ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
8. veebruar 2011(*)
Ühenduse kaubamärk – Ühenduse sõnamärgi INSULATE FOR LIFE taotlus – Absoluutne keeldumispõhjus – Eristusvõime puudumine – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkt b (nüüd määruse (EÜ) nr artikli 7 lõike 1 punkt b) – Üksnes kinnitav otsus – Osaline vastuvõetamatus
Kohtuasjas T‑157/08,
Paroc Oy AB, asukoht Helsinki (Soome), esindaja: J. Palm,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: D. Botis,
kostja,
mille ese on hagi, mis on esitatud Siseturu Ühtlustamise Ameti teise apellatsioonikoja 21. veebruari 2008. aasta otsuse peale (asi R 54/2008‑2), mis käsitleb taotlust registreerida sõnamärk INSULATE FOR LIFE ühenduse kaubamärgina,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees J. Azizi (ettekandja), kohtunikud E. Cremona ja S. Frimodt Nielsen,
kohtusekretär: E. Coulon,
arvestades 28. aprillil 2008 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 7. jaanuaril 2009 Üldkohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti vastust,
arvestades kirjalikku küsimust, mille Üldkohus esitas pooltele,
arvestades asjaolu, et ühe kuu jooksul alates kirjaliku menetluse lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning otsustades ettekandja-kohtuniku ettekande ja Üldkohtu kodukorra artikli 135a alusel teha otsus ilma suulise menetluseta,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
A – Esimene registreerimistaotlus
1 Hageja Paroc Oy AB esitas 4. mail 2004 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel ühenduse kaubamärgi esimese registreerimistaotluse (edaspidi „esimene registreerimistaotlus”).
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk INSULATE FOR LIFE.
3 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 6, 17 ja 19 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 6: „lihtmetallid ja nende sulamid; metallehitusmaterjalid; teisaldatavad metallehitised, rööbasteede metallmaterjalid; lihtmetallist trossid ja traadid, v.a elektrilised; rauakaubad, väikesed metallkaubad; metalltorud; seifid; lihtmetallist kaubad, mis ei kuulu teistesse klassidesse; metallimaagid”;
– klass 17: „kautšuk, gutapertš, kummi, asbest, vilgukivi ja nendest valmistatud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse; tootmises kasutatavad pressplastid; täite-, tihendus- ja isoleermaterjalid; mittemetallist paindtorud ja voolikud”;
– klass 19: „mittemetallist ehitusmaterjalid; mittemetallist jäigad ehitustorud; asfalt, vaigud ja bituumen; mittemetallist teisaldatavad ehitustarindid ja rajatised; mittemetallist mälestusmärgid”.
4 Kontrollija lükkas registreerimistaotluse 25. augusti 2005. aasta otsusega kõikide asjaomaste kaupade osas tagasi, kuna taotletaval kaubamärgil puudub eristusvõime ning see on määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktid b ja c) tähenduses kirjeldav.
5 Hageja esitas 24. oktoobril 2005 otsuse peale kaebuse.
6 Ühtlustamisameti teine apellatsioonikoda jättis 3. aprilli 2006. aasta otsusega (edaspidi „esimene otsus”) kaebuse rahuldamata ning jättis sõnamärgi INSULATE FOR LIFE registreerimisest keeldumise otsuse määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c alusel jõusse. Apellatsioonikoda leidis sisuliselt, et asjaomane avalikkus – lai avalikkus või erialaspetsialistid – tajub sõnade „insulate for life” kombinatsiooni kohe ja ilma analüüsimata kui viidet selle kohta, et hageja pakub teatavat isoleerivat ja vastupidavat materjali, mis võib sellisena püsida kogu elu. Kuna tähise osad ei ole süntaktiliselt, grammatiliselt, foneetiliselt ja/või semantiliselt paigutatud ebaharilikult, siis on nimetatud sõnakombinatsioon asjaomaseid kaupu kirjeldav ning seega paratamatult eristusvõimetu (vt esimese otsuse punktid 15 ja 18–20).
7 Hageja ei ole esimese otsuse peale Üldkohtule hagi esitanud.
B – Teine registreerimistaotlus
8 Hageja esitas 24. mail 2007 määruse nr 40/94 alusel ühenduse kaubamärgi teise registreerimistaotluse (edaspidi „teine registreerimistaotlus”).
9 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk INSULATE FOR LIFE.
10 Kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe ühelt poolt klassidesse 6, 17 ja 19 ning vastavad neis klassides eespool punktis 3 esitatud kaupade kirjeldusele, ning teiselt poolt Nizza kokkuleppe klassi 37 ning vastavad selles klassis teenuste kirjeldusele: „ehitustegevus; remont; paigaldustööd”.
11 Kontrollija lükkas 23. oktoobri 2007. aasta otsusega registreerimistaotluse kõigi kaupade ja teenuste osas tagasi, kuna taotletaval kaubamärgil puudub määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses eristusvõime.
12 Hageja esitas 20. detsembril 2007 otsuse peale kaebuse.
13 Ühtlustamisameti teine apellatsioonikoda jättis 21. veebruari 2008. aasta otsusega (edaspidi „teine otsus” või „vaidlustatud otsus”) kaebuse rahuldamata ning jättis sõnamärgi INSULATE FOR LIFE registreerimisest keeldumise otsuse määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel jõusse.
14 Sisuliselt viitas apellatsioonikoda kõigepealt esimese otsuse punktides 15–20 esitatud põhjendustele ning märkis ühelt poolt seda, et hageja argumendid Nizza kokkuleppe klassidesse 6, 17, ja 19 kuuluvate kaupade osas on põhiosas samad, mis esitati esimese registreerimistaotluse toetuseks, ning teiselt poolt, et hageja ei olnud „esitanud ühtki tõendit selle kohta, et kõnealuses valdkonnas väljakujunenud kohtupraktikat on muudetud või asjaomased turud edasi arenenud nii, et see annaks apellatsioonikojale aluse uuesti kaaluda põhjendusi, millele ta [esimese] registreerimistaotluse tagasilükkamisel tugines”. Apellatsioonikoda täpsustas selles osas, et asjaolul, et esimene otsus põhines määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktil c, puudub tähtsus, kuna ühelt poolt piisab registreerimistaotluse rahuldamata jätmiseks sellest, kui kohaldatav on üks määruse nr 40/94 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud absoluutne keeldumispõhjus, ning kuna teiselt poolt on asjaomaste kaupade omadusi kirjeldav sõnamärk kõnealuse määruse artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses kõnealuste kaupadega seoses seega paratamatult eristusvõimetu. Seetõttu märkis apellatsioonikoda, et ta peab võtma täpsema seisukoha üksnes argumentide osas „mida ei [olnud] [esimeses] registreerimistaotluses veel esitatud […]” ning taotletava kaubamärgi registreeritavuse osas seoses teenustega, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassi 37 (vt vaidlustatud otsuse punktid 12–15).
15 Peale selle märkis apellatsioonikoda teenuste osas sisuliselt seda, et asjaomane avalikkus – lai avalikkus või erialaspetsialistid – tajub „kohe ja ilma analüütiliselt järele mõtlemata [taotletavat] sõnalist tähist tervikuna kui viidet asjaolule, et hageja pakub kauakestva tulemusega teenuseid, mis on seotud eriti vastupidava isolatsioonimaterjali kasutamisega, mitte kui viidet nende teenuste kaubanduslikule päritolule”. Taotletava tähisega edasiantav sõnum on selge, vahetu ja kohe arusaadav ning see ei ole mitmetähenduslik, mitmeti tõlgendatav, ebatäpne, vihjav või sugestiivne. Seetõttu ning arvestades sõnalise tähise INSULATE FOR LIFE kirjeldavust, puudub nimetatud sõnalisel tähisel eristusvõime määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses. Seda hinnangut ei lükka ümber asjaolu, et sõnaline tähis on muu seas Soomes ja Ühendkuningriigis samade kaupade jaoks kaubamärgina registreeritud. Ühenduse kaubamärgikord on iseseisev süsteem, mille oma eeskirjad seovad ühtlustamisametit tähise ühenduse kaubamärgina registreeritavuse hindamisel. Peale selle kujutavad nimetatud siseriiklikud registreerimisotsused endast üksnes asjaolu, mida ühtlustamisamet võib selles kontekstis arvesse võtta (vt vaidlustatud otsuse punktid 17–19).
16 Lõpuks leidis apellatsioonikoda, et ainuüksi asjaolu, et eelnevates asjades on kontrollija sarnaste asjaolude korral olnud vähem range, ei riku võrdsuse põhimõtet ega põhjenda mõistliku ja määruse nr 40/94 sätetega kooskõlas oleva otsuse tühistamist. Apellatsioonikoda täpsustas, et on igal juhul kaheldav, kas taotletav tähis on hageja osutatud teiste tähistega tõesti võrreldav (vaidlustatud otsuse punktid 21 ja 22).
Poolte nõuded
17 Hageja palub Üldkohtul:
– vaidlustatud otsus tühistada ja saata asi taotletava kaubamärgi registreerimiseks ühtlustamisametile tagasi;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
18 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
A – Poolte argumendid
19 Hageja esitab oma hagi toetuseks ühe väite, milles viidatakse määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumisele.
20 Hageja sõnul ei ole sõnaline tähis INSULATE FOR LIFE asjaomase avalikkuse silmis, mis koosneb keskmisest tarbijast ja ehitustööstuse erialaspetsialistidest, neid kaupu ja teenuseid kirjeldav, mille jaoks registreerimist on taotletud. Kuigi mõiste „insulate” on kirjeldav, on sõnaline tähis tervikuna sugestiivne ning selle tähendus on asjaomaste kaupade ja teenustega seoses „ebatäpne, kauge, ähmane ja määratlemata” ning võimaldab asjaomasel avalikkusel teha nende kaubanduslik päritolu seega kindlaks.
21 Lisaks, kuigi sõnade „insulate for life” kombinatsioon ei osuta märkimisväärsele leidlikkusele, ei piisa sellest asjaolust tuvastamaks, et igasugune eristusvõime puudub. Hageja sõnul oleksid juhul, kui nõustuda apellatsioonikoja põhjendusega, registreeritavad üksnes need kaubamärgid, mis vastavad teatavale keelelise või kunstilise loovuse või ettekujutusvõime tasemele, mis tähendaks sugestiivsetele juhtlausetele muude kaubamärkidega võrreldes rangema kriteeriumi kohaldamist.
22 Hageja vaidlustab seda, et asjaomane avalikkus mõistab sõnalist tähist INSULATE FOR LIFE kohe kui asjaomaste kaupade ja teenuste kirjeldust. Vastupidi, tähise teise osa („for life”) olemasolu tõttu on taotletav kaubamärk sugestiivne, kuna see on asjaomaste kaupade ja teenustega seoses „kauge, ähmane ja määratlemata” ega ole võimeline edasi andma kõiksuguseid tähendusvarjundeid ja seoseid. Oma argumendi toetuseks, mille kohaselt sõna „life” ei ole ainuüksi kirjeldav, täpsustab hageja, et Euroopa Kohtu 6. oktoobri 2005. aasta otsuse kohtuasjas C‑120/04: Medion (EKL 2005, lk I‑8551) aluseks olnud eelotsuse küsimuses leidis Saksa kohus ka kaubamärgiga Thomson Life seoses, et sel mõistel puudub keskmine eristusvõime.
23 Peale selle ei tähenda asjaolu, et kaubamärgi igal osal puudub eraldi kontrollides eristusvõime, seda, et nimetatud hinnang on kohaldatav ka tähisele tervikuna. Mis puutub sugestiivsetesse kaubamärkidesse nagu sõnaline tähis INSULATE FOR LIFE, siis väidab hageja, et piisab sellest, kui need on piisavalt leidlikud ning annavad kergesti alust anda edasi erinevaid seoseid või tähendusvarjundeid, ilma et asjaomane avalikkus peaks seda tingimata spetsiaalselt analüüsima. Selles osas ei ole apellatsioonikoda võtnud arvesse asjaolu, et asjaomase sõnalise tähise registreerimiseks piisab minimaalsest eristusvõimest.
24 Hageja sõnul ei ole apellatsioonikoda teinud kindlaks, et sõnaline tähis INSULATE FOR LIFE ei ole võimeline eristama tema pakutavaid teenuseid teiste ettevõtjate teenustest. Ta lükkab tagasi väite, mille kohaselt asjaomast sõnalist tähist tuleb mõista tähenduses „kvaliteetne isolatsioon, mis kestab terve elu”. Apellatsioonikoda ja ühtlustamisamet ei ole esitanud oma väidete toetuseks ühtki tõendit, välja arvatud üks sõnaraamatule tehtud viide.
25 Hageja lisab, et United Kingdom Patent Office (Ühendkuningriigi patendiamet) registreeris sõnalise tähise INSULATE FOR LIFE ning omistas seega asjaomasele tähisele minimaalse eristusvõime. Peale selle ei oleks ühtlustamisamet pidanud käesoleval juhul kohaldama rangemat kui sellises varasemas otsustuspraktikas (1999–2005) kasutatud kriteeriumi, mis puudutab mitut sõnade „for life” kombinatsiooniga lõppevat sõnalist tähist, või kui hilisemas otsustuspraktikas ühenduse kaubamärgi FACTORS FOR LIFE registreerimisel kasutatud kriteeriumi.
26 Peale selle väidab hageja Üldkohtu kirjalikule küsimusele vastates sisuliselt, et tema hagi on vastuvõetav põhjusel, et vaidlustatud otsus ei ole üksnes esimest otsust kinnitav otsus. Hageja sõnul nõuab iga registreerimistaotlus kõnealuse asja asjaolude uut hindamist ühtlustamisameti poolt, kuna asjaolud võivad aja möödudes muutuda. Kuna kõnealused kaks asja puudutavad väga erinevate kaubamärkide taotlusi, mis hõlmavad erinevaid klasse, siis nõuavad asjaomased taotlused iseseisva ja sõltumatu õigusliku analüüsi läbiviimist ning need taotlused lükati tagasi erinevatel alustel.
27 Ühtlustamisamet palub jätta käesolev hagi rahuldamata, tuginedes põhiliselt esimeses ja teises otsuses esitatud põhjendustele.
B – Üldkohtu hinnang
1. Vastuvõetavus
28 Tuleb meenutada, et hagide vastuvõetavuse tingimused kuuluvad oluliste asja läbivaatamist takistavate asjaolude alla, mida liidu kohus peab vajadusel kontrollima omal algatusel (vt Üldkohtu 14. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑209/01: Honeywell vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5527, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 29. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑176/06 P: Stadtwerke Schwäbisch Hall jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 18).
29 Pealegi ei ole, nagu on tunnistatud väljakujunenud kohtupraktikas, varasemat ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustamata otsust üksnes kinnitav otsus akt, mida saab edasi kaevata. Selleks et tähtaeg kinnitatud otsuse peale kaebuse esitamiseks ei hakkaks uuesti kulgema, tuleb kinnitava otsuse peale esitatud hagi tunnistada vastuvõetamatuks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. detsembri 2004. aasta määrus kohtuasjas C‑521/03 P: Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 41; Üldkohtu 16. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑188/95: Waterleiding Maatschappij vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑3713, punkt 108, ja Üldkohtu 9. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑265/03: Helm Düngemittel vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2009, punkt 62).
30 Otsus on varasemat otsust üksnes kinnitav otsus, kui see ei sisalda võrreldes varasema aktiga ühtegi uut asjaolu ja kui selle varasema akti adressaadi olukorda ei ole eelnevalt uuesti hinnatud (vt eespool punktis 29 viidatud kohtumäärus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu 4. mai 1998. aasta määrus kohtuasjas T‑84/97: Euroopa Tarbijate Organisatsioon vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑795, punkt 52, ja 10. oktoobri 2006. aasta määrus kohtuasjas T‑106/05: Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 46).
31 Käesoleval juhul on selge, et määruse nr 40/94 artikli 63 lõikest 5 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 65 lõige 5) tulenev esimese otsuse vaidlustamise tähtaeg möödus ilma, et hageja oleks selle otsuse peale hagi esitanud. Nimetatud otsus muutus seega lõplikuks ning selle õiguspärasust ei saa Üldkohtus enam vaidlustada. Otsus on lõplik nii otsuse enda kui ka selle aluseks esitatud vajalike põhjenduste osas. Seega tuleb leida, et apellatsioonikoda andis esimeses otsuses lõpliku seisukoha esimese registreerimistaotlusega määratletud eseme kohta, milles taotleti sõnalise tähise INSULATE FOR LIFE ühenduse kaubamärgina registreerimist kaupade jaoks, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassidesse 6, 17 ja 19. Kuna see otsus võib tuua kaasa õiguslikke tagajärgi ning seega kahjustada hageja huve (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. jaanuari 2004. aasta määrus kohtuasjas C‑164/02: Madalmaad vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑1177, punkt 21), siis oleks hagejal tulnud see otsus vaidlustada ettenähtud tähtaja jooksul, vastasel korral see õigus lõpeb.
32 Seega tuleb teha kindlaks, kas ja mis määral kujutab teine otsus endast esimese otsuse üksnes kinnitavat otsust, mis omakorda eeldab asjaomaste otsuste aluseks olevate vaidluste vastavate asjaolude kindlakstegemist. Sellega seoses tuleb hinnata, kas menetluspooled, nende nõuded, väited, argumendid ning vaidlustes esitatud ja vastava otsuse aluseks olevad asjaomased faktilised ja õiguslikud asjaolud on identsed või mitte.
33 Selles osas tuleb märkida, et käesoleva vaidluse ese ühtib suures osas esimese otsuse aluseks olnud vaidluse esemega, kuna hageja soovis nii esimese kui teise registreerimistaotlusega sõnalise tähise INSULATE FOR LIFE ühenduse kaubamärgina registreerimist kaupade jaoks, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassidesse 6, 17 ja 19, kusjuures ainus erinevus seisneb asjaolus, et teine taotlus hõlmab ka klassi 37 kuuluvaid teenuseid. Selles osas tuleb täpsustada, et nimetatud teenuseid, mis kuuluvad klassidesse 6, 17 ja 19 kuuluvatest kaupadest erinevasse homogeensesse liiki, võidakse taotletava sõnalise tähise registreeritavuse kindlakstegemisel eraldi hinnata ja otsust nende osas eraldi põhjendada (vt selle kohta ja analoogia alusel Euroopa Kohtu 18. märtsi 2010. aasta määrus kohtuasjas C‑282/09 P: CFCMCEE vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 38–40, ja Üldkohtu 20. mai 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑405/07 ja T‑406/07, CFCMCEE vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (P@YWEB CARD et PAYWEB CARD), EKL 2009, lk II‑1441, punktid 54 ja 55), mistõttu asjaolu, et hageja on laiendanud oma registreerimistaotlust asjaomastele teenustele, ei kujuta eespool punktis 30 nimetatud kohtupraktika tähenduses endast esimeses otsuses osutatud kaupadega seotud analoogilise hinnangu ja põhjendusega võrreldes uut asjaolu. Peale selle lükati esimeses otsuses esimene registreerimistaotlus tagasi määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c alusel, samas kui teine registreerimistaotlus lükati tagasi määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel.
34 Sellest tuleneb, et teist otsust tuleb pidada üksnes esimest otsust kinnitavaks otsuseks, – kuna sõnalise tähise INSULATE FOR LIFE registreerimisest keeldumine põhines Nizza kokkuleppe klassidesse 6, 17 ja 19 kuuluvate kaupade osas määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktil b – tingimusel et teine otsus ei sisalda nimetatud punktide osas esimese otsusega võrreldes ühtki uut asjaolu ning et hageja olukorda ei ole eelnevalt uuesti hinnatud.
35 Seetõttu tuleb ühelt poolt kontrollida, kas teine otsus põhineb niivõrd, kuivõrd see hõlmab teises registreerimistaotluses nimetatud Nizza kokkuleppe klassidesse 6, 17 ja 19 kuuluvaid kaupu, uutel asjaoludel, mis võivad otsust ennast ja selle aluseks esitatud vajalikke põhjendusi mõjutada, ning teiselt poolt kas nimetatud otsuse raames on hageja olukorda uuesti hinnatud.
36 Võimalike uute asjaoludega seoses tuleb märkida, et hageja piirdus nii ühtlustamisametile kui Üldkohtule esitatud kirjalikes märkustes peamiselt nende argumentide kordamisega, mille ta esitas esimese registreerimistaotluse toetuseks. Ta lisas aga ühelt poolt, et kontrollija kohaldas määruse nr 40/94 artikli 7 lõiget 2 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 7 lõige 2) vääralt, jättes tegemata otsuse küsimuse kohta, millistes liikmesriikides oli taotletud sõnalise tähise registreerimisest keeldutud (vt vaidlustatud otsuse punkt 16), ning teiselt poolt, et asjaomane tähis oli Soomes ja Ühendkuningriigis siseriikliku kaubamärgina registreeritud (vt vaidlustatud otsuse punkt 17).
37 Esimene argument, mis tugineb määruse nr 40/94 artikli 7 lõikele 2, ei lisa käesolevale vaidlusele uut faktilist asjaolu ning igal juhul puudub sellel ilmselgelt õiguslik alus, mistõttu see ei saa otsust ennast ja selle aluseks esitatud vajalikke põhjendusi mõjutada. Seega oli apellatsioonikojal õigus lükata see argument hageja olukorda uuesti hindamata tagasi. Määruse nr 40/94 artikli 7 lõikes 2 piirdutakse lõikes 1 nimetatud keeldumispõhjuste kohaldavuse laiendamisega olukordadele, mil nimetatud põhjused on ainult teatavas ühenduse osas, mistõttu selles sättes ei ole spetsiifilist põhjendamiskohustust loodud.
38 Teise argumendiga seoses, mis tuleneb taotletava sõnalise tähise siseriiklikust registreeringust, piisab meenutamast, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt – millele apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 17 viitas – on ühenduse kaubamärgikord iseseisev süsteem ning ühtlustamisameti otsuste õiguspärasust tuleb hinnata üksnes määruse nr 40/94 alusel ning seega ei ole ühtlustamisamet siseriiklike registreeringutega seotud (vt selle kohta Üldkohtu 5. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑130/01: Sykes Enterprises vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (REAL PEOPLE, REAL SOLUTIONS), EKL 2002, lk II‑5179, punkt 31) ega pea sarnastes olukordades jõudma siseriiklike ametiasutuste otsustega võrreldes samadele järeldustele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 12. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑173/04 P: Deutsche SiSi-Werke vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I‑551, punkt 49, ja Üldkohtu 17. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑473/08: Apollo Group vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (THINKING AHEAD), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 43). Käesoleval juhul ei ole hageja sugugi täpsustanud põhjuseid, mille tõttu asjaomased siseriiklikud ametiasutused otsustasid sõnalise tähise INSULATE FOR LIFE registreerida ning mida vajadusel oleks saanud määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b kohaldamisel arvestada. Neil asjaoludel ning isegi eeldades, et osutatud siseriiklikud registreeringud kujutavad endast olulisi pärast esimese otsuse tegemist aset leidnud asjaolusid, on hageja teine argument ilmselgelt asjakohatu ning seega ei saa otsust ennast ja selle aluseks esitatud vajalikke põhjendusi mõjutada, mistõttu apellatsioonikoda oli kohustatud selle argumendi tagasi lükkama, hindamata hageja olukorda selles osas uuesti.
39 Mis puutub küsimusse, kas hageja olukorda hinnati või oleks tulnud hinnata teises otsuses uuesti, siis ilmneb eespool punktides 37 ja 38 esitatud kaalutlustest, et käesoleval juhul ei ole see nii, kuna hageja ei ole teise registreerimistaotluse toetuseks esitanud ühtki uut asjaolu, mis oleks võinud muuta esimeses otsuses sisalduvat hinnangut ning seega tingida apellatsioonikoja uue hinnangu andmist selle kohta, kas taotletav kaubamärk on Nizza kokkuleppe klassidesse 6, 17 ja 19 kuuluvate kaupadega seoses eristusvõimeline või mitte. Peale selle ei ole hageja Üldkohtu kirjalikule küsimusele vastates esitanud selle kohta täpsustusi, mis võiks nimetatud hinnangut ümber lükata. Seetõttu piirdus apellatsioonikoda eelnimetatud aspektide osas õigesti eelkõige esimese otsuse punktidele 15–20 viitamisega (vt vaidlustatud otsuse punkt 13). Samuti tegi apellatsioonikoda õigesti, kui ta, vastates hageja korratud argumendile ühtlustamisameti varasema praktika kohta – mis oli olemas juba esimese otsuse tegemise ajal ning mis puudutas taotletava kaubamärgiga sarnaseid sõnalisi tähiseid –, sisuliselt tõi teise otsuse punktides 21 ja 22 üksnes taas kord välja põhjenduse, mis oli esitatud esimese otsuse punktides 5, 21 ja 22. Selles osas ei saa ainuüksi asjaolu, et vaidlustatud otsuse punktis 22 nimetatakse ka sõnalise tähise BUILT FOR LIFE registreerimisest keeldumist, mis toimus pärast esimese otsuse tegemist, lükata ümber asjaomast hinnangut, kuna ühtlustamisameti varasema otsustuspraktika kinnituseks ei ole see keeldumine andnud ega saanudki anda alust hageja olukorra uuesti hindamisele, arvestades nimetatud praktikat eespool punktis 30 nimetatud kohtupraktika tähenduses.
40 Eeltoodust tuleneb, et kuivõrd vaidlustatud otsusega keeldutakse määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel sõnalise tähise INSULATE FOR LIFE ühenduse kaubamärgina registreerimisest Nizza kokkuleppe klassidesse 6, 17 ja 19 kuuluvate kaupade jaoks, siis on tegemist üksnes kinnitava otsusega. Selles osas ei ole vaja kontrollida, kas otsus on kinnitav ka määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktis c nimetatud keeldumispõhjuse kohaldamise osas esimeses otsuses, kuna kõnealuse määruse artikli 7 lõikes 1 nimetatud ühele põhjusele viitamisest – mis oli muutunud lõplikuks – piisab registreerimisest keeldumiseks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 19. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑104/00 P: DKV vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2002, lk I‑7561, punkt 28).
41 Seega tuleb nentida, et käesolev hagi on vastuvõetamatu, kuivõrd see on suunatud vaidlustatud otsuse osade vastu, millega üksnes kinnitatakse esimest otsust (vt eespool punkt 40).
2. Sisulised küsimused
42 Eelnimetatud kaalutlusi arvestades piirduvad käesoleva vaidluse sisulised küsimused küsimusega, kas apellatsioonikojal oli alust leida, et sõnalise tähise INSULATE FOR LIFE ühenduse kaubamärgina registreerimisest Nizza kokkuleppe klassi 37 kuuluvate teenuste jaoks oleks määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b põhjal pidanud samuti keelduma.
43 Määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel ei registreerita „kaubamärke, millel puudub eristusvõime”. Lisaks sätestab sama määruse artikli 7 lõige 2, et „[l]õiget 1 kohaldatakse olenemata sellest, et registreerimata jätmise põhjused on ainult teatavas ühenduse osas.”
44 Määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 aluseks olev üldise huvi mõiste on vastavuses kaubamärgi peamise ülesandega, milleks on tagada lõpptarbijale või -kasutajale kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenuste teatav päritolu. Seega soovitakse määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktis b ettenähtud absoluutse keeldumispõhjusega lubada lõpptarbijal või -kasutajal ilma võimaliku segiajamiseta eristada kaupu või teenuseid nendest, millel on teine päritolu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑304/06 P: Eurohypo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2008, lk I‑3297, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika). Kaubamärgi eristusvõime nende sätete mõttes tähendab seda, et kaubamärk võimaldab identifitseerida kauba või teenuse, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse, konkreetselt ettevõtjalt pärinevana ja seega eristada seda kaupa või teenust teiste ettevõtjate kaubast (vt Euroopa Kohtu 4. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑144/06 P: Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2007, lk I‑8109, punkt 34, ja 21. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑398/08 P: Audi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika). Selleks ei ole vaja, et kaubamärk annaks edasi täpset teavet kauba tootja või teenuse pakkuja isiku kohta. Piisab, kui kaubamärk võimaldab asjaomasel avalikkusel eristada tähistatud kaupu või teenuseid teistsuguse kaubandusliku päritoluga kaupadest või teenustest ja järeldada, et kõiki sellega tähistatud kaupu või teenuseid toodetakse, turustatakse ja tarnitakse kaubamärgi omaniku kontrolli all ning et kaubamärgi omanik on vastutav nende kvaliteedi eest (vt selle kohta Üldkohtu 10. oktoobri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑387/06–T‑390/06: Inter‑IKEA vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubaaluse kujutis), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 27, ja eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus THINKING AHEAD, punkt 26).
45 Seevastu puudub kõnealuse sätte tähenduses eristusvõime tähistel, mis ei võimalda asjaomasel avalikkusel kõnealuste kaupade või teenuste hilisemal omandamisel korrata ostukogemust, kui see osutub positiivseks, või vältida seda, kui see osutub negatiivseks. Nii on see eelkõige selliste tähiste puhul, mida kasutatakse tavaliselt kõnealuste kaupade või teenuste turustamisel. Need tähised ei ole võimelised täitma kaubamärgi peamist ülesannet – identifitseerima kauba või teenuse päritolu (vt selle kohta Üldkohtu 12. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑341/06: Compagnie générale de diététique vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (GARUM), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Eristusvõimet tuleb hinnata ühest küljest seoses kaupade ja teenustega, mille jaoks registreerimist taotletakse, ning teisest küljest seoses sellega, kuidas piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas asjaomane avalikkus seda kaubamärki tajub (vt eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Audi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika, ning eespool punktis 44 viidatud kaubaaluse kujutise kohtuotsus, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Sellise kaubamärgi registreerimine, mis koosneb märkidest või tähistest, mida kasutatakse ka reklaami juhtlausetena, kvaliteeditähistena või selle kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenuste ostmisele ajendavate väljenditena, ei ole välistatud üksnes sellise kasutamise olemasolu põhjusel. Selliste kaubamärkide eristusvõime hindamisel ei ole asjaomastele kaubamärkidele vaja kohaldada teiste tähistega võrreldes rangemaid kriteeriume (vt eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Audi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punktid 35 ja 36 ning seal viidatud kohtupraktika).
48 Mis kõigepealt puutub asjaomase avalikkuse kindlakstegemisse, mida käesoleval juhul ei ole iseenesest vaidlustatud, siis tuleb märkida, et Nizza kokkuleppe klassi 37 kuuluvad teenused, mille jaoks sõnalise tähise INSULATE FOR LIFE registreerimist taotletakse, on ehitustegevus, remont ja paigaldustööd, mis kuuluvad ehituse, eelkõige hoonete ehituse valdkonda. Seega on need teenused teada nii erialaspetsialistidest koosnevale avalikkusele kui vähemal määral ka keskmisele tarbijale. Kuna vaidlusalune sõnaline tähis koosneb kolmest ingliskeelsest sõnast, siis on asjaomane avalikkus seda keelt oskav avalikkus, mille hulka kuulub suur osa Euroopa avalikkusest.
49 Peale selle tuleb kontrollida, kas apellatsioonikoda analüüsis taotletava kaubamärgi koostisosade ja nende terviku tähendust asjaomase avalikkuse vaatenurgast õigesti, kui ta järeldas, et tähisel puudub asjaomaste teenustega seoses eristusvõime.
50 Nagu kohtupraktikas on tunnustatud, tuleb mitmeosaliste sõnamärkide puhul võtta arvesse nende asjaomast tähendust, mis põhineb kõnealuste märkide kõigil koostisosadel, ja mitte üksnes ühel neist koostisosadest (Üldkohtu 6. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑28/06: RheinfelsQuellen H. Hövelmann vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (VOM URSPRUNG HER VOLLKOMMEN), EKL 2007, lk II‑4413, punkt 32). Selliste tähiste puhul ei tohi eristusvõime hindamine piirduda iga eraldiseisva sõna või koostisosa analüüsimisega, vaid peab igal juhul lähtuma sellest, kuidas asjaomane avalikkus asjaomaseid kaubamärke tervikuna tajub, mitte aga oletusest, et koostisosad, millel eraldi võttes eristusvõime puudub, ei saa omavahel kombineerituna eristusvõimet omada. Ainuüksi asjaolu, et kõikidel koostisosadel eraldi võetuna puudub eristusvõime, ei välista võimalust, et nende kombinatsioon võib olla eristusvõimeline (eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Eurohypo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 41). Teisisõnu tuleb selleks, et hinnata, kas kaubamärgil puudub eristusvõime või mitte, arvestada kaubamärgist jäävat tervikmuljet. Siiski ei tähenda see, et kõigepealt ei võiks uurida kaubamärgi erinevaid koostisosi ükshaaval. Tervikmulje hindamisel võib olla põhjendatud uurida asjaomase kaubamärgi iga koostisosa (vt selle kohta Euroopa Kohtu 25. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑238/06 P: Develey vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2007, lk I‑9375, punkt 82, ja eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus THINKING AHEAD, punkt 31).
51 Selles osas tuleb märkida, et hageja ei vaidlusta asjaolu, et sõnal „insulate” ei ole teist tähendust kui isoleerimine. Hageja väide, et asjaomane avalikkus ei saa sõnaühendi „for life” kombinatsioonist – mis lahutamatul viisil liidab eessõna „for” nimisõnaga „life” – tähenduses „kestab kogu elu” või „eluea pikkuseks ajaks” kohe aru, tuleb tagasi lükata. Hageja ei ole esitanud ühtki teist tähendust ning piirdub põgusalt väitega, et asjaomasel sõnadekombinatsioonil on mitu erinevat tähendusvarjundit ja seost ning sugestiivseid viiteid. Seetõttu saadakse neist kahest koostisosast „insulate” ja „for life” juhul, kui need on sõnalises tähises INSULATE FOR LIFE kombineeritud, kohe aru kui viitest asjaolule, et isoleerimise tulemus on vastupidav või kestab kogu elu. Asjaomane tähis ei ole inglise keele süntaktilisi, grammatilisi, foneetilisi ja/või semantilisi reegleid arvestades seega ebatavaline või mitmetähenduslik, nii et see suunaks piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikku ja arukat asjaomast avalikkust looma teistsuguseid seoseid.
52 Seega oli apellatsioonikojal õigus järeldada, et kõnealuste teenustega seoses tajub asjaomane avalikkus sõnalist tähist INSULATE FOR LIFE kohe ja analüütilise järelemõtlemiseta kui viidet kauakestva tulemusega teenustele, mis on seotud eriti vastupidava isolatsioonimaterjali kasutamisega, mitte kui viidet nende teenuste kaubanduslikule päritolule (vt vaidlustatud otsuse punkt 19). Vastupidi hageja väidetele, mis ta esitas Üldkohtu kirjalikule küsimusele vastates, ei ole see tähis isegi kui kiitev või reklaamiv juhtlause piisavalt originaalne ja särav, et nõuks tõlgendamisel kas või minimaalset jõupingutust või käivitades asjaomases avalikkuses järelemõtlemis- või analüüsimisprotsessi (vt selle kohta eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Audi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punktid 44, 45 ja 56–59), kuna avalikkus seostab asjaomast tähist kohe kõnealuste teenustega, mida võivad turustada kõik ehitus- ja isoleerimissektoris tegutsevad ettevõtjad.
53 Seetõttu tuleb järeldada, et apellatsioonikoda leidis õigesti, et sõnalisel tähisel INSULATE FOR LIFE puudub seoses teenustega, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassi 37, määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses eristusvõime, ning kinnitas õigesti selle tähise ühenduse kaubamärgina registreerimisest keeldumise, ilma et oleks vaja teha otsust küsimuse kohta, kas asjaomane tähis on kirjeldav ka nimetatud teenustega seoses.
54 Seega tuleb käesolev hagiavaldus jätta tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
55 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
56 Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb vastavalt ühtlustamisameti nõudele mõista kohtukulud välja hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Paroc Oy AB-lt.
Azizi | Cremona | Frimodt Nielsen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. veebruaril 2011 Luxembourgis.
Allkirjad