Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato (Itaalia) 9. veebruaril 2021 – Airbnb Ireland UC, Airbnb Payments UK Ltd versus Agenzia delle Entrate
(kohtuasi C-83/21)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Consiglio di Stato
Põhikohtuasja pooled
Apellandid: Airbnb Ireland UC, Airbnb Payments UK Ltd
Vastustaja: Agenzia delle Entrate
Eelotsuse küsimused
Kuidas tõlgendada selliseid direktiivis (EL) 2015/15351 kasutatud väljendeid nagu infoühiskonna teenuste „tehnilised eeskirjad“ ja infoühiskonna „teenuseid puudutav eeskiri“, täpsemalt: kas neid tuleb tõlgendada nii, et need hõlmavad ka maksumeetmeid, mille otsene eesmärk ei ole reguleerida konkreetset infoühiskonna teenust, kuid mis mõjutavad siiski selle konkreetset osutamist liikmesriigis, sealhulgas kehtestades kõigile kinnisvaravahendajatele – seega ka ettevõtjatele, kelle asukoht ei ole selles riigis ja kes osutavad oma teenuseid veebis – kohustused, mis aitavad kaasa üürileandjate poolt tasumisele kuuluvate maksude tõhusale sissenõudmisele ning on selleks vajalikud, nimelt järgmised kohustused:
a) koguda ja seejärel edastada liikmesriigi maksuhaldurile andmed vahendaja tegevuse tulemusel sõlmitud lühiajaliste üürilepingute kohta;
b) pidada summadelt, mille üürnikud üürileandjatele tasuvad, maksuhaldurile tasumisele kuuluv osa kinni ja seejärel tasuda see riigikassasse?
Teiseks palutakse Euroopa Kohtul selgitada,
a) kas riigisisene meede, mis näeb Itaalias tegutsevatele kinnisvaravahendajatele – seega ka ettevõtjatele, kelle asukoht ei ole Itaalias ja kes osutavad oma teenuseid veebis – ette kohustuse koguda andmeid enda vahendusel sõlmitud lühiajaliste üürilepingute kohta ja edastada need seejärel maksuhaldurile, ning seda teenuse kasutajate poolt tasumisele kuuluvate otseste maksude sissenõudmisega seotud eesmärkidel, on vastuolus ELTL artiklis 56 ette nähtud teenuste osutamise vabaduse põhimõttega ning direktiividest 2006/123/EÜ2 ja 2000/31/EÜ3 tulenevate analoogiliste põhimõtetega, kui neid peaks selles valdkonnas kohaldatavaks peetama;
b) kas riigisisene meede, mis näeb Itaalias tegutsevatele kinnisvaravahendajatele – seega ka ettevõtjatele, kelle asukoht ei ole Itaalias ja kes osutavad oma teenuseid veebis –, kes osalevad enda vahendusel sõlmitavatest lühiajalistest üürilepingutest tuleneva tasu maksmise etapis, ette kohustuse pidada neilt maksetelt maks kinni ning seejärel tasuda see maksuhaldurile, ning seda teenuse kasutajate poolt tasumisele kuuluvate otseste maksude laekumisega seotud eesmärkidel, on vastuolus ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabaduse põhimõttega ning direktiividest 2006/123/EÜ ja 2000/31/EÜ tulenevate analoogiliste põhimõtetega, kui neid peaks selles valdkonnas kohaldatavaks peetama;
c) kui eelmistele küsimustele vastatakse jaatavalt, siis kas ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabaduse põhimõtet ning direktiividest 2006/123/EÜ ja 2000/31/EÜ tulenevaid analoogilisi põhimõtteid, kui neid peaks selles valdkonnas kohaldatavaks peetama, võib selliste riigiseste meetmetega, nagu eespool punktis a ja b kirjeldatud, kooskõlas [Euroopa Liidu] õigusega siiski piirata, kuna muidu oleks teenuse kasutajate poolt tasumisele kuuluvate otseste maksude kogumine ebatõhus;
d) kas ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabaduse põhimõtet ning direktiividest 2006/123/EÜ ja 2000/31/EÜ tulenevaid analoogilisi põhimõtteid, kui neid peaks selles valdkonnas kohaldatavaks peetama, võib kooskõlas [Euroopa Liidu] õigusega siiski piirata sellise riigisisese meetmega, mis kehtestab kinnisvaravahendajatele, kelle asukoht ei ole Itaalias, kohustuse määrata maksuesindaja, kes on kohustatud väljaspool Itaaliat asuva vahendaja nimel ja eest järgima eespool punktis b kirjeldatud riigisiseseid meetmeid, kuna muidu oleks teenuse kasutajate poolt tasumisele kuuluvate otseste maksude kogumine ebatõhus?
3. Kas ELTL artikli 267 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et kui menetluspool on tõstatanud [Euroopa Liidu] (esmase või teisese) õiguse tõlgendamise probleemi, lisades küsimuse täpse sõnastuse, jääb kohtule siiski õigus see küsimus ise täpselt sõnastada, määrates oma kaalutlusõiguse alusel ja oma parima äranägemise järgi iseseisvalt kindlaks asjassepuutuvad [Euroopa Liidu] õigusnormid, nendega potentsiaalselt vastuollu minevad riigisisesed õigusnormid ja eelotsuse küsimuse sõnastuse, tingimusel, et ta jääb vaidlusküsimuse piiresse, või on ta kohustatud aktsepteerima küsimust nii, nagu taotleja on selle vormistanud?
____________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/1535, millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (ELT 2015, L 241, lk 1).
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ, teenuste kohta siseturul (ELT 2006, L 376, lk 36).
3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ, infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT 2000, L 178, lk 1, ELT eriväljaanne 13/25, lk 399).