ELT teatis

 

9. augustil 2005 esitatud hagi - Rounis v. Komisjon

(Kohtuasi T-311/05)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Georgios Rounis (Brüssel, Belgia), (esindaja: advokaat E. Boigelot)

Kostja: Euroopa Ühenduste Komisjon

Hageja nõuded

tühistada komisjoni otsus, millega keelduti üle kandmast ühte osa hageja töötasu, mis oli mõeldud tema tütre koolituskulude katteks ülikoolis 2003-2004 õppeaastal;

mõista erinevatel otsustustasanditel tehtud sisuliste vigade hüvitamiseks välja kahjutasu varalise ja moraalse kahju hüvitamiseks, kusjuures kahju õiglaselt ja erapooletult väljaarvutatud summa on 13 582,88 eurot, millele tuleb juurde arvestada viivis määraga 5,25% kuni summa täieliku tasumiseni, ning mida võib menetluse käigus suurendada või vähendada;

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Õiguslikud alused ja peamised argumendid

Hageja, kes oli hagejaks ka kohtuasjas T-17/01¹, vaidlustab ametisse nimetava asutuse otsuse, millega keelduti Ühendkuningriiki üle kandmast 35% tema igakuise töötasu netosummast, mis oli mõeldud tema tütre ülikooliõpingute kulude katteks.

Hageja täpsustas, et ta on Ühendkuningriigis kantud tegelikke kulusid tõendanud ning et tema õigust sellise ülekande tegemiseks tunnustati 16. mai 2002. aasta kohtuotsusega, mida täiendati eespool viidatud kohtuasjas tehtud 30. septembri 2003. aasta otsusega.

Hageja kinnitab oma nõuete toetuseks, et rikutud on personalieeskirjade artikleid 62 ja 67, personalieeskirjade VII ja XIII lisa artiklit 17, ning seda ühtlasi ka versioonis, mis jõustus 1. mail 2004 seoses uute personalieeskirjade kehtestamisega. Hageja väidab, et rikutud on ka õiguse üldpõhimõtteid, nagu hea ja mõistliku haldamise põhimõtet, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ning hoolitsuskohustust ning ametisse nimetava asutuse tegevuse kohta kehtivaid põhimõtet, mille kohaselt saab otsuse teha vaid asjassepuutuvate põhjenduste alusel, mille puhul ei ole tehtud ilmseid hindamisvigu.

____________

¹ - 16. mai 2002. aasta kohtuotsus (EKL FP lk IA-63; FP II-301) ja 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus (EKL AT IA-221; AT II-1079).