EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
14. juuli 2016(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Artikli 5 punktid 1 ja 3 – Pädev kohus – Mõisted „lepingutega seotud asjad“ ja „lepinguväline kahju“ – Pika aja jooksul välja kujunenud ärisuhete järsk katkestamine – Kahju hüvitamise hagi – Mõisted „kaupade müük“ ja „teenuste osutamine“
Kohtuasjas C‑196/15,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Cour d’appel de Paris’ (Prantsusmaa) 7. aprilli 2015. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 29. aprillil 2015, menetluses
Granarolo SpA
versus
Ambrosi Emmi France SA,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president M. Ilešič, kohtunikud C. Toader (ettekandja), A. Rosas, A. Prechal ja E. Jarašiūnas,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: ametnik V. Tourrès,
arvestades kirjalikus menetluses ja 3. detsembri 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Granarolo SpA, esindajad: advokaadid S. Dechelette-Roy ja M. Agbo,
– Ambrosi Emmi France SA, esindaja: advokaat L. Pettiti,
– Prantsuse valitsus, esindajad: D. Colas, F.‑X. Bréchot ja C. David,
– Euroopa Komisjon, esindajad: A. Lewis ja M. Wilderspin,
olles 23. detsembri 2015. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42; edaspidi „Brüsseli I määrus“) artikli 5 punktide 1 ja 3 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Itaalia õiguse alusel asutatud äriühingu Granarolo SpA (edaspidi „Granarolo“) ja Prantsuse õiguse alusel asutatud äriühingu Ambrosi Emmi France SA (edaspidi „Ambrosi“) vahelises vaidluses seoses kahju hüvitamise hagiga, mille aluseks on pika aja jooksul välja kujunenud ärisuhete järsk katkestamine.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Brüsseli I määruse artikli 2 lõige 1 näeb ette:
„Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.“
4 Määruse artikli 5 punktid 1 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:
„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:
1) a) lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus;
b) kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse käesoleva sätte kohaldamisel asjaomase kohustuse täitmise kohana:
– müügi puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda,
– teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada;
c) kui alapunkt b ei kohaldu, kohaldatakse alapunkti a;
[...]
3) lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda;
[...]“.
Prantsuse õigus
5 Äriseadustiku (code de commerce) artiklis L. 442‑6 on sätestatud:
„I. Vastutus ja kahju hüvitamise kohustus tekib tootjal, kaubandus- või tööstusettevõtjal või kutsealade registrisse kantud isikul, kui ta:
[...]
5° lõpetab väljakujunenud ärisuhte viivitamatult, isegi osaliselt, ilma kirjaliku eelteateta, mis võtab arvesse ärisuhte kestust ja järgib minimaalset etteteatamistähtaega, mis on üldistest kaubandustavadest lähtudes kindlaks määratud kutsealadevahelistes kokkulepetes. Kui ärisuhe puudutab turustaja kaubamärgiga kauba tarnimist, on minimaalne etteteatamistähtaeg poole pikem võrreldes sellega, millest tuleb kinni pidada siis, kui tarnitud tootel ei ole turustaja kaubamärki. Niisuguste kokkulepete puudumisel võidakse majandusministri määrusega näha iga tooteliigi kohta kaubandustavasid arvesse võttes ette minimaalne etteteatamistähtaeg ja kehtestada ärisuhete lõpetamise tingimused, sõltuvalt eelkõige nende kestusest. Eeltoodud sätted ei piira ärisuhte lõpetamist ilma ette teatamata juhul, kui teine pool ei ole oma kohustusi täitnud või kui on tegemist vääramatu jõuga. Kui ärisuhte lõpetamine tuleneb elektroonilisele oksjonile panemisest, on etteteatamistähtaeg käesolevas lõikes sätestatuga võrreldes poole pikem juhul, kui esialgne etteteatamistähtaeg on alla kuue kuu, ning muudel juhtudel vähemalt üks aasta.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
6 Eelotsusetaotlusest nähtub, et Nice’is (Prantsusmaa) asuv Ambrosi turustas Prantsusmaal ligikaudu 25 aasta jooksul Bolognas (Itaalia) asuva Granarolo toidukaupu ilma raamlepingu ja ainuesindusõiguseta.
7 Granarolo teatas Ambrosile 10. detsembri 2012. aasta tähitud kirjaga, et alates 1. jaanuarist 2013 hakkab Prantsusmaal ja Belgias tema tooteid turustama üks teine Prantsuse äriühing.
8 Kuna Ambrosi leidis, et kiri kujutas endast äriseadustiku artikli L. 442-6 tähenduses väljakujunenud ärisuhte järsku katkestamist, mis nende ärisuhte kestust arvestades ei järgi minimaalset etteteatamistähtaega, esitas ta selle sätte alusel Granarolo vastu Tribunal de commerce de Marseille’le (Marseille kaubanduskohus, Prantsusmaa) kahju hüvitamise hagi.
9 See kohus tunnistas 29. juuli 2014. aasta kohtuotsusega enda pädevaks põhjendusega, et tegemist on lepinguvälise kahju hagiga ning et kahju tekkimise koht Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tähenduses oli Ambrosi asukoht Nice’is.
10 Granarolo esitas 12. augustil 2014 Cour d’appel de Paris’le (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa) kohtualluvust puudutava apellatsioonkaebuse, et vaidlustada Tribunal de commerce de Marseille (Marseille kaubanduskohus) territoriaalne pädevus, kuna kõnealuse hagi puhul on tegemist lepingutega seotud asjaga Brüsseli I määruse tähenduses, mille artikli 5 punktis 1 on seotuse kriteeriumina ette nähtud koht, kus iga tarne jaoks sõlmitud järjestikuste lepingute kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda. See koht oli aga Bolognas asuv tehas vastavalt tingimusele „Ex works“ („Hangitud tehasest“), mis oli ära toodud Granarolo koostatud arvetel ja mis vastas ühele Rahvusvahelise Kaubanduskoja kehtestatud standardtingimustest (Incoterms), mille eesmärk on täpsustada poolte õigused ja kohustused rahvusvahelise kaubavahetuse valdkonnas.
11 Ambrosi väidab esimese võimalusena, et pädevad on Prantsuse kohtud, kuna vaidlus puudutab lepinguvälist kahju ja kahjustava sündmuse toimumise paik on Prantsusmaal, kus Granarolo toidukaupu turustatakse. Teise võimalusena väidab see äriühing, et ei ole tõendatud, et kõik järjestikused lepingud oleksid olnud sõlmitud Incoterm „Ex Works“ kohaselt.
12 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et selline äriseadustiku artikli L. 442-6 alusel esitatud hagi nagu põhikohtuasjas on Prantsuse õiguskorras käsitatav lepinguvälise kahju hagina ning ta viitab sellega seoses Cour de cassation’i (Prantsusmaa kassatsioonikohus) mitmele hiljutisele kohtuotsusele.
13 Arvestades, et mõisted „lepinguväline kahju“ ja „lepingutega seotud asjad“ Brüsseli I määruse tähenduses on siiski liidu õiguse autonoomsed mõisted, peab see kohus vajalikuks selles küsimuses Euroopa Kohtu poole pöörduda.
14 Neil asjaoludel otsustas Cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et väljakujunenud ärisuhete – mis seisnevad kaupade tarnimises ühele turustajale mitme aasta jooksul ilma raamlepingu ja ainuesindusõiguseta – lõpetamise tõttu esitatud kahju hüvitamise hagi võib käsitada lepinguvälist vastutust puudutava hagina?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis kas nimetatud määruse artikli 5 punkti 1 alapunkt b on kohaldatav selle koha kindlaksmääramisel, kus tuli täita kohustus, mis on esimeses küsimuses nimetatud hagi nõude alus?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
15 Esimeses küsimuses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et kahju hüvitamise hagi, mille aluseks on niisugune pika aja jooksul välja kujunenud ärisuhete järsk katkestamine nagu põhikohtuasjas, kuulub selle sätte tähenduses lepinguvälise kahju valdkonda.
16 Sissejuhatuseks olgu meenutatud, et Brüsseli I määruse eesmärk on ühtlustada eeskirjad kohtualluvuse konflikti kohta tsiviil- ja kaubandusasjades hästi etteaimatavate kohtualluvuse eeskirjadega ning sellega taotletakse seega õiguskindluse eesmärki, mille sisu on Euroopa Liidus elavate isikute õigusliku kaitse tugevdamine, võimaldades korraga nii hagejal raskusteta kindlaks teha kohtu, kuhu ta võib pöörduda, kui ka kostjal mõistlikult ette näha, millisesse kohtusse teda võidakse kaevata (vt selle kohta kohtuotsus, 23.4.2009, Falco Privatstiftung ja Rabitsch, C‑533/07, EU:C:2009:257, punktid 21 ja 22).
17 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt põhineb Brüsseli I määruse II peatükis sätestatud ühine kohtualluvuse süsteem määruse artikli 2 lõikes 1 toodud üldpõhimõttel, mille kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle riigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata. Üksnes erandina kostja elukohajärgse kohtualluvuse üldreeglist näeb Brüsseli I määruse II peatüki 2. jagu ette teatava arvu valikulise kohtualluvuse eeskirju, mille hulka kuulub ka määruse artikli 5 punkt 3 (vt selle kohta eelkõige kohtuotsused, 16.7.2009, Zuid-Chemie, C‑189/08, EU:C:2009:475, punktid 20 ja 21, ning 18.7.2013, ÖFAB, C‑147/12, EU:C:2013:490, punkt 30).
18 Euroopa Kohus on juba leidnud, et neid valikulise kohtualluvuse eeskirju tuleb tõlgendada kitsalt ja tõlgendus ei tohi minna kaugemale nimetatud määruses sõnaselgelt ette nähtud juhtudest (kohtuotsus, 18.7.2013, ÖFAB, C‑147/12, EU:C:2013:490, punkt 31).
19 Samuti on oluline meelde tuletada, et mõisteid „lepingutega seotud asjad“ ja „lepinguväline kahju“ Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a ja punkti 3 tähenduses tuleb tõlgendada autonoomselt, võttes peamiselt arvesse selle määruse ülesehitust ja eesmärke, et tagada määruse ühetaoline kohaldamine kõigis liikmesriikides. Seega ei saa neid mõista kui viidet kvalifikatsioonile, mille kohaldatav siseriiklik õigus annab siseriiklikus kohtus käsitletavale õigussuhtele (kohtuotsus, 13.3.2014, Brogsitter, C‑548/12, EU:C:2014:148, punkt 18).
20 Mõiste „lepinguväline kahju“ Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tähenduses hõlmab kõiki nõudeid, milles taotletakse kostja vastutuse tuvastamist ja mis ei ole „lepinguga seotud“ selle määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses (vt kohtuotsus, 28.1.2015, Kolassa, C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Euroopa Kohus on juba leidnud, et ainuüksi asjaolust, et üks lepingupool esitab teise suhtes tsiviilvastutuse tuvastamise hagi, ei piisa selle järeldamiseks, et asjaomane hagi on „lepinguga seotud asi“ Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 tähenduses. See on nii üksnes juhul, kui etteheidetavat käitumist saab käsitada lepinguliste kohustuste rikkumisena, nagu need saab kindlaks määrata lepingu eset arvestades (kohtuotsus, 13.3.2014, Brogsitter, C‑548/12, EU:C:2014:148, punktid 23 ja 24).
22 Järelikult peab sellises kohtuasjas nagu põhikohtuasi siseriiklik kohus talle esitatud tsiviilvastutuse tuvastamise nõude laadi kindlakstegemiseks kõigepealt kontrollima, kas see nõue on lepinguline, olenemata sellest, kuidas kvalifitseeritakse see siseriiklikus õiguses.
23 Tuleb märkida, et suures osas liikmesriikides võib pikaajalisi ärisuhteid, mis on sõlmitud ilma kirjaliku lepinguta, põhimõtteliselt pidada vaikivaks lepinguliseks suhteks, mille rikkumise korral võib tekkida lepinguline vastutus.
24 Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi Brüsseli I määruse artikli 5 punktis 1 ei ole kirjaliku lepingu sõlmimine nõutud, on selle sätte kohaldamiseks lepingulise kohustuse kindlakstegemine siiski tingimata vajalik. Olgu täpsustatud, et sellist kohustust võib pidada vaikimisi tekkinuks, eelkõige juhul, kui see tuleneb poolte tahet väljendavatest ühemõttelistest aktidest.
25 Käesoleval juhul on seega liikmesriigi kohtu ülesanne kõigepealt analüüsida, kas tema menetlusse antud asja eriomaseid asjaolusid arvestades iseloomustab poolte vahel eksisteerinud pikaajaline ärisuhe nende vahel vaikimisi kokku lepitud kohustuste olemasolu, nii et nende vahel oli suhe, mille võib kvalifitseerida lepinguliseks.
26 Niisuguse vaikiva suhte olemasolu ei saa siiski eeldada ning seetõttu tuleb seda tõendada. Lisaks peab selle tõendamine tuginema ühtsete tõendite kogumile, mille hulka võivad kuuluda muu hulgas pika aja jooksul välja kujunenud ärisuhete olemasolu, poolte heausksus, tehingute regulaarsus ja nende areng aja jooksul, mis väljendub kogustes ja väärtuses, võimalikud kokkulepped võetavate hindade ja/või tehtud hinnaalanduste kohta ning kirjavahetus.
27 Just niisuguse üldhinnangu alusel peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima sellise ühtsete tõendite kogumi olemasolu, et otsustada, kas isegi kirjaliku lepingu puudumisel on poolte vahel vaikiv lepinguline suhe.
28 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et kahju hüvitamise hagi, mille aluseks on niisuguse pika aja jooksul välja kujunenud ärisuhete järsk katkestamine nagu põhikohtuasjas, ei puuduta lepingulist kahju selle määruse tähenduses, kui poolte vahel oli vaikiv lepinguline suhe; selle kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. Selle tõendamine, mille eesmärk on kindlaks teha niisuguse vaikiva lepingulise suhte olemasolu, peab tuginema ühtsete tõendite kogumile, mille hulka võivad kuuluda muu hulgas pika aja jooksul välja kujunenud ärisuhete olemasolu, poolte heausksus, tehingute regulaarsus ja nende areng aja jooksul, mis väljendub kogustes ja väärtuses, võimalikud kokkulepped võetavate hindade ja/või tehtud hinnaalanduste kohta ning kirjavahetus.
Teine küsimus
29 Teises küsimuses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b tuleb tõlgendada nii, et niisugused pika aja jooksul väljakujunenud ärisuhted nagu põhikohtuasjas tuleb kvalifitseerida „kaupade müügilepinguks“ või pigem „teenuste osutamise lepinguks“ selle sätte tähenduses.
30 Kõigepealt tuleb täpsustada, et Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 alapunktis b ette nähtud pädeva kohtuga seostamise kriteeriumid on kohaldatavad vaid juhul, kui liikmesriigi kohus, kelle lahendada on vaidlus poolte vahel, kes on sõlminud pikaajalised ärisuhted, jõuab järeldusele, et nende suhete aluseks on „kaupade müügileping“ või „teenuste osutamise leping“ selle sätte tähenduses.
31 See kvalifitseerimine välistaks kõnealuse artikli 5 punkti 1 alapunktis a ette nähtud kohtualluvuse eeskirja kohaldamise põhikohtuasjas. Võttes arvesse selle sätte alapunktiga c kehtestatud hierarhiat alapunktide a ja b vahel, on alapunktis a ette nähtud kohtualluvuse eeskirja võimalik alapunktis b sätestatud kohtualluvuse eeskirjade kõrval kohaldada vaid alternatiivselt ja nimetatud eeskirjade kohaldamatuse korral (vt selle kohta kohtuotsus, 19.12.2013, Corman-Collins, C‑9/12, EU:C:2013:860, punkt 42).
32 Euroopa Kohus märkis seoses kauba müügilepingutest kui ka teenuste osutamise lepingutest tulenevate kohustuste täitmise kohaga, et Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 alapunkt b määratleb selle seotuse kriteeriumi autonoomselt selleks, et tugevdada kohtualluvuse eeskirjade ühtlustamise ja etteaimatavuse eesmärke (kohtuotsus, 19.12.2013, Corman-Collins, C‑9/12, EU:C:2013:860, punkt 32).
33 Veel on Euroopa Kohus leidnud, et Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b alusel on kaupade müügilepingute ja teenuste osutamise lepingute puhul pädeva kohtuga seostamise kriteeriumiks neid lepinguid iseloomustav kohustus (kohtuotsus, 25.2.2010, Car Trim, C‑381/08, EU:C:2010:90, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Järelikult tuleb leping, mille iseloomulik kohustus on asja tarne, kvalifitseerida „kaupade müügiks“ Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimese taande tähenduses (kohtuotsus, 25.2.2010, Car Trim, C‑381/08, EU:C:2010:90, punkt 32).
35 Selliselt saab kvalifitseerida kahe ettevõtja pika aja jooksul välja kujunenud ärisuhted, kui suhted piirduvad üksteisele järgnevate lepingutega, mille kõigi esemeks on kauba tarnimine ja äraviimine. Seevastu ei vasta selline kvalifitseerimine tüüpilise edasimüügilepingu ülesehitusele, millele on iseloomulik kahe ettevõtja vahel edaspidiseks sõlmitud raamleping, mille ese on tarnimise või varustamise kohustus (vt analoogia alusel kohtuotsus, 19.12.2013, Corman-Collins, C‑9/12, EU:C:2013:860, punkt 36).
36 Käesoleval juhul, kui võimalik suuliselt või vaikimisi sõlmitud leping kvalifitseeritakse „kaupade müügiks“, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus seejärel kontrollima, kas märge „Ex Works“, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 10, sisaldub süstemaatiliselt poolte vahel sõlmitud järjestikustes lepingutes. Kui see nii on, siis tuleb asuda seisukohale, et kaup tarniti Granarolo tehases Itaalias, mitte Prantsusmaal Ambrosi asukohas.
37 Seoses küsimusega, kas lepingut võib kvalifitseerida „teenuste osutamise lepinguks“ Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande tähenduses, tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et mõiste „teenused“ selle sätte mõttes tähendab, et vähemalt see lepingupool, kes teenust osutab, sooritab tasu eest mingi kindla tegevuse (vt selle kohta kohtuotsus, 19.12.2013, Corman-Collins, C‑9/12, EU:C:2013:860, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Selles määratluses sisalduva esimese kriteeriumi ehk tegevuse olemasolu osas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et see nõuab toimingute tegemist ja välistab lihtsa tegevusest hoidumise. Nagu Euroopa Kohus põhikohtuasjas vaatluse all oleva faktilise olukorraga näiliselt üsna sarnase olukorraga seoses juba on leidnud, vastab see kriteerium lepingu puhul, mille kohaselt müüb üks pool teise poole tooteid, selle poole tehtavale iseloomulikule sooritusele, kes turustamist tagades osaleb asjassepuutuvate toodete leviku edendamises.
39 Tänu sellise lepinguga saadud varustuskindlusele ja osalemisele tarnija äristrateegias, kui see on asjakohane, eelkõige sooduspakkumistes – nende aspektide kindlakstegemine on siseriikliku kohtu pädevuses –, suudab edasimüüja pakkuda klientidele teenuseid ja eeliseid, mida ei saaks anda tavaline turustaja, ja vallutada niimoodi tarnija toodetele palju suurema osa kohalikust turust (vt selle kohta kohtuotsus, 19.12.2013, Corman-Collins, C‑9/12, EU:C:2013:860, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Mis puudutab teist kriteeriumi ehk tasu tegevuse eest, siis tuleb rõhutada, et seda ei saa käsitada kitsas tähenduses teatava rahasumma maksmisena. Sellist piirangut ei nõua tegelikult Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande väga üldine sõnastus, samuti ei ole see kooskõlas läheduse ja ühtlustamise eesmärkidega, mida see säte järgib (kohtuotsus, 19.12.2013, Corman-Collins, C‑9/12, EU:C:2013:860, punkt 39).
41 Selles suhtes tuleb arvesse võtta asjaolu, et edasimüügileping põhineb üldjuhul edasimüüjate valikul tarnija poolt. Nimetatud valik võib anda edasimüüjatele konkurentsieelise sellega, et ainult nendel on õigus müüa tarnija tooteid teataval territooriumil, või vähemalt sellega, et kõnealune õigus on vähestel edasimüüjatel. Lisaks näeb edasimüügileping sageli ette edasimüüja abistamise reklaamkandjatele juurdepääsul, oskusteabe edasiandmisel koolituste teel või maksesoodustuste osas. Kõik need eelised, mille olemasolu kindlakstegemine on asja sisuliselt arutava kohtu ülesanne, kujutavad endast edasimüüja jaoks majanduslikku väärtust, mida võib pidada tasuks (vt selle kohta kohtuotsus, 19.12.2013, Corman-Collins, C‑9/12, EU:C:2013:860, punkt 40).
42 Sellest järeldub, et võimaliku edasimüügilepingu, mis sisaldab selliseid tüüpilisi kohustusi, võib kvalifitseerida teenuste osutamise lepinguks Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b teises taandes sätestatud kohtualluvuse eeskirja kohaldamiseks (kohtuotsus, 19.12.2013, Corman-Collins, C‑9/12, EU:C:2013:860, punkt 41).
43 Käesolevas asjas peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama kõiki asjaolusid ja aspekte, mis iseloomustavad tegevust, mille Ambrosi selle liikmesriigi turul Granarolo toodete müümiseks läbi viis.
44 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b tuleb tõlgendada nii, et niisugused pika aja jooksul väljakujunenud ärisuhted nagu põhikohtuasjas tuleb kvalifitseerida „kaupade müügilepinguks“, kui asjassepuutuva lepingu iseloomulik kohustus on asja tarne, või „teenuste osutamise lepinguks“, kui see kohustus on teenuste osutamine; selle peab välja selgitama eelotsusetaotluse esitanud kohus.
Kohtukulud
45 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et kahju hüvitamise hagi, mille aluseks on niisuguse pika aja jooksul välja kujunenud ärisuhete järsk katkestamine nagu põhikohtuasjas, ei puuduta lepingulist kahju selle määruse tähenduses, kui poolte vahel oli vaikiv lepinguline suhe; selle kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. Selle tõendamine, mille eesmärk on kindlaks teha niisuguse vaikiva lepingulise suhte olemasolu, peab tuginema ühtsete tõendite kogumile, mille hulka võivad kuuluda muu hulgas pika aja jooksul välja kujunenud ärisuhete olemasolu, poolte heausksus, tehingute regulaarsus ja nende areng aja jooksul, mis väljendub kogustes ja väärtuses, võimalikud kokkulepped võetavate hindade ja/või tehtud hinnaalanduste kohta ning kirjavahetus.
2. Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b tuleb tõlgendada nii, et niisugused pika aja jooksul väljakujunenud ärisuhted nagu põhikohtuasjas tuleb kvalifitseerida „kaupade müügilepinguks“, kui asjassepuutuva lepingu iseloomulik kohustus on asja tarne, või „teenuste osutamise lepinguks“, kui see kohustus on teenuste osutamine; selle peab välja selgitama eelotsusetaotluse esitanud kohus.
Allkirjad