EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
15. veebruar 2007(*)
Brüsseli konventsioon – Artikli 1 esimese lõigu esimene lause – Kohaldamisala – Tsiviil- ja kaubandusasjad – Mõiste – Kahju hüvitamise nõue, mille on sõjaaegsete massimõrvade ohvriks langenute õigusjärglased esitanud ühes osalisriigis teise osalisriigi vastu selle riigi relvajõudude tegevuse tõttu
Kohtuasjas C‑292/05,
mille ese on 3. juuni 1971. aasta protokolli 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades tõlgendamise kohta Euroopa Kohtus alusel Efeteio Patron’i (Kreeka) 8. juuni 2005. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 20. juulil 2005, menetluses
Eirini Lechouritou,
Vasileios Karkoulias,
Georgios Pavlopoulos,
Panagiotis Brátsikas,
Dimitrios Sotiropoulos,
Georgios Dimopoulos
versus
Dimosio tis Omospondiakis Dimokratias tis Germanias,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud R. Schintgen (ettekandja), J. Klučka, R. Silva de Lapuerta ja J. Makarczyk,
kohtujurist: D. Ruiz-Jarabo Colomer,
kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,
arvestades kirjalikus menetluses ja 28. septembri 2006. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– E. Lechouritou, V. Karkoulias, G. Pavlopoulos, P. Brátsikas, D. Sotiropoulos ja G. Dimopoulos, esindajad: dikigoros I. Stamoulis ja Rechtsanwalt J. Lau,
– Saksamaa valitsus, esindaja: R. Wagner, keda abistas professor B. Heß,
– Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato G. Aiello,
– Madalmaade valitsus, esindajad: H. G. Sevenster ja M. de Grave,
– Poola valitsus, esindaja: T. Nowakowski,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. Condou-Durande ja A.‑M. Rouchaud-Joët,
olles 8. novembri 2006. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta (EÜT L 304, lk 1; muudetud tekst lk 77), 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 388, lk 1) ning 26. mai 1989. aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 285, lk 1)(edaspidi „Brüsseli konventsioon”), artikli 1 tõlgendamist.
2 Taotlus esitati põhikohtuasja hagejate E. Lechouritou, V. Karkouliase, G. Pavlopoulose, P. Brátsikase, D. Sotiropoulose ja G. Dimopoulose, kes on Kreeka kodanikud ja residendid, ning Saksamaa Liitvabariigi vahelises kohtuvaidluses varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise kohta, mida neile põhjustas Saksamaa relvajõudude tegevus, mille ohvriteks nende vanemad Teise maailmasõja ajal toimunud Kreeka okupatsiooni ajal olid.
Õiguslik raamistik
3 Brüsseli konventsiooni I jaotise artikkel 1 pealkirjaga „Reguleerimisala” sätestab:
„Konventsiooni kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli ja haldusasjade suhtes.
Konventsiooni ei kohaldata:
1. füüsiliste isikute õigus- ja teovõime, abielusuhtest tulenevate varaliste õiguste, testamentide ja pärimise suhtes;
2. pankrotimenetluste, maksejõuetute äriühingute või teiste juriidiliste isikute likvideerimismenetluste, kohtumenetluse, kompromissi tegemise ja muude selliste menetluste suhtes;
3. sotsiaalkindlustuse suhtes;
4. vahekohtute suhtes.”
4 Brüsseli konventsiooniga määratud kohtualluvuse reeglid on sätestatud selle II jaotises, mis koosneb artiklitest 2–24.
5 Brüsseli konventsiooni II jaotise 1. jao pealkirjaga „Üldsätted” koosseisu kuuluva artikli 2 esimene lõik sõnastab konventsiooni järgmise aluspõhimõtte:
„Konventsiooni sätete kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline asukoht on osalisriigis, selle riigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.”
6 Brüsseli konventsiooni samasse 1. jakku kuuluva artikli 3 esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:
„Isikuid, kelle alaline asukoht on osalisriigis, saab teise osalisriigi kohtusse kaevata üksnes käesoleva jaotise 2.–6. jaos sätestatud korras.”
7 Brüsseli konventsiooni artiklites 5–18, mis moodustavad II jaotise 2.–6. jao, on sätestatud normid valikulise, kohustusliku ja erandliku kohtualluvuse kohta.
8 Brüsseli konventsiooni II jaotise 2. jao pealkirjaga „Kohtualluvus erandjuhtudel” koosseisu kuuluva artikli 5 sõnastuse kohaselt:
„Isiku, kelle alaline asukoht on osalisriigis, võib teise osalisriigi kohtutesse kaevata:
[…]
3. lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud;
4. kahjutasu või hüvitisega seotud tsiviilnõude puhul, mille aluseks on kriminaalkorras menetletav tegu, sellesse kohtusse, kus menetletakse kriminaalasja, kui see kohus on tema suhtes kehtiva seaduse kohaselt pädev tsiviilasjades;
[…]”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
9 Eelotsusetaotluse esitanud kohtust Euroopa Kohtule saadetud toimikust selgub, et põhikohtuasi on saanud alguse 13. detsembril 1943 Saksamaa relvajõudude poolt toime pandud tsiviilisikute massimõrvast, mille ohvriks langes 676 Kalávryta (Kreeka) omavalitsusüksuse elanikku.
10 Põhikohtuasja hagejad esitasid 1995. aastal hagi Polymeles Protodikeio Kalavritoni, et saada Saksamaa Liitvabariigilt hüvitist varalise ja mittevaralise kahju ning psüühhiliste kannatuste eest, mida Saksamaa relvajõudude tegevus neile põhjustas.
11 Polymeles Protodikeio Kalavriton, kuhu Saksamaa Liitvabariik ei ilmunud, jättis hagi 1998. aastal läbi vaatamata põhjendusega, et Kreeka kohtutel ei ole selleks pädevust, kuna kostja kui suveräänse riigi suhtes kehtib Kreeka tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 3 lõikes 2 sätestatud puutumatus.
12 Põhikohtuasja hagejad esitasid 1999. aasta jaanuaris selle hagi läbi vaatamata jätmise otsuse peale apellatsioonkaebuse Efeteio Patronile, kes sedastas aastal 2001, et apellatsioonkaebus on formaalselt vastuvõetav ning peatas menetluse, kuni Anotato Eidiko Dikastirio (Kreeka kõrgem erikohus) tegi otsuse paralleelses kohtuasjas nende rahvusvahelise õiguse normide tõlgendamise kohta, mis reguleerivad suveräänse riigi kohtulikku puutumatust, ja nende normide liigitamise kohta rahvusvahelises kogukonnas üldtunnustatud normideks. Mainitud kohtuasi käsitles täpsemalt esiteks küsimust, kas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normiks saab pidada 16. mail 1972 Baselis allkirjastatud riikide immuniteedi konventsiooni, mille osaline Kreeka Vabariik ei ole, artiklit 11, mille kohaselt „[o]salisriik ei või teise osalisriigi kohtus tugineda kohtulikule puutumatusele, kui menetlus käsitleb sellise isikukahju või varalise kahju hüvitamist, mis on tingitud kohtu asukohariigi territooriumil aset leidnud asjaoludest, kui kahju tekitaja viibis nende asjaolude toimumise ajal sellel territooriumil” [mitteametlik tõlge]. Teiseks esitati ka küsimus, kas see osalisriikide puutumatusele kehtestatud erand hõlmab rahvusvahelise tava kohaselt ka nõudeid hüvitada kahju, mis põhjustati õigusvastaste tegudega sõjalise konflikti käigus, mis puudutas piiritletud inimgruppi kuuluvaid või konkreetse piirkonnaga seotud isikuid, kes ei olnud hõivatud lahingutegevusega ega osalenud sõjalistes operatsioonides.
13 Anotato Eidiko Dikastirio sedastas selles kohtuasjas 2002. aastal, et „rahvusvahelise õiguse hetkeseisu arvestades on jätkuvalt kehtiv selle õiguse hulka kuuluv üldtunnustatud norm, mille kohaselt ei ole riiki võimalik kaevata teise riigi kohtusse ükskõik millise kahju põhjustanud asjaolu hüvitamiseks, mis leidis aset kohtu asukohariigi territooriumil ning millega on mingil moel kas sõja või rahu ajal seotud kostjaks oleva riigi relvajõud”, millest tulenevalt on kostjaks oleval riigil antud asjas puutumatus.
14 Kreeka konstitutsiooni artikli 100 lõike 4 kohaselt on Anotato Eidiko Dikastirio otsused „lõplikud”. Lisaks on antud kohut käsitleva seadustiku artikli 54 lõike 1 kohaselt otsused, milles lahendatakse küsimust, kas rahvusvahelise õiguse normi tuleb pidada üldtunnustatuks, „kehtivad erga omnes”, mille tulemusena on Anotato Eidiko Dikastirio otsus, milles kõrvaldati kahtlused selle kohta, kas konkreetset rahvusvahelise õiguse normi tuleb pidada üldtunnustatuks, ja niisuguses kohtuotsuses esitatud põhjendused siduvad mitte pelgalt kohtule, kes andis selle küsimuse Anotato Eidiko Dikastirio otsustada, või selle kohtuotsuse aluseks oleva kaebuse esitanud pooltele, vaid niisamuti ka Kreeka Vabariigi kõigile ametiasutustele, kus tõstatatakse sama õiguslik küsimus.
15 Kuivõrd põhikohtuasja hagejad tuginesid Brüsseli konventsioonile ja täpsemalt selle artikli 5 punktidele 3 ja 4, mis nende arvates tühistasid riikide puutumatuse kõikide õigusvastaste tegude puhul, mis on toime pandud kohtu asukohariigi territooriumil, tekkis eelotsusetaotluse esitanud kohtul siiski kahtlus, kas talle esitatud kaebus ei kuulu selle konventsiooni kohaldamisalasse ning ta märkis siinkohal, et kostja liikmesriigi puutumatuse olemasolu ja sellest tulenevalt Kreeka kohtute pädevuse puudumine talle lahendada antud kohtuasja läbivaatamiseks sõltub vastusest vaidlusalustele õiguslikele küsimustele.
16 Neil asjaoludel otsustas Efeteio Patron menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas Brüsseli konventsiooni materiaalsesse kohaldamisalasse kuuluvad vastavalt selle artiklile 1 ka füüsiliste isikute esitatud kahju hüvitamise hagid lepinguosalise riigi vastu, kes on tsiviilõiguslikult vastutav oma relvajõudude tegevuse või tegevusetuse eest, kui see tegevus või tegevusetus leidis aset hagejate elukohariigi sõjalise okupatsiooni ajal pärast kostja poolt läbiviidud vallutussõda, olles ilmselgelt vastuolus sõjaõigusega ja kujutades endast inimsusevastaseid kuritegusid?
2. Kas Brüsseli konventsiooni ülesehitusega on kooskõlas kostjaks oleva riigi immuniteedil põhinev vastuväide, mille tagajärg, kui vastus küsimusele on jaatav, on see, et konventsiooni kohaldamine on automaatselt välistatud ja seda iseäranis kostja relvajõudude tegevuse ja tegevusetuse osas, mis leidis aset enne selle konventsiooni jõustumist, st aastatel 1941–1944?”
Menetlus Euroopa Kohtus
17 Põhikohtuasja hagejad esitasid Euroopa Kohtu kantseleisse 28. novembril 2006 saabunud kirjaga märkused kohtujuristi ettepaneku kohta ja taotlesid, et Euroopa Kohus „tunnistaks käesoleva kohtuasja „erakordselt tähtsaks” ja suunaks selle Euroopa Kohtu põhikirja artikli 16 alusel täiskogule või suurkojale”.
18 Siinkohal tuleb kõigepealt meelde tuletada, et ei Euroopa Kohtu põhikiri ega ka kodukord ei näe pooltele ette võimalust esitada märkusi kohtujuristi ettepaneku kohta. Kohtupraktikast tuleneb ka see, et vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata (vt eelkõige 4. veebruari 2000. aasta määrus kohtuasjas C‑17/98: Emesa Sugar, EKL 2000, lk I‑665, punktid 2 ja 19).
19 Samuti tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 16 kolmanda lõigu kohaselt tuleb „Euroopa Kohus […] kokku suurkojana, kui menetluse pooleks olev liikmesriik või ühenduse institutsioon seda taotleb”.
20 Esiteks nähtub juba osundatud artikli 16 kolmanda lõigu sõnastusest, et üksikisikutel ei ole õigust sellist taotlust esitada ning teiseks ei ole menetluse pooleks olev liikmesriik või ühenduse institutsioon käesoleval juhul kohtuasja suurkojale suunamise taotlust esitanud.
21 Lisaks tuleb märkida, et kui artikli 16 neljandas lõigus loetletud olukorrad välja arvata, siis võib üksnes Euroopa Kohus ‑ kui ta leiab, et see kohtuasi on erakordselt tähtis ‑ pärast kohtujuristi ärakuulamist otsustada, kas suunata kohtuasi nimetatud artikli viienda lõigu alusel täiskogule.
22 Antud juhul leiab Euroopa Kohus, et selliseks suunamiseks ei ole põhjust.
23 Neil asjaoludel tuleb käesoleva kohtuotsuse punktis 17 kirjeldatud taotlus jätta rahuldamata.
24 Siinkohal tuleb lisada, et samasugune järelduseni jõutaks ka juhul, kui põhikohtuasja hagejate taotlust tuleks pidada menetluse uuendamise taotluseks.
25 Selle kohta tuleb meenutada, et Euroopa Kohus võib omal algatusel või kohtujuristi ettepanekul või poolte taotlusel oma kodukorra artikli 61 kohaselt suulise menetluse uuendada, kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt informatsiooni või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mida pooled ei ole käsitlenud (vt eelkõige 19. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑309/99: Wouters jt, EKL 2002, lk I‑1577, punkt 42; 14. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑309/02: Radlberger Getränkgesellschaft ja S. Spitz, EKL 2004, lk I‑11763, punkt 22, ja 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑308/04 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5977, punkt 15).
26 Käesoleval juhul leiab aga Euroopa Kohus, olles ära kuulanud kohtujuristi arvamuse, et ta omab kogu vajalikku teavet eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamiseks ning et seda teavet on Euroopa Kohtus käsitletud.
Eelotsuse küsimused
Esimene küsimus
27 Esimese küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas Brüsseli konventsiooni artikli 1 esimese lõigu esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et „tsiviilasi” selle sätte tähenduses on hagi, mille on füüsilised isikud ühes osalisriigis algatanud teise osalisriigi vastu ning millega nõutakse esimese riigi territooriumil sõjaliste operatsioonide käigus aset leidnud relvajõudude tegevuse ohvrite õigusjärglastele tekitatud kahju hüvitamist.
28 Esiti tuleb nentida, et kuigi Brüsseli konventsiooni artikli 1 esimese lõigu esimene lause sätestab põhimõtte, mille kohaselt on selle kohaldamisala piiratud „tsiviil- ja kaubandusasjadega”, ei määratle see konventsioon ei selle mõiste sisu ega ulatust.
29 Selle kohta tuleb meelde tuletada, et osalisriikidele ja huvitatud isikutele Brüsseli konventsioonist tulenevate õiguste ja kohustuste võrdsuse ja ühetaolisuse võimalikult paremaks tagamiseks ei või selle sätte sõnastust tõlgendada kui lihtsalt viidet ühe või teise riigi õigusele. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et mõistet „tsiviil- ja kaubandusasjad” tuleb käsitleda kui autonoomset mõistet, mida tuleb tõlgendada tuginedes ühelt poolt Brüsseli konventsiooni eesmärkidele ja süsteemile ning teiselt poolt siseriiklike õigussüsteemide kogumist tulenevatele üldpõhimõtetele (vt eelkõige 14. oktoobri 1976. aasta otsus kohtuasjas 29/76: LTU, EKL 1976, lk 1541, punktid 3 ja 5; 16. detsembri 1980. aasta otsus kohtuasjas 814/79: Rüffer, EKL 1980, lk 3807, punkt 7; 14. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑271/00: Baten, EKL 2000, lk I‑10489, punkt 28; 15. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑266/01: Préservatrice foncière TIARD, EKL 2003, lk I‑4867, punkt 20, ja 18. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑343/04: ČEZ, EKL 2006, lk I‑4557, punkt 22).
30 Euroopa Kohus on leidnud, et vaidluse osapoolte vaheliste õigussuhete olemuslike tunnuste või vaidluseseme tõttu jäävad niisuguse tõlgenduse tulemusena teatud hagid või kohtuotsused Brüsseli konventsiooni kohaldamisalast välja (vt eespool viidatud kohtuotsused LTU, punkt 4; Rüffer, punkt 14; Baten, punkt 29; Préservatrice foncière TIARD, punkt 21, ČEZ, punkt 22, ja 1. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑167/00: Henkel, EKL 2002, lk I‑8111, punkt 29).
31 Euroopa Kohus on seega leidnud, et kuigi mõned eraõiguslike isikute ja avaliku võimu organite vahelised vaidlused võivad kuuluda Brüsseli konventsiooni kohaldamisalasse, ei ole see nõnda, kui riigiasutus teostab avalikku võimu (vt eespool viidatud kohtuotsused LTU, punkt 4; Rüffer, punkt 8; Henkel, punkt 26; Baten, punkt 30; Préservatrice foncière TIARD, punkt 22, ja 21. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑172/91: Sonntag, EKL 1993, lk I‑1963, punkt 20).
32 Eelnevat põhimõtet kohaldades on Euroopa Kohus sedastanud, et siseriiklik või rahvusvaheline avalik-õiguslik asutus, kes nõuab eraõiguslikult isikult talle kuuluvate seadmete ja tema teenuste kasutamise tasu hüvitamist, teostab avalikku võimu, eelkõige seetõttu, et kõnesolev kasutus on kohustuslik ja ainuvõimalik ning tasu määrad, arvutamise metoodika ja sissenõudmise menetlus on kasutajatele kehtestatud ühepoolselt (vt eespool viidatud kohtuotsus LTU, punkt 4).
33 Niisamuti on Euroopa Kohus leidnud, et mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad” Brüsseli konventsiooni artikli 1 esimese lõigu tähenduses ei laiene kohtuvaidlusele, mille on algatanud avalikke veeteid haldav riik õiguslikult vastutava isiku vastu, et nõuda sisse laevavraki eemaldamisel tekkinud kulud, mida ta kandis rahvusvahelist kohustust täites või lastes seda avaliku võimu teostades täita (eespool viidatud kohtuotsus Rüffer, punktid 9 ja 16).
34 Seda tüüpi vaidlused johtuvad sellest, et üks vaidluspool teostab avalikku võimu, kuna see on ulatuslikum võrreldes üksikisikute vahelisi suhteid reguleerivates üldistes õigusnormides sätestatuga (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Sonntag, punkt 22; Henkel, punkt 30; Préservatrice foncière TIARD, punkt 30, ja 5. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑265/02: Frahuil, EKL 2004, lk I‑1543, punkt 21).
35 Niisugune tõlgendus on veelgi mõjuvamatel kaalutlustel kohaldatav ka sellisele vaidlusele nagu on põhikohtuasjas.
36 Algpõhjus, miks põhikohtuasja hagejad esitasid Saksamaa Liitvabariigi vastu kahju hüvitamise hagi, on Teise maailmasõja ajal toimunud sõjaväelised operatsioonid.
37 Nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 54–56 märkis, ei ole mingit kahtlust, et sõjaväeline operatsioon on üks klassikalistest riigi suveräänsuse väljendustest eelkõige seetõttu, et nende läbiviimise otsustavad ühepoolselt ja siduvalt pädevad avaliku võimu asutused ja need on lahutamatult seotud riikide välis- ja kaitsepoliitikaga.
38 Sellest järeldub, et niisuguste tegude nagu need, millega on põhjustatud kahju, millele tuginevad põhikohtuasja hagejad, ja järelikult ka nende poolt Kreeka kohtutele esitatud kahju hüvitamise hagi põhjuseks tuleb pidada asjaomase riigi poolt avaliku võimu teostamist nende tegude toimepanemise kuupäeval.
39 Järelikult ei kuulu selline kohtuasi, nagu on algatatud eelotsusetaotluse esitanud kohtus, käesoleva kohtuotsuse punktis 30 osundatud kohtupraktikat arvestades Brüsseli konventsiooni sisulisse kohaldamisalasse nii nagu see on piiritletud kõnesoleva konventsiooni artikli 1 esimese lõigu esimeses lauses.
40 Niisugust tõlgendust ei muuda põhikohtuasja hagejate poolt täpsemalt esitatud argumendid, mille kohaselt esiteks tuleb hagi, mille nad on algatanud Kreeka kohtutes Saksamaa Liitvabariigi vastu, lugeda olemuselt tsiviilõigusliku vastutuse tuvastamise hagiks, mis on hõlmatud Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktidega 3 ja 4, ning teiseks, et iure imperii toime pandud teod ei hõlma õigusvastast käitumist.
41 Kõigepealt on Euroopa Kohus juba sedastanud, et piisab asjaolust, et hageja nõude aluseks on avaliku võimu akt, et arvata tema hagi välja Brüsseli konventsiooni kohaldamisalast, olenemata menetlusest, mida võimaldab niisuguses olukorras siseriiklik õigus (vt eespool viidatud kohtuotsus Rüffer, punktid 13 ja 15). Tõsiasi, et eelotsusetaotluse esitanud kohtus algatatud hagi esitletakse tsiviilõiguslikuna, kuivõrd sellega nõutakse põhikohtuasja hagejaile põhjustatud varalise ja mittevaralise kahju eest rahalist hüvitist, ei ole järelikult asjakohane.
42 Asjasse ei puutu ka viide Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktides 3 ja 4 sätestatud kohtualluvuse normidele, kuna küsimus, kas Brüsseli konventsioon on põhikohtuasjas kohaldatav, on loogiliselt esimene küsimus, millele nagu siingi antud eitava vastuse korral on asjaomane kohus vabastatud igasugusest kohustusest analüüsida selle konventsiooni sisulisi norme.
43 Viimaseks tuleb märkida, et põhikohtuasja aluseks olevate avaliku võimu aktide õiguspärasus või õigusvastasus puudutab nende aktide olemust, mitte aga valdkonda, kuhu nad kuuluvad. Kuivõrd see valdkond jääb sellisena väljapoole Brüsseli konventsiooni kohaldamisala, siis ei saa taoliste aktide õigusvastasus õigustada teistsugust tõlgendust.
44 Lisaks tõstataks põhikohtuasja hagejate vastav väide, kui sellega nõustuda, sisulisi küsimusi juba enne, kui on võimalik kahtlusteta kindlaks tehta Brüsseli konventsiooni kohaldamisala. Niisugused raskused oleksid aga kindlasti vastuolus selle konventsiooni ülesehituse ja eesmärgiga, mis – nagu nähtub selle preambulist ja Jenardi ettekandest Brüsseli konventsiooni kohta (EÜT 1979, C 59, lk 1) – tugineb osalisriikide vastastikusele usaldusele teineteise õigussüsteemide ja kohtuorganite vastu ning mille eesmärk on tagada õiguskindlus, nähes tsiviil- ja kaubandusvaldkonnas kohtualluvuse konfliktide lahendamiseks ette ühtlustatud normid, samuti lihtsustades formaalsusi osalisriikidest pärinevate kohtuotsuste kiireks tunnustamiseks ja täitmiseks.
45 Peale selle täpsustab tsiviilasjades õigusalase koostöö valdkonnas ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta (ELT L 143, lk 15; ELT eriväljaanne 19/07, lk 38), mis sätestab artikli 2 lõikes 1, et seda kohaldatakse „tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes”, samas artiklis, et „käesolev määrus ei laiene […] riigi vastutusele [tegevuse või tegevusetuse eest riigivõimu teostamisel] („acta iure imperii”) [täpsustatud tõlge], tegemata sealjuures vahet selle tegevuse või tegevusetuse õiguspärasusel või õigusvastasusel. Samale järeldusele viib ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus (ELT L 399, lk 1), artikli 2 lõige 1.
46 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimustele vastata, et Brüsseli konventsiooni artikli 1 esimese lõigu esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et „tsiviilasi” selle sätte tähenduses ei ole hagi, mille on füüsilised isikud ühes osalisriigis algatanud teise osalisriigi vastu ning millega nõutakse esimese riigi territooriumil sõjaliste operatsioonide käigus aset leidnud relvajõudude tegevuse ohvrite õigusjärglastele tekitatud kahju hüvitamist.
Teine küsimus
47 Arvestades esimesele küsimusele antud vastust ei ole teisele küsimusele vastamine vajalik.
Kohtukulud
48 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, mida on muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta, 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta ning 26. mai 1989. aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta, artikli 1 esimese lõigu esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et „tsiviilasi” selle sätte tähenduses ei ole hagi, mille on füüsilised isikud ühes osalisriigis algatanud teise osalisriigi vastu ning millega nõutakse esimese riigi territooriumil sõjaliste operatsioonide käigus aset leidnud relvajõudude tegevuse ohvrite õigusjärglastele tekitatud kahju hüvitamist.
Allkirjad