EUROOPA KOHTU OTSUS (üheksas koda)
21. september 2017(*)
Apellatsioonkaebus – Keelatud kokkulepped – Betoonisarruste Itaalia tootjad – Hindade kindlaksmääramine ning tootmise ja müügi piiramine ja kontrollimine – ST artikli 65 rikkumine – Esialgse otsuse tühistamine Euroopa Liidu Üldkohtu poolt – Määruse (EÜ) nr 1/2003 alusel uuesti vastu võetud otsus – Uue vastuväiteteatise esitamata jätmine – Ärakuulamise korraldamata jätmine pärast esialgse otsuse tühistamist – Viivitused Üldkohtu menetluses
Liidetud kohtuasjades C‑86/15 P ja C‑87/15 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 20. veebruaril 2015 esitatud kaks apellatsioonkaebust,
Ferriera Valsabbia SpA, asukoht Odolo (Itaalia) (C‑86/15 P),
Valsabbia Investimenti SpA, asukoht Odolo (C‑86/15 P),
Alfa Acciai SpA, asukoht Brescia (Itaalia) (C‑87/15 P),
esindaja: advocat D. M. Fosselard, solicitor D. Slater ja avocate A. Duron,
apellandid,
teine menetlusosaline:
Euroopa Komisjon, esindajad: L. Malferrari ja P. Rossi, keda abistas avvocato P. Manzini, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (üheksas koda),
koosseisus: koja president E. Juhász, kohtunikud C. Vajda (ettekandja) ja C. Lycourgos,
kohtujurist: N. Wahl,
kohtusekretär: ametnik V. Giacobbo-Peyronnel,
arvestades kirjalikus menetluses ja 20. oktoobri 2016. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 8. detsembri 2016. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Oma apellatsioonkaebuses paluvad Ferriera Valsabbia SpA ja Valsabbia Investimenti SpA (edaspidi koos „Valsabbia“) kohtuasjas C‑86/15 P ning Alfa Acciai SpA (edaspidi „Alfa“) kohtuasjas C‑87/15 P (nimetatud pooled edaspidi koos „apellandid“) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 9. detsembri 2014. aasta otsus Ferriera Valsabbia ja Valsabbia Investimenti vs. komisjon (T‑92/10, ei avaldata, EU:T:2014:1032) ning 9. detsembri 2014. aasta otsus Alfa Acciai vs. komisjon (T‑85/10, ei avaldata, EU:T:2014:1037) (edaspidi koos „vaidlustatud kohtuotsused“), millega Üldkohus jättis rahuldamata nende hagi, milles paluti tühistada komisjoni 30. septembri 2009. aasta otsus K(2009) 7492 (lõplik) EÜ artikli 65 rikkumise kohta (juhtum COMP/37.956 – raudbetooni sarrused, otsuse uuesti vastuvõtmine, edaspidi „30. septembri 2009. aasta otsus“) komisjoni 8. detsembri 2009. aasta otsusega K(2009) 9912 (lõplik) (edaspidi „muutmisotsus“) muudetud redaktsioonis (30. septembri 2009. aasta otsus muutmisotsusega muudetud kujul edaspidi „vaidlusalune otsus“)
Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus
2 Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 20–25.
„20 Komisjon viis 2000. aasta oktoobrist detsembrini vastavalt ST artiklile 47 läbi kontrolle Itaalia betoonisarruste tootjate ja Itaalia terasetootmisettevõtjate ühenduse juures. Ta esitas neile ka teabenõuded vastavalt ST artiklile 47 […]
21 Komisjon algatas 26. märtsil 2002 haldusmenetluse ja esitas ST artikli 36 alusel vastuväited (edaspidi „vastuväiteteatis”) […] [Apellandid] esitasid vastuväiteteatise kohta oma kirjalikud seisukohad. Ärakuulamine toimus 13. juunil 2002 […]
22 Komisjon esitas 12. augustil 2002 täiendavaid vastuväiteid (edaspidi „täiendav vastuväiteteatis”), mis saadeti vastuväiteteatise adressaatidele. Täiendavas vastuväiteteatises, mis tugines 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus [EÜ] artiklite [81 ja 82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 19 lõikele 1, selgitas komisjon oma seisukohti menetluse käigu kohta pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist. Asjaomastele ettevõtjatele anti tähtaeg oma seisukohtade esitamiseks ja teine ärakuulamine, kus olid kohal liikmesriikide esindajad, toimus 30. septembril 2002 […]
23 Menetluse lõpus võttis komisjon vastu 17. detsembri 2002. aasta otsuse K(2002) 5087 (lõplik) ST artiklis 65 ette nähtud menetluse kohta (COMP/37.956 – betoonisarrused) (edaspidi „2002. aasta otsus”), milles ta tuvastas, et selle otsuse adressaatideks olevad ettevõtjad viisid betoonisarruste (varrastena või rullides) Itaalia turul ellu ST artikli 65 lõikega 1 vastuolus oleva ühe, mitmeosalise ja vältava keelatud kokkuleppe, mille eesmärk või tagajärg oli kindlaksmääramine ning millest tulenevalt lepiti kokku tootmise või müügi piiramises või kontrollis […] Komisjon määras selles otsuses [Valsabbiale solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi 10,25 miljonit eurot ja Alfale trahvi 7,175 miljonit eurot].
24 [Apellandid] esitasid 5. märtsil 2003 Üldkohtule 2002. aasta otsuse peale hagid. 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsusega SP jt vs. komisjon (T‑27/03, T‑46/03, T‑58/03, T‑79/03, T‑80/03, T‑97/03 ja T‑98/03, [EU:T:2007:317]) tühistas Üldkohus 2002. aasta otsuse. Üldkohus märkis, et arvestades eelkõige asjaolu, et 2002. aasta otsus ei sisaldanud mingit viidet määruse nr 17 artiklile 3 ega artikli 15 lõikele 2, põhines see otsus üksnes ST artikli 65 lõigetel 4 ja 5 […] Kuna nende sätete kehtivus lõppes 23. juulil 2002, ei saanud komisjonil enam 2002. aasta otsuse vastuvõtmise hetkeks kehtivuse kaotanud sätete alusel olla pädevust ST artikli 65 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks ja nimetatud rikkumises osalenud ettevõtjatele trahvi määramiseks […]
25 Komisjon teavitas 30. juuni 2008. aasta kirjas apellante ja teisi asjassepuutuvaid ettevõtjaid oma kavatsusest võtta otsus uuesti vastu, muutes õiguslikku alust võrreldes sellega, mille ta oli valinud 2002. aasta otsuse jaoks. Komisjon täpsustas veel, et võttes arvesse [25. oktoobri 2007. aasta] kohtuotsuse SP jt vs. komisjon [(T‑27/03, T‑46/03, T‑58/03, T‑79/03, T‑80/03, T‑97/03 ja T‑98/03, EU:T:2007:317)] piiratud ulatust, rajaneb uuesti vastu võetav otsus vastuväiteteatises ja täiendavas vastuväiteteatises esitatud tõenditel. Asjaomastele ettevõtjatele anti tähtaeg seisukohtade esitamiseks […] [Apellandid] esitasid oma seisukohad.“
3 30. septembri 2009. aasta otsuses leidis komisjon muu hulgas, et nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) tuleb tõlgendada nii, et see lubab komisjonil pärast 23. juulit 2002 tuvastada keelatud kokkulepped ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalas ja nende eest karistada ratione materiae ja ratione temporis. Ta märkis, et see otsus võeti vastu kooskõlas EÜ asutamislepingu ja nimetatud määruse menetlusnormidega ja et materiaalõigusnorme, mis ei ole akti vastuvõtmise ajal enam jõus, võib kohaldada õigusnormide ajalise kehtivuse põhimõtete alusel, võttes arvesse lex mitior’i üldpõhimõtet.
4 Selle otsuse artikkel 1 sedastab muu hulgas, et apellandid rikkusid ST artikli 65 lõiget 1, sellega, et Valsabbia osales 6. detsembrist 1989 kuni 27. juunini 2000 ja Alfa 6. detsembrist 1989 kuni 4. juulini 2000 betoonisarruseid (varrastena või rullides) puudutavas vältavas kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk ja/või tagajärg oli hindade kindlaksmääramine ja tootmise või müügi piiramine ja/või kontroll ühisturul. Komisjon määras sama otsuse artikliga 2 Valsabbiale ja Alfale solidaarselt vastavalt 10,25 miljoni euro ja 7,175 miljoni euro suuruse trahvi.
5 Üheteistkümnest 30. septembri 2009. aasta adressaadiks olevast äriühingust kaheksa, sealhulgas apellandid, teatasid ajavahemikus 20.–23. novembrini 2009 saadetud kirjades komisjonile, et selle otsuse lisa, nagu see adressaatidele teatavaks tehti, ei sisaldanud hinnaerinevusi illustreerivaid tabeleid.
6 Komisjon võttis 8. detsembril 2009 vastu muutmisotsuse, mille lisasse kanti puuduvad tabelid ja millega parandati kaheksas joonealuses märkuses nummerdatud viited nendele tabelitele. Muutmisotsusest teavitati apellante 9. detsembril 2009.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsused
7 Üldkohtu kantseleisse 17. ja 18. veebruaril 2010 saabunud hagiavaldustes palusid apellandid esimese nõudena Üldkohtul tühistada vaidlusalune otsus neisse puutuvas osas.
8 Oma hagi põhjenduseks esitasid apellandid formaalselt neli väidet: esiteks komisjoni poolt pädevuse ületamise kohta, teiseks määruse nr 1/2003 artiklite 14 ja 33 ning komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL] artiklite [101 ja 102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (EÜT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), artiklite 10 ja 14 rikkumise kohta ning kaitseõiguste rikkumise kohta, kolmandaks ST artikli 65 lõike 1 rikkumise kohta ning „ühe ja vältava rikkumise“ mõiste väära tõlgendamise kohta, neljandaks trahvisumma õigusvastase kindlaksmääramise kohta (trahvi lähtesumma kindlaksmääramine ja kergendavate asjaolude arvesse võtmata jätmine) ning haldusmenetluse ülemäärase kestuse kohta. Sissejuhatavas osas, mis käsitles vaidlusaluse „otsuse sisu üksikasju“, viitasid apellandid ka kollegiaalsusprintsiibi võimalikule rikkumisele.
9 Vaidlustatud kohtuotsustega jättis Üldkohus apellantide hagid rahuldamata.
Poolte nõuded Euroopa Kohtus
10 Apellatsioonkaebustes paluvad apellandid Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsused;
– tühistada vaidlusalune otsus apellante puudutavas osas;
– teise võimalusena vähendada vaidlusaluse otsusega apellantidele määratud trahvi;
– jätta otsuse tegemine kohtukulude kandmise kohta edaspidiseks ja suunata kohtuasjad tagasi Üldkohtusse sisuliseks lahendamiseks vastavalt Euroopa Kohtu juhistele, ja
– mõista mõlemas kohtuastmes kantud kohtukulud välja komisjonilt.
11 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja apellantidelt.
12 Euroopa Kohtu presidendi 7. juuni 2016. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑86/15 P ja C‑87/15 P menetluse suulise osa ja kohtuotsuse huvides.
Menetluse suulise osa uuendamise taotlus
13 Menetluse suuline osa lõpetati 8. detsembril 2016 pärast kohtujuristi ettepaneku esitamist. 27. jaanuari 2017. aasta kirjas, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse samal päeval, taotles komisjon Euroopa Kohtult menetluse suulise osa uuendamist määrusega ja tema taotluses esitatud faktiliste asjaolude ja taotlusele lisatud dokumentide toimikusse lisamist.
14 Seda nõuet põhjendades väitis komisjon sisuliselt, et Euroopa Kohtul ei olnud piisavalt teavet 13. juuni ja 30. septembri 2002. aasta ärakuulamistega seotud faktiliste asjaolude kohta, mille põhjal kohtujurist oma ettepaneku tegi, kuna need asjaolud ei olnud poolte vahel eraldi läbi vaieldud.
15 Kodukorra artikkel 83 võimaldab Euroopa Kohtul igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et asja lahendamisel tuleks tugineda õiguslikule argumendile, mille üle pooled ei ole vaielnud.
16 Peab siiski meeles pidama, et apellatsioonkaebuse ese on põhimõtteliselt määratletud poolte esitatud väidete ja argumentide kaudu. Käesoleval juhul on pooltel olnud võimalus piisavalt nende väidete ja argumentide üle vaielda oma kirjalikes seisukohades ja 20. oktoobril 2016 kohtuasjades C‑85/15 P – C‑89/15 P toimunud ühisel kohtuistungil.
17 Seetõttu leiab Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, et puudub alus menetluse suulise osa uuendamiseks.
Apellatsioonkaebused
18 Oma apellatsioonkaebust põhjendavad apellandid seitsme väitega, mis on esitatud esiteks määruse nr 773/2004 artikli 10 ja kaitseõiguste rikkumise kohta uue vastuväiteteatise esitamata jätmise tõttu, teiseks määruse nr 773/2004 artikli 14 ja kaitseõiguste rikkumise kohta, kuna liikmesriikide esindajad ei viibinud ärakuulamistel, kolmandaks kollegiaalsuspõhimõtte rikkumise kohta puuduliku otsuse vastuvõtmise tõttu, neljandaks Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47, tõlgendatuna koostoimes Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 6, rikkumise kohta seoses õigusega asja arutamisele mõistliku tähtaja jooksul, viiendaks ST artikli 65 rikkumise kohta vältava kokkuleppe mõiste väära tõlgendamise, puuduva ja vastuolulise põhjenduse kohta, kuuendaks harta artikli 47 rikkumise kohta seoses sellega, et Üldkohus keeldus vähendamast trahvi haldusmenetluse ülemäärase kestuse tõttu ning puuduva ja vastuolulise põhjenduse kohta, ning seitsmendaks määruse nr 1/2003 artiklite 23 ja 31 rikkumise, suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171) rikkumise kohta, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta ning põhjenduste puudumise kohta.
Esimene ja teine väide
Poolte argumendid
19 Esimeses ja teises väites, mida tuleb vaadelda koos, viitavad apellandid määruse nr 773/2004 artiklite 10 ja 14 rikkumisele ning kaitseõiguste rikkumisele, kuna Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsustes antud hinnangu kohaselt ei pidanud komisjon enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist esitama apellantidele uut vastuväiteteatist ega korraldama ärakuulamist liikmesriikide konkurentsiasutuste osavõtul. Nad leiavad, et teatades 30. juuni 2008. aasta kirjas oma kavatsusest võtta see otsus vastu vastavalt määrustes nr 1/2003 ja nr 773/2004 ette nähtud menetluseeskirjadele, pidi komisjon neid eeskirju järgima.
20 Uue vastuväiteatise esitamata jätmise kohta kinnitab komisjon, et vaidlusalune otsus, kaasa arvatud apellantidele määratud karistus, oli täielikult kooskõlas vastuväiteteatises ja täiendavas vastuväiteteatises esitatud õiguslike hinnangutega, mille kohta apellantidel oli olnud võimalus oma arvamust väljendada. Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuste punktis 128 õigesti rõhutanud, et komisjon oli asjaomaseid ettevõtjaid teavitanud järeldustest, mida ta kavatseb eelkõige õigusliku aluse valiku osas teha ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest, juba täiendavas vastuväiteteatises, ja seda, et ettevõtjatel oli võimalus selles küsimuses oma seisukohad esitada. Komisjoni arvates piisas juba üksi nendest kaalutlustest, et tagasi lükata argumendid, mille kohaselt oleks Üldkohus pidanud komisjoni rikkumise tuvastama vaidlustatud otsuse vastuvõtmise eest ilma ettevõtjatele uut vastuväiteteatist saatmata.
21 Sellega seoses rõhutab komisjon, et viide vaidlusaluses otsuses määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 2, millega asendati täiendavas vastuväiteteatises mainitud määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 ja mis on sellega võrdväärne, on 2002. aasta otsuse tühistamise tagajärg. Seega on Üldkohus hinnanud õigesti vaidlustatud kohtuotsuste punktides 133 ja 134, et kuna ühe otsuse tühistamise tagajärjel tegi komisjon valiku selle õiguslikud puudused parandada ja võtta vastu identne uus otsus, milles neid õiguslikke puudusi ei oleks, käsitleb see otsus samu vastuväiteid, mille kohta ettevõtjad on juba arvamust avaldanud, mistõttu ei olnud komisjon kohustatud andma kõnealustele ettevõtjatele võimalust olla ära kuulatud neile määratud trahvide määramisel vaidlusaluses otsuses kasutatud õigusliku aluse valiku suhtes.
22 Mis puutub 30. juuni 2008. aasta kirja, siis möönis Üldkohus, et sellega kaitsti apellantide õigusi määruse nr 773/2004 nõudeid ületavalt. Seega just terviklikkuse huvides on vaidlustatud kohtuotsuste punktis 129 Üldkohus lisanud, et see kiri pakkus igal juhul apellantidele võimaluse oma märkuste esitamiseks.
23 Komisjoni arvates on ulatuses, milles teine väide käsitleb küsimust, kas liikmesriikide esindajad olid või ei olnud kutsutud ärakuulamistele, mis toimusid vastavalt määruse nr 773/2004 artiklile 14, see väide vastuvõetamatu, sest see käsitleb fakti tuvastamist.
24 Sisu kohta väidab komisjon, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuste punktides 147 ja 148 õigesti kinnitanud, et komisjon on kehtivaid menetlusnorme täielikult järginud, kuna tema võetud meetmed on kooskõlas menetlusnormide ajalist kehtivust reguleerivate nõuetega. Liikmesriikide esindajate puudumine vastuväiteteatist käsitlenud 13. juuni 2002. aasta ärakuulamisel on seletatav asjaoluga, et nende osalemine ei olnud ESTÜ lepingu sätetega ette nähtud. Samuti oli nende esindajate osalemine 30. septembri 2002. aasta ärakuulamisel pärast täiendava vastuväiteatise esitamist kooskõlas kohaldavaks muutunud EÜ asutamislepingu menetluseeskirjadega.
25 Komisjon kinnitab veel, et vastupidi apellantide väidetule ei ole ta 30. juuni 2008. aasta kirjas avaldanud, et ta soovis kohaldada määrusi nr 1/2003 ja nr 773/2004 enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist järgitud menetlusele, mis oleks olnud võimatu. Ta ei järginud ka menetlust sui generis, vaid toimingu ajal kohaldatavat menetlust vastavalt menetlusnormide ajalise kehtivuse põhimõttele.
Euroopa Kohtu hinnang
26 Mis puutub komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväitesse teise väite kohta, siis piisab, kui konstateerida, et see ei puuduta faktilist küsimust ehk seda, kas liikmesriikide konkurentsiasutused olid 13. juuni ja 30. septembri 2002. aasta ärakuulamistele kutsutud või mitte, vaid õiguslikku küsimust, kas komisjon rikkus määruse nr 773/2004 artiklit 14, jättes enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist selle sätte kohase ärakuulamise korraldamata. Järelikult tuleb nimetatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.
27 Mis puutub esimese ja teise väite sisusse, siis olgu meenutatud, et 2002. aasta otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluse raames saatis komisjon 26. märtsil 2002 asjaomastele ettevõtjatele, sealhulgas apellantidele ST artikli 36 alusel vastuväiteteatise. Sellega seotud ärakuulamine toimus 13. juunil 2002. Puudub vaidlus selles, et liikmesriikide esindajad ei olnud kutsutud sellel ärakuulamisel osalema, sest nende osavõtt ei olnud sel ajal jõus olnud ESTÜ asutamislepingus ette nähtud.
28 Pärast selle asutamislepingu kehtivuse lõppemist saatis komisjon 12. augustil 2002 kõnealustele ettevõtjatele määruse nr 17 artikli 19 lõike 1 alusel täiendava vastuväiteteatise, milles ta selgitas oma seisukohta õigusraamistiku selle muudatuse suhtes ning kutsus ettevõtjaid üles täiendavate vastuväidete kohta oma vaatenurka teatavaks tegema. Ärakuulamine toimus 30. septembril 2002 liikmesriikide esindajate juuresolekul vastavalt komisjoni 22. detsembri 1998. aasta määruse (EÜ) nr 2842/98 osapoolte ärakuulamise kohta teatavates EÜ asutamislepingu artiklite [81] ja [82] alusel algatatud menetlustes (ELT 1998, L 354, lk 18) artikli 11 lõikele 2.
29 Pärast 2002. aasta otsuse tühistamist teavitas komisjon 30. juuni 2008. aasta kirjaga apellante ja teisi asjaomaseid ettevõtjaid oma kavatsusest sama otsus uuesti vastu võtta, tuginedes määrusele nr 1/2003 kui õiguslikule alusele kooskõlas selles määruses ette nähtud menetluseeskirjadega.
30 Arvestades menetluse sellist käiku, tuleb analüüsida, kas vastupidi sellele, mida Üldkohus on järeldanud eelkõige vaidlusaluste kohtuotsuste punktides 142 ja 152, on komisjon rikkunud määruse nr 773/2004 artikleid 10 ja 14, jättes enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist apellantidele uue vastuväiteteatise esitamata ja liikmesriikide konkurentsiasutuste esindajate juuresolekul ärakuulamise korraldamata.
31 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse menetlusõiguse norme üldiselt alates päevast, mil need jõustuvad (kohtuotsused, 29.3.2011, ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, C‑201/09 P ja C 216/09 P, EU:C:2011:190, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika; 29.3.2011, ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, C‑352/09 P, EU:C:2011:191, punkt 88, ning 11.12.2012, komisjon vs. Hispaania, C‑610/10, EU:C:2012:781, punkt 45), isegi menetluses, mis küll algas enne, kuid jätkus pärast seda kuupäeva (vt selle kohta kohtuotsus 11.12.2012, komisjon vs. Hispaania, C‑610/10, EU:C:2012:781, punkt 47).
32 Kuna käesoleval juhul on vaidlusalune otsus vastu võetud määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 ja artikli 23 lõike 2 alusel, peab selle otsuseni viinud menetlus olema läbi viidud vastavalt sellele määrusele ning ka määrusele nr 773/2004, mille õiguslik alus on määrus nr 1/2003 (vt selle kohta, kohtuotsus, 29.3.2011, ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, C‑352/09 P, EU:C:2011:191, punkt 90), vaatamata asjaolule, et see menetlus algas enne määruse nr 1/2003 jõustumist.
33 Määruse nr 773/2004 artikli 10 lõiked 1 ja 2 koostoimes määruse nr 1/2003 artikli 27 lõikega 1, mida esimesena nimetatud sätted rakendavad, näevad ette, et enne viimati mainitud määruse, eelkõige selle artikli 7 alusel otsuse vastuvõtmist teavitab komisjon asjaomaseid osapooli vastuväidetest, andes neile võimaluse ettenähtud tähtaja jooksul esitada oma seisukohad.
34 Ent Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuste punktides 125 ja 126 õigesti märkinud, et käesoleval juhul oli komisjon juba saatnud asjaomastele ettevõtjatele vastuväiteteatise ja täiendava vastuväiteteatise ning et vaidlust ei olnud selle üle, et vaidlusalune otsus puudutas ainult tegevusi, mille kohta apellandid olid juba nendele teatistele vastates selgitusi andnud. Lisaks, nagu ka kohtujurist on oma ettepaneku punktis 53 rõhutanud, ei erine oluliselt ESTÜ asutamislepingu alusel vastu võetud vastuväiteteatise ja vastavalt määrustele nr 17 ja nr 1/2003 vastu võetud vastuväiteteatise sisu. Uue vastuväiteatise esitamine ei olnud seega vajalik.
35 Sellega seoses on Üldkohus õigesti viidanud 15. oktoobri 2002. aasta otsuse liidetud kohtuasjades Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C-250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582) punktile 73, milles on märgitud, et liidu akti tühistamine ei mõjuta tingimata ettevalmistavaid akte, sest tühistatud akti asendamise menetlust võib põhimõtteliselt jätkata täpselt sealt, kus tekkis õigusvastasus.
36 Nagu Üldkohus vaidlustatud otsuse punktis 141 märkis, tühistati nimelt 2002. aasta otsus seetõttu, et komisjonil puudus pädevus selle otsuse vastuvõtmise ajal enam mitte jõus olnud ESTÜ asutamislepingu alusel seda otsust vastu võtta, millest tuleneb, et õigusvastasus tekkis täpselt selle kuupäeval. Järelikult ei mõjuta see tühistamine ei vastuväiteteatist ega täiendavat vastuväiteteatist.
37 Vastupidi apellantide väidetule ei osutu käesoleva kohtuotsuse punktis 35 viidatud kohtupraktika käesoleval juhul kohaldamatuks trahvi määramise õigusliku aluse muutmise tõttu, kuna selle õigusliku aluse muutmise tagajärgedega oli ettevalmistavates aktides juba arvestatud. Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 22 ja 128, teavitas komisjon apellante määruse nr 17 artikli 19 lõike 1 alusel esitatud täiendavas vastuväiteteatises oma järeldusest ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise kohta ning apellantidel oli võimalus selles küsimuses oma seisukohad esitada.
38 Lisaks ei ole vaidlust selle üle, et määruse nr 17 kehtetuks tunnistamine ja määruse nr 1/2003 jõustumine, mille teatavad sätted on vaidlusaluse otsuse õiguslikuks aluseks, neid järeldusi kuidagi ei muutnud. Igal juhul ja nagu ka kohtujurist on oma ettepaneku punktis 50 märkinud, näevad määruse nr 1/2003 artikli 34 lõige 2 ja määruse nr 773/2004 artikkel 19 üleminekusätetena ette, et määruste nr 17 ja nr 2842/98 alusel juba vastu võetud aktide ja teostatud menetlustoimingute mõju jääb esimeste määruste kohaldamisel kehtima.
39 Samuti tuleb tagasi lükata apellantide argument, mille kohaselt 2002. aasta otsuse tühistamine õigusliku aluse tõttu, millel see otsus põhines, tähendas, et täiendavas vastuvõtteteatises võeti sellega seoses ekslik lähenemine. Piisab, kui meenutada, et see otsus põhines ainult ST artikli 65 lõigetel 4 ja 5, samas kui nimetatud teatis põhines määrusel nr 17.
40 Seega ei kohaldanud Üldkohtus vääralt õigusnormi, kui ta jõudis vaidlustatud kohtuotsuste punktides 141 ja 142 järeldusele, et komisjonil ei olnud kohustust uut vastuväiteteatist vastu võtta.
41 Siiski, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 55 märgib, peab määruse nr 773/2004 artikli 12 kohaselt komisjon andma pooltele, kellele ta vastuväited adresseerib, võimaluse väljendada oma arvamusi suulise ärakuulamise käigus, kui pooled on seda oma kirjalikes seisukohtades taotlenud. Kuna 2002. aasta otsuse tühistamine vastuväiteteatist ja täiendavat vastuväiteteatist ei mõjutanud, nagu nähtub ka käesoleva kohtuotsuse punktist 36, tuleb seega analüüsida, kas komisjon andis nimetatud pooltele võimaluse esitada oma seisukohad määruste nr 1/2003 ja nr 773/2004 menetlusnõuetele, eriti viimati nimetatud määruse artiklis 14 sätestatutele vastavalt korraldatud ärakuulamise käigus, nagu ta seda tegema pidi.
42 Mis puutub 2002. aastal toimunud ärakuulamistesse, siis puudub vaidlus selles, et 13. juuni 2002. aasta ärakuulamine, millest liikmesriikide esindajad osa ei võtnud, kuna siis jõus olnud ESTÜ asutamisleping sellist osalemist ette ei näinud, puudutas juhtumi sisu ehk käitumist, mida komisjon vastuväiteteatise adressaatideks olevatele ettevõtjatele ette heitis. See nähtub muu hulgas vaidlusaluse otsuse punktidest 379–382 ning vaidlustatud kohtuotsuste punktist 148.
43 Seevastu, 30. septembri 2002. aasta ärakuulamisel, kuhu liikmesriikide esindajad olid kutsutud vastavalt selleks ajaks kehtima hakanud EÜ asutamislepingu eeskirjadele, eelkõige vastavalt määruse nr 2842/98 artikli 11 lõikele 2, käsitleti täiendava vastuväiteteatise eset, milleks olid ESTÜ lepingu kehtivuse lõppemise õiguslikud tagajärjed menetluse käigule. See nähtub esiteks sellest vastuväiteteatisest, mis kutsus adressaate sõnaselgelt tegema teatavaks nende oma vaatenurga täiendavate vastuväidete kohta. Teiseks märkis komisjon vaidlusaluse otsuse punktis 382, et ta ei pidanud vajalikuks määruste nr 17 ja nr 1/2003 alusel 13. juuni 2002. aasta ärakuulamist korrata, sest see ärakuulamine, millel liikmesriikide esindajad ei olnud osalenud, viidi läbi sel ajal kehtinud ESTÜ asutamislepingu normide järgi. Lisaks kinnitas komisjon kohtuasjades C‑85/15 P – C‑89/15 P toimunud ühisel kohtuistungil Euroopa Kohtu küsimusele vastates, et täiendav vastuväiteteatis ei puudutanud menetluses käsitletud asjaolusid ega tõendeid.
44 Sellest tuleneb, et käesoleval juhul ei osalenud liikmesriikide esindajad asja sisusse puutuval ärakuulamisel, vaid üksnes ärakuulamisel ESTÜ lepingu kehtimise lõppemisest tulenevate õiguslike tagajärgede asjus.
45 Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 31 ja 32 meenutatud kohtupraktikale peab aga juhul, kui otsus on vastu võetud määruse nr 1/2003 alusel, selle otsuseni viinud menetlus vastama selle määrusega ette nähtud eeskirjadele ka siis, kui menetlus algas enne selle määruse jõustumist.
46 Sellest järeldub, et enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist oleks komisjon määruse nr 773/2004 artiklite 12 ja 14 kohaselt pidanud andma pooltele võimaluse esitada oma argumendid ärakuulamisel, millele on kutsutud liikmesriikide konkurentsiasutused. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et 13. juuni 2002. aasta ärakuulamine, mis puudutas juhtumi sisu, vastab määruse nr 1/2003 alusel otsuse vastuvõtmiseks ette nähtud menetlusnõuetele.
47 Järelikult kohaldas Üldkohus vääralt õigusnormi, asudes vaidlustatud kohtuotsuste punktides 147 ja 148 seisukohale, et komisjonil ei olnud enne uue otsuse vastuvõtmist kohustust korraldada uus ärakuulamine vastavalt määruse nr 773/2004 artiklile 14 põhjusel, et 13. juuni 2002. aasta sisuline ärakuulamine, millel liikmesriigid ei osalenud, viidi läbi sel ajal jõus olnud ESTÜ asutamislepingu eeskirjade kohaselt, järgides õiguse ajalist kohaldamist reguleerivaid põhimõtteid.
48 Nagu kohtujurist on rõhutanud oma ettepaneku punktides 56 ja 57, siis võttes arvesse, kui tähtis on määrustes nr 1/2003 ja nr 773/2004 ette nähtud menetluse raames asjaomaste poolte taotlusel läbi viidav ärakuulamine, kuhu vastavalt viimati nimetatud määruse artikli 14 lõikele 3 on kutsutud liikmesriikide konkurentsiasutused, kujutab sellise ärakuulamise toimumata jäämine endast olulise menetlusnormi rikkumist.
49 Kui õigusest sellisele määruses nr 773/2004 ette nähtud ärakuulamisele ei peeta kinni, ei pea ettevõtja, kelle õigusi on sel viisil rikutud, tõendama, et selline rikkumine võis mõjutada tema jaoks kahjulikult menetluse kulgu ja vaidlusaluse otsuse sisu.
50 Seepärast on see menetlus paratamatult puudustega sõltumata võimalikest kahjulikest tagajärgedest apellantide jaoks, mis võisid selle rikkumise tagajärjel tekkida (vt selle kohta kohtuotsused, 6.11.2012, komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑553/10 P ja C‑554/10 P, EU:C:2012:682, punktid 46–52, ja 9.6.2016, CEPSA vs. komisjon, C‑608/13 P, EU:C:2016:414, punkt 36).
51 Eelnevast lähtudes tuleb apellantide esitatud esimese ja teise väitega nõustuda ja seega vaidlustatud kohtuotsused tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida apellatsioonkaebuse kolmandat, viiendat ja seitsmendat väidet.
Neljas väide
Poolte argumendid
52 Neljandas väites kinnitavad apellandid, et Üldkohus rikkus harta artikli 47 lõiget 2, kuna menetlus Üldkohtus kestis neli aastat ja kümme kuud, millest kolm aastat jäi menetluse kirjalikus osa lõpu ja suulise osa alguse väljakuulutamise vahele.
53 Mis puutub kohtuasjade keerukusse, siis apellandid rõhutavad, et Üldkohus oli sellest juba teadlik 2002. aasta otsuse peale esitatud hagide tõttu, et neli siis esitatud väidet, millest kaks olid menetluslikku laadi, ei põhjustanud erilisi raskusi, et pädevuse ületamise väidet seoses määruse nr 1/2003 võtmisega õiguslikuks aluseks oli Üldkohus juba analüüsinud ja Euroopa Kohus kinnitanud, et vaidlusaluse otsuse peale oli esitatud üheksa hagi, mis kõik olid samas menetluskeeles.
54 Mis puutub poolte käitumisse, siis nad ei taotlenud menetluse jooksul ühegi tähtaja pikendamist. Pealgi ei võtnud Üldkohus ühtegi menetlust korraldavat meedet. Kuigi kaks kohtunikku menetluse käigus asendati, jäi ettekandja-kohtunik samaks.
55 Järelikult nõuavad apellandid Euroopa Kohtult vaidlustatud kohtuotsuste tühistamist osas, milles neile on määratud trahv, või teise võimalusena trahvisumma vähendamist. Kuna sellise nõude on Euroopa Kohus 26. novembri 2013. aasta kohtuotsuses Gascogne Sack Deutschland vs. komisjon (C‑40/12 P, EU:C:2013:768) juba rahuldamata jätnud, siis väidavad apellandid, et käesoleval juhul võib asi laheneda teisiti, kui Euroopa Kohus peaks nõustuma käesolevast väitest erinevate väidetega. Apellandid paluvad samuti, et Euroopa Kohus tuvastaks, et Üldkohus on rikkunud harta artikli 47 teist lõiku, mis kujutab endast isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist.
56 Komisjon väidab, et see väide on vastuvõetamatu, sest see on vastuolus sellega, mida apellandid kinnitasid Üldkohtus, sest nagu nähtub 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsuse Ferriera Valsabbia ja Valsabbia Investimenti vs. komisjon (T‑92/10, ei avaldata, EU:T:2014:1032) punktist 362 ning 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsuse Alfa Acciai vs. komisjon (T‑85/10, ei avaldata, EU:T:2014:1037) punktist 345, pidasid nad ülemääraseks üksnes komisjoni menetluse, mitte aga Üldkohtu menetluse kestust.
57 Väite sisu osas palub komisjon sellega mitte nõustuda.
Euroopa Kohtu hinnang
58 Komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tuleb tagasi lükata. Nagu Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus konstateerida seoses lahendi tegemise mõistliku aja ületamisega Üldkohtu poolt, ei ole apellant, kes leiab, et selline ületamine Üldkohtus kahjustab tema huve, kohustatud kohe sellele kahjustamisele tuginema. Ta võib oodata ära menetluse lõpu, et teada saada selle kogukestus, ja et tal oleks siis kõik vajalikud asjaolud selle kahju kindlakstegemiseks, mida ta väidetavalt kandis (kohtuotsus, 26.11.2013, Gascogne Sack Deutschland vs. komisjon, C‑40/12 P, EU:C:2013:768, punkt 78). Sellest järeldub, et Üldkohtu menetluses apellantide tehtud avaldused seoses menetluse kestusega ei saa neid takistada selle menetluse lõpus väitmast, et menetluse kestus oli ebamõistlik.
59 Mis puutub apellantide nõudesse kas tühistada vaidlustatud kohtuotsused või vähendada trahvisummat sama menetluse väidetava ülemäärase kestuse tõttu, või et Euroopa Kohus tuvastaks, et harta artikli 47 teist lõiku on rikutud, siis tuleb märkida, et kui liidu kohus rikub sellest sättest tulenevat kohustust lahendada talle esitatud asjad mõistliku aja jooksul, siis on sanktsioon sellise rikkumise eest Üldkohtule esitatav kahju hüvitamise nõue, mis kujutab endast tõhusat õiguskaitsevahendit. Seega ei saa nõuet hüvitada kahju, mis on tekkinud sellest, et Üldkohus ei ole teinud lahendit mõistliku aja jooksul, esitada apellatsioonkaebuse raames otse Euroopa Kohtule, vaid see tuleb esitada Üldkohtule. Üldkohus, kellel on selleks pädevus ELTL artikli 256 lõike 1 alusel ja kellele on esitatud kahju hüvitamise nõue, on kohustatud sellise nõude üle otsustama erinevas kooseisus kui see, mis lahendas selle menetluse aluseks olnud vaidlust, mille kestust kritiseeritakse (kohtuotsus, 9.6.2016, Repsol Lubricantes y Especialidades jt vs. komisjon, C‑617/13 P, EU:C:2016:416, punktid 98 ja 99 ning seal viidatud kohtupraktika).
60 Järelikult tuleb hagejate neljas väide tagasi lükata.
Hagid Üldkohtus
61 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud. Sellisel juhul võib ta ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda võimaldab.
62 Euroopa Kohtul on käesolevas asjas olemas vajalik teave, et teha lõplik otsus apellantide poolt Üldkohtule esitatud vaidlusaluse otsuse tühistamise hagide kohta.
63 Seejuures piisab, kui märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 27–50 sätestatud põhjustel tuleb vaidlusalune otsus tühistada oluliste vorminõuete rikkumise tõttu apellantidesse puutuvas osas.
Kohtukulud
64 Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.
65 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna apellandid on apellatsioonimenetluse võitnud ning Üldkohtule esitatud nõue rahuldati, tuleb vastavalt apellantide nõudele jätta nii esimese kohtuastme menetluse kui ka apellatsioonimenetluse kohtukulud komisjoni enda kanda ja mõista temalt välja apellantide kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsused Ferriera Valsabbia ja Valsabbia Investimenti vs. komisjon (T‑92/10, ei avaldata, EU:T:2014:1032) ning Alfa Acciai vs. komisjon (T‑85/10, ei avaldata, EU:T:2014:1037).
2. Tühistada komisjoni 30. septembri 2009. aasta otsus K(2009) 7492 (lõplik) ST artikli 65 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/37.956 – raudbetooni sarrused, otsuse uuesti vastuvõtmine), mida on muudetud komisjoni 8. detsembri 2009. aasta otsusega K(2009) 9912 (lõplik), Ferriera Valsabbia SpA-sse, Valsabbia Investimenti SpA-sse ja Alfa Acciai SpA-sse puutuvas osas.
3. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Ferriera Valsabbia SpA, Valsabbia Investimenti SpA ja Alfa Acciai SpA kohtukulud esimeses kohtuastmes ja käesolevas apellatsiooniastmes.
Allkirjad