Language of document : ECLI:EU:T:2022:835

ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda laiendatud koosseisus)

21. detsember 2022(*)

Tühistamishagi – Riigiabi – Raamsüsteem, mille eesmärk on luua Saksamaal föderaalne skeem liikumispiiranguid kehtestavatest otsustest põhjustatud kahju hüvitamiseks – Otsus mitte esitada vastuväiteid – Meede loodusõnnetuste ja erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks – Põhjendatud huvi puudumine – Vastuvõetamatus

Kohtuasjas T‑525/21,

E. Breuninger GmbH & Co., asukoht Stuttgart (Saksamaa), esindajad: advokaadid R. Velte ja W. Meilicke,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: V. Bottka, G. Braga da Cruz ja C. Kovács,

kostja,

keda toetab

Saksamaa Liitvabariik, esindajad: J. Möller ja P.‑L. Krüger,

menetlusse astuja,

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus),

nõupidamiste ajal koosseisus: president V. Tomljenović, kohtunikud F. Schalin, P. Škvařilová‑Pelzl, I. Nõmm (ettekandja) ja D. Kukovec,

kohtusekretär: ametnik P. Cullen,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 14. septembri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja E. Breuninger GmbH & Co palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 28. mai 2021. aasta otsuse C(2021) 3999 (final) riigiabi SA.62784 (2021/N) kohta – Saksamaa COVID‑19 – Föderaalne hüvitisskeem (ELT 2021, C 223, lk 25; edaspidi „vaidlustatud otsus“).

 Vaidluse taust

2        Hageja on E. Breuningeri kontserni kuuluv tegeväriühing, kes tegutseb eelkõige rõivasektoris ning rõivaste, parfüümide, kosmeetika- ja kehahooldustoodete, mööbli, majapidamistarvete ja sisustuskaupade turustamise sektoris.

3        Saksamaa Liitvabariik teatas 21. mail 2021 ELTL artikli 108 lõike 3 alusel Euroopa Komisjonile meetmest ajutise majandusliku abi andmise kohta ettevõtjatele, kelle tegevus suleti liitvabariigi ja liidumaade võetud meetmetega, selleks et võidelda COVID‑19 kriisi raames oma territooriumil pandeemiaga (edaspidi „föderaalne hüvitisskeem“).

4        Komisjon võttis 28. mail 2021 vastu vaidlustatud otsuse.

5        Esiteks kirjeldas komisjon vaidlustatud otsuses föderaalse hüvitisskeemi põhitunnuseid. Sellest nähtub, et nimetatud skeem

–        kehtib kõigi ettevõtjate puhul, välja arvatud teatud erandid (sh finantsasutused ja riigi osalusega äriühingud);

–        on ette nähtud selleks, et hüvitada kahjum, mis saadi nende otsuste tagajärjel, millega kehtestati COVID‑19 pandeemia tõttu liikumispiirangud (edaspidi „otsused liikumispiirangute kehtestamise kohta“);

–        näeb 2021. aastaks ette ligikaudu 10 miljardi euro suuruse esialgse eelarve, mis puudutab kahjumit, mis tekkis ajavahemikus 16. märtsist 2020 kuni 31. detsembrini 2021 ning mis tuleneb üksnes otsustest liikumispiirangute kehtestamise kohta; see skeem kehtib kogu Saksamaal ja on kohaldatav otsetoetuste vormis, mida haldusasutused võivad anda nii föderaalsel, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil;

–        kehtib § 2 lõike 1 kohaselt eelkõige ettevõtjate suhtes, kelle tegevus keelati otsustega liikumispiirangute kehtestamise kohta, ja ettevõtjate suhtes, kelle käibest vähemalt 80% pärineb majandustegevusest ettevõtjatega, kelle tegevus oli nimetatud otsustega keelatud;

–        näeb § 2 lõikes 2 ette, et ettevõtjad, kes tegutsevad mitmes valdkonnas ja kellest osa liikumispiirangud üldse ei puudutanud, on föderaalse hüvitisskeemi kohaselt abikõlblikud, kui keelatud tegevus moodustab vähemalt 80% nende käibest;

–        näeb § 3 lõikes 1 ette, et abikõlblik kahjum on eranditult seotud keelatud tegevusega või ettevõtjate tegevuse piiritletava osaga, mida otsused liikumispiirangute kehtestamise kohta puudutavad, ning see seisneb nimetatud otsustega hõlmatud perioodide ja 2019. aasta samaväärsete perioodide majandustulemuste vahes;

–        näeb ette, et tulu, mis on saadud tegevuse üleviimisest teise seotud majandustegevuse alla, tuleb võtta arvesse selleks, et vältida olukorda, kus ettevõtjad saaksid eelise seetõttu, et arvesse võetakse vaid kahjumit, mis saadi tegevusvaldkondades, mida mõjutasid otsused liikumispiirangute kehtestamise kohta;

–        sisaldab hulka tunnuseid, mille eesmärk on vähendada makstava abi summat minimaalselt vajalikuni;

–        näeb ette, et kui abi makstakse välja eeldatava kahjumi alusel, kontrollitakse selle kahjumi tegelikkust tagantjärele ning ülemäärase hüvitise maksmise korral see tagastatakse.

6        Teiseks analüüsis komisjon föderaalse hüvitisskeemi kooskõla ELTL artikliga 107.

7        Esimesena märkis komisjon, et föderaalne hüvitisskeem kuulub ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse.

8        Teisena leidis komisjon, et föderaalne hüvitisskeem on ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b kohaselt siseturuga kokkusobiv.

9        Kõigepealt tõdes komisjon, et COVID‑19 pandeemia on erakorraline sündmus ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b tähenduses.

10      Seejärel leidis komisjon, et arvestades abikõlbliku kahju mõistet, mis on kindlaks määratud föderaalses hüvitisskeemis, esineb COVID‑19 pandeemia ja hüvitatud kahjumi vahel põhjuslik seos, kuna hüvitati üksnes kahju, mis tekkis meetmete tõttu, mis õiguslikult või faktiliselt takistasid soodustatud isikutel jätkata oma tegevust.

11      Lõpuks analüüsis komisjon föderaalse hüvitisskeemi proportsionaalsust ja tuvastas, et kõnealune tingimus oli täidetud, kuna hüvitisskeemi tunnusjooned võimaldasid kindlaks teha, et makstud abi oli proportsionaalne COVID‑19 pandeemia tõttu tekkinud kahjuga.

12      Seetõttu otsustas komisjon föderaalse hüvitisskeemi kohta vastuväiteid mitte esitada.

 Poolte nõuded

13      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

14      Komisjon ja Saksamaa Liitvabariik paluvad Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

15      Käesolevas hagis palub hageja tühistada vaidlustatud otsus põhjusel, et sellega kiideti heaks föderaalne hüvitisskeem, mille § 2 lõike 2 kohaselt ei ole erinevates tegevusvaldkondades tegutsevad ettevõtjad abikõlblikud juhul, kui valdkonnad, mida puudutavad COVID‑19 pandeemia tõttu tehtud otsused liikumispiirangute kehtestamise kohta, moodustavad vähem kui 80% nende käibest.

16      Hagi põhjenduseks esitab hageja kaks väidet. Esimeses väites leiab ta sisuliselt, et komisjon rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kuna ta kiitis heaks abikõlblikkuse tingimuse, mille kohaselt pidid asjaomased ettevõtjad saama puudutatud tegevusvaldkondades vähemalt 80% käibest. Teises väites märgib ta, et komisjon rikkus ka ELTL artikli 108 lõiget 2, kuna vaatamata tõsiste raskuste olemasolule ei algatanud ta ametlikku uurimismenetlust.

17      Kuna hagi vastuvõetavuse tingimused, eelkõige põhjendatud huvi puudumise osas, on avalikul huvil põhinev asja läbivaatamist takistav asjaolu, siis tuleb Üldkohtul omal algatusel kontrollida, kas hagejal on huvi vaidlustatud otsuse tühistamiseks (vt selle kohta 7. detsembri 2017. aasta kohtumäärus Troszczynski vs. parlament, T‑148/17, ei avaldata, EU:T:2017:921, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

18      Üldkohus peab vajalikuks kõigepealt analüüsida hagi vastuvõetavust sellest aspektist, kas hagejal on põhjendatud huvi vaidlustatud otsuse tühistamiseks.

19      Selleks paluti hagejal menetlust korraldava meetme raames, mis võeti Üldkohtu kodukorra artiklite 89 ja 90 alusel, esitada oma arvamus selle kohta, kas tal on põhjendatud huvi vaidlustatud otsuse tühistamiseks, ja seega hagi vastuvõetavuse kohta, juhul kui föderaalse hüvitisskeemi § 2 lõikes 2 sätestatud tingimus ei ole tema suhtes kohaldatav.

20      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui tal on huvi vaidlustatud akti tühistamise suhtes. Selline huvi eeldab, et vaidlustatud akti tühistamine ise tekitab tõenäoliselt õiguslikke tagajärgi ja hagi suhtes tehtavast lahendist võib hagi esitanud pool saada seega mingit kasu (vt 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

21      Esiteks tuleb tõdeda, et hageja hagi põhineb vääral eeldusel, nimelt et hageja ei ole föderaalse hüvitisskeemi § 2 lõikes 2 sätestatud tingimuse tõttu selle hüvitisskeemi alusel abikõlblik.

22      Tulenevalt föderaalse hüvitisskeemi § 2 lõike 1 punktist b, mille komisjon on kokkuvõtlikult esitanud vaidlustatud otsuse põhjenduse 20 punktis a, „võivad abi andvad asutused anda abi eraettevõtjatele, […] kui […] nende majandustegevust mõjutavad koroonaviirusega seotud liikumispiirangud järgmiselt: […] nende kaubandus- või majandustegevus tuli peatada vastavalt sulgemise otsusele, mis tehti liikumispiiranguid puudutava korralduse alusel“.

23      Nagu komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 21 ja 21. joonealuses märkuses, on föderaalse hüvitisskeemi § 2 lõikes 2 ette nähtud, et „paljudes majandussektorites tegutsevate ettevõtjate puhul peab nende kogukäivet olema võimalik selgelt omistada vähemalt 80% ulatuses majandustegevusele, mida liikumispiirangud otseselt puudutavad“.

24      Lõpuks on föderaalse hüvitisskeemi § 3 lõikes 4, mille sisu on esile toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 23, ette nähtud järgmist:

„[Kui] liikumispiirangute meetme mõju puudutab teatavat majandustegevust ja majandustegevus viiakse seetõttu üle mõne muu seotud majandustegevuse või muu tuluallika alla, võetakse selle muu sarnase või seotud tegevuse tulu arvesse ka mahaarvamise kujul. Järelikult ei saa asjaolust, et arvesse võib võtta vaid majandustegevust, mida liikumispiirangud mõjutavad, mingit eelist tuletada juhul, kui muu majandustegevus on seetõttu muutunud kasumlikumaks. Tekitatud kahju ülemäärane hüvitamine on seega välistatud.“

25      Hageja väidab, et föderaalse hüvitisskeemi § 2 lõige 2 välistab tema suhtes selle skeemi kohaldamise. Ühelt poolt toonitab ta, et ta tegutseb nii füüsilises jaekaubanduses kui ka e‑kaubanduses, mis kujutavad endast erinevaid majandustegevuse valdkondi selle sätte tähenduses. Teiselt poolt täpsustab ta, et arvestades tema e‑kaubanduse käibe seda osa, mida ei mõjutanud COVID‑19 pandeemia ajal tehtud otsused liikumispiirangute kehtestamise kohta, ei ulatu ta selles sättes nõutud 80% künniseni. Ta rõhutab oma menetlusdokumentides, et tema väljajätmine skeemist tõi kaasa selle, et tal ei olnud võimalik taotleda rahalist abi Überbrückungshilfe III alusel, mis on Saksamaa ametiasutuste poolt selle skeemi alusel vastu võetud föderaalne abiprogrammi (edaspidi „föderaalne abiprogramm“).

26      Siiski tuleb rõhutada, et Saksamaa Liitvabariik väidab õigesti, et niisugune föderaalse hüvitisskeemi § 2 lõike 2 tõlgendus on vastuolus tema avaldatuga. Nimelt nähtub avaldatud tekstist, et füüsilist jaekaubandust ja e‑kaubandust ei käsitata erinevate „majandustegevuse valdkondadena“ selle sätte tähenduses. Vastupidi, e‑kaubandust peetakse füüsilise jaekaubandusega „seotud majandustegevuseks“ nimetatud skeemi § 3 lõike 4 tähenduses.

27      Järelikult ei ole e‑kaubandusest hageja saadud käibe suurus föderaalse hüvitisskeemi kohaselt mõeldud selleks, et muuta see nimetatud skeemi § 2 lõike 2 alusel abikõlbmatuks. Käibe suurus tähendab üksnes seda, et kõnealuse skeemi § 3 lõike 4 kohaselt tuleb täiendavat tulu, mille hageja sai otsuste tõttu liikumispiirangute kehtestamise kohta, arvesse võtta selleks, et vältida nende otsustega talle väidetavalt tekkinud kahju ülemäärast hüvitamist.

28      Teiseks selgus käesolevas menetluses kohtuistungil, et asjaolu, et hagejal ei olnud föderaalse abiprogrammi raames võimalik saada finantsabi, tulenes sellest, et Saksamaa ametiasutused lisasid ühepoolselt ja iseseisvalt komisjonile teatatud föderaalsesse hüvitisskeemi abikõlblikkuse tingimuse, et otsused liikumispiirangute kehtestamise kohta peavad mõjutama vähemalt 30% taotleja ülemaailmsest käibest, mida Saksamaa Liitvabariik kinnitas oma vastuses talle saadetud menetlust korraldavale meetmele.

29      Oma vastuses menetlust korraldavatele meetmetele püüdis hageja abikõlblikkuse tingimust, et otsused liikumispiirangute kehtestamise kohta peavad mõjutama vähemalt 30% käibest, siduda föderaalse hüvitisskeemiga, nagu see tunnistati vaidlustatud otsuses ELTL artikli 107 lõike 2 punktiga b kooskõlas olevaks. Selles osas piisab, kui rõhutada, et sellist tingimust ei ole föderaalses hüvitisskeemis ei otseselt ega kaudselt esitatud, kuna viidatud on teistes teatatud abikavades sisalduvatele tingimustele.

30      Kolmandaks tuleb märkida, et asjaolu, et Saksamaa Liitvabariik lisas täiendava abikõlblikkuse tingimuse, nimelt käibest vähemalt 30% mõjutamise, selleks et saada kasu liitvabariigi abiprogrammist, ei oma tähtsust käesoleva hagi analüüsimisel, sest hagi puudutab üksnes küsimust, kas vaidlustatud otsus, millega komisjon tunnistas föderaalse hüvitisskeemi ELTL artikli 107 lõike 2 punktiga b kooskõlas olevaks, on õiguspärane.

31      Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on riigiabi kontrollisüsteemi rakendamine, nagu see tuleneb ELTL artiklitest 107 ja 108, ühelt poolt komisjoni ja teiselt poolt liikmesriigi kohtute ülesanne, kelle vastavad rollid on täiendavad, kuid eraldiseisvad. Kui abimeetmete siseturuga kokkusobivuse hindamine kuulub komisjoni ainupädevusse, kusjuures komisjon tegutseb liidu kohtute kontrolli all, on liikmesriigi kohtute ülesanne tagada kuni komisjoni lõpliku otsuse tegemiseni õigussubjektide õiguste kaitse ELTL artikli 108 lõikes 3 sätestatud keelu võimaliku eiramise eest riigi ametiasutuste poolt (vt selle kohta 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus DEI ja komisjon vs. Alouminion tis Ellados, C‑590/14 P, EU:C:2016:797, punktid 95–97 ja seal viidatud kohtupraktika).

32      Selles kontekstis on hagejal võimalik pöörduda Saksamaa kohtutesse, kes peavad – vajaduse korral pärast ELTL artikli 267 alusel Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse esitamist – analüüsima, kas riigisisese õigusega abikõlblikkuse täiendava tingimuse lisamine on samastatav olemasoleva abi muutmisega komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 794/2004, millega rakendatakse nõukogu määrust (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad ELTL artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2004, L 140, lk 1; ELT eriväljaanne 08/04, lk 3), artikli 4 lõike 1 tähenduses ning järelikult uue abiga nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad ELTL artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 1 punkti c tähenduses, mille suhtes kehtib ELTL artikli 108 lõike 3 alusel teatamiskohustus.

33      Kõigist eespool toodud hinnangutest tuleneb, et arvestades föderaalse hüvitisskeemi – mis tunnistati vaidlustatud otsuses ELTL artikli 107 lõike 2 punktiga b kokkusobivaks – § 2 lõiget 2, oli hageja selle hüvitisskeemi alusel abikõlblik. Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuse tühistamine ei too hagejale mingit kasu eespool punktis 20 viidatud kohtupraktika tähenduses, mistõttu tuleb tema hagi jätta põhjendatud huvi puudumisel vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

 Kohtukulud

34      Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

35      Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista hagejalt.

36      Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Järelikult kannab Saksamaa Liitvabariik oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista E. Breuninger GmbH & Co-lt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud ja jätta E. Breuninger GmbH & Co kohtukulud tema enda kanda.

3.      Jätta Saksamaa Liitvabariigi kohtukulud tema enda kanda.

Tomljenović

Schalin

Škvařilová-Pelzl

Nõmm

 

      Kukovec

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. detsembril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: saksa.