Kohtuasi C‑385/17

Torsten Hein

versus

Albert Holzkamm GmbH & Co. KG

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Arbeitsgericht Verden)

Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Tööaja korraldus – Direktiiv 2003/88/EÜ – Õigus tasustatud põhipuhkusele – Artikli 7 lõige 1 – Liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt võib kollektiivlepingus võtta põhipuhkuse eest makstava tasu arvutamisel arvesse lühendatud tööajaga töötamise perioode – Tõlgendatavate kohtuotsuste ajaline kehtivus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (neljas koda) 13. detsembri 2018. aasta otsus

1.        Sotsiaalpoliitika – Töötajate ohutuse ja tervise kaitse – Tööaja korraldus – Õigus tasustatud põhipuhkusele – Riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib kollektiivlepingus võtta põhipuhkuse eest makstava tasu arvutamisel arvesse lühendatud tööajaga töötamise perioode – Minimaalse põhipuhkuse eest makstav puhkusetasu, mis on töötamise perioodidel töötajale makstavast tavapärasest töötasust väiksem – Lubamatus – Kohustus tõlgendada riigisiseseid õigusnorme kooskõlas liidu õigusega – Selle kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramine – Puudumine – Liidu õiguse tõlgenduse esimus tööandjate õiguspärase ootuse kaitse ees

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 31 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88, artikli 7 lõige 1)

2.        Eelotsuse küsimused – Tõlgendamine – Tõlgendatavate kohtuotsuste ajaline kehtivus – Tagasiulatuv jõud – Euroopa Kohtu kehtestatav piirang – Tingimused

(ELTL artikkel 267)

1.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 7 lõiget 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt on lubatud kollektiivlepingus ette näha, et puhkusetasu arvutamisel võetakse arvesse töötasu vähenemisi, mis on tingitud sellest, et arvestusperioodil esineb päevi, mil lühendatud tööaja tõttu tegelikult ei töötatud, mille tagajärjel saab töötaja minimaalse põhipuhkuse eest, mida tal on õigus artikli 7 lõike 1 alusel saada, väiksemat puhkusetasu võrreldes tavapärase töötasuga, mida talle makstakse töötamise ajal. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tõlgendama riigisiseseid õigusnorme võimalikult suures ulatuses direktiivi 2003/88 sõnastust ja eesmärki arvestades nii, et artikli 7 lõikes 1 ette nähtud minimaalse puhkuse alusel töötajatele makstav puhkusetasu ei oleks väiksem tavapärasest keskmisest töötasust, mida töötajatele makstakse tegeliku töötamise ajal.

Sellega seoses on tasustatud põhipuhkuse õiguste laiendamine üle direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 nõutud miinimumi või võimalus saada õigus kasutada tasustatud põhipuhkust ühes osas töötajate jaoks soodsad meetmed, mis lähevad nimetatud sättes ette nähtud miinimumnõuetest kaugemale ja seega ei reguleeri see säte neid meetmeid. Niisuguseid meetmeid ei saa kasutada sellise negatiivse mõju vähendamiseks, mida tasustatud põhipuhkuse eest saadava puhkusetasu vähenemine töötajale tekitab, sest vastasel korral seataks kahtluse alla asjaomasest sättest tulenev õigus tasustatud põhipuhkusele, mille lahutamatu osa on töötaja õigus kasutada puhkuse- ja lõõgastusperioodidel majanduslikke tingimusi, mis on töötamise perioodidel kehtivate tingimustega samaväärsed.

Siinjuures olgu meenutatud, et tasustatud põhipuhkuse ajal tavapärase töötasu saamise eesmärk on anda töötajale võimalus tegelikult kasutada puhkusepäevi, millele tal on õigus (vt selle kohta 16. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Robinson‑Steele jt, C‑131/04 ja C‑257/04, EU:C:2006:177, punkt 49, ning 22. mai 2014. aasta kohtuotsus Lock, C‑539/12, EU:C:2014:351, punkt 20). Kui aga tasu, mida makstakse direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 sätestatud õiguse tasustatud põhipuhkusele alusel, on – nagu põhikohtuasjas – väiksem kui tavapärane töötasu, mida makstakse ajal, mil ta tegelikult töötab, võib see töötajat vähemalt sellistel perioodidel ajendada tasustatud põhipuhkust mitte kasutama, kuna selle tulemusena saaks ta asjaomastel perioodidel väiksemat tasu.

Puudub alus piirata käesoleva kohtuotsuse ajalist kehtivust ning liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi kohtud tagavad riigisisese õiguse alusel tööandjatele kaitse õiguspärase ootuse suhtes, et liikmesriigi kõrgemate kohtute praktika, milles on kinnitatud ehitustööstuse üleriigilise kollektiivlepingu põhipuhkuse sätete õiguspärasust, jääb kehtima.

(vt punktid 43, 44, 53 ja 63 ning resolutsiooni punktid 1 ja 2)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 56 ja 57)