ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (viies koda)
9. juuli 2008(*)
Ühenduse kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse sõnamärk Mozart – Vaidlusese – Absoluutne keeldumispõhjus – Kirjeldavus – Põhjendamiskohustus – Õiguspärane ootus – Võrdne kohtlemine – Seaduslikkuse põhimõte – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkt c, artikli 51 lõike 1 punkt a, artikli 73 esimene lause ja artikli 74 lõike 1 esimene lause
Kohtuasjas T‑304/06,
Paul Reber GmbH & Co. KG, asukoht Bad Reichenhall (Saksamaa), esindaja: advokaat O. Spuhler,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: G. Schneider,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Esimese Astme Kohtus
Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli AG, asukoht Kilchberg (Šveits), esindajad: advokaadid R. Lange ja G. Hild,
mille ese on hagi, mis on esitatud Siseturu Ühtlustamise Ameti teise apellatsioonikoja 8. septembri 2006. aasta otsuse (asi R 97/2005−2) peale, mis käsitleb Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli AG ja Paul Reber GmbH & Co. KG vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja esimees M. Vilaras (ettekandja), kohtunikud M. Prek ja V. Ciucă,
kohtusekretär: ametnik K. Andová,
arvestades 10. novembril 2006 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 12. märtsil 2007 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti vastust,
arvestades 23. veebruaril 2007 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohti,
arvestades 5. märtsil 2008. aastal toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Paul Reber GmbH & Co. KG esitas 8. märtsil 1996 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) alusel ühenduse kaubamärgi taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk Mozart.
3 Kaubad, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade või teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 30 ning vastavad selles klassis järgmisele kirjeldusele: „kondiitritooted ja maiustused, šokolaaditooted, suhkrutooted”.
4 Registreerimistaotlus avaldati 6. aprilli 1998. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires (Ühenduse Kaubamärgibülletään) nr 25/98.
5 27. mail 1998 esitas menetlusse astuja Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli AG määruse nr 40/94 artikli 41 tähenduses kolmanda isikuna ühtlustamisametile kirjalikud vastuväited, milles märkis, et tema arvates ei tuleks vaidlusaluse kaubamärgi registreerimisest määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c alusel keelduda, kuna kõnealune kaubamärk on registreerimistaotlusega hõlmatud kaupu kirjeldav.
6 26. jaanuaril 2000 vaidlusalune kaubamärk siiski registreeriti ühenduse kaubamärgina numbri 21 071 all.
7 Landgericht München I (Müncheni (Saksamaa) esimene apellatsioonikohus), kes on määruse nr 40/94 artikli 91 tähenduses ühenduse kaubamärkide kohus, teavitas ühtlustamisametit 21. septembri 2000. aasta kirjas, mille ühtlustamisamet sai kätte 27. septembril 2000, kõnealuse määruse artikli 96 lõike 4 alusel sellest, et Landgericht München I menetluses oleva vaidluse raames, mille poolteks on hageja ja Conditorei Coppenrath & Wiese GmbH & Co. KG (edaspidi „Coppenrath”), on viimane 30. augustil 2000 esitanud vastuhagi vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamiseks.
8 Landgericht München I saatis 17. novembri 2000. aasta kirjaga, mille ühtlustamisamet sai kätte 22. novembril 2000, ärakirja oma 15. novembri 2000. aasta otsusest, millega eelnimetatud vastuhagi rahuldati ja tunnistati kehtetuks vaidlusalune kaubamärk.
9 Menetlusse astuja esitas 14. novembril 2002 määruse nr 40/94 artikli 55 alusel vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse põhjusel, et selle kaubamärgi registreerimisel rikuti kõnealuse määruse artikli 7 lõike 1 punkti c koostoimes artikli 51 lõike 1 punktiga a.
10 Ühtlustamisamet teatas 14. augusti 2003. aasta kirjas Landgericht München I-le, et nimetatud kohtule esitatud vastuhagi vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamiseks kanti 13. augustil 2003 ühenduse kaubamärkide registrisse ning see avaldatakse edaspidi väljaandes Bulletin des marques communautaires.
11 Oberlandesgericht München (Münchenis asuv liidumaa kõrgeim kohus) saatis 2. septembri 2003. aasta kirjaga, mille ühtlustamisamet sai kätte 8. septembril 2003, ärakirja oma 26. juuli 2001. aasta otsusest, millega tühistati Landgericht München I 15. novembri 2000. aasta otsus ning jäeti rahuldamata Coppenrathi esitatud vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise vastuhagi. Selle kirja kohaselt oli 26. juuli 2001. aasta otsus jõustunud.
12 Tühistamisosakond rahuldas 21. detsembri 2004. aasta otsusega menetlusse astuja esitatud kehtetuks tunnistamise taotluse ja tunnistas vaidlusaluse kaubamärgi selle põhjal kehtetuks.
13 Kõigepealt märkis tühistamisosakond, et määruse nr 40/94 artikli 55 lõike 3 sätted, mille kohaselt „[k]ehtetuks tunnistamise taotlust ei võeta vastu, kui liikmesriigi kohus on samas küsimuses, sama hagi alusega ja samade poolte vahelises vaidluses juba otsuse teinud ning see kohtuotsus on jõustunud”, ei takista vaidlusaluse kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist. Kuigi Oberlandesgericht Müncheni 26. juuli 2001. aasta otsus käsitles sama ühenduse kaubamärki ning sama kehtetuks tunnistamise põhjust, erinesid selle vaidluse pooled käesoleva vaidluse pooltest, kuna kõnealuses kohtuotsuses käsitletud vaidluse poolteks olid hageja ja Coppenrath, mitte hageja ja menetlusse astuja (tühistamisosakonna otsuse punkt 8).
14 Sisu osas leidis tühistamisosakond, et vaidlusalune kaubamärk on määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses kõikide taotlusega hõlmatud kaupade osas kirjeldav, kuna see koosneb ainult sellisest tähisest, mis tähistavad kõnealuste kaupade sorti ja kvaliteeti. Sisuliselt tugines tühistamisosakond asjaolule, et ühelt poolt kasutatakse Saksamaal ja Austrias mõistet „Mozartkugel” (Mozarti kuul) šokolaadikattega martsipani‑ ja pralineekuulide tähistamiseks ning teisalt on nimi Mozart eraldi võetuna nimetatud kaupa kirjeldav, kuna asjaolu, et tegemist on kuuliga (Kugel), on ilmselgelt ning otseselt näha selle vormist. Samuti jättis tühistamisosakond kõrvale Oberlandesgericht Müncheni eelnimetatud otsuses kasutatud lahenduse ning esitas üksikasjalikult põhjused, miks ta leidis, et hageja viidatud ühtlustamisameti kolmanda apellatsioonikoja 10. aprilli 2002. aasta otsus (asi R 953/2001−3) ei ole käesoleval juhul asjakohane. Peale selle analüüsis tühistamisosakond hageja esitatud avaliku arvamuse küsitluse tulemusi ning leidis, et need ei kummuta vaidlusaluse kaubamärgi kirjeldavuse kohta tehtud järeldust.
15 Hageja esitas 25. jaanuaril 2005 määruse nr 40/94 artiklite 57–62 alusel ühtlustamisametile tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.
16 Teise apellatsioonikoja 8. septembri 2006. aasta otsusega, millest teavitati hagejat 11. septembril 2006 (edaspidi „vaidlustatud otsus”), jäeti kaebus rahuldamata. Apellatsioonikoda leidis sisuliselt, et taotletav kaubamärk on „üksnes taotletud kaupu kirjeldav objektiivne tähis”. Ta nentis selles osas, et tühistamisosakonna otsus oli „üksikasjalikult põhjendatud” ning apellatsioonikoda ise „ühines tühistamisosakonna põhjendustega ja tal ei olnud nendele põhjendustele eriti midagi lisada” (vaidlustatud otsuse punkt 16). Kuna hageja oli möönnud, et Saksamaal ja Austrias on mõiste „Mozartkugeln” kirjeldav üldmõiste, on „raske uskuda, et Saksa ja Austria tarbijad, kes puutuvad kondiitriäris või kaubahalli šokolaadiosakonnas kokku kauba pakendil oleva nimega Mozart, ei eelda, et neile pakutav kaup on Mozartkugeln (Mozarti kuulid)” (vaidlustatud otsuse punktid 21 ja 22).
Poolte nõuded
17 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus vajalikul määral nii, et nende kaupade nimekiri, mille jaoks vaidlusalune kaubamärk on registreeritud, piirduks järgnevaga: „kondiitritooted ja maiustused, šokolaaditooted, suhkrutooted – kõik eelnimetatud kaubad, v.a kohalik delikatess nimetusega Mozartkugeln, s.o šokolaadikattega martsipani‑ ja pralineekuulid”;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
18 Ühtlustamisamet palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
19 Menetlusse astuja palub Esimese Astme Kohtul jätta hagi rahuldamata.
Hageja teise võimalusena esitatud nõude vastuvõetavus
Poolte argumendid
20 Ühtlustamisamet, keda toetab menetlusse astuja, väidab, et hageja teise võimalusena esitatud nõue ei ole vastuvõetav. Esiteks muudab see nõue vaidluse eset, mistõttu asjaomane nõue on vastuolus Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 135 lõikega 4. Teiseks ei ole määruse nr 40/94 artikli 44 lõike 1 tähenduses esitatud vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud kaupade nimekirja piiramiseks ühtlustamisametile ühtki taotlust. Kolmandaks ei saa nõustuda sellega, et kaubamärgi registreerimise taotlemisel teatavate kaupade või teenuste jaoks võib pädev ametiasutus registreerida kaubamärgi niivõrd, kuivõrd asjaomastel kaupadel või teenustel ei ole teatavat omadust.
21 Hageja leiab, et teise võimalusena esitatud nõue on vastuvõetav. Ühelt poolt sõltub see nõue lõppkokkuvõttes menetlusesisesest tingimusest, mida pooled ei saa mõjutada, nimelt sellest, kas Esimese Astme Kohus jätab vaidlustatud otsuse lõpuks jõusse. Teisalt võib ühenduse kaubamärgi omanik igal ajal piirata kaubamärgiga hõlmatud kaupade nimekirja. Kuna teise võimalusena esitatud nõue esitati hagiavalduses, ei saa seda pidada hilinenuks.
Esimese Astme Kohtu hinnang
22 Tuleb meenutada, et määruse nr 40/94 artikli 26 lõike 1 punkti c kohaselt peab ühenduse kaubamärgi taotluses olema loetelu kaupadest või teenustest, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse. Komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189) eeskirja 2 lõike 2 kohaselt sõnastatakse kaupade või teenuste loetelu nii, et kaupade või teenuste olemus oleks selgelt märgitud. Määruse nr 40/94 artikli 44 lõige 1 sätestab, et taotluse esitaja võib ühenduse kaubamärgi taotluse igal ajal tagasi võtta või piirata selles loetletud kaupade või teenuste nimekirja.
23 Eelnimetatud sätetest tuleneb, et ühenduse kaubamärgi taotleja kohustus on märkida registreerimistaotluses kaupade või teenuste nimekiri, mille jaoks registreerimist taotletakse, ning esitada iga nimetatud kauba või teenuse kohta selle olemuse selge kirjeldus. Ühtlustamisamet peab omalt poolt kontrollima taotlust kõigi asjaomases nimekirjas esitatud kaupade või teenuste osas, võttes vajadusel arvesse selle nimekirja suhtes määruse nr 40/94 artikli 44 lõike 1 tähenduses tehtud piiranguid. Kui ühenduse kaubamärgi taotluses osutatud kaubad või teenused hõlmavad üht või mitut kauba- või teenuseliiki, ei ole ühtlustamisamet kohustatud analüüsima kõikide liikide iga kaupa või teenust, vaid peab kontrollima asjaomast liiki kui sellist (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 15. novembri 2006. aasta määrus kohtuasjas T‑366/05: Anheuser-Busch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Budĕjovický Budvar (BUDWEISER), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 35).
24 Lisaks tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus saab ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsuse tühistada või seda muuta ainult siis, kui selles esineb üks määruse nr 40/94 artikli 63 lõikes 2 nimetatud tühistamis- või muutmisalustest. Samas ei saa Esimese Astme Kohus nimetatud otsust tühistada või muuta pärast selle tegemist ilmnenud alustel (Euroopa Kohtu 11. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑416/04 P: Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I‑4237, punkt 55).
25 Sellest tuleneb, et ühenduse kaubamärgi taotluses esitatud kaupade või teenuste nimekirja piiramine määruse nr 40/94 artikli 44 lõike 1 tähenduses, mis leidis aset pärast Esimese Astme Kohtus vaidlustatud apellatsioonikoja otsuse tegemist, ei saa mõjutada kõnealuse otsuse õiguspärasust, mida ainsana on Esimese Astme Kohtus vaidlustatud (vt selle kohta eespool punktis 23 viidatud määrus kohtuasjas BUDWEISER, punktid 40–48, ja Esimese Astme Kohtu 20. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑458/05: Tegometall International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Wuppermann (TEK), kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 23).
26 Siiski tuleb ka märkida, et Esimese Astme Kohtus saab ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsust vaidlustada ka üksnes teatavate kaupade või teenuste osas, mis kuuluvad ühenduse kaubamärgi taotluses esitatud nimekirja. Sellisel juhul muutub asjaomane otsus muude selles nimekirjas esitatud kaupade või teenuste osas lõplikuks.
27 Arvestades seda võimalust, on Esimese Astme Kohus tõlgendanud talle esitatud nimekirja piiramise taotlust, mis on seega esitatud pärast apellatsioonikoja otsust ja mille kohaselt taotleja võttis oma taotluse tagasi teatavate esialgses taotluses märgitud kaupade osas selliselt, et vaidlustatud otsus vaidlustati üksnes ülejäänud kaupade osas (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑289/02: Telepharmacy Solutions vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (TELEPHARMACY SOLUTIONS), EKL 2004, lk II‑2851, punktid 13 ja 14), või kui selline piiramistaotlus esitati Esimese Astme Kohtu menetluse hilisemas staadiumis, on Esimese Astme Kohus tõlgendanud seda kui osalist loobumist (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 5. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑194/01: Unilever vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (munakujuline tablett), EKL 2003, lk II‑383, punktid 13–17).
28 Siiski on võimalik Esimese Astme Kohtule esitatud taotlust ühenduse kaubamärgitaotluses osutatud kaupade või teenuste nimekirja piiramise kohta tõlgendada nii ainult juhul, kui taotleja üksnes soovib selles nimekirjas esitatud ühe või mitme kauba või teenuse või ühe või mitme kauba- või teenuseliigi kui sellise nimekirjast kustutamist. Sellisel juhul on ilmne, et tegelikult palutakse Esimese Astme Kohtul mitte kontrollida apellatsioonikoja otsuse seaduslikkust niivõrd, kuivõrd see puudutab nimekirjast kustutatud kaupu või teenuseid, vaid üksnes niivõrd, kuivõrd asjaomane otsus puudutab teisi kaupu või teenuseid, mis on nimekirjas alles.
29 Seda taotlust tuleb eristada taotlusest, mis on Esimese Astme Kohtule esitatud ühenduse kaubamärgi taotluses osutatud kaupade või teenuste nimekirja piiramise kohta ning mille eesmärk on täielikult või osaliselt muuta nimetatud kaupade või teenuste kirjeldust. Viimati nimetatud juhul ei saa välistada, et asjaomane muutmine võib avaldada mõju ühtlustamisameti üksuste teostatud ühenduse kaubamärgi kontrollimise haldusmenetlusele. Taolises olukorras tähendaks sellise muutmise lubamine Esimese Astme Kohtu menetluse käigus apellatsioonikoja menetluse eseme muutmist, mis on kodukorra artikli 135 lõike 4 kohaselt keelatud (vt selle kohta eespool punktis 25 viidatud kohtuotsus TEK, punkt 25).
30 Käesoleval juhul taotles hageja vaidlusaluse kaubamärgi registreerimist nelja kaubaliigi jaoks, milleks on „kondiitritooted ja maiustused, šokolaaditooted, suhkrutooted”. Piiramisega, mida hageja taotleb teise võimalusena esitatud nõudes, ei soovita vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud neljast kaubaliigist ühe või mitme kustutamist nimekirjast, vaid soovitakse muuta asjaomaste kaubaliikide üldkirjeldust, lisades täpsustuse, et nendesse liikidesse kuuluvad kaubad ei tohi esineda šokolaadikattega martsipani‑ ja pralineekuulide kujul, mille saksakeelne nimetus on Mozartkugeln (Mozarti kuulid). Nagu eespool märgitud, tähendaks selle nõude rahuldamine Esimese Astme Kohtu hagimenetluse käigus vaidluseseme muutmist, mis on keelatud (vt selle kohta eespool punktis 25 viidatud kohtuotsus TEK, punkt 27).
31 Seetõttu tuleb hageja teise võimalusena esitatud nõue jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
Põhiküsimus
32 Hageja põhjendab oma hagi kahe väitega. Nendest esimene tuleneb määruse nr 40/94 artikli 73 esimese lause ja artikli 74 lõike 1 esimese lause ning õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja seaduslikkuse põhimõtte rikkumisest. Teine väide tuleneb määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumisest.
Esimene väide, mis tuleneb määruse nr 40/94 artikli 73 esimese lause ja artikli 74 lõike 1 esimese lause ning õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja seaduslikkuse põhimõtte rikkumisest
Poolte argumendid
33 Hageja väidab esiteks, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 40/94 artikli 73 esimest lauset, kuna ta põhjendas vaidlustatud otsust ebapiisavalt.
34 Esiteks, olgugi et apellatsioonikoda tunnustas Austria siseriikliku õiguse asjakohasust, ei põhjendanud ta seda, miks ta jättis oma otsuses arvesse võtmata Österreichisches Patentamt’i (Austria patendiamet) 12. septembri 1985. aasta otsuse, millele hageja osutas ühtlustamisameti üksustes toimunud menetlustes ning millest tuleneb, et tähis Mozart on kaubamärgina kaitstav.
35 Teiseks ei põhjendanud apellatsioonikoda otsust jätta arvesse võtmata Bundespatentgericht’i (Föderaalne Patendikohus) otsus asjas 32 W (pat) 265/01, milles see kohus leidis, et tähis Wolfgang Amadeus Mozart-MOZART-KUGELN on kaubamärgina kaitstav, kuna kuulsa helilooja nime lisamine ei anna edasi objektiivset teavet. Vaidlustatud otsuse punkti 12 viiendas taandes üksnes viidatakse hageja sellekohasele argumendile, ilma selle sisu kontrollimata ning põhjendamata selle tagasilükkamist.
36 Hageja möönab, et liikmesriikide kaubamärkide registreerimise küsimuses pädevate ametiasutuste või kohtute otsustel on määruse nr 40/94 kohaldamise osas kõigest soovituslik tähendus. Samas on ühtlustamisameti apellatsioonikoda minevikus juba saatnud ühe asja eelmises astmes otsuse teinud üksusele uuesti läbivaatamiseks tagasi, kui see üksus ei olnud võtnud oma otsuses siseriikliku ametiasutuse otsust arvesse. Hageja leiab, et apellatsioonikoda oleks pidanud tegema sellise otsuse ka käesoleval juhul.
37 Kolmandaks märgib hageja, et ta osutas ühtlustamisameti üksustes toimunud menetlustes kolmanda apellatsioonikoja 10. aprilli 2002. aasta otsusele (vt eespool punkt 14). Apellatsioonikoda märkis selles otsuses, et hoolimata asjaolust, et saksa keelt kõnelevates riikides on mõistest „Mozart” koosnevate maiustuste kohta palju kirjeldavaid mõisteid nagu „Mozartkugeln”, ei ole see mõiste üksinda kirjeldav. Kuna vaidlustatud otsus tähendab eespool viidatud 10. aprilli 2002. aasta otsuses esitatud õigusliku seisukoha radikaalset ümbervaatamist, oleks apellatsioonikoda pidanud vaidlustatud otsuses esitama vähemalt põhjused, miks ta jättis selle õigusliku seisukoha täielikult kõrvale.
38 Neljandaks väidab hageja, et vaidlusaluse kaubamärgi väidetavat kirjeldavust ei ole vaidlustatud otsuses selle kaubamärgiga hõlmatud kõigi nelja kaubaliigi osas diferentseeritud, täpsel ja konkreetsel viisil analüüsitud. Peale selle ei ole apellatsioonikoda täpsustanud seda, millisesse kaubaliiki Mozartkugel’id kuuluvad, mis hageja arvates on siinkohal määrav. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse tagasilükkamist tuleb põhjendada iga asjaomase kauba või teenuse osas eraldi. Kuna vaidlustatud otsuses ei ole seda analüüsi tehtud, on see põhjendamata või ebapiisavalt põhjendatud.
39 Viiendaks märgib hageja, et vaidlustatud otsuses korratakse üksnes mehaaniliselt apellatsioonikojas vaidlustatud tühistamisosakonna otsuse põhjendusi, parandamata seejuures viimati nimetatud otsuses tehtud vigu, mille hageja välja tõi. Seega jäeti vaidlustatud otsuses paljud nõuetekohase põhjenduse tingimuste täitmiseks vajalikud asjaolud lisamata ning selle tulemusel muudeti tühistamisosakonna otsuse põhjendus isegi veel ebapiisavamaks.
40 Teiseks väidab hageja, et kuna apellatsioonikoda jättis arvestamata Österreichisches Patentamti, Bundespatengerichti ja ühtlustamisameti kolmanda apellatsioonikoja eelnimetatud otsustega, rikkus ta ka määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 1 esimest lauset, milles on sätestatud põhimõte, et ühtlustamisamet kontrollib fakte omal algatusel.
41 Lõpuks väidab hageja, et kolmanda apellatsioonikoja 10. aprilli 2002. aasta otsuses tunnistati selgelt ja üheselt, et sõnaline osa „Mozart” võib üksinda olla ühenduse kaubamärgiks, ning selle kaudu tekitati vastav õiguspärane ootus. Kuna apellatsioonikoda jättis selle otsuse arvesse võtmata, eirates seejuures põhjendamiskohustust ning tunnistades vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks, rikkus apellatsioonikoda õiguspärase ootuse ning võrdse kohtlemise ja seaduslikkuse põhimõtet.
42 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
Esimese Astme Kohtu hinnang
43 Määruse nr 40/94 artikli 73 esimese lause kohaselt peavad ühtlustamisameti otsused olema põhjendatud. Kohtupraktika kohaselt on sellel kohustusel samasugune sisu kui EÜ artiklist 253 tuleneval kohustusel ning selle eesmärk on ühelt poolt võimaldada huvitatud isikutel võetud meetme põhjendusi mõista, selleks et nad saaksid oma õigusi kaitsta, ning teisalt võimaldada ühenduse kohtul otsuse seaduslikkust kontrollida (Esimese Astme Kohtu 3. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑16/02: Audi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (TDI), EKL 2003, lk II‑5167, punktid 87 ja 88, ja Esimese Astme Kohtu 28. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑124/02 ja T‑156/02: Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Vitakraft-Werke Wührmann ja Friesland Brands (VITATASTE ja METABALANCE 44), EKL 2004, lk II‑1149, punktid 72 ja 73 ning viidatud kohtupraktika).
44 Samast kohtupraktikast tuleneb, et otsuse põhjenduse vastavust nimetatud nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus VITATASTE ja METABALANCE 44, punkt 73 ja viidatud kohtupraktika).
45 Seoses ühenduse kaubamärgi suhtes kohaldatavate õigusnormidega tuleb meenutada, et otsused tähise ühenduse kaubamärgina registreerimise kohta, mida apellatsioonikojad teevad määruse nr 40/94 kohaselt, kuuluvad nende piiratud pädevuse, mitte aga kaalutlusõiguse valdkonda. Seepärast tuleb tähise ühenduse kaubamärgina registreerimise võimalikkust hinnata üksnes selle määruse alusel, nii nagu seda on tõlgendanud ühenduse kohus, mitte apellatsioonikodade varasema praktika alusel. Kuna ühenduse kaubamärgi kord on iseseisev süsteem, ei ole ühtlustamisameti ja vajaduse korral ühenduse kohtu jaoks siduvad liikmesriigi tasandil vastuvõetud otsused, millega tunnustatakse kaubamärgi registreerimise võimalikkust siseriikliku kaubamärgina. Liikmesriigi varasem registreering on üksnes asjaolu, mida võib arvesse võtta, ilma et see oleks määrav. Sama kehtib veelgi enam käesoleva taotlusega hõlmamata kaubamärkide kohta (vt Esimese Astme Kohtu 21. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑127/02: Concept vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (ECA), EKL 2004, lk II‑1113, punktid 70 ja 71 ning viidatud kohtupraktika).
46 Eelnimetatud kaalutlustest tuleneb, et kui ühtlustamisamet keeldub tähise ühenduse kaubamärgina registreerimisest, peab ta oma otsuse põhjendamisel märkima absoluutse või suhtelise keeldumispõhjuse, mis seda registreerimist takistab, ja sätte, millele see põhjendus tugineb, ning esitama faktilised asjaolud, mida ta peab tõendatuks ja mis apellatsioonikoja arvates õigustavad asjaomase sätte kohaldamist. Selline põhjendus on eespool punktides 43 ja 44 käsitletud nõuete täitmiseks põhimõtteliselt piisav.
47 Peale selle tuleb märkida, et kui apellatsioonikoda kinnitab ühtlustamisameti eelmises astmes otsuse teinud üksuse otsust tervikuna, kuuluvad nii asjaomane otsus kui ka selle põhjendus apellatsioonikoja otsuse aluseks olevate asjaolude konteksti, mis on pooltele teada ning mis võimaldab kohtul teostada täielikku seaduslikkuse järelevalvet apellatsioonikoja hinnangu põhjendatuse üle (vt selle kohta Esimese Astme Koht 21. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑111/06: Wesergold Getränkeindustrie vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Lidl Stiftung (VITAL FIT), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 64).
48 Samuti tuleb märkida, et üldisemalt võib otsust pidada piisavalt põhjendatuks, kui see osutab otsesõnu teisele dokumendile, mis on hagejale esitatud (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 24. aprilli 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑551/93 ja T‑231/94–T‑234/94: Industrias Pesqueras Campos jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑247, punktid 142–144; 17. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑137/01: Stadtsportverband Neuss vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑3103, punktid 55–58, ja 22. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas, Gorostiaga Atxalandabaso vs. parlament, T‑146/04, EKL 2005, lk II‑5989, punktid 135 ja 136).
49 Käesoleva väite põhjendatust tuleb kontrollida seoses nimetatud kaalutlustega.
50 Esiteks tuleb seoses põhjendamiskohustuse rikkumist käsitleva väitega kõigepealt märkida, et vaidlustatud otsuse punktist 16 ilmneb selgesti, et apellatsioonikoda nõustus tühistamisosakonna otsuse põhjendustega ning seega kuuluvad need lahutamatu osana vaidlustatud otsuse põhjenduste hulka. Arvestades eespool punktides 47 ja 48 viidatud kohtupraktikat, on sellise tühistamisosakonna otsuse põhjendustele viitamine, mis on hagejale eelnevalt esitatud ning temale teada, nõuetele vastav, seda eriti põhjusel, et vaidlustatud otsuse punktis 5 on esitatud tühistamisosakonna otsuse piisavalt üksikasjalik kokkuvõte. Seetõttu ning vastupidi hageja väidetele ei ole asjaomane viitamine iseenesest piisav tõendamaks, et vaidlustatud otsus on põhjendamata või ebapiisavalt põhjendatud. Seega tuleb vaidlustatud otsuse põhjenduse piisavust kontrollida, võttes arvesse ka tühistamisosakonna otsuse põhjendusi.
51 Nende kahe otsuse lugemisest koos ilmneb, et apellatsioonikoja arvates registreeriti vaidlusalune kaubamärk määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktis c sätestatud absoluutset keeldumispõhjust eirates. See järeldus põhineb vaieldamatul ja sõnaraamatu viidetega põhjendatud asjaolul, et vähemalt keskmise saksa keelt kõneleva tarbija jaoks kirjeldab mõiste „Mozartkugel” šokolaadikattega martsipani‑ ja pralineekuulide kujulist maiustust (vaidlustatud otsuse punkti 5 kolmas taane ja punkt 21). Kuna mõiste „Mozartkugel” kahest koostisosast teine („Kugel”, st kuul) viitab ilmselgelt asjaomase maiustuse kujule, järeldas apellatsioonikoda, et on raske uskuda, et eelnimetatud avalikkus, kes puutub kondiitrikaupluses või kaubahalli šokolaadiosakonnas kokku kauba pakendil oleva nimega Mozart, ei eelda, et neile pakutav kaup on Mozartkugeln (vaidlustatud otsuse punkti 5 seitsmes taane ja punkt 22).
52 See põhjendus on piisav, et täita kohtupraktikas (vt eespool punkt 43) täpsustatud põhjendamiskohustuse kaht eesmärki. Peale selle on selge, et vastupidi hageja väidetele tuleneb tühistamisosakonna otsusest (punkt 38), mille põhjendustega apellatsioonikoda ühines, et asjaomane absoluutne keeldumispõhjus, nimelt see, mis on sätestatud määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktis c, on kohaldatav kõigile vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud kaupadele, „kuna tegemist on kaupade üldliikidega, mis hõlmavad kaupu Mozartkugeln”. Sellest tuleneb, et hageja argument, mille kohaselt apellatsioonikoda ei ole oma otsust põhjendanud vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud iga kauba suhtes, tuleb tagasi lükata.
53 Hageja väidab samuti, et apellatsioonikoda oleks pidanud konkreetselt põhjendama seda, miks ta jättis nii Österreichisches Patentamti, Bundespatentgerichti, kui ka kolmanda apellatsioonikoja 10. aprilli 2002. aasta otsuse arvesse võtmata. Selles osas tuleb meenutada, et eespool punktis 45 viidatud kohtupraktika kohaselt on siseriiklike ametiasutuste ja kohtute otsused ning ühtlustamisameti otsustuspraktika kõigest asjaolud, mida võib tähise ühenduse kaubamärgina registreeritavuse hindamisel arvesse võtta, ilma et need oleksid määravad.
54 Kontekst, milles otsus tehakse ning millele on omane otsuse tegija ja asjaomase poole vaheline mõttevahetus, võib teatavates olukordades muuta põhjendamiskohustuse rangemaks (eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus TDI, punkt 89). Seega ei saa välistada, et argumendid, mille menetluspool on esitanud ühtlustamisameti menetluses, sh teatava siseriikliku või ühtlustamisameti otsuse olemasolust tulenevad argumendid, nõuavad sarnases asjas teatavatel juhtudel otsest vastust, mis vastab eespool punktis 46 esitatud nõuetest rangematele nõuetele.
55 Siiski ei pea apellatsioonikoda esitama ammendavat ning üksikasjalikku ülevaadet menetluse poolte igast arutluskäigust. Põhjendus võib seega olla kaudne tingimusel, et huvitatud isikud teavad põhjusi, miks apellatsioonikoja otsus tehti, ning et pädeval kohtul on piisavalt tõendeid oma kontrolli teostamiseks (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 372, ja 8. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑1331, punkt 46).
56 Sellest tuleneb, et ühtlustamisamet ei ole üldreeglina kohustatud oma otsuses esitama konkreetset vastust igale argumendile, mis käsitleb teistes sarnastes asjades tema enda üksuste või siseriiklike kohtute poolt teatavas suunas tehtud otsuseid, kui ühtlustamisameti sellise otsuse põhjendustest, mis on tehtud konkreetses üksuste menetluses olevas asjas, nähtuvad kas või kaudselt, kuid selgesti ja üheselt põhjused, miks need teised otsused ei ole asjakohased või miks neid ei võeta antavas hinnangus arvesse.
57 Käesoleval juhul on apellatsioonikoda tühistamisosakonna otsuse põhjendustega nõustudes selgesti ära märkinud mitte ainult need põhjused, mille tõttu määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktis c käsitletud absoluutne keeldumispõhjus takistab vaidlusaluse kaubamärgi registreerimist, vaid ka põhjused, miks tema tehtud järeldus erines sellest, millele jõudis Oberlandesgericht München oma 26. juuli 2001. aasta otsuses. Põhjus, mille tõttu kõnealuse otsusega jäeti rahuldamata Coppenrathi vastuhagi, milles paluti vaidlusalune kaubamärk tühistada, st väide, et tähis Mozart osutab eelkõige kuulsale heliloojale, mitte teatavale retseptile (vaidlustatud otsuse punkti 5 neljateistkümnes taane), on sisuliselt sama mis need, mille esitasid Österreichisches Patentamt ja Bundespatentgericht hageja viidatud otsustes, ning pealegi on tegemist vaidlusaluse kaubamärgi kirjeldavuse eitamisega sellega hõlmatud kaupade suhtes. Neil asjaoludel ning ühenduse kaubamärgi korra iseseisvust arvestades ei saa apellatsioonikojale ette heita seda, et ta jättis suuremas ulatuses ja üksikasjalikult selgitamata põhjused, miks ta otsustas neid otsuseid mitte järgida.
58 Samad kaalutlused on iseäranis asjakohased hageja argumendi osas, mis käsitleb kolmanda apellatsioonikoja 10. aprilli 2002. aasta otsust. Ühelt poolt on ka see argument vaidlusaluse kaubamärgi kirjeldavuse eitamine sellega hõlmatud kaupade suhtes.
59 Teisalt ning eelkõige käsitles tühistamisosakond oma otsuse punktis 29 otsesõnu kolmanda apellatsioonikoja kõnealust otsust ning märkis ära põhjused, miks ta ei pea tühistamisosakonna pooltevahelises menetluses ennast seotuks kaalutlustega, mis esitati selles otsuses seoses tähise MOZART‑BONS registreeritavusega. Neil asjaoludel ning sõltumata ühtlustamisameti varasema halduspraktika asjakohasuse puudumisest ei saa seetõttu, et apellatsioonikoda ühines tühistamisosakonna otsuse põhjendustega, mingil juhul olla tegemist puudulike põhjendustega.
60 Kõigest eeltoodust tuleneb, et vastupidi hageja väidetele on vaidlustatud otsus õiguslikult piisavalt põhjendatud.
61 Teiseks tuleb seoses hageja argumendiga, mille kohaselt apellatsioonikoda rikkus määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 1 esimest lauset, kui ta jättis arvestamata Österreichisches Patentamti, Bundespatengerichti ja ühtlustamisameti kolmanda apellatsioonikoja 10. aprilli 2002. aasta otsustega, märkida, et eespool punktides 45 ja 53 käsitletud kohtupraktikast ja kaalutlustest tuleneb, et need kolm otsust ei ole asjaolud, mida ühtlustamisameti üksused võivad kontrollida omal algatusel.
62 Igal juhul tuleb meenutada, et hageja viitas kahele esimesele otsusele apellatsioonikojale esitatud märkustes, mistõttu ei saa tulla kõne alla, et ühtlustamisamet kontrollib neid omal algatusel. Kolmandat asjaomast otsust käsitleti ja kontrolliti tühistamisosakonna otsuses. Pealegi, nagu juba märgiti, tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendustest kaudselt, kuid selgelt, et apellatsioonikoda kontrollis neid kolme otsust puudutavat hageja argumenti ning lükkas selle tagasi.
63 Lõpuks ei saa nõustuda ka hageja väidetega, mis käsitlevad õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja seaduslikkuse põhimõtte rikkumist.
64 Kohtupraktika kohaselt kehtib õiguspärase ootuse kaitse põhimõte iga üksikisiku suhtes, kellele ühenduse asutus annab pädevast ja usaldusväärsest allikast pärit täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi, andes talle selle tõttu põhjendatud lootusi (vt Esimese Astme Kohtu 6. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑203/97: Forvass vs. komisjon, EKL AT 1999, lk I‑A‑129 ja II‑705, punkt 70 ja viidatud kohtupraktika, ja 26. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑319/00: Borremans jt vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑171 ja II‑905, punkt 63). Samas peavad need kinnitused olema kooskõlas kohaldatavate sätete ja õigusnormidega ning lubadused, milles nende sätetega ei arvestata, ei anna alust huvitatud isikutel õiguspärase ootuse tekkimiseks (vt Esimese Astme Kohtu 5. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑205/01: Ronsse vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑211 ja II‑1065, punkt 54, ja 16. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑329/03: Ricci vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑69 ja II‑315, punkt 79 ja viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 6.veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 162/84: Vlachou vs. kontrollikoda, EKL 1986, lk 481, punkt 6).
65 Võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisel tuleb arvestada ka seaduslikkuse põhimõttega, millele hageja on samuti viidanud. Viimati nimetatud põhimõtte kohaselt ei saa keegi enda kasuks tugineda kellegi teise huvides toime pandud õigusvastasele teole (Euroopa Kohtu 4. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 134/84: Williams vs. kontrollikoda, EKL 1985, lk 2225, punkt 14; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 9. oktoobri 1984. aasta otsus kohtuasjas 188/83: Witte vs. parlament, EKL 1984, lk 3465, punkt 15).
66 Käesoleval juhul tuleb nentida, et hageja ei ole oma hagiavalduses selgesti märkinud, kas ta leiab, et kolmanda apellatsioonikoja 10. aprilli 2002. aasta otsuses esitatud kaalutlused, mille ta esitas oma argumentide toetuseks, on määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c kohaldamise tingimustega kooskõlas või mitte.
67 Kuivõrd hageja argumentidest tuleb aru saada nii, et arvestades kolmanda apellatsioonikoja 10. aprilli 2002. aasta otsuses esitatud kaalutlusi, oli apellatsioonikoda käesoleval juhul kohustatud määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c kohaldamata jätma, kuigi selle sätte kohaldamine oli õigustatud, ei saa nimetatud argumentidega nõustuda. Eespool punktides 64 ja 65 käsitletud kohtupraktikast tuleneb, et juhul, kui ühtlustamisameti apellatsioonikoda rikub varasemas asjas õigusnormi, tunnustades tähise registreeritavust ühenduse kaubamärgina, siis ei keela ükski hageja viidatud põhimõte teha esimese asjaga võrreldavas hilisemas asjas vastupidist otsust (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 27. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑106/00: Streamserve vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (STREAMSERVE), EKL 2002, lk II‑723, punkt 67, ja 30. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/05: Camper vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – JC (BROTHERS by CAMPER), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 95).
68 Seega tuleb sellisel juhul tagasi lükata hageja argumendid, mis käsitlevad õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja seaduslikkuse põhimõtte väidetavat rikkumist, ilma et oleks vaja kontrollida, kas apellatsioonikoja otsuseid varasemates asjades võib käsitada ühtlustamisameti üksuste antud kinnitustena eespool punktis 64 viidatud kohtupraktika tähenduses.
69 Kuivõrd hageja argumentidest tuleb selles osas aru saada nii, et käesoleval juhul tuleb asuda samale seisukohale, millele jõudis kolmas apellatsioonikoda oma 10. aprilli 2002. aasta otsuses, kuna see vastab määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c kohaldamise tingimustele, siis ei saa see argument anda tulemusi. Sel juhul, mida käsitletakse hageja teises väites ning mida kontrollitakse käesolevas otsuses edaspidi, tuleb vaidlustatud otsus tühistada eespool käsitletud sätte rikkumise tõttu, ilma et oleks vaja kontrollida, kas hageja viidatud eelnimetatud põhimõtteid on samuti rikutud (vt selle kohta eespool punktis 67 viidatud kohtuotsused STREAMSERVE ja BROTHERS by CAMPER, vastavalt punktid 67 ja 94).
70 Eeltoodut arvestades tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, mis tuleneb määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumisest
Poolte argumendid
71 Hageja väidab, et vaidlustatud otsus põhineb määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c vääral kohaldamisel, kuna vaidlusalune kaubamärk ei või tähistada kaubanduses sorti, kvaliteeti, kvantiteeti, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi.
72 Hageja sõnul leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses, et seda artiklit saab kohaldada vaidlusalusele kaubamärgile, kuna Saksamaal ja Austrias on „Mozartkugel” teatavat kohalikku šokolaadidelikatessi kirjeldav üldnimetus. Selles argumendis jäeti arvesse võtmata asjaolu, et vaidlusalune kaubamärk koosneb üksnes mõistest „Mozart”, mitte mõistest „Mozartkugel”.
73 Hageja märgib, et vaidlustatud otsuses ei ole esitatud omi põhjendusi selle toetuseks, et vaidlusalune kaubamärk on kirjeldav, vaid selles viidatakse üksnes tühistamisosakonna otsusele. Viimases leiti, et kui vaidlusalust kaubamärki kasutatakse tüüpilise kujuga Mozartkugel’i (Mozarti kuul) tähistamiseks, tajutakse seda kui kirjeldavat tähist, kuna asjaomase kauba kuju põhjal on ilmselge, et tegemist on kuuliga.
74 Hageja sõnul saab õigusliku kontrolli käigus selle väite ümber lükata. Asjaomane avalikkus, kelleks on arukas ja piisavalt informeeritud keskmine tarbija, ei loo täiendava arutluse või järelemõtlemiseta vaidlusaluse kaubamärgi ja sellega hõlmatud kaupade vahel vahetut seost.
75 Tähised, mis koosnevad sellistest kuulsate inimeste nimedest nagu Mozart võivad määruse nr 40/94 artikli 4 kohaselt olla ühenduse kaubamärgiks ning selle määruse ükski teine säte ei keela nende registreerimist. Kuna nendel nimedel on abstraktselt võttes eristusvõime, siis saab määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktis c nimetatud absoluutse keeldumispõhjuse alusel nende registreerimisest keelduda üksnes ilmselgetel juhtudel; see tingimus ei ole käesoleval juhul aga täietud. Peale selle piisab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähise ühenduse kaubamärgina registreerimiseks minimaalsest eristusvõimest.
76 Hageja sõnul tuleb käesoleval juhul konkreetselt kontrollida, kas vaidlusalune kaubamärk on iga hõlmatud kauba osas kirjeldav tähis. Järelikult tuleks kõnealune kaubamärk kehtetuks tunnistada ainult juhul, kui vaidlustatud otsuses käsitletud kaupa – Mozartkugel – saaks pidada neist neljast kaubaliigist ühte kuuluvaks, mille jaoks see kaubamärk on registreeritud. Vaidlustatud otsuses ei ole isegi täpsustatud kaubaliiki, millesse Mozartkugel’id kuuluvad.
77 Igal juhul ei saa isegi kaupade Mozartkugeln puhul vaidlusalust kaubamärki kirjeldavaks pidada. Hageja märgib, et asjaomase avalikkuse tajus loob vaidlusalune kaubamärk kujutluspildi, mis on seotud samanimelise kuulsa helilooja ning tema heliteostega. Samas ei saa nõustuda sellega, et seesama avalikkus mõtleks kõnealuse kaubamärgiga kokku puutudes vahetult ja kohe kaubale Mozartkugeln. Tunnistada vastupidist tähendaks ühenduse avalikkuse elementaarse muusikakultuuri olemasolu eitamist.
78 Peale selle vaidlusalune kaubamärk osutab, vihjab või paneb mõtlema Mozartkugel’itele, mis siiski ei takista selle registreerimist.
79 Vaidlustatud otsuses nõustuti tühistamisosakonna otsuse punktiga 27, milles kinnitati eelnimetatud kaalutlusi. Seega puudub poolte vahel vaidlus selles osas, et asjaomane avalikkus tajub vaidlusaluses kaubamärgis kõigepealt heliloojat Mozart, mitte maiustuste konteksti. Märkides seejärel, et vaidlusalune kaubamärk on nimetatud kaupu kirjeldav, läks vaidlustatud otsus iseendaga vastuollu.
80 Ka asjaolu, et saksa keelt kõnelevates riikides on suur hulk klassi 30 kuuluvate kaupade jaoks registreeritud ning mõistest „Mozart” koosnevaid kaubamärke, kinnitab seda, et nimetatud mõistet eraldi võetuna ei peeta asjaomastes riikides neid kaupu kirjeldavaks. Isegi Austrias on registreeritud kaubamärk Mozart. Kõik see tuleneb dokumentidest, mille hageja on ühtlustamisameti menetluse käigus esitanud.
81 Ka Oberlandesgericht Müncheni 26. juuli 2001. aasta otsus kinnitab, et vaidlusalust kaubamärki ei tajuta nii, et see kirjeldab hõlmatud kaupu. Hageja ühineb selle otsuse põhjenduste ühe osaga, mida tsiteeritakse hagiavalduses sõna-sõnalt. Nende põhjenduste kohaselt on Mozart kõigepealt perekonnanimi, mida kasutatakse igapäevases kõnes sellenimelise kuulsa helilooja tähistamiseks, ning saksa keeles ei kirjelda see vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud kaupu ei algselt ega ka pärast seda, kui Salzburgi maiustuste tootja Paul Fürst lõi 1890. aastal maiustuse nimega Mozartkugel. On muidugi selge, et kui nime Mozart kasutatakse selliste kaupade tähistamiseks nagu vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud kaubad – eelkõige nende pakendil –, meenub asjaomasel avalikkusel kujutluspilt Mozartkugel’itest. Siiski ei tajuta ka sel juhul mõistet „Mozart” ilmselgelt või ainuüksi asjaomaseid kaupu kirjeldavana või üksnes üldnimetusena, kuna tähise „Mozart” üksinda kasutamine sellisel eesmärgil on täiesti ebatavaline.
82 Hageja leiab, et ka ühtlustamisameti kolmanda apellatsioonikoja 10. aprilli 2002. aasta otsuse punktid 37 ja 39 kinnitavad väidet, mille kohaselt vaidlusalune kaubamärk ei ole hõlmatud kaupu kirjeldav.
83 Lõpuks viitab hageja 2001. aasta veebruaris instituudi Ipsos poolt läbiviidud avaliku arvamuse küsitlusele. Sellest küsitlusest ilmneb, et kõigest 18,2% asjaomasest avalikkusest näeb mõistes „Mozart” viidet teatavale retseptile, mis tõendab asjaolu, et enamiku Saksa tarbijate (81,8%) jaoks ei tähista see retsepti. Hageja arvab, et need tulemused on asjakohased ka Euroopa Liidu teise saksa keelt kõneleva riigi Austria osas, mis selgitab asjaolu, et viimati nimetatud riigis on sõnamärk Mozart klassi 30 kuuluvate kaupade jaoks registreeritud.
84 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
Esimese Astme Kohtu hinnang
85 Määruse nr 40/94 artikli 51 lõike 1 punkt a sätestab, et ühenduse kaubamärk tunnistatakse kehtetuks, kui ühenduse kaubamärgi registreerimisel on rikutud artikli 7 sätteid. Sama määruse artikli 7 lõike 1 punkti c kohaselt ei registreerita „kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses sorti, kvaliteeti, kvantiteeti, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi”. Lisaks sätestatakse määruse nr 40/94 artikli 7 lõikes 2, et „[l]õiget 1 kohaldatakse olenemata sellest, et registreerimata jätmise põhjused on ainult teatavas ühenduse osas”.
86 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale takistab määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkt c selles sättes käsitletud märkide või tähiste kasutamise ainuõiguse andmist ainult ühele ettevõtjale põhjusel, et need on kaubamärgina registreeritud. See säte täidab üldise huvi eesmärki, mille kohaselt peavad sellised märgid või tähised olema kõikide jaoks vabalt kasutatavad (vt eespool punktis 25 viidatud kohtuotsus TEK, punkt 77 ja viidatud kohtupraktika).
87 Selle sättega hõlmatud kaubamärke ei peeta seega võimelisteks täitma kaubamärgi peamist ülesannet – identifitseerida kauba või teenuse päritolu, võimaldamaks kaubamärgiga tähistatud kaupa või teenust ostnud tarbijal hilisemate ostude korral teha sama otsus juhul, kui kogemus osutus positiivseks või teha teistsugune otsus, kui kogemus osutus negatiivseks (vt Esimese Astme Kohtu 27. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑348/02: Quick vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Quick), EKL 2003, lk II‑5071, punkt 28 ja viidatud kohtupraktika).
88 Määruse artikli 7 lõike 1 punktis c viidatud märgid ja tähised on need, mida võib asjaomase avalikkuse seisukohalt tavapäraselt kasutada kauba või teenuse, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse, tähistamiseks otseselt või üht selle olulist omadust mainides (Euroopa Kohtu 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑383/99 P: Procter & Gamble vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2001, lk I‑6251, punkt 39, ja Esimese Astme Kohtu 22. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑19/04: Metso Paper Automation vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (PAPERLAB), EKL 2005, lk II‑2383, punkt 24).
89 Selleks et ühtlustamisamet saaks keelduda kaubamärgi registreerimisest määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c alusel, ei ole oluline, et kaubamärgi moodustavaid märke ja tähiseid, millele on selles artiklis viidatud, kasutataks tegelikult registreerimistaotluse esitamise ajal kas nende kaupade või teenuste kirjeldamiseks, millega seoses registreerimistaotlus esitati, või nende kaupade või teenuste omaduste kirjeldamiseks. Nagu selle sätte sõnastuski viitab, piisab sellest, kui selliseid märke ja tähiseid on võimalik sellisel eesmärgil kasutada (Euroopa Kohtu 23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑191/01 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Wrigley, EKL 2003, lk I‑12447, punkt 32).
90 Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et tähise kuulumine määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktis c sisalduva keelu kohaldamisalasse eeldab seda, et tähisel on kõnealuste kaupade või teenustega piisavalt otsene ja konkreetne seos, mis võimaldab asjaomasel avalikkusel kohe ja ilma järele mõtlemata tajuda, et tegemist on kõnealuste kaupade või teenuste või nende mõne omaduse kirjeldusega (eespool punktis 25 viidatud kohtuotsus TEK, punkt 80).
91 Seetõttu tuleb tähise kirjeldavust hinnata lähtuvalt esiteks asjaomastest kaupadest või teenustest ning teiseks sellest, kuidas nende kaupade või teenuste tarbijatest koosnev asjaomane avalikkus kaubamärki tajub (Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑356/00: DaimlerChrysler vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (CARCARD), EKL 2002, lk II‑1963, punkt 25, ja 12. jaanuari 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑367/02–T‑369/02: Wieland-Werke vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (SnTEM, SnPUR, SnMIX), EKL 2005, lk II‑47, punkt 17).
92 Selles osas tuleb täpsustada, et asjaolu, et tähis kirjeldab kaubamärgitaotluses osutatud ühte kauba- või teenuseliiki kui sellisesse kuuluvatest kaupadest või teenustest ainult mõningaid, ei takista selle tähise registreerimisest keeldumist (eespool punktis 25 viidatud kohtuotsus TEK, punkt 94; vt selle kohta ka Esimese Astme Kohtu 7. juuni 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑359/99: DKV vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EuroHealth), EKL 2001, lk II‑1645, punkt 33, ja 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑355/00: DaimlerChrysler vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (TELE AID), EKL 2002, lk II‑1939, punkt 40). Kui sellisel juhul oleks kõnealune tähis registreeritud ühenduse kaubamärgina teatava liigi jaoks, ei takistaks miski kaubamärgi omanikku seda kasutamast ka asjaomasesse liiki kuuluvate kaupade või teenuste suhtes, mille osas see kaubamärk on kirjeldav.
93 Käesoleval juhul tuleb kõigepealt märkida, et nii tühistamisosakond kui ka apellatsioonikoda on oma hinnangus õigesti tuginenud sellele, kuidas tajub vaidlusalust kaubamärki asjaomane avalikkus, kellele tähisega hõlmatud kaubad ilmselgelt on suunatud. Ka hageja käsitles oma argumentides vaidlusaluse kaubamärgi tajumist sellesama avalikkuse poolt.
94 Lisaks tuleb meenutada, et nagu on märgitud eespool punktides 50 ja 51, järeldati vaidlustatud otsuses, milles nõustuti tühistamisosakonna otsuse põhjendustega, et vaidlusalune kaubamärk kirjeldab saksa keelt kõnelevate inimeste arusaama järgi maiustusi, kondiitritooteid, šokolaaditooted ja suhkrutooteid, mille jaoks nimetatud kaubamärk on registreeritud, kuna tegemist on asjaomaste kaupade valmistamisel kasutatud retsepti puudutava tähisega, mis puudutab seega kõnealuste kaupade sorti ja kvaliteeti. See järeldus põhineb asjaolul, mida on sõnaraamatu viidetega nõuetekohaselt tõendatud ja mille kohaselt on saksakeelne üldmõiste „Mozartkugel” olemas ning seda kasutatakse eespool punktis 51 kirjeldatud šokolaadikattega maiustuste jaoks.
95 Tuleb märkida, et mõiste „Mozartkugel” on saksa keele tavareeglite järgi moodustatud liitsõna ning see koosneb kahest mõistest „Mozart” ja „Kugel” (kuul). Asjaolu, et erinevalt teistest keeltest, eelkõige prantsuse keelest, kirjutatakse nende kahe mõiste kombinatsioon ühe sõnana, on saksa keele eripära. Siiski tunneb iga saksa keelt kõnelev inimene liitsõnaga „Mozartkugel” kokku puutudes ilma erilise vaimse pingutuseta ära seda liitsõna moodustavad kaks sõna ning saab neist kohe aru.
96 Kuna Mozartkugel on kerakujuline, tajuvad saksa keelt kõnelevad inimesed seda tähistava mõiste teist koostisosa kui asjaomase kauba kuju kirjeldust. Samas valmistatakse Mozartkugel’it teatava kindla retsepti järgi, mis eristab seda kõigist teistest šokolaadiga kaetud kuuli kujul turustatavatest maiustustest. Asjaomase kujuga maiustust, mida valmistatakse teistsuguse retsepti järgi, võib saksa keeles samuti kirjeldada kui „Kugel” (kuul), kuid tegemist ei oleks Mozartkugel’iga. Sellest tuleneb, et saksa keelt kõnelev avalikkus tajub mõistet „Mozart” paratamatult kui viidet retseptile, mis on omane Mozartkugel’i-nimelisele maiustusele.
97 Nagu esimese väite kontrollimise raames juba märgitud, leidis nii tühistamisosakond kui ka apellatsioonikoda, kes ühines tühistamisosakonna otsuse põhjendustega, et Mozartkugel kuulub kõigi nelja kaubaliigi hulka, mida vaidlusalune kaubamärk hõlmab. Selles osas tuleb nentida, et tüüpiline Mozartkugel, mida kirjeldatakse eespool punktis 51 ning mida valmistatakse eelkõige šokolaadist ja suhkrust, on seega nii maiustus, šokolaaditoode, kui ka suhkrutoode.
98 See-eest ei ole nii ilmne, et tüüpilist Mozartkugel’it saab määratleda ka kui „kondiitritoodet”. Kuigi see küll sisaldab martsipani, s.o mandlimassi, ei ole siiski tegemist küpsetisega, mida saksa keeles tähistab väljend feine Backwaren ning mida kasutatakse vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotluses. Siiski on šokolaadiga kaetud ning kuulikujuline ahjus küpsetatud kondiitritoode, mille koostisaineteks on muu hulgas martsipan ja pralinee, täiesti võimalik ning seda võib saksa keelt kõnelevates riikides samuti määratleda Mozartkugel’ina.
99 Nendest kaalutlustest ilmneb, et ühenduse teatavas osas, s.o saksa keelt kõnelevates riikides (Saksamaa ja Austria) võib vähemalt kaupade „kondiitritooted ja maiustused, šokolaaditooted, suhkrutooted” jaoks, mis on šokolaadikuuli kujul, s.o vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotluses nimetatud kaubaliikidesse kui sellistesse kuuluvate teatavate kaupade jaoks viimati nimetatud kaubamärki kirjeldamise eesmärgil kasutada. Nende kahe riigi keskmine tarbija, kes puutub kokku šokolaadiga kaetud kuuliga, mis on tähistatud mõistega „Mozart”, näeb selles mõistes pigem viidet kaubale Mozartkugeln omasele retseptile kui teavet asjaomase kauba kaubandusliku päritolu kohta. Mõiste „Kugel” väljajätmine ei viiks teistsuguse järelduseni, kuna viimati nimetatud mõiste ei viita retseptile, vaid kõnealuse kauba kujule, mis on kauba vormi arvestades ilmselge.
100 Hageja esitatud argumendid ei kummuta seda järeldust. Esiteks tuleb märkida, et väite toetuseks, mille kohaselt vaidlusaluse kaubamärgi registreerimisest saab keelduda üksnes ilmsetel juhtudel, tugines hageja vääralt määruse nr 40/94 artiklile 4. Sellise tähise registreerimist, mis ei vasta määruse nr 40/94 artiklile 4, takistab juba asjaomase määruse artikli 7 lõike 1 punkt a ning nimetatud tähise võimalikku kirjeldavust ei ole vaja kontrollida. Sellest tuleneb, et määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktis c viidatud absoluutne keeldumispõhjus puudutab üksnes tähiseid, mis on selle määruse artikliga 4 kooskõlas. Seetõttu ning vastupidi hageja väidetele ei ole asjaolu, et tähis on viimati nimetatud artikliga kooskõlas, tähise võimaliku kirjeldavuse hindamisel asjakohane.
101 Lisaks tuleb märkida, et hageja viitab vääralt kohtupraktikale, mille kohaselt piisab tähise ühenduse kaubamärgina registreerimiseks minimaalsest eristusvõimest, kuna käesoleval juhul ei ole küsimus vaidlusaluse kaubamärgi eristusvõime võimalikus puudumises määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses, vaid kõnealuse kaubamärgi võimalikus kirjeldavuses selle artikli lõike 1 punkti c tähenduses.
102 Hageja osutatud asjaolu, et asjaomane avalikkus näeb mõistes „Mozart” eelkõige viidet kuulsale heliloojale Wolfgang Amadeus Mozartile, ei takista teiseks seda, et nimetatud mõiste on asjaomaseid kaupu kirjeldav tähis.
103 Selles osas tuleb märkida, et kirjeldavust ei tule hinnata abstraktselt, vaid seoses kaupadega, mida kõnealune mõiste kui ühenduse kaubamärk tähistab. Ka selles kontekstis on tõenäoline, et asjaomane avalikkus mõtleb mõistet „Mozart” nähes sellenimelisele heliloojale. Kuna asjaomased hõlmatud kaubad ei ole muusikaga kuidagi seotud, annab see viide kuulsale heliloojale lisaks helilooja nime täiesti asjakohatule meeldetuletamisele edasi muud teavet, mis on kõnealuse kaubaga seotud. Hageja on ise kaudselt möönnud selle tõesust, kuna ta soovis tähise Mozart registreerida ühenduse kaubamärgina, st tähisena, mis annab edasi teavet kõnealuste kaupade kohta, nimelt nende kaupade kaubandusliku päritolu kohta.
104 Tekib küsimus, millist kõnealuseid kaupu puudutavat teavet tuletavad tarbijad vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud kaupade kontekstis sellest viitest heliloojale Mozart. Eespool esitatud põhjustel on käeoleval juhul tegemist teabega kõnealuste kaupade retsepti, mitte nende kaubandusliku päritolu kohta.
105 Kolmandaks ning nii nagu esimese väite kontrollimise raames juba märgitud, ei takista ei asjaolu, et ühtlustamisameti üks teine apellatsioonikoda jõudis analoogsete kaupade puhul tähise Mozart kirjeldavuse osas teises asjas erinevale järeldusele, ega ka Oberlandesgericht Müncheni 26. juuli 2001. aasta otsus, milles jäeti rahuldamata vastuhagi, milles taotleti vaidlusaluse kaubamärgi tühistamist, apellatsioonikojal vaidlusalust kehtetuks tunnistamise taotlust rahuldada.
106 Igal juhul tuleb märkida, et Oberlandesgericht München ei jõudnud eespool punktis 99 esitatud järeldusest erinevale järeldusele selles osas, kuidas Saksa avalikkus vaidlusalust kaubamärki tajub. Vastupidi, see kohus märkis samuti, et kui nimetatud kaubamärki kasutatakse käesoleval juhul asjakohaste kaupade tähistamiseks eelkõige nende kaupade pakendil, siis loob see kaubamärk asjaomase avalikkuse tajus kujutluspildi Mozartkugel’itest (vt eespool punkt 81). Seega tugineb vaidlusaluse kaubamärgi tühistamise vastuhagi rahuldamata jätmine selle kohtu poolt ainuüksi asjaolule, et mõiste „Mozart” üksinda kasutamine kirjeldamise eesmärgil on ebatavaline.
107 Euroopa Kohtu praktikast, mida käsitleti eespool punktis 89, tuleneb aga, et määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c kohaldamiseks ei ole asjaomase mõiste tegelik või tavaline kasutamine kirjeldamise eesmärgil nõutav. Piisab, kui selline kasutus on võimalik.
108 Lõpuks ilmneb hageja viidatud avaliku arvamuse küsitluse tulemustest, mille ta esitas ühtlustamisametile ning mis on Esimese Astme Kohtule edastatud apellatsioonikoja menetluse toimikus, et spontaansete ja avatud, st ilma suunava vastuseta küsimuste puhul seostasid kaks kolmandikku küsitletutest nime Mozart vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud kaupade kontekstis Mozartkugel’itega.
109 Nendest samadest tulemustest ilmneb, et juhul, kui küsitletutelt paluti valida mitme suunava vastuse vahel, valisid peaaegu kolm neljandikku neist (73,4%) vastuse, mille kohaselt asjaomaste kaupade kontekstis seostavad nad mõistet „Mozart” „kuulikujulise pralineega, Mozartkugel’iga”. Väiksem osa küsitletutest (18,2%) valis sellele küsimusele vastates vastuse, mille kohaselt nad seostavad mõistega „Mozart” teatavat kindlat retsepti. Hageja viitab oma argumendis viimati nimetatud tulemusele.
110 Siiski tuleb märkida, et kõigi asjaomase küsitluse tulemuste koos lugemine ei kummuta eespool punktis 99 tehtud järeldust, vaid vastupidi kinnitab seda, kuna enamik küsitletutest seostas mõistet „Mozart” siis, kui seda kasutatakse seoses vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud kaupadega, kas Mozartkugel’itega või teatava retseptiga. Mõlemal juhul tuleb järeldada, et seoses nende kaupadega on see mõiste kirjeldav.
111 Kõigest eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsuses järeldati õigesti, et vaidlusalune kaubamärk registreeriti vastuolus määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c sätetega ning et see tuleb sama määruse artikli 51 lõike 1 punkti a alusel kehtetuks tunnistada. Seega tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ning jätta hagi põhjendamatuse tõttu tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
112 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
113 Kuna käesoleval juhul on kohtuotsus tehtud hageja kahjuks, jäetakse hageja kohtukulud tema enda kanda ja kuna ühtlustamisamet on kohtukulude hüvitamist nõudnud, mõistetakse ühtlustamisameti kohtukulud välja hagejalt. Et menetlusse astuja ei ole kohtukulude osas nõuet esitanud, jäetakse menetlusse astuja kohtukulud tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Paul Reber GmbH & Co. KG kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)kohtukulud.
3. Jätta Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli AG kohtukulud tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. juulil 2008 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |