Mainova AG 27. juulil 2023 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 17. mai 2023. aasta otsuse peale kohtuasjas T-320/20: Mainova AG versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-484/23 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Mainova AG (esindaja: Rechtsanwalt C. Schalast)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Saksamaa Liitvabariik, E.ON SE, RWE AG

Apellandi nõuded

tühistada Üldkohtu 17. mai 2023. aasta otsus Mainova vs. komisjon (T-320/20) ja Euroopa Komisjoni 26. veebruari 2019. aasta otsus, mis puudutab koondumist „RWE/E.ON Assets“ (juhtum M.8871; ELT 2020, C 111, lk 1);

teise võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja saata kohtuasi tagasi Üldkohtule;

mõista mõlemas kohtuastmes tekkinud kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse esimeses väites heidab apellant ette ELTL artikli 263 neljanda lõigu väära tõlgendamist. Üldkohus käsitles vaidlustatud kohtuotsuses ELTL artikli 263 neljandas lõigus hagi esitamise õigusele ette nähtud nõudeid liiga kitsalt ning vastuolus tema enda ja Euroopa Kohtu praktikaga. Üldkohus tugines ainult 4. juuli 2006. aasta kohtuotsusele easyJet vs. komisjon (T-177/04), ilma et ta oleks arvestanud konkreetse juhtumi asjaoludega. Nende asjaolude hulka kuuluvad eelkõige apellandi aktiivne osalemine muu hulgas terviktehingus, apellandi konkreetne osalemine isiklikus vestluses komisjoniga ja asjaolu, et komisjoni ärakuulamise eest vastutav ametnik tunnustas apellanti puudutatud kolmanda isikuna. Vaidlustatud kohtuotsuses esitatud õiguslik arusaam kahjustaks tulevikus märkimisväärselt õiguskaitset ühinemiste kontrollimise kohta tehtud otsuste vastu.

Apellatsioonkaebuse teises väites heidab apellant Üldkohtule ette seda, et viimane on rikkunud õiguse järgimise ja õigusriikluse nõudeid. Üldkohus jättis hagi esitamise õiguse üle otsustades tähelepanuta apellandi tunnustamise ja komisjoni ärakuulamise eest vastutava isiku lubaduse informeerida apellanti võimalustest menetluses oma seisukohta avaldada. Selle asemel on Üldkohus seisukohal, et apellant oleks võinud menetluses aktiivsemalt osaleda. Apellant vaidleb vastu, et tema usaldas ärakuulamise eest vastutava isiku kui komisjoni organi kinnitust. Sellega rikub Üldkohus õiguse järgimise ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. Vaidlustatud kohtuotsusega kaasneb lõpptulemusena see, et komisjon võib tulevikus vabalt otsustada kaebevõimaluste üle tehingute vaidlustamiseks.

Apellatsioonkaebuse kolmandas väites väidab apellant, et Üldkohus tõlgendas RWE ja E.ON terviktehingu ebaõige eraldamise üle otsustades vääralt määruse (EÜ) nr 139/2004¹ artikli 3 lõiget 1, kuna ta tugines ainult komisjoni konsolideeritud pädevusteatisele ning ei võtnud arvesse enda kohtupraktikat, mis tuleneb 23. veebruari 2006. aasta kohtuotsusest Cementbouw Handel & Industrie/Kommission (T-282/02), ja määruse nr 139/2004 põhjendust 20. Sellega rikkus Üldkohus normide hierarhia, õiguse ülimuslikkuse ja võimude lahususe põhimõtteid.

Apellatsioonkaebuse neljandas väites käsitletakse RWE ja E.ONi esitatud kokkuleppe „Investor Relationship Agreement“ väärat hindamist. Üldkohus jättis tähelepanuta, et see kokkulepe on Saksa aktsiaõiguse kohaselt kehtetu. Sellega jättis Üldkohus hindamata olulised aspektid ja tegi selle tagajärjel õiguslikult väära otsuse.

____________

¹ Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 139/2004, kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus) (ELT 2004, L 24, lk 1, ELT eriväljaanne 08/03, lk 40).