ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
19. detsember 2019(*)
Institutsioonis infotehnoloogiateenuseid osutava eraõigusliku äriühingu personal – Komisjoni ruumidesse sissepääsu andmisest keeldumine – Akti vastuvõtja pädevus
Kohtuasjas T‑504/18,
XG, esindajad: advokaadid S. Kaisergruber ja A. Burghelle‑Vernet,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: C. Ehrbar ja T. Bohr,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 3. juuli 2018. aasta otsus, millega säilitatakse sissepääsu keeld tema ruumidesse,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: P. Nihoul (ettekandja) koja presidendi ülesannetes, kohtunikud J. Svenningsen ja U. Öberg,
kohtusekretär: ametnik M. Marescaux,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 8. oktoobri 2019. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja XG oli alates [konfidentsiaalne](1) töötaja [konfidentsiaalne] kontserni kuuluvas äriühingus [konfidentsiaalne] (edaspidi „tööandja“).
2 Hankemenetluse tulemusel sõlmis [konfidentsiaalne] koosnev konsortsium (edaspidi „lepingupool“) [konfidentsiaalne] Euroopa Liiduga raamlepingu, mille ese oli [konfidentsiaalne] teenuste osutamine Euroopa Komisjonile (edaspidi „raamleping“).
3 Tööandja määras hageja [konfidentsiaalne] komisjoni [konfidentsiaalne] peadirektoraati, mis asus komisjoni [konfidentsiaalne] hoones. Hageja sai sellega seoses sissepääsuloa komisjoni hoonetesse.
4 Raamlepingut muudeti 14. septembri 2017. aasta lisaga (edaspidi „raamlepingu lisa“), milles täiendati raamlepingut artikliga 1.14 eritingimuste kohta, milles on sätestatud eelkõige järgmist:
„2. Komisjoni [13. märtsi 2015. aasta] otsuse (EL, Euratom) 2015/443 komisjoni julgeoleku kohta [ELT 2015, L 72, lk 41] artiklite 3, 7 ja 8 kohaselt on võimalik teha kohapeale määratava personali taustakontrolli komisjoni personalile, varale ja teabele tekkida võivate julgeolekuriskide vältimiseks ja ohjamiseks. Vastavalt Belgia 11. detsembri 1998. aasta seadusele salastatuse ning julgeolekukontrolli, ‑sertifikaatide ja ‑teatiste kohta […] (loi du 11 décembre 1998 relative à la classification et aux habilitations, attestations et avis de sécurité […]) võib lepingut sõlmiva asutuse ruumidesse kohapeale määratava personali sissepääsuõiguste tingimuseks olla ka positiivse julgeolekuteatise väljastamine Belgia asutustelt. Olemasolevad sissepääsuõigused kehtivad kuni negatiivse julgeolekuteatise väljastamiseni.
3. Selleks et Belgia asutused saaksid väljastada julgeolekuteatise, peab lepingupool edastama kohapeale määratavale asjaomasele personalile lisas oleva vormi (teavitamisdokument). Nõuetekohaselt täidetud ja allkirjastatud teavitamisdokumendid (märkega „teavitamisdokument“) tagastatakse komisjoni julgeolekudirektoraadile (Euroopa Komisjon, HR.DS – BERL 3/190) ning lisas olevas vormis märgitud asjakohaste isikuandmete ajakohastatud elektrooniline loetelu saadetakse aadressile „EC-SECURITY-SCREENING@ec.europa.eu“ hiljemalt 30 päeva jooksul käesoleva lisa allkirjastamisest.
4. Teavitamisdokumendi täitmata jätmise või täitmisest keeldumise korral võidakse keelduda personalile komisjoni hoonetesse sissepääsuõiguste andmisest.
[…]
6. […] Lepingupool kohustub kohapeale määrama ainult personali, kes on saanud positiivse julgeolekuteatise järgmiste komisjoni hoonete puhul: [konfidentsiaalne] […]“.
5 Seejärel võttis komisjon ühendust tööandjaga, et viimane paluks komisjoni hoonetes töötavatelt töötajatelt nõusolekut julgeolekuteatise saamise menetluse jaoks.
6 Hageja andis 26. oktoobril 2017 nõusoleku julgeolekukontrolli läbiviimiseks tema toimiku suhtes, täites raamlepingu lisas oleva teavitamisdokumendi.
7 Comité interministériel pour la politique de siège (ministeeriumidevaheline asukohapoliitika komitee; CIPS) teavitas hagejat 30. märtsi 2018. aasta kirjaga, et Autorité nationale de sécurité (riiklik julgeolekuasutus; ANS) viis tema suhtes läbi julgeolekukontrolli ja otsustas tema puhul väljastada negatiivse julgeolekuteatise (edaspidi „negatiivne julgeolekuteatis“). Kõnealust kirjale lisatud teatist oli põhjendatud sellega, et hageja oli politseiasutustele teada esiteks tervisekahjustuste tahtliku tekitamise ja teiseks täisealise vägistamise tõttu, mille ta oli toime pannud [konfidentsiaalne] oma endise elukaaslase vastu.
8 Hageja esitas 12. aprillil 2018 organe de recours belge compétent en matière d’habilitations, d’attestations et d’avis de sécurité’le (Belgia julgeolekukontrolli, ‑sertifikaatide ja ‑teatiste valdkonnas pädev vaidlustusi menetlev organ; edaspidi „vaidlustusi menetlev organ“) kaebuse negatiivse julgeolekuteatise peale.
9 Euroopa Parlament teavitas 24. aprillil 2018 komisjoni, et hageja suhtes oli tehtud negatiivne julgeolekuteatis.
10 Pärast negatiivse julgeolekuteatise kohta kinnituse saamist kuulas komisjon 25. aprillil 2018 hageja ära tema tööandja juuresolekul. Kõnealuse ärakuulamise viisid läbi komisjoni julgeolekudirektoraadi halduseeskirjade sektori ametnikud A ja B. Kui paluti kommenteerida positiivse julgeolekuteatise puudumist, väitis hageja eelkõige tervisekahjustuste tahtliku tekitamise kohta, et ta oli esitanud apellatsioonkaebuse tema suhtes tehtud kohtuotsuse peale, ja vägistamise asjaolude kohta väitis ta, et selles osas tehti kriminaalmenetluse lõpetamise määrus.
11 Kõnealuse ärakuulamise tulemusel, mille kohta hageja sai protokollist ärakirja, tühistati tema sissepääsuõigus komisjoni ruumidesse (edaspidi „25. aprilli 2018. aasta otsus“). Hageja märgib tema ärakuulamise protokollis järgmist:
„Mulle on teatatud, et positiivse julgeolekuteatise puudumise tõttu tühistatakse minu sissepääsuõigused. Seetõttu tagastan oma kaks sissepääsuluba […]. Mulle on teatatud, et mul on õigus hiljem kirjalikult ja koos põhjenduste esitamisega taotleda komisjoni hoonetesse uut sissepääsu.“
12 Vaidlustusi menetlev organ leidis 20. juuni 2018. aasta otsuses, et negatiivsel julgeolekuteatisel puudub õiguslik alus ja et seetõttu ei ole ta pädev tegema otsust selle teatise põhjendatuse kohta (edaspidi „vaidlustusi menetleva organi otsus“).
13 Tööandja edastas komisjonile 28. juuni 2018. aasta e‑kirjaga vaidlustusi menetleva organi otsuse, viidates nimetatud organi seisukohale, et riigisisese julgeolekuasutuse negatiivsel julgeolekuteatisel „puudub õiguslik alus, mistõttu tuleb seda pidada õigustühiseks“.
14 Komisjon teavitas 3. juuli 2018. aasta kirjaga (edaspidi „vaidlustatud otsus“) tööandjat, et „sissepääsukeeld komisjoni territooriumile [hageja puhul] säilib komisjoni 13. märtsi 2015. aasta otsuse (EL, Euratom) 2015/443 komisjoni julgeoleku kohta artikli 3 alusel“, sest „ANSi negatiivset teatist ei ole vaidlustusi menetlev organ tühistanud“. Kõnealuse kirja allkirjastas komisjoni personali- ja turvalisusküsimuste peadirektoraadi julgeolekudirektoraadi infoturbe üksuse juht C.
15 Hageja õigusnõustajad taotlesid 24. juuli 2018. aasta kirjas eelkõige selle otsuse edastamist, millega personali- ja turvalisusküsimuste peadirektoraat delegeeris C‑le pädevuse hoonetesse sissepääsuga seotud otsuste vastuvõtmiseks.
16 Hageja esitas 3. augustil 2018 Tribunal de première instance francophone de Bruxelles’ile (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus, Belgia) esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse negatiivse julgeolekuteatise tühistamiseks.
17 Komisjon märkis 10. augusti 2018. aasta kirjas hagejale, et komisjon ei pidanud hageja „24. juuli 2018. aasta kirjas sisalduvaid nõudmisi enam asjakohaseks“, arvestades eriti pöördumist Tribunal de première instance francophone de Bruxelles’i (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus) poole.
18 Tööandja teavitas 6. septembril 2018 hagejat tema töölepingu ülesütlemisest ja sellest, et kooskõlas töölepingule kehtivate Belgia õigusaktidega algab üheksa nädalat kestva ülesütlemistähtaja kulgemine 10. septembril 2018.
19 Chambre des référés du tribunal de première instance francophone de Bruxelles (Brüsseli prantsuskeelse esimese astme kohtu koda, mis lahendab esialgse õiguskaitse taotlusi) peatas 26. oktoobri 2018. aasta kohtumäärusega ANSi teatise toime hageja suhtes ja kohustas État belge’i (Belgia riik) taotlema ANSilt uue julgeolekuteatise väljastamist.
Menetlus ja poolte nõuded
20 Hageja esitas käesolevas asjas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. augustil 2018.
21 Eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse samal päeval, esitas hageja ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles ta palus vaidlustatud otsuse kohaldamise peatada.
22 Hageja taotles 24. augustil 2018 anonüümsust vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 66. Talle võimaldati anonüümsus 2. oktoobri 2018. aasta otsusega.
23 Üldkohtu president otsustas 11. septembri 2018. aasta kohtumäärusega XG vs. komisjon (T‑504/18 R, ei avaldata, EU:T:2018:526) jätta vaidlustatud otsuse kohaldamise peatamise taotlus rahuldamata.
24 Ettekandja‑kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus avada menetluse suulise osa ja palus pooltel kodukorra artiklis 89 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames esitada teatud dokumente ning esitas neile kirjalikult küsimusi. Pooled vastasid kõnealustele taotlustele neile antud tähtaja jooksul.
25 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
26 Komisjon palub Üldkohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetamatuks või igal juhul võtta seisukoht, et hagi ese on ära langenud;
– teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Hagi vastuvõetavus
27 Komisjon leiab, et hagi on vastuvõetamatu kahel põhjusel: esiteks ei ole hagejal, kellega tööandja on lepingu lõpetanud, enam huvi taotleda vaidlustatud otsuse tühistamist ja teiseks on hagi esitatud jõustunud otsust kinnitava otsuse peale.
28 Kuigi komisjon ei ole tuginenud vastavale asja läbivaatamist takistavale asjaolule, tuleb ka välja selgitada, kas vaidlustatud otsust, ehkki see puudutab lepingulist raamistikku, saab pidada vaidlustatavaks aktiks ELTL artikli 263 tähenduses.
Hageja põhjendatud huvi
29 Komisjon leiab, et hagejal ei ole enam põhjendatud huvi, sest tööandja lõpetas temaga lepingu, mistõttu ei saa ta vaidlustatud otsuse tühistamisest mingit kasu. Nimelt oleks tal üksnes siis, kui ta oleks komisjoni lepingupoole töötaja kasu sissepääsuloast kõnealuse institutsiooni ruumidesse.
30 Selle kohta olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi on vastuvõetav üksnes siis, kui hagejal on huvi vaidlustatud akti tühistamise vastu. Selline huvi eeldab, et vaidlustatud akti tühistamine ise tekitab tõenäoliselt õiguslikke tagajärgi ja et hagi esitanud isik võib seega vaidluse lahendist saada mingit kasu (vt 18. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Centre de Coordination Carrefour vs. komisjon, T‑94/08, EU:T:2010:98, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika)
31 Põhjendatud huvi peab olema tekkinud ja jätkuvalt olemas ning seda tuleb hinnata selle päeva seisuga, mil hagi esitati. See huvi peab ka säilima kuni kohtulahendi tegemiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära (7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 42, ja 18. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Centre de Coordination Carrefour vs. komisjon, T‑94/08, EU:T:2010:98, punkt 49).
32 Käesolevas asjas teavitas tööandja hagejat 6. septembril 2018 – ehk pärast käesoleva hagi esitamist – tema töölepingu ülesütlemisest ja sellest, et kooskõlas töölepingule kehtivate Belgia õigusaktidega algab üheksa nädalat kestva ülesütlemistähtaja kulgemine 10. septembril 2018.
33 Leping lõppes seega novembris 2018.
34 Siiski ei saa järeldada, et hagejal ei ole enam põhjendatud huvi, sest tööandja kirjutas talle 24. septembril 2018:
„Niipea, kui oled julgeolekuametilt saanud positiivse teatise ja [konfidentsiaalne] peadirektoraat on esitanud sind puudutava taotluse, taastame sinu ja meie äriühingu vahelise töölepingu.“
35 Sellest kirjast järeldub, et olenemata vaidlustatud otsusest säilis hageja ja tema tööandja vaheline usaldussuhe, mistõttu juhul, kui vaidlustatud otsus tühistataks, taastuks hagejal tõsiseltvõetav võimalus selle tööandja juures tööle asuda.
36 Sellega seoses ei saa komisjon väita, et 24. septembri 2018. aasta kiri ei viita vaidlustatud otsuse tühistamisele, vaid positiivse julgeolekuteatise väljastamisele. Vaidlustatud otsuse tühistamise korral tuleks komisjonil nimelt teha kõnealusest tühistamisest järeldused, ega saa välistada, et isegi positiivse julgeolekuteatise puudumisel leiab ta, et hagejale tuleks võimaldada uuesti sissepääs komisjoni hoonetesse.
37 Olgu märgitud, et ELTL artikli 266 kohaselt säilib hagejal põhjendatud huvi nõuda institutsiooni akti tühistamist ka selleks, et oleks võimalik vältida akti väidetava õigusvastasuse kordumist tulevikus, kui selline võimalus on mõeldav, sõltumata selle kohtuasja asjaoludest, mille raames hageja hagi esitas (vt selle kohta 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punktid 50–52).
38 Kui tööandja võtab hageja uuesti tööle, on hagejal käesolevas asjas huvi, et komisjon ei võtaks vastu otsust, milles kordub käesolevas menetluses väidetud õigusvastasus.
39 Neil põhjustel tuleb komisjoni poolt esitatud asja läbivaatamist takistav asjaolu, mille kohaselt puudub hagejal põhjendatud huvi, tagasi lükata.
Küsimus, kas vaidlustatud otsus on kinnitavat laadi
40 Komisjoni sõnul ei ole vaidlustatud otsus vaidlustatav akt ELTL artikli 263 tähenduses, sest vaidlustatud otsus ainult kinnitab 25. aprilli 2018. aasta otsuse, millega komisjon tühistas hageja sissepääsuloa. Kuna viimati nimetatud otsust ei ole vaidlustatud ELTL artikli 263 viimases lõigus sätestatud kahekuulise tähtaja jooksul, on kõnealune otsus jõustunud. Seetõttu ei ole vastuvõetav hagi, mis on esitatud vaidlustatud otsuse peale, mille ainus eesmärk on kõnealuse sissepääsukeelu säilitamine.
41 Sellega seoses olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tühistamishagi, mis on esitatud akti peale, mis üksnes kinnitab varasema jõustunud otsuse, vastuvõetamatu. Akti peetakse varasemat otsust üksnes kinnitavaks, kui see ei sisalda võrreldes varasema otsusega ühtegi uut asjaolu ja kui sellele ei eelnenud varasema otsuse adressaadi olukorra uuesti hindamine (vt 7. veebruari 2001. aasta kohtuotsus Inpesca vs. komisjon, T‑186/98, EU:T:2001:42, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Siiski ei saa seda, kas akt on kinnitav või mitte, hinnata ainult sõltuvalt selle sisust võrreldes selle varasema otsuse sisuga, mida see kinnitab. Nimelt tuleb hinnata ka vaidlustatud otsuse laadi võrreldes selle taotluse laadiga, mille vastus see akt on (vt 7. veebruari 2001. aasta kohtuotsus Inpesca vs. komisjon, T‑186/98, EU:T:2001:42, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Eelkõige juhul, kui akt on vastus uusi ja olulisi asjaolusid sisaldavale taotlusele, milles haldusasutusel palutakse varasem otsus läbi vaadata, ei saa sellist akti pidada üksnes kinnitavaks osas, milles käsitletakse neid asjaolusid ja mis sisaldab seega võrreldes varasema otsusega uusi asjaolusid (vt 7. veebruari 2001. aasta kohtuotsus Inpesca vs. komisjon, T‑186/98, EU:T:2001:42, punkt 46).
44 Asjaolu saab siinkohal olla uus vaid juhul, kui ei hageja ega haldusasutus ei olnud ega saanud olla varasema otsuse tegemise ajal asjaomasest asjaolust teadlik; see tingimus on a fortiori täidetud, kui kõne all olev asjaolu ilmnes pärast varasema otsuse vastuvõtmist (vt 7. veebruari 2001. aasta kohtuotsus Inpesca vs. komisjon, T‑186/98, EU:T:2001:42, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Selleks et asjaomast asjaolu saaks pidada oluliseks, peab see olema võimeline oluliselt muutma hageja olukorda, mis on sellise algse taotluse aluseks, mille põhjal tehti varasem jõustunud otsus (vt 7. veebruari 2001. aasta kohtuotsus Inpesca vs. komisjon, T‑186/98, EU:T:2001:42, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Käesoleval juhul tuleb nentida, et 25. aprillil 2018. aasta otsuses võttis komisjon eelkõige arvesse ANSi negatiivset julgeolekuteatist hageja kohta, kui ta tühistas sissepääsuõiguse komisjoni ruumidesse.
47 Seejärel vaidlustas hageja kõnealuse teatise õiguspärasuse vaidlustusi menetlevas organis, kes 20. juunil 2018 otsustas, et „ANSi teatisel puudub õiguslik alus“ ja et sellest tulenevalt „puudub tal pädevus otsustada, kas see teatis on põhjendatud või mitte“.
48 Tööandja edastas vaidlustusi menetleva organi otsuse 28. juuni 2018. aasta e‑kirjaga komisjonile põhjusel, et tööandja arvates tuleks negatiivset julgeolekuteatist pidada sellest otsusest tulenevalt õigustühiseks.
49 Seega põhines 25. aprilli 2018. aasta otsuse läbivaatamise taotlus vaidlustusi menetleva organi otsusel.
50 Vaidlustusi menetleva organi otsus on aga uus otsus eespool punktis 44 viidatud kohtupraktika tähenduses, sest see tehti 20. juunil 2018, seega pärast varasemat esialgset 25. aprilli otsust.
51 Vaidlustusi menetleva organi otsus on ka oluline. Kuna selles nenditi, et negatiivsel julgeolekuteatisel puudub õiguslik alus, seab see kahtluse alla olulise asjaolu, mida komisjon arvestas 25. aprilli 2018. aasta otsuse vastuvõtmisel, ja võimaldab järeldada, et see võiks viia kõnealuse otsuse uuesti läbivaatamiseni.
52 Kuna hageja tööandja sai sellest uuest asjaolust teada, vaatas komisjon hageja olukorra uuesti üle, ja kuna komisjon leidis, et vaidlustusi menetlev organ ei tühistanud negatiivset teatist, siis tuli säilitada 25. aprillil 2018 kehtestatud sissepääsukeeld.
53 Seega tuleb järeldada, et vaidlustatud otsus ei ole kinnitav otsus, mistõttu ei saa hagi tunnistada sel põhjusel vastuvõetamatuks.
Küsimus, kas vaidlustatud otsust saab lahutada lepingulisest raamistikust, millega see on seotud
54 Sellega seoses olgu märgitud, et vastavalt ELTL artiklile 263 kontrollivad liidu kohtud, kas aktid, mille institutsioonid on vastu võtnud ja mille eesmärk on tekitada kolmandatele isikutele õiguslikke tagajärgi, on õiguspärased.
55 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt puudutab see pädevus üksnes ELTL artiklis 288 loetletud akte, mida institutsioonid võtavad vastu EL toimimise lepingus sätestatud tingimustel (vt 10. mai 2004. aasta kohtumäärus Musée Grévin vs. komisjon, T‑314/03 ja T‑378/03, EU:T:2004:139, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).
56 Seevastu institutsioonide kehtestatud aktid, mis kuuluvad puhtalt lepingulisse raamistikku, millest nad on lahutamatud, ei kuulu nende laadi tõttu ELTL artiklis 288 loetletud aktide hulka, mille tühistamist saab taotleda Üldkohtus ELTL artikli 263 alusel (17. juuni 2010. aasta kohtuotsus CEVA vs. komisjon, T‑428/07 ja T‑455/07, EU:T:2010:240, punkt 52; 24. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Technische Universität Dresden vs. komisjon, T‑29/11, EU:T:2014:912, punkt 29, ja 6. jaanuari 2015. aasta kohtumäärus St’art jt vs. komisjon, T‑36/14, ei avaldata, EU:T:2015:13, punkt 30).
57 Käesolevas asjas kuulub hagi kahtlemata lepingulisse raamistikku.
58 Käitumisjuhendis, mis on lisatud hageja ja tema tööandja vahel 8. veebruaril 2017 sõlmitud lepingule, on nimelt ette nähtud, et komisjonis töötav väliskonsultant kohustub järgima komisjoni julgeolekutalituste tingimusi.
59 Nagu nähtub eespool punktist 4, on raamlepingu lisas ka ette nähtud, et komisjoni otsuse 2015/443 artiklite 3, 7 ja 8 alusel võib komisjon teha kohapeale määratava personali taustakontrolli komisjoni personalile, varale ja teabele tekkida võivate julgeolekuriskide vältimiseks ja ohjamiseks, et lepingu sõlminud asutuse ruumidesse kohapeale määratava personali sissepääsuõiguste tingimuseks võib olla positiivse julgeolekuteatise väljastamine Belgia asutuste poolt, et olemasolevad sissepääsuõigused kehtivad kuni negatiivse julgeolekuteatise väljastamiseni ning et lepingupool kohustub võimaldama ainult sellist kohapeale määratavat personali, kes on saanud positiivse julgeolekuteatise komisjoni hoonete puhul, mida raamlepingu lisas on nimetatud.
60 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb institutsiooni poolt lepinguliste suhete kontekstis vastu võetud akte pidada siiski sellest lepingust lahutatavateks esiteks juhul, kui institutsioon on asjaomase akti vastu võtnud oma pädevuse teostamisel, ning teiseks, kui see akt tekitab iseenesest õiguslikke tagajärgi, mis võivad mõjutada akti adressaadi huve ning mille peale võib seega esitada tühistamishagi. Neil asjaoludel tuleb pidada akti adressaadi poolt esitatud tühistamishagi vastuvõetavaks (vt 21. oktoobri 2011. aasta kohtumäärus Groupement Adriano, Jaime Ribeiro, Conduril vs. komisjon, T‑335/09, EU:T:2011:614, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
61 Selles kontekstis tuleb „institutsiooni oma pädevust“ mõista aluslepingutest või teisesest õigusest tuleneva pädevusena, mille kaudu institutsioon teostab avalikku võimu ning mis lubab tal seega ühepoolselt kolmandatele isikutele õigusi ja kohustusi tekitada ning neid muuta (21. oktoobri 2011. aasta kohtumäärus Groupement Adriano, Jaime Ribeiro, Conduril vs. komisjon, T‑335/09, EU:T:2011:614, punkt 33).
62 Käesolevas asjas on need tingimused täietud.
63 Esiteks on komisjon vaidlustatud otsuse vastu võtnud otsuse 2015/443 alusel, mis annab sellele institutsioonile pädevuse, mille eesmärk on eelkõige tagada julgeolek tema ruumides.
64 Teiseks, nagu komisjon on rõhutanud vastuses Üldkohtu küsimusele, siis hageja sissepääsukeeldu komisjoni ruumidesse säilitades tekitab vaidlustatud otsus ühepoolselt ja olenemata eespool punktides 58 ja 59 viidatud lepingutest siduvaid õiguslikke tagajärgi kolmandate isikute olukorrale, mistõttu kujutab see endast avaliku võimu akti.
65 Peale selle ületavad vaidlustatud otsuse tagajärjed lepingulise valdkonna, sest selle otsuse tulemusel võetakse hagejalt isegi külastajana sissepääsuõigus ruumidesse.
66 Vaidlustatud otsus kujutab endast seega lepingust lahutatavat akti, mille peale võib esitada hagi ELTL artikli 263 alusel.
Sisulised küsimused
67 Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet. Esimese väite kohaselt ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtja pädev sellist otsust vastu võtma. Teise väite kohaselt on rikutud otsuse 2015/443 artiklit 3 ja vaidlustatud otsusel puudub õiguslik alus. Kolmanda väite kohaselt on rikutud hageja põhiõigusi. Neljanda väite kohaselt, mis on esitatud teise võimalusena, on rikutud ELTL artiklit 296, põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 2 ning ühepoolsete aktide vormilise ja sisulise põhistamise põhimõtteid.
68 Üldkohus leiab, et esmajärjekorras tuleb analüüsida teist väidet, mille kohaselt on rikutud otsuse 2015/443 artiklit 3.
Teine väide, mille kohaselt on rikutud otsuse 2015/443 artiklit 3
69 Teise väite kohaselt puudub vaidlustatud otsusel hageja sõnul õiguslik alus eelkõige seetõttu, et otsuse 2015/443 artiklis 3, millele vaidlustatud otsuses on viidatud, ei ole ette nähtud võimalust tühistada sissepääsuõigusi komisjoni ruumidesse, vaid see kujutab endast üldnormi, milles on viidatud põhiõiguste hartale, Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokollile nr 7 (ELT 2010, C 83, lk 266) ning riigisisesele õigusele.
70 Sellega seoses tuleb nentida, et vaidlustatud otsuses on tõesti viidatud otsuse 2015/443 artiklile 3.
71 Nagu hageja on väitnud, on otsuse 2015/443 artiklis 3 nimetatud sätted ja põhimõtted, mida komisjon peab järgima kõnealuse otsuse rakendamisel, kuid selles ei ole antud talle pädevust, mis on nõutav selliste meetmete võtmiseks, millega piiratakse kolmandate isikute sissepääsu tema ruumidesse.
72 Kostja vastuses on komisjon väitnud, et vaidlustatud otsuses sisalduv viide otsuse 2015/443 artiklile 3 kujutab endast kirjaviga ja et tegelikult oleks pidanud selles sisalduma viide sama otsuse artiklile 12.
73 Selle kohta tuleb märkida, nagu märgib komisjon, et otsuse 2015/443 artikli 12 lõike 1 punktis b on sama otsuse artikli 5 kohaselt volitatud personalile antud pädevus keelata sissepääs komisjoni ruumidesse.
74 Kuna tegemist on ilmselge kirjaveaga, ei mõjuta vaidlustatud otsuses sisalduv viide otsuse 2015/443 artiklile 3 vaidlustatud otsuse alust ega kehtivust.
75 Seega tuleb teine väide tagasi lükata osas, milles see puudutab viidet otsusele 2015/443.
Esimene väide, mille kohaselt ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtja pädev seda vastu võtma
76 Esimese väite kohaselt väidab hageja, et personali- ja turvalisusküsimuste peadirektoraadi julgeolekudirektoraadi infoturbe üksuse juht C ei olnud pädev vaidlustatud otsust vastu võtma.
77 Selle kohta tuleb märkida, et otsuse 2015/443 artiklis 17 on sätestatud, et nimetatud otsuses osutatud komisjoni kohustusi täidab personali- ja turvalisusküsimuste peadirektoraat julgeolekuküsimuste eest vastutava komisjoniliikme alluvuses ja vastutusel.
78 Sellega seoses on otsuse 2015/443 artikli 5 lõikes 1 sätestatud:
„Üksnes personalile, kellel on seoses jooksvate tööülesannetega personali- ja turvalisusküsimuste peadirektoraadi peadirektori antud nimelise volitusega kaasnev luba, võib anda õiguse võtta ühe või mitu järgmistest meetmetest:
1. külgrelvade kandmine;
2. artiklis 13 osutatud julgeolekualaste uurimiste korraldamine;
3. artiklis 12 osutatud turvameetmete võtmine vastavalt volitusele.“
79 Mis puudutab otsuse 2015/443 artiklit 12, siis on selle lõikes 1 sätestatud:
„Komisjoni julgeoleku tagamiseks ning riskide ärahoidmiseks ja ohjamiseks võib artikli 5 kohaselt volitatud personal võtta kooskõlas artiklis 3 sätestatud põhimõtetega muu hulgas ühe või mitu järgmistest meetmetest:
[…]
b) piiratud meetmed julgeolekuohtu kujutavate isikute suhtes, sealhulgas […] ajutise sisenemiskeelu kehtestamine komisjoni objektidele, kusjuures keelu kehtivusaeg määratakse kindlaks rakenduseeskirjade sätete kohaselt;
[…]“.
80 Neist sätetest nähtub, et selleks, et võtta vastu selline sissepääsu keelav otsus, nagu on vaidlustatud otsus, peab komisjoni ametnikul olema personali- ja turvalisusküsimuste peadirektoraadi peadirektori antud nimeline volitus.
81 Nimelise volituse nõue tähendab, et see peab olema antud kirjalikult, nagu seda kinnitavad otsuse 2015/443 artikli 5 lõike 1 punktis 3 sisalduvad sõnad „vastavalt volitusele“.
82 Menetlust korraldavate meetmete raames küsis Üldkohus komisjonilt, kas vaidlustatud otsuse allkirjastanud C kuulus nimeliselt volitatud personali hulka otsuse 2015/443 artikli 5 tähenduses.
83 Komisjoni vastusest nähtub, et C ei ole saanud nimelist volitust otsuse 2015/443 artikli 12 lõike 1 punktis b ette nähtud meetmete vastuvõtmiseks.
84 Seega tuleb nentida, et vaidlustatud otsuse allkirjastanud isikul puudus õigus võtta see otsus vastu kooskõlas otsuses 2015/443 ette nähtud nõuetega.
85 Komisjon väitis kostja vastuses, et vaidlustatud otsuse võis vastu võtta julgeolekudirektoraadi üksuse juht, sest kõnealune esindaja oli saanud nimetatud direktoraadi direktorilt allkirjaõiguse komisjoni esindamiseks kolmandate isikute suhtes seoses julgeolekupoliitikaga.
86 Väidetava allkirjaõiguse olemasolu tõendamiseks esitas komisjon dokumendi, mis sisaldas C poolt täidetavate ülesannete kirjeldust. Kõnealuses dokumendis on eelkõige ette nähtud, et personali- ja turvalisusküsimuste peadirektoraadi julgeolekudirektoraadi infoturbe üksuse juht esindab komisjoni suhetes liikmesriikide ja kolmandate riikide ning riiklike ja eraõiguslike organisatsioonide esindajatega seoses julgeolekupoliitika ja muude valdkondadega, mille eest kõnealune üksus vastutab.
87 Sellega seoses olgu märgitud, et allkirjaõiguse andmine erineb volituste andmisest selle poolest, et volitaja ei anna pädevust üle volitatavale, kellel on üksnes õigus oma nimel ning volitaja vastutusel ette valmistada ja allkirjastada otsuse dokument, mille sisu on volitaja kindlaks määranud. Lisaks peab allkirjaõiguse andmine puudutama selgelt määratletud juhtumis- ja haldusmeetmeid.
88 Käesolevas asjas on esiteks oluline märkida, et eespool punktis 86 nimetatud dokumendis märgitud pädevus ei hõlma tingimata volitust kehtestada komisjoni ruumidesse sissepääsukeeldusid.
89 Teiseks tuleb nentida, et lisaks allkirjastamata jätmisele ei vasta nimetatud dokumendis sisalduv C pädevuse kirjeldus selle üldisuse tõttu selguse nõudele, mida kohaldatakse allkirjaõiguse andmise esemeks olevate meetmete määratlusele.
90 Kolmandaks ei ole niisugune allkirjaõiguse andmine kooskõlas otsusega 2015/443, milles on nõutav keelava sissepääsumeetme vastuvõtmiseks nimeline ja sõnaselge volitus personali- ja turvalisusküsimuste peadirektoraadi direktorilt.
91 Neil asjaoludel tuleb järeldada, et C ei olnud pädev vaidlustatud otsust vastu võtma.
92 Komisjoni sõnul viib eespool tuvastatud õigusvastasus, kui sellega nõustutakse, vaidlustatud otsuse tühistamiseni ainult juhul, kui hageja tõendab, et rikutud on tagatist, mille oleks pidanud talle andma, mida käesolevas asjas ei ole tõendatud.
93 Sellega seoses tuleb rõhutada, et juhul, kui kohtuvaidlus toimub institutsiooni ja tema personali vahel ning kahtluse all on Euroopa Liidu personalieeskirja või hea halduse tava alusel personalile antud tagatised, siis vaidlustatud akti vastuvõtja pädevuse puudumisega ei kaasne tingimata vaidlustatud akti tühistamist, kui hageja ei ole tõendanud tagatise rikkumist (vt selle kohta 7. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Caló vs. komisjon, T‑118/04 ja T‑134/04, EU:T:2007:37, punktid 67 ja 68, ning 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Pipiliagkas vs. komisjon, T‑689/16, ei avaldata, EU:T:2018:925, punkt 62).
94 Kõnealust kohtupraktikat ei saa siiski laiendada komisjoni ja kolmandate isikute vahelistele suhetele eelkõige sellepärast, et viimati nimetatud isikutel puuduvad seetõttu, et nad ei ole haldustöötajad, tagatised, mis on antud liidu ametnikele nende personalieeskirjade alusel.
95 Kohtupraktikas on vastupidi rõhutatud, et akti vastuvõtja pädevust puudutavad eeskirjad põhinevad avalikul huvil, mis tähendab nende olulisust arvestades, et väiteid nende rikkumise kohta mitte üksnes ei või, vaid lausa peab tõstatama liidu kohus omal algatusel, kui nimetatud pädevus on kahtluse all tema menetluses olevas kohtuasjas (vt selle kohta 17. novembri 2017. aasta kohtuotsus Teeäär vs. EKP, T‑555/16, ei avaldata, EU:T:2017:817, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
96 Neil asjaoludel tuleb komisjoni sellekohane argument tagasi lükata, nõustuda esimese väitega ja seetõttu tühistada vaidlustatud otsus, ilma et tuleks analüüsida veel teist väidet ja muid väiteid.
Kohtukulud
97 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
98 Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Komisjoni 3. juuli 2018. aasta otsus, millega säilitatakse XG sissepääsu keeld komisjoni ruumidesse.
2. Mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. detsembril 2019 Luxembourgis.
Allkirjad