Language of document : ECLI:EU:T:2020:618

Esialgne tõlge

ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)

16. detsember 2020(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Üleelanud abikaasa – Toitjakaotuspension – Personalieeskirjade VIII lisa artiklid 18 ja 20 – Saamise tingimused – Abielu kestus – Õigusvastasuse vastuväide – Võrdne kohtlemine – Vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõte – Proportsionaalsus – Mõiste „abikaasa“

Kohtuasjas T‑442/17 RENV,

RN, esindaja: advokaat F. Moyse,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Gattinara ja B. Mongin,

kostja,

keda toetab

Euroopa Parlament, esindajad: M. Ecker ja E. Taneva,

menetlusse astuja,

mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud hagi tühistada komisjoni 24. septembri 2014. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata hageja taotlus määrata talle toitjakaotuspension,

ÜLDKOHUS (seitsmes koda),

koosseisus: koja president R. da Silva Passos, kohtunikud I. Reine (ettekandja) ja L. Truchot,

kohtusekretär: E. Coulon,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Õiguslik raamistik

1        Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 79 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Ametniku või endise ametniku elusoleval abikaasal on [personalieeskirjade] VIII lisa 4. peatükis ette nähtud korras õigus toitjakaotuspensionile, mis on 60% sellest vanaduspensionist või invaliidsustoetusest, mida maksti lahkunule või mida oleks teenistuse pikkusest või east olenemata lahkunule makstud, kui tal oleks surma ajal sellele õigus olnud.“

2        Personalieeskirjade VIII lisa artiklis 18 on sätestatud:

„Kui endine ametnik sai vanaduspensioni, on tema elusoleval abikaasal, kui ta oli ametnikuga abielus olnud juba enne ametniku lahkumist institutsiooni teenistusest ja kui abielu oli kestnud vähemalt ühe aasta, õigus saada toitjakaotuspensioni, mis võrdub 60%‑ga vanaduspensionist, mida ametnik sai oma surma ajal, kui [käesoleva lisa] artikli 22 sätetest ei tulene teisiti. […]

Esimeses lõigus sätestatud abielu kestuse tingimust ei arvestata, kui ametnikul oli enne teenistusest lahkumist sõlmitud abielust üks või mitu last ja kui elusolev abikaasa peab selliseid VII lisa artikli 2 lõike 2 tähenduses ülalpeetavaid lapsi ülal või on neid ülal pidanud.“

3        Personalieeskirjade VIII lisa artiklis 20 on kirjas:

„[Personalieeskirjade VIII lisa artikli 18] kohaldamisel ei võeta abielu kestust arvesse, kui abielu, mis on küll sõlmitud pärast ametniku teenistusest lahkumist, on kestnud vähemalt viis aastat“.

4        Viimaks, personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimeses ja kolmandas lõigus on sätestatud:

„Ametniku või endise ametniku lahutatud abikaasal on õigus saada käesolevas peatükis määratletud toitjakaotuspensioni, kui ta võib oma endise abikaasa surma korral tõendada, et tal on õigus saada endiselt abikaasalt ülalpidamistoetust kas kohtuotsuse või siis tema ja tema endise abikaasa vahelise ametlikult registreeritud ja kehtiva kokkuleppe alusel.

[…]

Lahutatud abikaasa kaotab õiguse [toitjakaotuspensionile], kui ta abiellub uuesti enne oma endise abikaasa surma. […]“.

II.    Vaidluse taust

5        Hageja RN ja tema abikaasa, Euroopa Komisjoni ametnik, elasid paarina koos alates 1985. aastast. 10. juunil 1987 sündis paaril laps. 7. mail 1988 sõlmisid nad oma esimese abielu. Abikaasad lahutasid 29. aprillil 1996. Hageja, kes ei olnud pärast lahutust kellegi teisega abiellunud, abiellus 20. augustil 2012 uuesti oma endise abikaasaga.

6        Hageja endine abikaasa oli 11. septembrist 1998 kuni 22. detsembrini 2011 abielus teise isikuga.

7        Hageja abikaasa asus komisjoni teenistusse 1991. aastal ja 1. oktoobril 2007 lubati tal asuda kasutama oma pensioniõigusi. Ta suri 2. augustil 2014.

8        Pärast abikaasa surma esitas hageja kui endise ametniku üleelanud abikaasa 3. septembril 2014 taotluse määrata talle personalieeskirjade VIII lisa 4. peatüki alusel toitjakaotuspension.

9        Komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti (PMO) pensionide osakonna juhataja jättis hageja toitjakaotuspensioni taotluse 24. septembril 2014 rahuldamata (edaspidi „vaidlustatud otsus“). Ta leidis sisuliselt, et selleks et hinnata, kas hagejal on õigus saada toitjakaotuspensioni seoses oma surnud abikaasaga, ei tule arvesse võtta mitte kuupäeva, mil ta sõlmis oma esimese abielu, mis lahutati kohtuotsusega ja millel ei ole seega enam õigusjõudu, vaid kuupäeva, mil ta sõlmis oma teise abielu, ehk 20. augustit 2012. Seetõttu järeldas PMO pensionide osakonna juhataja pärast seda, kui ta oli tuvastanud, et teine abielu sõlmiti pärast seda, kui hageja abikaasa oli teenistusest lahkunud, ja et see abielu jõudis enne abikaasa surma kesta ainult ligikaudu kaks aastat, et personalieeskirjade VIII lisa artiklites 18 ja 20 ette nähtud tingimused ei ole täidetud, mistõttu hagejal ei ole õigust saada toitjakaotuspensioni.

10      Hageja esitas 22. detsembril 2014 vaidlustatud otsuse peale kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks esitas ta 23. detsembril 2014 lisatõendeid.

11      Komisjoni ametisse nimetav asutus jättis kaebuse 10. aprillil 2015 rahuldamata ja kinnitas PMO pensionide osakonna juhataja analüüsi (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus“).

III. Menetlus Avaliku Teenistuse Kohtus ja apellatsioonimenetlus Üldkohtus

12      Hageja esitas 17. juulil 2015 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud hagiavalduse hagi, milles ta palus tühistada vaidlustatud otsuse ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuse ning mõista kohtukulud välja komisjonilt. Hagiavaldus registreeriti numbriga F‑104/15.

13      Hageja esitas hagi põhjendamiseks kolm väidet, millest esimese kohaselt on personalieeskirjade VIII lisa artiklite 18 ja 20 kohaldamisel rikutud õigusnormi või vähemalt tehtud ilmne hindamisviga, teine sisaldab õigusvastasuse väidet ning selle kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise, vanuse alusel diskrimineerimise keelu ja proportsionaalsuse põhimõtteid ning kolmanda kohaselt on tehtud viga mõiste „abikaasa“ tõlgendamisel toitjakaotuspensionile kohaldatava korra tähenduses.

14      Komisjon palus jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt.

15      Euroopa Parlamendile anti 9. novembri 2015. aasta määrusega luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

16      Avaliku Teenistuse Kohus tühistas vaidlustatud otsuse 20. juuli 2016. aasta kohtuotsusega RN vs. komisjon (F‑104/15, edaspidi „esimene kohtuotsus“, EU:F:2016:163). Ühtlasi jättis ta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõistis temalt välja hageja kohtukulud. Parlamendi kohtukulud jäeti tema enda kanda.

17      Avaliku Teenistuse Kohus tõdes esimeses kohtuotsuses sisuliselt, et kuigi hageja konkreetset olukorda ei ole personalieeskirjade VIII lisa artiklis 20 sõnaselgelt ette nähtud, ei välista selle artikli sõnastus tõlgendust, mis kohustab administratsiooni võtma arvesse kõikide kõnealuses abielus oldud ajavahemike liidetud kestust ehk sama ametnikuga sõlmitud esimese ja teise abielu kestust, et teha kindlaks, kas sellest sättes toitjakaotuspensioni saamiseks ette nähtud viie abieluaasta tingimus on täidetud.

18      Peale selle leidis Avaliku Teenistuse Kohus, et kui personalieeskirjade VIII lisa artikleid 18 ja 20 tuleks tõlgendada nii, et need välistavad hageja abielus oldud ajavahemike liidetud kestuse arvessevõtmise, näeks need sätted ette, et endiste ametnike üleelanud abikaasasid tuleks kohelda erinevalt sõltuvalt sellest, kas abielu sõlmiti enne või pärast ametniku teenistusest lahkumist. Seetõttu otsustas Avaliku Teenistuse Kohus, et kuivõrd selline tõlgendus ei ole personalieeskirjade VIII lisa artikliga 20 sõnaselgelt välistatud, tuleb seda artiklit tõlgendada lähtuvalt võrdse kohtlemise põhimõttest nii, et see kohustab ametisse nimetavat asutust juhul, kui hageja on nii nagu käesoleval juhul olnud sama ametnikuga abielus kaks korda – esimest korda enne ametniku teenistusest lahkumist ja teist korda pärast teenistusest lahkumist –, abielu miinimumkestuse tingimuse täidetuses veendumiseks liitma kokku kõik erinevad abielus oldud ajavahemikud.

19      Seetõttu nõustus Avaliku Teenistuse Kohus hagi esimese väitega, mille kohaselt on rikutud õigusnormi, ja tühistas vaidlustatud otsuse.

20      Komisjon esitas esimese kohtuotsuse peale 29. septembril 2016 apellatsioonkaebuse, mis registreeriti numbriga T‑695/16 P. Ta palus esiteks, et Üldkohus tühistaks esimese kohtuotsuse, teiseks jätaks hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata, juhul kui see kohus leiab, et menetlusstaadium lubab kohtuasjas otsuse teha, ja kolmandaks mõistaks kohtukulud välja hagejalt.

21      Üldkohus (apellatsioonikoda) nõustus 18. juuli 2017. aasta kohtuotsuses komisjon vs. RN (T‑695/16 P, ei avaldata, edaspidi „apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus“, EU:T:2017:520) apellatsioonkaebuse teise väite esimese osa ja kolmanda väite kolmanda osaga, milles sisuliselt väideti, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus personalieeskirjade VIII lisa artikli 20 tõlgendamisel õigusnormi.

22      Üldkohtu hinnangul tõlgendas Avaliku Teenistuse Kohus vaidlusalust sätet iseäranis laialt, kui ta leidis, et see säte ei välista tõlgendust, mille kohaselt on administratsioon sellisel juhul nagu käesolevas asjas kohustatud võtma abielu kestuse tingimuse täidetuses veendumiseks arvesse abielus oldud ajavahemike liidetud kestust. Selline tõlgendus on aga Üldkohtu hinnangul vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt tuleb liidu õiguse sätteid, mis annavad õiguse saada rahalisi toetusi, tõlgendada kitsalt. Peale selle leidis Üldkohus, et see tõlgendus paneb administratsioonile kohustuse, mis ei tulene sellest sättest ja on vastuolus õiguskindluse põhimõttega.

23      Lisaks otsustas Üldkohus, et tõlgendus, mille Avaliku Teenistuse Kohus andis personalieeskirjade VIII lisa artiklile 20, tähendab seda, et administratsiooni kohustatakse käsitama kohtuotsusega lahutatud abielu nii, et see saab jätkuvalt mõjutada õigust saada selle artikli alusel toitjakaotuspensioni. Üldkohus tõdes, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 esimene lõik küll annab sellise võimaluse, kuis see säte ei ole tulenevalt selle artikli kolmandast lõigust käesolevas asjas kohaldatav, sest hageja abiellus oma abikaasaga 20. augustil 2012 uuesti.

24      Üldkohus lisas, et proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist puudutava hageja argumendi suhtes, mida Avaliku Teenistuse Kohus analüüsis, ei ole vaja seisukohta võtta, kuna see argument põhineb tõlgendusel, mis anti personalieeskirjade VIII lisa artiklile 20 esimeses kohtuotsuses, milles aga rikuti õigusnormi.

25      Seetõttu tühistas Üldkohus esimese kohtuotsuse. Peale selle tõdes Üldkohus, et kuna Avaliku Teenistuse Kohus ei olnud analüüsinud hageja kolmandat väidet, ei luba menetlusstaadium asjas otsust teha, ning saatis kohtuasja uueks arutamiseks muule Üldkohtu kojale kui see, kes oli teinud otsuse apellatsioonkaebuse kohta, ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks.

26      Käesolev hagi registreeriti seejärel numbriga T‑442/17 RENV.

IV.    Menetlus ja poolte nõuded pärast kohtuasja uueks arutamiseks saatmist

27      Pärast apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsust paluti pooltel Üldkohtu kodukorra artikli 217 lõike 1 alusel esitada kirjalikud seisukohad edasise menetluse kohta.

28      Hageja loobus Üldkohtu kantseleisse 6. septembril 2017 saabunud dokumendiga täiendavate seisukohtade esitamisest. Samal kuupäeval saabunud dokumendiga loobus ka parlament kirjalike seisukohtade esitamisest. Komisjon esitas oma kirjalikud seisukohad hilinemisega 4. oktoobril 2017. Pärast komisjonilt saadud selgitusi otsustas Üldkohtu neljanda koja president need seisukohad toimikusse liita.

29      Üldkohus palus 19. detsembril 2017 kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel esitada oma seisukohad küsimuses, kas hagejal on käesolevas vaidluses säilinud põhjendatud huvi.

30      Üldkohtu kantseleisse 4. jaanuaril 2018 saabunud dokumendiga andis parlament Üldkohtule teada, et ta ei soovi anda vastuseid 19. detsembril 2017 esitatud küsimustele. Hageja ja komisjon vastasid menetlust korraldavatele meetmetele vastavalt 5. jaanuaril 2018 ja 8. jaanuaril 2018. Nende seisukoht oli, et hagejal on põhjendatud huvi säilinud.

31      Üldkohus esitas 20. novembril 2018 kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele uued küsimused. Pooled vastasid küsimustele ette nähtud tähtaja jooksul.

32      Üldkohtu neljanda koja president tegi 11. märtsil 2019 määruse, millega peatas menetluse käesolevas asjas kuni ajani, mil kohtuasjas C‑460/18 P, HK vs. komisjon tehakse menetlust lõpetav otsus.

33      Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd seitsmenda koja koosseisu, mistõttu määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.

34      Üldkohus andis 23. detsembri 2019. aasta kirjadega pooltele teada, et pärast otsuse kuulutamist 19. detsembril 2019 kohtuasjas HK vs. komisjon (C‑460/18 P, EU:C:2019:1119) menetlus jätkub, ja palus pooltel esitada seisukohad järeldustega, mida sellest lahendist käesoleva asja jaoks teha tuleb. Pooled täitsid selle nõude selleks ette nähtud tähtaja jooksul.

35      Kuivõrd pooled ei taotlenud kohtuistungi korraldamist suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, siis otsustas Üldkohus, kes leidis, et tal on toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, lahendada kohtuasja kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel ilma menetluse suulise osata.

36      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

37      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtulud välja hagejalt.

38      Parlament palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

V.      Õiguslik käsitlus

A.      Vaidluse ese ja ulatus pärast uueks arutamiseks saatmist

39      Esiteks olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toovad tühistamisnõuded, mis formaalselt on suunatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale, kaasa selle, et Üldkohtu poole pöördutakse seoses aktiga, mille peale kaebus esitati, kui neil nõuetel enestel puudub iseseisev sisu (vt 6. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Camós Grau vs. komisjon, T‑309/03, EU:T:2006:110, punkt 43, ning 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Curto vs. parlament, T‑275/17, EU:T:2018:479, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

40      Kuna käesoleval juhul jäeti vaidlustatud otsus kaebuse rahuldamata jätmise otsusega muutmata ja üksnes täpsustati vaidlustatud otsuse põhjendusi, tuleb sedastada, et kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale suunatud tühistamisnõuetel ei ole iseseisvat sisu ning konkreetselt nende kohta ei ole seega vaja otsust langetada. Vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrolli käigus on aga siiski vaja arvesse võtta kaebuse rahuldamata jätmise otsuse põhjendusi, kuna need põhjendused peavad eeldatavalt kokku langema vaidlustatud otsuse põhjendustega (vt selle kohta 30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Wattiau vs. parlament, T‑737/17, EU:T:2019:273, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

41      Teiseks tuleb märkida, et kohtupraktikas on vaidluse ulatuse kohta pärast uueks arutamiseks saatmist leitud, et kui kohtulahend on tühistatud ja asi on Üldkohtusse tagasi saadetud, on Üldkohtus vaidlustatud apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus ja Üldkohus peab uuesti tegema otsuse kõigi hageja esitatud tühistamisväidete kohta, välja arvatud resolutsiooni need osad, mida apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsusega ei tühistatud, ja kaalutlused, mis moodustavad nende osade hädavajaliku põhjenduse, sest nendest osadest on saanud jõustunud kohtuotsus (vt analoogia alusel 14. septembri 2011. aasta kohtuotsus Marcuccio vs. komisjon, T‑236/02, EU:T:2011:465, punkt 83).

42      Käesoleval juhul tühistati apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse resolutsiooni punktiga 1 esimene kohtuotsus, kusjuures enne seda nõustus kohus teise väite esimese osa ja kolmanda väite kolmanda osaga. Nende väiteosadega väitis komisjon sisuliselt, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus personalieeskirjade VIII lisa artikli 20 tõlgendamisel õigusnormi, kui ta leidis, et administratsioon on kohustatud arvesse võtma hageja kahe abielus oldud ajavahemiku liidetud kestust, ja et selle kohtu antud tõlgendus on vastuolus tõlgendatud sätte selge sõnastusega. Samas ei võeta apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses seisukohta apellatsioonkaebuse esimese ja teise väite ülejäänud osade ega kolmanda väite kohta.

43      Seega peab Üldkohus tegema uue otsuse kõigi hageja esitatud tühistamisväidete kohta, arvestades apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses lahendatud õigusküsimusi, mis on uueks arutamiseks saatmise korral Üldkohtu jaoks siduvad.

44      Komisjon märgib sellega seoses, et apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses võeti seisukoht ka hageja esitatud teise väite kohta, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise, vanuse alusel diskrimineerimise keelu ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

45      On tõsi, et Üldkohus tõdes apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktis 63, et Avaliku Teenistuse Kohus analüüsis personalieeskirjade VIII lisa artikli 20 tõlgendamiseks hageja argumente diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohta. Samas täpsustas Üldkohus, et Avaliku Teenistuse Kohus viis selle analüüsi läbi alles pärast seda, kui oli enne leidnud, et kõnealune säte ei välista tõlgendust, et arvesse tuleb võtta hageja kahe abielus oldud ajavahemiku liidetud kestust. Seega otsustas Üldkohus, et kuna selles eelnevas analüüsis oli rikutud õigusnormi ja esimene kohtuotsus tuleb sel põhjusel tühistada, ei olnud enam vaja võtta seisukohta hageja argumendi kohta, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet.

46      Seega ei teinud Üldkohus apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses otsust teise väite nende osade kohta, mis puudutavad võrdse kohtlemise, vanuse alusel diskrimineerimise keelu ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumist.

B.      Sisulised küsimused

1.      Esimene väide, et personalieeskirjade VIII lisa artiklite 18 ja 20 tõlgendamisel on rikutud õigusnormi

47      Esimese väite kohta, mille hageja hagi põhjendamiseks esitas ja mille kohaselt on personalieeskirjade VIII lisa artikli 18 tõlgendamisel rikutud õigusnormi, tegi Avaliku Teenistuse Kohus otsuse, mida apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses ei muudetud ja mille kohaselt ei ole hagejal võimalik selle sätte alusel toitjakaotuspensioni taotlemiseks tulemuslikult tugineda üleelanud abikaasa staatusele oma esimese abielu alusel, mis sõlmiti 7. mail 1988 ja lahutati 29. aprillil 1996 (vt selle kohta apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punkt 11 ning esimese kohtuotsuse punktid 28 ja 30).

48      Õigusnormi väidetava rikkumise kohta personalieeskirjade VIII lisa artikli 20 tõlgendamisel otsustas Üldkohus apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses – nagu nähtub eespool punktist 42 –, et personalieeskirjade VIII lisa artiklit 20 ei saa tõlgendada nii, et administratsioon on kohustatud võtma arvesse hageja kahe abielus oldud ajavahemiku liidetud kestust (vt selle kohta apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktid 49 ja 57).

49      Seega tuleb asuda seisukohale, et vastupidi sellele, mida väidab hageja esimeses väites, ei rikkunud komisjon personalieeskirjade VIII lisa artikli 20 tõlgendamisel õigusnormi, kui ta leidis, et arvesse tuleb võtta ainult seda, kui kaua kestis hageja ja tema nüüdseks surnud abikaasa teine abielu, mis sõlmiti pärast tema abikaasa teenistusest lahkumist, selleks et kontrollida, kas täidetud on personalieeskirjade VIII lisa artiklis 20 toitjakaotuspensioni saamiseks ette nähtud tingimus, et abielu peab olema kestnud vähemalt viis aastat.

50      Järelikult ei ole esimene väide põhjendatud.

2.      Teine väide, et personalieeskirjade VIII lisa artikkel 20 on õigusvastane, sest rikutud on võrdse kohtlemise, vanuse alusel diskrimineerimise keelu ja proportsionaalsuse põhimõtteid

51      Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse aluseks olev personalieeskirjade VIII lisa artikkel 20 on õigusvastane. Sisuliselt leiab ta, et see artikkel rikub võrdse kohtlemise ja vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtteid, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklitega 20 ja 21 ning personalieeskirjade artikliga 1d.

52      Hageja hinnangul sunnib personalieeskirjade VIII lisa artikkel 20 eakaid paare olema abielus vähemalt viis aastat, et pensionil olnud ametniku üleelanud abikaasal oleks võimalik saada toitjakaotuspensioni, samas kui nooremate paaride puhul, kes sõlmivad abielu siis, kui ametnikust abikaasa on veel teenistuses, piisab üleelanud abikaasal toitjakaotuspensioni saamise õiguse tekkimiseks selle lisa artikli 18 kohaselt ainult ühest abieluaastast. Sellised paarid on aga võrreldavas perekondlikus olukorras olenemata sellest, mis hetkel nad otsustavad abielluda, st kas enne või pärast seda, kui ametnik teenistusest lahkub. Hageja väidab selle kohta, et kirjeldatud erinevat kohtlemist ei saa õigustada liidu pensioniskeemi sissemaksete tegemise kestusega.

53      Peale selle väidab hageja, et sellist erinevat kohtlemist ei saa objektiivselt ja mõistlikult õigustada võitlusega näilike abielude ja pettuse vastu. Paaride erinev kohtlemine lähtuvalt abielu sõlmimise hetkest väljub selle eesmärgi saavutamiseks sobiva ja vajaliku piiridest, kuna see ei võta mingil määral arvesse üleelanud abikaasa konkreetset olukorda. Hageja toob eelkõige esile, et pettuse eeldust on täiesti võimatu ümber lükata. Ta lisab, et ette nähtud viie abieluaasta tingimust ei saa põhjendada ka eesmärgiga säilitada liidu pensioniskeemi finantstasakaal, sest komisjon ei ole tõendanud, et sellised juhtumid nagu siinne võivad seda tasakaalu kõigutada. Euroopa Kohus igal juhul ei aktsepteeri puhtalt eelarvelisi põhjendusi.

54      Komisjon vaidleb personalieeskirjade VIII lisa artikli 20 õigusvastasuse väitele vastu põhjusel, et ei vanuse alusel diskrimineerimise ega proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise küsimust ei tõstatatud kaebuses. Seetõttu ei järginud hageja kaebuse ja hagiavalduse vastavuse reeglit.

55      Teise võimalusena väidab komisjon, et kõnealune õigusvastasuse väide ei ole põhjendatud. Tema hinnangul ei põhine kirjeldatud erinev kohtlemine mitte ametniku vanusel, vaid sellel, kas ta on pensionile läinud või mitte. Peale selle ei ole ametnik ja endine ametnik ning nende abikaasad võrreldavas olukorras, sest esimesel juhul peab ametnik teenistusse jääma ja jätkama sissemaksete tegemist pensioniskeemi, teisel juhul aga enam mitte. Seda erinevust on kinnitatud 17. juuni 1993. aasta kohtuotsuses Arauxo-Dumay vs. komisjon (T‑65/92, EU:T:1993:47).

56      Tema väitel on erinev kohtlemine igal juhul põhjendatud, sest õigus saada toitjakaotuspensioni omandatakse kaudselt tänu sissemaksetele, mida ametnik enne pensionile minemist pensioniskeemi teeb. Komisjoni hinnangul nõuavad personalieeskirjad, et institutsiooni ja toitjakaotuspensioni taotleva üleelanud abikaasa vahel oleks varasem rahaline seos, mis on tekkinud seetõttu, et nüüdseks surnud ametniku abikaasa kandis abielu jooksul kaudselt koormust, mille tekitasid ametniku teenistuse jooksul tema töötasult kinnipeetud sissemaksed.

57      Erinevat kohtlemist õigustab lisaks ka toitjakaotuspensioni eesmärk: tagada ametniku üleelanud abikaasale materiaalne heaolu. Oht seda heaolu kahjustada on suurem üleelanud abikaasa jaoks, kelle ametnikust abikaasa sureb ootamatult juba siis, kui ta on veel teenistuses, kui endise ametniku üleelanud abikaasa jaoks, kellel on olnud aega astuda vajalike samme rahalise turvalisuse tagamiseks.

58      Komisjon lisab, et tingimus, et abielu peab olema kestnud vähemalt viis aastat, mis kehtib üleelanud abikaasa suhtes juhul, kui abielu sõlmiti pärast ametniku teenistusest lahkumist, on ette nähtud selleks, et ennetada pettusi ja säilitada liidu pensioniskeemi finantstasakaal. Komisjoni väitel on pettuse oht suurem juhul, kui abielu on sõlmitud pärast teenistusest lahkumist, sest surm on sel juhul ettenähtavam. Tingimus, et abielu peab olema kestnud viis aastat, võimaldab seega ära hoida abielusid, mis sõlmitakse elulõpul selleks, et endise ametniku üleelanud abikaasal tekiks õigus saada toitjakaotuspensioni.

59      Parlament lisab, et vähemalt viis aastat kestnud abielu tingimus võimaldab vältida seda, et noorem isik kasutab ära vanema pensionil oleva ametniku nõrkust, lootuses saada ruttu eluaegne õigus toitjakaotuspensionile.

a)      Personalieeskirjade VIII lisa artikli 20 õigusvastasuse väite vastuvõetavus

60      Kohtupraktikast ilmneb, et õigusvastasuse väite kui täiendava õiguskaitsevahendi mõtte tõttu on põhimõtteliselt põhjendatud see, kui niisugune väide tunnistatakse vastuvõetavaks ka siis, kui see esitatakse hagiavalduse ja kaebuse vastavuse põhimõttest kõrvale kaldudes esimest korda liidu kohtus (vt selle kohta 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus EKP vs. Cerafogli, T‑787/14 P, EU:T:2016:633, punkt 47). Seetõttu ei too pelk asjaolu, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 20 õigusvastasuse väide esitati esimest korda hagiavalduses, kaasa selle väite vastuvõetamatust.

61      Sellegipoolest on võimalus tugineda ametniku ja institutsiooni vahelises kohtuvaidluses õigusvastasuse väitele seotud mitme vastuvõetavuse tingimusega. Kuna tegemist on täiendava õiguskaitsevahendiga, siis eeldab see esiteks, et põhimenetluses on hagi esitatud, teiseks et hagi on esitatud ametniku huve kahjustava otsuse peale, kolmandaks et põhimenetluses lahendatav hagi on vastuvõetav, neljandaks et ametnik ei saa taotleda selle üldkohaldatava akti tühistamist, mis on tema huve kahjustava akti alus, ning viiendaks et on piisav seos üldkohaldatava akti ja vaidlustatud üksikotsuse vahel (27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus EKP vs. Cerafogli, T‑787/14 P, EU:T:2016:633, punkt 67).

62      Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et hageja esitas personalieeskirjade VIII lisa artikli 20 õigusvastasuse väite põhimenetluse hagis, mis on vastuvõetav. Hagis taotletakse vaidlustatud otsuse tühistamist, kuivõrd see otsus kahjustab hageja huve, kuna sellega keeldutakse talle määramast toitjakaotuspensioni. Peale selle ei olnud hagejal kui üksikisikul võimalik otse taotleda personalieeskirjade VIII lisa artikli 20 tühistamist. Viimaks, personalieeskirjade VIII lisa artikli 20 ja vaidlustatud otsuse vahel on ilmselgelt piisav seos, kuna nimetatud otsus põhineb sellel sättel.

63      Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et hageja poolt personalieeskirjade VIII lisa artikli 20 kohta esitatud õigusvastasuse väide on vastuvõetav.

b)      Personalieeskirjade VIII lisa artikli 20 õigusvastasuse väite põhjendatus

64      Olgu märgitud, et harta artikliga 20 kaitstud võrdse kohtlemise põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mille üks konkreetne väljendus on harta artikli 21 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeld. See põhimõte nõuab, et võrreldavaid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks võrdselt, välja arvatud juhul, kui selline käsitlemine on objektiivselt põhjendatud (vt 5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Fries, C‑190/16, EU:C:2017:513, punktid 29 ja 30 ning seal viidatud kohtupraktika).

65      Kohtupraktika järgi saab liidu seadusandjale võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ette heita juhul, kui viimane on käsitlenud võrreldavaid olukordi erinevalt, asetades mõned isikud teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda (vt selle kohta 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus FV vs. nõukogu, T‑750/16, EU:T:2018:972, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

66      Seda, kas olukorrad on võrreldavad, hinnatakse kõigi neid iseloomustavate asjaolude seisukohast. Need asjaolud tuleb kindlaks teha ja neid hinnates tuleb arvestada eeskätt selle liidu akti eset ja eesmärki, mis asjaomase vahetegemise ette näeb. Lisaks tuleb arvestada selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu vastav akt kuulub (vt 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus HK vs. komisjon, C‑460/18 P, EU:C:2019:1119 punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

67      Veel tuleb selleks, et kindlaks teha, kas see, kuidas personalieeskirjad käsitlevad võrdluse all olevaid olukordi, rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, lähtuda analüüsist, mis keskendub kõigile õigusnormidele, mis reguleerivad kumbagi võrdluse all olevat olukorda, võttes arvesse vaidlustatud sätte eesmärki (vt analoogia alusel 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Milkova, C‑406/15, EU:C:2017:198, punkt 58).

68      Selleks et erinev kohtlemine oleks kooskõlas võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu üldpõhimõtetega, peab see erinevus olema põhjendatud sellise kriteeriumi alusel, mis on objektiivne ja mõistlik ning kõne all oleva vahetegemise eesmärgiga proportsionaalne (vt selle kohta 15. veebruari 2005. aasta kohtuotsus Pyres vs. komisjon, T‑256/01, EU:T:2005:45, punkt 61). Sellega seoses tuleb silmas pidada, et harta artikli 52 lõige 1 näeb ette, et hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste põhisisu. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

69      Kohtupraktikast ilmneb, et proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide aktid ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud ebamugavused peavad olema seatud eesmärkidega vastavuses (vt 26. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Bodson jt vs. EIP, T‑240/14 P, EU:T:2016:104, punkt 116 ja seal viidatud kohtupraktika).

70      Olgu siiski lisatud, et liidu seadusandjal on kuritarvituste või lausa pettuse vastu võitlemisel ulatuslik kaalutlusruum, kui ta kehtestab õiguse toitjakaotuspensionile (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus HK vs. komisjon, C‑460/18 P, EU:C:2019:1119, punkt 89). Seadusandja niisuguse kaalutlusõiguse tunnustamine eeldab vajadust kontrollida, kas liidu seadusandjal ei ole ebamõistlik asuda seisukohale, et kehtestatud erinev kohtlemine on taotletava eesmärgi saavutamiseks asjakohane ja vajalik (vt selle kohta ja analoogia alusel 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus FV vs. nõukogu, T‑750/16, EU:T:2018:972, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika).

71      Kõiki neid põhimõtteid arvestades tuleb kontrollida, kas personalieeskirjade VIII lisa artiklis 20 ette nähtud tingimus, et abielu peab olema kestnud vähemalt viis aastat, on selle tingimusega taotletavaid eesmärke arvestades vastuolus võrdse kohtlemise ja vanuse alusel diskrimineerimise keelu üldpõhimõtetega. Seega tuleb analüüsida, kas see tingimus on ette nähtud seadusega ja austab õiguse võrdsele kohtlemisele ja mis tahes diskrimineerimise keelu põhisisu, kas personalieeskirjade VIII lisa artiklites 18 ja 20 käsitletavad olukorrad on võrreldavad ja kui see on nii, siis kas personalieeskirjade VIII lisa artiklis 20 ette nähtud tingimus, et abielu peab olema kestnud vähemalt viis aastat, taotleb üldist huvi pakkuvat eesmärki. Sellega seoses tuleb kontrollida, kas liidu seadusandjal ei ole ebamõistlik asuda seisukohale, et kehtestatud erinev kohtlemine on sellise eesmärgi saavutamiseks asjakohane ja vajalik.

1)      Erineva kohtlemise esinemine

72      Tuleb meeles pidada, et Euroopa Kohus otsustas 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsuses HK vs. komisjon (C‑460/18 P, EU:C:2019:1119, punkt 68), et toitjakaotuspensioni eesmärk on anda elusolevale abikaasale asendussissetulek, mis on mõeldud osaliselt hüvitama tema surnud abikaasa tulude kaotust. Euroopa Kohtu hinnangul ei sõltu see õigus vahendite või varaga seotud tingimustest, mis peavad näitama, et elusolev abikaasa ei suuda oma vajadusi rahuldada, ja tõendavad seega, et minevikus oli ta surnud isikust rahaliselt sõltuv (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus HK vs. komisjon, C‑460/18 P, EU:C:2019:1119, punkt 69).

73      Toitjakaotuspensioni maksmine sõltub hoopis ainult nende sidemete õiguslikust laadist, mis ühendasid asjaomast isikut nüüdseks surnud ametnikuga (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus HK vs. komisjon, C‑460/18 P, EU:C:2019:1119, punkt 70). Sellele tingimusele lisandub abielu miinimumkestus, käesoleval juhul üks aasta personalieeskirjade VIII lisa artikli 18 alusel ja viis aastat personalieeskirjade VIII lisa artikli 20 alusel.

74      Need täpsustused tehtud, tuleb tõdeda, et personalieeskirjade VIII lisa artiklid 18 ja 20 kohtlevad endiste ametnike üleelanud abikaasasid erinevalt sõltuvalt sellest, kas abielu sõlmiti enne või pärast ametniku teenistusest lahkumist. Nagu märkis ka Üldkohus apellatsioonimenetluses tehtud otsuse punktis 47, on abielu sõlmimise kuupäev seega kriteerium, millest seadusandja nende kahe olukorra eristamisel lähtus.

75      Samas on üleelanud abikaasat ja nüüdseks surnud ametnikku ühendanud seosed õiguslikult samasugused, olenemata sellest, kas abielu sõlmiti enne või pärast ametniku teenistusest lahkumist. Need seosed ei erine õiguslikult lähtuvalt sellest, kas ametnikud tegelesid kutsetööga või mitte, või lähtuvalt liidu pensioniskeemi tehtud või veel tehtavate sissemaksete suurusest.

76      Lisaks annab nii personalieeskirjade VIII lisa artikkel 18 kui ka artikkel 20 toitjakaotuspensioni saamise õiguse endise ametniku üleelanud abikaasale olukorras, kus see ametnik ei ole enam teenistuses ega seega ei tee oma surma ajal enam liidu pensioniskeemi sissemakseid.

77      Seega ei saa komisjon tugineda 17. juuni 1993. aasta kohtuotsusele Arauxo-Dumay vs. komisjon (T‑65/92, EU:T:1993:47), selleks et näidata, et personalieeskirjade VIII lisa artiklites 18 ja 20 käsitletavad olukorrad on erinevad. Nimetatud kohtuotsuse punktist 33 ilmneb nimelt, et Üldkohus võrdles ühelt poolt sellise endise ametniku üleelanud abikaasa olukorda, kes suri pärast teenistusest lahkumise meetme kohaldamist ja sellist olukorda reguleerivas erimääruses ette nähtud toetuste ja soodustuste saamist, ja teiselt poolt sellise endise ametniku üleelanud abikaasa olukorda, kes suri ajal, mil ta oli veel teenistuses – niisugust olukorda on silmas peetud personalieeskirjade VIII lisa artiklis 17.

78      Sellest järeldub, et komisjoni argumentidega, mille kohaselt on vaidlusalune erinev kohtlemine seotud ametniku karjääriga ja pensioniskeemi tehtud sissemaksetega, ei saa nõustuda.

79      Veel tuleb märkida, et personalieeskirjade VIII lisa artiklites 18 ja 20 sätestatud korraga reguleeritud toitjakaotuspensioni eesmärk on hüvitada üleelanud abikaasale endise ametniku surmaga kaasnev sissetuleku kaotus. Tegemist on seega asendussissetuleku andmisega elusolevale abikaasale (vt eespool punkt 72). Seega ei saa küsimus, kas nüüdseks surnud ametnik abiellus enne või pärast ametniku teenistusest lahkumist, oluliselt muuta üleelanud abikaasa varaliste õiguste olukorda. Peale selle on Euroopa Kohus otsustanud – nagu nähtub eespool punktist 72 –, et üleelanud abikaasa rahaliste vajaduste suurus ja tema võimalik rahaline sõltuvus nüüdseks surnud ametnikust või endisest ametnikust ei ole kriteeriumid, mida tuleks arvesse võtta.

80      Seega tuleb asuda seisukohale, et endiste ametnike üleelanud abikaasad, kes abiellusid enne ametniku teenistusest lahkumist, ei ole personalieeskirjade VIII lisa artiklite 18 ja 20 alusel toitjakaotuspensioni määramisel erinevas olukorras kui endiste ametnike üleelanud abikaasad, kes abiellusid pärast ametniku teenistusest lahkumist.

81      Kõigest eelnevast tuleneb, et võrreldavaid olukordi koheldakse erinevalt abielu sõlmimise kuupäeva alusel, sest see kuupäev on ainus tegur, millest sõltub abielu miinimumkestuse tingimuse kohaldamine personalieeskirjade VIII lisa artiklite 18 ja 20 alusel.

82      See erinev kohtlemine asetab endiste ametnike üleelanud abikaasad, kes abiellusid pärast ametniku teenistusest lahkumist ja kelle suhtes on kohaldatav personalieeskirjade VIII lisa artiklis 20 ette nähtud kord, eespool punktis 65 viidatud kohtupraktika tähenduses ebasoodsamasse olukorda kui see, milles on endiste ametnike üleelanud abikaasad, kes abiellusid enne ametniku teenistusest lahkumist ja kes on hõlmatud personalieeskirjade VIII lisa artikliga 18.

83      Siinkohal tuleb ka märkida, et personalieeskirjade VIII lisa artiklis 20 ette nähtud tingimus, et abielu peab olema kestnud vähemalt viis aastat, asetab endiste ametnikega abiellunud üleelanud abikaasad eriliselt ebasoodsasse olukorda, sest suuremal osal juhtudest lahkub ametnik teenistusest pensionile minnes, kusjuures pensioniiga on kehtestatud personalieeskirjades, mistõttu on selline ametnik vanem kui teenistuses olev ametnik. Seega on personalieeskirjade VIII lisa artiklis 20 nimetatud ametnikud üldiselt abiellunud vanemas eas kui personalieeskirjade VIII lisa artiklis 18 nimetatud ametnikud, kes on abiellunud enne teenistusest lahkumist. Järelikult on üleelanud abikaasadel, kes abiellusid endise ametnikuga, üldjuhul raskem täita nimetatud artiklis 20 ette nähtud abielu miinimumkestuse tingimust, mille kohaselt peab abielu olema kestnud vähemalt viis aastat, võrreldes üleelanud abikaasadega, kes abiellusid ametnikuga enne viimase teenistustest lahkumist ja kellele personalieeskirjade VIII lisa artikkel 18 näeb abielu miinimumkestusena ette ainult ühe aasta.

84      Kuna personalieeskirjade VIII lisa artikkel 20 näeb ette, et abielu peab olema kestnud vähemalt viis aastat, kohtleb see endiste ametnike üleelanud abikaasasid, kes abiellusid pärast ametniku teenistusest lahkumist, vähem soodsalt kui selle nimetatud lisa artikkel 18 kohtleb endiste ametnike üleelanud abikaasasid, kes abiellusid ajal, mil ametnik oli veel teenistuses ja üldjuhul oli noorem kui endine ametnik.

85      Seega esineb ka võrreldavate olukordade erinev käsitlemine, mis kaudselt põhineb endise ametniku vanusel abielu sõlmimise ajal.

2)      Harta artikli 52 lõikes 1 mainitud kriteeriumide järgimine ja erineva kohtlemise põhjendamine

86      Sissejuhatuseks tuleb tõdeda, et personalieeskirjade VIII lisa artikliga 20 kehtestatud erinev kohtlemine põhineb seadusel harta artikli 52 lõike 1 tähenduses, kuna see säte pärineb personalieeskirjadest.

87      Peale selle toob komisjon kõnealuse erineva kohtlemise põhjendamiseks esiteks esile, et oht üleelanud abikaasa heaolu kahjustada on suurem üleelanud abikaasa jaoks, kelle ametnikust abikaasa sureb ootamatult juba siis, kui on veel teenistuses, kui endise ametniku üleelanud abikaasa jaoks, kellel on olnud aega astuda vajalike samme rahalise turvalisuse tagamiseks.

88      Sellega seoses piisab tõdemusest, et nii personalieeskirjade VIII lisa artikkel 18 kui ka artikkel 20 puudutavad toitjakaotuspensioni maksmist vanaduspensioni saama õigustatud endise ametniku üleelanud abikaasale. Seega taotleb üleelanud abikaasa nii ühel kui ka teisel juhul toitjakaotuspensioni olukorras, kus tema abikaasa teenistus on juba lõppenud. Komisjoni argument, et teenistuses oleva ametniku surm oleks üleelanud abikaasale ootamatum kui pensionil oleva endise ametniku surm, ei ole seega asjakohane.

89      Teiseks leiab komisjon, keda toetab parlament, et personalieeskirjade VIII lisa artiklis 20 ette nähtud tingimus, et abielu peab olema kestnud vähemalt viis aastat, on kehtestatud esiteks selleks, et ennetada pettusi ja teiseks selleks, et säilitada liidu pensioniskeemi finantstasakaal. Mõlemat eesmärki tuleb analüüsida eraldi, arvestades eespool punktis 70 viidatud kohtupraktikat.

i)      Eesmärk ennetada pettusi

90      Sissejuhatuseks tuleb märkida, et Euroopa Kohus on rõhutanud, et pettuse ja kuritarvitamise keelu põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mida õigussubjektid peavad järgima (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus HK vs. komisjon, C‑460/18 P, EU:C:2019:1119, punktid 88 ja 89). Pettusevastane võitlus on seega üldist huvi pakkuv eesmärk.

91      Sellega seoses ilmneb 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsusest HK vs. komisjon (C‑460/18 P, EU:C:2019:1119, punktid 89 ja 90) sisuliselt, et personalieeskirjade VIII lisa artiklis 17 ette nähtud tingimus, et abielu peab olema kestnud vähemalt ühe aasta, on kehtestatud selleks, et tagada, et puudutatud isikute vahelised suhted oleksid tegelikud ja püsivad, ning sellisena ei ole see tingimus pettusega võitlemise eesmärgi seisukohalt ilmselgelt ebasobiv.

92      Seega ei tundu ebamõistlik seada ametniku või endise ametniku üleelanud abikaasa õigus saada toitjakaotuspensioni sõltuvusse sellest, et abielu puhul on täidetud miinimumkestuse tingimus. Selline tingimus võimaldab nimelt tagada, et see abielu ei põhine kooseluga mitteseotud kaalutlustel nagu puhtalt rahalised või elamisõiguse saamise kaalutlused.

93      Sellegipoolest tuleb rõhutada, et personalieeskirjade VIII lisa artikkel 20, mis on kohaldatav juhul, kui abielu sõlmiti pärast ametniku teenistusest lahkumist, kehtestab abielu miinimumkestuse tingimuseks viis korda pikema aja kui personalieeskirjade VIII lisa artiklis 18 ette nähtu, mis on kohaldatav juhul, kui abielu on sõlmitud enne ametniku teenistusest lahkumist.

94      Seega tuleb veel kontrollida, kas personalieeskirjade VIII lisa artiklis 20 nõutud abielu kestuse tingimus, mis on kohaldatav ilma ühegi erandita, ei lähe ilmselgelt kaugemale sellest, mida on vaja pettuse puudumise tagamiseks.

95      Selle kohta tuleb kõigepealt tõdeda, et toimikus ei ole ühtegi veenvat selgitust ega tõendit, mis võimaldaks kinnitada komisjoni ja parlamendi esitatud eeldust, et pettusliku abielu sõlmimise tõenäosus kasvab pärast ametniku teenistusest lahkumist, mistõttu näiteks ametnik, kes abiellub teenistusest lahkumisele eelneval päeval, sõlmib pettusliku abielu vähem tõenäoliselt kui ametnik, kes abiellub teenistusest lahkumisele järgneval päeval. Komisjon ja parlament ei ole ka selgitanud, mis põhjusel on teenistusest lahkunud ametnik halvemini võimeline võitlema temaga abielluda sooviva isiku pettuslike kavatsustega kui veel teenistuses olev ametnik, mistõttu pärast ametniku teenistusest lahkumist sõlmitud abielu jaoks on vaja kehtestada viis korda pikem miinimumkestus.

96      Järjepideva kohtupraktika kohaselt ei saa aga üldine pettuse või kuritarvituse eeldamine olla piisav põhjendus EL toimimise lepingu eesmärke kahjustava meetme võtmiseks (vt 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑577/10, EU:C:2012:814, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

97      Peale selle tuleb märkida, et abielu kestus ei ole ainus asjaolu, mis näitaks selle siirust (vt analoogia alusel 20. juuni 2013. aasta kohtuotsus Giersch jt, C‑20/12, EU:C:2013:411, punktid 72 ja 73 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus Prinz ja Seeberger, C‑523/11 ja C‑585/11, EU:C:2013:524, punktid 36 ja 37 ning seal viidatud kohtupraktika).

98      Personalieeskirjade VIII lisa artikkel 20 kasutab aga ainult tingimust, et abielu peab olema kestnud vähemalt viis aastat, nägemata sellest ette ühtegi erandit, mistõttu üleelanud abikaasal, kes sõlmis abielu pärast ametniku teenistusest lahkumist, ei ole võimalust väita, et abielu sõlmiti heauskselt, olenemata sellest, milliseid objektiivseid tõendeid tal on selle kohta esitada. Nii sätestab see artikkel üldise ja ümberlükkamatu eelduse, et vähem kui viis aastat kestnud abielud on pettuslikud.

99      Personalieeskirjade VIII lisa artikli 18 teine lõik näeb seevastu ette objektiivsed tingimused, mille korral abielu miinimumkestust ei nõuta, st olukorra, kus ametnikul on enne teenistusest lahkumist sõlmitud abielust sündinud laps ja üleelanud abikaasa peab või on teda ülal pidanud. Seadusandja leidis seega, et juhul, kui abielu on sõlmitud enne endise ametniku teenistusest lahkumist, esinevad objektiivsed asjaolud, mis võimaldavad pettuse eelduse ümber lükata.

100    Eelmises punktis nimetatud objektiivsed asjaolud on selged kriteeriumid, mis võimaldavad toitjakaotuspensione tõhusalt ja õiguskindluse põhimõtet järgides hallata.

101    Käesoleval juhul tuleb märkida, et kuigi hageja teine abielu sõlmiti pärast seda, kui tema abikaasa oli teenistusest lahkunud, on mitu objektiivset asjaolu, millega saab tõendada, et tegemist ei ole pettusliku abieluga. Hageja ja tema abikaasa elasid paarina koos alates 1985. aastast. 10. juunil 1987 sündis neil laps. 7. mail 1988 sõlmisid nad oma esimese abielu. Nad küll lahutasid 29. aprillil 1996, kuid hakkasid 2002. aastal taas koos elama ja abiellusid uuesti 20. augustil 2012. Ei komisjon ega parlament ole väitnud, et käesoleval juhul on tegemist pettusega.

102    Lisaks ei abiellunud hageja pärast lahutust teise isikuga. Nagu märkis Üldkohus apellatsioonimenetluses tehtud otsuse punktis 56, oleks tal juhul, kui ta ei oleks oma endise abikaasaga uuesti abiellunud, olnud personalieeskirjade VIII lisa artikli 27 alusel õigus saada toitjakaotuspensioni lahutatud abikaasana, kuid uuesti abiellumise tõttu kaotas ta selle õiguse.

103    Lisaks on personalieeskirjade VIII lisa artiklis 20 osutatud endiste ametnike vanus üldiselt kõrgem, mistõttu on sellise endise ametnikuga abiellunud üleelanud abikaasal vähemalt viis aastat kestnud abielu nõuet eriti raske täita. Seega võib see võtta võimaluse saada toitjakaotuspensioni paljudelt sellistest abikaasadelt, kellel oleks võimalik tõendada pettuse puudumist.

104    Viimaks tuleb meeles pidada, et seadusandja ei ole personalieeskirjades kõikidel juhtudel välistanud individuaalse hindamise võimalust. Nõnda on personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 1 punktis d ette nähtud, et ametnik, kes ei vasta majapidamistoetuse saamise tingimustele, võib seda toetust ikkagi saada „ametisse nimetava asutuse või ametiisiku asjakohaste tõendite alusel tehtud põhjendatud eriotsuse korral“, kui ta täidab siiski tegelikult perekondlikke kohustusi.

105    Kõigest eelnevast tuleneb, et on ebamõistlik asuda seisukohale, et personalieeskirjade VIII lisa artiklis 20 ette nähtud tingimus, mille kohaselt peab abielu olema kestnud vähemalt viis aastat, mis on viis korda pikem aeg kui personalieeskirjade VIII lisa artiklis 18 ette nähtu, ning mille suhtes ei kehti ühtegi erandit, mis võimaldaks tõendada pettuse puudumist, olenemata sellest, milliseid objektiivseid tõendeid esitatakse, võib olla vajalik selleks, et saavutada eesmärk võidelda pettuse vastu.

ii)    Eesmärk säilitada liidu pensioniskeemi finantstasakaal

106    Sissejuhatuseks olgu täpsustatud, et eesmärki säilitada liidu pensioniskeemi finantstasakaal saab pidada õiguspäraseks (vt selle kohta 15. veebruari 2005. aasta kohtuotsus Pyres vs. komisjon, T‑256/01, EU:T:2005:45, punktid 64 ja 65). Tuleb siiski lisada, et selline eelarveliste kaalutlustega seotud eesmärk üksinda ei õigusta võrdse kohtlemise üldpõhimõttest kõrvale kaldumist (vt selle kohta 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Fuchs ja Köhler, C‑159/10 ja C‑160/10, EU:C:2011:508, punkt 74).

107    Nagu aga tõdetud eespool punktis 105, ei saa personalieeskirjade VIII lisa artiklis 20 ette nähtud tingimust, et abielu peab olema kestnud vähemalt viis aastat, põhjendada eesmärgiga võidelda pettuse vastu. Seetõttu ei saa selle sättega sisse seatud erinevat kohtlemist õigustada ainuüksi eesmärgiga säilitada liidu pensioniskeemi finantstasakaal.

108    Igal juhul tuleb tõdeda, et komisjon ja parlament ei ole esitanud vähimaidki tõendeid, mis kinnitaks, et liidu pensioniskeemi finantstasakaal satuks ohtu, kui endiste ametnike üleelanud abikaasadel, kes sõlmisid abielu pärast seda, kui ametnik oli teenistusest lahkunud, tekiks õigus saada toitjakaotuspensioni ilma, et nad oleksid olnud vähemalt viis aastat abielus. Ei ole ka tõendatud, et see finantstasakaal ei saaks kahjustatud, kui personalieeskirjade VIII lisa artiklis 20 oleks ette nähtud erandid tingimusest, et abielu peab olema kestnud vähemalt viis aastat.

109    Lisaks tuleb komisjoni argumendi kohta, et endise ametniku üleelanud abikaasa, kes abiellus pärast ametniku teenistusest lahkumist, ei ole panustanud pensioniskeemi sissemaksete tegemise pingutusse, märkida, et ei personalieeskirjade VIII lisa artikli 20 sõnastusest ega kontekstist ei tulene, et toitjakaotuspensioni saamise tingimuseks on piisavalt tugev rahaline seos üleelanud abikaasa ja selle institutsiooni vahel, mille teenistuses ametnik või endine ametnik oli. Vastupidi, piisab kui enne ametniku teenistusest lahkumist sõlmitud abielu on kestnud ühe aasta, et üleelanud abikaasal on õigus sellist pensioni saada, isegi kui surm tabab ametnikku näiteks tema karjääri alguses (personalieeskirjade VIII lisa artikli 17 järgi), või kui abielu on sõlmitud mõned päevad enne ametniku teenistusest lahkumist (personalieeskirjade VIII lisa artikli 18 järgi).

110    Seega kehtestab personalieeskirjade VIII lisa artikkel 20 endiste ametnike üleelanud abikaasade erineva kohtlemise, mida ei põhjenda ei eesmärk võidelda pettuse vastu, kuna see ei ole selle eesmärgi saavutamiseks vajalik, ega eesmärk säilitada liidu pensioniskeemi finantstasakaal.

111    Lisaks, kuna personalieeskirjade VIII lisa artikkel 20 kehtestab üldise ja ümberlükkamatu eelduse, et vähem kui viis aastat kestnud abielus olnud paaride abielu puhul on tegemist pettusega, samas kui üldine pettuse eeldamine ei saa olla piisav põhjendus EL toimimise lepingu eesmärke kahjustava meetme võtmiseks, ei austa see säte õiguse võrdsele kohtlemisele ja mis tahes diskrimineerimise keelu põhisisu.

112    Seetõttu rikub personalieeskirjade VIII lisa artikkel 20 võrdse kohtlemise üldpõhimõtet ja vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet. Järelikult tuleb hageja esitatud õigusvastasuse väitega nõustuda.

113    Sellest lähtuvalt tuleb vaidlustatud otsus tühistada, sest see on vastu võetud personalieeskirjade VIII lisa artikli 20 alusel, mistõttu see on kaotanud õigusliku aluse.

3.      Kolmas väide, et mõiste „abikaasa“ tõlgendamisel toitjakaotuspensionile kohaldatava korra raames on rikutud õigusnormi

114    Hageja väidab, et mõistet „paar“ ei saa taandada üksnes abielul põhinevale suhtele, sest selles vallas on aastate jooksul toimunud üldine sotsiaalne areng. Sellest arengust annab tunnistust esiteks personalieeskirjade artikli 1d lõike 1 teine lõik, mille kohaselt käsitatakse vabaabielusid abieludena, ja teiseks registreeritud kooselu laialdane tunnustamine liidus. Seetõttu ei tohiks jätta arvesse võtmata hageja ja tema nüüdseks surnud abikaasa kooselu kestust, mida tõendavad paljud dokumendid.

115    Komisjon, keda toetab parlament, vaidleb hageja argumentidele vastu.

116    Tuleb rõhutada, et personalieeskirjade VIII lisa artikkel 20 annab õiguse saada toitjakaotuspensioni ainult üleelanud „abikaasale“. See tähendab, et toitjakaotuspensioni saaja peab olema olnud endise ametnikuga tsiviilõiguslikus suhtes, mis tekitas hulga õigusi ja kohustusi (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus HK vs. komisjon, C‑460/18 P, EU:C:2019:1119, punkt 71).

117    Euroopa Kohus on selles küsimuses märkinud, et ehkki teatud aspektides võib faktilise kooselu ja seaduslikult tunnustatud kooselu – nagu abielu – vahel sarnasusi olla, ei saa see kindlasti viia kahe nimetatud tüüpi kooselu võrdsustamiseni. Abielu iseloomustab nimelt range vormikohustus ning sellega tekivad abikaasadele üksteise suhtes ulatuslikud vastastikused õigused ja kohustused, sealhulgas abistamis- ja solidaarsuskohustus (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus HK vs. komisjon, C‑460/18 P, EU:C:2019:1119, punktid 72 ja 73).

118    Teisalt on liidu seadusandja teatud tingimustel sõnaselgelt laiendanud abielus isikute suhtes kehtivate personalieeskirjade sätete kohaldamisala isikutele, keda seob registreeritud kooselu. Selles küsimuses on personalieeskirjade artikli 1d lõike 1 teises lõigus nõutud, et selleks, et registreeritud kooselu saaks samastada abieluga personalieeskirjade tähenduses, peab ametnik, kes on püsivas registreeritud kooselus, vastama selle sättega esitatud õiguslikele tingimustele (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus HK vs. komisjon, C‑460/18 P, EU:C:2019:1119, punktid 74 ja 76).

119    Seevastu selline faktiline liit nagu vabaabielu ei vasta Euroopa Kohtu hinnangul nendele tunnustele, kuna vabaabielul ei ole üldjuhul seadusega kindlaks määratud staatust (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus HK vs. komisjon, C‑460/18 P, EU:C:2019:1119, punkt 78).

120    Käesoleval juhul väidab hageja, et ta elas nüüdseks surnud endise ametnikuga koos alates 2002. aastast ja 2012. aastal abiellusid nad uuesti. Hageja ei väida siiski, et nad oleks enne uuesti abiellumist oma kooselu registreerinud. Peale selle ei ole poolte vahel vaidlust selles, et nüüdseks surnud endine ametnik oli 11. septembrist 1998 kuni 22. detsembrini 2011 abielus teise isikuga.

121    Seetõttu ei saa hageja tugineda personalieeskirjade artikli 1d lõike 1 teisele lõigule.

122    Tuleb ka rõhutada, et kuigi Üldkohus võtab arvesse sotsiaalset konteksti, milles käesolev hagi on esitatud, ei ole personalieeskirjade kohaldamisala laiendamine seoses mõistega „abikaasa“ tema ülesanne. Sellise muudatuse tegemine on seadusandja pädevuses (vt selle kohta 17. juuni 1993. aasta kohtuotsus Arauxo-Dumay vs. komisjon, T‑65/92, EU:T:1993:47, punktid 30 ja 31).

123    Peale selle, nagu märgib komisjon, võttis seadusandja personalieeskirju reformides sotsiaalset arengut arvesse. Täpsemalt muutis seadusandja nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (ELT 2004, L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130), personalieeskirjade artikli 1d lõike 1 teist lõiku, et lisada registreeritud kooselu puudutav hüpotees.

124    Seetõttu tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

125    Kõigest eelnevast tuleneb, et esimene ja kolmas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ning vaidlustatud otsus tuleb tühistada teise väite alusel.

 Kohtukulud

126    Euroopa Kohtu kodukorra artikli 133 kohaselt tehakse otsus kohtukulude jaotamise kohta kohtuotsuses, mis lõpetab menetluse. Kodukorra artikli 219 alusel, mida käeolevas pärast kohtuasja uueks arutamiseks saatmist toimunud menetluses kohaldatakse analoogia alusel, ja arvestades, et Üldkohus jättis apellatsioonimenetluses tehtud otsuses kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks, peab Üldkohus otsustama nii ELTL artikli 270 alusel Avaliku Teenistuse Kohtus ja Üldkohtus algatatud menetlustega seotud kohtukulude üle kui ka Üldkohtu apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude üle.

127    Selle kohta on kodukorra artikli 134 lõikes 1 sätestatud, et kohtuvaidluse kaotanud pool on kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

128    Eespool toodud põhjendustest tuleneb, et komisjon on pool, kes on kohtuvaidluse lõpuks kaotanud. Seetõttu tuleb temalt välja mõista esiteks Avaliku Teenistuse Kohtus kohtuasjas F‑104/15 toimunud esimese menetluse kohtukulud ning teiseks praeguses pärast uueks arutamiseks saatmist toimunud menetluse kohtukulud.

129    Mis puudutab kohtuasjas T‑695/16 P toimunud apellatsioonimenetlust, siis kodukorra artikli 211 lõike 3 kohaselt peab komisjon kandma iseenda kohtukulud. Lisaks, kuna Üldkohus rahuldas komisjoni apellatsioonkaebuse, tuleb hageja kohtukulud apellatsioonimenetluses jätta tema enda kanda.

130    Viimaks kannavad menetlusse astunud institutsioonid kodukorra artikli 138 lõike 1 järgi ise oma kohtukulud. Seega tuleb parlamendi kohtukulud kohtuasjas F‑104/15 ja praeguses pärast uueks arutamiseks saatmist toimunud menetluses jätta tema enda kanda. Kuna parlament ei esitanud apellatsioonimenetluses oma seisukohti ja Üldkohus tegi selles menetluses lahendi ilma menetluse suulise osata, ei osalenud parlament apellatsioonimenetluses kodukorra artikli 211 lõike 5 tähenduses ja tal ei tekkinud selles menetluses kohtukulusid.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Komisjoni 24. septembri 2014. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata RNi taotlus toitjakaotuspensioni määramiseks.

2.      Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja RNi kohtukulud kohtuasjas F104/15 ja praeguses pärast uueks arutamiseks saatmist toimunud menetluses.

3.      Jätta komisjoni ja RNi kohtukulud kohtuasjas T695/16 P nende endi kanda.

4.      Jätta parlamendi kohtukulud kohtuasjas F104/15 ja praeguses pärast uueks arutamiseks saatmist toimunud menetluses tema enda kanda.

da Silva Passos

Reine

Truchot

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. detsembril 2020 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.