27. jaanuaril 2010 esitatud hagi - AC-Treuhand versus komisjon

(kohtuasi T-27/10)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: AC-Treuhand AG (Zürich, Šveits) (esindajad: advokaadid C. Steinle ja I. Hermeneit)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

tühistada komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsus K (2009) 8682 (lõplik) (asi COMP/38589 - termostabilisaatorid) hagejat puudutavas osas;

teise võimalusena vähendada otsuse artikli 2 punktides 17 ja 38 hagejale määratud trahvisumma suurust;

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hageja vaidlustab komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsuse K (2009) 8682 (lõplik) asjas COMP/38589 - termostabilisaatorid. Vaidlustatud otsuses mõisteti hagejale ja teistele ettevõtjatele trahv EÜ artikli 81 ja alates 1. jaanuarist 1994 Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 53 rikkumise eest. Komisjon leidis, et hageja osales mitmetes kokkulepetes ja/või kooskõlastatud tegevuses tinal põhinevate termostabilisaatorite valdkonnas ja ESBO/ester valdkonnas Euroopa Majanduspiirkonnas, mis seisnes hindade kindlaksmääramises, turu jagamises tarnekvootide jagamisega, klientide jagamises ning tundliku äriteabe, eelkõige kliente, tootmis- ja tarnekoguseid puudutava teabe vahetamises.

Oma hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet.

Esiteks väidab hageja, et komisjon lähtus vääralt sellest, et tinal põhinevate stabilisaatorite kartell püsis 21. märtsini 2000 ja ESBO/esteri kartell 26. septembrini 2000. Siinkohal väidab hageja, et kartelli tegevus lõppes juba 1999. aasta keskel.

Teiseks väidab hageja, et komisjoni pädevus trahvi määrata oli aegunud. Tema väitel lõppes absoluutne 10 aastane aegumistähtaeg 1999. aasta keskel. Pealegi ei peatunud aegumistähtaega kohtumenetluse ajaks liidetud kohtuasjades T-125/03 ja T-253/03: Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon.

Kolmandaks väidab hageja, et rikutud on EÜ artiklit 81 ja seaduslikkuse põhimõtet, kuna hagejat kui nõuandvat ettevõtjat ei saa EÜ artikli 81 alusel karistada. Hageja väidab, et tema tegevus ei ole sätte sõnastusega hõlmatud ning selline tõlgendus ei olnud tegevuse toimumise ajal ette arvatav.

Täiendavalt esitab hageja neljanda, viienda ja kuuenda väite, milles ta kritiseerib komisjoni trahvi määramist. Konkreetselt väidab hageja, et talle oleks tulnud määrata üksnes sümboolne trahv, kuna EÜ artikli 81 selline tõlgendus, et see hõlmab ka nõuandvaid ettevõtjaid, ei olnud tegevuse toimumise ajal ette arvatav. Lisaks on tegemist trahvisuuniste¹ rikkumisega, kuna trahvi ei oleks tohtinud määrata üldsummana, vaid see oleks tulnud arvutada tasu alusel, mida hageja teenuste osutamise eest oli saanud. Pealegi on komisjoni otsus vastuolus määruse (EÜ) nr 1/2003² artikli 23 lõike 2 teises lauses sätestatud 10%-se trahvi ülemmääraga, kuna tegemist oli ainult ühe rikkumisega. Hageja väitel on määratud trahv eksistentsi ohustav ning vastuolus selle ülemmäära mõtte ja eesmärgiga.

Hageja viimased kolm väidet puudutavad menetlusnormide rikkumisi. Hageja väidab, et rikutud on menetluse kestuse mõistlikkuse põhimõtet (seitsmes väide), et teda teavitati hilinemisega tema vastu algatatud uurimismenetlusest (kaheksas väide) ning et teda ei ole vaidlustatud otsusest nõuetekohaselt teavitatud (üheksas väide).

____________

¹ - Suunised määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2).

² - Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).