ÜLDKOHTU MÄÄRUS (apellatsioonikoda)
19. detsember 2013
Kohtuasi T‑634/11 P
Mario Paulo da Silva Tenreiro
versus
Euroopa Komisjon
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Töölevõtmine – Teade vaba ametikoha kohta – Komisjoni õigus-, vabadus- ja turvalisusküsimuste peadirektoraadi e‑õiguskeskkonna direktoraadi direktori ametikohale nimetamine – Apellandi kandidatuuri tagasilükkamine – Teise kandidaadi ametisse nimetamine – Osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ja osaliselt ilmselgelt põhjendamatu apellatsioonkaebus
Ese: Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 29. septembri 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑72/10: da Silva Tenreiro vs. komisjon, selle kohtuotsuse tühistamise nõudes.
Otsus: Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Mario Paulo da Silva Tenreiro kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud käesolevas kohtuastmes.
Kokkuvõte
Apellatsioonkaebus – Väited – Avaliku Teenistuse Kohtus esitatud väidete ja argumentide pelk kordamine – Faktiliste asjaolude ebaõige hindamine – Vastuvõetamatus – Tõendite hindamise kontroll Üldkohtus – Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral – Tõendamiskoormis ja tõendite hankimine
(ELTL artikkel 257; Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 11 lõige 1; Üldkohtu kodukord, artikli 138 lõike 1 esimese lõigu punkt c)
ELTL artiklist 257, Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artiklist 11 ja Üldkohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 esimese lõigu punktist c tuleneb, et apellatsioonkaebuses näidatakse täpselt selle kohtuotsuse või -määruse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid, kuna vastasel juhul võidakse apellatsioonkaebus või asjaomane väide tunnistada vastuvõetamatuks. Apellatsioonkaebus ei vasta seega nimetatud nõudele, kui see piirdub Avaliku Teenistuse Kohtus juba esitatud väidete ja argumentide kordamisega, sealhulgas nende kordamisega, mis põhinevad selle kohtu poolt sõnaselgelt tagasilükatud faktilistel asjaoludel. Selline apellatsioonkaebus kujutab endast tegelikult vaid nõuet, mille eesmärk on lihtsalt saavutada Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamine, mis aga väljub Üldkohtu pädevuse piirest.
Üldkohtusse saab edasi kaevata ainult õigusküsimustes. Üksnes esimese astme kohus on pädev faktilisi asjaolusid tuvastama, välja arvatud juhul, kui tema poolt tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimiku materjalidest, ja neid faktilisi asjaolusid hindama, välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud tõendeid on moonutatud, kusjuures niisugune moonutamine peab olema toimiku materjalidest tulenevalt ilmne, ilma et oleks vaja faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata või isegi uusi tõendeid uurida.
Seega laieneb Üldkohtu poolt Avaliku Teenistuse Kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kontrollimise pädevus eelkõige toimikumaterjalidest tulenevate sedastuste sisulisele ebaõigsusele, tõendite moonutamisele, faktiliste asjaolude õiguslikule kvalifikatsioonile ning küsimusele, kas on järgitud tõendamiskoormist ja tõendite hankimist puudutavaid norme.
Kohtu veenmiseks menetluspoole väite osas või vähemalt kohtu vajaduses sekkuda tõendite hankimisse ei piisa üksnes oma väidet põhjendavate faktiliste asjaolude esitamisest, vaid lisaks tuleb esitada piisavalt täpset, objektiivset ja järjepidevat teavet nende asjaolude võimaliku tõesuse või tõenäosuse kohta. Sellistel asjaoludel peab kohtu sekkumine hagejate huvides tõendite hankimisse piirduma erijuhtumitega, mille korral hagejad vajavad oma argumentide tõendamiseks teatud kostja valduses olevaid tõendeid, mille saamine on neile raskendatud juba seetõttu, et vastaspool keeldub nende andmisest.
Välja arvatud need eespool viidatud erandjuhtumid, otsustab seega ainult esimese astme kohus, kas talle lahendada antud asjades tema käsutuses olevat teavet on vaja täiendada. Seda, kas talle esitatud tõendusmaterjal on piisav või mitte, hindab ta täiesti iseseisvalt, lähtudes asjaoludest, mis ei allu apellatsioonikohtu kontrollile, välja arvatud juhul, kui esimese astme kohtule esitatud tõendeid on moonutatud või kui kohtutoimiku dokumentidest selgub, et esimese astme kohtu poolt tuvastatu on sisult ebatäpne.
(vt punktid 35, 36, 52 ja 85–87)
Viited:
Euroopa Kohus: 16. september 1997, kohtuasi C‑59/96 P: Koelman vs. komisjon (EKL 1997, lk I‑4809, punkt 31); 8. jaanuar 2002, kohtuasi C‑248/99 P: Prantsusmaa vs. Monsanto ja komisjon (EKL 2002, lk I‑1, punkt 68); 19. märts 2004, kohtuasi C‑196/03 P: Lucaccioni vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑2683, punktid 40 ja 41 ning seal viidatud kohtupraktika); 28. juuni 2005, liidetud kohtuasjad C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P‑C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑5425, punkt 426).
Üldkohus: 25. september 2002, liidetud kohtuasjad T‑201/00 ja T‑384/00: Ajour jt vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑167 ja II‑885, punkt 75); 12. märts 2008, kohtuasi T‑107/07 P: Rossi Ferreras vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑B‑1‑5 ja II‑B‑1‑31, punktid 38 ja 39 ning seal viidatud kohtupraktika); 19. märts 2010, kohtuasi T‑338/07 P: Bianchi vs. ETF (punkt 59); 4. aprill 2011, kohtuasi T‑239/09 P: Marcuccio vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 62); 7. detsember 2011, kohtuasi T‑274/11 P: Mioni vs. komisjon (punkt 18); 6. september 2012, kohtuasi T‑519/11 P: Mioni vs. komisjon (punkt 21); 16. mai 2013, kohtuasi T‑281/11 P: Canga Fano vs. nõukogu (punkt 75).