Language of document : ECLI:EU:T:2020:430

ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

23. september 2020(*)

Avalik teenistus – Ajutised teenistujad – Väidetavalt töötingimustega seotud terviseprobleemid – Haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotlus – Personalieeskirjade artikkel 73 – Õigus olla ära kuulatud – Põhiõiguste harta artikkel 41 – Kohustus kuulata asjaomane isik ära enne esialgset otsust

Kohtuasjas T‑338/19,

UE, esindajad: advokaadid S. Rodrigues ja A. Champetier,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: T. Bohr ja L. Vernier,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti 1. augusti 2018. aasta otsus, millega jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata hageja taotlus kutsehaiguseks tunnistamise kohta Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artikli 73 alusel,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja president J. Svenningsen, kohtunikud R. Barents ja T. Pynnä (ettekandja),

kohtusekretär: E. Coulon,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja töötas Euroopa Ülesehitusametis (EAR) ajutise teenistujana kaheksa aastat 1. oktoobrist 2000 kuni 31. detsembrini 2008.

2        Hagiavalduses esitatud teabe kohaselt hakkas hageja äärmiselt toksilise töökeskkonna tõttu EARis tööl oldud kaheksa aasta jooksul kannatama mitme haiguse ja eelkõige psühholoogiliste sümptomite käes, mida tema arvates võib kogumis kvalifitseerida ametialaseks läbipõlemiseks (burnout). Hagiavaldusele lisatud dokumendid tõendavad, et hageja konsulteeris arstidega Iirimaal ja oma töökohas alates 2004. aasta algusest. Seejärel konsulteeris ta 2007. aasta oktoobris psühhiaatriga ja alates märtsist 2009 ühe teise psühhiaatriga A.

3        Hageja esitas 14. oktoobril 2013 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 24 ja artikli 90 lõike 1 alusel, mida kohaldatakse analoogia alusel Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused“) artiklite 81 ja 117 alusel lepingulistele töötajatele, abitaotluse, milles ta tõi esile, et ta on pidanud silmitsi seisma tema terviseseisundit kahjustava ahistamisega (edaspidi „abitaotlus“). Samuti nõudis ta, et talle hüvitataks selle väidetava ahistamisega väidetavalt tekitatud kahju, mis hõlmab eelkõige ravikulude hüvitamist (edaspidi „kahju hüvitamise nõue“).

4        Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis 4. oktoobri 2016. aasta otsusega selle taotluse ja nõude rahuldamata. Ravikulude kohta leidis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus, et taotleja esitatud tervisetõendid ei tõenda, et haigused on tingimata põhjustanud väidetav psühholoogiline ahistamine. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus teatas hagejale samuti, et ta peab esitama taotluse väidetava haiguse kutsehaiguseks tunnistamise kohta tingimustel, mis on ette nähtud personalieeskirjade artiklis 73, mida kohaldatakse analoogia alusel vastavalt teenistustingimuste artiklitele 28 ja 95, ning liidu institutsioonide poolt 13. detsembril 2005 personalieeskirjade artikli 73 alusel vastu võetud ühiseeskirjades Euroopa ühenduste ametnike õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustuse kohta (edaspidi „kindlustuseeskirjad“). Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse sõnul oli hagejal vajaduse korral võimalik seejärel nõuda sellise varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist, mis ei ole hõlmatud personalieeskirjade normidega.

5        Hageja esitas 5. jaanuaril 2017 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse selle peale, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis rahuldamata abitaotluse ja kahju hüvitamise nõude, märkides eelkõige, et talle väidetavalt tekitatud kahju ei olnud seotud üksnes väidetava kutsehaigusega. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis 26. aprilli 2017. aasta otsusega selle kaebuse rahuldamata, märkides uuesti, et kõigepealt oleks tulnud nõuda teatud liiki kahju hüvitamist personalieeskirjade artikli 73 ja kindlustuseeskirjade alusel.

6        Samas 5. jaanuari 2017. aasta kirjas palus hageja ka personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuselt sellise kahju hüvitamist, mis talle väidetavalt tekitati sellega, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus rikkus väidetavat ahistamist puudutava haldusuurimise kestusega seoses mõistliku aja nõuet. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis 27. aprilli 2017. aasta otsusega selle taotluse rahuldamata, põhjendades uurimise läbiviimiseks kulunud aega asjaoluga, et abitaotlus esitati 2013. aastal ja et see puudutas sündmusi, mis leidsid aset aastatel 2003–2008 ametis, mida alates 2008. aastast enam ei eksisteeri. Seega jättis ta rahuldamata kahju hüvitamise nõude, mis on seotud mõistliku aja nõude väidetava rikkumisega.

7        Hageja esitas 25. juulil 2017 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel uue kaebuse eespool punktis 6 nimetatud taotluse rahuldamata jätmise peale mõistliku aja nõude rikkumise tõttu. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis selle kaebuse 20. novembri 2017. aasta otsusega rahuldamata.

8        Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 3. augustil 2017 saabunud hagiavaldusega ELTL artikli 270 alusel hagi, milles palus tühistada 4. oktoobri 2016. aasta otsuse, millega jäeti rahuldamata abitaotlus ja kahju hüvitamise nõue, ning vajaduse korral 26. aprilli 2017. aasta otsuse, millega jäeti rahuldamata abitaotlust ja kahju hüvitamise nõuet puudutavad kaebused (T‑487/17).

9        Hageja esitas 2. märtsil 2018 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega teise hagi teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 20. novembri 2017. aasta otsuse peale, millega jäeti rahuldamata kaebus, mille hageja oli esitanud selle asutuse keeldumise peale rahuldada kahju hüvitamise nõue haldusuurimise läbiviimisel mõistliku aja nõude väidetava rikkumise tõttu (T‑148/18).

10      Pärast kodukorra artikli 125a alusel tehtud Üldkohtu otsust hinnata võimalusi lahendada need vaidlused kompromissiga, kuulati pooled ära ettekandja-kohtuniku ettepaneku põhjal, mistõttu olles tuvastanud poolte vahel sõlmitud kokkuleppe, sealhulgas kohtukulude osas, kustutati need kohtuasjad Üldkohtu registrist (19. juuni 2018. aasta kohtumäärus UE vs. komisjon, T‑487/17, ei avaldata, EU:T:2018:376, ja 19. juuni 2018. aasta kohtumäärus UE vs. komisjon, T‑148/18, ei avaldata, EU:T:2018:377).

11      Hageja nõustajad saatsid 3. mail 2017 Euroopa Komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti rahandus-, õnnetusjuhtumi- ja kutsehaigusteenistusele kirja, milles paluti vastavalt personalieeskirjade artiklile 73 tunnistada hageja haigus kutsehaiguseks. Kirjas oli märgitud, et pärast kaheksat aastat teenistust EARis hakkas hageja kannatama mitme haiguse ja eelkõige psühholoogiliste sümptomite käes, mida võib kogumis kvalifitseerida ametialaseks läbipõlemiseks (burnout).

12      Hageja nõustajad saatsid 15. juunil 2017 täiendava taotluse, millele oli lisatud kutsehaigusest teatamise vorm, mille kuupäevaks oli 10. juuni 2017. aasta ja mille oli allkirjastanud hageja (edaspidi koos 3. mai 2017. aasta taotlusega „haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotlus“). Selles vormis märkis hageja, et ta kannatab „[t]raumajärgse stressihäire all koos ärevustaseme tõusuga[,] lisaks on tal buliimilised episoodid“.

13      Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti andis 20. juuni 2017. aasta teates teada, et on kätte saanud haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotluse ja informeeris hagejat, et seda taotlust menetletakse vastavalt kindlustuseeskirjade artiklile 16, milles on sätestatud:

„1.      Kindlustatud isik, kes taotleb kutsehaiguse alusel [kindlustuseeskirjade] kohaldamist, peab mõistliku aja jooksul pärast haiguse algust või pärast haiguse esmakordse diagnoosimise kuupäeva esitama teate selle institutsiooni administratsioon[ile], mille juurde ta kuulub. Teate võib esitada kindlustatud isik või endine kindlustatud isik, kui väidetavalt tööst põhjustatud haiguse sümptomid ilmnevad pärast teenistuse lõppemist […].

2.      Administratsioon peab korraldama uurimise, et tuvastada kõik üksikasjad, mis on vajalikud, et teha kindlaks haiguse iseloom, kas haiguse on põhjustanud kindlustatud isiku amet ja samuti haiguse tekkimise asjaolud. […]“.

14      Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet märkis selles 20. juuni 2017. aasta teates, et uurimine viiakse läbi „eesmärgiga koguda kõik andmed, mis võimaldavad tuvastada haiguse laadi, selle võimalikku tööga seotust ja selle toimumise asjaolusid“, ning et seejärel edastatakse see teave teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse määratud arstile, kes vaatab hageja hiljem läbi ja esitab oma uuringutulemused vastavalt kindlustuseeskirjade artiklile 18.

15      Kindlustuseeskirjade artiklis 18 on otsuste vastuvõtmise protsessi kirjeldatud järgmiselt:

„Otsused juhtumi õnnetusjuhtumiks tunnistamise kohta, […] samuti otsused haiguse kutsealaseks tunnistamise […] kohta teeb [teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus] artiklis 20 kehtestatud menetluse korras:

– institutsioonide määratud arsti(de) uuringutulemuste alusel

ja

– pärast konsulteerimist artiklis 22 ettenähtud arstliku komisjoniga, kui kindlustatud isik seda nõuab.“

16      Kindlustuseeskirjade artikli 20 lõikes 1 on ette nähtud, et „[teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus] peab enne artikli 18 alusel otsuse tegemist teavitama kindlustatud isikut või temaga võrdsustatud isikut otsuse projektist ja institutsiooni poolt määratud arsti(de) uuringutulemustest […]“.

17      Hageja kutsuti 29. jaanuaril 2018 teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse kutsel arstlikule läbivaatusele, mille viis läbi B, kes oli kindlustuseeskirjade artikli 16 alusel teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse määratud institutsiooni arst, ning samal päeval täiendavale arstlikule läbivaatusele, mille viis läbi C, kes oli psühhiaatriale spetsialiseerunud arst, kelle arvamust taotles B.

18      Eriarst esitas 13. veebruaril 2018 aruande, milles ta tegi muu hulgas järelduse, et hagejal on välja arenenud psühhiaatrilist laadi sümptomid „burnout-sündroomi tulemusel, mis on tihedalt seotud psühholoogilise ahistamise kogemisega tööl“.

19      Olles tutvunud eriarsti aruandega ja märkinud läbivaatuse kuupäevana 24. veebruari 2018, jõudis institutsiooni arst B 26. veebruaril 2018 järeldusele, et haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotlus tuleks rahuldada, leides, et kahju seisneb „kergetes kohanemishäiretes ametialase läbipõlemise sündroomi tõttu“. Ta täpsustas sellega seoses, et hagejal „diagnoositi [olevat] kerged kohanemishäired, mis toob kaasa ärevuse, millega kaasneb teatud meeleoluhäirete tase, mis viitab nartsissistlikule häirele“, ning et „see [võis] olla seotud tema ülesannete täitmisega ELi institutsioonides“.

20      Pärast seda aruannet saatis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus 12. juulil 2018 institutsiooni arstile e‑kirja, et teada saada, kas hageja tervisetoimikus oleva teabe põhjal võis esineda meditsiinilisi põhjusi, mis õigustasid hageja taotluse hilinenult esitamist.

21      B vastas sellele palvele 15. juulil 2018, märkides, et oma arstliku läbivaatuse käigus teatas hageja, et tema probleemid algasid 2004. aastal, kui ta oli EARi teenistuses. B viitas liigsele töökoormusele ja ametialase läbipõlemise diagnoosile, mida sisaldavad dokumendid, mis on saadud arstidelt, kellega hageja 2004., 2006. ja 2017. aastal konsulteeris. Tema teate lõpus on järgmine lause: „puuduvad meditsiinilised põhjused, millega selgitada hilinenult teatamist“.

22      Komisjoni kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet jättis 1. augusti 2018. aasta tähitud kirjaga, mis oli adresseeritud hageja nõustajatele (edaspidi „vaidlustatud otsus“), läbi vaatamata taotluse tunnistada haigus kutsehaiguseks selle taotluse hilinenult esitamise ja seega vastuvõetamatuse tõttu. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus leidis nimelt, et peaaegu kümme aastat pärast viidatud terviseprobleemide algust ei esitatud seda taotlust „mõistliku aja jooksul“, mis on ette nähtud kindlustuseeskirjade artikli 16 lõikes 1. Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet märkis lisaks, et kuigi hageja esitas 2013. aastal abitaotluse, oleks ta võinud ka sellel hetkel taotleda kutsehaiguseks tunnustamist, mis oleks võimaldanud institutsioonil säilitada toimiku menetlemiseks vajalikud andmed, võttes eelkõige arvesse EARi tegevuse lõppemist detsembris 2008. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus selgitas, et hoolimata nendest põhjustest, otsustas ta siiski kutsuda hageja institutsiooni arsti tehtavale arstlikule läbivaatusele, kuna ei saanud välistada, et haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotluse hilinenult esitamist võis õigustada meditsiinilise põhjusega. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse sõnul järeldas institutsiooni määratud arst 15. juulil 2018, et „taotluse esitamiseks kulunud aega ei õigustanud ükski meditsiiniline põhjus“.

23      Seejärel saadeti hageja taotlusel 2018. aasta oktoobri lõpus tema psühhiaatrile A‑le mitu meditsiinilist dokumenti.

24      Hageja esitas 2. novembril 2018 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel vaidlustatud otsuse peale kaebuse, milles ta väitis esiteks, et komisjon tegi ilmse hindamisvea selle aja mõistlikkuse hindamisel, mis tal kulus haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotluse esitamiseks, võttes arvesse asjaolu, et ta oli 2013. ja 2014. aastal väga nõrk, eelkõige tema vanemate surma tõttu; et oli „mõistlik“, et ta esitab kõigepealt abitaotluse, selleks et oleks võimalik võtta arvesse viisi, kuidas tema haigust ravitakse, ja et ta kutsuti arstlikele läbivaatustele, mis annab tunnistust sellest, et vastuvõetavuse etapp oli läbitud ja et tema taotlust tuli järelikult menetleda. Teiseks heitis ta komisjonile ette võimu kuritarvitamist, kuna komisjon viitas läbivaatustele, mis väidetavalt viidi läbi 24. veebruaril 2018 ja 15. juulil 2018, eesmärgiga tõendada haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotluse vastuvõetamatust, samas kui hageja vaidleb sellele vastu, et ta neil kuupäevadel läbi vaadati. Kolmandaks väitis hageja, et tema kaitseõigusi on rikutud, kuna enne seda, kui B võttis oma aruande 15. juulil 2018 vastu, oleks ta tulnud ära kuulata. Võttes temalt aga ära tema õiguse olla ära kuulatud institutsiooni arsti poolt, ei olnud tal võimalik talle ja lõpuks teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele selgitada põhjusi, miks ta ei saanud esitada varem oma taotlust haiguse kutsehaiguseks tunnistamise kohta. Hageja sõnul tõendavad A‑le saadetud meditsiinilised dokumendid, et talle ei ole selle kohta esitatud ühtegi küsimust. Lisaks väitis ta, et B meditsiinilist aruannet ei ole põhjendatud.

25      Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 5. märtsi 2019. aasta otsusega jäeti 2. novembri 2018. aasta kaebus rahuldamata (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus“). Mis puudutab ilmset hindamisviga, siis analüüsis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus hageja kolme etteheidet. Ta leidis, et hageja terviseprobleemid, sealhulgas haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotluse põhjenduseks esitatud probleemid, algasid 2004. aastal; hageja oli algatanud mitu haldusmenetlust seoses selle taotluse esemeks oleva haigusega; haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotlus esitati kaheleheküljelise vormi abil, mis nõudis taotlejalt vähest pingutust, ning B järeldas, et hageja puhul ei esinenud meditsiinilisi põhjusi, mis õigustaksid selle taotluse hilinenult esitamist. Seega kinnitas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus, et haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotlus, mis on esitatud rohkem kui 12 aastat pärast esimeste sümptomite esinemist ja enam kui kaheksa aastat pärast hageja teenistuse lõppemist EARis, on tema arvates esitatud hilinenult.

26      Seejärel leidis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus, et personalieeskirjade artikli 73 alusel haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotlusel ei ole mingit seost personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud võimaliku abitaotlusega ning et neid kahte eri tüüpi taotlusi menetlevad erinevad asutused. Seega oli teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus seisukohal, et hageja oleks pidanud esitama haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotluse varem ja vähemalt samal ajal abitaotlusega. Viimaseks rõhutas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus, et asjaolu, et ta palus hagejal läbida institutsiooni arsti arstlikud läbivaatused, ei otsustanud ette ära selle lõpliku otsuse sisu, mille ta pidi haldusmenetluse tulemusel tegema.

27      Mis puudutab võimu kuritarvitamist, siis märkis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus samuti kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, et hageja vaadati isiklikult läbi üksnes 29. jaanuaril 2018. 24. veebruari 2018. aasta ja 15. juuli 2018. aasta „läbivaatused“, millele asjaomane isik viitas, olid üksnes hageja toimiku analüüsid, mis ei otsustanud ette ära teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse tehtud lõpliku otsuse sisu.

28      Vastuseks kolmandale etteheitele leidis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus, viidates 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsusele parlament vs. Reynolds (C‑111/02 P, EU:C:2004:265, punkt 57) ja 12. mai 2010. aasta kohtuotsusele Bui Van vs. komisjon (T‑491/08 P, EU:T:2010:191, punkt 75), et asjaolu, et otsus mõjutab ametnikku või teenistujat ebasoodsalt, ei võimalda järeldada, et otsuse teinud asutusel oli kohustus asjaomane isik enne selle otsuse vastuvõtmist ära kuulata. Nii on kohtupraktikas tunnustatud õigust olla ära kuulatud konkreetsetes haldusmenetlustes, see tähendab üksnes menetlustes, mis on algatatud asjaomase isiku vastu. Käesoleval juhul ei olnud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus aga kohustatud hagejat enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ära kuulama, kuna tegemist oli otsusega, mis tehti vastuseks hageja omal algatusel esitatud taotlusele, ja kuna tegelikult oli seda liiki menetluses, mis toimub asjaomase isiku „taotlusel“, hageja see, kes pidi administratsioonile esitama selle taotluse hindamiseks asjakohast teavet. Nendel asjaoludel leidis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus, et hageja ei saanud tugineda õigusele olla enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ära kuulatud. Igal juhul kasutas hageja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse esitamisega oma õigust olla teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse poolt ära kuulatud. Lõpuks leidis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus, et hageja ei ole tõendanud, et kui ta oleks enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ära kuulatud, oleks tema ärakuulamine menetluse tulemust muutnud.

29      Vaidlustatud otsuse põhjenduste kohta märkis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus, et oma aruandes teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele viitas B hageja erinevate arstide aruannetele ja analüüsis hageja tervisliku seisundi muutumist alates 2004. aastast, et teha kindlaks, kas esines meditsiiniline põhjus, mis oleks õigustanud haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotluse hilinenult esitamist juunis 2017. Järelikult esines seos erinevate arstide meditsiiniliste aruannete ja B järelduse vahel. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus meenutas lõpuks, et personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel vaidlustatud otsuse põhjendusi saab täiendada või esitada igal juhul hiljemalt kaebuse rahuldamata jätmise ajal.

 Menetlus ja poolte nõuded

30      Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. juunil 2019, esitas hageja käesoleva hagi.

31      Selleks et kaitsta hageja ja teiste menetluses mainitud isikute isikuandmeid, otsustas Üldkohus kodukorra artikli 66 alusel omal algatusel jätta nende nimed välja.

32      Pärast menetlusdokumentide teistkordset vahetamist lõpetati menetluse kirjalik osa 5. detsembril 2019 ning hagejal paluti esitada pärast seda kuupäeva hagiavalduse versioon, millest on puudused kõrvaldatud, ja see edastati komisjonile. Kuna kumbki pooltest ei esitanud ettenähtud tähtaja jooksul kodukorra artikli 106 lõike 2 alusel taotlust, otsustas Üldkohus, leides, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata.

33      Hageja palub Üldkohtul:

–      tühistada vaidlustatud otsus;

–      vajaduse korral tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus;

–      mõista välja hageja poolt kantud kohtukulud.

34      Komisjon palub Üldkohtul:

–      jätta hagi rahuldamata;

–      mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 1.      Hagi ese

35      Isegi kui hageja esitab nõude tühistada vaidlustatud otsus ja vajaduse korral kaebuse rahuldamata jätmise otsus, tuleb tõdeda, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus pidi kaebuse rahuldamata jätmise otsusega täiendama vaidlustatud otsuse põhjendust, eelkõige vastates etteheidetele, mille hageja oma kaebuses esitas. Seega, arvestades, et kohtueelne menetlus on arenev menetlus, tuleb kaebuse rahuldamata jätmise otsuse põhjendusi samuti võtta arvesse selleks, et analüüsida huve kahjustava esialgse otsuse, see tähendab vaidlustatud otsuse õiguspärasust, kuna need põhjendused peavad langema kokku vaidlustatud otsuse põhjendustega (vt 21. mai 2014. aasta kohtuotsus Mocová vs. komisjon, T‑347/12 P, EU:T:2014:268, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. juuni 2016. aasta kohtuotsus HI vs. komisjon, F‑133/15, EU:F:2016:127, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

36      Käesoleval juhul kaebuse rahuldamata jätmise otsus üksnes kinnitab vaidlustatud otsust. Nendel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et ainus akt, mis hageja huve kahjustab, on vaidlustatud otsus, mille õiguspärasust hinnatakse, võttes arvesse kaebuse rahuldamata jätmise otsuses sisalduvat põhjendust (vt selle kohta 19. septembri 2019. aasta kohtuotsus WI vs. komisjon, T‑379/18, ei avaldata, EU:T:2019:617, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

 2.      Tühistamisnõuded

37      Hageja esitab hagi põhjenduseks kolm väidet, mille kohaselt on:

–        tehtud ilmne viga, kui on hinnatud haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotluse esitamise aja mõistlikkust;

–        võimu kuritarvitatud;

–        rikutud tema kaitseõigusi ja põhjendamiskohustust.

38      Üldkohus peab asjakohaseks uurida kolmandat väidet, kuna see puudutab haldusmenetluse käiku ja otsusest arusaamist.

 Kolmas väide, et on rikutud kaitseõigusi ja põhjendamiskohustust

39      Kolmanda väite esimeses osas viitab hageja sellele, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõike 2 punktis a tagatud õigus olla ära kuulatud on põhiõigus.

40      Hageja sõnul põhineb vaidlustatud otsus üksnes meditsiinilisel aruandel, mis on koostatud piisavat arstlikku läbivaatust tegemata. Sellega seoses märgib ta, et tal ei olnud võimalik esitada põhjusi, miks ta oma taotlust varem ei esitanud. Seda küsimust ei esitatud talle ei 29. jaanuari 2018. aasta arstliku läbivaatuse käigus ega enne 15. juuli 2018. aasta meditsiinilise aruande vastuvõtmist B poolt. Tema sõnul oleks otsus olnud teistsugune, kui ta oleks ära kuulatud 29. jaanuari 2018. aasta läbivaatuse käigus ja enne 2018. aasta juuli aruannet. Hageja järeldab, et võttes temalt selle võimaluse, on vaidlustatud otsusega rikutud õiguse olla ära kuulatud põhimõtet.

41      Kolmanda väite teises osas väidab hageja, et ei ole täidetud põhjendamiskohustust, kuna 15. juuli 2018. aasta meditsiinilise aruande järeldust, mille kohaselt „puuduvad meditsiinilised põhjused, millega selgitada hilinenult teatamist“, ei ole põhjendatud ühegi meditsiinilise selgitusega, samas kui vaidlustatud otsuses on kinnitatud, et kõnealuse meditsiinilise aruande järelduses võeti arvesse arstide D, E ja F‑i aruandeid ning järelikult võeti arvesse hageja tervisliku seisundi muutumist alates 2004. aastast.

42      Komisjon palub lükata see väide põhjendamatuse tõttu tagasi, korrates sisuliselt teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse poolt kaebuse rahuldamata jätmise otsuses esitatud argumente.

43      Sellega seoses olgu märgitud, et harta artikli 41 lõike 2 punkt a, millel on alates 1. detsembrist 2009 aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud, tunnustab „igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada“.

44      Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, on õigus olla ära kuulatud üldkohaldatav (vt 11. septembri 2013. aasta kohtuotsus L vs. parlament, T‑317/10 P, EU:T:2013:413, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

45      Seda õigust tuleb seega järgida, sõltumata selle haldusmenetluse laadist, mille tulemusel võetakse üksikmeede, kui ametiasutus kavatseb selle sätte sõnastuse kohaselt võtta isiku suhtes niisuguse „üksikmeetme, mis võib teda kahjustada“. Õigusega olla ära kuulatud, mis peab olema tagatud ka kohaldatavate õigusnormide puudumisel, on nõutud, et asjaomasele isikule antakse enne võimalus esitada tulemuslikult oma seisukoht asjaolude kohta, mille kohta võidakse tehtavas aktis talle etteheiteid teha (24. aprilli 2017. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑584/16, EU:T:2017:282, punkt 150).

46      Täpsemalt tähendab õiguse olla ära kuulatud järgimine, et asjaomasele isikule tuleb anda enne teda negatiivselt puudutava akti vastuvõtmist võimalus teha tulemuslikult teatavaks oma seisukoht nende faktiliste asjaolude ja olukordade tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta, mille alusel asjaomane otsus tehakse (vt selle kohta 11. septembri 2013. aasta kohtuotsus L vs. parlament, T‑317/10 P, EU:T:2013:413, punktid 80 ja 81, ning 17. juuni 2019. aasta kohtumäärus BS vs. parlament, T‑593/18, ei avaldata, EU:T:2019:425, punktid 76 ja 77).

47      Mis puudutab komisjoni argumente, mis põhinevad 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsusel parlament vs. Reynolds (C‑111/02 P, EU:C:2004:265, punkt 57) ja 12. mai 2010. aasta kohtuotsusel Bui Van vs. komisjon (T‑491/08 P, EU:T:2010:191, punkt 75), siis nähtub sellest kohtupraktikast, et asjaolu, et otsus on huve kahjustav akt, ei võimalda sellest automaatselt järeldada, võtmata arvesse asjaomase isiku vastu algatatud menetluse laadi, et vastavalt olukorrale on teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel või ametisse nimetaval asutusel kohustus asjaomane isik enne selle otsuse vastuvõtmist tulemuslikult ära kuulata.

48      Siiski leidsid faktilised asjaolud, mida selles kohtupraktikas käsitleti, aset enne harta ja selle artikli 41 lõike 2 punkti a jõustumist, mille kohaselt tuleb austada igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada. Nagu on juba rõhutatud eespool punktis 44, tuleb seda õigust järgida sõltumata selle haldusmenetluse laadist, mille tulemusel võetakse üksikmeede, isegi kui kohaldatavad õigusnormid seda ette ei näe (vt selle kohta 3. juuli 2019. aasta kohtuotsus PT vs. EIP, T‑573/16, EU:T:2019:481, punkt 265 (ei avaldata)).

49      Sellega seoses väidab komisjon, et kuivõrd teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus pidi tegema otsuse vastusena asjaomase isiku taotlusele, käesoleval juhul vastusena haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotlusele, siis oli hageja see, kes pidi teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele esitama kogu asjakohase teabe, et tõendada, et kohaldatavates õigusnormides ette nähtud tingimused olid täidetud, eelkõige teabe, mis võimaldab asuda seisukohale, et see taotlus on esitatud mõistliku aja jooksul pärast haiguse algust või pärast haiguse esmakordse diagnoosimise kuupäeva, nagu on ette nähtud kindlustuseeskirjade artikli 16 lõikes 1.

50      Esiteks tuleb tõdeda, et sellist erandit harta artikli 41 lõike 2 punkti a sõnastuses kuskil ei sisaldu ning see tuleb ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Nagu eespool punktides 44 ja 48 rõhutati, on õigus olla ära kuulatud üldkohaldatav. Nii on see muu hulgas juhul, kui administratsioon kavatseb teha otsuse vastusena isiku omal algatusel esitatud taotlusele.

51      Teiseks olgu märgitud, et kindlustuseeskirjade artiklis 16 on sätestatud, et administratsioon peab korraldama uurimise, et tuvastada kõik üksikasjad, mis on vajalikud, et teha kindlaks haiguse iseloom, kas haiguse on põhjustanud kindlustatud isiku amet ja samuti haiguse tekkimise asjaolud. Nagu sellest sättest nähtub, ei tee teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus otsust mitte üksnes taotleja esitatud teabe põhjal. Lisaks on nende eeskirjade artikli 20 lõikes 1 ette nähtud, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus peab enne artikli 18 alusel otsuse tegemist teavitama kindlustatud isikut või temaga võrdsustatud isikut otsuse projektist ja institutsiooni poolt määratud arsti(de) uuringutulemustest.

52      Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et kuna vaidlustatud otsuses on jäetud hilinenult esitamise tõttu läbi vaatamata haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotlus, mõjutas see hagejat sama ebasoodsalt kui sellise taotluse rahuldamata jätmise otsus põhjusel, et seda taotlust ei ole põhistatud. Seega, vastupidi sellele, mida väitsid teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus kaebuse rahuldamata jätmise otsuses ja komisjon kostja vastuses, ei saanud niisugust vastuvõetamatuse otsust võtta vastu ilma, et enne oleks järgitud hageja õigust olla ära kuulatud, mis on tagatud harta artikli 41 lõike 2 punktiga a.

53      Komisjon väidab samuti, et hagejal oli võimalus esitada kaebus teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse otsuse peale, mistõttu tal oli nii faktiliselt kui ka õiguslikult võimalus tugineda oma õigustele, esitades teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele argumendid, mis õigustavad seda, et kutsehaiguseks tunnistamise taotluse esitamisel on järgitud mõistliku aja nõuet.

54      Sellega seoses tuleb siiski meenutada, et nagu Avaliku Teenistuse Kohus on juba otsustanud, tooks sellise argumendiga nõustumine kaasa ei millegi muu kui harta artikli 41 lõike 2 punktis a sätestatud põhiõiguse olla ära kuulatud sisutühjaks muutmise, kuna juba selle õiguse sisu tähendab, et asjaomasel isikul on olnud võimalus mõjutada kõnealust otsustamisprotsessi – käesoleval juhul juba esialgse otsuse, see tähendab vaidlustatud otsuse vastuvõtmise etapis –, mitte üksnes kaebuse esitamise ajal personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel (vt 5. veebruari 2016. aasta kohtuotsus GV vs. Euroopa välisteenistus, F‑137/14, EU:F:2016:14, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

55      Nagu nähtub kohtupraktikast, tuleb õiguse olla ära kuulatud rikkumise olemasolu hinnata eelkõige asjaomast valdkonda reguleerivate õigusnormide alusel (9. veebruari 2017. aasta kohtuotsus M, C‑560/14, EU:C:2017:101, punkt 33).

56      Mis puudutab kutsehaiguseks tunnistamise otsuseid, siis on kindlustuseeskirjade artiklis 18 nõutud, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus teeks need samade eeskirjade artiklis 20 ette nähtud menetluse korras, eelkõige institutsioonide määratud arsti(de) uuringutulemuste alusel. Kindlustuseeskirjade artikli 20 lõike 1 kohaselt teavitab teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus aga enne artikli 18 alusel otsuse tegemist kindlustatud isikut või temaga võrdsustatud isikut otsuse projektist ja institutsiooni poolt määratud arsti(de) uuringutulemustest.

57      Nendest sätetest ilmneb, et nende eesmärk on usaldada lõpliku hinnangu andmine kõikidele meditsiinilistele küsimustele meditsiiniekspertidele. Käesolevas asjas leidis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus enne vastuvõetamatuks tunnistamise otsuse vastuvõtmist, et on vaja küsida B arvamust, et saaks hinnata, kas on olemas meditsiiniline põhjus, mis õigustab haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotluse hilinenult esitamist. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus mainis muide B järeldust kui taotluse vastuvõetamatuse ühte põhjust. Enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ei teavitanud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus hagejat ei otsuse projektist ega teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse määratud arstide uuringutulemustest ega eelkõige B järeldusest haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotluse hilinenult esitamise kohta. Nimelt saadeti mitu meditsiinilist dokumenti hageja psühhiaatrile A‑le 2018. aasta oktoobri lõpus, see tähendab pärast 1. augusti 2018. aasta vaidlustatud otsust alles hageja taotlusel.

58      Viimaseks väidab komisjon, et liidu õiguse kohaselt toob kaitseõiguste, eelkõige õiguse olla ära kuulatud rikkumine asjaomase haldusmenetluse tulemusel võetud otsuse tühistamise kaasa vaid juhul, kui ilma selle rikkumiseta oleks menetlus võinud anda teistsuguse tulemuse. Komisjon rõhutab, et käesolevas asjas sisaldusid hageja esitatud argumendid juba tema tervisetoimikus ja olid administratsioonile teada teistes hageja algatatud ja eespool punktides 3–7 viidatud haldusmenetlustes.

59      Sellega seoses tuleb tõdeda, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt põhjendab õiguse olla ära kuulatud rikkumine asjaomase haldusmenetluse tulemusena tehtud otsuse tühistamist ainult siis, kui rikkumise puudumise korral oleks see menetlus võinud anda teistsuguse tulemuse (10. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus RY vs. komisjon, T‑160/17, EU:T:2019:1, punkt 51).

60      Kui siiski nõustuda käesoleva juhtumi asjaoludel – kui hageja ei teadnud isegi, et institutsiooni arstilt meditsiinilist arvamust küsiti ja selline meditsiiniline arvamus oli olemas – sellega, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus oleks tingimata võtnud vastu sama otsuse, juhul kui hagejal oleks olnud võimalik tulemuslikult esitada oma seisukoht haldusmenetluses, toob see ikkagi kaasa harta artikli 41 lõike 2 punktiga a tagatud põhiõiguse olla ära kuulatud sisutühjaks muutmise, kuna selle õiguse enda sisu on, et asjaomasel isikul on võimalus mõjutada asjaomast otsustamisprotsessi (vt 10. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus RY vs. komisjon, T‑160/17, EU:T:2019:1, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

61      Hageja sõnul oleks tema õiguse olla ära kuulatud austamine andnud talle nimelt võimaluse selgitada täpsemalt tema haiguse tagajärgi ja muid asjaolusid, mis võisid tal takistada taotluse esitamist varem, jättes ta täiesti füüsiliselt ja vaimselt kurnatuks, nagu ta väidab hagiavalduses. Ta rõhutab, et ta oleks saanud ise väljendada oma seisukohta põhjuste kohta, miks haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotlust ei olnud esitatud varasemas etapis.

62      Nendest asjaoludest nähtub, et hagejat ei teavitatud administratsiooni kavandatavast otsusest ning teda ei kuulatud ära, et ta saaks esitada argumente oma olukorra kaitseks, käesoleval juhul juba esialgse otsuse vastuvõtmise etapis, see tähendab vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel, mitte üksnes personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse esitamisel.

63      Eeltoodust tuleneb, et tuleb nõustuda kolmanda väite esimese osaga, et on rikutud harta artikli 41 lõike 2 punktiga a tagatud õigust olla ära kuulatud. Järelikult tuleb vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida hageja kolmanda väite teist osa, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist, ning kahte esimest väidet.

 Kohtukulud

64      Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

65      Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti 1. augusti 2018. aasta otsus, millega jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata UE taotlus kutsehaiguseks tunnistamise kohta Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artikli 73 alusel.

2.      Mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Svenningsen

Barents

Pynnä

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 23. septembril 2020 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: inglise.