ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)
24. jaanuar 2024(*)
Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta – Põhjendamiskohustus – Võrdne kohtlemine – Proportsionaalsuse põhimõte – Ühtse Kriisilahendusnõukogu kaalutlusruum – Õigusvastasuse vastuväide – Määruse (EL) nr 806/2014 õiguslik alus – Komisjoni kaalutlusruum
Kohtuasjas T‑405/21,
Dexia Crédit Local, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid H. Gilliams ja J.‑M. Gollier,
hageja,
versus
Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB), esindajad: J. Kerlin ja C. De Falco, keda abistasid advokaadid H.‑G. Kamann, F. Louis, P. Gey ja V. Del Pozo Espinosa de los Monteros,
kostja,
keda toetavad
Euroopa Parlament, esindajad: J. Etienne ja O. Denkov,
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: E. d’Ursel ja A. Westerhof Löfflerová,
ja
Euroopa Komisjon, esindajad: D. Triantafyllou ja A. Steiblytė,
menetlusse astujad,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: president A. Kornezov, kohtunikud G. De Baere, D. Petrlík (ettekandja), K. Kecsmár ja S. Kingston,
kohtusekretär: ametnik L. Ramette,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 1. märtsi 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse(1)
1 Hageja Dexia Crédit Local palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis, et teda puudutavas osas tühistataks Ühtse Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) 14. aprilli 2021. aasta otsus SRB/ES/2021/22 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
[…]
III. Poolte nõuded
22 Hageja palub Üldkohtul sisuliselt:
– tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja kriisilahendusnõukogult.
23 Kriisilahendusnõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt;
– teise võimalusena jätta vaidlustatud otsuse tühistamise korral selle tagajärjed kehtima kuni selle otsuse asendamiseni või vähemalt kuueks kuuks alates kohtuotsuse jõustumise kuupäevast.
24 Euroopa Parlament palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata osas, milles see tugineb määruse nr 806/2014 õigusvastasuse vastuväitele, mis on esitatud viiendas ja kuuendas väites;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
25 Euroopa Liidu Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
26 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
IV. Õiguslik käsitlus
[…]
A. Määruse nr 806/2014 ja delegeeritud määruse 2015/63 õigusvastasuse vastuväited
1. Viies ja kuues väide, mille kohaselt on määruse nr 806/2014 sätted aluslepingute seisukohast õigusvastased
29 Esimesena väidab hageja, et määruse nr 806/2014 artiklid 5, 69 ja 70, mille alusel kriisilahendusnõukogu määras kindlaks aasta sihttaseme ja tema ex ante osamakse, on õigusvastased. Need sätted võeti vastu ELTL artikli 114 alusel, samas kui nendega asendati kriisilahendusasutused – kes on pädevad kindlaks määrama aasta sihttaseme ja ex ante osamaksed – sõltumatu Euroopa asutusega ehk selle määrusega loodud kriisilahendusnõukoguga.
30 Teisena leiab hageja, et sätted, mille õiguspärasus on kuuendas väites vaidlustatud, nimelt määruse nr 806/2014 artiklid 69 ja 70, nagu hageja täpsustas oma vastuses Üldkohtu kirjalikele küsimustele, kujutavad endast „maksusätteid“ ELTL artikli 114 lõike 2 tähenduses, mistõttu ei võinud neid vastu võtta selle artikli lõike 1 alusel. Need sätted näevad nimelt ette kohustuse tasuda ex ante osamakseid, mis on oma olemuselt maksud, sest need ei kujuta endast tegelikku ja proportsionaalset tasu konkreetse teenuse eest. Arvestades komisjoni ja kriisilahendusnõukogu kinnitatud asjaolu, et hageja olukorda reguleerivad sätted, mis kehtisid tema kriisilahenduse alguses enne direktiivi 2014/59 jõustumist, ning et maksejõuetuse korral ei saa tema suhtes kasutada ühtegi kriisilahenduse vahendit, ei saa hageja oodata nende tasumise eest mingit vastusooritust.
31 Samuti taotlevad ex ante osamaksed üksnes avaliku huvi eesmärke, nagu leidis Üldkohus 20. jaanuari 2021. aasta otsuses ABLV Bank vs. SRB (T‑758/18, EU:T:2021:28, punktid 70 ja 71). Avaliku huvi eesmärk, mis seisneb pangandussüsteemi finantsstabiilsuse tagamises, ei too aga kasu mitte ainult finantsinstitutsioonidele, kellel on kohustus tasuda ex ante osamakseid, vaid kõigile liidu majandustegevuses osalejatele.
32 Sellest tuleneb, et määruse nr 806/2014 artiklite 5, 69 ja 70 vastuvõtmise õiguslikuks aluseks oleks saanud olla ainult ELTL artikkel 352.
33 Kriisilahendusnõukogu, parlament, nõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.
34 Kõigepealt tuleb märkida, et liidu õigusakti õigusliku aluse valik peab põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis on kohtulikult kontrollitavad ning mille hulka kuuluvad õigusakti eesmärk ja sisu (vt 26. juuli 2017. aasta arvamus 1/15 (ELi ja Kanada vaheline broneeringuinfo leping), EU:C:2017:592, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (leping Kasahstaniga), C‑244/17, EU:C:2018:662, punkt 36).
35 ELTL artikli 114 lõike 1 alusel vastu võetud seadusandlik akt peab esiteks sisaldama liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise meetmeid ning teiseks peab selle eesmärk olema siseturu rajamine ja selle toimimine (22. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu, C‑270/12, EU:C:2014:18, punkt 100).
36 Esimesena tuleb selleks, et analüüsida, kas määruse nr 806/2014 artikleid 5, 69 ja 70 võis vastu võtta ELTL artikli 114 lõike 1 alusel, analüüsida, kas need sätted vastavad eespool punktis 35 nimetatud kahele tingimusele.
37 Esiteks tuleb meenutada, et ELTL artiklit 114 saab kasutada õigusliku alusena ainult siis, kui õigusaktist tuleneb objektiivselt ja tegelikult, et selle eesmärk on parandada siseturu rajamise ja toimimise tingimusi (vt 22. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu, C‑270/12, EU:C:2014:18, punkt 113 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Käesolevas asjas tuleneb eelkõige määruse nr 806/2014 põhjendustest 1 ja 3 ning direktiivi 2014/59 põhjendusest 1, et see määrus võeti vastu majandus‑ ja finantskriisi kontekstis, kus liidu puhul ilmnes, et finantsraskustes finantsinstitutsioonide tekitatud riski tõhusaks ohjamiseks puuduvad vahendid, mistõttu olid liikmesriigid sunnitud kasutama avaliku sektori rahalisi vahendeid selliste finantsinstitutsioonide toetamiseks.
39 Määruse nr 806/2014 põhjendusest 1 tuleneb samuti, et see kriis tõi esile ohu pangandusteenuste siseturu toimimisele ja suureneva finantsturgude killustatuse ohu. See valmistas tõsist muret siseturul, kus pangad oleksid pidanud suutma tagada märkimisväärse piiriülese tegevuse, kuid täheldati piiriülese tegevuse vähenemist, mis oli seotud probleemide levimise kartusega.
40 Lisaks on liidu seadusandja määruse nr 806/2014 põhjendustes 2–4 ja 12 rõhutanud, et erinevused riikide kriisilahendusnormide ja vastavate haldustavade vahel ning see, et pangandusliidus puudub ühtne menetlus kriisilahenduse kohta otsuste tegemiseks, süvendavad usalduse puudumist teiste riikide, sealhulgas ühtses kriisilahenduskorras mitteosalevate liikmesriikide pangandussüsteemide vastu, ning aitavad kaasa turu ebastabiilsusele, kuna need ei taga panga maksejõuetuks jäämise võimalike tagajärgede prognoositavust. Need erinevused võivad tuua ka teatavate pankade ja nende klientide jaoks kaasa kõrgemad laenuvõtmiskulud, mis on tingitud üksnes sellest, kus pangad on asutatud, ja olenemata sellest, milline on nende tegelik krediidivõimelisus.
41 Lõpuks on liidu seadusandja määruse nr 806/2014 põhjendustes 9 ja 19 rõhutanud, et seni, kuni kriisilahendusnormid ja -tavad ning koormuse jagamise viisid jäävad riigisiseseks ja kriisilahenduse rahastamiseks vajalikke rahalisi vahendeid kaasatakse ja kulutatakse riigi tasandil, ei lõhuta riikide ja pangandussektori vahelist seost täielikult ja siseturg jääb killustatuks. See piirab pankade piiriülest tegevust, loob takistusi põhivabaduste kasutamisele ja moonutab konkurentsi siseturul.
42 Neid kaalutlusi arvestades on määruse nr 806/2014 eesmärk nõrgendada seost konkreetse liikmesriigi puhul tajutava fiskaalseisundi ning selles liikmesriigis tegutsevate pankade ja ettevõtjate rahastamiskulude vahel ning samuti panna vastutus finantssüsteemi stabiliseerimise rahastamise eest kogu finantssektorile.
43 Nagu on märgitud määruse nr 806/2014 artiklis 1, on määruses seega sätestatud eelkõige finantsinstitutsioonide kriisilahenduse ühtsed õigus- ja menetlusnormid, mida kriisilahendusnõukogu peab kohaldama, et leevendada eespool punktides 38–41 nimetatud ohte.
44 Nende õigus‑ ja menetlusnormide oluline komponent on ühtne kriisilahendusfond, mis – nagu tuleneb määruse nr 806/2014 artiklitest 67 ja 76 ning põhjendusest 107 – võimaldab tagada kriisilahendusõiguste tõhusa kasutamise ja panustada kriisilahenduse vahendite rahastamisse, tagades nende tõhusa rakendamise.
45 Selleks, et tagada ühtses kriisilahendusfondis piisavad rahalised vahendid, rahastatakse fondi – võttes arvesse eespool punktides 38–41 esitatud kaalutlusi – eelkõige finantsinstitutsioonide tasutud ex ante osamaksetest, mille suurus sõltub lõplikust sihttasemest ning määruse nr 806/2014 artiklites 69 ja 70 kehtestatud peamistest arvutusmeetoditest.
46 Seega tagab nende osamaksete tegemine, nagu see on kindlaks määratud vastavalt määruse nr 806/2014 artiklitele 69 ja 70, finantsinstitutsioonide kriisilahenduse ühtsete õigus- ja menetlusnormide tõhusa kohaldamise. Osamakseid kehtestavad reeglid võimaldavad – nagu nähtub sama määruse põhjendustest 12 ja 19 – omakorda vältida seda, et liikmesriikide erinevad tavad takistavad põhivabaduste kasutamist või moonutavad konkurentsi siseturul.
47 Lisaks on liidu seadusandja määruse nr 806/2014 põhjendustes 11, 31 ja 39 rõhutanud, et kriisilahenduse režiimi ühetaoline kohaldamine osalevates liikmesriikides on tõhusam tänu ülesannetele, mis on antud kriisilahendusnõukogule, kes on konkreetselt loodud selleks, et tagada kriisilahenduse puhul kiire ja tulemuslik otsuste tegemise protsess, ning see peaks tagama ka selle, et võetakse nõuetekohaselt arvesse liikmesriigi finantsstabiilsust, liidu finantsstabiilsust ja siseturgu. Selles kontekstis on määruse artiklis 5 ette nähtud, et kriisilahendusnõukogu tuleb käsitada kriisilahendusasutusena direktiivi 2014/59 tähenduses, kui ta täidab sellisele kriisilahendusasutusele antud ülesandeid ja kasutab talle antud õigusi. See säte võimaldab seega kriisilahendusnõukogul tegutseda pangandusliidus kriisilahenduse valdkonnas täielikult otsuseid tegeva organina ning järelikult – võttes arvesse ka eespool punktides 38–41 esitatud kaalutlusi – on selle eesmärk parandada siseturu toimimist.
48 Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 806/2014, eelkõige selle artiklite 5, 69 ja 70 eesmärk on parandada siseturu rajamise ja toimimise tingimusi.
49 Teiseks tuleb meenutada, et EL toimimise lepingu koostajad soovisid ELTL artiklis 114 sisalduva väljendiga „ühtlustamise[…] meetmed“ anda liidu seadusandjale üldisest kontekstist ja ühtlustatava valdkonna erilistest asjaoludest sõltuvalt hindamisruumi, et valida soovitud tulemuseni jõudmiseks sobivaim ühtlustamistehnika, ning seda eriti valdkondades, mida iseloomustavad keerulised tehnilised üksikasjad (vt 22. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu, C‑270/12, EU:C:2014:18, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Võttes arvesse hindamisruumi, mis liidu seadusandjal on ELTL artiklis 114 nimetatud meetmete võtmisel, võib ta seega ühtlustamistehnikat valides delegeerida liidu organile või asutusele pädevuse kavandatava ühtlustamise elluviimiseks. Nii on see eelkõige juhul, kui võetavad meetmed peavad tuginema erilistele professionaalsetele ja tehnilistele teadmistele ning niisuguse üksuse reageerimisvõimele (22. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu, C‑270/12, EU:C:2014:18, punkt 105).
51 Selles kontekstis tuleb esiteks märkida, et nagu nähtub eespool punktidest 38–42, peavad kriisilahenduse valdkonnas võetavad meetmed põhinema erilistele professionaalsetele ja tehnilistele teadmistele. Teiseks, nagu nähtub eespool punktis 47 esitatud kaalutlustest, asutati kriisilahendusnõukogu selleks, et tagada ja tugevdada finantsinstitutsioonide kriisilahenduse ühtsete õigus- ja menetlusnormide kohaldamist. Neil asjaoludel võis liidu seadusandja määruse nr 806/2014 artiklis 5 ette näha, et kriisilahendusnõukogu tuleb käsitada kriisilahendusasutusena direktiivi 2014/59 tähenduses, kui ta täidab sellisele kriisilahendusasutusele antud ülesandeid ja kasutab talle antud õigusi, ning liidu seadusandja võis anda kriisilahendusnõukogule pädevuse määrata selle määruse artiklite 69 ja 70 alusel kindlaks ex ante osamaksete suurus ning hallata ühtse kriisilahendusfondi rahalisi vahendeid kooskõlas selle määruse artikli 67 lõigetega 2 ja 3.
52 Lisaks, nagu nähtub eespool punktidest 45 ja 46, on määruse nr 806/2014 artiklid 69 ja 70 finantsinstitutsioonide kriisilahenduse õigus‑ ja menetlusnormide oluline komponent, mis aitab vältida seda, et liikmesriikide erinevad tavad takistavad põhivabaduste kasutamist või moonutavad konkurentsi siseturul.
53 Nagu nähtub ka eespool punktist 47, sisaldab määruse nr 806/2014 artikkel 5 kriisilahenduse valdkonna õigusaktide ühtlustamise meedet, mis tugevdab finantsinstitutsioonide kriisilahenduse õigus- ja menetlusnormide ühetaolist kohaldamist.
54 Neil asjaoludel võib määruse nr 806/2014 artikleid 5, 69 ja 70 pidada säteteks, mis käsitlevad pangandusliidus finantsinstitutsioonide kriisilahendust reguleerivate liikmesriikide õigusnormide ühtlustamist.
55 Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, et määrusega nr 806/2014 kriisilahendusnõukogu loomine ei vasta 2. mai 2006. aasta kohtuotsuses Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu (C‑217/04, EU:C:2006:279, punktid 44 ja 45) esitatud nõuetele.
56 Euroopa Kohus märkis 2. mai 2006. aasta kohtuotsuses Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu (C‑217/04, EU:C:2006:279), et ühtlustamisprotsessile kaasaaitamise eest vastutavale organile antud ülesanded peavad olema tihedalt seotud valdkondadega, mis kuuluvad liikmesriikide õigus- ja haldusnorme ühtlustavate õigusaktide reguleerimisalasse, nagu „eelkõige“ olukord, kui selliselt loodud ühenduse asutus osutab teenuseid liikmesriikide ametiasutustele või ettevõtjatele, kellel on mõju ühtlustamismeetmete ühetaolise rakendamise üle ja kes võivad hõlbustada nende kohaldamist (2. mai 2006. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu, C‑217/04, EU:C:2006:279, punkt 45).
57 Viimati nimetatud täpsustusi tehes tõi Euroopa Kohus esile tema menetluses olnud kohtuasja tunnused, mis võimaldasid selle kohtuasja asjaoludel asuda seisukohale, et selles asjas kõne all olnud asutuse ülesanded olid tihedalt seotud valdkondadega, mida reguleeris selles kohtuasjas käsitletud liikmesriikide õigus- ja haldusnorme ühtlustav õigusakt.
58 Selline tihe seos kriisilahendusnõukogule usaldatud ülesannete ja määrusega nr 806/2014 reguleeritava valdkonna vahel esineb ka käesolevas kohtuasjas. Nimelt kuuluvad selle määrusega kriisilahendusnõukogule pandud ülesanded, nagu neid on kirjeldatud eespool punktis 51, pangandusliidu loomise konteksti, milleks oli finantsteenuste valdkonnas vaja ühtset, laiahaardelist ja üksikasjalikku reeglistikku, nagu märkis liidu seadusandja selle määruse põhjenduses 5. Määruse põhjenduse 35 kohaselt on kriisilahendusnõukogul selles kontekstis oluline roll järelevalve- ja kriisilahendustavade sidususe tagamisel kogu liidus. Lisaks teeb kriisilahendusnõukogu oma ülesannete täitmisel, sealhulgas ex ante osamaksete arvutamisel, vastavalt sama määruse artikli 31 lõikele 1 ja artikli 70 lõikele 2 tihedat koostööd kriisilahendusasutustega. Määrusega nr 806/2014 kriisilahendusnõukogule pandud ülesanded mõjutavad seega ühtlustamismeetmete ühetaolist rakendamist ja võivad hõlbustada nende meetmete kohaldamist.
59 Neil asjaoludel ei saa hageja väita, et kriisilahendusnõukogule usaldatud ülesanded ei ole tihedalt seotud valdkondadega, mida liikmesriikide õigus- ja haldusnorme ühtlustavad õigusaktid asjaomases valdkonnas reguleerivad.
60 Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et määruse nr 806/2014 artiklid 5, 69 ja 70 vastavad ELTL artikli 114 lõikes 1 sätestatud tingimustele.
61 Teisena väidab hageja, et määruse nr 806/2014 artiklid 69 ja 70 on osas, milles need näevad ette ex ante osamaksete tasumise kohustuse, ELTL artikli 114 lõike 2 tähenduses maksusätted ning neid ei saa seega vastu võtta ELTL artikli 114 lõike 1 alusel.
62 ELTL artikli 114 lõige 2 näeb ette, et selle sätte lõiget 1 ei kohaldata muu hulgas „maksusätete“ suhtes.
63 Mis puudutab mõiste „maksusätted“ tõlgendamist, siis tuleb tõdeda, et EL toimimise leping ei sisalda selle mõiste määratlust (vt selle kohta 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑338/01, EU:C:2004:253, punkt 63).
64 Samas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et maks, mida maksavad konkreetse sektori ettevõtjad, ei ole oma olemuselt maks eelkõige olukorras, kus see on otseselt ette nähtud üksnes selle sektori kulude rahastamiseks ja kus need kulud on vajalikud selle sektori toimimiseks, eeskätt selle stabiliseerimiseks (vt selle kohta analoogia alusel 11. juuli 1989. aasta kohtuotsus Schräder HS Kraftfutter, 265/87, EU:C:1989:303, punktid 9 ja 10).
65 See arutluskäik on aga kohaldatav ka ex ante osamaksete puhul, mis järgivad kindlustusloogikat ja mida maksavad konkreetse sektori ettevõtjad üksnes selle sektori kulude rahastamiseks.
66 Mis puudutab seega ex ante osamaksete olemust, siis on eespool punktis 38 juba märgitud, et määrus nr 806/2014 võeti vastu majandus- ja finantskriisi kontekstis, kus liidu puhul ilmnes, et finantsraskustes finantsinstitutsioonide tekitatud riski tõhusaks ohjamiseks puuduvad vahendid, mistõttu olid liikmesriigid sunnitud kasutama avaliku sektori rahalisi vahendeid selliste finantsinstitutsioonide toetamiseks. Ühtse kriisilahenduskorra eesmärk on hoida ära kahju, mida finantsinstitutsioonide maksejõuetus on selliste kriiside ajal tekitanud, kuna ühe liikmesriigi finantsinstitutsiooni maksejõuetus võib mõjutada kogu finantsturu stabiilsust, nagu on märgitud määruse põhjendustes 8 ja 12.
67 Selles kontekstis leidis liidu seadusandja, et finantssüsteemi stabiliseerimist peaks rahastama finantssektor tervikuna, nagu nähtub eelkõige määruse nr 806/2014 põhjendusest 100.
68 Seda silmas pidades seisneb ex ante osamaksete eripära – nagu kinnitavad direktiivi 2014/59 põhjendused 105–107 ja määruse nr 806/2014 põhjendus 41 – selle tagamises, et kindlustusloogikast lähtudes annab finantssektor ühtsesse kriisilahendusfondi piisavalt rahalisi vahendeid võimaldamaks viimasel täita oma ülesandeid (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113).
69 Seetõttu kogutakse määruse nr 806/2014 artikli 67 lõigete 2 ja 4 ning põhjenduse 61 kohaselt ex ante osamakseid finantssektori ettevõtjatelt, et rahastada ühtset kriisilahendusfondi, mida saab kasutada üksnes kriisilahendusvahendite ja -õiguste tõhusaks rakendamiseks, kui sellised meetmed on vajalikud finantssektori finantsstabiilsuse eesmärgi saavutamiseks.
70 Sellega seoses tuleb märkida, et nagu nähtub määruse nr 806/2014 artiklist 1, kohaldatakse eespool punktis 69 nimetatud meetmeid üksnes nende finantsinstitutsioonide suhtes, kes on kohustatud ex ante osamakseid tasuma.
71 On tõsi, et määrus nr 806/2014 ei loo mingit automaatset seost ex ante osamakse tasumise ja asjaomase finantsinstitutsiooni kriisilahenduse vahel. Sel põhjusel ei saa ex ante osamakseid pidada kindlustusmakseteks, mille kuupõhine arvutamine ja tagasimaksmine on võimalik (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, T‑758/18, EU:T:2021:28, punktid 70 ja 73).
72 Sellegipoolest saavad finantsinstitutsioonid ühtsest kriisilahendusfondist, mida rahastatakse just nende ex ante osamaksetest, kahekordselt kasu.
73 Esiteks võib juhul, kui finantsinstitutsioonid on maksejõuetud või jäävad tõenäoliselt maksejõuetuks, nende finantsseisundit korrigeerida kriisilahendusmenetluses, mida võib nende suhtes alustada, kui täidetud on ka muud määruse nr 806/2014 artiklis 18 sätestatud tingimused. Selline menetlus võimaldab seega kasutada ühtse kriisilahendusfondi rahalisi vahendeid selliste finantsinstitutsioonide huvides, kusjuures need vahendid on saadud finantsinstitutsioonide osamaksetest.
74 Teiseks saavad kõik finantsinstitutsioonid ühtse kriisilahendusfondi tagatava finantssüsteemi stabiilsuse kaudu kasu oma ex ante osamaksetest.
75 Nimelt katab ühtne kriisilahendusfond riski, mis kogu finantssektorist tuleneb finantssüsteemi stabiilsusele (20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, T‑758/18, EU:T:2021:28, punkt 72).
76 Sellest järeldub, et ühtse kriisilahendusfondi eesmärk on – mitte maksustamise, vaid kindlustuse seisukohast – tagada kogu finantssektori stabiilsus, püüdes kaitsta kõiki finantsinstitutsioone finantssektori kriisi eest.
77 See kindlustusloogikast lähtuv eesmärk ilmneb ka ex ante osamaksete arvutamisel, kuna osamaksed ei põhine mitte maksubaasi suhtes teatava määra kohaldamisel, vaid direktiivi 2014/59 artiklite 102 ja 103 ning määruse nr 806/2014 artiklite 69 ja 70 kohaselt määratakse kindlaks lõplik sihttase ja seejärel aasta sihttase, mis jagatakse pärast seda finantsinstitutsioonide vahel (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113). Nagu nähtub ka määruse nr 806/2014 põhjendusest 109, põhineb aasta sihttaseme jaotus eelkõige riskil, mida iga finantsinstitutsioon kujutab endast finantssüsteemi stabiilsusele; see motiveerib finantsinstitutsioone kasutama vähem riskantseid tegutsemisviise.
78 Eeltoodust tuleneb, et finantsinstitutsioonid tasuvad ex ante osamaksed kindlustusloogikast lähtudes, võttes arvesse, et need osamaksed on otseselt ette nähtud ainult selleks, et rahastada finantssektori – kuhu need finantsinstitutsioonid kuuluvad – kulusid, ning need kulud on vajalikud selle sektori toimimiseks, eelkõige selle stabiliseerimiseks teatavate finantsinstitutsioonide maksejõuetuse korral ja mõju levimise piiramiseks.
79 Järelikult ei kujuta määruse nr 806/2014 sätted, mis kohustavad finantsinstitutsioone tasuma ex ante osamakseid ja täpsustavad nende arvutamise viisi, eelkõige selle artiklid 69 ja 70, endast „maksusätteid“ ELTL artikli 114 lõike 2 tähenduses.
80 Hageja argumendid ei lükka seda järeldust ümber.
81 Esiteks tuleb eespool punktides 72–74 esitatud põhjustel tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt ei saa ta pärast ex ante osamaksete tasumist mingit vastusooritust.
82 Teiseks ei saa ka nõustuda hageja argumendiga, et finantsstabiilsus on avaliku huvi eesmärk, mis ei too kasu üksnes neile, kes on kohustatud ex ante osamakseid tasuma. Nimelt ei mõjuta see asjaolu ex ante osamaksete kindlustusloogikat, kuna finantsinstitutsioonide tasutavad osamaksed on otseselt ette nähtud ainult selleks, et rahastada finantssektori – kuhu need finantsinstitutsioonid kuuluvad – kulusid, ning need kulud on vajalikud selle sektori toimimiseks.
83 Kolmandana väidab hageja, et määrus nr 806/2014 oleks tulnud vastu võtta ELTL artikli 352 alusel, mis on samaväärne ELTL artikli 127 lõikega 6, mis on õiguslik alus nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määrusele (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63).
84 ELTL artikli 352 eesmärk on täita lünk juhul, kui ükski aluslepingu erisäte ei anna liidu institutsioonidele otseseid või kaudseid volitusi tegutsemiseks, samas kui niisugused volitused tunduvad siiski olevat vajalikud, et võimaldada liidul täita oma ülesandeid aluslepingutes sätestatud eesmärkide saavutamiseks (28. märtsi 1996. aasta arvamus 2/94 (ühenduse ühinemine EIÕKga), EU:C:1996:140, punkt 29; vt ka 3. septembri 2009. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu, C‑166/07, EU:C:2009:499, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
85 Sellest tuleneb, et kui liidu õigusakti vastuvõtmiseks on olemas konkreetne õiguslik alus, on ELTL artiklile 352 tuginemine välistatud.
86 Ent ühelt poolt tuleneb eespool punktidest 38–54, et sätted, mille õiguspärasus on vaidlustatud – nimelt määruse nr 806/2014 artiklid 5, 69 ja 70 –, vastavad ELTL artikli 114 lõikes 1 sätestatud tingimustele, sest need sisaldavad kriisilahenduse valdkonna õigusnormide ühtlustamise meedet ja nende eesmärk on parandada siseturu toimimist. Teiselt poolt tuleneb eespool punktidest 62–79, et määruse artiklid 69 ja 70, mille õiguspärasus on vaidlustatud, ei ole „maksusätted“ ELTL artikli 114 lõike 2 tähenduses.
87 Seega võib selliseid meetmeid siduda liidu institutsioonidele ELTL artikli 114 alusel õigusaktide kehtestamiseks antud pädevusega, et parandada siseturu toimimist.
88 Neil asjaoludel ei ole ELTL artikkel 352 sobiv õiguslik alus määruse nr 806/2014 artiklite 5, 69 ja 70 vastuvõtmiseks.
89 Kõike eeltoodut arvestades tuleb viies ja kuues väide tagasi lükata.
[…]
B. Väited, mis käsitlevad vaidlustatud otsuse õiguspärasust
[…]
1. Esimene väide, et vaidlustatud otsusega on rikutud määruse nr 806/2014 artikli 69 lõiget 2
[…]
207 Selleks et hinnata, kas kriisilahendusnõukogu rikkus vaidlustatud otsuses aasta sihttaseme kindlaksmääramisel määruse nr 806/2014 artikli 69 lõiget 2, peab Üldkohus kõigepealt omal algatusel analüüsima, kas see otsus on selle taseme kindlaksmääramise osas piisavalt põhjendatud.
208 Sellega seoses tuleb meenutada, et põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendamine kujutab endast avalikul huvil põhinevat väidet, mille liidu kohus võib tõstatada või mille ta koguni peab omal algatusel tõstatama (vt 2. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult võib Üldkohus arvesse võtta või tal isegi tuleb arvesse võtta ka muid põhjenduste puudusi kui need, millele viitab hageja, ja seda muu hulgas siis, kui need ilmnevad menetluse käigus.
209 Sel eesmärgil kuulati pooled menetlust korraldava meetmega ja kohtuistungil ära kõigi vaidlustatud otsuse aasta sihttaseme kindlaksmääramist puudutavate võimalike põhjendamisvigade teemal.
210 Pärast seda täpsustust tuleb kõigepealt meenutada, et vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1 peavad algse perioodi lõpus ühtse kriisilahendusfondi kasutatavad rahalised vahendid saavutama lõpliku sihttaseme, mis on vähemalt 1% kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summast.
211 Määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 2 kohaselt jaotatakse ex ante osamaksed algsel perioodil ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse eespool punktis 210 viidatud lõplik sihttase, kuid võttes nõuetekohaselt arvesse majandustsükli faasi ja mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsioonide finantsseisundile.
212 Määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 2 on täpsustatud, et kõigi kriisilahenduskorras osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tasutavad osamaksed ei ületa 12,5% lõplikust sihttasemest.
213 Ex ante osamaksete arvutamise meetodi kohta on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 4 lõikes 2 sätestatud, et kriisilahendusnõukogu määrab nende summa kindlaks aasta sihttaseme alusel, võttes arvesse lõplikku sihttaset, ning eelmise aasta tagatud hoiuste keskmise summa alusel, mis arvutatakse kord kvartalis kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide jaoks.
214 Rakendusmääruse 2015/81 artikli 4 kohaselt arvutab kriisilahendusnõukogu iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse aasta sihttaseme alusel, mis määratakse kindlaks lõpliku sihttaseme suhtes ja kooskõlas delegeeritud määruses 2015/63 sätestatud metoodikaga.
215 Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 48, määras kriisilahendusnõukogu käesolevas asjas 2021. aasta osamakseperioodi aasta sihttasemeks 11 287 677 212,56 eurot.
216 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 36 ja 37 selgitas kriisilahendusnõukogu sisuliselt, et aasta sihttase tuleb kindlaks määrata analüüsi alusel, milles käsitletakse tagatud hoiuste muutust eelmiste aastate jooksul ja kõiki asjakohaseid majandusolukorra muutusi, ning analüüsi alusel, milles käsitletakse tegevustsükli faasiga seotud näitajaid ja protsükliliste osamaksete mõju finantsinstitutsioonide finantsseisundile. Seejärel pidas kriisilahendusnõukogu kohaseks määrata kindlaks koefitsient, mis põhines sellel analüüsil ja ühtse kriisilahendusfondi käsutuses olevatel rahalistel vahenditel (edaspidi „koefitsient“). Kriisilahendusnõukogu kohaldas seda koefitsienti ühele kaheksandikule 2020. aastal tagatud hoiuste keskmisest summast, et arvutada aasta sihttase.
217 Kriisilahendusnõukogu esitas koefitsiendi kindlaksmääramiseks kasutatud arvutuskäigu vaidlustatud otsuse põhjendustes 38–47.
218 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 38 konstateeris kriisilahendusnõukogu jätkuvat suundumust kõigi osalevate liikmesriikide finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summa suurenemise suunas. Täpsemalt oli nende hoiuste keskmine summa, arvutatuna kord kvartalis, 2020. aasta puhul 6,689 triljonit eurot.
219 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 40 ja 41 kirjeldas kriisilahendusnõukogu tagatud hoiuste prognoositavat muutust algse perioodi kolme ülejäänud aasta jooksul, st aastatel 2021–2023. Tema hinnangul jäi tagatud hoiuste aastane kasvumäär kuni esialgse perioodi lõpuni vahemikku 4–7%.
220 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 42–45 andis kriisilahendusnõukogu hinnangu tegevustsükli etapile ja võimalikule protsüklilisele mõjule, mida ex ante osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsiooni finantsseisundile. Ta märkis, et oma hinnangus võttis ta arvesse mitut näitajat, nagu komisjoni sisemajanduse koguprodukti kasvuprognoos ja Euroopa Keskpanga (EKP) sellekohased prognoosid või erasektori krediidivoog protsendina sisemajanduse koguproduktist.
221 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 46 järeldas kriisilahendusnõukogu, et kuigi on mõistlik eeldada, et pangandusliidus jätkub tagatud hoiuste kasv, on kasvutempo väiksem kui 2020. aastal. Sellega seoses märkis kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 47, et tulevaste aastate suhtes, st kuni 2023. aastani, kasutas ta tagatud hoiuste kasvumäärade puhul „ettevaatlikku lähenemisviisi“.
222 Neid kaalutlusi arvestades määras kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 koefitsiendiks 1,35%. Seejärel arvutas ta aasta sihttaseme summa, korrutades 2020. aastal tagatud hoiuste keskmise summa selle koefitsiendiga ja jagades selle arvutuse tulemuse kaheksaga järgmise matemaatilise valemi alusel, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 48:
„Siht0 [aasta sihttaseme summa] = Tagatud hoiused kokku2020 * 0,0135 * ⅛ = 11 287 677 212,56 eurot“.
223 Sisuliselt nähtub kriisilahendusnõukogu selgitustest kohtuistungil, et ta määras 2021. aasta osamakseperioodiks aasta sihttaseme kindlaks järgmiselt.
224 Esiteks määras kriisilahendusnõukogu prognoosiva analüüsi põhjal kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summaks esialgse perioodi lõpus ligikaudu 7,5 triljonit eurot. Selle summani jõudmiseks võttis kriisilahendusnõukogu arvesse tagatud hoiuste keskmist summat 2020. aastal, milleks oli 6,689 triljonit eurot, tagatud hoiuste aastast kasvumäära 4% ning esialgse perioodi lõpuni veel alles jäänud osamakseperioodide arvu, milleks oli kolm perioodi.
225 Teiseks arvutas kriisilahendusnõukogu vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1 sellest 7,5 triljonist eurost 1%, et saada lõpliku sihttaseme hinnanguline summa, mis pidi saavutatama 31. detsembriks 2023 ja mis oli ligikaudu 75 miljardit eurot.
226 Kolmandaks arvas kriisilahendusnõukogu viimati nimetatud summast maha rahalised vahendid, mis olid kriisilahendusfondil juba 2021. aastal, st ligikaudu 42 miljardit eurot, ning sai tulemuseks summa, mis tuli veel maksta ülejäänud osamakseperioodidel enne esialgse perioodi lõppu, s.o aastatel 2021–2023. See summa oli ligikaudu 33 miljardit eurot.
227 Neljandaks jagas kriisilahendusnõukogu viimati nimetatud summa kolmega, jaotades selle ühetaoliselt kolme ülejäänud osamakseperioodi vahel. Aasta sihttasemeks 2021. aasta osamakseperioodi suhtes määrati seega eespool punktis 215 nimetatud summa ehk ligikaudu 11,287 miljardit eurot.
228 Kriisilahendusnõukogu kinnitas kohtuistungil ka, et ta oli avalikustanud teabe selle kohta, millel eespool punktides 224–227 kirjeldatud meetod põhines ja mis võimaldas hagejal mõista meetodit, mille alusel aasta sihttase kindlaks määrati. Eelkõige täpsustas ta, et 2021. aasta mais – st pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, kuid enne käesolevas asjas hagi esitamist – avaldas ta oma veebisaidil teabelehe pealkirjaga „Fact Sheet 2021“ (edaspidi „teabeleht“), milles oli märgitud lõpliku sihttaseme hinnanguline summa. Samuti kinnitas kriisilahendusnõukogu, et kriisilahendusfondis kasutada olevate rahaliste vahendite summa oli kättesaadav ka tema veebisaidil ja muude avalike allikate kaudu ning seda ammu enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.
229 Selleks et analüüsida, kas kriisilahendusnõukogu järgis aasta sihttaseme kindlaksmääramisel oma põhjendamiskohustust, tuleb meenutada, et mis puudutab põhjendamiskohustuse sisu, siis tuleneb kohtupraktikast, et liidu institutsiooni või organi tehtud otsuse põhjendustes peavad eelkõige puuduma vastuolud, et asjaomastel isikutel oleks võimalik teada saada otsuse tegelikke põhjusi selleks, et kaitsta oma õigusi pädevas kohtus, ja et viimane saaks teha kontrolli (vt selle kohta 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 169 ja seal viidatud kohtupraktika; 22. septembri 2005. aasta kohtuotsus Suproco vs. komisjon, T‑101/03, EU:T:2005:336, punktid 20 ja 45–47, ning 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑241/13, EU:T:2015:982, punkt 56).
230 Kui vaidlustatud otsuse vastuvõtja esitab otsuse põhjenduste kohta teatavaid selgitusi liidu kohtu menetluses, peavad need selgitused olema ka kooskõlas selles otsuses esitatud kaalutlustega (vt selle kohta 22. septembri 2005. aasta kohtuotsus Suproco vs. komisjon, T‑101/03, EU:T:2005:336, punktid 45–47, ja 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Printeos jt vs. komisjon, T‑95/15, EU:T:2016:722, punktid 54 ja 55).
231 Kui vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlused ei ole kooskõlas selliste kohtumenetluses antud selgitustega, ei täida asjaomase otsuse põhjendused eespool punktides 181–182 meenutatud ülesandeid. Eelkõige takistab selline vastuolu esiteks huvitatud isikutel enne hagi esitamist teada saada vaidlustatud otsuse tegelikke põhjendusi ja valmistada ette oma kaitset nende suhtes ning teiseks liidu kohtul teha kindlaks põhjused, mis olid selle otsuse tegelik õiguslik alus, ning analüüsida nende vastavust kohaldatavatele õigusnormidele.
232 Lõpuks tuleb märkida, et kui kriisilahendusnõukogu võtab vastu otsuse, millega määratakse kindlaks ex ante osamaksed, peab ta teavitama asjaomaseid finantsinstitutsioone nende osamaksete arvutamise meetodist (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 122).
233 Sama kehtib ka aasta sihttaseme kindlaksmääramise meetodi kohta, kuna see summa on sellise otsuse ülesehituse seisukohast olulise tähtsusega. Nagu nähtub rakendusmääruse 2015/81 artiklist 4, seisneb nimelt ex ante osamaksete arvutamise meetod selle summa jagamises kõigi asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide vahel, mistõttu selle summa suurendamine või vähendamine toob kaasa iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse vastava suurenemise või vähendamise.
234 Eeltoodust tuleneb, et kuigi kriisilahendusnõukogu on kohustatud vaidlustatud otsusega andma finantsinstitutsioonidele selgitusi aasta sihttaseme kindlaksmääramise meetodi kohta, peavad need selgitused olema kooskõlas selgitustega, mille kriisilahendusnõukogu esitab kohtumenetluses ja mis puudutavad tegelikult kohaldatud meetodit.
235 Kuid käesolevas asjas see nii ei olnud.
236 Nimelt tuleb kõigepealt märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 on välja toodud matemaatiline valem, mille põhjal määrati kindlaks aasta sihttaseme summa. Kuid on ilmnenud, et see valem ei hõlma kriisilahendusnõukogu poolt tegelikult kohaldatud meetodi elemente, nagu seda selgitati kohtuistungil. Nagu nähtub eespool punktidest 224–227, sai kriisilahendusnõukogu seda meetodit kasutades aasta sihttaseme summa nii, et ta lahutas lõplikust sihttasemest ühtse kriisilahendusfondi kasutada olevad rahalised vahendid, arvutades seega välja summa, mis tuli maksta kuni esialgse perioodi lõpuni, ning jagades viimati nimetatud summa kolmega. Need kaks arvutamise etappi ei nähtu aga sellest matemaatilisest valemist mitte mingil kujul.
237 Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka kriisilahendusnõukogu kinnitus, et ta avaldas 2021. aasta mais teabelehe, milles oli välja toodud lõpliku sihttaseme võimalike summade vahemik, ja oma veebisaidil ühtse kriisilahendusfondi käsutuses olevate rahaliste vahendite summa. Sõltumata küsimusest, kas hageja oli nendest summadest tegelikult teadlik, ei olnud tal ainuüksi nende põhjal võimalik aru saada, et kriisilahendusnõukogu tegi tegelikult eespool punktis 236 nimetatud kaks arvutustehet, kusjuures olgu lisaks täpsustatud, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 ette nähtud matemaatilises valemis neid tehteid isegi ei mainitud.
238 Sarnased vastuolud mõjutavad ka viisi, kuidas määrati kindlaks koefitsient 1,35%, mis mängib aga eespool punktis 237 viidatud matemaatilises valemis kõige tähtsamat rolli. Seda koefitsienti võib nimelt mõista nii, et see põhineb muude parameetrite hulgas tagatud hoiuste prognoositud kasvul algse perioodi ülejäänud aastatel. See ei ole aga kooskõlas kriisilahendusnõukogu selgitustega kohtuistungil, mille kohaselt määrati see koefitsient kindlaks nii, et sellega saaks põhjendada aasta sihttaseme summa arvutamise tulemust – st pärast seda, kui kriisilahendusnõukogu oli arvutanud selle summa eespool punktides 224–227 esitatud nelja sammu alusel ehk jagades kolmega summa, mis saadi ühtse kriisilahendusfondi kasutada olevate rahaliste vahendite lahutamisel lõplikust sihttasemest. Vaidlustatud otsusest sellist arvutuskäiku aga üldse ei nähtu.
239 Lisaks tuleb meenutada, et teabelehe kohaselt jäi lõplik sihttase vahemikku 70–75 miljardit eurot. See vahemik ei ole aga kooskõlas vaidlustatud otsuse põhjenduses 41 esitatud tagatud hoiuste kasvumäära vahemikuga 4–7%. Nimelt märkis kriisilahendusnõukogu kohtuistungil, et aasta sihttaseme kindlaksmääramisel lähtus ta tagatud hoiuste kasvumäärast 4% – mis on teisena nimetatud vahemiku kõige madalam määr – ning sai seega lõplikuks hinnanguliseks sihttasemeks 75 miljardit eurot, mis on esimesena nimetatud vahemiku kõrgeim väärtus. Seega lahknevad need kaks vahemikku. Nimelt, esiteks sisaldab tagatud hoiuste muutuse määra väljendav vahemik ka väärtusi, mis ületavad 4% määra, kuid mille kohaldamise tulemusel oleks lõpliku sihttaseme hinnanguline summa olnud suurem kui see, mis jäänuks selle sihttaseme vahemikku. Teiseks ei ole hagejal võimalik aru saada, miks kriisilahendusnõukogu arvas selle sihttaseme vahemikku summad, mis olid väiksemad kui 75 miljardit eurot. Nimelt oleks selleks tulnud kohaldada alla 4% suurust määra, mis ei jää aga tagatud hoiuste kasvumäära vahemikku. Neil asjaoludel ei olnud hagejal võimalik kindlaks määrata, kuidas kriisilahendusnõukogu kasutas nende hoiuste muutuse määra vahemikku, et arvutada hinnanguline lõplik sihttase.
240 Sellest järeldub, et mis puudutab aasta sihttaseme kindlaksmääramist, siis ei ole kriisilahendusnõukogu tegelikult kohaldatud meetod, nagu seda kohtuistungil selgitati, sama, mis vaidlustatud otsuses kirjeldatud meetod, mistõttu tegelikke põhjusi, millest lähtuvalt see sihttase kindlaks määrati, ei saanud vaidlustatud otsuse alusel kindlaks teha ei finantsinstitutsioonid ega ka Üldkohus.
241 Eeltoodut arvestades tuleb tuvastada, et vaidlustatud otsuses on aasta sihttaseme kindlaksmääramisel tehtud põhjendamisvigu.
242 Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus sel põhjusel tühistada, kuna selline põhjenduse puudulikkus takistab Üldkohtul esimese väite põhjendatuse kontrollimist.
[…]
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada Dexia Crédit Locali puudutavas osas Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) 14. aprilli 2021. aasta otsus SRB/ES/2021/22 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta.
2. Jätta otsuse SRB/ES/2021/22 tagajärjed Dexia Crédit Locali puudutavas osas kehtima seni, kuni mõistliku aja jooksul, mis ei tohi ületada kuut kuud alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest, jõustub Ühtse Kriisilahendusnõukogu uus otsus, millega määratakse kindlaks selle finantsinstitutsiooni poolt 2021. aasta osamakseperioodi eest ühtsesse kriisilahendusfondi tehtav ex ante osamakse.
3. Jätta Ühtse Kriisilahendusnõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Dexia Crédit Locali kohtukulud.
4. Jätta Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil Luxembourgis 24. jaanuaril 2024.
Allkirjad