Kohtuasi T‑308/06

Buffalo Milke Automotive Polishing Products, Inc.

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse kujutismärgi BUFFALO MILKE Automotive Polishing Products taotlus – Varasem siseriiklik kujutismärk BÚFALO – Tõendite esitamine esimest korda apellatsioonikojas – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 74 lõikega 2 (nüüd määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 76 lõige 2) antud kaalutlusõigus – Varasema kaubamärgi tegelik kasutamine – Määruse nr 40/94 artikli 43 lõiked 2 ja 3 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 42 lõiked 2 ja 3)

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Ühenduse kaubamärk – Menetlusnormid – Vastulausemenetlus – Faktilised asjaolud ja tõendid, mida ei ole vastulause põhjendamiseks esitatud selleks ette nähtud tähtaja jooksul – Arvessevõtmine – Apellatsioonikoja kaalutlusõigus – Vastupidise sätte puudumine

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 74 lõige 2; komisjoni määrus nr 2868/95, artikkel 1, eeskirja 22 lõige 2)

2.      Ühenduse kaubamärk – Menetlusnormid – Vastulausemenetlus – Faktilised asjaolud ja tõendid, mida ei ole vastulause põhjendamiseks esitatud selleks ette nähtud tähtaja jooksul – Arvessevõtmine – Tingimused – Uus asjaolu

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 74 lõige 2; komisjoni määrus nr 2868/95, artikkel 1, eeskirja 22 lõige 2)

3.      Ühenduse kaubamärk – Kolmandate isikute märkused ja vastulause – Vastulause menetlemine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine – Tegelik kasutamine – Mõiste – Hindamiskriteeriumid

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 43 lõiked 2 ja 3)

1.      Määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 74 lõike 2 sõnastusest ilmneb, et pooltele jääb üldreeglina – ja kui ei ole sätestatud teisiti – võimalus esitada faktilisi asjaolusid ja tõendeid pärast selle tähtaja möödumist, mis on nende esitamisele kehtestatud selle määruse sätete alusel, ning Siseturu Ühtlustamise Ametil (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) ei ole mingil juhul keelatud võtta arvesse faktilisi asjaolusid ja tõendeid, millele on sel viisil hilinenult viidatud või mis on hilinenult esitatud.

Seevastu nähtub kõnealusest sõnastusest sama selgelt, et faktilistele asjaoludele ja tõenditele hilinenult viitamine või nende hilinenult esitamine ei anna seda võimalust kasutavale poolele tingimusteta õigust sellele, et ühtlustamisamet võtab neid faktilisi asjaolusid või tõendeid arvesse. Kui ühtlustamisamet lahendab asja vastulausemenetluse raames, siis võib nende arvessevõtmine olla põhjendatud eriti juhul, kui ühtlustamisamet on seisukohal, et hilinenult esitatud tõendid võivad esiteks esmapilgul olla reaalselt asjakohased talle esitatud vastulause lahendamisel ning teiseks ei välista seda menetlusstaadium, milles hilinenud esitamine toimub, ega sellega seotud asjaolud.

Ühtlustamisameti menetluse pooltele antud võimalus esitada faktilisi asjaolusid ja tõendeid pärast selleks määratud tähtaja möödumist kehtib tingimusel, et ei ole sätestatud teisiti. Ainult juhul, kui see tingimus on täidetud, on ühtlustamisametil hilinenult esitatud faktiliste asjaolude ja tõendite arvessevõtmisel kaalutluspädevus, mille kuulumist ühtlustamisametile on Euroopa Kohus määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 2 tõlgendamisel tunnistanud.

Kui Euroopa Kohus seoses sätetega, mille alusel võib piirata ühtlustamisametile määruse nr 40/94 artikli 74 lõikega 2 antud kaalutlusõigust, kasutas väljendit „kui ei ole sätestatud teisiti”, ei märkinud ta 13. märtsi 2007. aasta otsuses kohtuasjas C‑29/05 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul siiski sõnaselgelt, milliseid määruse nr 40/94 sätteid ta silmas peab. Ta ei täpsustanud ka, kas see väljend puudutab samuti määrust nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus nr 40/94, ja täpsemalt määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõiget 2.

Tuleb aga märkida, et kuna komisjon võttis määruse nr 2868/95 vastu määruse nr 40/94 artikli 140 alusel, tuleb selle sätteid tõlgendada kooskõlas viimati nimetatud määruse sätetega.

Seega, kui väita määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõike 2 alusel, et apellatsioonikoda oli kohustatud menetlusse astuja hilinenult esitatud tõendid tagasi lükkama, ilma et ta oleks saanud kohaldada määruse nr 40/94 artikli 74 lõiget 2, tähendab see, et prevaleerima peaks rakendusmääruse eeskirja tõlgendus, mis on üldmääruse selgete sätetega vastuolus.

Lisaks on täiendavate tõendite vastuvõtmise võimaluse säilimine kooskõlas kohtuotsuse Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul mõttega. Selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas põhjendas Euroopa Kohus hilinenult esitatud tõendite vastuvõtmist õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise põhimõttega, mille kohaselt peab vastulause sisuline läbivaatamine olema võimalikult täielik, selleks et välistada niisuguste kaubamärkide registreerimine, mis võidakse hiljem kehtetuks tunnistada. Seetõttu võivad need põhimõtted olla tähtaja järgimise vajaduse aluseks oleva menetlusliku tõhususe põhimõtte suhtes ülimuslikud, kui juhtumi asjaolud seda õigustavad.

Sellest järeldub, et määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõiget 2 ei saa käsitada kohtuotsuse Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul tähenduses „normina, milles on sätestatud teisiti”.

(vt punktid 22–24 ja 31–36)

2.      Vastab tõele, et Üldkohus on juba leidnud, et määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 43 lõigetes 2 ja 3, nii nagu need on rakendatud määruse nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus nr 40/94, eeskirja 22 lõikega 1 (redaktsioonis, mis kehtis enne selle muutmist määrusega nr 1041/2005, mille tulemusel muutus see säte sama määruse eeskirja 22 lõikeks 2), on sätestatud, et kui tõendid varasema kaubamärgi kasutamise kohta esitatakse pärast määratud tähtaja möödumist, lükkab Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) üldjuhul vastulause tagasi, ilma et tal oleks selles osas kaalutlusruumi.

Samas on Üldkohus samuti leidnud, et määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõike 2 teist lauset ei tohi tõlgendada nii, et täiendavate tõendite arvessevõtmine on välistatud, kui ilmnevad uued asjaolud, isegi kui need tõendid esitatakse pärast tähtaja möödumist.

Isegi kui kasutamise kohta hilinenult esitatud tõendite vastuvõtmise eeldus peaks olema „uue asjaolu” ilmnemine, esineks enam kui piisavalt põhjuseid, mis räägivad nende tõendite vastuvõtmise kasuks, kui „uus asjaolu” 12. detsembri 2007. aasta otsuse kohtuasjas T‑86/05: CORPO livre tähenduses on vastulausete osakonna otsus. Juhul kui vastulause esitaja esitab määratud tähtaja jooksul asjakohased algsed tõendid, arvates heas usus, et need on tema väidete kinnitamiseks piisavad, ning saab alles vastulausete osakonna otsusest teada, et neid tõendeid ei peeta piisavaks, ei esine mingit mõistlikku põhjust, mis takistaks tal tugevdada või selgitada algsete tõendite sisu, esitades täiendavaid tõendeid, kui ta palub apellatsioonikojal asja uuesti täielikult läbi vaadata.

Veenev ei ole argument, et vastulausete esitajatel, kellel on tõendamiskohustus ja kes peavad selle kohustuse täitma, on üldjuhul võimalus esitada täielikud tõendid alates menetluse algusest koos oma märkustega. Määratluse poolest esineb kõikidel juhtudel, kui tõendid esitatakse hilinenult, ka algselt määratud tähtaja ületamine. Kui pelk asjaolu, et tähtaega ei ole järgitud, oleks täiendavate tõendite esitamise võimaluse välistamiseks piisav, ei oleks määruse nr 40/94 artikli 74 lõige 2 kunagi kohaldatav ning sellel puuduks järelikult igasugune kohaldamisala.

(vt punktid 37–41)

3.      Kaubamärki kasutatakse tegelikult juhul, kui kaubamärki kasutatakse vastavalt selle peamisele ülesandele, milleks on nende kaupade või teenuste päritolu tagamine, mille jaoks see on registreeritud, eesmärgiga luua või säilitada turg neile kaupadele ja teenustele, välja arvatud sümboolne kasutamine, mille ainus eesmärk on kaubamärgist tulenevate õiguste säilitamine. Selles suhtes nõuab kaubamärgi tegeliku kasutamise tingimus, et asjaomasel territooriumil kaitstud kaubamärki kasutataks avalikult ja väljapoole suunatult.

Kaubamärgi tegeliku kasutamise hindamisel tuleb tugineda kõigile faktidele ja asjaoludele, mille abil on võimalik kindlaks teha, kas kaubamärgi kaubanduslik kasutamine on reaalne, milleks on eelkõige kasutamine, mida asjaomases majandussektoris võib pidada põhjendatuks kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste jaoks turuosa säilitamiseks või loomiseks, nende kaupade või teenuste laad, turu omadused ning kaubamärgi kasutamise ulatus ja sagedus.

Varasema kaubamärgi kasutamise ulatuse osas tuleb arvesse võtta eelkõige ühelt poolt kogu kasutamise kaubanduslikku mahtu ja teiselt poolt nii ajavahemikku, mille vältel kasutamine toimus, kui ka kasutamise sagedust.

Küsimus, kas kasutamine on mahult piisav kaubamärgiga kaitstud teenuste või kaupade turuosa säilitamiseks või loomiseks, sõltub paljudest teguritest, mida tuleb hinnata juhtumipõhiselt. Tegurite hulka, mida võib arvesse võtta, kuuluvad nende kaupade või teenuste omadused, kaubamärgi kasutamise sagedus või järjepidevus, asjaolu, et kaubamärki kasutatakse selle omanikuks oleva ettevõtja kõikide samasuguste kaupade või teenuste turustamiseks või neist ainult osade turustamiseks, või ka kaubamärgi kasutamist puudutavad tõendid, mida kaubamärgi omanik on võimeline esitama.

Varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise analüüsimisel tuleb läbi viia juhtumi kõiki asjakohaseid tegureid arvessevõttev igakülgne hindamine. Selline hindamine eeldab arvessevõetud tegurite teatavat vastastikust sõltuvust. Nii võib nimetatud kaubamärgi all turustatud kaupade vähese koguse kompenseerida kaubamärgi kasutamise märkimisväärne intensiivsus või regulaarsus ja vastupidi. Lisaks ei tohi varasema kaubamärgiga tähistatud kaupade müügi käivet ega mahtu hinnata absoluutselt, vaid seoses muude asjakohaste teguritega, nagu kaubandustegevuse maht, tootmis- või turustamisvõimsus või kaubamärki kasutava ettevõtja tegevuse mitmekülgsus ning samuti kaupade või teenuste omadused asjaomasel turul. Seetõttu ei ole vaja, et varasema kaubamärgi kasutamine oleks alati koguseliselt rohke, selleks et kasutamist võiks pidada tegelikuks.

Peale selle ei saa kaubamärgi tegelikku kasutamist tõendada tõenäolisuse või eeldustega, vaid see peab põhinema konkreetsetel ja objektiivsetel tõenditel kaubamärgi tõhusa ja piisava kasutamise kohta asjaomasel turul.

(vt punktid 47–52)