA ja Acciaierie e Ferriere Leali Luigi SpA, likvideerimisel (edaspidi „AFLL”) (edaspidi need kaks äriühingut koos „Leali-AFLL”);

–        hageja ja SP SpA, likvideerimisel (edaspidi need kaks äriühingut koos „Lucchini-SP”);

–        Riva Fire SpA (edaspidi „Riva”);

–        Valsabbia Investimenti SpA ja Ferriera Valsabbia SpA (edaspidi need kaks äriühingut koos „Valsabbia”).

 Hageja tutvustus

14      Hageja on aktsiaselts, kelle asukoht on Milanos (Itaalia). Kuni 20. aprillini 2005 kuulus hageja kapitalis enamusosalus vastavalt Lucchini perekonda ja Lucchini kontserni kuuluvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele, ülejäänud osalus kuulus kindlustusettevõtjatele ja finantsasutustele. Alates sellest kuupäevast omandas hageja üle kontrolli Severstali kontsern (esimese otsuse põhjendus 95).

15      Siderpotenza SpA (edaspidi „esimene Siderpotenza”) oli ajavahemikus 1989–1991 ühelt poolt Lucchini Siderurgica SpA ja teiselt poolt endiste Acciaierie e Ferriere Leali Luigi ühise kontrolli all olev ettevõtja. 5. märtsil 1991 ühendati esimene Siderpotenza Lucchini Siderurgicaga. Lucchini Siderurgica ühendati Lucchiniga 10. oktoobril 1998, ühendamine jõustus 1. detsembril 1998 (esimese otsuse põhjendused 96 ja 97).

16      Lucchini Siderurgica sarrusevarraste haru võõrandati 31. oktoobril 1997 Siderpotenzale, mis on 1997. aasta juulis loodud äriühing (edaspidi „uus Siderpotenza”). 30. mail 2002 võõrandas uus Siderpotenza oma sarrusevarraste tootmisüksused Ferriere Nordile (esimese otsuse põhjendused 99 ja 538).

 Vaidluse taust

17      Komisjon viis 2000. aasta oktoobrist detsembrini vastavalt ST artiklile 47 läbi uurimise Itaalia betooni sarrusevarraste tootjate ja Itaalia terasetootmisettevõtjate ühenduse juures. Ta saatis neile ka infonõudeid ST artikli 47 alusel (esimese otsuse põhjendus 114).

18      Komisjon alustas 26. märtsil 2002 haldusmenetlust ja esitas ST artikli 36 alusel vastuväited (edaspidi „vastuväiteteatis”) (esimese otsuse põhjendus 114). Hageja esitas vastuväiteteatise kohta oma kirjalikud märkused. Lucchini ärakuulamist ei taotlenud (esimese otsuse põhjendus 118).

19      Komisjon esitas 12. augustil 2002 täiendavad vastuväited (edaspidi „täiendav vastuväiteteatis”), mis saadeti vastuväiteteatise adressaatidele. Selles nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 19 lõikel 1 põhinevas täiendavas vastuväiteteatises selgitas komisjon menetluse käiku pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist. Asjassepuutuvatele ettevõtjatele määrati tähtaeg märkuste esitamiseks ning 30. septembril 2002 toimus liikmesriikide esindajate kohalolekul teine ärakuulamine (esimese otsuse põhjendus 119).

20      Menetluse lõppedes võttis komisjon vastu 17. detsembri 2002. aasta otsuse K(2002) 5087 (lõplik) ST artikli 65 menetluse kohta (COMP/37.956 – Sarrusevardad) (edaspidi „2002. aasta otsus”), milles ta tuvastas, et selle otsuse adressaatideks olevad ettevõtjad viisid betoonisarruste (varrastena või rullides) Itaalia turul ellu ST artikli 65 lõikega 1 vastuolus oleva ühe, mitmeosalise ja vältava keelatud kokkuleppe, mille eesmärk või tagajärg oli hindade kehtestamine ning millest tulenevalt lepiti kokku tootmise või müügi piiramises või kontrollis (esimese otsuse põhjendus 121). Komisjon määras selles otsuses SP‑le ja hagejale solidaarselt 16,14 miljoni euro suuruse trahvi.

21      Hageja esitas 5. märtsil 2003 Üldkohtule 2002. aasta otsuse peale hagi. 25. oktoobri 2007. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T‑27/03, T‑46/03, T‑58/03, T‑79/03, T‑80/03, T‑97/03 ja T‑98/03: SP jt vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑4331) tühistas Üldkohus 2002. aasta otsuse. Üldkohus märkis, et arvestades eelkõige asjaolu, et 2002. aasta otsus ei sisaldanud mingit viidet määruse nr 17 artiklile 3 ja artikli 15 lõikele 2, põhines see otsus üksnes ST artikli 65 lõigetel 4 ja 5 (eespool viidatud kohtuotsus SP jt vs. komisjon, punkt 101). Kuna nende sätete kehtivus lõppes 23. juulil 2002, ei saanud komisjon enam tuletada nimetatud sätetest, mis olid 2002. aasta otsuse vastuvõtmise hetkeks kehtivuse kaotanud, pädevust ST artikli 65 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks ja nimetatud rikkumises osalenud ettevõtjatele trahvi määramiseks (eespool viidatud kohtuotsus SP jt vs. komisjon, punkt 120).

22      Komisjon teavitas 30. juuni 2008. aasta kirjas hagejat ja teisi asjassepuutuvaid ettevõtjaid oma kavatsusest võtta otsus uuesti vastu, muutes õiguslikku alust võrreldes sellega, mille ta oli valinud 2002. aasta otsuse jaoks. Veel täpsustas ta, et arvestades eespool punktis 21 viidatud kohtuotsuse SP jt vs. komisjon piiratud ulatust, rajaneb uuesti vastu võetav otsus vastuväiteteatises ja täiendavas vastuväiteteatises esitatud tõenditel. Asjassepuutuvatele ettevõtjatele määrati tähtaeg oma märkuste esitamiseks (esimese otsuse põhjendused 6 ja 123).

 Esimene otsus

23      Komisjon võttis 30. septembril 2009 vastu esimese otsuse, mis tehti hagejale teatavaks 1. oktoobri 2009. aasta kirjas.

24      Esimeses otsuses tuvastas komisjon, et selles otsuses nimetatud konkurentsipiirangud tulenesid Itaalia sarrusevarraste tootjate vahelisest ning viimati nimetatute ja nende ühenduse vahelisest kartellist, mis leidis aset ajavahemikus 1989–2000 ja mille eesmärk või tagajärg oli hindade kehtestamine või nende kindlaksmääramine ning tootmise või müügi piiramine või kontrollimine märkimisväärse hulga teabe vahetamise teel sarrusevarraste turu kohta Itaalias (esimese otsuse põhjendused 7 ja 399).

25      Mis puudutab ühelt poolt õiguslikku hinnangut käesolevas asjas vaatluse all olevale tegevusele, siis rõhutas komisjon esimese otsuse põhjendustes 353–369, et määrust nr 1/2003 tuleb tõlgendada nii, et see lubab tal pärast 23. juulit 2002 tuvastada keelatud kokkuleppeid ratione materiae ja ratione temporis ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvates sektorites ja nende eest karistuse määrata. Esimese otsuse põhjenduses 370 märkis ta, et otsus võeti vastu EÜ asutamislepingu ja määruse nr 1/2003 menetlusnormide alusel. Esimese otsuse põhjendustes 371–376 meenutas komisjon muu hulgas, et õigusnormide ajalise kehtivuse põhimõtted võivad ette näha selliste materiaalõigusnormide kohaldamise, mis ei ole Euroopa Liidu institutsiooni õigusakti vastuvõtmise hetkel enam jõus, tingimusel et kohaldatakse lex mitior üldpõhimõtet, mille kohaselt ei tohi kedagi karistada teo eest, mis ei ole süütegu hiljem jõustunud õigusnormide kohaselt. Ta järeldas, et antud asjas ei olnud EÜ asutamisleping in concreto ESTÜ asutamislepingust soodsam ja et järelikult ei saanud lex mitior põhimõttele igal juhul tulemuslikult tugineda, et vaidlustada antud asjas vaatluse all oleva tegevuse suhtes ESTÜ asutamislepingu kohaldamine.

26      Teiselt poolt märgib komisjon seoses ST artikli 65 lõike 1 kohaldamisega esiteks, et keelatud kokkuleppe eesmärk oli kindlaks määrata hinnad, mille alusel otsustati ka toodangu või müügi piiramine või kontrollimine. Mis puudutab hindade kehtestamist, siis hõlmas keelatud kokkulepe komisjoni sõnul peamiselt kokkuleppeid või kooskõlastatud tegevust baashindade kohta ajavahemikus 15. aprillist 1992 kuni 4. juulini 2000 (ning kuni 1995. aastani kokkuleppeid ja kooskõlastatud tegevust maksetähtaegade kohta) ning kokkuleppeid ja kooskõlastatud tegevust „hinnalisade” kohta ajavahemikus 6. detsembrist 1989 kuni 1. juunini 2000 (esimese otsuse põhjendused 399 ja 400).

27      Teiseks, mis puudutab kõnealuste piirangute mõju turule, siis märkis komisjon, et kuna tegemist oli keelatud kokkuleppega, mille eesmärk oli takistada, piirata või muuta tavapärast konkurentsi, siis ei olnud vaja kontrollida, et see oli turule mõju avaldanud (esimese otsuse põhjendus 512). Ta leidis siiski, et keelatud kokkuleppel oli turule tegelik mõju (esimese otsuse põhjendused 513–518). Täpsemalt järeldas komisjon, et keelatud kokkulepe mõjutas Itaalia sarrusevarraste tootjate müügihindu, isegi kui keelatud kokkuleppe raames võetud meetmed ei andnud alati kohe selles osalenud ettevõtjate oodatud tulemusi. Lisaks võis komisjoni arvates esineda viitmõjuga nähtusi. Pealegi moodustasid asjaomased ettevõtjad Itaalia sarrusevarrasteturust 1989. aastal ligikaudu 21%, 1995. aastal 60% ning 2000. aastal ligikaudu 83%, mis näitab kooskõlastatud hinnatõusude suurenevat mõju turule. Viimaseks rõhutas komisjon, et asjaolu, et alates 1989. aastast teavitati selles valdkonnas tehtud algatustest kõiki sarrusevarraste tootjaid, suurendas selle mõju olulisust ka keelatud kokkuleppe esimeste aastate jooksul (esimese otsuse põhjendus 519).

28      Kolmandaks määras komisjon kindlaks esimese otsuse adressaadid. Hagejaga seoses märkis komisjon esimese otsuse põhjendustes 538–544, et ta otsustas rikkumise eest vastutuse omistada SP‑le ja hagejale, kuna need moodustasid ettevõtja, kellele oli süükspandav mitte ainult nende endi tegevus, vaid ka Lucchini Siderurgica ja esimese Siderpotenza tegevus.

29      Mis puudutab SP ja hageja majandusüksuse olemasolu, siis tugines komisjon asjaolule, et nii Lucchini kui ka hageja olid rikkumise kogu kestuse ajal Lucchini perekonna otsese või kaudse kontrolli all. Lisaks teostas SP sarrusevarraste sektori tootmispoliitika ja äripoliitika konkreetse haldamise küsimuses kontrolli hageja, nagu nähtub komisjoni sõnul täpsetest, üksikasjalikest ja dokumenteeritud tõenditest ning SP ja hageja organisatsioonilist struktuuri puudutavatest üksteist toetavatest asjaoludest, arvestades eelkõige seda, et teatavatel isikutel olid nendes äriühingutes mõnikord samaaegselt tähtsad ärijuhtimise ülesanded (esimese otsuse põhjendus 540).

30      Mis puudutab seda, et SP‑le ja hagejale pandi süüks esimese Siderpotenza ja Lucchini Siderurgica – keda õiguslikult enam ei olnud – võimalik konkurentsivastane tegevus, siis esiteks märkis komisjon, et Lucchini Siderurgica oli esimese Siderpotenza õigusjärglane pärast 5. märtsi 1991. aasta ühinemist ühendamise teel ja et hageja oli samal viisil saanud Lucchini Siderurgica õigusjärglaseks pärast 1. detsembri 1998. aasta ühinemist ühendamise teel. Teiseks, kogu esimesele Siderpotenzale kuulunud materiaalset vara ja töötajaid kasutas äritegevuses Lucchini Siderurgica alates esimese Siderpotenza ühendamisest 5. märtsil 1991 viimase äriühinguga. Kolmandaks, Potenza (Itaalia) tehasega seotud vara ja töötajad, mida haldas Lucchini Siderurgica, kanti kontserni piires üle hagejale. Neljandaks, Lucchini Siderurgica ja seejärel hageja avaldasid otsustavat mõju uue Siderpotenza tegevusele kuni 1. juunini 2002, mil ettevõtja sarrusevardaid tootev haru võõrandati Ferriere Nordile (esimese otsuse põhjendused 540 ja 541).

31      Sellest tulenevalt järeldas komisjon, et esines a) õiguslik järjepidevus esimese Siderpotenza ja Lucchini Siderurgica vahel, b) majanduslik järjepidevus nende kahe äriühingu ja uue Siderpotenza (nüüd SP) vahel Potenza (Itaalia) tehase osas, c) Lucchini Siderurgica ja hageja vastutus uue Siderpotenza tegevuse eest, mis tulenes nende avaldatud otsustavast mõjust, ning d) õiguslik järjepidevus Lucchini Siderurgica ja hageja vahel. Komisjon leidis, et sellest järeldus, et kõik need üksused moodustasid ühe ja sama ettevõtja, mis langes kokku ettevõtjaga, mille moodustasid SP ja hageja (esimese otsuse põhjendus 541).

32      Neljandaks oli komisjon seisukohal, et ST artikli 65 lõige 2 ja EÜ artikli 81 lõige 3 ei olnud käesolevas asjas kohaldatavad (esimese otsuse põhjendused 567–570). Samuti rõhutas ta, et määruse nr 1/2003 artiklis 25 sätestatud aegumist puudutavad normid ei takistanud tal esimest otsust vastu võtta (esimese otsuse põhjendused 571–574).

33      Viiendaks märkis komisjon seoses antud asjas määratud trahvisummade arvutamisega, et ta võis konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtjatele määrata trahve määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel. Kuna määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud trahvi ülempiir oli erinev ST artikli 65 lõikes 5 kehtestatust, siis märkis komisjon, et vastavalt lex mitior põhimõttele kohaldab ta madalamat ülempiiri (esimese otsuse põhjendus 576). Veel märkis ta, et nagu ta 30. juuni 2008. aasta kirjas oli asjassepuutuvaid ettevõtjaid teavitanud, oli ta käesolevas asjas otsustanud kohaldada suuniseid määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „1998. aasta suunised”). Ta lisas, et käesolevas asjas võtab ta siiski arvesse asjaolu, et ta oli asjaomastele ettevõtjatele määratavate trahvide summade üle juba otsustanud 2002. aasta otsuse vastuvõtmisel (esimese otsuse põhjendused 579 ja 580).

34      Esiteks asus komisjon seisukohale, et keelatud kokkulepe, mille eesmärk on hindade kehtestamine ja mida on rakendatud mitmel eri viisil, eeskätt piirates või kontrollides tootmist või müüki, on liidu konkurentsiõiguse väga raske rikkumine (esimese otsuse põhjendus 591). Komisjon lükkas tagasi asjaomaste ettevõtjate argumendid, mille kohaselt oli rikkumise raskus väiksem, arvestades piiratud tegelikku mõju turul ning ettevõtjate tegevuse majanduslikku konteksti (esimese otsuse põhjendused 583–596). Komisjon oli seisukohal, et ilma et see mõjutaks rikkumise väga tõsist iseloomu, arvestas ta trahvi põhisumma kindlaksmääramisel käesoleva asja erijooni, nimelt asjaolu, et see puudutas siseriiklikku turgu, mille suhtes asjaolude toimumise ajal olid kohaldatavad ESTÜ asutamislepingu erinormid, ja kus esimese otsuse adressaatideks olevatel ettevõtjatel olid rikkumise alguses väikesed turuosad (esimese otsuse põhjendus 599).

35      Teiseks kaalus komisjon iga ettevõtja konkreetset kaalu ja liigitas need olenevalt nende suhtelisest suurusest asjaomasel turul. Kuna komisjon ei pidanud suhtelisi turuosasid, mille esimese otsuse adressaadid saavutasid viimasel rikkumise täisaastal (1999), vastavaks nende tegeliku osalemise kohta asjaomasel turul vaatlusalusel perioodil, siis eristas komisjon aastatel 1990–1999 keskmiste turuosade alusel kolme ettevõtjate rühma, st kõigepealt Feralpi ja Valsabbia, kellele ta kohaldas trahvi lähtesummat 5 miljonit eurot, seejärel Lucchini-SP, Alfa, Riva ja Leali-AFLL, kellele ta kohaldas trahvi lähtesummat 3,5 miljonit eurot, ning viimaseks IRO ja Ferriere Nord, kellele ta kohaldas trahvi lähtesummat 1,75 miljonit eurot (esimese otsuse põhjendused 599–602).

36      Trahvi piisava hoiatava mõju tagamiseks suurendas komisjon Lucchini-SP trahvi lähtesummat 200% ja Riva trahvi lähtesummat 375% (esimese otsuse põhjendused 604 ja 605).

37      Kolmandaks leidis komisjon, et keelatud kokkulepe kestis 6. detsembrist 1989 kuni 4. juulini 2000. Seoses hageja rikkumises osalemisega märkis komisjon, et see kestis 6. detsembrist 1989 kuni 27. juunini 2000. Ta rõhutas siiski, et 9. juunist 1998 kuni 30. novembrini 1998 ei osalenud Lucchini-SP keelatud kokkuleppe osas, mis puudutas tootmise või müügi piiramist või kontrolli (esimese otsuse põhjendus 606).

38      Kuna kõikide ettevõtjate, välja arvatud Ferriere Nordi rikkumine kestis üle kümne aasta ja kuue kuu, suurendati kõikide ettevõtjate trahvi lähtesummat 105%, välja arvatud Ferriere Nord, kelle trahvi lähtesummat suurendati 70%. Kehtestati järgmised trahvi põhisummad:

–        Feralpi: 10,25 miljonit eurot;

–        Valsabbia: 10,25 miljonit eurot;

–        Lucchini-SP: 14,35 miljonit eurot;

–        Alfa: 7,175 miljonit eurot;

–        Riva: 26,9 miljonit eurot;

–        Leali-AFLL: 7,175 miljonit eurot;

–        IRO: 3,58 miljonit eurot;

–        Ferriere Nord: 2,97 miljonit eurot (esimese otsuse põhjendused 607 ja 608).

39      Neljandaks tõi komisjon seoses raskendavate asjaoludega välja, et Ferriere Nord oli juba olnud komisjoni selle otsuse adressaat, mis võeti vastu 2. augustil 1989 seoses tema osalemisega hindade kehtestamise ja müügi piiramise kartellis elekterkeevitusvõrgu sektoris, ning suurendas tema trahvi põhisummat 50%. Komisjon ei võtnud arvesse ühtegi kergendavat asjaolu (esimese otsuse põhjendused 609–623).

40      Viiendaks, mis puudutab selle teatise kohaldamist, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „1996. aasta koostööteatis”), siis märkis komisjon, et Ferriere Nord esitas talle kasulikku teavet, mis võimaldas tal enne vastuväiteteatise saatmist paremini mõista kartelli toimimist, mistõttu ta vähendas tema trahvi 20% võrra. Komisjon leidis, et teised asjaomased ettevõtjad ei täitnud nimetatud teatise tingimusi (esimese otsuse põhjendused 633–641).

41      Esimese otsuse resolutsioon kõlab järgmiselt:

„Artikkel 1

Järgmised ettevõtjad rikkusid [ST] artikli 65 lõiget 1, osaledes märgitud ajavahemikel betoonisarruseid (varrastena või rullides) puudutavas jätkuvas kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk ja/või tagajärg oli hindade kindlaksmääramine ja tootmise või müügi piiramine ja/või kontroll ühisturul:

–        [Leali-AFLL] alates 1989. aasta 6. detsembrist kuni 2000. aasta 27. juunini;

–        [Alfa] alates 1989. aasta 6. detsembrist kuni 2000. aasta 4. juulini;

–        [Valsabbia Investimenti ja Ferriera Valsabbia] alates 1989. aasta 6. detsembrist kuni 2000. aasta 27. juunini;

–        [Feralpi] alates 1989. aasta 6. detsembrist kuni 2000. aasta 27. juunini;

–        [IRO] alates 1989. aasta 6. detsembrist kuni 2000. aasta 27. juunini;

–        [Lucchini-SP] alates 1989. aasta 6. detsembrist kuni 2000. aasta 27. juunini;

–        [Riva] alates 1989. aasta 6. detsembrist kuni 2000. aasta 27. juunini;

–        [Ferriere Nord] alates 1993. aasta 1. aprillist kuni 2000. aasta 4. juulini;

Artikkel 2

Artiklis 1 nimetatud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

–        [Alfa]: 7,175 miljonit eurot;

–        [Feralpi]: 10,25 miljonit eurot;

–        [Ferriere Nord]: 3,57 miljonit eurot;

–        [IRO]: 3,58 miljonit eurot;

–        [Leali ja AFLL], solidaarselt: 6,093 miljonit eurot;

–        [Leali]: 1,082 miljonit eurot;

–        [Lucchini ja SP], solidaarselt: 14,35 miljonit eurot;

–        [Riva]: 26,9 miljonit eurot;

–        [Valsabbia Investimenti ja Ferriera Valsabbia] solidaarselt: 10,25 miljonit eurot

[…]”.

 Pärast esimese otsuse teatavakstegemist toimunud areng

42      Üheteistkümnest esimese otsuse adressaadiks olevast äriühingust kaheksa, see tähendab hageja, Riva, Feralpi, Ferriere Nord, Alfa, Ferriera Valsabbia, Valsabbia Investimenti ja IRO teatasid ajavahemikus 20.–23. novembrini 2009 saadetud kirjades komisjonile, et esimese otsuse lisa, nagu see adressaatidele teatavaks tehti, ei sisaldanud hinnaerinevusi illustreerivaid tabeleid.

43      Komisjoni teenistused teatasid 24. novembril 2009 kõikidele esimese otsuse adressaatidele, et nad teevad kõik vajaliku, et neile tehtaks teatavaks kõnealuseid tabeleid sisaldav otsus. Veel täpsustasid nad, et trahvi maksmise tähtaeg ja võimaliku hagi esitamise tähtaeg hakkab kulgema „täieliku otsuse” teatavakstegemise kuupäevast.

 Muutev otsus

44      Komisjon võttis 8. detsembril 2009 vastu muutva otsuse, millega integreeriti selle lisasse puuduvad tabelid ja parandati kaheksas joonealuses märkuses nummerdatud viited nendele tabelitele. Muutvast otsusest teavitati hagejat 9. detsembril 2009.

45      Muutva otsuse sätetega muudeti esimese otsuse 102., 127., 198., 264., 312., 362., 405. ja 448. joonealust märkust. Muutva otsuse lisas esitatud tabelid lisati esimese otsuse lisadena.

 Menetlus ja poolte nõuded

46      Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. veebruaril 2010.

47      Hageja palub Üldkohtul:

–        kõigepealt esimese võimalusena: tuvastada otsuse tühisus või kehtetus ning igal juhul tühistada otsus, milles komisjon määras talle solidaarselt äriühinguga SP SpA 14,35 miljoni euro suuruse trahvi, kuna otsus on ebatäielik ja selles on rikutud olulisi menetlusnorme, puudub pädevus ja kuna õigusliku aluse osas on rikutud õigusnormi ning kuna on rikutud kaitseõigusi ja rikutud õigusnormi;

–        teise võimalusena: tühistada igal juhul 30. septembri 2009. aasta otsuse, milles komisjon määras talle 14,35 miljoni euro suuruse karistuse, artikkel 2, kuna komisjonil puudusid tõendid, mistõttu on rikutud määruse nr 1/2003 artiklit 2 ja ESTÜ asutamislepingu artiklit 65;

–        kolmanda võimalusena: määrata talle sümboolne trahv summas 1000 eurot või igal juhul vähendada komisjoni poolt tema käibe alusel talle määratud trahvi, kuna määruse nr 1/2003 artiklit 23 ja 1998. aasta suuniseid on rikkumise raskuse ja kestuse osas valesti kohaldatud;

–        igal juhul mõista kohtukulud välja komisjonilt.

48      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi tervikuna rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

49      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (kaheksas koda) käesolevas asjas avada suulise menetluse.

50      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 7. veebruari 2013. aasta kohtuistungil.

51      Kohtuistungil palus hageja Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 alusel luba lisada toimikusse 21. detsembri 2012. aasta dokument, mis tõendab, et tema suhtes lubati kohaldada erakorralise haldamise menetlust. Komisjon vastuväiteid ei esitanud ja see taotlus rahuldati. Komisjon esitas kohtuistungil oma märkused selle dokumendi kohta.

 Õiguslik käsitlus

52      Sissejuhatuseks tuleb märkida, et hagis on esitatud kolm nõuet, st esimese võimalusena nõue tuvastada vaidlustatud otsuse tühisus või tühistada see otsus, teise võimalusena nõue tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 ja kolmanda võimalusena nõue vähendada hagejale määratud trahvi summat.

53      Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks viis väidet. Neli esimest väidet on esitatud vaidlustatud otsuse tühisuse tuvastamise või tühistamise põhjendamiseks, samas kui viies väide on esitatud vaidlustatud otsuse artikli 2 tühistamise või hagejale määratud trahvi summa vähendamise põhjendamiseks.

54      Esimese väite kohaselt on rikutud olulisi menetlusnorme. Teise väite kohaselt puudus komisjonil pädevus ja vaidlustatud otsuse õigusliku aluse valikul rikuti õigusnormi. Kolmanda väite kohaselt on rikutud hageja kaitseõigusi ja õigusnormi. Neljas väide on esitatud tõendite puudumise ja materiaalõigusnormide väära kohaldamise kohta. Lõpuks, viienda väite kohaselt on trahvi summa liiga suur, puuduvad tõendid ja põhjendused, valesti on kohaldatud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2 ja 1998. aasta suuniseid ning rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet.

1.     Repliigi lisade vastuvõetavus

55      Kõigepealt vaidlustab komisjon repliigi lisas hageja esitatud dokumentide vastuvõetavuse.

56      Tuleb märkida, et hageja esitas repliigi põhjendamiseks tõepoolest 186 lisa. Esiteks väidab ta selles suhtes kõnealuse menetlusdokumendi kaaskirjas, et kahe lisa, st lisade C.8 ja C.13 esitamine osutus vajalikuks, et vastata kostja vastuses esitatud argumentidele, „milles komisjon väitis, et see, et esimest Siderpotenza kontrollis Leali kontsern, ei saanud välistada hageja solidaarset vastutust […], ning kinnitas uuesti, et Lucchini Siderurgica SpA õigusjärglasena vastutas Lucchini nende äriühingute tegevuse eest, kes neil aastatel haldasid ettevõtja haru, mis puudutas sarrusevardaid, […]”. Teiseks märkis ta, et muud lisad, st lisad C.7, C.9–C.12 ja C.14–C.186 olid dokumendid, mis edastati talle CD-ROM‑l vastuväiteteatise lisas ja mis olid kaotsi läinud ning mille koopiat ta komisjonilt palus pärast seda, kui ta tõdes, et nende nägemine osutus vajalikuks kostja vastuses esitatud argumentidele vastamiseks.

57      Tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 21 ja kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ning ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta (Üldkohtu 30. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑340/03: France Télécom vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑107, punkt 166).

58      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad selleks, et hagi oleks vastuvõetav, selle aluseks olevad peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist. Kuigi teatavate punktide osas saab hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide osadele, ei saa üldine viide teistele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, korvata õigusliku argumentatsiooni selliste peamiste elementide puudumist, mis eespool mainitud nõuete kohaselt peavad olema märgitud hagiavalduses endas (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑52/90: komisjon vs. Taani, EKL 1992, lk I‑2187, punkt 17; Üldkohtu 29. novembri 1993. aasta määrus kohtuasjas T‑56/92: Koelman vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑1267, punkt 21, ja 21. mai 1999. aasta määrus kohtuasjas T‑154/98: Asia Motor France jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑1703, punkt 49). Lisasid võib võtta arvesse ainult niivõrd, kui need toetavad või täiendavad väiteid või argumente, mida hagejad on oma menetlusdokumentide põhitekstis sõnaselgelt esitanud, ja niivõrd, kui on võimalik täpselt kindlaks teha, millised on lisades sisalduvad elemendid, mis nimetatud väiteid või argumente toetavad või täiendavad (vt selle kohta Üldkohtu 17. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑201/04: Microsoft vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑3601, punkt 99).

59      Pealegi ei ole Üldkohtu ülesanne lisadest otsida ja kindlaks teha neid väiteid ja argumente, mida võib lugeda hagi aluseks olevaks, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav ülesanne (Üldkohtu 7. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑84/96: Cipeke vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑2081, punkt 34, ja 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑231/99: Joynson vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2085, punkt 154).

60      Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 ja kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c selline tõlgendus on kohaldatav ka repliigi suhtes (eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Microsoft vs. komisjon, punkt 95) ning menetlusdokumentides esitatud väidete ja etteheidete suhtes (Üldkohtu 12. jaanuari 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑102/92: Viho vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑17, punkt 68, ja eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, punkt 166).

61      Kodukorra artikli 44 lõige 1, mis käsitleb Üldkohtule esitatava hagiavalduse sisu, näeb ette, et selles tuleb märkida „tõendid, juhul kui neid esitatakse”. Samuti tuleb vastavalt selle kodukorra artikli 46 lõikele 1 märkida tõendid kostja vastuses.

62      Need sätted, mis täpsustavad menetluse seda staadiumi, kus tõendid tuleb esitada, võtavad arvesse võistlevuse ja poolte võrdsuse põhimõtet ning õigust õiglasele kohtulikule arutamisele hea õigusemõistmise huvides. Kuivõrd need näevad pooltele ette kohustuse esitada oma tõendid hagiavalduse või kostja vastuse esitamise ajal, on nende eesmärk tegelikult teavitada teisi pooli kaitstava teesi põhjendamiseks esitatud tõenditest ning võimaldada neil ette valmistada oma kaitse või tõhus repliik vastavalt nimetatud põhimõtetele ja õigusele. Lisaks põhjendab tõendite esitamist menetluse esimeses staadiumis soov tagada hea õigusemõistmine, kuna see võimaldab toimiku kiire ettevalmistamisega kohtuasja mõistliku aja jooksul lahendada (Euroopa Kohtu 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑243/04 P: Gaki-Kakouri vs. Euroopa Kohus, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 30, ja Üldkohtu 5. oktoobri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑40/07 P ja T‑62/07 P: de Brito Sequeira Carvalho vs. komisjon, EKL AT 2009, lk I‑B‑1‑89 ja II‑B‑1‑551, punkt 113).

63      Neid kahte sätet täiendab kodukorra artikli 48 lõige 1, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Pooled võivad esitada oma argumentide kinnitamiseks täiendavaid tõendeid repliigis ja vasturepliigis. Pooled peavad tõendite hilist esitamist põhjendama.”

64      See artikkel väljendab ka õiglase kohtuliku arutamise nõuet ja täpsemalt kaitseõiguste tagamise nõuet, kuna see võimaldab tõendeid esitada väljaspool kodukorra artikli 44 lõikes 1 ja artikli 46 lõikes 1 ette nähtud olukordi (eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus Gaki-Kakouri vs. Euroopa Kohus, punkt 32).

65      Tõendite esitamist reguleerivatest normidest erandi tegemise osas paneb kodukorra artikli 48 lõige 1 pooltele kohustuse põhjendada tõendite hilist esitamist. Selline kohustus tähendab, et kohtule on antud pädevus kontrollida, kas tõendite hiline esitamine on sisuliselt põhjendatud, ja olenevalt olukorrast kontrollida ka nende tõendite sisu, ning kui taotlus ei ole õiguslikult piisavalt põhjendatud, on tal pädevus jätta tõendid vastu võtmata (eespool punktis 62 viidatud Gaki-Kakouri vs. Euroopa Kohus, punkt 33).

66      Esiteks tuleb tõdeda, et hageja ei põhjendanud lisade C.1–C.6 hilist esitamist. Lisaks sisaldavad need lisad hageja koostatud tabeleid, milles ta esitab märkusi teiste dokumentide kohta, mida ta oma repliigis vaid lühidalt mainib. Ent eespool punktides 57–60 meenutatud kohtupraktikat arvestades ei vasta hageja täiendavate kirjalike seisukohtade – mis on lihtsalt tema menetlusdokumentide täiendus – lisaks kvalifitseerimine lisa iseloomustavatele tunnustele, st selle puhtalt tõenduslikule ja abistavale rollile. Seega tuleb lisad C.1–C.6 tunnistada vastuvõetamatuks.

67      Teiseks ei saa lisasid C.8 ja C.13 pidada vastupidiste tõendite esitamiseks, kuna kostja vastuse punktides 81 ja 90 esitatud komisjoni kinnitused, mida nende lisadega soovitakse ümber lükata, on kinnitused, mis olid juba toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 541 ja 593. joonealuses märkuses. Kuid see põhjendus ja joonealune märkus võtavad kokku komisjoni peamised järeldused, mis puudutavad majandusüksuse olemasolu hageja ja SP vahel ning juriidilist ja majanduslikku järjepidevust ühelt poolt Lucchini Siderurgica ja esimese Siderpotenza ning teiselt poolt Lucchini ja SP vahel. Järelikult on lisad C.8 ja C.13 vastuvõetamatud.

68      Kolmandaks, nagu märkis hageja ise, on lisad C.7, C.9–C.12 ja C.14–C.186 väljavõtted kahelt CD-ROM‑lt, mis sisaldavad vastuväiteteatisele lisatud dokumente, mis talle koos vastuväiteteatisega edastati. Ka neid dokumente oli vaidlustatud otsuses juba mainitud. Hageja esitatud põhjus, et nimetatud CD-ROM‑d olid kaotsi läinud nende edastamisest möödunud pika aja tõttu ning ettevõtjas aset leidnud ümberkorraldamiste tõttu, ei saa siiski põhjendada nende tõendite hilist esitamist, kuna hageja oleks saanud hankida nende CD-ROM‑de koopia õigeaegselt, et esitada hagi käesolevas asjas. Sellega seoses tuleb rõhutada, et hageja palus komisjonilt nende kandjate koopiat alles pärast kostja vastuse saamist. Järelikult on lisad C.7, C.9–C.12 ja C.14–C.186 vastuvõetamatud.

69      Igal juhul tuleb tõdeda, et menetlusdokumentides viidatakse üldiselt a) lisadele C.7, C.10 ja C.14, mille sisu on „kirjeldatud üksikasjalikumalt” lisa C.1 tabelis 1; b) lisadele C.7, C.5–C.34, mille sisu on „kirjeldatud üksikasjalikumalt” lisa C.3 tabelis 3; c) lisadele C.10, C.14 ja C.34–C.39, mille sisu on „kirjeldatud üksikasjalikumalt” lisa C.5 tabelis 5, ning d) lisadele C.40–C.186, mille sisu on „kokku võetud” lisa C.6 tabelis 6, mistõttu on need lisad eespool punktides 57–60 mainitud kohtupraktika kohaselt samuti vastuvõetamatud.

2.     Nõue tuvastada vaidlustatud otsuse tühisus või tühistada see otsus

70      Seoses hageja nõudega, milles palutakse Üldkohtul tuvastada vaidlustatud otsuse tühisus, tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et liidu institutsioonide õigusaktide suhtes kehtib üldjuhul seaduslikkuse presumptsioon ja seetõttu isegi juhul, kui nendes esineb rikkumisi, tekitavad need õiguslikke tagajärgi nii kaua, kuni neid ei ole tühistatud või kehtetuks tunnistatud (Euroopa Kohtu 15. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑137/92 P: komisjon vs. BASF jt, EKL 1994, lk I‑2555, punkt 48; 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑227/92 P: Hoechst vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4443, punkt 69, ja 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑475/01: komisjon vs. Kreeka, EKL 2004, lk I‑8923, punkt 18).

71      Erandina sellest põhimõttest ei loo aktid, mille õigusvastasus on nii ilmne, et liidu õiguskord ei või seda lubada, ka ajutisi õiguslikke tagajärgi, st neid tuleb pidada õigustühiseks algusest peale. Nimetatud erandi eesmärk on tasakaalustada kahte põhilist, vahel aga vastuolulist nõuet õigussüsteemile ehk õigussuhete stabiilsust ning õiguspärasuse tagamist (eespool punktis 70 viidatud kohtuotsus komisjon vs. BASF jt, punkt 49, ning eespool punktis 70 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 70).

72      Liidu institutsioonide akti õigustühiseks tunnistamisega kaasnevate tagajärgede tõsidus nõuab, et õiguskindluse tõttu on see võimalik vaid kõige ekstreemsematel juhtudel (eespool punktis 70 viidatud kohtuotsus komisjon vs. BASF jt, punkt 50, ning eespool punktis 70 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 76).

73      Käesolevas asjas tuleb kohe tõdeda, et hageja viidatud rikkumised ei tundu nii ilmselt tõsised, et vaidlustatud otsust tuleks pidada õigustühiseks, järgmistel kaalutlustel.

 Esimene väide, et rikutud on olulisi menetlusnorme

74      Hageja väidab, et vaidlustatud otsust tuleb pidada tühiseks või et see tuleb tühistada, kuna talle teatavaks tehtud esimese otsuse tõestatud koopia ei sisaldanud otsuse lisasid, jättes mulje, et komisjoni volinike kolleegium ei kiitnud heaks tervikakti; selle puhul on tegemist komisjoni töökorra rikkumisega. Veel väidab hageja, et muutev otsus on vaid otsus, millega tehakse teatavaks esimeses otsuses puuduvad lisad ja et see sisaldab kolme uut artiklit, mille numeratsioon lisandub esimese otsuse omale; see tekitab segadust vaidlustatud otsuse sisu osas ning on vastuolus õiguskindluse ja kaitseõiguste tagamise põhimõtetega.

75      Täpsemalt, esiteks kinnitab hageja, et tabelid, mida esimese otsuse lisas ei olnud, on selle otsuse põhjenduse põhielement, mistõttu nende puudumine esimeses otsuses peab kaasa tooma vaidlustatud otsuse tühisuse tuvastamise või vähemalt tühistamise. Hageja arvates ei saa esimeses otsuses sisalduvat nii tõsist viga parandada muutva otsuse vastuvõtmisega.

76      Olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et põhjendus peab vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheti mõistetavalt ilmnema akti andnud institutsiooni põhjenduskäik, nii et huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjused ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet hinnates tuleb arvestada juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduste vastavust ST artikli 15 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt selle kohta Üldkohtu 24. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑57/91: NALOO vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑1019, punkt 298, ja 13. detsembri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑45/98 ja T‑47/98: Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3757, punkt 129; vt ka analoogia alusel Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63, ja 14. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑280/08 P: Deutsche Telekom vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑9555, punkt 131 ja seal viidatud kohtupraktika).

77      Üksikotsuste puhul on vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale üksikotsuse põhjendamise kohustuse eesmärk võimaldada kohtul teostada kontrolli ja anda asjassepuutuvale isikule piisavalt teavet mõistmaks, kas otsus sisaldab võimalikku rikkumist, mis võimaldab vaidlustada otsuse kehtivuse (vt Euroopa Kohtu 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑521/09 P: Elf Aquitaine vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑8947, punkt 148 ja seal viidatud kohtupraktika).

78      Põhimõtteliselt tuleb põhjendused huvitatud isikule teada anda samal ajal otsusega, mis tema huve kahjustab (eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 149).

79      Tuleb tõdeda, et esimene otsus ei sisaldanud selle lisasid, mille hulgas oli mitu tabelit, millele viidati esimese otsuse põhjendustes 451 (tabel 13), 513 (tabelid 1 ja 3), 515 (tabelid 1–3), 516 (tabelid 9, 11–14 ja 16) ja 518 (tabelid 11, 12 ja 14) ning 102. (tabelid 15–17), 127. (tabelid 18–21), 198. (tabelid 22 ja 23), 264. (tabelid 24 ja 25), 312. (tabel 26), 362. (tabel 27), 405. (tabel 28), 448. (tabelid 29 ja 30) ja 563. joonealuses märkuses (kõik otsusele lisatud tabelid). Komisjon kinnitab sellega seoses, et tegemist oli tabelitega, mis koostati selleks, et muuta lihtsamaks ja vahetumaks esimeses otsuses mainitud hinnaerinevuste lugemine, ning milles vaid korrati skemaatiliselt toimikus esitatud teavet ja andmeid.

80      Seega tuleb kontrollida, kas sõltumata eespool punktis 79 viidatud tabelite puudumisest nähtub otsuse põhjendustest, mille toetuseks nendele tabelitele viidati, selgelt ja üheti mõistetavalt komisjoni põhjenduskäik, ja kas need võimaldasid hagejal mõista võetud meetme põhjusi.

81      Sissejuhatuseks tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et kõik puuduvad tabelid olid lisatud vastuväiteteatisele.

82      Veel tuleb toonitada, et muutvas otsuses ei muutnud komisjon esimeses otsuses puuduvate tabelite kõiki viiteid, vaid ainult otsuse 102., 127., 198., 264., 312., 362., 405. ja 448. joonealuses viites esitatud viiteid.

83      Esiteks, mis puudutab tabeleid 15–17 (mida on mainitud esimese otsuse 102. joonealuses märkuses), siis tuleb tõdeda, et selle joonealuse märkuse kohaselt on nendes uuesti esitatud „andmed sarrusevarraste tööstust Itaalias 1989. aasta detsembrist 2000. aasta juunini iseloomustanud „mõõtmetega seotud hinnalisade” muutuste kohta”. Komisjon on neid tabeleid maininud esimese otsuse põhjenduse 126 esimese lause põhjendamiseks, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Esimesel koosolekul, millest komisjon teada sai (6. detsembri 1989. aasta koosolek [Brescia tööstusettevõtjate ühenduses]), otsustasid osalejad üksmeelselt tõsta alates esmaspäevast, 11. detsembrist 1989 Itaalia turule suunatud sarrusevarraste (varrastena ja rullides) läbimõõduga seotud hinnalisasid („hinnalisad” +10 ITL/kg 14–30 mm puhul, +15 ITL/kg 8–12 mm puhul, +20 ITL/kg 6 mm puhul; üldine tõus 5 ITL/kg rullides materjali puhul).”

84      Tuleb tõdeda, et komisjon märkis selles põhjenduses sõnaselgelt ära sarrusevarraste läbimõõduga seotud hinnalisade tõusud, mille otsustasid 6. detsembri 1989. aasta koosolekul osalejad, ning nende jõustumiskuupäeva. Lisaks, mis puudutab hilisemaid tõuse, mis esimese otsuse 102. joonealuse märkuse kohaselt on samuti selles tabelis ära toodud (osas, milles need hõlmavad ajavahemikku 1989–2000), siis tuleb märkida, et neid ei käsitleta esimese otsuse punktis 4.1., millele vastab põhjendus 126, mis puudutab ettevõtjate tegevust aastatel 1989–1992. Igal juhul on neid tõuse mainitud ka eeskätt põhjendustes 126–128 ja 133 (aastate 1989–1992 kohta), 93 ja 94 (aastate 1993–1994 kohta), 149–151, 162 ja 163 (1995. aasta kohta), 184 ja 185 (1996. aasta kohta), 199, 200 ja 213 (1997. aasta kohta), 269 (1999. aasta kohta) ja 296–304 (2000. aasta kohta) ning esimese otsuse põhjendustes 439 ja 515.

85      Teiseks, mis puudutab tabeleid 18–21, mida on mainitud esimese otsuse 127. joonealuses märkuses, siis tuleb tõdeda, et selle joonealuse märkuse kohaselt on nendes uuesti esitatud „andmed skaalade baashindade kohta või agentidele esitatud andmed, mis puudutavad ajavahemikku 1989. aasta lõpust kuni 1992. aasta lõpuni ja mis olid komisjoni valduses”. Neid tabeleid on komisjon maininud esimese otsuse põhjenduse 131 põhjendamiseks, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Eespool viidatud kokkulepete kohaldamise ajal kehtinud sarrusevarraste baashindade osas tuleb märkida, et IRO ja (endine) Ferriera Valsabbia SpA kohaldasid alates 16. aprillist 1992 hinda 210 ITL/kg ning alates 1.–6. maini 1992 hinda 225 ITL/kg. Alates 1.–8. juunini 1992 kohaldasid IRO, (endine) Ferriera Valsabbia SpA, Acciaieria di Darfo SpA ja Acciaierie e Ferriere Leali Luigi SpA hinda 235 ITL/kg.”

86      Seega tuleb tõdeda, et tuginedes haldustoimiku viiele leheküljele, mida on mainitud esimese otsuse 126. joonealuses märkuses, märkis komisjon selles põhjenduses sõnaselgelt ära baashinnad, mille olid seal mainitud ettevõtjad kehtestanud, ning nende jõustumiskuupäeva. Veel tuleb märkida, et komisjon asus esimese otsuse põhjenduses 419 seisukohale, et esimene baashindade kehtestamine leidis aset hiljemalt 16. aprillil 1992. Esimese otsuse tabelites 18–21 toodud võimalikud andmed, mis puudutavad 127. joonealuse märkuse kohaselt baashindu ajavahemikus „1989 lõpust” kuni 16. aprillini 1992, on esimese otsuse põhjenduses 131 esitatud komisjoni vastuväidete mõistmiseks tähtsusetud.

87      Kolmandaks, mis puudutab tabeleid 22 ja 23, mida on mainitud esimese otsuse 198. joonealuses märkuses, siis tuleb tõdeda, et selle joonealuse märkuse kohaselt on nendes uuesti esitatud „andmed skaalade baashindade kohta või agentidele esitatud andmed, mis puudutasid aastaid 1993 ja 1994 ning mis olid komisjoni valduses”. Neid tabeleid on komisjon maininud esimese otsuse põhjenduse 145 põhjendamiseks, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Nagu oli ette nähtud Federacciai 25. novembri 1994. aasta faksis, leidis uus koosolek aset 1. detsembril 1994 Brescias ning selle käigus tehti otsused, mis on täpsustatud ühes teises Federacciai faksis, mille ettevõtjad said 5. detsembril 1994. Nende otsuste ese oli:

–        sarrusevarraste hinnad (320 ITL/kg Bresciast hankimisel, mis on kohe kohaldatav);

–        maksed (alates 1. jaanuarist 1995, maksimaalne tähtaeg 60/90 päeva alates kuu lõpust; alates 1. märtsist 1995 on tähtaeg 60 päeva) ning hinnaalandused;

–        tootmine (iga ettevõtja kohustus edastada Federacciaile enne 1994. aasta 7. detsembrit 1994. aasta septembris, oktoobris ja novembris toodetud sarrusevarraste kaal tonnides).

Alfa Acciai Srl kehtestas uue baashinna 7. detsembril 1994. 21. detsembril 1994 kehtestas selle ka Acciaieria di Darfo SpA ning Alfa Acciai Srl kinnitas uuesti sama hinda. [Lucchini-SP] 1995. aasta jaanuari baashind oli samuti 320 ITL/kg.”

88      Sellega seoses tuleb toonitada, et esimese otsuse 198. joonealuses märkuses viidatud tabeleid mainis komisjon selle kinnituse põhjendamiseks, mille kohaselt „Alfa Acciai Srl kehtestas uue baashinna 7. detsembril 1994”, „21. detsembril 1994 kehtestas selle ka Acciaieria di Darfo SpA ning Alfa Acciai Srl kinnitas uuesti sama hinda”. Ent viidatud „uus baashind” ja „sama hind” oli 320 Itaalia liiri kilo kohta (ITL/kg), mida on mainitud kõnealuse põhjenduse esimeses taandes. Esimese otsuse tabelites 22 ja 23 toodud võimalikud andmed, mis puudutavad baashindu ajavahemikus aastast 1993 kuni 7. detsembrini 1994, on esimese otsuse põhjenduses 145 esitatud komisjoni vastuväidete mõistmiseks tähtsusetud.

89      Neljandaks, mis puudutab tabeleid 24 ja 25, mida on mainitud esimese otsuse 264. joonealuses märkuses, siis tuleb tõdeda, et selle joonealuse märkuse kohaselt on nendes uuesti esitatud „andmed skaalade baashindade kohta või agentidele esitatud andmed (ja Lucchini Siderurgica puhul ka andmed igakuise olukorra kohta), mis puudutasid aastat 1995 ja mis olid komisjoni valduses”. Neid tabeleid on komisjon maininud esimese otsuse põhjenduse 174 põhjendamiseks, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Edasi, ühes Federacciai valduses olevas dokumendis, mis on pärit 1995. aasta oktoobri esimestelt päevilt (tegevjuhi asetäitja sekretäri käsikirjaline dokument), on kinnitatud järgmist:

–        kliendid soovisid maksed läbi rääkida (mistõttu on vaja teadaannet, mis kinnitab maksetega seotud meelekindlust);

–        alates eelmisest nädalast vähenes sarrusevarraste hind veelgi 5/10 ITL/kg, ulatudes ligikaudu 260/270 ITL/kg Brescia piirkonnas, väljaspool seda piirkonda on hinnad alla 250 ITL/kg;

–        täpsete hinnanumbrite andmise ülesande muutis keeruliseks turu üsna segane olukord; ja

–        ettevõtjatelt tuli nõuda andmeid 39. nädala (25.–29. september 1995) ja 40. nädala (2.–6. oktoober 1995) tellimuste kohta.”

90      Seega tuleb märkida, et esimese otsuse põhjenduses 174 piirdus komisjon sellega, et andis edasi tegevjuhi asetäitja sekretäri 1995. aasta oktoobris koostatud käsikirjalise dokumendi sisu. Sellega seoses viitas komisjon tabelitele 24 ja 25 vaid selles dokumendis esitatud väite põhjendamiseks, mille kohaselt „täpsete hinnanumbrite andmise ülesande muutis keeruliseks turu üsna segane olukord”. Tabelid 24 ja 25 on seega esimese otsuse põhjenduses 174 esitatud komisjoni vastuväidete mõistmiseks tähtsusetud.

91      Viiendaks, mis puudutab tabelit 26, mida on mainitud esimese otsuse 312. joonealuses märkuses, siis tuleb tõdeda, et selle joonealuse märkuse kohaselt on selles uuesti esitatud „andmed skaalade baashindade kohta või agentidele esitatud andmed (ja Lucchini Siderurgica puhul ka andmed igakuise olukorra kohta), mis puudutasid aastat 1996 ja mis olid komisjoni valduses”. Seda tabelit on komisjon maininud esimese otsuse põhjenduses 200 esitatud kinnituse põhjendamiseks, mille kohaselt „[a]javahemikus 22. oktoobrist 1996 kuni 17. juulini 1997 toimus vähemalt kaksteist ettevõtjate müügijuhtide koosolekut, mis leidsid aset [… muu hulgas] teisipäeval, 22. oktoobril 1996, kus kinnitati 1996. aasta novembriks hinda 230 ITL/kg Bresciast hankimisel ja ainult oktoobri tarnete puhul hinna 210 ITL/kg säilitamist”.

92      Järelikult tuleb nentida, et vaatamata esimeses otsuses tabeli 26 puudumisele mainis komisjon selle otsuse põhjenduses 200 sõnaselgelt kõnealuse ajavahemiku baashinnad ja nende jõustumise hetke.

93      Kuuendaks, mis puudutab tabelit 27, mida on mainitud esimese otsuse 362. joonealuses märkuses, siis tuleb tõdeda, et selle joonealuse märkuse kohaselt on selles uuesti esitatud „andmed skaalade baashindade kohta või agentidele esitatud andmed (ja Lucchini Siderurgica puhul ka andmed igakuise olukorra kohta), mis puudutasid aastat 1997 ja mis olid komisjoni valduses”. Seda tabelit on komisjon maininud esimese otsuse põhjenduses 216 esitatud kinnituse põhjendamiseks, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Igatahes on [Lucchini-SP …], Acciaieria di Darfo SpA, Alfa Acciai Srl, Feralpi Siderurgica Srl, IRO, Riva Prodotti Siderurgici SpA ja (endine) Ferriera Valsabbia SpA need seitse ettevõtjat, kellele on adresseeritud (24. novembri 1997. aasta kuupäeva kandev) Pierluigi Leali teatis, mille ese on „hindade-tarnete kokkulepe”. […] „Hinda 270 ITL/kg nõudsid vaid vähesed ettevõtjad, ja seda tulemusetult – jätkas teatis –, samas kui tegelikkuses stabiliseerus hind mõningate langustega 260 ITL/kg‑le, nagu paljud kinnitasid müügijuhtide viimasel koosolekul. Osalise rahuloluga täheldame siiski, et langus lõppes tänu tarnekvootidele, millest me kõik kinni peame ja mida vastavalt kokkulepetele kontrollivad selleks nimetatud välisinspektorid.” „Selle kuu lõpus – jätkas teatis veel –, mis on väga loid, on hädavajalik sekkuda 260 ITL/kg suuruse miinimumhinna kohese rangemaks muutmisega (mis kindlasti ei mõjuta selle ajavahemiku väheseid oste). Detsembri kokkulepitud tarnete planeerimisega (-20% võrreldes novembriga) on meil kindlasti võimalik säilitada kokkulepitud hinnataset; siiski on hädavajalik – sõnas Pierluigi Leali kokkuvõtvalt – et mitte keegi ei aktsepteeri erandeid kehtestatud miinimumhinnast (260 ITL/kg)”.”

94      Kõnealuse põhjenduse sõnastusest tuleneb seega, et komisjon piirdus selles nimetatud 24. novembri 1997. aasta teatise kordamisega. Tabel 27 on seega esimese otsuse põhjenduses 216 esitatud komisjoni vastuväidete mõistmiseks tähtsusetu.

95      Seitsmendaks, mis puudutab tabelit 28, mida on mainitud esimese otsuse 405. joonealuses märkuses, siis tuleb tõdeda, et selle joonealuse märkuse kohaselt on selles uuesti esitatud „andmed skaalade baashindade kohta või agentidele esitatud andmed (ja Lucchini/Siderpotenza puhul ka andmed igakuise olukorra kohta), mis puudutasid aastat 1998 ja mis olid komisjoni valduses”. Seda tabelit on komisjon maininud esimese otsuse põhjenduses 241 esitatud kinnituse põhjendamiseks, mis on sõnastatud järgmiselt:

„11. septembril 1998 saatis Pierluigi Leali teatise […], milles viidates (9. septembri 1998. aasta kohtumisel) väljendatud kavatsusele säilitada miinimumhind „170 ITL hankimise tasand” , täheldati „ebanormaalset tegevust”, st kehtestatud tasemest keskmiselt 5 ITL/kg madalamaid hindu, mille vahe oli veelgi suurem teatavates lõunapiirkondades”. „Mis meisse puutub – kirjutas Pierluigi Leali –, siis säilitatakse kokkulepitud miinimumtase tänu tellimustevoost tulenevale vähenemisele”. „Me loodame – võeti teatises kokku –, et selle 15. kuupäevaga teisipäeva müügijuhtide koosolekul on võimalik täheldada hindade püsimist, mis võib hinnatõusu võimaldada”.”

96      Kõnealuse põhjenduse sõnastusest endast tuleneb seega, et komisjon piirdus selles nimetatud 11. septembri 1998. aasta teatise kordamisega. Tabel 28 on seega esimese otsuse põhjenduses 241 esitatud komisjoni vastuväite mõistmiseks tähtsusetu.

97      Kaheksandaks, mis puudutab tabeleid 29 ja 30, mida on mainitud esimese otsuse 448. joonealuses märkuses, siis tuleb tõdeda, et selle joonealuse märkuse kohaselt on nendes uuesti esitatud „andmed skaalade baashindade kohta või agentidele esitatud andmed (ja Lucchini/Siderpotenza puhul ka andmed igakuise olukorra kohta), mis puudutasid aastat 1999 ja mis olid komisjoni valduses”. Neid tabeleid on komisjon maininud esimese otsuse põhjenduses 276 esitatud kinnituse põhjendamiseks, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Lisateave sarrusevarraste turu olukorra kohta Itaalias sel ajavahemikul sisaldub Leali 10. novembril 1999 koostatud dokumendis ja eelkõige selle jaotises „1999. aasta kaubanduskokkuleppe kasu ja piirid”, milles on kirjas: „Siseriiklike tootjate vahel sõlmitud aluskokkulepe võimaldas 1999. aasta jooksul muuta vastupidiseks madalate hindade olukorra, mis iseloomustas kahte eelnevat majandusaastat (1997 ja 1998) ning võita brutomarginaali juurde üle 50 ITL/kg. Aastal 1998 oli keskmine brutomarginaal (müügihind – toormaterjali maksumus) 70 ITL/kg ning viie kuu vältel langes see alla nimetatud künnise”. „Saavutatud kokkulepe võimaldas stabiliseerida müügihinnad selle aasta vältel ning tootjad said toormaterjali maksumuse olukorrast kasu, suurendades brutomarginaali üle 50 ITL/kg kohta, mis ulatus netoväärtuses 122 ITL/kg‑le”.”

98      Esimese otsuse põhjenduse 276 sõnastusest tuleneb seega, et komisjon piirdus selles nimetatud 10. novembri 1999. aasta teatise kordamisega. Tabelite 29 ja 30 puudumine ei mõjuta seega esimese otsuse põhjenduses 276 esitatud komisjoni vastuväite mõistmist.

99      Üheksandaks on tabelile 13, mida on mainitud esimese otsuse põhjenduses 451, viidatud selle kinnituse põhjendamiseks, mille kohaselt „[t]uleb 1997. aasta osas tõdeda, et selle esimest poolaastat iseloomustas konkurentsivastase kartelli kehtestatud baashinna pidev tõus: 190 ITL/kg, mis kehtestati 30. jaanuari koosolekul; 210 ITL/kg, mis kehtestati 14. veebruari koosolekul; 250 ITL/kg, mis kehtestati 10. juuli koosolekul (põhjendus 200)”, ja mille kohaselt „[s]amal ajavahemikul oli keskmine turu baashind samuti pidevalt tõusnud, ulatudes jaanuari hinnalt 170 ITL/kg juuli hinnani 240 ITL/kg (lisa tabel 13); sama aasta septembris tõusis turu keskmine baashind veelgi, ulatudes 290 ITL/kg (lisa tabel 13)”. Seega tuleb tõdeda, et komisjon märkis selles põhjenduses sõnaselgelt 1997. aastat puudutavate baashindade tõusud, mistõttu ei ole see tabel komisjoni põhjenduskäigu mõistmiseks hädavajalik.

100    Kümnendaks tuleb märkida, et esimese otsuse põhjenduses 496 (esimese otsuse 563. joonealune märkus) viitas komisjon üldiselt „käesolevale otsusele lisatud tabelitele”, et põhjendada kinnitust, mille kohaselt „[t]ema teave näitas, et kõik käesoleva menetlusega seotud ettevõtjad on asjaomasel ajavahemikul avaldanud skaalasid”. Tuleb siiski rõhutada, et esimese otsuse põhjendus 496 viitab ka otsuse põhjendustele 419–433, mis „loetlevad kõik ilmnenud juhud, mil baashinda ettevõtjate (sh ühenduste) vahel arutati”. Sellega seoses täpsustas komisjon, et „[n]eist juhtudest mõnda on juba mainitud, kui räägiti ühisest tahtest (põhjendused 473–475)”, et „[m]uude juhtude puhul ajavahemikus 1993–2000 tuleb kasutada kooskõlastamise mõistet” ja et „[s]elle kooskõlastamise eesmärk on mõjutada tootjate tegevust turul ja teha teatavaks käitumisviis, mida igaüks neist konkreetselt baashinna kindlaksmääramise küsimuses järgida kavatses”. Esimesele otsusele lisatud tabelid ei ole seega komisjoni vastuväite mõistmiseks hädavajalikud.

101    Üheteistkümnendaks, mis puudutab esimese otsuse põhjendustes 513, 515, 516 ja 518 viiteid tabelitele 1–3, 9, 11–14 ja 16, siis tuleb rõhutada, et need põhjendused on osa esimese otsuse alajaotisest, mis puudutab piirava tegevuse mõju turule, ja et nende sisu analüüsist nähtub, et nendes mainitud tabelid vaid kordavad nendes mainitud arvandmeid või ei ole hädavajalikud keelatud kokkuleppe mõju puutuva komisjoni põhjenduskäigu mõistmiseks.

102    Eeltoodud kaalutlusi arvestades ei saa asuda seisukohale, et see, et esimese otsuse lisades ei olnud eespool punktis 79 viidatud tabeleid, takistas hagejal esimeses otsuses esitatud vastuväiteid mõista.

103    Teiseks meenutab hageja liidu kohtute praktikat, mille kohaselt peavad teatavaks tehtud otsuse resolutsioon ja põhjendused vastama komisjoni volinike kolleegiumi vastu võetud otsuse omadele, välja arvatud pelgad õigekirja- ja grammatikavigade parandused, mida võib veel kolleegiumi lõplikult vastu võetud akti teha. Käesolevas asjas oli hagejale teatavaks tehtud esimene otsus ebatäielik, kuna see ei sisaldanud otsuse lisasid. Seega on alust arvata, et komisjoni volinike kolleegium ei kiitnud heaks tervikakti; see kujutab endast komisjoni töökorra ja täpsemalt autentimismenetluse ja kollegiaalsuse põhimõtte rikkumist.

104    Kui hagejale kohtuistungil selle kohta küsimus esitati, märkis ta, et ta loobub esimese otsuse autentimismenetluse rikkumise väitest. Seoses kollegiaalsuse põhimõtte väidetava rikkumisega märkis hageja sisuliselt, et tema väide puudutab seda, et komisjoni volinike kolleegiumil ei olnud võimalik otsust vastu võtta asjaoludest täielikult informeerituna.

105    Tuleb asuda seisukohale, et see, et esimese otsuse lisas ei olnud eespool punktis 79 mainitud tabeleid, võib selle otsuse õigusvastaseks muuta vaid siis, kui nende puudumine ei võimaldanud komisjoni volinike kolleegiumil määrata esimese otsuse artiklis 1 nimetatud tegevuse eest karistus asjaoludest täielikult informeerituna, st ilma et teda oleks eksitatud olulises küsimuses ebatäpsuste või puudustega (vt selle kohta analoogia alusel Üldkohtu 10. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑69/89: RTE vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑485, punktid 23–25; 27. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑290/94: Kaysersberg vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑2137, punkt 88; 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, punkt 742, ja 17. veebruari 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑122/09: Zhejiang Xinshiji Foods ja Hubei Xinshiji Foods vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 104 ja 105).

106    Kuna sõltumata eespool viidatud tabelite puudumisest on vaidlustatud otsuse aluseks olevad asjaolud õiguslikult piisavalt esitatud otsuse tekstis endas (vt eespool punktid 81–102), siis ei saa kinnitada, et komisjoni volinike kolleegium ei olnud esimese otsuse vastuvõtmise ajal täielikult teadlik meetme aluseks olevatest asjaoludest. Tabelite puudumine ei saanud seega vaidlustatud otsuse vastuvõtmise menetlust vigaseks muuta ega otsuse õiguspärasust seeläbi kahtluse alla seada.

107    Kolmandaks väidab hageja, et muutev otsus on vaid otsus, millega tehakse teatavaks esimeses otsuses puuduvad lisad ja see sisaldab kolme uut artiklit, mille numeratsioon „lisandub” esimese otsuse omale. Esiteks ei oleks komisjon tohtinud võtta seisukohta „täiendava ja ebatäieliku teksti” suhtes, vaid oleks pidanud tegema otsuse vaidlustatud otsuse teksti üle tervikuna. Teiseks ei sobitunud muutva otsuse artikkel 2, milles on mainitud otsuse adressaadid, hästi esimese otsuse artikliga 2, milles on märgitud karistuste suurus. Selline segadus on lubamatu õiguskindluse ja kaitseõiguste tagamise seisukohalt.

108    Esiteks tuleb asuda seisukohale, et komisjoni pädevus akt vastu võtta hõlmab vältimatult ka akti muutmise pädevust, tingimusel et järgitakse pädevuse kasutamist käsitlevaid reegleid ning selle kohta asutamislepingus ette nähtud vormi ja menetlust (vt selle kohta kohtujurist Tizzano ettepanek Euroopa Kohtu 13. juuli 2004. aasta otsusele kohtuasjas C‑27/04: komisjon vs. nõukogu, EKL 2004, lk I‑6649, I‑6653, punktid 134 ja 143). Järelikult võis komisjon põhjendatult võtta vastu muutva otsuse, et lisada esimese otsuse lisas puuduvad tabelid. Sellega seoses tuleb samuti rõhutada, et komisjon viitas muutva otsuse sissejuhatavas osas sõnaselgelt esimesele otsusele, mille lisad selle vastuvõtmisel välja jäeti.

109    Teiseks piisab hageja argumendi osas muutva otsuse resolutsiooni tekitatud väidetava segaduse kohta, kui tõdeda, et muutva otsuse resolutsioonist nähtub selgelt, et viimane ei „lisandu” esimese otsuse omale. Muutva otsuse artikkel 1, millega ainsana muudetakse esimest otsust, nimetab täpselt need muudatused, mis puudutavad a) nende kaheksa joonealuse märkuse sõnastust, mis on selles sättes loetletud ja mida sellega parandatakse, ning b) vaidlustatud otsuse lisadena muutvale otsusele lisatud tabelite lisamist. Liiati loetletakse muutva otsuse artiklis 2 vaid selle otsuse adressaadid.

110    Järelikult ei tekita esimese otsuse ja muutva otsuse koos lugemine segadust, nii et õiguskindluse ja hageja kaitseõiguste tagamise põhimõtete rikkumine, mis sellisest segadusest väidetavalt tekib, ei ole tõendatud.

111    Esimene väide tuleb seega tagasi lükata.

 Teine väide, et komisjonil puudus pädevus ning vaidlustatud otsuse õigusliku aluse valimisel on rikutud õigusnormi

112    Teises väites kinnitab hageja, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna komisjon ei olnud pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist pädev vaidlustatud otsust ST artikli 65 lõike 1 alusel vastu võtma.

113    Ühelt poolt tõi ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemine tingimata kaasa selle, et komisjon jäi ilma selle asutamislepingu sätete kohaldamise pädevusest.

114    Esiteks ei saa vastavalt 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklitele 54 ja 70 riikidevahelise lepingu alusel, mille kehtivus on lõppenud, tekkida kohustusi ega pädevust, kui osalisriigid ei ole teisiti kokku leppinud. ST artikli 65 lõiget 1 saab seega kohaldada tagasiulatuvalt „isegi selle materiaalõigusliku sisu osas” vaid konkreetse üleminekusätte olemasolu korral, sellist sätet aga ei ole.

115    Teiseks ei saa komisjon oma pädevuse tuletamiseks ja hageja karistamiseks tugineda ST artikli 65 ja EÜ artikli 81 „sarnasusele”, sest need ei ole täiesti „kattuvad”.

116    Kolmandaks ei ole määruse nr 1/2003 ja ST artikli 65 koostoimes kohaldamine, kuigi viimane ei olnud enam jõus, samuti kehtiv alus karistuste määramiseks ning rikub õiguskindluse põhimõtet ja antud pädevuse ja süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse (nullum crimen nulla poena sine lege) põhimõtet, kuna määruse nr 1/2003 sätetest tuleneb vaieldamatult, et viimane võimaldab komisjonil ainult määrata trahve EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumiste eest. Rajades vaidlustatud otsuse määruse nr 1/2003 artiklitele 7 ja 23, pikendas komisjon selle asemel, et täita eespool punktis 21 viidatud kohtuotsust SP jt vs. komisjon, mis tühistas 2002. aasta otsuse, uuesti ST artikli 65 lõike 1 ajalist kohaldamist, rikkudes ilmselgelt nõukogu volitusi.

117    Hageja lisab repliigis, et õigusnormide ajalist kehtivust reguleerivad põhimõtted ei saa käesolevas asjas õigustada ST artikli 65 kohaldamist asjaoludele, mis leidsid aset siis, kui see tekst oli jõus, kuna selliste sätete kohaldamine, mis enam ei kehti, on välistatud, kui sellega rikutakse antud pädevuse põhimõtet. Veel kinnitab ta, et komisjon ei saanud alustada uut menetlust määruse nr 1/2003 alusel, kuna sama määruse artikli 25 kohaselt olid tema menetluse algatamise ja karistamise pädevus aegunud.

118    Teiselt poolt väidab hageja, et kuna muutva otsuse vastuvõtmise ajal oli ELT leping juba jõustunud, oli komisjon kohustatud õiguskindluse ja õigusnormide ajalist kehtivust reguleerivatest põhimõtetest tulenevatel põhjustel vaidlustatud otsuse selle uue lepingu alusel uuesti vastu võtma.

119    Sissejuhatuseks väidab komisjon vasturepliigis, et etteheidet, mille kohaselt on tema pädevus kõnealune rikkumine tuvastada ja selle eest karistus määrata aegunud, ei ole esitatud hagiavalduses ja see on vastuvõetamatu.

120    Kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaselt ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine menetluse õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on ilmsiks tulnud menetluse käigus. Siiski tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, millega täiendatakse otseselt või kaudselt varem menetluse aluseks olevas hagiavalduses esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (Üldkohtu 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑252/97: Dürbeck vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3031, punkt 39, mis jäeti muutmata Euroopa Kohtu 13. novembri 2001. aasta määrusega kohtuasjas C‑430/00 P: Dürbeck vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑8547, punkt 17). Sarnane lahendus kehtib ka väite toetuseks esitatud etteheite kohta (eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Joynson vs. komisjon, punkt 156).

121    Seevastu tuleb vastuvõetamatuks tunnistada repliigi staadiumis esitatud etteheide, mida ei saa pidada väite täienduseks selles sisalduva õigusliku ja faktilise argumentatsiooni uudsuse tõttu ja mis rajaneb asjaoludele, mis olid hagejale hagi esitamise ajal teada (Üldkohtu 21. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑474/08: Umbach vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 60).

122    Käesolevas asjas tuleb märkida, et etteheidet komisjoni karistuse määramise pädevuse aegumise kohta ei esitatud hagiavalduses ja see ei ole hagiavalduses esitatud väite täiendus. Etteheide on seega vastuvõetamatu.

123    Lisaks tuleb eespool punktis 57 meenutatud kohtupraktika kohaselt tagasi lükata ka hageja etteheide selle kohta, et ELT leping oli enne muutva otsuse vastuvõtmist juba jõustunud, kuna etteheidet ei ole kuidagi põhjendatud.

 Vaidlustatud otsuse õigusliku aluse valik

124    Tuleb meenutada, et ühenduse lepingutega on loodud uus õiguskord, mille huvides riigid on üha ulatuslikumates valdkondades piiranud oma suveräänseid õigusi ja mille subjektide hulka ei kuulu mitte ainult liikmesriigid, vaid ka nende kodanikud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 5. veebruari 1963. aasta otsus kohtuasjas 26/62: van Gend & Loos, EKL 1963, lk 1, ja 15. juuli 1964. aasta otsus kohtuasjas 6/64: Costa, EKL 1964, lk 1141, 1159; Euroopa Kohtu 14. detsembri 1991. aasta arvamus 1/91, EKL 1991, lk I‑6079, punkt 21; Üldkohtu eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus SP jt vs. komisjon, punkt 70, ja 1. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑24/07: ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑2309, punkt 63).

125    Selle õiguskorra raames on institutsioonidel üksnes neile antud pädevus. Sel põhjusel on ühenduse õigusaktide preambulis märgitud õiguslik alus, mis annab asjaomasele institutsioonile volituse vastavas valdkonnas tegutsemiseks. Sobiva õigusliku aluse valik on konstitutsionaalse tähtsusega (vt eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus SP jt vs. komisjon, punkt 71, ja eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

126    Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse preambul sisaldab viiteid ESTÜ asutamislepingu sätetele, st ST artiklid 36, 47 ja 65, kuid ka viidet EÜ asutamislepingule, määrusele nr 17, eelkõige selle artiklile 11, määrusele nr 1/2003, st selle artikli 7 lõikele 1, artiklile 18 ja artikli 23 lõikele 2 ning komisjoni 22. detsembri 1998. aasta määrusele (EÜ) nr 2842/98 poolte ärakuulamise kohta teatavates [EÜ] artiklite [81] ja [82] alusel algatatud menetlustes (EÜT L 354, lk 18; ELT eriväljaanne 07/04, lk 204).

127    Veel on oluline märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustes märkis komisjon põhjenduses 1, et „[k]äesolevas otsuses [on] tuvastatud [ST] artikli 65 lõike 1 rikkumine ning [et see otsus on] vastu võetud määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 alusel”. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 3 lisas komisjon, et „[k]äesolevas otsuses määrab [… ta] adressaatideks olevatele ettevõtjatele trahvid määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel”.

128    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 350 märkis komisjon seega, et ta leidis, et „määruse nr 1/2003 artikli 7 lõige 1 ja artikli 23 lõige 2 on sobivad õiguslikud alused, mis lubavad tal käesoleva otsuse vastu võtta” ja et „[a]rtikli 7 lõike 1 alusel tuvastas [ta …] [ST] artikli 65 lõike 1 rikkumise ja kohustab käesoleva otsuse adressaate rikkumist lõpetama, samas kui artikli 23 lõike 2 alusel määrab ta neile trahvid” (vt ka vaidlustatud otsuse põhjendus 361).

129    Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuse, milles komisjon tuvastas ST artikli 65 lõike 1 rikkumise ja määras hagejale trahvi, õiguslik alus on rikkumise tuvastamise osas määruse nr 1/2003 artikli 7 lõige 1 ja trahvi määramise osas määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2.

 Komisjoni pädevus tuvastada ST artikli 65 lõike 1 rikkumine ja määrata karistus määruse nr 1/2003 alusel pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist

130    Esiteks tuleb meenutada, et õigusakti õiguslikuks aluseks olev säte, mis annab liidu institutsioonile pädevuse õigusakti vastuvõtmiseks, peab olema õigusakti vastuvõtmise hetkel jõus (Euroopa Kohtu 4. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑269/97: komisjon vs. nõukogu, EKL 2000, lk I‑2257, punkt 45; 29. märtsi 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑201/09 P ja C‑216/09 P: ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, EKL 2011, lk I‑2239, punkt 75, ja otsus kohtuasjas C‑352/09 P: ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑2359, punkt 88; eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus SP jt vs. komisjon, punkt 118, ja eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 74), mis on vaieldamatult nii määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 ja artikli 23 lõike 2 puhul, mis on vaidlustatud otsuse õiguslik alus.

131    Teiseks on oluline rõhutada, et ühenduse lepingutega on loodud ühtne õiguskord, mille raames, nagu on viidatud EÜ artikli 305 lõikes 1, kujutas ESTÜ asutamisleping endast erikorda, tehes erandi EÜ asutamislepinguga kehtestatud üldnormidest (vt Üldkohtu 31. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑405/06: ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑771, punkt 57, ja eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

132    ESTÜ asutamisleping oli seega EÜ artikli 305 lõike 1 kohaselt lex specialis, millega tehti erand lex generalisest, milleks oli EÜ asutamisleping (Euroopa Kohtu 24. oktoobri 1985. aasta otsus kohtuasjas 239/84: Gerlach, EKL 1985, lk 3507, punktid 9–11; Euroopa Kohtu 15. novembri 1994. aasta arvamus 1/94, EKL 1994, lk I‑5267, punktid 25–27; eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus SP jt vs. komisjon, punkt 111, ja eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 76, mis jäeti muutmata eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 70 ja 73).

133    Sellest järeldub, et ühisturu toimimise osas on ESTÜ asutamislepingu normid ja selle kohaldamiseks vastu võetud sätete kogum jäänud jõusse hoolimata EÜ asutamislepingu lisandumisest (eespool punktis 132 viidatud Euroopa Kohtu otsus Gerlach, punkt 9, ja Euroopa Kohtu 24. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑74/00 P ja C‑75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑7869, punkt 100; eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 77, mis jäeti muutmata eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 70 ja 73).

134    Sellegipoolest, kui küsimus ei ole ESTÜ asutamislepingu sätete või selle lepingu alusel vastu võetud regulatsiooni esemeks, võib EÜ asutamislepingut ja selle rakendamise sätteid ka enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist kohaldada ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse jäävatele kaupadele (Euroopa Kohtu 15. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 328/85: Deutsche Babcock, EKL 1987, lk 5119, punkt 10, ja eespool punktis 133 viidatud kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, punkt 100; Üldkohtu 25. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑94/03: Ferriere Nord vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 83, ja eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 78, mis jäeti muutmata eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 70 ja 73).

135    Vastavalt ESTÜ asutamislepingu artiklile 97 lõppes selle kehtivus 23. juulil 2002. Selle tulemusena laienes 24. juulil 2002 EÜ asutamislepinguga kehtestatud üldise korra kohaldamisala sektoritele, mida esialgu reguleeris ESTÜ asutamisleping (eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 58, ja eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 79, mis jäeti muutmata vastavalt eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punktid 59 ja 63, ning eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 70 ja 73).

136    Kuigi EÜ asutamislepingu õigusliku raamistiku järgnemine ESTÜ asutamislepingu raamistikule tõi 24. juulil 2002 kaasa muudatuse õiguslikes alustes, menetlustes ning kohaldatavates materiaalõigusnormides, kuulub see järjepidevus ühenduse õiguskorra ühtsuse ja järjepidevuse ning selle eesmärkide juurde (Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑25/04: González y Díez vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑3121, punkt 55; eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 59, ja eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 80, mis jäeti muutmata vastavalt eespool punktis 130 viidatud kohtuotsustega ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punktid 60 ja 63, ning eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 71 ja 73).

137    Selles osas tuleb märkida, et sellise vaba konkurentsi korra loomine ja säilitamine, mille raames on tagatud tavapärased konkurentsitingimused ja mis on eelkõige aluseks riigiabi valdkonda ja ettevõtjatevahelisi kokkuleppeid puudutavatele õigusnormidele, on nii EÜ asutamislepingu kui ka ESTÜ asutamislepingu üks peamine eesmärk (vt eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 60, ja eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika, mis jäeti muutmata vastavalt eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punktid 60 ja 63, ning eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 71 ja 73).

138    Selles kontekstis, olgugi et keelatud kokkulepete valdkonda käsitlevad ESTÜ asutamislepingu ja EÜ asutamislepingu sätted on teataval määral erinevad, vastavad mõisted „kokkulepe” ja „kooskõlastatud tegevus” ST artikli 65 lõike 1 tähenduses kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse mõistetele EÜ artikli 81 tähenduses, ja neid kahte sätet tõlgendab liidu kohus sama moodi. Kahjustamata konkurentsi eesmärgi taotlemine sektorites, mis esialgu kuulusid söe ja terase ühisturu alla, ei ole ESTÜ asutamislepingu lõppemise tõttu katkenud, kuna seda eesmärki taotletakse ka EÜ asutamislepingus ja sama institutsiooni, st komisjoni poolt, kes on Euroopa Ühenduse üldistes huvides konkurentsipoliitika kujundamise ja rakendamisega tegelev ametiasutus (vt eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 61, ja eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika, mis jäeti muutmata vastavalt eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punktid 60 ja 63, ning eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 71 ja 73).

139    Ühenduse õiguskorra järjepidevus ja eesmärgid, mis selle toimimist juhivad, nõuavad seega, et Euroopa Ühendus, osas, milles ta järgneb Euroopa Söe- ja Teraseühendusele ja tema enda menetluslikus raamistikus, tagaks seoses ESTÜ asutamislepingu alusel tekkinud olukordadega nende õiguste ja kohustuste järgimise, mida eo tempore kohaldati ESTÜ asutamislepingu ja selle rakendamiseks vastu võetud normide alusel nii liikmesriikide kui ka muude isikute suhtes. See nõue on veelgi olulisem, kui keelatud kokkuleppeid puudutavate eeskirjade rikkumisest tulenevad konkurentsi moonutamise tagajärjed võivad pärast ESTÜ asutamislepingu lõppemist ajas üle kanduda EÜ asutamislepingu kehtivuse ajale (vt eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 63, ja eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika, mis jäeti muutmata vastavalt eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punktid 62 ja 63, ning eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 72 ja 73).

140    Näiteks on Euroopa Kohus samuti meenutanud, et ESTÜ, EÜ asutamislepingute ja ELT lepingu järgnemine tagab vaba konkurentsi tagamise seisukohalt, et komisjon võis karistuse määrata mis tahes tegevuse eest, mis vastab ST artikli 65 lõikes 1 ette nähtud faktilisele olukorrale – olenemata, kas see tekkis enne või pärast 23. juulit 2002 – ja võib seda ka edaspidi teha (eespool punktis 130 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 65–67 ja 77, ning eespool punktis 130 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punktid 55–57 ja 65).

141    Lisaks nähtub kohtupraktikast esiteks, et vastavalt liikmesriikide õigussüsteemide ühisele põhimõttele, mille päritolu ulatub Rooma õigusesse, tuleb õigusnormide muutmisel tagada õiguslike struktuuride järjepidevus, välja arvatud juhul, kui seadusandja on väljendanud vastupidist tahet, ning teiseks, et see põhimõte on kohaldatav liidu esmase õiguse muudatustele (Euroopa Kohtu 25. veebruari 1969. aasta otsus kohtuasjas 23/68: Klomp, EKL 1969, lk 43, punkt 13, ja eespool punktis 130 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punkt 63).

142    Ei ole aga ühtegi tõendit selle kohta, et liidu seadusandja soovis, et ESTÜ asutamislepinguga keelatud salajased tegevused võiksid pärast selle asutamislepingu kehtivuse lõppemist mis tahes karistuse kohaldamise alt välja jääda (eespool punktis 130 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punkt 64).

143    Esiteks on Euroopa Kohus nimelt märkinud, et nõukogu ja liikmesriikide valitsuste esindajad teatasid oma valmisolekust võtta vastu kõik vajalikud meetmed, et tulla toime nimetatud asutamislepingu kehtivuse lõppemise tagajärgedega. Teiseks rõhutas Euroopa Kohus, et komisjon täpsustas, et ta peab üleminekusätete ettepanekuid esitama ainult siis, kui seda on peetud vajalikuks, ning et arvestades kohaldatavaid õiguse üldpõhimõtteid, leidis ta, et keelatud kokkulepete õiguse valdkonnas niisugune vajadus puudus (eespool punktis 130 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 75).

144    Järelikult ei saa hageja selles valdkonnas üleminekusätete puudumisest tuletada mingit põhjendatud argumenti (vt selle kohta eespool punktis 130 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 76).

145    Neil asjaoludel oleks asutamislepingute eesmärkide ja sidususega vastuolus ning liidu õiguskorra järjepidevusega ühildamatu see, kui komisjonil puuduks pädevus tagada selliste ESTÜ asutamislepinguga seonduvate õigusnormide ühetaoline kohaldamine, mis loovad õiguslikke tagajärgi ka pärast mainitud asutamislepingu kehtivuse lõppemist (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑119/05: Lucchini, EKL 2007, lk I‑6199, punkt 41).

146    Eeltoodust tuleneb, et vastupidi hageja väidetule tuleb määrust nr 1/2003 ning täpsemalt selle määruse artikli 7 lõiget 1 ja artikli 23 lõiget 2 tõlgendada nii, et see lubab komisjonil pärast 23. juulit 2002 tuvastada ratione materiae ja ratione temporis ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvates valdkondades keelatud kokkuleppeid ning nende eest karistusi määrata, olenemata asjaolust, et eespool viidatud määruse sätetes ei ole ST artiklit 65 expressis verbis ära märgitud (vt eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 64, ja eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika, mis jäeti muutmata vastavalt eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punkt 74, ning eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 72, 73 ja 87). Seega tuleb tagasi lükata selle kohta hageja esitatud argumendid, millega soovitakse tõendada, et määruse nr 1/2003 ja ST artikli 65 kombineeritud kohaldamine – kuigi viimane ei olnud enam jõus – ei ole kehtiv alus karistuste määramiseks ning see rikub antud pädevuse põhimõtet.

147    Peale selle tuleb märkida, et liidu õiguskorra raames EÜ asutamislepingu eeskirjade kohaldamine valdkonnas, mida esialgu reguleeris ESTÜ asutamisleping, peab toimuma nii, et järgitaks põhimõtteid, mis käsitlevad õiguse kohaldamist ajas. Selles osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kuigi menetlusnorme kohaldatakse üldiselt kõikide menetluste suhtes, mis on nende normide jõustumise hetkel pooleli, ei ole see nii materiaalõigusnormide puhul. Viimati nimetatuid tuleb nimelt õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete järgimise tagamiseks tõlgendada selliselt, et neid kohaldatakse enne nende jõustumist tekkinud olukordade suhtes üksnes siis, kui nende sõnastusest, eesmärkidest või ülesehitusest ilmneb selgelt, et selline mõju tuleb neile omistada (Euroopa Kohtu 17. novembri 1981. aasta otsus liidetud kohtuasjades 212/80–217/80: Meridionale Industria Salumi jt, EKL 1981, lk 2735, punkt 9, ja 10. veebruari 1982. aasta otsus kohtuasjas 21/81: Bout, EKL 1982, lk 381, punkt 13; Üldkohtu 19. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑42/96: Eyckeler & Malt vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑401, punkt 55; eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 65, ja eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 85, mis jäeti muutmata eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 79).

148    Mis puudutab materiaalõigusnormide kohaldatavust õigusliku olukorra suhtes, mis kindlalt tekkis enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist, siis nõuavad liidu õiguskorra järjepidevus ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte nõuded ESTÜ asutamislepingu kohaselt võetud materiaalõigusnormide kohaldamist asjaolude suhtes, mis kuuluvad nende kohaldamisalasse ratione materiae ja ratione temporis. See, et asjassepuutuv õiguslik raamistik ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tõttu faktilise olukorra hindamise hetkel enam ei kehti, seda seisukohta ei muuda, kuna nimetatud hinnang puudutab õiguslikku olukorda, mis kindlalt tekkis ajal, mil kohaldati ESTÜ asutamislepingu kohaselt vastu võetud materiaalõigusnorme (eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 66, ja eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 86, mis jäeti muutmata eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 79; vt selle kohta ka eespool punktis 134 viidatud kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon, punkt 96).

149    Käesolevas asjas tuleb materiaalõigusnormide osas märkida, et vaidlustatud otsus puudutab õiguslikku olukorda, mis kindlalt tekkis enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist 23. juulil 2002, kuna rikkumine kestis 6. detsembrist 1989 kuni 4. juulini 2000 (vt eespool punkt 37). Kuna pärast 24. juulit 2002 kohaldatavatel konkurentsiõiguse materiaalõigusnormidel puudub igasugune tagasiulatuv mõju, siis tuleb tõdeda, et ST artikli 65 lõige 1 on kohaldatav materiaalõigusnorm, mida komisjon vaidlustatud otsuses ka kohaldas, pidades meeles, et just EÜ asutamislepingu lex generalis iseloomust ESTÜ asutamislepingu suhtes, mis on kehtestatud EÜ artiklis 305, tuleneb, et ESTÜ asutamislepinguga ja selle rakendusnormidega kehtestatud erikord on vastavalt lex specialis derogat legi generali põhimõttele ainsana kohaldatav olukordade suhtes, mis tekkisid enne 24. juulit 2002 (vt selle kohta eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 68, ja eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 89, mis jäeti muutmata vastavalt eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punkt 77, ning eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 79).

150    Seega ei saa hageja väita, et süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõte tähendab, et materiaalõigusnorm, mille rikkumise eest karistus määratakse, peab olema jõus mitte ainult õigusvastase teo toimepanemise ajal, vaid ka karistuse määramise otsuse vastuvõtmise ajal.

151    Euroopa Kohus on veel meenutanud, et süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõte, nagu see on ette nähtud muu hulgas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõikes 1, nõuab, et liidu õigusaktid määratleks selgelt süüteod ja nende eest määratavad karistused (vt eespool punktis 130 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

152    Pealegi nõuab õiguskindluse põhimõte, et niisugused õigusnormid peavad võimaldama asjassepuutuvatel isikutel täpselt teada oma kohustuste ulatust, mida need õigusnormid neile ette näevad, ja neil isikutel peab olema võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt (vt eespool punktis 130 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

153    Kuna asutamislepingutes on juba enne asjaolude toimumise aega selgelt määratletud rikkumised ning nende karistuste laad ja suurus, mida võidakse nende eest määrata, siis ei ole nende põhimõtete eesmärk ettevõtjatele tagada, et hilisemad õiguslike aluste ja menetlussätete muudatused võimaldaksid neil mis tahes minevikus toime pandud rikkumistega seotud karistusest pääseda (eespool punktis 130 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punkt 70, ning eespool punktis 130 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 83).

154    Tuleb märkida, et hageja olukorras olevale hoolikale ettevõtjale ei saanud tema tegevuse tagajärjed olla mingil hetkel teadmata ega oleks saanud arvestada sellega, et EÜ asutamislepingu õigusliku raamistiku järgnemise tulemusel ESTÜ asutamislepingu omale oleks ta pääsenud mis tahes minevikus toime pandud ST artikli 65 rikkumise eest määratavast karistusest (eespool punktis 130 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punkt 73, ning eespool punktis 130 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 86).

155    Vaidlustatud otsus võeti vastu määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 ja artikli 23 lõike 2 alusel menetluse tulemusel, mis viidi läbi vastavalt määrusele nr 17 ja määrusele nr 1/2003. Õiguslikku alust ja kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni järgitud menetlust puudutavad sätted on menetlusnormid eespool punktis 147 viidatud kohtupraktika tähenduses. Kuna vaidlustatud otsus võeti vastu pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist, tegi komisjon õigesti, kohaldades määruses nr 1/2003 sisalduvaid norme (vt eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 67, ja eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika, mis jäeti muutmata vastavalt eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punkt 74, ning eespool punktis 130 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 90; vt selle kohta ka eespool punktis 134 viidatud kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon, punkt 96).

156    Sellest tulenevalt tuleb käesolev väide tagasi lükata.

 Kolmas väide, et on rikutud hageja kaitseõigusi ja õigusnormi

157    Käesolevas väites vaidlustab hageja menetluse uuendamata jätmise ja uue vastuväiteteatise saatmata jätmise enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ning käesolevas asjas lex mitior põhimõtte vale kohaldamise.

158    Kõigepealt kinnitab komisjon vasturepliigis, et hageja esitas repliigis etteheiteid, mida hagiavalduses ei olnud ja mis puudutavad enne 2002. aasta otsust vastu võetud aktide väidetavat kehtetust, uurimise väidetavat puudumist seoses mõjuga liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja määruses nr 1/2003 siseriiklikele asutustele antud õiguste väidetavat rikkumist.

159    Eespool punktides 120 ja 121 meenutatud kohtupraktikat arvestades tuleb asuda kõigepealt seisukohale, et etteheidet enne 2002. aasta otsust vastu võetud aktide kehtetuse kohta tuleb pidada selle etteheite täienduseks, mille kohaselt ei saanud komisjon õiguspäraselt vastu võtta vaidlustatud otsust, uuendamata haldusmenetlust, ning seega on see etteheide vastuvõetav.

160    Edasi oli etteheide uurimise väidetava puudumise kohta seoses keelatud kokkuleppe mõjuga liikmesriikidevahelisele kaubandusele esitatud juba hagiavalduses ning see seondub argumentidega, mis on esitatud käesoleva väite teises osas, mille kohaselt näeb EÜ artikli 81 lõige 1 võrreldes ESTÜ asutamislepingu samavõrdse sättega ette täiendava tingimuse liikmesriikidevahelise kaubanduse mõju kohta. Etteheide on seega samuti vastuvõetav.

161    Viimaseks ei olnud etteheidet, et väidetavalt on rikutud määruses nr 1/2003 siseriiklikele asutustele tunnustatud õigusi, esitatud hagiavalduses ning see ei ole hagiavalduses mainitud etteheite täiendus. Etteheide on seega vastuvõetamatu.

 Esimene osa, mis puudutab haldusmenetluse uuendamata jätmist ja uue vastuväiteteatise puudumist

162    Hageja väidab, et komisjon on rikkunud tema kaitseõigusi, jättes haldusmenetluse uuendamata ja enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist talle uue vastuväiteatise saatmata.

163    Olgu meenutatud, et määruse nr 1/2003 artikli 27 lõige 1 näeb ette:

„Enne artiklites 7, 8 ja 23 ning artikli 24 lõikes 2 sätestatud otsuste tegemist annab komisjon ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele, kelle suhtes komisjon on algatanud menetluse, võimaluse olla ära kuulatud küsimustes, mis on kutsunud esile komisjoni vastuväiteid. Komisjoni otsused võivad põhineda üksnes sellistel vastuväidetel, mille kohta asjaomastel osapooltel on olnud võimalik esitada oma seisukoht. Kaebuste esitajad võtavad menetlusest aktiivselt osa.”

164    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, eriti trahvi või karistusmakse määramise, kaitseõiguste tagamine liidu õiguse aluspõhimõte, mida tuleb järgida ka haldusmenetluses. Sellega seoses kujutab vastuväiteteatis endast menetluslikku tagatist, millega kohaldatakse liidu õiguse aluspõhimõtet, mis nõuab kaitseõiguste tagamist kõikides menetlustes. See põhimõte nõuab muu hulgas, et vastuväiteteatis, mille komisjon saadab ettevõtjale, kellele ta kavatseb määrata karistuse konkurentsieeskirjade rikkumise eest, sisaldaks tema vastu kasutatavaid peamisi asjaolusid, nagu etteheidetavad faktid, nendele antav kvalifikatsioon ja tõendid, millele komisjon tugineb selleks, et ettevõtjal oleks võimalik tema suhtes algatatud haldusmenetluses oma argumente tulemuslikult esitada (vt selle kohta Euroopa Kohtu 3. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑322/07 P, C‑327/07 P ja C‑338/07 P: Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7191, punktid 34 ja 36 ning seal viidatud kohtupraktika, ja otsus kohtuasjas C‑534/07 P: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7415, punktid 26–28).

165    Kaitseõiguste tagamiseks on nimelt nõutav, et huvitatud ettevõtja peab saama haldusmenetluses esitada tõhusalt oma seisukoha nende väidetavate faktiliste asjaolude ja dokumentide tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millele viitab komisjon selleks, et põhjendada tema suhtes esitatud väidet rikkumise toimepanemise kohta (vt Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

166    Esiteks väidab hageja, et isegi kui eeldada, et komisjoni poolt otsuse õigusliku aluse valimisel tehtud vea saab kvalifitseerida lihtsaks menetlusnormi rikkumiseks, rikutakse käesolevas kohtuasjas kohaldatavate normide ühepoolse läbivaatamisega lex mitior põhimõtte ja vaidlustatud otsuse punkti 5 alusel, mis paikneb otsuse III peatüki „Õiguslik hinnang” all, määruse nr 1/2003 artiklit 27. Nimelt ei konsulteeritud hagejaga kunagi ST artikli 65 ja EÜ artikli 81 analüüsi ning nende koosmõjus kohaldamise küsimuses, sest komisjoni põhjenduskäik ei ole ära toodud vastuväiteteatises, vaid ainult täiendavas vastuväiteteatises, mis tollal oli veel „kehtiv”.

167    Sissejuhatuseks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse punktis 5 käsitletakse ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise õiguslikke tagajärgi eespool punktis 21 viidatud kohtuotsusest SP jt vs. komisjon lähtuvalt.

168    Selles punktis viitas komisjon kõigepealt oma teatisele teatavate konkurentsijuhtumite käsitlemise kohta tulenevalt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest (EÜT 2002, C 152, lk 5) ja täiendavale vastuväiteteatisele, milles ta teavitas asjaomaseid ettevõtjaid oma kavatsusest järgida nimetatud teatises mainitud lähenemisviisi. Samuti meenutas ta eespool punktis 21 viidatud kohtuotsuse SP jt vs. komisjon põhjendusi ja asjaolu, et ta oli asjaomaseid ettevõtjaid teavitanud oma kavatsusest võtta otsus uuesti vastu, parandades õiguslikku alust, pärast seda, kui Üldkohus oli 2002. aasta otsuse tühistanud (vaidlustatud otsuse põhjendused 342–351). Edasi selgitas komisjon, kuidas teha vahet õiguslikul alusel, mis annab talle akti vastuvõtmise õiguse, ning kindlaks teha menetlusnormid ja materiaalõigusnormid (vaidlustatud otsuse põhjendused 353–376). Õigusliku aluse valiku osas esitas ta põhjused, miks ta oli seisukohal, et ta oli endiselt pädev ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvates sektorites konkurentsieeskirjade rikkumisi menetlema. Seoses menetlusnormidega meenutas komisjon, et kohaldamisele kuuluvad menetlusnormid, mis on akti vastuvõtmise ajal kohaldatavad. Viimaseks, seoses materiaalõigusnormidega esitas komisjon põhimõtted, mis reguleerivad õigusnormide kehtivust ajas ja mille tulemusel võidakse kohaldada materiaalõigusnorme, mis akti vastuvõtmise ajal enam ei kehti ja mis on piiratud lex mitior põhimõttega.

169    Esiteks ei saa hageja väita, et temaga ei konsulteeritud kunagi ST artikli 65 ja EÜ artikli 81 „analüüsi ja koosmõjus kohaldamise” küsimuses. Kuigi ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest varasem vastuväiteteatis ei sisaldanud tõepoolest teavet ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tagajärgede ning ST artikli 65 ja EÜ artikli 81 analüüsi kohta lex mitior põhimõtte seisukohalt, siis täiendav vastuväiteteatis, mis on hilisem ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest, käsitles konkreetselt neid tagajärgi käesolevas asjas.

170    Näiteks täiendava vastuväiteteatise punktis 11 märkis komisjon, et ESTÜ asutamislepingu need kaks sätet, mida abstraktselt võis kvalifitseerida EÜ asutamislepingu võrdväärsetest sätetest vähem soodsaks, olid ST artikli 65 lõige 1 võrreldes EÜ artikli 81 lõikega 1 ja ST artikli 65 lõige 5 võrreldes määruse nr 17 artikliga 15. Selle teatise punktides 12–15 analüüsis komisjon vastavaid sätteid asjaomastest faktidest lähtuvalt ning järeldas, et antud juhul ei ole EÜ asutamisleping in concreto ESTÜ asutamislepingust soodsam ning et järelikult ei saa lex mitior põhimõttele tulemuslikult tugineda, et vaidlustata ESTÜ asutamislepingu materiaalõigusnormide kohaldamist juhtumi asjaoludele.

171    On tõsi, et täiendavas vastuväiteteatises ei käsitlenud komisjon küsimust, kas ST artikli 65 lõiget 2, mis puudutab teatavatele kokkulepetele antavat erandit, on võimalik kvalifitseerida abstraktselt vähem soodsaks kui EÜ artikli 81 lõiget 3. Siiski, esiteks on selle käsitlemata jätmine seletatav asjaoluga, et komisjon leidis selle vastuväiteteatise punktis 11 (vt eespool punkt 170), et ainult ST artikli 65 lõikeid 1 ja 5 võib abstraktselt kvalifitseerida EÜ asutamislepingu vastavast sättest vähem soodsaks. Teiseks märkis komisjon täiendava vastuväiteteatise punktis 6, et ST artikli 65 lõige 2 ei ole antud juhul kohaldatav vastuväiteteatises esitatud põhjustel. Hageja ei saa seega väita, et kui tal oleks selleks võimalus olnud, oleks ta saanud tõendada, et teataval tema hindadega seotud tegevusel võis olla SP klientide jaoks positiivne mõju. Nimelt nähtub täiendavast vastuväiteteatisest, et komisjon oli seisukohal, et antud juhul oli keelatud kokkuleppe ainus eesmärk konkurentsi piirata ning selle suhtes ei saanud kohaldada mingit erandit.

172    Eespool punktis 21 viidatud kohtuotsuses SP jt vs. komisjon märkis Üldkohus, et õigusakti aluseks olev säte peab olema jõus õigusakti vastu võtmise hetkel, ja et vastavalt ST artiklile 97 lõppes ST artikli 65 lõigete 4 ja 5 kehtivus 23. juulil 2002, nii et komisjon ei saanud enam tuletada nimetatud sätetest – mis olid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkeks kehtivuse kaotanud – pädevust ST artikli 65 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks ja nimetatud rikkumises osalenud ettevõtjatele trahvi määramiseks. Üldkohus ei käsitlenud seega vaidlust sisuliselt ega otsustanud akti vastuvõtmisest varasemate menetlustoimingute kehtivuse üle.

173    Kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei mõjuta liidu akti tühistamine ilmtingimata ettevalmistavaid akte, võib tühistatud akti asendamise menetlust üldjuhul jätkata täpselt sellest punktist, milles õigusvastasus tekkis (Euroopa Kohtu 12. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑415/96: Hispaania vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑6993, punktid 31 ja 32, ning 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punkt 73; vt Üldkohtu 15. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑2/95: Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu, EKL 1998, lk II‑3939, punkt 91, ja 25. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑66/01: Imperial Chemical Industries vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑2631, punkt 125 ja seal viidatud kohtupraktika), siis tuleb asuda seisukohale, et eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus SP jt vs. komisjon ei mõjutanud vastuväiteteatise ja täiendava vastuväiteteatise õiguspärasust ning et komisjon võis põhjendatult jätkata menetlust täpselt sellest punktist, kus õigusvastasus tekkis, st 2002. aasta otsuse vastuvõtmise hetkest.

174    Teiseks olgu meenutatud, et 30. juunil 2008 saatis komisjon samuti hagejale ja teistele asjassepuutuvatele ettevõtjatele kirja, milles teavitas neid oma kavatsusest otsus uuesti vastu võtta, parandades õiguslikku alust võrreldes 2002. aasta otsuses valitud alusega. Selles kirjas, milles adressaatideks olevate ettevõtjate suhtes vastuväiteid ei esitata, viitas komisjon oma kavatsusele otsus uuesti vastu võtta pärast 2002. aasta otsuse tühistamist eespool punktis 21 nimetatud kohtuotsusega SP jt vs. komisjon ning kordas oma kaalutlusi lex mitior põhimõtte teemal, lisades samas, et ST artikli 65 lõike 2 kohaldamisala on piiratum kui EÜ artikli 81 lõike 3 kohaldamisala. Selles osas märkis ta sarnaselt täiendava vastuväiteteatise punktis 6 mainituga, et käesolevas asjas ei kuulunud siiski kumbki neist sätetest kohaldamisele. Ent isegi oma vastuses sellele kirjale ei esitanud hageja märkusi ega selliseid asjaolusid, mis tõendaks, et EÜ artikli 81 lõikes 3 ette nähtud erandi tingimused olid täidetud.

175    Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et hageja ei saa väita, et tema kaitseõigusi rikuti sellega, et temaga ei konsulteeritud ST artikli 65 ja EÜ artikli 81 „analüüsi ja koosmõjus kohaldamise” teemal.

176    Teiseks ei saa hageja väita, et komisjoni 30. juuni 2008. aasta kirja ei saa pidada kehtivaks vastuväiteteatiseks, kuna see ei vasta selle tingimustele, sest on muu hulgas äärmiselt napisõnaline ning näeb vastamiseks ette ühekuulise tähtaja, kaldudes niisiis kõrvale kahekuulisest tähtajast, mis tavaliselt vastuväiteteatisele vastamiseks ette nähakse.

177    Sarnaselt komisjonile ja nagu on märgitud eespool punktis 174, tuleb tõdeda, et 30. juuni 2008. aasta kiri ei sisaldanud uusi vastuväiteid, vaid selle eesmärk oli teavitada asjaomaseid ettevõtjaid komisjoni kavatsusest võtta otsus pärast õigusliku aluse parandamist uuesti vastu. Ent kohtupraktikast tuleneb, et kui komisjon otsustab pärast konkurentsi valdkonna otsuse tühistamist heastada tuvastatud rikkumise või rikkumised ning võtta vastu identse otsuse, milles neid rikkumisi ei esine, puudutab see otsus samu vastuväiteid, mille kohta ettevõtjad on juba oma seisukohta väljendanud (eespool punktis 173 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 98).

178    Kuna 30. juuni 2008. aasta kiri ei olnud vastuväiteteatis, mis nähtub liiati ka vaidlustatud otsuse põhjendustest 6, 122 ja 123, 390 ja 391, siis ei puutu asjasse hageja argumendid, mille kohaselt esiteks rikkus komisjon tema kaitseõigusi, andes talle vaid kuu aega märkuste esitamiseks, ning teiseks, et selline teatis on liiga napisõnaline.

179    Kolmandaks väidab hageja, et rikuti tema kaitseõigusi, kuna komisjon ei oodanud ära tema seisukohta, saates talle teabenõude tema käibe kohta juba enne komisjoni ette nähtud märkuste esitamise tähtaja lõppu. Selline nõue on üldiselt aga „viimane etapp” enne otsuse vastuvõtmist.

180    Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et komisjonil ei olnud kohustust asjaomaste ettevõtjate seisukoht ära oodata enne neile määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 2 alusel teabenõuete saatmist. Edasi, ainuüksi asjaolu, et komisjon saatis hagejale teabenõude 24. juulil 2008, st samal päeval kui hageja saatis talle oma märkused 30. juuni 2008. aasta otsuse kohta, ei tõenda, et komisjon ei võtnud arvesse nendes märkustes hageja esitatud argumente. Hageja väitele räägib vastu ka asjaolu, et komisjon vastas vaidlustatud otsuse põhjendustes 388–394 sõnaselgelt 30. juuni 1998. aasta kirjale antud vastuses asjassepuutuvate ettevõtjate esitatud märkustele.

181    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades on asjakohatu hageja argument, mis tugineb käesolevas asjas eespool punktis 131 viidatud kohtuotsuses ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon ning eespool punktis 124 viidatud kohtuotsuses ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon Üldkohtu kasutatud põhjenduskäigu väidetavale kohaldamatusele. Kõigepealt nähtub eeltoodust, et hagejat ei jäetud käesolevas asjas ilma menetluslikest tagatistest. Edasi ei olnud komisjonil kohustust saata hagejale uut vastuväiteteatist. Viimaseks väidab hageja vääralt, et ta ei saanud esitada märkusi ST artikli 65 ja EÜ artikli 81 analüüsi ja koosmõjus kohaldamise teemal.

182    Seega tuleb esimese väite kolmas osa tagasi lükata.

 Teine osa, et toime on pandud õigusnormi rikkumine, mis seisneb ST artikli 65 lõike 1 kui EÜ artiklist 81 soodsama õigusnormi kohaldamises

183    Käesoleva väite teises osas kinnitab hageja, et komisjon rikkus õigusnormi, kohaldades EÜ artikli 81 lõike 1 asemel ST artikli 65 lõiget 1. Näib, et komisjon peab enesestmõistetavaks, et käesolevas asjas oli lex mitior ST artikli 65 lõige 1, kuigi EÜ artikli 81 lõige 1 nägi võrreldes ST artikli 65 lõikega 1 ette lisatingimuse, mis puudutab liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamist.

184    Selles suhtes vaidlustab hageja komisjoni hinnangu, mille kohaselt oli rikkumine, mille komisjon talle süüks pani, igal juhul suuteline liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutama. Hageja sõnul ei olnud käesolevas asjas täidetud tingimused, mille komisjon kehtestas oma suunistes [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud kaubandusmõju mõiste kohta (ELT 2004 C 101, lk 81), et tuvastada liikmesriikide kaubandusele tekitatud kahju kriteerium.

185    Arvestades eespool punkte 169–175, tuleb kõigepealt tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt rikuti tema kaitseõigusi seetõttu, et ei algatatud uut menetlust, et kontrollida asjaomase keelatud kokkuleppe mõju.

186    Tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamiseks peab otsusest, kokkuleppest või tegevusest kõigi objektiivsete faktiliste või õiguslike asjaolude põhjal olema piisavalt suure tõenäosusega võimalik järeldada, et see otsus, kokkulepe või tegevus mõjutab või võib mõjutada otseselt või kaudselt liikmesriikidevahelist kaubandust ja seda viisil, mis annab alust arvata, et see võib takistada liikmesriikidevahelise ühisturu loomist. Lisaks ei tohi see mõju olla väike (vt Euroopa Kohtu 23. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑238/05: Asnef-Equifax ja Administración del Estado, EKL 2006, lk I‑11125, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 24. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑125/07 P, C‑133/07 P, C‑135/07 P ja C‑137/07 P: Erste Group Bank jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8681, punkt 36).

187    Seega mõjutatakse ühendusesisest kaubavahetust üldjuhul mitme sellise asjaolu koosmõjul, mis eraldi võetuna ei pruugi iseenesest määravad olla. Kontrollimaks, kas kokkulepe mõjutab tuntavalt liikmesriikidevahelist kaubandust, tuleb seda uurida selle majanduslikus ja õiguslikus kontekstis (eespool punktis 186 viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 37; vt eespool punktis 186 viidatud kohtuotsus Asnef-Equifax ja Administración del Estado, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

188    Lisaks on Euroopa Kohus juba leidnud, et ainuüksi see, et kokkuleppe eesmärk on turustada teatavaid tooteid ühesainsas liikmesriigis, ei saa välistada liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise võimalust. Nimelt on liikmesriigi kogu territooriumi hõlmava kokkuleppe olemus siseriiklike turgude lõhestatusele kaasaaitav, takistades turgude omavahelist põimumist, mis on EÜ asutamislepingu eesmärk (vt eespool punktis 186 viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 38, ja eespool punktis 186 viidatud kohtuotsus Asnef-Equifax ja Administración del Estado, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

189    Tuleb märkida, et lex mitior’i kindlakstegemisel tugines komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 373–375 ja 385–387 järgmistele asjaoludele: a) kõnealune keelatud kokkulepe puudutas kogu Itaalia territooriumi, kus keelatud kokkuleppe kestuse ajal toodeti 29–43% ühenduses toodetud sarrusevarrastest; b) (Itaaliast pärit) ekspordi mõju võrreldes kogutarnetega (Itaalia tarned ja eksport) oli alati olnud oluline (6–34% rikkumisperioodil); c) asjaolud, mille kohaselt esiteks ettevõtjate ühenduse Federacciai osalemise tõttu 1989. aasta detsembrist kuni 1998. aasta juulini laienesid keelatud kokkuleppe tagajärjed kõikidele Itaalia sarrusevarraste tootjatele ning teiseks, kui Federacciai selles enam ei osanud, puudutas keelatud kokkulepe igal juhul peamisi Itaalia ettevõtjaid, kelle turuosa kokku oli 80%; d) vähemalt kaks keelatud kokkuleppes osalenud suurt ettevõtjat tegutsesid ka tootjana vähemalt ühel teisel sarrusevarraste geograafilisel turul; e) keelatud kokkuleppele oli iseloomulik ka see, et selle eesmärk oli tootmise ajutise ja kooskõlastatud vähendamisega võrdväärse meetmena kooskõlastatud eksport väljapoole Itaalia territooriumi, ning f) Itaalia osakaal ühendusesiseses kaubavahetuses kõikus vahemikus 32,5% 1989. aastal ja 18,1% 2000. aastal, kõige madalam oli see 13,4% 1998. aastal. Hageja neid andmeid aga vaidlustanud ei ole.

190    Esiteks, arvestades eespool punktis 188 viidatud kohtupraktikat, ei saa nõustuda hageja argumendiga, et asjaomase geograafilise turu moodustab käesolevas asjas ainult Itaalia territoorium.

191    Teiseks väidab hageja, et ei ole mingit tõendit selle kohta, et tema ja muud vaidlustatud otsuse adressaadiks olevad äriühingud arutasid muudes liikmesriikides kohaldatavaid hindu, jälgisid konkurentide tegevust välismaal või avaldasid neile konkurentsivastast survet. Selline argument on siiski asjassepuutumatu, kuna arvestades seda, et kaubanduse mõjutamise mõiste hõlmab potentsiaalset mõju, siis ei ole määrav see, kas keelatud kokkuleppes osalevad ettevõtjad võtavad meetmeid, mille eesmärk on end kaitsta teiste liikmesriikide konkurentide eest (vt suuniste [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud kaubandusmõju mõiste kohta punktid 79 ja 80).

192    Kolmandaks kinnitab hageja, et tegeliku või potentsiaalse kahju olemasolu sõltub ka kaubavahetuse loomulike tõkete esinemisest turul. Käesolevas asjas on nendeks tõketeks sarrusevarraste äärmiselt madal kaubavahetuse potentsiaal, mis on tingitud erinevatest tüübikinnituse standarditest. Välisriigi ettevõtjate otsus Itaaliasse mitte asuda tuleneb seega turgude siseriiklikust laadist, mitte konkurentsivastasest tegevusest. Sellega seoses tuleb sarnaselt komisjonile tõdeda, et tüübikinnituse valdkonna normide erinevus ei saa olla piisav tõke, et välistada potentsiaalne kahju, kuna vaatamata sellele erinevusele oli Itaaliast pärit eksport ja selle mõju võrreldes kogutarnega asjaomasel perioodil oluline (vaidlustatud otsuse põhjendused 26, 48 ja 375).

193    Neljandaks märgib hageja, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 375 ja järgmised esitatud komisjoni kinnitust, mille kohaselt toimus kooskõlastatud eksport väljapoole Itaalia territooriumi, tuleb seostada vaidlustatud otsuse põhjenduses 183 esitatud kinnitusega, mille kohaselt Euroopa Söe- ja teraseühenduse liikmesriigid ei olnud hõlmatud kooskõlastatud ekspordis. Niisugune kinnitus, juhul kui see tõendamist leiab, ei saa siiski kõiki eespool punktis 189 meenutatud asjaolusid arvestades tõendada liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise võimalikku puudumist.

194    Viiendaks, mis puudutab hageja märkust selle kohta, et muutva otsuse vastuvõtmise ajal oli ELT leping juba jõus, ELTL artikli 101 lõike 1 eesmärk on aga karistada vaid keelatud kokkulepete eest, mis võivad liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutada, siis see on tulemusetu, kuna EÜ artikli 81 lõike 1 sõnastus on ELTL artikli 101 lõike 1 sõnastusega identne.

195    Kõikidest eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et komisjon ei rikkunud ühtegi õigusnormi, leides käesolevas asjas, et EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamine ei ole soodsam kui ST artikli 65 lõike 1 kohaldamine. Kolmanda väite teine osa tuleb seega tagasi lükata.

196    Järelikult tuleb kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

 Neljas väide, et puuduvad tõendid ja materiaalõigusnorme on valesti kohaldatud

197    Hageja väidab, et komisjon rikkus ST artikli 65 lõiget 1, kuna ta omistas talle rikkumise ühe ettevõtja Lucchini-SP kaudu kogu rikkumisperioodi eest, st 6. detsembrist 1989 kuni 27. juunini 2000. Komisjon tegi ilmse hindamisvea, jättes seoses majandusüksuse tuvastamisega eristamata rikkumise kolm perioodi, st kõigepealt ajavahemik 6. detsembrist 1989 kuni 5. märtsini 1991, seejärel ajavahemik 5. märtsist 1991 kuni 31. oktoobrini 1997 ning viimaseks ajavahemik 1997. aasta oktoobrist kuni 27. juunini 2000. Samuti ei teinud komisjon õigesti kindlaks „õigusjärgluse suhet” esimese Siderpotenza, Lucchini Siderurgica, SP ja hageja vahel.

198    Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et liidu konkurentsiõigus on suunatud ettevõtjate tegevusele ja et ettevõtja mõiste hõlmab mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (Euroopa Kohtu 11. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑280/06: ETI jt, EKL 2007, lk I‑10893, punkt 38; 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8237, punktid 54 ja 55, ning eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 53).

199    Euroopa Liidu Kohus on samuti täpsustatud, et ettevõtjat tuleb selles kontekstis mõista majandusüksusena isegi siis, kui see majandusüksus koosneb õiguslikult mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (Euroopa Kohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑217/05: Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio, EKL 2006, lk I‑11987, punkt 40, ja eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine, punkt 53).

200    Kohus toonitas niisiis, et konkurentsieeskirjade kohaldamiseks ei ole määrava tähtsusega kahe äriühingu formaalne eraldamine, mis tuleneb nende iseseisva õigussubjekti staatustest, vaid oluline on määratleda, kas nad tegutsevad turul ühiselt. Seega võib olla vaja tuvastada, kas kaks eraldiseisvat õigusvõimelist äriühingut moodustavad ühe ja sama ettevõtja või majandusüksuse või kuuluvad sellesse, mis turul ühtsena ka tegutseb (Euroopa Kohtu 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 48/69: Imperial Chemical Industries vs. komisjon, EKL 1972, lk 619, punkt 140, ja Üldkohtu 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑325/01: DaimlerChrysler vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3319, punkt 85).

201    Juhul kui selline üksus rikub konkurentsieeskirju, peab ta isikliku vastutuse põhimõtte kohaselt selle rikkumise eest vastutama (vt eespool punktis 198 viidatud kohtuotsus ETI jt, punkt 39; eespool punktis 198 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 56, ja eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

202    Põhimõtteliselt peab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt juriidiline või füüsiline isik, kes juhtis ettevõtjat rikkumise toimepanemise ajal, selle eest vastutama, isegi kui rikkumise tuvastanud otsuse tegemise hetkel ei ole see enam tema vastutuse all (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑248/98 P: KNP BT vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9641, punkt 71; 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑279/98 P: Cascades vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9693, punkt 78; 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9925, punkt 37, ja eespool punktis 130 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 143).

203    Seoses küsimusega, millistel tingimustel võib üksusele, kes ei ole rikkumise toimepanija, siiski rikkumise eest karistuse määrata, on Euroopa Kohtul olnud võimalus täpsustada, et niisuguse juhtumiga on tegemist olukorras, kus üksus, kes pani rikkumise toime, on lõpetatud õiguslikus või majanduslikus mõttes, kuna karistus, mis on määratud ettevõtjale, kes ei tegele enam äritegevusega, võib kaotada oma hoiatava mõju (eespool punktis 198 viidatud kohtuotsus ETI jt, punkt 40, ja eespool punktis 130 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 144).

204    Edasi tuleb märkida, et juhul, kui ei oleks ette nähtud ühtegi võimalust määrata karistust muule üksusele kui see, kes rikkumise toime pani, võiksid ettevõtjad pääseda karistuse määramisest vaid seetõttu, et nende identiteeti muudetakse restruktureerimise, võõrandamise või teiste õiguslike või organisatsiooniliste muudatuste teel. Nii ohustataks eesmärki karistada konkurentsieeskirjadega vastuoleva tegevuse eest ning hoida hoiatavate karistuste abil ära selle tegevuse kordumine (vt eespool punktis 198 viidatud kohtuotsus ETI jt, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

205    Seega, esiteks tuleb juhul, kui konkurentsieeskirjade rikkumise hetke ja selle hetke vahel, kui kõnealune ettevõtja peab rikkumise eest vastutama, on õiguslikus mõttes lõpetatud isik, kes vastutas ettevõtte tegevuse eest, kõigepealt piiritleda vara ja inimressursid, mis on rikkumisele kaasa aidanud, et seejärel saaks kindlaks teha isiku, kes on muutunud vastutavaks selle terviku tegevuse eest, et hoida ettevõtte tegevuse eest toimepandud rikkumise hetkel vastutava isiku lõpetamise tõttu ära seda, et ettevõtja võib jätta rikkumise eest vastust andmata (Üldkohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑931, punkt 953; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑297/98 P: SCA Holding vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10101, punkt 27).

206    Teiseks, kui õigusliku üksuse kogu majandustegevus või osa sellest viiakse üle teise õiguslikku üksusesse, võib algse käitaja poolt kõnealuse tegevuse raames toimepandud rikkumise eest panna vastutuse uuele käitajale, kui nad koos moodustavad sama majandusliku üksuse konkurentsieeskirjade tähenduses, ja seda isegi siis, kui algne käitaja eksisteerib veel õigusliku üksusena edasi (vt selle kohta eespool punktis 165 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 354–359; Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3435, punktid 131–133, ning eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 109).

207    Selline karistamine on eelkõige lubatav juhul, kui üksuseid kontrollis sama isik ning nende tihedate majanduslike ja organisatsiooniliste seoste tõttu kohaldatakse nende suhtes sisuliselt samu ettevõtlusalaseid eeskirju. Eelkõige puudutab see kontsernisisest ümberkorraldamist, millega ei tarvitse kaasneda esialgse käitaja lõpetamine õiguslikus mõttes, küll aga ei ole tema majandustegevus asjaomasel turul enam märkimisväärne. Kui keelatud kokkuleppes osaleva ettevõtte esialgse ja uue käitaja vahel on struktuuriline seos, siis saavad asjaomased isikud vältida konkurentsiõiguslikku vastutust nende käsutuses olevate õiguslike kujundamisvahenditega nii tahtlikult kui ka tahtmatult (vt eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika).

208    Käesolevat väidet tuleb analüüsida eelnevatest kaalutlustest lähtudes.

209    Esiteks väidab hageja, et ajavahemikus 6. detsembrist 1989 kuni 5. märtsini 1991 kontrollis esimest Siderpotenzat Leali. Lucchini, kes alguses oli vähemusaktsionär ja hiljem 50% osalust omav aktsionär (ülejäänud 50% kuulus Lealile), ei osalenud esimese Siderpotenza üldises juhtimises ega tema ärikorralduses, mis oli ülesandeks tehtud Lealile. Erinevalt Lealist ei tootnud Lucchini sarrusevardaid ning tal ei olnud mingit oskusteavet ega turuosa selles sektoris. Üldine juhtimine ja ärikorraldus oli Lealisse kuuluva isiku ülesanne. Viimaseks ei konsolideeritud esimest Siderpotenzat kunagi Leali aastaaruandesse.

210    Nagu märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 541 ja 592. joonealuses märkuses, rajaneb esimese Siderpotenza tegevuse süüks panemine Lucchini Siderurgicale ja Lucchinile ühelt poolt esimese Siderpotenza ning teiselt poolt Lucchini Siderurgica ja Lucchini õigusjärglusel. Hageja argumendi aluseks on seega väär eeldus, et komisjoni arvates teostas ta tegelikku kontrolli esimese Siderpotenza üle.

211    Arvestades eespool punktis 205 viidatud kohtupraktikat ja kuna hageja ei vaidle vastu sellele, et esimese Siderpotenza kogu vara ja inimressurssi käitas Lucchini Siderurgica alates esimese ühendamisest teisega 5. märtsil 1991, asus komisjon õigesti seisukohale, et Lucchini Siderurgica oli esimese Siderpotenza õigusjärglane.

212    Repliigis hageja esitatud argumendiga, mille kohaselt rikkus komisjon selliselt toimides isikliku vastutuse põhimõtet, ei saa nõustuda. Komisjoni järeldustest nähtub nimelt, et eespool punktis 209 silmas peetud ajavahemikul pani esimene Siderpotenza kõnealuse rikkumise toime. Kuigi on tõsi, et asjaolu, et tütarettevõtjast äriühingul on eraldiseisev õigusvõime, ei ole piisav, et välistada võimalus, et tema tegevus pannakse süüks emaettevõtjale, on Euroopa Kohus siiski leidnud, et komisjoni ei saa üldjuhul pidada kohustatuks kõigepealt sellist kontrolli läbi viima enne, kui ta võib kaaluda rikkumise süükspanemist selle toime pannud ettevõtjale, isegi kui selle õiguslikku vormi on muudetud. Isikliku vastutuse põhimõttega ei ole kuidagi vastuolus, et komisjon kavatseb kõigepealt karistada viimast ja seejärel uurib, kas rikkumise saab süüks panna emaettevõtjale. Kui see oleks teisiti, raskendaks komisjoni uurimist vajadus kontrollida kõigil ettevõtja üle kontrolli ülemineku juhtudel, millises ulatuses võidakse varasemat emaettevõtjat pidada tema tegude eest vastutavaks (eespool punktis 186 viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punktid 81 ja 82).

213    Kuna komisjon võis õiguspäraselt karistuse kõnealuse tegevuse eest määrata esimesele Siderpotenzale ja vastutuse omistada Lucchini Siderurgicale kui esimese Siderpotenza õigusjärglasele, siis ei olnud komisjonil kohustust kontrollida, kas esimese Siderpotenza tegevuse võis süüks panna Lealile. Seega on tulemusetu hageja argumentatsioon Leali tegeliku kontrolli kohta esimese Siderpotenza üle (vt selle kohta eespool punktis 186 viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 85).

214    Teiseks, mis puudutab ajavahemikku 5. märtsist 1991, s.o kuupäev, mil Lucchini Siderurgica esimese Siderpotenza ühendas, kuni 31. oktoobrini 1997, s.o kuupäev, mil Lucchini Siderurgica võõrandas „sarrusevarraste” tegevusharu uuele Siderpotenzale, siis hageja möönab, et ta oli Lucchini Siderurgica enamusaktsionär. Siiski vaidleb ta vastu sellele, et niisugune aktsionäriks olek võib olla mis tahes vastutuse eelduse alus.

215    Tuleb toonitada, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 540, ei tuginenud komisjon Lucchini Siderurgica tegevuse eest vastutuse omistamiseks hagejale mis tahes hageja kontrolli eeldusele Lucchini Siderurgica üle aastatel 1991–1997, vaid õigusjärgluse põhimõttele, nagu on meenutatud eespool punktis 205. Nii märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 541, et oli ilmselge, et Lucchini Siderurgica oli esimese Siderpotenza õigusjärglane pärast 5. märtsi 1991. aasta ühinemist ühendamise teel ning et Lucchini oli samamoodi Lucchini Siderurgica õigusjärglane pärast 1. detsembri 1998. aasta ühinemist ühendamise teel. Komisjon lisas, et Potenza tehasega seotud vara ja töötajad, mida haldas Lucchini Siderurgica, kanti kontserni raames üle uuele Siderpotenzale pärast selle asutamist 1997. aastal (vt ka eespool punktid 28–31). Kuna komisjon ei tuginenud vastutuse väidetavale eeldusele, mis tuleneb sellest, et Lucchini on Lucchini Siderurgicas enamusaktsionär, on hageja argument samuti tulemusetu. Samale järeldusele tuleb jõuda ka hageja argumendi osas, mille kohaselt ei ole 2. jaanuari 1998. aasta käsundusleping tõend Lucchini ja SP struktuurilise seose kohta aastatel 1991–1997.

216    Lisaks väitis hageja ajavahemiku 5. märtsist 1991 kuni 31. oktoobrini 1997 kohta esitatud argumentide raames ka seda, et vastupidi sellele, mida kinnitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 540, ei saa tema solidaarvastutust SP‑ga tuletada asjaolust, et Lucchini perekonnale kuulus osalus mõlemas äriühingus. Hagejal on selle kohta tõendeid, mis võimaldavad ümber lükata vaidlustatud otsuse põhjenduses 538 esitatud „umbkaudse” loetelu. Kuna nimetatud põhjenduses esitatud andmete eesmärk on tõendada majandusüksuse olemasolu hageja ja uue Siderpotenza vahel, mis asutati alles 1997. aastal, analüüsitakse neid tagapool.

217    Kolmandaks väidab hageja, et mis puudutab ajavahemikku 1997. aasta oktoobrist 27. juunini 2000, siis asjaolu, et uue Siderpotenza aktsionärid kuulusid Lucchini Siderurgicale (kuni hageja viimase endaga ühendas), hagejale ja teistele Lucchini perekonna äriühingutele, ning asjaolu, et teatavad sotsiaalkindlustusmaksed olid ühised, ei ole piisavad kaudsed tõendid, et tuvastada majandusüksuse olemasolu hageja ja SP vahel.

218    Sellega seoses tuleb meenutada, et eespool punktis 217 nimetatud ajavahemiku osas hageja ja SP solidaarvastutuse tuvastamiseks viitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 538 järgmistele asjaoludele:

–        SP ja Lucchini aktsiakapitali kuulumine Lucchini perekonnale;

–        mitme Lucchini ja SP töötaja kattumine;

–        käsunduslepingu olemasolu, mille alusel SP kohustus muu hulgas järgima klientidega sõlmitud müügilepingutes Lucchini enda klientidega kehtestatud tingimusi, mis puudutasid mahtu, hindu ja maksetähtaegu;

–        asjaolu, et 1999. aasta novembris otsustatud organisatsioonilised muutused sarrusevarraste segmendis formaliseeriti Lucchini müügidirektori teatises tollasele Lucchini asepresidendile (kes praegu on president);

–        asjaolu, et 9. märtsi 1999. aasta arve restoranis, kus toimus asjassepuutuvate isikute kohtumine, kus osales Lucchini müügidirektor, on väljastatud Lucchini nimele ja see on kajastatud kuluaruandes, mille see direktor Lucchinile esitas;

–        sarrusevardaid puudutavate igakuiste aruannete („Aire 20”) koostamine Lucchini vastutava isiku järelevalve all;

–        Lucchini 28. veebruari 2000. aasta sisedokument „Itaalia sarrusevarraste turu ümberkorralduse hüpoteesi” kohta, milles Lucchinit mainitakse sarrusevarraste tootjate hulgas;

–        asjaolu, et sarrusevardaid puudutavate eri teatiste üks adressaatidest või eri kohtumistel osalejatest oli ajavahemikus 1997–2000 Lucchini müügidirektor;

–        järgmine kinnitus, mis 9. oktoobril 2000 oli Lucchini veebisaidil „Sarrusevarraste” alajaos: „Siderpotenza, Lucchini kontserni üksus, toodab sarrusevardaid”.

219    Esiteks meenutab hageja, et Lucchini perekonna kontroll aktsionäride üle ei ole piisav tõend hageja ja SP vahelise majandusüksuse kohta. Ta kinnitab, et tal ei ole kunagi SP‑s olnud enamusosalust ja et nende kahe äriühingu aktsionärid olid erinevad.

220    Kõigepealt, nagu märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 540, „on käesolev asi eriline seetõttu, et rikkumise kogu kestuse ajal ei olnud aktsionäride otsest kontrolli Lucchini […] ja [uue] Siderpotenza vahel […], vaid neid kahte äriühingut kontrollisid ühiselt Lucchini perekonna aktsionärid”.

221    Edasi tuleb tõdeda, et hageja ei lükka ümber asjaolu, et vaatlusalusel perioodil kontrollisid hagejat ja Siderpotenzat otseselt või kaudselt Lucchini perekonda kuuluvad füüsilised ja juriidilised isikud (vaidlustatud otsuse põhjendused 95 ja 99), vaid piirdub kinnitusega, et tema ja Siderpotenza aktsionärid ei langenud kokku. Lisaks kinnitab hageja enda esitatud dokument seda, et nende kahe äriühingu kapitalis omasid kontrollosalust Lucchini perekonda kuuluvad füüsilised ja juriidilised isikud.

222    Teiseks väidab hageja, et seda ei tõenda ka töötajate kattumine, kuna see on tavapärane kõikides äriühingute kontsernides ning see on vaid samasse äriühingute kontserni kuulumise loomulik tagajärg.

223    Tuleb nentida, et komisjon, kes vaidlustatud otsuse põhjenduses 540 ise meenutas, et ainuüksi asjaolu, et kahe eraldiseisva äriühingu aktsia- või osakapital kuulub samale isikule või samale perekonnale, ei ole iseenesest piisav, et tõendada, et need kaks äriühingut moodustavad ühe majandusüksuse, leidis õigesti, et sellise majandusüksuse olemasolu võib tuleneda asjaolude kogumist.

224    Nende asjaolude hulgas võib olla asjaolu, et teatavad isikud täitsid vastutavaid ülesandeid üheaegselt nii SP‑s kui ka Lucchinis. Nimelt nähtub kohtupraktikast, et erinevate äriühingute juhtorganites juhtivatel ametikohtadel töötamine on nende äriühingute majandusüksuse tuvastamisel üks arvesse võetav tegur (Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punktid 119 ja 120). Käesolevas asjas ei vaidle hageja vastu sellele, et samad isikud töötasid tähtsatel kohtadel nii hageja ettevõttes kui ka SP‑s ning et need isikud osalesid keelatud kokkuleppe raames peetud koosolekutel (vaidlustatud otsuse põhjendused 538–540). Seda järeldust ei lükka ümber hageja väide, et kõnealused isikud olid ka teistes Lucchini kontserni äriühingutes vastutavatel kohtadel ning et hageja neid otseselt ametisse ei nimetanud.

225    Kolmandaks ei oma tähtsust ka asjaolu, et Lucchini ei tootnud sarrusevardaid, kuna ST artiklit 65 rikkuva tegevuse süüks panemisel ei ole määrav see, et juriidiline isik toodab ise keelatud kokkuleppe esemeks olevat toodet. Oluline on nimelt see, et kõnealune juriidiline isik tegeleb tegevusaladel ST artikli 80 tähenduses. Kuid vaatamata sellele, et hageja ei tootnud otseselt sarrusevardaid, kuna kontsernis oli see tegevus uue Siderpotenza ülesanne, ei ole vaidlust selles, et hageja neid turustas.

226    Neljandaks nähtub komisjonile 7. mail 2002 saadetud Lucchini kirjast, et kõnealune äriühing ei andnud SP heaks töötavatele isikutele mingeid juhiseid seoses viimase tegevusaladega. Sellise kinnituse lükkavad siiski ümber hageja ja uue Siderpotenza vahel sõlmitud käsunduslepingu tingimused, mille kohaselt viimane kohustub esitama tellimusi, mis vastavad hageja poolt klientide ja tarnijatega kehtestatud tingimustele.

227    Viiendaks kinnitab hageja, et viide tema nimele koostatud arvetele ja kuluhüvitistele ei ole tõend majandusüksuse kohta, kuna need kanti iga aasta lõpus sarnaselt kõikidele muudele arvetele kontsernisiseselt vastavate äriühingute arvele. Selline argument tuleb samuti tagasi lükata. Peale selle, et 31. märtsi 1999. aasta kuluaruanne ei ole ilmselgelt pelk kulude arvele kandmine aasta lõpus, tõendab selline kuluaruanne, mis puudutab keelatud kokkuleppe osaliste 9. märtsi 1999. aasta kohtumise kulude Lucchini kanda jätmist (vaidlustatud otsuse põhjenduse 261 teine taane ja põhjenduse 538 kaheksas taane), koos kõikide muude komisjoni kogutud tõenditega Lucchini osalemist sarrusevarraste turustuspoliitika juhtimises.

228    Kuuendaks väidab hageja, et 2. jaanuari 1998. aasta käsundusleping, mis sõlmiti üheks aastaks ja mida koos teenuste osutamise lepinguga automaatselt pikendati järgmisteks aastateks, ei ole määrava tähtsusega, et teda koos SP‑ga kvalifitseerida üheks majandusüksuseks. Teenuste osutamise lepinguga seoses tuleb märkida, et Lucchini kontsern osutas äriühingu Lucchini Servizi Srl vahendusel samu teenuseid teistele kontserniga seotud äriühingutele, ilma et saaks sellegipoolest asuda seisukohale, et ta moodustas nende äriühingutega ühe majandusüksuse.

229    Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et käsundusleping ja teenuste osutamise leping sõlmiti 1997. aastaks 3. novembril 1997 ning neid pikendati 1998. aastaks kirjalikult 2. jaanuaril 1998. Samuti ei ole vaidlust selles, et seejärel pikenesid need automaatselt.

230    Edasi nähtub nende lepingute tingimustest, et uue Siderpotenza ülesanne oli vaid tootmine tehnilises tähenduses ja ta ei määranud sõltumatult kindlaks oma tegevust turul. Näiteks käsunduslepingu artikli 2 lõike 4 kohaselt kohustus uus Siderpotenza „esitama tellimusi kooskõlas ja vastavalt käsundiandja [Lucchini] poolt klientide ja tarnijatega kehtestatud lepingutingimustele (mahud, hinnad ja maksetähtajad)”. Need lepingud ei tõenda seega SP ja hageja struktuurilist sõltumatust, vaid vastupidi tõendavad nende kahe äriühingu majandusüksust. Asjaolu, et Lucchini kontsern osutas äriühingu Lucchini Servizi vahendusel samuti teenuseid teistele kontserniga seotud äriühingutele, ei lükka seda järeldust ümber. Hageja argument ei saa seega olla tulemuslik.

231    Sellega seoses ei ole veenev kinnitus, mille kohaselt SP oli tootmise seisukohalt täiesti sõltumatu ja oma organisatsiooniga äriühing, kes kasutas Lucchini Siderurgicat ja hagejat ainult selleks, et saada tasu eest rida haldus- ja juhtimisteenuseid, ja kes kasutas Lucchini Siderurgica teenuseid oma toodete turustamiseks üksnes oma tegevuse algfaasis.

232    Seitsmendaks esitab hageja mitu muud asjaolu, mida komisjon vaidlustatud otsuses väidetavalt arvesse ei võtnud.

233    Kõigepealt oli Lucchini kontsern jaotatud tootesektoriteks, millele oli iseloomulik suur sõltumatus. See kinnitus ei saa siiski tõendada majandusüksuse puudumist Lucchini ja SP vahel, arvestades eelkõige nende kahe äriühingu vahelise käsunduslepingu tingimusi. Liiati oli hageja tänu kontsernisisestele igakuistele aruannetele informeeritud tegevusest sarrusevarraste sektoris.

234    Edasi ei tõenda asjaolud, et sarrusevarraste registreeritud kaubamärk oli Siderpotenza, mitte Lucchini nimel ja et kohaldatavates õigusnormides ette nähtud märgistuskood viitas ainult Siderpotenzale, nende kahe äriühingu majandusüksuse puudumist, vaid vastupidi kinnitavad hinnangut, mille kohaselt tegeles Siderpotenza vaid tootmisega tehnilises mõttes.

235    Viimaseks, nagu nähtub kohtupraktikast, ei lükka hageja ja SP esindamine haldus- ja kohtumenetluses eri nõustajate poolt, kes otsustasid sõltumatult oma kaitseliini üle, ümber ühe majandusüksuse olemasolu nende kahe äriühingu vahel (vt selle kohta Üldkohtu 13. juuli 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑144/07, T‑147/07–T‑150/07 ja T‑154/07: ThyssenKrupp Liften Ascenseurs vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑5129, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika).

236    Kaheksandaks, nagu komisjon õigesti toonitas, tuleneb uue Siderpotenza tegeliku sõltumatuse puudumine Lucchinist nii kontserni sees kui ka väljaspool kontserni veel paljudest muudest toimikus sisalduvatest tõenditest. Näiteks peeti Lucchinit keelatud kokkuleppe raames konkurentidevahelistes suhetes kontaktisikuks, kellele saadeti kutsed konkurentsivastastele koosolekutele ning kellega toimus keelatud kokkuleppeid puudutav kirjavahetus (vt eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendused 217, 220 ja 221–226, 228 ja 229, 232 ja 233, 241 ja 242, 258, 261 ja 262, 271, 277, 289, 299 ja 304). Lisaks oli Federacciai liikmete 2000. aasta nimekirjas Lucchinil ja uuel Siderpotenzal sama aadress ning sama telefoni- ja faksinumber. Sellega seoses kinnitas hageja repliigis, põhjendamata öeldut, et selle järelduse lükkavad ümber „vastuväiteteatisele […] lisatud kahelt CD-ROM‑lt välja võetud muud dokumendid, mille koopia sisaldub lisades C.7, C.15–C.34 […], mille sisu kirjeldatakse üksikasjalikumalt lisa C.3 tabelis 3”. Tuleb siiski tõdeda, et hageja viidatud lisad ning eespool viidatud märkused tunnistati vastuvõetamatuks (vt eespool punktid 66–68).

237    Arvestades kõiki eeltoodud kaalutlusi, tuleb neljas väide tagasi lükata.

3.     Trahvi vähendamise nõue

 Sissejuhatavad märkused

238    Sissejuhatuseks olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et komisjonil on trahvide arvutamise meetodi puhul ulatuslik kaalutlusõigus. See meetod, mis on sätestatud 1998. aasta suunistes, sisaldab erinevaid paindlikkust tagavaid elemente, mis võimaldavad komisjonil teostada oma kaalutlusõigust kooskõlas määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 sätetega (vt selle kohta eespool punktis 164 viidatud kohtuotsus Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika).

239    Liidu konkurentsiõiguse rikkumiste raskuse määramisel tuleb lähtuda mitmest tegurist, nagu asjaomase juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, isegi kui puudub siduv või ammendav loetelu kriteeriumidest, mida tuleb arvesse võtta (Euroopa Kohtu 19. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑510/06 P: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑1843, punkt 72, ja eespool punktis 164 viidatud kohtuotsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, punkt 54).

240    Nagu eespool punktis 33 märgitud, määras komisjon käesoleval juhul trahvide summa kindlaks 1998. aasta suunistes määratletud meetodi alusel.

241    Kuigi 1998. aasta suuniseid ei saa lugeda õigusnormiks, mida ametiasutus peab igal juhul järgima, näevad need siiski ette praktikat väljendava käitumisnormi, mida ametiasutus ei või konkreetsel juhul eirata, andmata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi (vt eespool punktis 224 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 209 ja seal viidatud kohtupraktika ja Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑73/04: Carbone‑Lorraine vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2661, punkt 70).

242    Selliseid käitumisreegleid vastu võttes ja nende avaldamisel teada andes, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, piirab komisjon oma kaalutlusõigust ega saa nendest normidest kõrvale kalduda, ilma et teda olenevalt olukorrast karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse (vt eespool punktis 224 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 211 ja seal viidatud kohtupraktika, ja eespool punktis 241 viidatud kohtuotsus Carbone‑Lorraine vs. komisjon, punkt 71).

243    Peale selle määravad 1998. aasta suunised üldiselt ja abstraktselt meetodi, mille komisjon võttis endale kohustuseks trahvisummade kindlaksmääramisel, ja tagavad järelikult ettevõtjatele õiguskindluse (eespool punktis 224 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 211 ja 213).

244    Vastavalt 1998. aasta suunistele lähtub trahvi põhisumma puhul kohaldatav meetod põhisummast, mida suurendatakse raskendavate või vähendatakse kergendavate asjaolude arvessevõtmiseks.

245    Vastavalt 1998. aasta suuniste punktile 1 määratakse põhisumma kindlaks rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal.

246    1998. aasta suuniste punkti 1 A esimeses ja teises lõigus on rikkumise raskuse hindamise osas märgitud järgmist:

„Rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta selle laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust. Seega jagunevad rikkumised kolme kategooriasse: kerged rikkumised, rasked rikkumised ja väga rasked rikkumised.”

247    1998. aasta suunistest nähtub, et kerged rikkumised võivad olla näiteks „kaubanduspiirangud, üldjuhul vertikaalsed, mille mõju turule on piiratud ja mis mõjutavad märkimisväärset, kuid suhteliselt piiratud osa ühenduse turust” (1998. aasta suuniste punkti 1 A teise lõigu esimene taane). Raskete rikkumiste osas täpsustab komisjon, et „need on enamjaolt [kergete rikkumistega] sama laadi piirangud, mis on horisontaalsed või vertikaalsed, kuid mida kohaldatakse karmimalt ja mille mõju turule on laiem, mõjutades suurt osa ühisturust”. Komisjon viitab samuti, et tegemist võib olla „turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega” (1998. aasta suuniste punkti 1 A teise lõike teine taane). Väga rasked rikkumised on komisjoni täpsustuse kohaselt „üldjuhul horisontaalsed piirangud, näiteks „hinnakartellid” ja turujagamiskvoodid või muud meetmed, mis ohustavad siseturu nõuetekohast toimimist, näiteks riikide turgude eraldamine üksteisest ja sisuliselt monopoolses seisundis olevate ettevõtjate turgu valitseva seisundi ilmne ärakasutamine” (1998. aasta suuniste punkti 1 A teise lõigu kolmas taane).

248    Komisjon täpsustab ka, et esiteks igas kategoorias ning eeskätt raskete ja väga raskete rikkumiste puhul võimaldab väljapakutud trahviastmik rakendada ettevõtjate suhtes erinevat kohtlemist vastavalt toimepandud rikkumise laadile ning teiseks, et on vaja arvesse võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, eeskätt tarbijatele, ja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju (1998. aasta suuniste punkti 1 A kolmas ja neljas taane).

249    „Väga raskete” rikkumiste eest määratava trahvi lähtesummad võivad 1998. aasta suuniste kohaselt olla üle 20 miljoni euro; „raskete” rikkumiste puhul võivad need olla 1–20 miljonit eurot; viimaseks „kergete” rikkumiste puhul võivad trahvi lähtesummad olla 1000 kuni 1 miljon eurot (1998. aasta suuniste punkti 1 A teise lõigu esimene ja kolmas taane).

250    Mis puudutab rikkumise kestust, siis vastavalt 1998. aasta suuniste punktile 1 B tuleb seda arvesse võtta, et eristada:

–        lühiajalisi rikkumisi (üldiselt lühemad kui üks aasta), mille puhul ei ole lisasummat ette nähtud;

–        keskmise kestusega rikkumisi (üldiselt kestavad ühe aasta kuni viis aastat), mille puhul raskusastme põhjal määratud summat võib suurendada kuni 50%;

–        pikaajalisi rikkumisi (üldiselt pikemad kui viis aastat), mille puhul raskusastme põhjal määratud summat võib suurendada kuni 10% iga aasta kohta.

251    Sellega seoses, nagu meenutas Euroopa Kohus 8. detsembri 2011. aasta otsuses kohtuasjas C‑389/10 P: KME Germany jt vs. komisjon (punkt 129) ning otsuses kohtuasjas C‑272/09 P: KME jt vs. komisjon (punkt 102), lasub liidu kohtul kohustus kontrollida õiguspärasust elementide alusel, mille on hageja esitanud oma väidete põhjendamiseks. Selle kontrolli käigus ei saa kohus tugineda kaalutlusruumile, mis on komisjonil nii selliste elementide valikul, mida ta võttis arvesse suunistes nimetatud kriteeriumide kohaldamisel, kui ka nende elementide hindamisel, et loobuda põhjalikust õiguslike ja faktiliste asjaolude kontrollimisest.

252    Käesolevat väidet tuleb analüüsida eelnevatest kaalutlustest lähtudes.

 Komisjoni esitatud asja läbivaatamist takistavad asjaolud

253    Kõigepealt tuleb otsustada komisjoni esitatud asja läbivaatamist takistavate asjaolude üle, mille kohaselt laiendas hageja repliigis oma viienda väite ulatust, esitades uusi etteheiteid SP ja tema eelkäijate tegevuse alusel määratud trahvi ebaproportsionaalsuse ja hoiatava mõju tõttu trahvi 200% suurendamise kohta. Komisjoni sõnul on need etteheited vastavalt kodukorra artikli 48 lõikele 2 vastuvõetamatud.

254    Tuleb märkida, et repliigis esitas hageja viienda väite põhjendamiseks neli etteheidet, st et ei määratud sümboolset trahvi, rikkumise raskust hinnati valesti, kohaldati valesti trahvi 105% suurendamist rikkumise kestuse alusel ega võetud arvesse teatavaid kergendavaid asjaolusid. Samas ei esitanud hageja konkreetset etteheidet proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta, sellisele rikkumisele tugineti täiendavalt vaid repliigis.

255    Esiteks ei saa SP ja tema eelkäijate tegevuse alusel määratud trahvi ebaproportsionaalsust pidada hagiavalduses esitatud väite täienduseks, mis on sellega tihedalt seotud. Kuigi hageja rõhutas repliigis tõepoolest, et „Siderpotenza osas, nüüd SP SpA, likvideerimisel, ei analüüsinud komisjon rikkumise raskuse kindlakstegemiseks nõuetekohaselt nendel koosolekutel kokku lepitud hindade ja otsustatud tootmisseisakute kohaldamata jätmist”, puudutab selline etteheide vaid rikkumise „väga raskeks” kvalifitseerimist, mitte repliigis viidatud trahvisumma väidetavat ebaproportsionaalsust ja ebaõiglast laadi, SP „käitumist” ja „passiivset ja marginaalset rolli arvestades”. See etteheide on seega vastuvõetamatu. Igal juhul ei ole hageja argumentatsioon SP tegevuse kohta esitatud repliigi tekstis, vaid sisuliselt repliigile lisatud tabelis ja 147 lisas, mis tunnistati vastuvõetamatuks (vt eespool punktid 66, 68 ja 69).

256    Teiseks tuleb tõdeda, et hoiatava mõju tõttu trahvi 200% suurendamise väidetavat väära kohaldamist ei tõstatatud hagiavalduses ja seda ei saa pidada hagiavalduses esitatud väite täienduseks, millel on niisuguse väitega tihe seos. Järelikult on ka see etteheide vastuvõetamatu.

 Rikkumise raskuse väär hindamine, põhjenduse ja tõendite puudumine

257    Hageja väidab, et komisjon ei kohaldanud rikkumise raskuse hindamisel õigesti 1998. aasta suuniseid. Ta väidab ka, et vaidlustatud otsust ei ole põhjendatud ja et selles küsimuses puuduvad tõendid.

258    Mis puudutab põhjendamiskohustuse ulatust trahvide arvutamisel, siis peab esiteks meenutama, et 1998. aasta suunised sisaldavad hindamise alustele viitavaid reegleid, mida komisjon peab rikkumise raskusastme ja kestuse mõõtmisel arvestama. Neil asjaoludel on põhjendamiskohustust puudutava olulise vorminõude tingimused täidetud, kui komisjon märgib oma otsuses hindamise alused, millega ta suuniseid kohaldades arvestas ning mis võimaldasid tal trahvisumma väljaarvutamiseks mõõta rikkumise raskusastet ja kestust (Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑220/00: Cheil Jedang vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2473, punktid 217 ja 218).

259    Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et komisjon täitis selle nõude. Nimelt esitas ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 582–605 asjaolud, mille alusel ta keelatud kokkuleppe „väga raskeks” kvalifitseeris.

260    Teiseks, mis puudutab rikkumise „väga raskeks” kvalifitseerimist puudutava komisjoni hinnangu põhjendatust, siis esiteks väidab hageja, et komisjon ei võtnud arvesse keelatud kokkuleppe osaliste ja eelkõige SP tegevuse tegelikku mõju, et määrata kindlaks rikkumise raskus ja sellest tulenevalt trahvi suurus. Hageja sõnul peab komisjon juhul, kui tegemist on hinnakokkuleppega, tuvastama, et kokkulepe võimaldas ka tegelikult asjassepuutuvatel ettevõtjatel saavutada sõlmitavate tehingute hinnataseme, mis oli kõrgem hinnast, mida nad oleksid saanud võtta ilma vastava kokkuleppeta. Antud juhul ei olnud komisjon suuteline esitama sellise mõju kohta tõendeid, vaid piirdus vastupidi keelatud kokkuleppe kvalifitseerimisega „väga raskeks” rikkumiseks selle eesmärgi tõttu. Hageja väidab ka seda, et keelatud kokkuleppe mõju oli piiratud, see tuleneb hindade tegelikust arengust turul vaatlusalusel perioodil ning nähtub teatavate ettevõtjate esitatud uuringutest ning rauatöötlemise ettevõtjate riikliku ühenduse avaldusest, mis viitab keelatud kokkuleppe mõju puudumisele.

261    Kõigepealt tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt oleks komisjon rikkumise raskuse kindlakstegemiseks pidanud arvesse võtma eelkõige SP tegevust, mille kohaselt ta ei kohaldanud kokkulepitud hindu. Nagu nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, hinnates keelatud kokkuleppe mõju turule, on asjakohatu ettevõtja enda väidetav tegelik käitumine, sest arvesse tuleb võtta ainult rikkumisest tervikuna tulenevat mõju (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 152; Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑224/00: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2597, punkt 167; 28. aprilli 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑456/05 ja T‑457/05: Gütermann ja Zwicky vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑1443, punkt 133, ning eespool punktis 251 viidatud kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon, punkt 72).

262    Seega pidi komisjon hageja rikkumist arvesse võtma hageja individuaalse olukorra hindamisel, kuid sellel ei saanud olla mingit mõju rikkumise määratlemisel „väga raskeks” (vt selle kohta eespool punktis 261 viidatud kohtuotsus Gütermann ja Zwicky vs. komisjon, punkt 134). Samuti ei oma rikkumise „väga raskeks” kvalifitseerimisel tähtsust hageja argument, mille kohaselt SP ja tema eelkäijad ei saanud keelatud kokkulepet ja eelkõige kehtestatud hindu „Bresciast hankimisel” rakendada, kuna nad tegutsesid peaaegu ainult „lõunas”.

263    Edasi tuleb meenutada, et kuigi rikkumise tegelik mõju turule on asjaolu, mida tuleb selle rikkumise raskuse hindamisel arvesse võtta, on see vaid üks kriteerium teiste kriteeriumide seas, nagu rikkumise laad ja geograafilise turu suurus. Lisaks nähtub 1998. aasta suuniste punkti 1 A esimesest lõigust, et sellist mõju tuleb arvesse võtta vaid juhul, kui seda saab mõõta (9. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑511/06 P: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑5843, punkt 125, ja eespool punktis 164 viidatud kohtuotsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, punkt 74).

264    1998. aasta suunistest nähtub aga samuti, et horisontaalseid hinnakartelle ja turgude jagamise kokkuleppeid võib lugeda väga rasketeks rikkumisteks ainuüksi nende laadi alusel, ilma et komisjon peaks tõendama rikkumise tegelikku mõju turule. Sellisel juhul on rikkumise tegelik mõju vaid üks mitmest tegurist, mille alusel – juhul, kui seda mõju saab mõõta – on komisjonil võimalik määrata 20 miljoni euro suurusest minimaalsest võimalikust trahvisummast suurem trahvi lähtesumma (eespool punktis 164 viidatud kohtuotsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, punkt 75).

265    Selles osas tuleb märkida, et konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratavate karistuste süsteemist, nagu see on kehtestatud määrusega nr 1/2003 ja nagu seda on kohtupraktikas tõlgendatud, tuleneb, et kartellikokkulepped väärivad oma laadi tõttu kõige raskemaid trahve. Kartellikokkulepete võimalik tegelik mõju turule, eelkõige küsimus, mil määral tõi konkurentsi piiramine kaasa kõrgema turuhinna kui see, mis oleks olnud ilma kartellita, ei ole trahvide taseme kindlaksmääramisel otsustav kriteerium. Tuleb lisada, et 1998. aasta suunistest nähtub, et kokkuleppeid või kooskõlastatud tegevust, mille eesmärk on – nagu käesolevas asjas – hindade kehtestamine, võib ainuüksi nende laadi tõttu kvalifitseerida „väga raskeks”, ilma et oleks vaja, et sellist tegevust iseloomustaks konkreetne mõju või geograafiline ulatus. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et kuigi raskete rikkumiste kirjelduses on otseselt mainitud mõju turule ja tagajärgi suurele osale ühisturust, ei mainita väga raskete rikkumiste kirjelduses seevastu ei tegelikku mõju ega teatava geograafilise ala mõjutamist (vt Üldkohtu 6. mai 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑127/04: KME Germany jt vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑1167, punktid 65 ja 66 ning seal viidatud kohtupraktika).

266    Käesolevas asjas oli kõnealuse keelatud kokkuleppe eesmärk hindade kehtestamine ja see viidi ellu eri viisidel, eelkõige tootmist või müüki piirates või kontrollides, ning selle võis seega kvalifitseerida väga raskeks, ilma et komisjon oleks olnud kohustatud tõendama selle tegelikku mõju turule. Lisaks, arvestades eespool punktis 265 viidatud kohtupraktikat, ei saa hageja väita, et komisjon oleks käesolevas asjas pidanud tuvastama, et keelatud kokkulepe võimaldas asjassepuutuvatel ettevõtjatel tegelikkuses saavutada kõrgema hinnataseme kui see, mis oleks olnud valdav kokkuleppe puudumisel.

267    Igal juhul, mis puudutab rikkumise piiratud mõju, mis tuleneb „ilmselgelt hindade tegelikust arengust turul vaatlusalusel perioodil” – asjaomasel perioodil hinnad langesid –, nagu nähtub vaidlustatud otsusele lisatud tabelitest, siis esiteks tuleb märkida, et hageja ei põhjenda kuidagi oma argumenti, tuginedes näiteks nendes tabelites toodud konkreetsetele andmetele. Kuid komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjendustes 513 ja 514, et lisaks sellele, et tegelike koguhindade arengut ei olnud võimalik ühetimõistetavalt rekonstrueerida, leidis ta, et isegi kui tuleks arvesse võtta baashindade olulisi vähenemisi reaalväärtuses, oli hinnalisade tõus reaalväärtuses olnud vähemalt 40%.

268    Teiseks, mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt oli komisjoni valduses „hulgaliselt tõendeid, mis kinnitavad selgelt, et keelatud kokkuleppel ei olnud mingit mõju mitte ainult liikmesriikidevahelisele kaubandusele, vaid ka asjaomasele turule”, siis tuleb märkida, et ettevõtjate Alfa, Feralpi, IRO, SP ja Valsabbia tellitud Leari (Laboratorio di Economia, Antitrust, Regolamentazione) uuringu „Raudbetooni sarrusevarraste tööstus Itaalias aastatel 1989–2000”, millele hageja viitab, kuid mida käesolevale hagile lisatud ei ole, järeldused lükkas komisjon ümber vaidlustatud otsuse põhjendustes 42, 50–56, 62, 513, 521 ja 585, märkides, et andmed ei tundu toetavat Leari uuringu teesi koguhinna 32% vähenemise kohta reaalväärtuses (vt ka eespool punkt 267). Lisaks lükkas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 490 ümber argumendi, mille kohaselt ei olnud hinnalisa tõstmisel mõju, kuna selle neutraliseeris baashinna vähenemine, kuna sarrusevarraste koguhind koosneb baashinnast ja hinnalisast, ning viimast tuleb pidada konkurentsile allumatuks ja mitte läbiräägitavaks, hinnalisa tõus väljendus koguhinna kõikumise vähenemises ja seega selle hinna ebakindluse määra vähenemises. Hageja aga ei esitanud ühtegi asjaolu, mis võiks need järeldused kahtluse alla seada.

269    Lisaks, mis puudutab rauatöötlemise ettevõtjate riikliku ühenduse avaldust, mille kohaselt jäi kõnealusel turul konkurentsi piiravate keelatud kokkulepete olemasolu märkamatuks (vaidlustatud otsuse põhjendus 524), siis piisab tõdemusest, et see ei tõenda rikkumise mõju puudumist turule.

270    Eeltoodud kaalutlusi arvestades ei oma tähtsust hageja kinnitus, mille kohaselt piirdus komisjon väitega, et kokkulepe viidi ellu, et tuletada selle tegelik mõju turule. Igal juhul ei ole sellel kinnitusel alust, kuna komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse põhjendustes 512–524, et keelatud kokkulepe mõjutas sarrusevarraste müügihinda ja eelkõige nende mõõtmetega seotud hinnalisasid Itaalias asjaomasel perioodil.

271    Teiseks väidab hageja, et komisjon ei võtnud arvesse asjaolu, et keelatud kokkulepe piirdus ainult Itaalia territooriumiga ja et asjaomastel ettevõtjatel olid muutuva suurusega turuosad, mis igal juhul olid enne 1996. aastat alla 50%.

272    Selline argument rajaneb valel eeldusel, kuna nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 592, leidis komisjon, et keelatud kokkuleppe mõju piiramine ainult Itaalia turuga ei võimaldanud vähendada rikkumise raskust „väga raskelt” „raskele”, kuna arvesse tuli võtta Itaalia tootmise olulisust. Komisjon võttis vaidlustatud otsuse põhjenduses 599 trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel siiski sõnaselgelt arvesse asjaolu, et keelatud kokkulepe puudutas siseriiklikku turgu, mis asjaolude asetleidmise ajal allus ESTÜ asutamislepingu erinormidele ja kus asjaomastel ettevõtjatel olid rikkumise algusaegadel piiratud turuosad.

273    Sellega seoses tuleb igal juhul meenutada, et kohtupraktikast nähtub, et geograafilise turu suurus on 1998. aasta suuniste kohaselt vaid üks kolmest asjassepuutuvast kriteeriumist rikkumise raskuse terviklikul hindamisel. Neist üksteisest sõltuvatest kriteeriumidest on esmajärguline tähtsus rikkumise laadil. Seevastu geograafilise turu suurus ei ole iseseisev kriteerium, mis võimaldaks üksnes suuremat osa liikmesriike puudutavaid rikkumisi kvalifitseerida „väga raskeks”. EÜ asutamisleping, määrus nr 17, määrus nr 1/2003, 1998. aasta suunised ega kohtupraktika ei võimalda järeldada, et üksnes geograafiliselt väga ulatuslikke piiranguid saab nii kvalifitseerida (vt selle kohta Üldkohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑259/02–T‑264/02 ja T‑271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑5169, punkt 311 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult leidis komisjon õigesti, et see, et keelatud kokkuleppe mõju piirdus ainult Itaalia turuga, ei õigustanud kõnealuse rikkumise kvalifitseerimist „raskeks”.

274    Kolmandaks väidab hageja, et rikkumise raskuse kindlakstegemisel tundub komisjon olevat jätnud arvesse võtmata süükspandava tegevuse õigusliku ja majandusliku konteksti. Aastatel 1990–2000 oli Itaalia raudbetooni sarrusevarraste turul tõsine majanduskriis, mis tõi kaasa nõudluse vähenemise ja pakkumise stabiilsuse, suure hulga ettevõtjate turult lahkumise, tootmisega tegelevate ettevõtjate turuosade ebastabiilsuse ja hindade languse.

275    Selline argument rajaneb samuti vääral eeldusel ja tuleb tagasi lükata.

276    Kõigepealt märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 64, et talle oli teada terasesektori majanduslik kontekst liidus ja eelkõige sarrusevarraste sektoris. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 68 leidis komisjon, ilma et hageja oleks talle vastu vaielnud, seoses terasesektori sügava kriisiolukorraga, et sarrusevardad, mis ei kuulunud alates 1. jaanuarist 1986 enam kvoodisüsteemi kohaldamisalasse, olid „järelevalvekorra” alt välja jäetud seetõttu, et madalate kuludega väikeettevõtjad, kellel tavaliselt raskusi ei esine, tootsid üle 80% sarrusevarrastest.

277    Edasi tuleb tõdeda, et komisjon märkis õigesti vaidlustatud otsuse põhjendustes 74 ja 596, et pärast sügava kriisi perioodi lõppu ei saanud terasesektori ettevõtjatele olla mõistlikult teadmata nende rakendatud konkurentsi piirava tegevuse tagajärjed, meenutades samas, et Federacciai mõnedel teatistel oli märge „Pärast lugemist hävitada”, mis ei jäta nende õigusvastasuse küsimuses vähimatki kahtlust.

278    Viimaseks on eespool punktis 272 juba märgitud, et komisjon kinnitas, et ta võttis trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel arvesse asjaolu, et keelatud kokkulepe puudutas siseriiklikku turgu, mis asjaolude asetleidmise ajal allus ESTÜ asutamislepingu erinormidele. Sellega seoses tuleb rõhutada, et komisjon kehtestas hagejale määratava trahvi lähtesummaks 3,5 miljonit eurot, st alla viiendiku 1998. aasta suunistes seda liiki väga raskete rikkumiste puhul tavaliselt ette nähtud 20 miljoni euro suurusest miinimummäärast (vt 1998. aasta suuniste punkti 1 A teise lõigu kolmas taane). Seega ei ole hagejal alust väita, et komisjon ei võtnud arvesse käesolevas asjas süüks pandava tegevuse õiguslikku ja majanduslikku konteksti.

279    Järelikult leidis komisjon põhjendatult, et väidetav tõsine majanduskriis Itaalia sarrusevarraste sektoris ei põhjendanud rikkumise „raskeks” kvalifitseerimist.

280    Kõigist neist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et viienda väite käesolev osa tuleb tagasi lükata.

 Rikkumise kestuse alusel trahvi 105% suurendamise väär kohaldamine

281    Hageja väidab, et komisjon suurendas ekslikult rikkumise kestuse alusel trahvi 105% võrra.

282    Esiteks väidab hageja, et komisjon tegi vea, väites vaidlustatud otsuse põhjenduses 607, et rikkumine kestis kõikide ettevõtjate, välja arvatud Ferriere Nordi puhul üle 10 aasta ja 6 kuu, ning suurendades seetõttu tema trahvi põhisummat 105%. Nimelt pani komisjon hagejale vääralt süüks rikkumise ajavahemikus 6. detsembrist 1989 kuni 5. märtsini 1991, kuna sel ajavahemikul kontrollis esimest Siderpotenzat Leali.

283    Eespool punktides 209–213 esitatud kaalutlustest nähtub siiski, et komisjon pani õigesti hagejale süüks rikkumise ajavahemikus 6. detsembrist 1989 kuni 5. märtsini 1991.

284    Repliigis väitis hageja ka, et komisjon ei tõendanud, et SP või tema eelkäijad rakendasid konkurentsi piiravat tegevust aastatel 1989–1991.

285    Isegi kui eeldada, et niisugune etteheide, mida ei ole esitatud hagiavalduses, on vastuvõetav, tuleb tõdeda, et see ei ole põhjendatud. Esiteks tuvastas komisjon, et SP oli Federacciai 6. detsembri 1989. aasta teatise, mis puudutas „mõõtmetega seotud hinnalisasid”, adressaat (vaidlustatud otsuse põhjendused 126 ja 560) ning et nimetatud äriühing muutis oma hinnaskaalat vastavalt selles teatises ettenähtule (vaidlustatud otsuse põhjendused 127 ja 560). Teiseks tuvastas komisjon, et kuus ettevõtjat, sh SP, muutsid hinnalisasid mitmel korral ja peaaegu ühtemoodi 21. märtsil ja 2. aprillil 1990, 1. ja 20. augustil 1990, 17. jaanuaril ja 1. veebruaril 1991 ning 1. juunil ja 28. augustil 1991 (vaidlustatud otsuse põhjendus 128).

286    Sellega seoses tuleb meenutada, et asjassepuutuvad ettevõtjad peavad ümber lükkama eelduse, et kooskõlastatud tegevuses osalevad ettevõtjad, kes jätkavad turul tegutsemist, arvestavad konkurentidega vahetatud teavet, et määrata oma käitumine turul (eespool punktis 261 viidatud Euroopa Kohtu otsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 121, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4287, punkt 162). Kuna selle kohta ei ole tõendeid esitatud, ei saa olla tulemuslik hageja argument, et väidetavalt puuduvad tõendid tema osalemise kohta keelatud kokkuleppes aastatel 1989 ja 1990.

287    Teiseks kinnitas hageja repliigis samuti, et komisjon ei esitanud tõendeid, mis kinnitaksid SP osalemist baashindu ja mõõtmetega seotud hinnalisasid puudutavates kokkulepetes.

288    Sellise etteheitega, isegi kui eeldada, et see on ka vastuvõetav, kuivõrd seda ei ole esitatud hagiavalduses, ei saa nõustuda, kuna hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et lükata ümber kaalutlused, millele komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 220, 233, 240, 241, 245–267 ja 562 tugines kõnealuse osalemise tõendamiseks.

289    Kolmandaks väidab hageja, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 606 möönis komisjon, et hageja peatas osalemise keelatud kokkuleppe osas, mis puudutas tootmise või müügi piiramist või kontrollimist, ajavahemikus 9. juunist kuni 30. novembrini 1998. Järelikult tegi komisjon vea, heites talle ette keelatud kokkuleppes katkematut osalemist ning kohaldades tema trahvi lähtesummale teiste äriühingutega sarnast kordajat. Sellega seoses, ei võimalda asjaolu, et komisjoni arvates oli tegemist ühe vältava rikkumisega, põhjendada võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtete rikkumist.

290    Sissejuhatuseks tuleb märkida, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuses, et tuvastatud tegevus oli üks, mitmeosaline ja vältav rikkumine, mida oli võimalik kvalifitseerida üheks rikkumiseks, mis sai teoks nii kokkulepetes kui ka kooskõlastatud tegevuses seisneva vältava tegevuse kaudu, millega taotleti sama eesmärki, st sarrusevarraste hindade tõus (vaidlustatud otsuse põhjendused 436, 437, 442, 444, 458, 462, 507, 508 ja 510).

291    Seoses hagejaga kinnitas komisjon, et oli kindel, et hageja osalemine keelatud kokkuleppes kestis vähemalt 6. detsembrist 1989 kuni 27. juunini 2000. Komisjon rõhutas siiski, et 9. juunist 1998 kuni 30. novembrini 1998 peatas Lucchini-SP osalemise keelatud kokkuleppe osas, mis puudutas tootmise või müügi piiramist või kontrolli (vaidlustatud otsuse põhjendused 560–562 ja 606).

292    Mis puudutab hageja argumente talle ette heidetava rikkumise kestuse kohta, siis esiteks tuleb märkida, et hageja ei vaidlusta formaalselt keelatud kokkuleppe kvalifitseerimist üheks vältavaks rikkumiseks.

293    Teiseks tuleb meenutada, et ettevõtja, kes osales konkurentsieeskirjade ühes ja mitmeosalises rikkumises oma tegevusega, mis vastab konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse mõistele ST artikli 65 tähenduses ning mille eesmärk on aidata kaasa rikkumise kui terviku toimepanemisele, võib kogu rikkumises osalemise perioodi ulatuses olla vastutav ka sama rikkumise raames teiste ettevõtjate poolt toime pandud tegude eest, kui tuvastatakse, et kõnealune ettevõtja on teadlik teiste osalejate õigusvastastest tegudest või võib neid mõistlikult ette näha ja on valmis seda riski kandma (eespool punktis 261 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 203, ja 6. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑441/11 P: komisjon vs. Verhuizingen Coppens, punkt 42; Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑15/99: Brugg Rohrsysteme vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1613, punkt 73, ning eespool punktis 261 viidatud kohtuotsus Gütermann ja Zwicky vs. komisjon, punkt 50).

294    Seega asjaolu, et ettevõtja ei võtnud osa kõigist keelatud kokkuleppe moodustavatest tegudest või et tal oli väike roll nendes tegudes, milles ta osales, ei oma tähtsust rikkumise olemasolu tuvastamisel. Kui on tõendatud, et ettevõtja oli teadlik teiste rikkumises osalejate õigusvastasest tegevusest või ta võis seda mõistlikult ette näha ja ta aktsepteeris selle riski võtmist, siis loetakse teda samuti vastutavaks terve tema rikkumises osalemise perioodi osas teiste ettevõtjate tegevuse eest sama rikkumise raames (eespool punktis 165 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 328, ja eespool punktis 261 viidatud kohtuotsus Gütermann ja Zwicky vs. komisjon, punkt 156).

295    Järelikult asjaolu, et hageja ei osalenud keelatud kokkuleppe osas, mis puudutas tootmise või müügi piiramist ja kontrolli, 9. juunist kuni 30. novembrini 1998, ei mõjuta tema suhtes tuvastatud rikkumise kestusele antud hinnangut. Hageja ei saa seega väita, et komisjon rikkus selles küsimuses võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid.

296    Mis puudutab aga hageja isikliku vastutuse hindamist, siis tuleb meenutada, et kuigi asjaolu, et ettevõtja ei võtnud osa kõigist keelatud kokkuleppe moodustavatest tegudest või et tal oli väike roll nendes tegudes, milles ta osales, ei oma tähtsust selle tuvastamisel, kas rikkumine on toime pandud, tuleb sellist asjaolu arvestada rikkumise raskusastme hindamisel ja vajadusel trahvisumma kindlaksmääramisel (vt selle kohta eespool punktis 261 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 90, ja eespool punktis 165 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 292).

297    Antud juhul ei osalenud hageja keelatud kokkuleppe osas, mis puudutas tootmise või müügi piiramist ja kontrolli, 9. juunist kuni 30. novembrini 1998.

298    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 613 selgitas komisjon siiski, et keelatud kokkuleppe ühes osas otsese osalemise puudumine lühikesel ajavahemikul ei õigustanud trahvisumma vähendamist. Muu hulgas täpsustas ta kõigepealt, et tootmise või müügi piiramise või kontrollimise ainus eesmärk oli kõrgema baashinna kehtestamine, nagu tõendavad Lucchini-SP sisedokumendid ja avaldused (vaidlustatud otsuse põhjendused 207, 228 ja 455). Seejärel lisas komisjon, et kõnealune rikkumine ei olnud vähem raske seetõttu, et üks või teine vaidlustatud otsuse adressaat ei osalenud lühikesel ajavahemikul ühes selle osateos. Viimaseks meenutas ta, et Lucchini mitteosalemine puudutas vaid ühte või maksimaalselt kahte nendest, mis eelnevalt määratleti kui nõustamisfirma K. 1998. aasta aprilli ja juuli ettepanekud.

299    Tuleb asuda seisukohale, et komisjoni selles järelduses ei ole rikutud mis tahes õigusnormi.

300    Nimelt tuleb märkida, et hageja ei esitanud ühtegi asjaolu, mille eesmärk on vaidlustada vaidlustatud otsuse põhjenduses 613 komisjoni esitatud põhjused, miks ta keeldus hageja suhtes arvesse võtmast kergendavat asjaolu tulenevalt mitteosalemisest keelatud kokkuleppe osas, mis puudutas tootmise või müügi piiramist ja kontrolli, lühikeses ajavahemikus ehk 9. juunist kuni 30. novembrini 1998.

301    Samuti tuleb rõhutada, et hageja ei vaidlusta komisjoni järeldusi, mille kohaselt esiteks nähtub Lucchini-SP 1998. aasta aprilli sisedokumendist, et „tootjatevaheline kokkulepe pidi võimaldama ligikaudu 15–20 ITL suurust hinnatõusu mais” ning et „[k]una nõudlus ei olnud eriti suur, pidi seda katset toetama kõikide tootjate tootmise vähendamine hinnanguliselt ligikaudu 20% nende vastavast igakuisest tootmisest” (vaidlustatud otsuse põhjendused 228 ja 453), teiseks väljendas ta nõustamisfirma K. kontrollile vahetult järgneval perioodil teatud kindlust seoses asjaoluga, et olukord võimaldab tootjatel saavutada müügihindade soovitud tõusud (vaidlustatud otsuse põhjendus 235), ning kolmandaks, kontrollitav ja dokumenteeritud asjaolu, et isegi ettevõtjad, kes ei osalenud nõustamisfirma K. vahendusel teostatud tootmise vähendamise süsteemis, kuid tegutsesid viimasega kooskõlas, olid teadlikud sellest süsteemist ning selle kasulikkusest sarrusevarraste kooskõlastatud hinnatõusu seisukohalt (vaidlustatud otsuse põhjendus 453).

302    Sellest tuleneb, et viienda väite käesolev osa tuleb samuti tagasi lükata.

 Muude kergendavate asjaolude arvesse võtmata jätmine

303    Hageja väidab, et trahvi summat tuleb vähendada kergendavate asjaolude tõttu, mida komisjon oleks pidanud arvesse võtma vastavalt 1998. aasta suuniste punktile 3.

304    Esiteks tegi hageja tõhusat koostööd kogu haldusmenetluse ajal, mida iseloomustasid suur hulk komisjoni tehtud vigu ja korduvad teabenõuded, millele hageja alati määratud tähtaegadel vastas.

305    Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et 1998. aasta suunised viitavad osas, milles need suunised näevad ette, et ettevõtja tõhusat koostööd menetluses võetakse arvesse kergendava asjaoluna, juhtudele, mis jäävad „[1996. aasta koostööteatise] kohaldamisalast välja” (1998. aasta suuniste punkti 3 kuues taane). Kuid ei ole vaidlustatav, et käesolev asi kuulub 1996. aasta koostööteatise kohaldamisalasse, mille punkti A 1 esimeses taandes on ette nähtud selle kohaldamine salajastele kartellidele, mille eesmärk on kehtestada hinnad, jaotada tootmis- või müügikvoodid, jagada omavahel turud või keelata import või eksport. Seega ei ole hagejal õigust heita komisjonile ette seda, et ta ei võtnud kergendava asjaoluna arvesse tema väidetavat koostööd väljaspool 1996. aasta koostööteatise õiguslikku raamistikku (vt selle kohta Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punktid 609 ja 610, mis jäeti muutmata eespool punktis 224 viidatud kohtuotsusega Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 380–382).

306    Teiseks on liidu kohus meenutanud, et uurimisel tehtud koostöö, mis ei ületa määruse nr 17 artikli 11 või määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel ettevõtjatele pandud kohustusi, ei õigusta trahvisumma vähendamist (vt selle kohta Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑317/94: Weig vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1235, punkt 283, ja 18. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑241/01: Scandinavian Airlines System vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2917, punkt 218).

307    Teiseks ei saanud hageja keelatud kokkuleppest mingit eelist ega kasu.

308    Selle argumendiga ei saa nõustuda. Nimelt ei esita hageja ühtegi tõendit, mis võiks kinnitada keelatud kokkuleppest saadava kasu väidetavat puudumist, ning piirdub viitega tootmise olulisele vähenemisele, suurele finantskahjule ja tuntavale rahalisele stressiolukorrale 2009. aastal ning SP likvideerimise seisundile.

309    Igal juhul, isegi kui oletada, et hageja ei saanud talle etteheidetavast tegevusest tulu, nähtub kohtupraktikast, et kuigi määratud trahvisumma peab olema proportsionaalne rikkumise kestuse ja rikkumise raskusastme hindamisel arvesse tulevate teiste asjaoludega, sh asjaomase ettevõtja tegevusest tekkida võinud tuluga, ei ole asjaolu, et ettevõtja ei saanud rikkumisest mingit tulu, takistuseks sellele, et talle määrataks trahv, sest vastasel juhul kaotaks trahv oma hoiatava iseloomu. Sellest järeldub, et komisjon ei ole kohustatud trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtma asjaolu, et ettevõtja ei saanud kõnealusest rikkumisest kasu. Lisaks ei saa rikkumisega seotud rahalise eelise puudumist pidada kergendavaks asjaoluks (vt selle kohta Üldkohtu 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑64/02: Heubach vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5137, punktid 184–186 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti ei saa komisjonil olla kohustust võtta trahvisummade kindlaksmääramisel arvesse asjassepuutuvas tootmisharus saadud väidetavalt väikest tegevuskasumit (Üldkohtu 19. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑11/05: Wieland-Werke jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 227).

310    Kolmandaks, väidetavalt ei tegutse hageja sarrusevarraste turul.

311    Selle argumendiga ei saa nõustuda, kuna eespool punktides 209–237 on tõendatud, et komisjon leidis õigesti, et hageja ja SP moodustasid ühe majandusüksuse, kellele oli lisaks nende enda tegevusele süüks pandav ka õiguslikus mõttes lõpetatud esimese Siderpotenza ja Lucchini Siderurgica tegevus. Kuid vaidlust ei ole selles, et esimene ja uus Siderpotenza ning Lucchini Siderurgica tootsid sarrusevardaid keelatud kokkuleppe perioodil ning et hageja tegutses kõnealusel turul just nimelt nende ettevõtjate kaudu.

312    Neljandaks kinnitab hageja, et isegi kui 1998. aasta suuniste kohaselt oli komisjoni poolt arvesse võetav kogukäive vaidlustatud otsuse vastuvõtmise aastale eelnevale majandusaastale või sellele vahetult eelnevale aastale vastav kogukäive, ei ole käesolevas asjas 2007. aasta käibele viitamine kooskõlas õiguskindluse põhimõttega ega konkurentsivaldkonna poliitika mõttega, kuna see käive ei ole seostatav ajavahemikuga, mil väidetav rikkumine aset leidis, st ajavahemik 1989-2000, ja seda tulenevalt haldusmenetluse ebatavalise pikkuse tõttu, mis oli tingitud komisjoni vigadest.

313    See argument on samuti alusetu, kuna käesolevas asjas võttis komisjon arvesse asjaolu, et ta oli trahvid, mida ta kavatses asjaomastele ettevõtjatele määrata, kindlaks määranud juba 2002. aasta otsuse vastuvõtmisel (vaidlustatud otsuse põhjendus 580). Lisaks, nagu komisjon õigesti toonitas, mõjutas Lucchini-SP kõige värskema käibe kasutamine hoiatava mõju kordaja kindlaksmääramist, kuna komisjon pidas põhjendatuks suurendada põhisummat 200% 225% asemel, kuna Lucchini-SP käibe ja teistest ettevõtjatest kõige suurema ettevõtja käibe suhe oli vähenenud 1:3‑lt 2001. aastal 1:2‑le 2008. aastal (vaidlustatud otsuse põhjendus 605), mistõttu oli hagejale vaidlustatud otsuses määratud trahvi kogusumma 2002. aasta otsuses kehtestatud trahvisummast väiksem.

314    Igal juhul on oluline märkida, et ettevõtja koguvahendid võivad varieeruda eelkõige võõrandamis- või koondumistehingute tõttu, vähenedes või suurenedes oluliselt suhteliselt lühikese aja jooksul, eelkõige ajavahemikul rikkumise lõpetamisest kuni trahvi määrava otsuse vastuvõtmiseni. Seega tuleb neid vahendeid hinnata, et õigesti saavutada hoiatuseesmärk trahvi määramise päeval, järgides samas ka proportsionaalsuse põhimõtet (Üldkohtu 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑279/02: Degussa vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑897, punkt 285).

315    Lisaks tuleb seoses haldusmenetluse kestusega tõdeda, et hageja ei saa tulemuslikult tugineda menetluse ebatavalisele pikkusele, sest ST artikli 47 alusel läbi viidud komisjoni esimestest kontrollidest 2002. aasta otsuse vastuvõtmiseni oli möödunud kaks aastat, ning kaks aastat oli möödunud nimetatud otsuse tühistamisest vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni (vt eespool punktid 17–23).

316    Sellest tuleneb, et hageja ei saa kritiseerida vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud aasta käibe arvessevõtmist.

317    Eeltoodud kaalutlustest järeldub, et viienda väite käesolev osa tuleb tagasi lükata.

 Sümboolse trahvi kohaldamata jätmine

318    Hageja väidab, et käesoleva juhtumi asjaoludel oleks komisjon pidanud talle määrama sümboolse trahvi.

319    Esiteks väidab hageja, et asjaomane rikkumine on uudne, kuna tegemist on esimese juhuga, mil ST artikli 65 lõike 1 rikkumise eest karistatakse äriühingut, kes ei osale keelatud kokkuleppe esemeks oleva toote tootmises. Kohaldada tuleb mutatis mutandis komisjoni 10. detsembri 2003. aasta otsuses EÜ artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/E‑2/37.857 – Orgaanilised peroksiidid) kasutatud põhjenduskäiku.

320    Sellega seoses olgu kõigepealt meenutatud, et Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et komisjoni varasem otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku ja teisi juhtumeid käsitlevad otsused on diskrimineerimise esinemise küsimuses üksnes soovituslikud (Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑167/04 P: JCB Service vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8935, punkt 205; eespool punktis 186 viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 233, ja 19. aprilli 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑549/10 P: Tomra Systems jt vs. komisjon, punkt 104).

321    Lisaks tuleb tõdeda, et hageja argumentatsioon lähtub ST artikli 65 tähenduses mõiste „ettevõtja” vääritimõistmisest. Nimelt nähtub eespool punktides 197–237 esitatud kaalutlustest, et komisjon leidis õigesti, et hageja moodustas uue Siderpotenzaga (nüüd SP) ühe ettevõtja, kellele oli peale nende endi tegevuse süükspandav ka esimese Siderpotenza ja Lucchini Siderurgica tegevus. Seega määrati hagejale isiklikult karistus rikkumise eest, mida peetakse tema enda poolt sarrusevarraste sektoris toime panduks majanduslike ja õiguslike seoste tõttu, mis teda SP‑ga ühendasid (vt selle kohta eespool punktis 200 viidatud kohtuotsus Cour Imperial Chemical Industries vs. komisjon, punkt 141, ja 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑294/98 P: Metsä-Serla jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10065, punktid 28 ja 34). Ta ei saa seega väita, et komisjon oleks pidanud talle määrama sümboolse trahvi, kuna ta ei osalenud asjaomase toote tootmises.

322    Teiseks väidab hageja, et 2002. aasta otsus on „esimene otsus”, mis tühistati väära õigusliku aluse tõttu ESTÜ asutamislepingu, EÜ asutamislepingu ja ELT lepingu järgnemise kontekstis.

323    Ka selle argumentatsiooniga ei saa nõustuda. Tuleb nimelt meenutada, et rikkumine pandi toime enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist ja et hageja olukorras olevale hoolikale ettevõtjale ei saanud tema tegevuse tagajärjed olla mingil hetkel teadmata (vt eespool punktid 153 ja 154). Lisaks on juba märgitud, et viide ELT lepingu jõustumisele on tulemusetu, kuna EÜ artikli 81 lõike 1 ja ELTL artikli 101 lõike 1 sõnastus on identne (vt eespool punkt 194).

324    Kolmandaks oleks sümboolse trahvi kohaldamine olnud põhjendatud seetõttu, et rikkumise mõju asjaomasele turule ei olnud märkimisväärne.

325    See väide tuleb siiski tagasi lükata eespool punktides 260–273 esitatud põhjustel.

326    Viimaseks, neljandaks väidab hageja, et menetluse kestus oli liiga pikk komisjoni tehtud vigade tõttu.

327    Ka see väide ei ole tulemuslik. Nagu märgitud eespool punktis 315, ei saa hageja tulemuslikult väita, et menetlus, mille tulemusel võeti vastu 2002. aasta otsus, ja menetlus, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus, olid ülemäära pikad.

328    Igal juhul tuleb meenutada, et kuigi mõistliku aja nõude järgimine on konkurentsipoliitika vallas haldusmenetluste läbiviimisel liidu õiguse üldpõhimõte, mille järgimise tagab liidu kohus (Euroopa Kohtu 18. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑282/95 P: Guérin automobiles vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑1503, punktid 36 ja 37; eespool punktis 173 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punktid 167–171, ja 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑113/04 P: Technische Unie vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8831, punkt 40), tuleb mõistliku aja põhimõtte rikkumise tuvastamiseks hinnata menetluse pikkuse mõju asjassepuutuva ettevõtja kaitseõigustele (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon, punktid 47 ja 48, ja Üldkohtu 16. detsembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑5/00 ja T‑6/00: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5761, punktid 73 ja 74 ning seal viidatud kohtupraktika).

329    Ent käesolevas asjas hageja ei väida, et menetluse pikkus rikkus tema kaitseõigusi. Pelk viide menetluse pikkusele ei saa seega põhjendada sümboolse trahvi kohaldamist.

330    Eeltoodust tuleneb, et hageja argumentatsioon, mille kohaselt olid käesolevas asjas sümboolse trahvi kohaldamise tingimused täidetud, ei saa olla tulemuslik ning seega tuleb viienda väite käesolev osa ja väide tervikuna tagasi lükata.

331    Eeltoodut arvestades tuleb tühistamisnõue tervikuna rahuldamata jätta. Lisaks, mis puudutab teise võimalusena esitatud nõuet teha hagejale määratud trahvi muutev kohtuotsus, siis arvestades muu hulgas eespool esitatud kaalutlusi, ei ole Üldkohtul põhjust oma täielikku pädevust teostades seda nõuet rahuldada.

 Kohtukulud

332    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

333    Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt komisjoni nõudele kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Lucchini SpA‑lt.

Martins Ribeiro Popescu Berardis

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. detsembril 2014 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Õiguslik raamistik

1.  ESTÜ asutamislepingu sätted

2.  EÜ asutamislepingu sätted

3.  Määrus (EÜ) nr 1/2003

4.  Komisjoni teatis teatavate konkurentsijuhtumite käsitlemise kohta tulenevalt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest

Vaidluse ese

Hageja tutvustus

Vaidluse taust

Esimene otsus

Pärast esimese otsuse teatavakstegemist toimunud areng

Muutev otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1.  Repliigi lisade vastuvõetavus

2.  Nõue tuvastada vaidlustatud otsuse tühisus või tühistada see otsus

Esimene väide, et rikutud on olulisi menetlusnorme

Teine väide, et komisjonil puudus pädevus ning vaidlustatud otsuse õigusliku aluse valimisel on rikutud õigusnormi

Vaidlustatud otsuse õigusliku aluse valik

Komisjoni pädevus tuvastada ST artikli 65 lõike 1 rikkumine ja määrata karistus määruse nr 1/2003 alusel pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist

Kolmas väide, et on rikutud hageja kaitseõigusi ja õigusnormi

Esimene osa, mis puudutab haldusmenetluse uuendamata jätmist ja uue vastuväiteteatise puudumist

Teine osa, et toime on pandud õigusnormi rikkumine, mis seisneb ST artikli 65 lõike 1 kui EÜ artiklist 81 soodsama õigusnormi kohaldamises

Neljas väide, et puuduvad tõendid ja materiaalõigusnorme on valesti kohaldatud

3.  Trahvi vähendamise nõue

Sissejuhatavad märkused

Komisjoni esitatud asja läbivaatamist takistavad asjaolud

Rikkumise raskuse väär hindamine, põhjenduse ja tõendite puudumine

Rikkumise kestuse alusel trahvi 105% suurendamise väär kohaldamine

Muude kergendavate asjaolude arvesse võtmata jätmine

Sümboolse trahvi kohaldamata jätmine

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: itaalia.