KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ANTHONY MICHAEL COLLINS
esitatud 7. juulil 2022(1)
Kohtuasi C‑348/21
HYA,
IP,
DD,
ZI ja
SS
menetluses osales:
Spetsializirana prokuratura
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria))
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Direktiiv (EL) 2016/343 – Artikli 6 lõige 1 ja artikli 8 lõige 1 – Tõendamiskoormis – Õigus viibida kohtulikul arutelul – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikli 47 teine lõik ja artikli 48 lõige 2 – Õigus õiglasele kohtumenetlusele ja kaitseõigus – Tunnistus, mille tunnistaja on andnud kohtueelses menetluses kohtuniku ees ilma süüdistatavate või nende esindajate juuresolekuta – Süüdistatavate ja nende esindajate võimatus küsitleda tunnistajaid kriminaalmenetluse kohtuliku arutamise staadiumis
I. Sissejuhatus
1. Kas süüdistatava õigus osaleda kohtulikul arutelul hõlmab õigust olla osaleja või õigust olla pealtvaataja? Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria) soovib, et Euroopa Kohus lahendaks selle küsimuse teises viiest eelotsusetaotlusest, mille ta sama kriminaalmenetluse kontekstis on esitanud.(2)
II. Õiguslik raamistik
A. Euroopa Liidu õigus
2. Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul,(3) artiklile 1 sätestatakse sellega ühised miinimumnormid, mis käsitlevad süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte kriminaalmenetluses ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul.
3. Direktiivi 2016/343 põhjendused 9–11, 22, 33–35, 47 ja 48 on sõnastatud järgmiselt:
„(9) Käesoleva direktiivi eesmärk on tugevdada õigust õiglasele kohtulikule arutamisele kriminaalmenetluses, sätestades ühised miinimumnormid, mis käsitlevad süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kohtulikul arutelul.
(10) Käesoleva direktiivi eesmärk on kahtlustatavate ja süüdistatavate menetlusõiguste kaitse ühiste miinimumnormide kehtestamisega suurendada liikmesriikide usaldust üksteise kriminaalõiguse süsteemide vastu, aidates sellega kaasa kriminaalasjades tehtavate otsuste vastastikuse tunnustamise hõlbustamisele. Sellised ühised miinimumnormid peaksid kõrvaldama ka takistused kodanike vabalt liikumiselt liikmesriikide territooriumil.
(11) Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada üksnes kriminaalmenetlusele, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Liidu Kohus […], ilma et see piiraks Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. […]
[…]
(22) Kahtlustatava ja süüdistatava süü tõendamise kohustus lasub süüdistajal ja iga kõrvaldamata kahtlus tõlgendatakse kahtlustatava või süüdistatava kasuks. Kui tõendamiskoormis ümber pöörataks (süüdistuselt kaitsele), rikutaks süütuse presumptsiooni, ilma et see piiraks kohtu volitusi tuvastada asjaolusid, kohtusüsteemi sõltumatust kahtlustatava või süüdistatava süü hindamisel ning kahtlustatava või süüdistatava kriminaalvastutust puudutavate faktiliste või õiguslike eelduste kasutamist. […]
[…]
(33) Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele on üks demokraatliku ühiskonna aluspõhimõtteid. Kahtlustatava ja süüdistatava õigus viibida kohtulikul arutelul tugineb sellele õigusele ja see tuleks tagada kogu liidus.
(34) Kui kahtlustatav või süüdistatav ei saa endast mitteolenevatel põhjustel viibida kohtulikul arutelul, peaks tal olema võimalus riigisiseses õiguses ette nähtud tähtaja jooksul taotleda kohtulikule arutelule uut aega.
(35) Kahtlustatava ja süüdistatava õigus viibida kohtulikul arutelul ei ole absoluutne. Teatavatel tingimustel peaksid kahtlustatav ja süüdistatav saama sellest õigusest selge sõnaga või vaikimisi, kuid ühemõtteliselt, loobuda.
[…]
(47) Käesolev direktiiv on kooskõlas [Euroopa Liidu põhiõiguste] hartas [(edaspidi „harta“)] ning [Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse] konventsioonis [(„EIÕK“)] tunnustatud põhiõiguste ja põhimõtetega, sealhulgas õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, süütuse presumptsioon ja kaitseõigus. Eriti tuleks arvesse võtta Euroopa Liidu lepingu („ELi leping“) artiklit 6, mille kohaselt liit tunnustab hartas sätestatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid ning mille kohaselt on konventsiooniga tagatud ja liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest tulenevad põhiõigused liidu õiguse üldpõhimõtted.
(48) Kuna käesolevas direktiivis kehtestatakse miinimumnormid, peaks liikmesriikidel olema võimalik direktiivis sätestatud õigusi laiendada, et tagada kaitse kõrgem tase. Liikmesriikide pakutava kaitse tase ei tohiks kunagi langeda allapoole nõuetest, mis on sätestatud hartas või [EIÕKs], nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus.“
4. Direktiivi 2016/343 artikli 6 „Tõendamiskohustus“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Liikmesriigid tagavad, et kahtlustatava ja süüdistatava süü tõendamise kohustus lasub süüdistajal. See ei mõjuta kohtuniku või pädeva kohtu võimalikku kohustust otsida nii süüstavaid kui ka süüst vabastavaid tõendeid ega kaitse õigust esitada tõendeid kooskõlas liikmesriigi õigusega.“
5. Direktiivi 2016/343 artikli 8 „Õigus viibida kohtulikul arutelul“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval ja süüdistataval on õigus viibida kohtulikul arutelul.
2. Liikmesriigid võivad näha ette, et kohtulik arutelu, mille tulemusena otsustatakse kahtlustatava või süüdistatava süü või süütuse üle, võib toimuda ilma tema kohalviibimiseta, kui
a) kahtlustatavat või süüdistatavat teavitati õigel ajal kohtulikust arutelust ja mitteilmumise tagajärgedest või
b) kahtlustatavat või süüdistatavat, keda on kohtulikust arutelust teavitatud, esindab volitatud kaitsja, kelle on valinud kahtlustatav või süüdistatav või kelle on määranud riik.“
6. Direktiivi 2016/343 artikkel 13 „Kaitse taseme säilitamine“ on sõnastatud järgmiselt:
„Ühtki käesoleva direktiivi sätet ei tõlgendata harta, konventsiooni või rahvusvahelise õiguse muude asjakohaste sätete või liikmesriikide õigusaktide alusel tagatud kõrgemat kaitse taset pakkuvate õiguste ja menetluslike tagatiste piiramisena või nende suhtes erandi kehtestamisena.“
B. Bulgaaria õigus
7. Kriminaalmenetluse seadustiku (Nakazatelno-Protsesualen kodeks)(4) artikli 12 kohaselt on kohtumenetlus võistlev ja kaitsel on samad õigused kui süüdistusel.
8. Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 46 lõike 2 punktist 1 ja artiklist 52 ilmneb, et kriminaalmenetluse kohtueelset menetlust viivad läbi uurimisasutused prokuröri juhtimisel ja järelevalve all.
9. Kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 117 on sätestatud:
„Kõik asjaolud, millel on pealtnägijaid ja mis võivad aidata kaasa objektiivse tõe kindlakstegemisele, võib kindlaks teha tunnistajate ütluste põhjal.“
10. Eelotsusetaotluses on kriminaalmenetluse seadustiku artikli 107 lõikele 1, artiklile 139 ja 224 viidates leitud, et tunnistaja kuulatakse üle kriminaalmenetluse kohtueelses staadiumis tõendite kogumise eesmärgil tavaliselt ilma kaitsja juuresolekuta. Viidates kriminaalmenetluse seadustiku artikli 280 lõikele 2, tõlgendatuna koostoimes artikliga 253, väidetakse ka seda, et tunnistaja kuulatakse uuesti üle kohtuistungil kaitsja juuresolekul, kellel on siis võimalik esitada talle oma küsimused.
11. Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 223 „Tunnistaja ülekuulamine kohtuniku ees“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„(1) Kui esineb oht, et tunnistaja ei saa kohtu ette ilmuda raske haiguse, pikaajalise riigist eemalviibimise või muude põhjuste tõttu, mis muudavad tema kohtusse ilmumise võimatuks, ning kui on vaja jäädvustada objektiivse tõe väljaselgitamiseks eriti olulised tunnistaja ütlused, viiakse ülekuulamine läbi asjaomase esimese astme kohtu või selle esimese astme kohtu kohtuniku ees, kelle ringkonnas tegevus toimub. Sellisel juhul ei esitata toimikut kohtunikule.
(2) Kohtueelse menetluse eest vastutav asutus tagab tunnistaja kohaloleku ning võimaluse, et süüdistatav ja tema kaitsja, kui see on olemas, saaksid osaleda ülekuulamisel.“
12. Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 281 „Tunnistaja ütluste ettelugemine“ lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:
„(1) Samas asjas kohtueelses menetluses kohtuniku ees või teises kohtukoosseisus antud tunnistaja ütlused loetakse ette, kui
[…]
3) nõuetekohaselt kohtusse kutsutud tunnistaja ei saa ilmuda kohtusse pikema aja jooksul või määramata ajaks ning teda ei ole vaja või ei saa volituste delegeerimise teel üle kuulata;
4) tunnistajat ei ole võimalik kohtusse kutsumiseks leida või ta on surnud;
[…]
(3) Artikli 281 lõike 1 punktides 1–6 sätestatud tingimustel loetakse kohtueelse menetluse eest vastutava ametiasutuse ees antud tunnistaja ütlused ette, kui ülekuulamisel osalesid süüdistatav ja tema kaitsja, kui see oli volitatud või määratud. Kui süüdistatavaid on mitu, on nende vastu esitatud süüdistusi puudutavate tunnistajate ütluste ettelugemiseks vaja nende süüdistatavate nõusolekut, keda ei kutsutud ülekuulamisele või kes esitasid nõuetekohased põhjused oma mitteilmumise kohta.“
III. Vaidlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimus
13. Spetsializirana prokuratura (eriasjade prokuratuur, Bulgaaria) alustas kriminaalmenetlust mitme isiku suhtes seoses nende väidetava osalusega organiseeritud kuritegelikus ühenduses, mille eesmärk oli toimetada kolmandate riikide kodanikke ebaseaduslikult üle Bulgaaria piiri, aidata neil Bulgaaria territooriumile ebaseaduslikult siseneda ja anda või saada seoses nende tegevustega altkäemaksu.
14. Kriminaalmenetluse kohtueelses staadiumis kuulasid prokuröri abistavad uurimisasutused üle viis kolmanda riigi kodanikku, nimelt MMi, RB, KH, HNi ja RRi (edaspidi koos „tunnistajad“), kelle ebaseaduslikku sisenemist Bulgaariasse olid väidetavalt hõlbustanud viis isikut, nimelt IP, DD, ZI, SS ja HYA (edaspidi koos „süüdistatavad“). Kolm esimest süüdistatavat olid Sofia (Bulgaaria) lennujaama piirivalveametnikud.
15. Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 223 kohaselt kuulati tunnistajad üle kohtuniku ees: MM, RB ja PR ilmusid ülekuulamisele 30. märtsil ja 12. aprillil 2017, HN 30. märtsil 2017 ja KH 26. mail 2017.(5) Need ülekuulamised leidsid aset enne seda, kui süüdistatavatele oli esitatud ametlik süüdistus ja neile oli võimaldatud kohtuda advokaadiga. IP, DD, SS ja HYA vahistati 2017. aasta 25. mai õhtul ja neile esitati süüdistus järgmisel päeval,(6) samas kui ZI vahistati ja talle esitati süüdistus 31. mail 2017. Seejärel peeti süüdistatavaid vahi all ja neile võimaldati kaitsja abi.
16. Pärast süüdistatavatele süüdistuse esitamist ei pidanud prokurör vajalikuks kuulata tunnistajaid üle süüdistatavate või nende esindajate juuresolekul, kuigi ta oli teadlik sellest, et nelja tunnistaja suhtes oli tehtud väljasaatmisotsus, mistõttu oli ebatõenäoline, et need tunnistajad saavad süüdistatavate kohtuasja kohtulikul arutelul osaleda.
17. Prokurör kuulas tunnistajad MMi ja RB üle teist korda 21. juulil 2017. MM kuulati uuesti üle 22. novembril 2017. Need ülekuulamised ei toimunud kohtuniku ees ja süüdistatavad ega nende esindajad ei olnud kohal.
18. SS taotles 18. jaanuaril 2018 ja DD 30. aprillil 2018 sõnaselgelt luba MMi küsitleda. Prokurör ei vastanud neile taotlustele.(7)
19. Tulenevalt nende ebaseaduslikust Bulgaarias viibimisest ja paralleelselt kriminaalmenetlusega, alustati tunnistajate MMi, RB, HNi ja PRi suhtes haldusmenetlust ja neid peeti kinni sisserändajate varjupaigas. Enne nende vabastamist anti neile kätte väljasaatmisotsused. KH, kes oli riiki sisenenud 25. mail 2017, lahkus riigist 29. mail 2017, ilma et tema suhtes oleks alustatud haldusmenetlust.
20. Eriprokuratuur saatis 19. juunil 2020 eelotsusetaotluse esitanud kohtusse süüdistusakti süüdistatavate suhtes. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu püüded teha kindlaks tunnistajate asukoht ja kutsuda nad kohtusse selleks, et neid süüdistatavate või nende esindajate juuresolekul küsitleda, osutusid edututeks, kuivõrd nende elukoht oli teadmata (RB, HNi ja PRi puhul) või seetõttu, et nad olid Bulgaariast välja saadetud (MMi puhul), või seetõttu, et nad olid vabatahtlikult riigist lahkunud (KH puhul). Eelotsusetaotluse esitanud kohus tegi järelduse, et tunnistajaid ei ole võimalik süüdistatavate või nende esindajate juuresolekul üle kuulata ja viimati nimetatutel neile küsimusi esitada.
21. Prokurör taotles 9. aprilli 2021. aasta kohtuistungil kriminaalmenetluse seadustiku artikli 281 lõike 1 alusel kohtueelses menetluses kohtuniku ees antud tunnistajate ütluste ettelugemist.(8) Sellega muutuvad ütlused tõenditeks, millele tuginedes teeb kohus süüdistatavatele esitatud süüdistuse suhtes otsuse. Süüdistatavad esitasid selle taotluse suhtes vastuväite, tuginedes sellele, et see võtaks neilt õiguse õiglasele kohtumenetlusele EIÕK artikli 6 tähenduses.
22. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et nendelt tunnistajatelt saadud tõendid on süüdistuse aluseks ja on süüdistatavate süü hindamisel määrava tähendusega. Küll aga kahtleb ta selles, kas liidu õigusega on kooskõlas menetlus, mis on ette nähtud kriminaalmenetluse seadustiku artikli 281 lõikes 1, tõlgendatuna koostoimes artikliga 223, mille puhul juhul, kui tunnistaja ei osale süüdistatava kohtuasja kohtulikul arutamisel, saab kohtuistungil ette lugeda tema ütlused, mille ta andis kohtueelses menetluses kohtuniku ees ilma süüdistatava või tema esindaja juuresolekuta, ilma et viimati nimetatutel oleks võimalust seda tunnistajat küsitleda.
23. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kuriteo kohtulikul arutamisel võib kriminaalkohus tugineda tunnistaja ütlustele, mis on antud süüdistatava või tema esindajate juuresolekul. Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 281 lõigete 1 ja 3 kohaselt muutuvad tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused, kui kohus need istungil ette loeb, toimikus olevate tõendite osaks ja neil on samasugune tõendusjõud nagu siis, kui tunnistaja oleks viibinud kohtuistungil ja vastanud poolte küsimustele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et kui on olemas oht, et tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, võib teda kohtueelses menetluses üle kuulata kohtuniku ees, kelle ülesanne on suunata ülekuulamist, tagades selle formaalse õiguspärasuse. Kui kahtlustatavale on ametlikult süüdistus esitatud, peab teda sellest ülekuulamisest teavitama ja talle tuleb pakkuda võimalust selles osaleda. Sellest õiguslikust kohustusest möödahiilimiseks kuulavad uurimisasutused tunnistajad aga tihtipeale üle 24 tunni pikkuse ajavahemiku jooksul pärast kahtlustatava vahistamist ja enne talle ametliku süüdistuse esitamist.(9) Just nii oli see käesolevas asjas.(10)
24. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates kaasneb direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 1 ette nähtud süüdistatava õigusega viibida kohtulikul arutelul kõigi tema õiguste kasutamine selle kohtumenetluse kontekstis tema kaitse eesmärgil, sealhulgas õigus küsitleda tunnistajaid. Asja menetlev kohtunik võib seega tugineda üksnes neile tõenditele, mis on saadud süüdistatavate või nende esindajate juuresolekul. Kuigi süüdistatavad on praegusel juhul kohtulikul arutelul kohal, osalevad nad tegelikult tunnistajate ütluste ettelugemisel, ilma et neil oleks võimalik neid tunnistajaid küsitleda. Viidates harta artikli 47 teisele lõigule, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et süüdistatavad on samasuguses olukorras, nagu nad oleks siis, kui süüdistaja oleks need tunnistajad üle kuulanud kohtuistungil ilma süüdistatavate või nende esindajate juuresolekuta.
25. Lisaks sellele leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kui süüdistaja kogub tõendeid vahemenetluses, näiteks kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 223 ette nähtud menetluses, ilma kaitsja osaluseta ja kasutab neid tõendeid, et kohtuistungil süüdistatavate süüd tõendada, siis tõendab ta juhtumit viisil, mis välistab süüdistatavate või nende esindajate võimaluse esitada neile tunnistajatele küsimusi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas süüdistajale direktiivi 2016/343 artikli 6 lõikega 1 pandud kohustus tõendada süüdistatava süüd on käesoleval juhul õigesti täidetud. Samuti soovib ta teada, kas harta artikli 47 teise lõiguga tagatud õigusega õiglasele kohtumenetlusele kaasneb kohustus anda süüdistatavale tõhusad õiguslikud vahendid enda kaitsmiseks süüdistaja poolt esitatud süüstavate tõendite vastu, eelkõige võimalus küsitleda tunnistajaid. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teha kindlaks, kas direktiivi 2016/343 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada koostoimes direktiivi artikli 8 lõikega 1.
26. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei leia, et tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste ettelugemine süüdistatavate kohtuistungil, ilma et süüdistatavatel oleks olnud võimalus esitada sellele tunnistajale oma küsimusi, on igal juhul vastuolus liidu õigusega. Kuigi see menetlus rikub süüdistatava õigust viibida kohtulikul arutelul, võib see olla vajalik olukorras, kus tunnistaja viibimist kohtulikul arutelul on objektiivselt võimatu tagada, kui prokurör tegutseb heauskselt ja kui on olemas tasakaalustavad meetmed.
27. Praegusel juhul teadis süüdistaja, et tunnistajad saadetakse Bulgaariast välja ja seega oleks neil keeruline, kui mitte võimatu kohtulikul arutelul osaleda. Seega teadis süüdistaja, et nende tunnistajate kohtueelses menetluses kohtuniku ees antud ütlused, mis anti vastusena prokuröri küsimustele ning ilma süüdistatavate ja nende esindajate juuresolekuta, loetakse kohtulikul arutelul ette ja neil on sama tõendusjõud kui siis, kui süüdistatavad või nende esindajad oleksid olnud kohtueelsel ülekuulamisel kohal.(11) Lisaks sellele ei ole riigisisestes õigusaktides nähtud ette ühtegi õiguskaitsevahendit olukorraks, kus prokurör ei tee midagi või keeldub andmast süüdistatavale võimalust küsitleda tunnistajaid, kellelt saadud tõenditele ta kavatseb tugineda.
28. Neil asjaoludel otsustas Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikega 1 ja artikli 6 lõikega 1 koosmõjus põhjendustega 33 ja 34 ning harta artikli 47 teise lõiguga on kooskõlas riigisisene seadus, mis näeb ette, et süüdistatava õigus viibida kohtulikul arutamisel on tagatud ja prokuratuur on oma kohustuse tõendada süüdistatava süüd nõuetekohaselt täitnud, kui kriminaalasja kohtulikul arutamisel võetakse tunnistajate ütlused, keda objektiivsetel põhjustel ei ole võimalik üle kuulata, üle kohtueelsest menetlusest, kusjuures kõnealused tunnistajad kuulas kohtuniku ees üle vaid süüdistaja ilma kaitsja osavõtuta ja süüdistaja oleks saanud juba kohtueelses menetluses anda kaitsjale võimaluse ülekuulamisel osaleda, kuid ta ei teinud seda?“
29. DD, IP ja Euroopa Komisjon on esitanud kirjalikud seisukohad.
IV. Õiguslik hinnang
A. EIÕK artikli 6 ning harta artiklite 47 ja 48 asjakohasus
30. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et käesoleval juhul kahtlusi tekitanud olukord võib olla liidu õigusega kooskõlas, kui on täidetud teatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas ette nähtud tingimused.(12) Eelkõige viitab ta EIK otsusele Gani vs. Hispaania,(13) milles nimetatud kohus analüüsis EIÕK artikli 6 lõike 1 ja lõike 3 punkti d alusel kohtu võimalust lisada tõenditele ütlused, mida ainus tunnistaja oli andnud kohtueelses menetluses, olukorras, milles süüdistatav ja tema kaitsja ei saanud teda kohtuliku arutelu ajal küsitleda, sest ta kannatas post-traumaatilise stressi all.
31. Sellega seoses toon välja kaks tähelepanekut.
32. Esiteks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus direktiivi 2016/343 tõlgendamisel õigesti EIK praktikale.(14)
33. Direktiivi 2016/343 põhjenduses 47 on märgitud, et direktiiv on kooskõlas hartas ning EIÕKs tunnustatud põhiõiguste ja põhimõtetega, nagu õigus õiglasele kohtulikule arutamisele, süütuse presumptsioon ja kaitseõigused. Direktiivi 2016/343 põhjendusest 48 tuleneb, et liikmesriikide pakutava kaitse tase ei tohiks kunagi langeda allapoole nõuetest, mis on sätestatud hartas või konventsioonis, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus. Nõue järgida miinimumnorme on seotud eesmärgiga tugevdada liikmesriikide usaldust üksteise kriminaalõigussüsteemide vastu ja hõlbustada kriminaalasjades tehtavate otsuste vastastikust tunnustamist.(15)
34. Direktiivi 2016/343 põhjendusest 33 tuleneb, et süüdistatava õigus viibida kohtulikul arutelul tugineb EIÕK artiklis 6 ning harta artikli 47 teises ja kolmandas lõigus ning artiklis 48 ette nähtud õigusele õiglasele kohtumenetlusele. Tulenevalt selgitustest põhiõiguste harta kohta(16) vastab harta artikli 47 teine lõik EIÕK artikli 6 lõikele 1 ja harta artikkel 48 vastab EIÕK artikli 6 lõigetele 2 ja 3.(17) Sellest tuleneb, et EIÕK artikli 6 lõike 3 punktis d ette nähtud iga kuriteos süüdistatava õigus küsitleda ise või lasta küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajaid on osa harta artikli 48 lõikega 2 tagatud kaitseõigusest. Selle kohaselt tuleb asjasse puutuvale isikule anda võimalus tõhusalt avaldada oma seisukohti tema vastu esitatud süüdistuste kohta(18) ja üldisemalt on tegemist harta artikli 47 teise lõiguga tagatud õiguse õiglasele kohtumenetlusele konkreetse aspektiga.(19)
35. Teiseks juhivad need tähelepanekud mind järelduseni, et lisaks harta artikli 47 teisele lõigule, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus otse viitab, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele tarviliku vastuse andmiseks arvesse võtta ka harta artikli 48 lõiget 2.(20)
B. Eelotsuse küsimus
36. Põhikohtuasi kuulub direktiivi 2016/343 kohaldamisalasse, sest nagu eelotsusetaotlusest selgub, puudutab see süüdistatavaid, keda süüdistatakse kriminaalmenetluses väidetava kuriteo toimepanemises, olukorras, kus lõplikku otsust nende süü kohta ei ole veel tehtud.(21)
37. Oma kirjalikes seisukohtades taotleb komisjon eelotsusetaotluse ulatuse ümber sõnastamist, väites, et sisuliselt puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus tõendite lubatavust. Liikmesriigid on kohustatud tagama, et kahtlustatava või süüdistatava antud selliste ütluste või tõendite hindamisel, mille saamisel rikuti tema õigust vaikida või õigust ennast mitte süüstada, austatakse kaitseõigust ja menetluse õiglust. See kohustus on sellegipoolest sõnastatud „[i]lma et see piiraks tõendite lubatavust käsitlevate riigisiseste õigusnormide ja süsteemide kohaldamist“.(22)
38. Käesolev eelotsusetaotlus ei käsitle, vähemalt osas, milles selles soovitakse direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 1 tõlgendamist koostoimes harta artikli 47 teise lõigu ja artikli 48 lõikega 2, tõendite lubatavuse küsimust. Seevastu puudutatakse selles sõnaselgelt süüdistatavate õigust võtta osa kohtulikust arutamisest kontekstis, kus eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada selle õiguse täpset ulatust ja sisu ning tagajärgi, mis sellest süüdistatava kohtumenetluse läbiviimise jaoks tulenevad. Eelkõige soovib ta teada, kas see õigus on täielikult tagatud olukorras, kus süüdistatav võib viibida kohtulikul arutelul, et kuulata tunnistajate poolt kohtueelses menetluses ilma tema ja tema esindajate juuresolekuta antud ütlusi, mis loetakse ette ja kantakse protokolli, ilma et tal lubataks nende tunnistajate puudumise tõttu esitada neile küsimusi. Teisisõnu, kas õigus osaleda kohtulikul arutelul, nii nagu seda tagavad eespool toodud sätted, hõlmab tingimata süüdistatava või tema esindajate õigust osaleda sellel kohtulikul arutelul tunnistajate küsitlemise kujul?
39. Teise võimalusena väidab komisjon, et direktiivi 2016/343 artikli 8 lõige 1 ei ole kohaldatav sellistel asjaoludel, mis on esitatud eelotsusetaotluses.
40. Esiteks väidab komisjon, et direktiivi 2016/343 artikli 8 lõige 1 on kohaldatav üksnes kriminaalmenetluse kohtumenetluse staadiumile. Seetõttu ei reguleeri see tõendite kogumist kohtueelses menetluses, sh küsimust, kas süüdistataval ja/või tema esindajatel on õigus viibida selles staadiumis tunnistaja ülekuulamise juures.
41. See argument mind ei veena. Nagu eelotsusetaotluses rõhutatakse, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus juhiseid kriminaalmenetluse seadustiku artikli 281 lõike 1 kohaldamise õiguspärasuse kohta süüdistatavate kohtuasja arutamisel, mitte kriminaalmenetluse läbiviimise kohta kohtueelses menetluses.
42. Teiseks väidab komisjon, et direktiivi 2016/343 artikli 8 lõige 1 sisaldab süüdistatava õigust viibida kohtulikul arutamisel. See ei hõlma süüdistatava või tema esindajate õigust küsitleda tunnistajaid.
43. Kuigi direktiivi 2016/343 artikli 8 lõige 1 ega ka selle direktiivi muud sätted ei nimeta süüdistatava õigust küsitleda tunnistajaid, vähendab tõlgendus, mille komisjon on andnud süüdistatava õigusele osaleda kohtulikul arutelul, nende rolli pelgalt pealtvaataja omaks. Selline tõlgendus võtab direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikelt 1 igasuguse sisu ja muudab süüdistatava õiguse osaleda kohtulikul arutelul ebaefektiivseks, kui mitte sisutuks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab õigesti, et kui lähtuda sellisest tõlgendusest, siis on süüdistatavad samasuguses olukorras, nagu nad oleks siis, kui süüdistaja oleks need tunnistajad üle kuulanud kohtuistungil ilma süüdistatavate või nende esindajate juuresolekuta.
44. Igal juhul selgub nii Euroopa Kohtu kui ka EIK praktikast, et süüdistatava õigus küsitleda kriminaalasja kohtulikul arutamisel tunnistajaid on osa isiku õigusest viibida kohtulikul arutelul.
45. Viidates EIK praktikale kohtuotsuses, milles see kohus tõlgendas direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikeid 1 ja 2, leidis Euroopa Kohus, et „avaliku kohtuistungi korraldamine on üldpõhimõte, mis on sätestatud EIÕK artiklis 6 [, mis] on eriti tähtis kriminaalõiguse valdkonnas, […] kus õigussubjekt võib õiguspäraselt nõuda, et ta „kuulataks ära“ ja et tal oleks eelkõige võimalus esitada suuliselt oma vastuväited, kuulata teda süüstava tunnistaja ütlusi, tunnistajaid küsitleda ja ristküsitleda“.(23)
46. Kohtuasjas, mis puudutas kriminaalmenetluse vahetuse põhimõtte kohaldamist, mille puhul peab kohus saama tema menetletavat kohtuasja otse ja vahetult käsitleda,(24) leidis Euroopa Kohus, et süüdistatava süü või süütuse üle otsustamise eest vastutavad isikud peavad tunnistajad põhimõtteliselt isiklikult ära kuulama ja hindama nende usaldusväärsust, et tunnistaja usaldusväärsuse hindamine on keeruline ülesanne, mida tavaliselt ei saa täita ülekuulamisprotokollides kirja pandud tunnistaja ütluste lihtsa lugemise põhjal, ja et „on õiglase kriminaalkohtumenetluse üks oluline element, et süüdistataval on võimalus olla vastamisi tunnistajatega selle kohtu juuresolekul, kes lõpuks teeb otsuse“.(25)
47. EIK‑l on mitmel korral olnud võimalus tõlgendada kuriteos süüdistatava isiku õigust küsitleda ise või lasta küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajaid, mis on sätestatud EIÕK artikli 6 lõike 3 punktis d, mis on EÕIK artikli 6 lõikega 1 tunnustatud õiglase kohtuliku arutamise õiguse konkreetne element.(26) Viidates neile sätetele, analüüsib EIÕK seda, kas kriminaalmenetlus on igakülgsel hindamisel, sh tõendite saamise viisi poolest õiglane.(27)
48. EIK hinnangul nõuavad EIÕK artikli 6 lõige 1 ja lõike 3 punkt d tavaliselt seda, et enne kuriteos süüdistatavate süüdi tunnistamist tuleb nende juuresolekul avaliku arutamise käigus esitada kõik tõendid, mis on nende vastu, et võimaldada võistlevat menetlust. Eeluurimisel saadud ütluste kasutamine tõenditena ei ole nende sätetega iseenesest vastuolus tingimusel, et on tagatud kaitseõigus, mis reeglina nõuab, et süüdistatavale on antud asjakohane ja piisav võimalus tema vastu esinevat tunnistajat küsitleda ja tema seisukohti vaidlustada.(28)
49. Sellise kriminaalmenetluse kooskõla EIÕK artikli 6 lõikega 1 ja lõike 3 punktiga d, mille käigus kasutatakse tõendina sellise tunnistaja ütlusi, kes ei olnud kohal ja keda ei küsitletud kohtulikul arutamisel, hindab EIK kolmeosalise kriteeriumi abil.(29)
50. Esiteks: selleks, et tunnistaja ei ilmu kohtulikule arutamisele, peab olema mõjuv põhjus nagu surm, terviseseisund, hirm tunnistada või võimatus tema asukohta kindlaks teha.(30)
51. Teiseks: süüdi tunnistamine, mis tugineb üksnes või otsustaval määral sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei ole olnud võimalik kas eeluurimise ajal või kohtuliku arutamise käigus küsitleda ise või lasta küsitleda, piirab kaitseõigust sellises ulatuses, et muudab selle kohtuliku arutamise EIÕK artiklis 6 sätestatud tagatistega vastuolus olevaks.(31)
52. Kolmandaks: selleks, et tagada, et kohtumenetlus kui tervik on õiglane, teeb EIK kindlaks, kas esinesid piisavad korvavad asjaolud ja eelkõige tugevad menetluslikud tagatised, mis võimaldavad tasakaalustada raskused, mida põhjustati kaitsele sellega, et tõendina aktsepteeriti kohtuistungilt puuduva tunnistaja ütlusi.(32) Selles kontekstis analüüsib EIK järgmisi elemente: asja menetleva kohtu lähenemine istungilt puuduva tunnistaja kontrollimata tõenditele,(33) kinnitavate tõendite olemasolu ja olulisus kohtulikul arutelul(34) ja menetluslikud meetmed, mis on võetud kompenseerimaks seda, et puudub võimalus tunnistajat kohtuistungil vahetult ristküsitleda.(35)
53. Just nendest kaalutlustest lähtudes tuleb vastata eelotsuse küsimusele osas, mis puudutab direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 1 tõlgendamist.
54. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, võimaldab kriminaalmenetluse seadustiku artikli 281 lõige 1, tõlgendatuna koostoimes artikliga 223 kriminaalsüüdistust arutaval kohtul olukorras, kus tunnistaja ei saa mõjuval põhjusel kohtuistungil osaleda, võtta süüdistatava süü või süütuse kindlakstegemisel arvesse tunnistaja ütlusi, mis on antud kohtueelses menetluses kohtuniku ees prokuröri poolt teostatud ülekuulamisel, kusjuures juhul, kui süüdistatavale ei ole ülekuulamise ajaks ametlikku süüdistust esitatud, ei saa ta selles osaleda.
55. Kuivõrd tegelikult jätavad need sätted süüdistava või tema esindaja ilma võimalusest küsitleda tunnistajat kohtuistungil, võivad need rikkuda nende isikute direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikega 1 tagatud õigust viibida kohtulikul arutelul ja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ning kaitseõigust, mis on tagatud vastavalt harta artikli 47 teise lõiguga ning harta artikli 48 lõikega 2.
56. Kuigi Euroopa Kohus ei ole kohustatud järgima EIK kolmeosalist kriteeriumi, on tegemist otstarbeka kontseptuaalse raamistikuga, mille alusel saab hinnata selliste menetluste, nagu on kirjeldatud eelotsusetaotluses, kooskõla direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 1 ning harta artikli 47 teises lõigus ja artikli 48 lõikes 2 sätestatud õigustega.
57. Riigisisesed õigusnormid, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, näivad selle kriteeriumi esimesele tingimusele vastavat, kuivõrd tunnistaja ütlused on vastuvõetavad üksnes juhul, kui ta puudub kohtulikult arutelult mõjuval põhjusel. Selle üle, kas prokuratuur suudab tõendada tunnistajate puudumise mõjuvat põhjust eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva menetluse asjaoludel, peab otsustama eelotsusetaotluse esitanud kohus.
58. EIK kehtestatud kriteeriumi teise osa kohaldamise peab samuti otsustama eelotsusetaotluse esitanud kohus, lähtudes tema menetluses oleva asja asjaoludest. Kui ta peaks leidma, et puuduvate tunnistajate ütlused on süüdistatava süü hindamiseks otsustava tähendusega, siis tuleneb sellest, et tema viidatud riigisisesed õigusaktid piiravad nende isikute õigust ennast kaitsta määral, mis ei ole EIK artiklis 6 sätestatud tagatistega kooskõlas.
59. Mis puudutab selle kriteeriumi kolmandat osa, siis näib Euroopa Kohtu käsutuses olev teave viitavat sellele, et puuduvad piisavad korvavad asjaolud, mis võimaldavad tasakaalustada raskused, mida põhjustati süüdistatavatele sellega, et tõendina aktsepteeriti kontrollimata tunnistaja ütlusi, mis tagaks selle, et kohtumenetlus kui tervik on õiglane. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on ütlustel, mis on antud kriminaalmenetluse seadustiku artikli 223 alusel kohtuniku ees ja kriminaalmenetluse seadustiku artikli 281 lõike 1 alusel ette loetud, sama tõendusjõud kui siis, kui tunnistajad oleks olnud kohtulikul arutelul kohal ja vastanud nii süüdistaja kui ka kaitsja küsimustele. Eelkõige ei ole süüdistajal pärast seda, kui ta on tunnistajat kriminaalmenetluse seadustiku artikli 223 alusel kohtuniku ees ilma kaitsja osaluseta üle kuulanud, kohustust seda tunnistajat kohtueelses menetluses kaitsja juuresolekul uuesti üle kuulata.(36) Samuti ei ole kaitsel võimalik vaidlustada seda, kui süüdistaja keeldub andmast luba tunnistajate kohtueelseks küsitlemiseks, või nõuda, et ta sellekohasele taotlusele vastaks.
60. Mis puudutab direktiivi 2016/343 artikli 6 lõike 1 tõlgendamist, millele eelotsuse küsimuses samuti viidatakse, siis on tegemist ühega direktiivi 2. peatüki viiest artiklist, mis puudutavad süütuse presumptsiooni. Nagu direktiivi põhjenduses 22 selgitatakse, nõuab see säte, et liikmesriigid tagavad, et kahtlustatava ja süüdistatava süü tõendamise kohustus lasub süüdistajal.
61. Seega on direktiivi 2016/343 artikli 6 lõike 1 eesmärk tõendamiskohustuse jaotamine kriminaalmenetluses. Vastupidi eelotsusetaotluse esitanud kohtu väidetele ei sisalda see säte nõuet, mille kohaselt selleks, et teha kindlaks süüdistatava süü, võib süüdistaja esitada vaid selliseid tõendeid, mida ta on saanud kooskõlas õigusnormidega, sh direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikega 1. Direktiivi 2016/343 ese, nii nagu see on määratletud artiklis 1, ei reguleeri seda laadi küsimusi mingil viisil.
62. Seega olen seisukohal, et direktiivi 2016/343 artikli 6 lõike 1 tõlgendus ei ole selle kohtuasja asjaoludel asjakohane ja seega puudub vajadus vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu palvele seda sätet tõlgendada.
V. Ettepanek
63. Eeltoodust tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Spetsializiran nakazatelen sadi (kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Riigisisene õigus, millega nähakse ette, et süüdistatava õigus viibida kohtulikul arutelul on tagatud, ei ole kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul, artikli 8 lõikega 1, tõlgendatuna koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teise lõigu ja artikli 48 lõikega 2, kui kriminaalmenetluse kohtuliku arutamise staadiumis võetakse üle ütlused, mille on kohtueelses menetluses andnud tunnistaja, keda ei saa objektiivsetel põhjustel küsitleda, kui need tunnistajad kuulas üle üksnes süüdistaja ilma kaitsja osavõtuta, kuid kohtuniku ees, ja süüdistaja oleks saanud juba kohtueelses menetluses anda kaitsjale võimaluse ülekuulamisel osaleda, kuid ei teinud seda.