ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

25. oktoober 2013

Kohtuasi T‑476/11 P

Euroopa Komisjon

versus

Chrysanthe Moschonaki

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Teade vaba ametikoha kohta – Kandidatuuri tagasilükkamine – Tühistamishagi – Põhjendatud huvi – Vastuvõetavus – Nõue, et hagiavaldus oleks kaebusega vastavuses – Ametnike personalieeskirjade artikli 91 lõige 2 – Kahju hüvitamise nõue

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 28. juuni 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑55/10: AS vs. komisjon selle kohtuotsuse tühistamise nõudes.

Otsus:      Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 28. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑55/10: AS vs. komisjon selles osas, milles sellega tunnistati vastuvõetavaks väide, et on rikutud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artiklit 7, ja tühistati 30. septembri 2009. aasta otsus, millega Euroopa Komisjon lükkas selle väite põhjal tagasi Chrysanthe Moschonaki kandidatuuri, ning mõisteti komisjonilt C. Moschonaki kasuks välja 3000 eurot. Jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata. Saata kohtuasi uueks arutamiseks Avaliku Teenistuse Kohtule. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

Kokkuvõte

1.      Ametnike hagid – Põhjendatud huvi – Kandidatuuri tagasilükkamise otsus – Otsus, mis on lahutamatult seotud otsusega nimetada ametisse teine ametnik – Põhjendatud huvi hindamine igakülgselt ja ühtselt – Nõue tühistada ainult kandidatuuri tagasilükkamise otsus – Lubatavus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Ametnike hagid – Tühistav kohtuotsus – Mõju – Kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete rakendamise kohustus – Erilised raskused – Õiglane hüvitis hagejale tühistatud aktist tulenenud kahju eest

(ELTL artikkel 266)

3.      Apellatsioonkaebus – Väited – Faktiliste asjaolude ebaõige hindamine – Vastuvõetamatus – Asjaolude ja tõendite hindamise kontroll Üldkohtus – Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral

(ELTL artikkel 257; Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 11 lõige 1)

4.      Apellatsioonkaebus – Väited – Kohtuotsuse sellist põhjendust puudutav väide, mis ei ole vajalik resolutsiooni põhjendamiseks – Tulemusetu väide

5.      Ametnike hagid – Eelnev halduskaebus – Kaebuse ja hagi vastavus – Eseme ja aluse samasus – Väited ja argumendid, mida kaebuses ei esitatud, kuid mis on viimasega vahetult seotud – Vastuvõetavus – Sisulise või formaalse õiguspärasuse väide – Tingimus, mis ei ole vastuvõetavaks tunnistamiseks piisav

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

6.      Ametnike hagid – Eelnev halduskaebus – Kaebuse ja hagi vastavus – Eseme ja aluse samasus – Tõhusa kohtuliku kaitse ja õiguskindluse põhimõttest kinnipidamine – Eseme ja aluse mõiste lai tõlgendus – Vaidluse õigusliku aluse muutmine – Tingimus, mis ei ole piisav, et tunnistada vaidluse alus uueks

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

7.      Ametnike hagid – Eelnev halduskaebus – Kaebuse ja hagi vastavus – Eseme ja aluse samasus – Väited ja argumendid, mida kaebuses ei esitatud, kuid millega vaidlustatakse vastuses kaebusele toodud põhjenduse põhjendatus – Vastuvõetavus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

8.      Apellatsioonkaebus – Põhjendatuks tunnistatud apellatsioonkaebus – Vaidluse sisuline lahendamine apellatsioonikohtu poolt – Tingimus – Menetlusstaadium lubab teha asja suhtes otsuse

(Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 13 lõige 1)

1.      Kui ametnik on personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel esitanud hagi, mille ese on tema kandidatuuri tagasilükkamise otsuse ja taotletud ametikohale teise ametniku nimetamise otsuse tühistamine, siis kandidatuuri tagasilükkamise otsus ja ametisse nimetamise otsus ei ole mitte ainult seotud, vaid on ka lahutamatud, mistõttu tuleb hageja huvi nende otsuste tühistamiseks hinnata igakülgselt ja ühtselt.

Ametnik ei ole siiski kohustatud nõudma korraga nii tema kandidatuuri tagasilükkamise otsuse kui ka asjaomasele ametikohale kolmanda isiku nimetamise otsuse tühistamist. Nimelt ei ole mingit kohustust nõuda nende kahe otsuse tühistamist ametnikult, kelle eesmärk on taotleda üksnes tema kandidatuuri tagasilükkamise otsuse tühistamist.

Pealegi on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas, et ametnik, soovides säilitada kolmandate isikute õigusi, saaks piirduda tema kandidatuuri tagasilükkamise otsuse tühistamise nõudega ilma, et ta oleks kohustatud nõudma teiste ametnike ametisse nimetamise tühistamist selleks, et hagiavaldus oleks vastuvõetav.

Seega võib ametnik soovida tema kandidatuuri tagasilükkamise otsuse tühistamise taotlemist selleks, et väidetav õigusvastasus ei korduks tulevikus analoogilise menetluse raames, milles ta peaks osalema, samas siiski tahtmata vaidlustada kolmanda isiku ametisse nimetamise otsust. Sellisel juhul tuleb ametniku põhjendatud huvi hinnata üksnes tema kandidatuuri tagasilükkamise otsuse tühistamise nõude alusel.

Lisaks viiks seisukoht, mille kohaselt juhul, kui asjaomane ametikoht oli hagi esitamise hetkel juba täidetud, on kandidatuuri tagasilükkamise otsuse tühistamise nõue vastuvõetav ainult siis, kui ametnik taotleb samal ajal ametisse nimetamise otsuse tühistamist, selleni, et hagidele, mis puudutavad personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses isikut kahjustava meetme õiguspärasust, kehtestataks vastuvõetavuse tingimus, mida ei ole personalieeskirjades ette nähtud. Nimelt ei pane ei personalieeskirjade artikkel 91, mis käsitleb ametnike poolt liidu kohtutesse esitatud hagisid neid kahjustavate meetmete peale, ega üksi teine õigusnorm ametnikule kohustust, et tema hagi oleks samaaegselt esitatud kandidatuuri tagasilükkamise otsuse peale ja ametisse nimetamise otsuse peale, selleks et hagi oleks vastuvõetav.

(vt punktid 34, 35, 44, 45 ja 47)

Viited:

Euroopa Kohus: 7. juuni 2007, kohtuasi C‑362/05 P: Wunenburger vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑4333, punkt 50).

Üldkohus: 9. detsember 2010, kohtuasi T‑526/08 P: komisjon vs. Strack (ECLI:EU:T:2010:506, punkt 45).

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 39)

Viited:

Euroopa Kohus: 5. märts 1980, kohtuasi 76/79: Könecke Fleischwarenfabrik vs. komisjon (EKL 1980, lk 665, punkt 15); 14. juuli 1983, kohtuasi 144/82: Detti vs. Euroopa Kohus (EKL 1983, lk 2421, punkt 33).

Üldkohus: 8. oktoober 1992, kohtuasi T‑84/91: Meskens vs. parlament (EKL 1992, lk II‑2335, punkt 78); 31. jaanuar 2007, kohtuasi T‑166/04: C vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑9 ja II‑A‑2‑49, punkt 48).

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 50 ja 51)

Viited:

Euroopa Kohus: 2. oktoober 2001, kohtuasi C‑449/99 P: EIP vs. Hautem (EKL 2001, lk I‑6733, punkt 44); 27. aprill 2006, kohtuasi C‑230/05 P: L vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 45); 25. jaanuar 2007, liidetud kohtuasjad C‑403/04 P ja C‑405/04 P: Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑729, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

Üldkohus: 18. oktoober 2010, kohtuasi T‑516/09 P: Marcuccio vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 57).

4.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 61)

Viide:

Euroopa Kohus: 22. detsember 1993, kohtuasi C‑244/91 P: Pincherle vs. komisjon (EKL 1993, lk I‑6965, punkt 25).

5.      Ametnike hagides peavad liidu kohtule esitatavad nõuded sisaldama ainult vaidluspunkte, mis tuginevad kaebusega samale alusele, kuigi tuleb täpsustada, et neid vaidluspunkte võib liidu kohtus edasi arendada väidete ja argumentidega, mida tingimata kaebuses ei esitatud, kuid mis on sellega vahetult seotud.

Selleks et hinnata, kas vaidluspunktid põhinevad samal alusel kui alus, millel põhinevad kaebuses esitatud vaidluspunktid, ei saa liidu kohus tugineda üksnes asjaolule, et väitega vaidlustatakse vaidlustatud akti sisulise või teise võimalusena formaalne õiguspärasus.

Hagiavalduse ja kaebuse vastavuse põhimõtte vastupidine tõlgendus võimaldaks hagejal tõstatada esimest korda liidu kohtus väite, millel ei ole mingit seost kaebuses esitatud väidetega, kuna need väited koosvõetuna puudutavad kas asjaomase akti sisemist või formaalset õiguspärasust. Neil asjaoludel oleks ametisse nimetavale asutusele kaebuse raames teada ainult osa administratsioonile etteheidetavatest väidetest. Kuna ametisse nimetaval asutusel ei oleks võimalik piisavalt täpselt saada teada huvitatud isiku etteheiteid või soove, ei saaks nimetatud asutus seega püüda vaidlust kompromissiga lahendada.

Pealegi asjaolu, et hagiavalduses ja kaebuses sisalduvate väidetega vaidlustatakse akti sisemine või teise võimalusena formaalne õiguspärasust, ei võimaldaks iseenesest tuvastada, et neid väiteid võib pidada väideteks, mis on otseselt seotud. Mõisted „sisemine õiguspärasus” ja „formaalne õiguspärasus” on nimelt liiga laiad ja abstraktsed arvestades asjaomase vaidluspunkti täpset eset, et tagada, et selline seos võiks olla üksnes ühte või teist nendest mõistetest puudutavate väidete vahel.

(vt punktid 73, 75, 78 ja 79)

Viited:

Euroopa Kohus: 23. oktoober 1986, kohtuasi 142/85: Schwiering vs. kontrollikoda (EKL 1986, lk 3177, punkt 11); 20. mai 1987, kohtuasi 242/85: Geist vs. komisjon (EKL 1987, lk 2181, punkt 9); 26. jaanuar 1989, kohtuasi 224/87: Koutchoumoff vs. komisjon (EKL 1989, lk 99, punkt 10); 14. märts 1989, kohtuasi 133/88: Del Amo Martinez vs. parlament (EKL 1989, lk 689, punkt 10).

Üldkohus: 12. märts 1996, kohtuasi T‑361/94: Weir vs. komisjon (EKL AT 1996, lk I‑A‑121 ja II‑381, punkt 27).

6.      Hagiavalduse ja kaebuse vastavuse põhimõtte rakendamine ja selle kontroll liidu kohtu poolt peavad tagama, et samal ajal peetakse täielikult kinni esiteks tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttest, mis on liidu õiguse üldpõhimõte ja sisaldub Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47, selleks et huvitatud isikul oleks võimalik nõuetekohaselt vaidlustada teda kahjustav ametisse nimetava asutuse otsus, ja teiseks õiguskindluse põhimõttest, et ametisse nimetaval asutusel oleks võimalik kaebuse staadiumis teada, milline on huvitatud isiku kriitika vaidlustatud otsuse suhtes. Seega kuigi kaebuse ja hagiavalduse puhul peavad ese ja alus jääma muutumatuks, et võimaldada erimeelsuste lahendamist kompromissiga, siis andes ametisse nimetavale asutusele kaebuse staadiumis teada, mida huvitatud isik kritiseerib, ei saa nende mõistete tõlgendamine viia selleni, et piiratakse huvitatud isiku võimalusi teda kahjustavat otsust tõhusalt vaidlustada. Sel põhjusel ei tohi vaidluse eseme mõistet, mis vastab huvitatud isiku nõuetele, ja vaidluse alusel mõistet, mis vastab nende nõuete õiguslikule või faktilisele alusele, tõlgendada kitsalt.

Selles kontekstis ei piisa vaidluse õigusliku alusel pelgast muutmisest, et tunnistada vaidluse alus uueks. Ühte ja sama nõuet ja seega ühte ja sama vaidluse alust võivad põhjendada mitu õiguslikku alust. Teisisõnu, asjaolu, et hagiavalduses tuuakse välja konkreetse sätte rikkumine, mida ei ole välja toodud kaebuses, ei tähenda tingimata, et vaidluse eset on seetõttu muudetud. Nimelt tuleb arvestada vaidluse aluse sisu, mitte ainult nende õiguslike aluste sõnastusega, mistõttu liidu kohus peab kontrollima, kas nende aluste vahel on otsene seos ja kas need on sisuliselt seotud samade nõuetega.

(vt punktid 82–85)

7.      Ametnike hagi raames tuleb juhul, kui kaebaja saab teada teda kahjustava akti põhjendusest vastusest tema kaebusele või juhul, kui selle vastuse põhjendus muudab või täiendab sisuliselt selles aktis sisalduvat põhjendust, pidada vastuvõetavaks kõiki väited, mis on esitatud esimest korda hagiavalduse raames ja mille eesmärk on vaidlustada kaebusele antud vastuses toodud põhjenduse põhjendatust. Nimelt sellistes juhtudel ei saa huvitatud isik olla täpselt ja lõplikult teadlik põhjendustest, mis on teda kahjustava akti aluseks.

(vt punkt 86)

8.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 99)