KOHTUJURISTI ETTEPANEK
YVES BOT
esitatud 18. oktoobril 2007(1)
Kohtuasi C‑125/06 P
Euroopa Ühenduste Komisjon
versus
Infront WM AG, varem KirchMedia WM AG
Apellatsioonkaebus – Teleringhääling – Ühendkuningriigi õigusnormid, millega kehtestatakse piirangud spordiürituste ja muude üleriigilist huvi pakkuvate ürituste teleringhäälingu alal
1. Käesoleva apellatsioonkaebuse õiguslikuks raamistikuks on nõukogu direktiiv 89/552/EMÜ(2), mis käsitleb teleringhäälingutegevust ühisturul ja mille eesmärk on tagada televisiooniteenuste osutamise vabadus liikmesriikide vahel.
2. Selle direktiivi artiklis 3a on liikmesriigil lubatud otsustada, et üritusi, mida ta peab ühiskonnale eriti tähtsaks ‑ näiteks olümpiamängud või jalgpalli maailmameistrivõistlused ‑ peab tema territooriumil üle kandma telekanal, mis on suurele osale elanikkonnast tasuta ja ligipääsetav. Selles artiklis on nähtud ette, et meetmetest, mida liikmesriik selleks võtab, tuleb teatada Euroopa Ühenduste Komisjonile, kes kontrollib, kas need on kooskõlas ühenduse õigusega.
3. Kui komisjon leiab, et need meetmed on ühenduse õigusega kooskõlas, avaldab ta need Euroopa Liidu Teatajas, mis kohustab teisi liikmesriike tegema nende meetmete järgimise kohustuslikuks oma territooriumil asutatud ringhäälinguorganisatsioonidele, kes edastavad saateid liikmesriiki, kes need meetmed on kehtestanud.
4. Kohtuasjas Infront WM vs. komisjon 15. detsembril 2005 tehtud otsuses(3) tunnistas Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus vastuvõetavaks ja põhjendatuks hagi, mille äriühing Infront WM AG, varem KirchMedia WM AG(4) esitas komisjoni 28. juulil 2000 direktiivi artikli 3a alusel tehtud otsuse peale, milles tuvastati, et Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi teatatud meetmed on kooskõlas ühenduse õigusega.
5. Esimese Astme Kohus leidis, et otsus, milles komisjon seda tuvastab, on tõesti vaidlustatav akt. Ta sedastas ka, et Infronti, kelle tegevus on spordiürituste ülekandmise õiguste ost ja edasimüük, puudutab see otsus otseselt ja isiklikult, sest Infrontile kuulusid aastatel 2002 ja 2006 rahvusvahelise jalgpalliföderatsiooni (FIFA) korraldatud jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalkohtumiste ülekandmise ainuõigused Euroopa riikides ning need üritused kuuluvad Ühendkuningriigi poolt komisjonile teatatud meetmetes nimetatud väga tähtsate ürituste hulka.
6. Käesoleva apellatsioonkaebuse raames ei vaidlusta komisjon Esimese Astme Kohtu analüüsi, mille kohaselt otsus, mis tuli komisjonil direktiivi artikliga 3a kehtestatud menetluse raames teha, on tõesti vaidlustatav akt. Seevastu vaidlustab komisjon hinnangu, mille kohaselt puudutab Infronti otseselt ja isiklikult otsus, milles tuvastatakse, et Ühendkuningriigi teatatud meetmed on ühenduse õigusega kooskõlas.
7. Käesolevas ettepanekus näitan, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud minu arvates õigusnormi, kui leidis, et Infrontil on õigus olla kohtumenetluses pool.
I. Õiguslik raamistik
8. Direktiivi artikkel 3a lisati direktiiviga 97/36. See on sõnastatud järgmiselt:
„1. Iga liikmesriik võib võtta meetmeid tagamaks, et tema jurisdiktsiooni all olevad ringhäälinguorganisatsioonid ei edasta üritusi, mida kõnealune liikmesriik käsitleb ühiskonnale väga tähtsatena, ainuõiguslikult ega nii, et sellega võetakse ära kõnealuse liikmesriigi elanikkonna oluliselt osalt võimalus jälgida selliseid üritusi otseülekande või hilisema edastusena tasuta televisioonis. Kui liikmesriik võtab selliseid meetmeid, koostab ta loendi määratletud riiklikest või mitteriiklikest üritustest, mida ta käsitleb ühiskonnale väga tähtsatena. Liikmesriik teeb seda selgel ja läbipaistval viisil ning aegsasti. Samuti määrab asjaomane liikmesriik, kas need üritused peaksid olema kättesaadavad täieliku või osalise otseülekandena või siis täieliku või osalise hilisema edastusena, kui viimane on objektiivsetel põhjustel avalikkuse huvides vajalik või asjakohane.
2. Liikmesriigid teatavad lõike 1 kohaselt võetud või võetavatest meetmetest viivitamata komisjonile. Kolme kuu jooksul alates teatamisest kontrollib komisjon selliste meetmete vastavust ühenduse õigusele ja edastab need teistele liikmesriikidele. Komisjon palub artikli 23a kohaselt asutatud [liikmesriikide pädevate asutuste esindajatest koosneval kontakt]komiteel esitada arvamus. Komisjon avaldab võetud meetmed viivitamata Euroopa Ühenduste Teatajas ja vähemalt kord aastas liikmesriikide võetud meetmete koondloendi.
3. Liikmesriigid tagavad asjakohaste vahenditega oma õigusaktide raames, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid ei kasuta pärast käesoleva direktiivi avaldamiskuupäeva nende ostetud ainuõigusi nii, et sellega võetakse ära teise liikmesriigi elanikkonna oluliselt osalt võimalus jälgida selle teise liikmesriigi poolt kooskõlas eelnevate lõigetega määratletud üritusi täieliku või osalise otseülekandena või siis täieliku või osalise hilisema edastusena, kui viimane on objektiivsetel põhjustel avalikkuse huvides vajalik või asjakohane, nagu see teine liikmesriik on lõike 1 kohaselt määranud.”
9. Direktiivi artikli 1 punktis b toodud definitsiooni kohaselt on „ringhäälinguorganisatsioon” „füüsiline või juriidiline isik, kellel on toimetusvastutus punktis a määratletud teleprogrammide koostamisel ja kes edastab neid teleprogramme või laseb neid edastada kolmandatel isikutel”.
II. Vaidluse aluseks olevad asjaolud
10. Vaidlustatud otsuses esitatud asjaolud, mis näivad mulle olulised selleks, et mõista komisjoni esitatud apellatsioonkaebusega tõstatatud õigusprobleeme, on järgmised.
11. Infront tegeleb spordiürituste televisiooni teel ülekandmise õiguste omandamise, haldamise ja turustamisega ning ostab neid õigusi tavaliselt nende ürituste korraldajatelt. Ta müüb nõnda omandatud õigused edasi ringhäälinguorganisatsioonidele.
12. Infronti emaettevõtja loovutas talle FIFA maailmameistrivõistluste finaalkohtumiste ülekandmise ainuõigused kõikides Euroopa riikides, v.a. Saksamaa Liitvabariigis, samuti Venemaal, teistes endise Nõukogude Liidu vabariikides ja Türgis, mille see emaettevõtja oli saanud FIFA‑lt minimaalse hinnaga 1,4 miljardit Šveitsi franki.
13. Ühendkuningriik teatas komisjonile 25. septembril 1998 ja seejärel 5. mai 2000. aasta kirjaga meetmetest, mille ta võttis vastavalt direktiivi artikli 3a lõikele 1 ja mis sisaldasid selle riigi ühiskondlikult väga tähtsate ürituste loetelu.
14. Infront väitis komisjonile 14. juulil 2000 saadetud kirjas, et Ühendkuningriigi koostatud loendit ei saa heaks kiita, kuna see on vastuolus nii direktiivi artikliga 3a kui ka muude ühenduse õiguse sätetega. Ta väitis eelkõige, et kõnesolevat loetelu ei võetud vastu selgel ja läbipaistval viisil, et nimetatud loend sisaldab üritusi, mis ei ole Ühendkuningriigi ühiskonnas väga tähtsad, et siseriiklikus ja ühenduse nõuandeprotsessis esinesid tõsised puudused, ning vaidlustas asjaomaste õigus‑ ja haldusnormide tagasiulatuva jõu.
15. Komisjoni hariduse ja kultuuri peadirektoraadi peadirektor saatis 28. juulil 2000 Ühendkuningriigile kirja, märkides, et meetmed, millest see liikmesriik teatas ja mis käsitlevad Ühendkuningriigi jaoks riikliku tähtsusega ürituste teleülekandeid, ei kutsu esile komisjoni vastuväiteid.
16. Infront teatas 7. novembri 2000. aasta kirjas komisjonile, et ta on sellest nõusolekust teadlik, ning vaidlustas oma omandiõiguse rikkumise.
17. Komisjon avaldas kõnesolevad meetmed 18. novembril 2000 vastavalt direktiivi artikli 3a lõikele 2. Need meetmed hõlmavad Ühendkuningriigi õigusaktide väljavõtteid, samuti loetelu selle liikmesriigi ühiskondlikult väga tähtsatest üritustest, mille hulgas on FIFA maailmameistrivõistluste finaalkohtumised.
18. Infronti 7. ja 22. detsembri 2000. aasta kirjades tehtud taotlustele vastuseks teatas komisjon talle 22. jaanuari 2001. aasta kirjas, et Ühendkuningriigi teatatud meetmete kontrollimise menetlus on lõppenud ja et ürituste loetelu leitakse olevat ühenduse õigusega kooskõlas.
III. Menetlus
19. Infront esitas 12. veebruaril 2001 Esimese Astme Kohtule hagi, milles ta palus osaliselt või täielikult tühistada otsus, mille komisjon tegi direktiivi artikli 3a alusel ja milles tuvastati, et Ühendkuningriigi teatatud meetmed on ühenduse õigusega kooskõlas.
20. Komisjon esitas 11. juuni 2001. aasta dokumendiga Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 alusel selle hagi vastuvõetamatuse vastuväite.
21. Esimese Astme Kohus liitis selle põhikohtuasjaga. Ta lubas ka Taani Kuningriigil, Prantsuse Vabariigil, Ühendkuningriigil ning Euroopa Parlamendil ja Euroopa Liidu Nõukogul komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda.
22. Taani Kuningriik loobus menetlusse astumisest. Nõukogu ei esitanud oma seisukohti.
IV. Vaidlustatud otsus
23. Esimese Astme Kohus leidis, et vaidlustatud aktiks on 28. juuli 2000. aasta kiri, milles komisjon teavitas Ühendkuningriiki, et selle liikmesriigi direktiivi artikli 3a alusel võetud meetmed on ühenduse õigusega kooskõlas.
24. Ta meenutas, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on toiminguteks ja otsusteks, mille peale võib esitada tühistamishagi EÜ artikli 230 tähenduses, meetmed, mis tekitavad kohustuslikke õiguslikke tagajärgi, mis võiksid hageja huve mõjutada, muutes oluliselt tema õiguslikku olukorda, ning seda sõltumata nende vormist.(5)
25. Esimese Astme Kohus leidis, et vaidlustatud kiri tekitab liikmesriikidele õiguslikke tagajärgi, sest selles on nähtud ette, et komisjonile teatatud meetmed avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas ning et see avaldamine toob kaasa direktiivi artikli 3a lõikes 3 ette nähtud vastastikuse tunnustamise. Ta märkis, et see avaldamine võimaldab liikmesriikidel nendest meetmetest teada saada ning täita oma kohustusi, mis tulenevad sellest õigusnormist.(6)
26. Esimese Astme Kohtu arvates annab direktiivi artikli 3a lõige 2 komisjonile otsustuspädevuse, kuigi selles õigusnormis ei ole sõnaselgelt öeldud, et see institutsioon teeb „otsuse”(7).
27. Esimese Astme Kohus analüüsis seejärel Infronti õigust olla kohtumenetluses pool. Ta leidis, et vaidlustatud kiri puudutab viimast otseselt ja isiklikult järgmistel põhjustel.
A. Kas kiri puudutab Infronti otseselt
28. Esimese Astme Kohus meenutas esiteks, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt puudutab kõnesolev ühenduse õigusakt eraisikut EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses otseselt siis, kui see mõjutab vahetult huvitatud isiku õiguslikku olukorda ning selle rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme.(8)
29. Seejärel analüüsis ta, kas vastavalt sellele kohtupraktikale puudutab kiri Infronti otseselt kahe juhtumi korral, mida see oma hagiavalduses käsitleb, nimelt esiteks juhul, kui ta müüb FIFA maailmameistrivõistluste finaalmängude teleringhäälingu alased õigused, mida ta omab aastateks 2002 ja 2006, ülekannete jaoks Ühendkuningriigis selle liikmesriigi jurisdiktsiooni all olevale ringhäälinguorganisatsioonile, ning teiseks juhul, kui ta tahab loovutada need õigused teises liikmesriigis asutatud organisatsioonile.
30. Mis puudutab esimest juhtumit, siis leidis Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud akt ei puuduta Infronti otseselt, sest Ühendkuningriigi teatatud meetmete heakskiitmine komisjonis ei ole nende kohaldamise seisukohast selles liikmesriigis oluline.(9)
31. Ta märkis selles osas, et meetmed jõustusid nimetatud riigis enne seda, kui nendest komisjonile teatati, ning et neil võis seal seega olla tagajärgi enne teatamist. Ta järeldas sellest, et komisjon ei saanud vaidlustatud kirjaga anda Ühendkuningriigile nende meetmete vastuvõtmiseks eelnevat luba ega lubada meetmete kehtivust tagasiulatuvalt, vaid võimaldas sellel liikmesriigil saada osa nimetatud meetmete vastastikusest tunnustamisest teiste liikmesriikide poolt.(10)
32. Mis puudutab teist juhtumit, siis märkis Esimese Astme Kohus, et mõnel teisel liikmesriigil kui Ühendkuningriik, kelle territooriumil on asutatud Infrontile kuulunud ülekandeõigused omandanud ringhäälinguorganisatsioon, lasub kohustus tagada, et see organisatsioon ei rikuks komisjoni heaks kiidetud ning Euroopa Liidu Teatajas avaldatud meetmeid, ning et see kohustus tuleneb vaidlustatud kirjast, mis tunnistab need meetmed ex nunc kehtivaks teiste liikmesriikide poolt vastastikuse tunnustamise otstarbel.(11)
33. Esimese Astme Kohus järeldas sellest, et käesolev kohtuasi erineb Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 2000. aasta otsuse aluseks olevast kohtuasjast DSTV vs. komisjon(12), millele komisjon tugineb ja mis käsitleb direktiivi artikli 2a lõike 2 teist lõiku, milles on ette nähtud liikmesriigi selliste meetmete ühenduse õigusele vastavuse järelkontroll, mida ta on rakendanud eesmärgiga keelata oma territooriumil teistest liikmesriikidest tulevaid edastusi.
34. Ta märkis lisaks, et vaidlustatud kiri ei jäta meetmete avaldamise hetkest siseriiklikele ametiasutustele nende kohustuste rakendamise osas mingit kaalutlusruumi. Nimelt arvab Esimese Astme Kohus, et „[k]uigi kontrolli tingimused, mida siseriiklikud ametiasutused peavad vastastikuse tunnustamise korra raames läbi viima, määratleb iga liikmesriik oma direktiivi artikli 3a lõiget 3 ülevõtvate õigusnormide raames, peavad need ametiasutused tagama, et nende jurisdiktsiooni all olevad ringhäälinguorganisatsioonid järgiksid selliste asjaomaste ürituste ülekandmise tingimusi, mida liikmesriik on määratlenud oma meetmetes, mille komisjon on heaks kiitnud ja Euroopa Ühenduste Teatajas avaldanud”.(13)
35. Esimese Astme Kohus analüüsis seejärel komisjoni argumenti, mille kohaselt olid ainult Ühendkuningriigi ringhäälinguorganisatsioonid huvitatud FIFA maailmameistrivõistluste finaalkohtumiste ülekandeõiguste ostmisest Infrontilt.
36. Komisjon väitis nimelt, et isegi kui teatatud meetmete eelnev kontrollimine komisjonis kohustaks liikmesriike kindlustama, et nende jurisdiktsiooni all olevad ringhäälinguorganisatsioonid järgiksid ühiskondlikult väga tähtsate sündmuste loetelu, puudub sellel käesolevas asjas mõju. Komisjoni arvates ei ole mõeldav, et Infront loovutab oma Ühendkuningriiki puudutavad televisioonialaste õiguste all-litsentsid ringhäälinguorganisatsioonile, kes ei asu Ühendkuningriigis, kuna need õigused loovutatakse siseriikliku õiguse alusel. Siseriiklikul tasandil saaksid ringhäälinguorganisatsioonid tulu riigi üldsusele suunatud reklaamist, siseriiklikest litsentsitasudest või siseriiklikest tasulise televisiooni abonementidest. Kuna nende organisatsioonide huvi on seega edastada saateid siseriiklikule üldsusele, nõustuvad Infrontile kuuluvaid teleülekandeõigusi väga kalli hinna eest ostma vaid need, kes katavad ulatusliku osa siseriiklikust elanikkonnast. Kuna selliste Ühendkuningriigi all-litsentsi õiguste omanikud on seega Ühendkuningriigi asutuste jurisdiktsiooni all olevad organisatsioonid, avaldavad Infrontile otsest õigusmõju üksnes siseriiklikud meetmed.(14)
37. Komisjon märkis selles kontekstis ka, et Ühendkuningriigi teleülekannete turg on üks Euroopa konkurentsivõimelisemaid ning et 25% selles sektoris tegutsevatest ringhäälinguorganisatsioonidest evivad litsentsi Ühendkuningriigi jaoks.(15)
38. Esimese Astme Kohus asus järgmisele seisukohale:
„147. Lõpetuseks, mis puutub komisjoni argumenti, mille kohaselt on ainult Ühendkuningriigi ringhäälinguorganisatsioonid huvitatud FIFA maailmameistrivõistluste finaalkohtumiste ülekandmise õiguste ostmisest [Infrontilt], et edastada neid Ühendkuningriigis, siis selle oletuse kohta tuleb välja tuua, et see välistab igasuguse direktiivi artikli 3a lõike 3 tõhusa mõju. Tuleb meelde tuletada, et direktiivi 97/36 kaheksateistkümnenda ja üheksateistkümnenda põhjenduse kohaselt on selle artikli eesmärk tagada avalikkusele laialdane juurdepääs liikmesriikide poolt ühiskondlikult väga tähtsate ürituste teleülekannetele ning kohustada liikmesriike vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel tagama, et nende jurisdiktsiooni all olevad ringhäälinguorganisatsioonid järgiksid teise liikmesriigi poolt koostatud ürituste loendit selleks, et selle riigi elanikkonna oluliselt osalt ei võetaks ära võimalust selle riigi poolt määratletud üritusi jälgida.
148. [...] House of Lordsi [25. juuli 2001. aasta] kohtuotsuse R vs. ITC, ex parte TV Danmark 1 Ltd, [2001] UKHL 42 aluseks olevad faktilised asjaolud, kuigi need käsitlesid Taani Kuningriigi määratletud üritusi, kinnitavad pealegi, et direktiivi artikli 3a lõikes 3 kehtestatud vastastikuse tunnustamise korda on kohaldatud. Peale selle märgib komisjon oma 2001. aasta kolmandas aruandes nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Euroopa Majandus‑ ja Sotsiaalkomiteele direktiivi kohaldamise kohta (KOM(2001) 9 (lõplik)), et Ühendkuningriigi jurisdiktsiooni all olevad ringhäälinguorganisatsioonid kandsid kolmel korral üle Taani Kuningriigi loendisse kantud üritusi nii, et sellega võeti ära Taani elanikkonna oluliselt osalt võimalus nimetatud üritusi jälgida.
149. Neil asjaoludel ei saa järeldada, hoolimata Ühendkuningriigi teleringhäälinguturu eripära käsitlevatest komisjoni põhistamata väidetest (vt [vaidlustatud otsuse] punkt 121),, et selles liikmesriigis FIFA maailmameistrivõistluste finaalkohtumiste teleülekande õigusi saaksid omandada ainult samas riigis asutatud ringhäälinguorganisatsioonid.”
39. Esimese Astme Kohus järeldas eelnevast, et vaidlustatud akt puudutab Infronti otseselt, kuna see võimaldab teistel liikmesriikidel kehtestada Ühendkuningriigi teatatud meetmete vastastikuse tunnustamise korra.
B. Kas kiri puudutab Infronti isiklikult
40. Esimese Astme Kohus meenutas kõigepealt, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saavad muud isikud peale nende, kellele otsus on adresseeritud, üksnes siis väita, et mingi otsus puudutab neid isiklikult, kui see otsus mõjutab neid teatud neile eriomaste tunnuste või neid iseloomustavate faktiliste asjaolude tõttu, mis neid kõigist teistest eristavad, ning individualiseerib neid seeläbi analoogiliselt selle otsuse adressaadiga.
41. Seejärel märkis ta, et hagejale kuuluvad teleülekande ainuõigused 2002. ja 2006. aasta FIFA maailmameistrivõistluste finaalkohtumistele, mis on Ühendkuningriigi välja valitud ja komisjoni poolt heaks kiidetud väga tähtsate ürituste hulgas, ning et teiste liikmesriikide jurisdiktsiooni all olevad ringhäälinguorganisatsioonid peavad selle ürituse teleülekande litsentside saamiseks sõlmima kohustuslikult lepingu Infronti kui selle ürituse ülekandmise õiguste vahendajaga.(16)
42. Ta nentis, et Ühendkuningriigi võetud meetmed kehtestavad nendele organisatsioonidele piiranguid tingimuste osas, mis peavad ülekandmise ainuõiguste saamiseks olema täidetud, nii et kuigi Infronti ei ole nendes meetmetes sõnaselgelt mainitud, piiravad need tema võimalust oma õigusi vabalt kasutada.(17)
43. Ta meenutas, et Infront ostis asjaomased ainuõigused enne direktiivi artikli 3a jõustumist ning a fortiori enne vaidlustatud kirja koostamist, nii et viimane puudutab teda tema eripära tõttu.(18)
C. Sisu
44. Esimese Astme Kohus leidis, et vaidlustatud akti puhul rikuti olulisi menetlusnorme ning seda põhjendusel, et see võeti vastu komisjoni liikmete kolleegiumiga konsulteerimata, ning et see kolleegium ei olnud andnud vaidlustatud kirjale alla kirjutanud peadirektorile mingeid vastavaid volitusi.(19)
45. Vaidlustatud otsuse resolutiivosa kohaselt tühistatakse komisjoni otsus, mis sisaldub tema kirjas Ühendkuningriigile, ülejäänu osas jäetakse hagi rahuldamata; hageja poolt kantud kohtukulud seoses Prantsuse Vabariigi, Ühendkuningriigi ning Euroopa Parlamendi menetlusse astumisega mõistetakse välja Prantsuse Vabariigilt, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigilt ning Euroopa Parlamendilt, komisjoni kohtukulud jäetakse tema enda kanda ning temalt mõistetakse välja Infronti kohtukulud, välja arvatud eespool nimetatud kohtukulud, ning menetlusse astujate kohtukulud jäetakse nende endi kanda.
V. Apellatsioonkaebus
46. Komisjon palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud otsus, lahendada Infronti hagi nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas, tunnistades selle vastuvõetamatuks, ning mõista kohtukulud käesolevas kohtuasjas ja käesoleva apellatsioonkaebuse puhul välja Infrontilt.
47. Infront palub sisuliselt jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt ning palub, et niisugune otsus kohtukulude hüvitamise kohta tehtaks vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 3 isegi juhul, kui apellatsioonkaebus tunnistatakse põhjendatuks, võttes arvesse, et komisjon vaidlustab Esimese Astme Kohtu otsuse üksnes osaliselt.
48. Komisjon vaidlustab Esimese Astme Kohtu hinnangud, mille kohaselt vaidlustatud akt puudutab Infronti otseselt ja isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses, mille kohaselt võib iga füüsiline või juriidiline isik algatada menetluse temale adresseeritud otsuse vastu ja sellise otsuse vastu, mis teda otseselt ja isiklikult puudutab, kuigi vormiliselt on see teisele isikule adresseeritud määrus või otsus. Ma analüüsin ükshaaval neid kahte vastuväidet.
A. Hinnang, mille kohaselt puudutab vaidlustatud akt Infronti otseselt
1. Poolte väited ja argumendid
49. Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohus ei tõendanud, et on täidetud kaks tingimust, mis peavad kohtupraktika kohaselt olema täidetud: esiteks peab vaidlusalune akt mõjutama hageja õiguslikku olukorda ning teiseks peab selle rakendamine olema puhtautomaatne.
50. Mis puudutab esimest tingimust, siis väidab komisjon eelkõige, et Esimese Astme Kohus ei selgita, kuidas mõjutab vaidlustatud akt Infronti majanduslikku olukorda muul viisil kui ainult kaudselt.
51. Nõnda väidab ta, et selle akti tulemusena kehtestatakse liikmesriikidele kohustused, mida peavad täitma ringhäälinguorganisatsioonid ja mis võiksid neid heidutada ostmast teatatud meetmetes nimetatud ürituste ülekandmise õigusi või mõjutada neid omandama need õigused madalama hinnaga kui see, mida nad oleksid nõustunud tasuma nende kohustuste puudumisel. Tasulist televisiooni pakkuv äriühing võib loobuda niisuguste ürituste ülekandmise õigustest, sest neid üritusi peab samuti edastama tasuta ringhäälinguorganisatsioon, mis katab 95% Ühendkuningriigi territooriumist. Infrontil oleks seega vähem potentsiaalseid õiguste omandajaid ja ta oleks järelikult ebasoodsamas majanduslikus olukorras. Tegemist oleks siiski ainult kaudsete majanduslike tagajärgedega. Tema õiguslik olukord jääks muutumatuks.
52. Juhul, kui selleks, et akt teda otseselt puudutaks, piisab, kui see mõjutab tema majanduslikku olukorda, heidab komisjon Esimese Astme Kohtule teise võimalusena ette, et see ei näidanud, millised on ikkagi vaidlustatud akti majanduslikud tagajärjed niisugusele vahendajale nagu Infront. Tegelikult on need tagajärjed täiesti ebakindlad, sest komisjoni teada ei ole kunagi olnud ringhäälinguorganisatsiooni, mis oleks asutatud mõnes teises liikmesriigis kui Ühendkuningriik ja tahaks tasuda Infronti soovitud summa FIFA maailmameistrivõistluste finaalkohtumiste ülekandmise õiguse eest Ühendkuningriigis. Et ringhäälinguorganisatsioonid saavad tulu riigi üldsusele suunatud reklaamist, siseriiklikest litsentsitasudest või siseriiklikest tasulise televisiooni abonementidest, peaks potentsiaalsel omandajal olema niisuguse investeeringu tegemiseks piisavalt laiatasemeline kaetus Ühendkuningriigi territooriumil või peaks ta soovima oma tegevust selles suunas ümber korraldada.
53. Seega rikkus Esimese Astme Kohus õigusnormi, sest ta ei kohustanud Infronti tõendama nimetatud majanduslikke tagajärgi ja andis mõista, et komisjon ei põhjendanud oma väiteid, mille kohaselt on Ühendkuningriigi teleringhäälinguturg eripärane. Kinnitades, et komisjoni niisugune seisukoht jätab direktiivi artikli 3a lõike 3 ilma igasugusest kasulikust toimest, tõlgendas Esimese Astme Kohus ka seda õigusnormi valesti, sest see tähendaks, et iga liikmesriigi määratletud ürituse puhul peaks teistes liikmesriikides tingimata leiduma ringhäälinguorganisatsioone, kes võiksid osta selle ürituse ülekandmise ainuõigused selles liikmesriigis.
54. Mis puudutab teist tingimust, mille kohaselt peab vaidlustatud akti rakendamine olema puhtautomaatne ja tulenema üksnes ühenduse õigusest, ilma et kohaldataks muid vahenorme, siis Esimese Astme Kohus eiras direktiivi artikli 3a lõike 3 mõju.
55. Mõistagi määrab komisjoni arvates eelteatise saatev liikmesriik kindlaks selle, millised üritused kantakse üle ja kas need kantakse üle otseülekande või hilisema edastusena, osaliselt või täielikult; seega määratakse need kindlaks otsusega, milles näidatakse ära nende meetmete vastavus ühenduse õigusele. Vastupidiselt sellele, mida kinnitas Esimese Astme Kohus vaidlustatud otsuse punktis 46, ei võta see otsus liikmesriigi ametiasutustelt siiski kaalutlusruumi oma kohustuste rakendamise osas. Meetmetest teatava riigi kindlaks määratud kohustuste rakendamine sõltub paljuski õigusaktidest ja pädevate siseriiklike ametiasutuste kontseptsioonist.
56. Seda, et niisugused erinevused on olemas, näitab kohtuasi TV Danemark 1, milles tehti Court of Appeal’i ja House of Lordsi otsus Taani Kuningriigi kindlaks määratud ja selle liikmesriigi ühiskondlikult väga tähtsaid üritusi puudutavate kohustuste täitmise kohta Ühendkuningriigis.
57. Briti süsteemi kohaselt piisab, kui eelteatise saatnud liikmesriigi elanikkonna valdavat osa tasuta katval ringhäälinguorganisatsioonil oli võimalus osta õiglastel alustel kõnesolevad ainuõigused. Taani süsteemis seevastu saab ülekandmise ainuõigused ostnud ringhäälinguorganisatsioon neid kasutada üksnes siis, kui ta on võimeline võtma meetmeid, tagamaks vajaliku kaetuse taseme teiste ringhäälinguorganisatsioonide kaudu, välja arvatud juhul, kui ta suudab tõestada, et see ei ole mõistlikult võimalik.
58. Seega on ekslik väita, et komisjoni poolt direktiivi artikli 3a lõike 2 alusel tehtud otsuse kohaldamine on puhtautomaatne ja tuleneb üksnes ühenduse õigusnormidest.
59. Infront vaidlustab selle analüüsi ja väidab, et Esimese Astme Kohtul oli õigus, kui ta leidis, et vaidlustatud akt puudutab teda otseselt.
2. Õiguslik hinnang
60. Nagu Esimese Astme Kohus meenutas, puudutab ühenduse õigusakt eraisikut otseselt siis, kui see mõjutab esiteks vahetult selle eraisiku õiguslikku olukorda ning teiseks on selle rakendamine puhtautomaatne ja tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme.(20)
61. Komisjon heidab Esimese Astme Kohtule ette, et see ei tõendanud, et mõlemad tingimused on täidetud.
62. Mis puudutab esiteks vaidlustatud akti mõju Infronti olukorrale, siis komisjon väidab eelkõige, et kõnealune akt tekitab sellele äriühingule üksnes kaudseid majanduslikke tagajärgi ja selle õiguslik olukord jääb muutumatuks. Ma ei toeta seda analüüsi järgmistel põhjustel.
63. Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud otsuse punktis 165 märkis, võtavad Ühendkuningriigi teatatud meetmed ja järelikult vaidlustatud akt Infrontilt võimaluse kasutada vabalt oma teleülekande ainuõigusi 2002. ja 2006. aasta FIFA maailmameistrivõistluste finaalkohtumistele. Selle aktiga takistatakse Infrontil anda need ülekandmise ainuõigused tasulisele telekanalile, mis on asutatud mõnes teises liikmesriigis kui Ühendkuningriik ja soovib edastada seda üritust selles liikmesriigis. Talle kehtestatakse kohustus tagada, et need õigused oleksid kättesaadavad ka ringhäälinguorganisatsioonile, mis katab olulist osa Ühendkuningriigi elanikkonnast.
64. Vaidlustatud akti mõju Infronti olukorrale ei väljendu seega ainult puhtalt majanduslikku laadi kahjus, mille tekitab tema 2002. ja 2006. aasta FIFA maailmameistrivõistluste finaalkohtumiste teleülekande ainuõiguste väärtuse vähenemine. See väljendub ka tema omandiõiguse rikkumises, sest piiratakse tema õigust anda ainulitsentse. Seega oli Esimese Astme Kohtul minu arvates õigus, kui ta leidis, et vaidlustatud akt mõjutab vastavalt kohtupraktikale Infronti õiguslikku olukorda.
65. Komisjon väidab teise võimalusena, et tegelikult ei ole vaidlustatud aktil Infrontile tagajärgi, sest ei leidu sellist ringhäälinguorganisatsiooni, mis oleks asutatud mõnes teises liikmesriigis kui Ühendkuningriik ja kes võiks omandada FIFA maailmameistrivõistluste finaalkohtumiste ülekandmise õigused, et neid selles liikmesriigis edastada. Lisaks pööras Esimese Astme Kohus tõendamiskoormuse ümber, andes mõista, et neid asjaolusid peab tõendama komisjon, ning rikkus õigusnormi direktiivi artikli 3a ulatuse hindamisel.
66. Ma olen arvamusel, et komisjon vaidlustab selle argumendiga pigem küsimuse, kas Infrontil oli menetluse algatamise huvi, kui selle, kas oli täidetud tingimus, mille kohaselt peab vaidlustatud akt teda otseselt puudutama. Nimelt tähendab selle argumendi esitamine ka seda, et komisjonil väitel ei too selle akti tühistamine Infrontile mingit kasu, sest nagunii ei ole olemas isikut, kes võiks omandada talle väljaspool Ühendkuningriiki kuuluvad ülekandeõigused.
67. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab lisaks EÜ artiklis 230 nimetatud tingimustele eraisikul, kes vaidlustab ühenduse akti, olema ka menetluse algatamise huvi, st tal peab olema huvi vaidlustatud meetme tühistamise suhtes. See eeldab, et hagi tulemusel võib selle esitanud pool saada mingit kasu.(21)
68. Nagu komisjon märgib, peab hageja tõendama, et see viimane hagi vastuvõetavuse tingimus on täidetud.(22) Menetluse algatamise huvi puudumine on samuti asja läbivaatamist takistav asjaolu.(23) Lisaks väidab komisjon õigustatult, et direktiivi artikli 3a lõikest 3 ei saa järeldada, et iga liikmesriigi nimetatud ürituse puhul peaks teistes liikmesriikides tingimata leiduma ringhäälinguorganisatsioone, kes võiksid osta selle ürituse ülekandmise ainuõigused selles liikmesriigis.
69. Direktiivi artikliga 3a kehtestatud korrast tuleneb nimelt, et liikmesriik, kes otsustab kasutada talle selle õigusnormiga antud võimalust ja määrata kindlaks ürituste loetelu, mille peab tema territooriumil suuremale osale elanikkonnast üle kandma tasuta ja ligipääsetav telekanal, on kohustatud tingimata edastama selle loetelu komisjonile sõltumata asjaolust, kas teise liikmesriigi territooriumil asutatud ringhäälinguorganisatsioonid saavad või ei saa omandada nende ürituste ülekandmise ainuõigusi.
70. Seepärast ei arva ma, et Esimese Astme Kohus pööras tõendamiskoormuse ümber või tõlgendas direktiivi artiklit 3a valesti.
71. Mis puudutab tõendamiskoormust, siis kuigi – nagu me nägime – peab menetluse algatamise huvi tõendama eraisik, kes taotleb ühenduse akti tühistamist, ei tähenda see siiski, et komisjon, nagu ka iga teine kohtumenetluse pool, oleks vabastatud kohustusest tõendada faktilisi asjaolusid, millele ta tugineb.
72. Käesoleval juhul väitis komisjon Infronti esitatud hagi vastuvõetamatuse vastuväites, et Ühendkuningriigi teleülekannete turg on üks Euroopa konkurentsivõimelisemaid ning et 25 protsendil ringhäälinguorganisatsioonidest on litsents selle liikmesriigi jaoks. Nende väidete põhjal arvabki ta, et ei ole eriti mõeldav, et Infront loovutab oma FIFA maailmameistrivõistluste finaalkohtumiste teleülekande õigused ringhäälinguorganisatsioonile, mis ei ole asutatud Ühendkuningriigis.
73. Esimese Astme Kohus ei pööranud minu arvates menetluse algatamise huvi tõendamise koormust ümber, kui leidis, et neid Ühendkuningriigi televisioonituru eripära käsitlevaid väiteid ei saa arvesse võtta, sest need ei ole põhistatud.
74. Komisjoni kohuseks oli tõendada nende väidete põhjendatust seda enam, et Infront vaidlustas need ja on nimetanud Esimese Astme Kohtus mitu isikut, kes on asutatud teistes liikmesriikides kui Ühendkuningriik ja võivad omandada tema ülekandeõigused.
75. Mis puudutab seejärel vaidlustatud otsuse põhjendust, mille kohaselt jätab komisjoni argument direktiivi artikli 3a ilma igasugusest kasulikust toimest, siis ma ei arva, et see kujutaks endast selle õigusnormi vale tõlgendamist.
76. See põhjendus on kooskõlas komisjoni argumendiga, mida on resümeeritud vaidlustatud otsuse punktis 120 ning mille kohaselt – arvestades asjaolu, et ringhäälinguorganisatsioonid saavad tulu riigi üldsusele suunatud reklaamist, siseriiklikest litsentsitasudest või siseriiklikest tasulise televisiooni abonementidest –, nõustuvad Infrontile kuuluvaid teleülekandeõigusi ostma vaid organisatsioonid, kes katavad olulist osa siseriiklikust elanikkonnast ja on seega asutatud Ühendkuningriigis.
77. Väites seega, et niisuguste spordiürituste nagu FIFA maailmameistrivõistluste finaalkohtumised ülekandmise ainuõiguste väga kõrget hinda ja ringhäälinguorganisatsioonide vahendite päritolu arvestades on neid õigusi tegelikult võimelised ostma ainult direktiivi artikliga 3a antud võimalust kasutanud liikmesriigi territooriumil asutatud organisatsioonid, vaidlustab komisjon selle õigusnormiga loodud vastastikuse tunnustamise menetluse vajalikkuse.
78. Kui niisuguste ürituste ülekandmise ainuõigusi saaksid omandada ainult ringhäälinguorganisatsioonid, kes on asutatud selle liikmesriigi territooriumil, kes otsustas, et teatud spordiüritused tuleb edastada kogu üldsusele, muutuks kasutuks direktiivi artikli 3a lõikes 3 ettenähtud menetlus, mille eesmärk on tagada, et teiste liikmesriikide territooriumil asutatud ringhäälinguorganisatsioonid järgivad selle liikmesriigi võetud meetmeid.
79. Esimese Astme Kohus ei öelnud seega, nagu väidab komisjon oma apellatsioonkaebuses, et direktiivi artikli 3a lõige 3 tähendab, et ükskõik missuguse liikmesriigi nimetatud ürituse puhul leidub tingimata teistes liikmesriikides asutatud ringhäälinguorganisatsioone, kes on võimelised ostma selle ürituse ülekandmise ainuõigused. Ta vastas komisjoni argumendile, kes väitis, et niisuguste spordiürituste puhul nagu need, mille teleülekande õigused kuuluvad Infrontile, ei leidu peale siseriiklike ringhäälinguorganisatsioonide teisi isikuid, kes võiksid omandada nende ülekandmise ainuõigused.
80. Sellest järeldub, et Esimese Astme Kohus ei jätnud tõendamata, et tingimus, mille kohaselt mõjutab vaidlustatud akt tõesti Infronti õiguslikku olukorda, on täidetud.
81. Mis puudutab teist kohtupraktikast johtuvat tingimust, mille kohaselt peab vaidlustatud akti rakendamine olema puhtautomaatne ja tulenema üksnes ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme, siis ma arvan, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnormi oma hinnanguga, mille kohaselt see tingimus on samuti täidetud.
82. Muidugi jätab direktiivi artikli 3a lõige 3 – nagu märgib komisjon – liikmesriikidele ühe liikmesriigi võetud ja komisjoni avaldatud meetmete rakendamisel kaalutlusruumi. Siiski ei ole see kaalutlusruum niisugune, mis seab kahtluse alla Infronti õiguse olla kohtumenetluses pool.
83. Selle tingimuse analüüsimisel tuleb hinnata nimelt põhjuslikku seost hageja õiguslikule olukorrale avaldatava mõju ja ühenduse akti vahel, mille tühistamist taotletakse. Kohtupraktikas nõutud tingimus on täidetud, kui see mõju on akti enda otsene tagajärg. Nii on see kohtupraktika kohaselt siis, kui asjaomase aktiga kohustatakse selle adressaate nimetatud mõju tekitama,(24) või ka siis, kui selle akti adressaatide võimalus sellele mitte reageerida ja seda mõju mitte tekitada on puhtteoreetiline, sest ei ole kahtlustki, et nad soovivad teha sellega kooskõlas olevad järeldused.(25)
84. Käesoleval juhul leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud otsuse punktis 146 õigustatult, et vaidlustatud akt ei jäta oma adressaatidele mingit kaalutlusruumi, sest kohustab neid mõjutama Infronti õiguslikku olukorda, ja viimane vaidlustab selle mõju.
85. Nagu me eespool nägime, seisneb see mõju nimelt selles, et piiratakse tema võimalust loovutada FIFA maailmameistrivõistluste finaalkohtumiste ülekandmise ainuõigused ringhäälinguorganisatsioonile, mis on asutatud mõnes teises liikmesriigis kui Ühendkuningriik. Nimetatud mõju näib tõesti olevat vaidlustatud akti otsene tagajärg, sest tuleneb otseselt Ühendkuningriigi võetud meetmetest, millega püütakse saavutada, et seda üritust edastaks tema territooriumil suurele osale elanikkonnast tasuta ja ligipääsetav telekanal.
86. Neid elemente arvesse võttes olen arvamusel, et hinnanguga, mille kohaselt puudutab vaidlustatud akt otseselt Infronti, ei rikkunud Esimese Astme Kohtus õigusnormi ning et komisjoni apellatsioonkaebus tuleb selles osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.
B. Hinnang, mille kohaselt puudutab vaidlustatud akt Infronti isiklikult
1. Poolte väited ja argumendid
87. Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohtu arutluskäiku on raske mõista.
88. Komisjoni arvates puudutab vaidlustatud akt Infronti ainult seetõttu, et ta on objektiivselt käsitletav ainuõiguste omanikuna, kes on saanud Ühendkuningriigi meetmetes nimetatud ürituste ülekandmise õigused. Ta märgib, et Esimese Astme Kohus ei näidanud, et vaidlustatud akt kujutab endast õiguste omanike suhtes rida üksikotsuseid. Ta rõhutab, et selles aktis on silmas peetud ainult ringhäälinguorganisatsioone ja kehtestatud kohustusi üksnes nendele. Õiguste omanikele saavad osaks vaid majanduslikud tagajärjed ning Esimese Astme Kohus on eelnevates kohtuasjades sedastanud, et sellest ei piisa eraisiku individualiseerimiseks.(26) Komisjon arvab sellega seoses, et käesolev kohtuasi erineb nendest, mis viisid otsusteni kohtuasjades Piraiki‑Patraiki jt vs. komisjon(27), Extramet Industrie vs. nõukogu(28) ja Codorniu vs. nõukogu(29), milles käsitletakse erilisi olukordi.
89. Komisjon väidab, et Infronti olukord ei erine teiste omast, kellele kuuluvad erinevate Ühendkuningriigi määratud ürituste ülekandmise ainuõigused. Infronti puhul on tegemist tavalise ettevõtlusriskiga, millest ei piisa talle hagi esitamise õiguse andmiseks.
90. Lõpuks väidab komisjon, et Infront oleks võinud vaidlustada Ühendkuningriigi meetmed Ühendkuningriigi kohtus, et tema hagi vastuvõetamatuks tunnistamine ühenduse kohtus ei võtaks temalt kohtule kaebuse esitamise õigust.
91. Infront vaidlustab komisjoni argumendid ja väidab, et Esimese Astme Kohtul oli õigus, kui ta leidis, et vaidlustatud akt puudutab teda isiklikult.
2. Õiguslik hinnang
92. Ma ei toeta komisjoni hinnangut ei Esimese Astme Kohtu arutluskäigu ebaselguse ega selle sisu osas.
93. Esimese Astme Kohus meenutas kõigepealt õigustatult, et muud isikud peale nende, kellele otsus on adresseeritud, saavad üksnes siis väita, et mingi otsus puudutab neid isiklikult, kui see otsus mõjutab neid teatud neile eriomaste tunnuste või neid iseloomustavate faktiliste asjaolude tõttu, mis neid kõigist teistest eristavad, ning individualiseerib neid seeläbi analoogiliselt selle otsuse adressaadiga.(30)
94. Seejärel märkis ta teadupärast, et Infront vastab sellele tingimusele, ning esitas analüüsi, mis põhines sisuliselt kolmel punktil, mis on järgmised. Esiteks kuuluvad Infrontile 2002. ja 2006. aasta FIFA maailmameistrivõistluste finaalkohtumiste teleülekande ainuõigused, mis kuulub ühiskondlikult väga tähtsate ürituste loetellu, mille Ühendkuningriik vastu võttis ja komisjon vaidlustatud aktiga heaks kiitis. Teiseks omandas ta need õigused enne selle akti vastuvõtmist ning isegi enne direktiivi artikli 3a jõustumist. Kolmandaks piirab nimetatud akt, kuigi selles ei ole silmas peetud Infronti, tema võimalust kasutada neid õigusi vabalt koostöös ringhäälinguorganisatsiooniga, mis on asutatud mõnes teises liikmesriigis kui Ühendkuningriik.
95. Ma arvan, et niisuguse hinnanguga ei rikkunud Esimese Astme Kohus ühtegi õigusnormi.
96. Kohtupraktikast tuleneb, et ühenduse akti saab pidada selle adressaadiks mitte olevat eraisikut isiklikult puudutavaks, kui see eraisik on akti vastuvõtmise hetkel identifitseeritud või identifitseeritav.(31) Esimese Astme Kohtu analüüsist nähtub, et Infront oli hetkel, mil komisjon vaidlustatud akti vastu võttis, tõesti identifitseeritav, sest sellele äriühingule kuulusid 2002. ja 2006. aasta FIFA maailmameistrivõistluste finaalkohtumiste ülekandmise ainuõigused, mis on üks üritus Ühendkuningriigi teatatud meetmete loetelus.
97. Kui puhtalt majanduslikku laadi kahjust põhimõtteliselt ei piisa, nagu väidab komisjon, et anda eraisikule õigus esitada ühenduse akti peale tühistamishagi, tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus ei arvanud, et vaidlustatud akt puudutab Infronti isiklikult ainult sel põhjusel, et see toob talle kaasa negatiivseid majanduslikke tagajärgi. Ta märkis vaidlustatud otsuse punktis 165, et nimetatud akt piirab Infronti võimalust vabalt loovutada kõnesoleva ürituse ülekandmise ainuõigused tasulisele telekanalile, mis on asutatud väljaspool Ühendkuningriiki ja soovib seda üritust selles liikmesriigis edastada.
98. Teiste sõnadega tuvastas Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud akt rikub Infronti omandiõigust.
99. Infronti hagi vastuvõetavus näib mulle olevat kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt on eraisikul lubatud ühenduse akti seaduslikkust vaidlustada, kui selle aktiga muudetakse õigusi, mille see eraisik on omandanud enne akti vastuvõtmist.
100. Euroopa Kohus otsustas nii eespool viidatud kohtuotsuses Toepfer ja Getreide‑Import Gesellschaft vs. komisjon, milles ta nõustus esimest korda, et liikmesriigile adresseeritud otsus võib puudutada eraisikut isiklikult.(32) Ta valis selle lahenduse ka kohtuasjas Bock vs. komisjon tehtud otsuses(33), samuti kohtuasjades Agricola commerciale olio jt vs. komisjon ning Savma vs. komisjon tehtud otsustes.(34)
101. Kohtuasjas CAM vs. EMÜ tehtud otsuses(35) nõustus Euroopa Kohus, et eraisikul on õigus olla kohtumenetluses pool, kui vaidlustatud meede puudutab selle vastuvõtmise hetkel pooleliolevat olukorda ning seab ohtu omandatud õiguste säilimise tulevaste tehingute puhul.(36)
102. Selle kohtupraktika väljenduse võib leida ka eespool viidatud kohtuotsusest Codorniu vs. nõukogu, millele komisjon viitab ning milles Hispaania õiguse alusel asutatud äriühing, kellele kuulus alates 1924. aastast kaubamärk Gran Cremant de Codorniu, taotles nõukogu määruse artikli tühistamist, millega tal keelati kasutada tähtajaliselt märget „crémant”.(37)
103. See kohtupraktika tundub mulle ülekantav käesolevale juhtumile, sest Infront omandas FIFA maailmameistrivõistluste ülekandmise ainuõigused enne vaidlustatud akti vastuvõtmist ja isegi, nagu rõhutas Esimese Astme Kohus, enne direktiivi artikli 3a jõustumist, mille alusel see akt vastu võeti.
104. Seetõttu olen seisukohal, et võttes arvesse viidatud kohtupraktikat, oli Esimese Astme Kohtul õigus, kui ta otsustas, et vaidlustatud kiri puudutab Infronti isiklikult. Apellatsioonkaebus tuleb jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata ka seda hinnangut puudutavas osas.
C. Kohtukulud
105. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, ja võttes arvesse Infronti nõudeid, peab komisjon juhul, kui Euroopa Kohus järgib minu analüüsi, hüvitama kohtukulud.
VI. Ettepanek
106. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku:
„1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt.”