ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
24. november 2015(*)
Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse sõnamärgi WESTERN GOLD taotlus – Varasemad siseriiklikud, ühenduse ja rahvusvahelised sõnamärgid WeserGold, Wesergold ja WESERGOLD – Suhteline keeldumispõhjus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b – Kaebuste kohta tehtavad otsused – Määruse nr 207/2009 artikli 64 lõige 1 – Põhjendamiskohustus – Õigus olla ära kuulatud – Määruse nr 207/2009 artikkel 75
Kohtuasjas T‑278/10 RENV,
riha WeserGold Getränke GmbH & Co. KG (varem Wesergold Getränkeindustrie GmbH & Co. KG), asukoht Rinteln (Saksamaa), esindajad: advokaadid T. Melchert, P. Goldenbaum ja I. Rohr,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: A. Pohlmann, hiljem S. Hanne,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus oli
Lidl Stiftung & Co. KG, asukoht Neckarsulm (Saksamaa), esindajad: advokaadid A. Marx ja M. Wolter,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti esimese apellatsioonikoja 24. märtsi 2010. aasta otsuse (asi R 770/2009‑1) peale, mis käsitleb Wesergold Getränkeindustrie GmbH & Co. KG ja Lidl Stiftung & Co. KG vahelist vastulausemenetlust,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president M. E. Martins Ribeiro (ettekandja), kohtunikud S. Gervasoni ja L. Madise,
kohtusekretär: ametnik J. Weychert,
arvestades kirjalikus menetluses ja 15. aprilli 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Menetlusse astuja Lidl Stiftung & Co. KG esitas 23. augustil 2006 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk WESTERN GOLD.
3 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 33 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „piiritusjoogid, eelkõige viski”.
4 Ühenduse kaubamärgitaotlus avaldati 22. jaanuari 2007. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 3/2007.
5 Wesergold Getränkeindustrie GmbH & Co. KG, kelle õigusjärglane on hageja riha WeserGold Getränke GmbH & Co. KG esitas 14. märtsil 2007 määruse nr 40/94 artikli 42 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 41) alusel taotletava kaubamärgi registreerimisele eespool punktis 3 nimetatud kaupade osas vastulause.
6 Vastulause tugines mitmele varasemale kaubamärgile.
7 Esimene varasem kaubamärk, millele tugineti, on ühenduse sõnamärk WeserGold, mille registreerimistaotlus esitati 3. jaanuaril 2003 ja mis registreeriti 2. märtsil 2005 numbriga 2994739 ning mis tähistab klassidesse 29, 31 ja 32 kuuluvaid nendes klassides järgmisele kirjeldusele vastavaid kaupu:
– klass 29: „konservitud, kuivatatud ja küpsetatud puuvili ja köögivili; tarretised, keedised, kompotid; piimatooted, nimelt jogurtijoogid, mis koosnevad peamiselt jogurtist, aga ka puu- või köögiviljamahlast”;
– klass 31: „värske puuvili”;
– klass 32: „mineraal- ja gaseervesi; muud alkoholivabad joogid, nagu limonaadid, mineraal- ja koolajoogid; puuviljamahlad ja puuviljajoogid; köögiviljamahlad- ja köögiviljajoogid; siirupid ja teised joogivalmistusained”.
8 Teine varasem kaubamärk, millele tugineti, on Saksa sõnamärk WeserGold, mille registreerimistaotlus esitati 26. novembril 2002 ja mis registreeriti 27. veebruaril 2003 numbriga 30257995 ning mis tähistab klassidesse 29, 31 ja 32 kuuluvaid nendes klassides järgmisele kirjeldusele vastavaid kaupu:
– klass 29: „konservitud, kuivatatud ja küpsetatud puuvili ja köögivili; tarretised, keedised, marjakastmed; piimatooted, nimelt jogurtijoogid, mis koosnevad peamiselt jogurtist, aga ka puu- või köögiviljamahlast”;
– klass 31: „värske puuvili”;
– klass 32: „mineraal- ja gaseervesi; muud alkoholivabad joogid, nagu limonaadid, mineraal- ja koolajoogid; puuviljamahlad ja puuviljajoogid; köögiviljamahlad- ja köögiviljajoogid; siirupid ja teised joogivalmistusained”.
9 Kolmas varasem kaubamärk, millele tugineti, on rahvusvaheline sõnamärk nr 801149 Wesergold, mille registreerimistaotlus esitati 13. märtsil 2003, mis kehtib Tšehhi Vabariigis, Taanis, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Ungaris, Austrias, Poolas, Portugalis, Sloveenias, Rootsis, Ühendkuningriigis ja Beneluxi riikides ning mis tähistab klassidesse 29, 31 ja 32 kuuluvaid neis klassides järgmisele kirjeldusele vastavaid kaupu:
– klass 29: „konservitud, kuivatatud ja küpsetatud puuvili ja köögivili; tarretised, keedised, marjakastmed; piimatooted, nimelt jogurtijoogid, mis koosnevad peamiselt jogurtist, aga ka puu- või köögiviljamahlast”;
– klass 31: „värske puuvili”;
– klass 32: „mineraal- ja gaseervesi; muud alkoholivabad joogid, nagu limonaadid, mineraal- ja koolajoogid; puuviljamahlad ja puuviljajoogid; köögiviljamahlad- ja köögiviljajoogid; siirupid ja teised joogivalmistusained”.
10 Neljas varasem kaubamärk, millele tugineti, on Saksa sõnamärk WESERGOLD, mille registreerimistaotlus esitati 12. juunil 1970 ja mis registreeriti 16. veebruaril 1973 numbriga 902472, mida on pikendatud 13. juunil 2000 ja mis tähistab klassi 32 kuuluvaid järgmisele kirjeldusele vastavaid kaupu: „siidrid, limonaadid, mineraalveed, köögiviljamahlad (joogid), puuviljamahlad”.
11 Viies varasem kaubamärk, millele tugineti, on Poola sõnamärk WESERGOLD, mille registreerimistaotlus esitati 26. juunil 1996 ja mis registreeriti 11. mail 1999 numbriga 161413, mis tähistab klassi 32 kuuluvaid järgmisele kirjeldusele vastavaid kaupu: „mineraal- ja allikaveed; lauaveed, alkoholivabad joogid; puuviljamahlad, puuviljanektarid, puuviljasiirupid, köögiviljamahlad, köögiviljasiirupid, karastusjoogid, puuviljajoogid, limonaadid, gaseerjoogid, mineraaljoogid, jääteed, aromatiseeritud mineraalveed, puuviljamahla lisandiga mineraalveed – kõik nimetatud joogid ka kui dieetpreparaadid, mis ei ole raviotstarbelised”.
12 Vastulause tugines määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b) sätestatud põhjusele.
13 Vastulausete osakond rahuldas 11. juunil 2009 vastulause ja lükkas ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse tagasi. Menetlusökonoomia kaalutlustel piirdus vastulausete osakond vastulause kontrollimisel varasema ühenduse sõnamärgiga, mille tegeliku kasutamise kohta ei olnud tõendit vaja esitada.
14 Menetlusse astuja esitas 13. juulil 2009 määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel ühtlustamisametile vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse.
15 Ühtlustamisameti esimene apellatsioonikoda rahuldas 24. märtsi 2010. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) kaebuse ning tühistas vastulausete osakonna otsuse. Apellatsioonikoda leidis, et asjaomane avalikkus koosneb Euroopa Liidu laiast avalikkusest. Klassi 33 kuuluvad taotletava kaubamärgiga hõlmatavad kaubad, nimelt „piiritusjoogid, eelkõige viski” ei sarnane varasemate kaubamärkidega hõlmatud kaupadega, mis kuuluvad klassidesse 29 ja 31 (vt vaidlustatud otsuse punktid 20 ja 21). Klassi 33 kuuluvad taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaubad ja klassi 32 kuuluvad varasemate kaubamärkidega hõlmatud kaubad on vähesel määral sarnased (vt vaidlustatud otsuse punktid 22–28). Vastandatud tähised on visuaalselt (vt vaidlustatud otsuse punkt 33) ja foneetiliselt (vt vaidlustatud otsuse punkt 34) keskmisel määral sarnased, kuid kontseptuaalselt erinevad (vt vaidlustatud otsuse punktid 35–37). Varasemate kaubamärkide eristusvõime osas leidis apellatsioonikoda sisuliselt, et see on keskmisest veidi väiksem, kuna tähisesse kuulub selline sõna nagu „gold”, millel on nõrk eristusvõime (vt vaidlustatud otsuse punktid 38–40). Apellatsioonikoda märkis lõpuks, et kõiki käesoleva juhtumi asjaolusid segiajamise tõenäosuse hindamisel kaaludes ilmneb, et vastandatud tähiste segiajamine ei ole tõenäoline (vt vaidlustatud otsuse punktid 41–47).
Menetlus Üldkohtus ja Euroopa Kohtus
16 Hageja esitas määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b, artikli 64, artikli 75 teise lause ja – teise võimalusena – artikli 75 esimese lause rikkumise tõttu vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 21. juunil 2010.
17 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 27. juuni 2012. aasta kohtuistungil.
18 Üldkohus tühistas 21. septembri 2012. aasta otsusega Wesergold Getränkeindustrie vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Lidl Stiftung (WESTERN GOLD) (T‑278/10, EKL, edaspidi „Üldkohtu otsus”, EU:T:2012:459) vaidlustatud otsuse; jättis ühtlustamisameti kohtukulud tema enda kanda; mõistis viimaselt välja hageja kohtukulud ning jättis menetlusse astuja kohtukulud tema enda kanda.
19 Sellisele otsusele jõudmiseks uuris Üldkohus esimest väidet, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b, ilma et ta oleks teinud otsust kolme muu väite kohta, mille hageja oli esitanud. Pärast seda, kui Üldkohus oli oma otsuse punktis 58 nentinud, et vastandatud tähised on visuaalsetest ja foneetilistest sarnasustest hoolimata märkimisväärsete kontseptuaalsete erinevuste esinemise tõttu igakülgselt võttes erinevad, heitis ta kohtuotsuse punktides 72, 82 ja 83 apellatsioonikojale esiteks ette järeldust, et hageja ei tuginenud varasemate kaubamärkide kasutamise käigus suurenenud eristusvõimele, seejärel seda, et nimetatud vea tõttu on apellatsioonikoda jätnud taotletava kaubamärgi ja varasemate kaubamärkide segiajamise tõenäosuse igakülgsel hindamisel võimaliku asjakohase teguri kontrollimata, ning lõpuks seda, et nimetatud kontrolli teostamata jättes on apellatsioonikoda rikkunud olulisi menetlusnorme, mis oleks pidanud kaasa tooma vaidlustatud otsuse tühistamise.
20 Ühtlustamisamet esitas Üldkohtu otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 4. detsembril 2012.
21 Euroopa Kohus tühistas Üldkohtu otsuse 23. jaanuari 2014. aasta otsusega Siseturu Ühtlustamise Amet vs. riha WeserGold Getränke (C‑558/12 P, EKL, edaspidi „apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsus”, EU:C:2014:22).
22 Euroopa Kohus nentis, et Üldkohtu otsuses on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1punkti b tõlgendamisel eiratud õigusnormi, kuna Üldkohus leidis ekslikult, et varasemate kaubamärkide kasutamise käigus suurenenud eristusvõime apellatsioonikoja poolt uurimata jätmine toob kaasa vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamise. Euroopa Kohus sedastas apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse punktis 48, et selle asjaolu uurimine apellatsioonikoja poolt ei olnud vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosuse olemasolu hindamisel asjakohane, kuna Üldkohus oli eelnevalt tuvastanud, et asjaomased kaubamärgid on igakülgselt võttes erinevad, mistõttu segiajamise tõenäosus on välistatud ning võimalik varasemate kaubamärkide kasutamise käigus suurenenud eristusvõime olemasolu ei kompenseeri nende kaubamärkide sarnasuse puudumist.
23 Euroopa Kohus märkis apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse punktis 61 järgmist:
„Kuna Üldkohus uuris riha WeserGold Getränke hagi toetuseks esitatud neljast väitest vaid esimest, siis leiab Euroopa Kohus, et kohtuasja menetlusstaadium ei luba otsust teha. Seetõttu tuleb asi suunata Üldkohtusse otsustamiseks tagasi.”
24 Apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse alusel ja vastavalt Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 118 lõikele 1 määrati kohtuasi lahendamiseks Üldkohtu teisele kojale.
Menetlus ja poolte nõuded pärast kohtuasja uueks arutamiseks tagasisaatmist
25 Pooltel paluti vastavalt 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 119 lõikele 1 esitada oma seisukohad. Hageja, ühtlustamisamet ja menetlusse astuja esitasid oma seisukohad ette nähtud tähtaja jooksul, see tähendab vastavalt 1. aprillil, 8. ja 14. mail 2014.
26 Oma seisukohtades palub hageja Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud, kaasa arvatud Euroopa Kohtu menetlusega seotud kohtukulud, välja ühtlustamisametilt või menetlusse astujalt.
27 Oma seisukohtades paluvad ühtlustamiseamet ja menetlusse astuja Üldkohtul:
– jätta hagiavaldus rahuldamata;
– mõista Üldkohtu menetlusega (T‑278/10 ja T‑278/10 RENV) ja Euroopa Kohtu menetlusega (C‑558/12 P) seotud kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
28 Hageja esitab oma hagi toetuseks neli väidet, milles viitab esiteks määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b, teiseks selle määruse artikli 64, kolmandaks määruse artikli 75 teise lause ja neljandaks määruse artikli 75 esimese lause rikkumisele.
Esimene väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b
29 Hageja järeldab apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsusest, et kasutamise käigus suurenenud eristusvõimet puudutavat argumenti ja selle eristusvõime mõju tuleb hinnata vastandatud tähiste visuaalse, foneetilise ja kontseptuaalse sarnasuse uurimisel, mistõttu Üldkohus peab uurimise läbi viima analüüsides varasemate kaubamärkide kasutamise käigus suurenenud eristusvõimet, ning tegema otsuse hagi kui nelja väidet sisaldava terviku kohta, ilma et Üldkohtu otsus oleks tema suhtes kuidagi siduv.
30 Sellest lähtekohast lähtudes väidab hageja kõigepealt sisuliselt, et vastandatud tähised on keskmisel määral sarnased, mida on nenditud nii apellatsioonikoja otsuses kui ka Üldkohtu otsuses. Seejärel märgib hageja, et asjaomaste tähiste kontseptuaalse erinevuse olemasolu ei neutraliseeri tuvastatud visuaalset ja foneetilist sarnasust. Lõpuks seab hageja taas kord kahtluse alla asjaomaste kaupade sarnasuse kontrolli, segiajamise tõenäosuse analüüsi ja varasemate kaubamärkide eristusvõime hinnangu.
31 Sellega seoses tuleb märkida, et Üldkohtu otsuse sõnastusest nähtuvalt jõudis viimane, nagu ühtlustamisamet ja menetlusse astuja õigesti märgivad, otsuse punktis 58 järeldusele, „et tähised on nende visuaalsetest ja foneetilistest sarnasustest hoolimata igakülgselt võttes erinevad”.
32 Peale selle nähtub apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsusest, et Euroopa Kohus tühistas Üldkohtu otsuse ainuüksi põhjusel, et viimane oli vastandatud tähiste sarnasuse puudumisest hoolimata heitnud apellatsioonikojale ette seda, et ta ei uurinud varasemate kaubamärkide kasutamise käigus suurenenud eristusvõimet, samas kui igakülgselt võttes on kaubamärkide erinevuse tõttu segiajamine välistatud. Sellest tuleneb, et varasemate kaubamärkide kasutamise käigus suurenenud eristusvõime olemasolu kriteeriumi tuleb uurida üksnes siis, kui on eelnevalt tuvastatud nende tähiste sarnasus ning ka asjaomaste kaupade ja teenuste sarnasus, ning seda üksnes segiajamise tõenäosuse olemasolu hindamisel.
33 Apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse punktidest 48–50 on märgitud:
„48 Kuivõrd Üldkohtu sõnul toob kaasa see, et apellatsioonikoda jättis varasemate kaubamärkide kasutamise käigus suurenenud eristusvõime analüüsimata, vaidlusaluse otsuse tühisuse, nõudis ta apellatsioonikojalt sellise asjaolu kontrollimist, mis ei ole määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosuse olemasolu hindamisel asjakohane. Kuna ta oli eelnevalt tuvastanud, et asjaomased kaubamärgid on igakülgselt võttes erinevad, oli segiajamise tõenäosus välistatud ja võimalik varasemate kaubamärkide kasutamise käigus suurenenud eristusvõime olemasolu ei kompenseeri nende kaubamärkide sarnasuse puudumist.
49 Neil asjaoludel on põhjendatud ühtlustamisameti väide, et vaidlustatud kohtuotsuses on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tõlgendamisel rikutud õigusnormi.
50 Ilma et oleks tarvis analüüsida apellatsioonkaebuse kahte ülejäänud väidet, tuleneb esitatud põhjendustest, et vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada niivõrd, kuivõrd Üldkohus sedastas sellega, et apellatsioonikoda pidi varasemate kaubamärkide kasutamise käigus suurenenud eristusvõimet kontrollima, ja tühistas vaidlusaluse otsuse nimetatud põhjusel, olgugi et ta oli varem tuvastanud, et vastandatud kaubamärgid ei ole sarnased.”
34 Kuna Üldkohus on tuvastanud, et vastandatud tähised ei ole sarnased ning seega ei ole täidetud üks määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaldamise tingimus, siis nagu apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse punktist 48 nähtub, puudub igasugune segiajamise tõenäosus.
35 Seega ei saa hageja seada kahtluse alla, nagu teha üritab, Üldkohtu otsuses teostatud vastandatud tähiste sarnasuse analüüsi ning selles tehtud järeldust, mida pealegi pole apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuses sugugi kahtluse alla seatud.
36 Isegi kui apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse resolutsiooni kohaselt on otsustatud, et Üldkohtu otsus on tühistatud, täpsustamata selle tühistamise ulatust, ei takista see apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse resolutsiooni tõlgendamist koos selle otsuse põhjendustega.
37 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb institutsioonil oma tegevuse kohtuotsusega kooskõlla viimiseks ja selle täies ulatuses täitmiseks juhinduda lisaks kohtuotsuse resolutsioonile ka selle põhjendustest, millest lähtudes otsus tehti, sest need on möödapääsmatud resolutsiooni täpse tähenduse mõistmiseks. Põhjendused näitavad ühelt poolt ära selle, milline konkreetne säte tunnistati õigusvastaseks, ja teiselt poolt toovad välja resolutsioonis tuvastatud õigusvastasuse täpsed põhjused, ning asjaomane institutsioon peab neid tühistatud akti asendamisel arvestama (kohtuotsus, 26.4.1988, Asteris jt vs. komisjon, 97/86, 99/86, 193/86 ja 215/86, EKL, EU:C:1988:199, punkt 27; vt selle kohta samuti kohtuotsused, 15.5.1997, TWD vs. komisjon, C‑355/95 P, EKL, EU:C:1997:241, punkt 21, ja 7.10.1999, Irish Sugar vs. komisjon, T‑228/97, EKL, EU:T:1999:246, punkt 17).
38 Tuleb aga meenutada, et Euroopa Kohus täpsustas apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse punktis 50, et „vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada niivõrd, kuivõrd Üldkohus sedastas sellega, et apellatsioonikoda pidi varasemate kaubamärkide kasutamise käigus suurenenud eristusvõimet kontrollima, ja tühistas vaidlusaluse otsuse nimetatud põhjusel, olgugi et ta oli varem tuvastanud, et vastandatud kaubamärgid ei ole sarnased”, mis tähendab, et Euroopa Kohus ei ole soovinud seada kahtluse alla Üldkohtu poolt vastandatud tähiste sarnasuse analüüsi osas tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis olid ka Euroopa Kohtu esitatud põhjenduste aluseks.
39 Kuna see tühistamise põhjus ei laiene asjaomastele tuvastatud faktilistele asjaoludele, lõpetati esimese väite uurimine, järeldades et varasemate kaubamärkide kasutamise käigus suurenenud eristusvõime uurimine ei ole tulemuslik, kuna vastandatud tähised on erinevad.
40 Seda on kinnitatud ka apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse punktis 48, milles Euroopa Kohus märkis, et „[k]una ta oli eelnevalt tuvastanud, et asjaomased kaubamärgid on igakülgselt võttes erinevad, oli segiajamise tõenäosus välistatud ja võimalik varasemate kaubamärkide kasutamise käigus suurenenud eristusvõime olemasolu ei kompenseeri nende kaubamärkide sarnasuse puudumist”.
41 Nagu apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse punktist 38 nähtub, vaidlustas hageja Euroopa Kohtu menetluses aga vastandatud tähiste sarnasuse analüüsi ning eelkõige nende tähiste Üldkohtu poolt tuvastatud erinevuse, sest Euroopa Kohus märkis selles kohtuotsuse punktis, et hageja seisukoha põhjal ei ole apellatsioonkaebuse esimene väide põhjendatud, kuna „Üldkohtu hinnang asjaomaste kaubamärkide sarnasuse puudumise kohta oli vaheotsus, millele pidi järgnema varasemate kaubamärkide eristusvõime küsimuse uurimine”.
42 Kuna Euroopa Kohus ei toetanud hageja seisukohta ning tühistas Üldkohtu otsuse põhjusel, et vastandatud tähiste sarnasuse puudumine toob paratamatult kaasa segiajamise tõenäosuse puudumise, siis soovis ta kaudselt, kuid tingimata kinnitada Üldkohtu analüüsi, mille kohaselt asjaomased tähised on erinevad.
43 Lisaks olgu märgitud, et kui kõnealuses staadiumis seatakse vastandatud tähiste sarnasuse analüüs kahtluse alla, ilma et Euroopa Kohus oleks maininud Üldkohtu mis tahes viga selles küsimuses, toob see esiteks sisuliselt kaasa Üldkohtu teise koja määramise apellatsiooniastmeks esimese koja otsuste üle, ning teiseks võtaks see apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuselt ära ühe osa selle kohustuslikust õigusjõust, kuna tühistamisega ei saa tühistada enamat kui see, mille tühistamise Euroopa Kohus on juba otsustanud, ning sellega ei saa seada kahtluse alla faktilist asjaolu, mis iseenesest muudab ainetuks põhjendused, millele apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsus tugineb.
44 Seega tuleneb apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsusest, et käesolevas menetluses tuleb Üldkohtul, nagu apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse punktist 61 tuleneb, uurida tema esimeses menetluses esitatud teist kuni neljandat väidet.
45 Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artiklit 64
46 Hageja heidab apellatsioonikojale sisuliselt ette määruse nr 207/2009 artikli 64 rikkumist seoses sellega, et ta uuris segiajamise tõenäosust üksnes seoses numbriga 2994739 registreeritud ühenduse kaubamärgiga. Ta leiab, et kuna vastulausete osakonna järelduse kohaselt on ühenduse kaubamärgi ja taotletava kaubamärgi segiajamine tõenäoline ning apellatsioonikoda järeldas vastupidi, et segiajamise tõenäosus puudub, siis oleks ta pidanud saatma asja vastulausete osakonnale tagasi või uurima segiajamise tõenäosust kõigi viidatud varasemate kaubamärkidega seoses, ning ta ei oleks tohtinud järeldada, nagu ta tegi, et segiajamise tõenäosus puudub, jättes selle tõenäosuse hindamata kõigi varasemate kaubamärkide suhtes ja piirdudes ainult ühe varasema ühenduse kaubamärgi arvestamisega.
47 Selles osas nähtub vaidlustatud otsuse punktist 16, et apellatsioonikoda viitas „varasematele kaubamärkidele” ning „Euroopa Liidu keskmisele tarbijale”, arvestades asjaolu, et varasemad kaubamärgid on kõigepealt ühenduse ja Saksa kaubamärk (WeserGold, vt eespool punktid 7 ja 8), seejärel rahvusvaheline kaubamärk, mis kehtib Tšehhi Vabariigis, Taanis, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Ungaris, Austrias, Poolas, Portugalis, Sloveenias, Rootsis, Ühendkuningriigis ja Beneluxi riikides (Wesergold, vt eespool punkt 9) ja lõpuks Saksa ja Poola kaubamärk (WESERGOLD, vt eespool punktid 10 ja 11).
48 Apellatsioonikoda viitas vaidlustatud otsuse punktis 23 esiteks Saksa tarbijatele ja teiseks muude liikmesriikide tarbijatele.
49 Vastandatud tähiste analüüsi osas tugines apellatsioonikoda kõigile varasematele kaubamärkidele, tuues nii välja asjaolu, et uurimine kui selline puudutab viimati nimetatud kaubamärke, mitte üksnes asjaomast varasemat ühenduse kaubamärki, isegi kui ta viitab varasemale kaubamärgile, mitte varasematele kaubamärkidele.
50 Vaidlustatud otsuse punktis 31 on märgitud:
„Nii varasem kaubamärk kui ka taotletav kaubamärk on sõnamärgid. Varasem kaubamärk seisneb sõnas, mis koosneb üheksast tähest, mis on kirjutatud vastavalt kas suurtähtede või väiketähtedega või sõna keskel olevate suurtähtedega, nimelt „WeserGold”, „Wesergold” ja „WESERGOLD”.”
51 Neil asjaoludel tuleneb see, kui apellatsioonikoda kasutab kõigi varasemate kaubamärkide tähistamiseks mõistet „varasem kaubamärk”, vaidlustatud otsuse punktis 32 tehtud järeldusest – mida ei saa pealegi kahtluse alla seada –, et ühes sõnas „väike- ja suurtähtede vaheldumisi kasutamine ei oma tähiste võrdlusel mingit tähtsust, kuna Üldkohus on põhimõtteliselt arvamusel, et sõnamärk on üksnes tähtede või sõnade kombinatsioon, mis on kirjutatud trükitähtedega tavakirjastiilis ning ilma erilise graafilise kujunduseta”.
52 Lõpuks nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 33, 36, 39 ja 40 sõnaselgelt, et apellatsioonikoda viitas tegelikult „varasematele kaubamärkidele”, mitte ühele ühenduse kaubamärgile, täpsustades selle otsuse punktis 45 uuesti, et käsitletavad tähised on WESTERN GOLD ja WeserGold, WESERGOLD või Wesergold.
53 Eeltoodu põhjal tuleb teine väide igal juhul tagasi lükata.
Kolmas väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 75 teist lauset
54 Esiteks heidab hageja apellatsioonikojale ette sisuliselt seda, et viimane ei ole teda eelnevalt teavitanud oma kavatsusest teha otsus kõigi varasemate kaubamärkide kohta, millel taotletava kaubamärgi suhtes esitatud vastulause ka põhines.
55 Kõigepealt tuleb nentida, et see väide, mille kohaselt hagejat ei ole teavitatud asjaolust, et apellatsioonikoda tugines kõigile varasematele kaubamärkidele, on vastuolus teise väitega, mille kohaselt segiajamise tõenäosuse uurimine oleks tulnud läbi viia üksnes asjaomase varasema ühenduse kaubamärgi suhtes.
56 Kuigi hagejalt kohtuistungil selle vastuolu kohta küsiti, ei ole ta Üldkohtule nende kahe väite seoseid ja sidusust siiski selgitanud.
57 Seda arvestades tuleb märkida, et kohtupraktikast tulenevalt on ühtlustamisameti erinevate talituste, see tähendab ühelt poolt kontrollija, vastulausete osakonna, kaubamärkide haldus- ja õigusosakonna ning tühistamisosakonna ning teiselt poolt apellatsiooniosakodade vahel funktsionaalne järjepidevus (vt kohtuotsus, 13.3.2007, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, C‑29/05 P, EKL, EU:C:2007:162, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Ühtlustamisameti talituste vahelisest funktsionaalsest järjepidevusest tuleneb aga, et esimeses menetlusastmes otsuse teinud talituse otsuse uuesti läbivaatamisel peab apellatsioonikoda oma otsuses tuginema kõikidele faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mida menetluspooled on esitanud kas esimeses menetlusastmes otsuse teinud talituses toimunud menetluse või apellatsioonimenetluse käigus (kohtuotsus, 11.7.2006, Caviar Anzali vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Novomarket (Asetra), T‑252/04, EKL, EU:T:2006:199, punkt 31). Üldisemalt lähenedes tuleneb – nii, nagu Euroopa Kohus kohtuotsuses Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, punkt 57 eespool (EU:C:2007:162, punktid 56 ja 57) sedastas – määruse nr 207/2009 artikli 64 lõikest 1, mille kohaselt teeb apellatsioonikoda pärast kaebuse põhjendatuse kontrollimist kaebuse kohta otsuse ning „tegutseb edasikaevatud otsuse teinud talituse pädevuse piires,” et apellatsioonikoda kontrollib talle esitatud kaebuse kaudu vastulause põhjendatuse osas uuesti nii õiguslikke kui ka faktilisi asjaolusid (kohtuotsus, 28.4.2010, Claro vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Telefónica (Claro), T‑225/09, EU:T:2010:169, punktid 30 ja 31).
59 Sellest johtub, et kuna kõik küsimused, mida ühtlustamisameti alama astme talitus peab oma otsuses käsitlema, kuuluvad apellatsioonikojale esitatud kaebuses aluseks võetavate õiguslike ja faktiliste asjaolude hulka, võtab apellatsioonikoda oma otsuses kõiki neid asjaolusid arvesse ning on seetõttu pädev neid kontrollima. Kuna varasemate kaubamärkide sarnasuse küsimust tuli selle kindlakstegemiseks, kas segiajamine on tõenäoline, igal juhul uurida, ning pooled olid oma seisukohad vastulausete osakonnas esitanud, siis oli apellatsioonikoda ühtlustamisameti talituste vahelisest funktsionaalsest järjepidevusest tulenevalt pädev seda oma otsuses uuesti läbi vaatama ning vastavalt vajadusele tegema omakorda otsuse, mis erineb vastulausete osakonna otsusest. Nii tuleneb funktsionaalsest järjepidevusest – isegi kui vastulausete osakond järeldas üksnes ühe varasema ühenduse kaubamärgi alusel, et segiajamine on tõenäoline –, et apellatsioonikoda peab uurima, nagu ta on seda teinud, kõiki varasemaid kaubamärke, kuna vastulausete osakonna otsusest kõrvale kaldumine tähendaks, et tema arvates ei ole vastandatud tähiste segiajamine tõenäoline.
60 Peale selle tuleb nentida, et määruse nr 207/2009 artiklist 75 ei tulene sugugi, et apellatsioonikoda on kohustatud küsima poolte seisukohti segiajamise tõenäosuse olemasolu kohta mitme varasema kaubamärgi põhjal, kui – nagu käesolevas asjas – apellatsioonikoda tugineb segiajamise tõenäosuse uurimisel varasematele kaubamärkidele, mida vastulausete osakond ei ole arvesse võtnud, kuid millele on selle vastulause toetuseks nõuetekohaselt viidatud. Selles osas on aga selge, et hageja tugines 14. märtsi 2007. aasta vastulauses kõigile eespool punktides 7–11 nimetatud varasematele kaubamärkidele ning vastulause 26. septembri 2008. aasta põhjendustes osutas hageja sõnaselgelt segiajamise tõenäosusele ühelt poolt kõigi varasemate kaubamärkide ja teiselt poolt taotletava kaubamärgi vahel (vt selle kohta kohtuotsus, 15.1.2013, Lidl Stiftung vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Lactimilk (BELLRAM), T‑237/11, EKL, EU:T:2013:11, punkt 27).
61 Seetõttu tuleb sedastada, et hagejal on olnud võimalus nii vastulausete osakonnas kui ka apellatsioonikojas tuua välja oma argumendid segiajamise tõenäosuse kohta ühelt poolt taotletava kaubamärgi ja teiselt poolt kõigi varasemate kaubamärkide vahel, kuid ta on otsustanud konkreetseid argumente iga varasema kaubamärgi kohta mitte esitada, kuna ta eelistas tugineda üldiselt ja seega üldistades varasematele kaubamärkidele WESERGOLD (26. septembri 2008. aasta vastulause punkt 1), Wesergold (selle dokumendi punkt 3) ja WeserGold (sama dokumendi punkt 8). Nimelt on selge, et hageja esitas 22. detsembri 2009. aasta kirjas, mille ta saatis menetlusse astuja poolt vastulausete osakonna otsuse suhtes esitatud kaebuse raames, varasemate kaubamärkide ja taotletava kaubamärgi segiajamise tõenäosuse puudumise kohta argumendid, et mitmes varasemas kaubamärgis, millele oli tuginetud, sisaldub sõna „wesergold”, mille tähed „w” ja „g” on suurtähed. Kuna aga vastulause põhines kõigil eespool punktides 7–11 nimetatud varasematel kaubamärkidel ning apellatsioonikojal oli määruse nr 207/2009 artikli 64 lõike 1 alusel õigus uurida taotletava kaubamärgi ja kõigi varasemate kaubamärkide segiajamise tõenäosust, oli vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikele 1 hageja kohustus esitada apellatsioonikojale menetluses oleva kaebuse raames oma seisukohad iga konkreetse varasema kaubamärgi osas niivõrd, kuivõrd see võis olla põhjendatud. Seega ei saa hageja tulemuslikult väida, et ta ei saanud ette näha, et apellatsioonikoda tugineb segiajamise tõenäosuse olemasolu uurimisel kõigile varasematele kaubamärkidele (vt selle kohta kohtuotsus BELLRAM, punkt 60 eespool, EU:T:2013:11, punkt 28).
62 Eespool punktides 60 ja 61 esitatud hinnangust nähtub, et apellatsioonikoda ei rikkunud hageja õigust olla ära kuulatud, kui ta sõnaselgelt ei palunud viimasel esitada oma seisukohti muude varasemate kaubamärkide kui asjaomase ühenduse kaubamärgi kohta.
63 Sellest tuleneb, et osas, milles hageja seab käesoleva väite raames kahtluse alla eespool punktis 61 nimetatud apellatsioonikoja õiguse, ei ole see väide põhjendatud ning see tuleb tagasi lükata.
64 Teiseks heidab hageja apellatsioonikojale ette, et viimane on rikkunud tema õigust olla ära kuulatud varasemate kaubamärkide väidetava kasutamise käigus suurenenud eristusvõime küsimuses.
65 Sellega seoses piisab sedastusest, et nimetatud etteheide on ainetu, kuna isegi kui eeldada – mida ei ole tehtud –, et apellatsioonikoda oli kohustatud hagejat tema õigusest esitada seisukohti eelnevalt teavitama, ei oleks see viga mingil juhul toonud kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist, kuna apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse punktist 50 nähtuvalt ei ole vastandatud tähiste sarnasuse puudumise korral varasemate kaubamärkide kasutamise käigus suurenenud eristusvõime küsimus üldse asjakohane.
66 Kõigest eelnevast järeldub, et kolmas väide tuleb tagasi lükata.
Neljas väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 75 esimest lauset
67 Hageja heidab apellatsioonikojale ette määruse nr 207/2009 artikli 75 esimese lause rikkumist, kui viimane põhjendas vaidlustatud otsust „laiendavalt” muude varasemate kaubamärkidega kui asjaomane ühenduse kaubamärk.
68 Selles osas tuleb meenutada, et määruse nr 207/2009 artikli 75 esimese lause kohaselt peavad ühtlustamisameti otsused olema põhjendatud. Kohtupraktika kohaselt on sellel kohustusel samasugune sisu kui ELTL artiklist 296 tuleneval kohustusel ning selle eesmärk on esiteks võimaldada huvitatud isikutel saada teada vastuvõetud meetme põhjendused, et oma õigusi kaitsta, ning teiseks võimaldada liidu kohtul kontrollida otsuse õiguspärasust (kohtuotsused, 6.9.2012, Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑96/11 P, EU:C:2012:537, punkt 86, ja 15.7.2014, Łaszkiewicz vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Cables y Eslingas (PROTEKT), T‑18/13, EU:T:2014:666, punkt 71).
69 Siiski ei pea apellatsioonikoda esitama ammendavat ja üksikasjalikku ülevaadet menetluspoolte igast arutluskäigust. Põhjendus võib seega olla tuletatav, kui see võimaldab huvitatud isikutel mõista põhjendusi, millele vaidlustatud kohtuotsuses tuginetakse, ning pädeval kohtul on piisavalt tõendeid oma kontrolli teostamiseks (kohtuotsused, 21.10.2004, KWS Saat vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑447/02 P, EKL, EU:C:2004:649, punkt 65; 16.9.2009, Alber vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Käepide), T‑391/07, EU:T:2009:336, punkt 74, ja PROTEKT, punkt 68 eespool, EU:T:2014:666, punkt 72).
70 Lisaks tuleb märkida, et apellatsioonikoda ei pea võtma seisukohta menetluspoolte kõigi argumentide kohta. Ta võib piirduda otsuse ülesehituse seisukohalt olulise tähtsusega asjaolude ja õiguslike kaalutluste esitamisega (vt selle kohta kohtuotsus, 11.1.2007, Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon, C‑404/04 P, EU:C:2007:6, punkt 30). Sellest tulenevalt ei võimalda ainuüksi asjaolu, et apellatsioonikoda ei käsitlenud kõiki ühe menetluspoole argumente või ei ole vastanud igale tema argumendile, järeldada, et apellatsioonikoda keeldus neid arvestamast (kohtuotsused, 9.12.2010, Tresplain Investments vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Hoo Hing (Golden Elephant Brand), T‑303/08, EKL, EU:T:2010:505, punkt 46, ja PROTEKT, punkt 68 eespool, EU:T:2014:666, punkt 73).
71 Selles osas nähtub vaidlustatud otsusest, et apellatsioonikoda põhjendas kõigi varasemate kaubamärkide arvestamist segiajamise tõenäosuse hindamisel piisavalt.
72 Vaidlustatud otsuse punktist 16 nähtub, et apellatsioonikoda lähtus fraasi „nagu kõik varasemad kaubamärgid” kasutamist arvestades kõigist varasematest kaubamärkidest. Seejärel nimetas apellatsioonikoda otsuse punktides 31 ja 45 kõiki varasemaid kaubamärke, „nimelt „WeserGold”, „Wesergold” ja „WESERGOLD””. Lõpuks põhjendas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 32 oma otsust arvestada kõigi varasemate kaubamärkidega igati piisavalt sõnamärke käsitleva Üldkohtu praktikaga, mille kohaselt erinevused tavakirjastiilis trükitähtedega kirjutatud tähtede või sõnade kombinatsioonis, millel ei ole graafilist osa, ei oma mingit tähtsust.
73 Kõige eeltoodu põhjal tuleb neljas väide tagasi lükata ning jätta hagi tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
74 Eespool punktis 21 viidatud apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuses määras Euroopa Kohus, et kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi. Seega peab Üldkohus käesolevas kohtuotsuses tegema otsuse kõigi erinevate menetlustega seotud kohtukulude kohta vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 219.
75 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks kõigi tema nõuete osas, tuleb ühtlustamisameti ja menetlusse astuja poolt Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetluses kantud kohtukulud vastavalt nende nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) ja Lidl Stiftung & Co. KG poolt Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetluses kantud kohtukulud välja riha WeserGold Getränke GmbH & Co. KG‑lt, kes ühtlasi kannab enda kohtukulud.
Martins Ribeiro | Gervasoni | Madise |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 24. novembril 2015 Luxembourgis.
Allkirjad