Kohtuasi T‑139/09

Prantsuse Vabariik

versus

Euroopa Komisjon

Riigiabi – Puu- ja köögiviljasektor – „Situatsiooniplaanid” puu- ja köögiviljaturu toetuseks Prantsusmaal – Otsus, millega abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobimatuks – Mõiste „riigiabi” – Riigi ressursid – Kaasfinantseerimine riigiasutuse maksete ja tootjaorganisatsioonide vabatahtlike maksete abil – Argumendid, mida haldusmenetluse käigus ei tõstatatud – Põhjendamiskohustus

Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (kuues koda), 27. september 2012

1.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Komisjoni otsus riigiabi kohta

(EÜ artiklid 87 ja 253)

2.      Riigiabi – Komisjoni otsus, millega abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobimatuks – Põhjendamiskohustus – Ulatus – Mõiste „riigi ressursid” hindamine juhul, kui meetmeid rahastatakse ühtaegu nii riigi maksete kui ka teatava sektori ettevõtjate vabatahtlike maksete abil

(EÜ artikkel 87)

3.      Riigiabi – Komisjoni otsus – Seaduslikkuse hindamine otsuse tegemise ajal kättesaadava teabe alusel – Liikmesriigi koostöökohustus

(EÜ artikkel 87; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 13 lõige 1)

4.      Riigiabi – Mõiste – Riigi ressurssidest antav abi

(EÜ artikkel 87)

5.      Riigiabi – Mõiste – Riigi ressurssidest antav abi – Meetmed, mida rahastatakse ühtaegu nii riigi maksete kui ka teatava sektori ettevõtjate vabatahtlike maksete abil – Asjakohane kriteerium – Riigi ametiasutuste sekkumise ulatus asjaomaste meetmete ja nende rahastamisviisi määratlemisel

(EÜ artikkel 87)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 37–39)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 41–46)

3.      Liikmesriik, kes on andnud või soovib anda abi erandina asutamislepingu sätetest, on kohustatud tegema menetluse raames, milles ta osaleb, komisjoniga koostööd, mille käigus tuleb liikmesriigil eelkõige esitada tõendeid, mis võimaldavad nimetatud institutsioonil kontrollida, kas taotletava erandi kohaldamise tingimused on täidetud. Riigiabi küsimuses tehtud otsuse seaduslikkust tuleb niisiis hinnata seda informatsiooni arvesse võttes, mis oli komisjoni käsutuses otsuse tegemise hetkel. Täpsemalt tähendab see, et kuna riigiabi mõiste vastab objektiivsele olukorrale, mida tuleb hinnata hetkel, kui komisjon teeb oma otsuse, tuleb kohtuliku kontrolli teostamisel arvestada just sel hetkel antud hinnanguid. Niisiis võib komisjon teha otsuse selliste faktiliste asjaolude alusel, mis on talle kättesaadavad lõpliku otsuse vastuvõtmise hetkel, isegi kui need on ebaõiged, juhul kui huvitatud isikud ei esita vastupidist teavet, tingimusel et komisjon on kõnealuste faktiliste asjaolude kohta andnud liikmesriikidele korralduse esitada vajalikku teavet.

Ka määruse nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 88 kohaldamiseks, artikli 13 lõike 1 sätetest ilmneb, et komisjon teeb ebaseaduslikku abi käsitleva ametliku uurimismenetluse tulemusel otsuse kättesaadava teabe põhjal, ning eelkõige teabe põhjal, mis liikmesriik on esitanud vastuseks komisjonipoolsele teabe esitamise korraldusele.

Sellega seoses ja arvestades haldusmenetluse tulemuslikkuse põhimõtet ei saa liikmesriik esimest korda alles kohtumenetluse etapis vaidlustada kolmanda isiku poolt haldusmenetluse käigus esitatud faktiväidete paikapidavust, kui need olid talle juba varem edastatud.

(vt punktid 52, 53 ja 55)

4.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 57–60)

5.      Ainuüksi asjaolu, et konkreetse sektori teatud ettevõtjatele rakendatavat abikava rahastatakse täielikult või osaliselt maksetest, mis on kehtestatud riigi ametiasutuse poolt ja mis nõutakse sisse asjaomastelt ettevõtjatelt, ei ole piisav selleks, et seda abikava mitte pidada riigi poolt antavaks abiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

Seevastu ei saa kvalifitseerida riigi ressurssideks vahendeid, mida avalik-õiguslik isik on kogunud üksnes neilt ettevõtjatelt, kes asjaomast abi saavad, juhul kui need vahendid ei ole kunagi olnud riigi ametiasutuste käsutuses ja neid on kasutatud ainult asjaomaste ettevõtjate poolt määratud tegevuse rahastamiseks.

Niisiis on riigi ametiasutuste sekkumise ulatus asjaomaste meetmete ja nende rahastamisviisi määratlemisel asjakohane kriteerium selle hindamisel, kas olenemata vaatlusaluste ressursside algsest päritolust on nende puhul tegemist riigi ressurssidega. Seda põhimõtet ei sea kahtluse alla seik, et asjaomaste ettevõtjate maksed, mis on mõeldud vaidlusaluste meetmete osaliseks rahastamiseks, on üksnes vabatahtlikud, mitte kohustuslikud. Riigi ametiasutuse sekkumine nendesse maksetesse võib nimelt olla ulatuslik isegi siis, kui tegemist ei ole kohustuslike maksetega.

Hinnates seda, milline oli riigi ametiasutuse roll vaidlusaluste meetmete määratlemisel, peab Üldkohus lähenema terviklikult, ilma et oleks võimalik teha vahet meetmete rahastamisviisi alusel, kuna riigi‑ ja eramaksed suunati vahet tegemata kokku ühte ja samasse rakendusfondi.

Juhul kui asjaomaste meetmete ja nende rahastamisviiside määratlemine on riigi kontrolli all tegutseva avalik-õiguslik tööstus‑ ja kaubandusasutuse pädevuses ja kui nende meetmete kaudu abi saajatel on üksnes võimalus valida, kas osaleda või mitte selle asutuse määratletud süsteemis, nõustudes tasuma viimase poolt kehtestatud ettevõtjate osamakseid või keeldudes sellest, tuleb järeldada, et nende meetmete puhul on tegemist riigiabiga EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(vt punktid 61–64, 66, ja 88)