EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
30. jaanuar 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Sisserändepoliitika – Perekonna taasühinemise õigus – Direktiiv 2003/86/EÜ – Artikli 10 lõike 3 punkt a – Saatjata alaealise pagulase taasühinemine vahetult ülenevate lähisugulastega – Artikli 2 punkt f – Mõiste „saatjata alaealine“ – Perekonna taasühinemist taotlev isik, kes oli taotluse esitamise ajal alaealine, kuid on perekonna taasühinemise menetluse ajal saanud täisealiseks – Kuupäev, millest tuleb lähtuda alaealisuse hindamisel – Perekonna taasühinemise taotluse esitamise tähtaeg – Perekonna taasühinemist taotleva isiku täisealine õde, kes vajab raske haiguse tõttu oma vanemate pidevat abi – Saatjata alaealise pagulase perekonna taasühinemise õiguse soovitav toime – Artikli 7 lõige 1 – Artikli 12 lõike 1 esimene ja kolmas lõik – Võimalus seada perekonna taasühinemine sõltuvusse täiendavatest tingimustest
Kohtuasjas C‑560/20,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Verwaltungsgericht Wieni (Viini halduskohus, Austria) 25. septembri 2020. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 26. oktoobril 2020, menetluses
CR,
GF,
TY
versus
Landeshauptmann von Wien,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident L. Bay Larsen, kodade presidendid A. Arabadjiev, A. Prechal, E. Regan, T. von Danwitz ja O. Spineanu-Matei, kohtunikud M. Ilešič, J.‑C. Bonichot, L. S. Rossi (ettekandja), I. Jarukaitis, A. Kumin, N. Jääskinen, N. Wahl ja M. Gavalec,
kohtujurist: A. M. Collins,
kohtusekretär: ametnik M. Krausenböck,
arvestades kirjalikku menetlust ja 14. veebruari 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– CR, GF ja TY, esindajad: Rechtsanwältin J. Ecker ja Austria Punase Risti peasekretariaadi perekonna taasühinemise üksuse juhataja D. Bernhart,
– Austria valitsus, esindajad: A. Posch, J. Schmoll, C. Schweda ja V.‑S. Strasser,
– Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman, M. H. S. Gijzen ja C. S. Schillemans,
– Euroopa Komisjon, esindajad: C. Cattabriga, J. Hottiaux ja B.‑R. Killmann,
olles 4. mai 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (ELT 2003, L 251, lk 12; ELT eriväljaanne 19/06, lk 224) artikli 2 punkti f, artikli 7 lõiget 1, artikli 10 lõike 3 punkti a ja artikli 12 lõiget 1.
2 Taotlus on esitatud ühelt poolt Süüria kodanike CRi ja GFi ja nende tütre TYi ning teiselt poolt Landeshauptmann von Wieni (Viini liidumaa valitsusjuht, Austria) vahelises kohtuvaidluses selle üle, et viimane jättis rahuldamata CRi, GFi ja TYi taotlused saada liikmesriigi viisa perekonna taasühinemiseks RIga, kellel on Austrias pagulasseisund ning kes on CRi ja GFi poeg ja TYi vend.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2003/86 põhjendustes 2, 4 ja 6–10 on märgitud järgmist:
„(2) Perekonna taasühinemist käsitlevad meetmed tuleks vastu võtta kooskõlas kohustusega kaitsta perekonda ja austada pereelu, mis on sätestatud paljudes rahvusvahelise õiguse aktides. Käesolev direktiiv austab põhiõigusi ning peab kinni põhimõtetest, mida tunnustab eelkõige [Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“)] artikkel 8 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta [(edaspidi „harta“)].
[…]
(4) Perekonna taasühinemine on vajalik pereelu võimaldamiseks. See aitab liikmesriigis viibivate kolmandate riikide kodanike integreerumist hõlbustades ühiskonnakultuurilise stabiilsuse loomist ja samuti majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamist, mis on asutamislepingus sätestatud põhieesmärk.
[…]
(6) Perekonna kaitseks ning pereelu loomiseks või hoidmiseks tuleks ühiste kriteeriumide põhjal määrata kindlaks perekonna taasühinemise õiguse kasutamise materiaalsed tingimused.
(7) Liikmesriikidel peaks olema võimalus kohaldada käesolevat direktiivi ka siis, kui kogu perekond siseneb nende territooriumile üheaegselt.
(8) Eraldi tähelepanu tuleks pöörata pagulaste olukorrale, arvestades põhjusi, mille tõttu nad on sunnitud oma riigist põgenema ja mis takistas neid seal normaalset pereelu elamast. Seepärast tuleks [nende] perekonna taasühinemise õiguse kasutamiseks kehtestada soodsamad tingimused.
(9) Perekonna taasühinemine peaks olema igal juhul võimalik perekonna tuumiku, st abikaasa ja alaealiste laste puhul.
(10) Liikmesriigid peavad ise otsustama, kas nad soovivad lubada perekonna taasühinemist vahetult ülenevatele sugulastele, täiskasvanud vallalistele lastele, vallalistele või registreeritud elukaaslastele ning polügaamse abielu korral teise abikaasa alaealistele lastele ja perekonna taasühinemist taotlevale isikule. Kui liikmesriik lubab nimetatud isikute perekondade taasühinemist, siis ei piira see nende liikmesriikide, mis ei tunnusta peresidemete olemasolu käesoleva sättega hõlmatud juhtudel, võimalust mitte kohelda neid isikuid pereliikmetena selles osas, mis puudutab asjakohastes EÜ õigusaktides sätestatud pereliikmete õigust elada mõnes teises liikmesriigis.“
4 Direktiivi 2003/86 artiklis 1 on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi eesmärk on määrata kindlaks perekonna taasühinemise õiguse kasutamise tingimused kolmandate riikide kodanikele, kes elavad seaduslikult liikmesriikide territooriumil.“
5 Direktiivi artiklis 2 on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis [on]:
[…]
c) perekonna taasühinemist taotlev isik – kolmanda riigi kodanik, kes elab seaduslikult liikmesriigis ja kes taotleb oma pereliikmete taasühinemist temaga või kelle pereliikmed taotlevad taasühinemist temaga;
[…]
f) saatjata alaealine – alla kaheksateistkümne aastane kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes saabub mõne liikmesriigi territooriumile ilma seadusjärgselt või tavakohaselt tema eest vastutava täisealiseta seni kuni selline isik on ta tegelikult oma hoole alla võtnud, või alaealine, kes on üksi jäetud pärast mõne liikmesriigi territooriumile saabumist.“
6 Direktiivi artiklis 4 on ette nähtud:
„1. Liikmesriigid lubavad vastavalt käesolevale direktiivile ning IV peatükis [ja artiklis 16] sätestatud tingimustele oma territooriumile siseneda ja seal elada järgmistel pereliikmetel:
a) perekonna taasühinemist taotleva isiku abikaasa;
b) perekonna taasühinemist taotleva isiku ning tema abikaasa alaealised lapsed, sealhulgas lapsed, kes on adopteeritud asjaomase liikmesriigi pädeva asutuse otsuse alusel või selle liikmesriigi rahvusvahelistest kohustustest tulenevalt automaatsele täitmisele pööratava otsuse alusel või otsuse alusel, mida tuleb vastavalt rahvusvahelistele kohustustele tunnustada;
[…]
Käesolevas artiklis osutatud alaealised lapsed peavad olema asjaomase liikmesriigi õiguse järgsest täiseast nooremad ning vallalised.
[…]
2. Liikmesriigid võivad seaduse või määrusega lubada vastavalt käesolevale direktiivile ning tingimusel, et IV peatükis sätestatud tingimused on täidetud, oma territooriumile siseneda ja seal elada järgmistel pereliikmetel:
a) perekonna taasühinemist taotleva isiku või tema abikaasa vahetult ülenevad lähisugulased, kui nad on perekonna taasühinemist taotleva isiku või tema abikaasa ülalpidamisel ning ei saa päritolumaal oma sugulastelt piisavat tuge;
b) perekonna taasühinemist taotleva isiku või tema abikaasa täiskasvanud vallalised lapsed, kui nad ei ole oma terviseseisundist tulenevatel objektiivsetel põhjustel võimelised ise enda eest hoolitsema.
[…]“.
7 Direktiivi artiklis 5 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid määravad kindlaks, kas perekonna taasühinemise õiguse kasutamiseks esitatava taotluse tema territooriumile sisenemise ja seal elamise kohta esitab kõnealuse liikmesriigi pädevatele asutustele perekonna taasühinemist taotlev isik või tema pere liige või liikmed.
[…]
5. Taotluse läbivaatamisel võtavad liikmesriigid piisavalt arvesse alaealiste laste parimaid huvisid.“
8 Direktiivi 2003/86 artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:
„1. Perekonna taasühinemise taotluse esitamisel võib asjaomane liikmesriik taotluse esitajalt nõuda tõendeid selle kohta, et perekonna taasühinemist taotleval isikul on:
a) samas piirkonnas elava sarnase perekonna jaoks normaalseks peetav majutus, mis vastab asjaomase liikmesriigi üldistele tervishoiu- ja ohutusnormidele;
b) ennast ja pereliikmeid kattev haiguskindlustus kõikide riskide vastu, mis on harilikult hõlmatud ka asjaomase liikmesriigi enda kodanike puhul;
c) stabiilne ja korrapärane sissetulek, millega ta suudab iseennast ja oma pereliikmeid ilma asjaomase liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi abita ülal pidada. Liikmesriigid hindavad kõnealuse sissetuleku laadi ja korrapärasust ning võivad seejuures võtta arvesse siseriiklike palkade ja pensionide miinimumtaset ja pereliikmete arvu.“
9 Direktiivi artikli 10 lõikes 2 ja lõike 3 punktis a on täpsustatud:
„2. Liikmesriigid võivad perekonna taasühinemise loa anda muudele kui artiklis 4 osutatud pereliikmetele, kui nad on pagulase ülalpidamisel.
3. Kui pagulane on saatjata alaealine, siis liikmesriigid:
a) lubavad perekonnaga taasühinemiseks oma territooriumile siseneda ja seal elada pagulase vahetult ülenevatel lähisugulastel, kohaldamata artikli 4 lõike 2 punktis a sätestatud tingimusi;
[…]“.
10 Direktiivi artikli 12 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Erandina artiklist 7 ei nõua liikmesriigid pagulaselt ega/või tema pereliikme(te)lt nende ja artikli 4 lõikes 1 osutatud pereliikmete kohta esitatud taotluste korral tõendamist, et pagulane vastab artiklis 7 sätestatud nõuetele.
Ilma et see piiraks liikmesriikide rahvusvahelisi kohustusi, võivad liikmesriigid juhul, kui perekonna taasühinemine on võimalik kolmandas riigis, millega perekonna taasühinemist taotleval isikul ja/või tema pereliikmel on erisidemed, nõuda esimeses lõigus osutatud tõendamist.
Liikmesriigid võivad pagulaselt nõuda artikli 7 lõikes 1 osutatud tingimuste täitmist, kui perekonna taasühinemise taotlust ei esitata kolme kuu jooksul pärast pagulasseisundi andmist.“
Austria õigus
11 16. augusti 2005. aasta Austriasse elama asumist ja seal elamist käsitleva föderaalseaduse (Bundesgesetz über die Niederlassung und den Aufenthalt in Österreich (Niederlassungs-und Aufenthaltsgesetz – NAG)) (BGBl. I, 100/2005) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „NAG“) on §‑s 11 „Elamisloa saamise üldtingimused“ sätestatud:
„[…]
(2) Elamisloa võib välismaalasele anda üksnes siis, kui:
[…]
2. välismaalane tõendab, et tal on õigus eluasemele, mida peetakse võrreldava suurusega perekonna jaoks tavaliseks;
3. välismaalasel on kõiki riske kattev tervisekindlustus, mis kehtib ka Austrias;
4. välismaalase riigis elamine ei põhjusta Austria ametiasutusele kulutusi;
[…]
(3) Elamisloa võib siiski anda, vaatamata käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3, 5 või 6 nimetatud keeldumispõhjuse esinemisele või kui üks lõike 2 punktides 1–7 sätestatud tingimustest ei ole täidetud, siis kui see on vajalik era- ja perekonnaelu austamiseks [EIÕK] artikli 8 tähenduses […].“
12 Selle seaduse §‑s 46 „Perekonna taasühinemist käsitlevad sätted“ on ette nähtud:
„(1) Kolmanda riigi kodanike pereliikmetele antakse elamisluba „Rot-Weiß-Rot – Karte plus“ [„punavalgepunane pluss kaart“], kui nad vastavad esimeses osas sätestatud tingimustele ning kui
[…]
2. on olemas vabu kvoote ja kui perekonna taasühinemist taotlev isik:
[…]
c) on pagulasseisundiga isik ning kohaldatav ei ole [16. augusti 2005. aasta föderaalse varjupaigaseaduse (Bundesgesetz über die Gewährung von Asyl) (BGBl. I, nr 100/2005) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „AsylG“)] § 34 lõige 2 […]“.
13 AsylG § 34 „Pereliikmete taotlused Austrias“ lõigetes 2 ja 4 on sätestatud:
„(2) Pagulasseisundi saanud välismaalase pereliikme taotluse alusel peab asutus andma talle otsusega pagulasseisundi, kui:
1. see välismaalane ei ole toime pannud kuritegu ja
[…]
3. pagulasseisundi saanud välismaalase suhtes ei ole käimas pagulasseisundi äravõtmise menetlust (§ 7).
[…]
(4) Asutus vaatab varjupaigataotleja pereliikmete taotlused läbi eraldi; menetlused liidetakse; lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimustel tagatakse kõigile pereliikmetele samaväärne kaitse. […]“.
14 Seaduse § 35 „Välisesindustele esitatud taotlused riiki sisenemiseks“ on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Pagulasseisundi saanud ja välismaal viibiva välismaalase pereliige lõike 5 tähenduses võib käesoleva seaduse § 34 lõike 1 punkti 1 kohaselt koostoimes § 2 lõike 1 punktiga 13 rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise eesmärgil esitada välismaal konsulaarülesandeid täitvale Austria ametiasutusele (välisesindus) taotluse saada luba riiki sisenemiseks. Kui sisenemisloa taotlus esitatakse hiljem kui kolm kuud pärast pagulasseisundi saamise jõustumist, peavad olema täidetud § 60 lõike 2 punktides 1–3 sätestatud tingimused.
[…]
(2a) Kui taotleja on pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi saanud saatjata alaealise vanem, loetakse artikli 60 lõike 2 punktides 1–3 sätestatud tingimused täidetuks.
[…]
(5) [AsylG § 17 lõigete 1 ja 2] kohaselt on pereliige isik, kes on pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi saanud välismaalase vanem, kui see välismaalane on alaealine, abikaasa või alaealine laps taotluse esitamise ajal, tingimusel et abikaasade puhul on nad olnud abielus juba enne välismaalase riiki sisenemist; see kehtib ka registreeritud elukaaslaste suhtes, kui kooselu oli registreeritud juba enne välismaalase riiki sisenemist.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
15 RI, kes on sündinud 1. septembril 1999, saabus saatjata alaealisena 31. detsembril 2015 Austriasse ning esitas seal 8. jaanuaril 2016 rahvusvahelise kaitse taotluse AsylG alusel. Bundesamt für Fremdenwesen und Asyli (föderaalne migratsiooni- ja varjupaigaamet, Austria) otsusega, mis tehti RI‑le teatavaks 5. jaanuaril 2017, anti talle pagulasseisund. Otsus jõustus 2. veebruaril 2017.
16 RI vanemad CR ja GF ning tema täisealine õde TY esitasid 6. aprillil 2017 ehk kolm kuud ja üks päev pärast selle otsuse teatavakstegemist Austria Vabariigi saatkonnale Süürias AsylG § 35 alusel taotlused, et saada luba Austriasse siseneda ja elada seal koos RIga perekonna taasühinemise eesmärgil (edaspidi „esimesed riiki sisenemise ja seal elamise taotlused“). Nende taotluste esitamise ajal oli RI veel alaealine. Austria saatkond jättis taotlused siiski 29. mail 2018 teatavaks tehtud otsusega rahuldamata, põhjendades seda asjaoluga, et perekonna taasühinemise menetluse ajal oli RI saanud täisealiseks. See otsus, mida ei vaidlustatud, jõustus 26. juunil 2018.
17 CR, GF ja TY esitasid 11. juulil 2018 Viini liidumaa valitsusjuhile NAG § 46 lõike 1 punkti 2 alusel taotlused, et saada elamisluba perekonna taasühinemiseks RIga (edaspidi „teised riiki sisenemise ja seal elamise taotlused“). Sel eesmärgil tuginesid CR ja GF direktiivist 2003/86 tulenevatele õigustele, samas kui TY tugines oma taotluses EIÕK artiklile 8. Viini liidumaa valitsusjuht jättis 20. aprilli 2020. aasta otsustega need taotlused rahuldamata, sest need ei olnud esitatud kolme kuu jooksul alates RI pagulasseisundi tunnustamisest.
18 CR, GF ja TY vaidlustasid need otsused Verwaltungsgericht Wienis (Viini halduskohus, Austria), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.
19 Esimesena väljendab eelotsusetaotluse esitanud kohus kõhklusi seoses õigustega, mis võivad direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punktist a tuleneda CRile, GFile ja TYile, kuna RI on perekonna taasühinemise menetluse ajal saanud täisealiseks. Ta leiab, et Euroopa Kohtu 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsuses A ja S (C‑550/16, EU:C:2018:248, punkt 64) antud tõlgendust seoses olukorraga, kus saatjata alaealine saab täisealiseks varjupaigamenetluse ajal ehk veel enne perekonna taasühinemise taotluse esitamist, peaks olema võimalik üle kanda sellisele olukorrale, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus perekonna taasühinemist taotlev isik on selle taotluse esitamise ajal veel alaealine, mistõttu võib ka selles teisena kirjeldatud olukorras tuleneda perekonna taasühinemise õigus nimetatud sättest.
20 Juhul kui see järeldus leiab kinnitust, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teisena teada, kas kõnealuse kohtuotsuse punktis 61 esitatud Euroopa Kohtu seisukoht, et perekonna taasühinemise taotlus, mille esitab varjupaigamenetluse ajal täisealiseks saanud ja perekonna taasühinemist taotlev isik direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a alusel, tuleb esitada üldjuhul kolme kuu jooksul pärast tema pagulaseks tunnistamist, on üle kantav ka olukorrale, milles on perekonna taasühinemist taotlev isik, kes on saanud täisealiseks perekonna taasühinemise menetluse ajal. Nimelt on mõeldav, et niisuguses olukorras ei hakkaks selline tähtaeg kulgema enne, kui pagulane saab täisealiseks. Järelikult on seda tähtaega kahtlemata järgitud, kui perekonna taasühinemist taotlev isik oli perekonna taasühinemise taotluse esitamise ajal veel alaealine, nagu käesoleval juhul.
21 Seevastu juhul, kui niisugust tähtaega tuleb kohaldada ka selle olukorra suhtes ja tähtaeg hakkab kulgema päevast, mil asjaomane alaealine tunnistati pagulaseks, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kolmandana teada, kas seda tähtaega tuleb pidada järgituks, kui – nagu käesoleval juhul – on möödunud kolm kuud ja üks päev alates perekonna taasühinemist taotleva isiku pagulaseks tunnistamise otsuse teatavakstegemisest kuni esimeste riiki sisenemise ja seal elamise taotlusteni, mille suhtes tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul selle tähtaja järgimist hinnata. Selles kontekstis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige teada, milliseid kriteeriume tuleb kohaldada hindamisel, kas perekonna taasühinemise taotlus esitati tähtaegselt.
22 Neljandana soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ka direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a alusel perekonna taasühinemise korral võib nõuda direktiivi artiklis 7 sätestatud tingimuste täitmist, nimelt et perekonna taasühinemist taotleval isikul peab olema esiteks enda ja perekonna jaoks normaalseks peetav majutus, teiseks ennast ja pereliikmeid kattev haiguskindlustus kõikide riskide vastu ning kolmandaks stabiilne, korrapärane ja piisav sissetulek, millega ta suudab iseennast ja oma pereliikmeid ilma asjaomase liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi abita ülal pidada. Sellega seoses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus veel teada, kas võimalus nõuda nende tingimuste täitmist sõltub sellest, kas perekonna taasühinemise taotlus esitati pärast direktiivi artikli 12 lõike 1 kolmandas lõigus ette nähtud kolmekuulise tähtaja möödumist.
23 Viiendana märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kohaldatava Austria õiguse kohaselt ei kuulu TY kui perekonna taasühinemist taotleva isiku õde „pereliikmete“ hulka, kelle puhul on ette nähtud perekonna taasühinemise õigus. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab siiski, et TYil, kes elab koos oma vanematega Süürias, on tserebraalparalüüs ning ta vajab püsivalt ratastooli ja igapäevast hooldust, sealjuures abi söömisel. Teda hooldab peamiselt tema ema CR, sest TYil puudub tema praeguses elukohas sellist hooldust pakkuv sotsiaalne tugivõrgustik. Neil asjaoludel ei saa TYi vanemad jätta teda üksinda Süüriasse, kus teisi pereliikmeid ei ela.
24 Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb, et võttes arvesse RI õe erilist olukorda, mis on tingitud tema haigusest, oleksid RI vanemad sunnitud de facto loobuma direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a kohasest perekonna taasühinemise õigusest juhul, kui elamisluba ei anta ka TYile.
25 Lõpuks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Austria õiguse kohaselt võib mõjuvatel põhjustel, mis on seotud era- ja perekonnaeluga EIÕK artikli 8 tähenduses, anda elamisloa perekonna taasühinemist taotleva isiku täisealisele õele, kuigi seaduses sätestatud tingimused ei ole täidetud. Kuna otseselt liidu õigusest tulenev õigus saada elamisluba võib siiski minna kaugemale EIÕK artikliga 8 antud kaitsest, on vaja kindlaks teha, kas TY saab sellele õigusele tugineda.
26 Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Wien (Viini halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas pagulase, kes esitas oma varjupaigataotluse saatjata alaealisena ning kellele anti veel alaealisena varjupaik, kolmanda riigi kodanikest vanemad saavad ka edaspidi tugineda [direktiivi 2003/86] artikli 2 punktile f koosmõjus artikli 10 lõike 3 punktiga a, kui pagulane sai pärast talle varjupaiga andmist, kuid tema vanematele elamisloa andmise menetluse ajal täisealiseks?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas sellisel juhul on nõutav, et kolmanda riigi kodaniku vanemad järgivad perekonna taasühinemise taotluse esitamiseks 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsuses A ja S [(C‑550/16, EU:C:2018:248, punkt 61)] nimetatud tähtaega „üldjuhul kolme kuu jooksul pärast asjaomase alaealise pagulaseks tunnistamist“?
3. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas pagulaseks tunnistatud isiku kolmanda riigi kodanikust täisealisele õele tuleb anda vahetult liidu õiguse alusel elamisluba, kui pagulase vanemad oleksid pagulase täisealisele õele elamisloa andmisest keeldumise korral sunnitud de facto loobuma direktiivi [2003/86] artikli 10 lõike 3 punkti a kohasest perekonna taasühinemise õigusest, sest pagulase täisealine õde vajab oma tervisliku seisundi tõttu pidevat hooldamist vanemate poolt ega saa seetõttu üksinda päritoluriiki maha jääda?
4. Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis milliseid kriteeriume tuleb kohaldada hindamisel, kas selline perekonna taasühinemise taotlus esitati „üldjuhul“ kolme kuu jooksul 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsuses A ja S [(C‑550/16, EU:C:2018:248, punktis 61)] väljendatud tähenduses?
5. Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kas pagulase vanemad saavad jätkuvalt tugineda direktiivi [2003/86] artikli 10 lõike 3 punkti a kohasele perekonna taasühinemise õigusele, kui kuupäeva, mil alaealine tunnistati pagulaseks, ja tema perekonna taasühinemise taotluse vahele jääv aeg on kolm kuud ja üks päev?
6. Kas liikmesriik võib direktiivi [2003/86] artikli 10 lõike 3 punkti a kohases perekonna taasühinemise menetluses pagulase vanematelt põhimõtteliselt nõuda, et nad vastaksid [selle direktiivi] artikli 7 lõikes 1 sätestatud tingimustele?
7. Kas direktiivi [2003/86] artikli 10 lõike 3 punkti a kohase perekonna taasühinemise käigus esitatav [direktiivi] artikli 7 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastamise nõue sõltub sellest, kas perekonna taasühinemise taotlus esitati kolme kuu jooksul pärast pagulasseisundi andmist [selle direktiivi] artikli 12 lõike 1 kolmanda lõigu tähenduses?“
Menetlus Euroopa Kohtus
27 Euroopa Kohtu president peatas 9. juuli 2021. aasta otsusega menetluse käesolevas kohtuasjas kuni menetlust lõpetava otsuse tegemiseni liidetud kohtuasjades C‑273/20 ja C‑355/20 ning kohtuasjas C‑279/20.
28 Euroopa Kohtu president tegi eelotsusetaotluse esitanud kohtule 8. augusti 2022. aasta otsusega teatavaks 1. augusti 2022. aasta kohtuotsuse Bundesrepublik Deutschland (perekonna taasühinemine pagulasest alaealisega) (C‑273/20 ja C‑355/20, EU:C:2022:617) ning 1. augusti 2022. aasta kohtuotsuse Bundesrepublik Deutschland (täisealiseks saanud lapse taasühinemine perekonnaga) (C‑279/20, EU:C:2022:618), paludes eelotsusetaotluse esitanud kohtul teatada, kas neid kohtuotsuseid arvestades soovib ta täielikult või osaliselt oma eelotsusetaotluse juurde jääda.
29 Eelotsusetaotluse esitanud kohus teatas 30. augusti 2022. aasta kirjas, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 6. septembril 2022, et ta jääb oma eelotsusetaotluse juurde, kuid ei taotle enam vastust esimesele küsimusele, sest neid kohtuotsuseid arvestades tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Ta täpsustas sellega seoses, et ta peab teise ja kolmanda küsimuse esitamise tingimust täidetuks ning seetõttu tuleks neile küsimustele vastata.
Eelotsuse küsimuste analüüs
Teine küsimus
30 Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selleks, et perekonna taasühinemise õiguse puhul saaks tugineda nimetatud sättele ja seega kasutada selles sättes ette nähtud soodsamaid tingimusi, kohustab see säte saatjata alaealise pagulase vahetult ülenevaid lähisugulasi (edaspidi „vanemad“) esitama temaga taasühinemiseks riiki sisenemise ja seal elamise taotlust kindlaksmääratud tähtaja jooksul, kui see pagulane on taotluse esitamise ajal veel alaealine ja saab täisealiseks perekonna taasühinemise menetluse ajal.
31 Olgu meenutatud, et direktiivi 2003/86 artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk määrata kindlaks perekonna taasühinemise õiguse kasutamise tingimused sellistele kolmandate riikide kodanikele, kes elavad seaduslikult liikmesriikide territooriumil.
32 Sellega seoses nähtub direktiivi põhjendusest 8, et direktiivis kehtestatakse pagulastele perekonna taasühinemise õiguse kasutamiseks soodsamad tingimused, sest nende olukorrale tuleb pöörata eraldi tähelepanu, arvestades põhjusi, mille tõttu olid nad sunnitud oma riigist põgenema ja mis takistasid neid seal normaalset pereelu elamast.
33 Üks selliseid soodsamaid tingimusi puudutab perekonna taasühinemist pagulase vahetult ülenevate lähisugulastega. Nimelt, nagu Euroopa Kohus on juba tõdenud, kui direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 2 punkti a kohaselt on taasühinemise võimalus jäetud üldjuhul iga liikmesriigi otsustada ning selle puhul peab olema täidetud eelkõige tingimus, et ülenevad lähisugulased on perekonna taasühinemist taotleva isiku ülalpidamisel ega saa päritolumaal oma sugulastelt piisavat tuge, siis sama direktiivi artikli 10 lõike 3 punkt a näeb erandina sellest põhimõttest saatjata alaealistele pagulastele ette sellise taasühinemise õiguse, mille puhul liikmesriikidel kaalutlusõigus puudub ja mille suhtes ei kehti artikli 4 lõike 2 punktis a sätestatud tingimused. Nimetatud artikli 10 lõike 3 punkti a eesmärk on seega konkreetselt tagada nende pagulaste parem kaitse, kellel on saatjata alaealise staatus (12. aprilli 2018. aasta kohtuotsus A ja S, C‑550/16, EU:C:2018:248, punktid 33, 34 ja 44).
34 Euroopa Kohus on 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsuses A ja S (C‑550/16, EU:C:2018:248, punkt 64) juba otsustanud, et direktiivi 2003/86 artikli 2 punkti f – milles on määratletud mõiste „saatjata alaealine“ – tuleb koostoimes direktiivi artikli 10 lõike 3 punktiga a tõlgendada nii, et alaealiseks selle sätte tähenduses tuleb kvalifitseerida kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes oli liikmesriigi territooriumile sisenemise ja selles riigis varjupaigataotluse esitamise ajal alla 18-aastane, kuid kes saab varjupaigamenetluse ajal täisealiseks ja tunnistatakse seejärel pagulaseks.
35 Kui direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punktis a osutatud perekonna taasühinemise õigus sõltuks sellest, millal liikmesriigi pädev asutus teeb ametliku otsuse asjaomase isiku pagulaseks tunnistamise kohta, ja järelikult sellest, kui kiiresti või aeglaselt asjaomane asutus rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatab, kahjustaks see kõnealuse sätte soovitavat toimet ning läheks vastuollu mitte üksnes direktiivi eesmärgiga soodustada perekonna taasühinemist ja tagada sellega seoses eriline kaitse pagulastele, eelkõige saatjata alaealistele, vaid ka võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtetega (12. aprilli 2018. aasta kohtuotsus A ja S, C‑550/16, EU:C:2018:248, punkt 55).
36 Olgu lisatud, et samad kaalutlused kehtivad veel enam olukorras, kus saatjata alaealine ei saa täisealiseks mitte varjupaigamenetluse ajal, vaid perekonna taasühinemise menetluse ajal. Järelikult võib selline alaealine pagulane tugineda direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punktile a, et kasutada õigust taasühinemisele oma vanematega selles sättes ette nähtud soodsamate tingimuste alusel, ilma et liikmesriik võiks jätta perekonna taasühinemise taotluse rahuldamata põhjusel, et pagulane ei ole taotluse kohta otsuse tegemise kuupäeval enam alaealine (vt selle kohta 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (perekonna taasühinemine pagulasest alaealisega), C‑273/20 ja C‑355/20, EU:C:2022:617, punkt 52).
37 Samas otsustas Euroopa Kohus 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsuses A ja S (C‑550/16, EU:C:2018:248, punkt 61) veel, et kuna direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a eesmärgiga ei oleks kooskõlas, kui pagulane, kes oli varjupaigataotluse esitamise ajal saatjata alaealine, kuid on saanud menetluse jooksul täisealiseks, saaks tugineda sellest sättest tulenevale perekonna taasühinemise õigusele „ilma ühegi ajalise piiranguta“, peab tema taotlus perekonna taasühinemiseks olema esitatud mõistliku aja jooksul. Euroopa Kohus märkis selle kohta, et sellise mõistliku aja kindlaksmääramise lähtealus on kõnealuse direktiivi artikli 12 lõike 1 kolmandas lõigus Euroopa Liidu seadusandja analoogses kontekstis valitud lahendus, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et artikli 10 lõike 3 punkti a alusel esitatud perekonna taasühinemise taotlus tuleb sellises olukorras esitada üldjuhul kolme kuu jooksul pärast asjaomase alaealise pagulaseks tunnistamist.
38 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused puudutavad sisuliselt küsimust, kas sellest tähtajast tuleb kinni pidada ka niisugustel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, see tähendab olukorras, kus asjaomane pagulane oli perekonna taasühinemise taotluse esitamise ajal veel alaealine ja sai täisealiseks selle taotlusega seotud menetluse ajal.
39 Sellega seoses tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktis 37 viidatud kohtupraktikast nähtub, et niisuguse tähtaja järgimise nõude eesmärk on vältida ohtu, et perekonna taasühinemise õigusele saaks tugineda ilma ühegi ajalise piiranguta olukorras, kus pagulane on saanud täisealiseks juba varjupaigamenetluse ajal ja seega enne perekonna taasühinemise taotluse esitamist.
40 Nagu Euroopa Komisjon rõhutas, ei ole sellist ohtu siiski juhul, kui asjaomane pagulane saab täisealiseks perekonna taasühinemise menetluse ajal. Lisaks, arvestades direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a eesmärki, milleks on konkreetselt soodustada saatjata alaealiste pagulaste taasühinemist oma vanematega, et tagada neile nende erilise haavatavuse tõttu suurem kaitse, ei saa selle sätte alusel perekonna taasühinemise taotlust pidada hilinenult esitatuks, kui see esitati siis, kui asjaomane pagulane oli veel alaealine. Seega, arvestades nimetatud eesmärki, ei saa sellise taotluse esitamise tähtaeg hakata kulgema enne, kui asjaomane pagulane on saanud täisealiseks.
41 Järelikult võivad tema vanemad, niikaua kui pagulane on alaealine, esitada direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a alusel temaga taasühinemiseks riiki sisenemise ja seal elamise taotluse, ilma et nad peaksid selles sättes ette nähtud soodsamate tingimuste kasutamiseks järgima tähtaega.
42 Sellest järeldub, et asjaolu, et põhikohtuasja kaebajad esitasid esimesed riiki sisenemise ja seal elamise taotlused perekonna taasühinemiseks hiljem kui kolm kuud pärast perekonna taasühinemist taotlevale isikule pagulasseisundi andmise otsuse teatavakstegemist, ei oma käesoleval juhul tähtsust, sest perekonna taasühinemist taotlev isik oli nende taotluste esitamise ajal alaealine. Seega näib – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollist ei nähtu teisiti –, et käesoleva kohtuotsuse punktis 16 nimetatud otsus, millega need taotlused rahuldamata jäeti, ei ole direktiivi 2003/86 sätetega kooskõlas.
43 Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selleks, et perekonna taasühinemise õiguse puhul saaks tugineda nimetatud sättele ja seega kasutada selles sättes ette nähtud soodsamaid tingimusi, ei kohusta see säte saatjata alaealise pagulase vanemaid esitama temaga taasühinemiseks riiki sisenemise ja seal elamise taotlust kindlaksmääratud tähtaja jooksul, kui see pagulane on taotluse esitamise ajal veel alaealine ja saab täisealiseks perekonna taasühinemise menetluse ajal.
Neljas ja viies küsimus
44 Neljanda ja viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, milliste kriteeriumide alusel tuleb hinnata, kas direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punktil a põhinev perekonna taasühinemise taotlus on esitatud tähtaegselt.
45 Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, on need küsimused esitatud juhuks, kui vastus teisele küsimusele on jaatav. Võttes arvesse teisele küsimusele antud vastust, ei ole neljandale ja viiendale küsimusele vaja vastata.
Kolmas küsimus
46 Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et see nõuab elamisloa andmist saatjata alaealise pagulase täisealisele õele, kes on kolmanda riigi kodanik ja sõltub raske haiguse tõttu täielikult ja püsivalt oma vanemate abist, kui elamisloa andmisest keeldumine tooks kaasa selle, et pagulaselt võetakse selle sättega tagatud õigus taasühinemisele oma vanematega.
47 Sellega seoses olgu märgitud, et harta artikli 51 lõike 1 kohaselt austavad liikmesriigid liidu õiguse rakendamisel hartaga tagatud õigusi ja põhimõtteid ning edendavad nende kohaldamist oma asjaomase pädevuse kohaselt, võttes arvesse liidule aluslepingutes antud volituste piire.
48 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei pea liikmesriigid – eelkõige nende kohtud – mitte ainult tõlgendama oma riigisisest õigust kooskõlas liidu õigusega, vaid nad peavad ka jälgima, et nad ei tugine teisese õiguse tõlgendusele, mis on vastuolus liidu õiguskorras kaitstavate põhiõigustega (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus État belge (perekonna taasühinemine – alaealine), C‑133/19, C‑136/19 ja C‑137/19, EU:C:2020:577, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Konkreetsemalt on harta artiklis 7 tunnustatud õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb harta artiklit 7 tõlgendada koostoimes kohustusega seada esikohale lapse parimad huvid, mida tunnustab harta artikli 24 lõige 2, ja arvestades lapse vajadust säilitada regulaarsed isiklikud suhted oma mõlema vanemaga, mis on leidnud väljenduse sama artikli lõikes 3 (1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (perekonna taasühinemine pagulasest alaealisega), C‑273/20 ja C‑355/20, EU:C:2022:617, punkt 38 ning seal viidatud kohtupraktika).
50 Sellest tuleneb, et direktiivi 2003/86 sätete tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb võtta arvesse harta artiklit 7 ning artikli 24 lõikeid 2 ja 3; see nähtub lisaks ka kõnealuse direktiivi põhjendusest 2 ja artikli 5 lõikest 5, mis panevad liikmesriikidele kohustuse perekonna taasühinemise taotluste läbivaatamisel arvestada asjaomaste laste huve ja soodustada perekonnaelu (1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (perekonna taasühinemine pagulasest alaealisega), C‑273/20 ja C‑355/20, EU:C:2022:617, punkt 39 ning seal viidatud kohtupraktika).
51 Nii on see eelkõige direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a puhul, mille eesmärk on – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 40 – konkreetselt soodustada saatjata alaealiste pagulaste taasühinemist oma vanematega, et tagada nendele alaealistele nende erilise haavatavuse tõttu suurem kaitse, ning mis on seega harta artiklis 7 ning artikli 24 lõigetes 2 ja 3 tagatud põhiõiguste tõhusa järgimise seisukohast eriti oluline.
52 Lisaks, nagu Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus tõdeda, paneb direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkt a liikmesriikidele täpse positiivse kohustuse, millele vastab selgelt määratletud õigus. See kohustab liikmesriike asjaomases sättes kindlaks määratud juhul lubama perekonna taasühinemist taotleva isiku vahetult ülenevatel lähisugulastel temaga taasühineda, ilma et liikmesriikidel oleks kaalutlusõigust (12. aprilli 2018. aasta kohtuotsus A ja S, C‑550/16, EU:C:2018:248, punkt 43).
53 Järelikult on direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a alusel sellisel saatjata alaealisel pagulasel nagu RI õigus taasühinemisele oma mõlema vanemaga.
54 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et Austriasse sisenemise ja seal elamise taotlused taasühinemiseks RIga esitasid RI mõlemad vanemad ja õde TY. Kuigi TY on täisealine, sõltub ta raske haiguse tõttu täielikult ja püsivalt oma vanemate konkreetsest abist. Tal on tserebraalparalüüs ning ta vajab pidevalt ratastooli ja igapäevast hooldust, sealjuures abi söömisel. Teda hooldab peamiselt tema ema CR, sest TYil puudub tema praeguses elukohas sellist hooldust pakkuv sotsiaalne tugivõrgustik. Järelikult on TYi vanemad ainsad isikud, kes saavad tema eest hoolitseda, mistõttu ei saa nad teda üksi tema päritoluriiki jätta.
55 Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdes, ei ole seda erandlikku olukorda ja TYi haiguse erilist raskust arvestades tema mõlemal vanemal võimalik tütart kaasa võtmata asuda elama Austriasse poja juurde, kes on saatjata alaealine pagulane. RI õele riiki sisenemise ja seal elamise loa andmine on seega ainus vahend, mis võimaldab RI-l kasutada õigust taasühinemisele oma vanematega.
56 Neil asjaoludel, kui TYile ei tagata samal ajal kui tema vanematele RIga taasühinemise õigust, jääks RI de facto ilma õigusest taasühinemisele oma vanematega, mis tuleneb direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punktist a.
57 Selline tulemus oleks aga vastuolus kõnealuse õiguse tingimusteta laadiga ja seaks ohtu selle õiguse soovitava toime, mis läheks vastuollu nii direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a eesmärgiga, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 51, kui ka käesoleva kohtuotsuse punktis 49 mainitud harta artiklist 7 ja artikli 24 lõigetest 2 ja 3 tulenevate nõuetega, mille järgimise peab direktiiv tagama.
58 Sellest järeldub, et põhikohtuasja erandlikke asjaolusid arvestades peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tagama direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punktist a tuleneva RI õiguse oma vanematega taasühineda soovitava toime ning harta artiklis 7 ja artikli 24 lõigetes 2 ja 3 tagatud põhiõiguste järgimise, tunnustades ka tema õe õigust Austriasse siseneda ja seal elada.
59 Pealegi ei sea seda järeldust kahtluse alla 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Bevándorlási és Menekültügyi Hivatal (perekonnaga taasühinemine – pagulase õde) (C‑519/18, EU:C:2019:1070), milles Euroopa Kohus otsustas, et direktiivi 2003/86 artikli 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et teatud tingimuste täitmise korral ei ole sellega vastuolus, kui liikmesriik lubab pagulase õel perekonnaga taasühineda ainult siis, kui ta ei ole oma terviseseisundist tingitud põhjustel võimeline ise enda eest hoolitsema.
60 Siinkohal tuleb tõdeda, et põhikohtuasjas kõne all olevad asjaolud ning eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud õiguslikud küsimused erinevad oluliselt nendest, mille põhjal tehti nimetatud kohtuotsus. Viimati nimetatud kohtuotsuses oli nimelt vaja kindlaks teha, millistel tingimustel võimaldab direktiivi 2003/86 artikli 10 lõige 2 – mis on fakultatiivne – pagulastel, sealhulgas sellistel pagulastel, kes ei ole saatjata alaealised, vajaduse korral iseseisvalt taotleda taasühinemist oma vendade ja õdedega. Seevastu käesoleval juhul palutakse Euroopa Kohtul võtta seisukoht küsimuses, millise ulatusega on saatjata alaealise pagulase õigus taasühinemisele oma vanematega direktiivi artikli 10 lõike 3 alusel konkreetses olukorras, kus seda õigust ei saa kasutada, kui riiki sisenemise ja seal elamise luba ei anta tema täisealisele õele, kes on raskelt haige ning seetõttu täielikult ja püsivalt vanematest sõltuv.
61 Eeltoodut arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et see nõuab elamisloa andmist saatjata alaealise pagulase täisealisele õele, kes on kolmanda riigi kodanik ja sõltub raske haiguse tõttu täielikult ja püsivalt oma vanemate abist, kui elamisloa andmisest keeldumine tooks kaasa selle, et pagulaselt võetakse selle sättega tagatud õigus taasühinemisele oma vanematega.
Kuues ja seitsmes küsimus
62 Kuuenda ja seitsmenda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik võib nõuda, et selleks, et saatjata alaealine pagulane saaks kasutada nimetatud sätte alusel õigust taasühinemisele oma vanematega, peab saatjata alaealine pagulane või peavad tema vanemad vastama direktiivi artikli 7 lõikes 1 sätestatud tingimustele, ning kas võimalus nõuda nende tingimuste täitmist sõltub vajaduse korral sellest, kas perekonna taasühinemise taotlus esitati direktiivi artikli 12 lõike 1 kolmandas lõigus ette nähtud tähtaja jooksul.
63 Nendele küsimustele vastamiseks tuleb meenutada, et direktiivi 2003/86 IV peatükki „Perekonna taasühinemise õiguse kasutamise nõuded“ kuuluva artikli 7 lõikes 1 on liikmesriikidele ette nähtud võimalus nõuda tõendeid selle kohta, et perekonna taasühinemist taotleval isikul on asjaomases liikmesriigis sarnase perekonna jaoks normaalseks peetav majutus, ennast ja pereliikmeid kattev haiguskindlustus kõikide riskide vastu ning stabiilne, korrapärane ja piisav sissetulek, millega ta suudab iseennast ja oma pereliikmeid ilma asjaomase liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi abita ülal pidada.
64 Direktiivi 2003/86 artikli 12 lõike 1 esimeses lõigus, mis sarnaselt artikliga 10 asub direktiivi V peatükis „Pagulaste perekondade taasühinemine“, on sätestatud, et erandina direktiivi artiklist 7 ei nõua liikmesriigid pagulaselt ega/või tema pereliikmetelt artikli 4 lõikes 1 osutatud pereliikmete kohta esitatud taotluste korral tõendamist, et pagulane vastab artiklis 7 sätestatud nõuetele.
65 Nimetatud artikli 4 – mis on direktiivi 2003/86 II peatüki „Pereliikmed“ ainus artikkel – lõike 1 kohaselt lubavad liikmesriigid vastavalt sellele direktiivile ning direktiivi IV peatükis ja artiklis 16 sätestatud tingimustele oma territooriumile siseneda ja seal elada selles sättes loetletud pereliikmetel, sealhulgas perekonna taasühinemist taotleva isiku abikaasal ja alaealistel lastel.
66 Seega tuleneb direktiivi 2003/86 artikli 12 lõike 1 esimese lõigu, artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 koostoimes tõlgendamisest, et esimesena nimetatud säte kehtestab soodsamad tingimused pagulase taasühinemiseks tuumikperekonna liikmetega, välistades liikmesriikide võimaluse nõuda tõendeid selle kohta, et pagulasel on sarnase perekonna jaoks normaalseks peetav majutus, ennast ja pereliikmeid kattev haiguskindlustus ning stabiilne, korrapärane ja piisav sissetulek, millega ta suudab iseennast ja oma pereliikmeid ülal pidada.
67 Direktiivi 2003/86 artikli 12 lõike 1 kolmandas lõigus on siiski täpsustatud, et liikmesriigid võivad pagulaselt nõuda direktiivi artikli 7 lõikes 1 osutatud tingimuste täitmist, kui perekonna taasühinemise taotlust ei esitata kolme kuu jooksul pärast pagulasseisundi andmist.
68 Direktiivi 2003/86 artikli 12 lõike 1 kolmandast lõigust nähtub, et selle sätte esimeses lõigus nimetatud juhtudel on liidu seadusandja lubanud liikmesriikidel direktiivi 2003/86 artikli 7 lõikes 1 osutatud tingimustega seoses kohaldada tavaliselt pagulastele kohaldatava sooduskorra asemel üldist korda, kui perekonna taasühinemise taotlus on esitatud teatava tähtaja möödumisel pärast pagulasseisundi andmist (vt selle kohta 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus K ja B, C‑380/17, EU:C:2018:877, punkt 46).
69 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et Austria Vabariik kasutas nii direktiivi 2003/86 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud võimalust nõuda perekonna taasühinemist taotlevate isikute puhul selles sättes määratletud tingimuste täitmist kui ka direktiivi artikli 12 lõike 1 kolmandas lõigus ette nähtud võimalust sätestada, et neid tingimusi peavad täitma ka perekonna taasühinemist taotlevad pagulased, kui perekonna taasühinemiseks riiki sisenemise ja seal elamise taotlus esitatakse hiljem kui kolm kuud pärast pagulasseisundi saamise jõustumist.
70 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski tekkinud küsimus, kas viimati nimetatud võimalus laieneb ka saatjata alaealiste pagulaste taasühinemisele oma vanematega, mis on ette nähtud direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punktis a, ning kas seega võivad liikmesriigid niisuguseks taasühinemiseks nõuda, et alaealine pagulane või tema vanemad vastaksid direktiivi artikli 7 lõikes 1 sätestatud tingimustele, välja arvatud juhul, kui vanematega taasühinemise taotlus on esitatud kolme kuu jooksul pärast sellele alaealisele pagulasseisundi andmist.
71 Võttes arvesse direktiivi 2003/86 sõnastust, ülesehitust ja eesmärki ning harta artiklist 7 ja artikli 24 lõigetest 2 ja 3 tulenevaid nõudeid, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt.
72 Nimelt näeb direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkt a saatjata alaealistele pagulastele ette sooduskohtlemise, tagades taasühinemise vahetult ülenevate lähisugulastega, „kohaldamata [selle direktiivi] artikli 4 lõike 2 punktis a sätestatud tingimusi“.
73 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 26 sisuliselt märkis, viitab artikli 4 lõike 2 punkt a sõnaselgelt tingimustele, mis on sätestatud IV peatükis, kuhu kuulub artikkel 7. Seega tuleneb direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punktist a koostoimes artikli 4 lõike 2 punktiga a, et liikmesriigid ei või nõuda, et saatjata alaealine pagulane või tema vanemad vastaksid direktiivi artikli 7 lõikes 1 sätestatud tingimustele, kui viimased esitavad alaealise pagulasega taasühinemiseks riiki sisenemise ja seal elamise taotluse direktiivi artikli 10 lõike 3 punkti a alusel.
74 Direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a sellist tõlgendust kinnitab nii selle sätte eesmärk – mis käesoleva kohtuotsuse punktides 40 ja 51 märgitu kohaselt on konkreetselt soodustada saatjata alaealiste pagulaste taasühinemist oma vanematega, et tagada nendele alaealistele nende erilise haavatavuse tõttu suurem kaitse – kui ka direktiivi ülesehitus, eelkõige direktiivi artikli 12 lõige 1.
75 Viimati nimetatud sättes on sõnaselgelt mainitud nimelt üksnes „[direktiivi] artikli 4 lõikes 1 osutatud pereliikmete kohta esitatud taotlus[i]“, mis tähendab, et eelkõige on silmas peetud perekonna taasühinemist taotleva isiku abikaasat ja alaealisi lapsi. Seega tuleneb direktiivi ülesehitusest, et liidu seadusandja nägi esiteks artikli 12 lõikes 1 ja teiseks direktiivi artikli 10 lõike 3 punktis a ette kaks erinevat korda, millest esimene on kohaldatav iga pagulase taasühinemisele oma tuumikperekonna liikmetega ja näeb liikmesriikidele ette võimaluse nõuda, et perekonna taasühinemist taotlev isik vastaks direktiivi artikli 7 lõikes 1 sätestatud tingimustele, kui perekonna taasühinemise taotlust ei esitata kolme kuu jooksul pärast pagulasseisundi saamist, samas kui teist korda kohaldatakse konkreetselt saatjata alaealiste pagulaste taasühinemisele oma vanematega ning see ei näe niisugust võimalust ette.
76 Lisaks on liidu seadusandja seeläbi, et ta välistas direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a alusel esitatud saatjata alaealiste pagulaste oma vanematega taasühinemise taotluste raames võimaluse nõuda direktiivi artikli 7 lõikes 1 sätestatud tingimuste täitmist, järginud harta artiklist 7 tulenevaid nõudeid, mis puudutavad perekonnaelu austamist, ning harta artikli 24 lõigetest 2 ja 3 tulenevaid nõudeid, mille kohaselt tuleb kõikides lastega seotud toimingutes esikohale seada lapse parimad huvid ning võtta arvesse lapse vajadust säilitada regulaarsed isiklikud suhted oma mõlema vanemaga.
77 Nagu komisjon rõhutas, on saatjata alaealisel pagulasel nimelt praktiliselt võimatu saada endale ja oma pereliikmetele majutust, haiguskindlustust ja piisavat sissetulekut ning seega täita direktiivi 2003/86 artikli 7 lõikes 1 sätestatud tingimusi. Samuti on sellise alaealise vanematel äärmiselt raske täita neid tingimusi enne seda, kui nad on asunud asjaomasesse liikmesriiki oma lapse juurde elama. Kui seada saatjata alaealiste pagulaste ja nende vanemate perekonna taasühinemise võimalus sõltuvusse nimetatud tingimuste täitmisest, jääksid alaealised tegelikult ilma oma õigusest perekonna taasühinemisele, mis oleks vastuolus harta artiklist 7 ning artikli 24 lõigetest 2 ja 3 tulenevate nõuetega.
78 Sellest järeldub, et kui saatjata alaealise pagulase vanemad esitavad temaga taasühinemiseks riiki sisenemise ja seal elamise taotluse direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a alusel, ei saa liikmesriigid nõuda sellelt alaealiselt ega tema vanematelt, et nad vastaksid selle direktiivi artikli 7 lõikes 1 sätestatud tingimustele, st et neil on kõigile pereliikmetele asjaomases liikmesriigis piisavaks peetav majutus, kõiki selle perekonna liikmeid kattev haiguskindlustus ning stabiilne, korrapärane ja piisav sissetulek, millega see perekond suudab ennast ilma asjaomase liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi abita ülal pidada.
79 Kuna põhikohtuasja erandlikke asjaolusid arvestades – ja nagu on tõdetud käesoleva kohtuotsuse punktis 58 – on selleks, et tagada direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punktist a RI‑le tuleneva oma mõlema vanemaga taasühinemise õiguse soovitav toime, vaja anda riiki sisenemise ja seal elamise luba ka tema täisealisele õele, sest tema vanematel ei ole võimalik tütart kaasa võtmata asuda elama Austriasse oma poja juurde, kes on saatjata alaealine pagulane, ning seda põhjusel, et tütrel on raske haigus, mistõttu sõltub ta täielikult ja püsivalt oma vanemate konkreetsest abist, siis ei saa asjaomane liikmesriik ka nõuda, et RI või tema vanemad vastaksid direktiivi artikli 7 lõikes 1 sätestatud tingimustele seoses alaealise pagulase õega.
80 Eeltoodut arvestades tuleb kuuendale ja seitsmendale küsimusele vastata, et direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik ei või nõuda, et selleks, et saatjata alaealine pagulane saaks kasutada nimetatud sätte alusel õigust taasühinemisele oma vanematega, peab saatjata alaealine pagulane või peavad tema vanemad vastama direktiivi artikli 7 lõikes 1 sätestatud tingimustele, ning see ei sõltu sellest, kas perekonna taasühinemise taotlus esitati direktiivi artikli 12 lõike 1 kolmandas lõigus ette nähtud tähtaja jooksul.
Kohtukulud
81 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta artikli 10 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selleks, et perekonna taasühinemise õiguse puhul saaks tugineda nimetatud sättele ja seega kasutada selles sättes ette nähtud soodsamaid tingimusi, ei kohusta see säte saatjata alaealise pagulase vahetult ülenevaid lähisugulasi esitama temaga taasühinemiseks riiki sisenemise ja seal elamise taotlust kindlaksmääratud tähtaja jooksul, kui see pagulane on taotluse esitamise ajal veel alaealine ja saab täisealiseks perekonna taasühinemise menetluse ajal.
2. Direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et see nõuab elamisloa andmist saatjata alaealise pagulase täisealisele õele, kes on kolmanda riigi kodanik ja sõltub raske haiguse tõttu täielikult ja püsivalt oma vanemate abist, kui elamisloa andmisest keeldumine tooks kaasa selle, et pagulaselt võetakse selle sättega tagatud õigus taasühinemisele oma vahetult ülenevate lähisugulastega.
3. Direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik ei või nõuda, et selleks, et saatjata alaealine pagulane saaks kasutada nimetatud sätte alusel õigust taasühinemisele oma vahetult ülenevate lähisugulastega, peab saatjata alaealine pagulane või peavad tema vahetult ülenevad lähisugulased vastama direktiivi artikli 7 lõikes 1 sätestatud tingimustele, ning see ei sõltu sellest, kas perekonna taasühinemise taotlus esitati direktiivi artikli 12 lõike 1 kolmandas lõigus ette nähtud tähtaja jooksul.
Allkirjad