EUROOPA KOHTU OTSUS
9. oktoober 2001(*)
Tühistamine – Direktiiv 98/44/EÜ – Biotehnoloogialeiutiste õiguskaitse – Õiguslik alus – EÜ asutamislepingu artikkel 100a (muudetuna EÜ artikkel 95), EÜ asutamislepingu artikkel 235 (nüüd EÜ artikkel 308) või EÜ asutamislepingu artiklid 130 ja 130f (nüüd EÜ artiklid 175 ja 163) – Subsidiaarsus – Õiguskindlus – Rahvusvahelisest õigusest tulenevad liikmesriikide kohustused – Põhiõigused – Inimväärikus – Kollegiaalsuse põhimõte komisjoni koostatud õigusakti eelnõude puhul
Kohtuasjas C‑377/98,
Madalmaade Kuningriik, esindajad: M. A. Fierstra ja I. van der Steen,
hageja,
keda toetavad
Itaalia Vabariik, esindaja: U. Leanza, keda abistas avvocato dello Stato P. G. Ferri, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
ja
Norra Kuningriik, esindaja: H. W. Longva,
menetlusse astujad,
versus
Euroopa Parlament, esindajad: J. Schoo ja E. Vandenbosch, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
ja
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: R. Gosalbo Bono, G. Houttuin ja A. Lo Monaco, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostjad,
keda toetab
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: K. Banks ja P. van Nuffel, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
menetlusse astuja,
mille ese on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 1998. aasta direktiivi 98/44/EÜ biotehnoloogialeiutiste õiguskaitse kohta (EÜT L 213, lk 13; ELT eriväljaanne 13/20, lk 395) tühistamise nõue,
EUROOPA KOHUS,
koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed P. Jann, F. Macken, N. Colneric ja S. von Bahr, kohtunikud C. Gulmann, D. A. O. Edward, A. La Pergola, J.-P. Puissochet (ettekandja), L. Sevón, M. Wathelet, V. Skouris ja J. N. Cunha Rodrigues,
kohtujurist: F. G. Jacobs,
kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,
arvestades kohtuistungi ettekannet,
olles 13. veebruari 2001. aasta kohtuistungil ära kuulanud poolte suulised märkused, mille esitamisel osalesid Madalmaade Kuningriigi esindaja J. van Bakel, Itaalia Vabariigi esindaja avvocato dello Stato D. Del Gaizo, Norra Kuningriigi esindaja H. Seland, Euroopa Parlamendi esindajad J. Schoo ja E. Vandenbosch, nõukogu esindajad G. Houttuin ja A. Lo Monaco ning komisjoni esindajad K. Banks ja P. van Nuffel,
olles 14. juuni 2001. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Madalmaade Kuningriik esitas hagiavalduse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 19. oktoobril 1998 ja milles ta EÜ asutamislepingu artiklile 173 (muudetuna EÜ artikkel 230) tuginedes palub tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 1998. aasta direktiivi 98/44/EÜ biotehnoloogialeiutiste õiguskaitse kohta (EÜT L 213, lk 13; ELT eriväljaanne 13/20, lk 395; edaspidi „direktiiv”).
2 EÜ asutamislepingu artikli 100a (muudetuna EÜ artikkel 95) alusel vastu võetud direktiivi eesmärk on sätestada liikmesriikide kohustus kaitsta biotehnoloogialeiutisi siseriikliku patendiõiguse alusel, järgides oma rahvusvahelisi kohustusi.
3 Seda silmas pidades on direktiivis eelkõige täpsustatud, milliseid taimi, loomi ja inimorganismi käsitlevaid leiutisi saab patendiga kaitsta ja milliseid mitte.
4 Hageja märgib kõigepealt, et ta esitas hagi Madalmaade parlamendi otsese taotluse alusel, kuna parlamendis on avaldatud vastuseisu loomade ja taimede geneetilisele manipuleerimisele ja patentide väljaandmisele manipuleerimist soodustavate biotehnoloogiliste toodete ja meetodite kaitseks.
5 Euroopa Kohtu presidendi 28. aprilli 1999. aasta määrusega anti Euroopa Ühenduste Komisjonile luba astuda menetlusse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu nõuete toetuseks. Euroopa Kohtu presidendi 3. mai 1999. aasta määrustega anti Itaalia Vabariigile ja Norra Kuningriigile luba astuda menetlusse Madalmaade Kuningriigi nõuete toetuseks.
Norra Kuningriigi menetlusse astumise taotluse vastuvõetavus
6 Parlament ja nõukogu väidavad, et 19. märtsil 1999 esitatud seisukohtades piirdub Norra Kuningriik Euroopa Kohtu tähelepanu juhtimisega teatud probleemidele, mis võivad ilmneda direktiivi rakendamisel Euroopa Majanduspiirkonna lepingu raames (edaspidi „EMP leping”), ent ta ei toeta hagiavalduses sisalduvaid nõudeid ega taotle direktiivi tühistamist. Seega ei ole tegemist menetlusse astumisega Madalmaade Kuningriigi nõuete toetuseks ning taotlus ei ole vastuvõetav.
7 Euroopa Kohtu põhikirja artikli 37 kohaselt võib menetlusse astuja oma nõuetega üksnes toetada ühe poole nõudeid.
8 Norra valitsuse seisukohtades sisalduvad nõuded seisnevad teavitamises, et „paljud küsimused, mis Madalmaade Kuningriik on tõstatanud direktiivi 98/44 peale esitatud tühistamishagis, võivad olla asjakohased määratlemaks, kas direktiiv kuulub EMP lepingu kohaldamisalasse, samuti direktiivi rakendamisel EMP lepingu raames”, ja palves, et Euroopa Kohus võtaks „asjakohaselt arvesse argumendid”, mis Norra valitsus on selle kohta esitanud.
9 Kuigi selliselt kirjeldatud nõuded näivad erinevat sellest, mida saab nõuda menetlusse astuja seisukohtades, on siiski selge, et Norra valitsus ei kavatsenud lisada uusi nõudeid hageja poolt esitatud nõuetele ega paluda Euroopa Kohtul lahendada teistsuguseid küsimusi, vaid soovis kohtuvaidlusse täiendavaid selgitusi tuues aidata kaasa Madalmaade valitsuse hagi rahuldamisele.
10 Seda analüüsi kinnitab asjaolu, et kõik Norra valitsuse seisukohtades sisalduvad argumendid kordavad ja arendavad teatud punktides edasi Madalmaade Kuningriigi hagis leiduvaid kaalutlusi.
11 Seega tuleb järeldada, et Norra Kuningriigi esitatud seisukohad, mõistetuna üldiselt ja asjaomases kontekstis, on vastuvõetavad menetlusse astumiseks hageja nõuete toetuseks.
Hagiavalduses sisalduvad väited
12 Hageja esitab kuus väidet, mis käsitlevad vastavalt artikli 100a ekslikku valimist direktiivi õiguslikuks aluseks, subsidiaarsuse põhimõtte rikkumist, õiguskindluse põhimõtte rikkumist, rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste rikkumist, inimväärikuse austamist nõudva põhiõiguse rikkumist ja oluliste menetlusnõuete rikkumist komisjoni ettepaneku vastuvõtmisel.
Esimene väide
13 Hageja väidab, et direktiiv ei ole liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise meede, mille eesmärk on siseturu rajamine ja toimimine, ning on ekslikult vastu võetud asutamislepingu artikli 100a alusel.
14 Esiteks on direktiivi viiendas ja kuuendas põhjenduses märgitud, et biotehnoloogialeiutiste õiguskaitset pakkuvates eri liikmesriikide seadustes ja tavades on erinevusi, mis võivad veelgi suureneda, seejuures on täpsustatud, et niisugused erinevused võivad põhjustada kaubandustõkkeid, kuid tegelikult selliseid erinevusi ei esine või need on vaid teisejärgulistes küsimustes, millest ei piisa ühtlustamismeetme põhjendamiseks.
15 Selle kohta tuleb meenutada, et asutamislepingu artiklit 100a võib kasutada õigusliku alusena siseriiklike õigusaktide erinevast arengust tulenevate võimalike kaubandustõkete ennetamiseks, kui selliste tõkete tekkimine on tõenäoline ja kui asjakohase meetme eesmärk on nende ennetamine (13. juuli 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑350/92: Hispaania vs. nõukogu, EKL 1995, lk I1985, punkt 35, ja 5. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑376/98: Saksamaa vs. parlament ja nõukogu, EKL 2000, lk I8419, punkt 86).
16 Parlamendi ja nõukogu toodud näited on piisavaks tõendiks selle kohta, et kuigi enne direktiivi vastu võetud siseriiklike õigusaktide asjassepuutuvad sätted enamasti kordavad 5. oktoobril 1973. aastal Münchenis allakirjutatud Euroopa patendikonventsiooni (edaspidi „Euroopa patendikonventsioon”), võimaldavad need sätted biotehnoloogialeiutiste patentsuse küsimustes erinevaid tõlgendusi, mis võivad kaasa tuua siseturu nõuetekohast toimimist kahjustavaid erinevusi tavades ja kohtupraktikas.
17 Peale selle suurendab erineva arengu ohtu asjaolu, et juba direktiivi vastuvõtmise ajal ilmnesid märkimisväärsete tagajärgedega märgatavad siseriikliku õiguse erinevused mitmes üksikküsimuses, näiteks taimi ja inimorganismi käsitlevate leiutiste patentsuse osas.
18 Direktiiv, mis kohustab liikmesriike kaitsma biotehnoloogialeiutisi siseriikliku patendiõiguse alusel, seab eesmärgiks hoida ära siseturu ühtsuse kahjustamine, mida võib tingida asjaolu, et liikmesriigid otsustavad ühepoolselt, kas sellist kaitset pakkuda või mitte.
19 Teiseks väidab hageja siiski, et kui rahvusvahelise õiguse asjassepuutuvate sätete kohaldamisel jääb ruumi õiguslikule ebakindlusele, tuleb see ületada mitte ühendusesisese ühtlustamise, vaid uute läbirääkimistega selliste rahvusvaheliste õigusaktide üle nagu Euroopa patendikonventsioon, et luua selgus nende nõuetes.
20 See argument ei ole põhjendatud. Ühtlustamismeetme eesmärk on nimelt vähendada liikmesriikide erinevatest olukordadest tulenevaid tõkkeid, mis takistavad siseturu toimimist, ükskõik millest need on tingitud. Kui erinevused on tingitud sellest, et rahvusvahelistes lepingutes, millega liikmesriigid on ühinenud, sisalduvaid mõisteid tõlgendatakse või hakatakse tõlgendama vastuoluliselt, siis põhimõtteliselt ei takista miski direktiivi vastuvõtmist meetmena, mis peab tagama selliste mõistete ühtse tõlgendamise liikmesriikides.
21 Lisaks ei ilmne antud juhul, et selline teguviis oleks liikmesriikide Euroopa patendikonventsioonist tulenevate kohustuste järgimisega vastuolus või biotehnoloogialeiutiste patentsustingimuste ühtlustamise eesmärgi saavutamiseks sobimatu.
22 Seega ei olnud ühenduse seadusandjal takistusi ühtlustamiseks direktiivi vastuvõtmise teel, eelistades seda muudele, kaudsematele ja ebakindlamatele võimalustele, mis seisnevad katsetes muuta Euroopa patendikonventsiooni sõnastust.
23 Kolmandaks läheb direktiiv hageja hinnangul kaugemale sellest, mida liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise meetmetega harilikult võib sätestada, kuna see loob tegelikult uutmoodi varalise õiguse, mis mitmeti erineb kehtivas patendiõiguses tuntud õigustest. Täpsemalt, direktiiv käsitleb tooteid, mida teatud liikmesriikides, nagu Madalmaade Kuningriigis, varem patendiga ei kaitstud, ning peale selle erineb direktiiv kehtivast patendiõigusest veel selle poolest, et selles ette nähtud kaitse hõlmab direktiivi artiklite 8 ja 9 kohaselt mitte üksnes määratletud bioloogilist materjali, vaid ka sellest vegetatiivse või generatiivse paljundamise teel saadud materjali, samuti selle poolest, et direktiivi artikli 11 alusel on patendi valdaja õigusi piiratud talupidajate huvides.
24 Euroopa Kohus on juba oma 15. novembri 1994. aasta arvamuse 1/94 (EKL 1994, lk I‑5267) punktis 59 märkinud, et ühendus on EÜ asutamislepingu artiklite 100 (nüüd EÜ artikkel 94) ja 100a alusel intellektuaalomandi valdkonnas pädev siseriiklikke õigusakte ühtlustama ja EÜ asutamislepingu artiklile 235 (nüüd EÜ artikkel 308) tuginedes võib ta siseriiklike õiguste kõrvale luua uusi õigusi, nagu ta on teinud nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusega (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146).
25 Patendid, mille andmise direktiiv ette näeb, on siseriiklikud patendid, mis on antud liikmesriikides kehtestatud korra kohaselt ja mille kaitse tuleneb siseriiklikust õigusest. Ei direktiivi eesmärk ega tagajärg ei seisne ühenduse patendi loomises, see ei loo uusi õigusi, mis nõuaks tuginemist asutamislepingu artiklile 235 kui õiguslikule alusele. Seda järeldust ei kõiguta asjaolu, et direktiivis kirjeldatud leiutised ei olnud teatavates liikmesriikides patendikaitse all – mis just õigustabki ühtlustamist – ega ka tõsiasi, et direktiiv teeb kehtivas patendiõiguses teatavaid täpsustusi ja näeb ette teatavad erandid patendikaitse ulatuse osas.
26 Kolmandaks ja viimaseks leiab Itaalia valitsus hageja nõuete toetuseks menetlusse astuja seisukohtades, et direktiiv oleks tulnud vastu võtta EÜ asutamislepingu artiklite 130 ja 130f alusel (nüüd EÜ artiklid 157 ja 163), mitte asutamislepingu artikli 100a alusel, kuna tema hinnangul on direktiivi peamine eesmärk toetada ühenduses tööstusvaldkonna arengut ja geenitehnika valdkonna teadusuuringuid, nagu nähtub direktiivi kolmest esimesest põhjendusest.
27 Just õigusakti peamisest eesmärgist lähtudes tehakse kindlaks, millisel õiguslikul alusel see tuleb vastu võtta (vt 17. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑155/91: komisjon vs. nõukogu, EKL 1993, lk I‑939, punktid 19–21). Kuigi on selge, et direktiivi eesmärk on soodustada Euroopa Ühenduses uurimis- ja arendustegevust geenitehnika valdkonnas, taotletakse seda eesmärki, kõrvaldades siseturul liikmesriikide õigusaktide ja kohtupraktika erinevuste tõttu tekkivaid õiguslikke tõkkeid, mis võivad takistada selle valdkonna uurimis- ja arendustegevust ning viia selle tasakaalust välja.
28 Liikmesriikide õigusaktide ühtlustamine ei ole seega direktiivi kõrvaline ega lisaeesmärk, vaid selle põhiotstarve. Tõsiasi, et direktiiviga taotletakse ühtlasi asutamislepingu artiklites 130 ja 130f seatud eesmärki, ei tähenda neil asjaoludel seda, et asutamislepingu artikkel 100a oleks direktiivi vastuvõtmiseks kõlbmatu õiguslik alus (vt analoogiline 29. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C62/88: Kreeka vs. komisjon, EKL 1990, lk I1527, punktid 18–20).
29 Eelnevast järeldub, et direktiivi vastuvõtmine asutamislepingu artikli 100a alusel on igati põhjendatud ja et esimene väide tuleb seega tagasi lükata.
Teine väide
30 Hageja väidab, et direktiiv rikub EÜ asutamislepingu artiklis 3b (nüüd EÜ artikkel 5) sätestatud subsidiaarsuse põhimõtet või vähemalt ei leidu direktiivis piisavaid põhjendusi tõendamaks, et seda nõuet on arvestatud.
31 Tuleb meenutada, et asutamislepingu artikli 3b teise lõigu kohaselt võtab ühendus valdkondades, mis ei kuulu ühenduse ainupädevusse, kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega meetmeid ainult niisuguses ulatuses ja siis, kui liikmesriigid ei suuda täielikult saavutada kavandatava meetme eesmärke ning seetõttu võib neid kavandatava meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada ühenduse tasandil.
32 Direktiiviga taotletavat eesmärki, mis seisneb siseturu nõuetekohase toimimise tagamises, ennetades biotehnoloogialeiutiste õiguskaitse valdkonnas erinevusi eri liikmesriikide õigusaktides ja tavades ning kõrvaldades juba tekkinud erinevused, ei olnud võimalik saavutada ainult üksikutes liikmesriikides võetud meetmetega. Kuna selle kaitse ulatus avaldab kohest mõju kaubandusele ja seega ka ühendusesisesele kaubavahetusele, siis on ka ilmne, et kõnealust eesmärki võib kavandatava meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada ühenduse tasandil.
33 Subsidiaarsuse põhimõtte järgimist on vaikimisi, kuid siiski arusaadavalt põhjendatud direktiivi viiendas, kuuendas ja seitsmendas põhjenduses, mis sedastavad, et kui ühendus ei sekku, siis võib siseriiklike õigusaktide kooskõlastamata areng takistada siseturu tõrgeteta toimimist. Niisiis on direktiiv selles küsimuses piisavalt põhjendatud.
34 Teine väide tuleb seega tagasi lükata.
Kolmas väide
35 Hageja leiab, et direktiiv rikub õiguskindluse põhimõtet, kuna see pigem süvendab põhjendustes esiletoodud õiguslikku ebakindlust, selle asemel et aidata seda kõrvaldada. Esiteks jätab see siseriiklike ametiasutuste otsustada, kuidas rakendada üldisi ja mitmetähenduslikke mõisteid, näiteks direktiivi artiklis 6 sisalduvaid avaliku korra ja moraali mõisteid. Teiseks leidub direktiivis ebaselgeid sätteid, mille omavahelised seosed on segased, eriti mis puudutab taimesortide patentsuse käsitlemist direktiivi artikli 4 lõigetes 1 ja 2, artiklites 8 ja 9 ning 31. ja 32. põhjenduses.
36 Neid kahte väidet, millega hageja põhjendab oma argumente õiguskindluse põhimõtte rikkumise osas, tuleb käsitleda eraldi.
37 Esiteks jätab direktiivi artikkel 6 patendikaitse alt välja leiutised, mille kaubanduslik kasutus oleks vastuolus avaliku korra või moraaliga, ning on selge, et nimetatud säte jätab liikmesriikide haldusasutustele ja kohtutele sellise väljajätmise kriteeriumi rakendamiseks ulatusliku tegutsemisruumi.
38 See tegutsemisruum on siiski vajalik, et igas liikmesriigis saaks võtta arvesse erilisi raskusi, mida võib põhjustada teatavate patentide kasutamine sotsiaalsetes ja kultuurilistes oludes, mille mõistmiseks on siseriiklikel ametiasutustel, seadusandjatel ja kohtutel paremad eeldused. Tingimus, mis lubab patenti mitte anda juhul, kui see ohustab avalikku korda või moraali, on patendiõiguses pealegi tavaline ja sisaldub ka sellistes rahvusvahelistes lepingutes nagu Euroopa patendikonventsioon.
39 Lisaks ei ole liikmesriikidele jäetud tegutsemisruum meelevaldne, kuna direktiiv piiritleb mõisted, täpsustades, et leiutise kaubanduslikku kasutust ei loeta avaliku korra või moraaliga vastuolus olevaks üksnes selle tõttu, et see on õigus- või haldusnormidega keelatud, ja esitades näitlikus loetelus neli juhtumit, mil kasutamine või meetod ei ole patenditav. Niisiis annab ühenduse seadusandja asjaomaste mõistete kasutamiseks juhiseid, mida üldises patendiõiguses mujal ei leidu.
40 Lõpuks ei saa direktiivi pidada õiguskindluse põhimõttega vastuolus olevaks seetõttu, et selle rakendamistingimuste osas on viidatud liikmesriikide õiguses tuntud mõistetele, täpsustades – nagu käesoleval juhul – nende mõistete ulatust ja piire, ning et seda tehes on võetud arvesse asjaomase valdkonna eripära.
41 Seega ei süvenda direktiivi artikkel 6 õiguslikku ebakindlust, mida selle õigusaktiga püütakse kõrvaldada.
42 Teiseks tuleb taimesortide patentsuse kohta märkida, et hagiavalduses osutatud sätete kontrollimise tulemusena ei saa teha järeldust, et need ei ole sidusad.
43 Nagu parlament ja nõukogu kostja vastuses selgitasid, sätestab direktiivi artikkel 4, et taimesorte patendiga ei kaitsta, kuid kaitsta võib leiutist, mille tehniline teostatavus ei piirdu teatava taimesordiga.
44 Niisugust vahetegu on selgitatud direktiivi 29.–32. põhjenduses, millest ilmneb, et taimesorte kui selliseid käsitletakse uusi taimesorte kaitsvates õigusaktides, kuid kaitse laieneb vaid sordile, millele on iseloomulik tema genoomi terviklikkus. Seoses taksonoomias sordist kõrgemal paiknevate taimerühmadega, mida iseloomustab mingi eriline geen, mitte terviklik genoom, ei teki vastuolu sordikaitset ja patente käsitlevate õigusaktide vahel. Leiutist, mis hõlmab vaid ühte geeni ja puudutab ühest taimesordist laiemat hulka, võib seega patendiga kaitsta.
45 Sellest tulenevalt ei kaitsta patendiga ühe kindla taimesordi geneetilist muudatust, kuid laiema ulatusega muudatust, mis hõlmab näiteks liiki, võib patendiga kaitsta.
46 Direktiivi artiklid 8 ja 9 ei käsitle patentsuse põhimõtet, vaid patendiga tagatud kaitse ulatust. Nende sätete kohaselt hõlmab kaitse kogu bioloogilist materjali, mis on patenditud teavet sisaldavast bioloogilisest materjalist vegetatiivse või generatiivse paljundamise teel saadud. Patendikaitse võib niisiis taimesordile laieneda, kuigi see sort ise ei ole patenditav.
47 Direktiivi artiklis 12 sätestatud sundlitsentsi andmise kord reguleerib olukorda, kui biotehnoloogialeiutisele antud patenti ei saa kasutada ilma varasemat taimesordiõigust rikkumata ja vastupidi.
48 Seega need kaks väidet, millega hageja püüdis tõendada direktiivist tulenevat õiguslikku ebakindlust, ei saa olla direktiivi tühistamise põhjenduseks.
49 Kolmas väide tuleb seega tagasi lükata.
Neljas väide
50 Hageja väidab, et direktiiviga liikmesriikidele pandud kohustused on vastuolus nende rahvusvaheliste kohustustega, vaatamata sellele, et direktiivi artikli 1 lõike 2 kohaselt ei piira direktiiv kohustusi, mis liikmesriikidel on vastavalt rahvusvahelistele kokkulepetele. Direktiiv rikub eelkõige Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu (edaspidi „WTO leping”) lisas 1C toodud intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingut (edaspidi „TRIPS-leping”), mis on Euroopa Ühenduse nimel tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavas osas heaks kiidetud nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), WTO lepingu lisas 1A toodud lepingut tehniliste kaubandustõkete kohta (edaspidi „tehniliste kaubandustõkete leping”), Euroopa patendikonventsiooni ja Rio de Janeiros 5. juunil 1992 alla kirjutatud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni, mis on Euroopa Ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 25. oktoobri 1993. aasta otsusega 93/626/EMÜ (EÜT L 309, lk 1; ELT eriväljaanne 11/19, lk 126).
51 Parlament ja nõukogu väidavad eelkõige, et Euroopa patendikonventsioon ei loo kohustusi ühendusele, kes ei ole selles osaline. Komisjon toonitab seoses ülejäänud kolme hageja poolt osutatud rahvusvahelise lepinguga, et ühenduse õigusakti seaduslikkust saab selliste rahvusvaheliste lepingute rikkumise tõttu, milles ühendus on osaline, vaidlustada vaid siis, kui nende lepingute sätetel on vahetu õigusmõju. Antud juhul see nii ei ole.
52 Põhimõtteliselt on selge, et ühenduse õigusakti õiguspärasus ei sõltu sellest, kas akt on kooskõlas sellise rahvusvahelise konventsiooniga nagu Euroopa patendikonventsioon, milles ühendus ei ole osaline. Õigusakti õiguspärasust ei saa hinnata ka sellistest rahvusvahelistest lepingutest lähtudes nagu WTO leping ja selle osadena sõlmitud TRIPS-leping ja tehniliste kaubandustõkete leping, mis nende olemust ja ülesehitust arvestades põhimõtteliselt ei kuulu normide hulka, millest lähtudes Euroopa Kohus kontrollib ühenduse institutsioonide õigusaktide seaduslikkust (23. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C149/96: Portugal vs. nõukogu, EKL 1999, lk I8395, punkt 47).
53 Samasugustel alustel ei saa aga välistada bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni, mis erinevalt WTO lepingust ei põhine kitsalt vastastikkuse põhimõttel ja vastastikusel kasul (vt eespool viidatud kohtuotsus Portugal vs. nõukogu, punktid 42–46).
54 Kui eeldada, et bioloogilise mitmekesisuse konventsioon sisaldab vaid sätteid, millel ei ole vahetut õigusmõju, sest need ei loo õigusi, millele üksikisikud võivad kohtus vahetult tugineda, nagu väidab nõukogu, siis see asjaolu ei takista kohtul nende kohustuste täitmise kontrollimist, mis on pandud ühendusele kui selle lepingu osapoolele (vt 16. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C162/96: Racke, EKL 1998, lk I3655, punktid 45, 47 ja 51).
55 Pealegi tuleb hagiavalduses sisalduvat väidet igal juhul mõista nii, et see on suunatud mitte niivõrd ühenduse poolt oma rahvusvaheliste kohustuste otsese rikkumise vastu, kuivõrd just direktiiviga liikmesriikidele pandud kohustuse vastu rikkuda neile rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi, samas kui direktiiv oma sõnastuse kohaselt neid kohustusi ei piira.
56 Ainuüksi sel põhjusel on väide vastuvõetav.
57 Asja sisu kohta osundab hageja kõigepealt, et TRIPSlepingu artikli 27 lõike 3 punkt b jätab osalevatele riikidele võimaluse mitte anda patente taimede ja loomade puhul, välja arvatud mikroorganismid, kuid direktiiv võtab liikmesriikidelt selle võimaluse.
58 Selle kohta piisab tõdemusest, et kuigi direktiiv jätab tõesti liikmesriigid ilma valikuvõimalusest, mille TRIPSleping oma osalevatele riikidele taimede ja loomade patentsuse küsimustes annab, on direktiivi artiklis 4 sätestatud lahendus iseenesest kooskõlas lepinguga, mis pealegi ei keela osalevatel riikidel selle kohaldamiseks ühiseid seisukohti vastu võtta. Kui rahvusvahelise õiguse aktiga, milles liikmesriigid on osalised, on antud valikuvõimalus, siis selle ühine kasutamine on asutamislepingu artiklis 100a ette nähtud õigusaktide ühtlustamise raamidesse mahtuv toiming.
59 Teiseks sisaldab direktiiv väidetavalt tehnilisi eeskirju tehniliste kaubandustõkete lepingu tähenduses, millest oleks tulnud teatada Maailma Kaubandusorganisatsiooni sekretariaadile.
60 Igal juhul on kindlaks tehtud, et direktiiv ei sisalda mingeid tehnilisi eeskirju tehniliste kaubandustõkete lepingu tähenduses, kuna see eeskiri on määratletud tehniliste kaubandustõkete lepingu 1. lisas kui dokument, milles on fikseeritud toote omadused või nendega seotud protsessid ja tootmisviisid. Seega ei ole isegi vaja lahendada küsimust, millisel määral võiks biotehnoloogialeiutiste õiguskaitse kuuluda tehniliste kaubandustõkete lepingu kohaldamisalasse.
61 Hageja väidab kolmandaks, et direktiivi artikli 6 lõige 1, mis jätab leiutised patendikaitse alt välja, „kui nende kaubanduslik kasutus oleks vastuolus avaliku korra või moraaliga”, on vastuolus Euroopa patendikonventsiooni artikliga 53, mille kohaselt patente ei anta „leiutistele, mille avaldamine või kasutamine on vastuolus avaliku korra või moraaliga”. See, et kasutatud sõnastus on erinev, mõjutab hageja sõnul liikmesriikidele Euroopa patendikonventsiooniga pandud kohustusi, rikkudes direktiivi artikli 1 lõiget 2.
62 Hageja ei ole aga üldse selgitanud, kuidas direktiivi selle sätte veidi erinev redaktsioon, mis on ajendatud TRIPS-lepingu artikli 27 lõike 3 sõnastusest, kohustab liikmesriike neile direktiivist tulenevate kohustuste täitmiseks rikkuma neile Euroopa patendikonventsiooniga pandud kohustusi. Kuna vastupidist tõendavaid näiteid ei ole esitatud, on mõistlik asuda seisukohale, et vastuolu avaliku korra või moraaliga tuvastatakse sama leiutise puhul ühtemoodi, tehtagu seda siis leiutise avaldamise, kasutamise või kaubandusliku kasutuse pinnalt.
63 Neljandaks ja viimaseks väidab hageja ja rõhutab tema toetuseks menetlusse astunud Norra valitsus, et juba direktiivi eesmärk tagada biotehnoloogialeiutiste patendikaitse kõikides liikmesriikides läheb vastuollu geneetiliste ressursside kasutamisest tuleneva kasu ausa ja õiglase jagamisega, mis on üks bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni eesmärkidest.
64 Hageja ja nimetatud menetlusse astuja kirjeldavad ohtu siiski hüpoteetiliselt ning see ei tulene otseselt direktiivi sätetest, vaid äärmisel juhul sellest, kuidas neid sätteid saaks direktiivi rakendamisel kasutada.
65 Tõendite puudumisel ei saa käesolevas kohtuasjas lugeda tõendatuks, et ainuüksi asjaolul, et biotehnoloogialeiutist kaitstakse patendiga, on sellised tagajärjed, nagu on väidetud: et arengumaadelt võetakse võimalus kontrollida oma bioloogilisi ressursse ja kasutada oma pärimusteadmisi, et soodustatakse monokultuursust või pärsitakse rahvuslikke ja rahvusvahelisi jõupingutusi bioloogilise mitmekesisuse kaitsel.
66 Kui bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni artiklis 1 on sätestatud geneetiliste ressursside kasutamisest tuleneva kasu ausa ja õiglase jagamise eesmärk, mille poole tuleb püüelda muu hulgas geneetiliste ressursside piisava kättesaadavuse ja otstarbeka tehnosiirde kaudu, siis on seal lisaks ka täpsustatud, et seda tuleb teha kõiki nende ressursside ja tehnoloogiatega seotud õigusi arvestades. Mitte ükski bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni säte ei näe eraldi ette, et biotehnoloogialeiutistele patentide andmise tingimustes peaks kajastuma nõue arvestada geneetiliste ressursside päritoluriikide huve või tehnosiirde meetmeid.
67 Selle kohta, et direktiiv võib takistada bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni eesmärkide saavutamiseks vajalikku rahvusvahelist koostööd, tuleb meenutada, et direktiivi artikli 1 lõike 2 kohaselt on liikmesriigid kohustatud kohaldama direktiivi kooskõlas endile võetud kohustustega, mis muu hulgas hõlmab ka bioloogilise mitmekesisusega seotud kohustusi.
68 Eelnevast järeldub, et neljas väide tuleb tagasi lükata.
Viies väide
69 Direktiivi artikli 5 lõikest 2 tulenev võimalus kaitsta patendiga inimorganismist eraldatud elemente tähendab hageja sõnul inimese elusaine muutmist esemeks, rikkudes sellega inimväärikust. Kuna ühtlasi puudub tingimus, mis kohustaks kontrollima, kas biotehnoloogilisel teel saadud toodete doonor või retsipient on andnud oma nõusoleku, ohustab see ka isiku enesemääramisõigust.
70 Institutsioonide õigusaktide ühenduse õiguse üldpõhimõtetele vastavuse kontrollimisel on Euroopa Kohtu ülesanne tagada põhiõigused inimväärikuse austamisele ja isikupuutumatusele.
71 Inimväärikuse austamise tagamiseks on direktiivi artikli 5 lõikega 1 kehtestatud keeld, mille kohaselt inimorganism selle kujunemise ja arengu mitmesugustes astmetes ei saa endast kujutada patentset leiutist.
72 Ka inimorganismi elemente kui selliseid ei saa patendiga kaitsta ja nende avastamine ei saa endast kujutada patentset leiutist. Patenditaotluse võib esitada vaid leiutisele, mis ühendab loodusliku elemendi tehnilise meetodiga, mille abil saab seda eraldada või toota tööstusliku kasutuse tarbeks.
73 Nagu on märgitud direktiivi 20. ja 21. põhjenduses, võib patendiga kaitsta toodet, mille koostises on inimorganismi element, kuid oma loomulikus keskkonnas ei saa see olla omastamise objekt.
74 Samasugust vahet tehakse inimgeeni nukleotiidjärjestust või osalist nukleotiidjärjestust puudutavate tööde puhul. Nende tööde tulemust võib patendiga kaitsta vaid juhul, kui taotlusele on lisatud nii leiutise aluseks oleva uudse nukleotiidjärjestuse meetodi kirjeldus kui ka tööde tulemusena kavandatava tööstusliku kasutuse kirjeldus, nagu on täpsustatud direktiivi artikli 5 lõikes 3. Kui selline kasutus puudub, siis ei ole tegu leiutise, vaid hoopis DNA nukleotiidjärjestust puudutava avastusega, mida sellisena patendiga ei kaitsta.
75 Seega laieneb direktiiviga kavandatud kaitse vaid teadusliku või tehnilise leiutustegevuse tulemustele ning hõlmab bioloogilisi andmeid looduslikult esineva inimorganismi kohta üksnes niivõrd, kuivõrd see on vajalik konkreetse tööstusliku kasutuse juurutamiseks ja käitamiseks.
76 Täiendava tagatise annab direktiivi artikkel 6, milles esitatud loetelu kohaselt on avaliku korra või moraaliga vastuolus inimeste kloonimise meetodid, inimloote geneetilise samasuse muutmise meetodid ja inimese embrüote kasutamine tööstuslikel või kaubanduslikel eesmärkidel ning seetõttu neid patendiga ei kaitsta. Direktiivi 38. põhjendus täpsustab, et see loetelu ei ole ammendav ning et mis tahes inimväärikust rikkuvate meetodite kasutamist ei tohi patendiga kaitsta.
77 Nimetatud sätetest ilmneb, et direktiiv annab inimorganismist pärit elusainet käsitlevale patendiõigusele piisavalt range raamistiku, et inimorganism jääks kättesaamatuks ja võõrandamatuks ning et inimväärikuse kaitse oleks seeläbi tagatud.
78 Väite teine osa tõstatab küsimuse õigusest isikupuutumatusele, kuna käsitleb doonori ja retsipiendi vabatahtliku ja teadliku nõusoleku andmist arstiteaduse ja bioloogiaga seotud olukordades.
79 Tuleb siiski tõdeda, et nimetatud põhiõigusele tuginemine ei saa anda tulemusi sellise direktiivi vaidlustamisel, mis käsitleb üksnes patentide andmist ja mille kohaldamisala ei ulatu seega toimingutele, mis eelnevad või järgnevad patendi andmisele, olgu siis tegu uuringute või patenditud toodete kasutamisega.
80 Patendi andmisega ei otsustata ette ära, milliseid seaduslikke piiranguid või keeldusid patentsete toodete uurimistööde või patenditud toodete kasutamise suhtes kohaldatakse, nagu on meenutatud direktiivi 14. põhjenduses. Direktiivi eesmärk ei ole asendada piiravaid sätteid, mis väljaspool direktiivi kohaldamisala tagavad teatavate eetikanormide järgimise, muu hulgas ka isiku enesemääramisõiguse teadliku nõusoleku andmise läbi.
81 Viies väide tuleb seega tagasi lükata.
Kuues väide
82 Hageja väidab lõpuks, et direktiiviga on rikutud olulisi menetlusnorme, kuna selles ei ole midagi öeldud, mille põhjal saaks veenduda, et komisjoni ettepanek on vastu võetud kollegiaalselt ja ametlikes keeltes koostatud teksti põhjal.
83 Nõukogu leiab, et see väide on vastuvõetamatu, kuna hageja ei ole täpsustanud, kas ta peab silmas esialgset ettepanekut või komisjoni muudetud ettepanekut ega ole esitanud mingeid tõendeid oma väite põhjendamiseks.
84 Tuleb siiski tõdeda, et kuna direktiivi preambulis on mainitud „komisjoni ettepanekut” koos joonealuse viitega Euroopa Ühenduste Teataja 8. oktoobri 1996. aasta ja 11. oktoobri 1997. aasta väljaannetele, siis puudutab see väide niihästi komisjoni 25. jaanuari 1996. aasta direktiivi ettepanekut 96/C 296/03 (EÜT 1996, C 296, lk 4) kui ka komisjoni 29. augusti 1997. aasta muudetud direktiivi ettepanekut 97/C 311/05 (EÜT 1997, C 311, lk 12). Pealegi on väide piisavalt täpne, et Euroopa Kohus saaks aru selle sisust.
85 Kui komisjon esitas menetlusse astuja seisukohtades andmeid, mille põhjal saab kindlaks teha, et kollegiaalsuse põhimõtet ja arutelule kohaldatavat keelte kasutamise korda on järgitud, siis täpsustas hageja, et ta ei väida mitte seda, et on rikutud kollegiaalsuse põhimõtet ennast, vaid et direktiivi tekstis puuduvad selged põhjendused selle põhimõtte järgmise kohta.
86 EÜ asutamislepingu artiklist 190 (nüüd EÜ artikkel 253) tulenev direktiivi põhjendamise kohustus ei hõlma nõuet, et osutatud artiklis mainitud ettepanekutele ja arvamustele viitamisel tuleb kirjeldada faktilisi asjaolusid, mille põhjal saab kindlaks teha, kas iga õigusloomes osalenud institutsioon on järginud vastavaid menetlusnorme.
87 Lisaks on institutsioonil ainult sel juhul põhjust uurida, kas enne tema osavõttu on menetlusnormidest kinni peetud, kui tal on alust selles tõsiselt kahelda. Ei ole aga tõendatud ega isegi väidetud, et parlament või nõukogu oleks antud juhul mõjuvatel põhjustel pidanud arvama, et komisjon rikkus oma ettepaneku arutelu käigus menetlusnorme.
88 Seega tuleb kuues väide tagasi lükata ja järelikult jätta hagi tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
89 Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna parlament ja nõukogu on Madalmaade Kuningriigilt kohtukulude hüvitamist nõudnud ja kuna viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.
90 Sama kodukorra artikli 69 lõike 4 esimese ja teise lõigu alusel kannavad menetlusse astunud Itaalia Vabariik, Norra Kuningriik ja komisjon ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
EUROOPA KOHUS
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Madalmaade Kuningriigilt.
3. Itaalia Vabariik, Norra Kuningriik ja Euroopa Ühenduste Komisjon kannavad ise oma kohtukulud.
Rodríguez Iglesias | Jann | Macken |
Edward | La Pergola | Puissochet |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. oktoobril 2001 Luxembourgis.
R. Grass | | G. C. Rodríguez Iglesias |