Language of document : ECLI:EU:T:2020:97

ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)

12. märts 2020(*)(i)

Riigiabi – Abi, mida Hispaania andis teatud professionaalsetele jalgpalliklubidele – Tagatis – Otsus tunnistada abi siseturuga kokkusobimatuks – Kaudne abisaaja – Riigile omistatavus – Eelis – Erainvestori kriteerium

Kohtuasjas T‑901/16,

Elche Club de Fútbol, SAD, asukoht Elche (Hispaania), esindajad: advokaadid M. Segura Catalán, M. Clayton ja J. Morant Vidal,

hageja,

keda toetab

Hispaania Kuningriik, esindaja: M. García-Valdecasas Dorrego,

menetlusse astuja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Luengo, B. Stromsky ja P. Němečková,

kostja,

mille ese on ELTL artiklil 263 põhinev nõue tühistada komisjoni 4. juuli 2016. aasta otsus (EL) 2017/365 riigiabi SA.36387 (2013/C) (ex 2013/NN) (ex 2013/CP) kohta, mida Hispaania andis Valencia Club de Fútbol Sociedad Anónima Deportivale, Hércules Club de Fútbol Sociedad Anónima Deportivale ja Elche Club de Fútbol Sociedad Anónima Deportivale (ELT 2017, L 55, lk 12),

ÜLDKOHUS (neljas koda),

koosseisus: president H. Kanninen (ettekandja), kohtunikud J. Schwarcz ja C. Iliopoulos,

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 15. jaanuari 2019. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja Elche Club de Fútbol, SAD on professionaalne jalgpalliklubi, mis asub Elches, Alicante provintsis (Valencia autonoomne piirkond, Hispaania).

2        Fundación Elche Club de Fútbol (edaspidi „Fundación Elche“) on mittetulundusühendus, mille eesmärk on edendada ja läbi viia spordiga seotud tegevusi. Enamik hageja direktorite nõukogu liikmetest olid ka Fundación Elche nõukogu liikmed.

3        17. veebruaril 2011 andis Instituto Valenciano de Finanzas (edaspidi „IVF“), mis on Generalitat Valenciana (Valencia piirkondlik valitsus) finantseerimisasutus, Fundación Elchele garantii 14 miljoni euro suuruse pangalaenu jaoks, millest 9 miljonit eurot väljastas Caja de Ahorros del Mediterráneo ja 5 miljonit väljastas Banco de Valencia, et omandada teatud aktsiaid, mille hageja emiteeris oma kapitali suurendamise otsuse kontekstis. Pärast kapitali suurendamist omas Fundación Elche 63,45% hageja aktsiatest.

4        Garantii kattis 100% laenude põhiosast ning intressi ja garanteeritud tehingu kulud. Vastutasuks kohustus Fundación Elche maksma IVFile 1% suurust iga-aastast garantiitasu. Lisaks sellele seati vastugarantiina Fundación Elche omandatud hageja aktsiatele IVFi kasuks pant. Aluseks olevate laenude kestus oli viis aastat. Aluseks olevate laenude intressimäär oli „Euro Interbank Offered Rate“ (Euribor) 1-aastane määr, millele lisandus marginaal 3,5%. Kehtestatud oli ka 0,5% suurune kohustistasu. Garanteeritud laenude (põhisumma ja intress) tagasimaksmine pidi toimuma Fundación Elche omandatud hageja aktsiate müügi teel.

5        Saanud teada väidetavast riigiabist, mille Valencia piirkondlik valitsus andis laenugarantiide kujul Valencia Club de Fútbol, SAD-le, Hércules Club de Fútbol, SAD-le ja hagejale, palus Euroopa Komisjon 8. aprillil 2013 Hispaania Kuningriigil esitada selle teabe kohta oma märkused. Viimati nimetatu vastas talle 27. mail ja 3. juunil 2013.

6        18. detsembri 2013. aasta kirjaga teatas komisjon Hispaania Kuningriigile oma otsusest algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud ametlik uurimismenetlus. Hispaania esitas menetluse algatamise otsuse kohta märkused 10. veebruari 2014. aasta kirjaga.

7        Ametliku uurimismenetluse käigus sai komisjon märkusi ja teavet Hispaania Kuningriigilt, IVFilt, Liga Nacional de Fútbol Profesionalilt, Valencia Club de Fútbolilt ja Fundaciόn Valencialt.

8        4. juuli 2016. aasta otsuses (EL) 2017/365 riigiabi SA.36387 (2013/C) (ex 2013/NN) (ex 2013/CP) kohta, mida Hispaania andis Valencia Club de Fútbol Sociedad Anónima Deportivale, Hércules Club de Fútbol Sociedad Anónima Deportivale ja Elche Club de Fútbol Sociedad Anónima Deportivale (ELT 2017, L 55, lk 12; edaspidi „vaidlustatud otsus“), järeldas komisjon, et riigigarantii, mille IVF andis 17. veebruaril 2011 Fundación Elche kahele pangalaenule hageja aktsiate märkimiseks tema kapitali suurendamise raames (edaspidi „asjaomane meede“) summas 3 688 000 eurot, kujutab endast ebaseaduslikku ja siseturuga kokkusobimatut riigiabi (vaidlustatud otsuse artikkel 1). Sellest tulenevalt kohustas komisjon Hispaania Kuningriiki kõnealuse abi hagejalt tagasi nõudma (vaidlustatud otsuse artikkel 2), tehes seda „viivitamata ja tõhusalt“ (vaidlustatud otsuse artikkel 3).

9        Komisjon järeldas vaidlustatud otsuses esiteks, et asjaomase meetmega, mille IVF andis, kaasati riigi ressursse ja see oli omistatav Hispaania Kuningriigile. Teiseks leidis komisjon, et abi saaja oli hageja, mitte Fundación Elche, kes oli finantseerimise vahelüli, võttes eelkõige arvesse meetme eesmärki hõlbustada hageja kapitali suurendamist. Ent hageja rahaline olukord asjaomase meetme rakendamise ajal vastas raskustes oleva äriühingu olukorrale ühenduse suuniste raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (ELT 2004, C 244, lk 2; edaspidi „päästmise ja ümberkorraldamise suunised“) punkti 10 alapunkti a ja punkti 11 tähenduses. Arvestades kriteeriume, mis on määratletud teatises [ELTL artiklite 107 ja 108] kohaldamise kohta garantiidena antava riigiabi suhtes (ELT 2008, C 155, lk 10; edaspidi „garantiiteatis“), hageja rahalist olukorda ja talle antud riigigarantii tingimusi, järeldas komisjon, et esines põhjendamatu eelis, mis võis kahjustada või ähvardas kahjustada konkurentsi ja kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust. Lisaks sellele hindas komisjon vaidlustatud otsuses hagejale väidetavalt antud abi koguselist elementi, tuginedes viitemäärale, mida kohaldatakse vastavalt komisjoni teatisele viite- ja diskontomäärade kindlaksmääramise meetodi läbivaatamise kohta (ELT 2008, C 14, lk 6; edaspidi „viitemäärade teatis“), kuna puudus võimalus mõttekaks võrdluseks sarnaste tehingute põhjal, mis sellel turul on tehtud. Vaidlusaluse abi suuruse kindlaksmääramisel järeldas komisjon, et hageja aktsiate väärtus, mis IVFile vastugarantiina panditi, oli nullilähedane. Lõpuks leidis komisjon vaidlustatud otsuses, et vaidlusalune garantii ei ole siseturuga kokkusobiv, arvestades eelkõige päästmise ja ümberkorraldamise suunistes kehtestatud põhimõtteid ja tingimusi.

 Menetlus ja poolte nõuded

10      Hageja esitas 21. detsembril 2016 Üldkohtu kantseleisse käesoleva hagi.

11      Hageja esitas 21. veebruaril 2017 Üldkohtu kantseleisse eraldi dokumendiga ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, et peatada vaidlustatud otsuse artiklite 2–4 kohaldamine, kuivõrd selles kohustatakse talle väidetavalt antud abi tagasi nõudma.

12      Komisjon esitas kostja vastuse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. märtsil 2017.

13      Üldkohtu neljanda koja president lubas 24. aprilli 2017. aasta määrusega Hispaania Kuningriigil hageja nõuete toetuseks menetlusse astuda.

14      Hageja esitas repliigi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. mail 2017.

15      Komisjon esitas vasturepliigi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. juunil 2017.

16      Hispaania Kuningriik esitas menetlusse astuja seisukohad, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 6. juulil 2017.

17      Komisjon esitas 27. juulil 2017 Üldkohtu kantseleisse oma märkused menetlusse astuja seisukohtade suhtes.

18      Hageja esitas 21. septembril 2017 Üldkohtu kantseleisse oma märkused menetlusse astuja seisukohtade suhtes.

19      Hageja teatas 13. oktoobri 2017. aasta kirjas, et ta soovib esitada oma suulised seisukohad kohtuistungil.

20      15. mai 2018. aasta kohtumäärusega Elche Club de Fútbol vs. komisjon (T‑901/16 R, ei avaldata, EU:T:2018:268) otsustas Üldkohus peatada vaidlustatud otsuse kohaldamise seoses abi tagasinõudmisega hagejalt ja jättis kohtukulude jagamise edaspidiseks.

21      Üldkohtu kantselei 30. oktoobri 2018. aasta kirjadega esitas Üldkohus kõigile pooltele kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmetena kirjalikud küsimused, millele need pooled vastasid 20. ja 21. novembril 2018.

22      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

23      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

24      Hispaania Kuningriik palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus hagejat puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

 Õiguslik käsitlus

25      Hageja esitab oma hagi põhjenduseks neli väidet:

–        esimene väide käsitleb hindamisviga ja põhjendamise puudumist abi ja abisaaja tuvastamisel;

–        teine väide käsitleb ELTL artikli 107 rikkumist ja põhjendamise puudumist, mis on esitatud viies osas, mis puudutavad riigile omistatavuse tingimuste täitmata jätmist, eelise olemasolu, nimetatud eelise valikulisust, konkurentsimoonutuse olemasolu ja liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamist;

–        kolmas väide käsitleb ELTL artikli 107 rikkumist abi koguselisel määratlemisel ja tagasinõutava summa kindlaksmääramisel;

–        neljas väide, mis on esitatud teise võimalusena, käsitleb ELTL artikli 107 rikkumist abi kokkusobivuse hindamisel.

 Esimene väide, et on tehtud hindamisviga ning puudub põhjendus abi ja abisaaja tuvastamisel

26      Hageja, keda toetab Hispaania Kuningriik, väidab, et komisjon ei põhjendanud ega põhistanud sisuliselt õiguslikult piisavalt järeldust, et ta on vaidlusaluse abi saaja.

27      Kõigepealt märgib hageja, et komisjon ei selgitanud vaidlustatud otsuses, mis põhjustel kadusid need kahtlused, mida ta väljendas ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses seoses küsimusega, kas Fundación Elche on abisaaja.

28      Seejärel leiab hageja, et kuna komisjon ei tõendanud õiguslikku seost ühelt poolt laenude, mida anti Fundación Elchele ja mida garanteeris IVF, ja teiselt poolt selle vahel, et Fundación Elche omandas hageja aktsiaid, siis pidi see institutsioon analüüsima neid kahte tehingut eraldi, arvestades neile omaseid ja eraldiseisvaid omadusi. Sellega seoses ei saa tuletada Fundación Elche poolt saadud rahastamise kirjeldusest, et talle antud laenud ja tema poolt hageja aktsiate omandamine kujutasid endast ühte õiguslikku tehingut. Hispaania Kuningriik lisab, et need asjaolud ei tõenda, et Fundación Elche üritas parandada hageja finantsolukorda. Komisjon oleks pidanud konkreetselt analüüsima, kas Fundación Elche poolt hageja aktsiate omandamine kujutas endast tehingut, millel ei puudunud igasugune kasumlikkuse perspektiiv.

29      Kuna tegu on kahe erineva tehinguga, siis väidab hageja, et komisjon oleks pidanud selleks, et tuvastada talle antud abi, tõendama, et talle anti abi üle siis, kui Fundación Elche ostis tema aktsiad – seda aga ei ole komisjon ei analüüsinud ega selgitanud.

30      Pealegi, järeldades, et hageja oli abisaaja, oleks komisjon sama loogikat järgides pidanud leidma, et hageja võlausaldajad olid lõpuks samuti abisaajad. Hageja lisab repliigis, et komisjon oleks samuti pidanud analüüsima, kas ka laenuandjad pangad olid abisaajad.

31      Ühtlasi ei ole komisjon tõendanud, et hageja ja Fundación Elche on üks abisaaja, ega täitnud selles punktis oma põhjendamiskohustust. Sellega seoses ei ole majandusüksuse mõiste, millele vaidlustatud otsuses näidakse tuginevat, kohaldatav hageja ja Fundación Elche vahelistele suhetele, kes on erinevad üksused erinevate tegevusaladega, kuna Fundación Elche ei teosta pealegi majandustegevust.

32      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 63 toodud kriteeriumid, et järeldada, et üksus, kellel on äriühingus kontrollosalus, osaleb selle äriühingu majandustegevuses, ei ole täidetud. Niisiis ei kontrollinud Fundación Elche hagejat, kuna tema lühiajaline eesmärk oli müüa tema aktsiaid, et maksta tagasi laenud, ning tal ei olnud igal juhul vaidlusaluse garantii andmise kuupäeval hageja aktsiaid.  Ühtlasi ei nimetanud ta liikmeid hageja juhatusse, kes otsustas võrdsetel alustel Fundación Elchega hageja nõukogu koosseisu. Lõpuks ei „hallanud“ Fundación Elche – nagu väitis komisjon – laenusid, mis olid hagejale kapitali toonud, kuna ta tegutses laenuvõtjana, ning omas ainsana otsest suhet IVFiga seoses garantiiga, mis oli antud üksnes Fundación Elchele, mitte aga hagejale. See garantii sõltus eelkõige sellest, et hageja aktsiad panditi IVFile, kusjuures IVFil oli õigus anda ja oli ka tegelikult andnud juhiseid Fundación Elchele seoses oma õiguste teostamisega hageja üle, et säilitada IVFi varalisi huve. Järgnenud kohtuvaidlused, mis olid seotud sellega, et Fundación Elche ei olnud osaliselt tagasi maksnud võetud laene, puudutasid otseselt üksnes Fundación Elchet, mitte aga hagejat. Kuna puuduvad muud asjaolud, siis ei esinenud järelikult mingit finantskokkulepet hageja ja Fundación Elche vahel vaidlustatud otsuse põhjenduses 63 esitatud kriteeriumide tähenduses.

33      Lõpuks ei ole 10. jaanuari 2006. aasta kohtuotsusel Cassa di Risparmio di Firenze jt (C‑222/04, EU:C:2006:8), millele vaidlustatud otsuse põhjenduses 63 on viidatud, mingit seost siinse asjaga, kuna ei tulnud tuvastada, kas Fundación Elche on ettevõtja – mida ta siiski on, kuna ta tegeleb majandustegevusega, mis seisneb aktsiate ostmises – ja kuna Fundación Elche ei kontrollinud hagejat.

34      Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

35      Algusest peale tuleb märkida, et pooled on üksmeelel selles, et vaidlusaluse otsuse esemeks olev asjaomane meede on garantii, mille IVF andis 17. veebruaril 2011 kahele laenule, mille võttis Fundación Elche. Nad ei ole siiski üksmeelel selles, kes oli tegelikult nimetatud meetme puhul abisaaja.

36      Sellega seoses tuleb märkida, et ELTL artiklis 107 on keelatud riigi poolt või riigi ressurssidest antav ükskõik mis vormis abi, ilma et eristataks seda, kas abiga seotud eelised on antud otseselt või kaudselt (4. märtsi 2009. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑424/05, ei avaldata, EU:T:2009:49, punkt 108). Seega võib komisjon arvesse võtta olenevalt olukorrast meetme andmise hetkel otsustatud sihtotstarvet, et määrata kindlaks abisaaja. Sellises olukorras on eelkõige võimalik, et abisaaja ei ole isik, kes sõlmis garanteeritud laenulepingu (vt selle kohta 3. juuli 2003. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑457/00, EU:C:2003:387, punktid 56 ja 57). Lõpuks tuleb riigiabi saaja tuvastamiseks kindlaks teha ettevõtjad, kes sellest tegelikult kasu said (3. juuli 2003. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑457/00, EU:C:2003:387, punkt 55).

37      Siinsel juhul järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 11 ja 68, et IVFi antud garantii eesmärk, nagu nähtub 17. veebruari 2011. aasta garantiilepingust endast, oli garanteerida kahte Fundación Elchele antud laenu, mille eesmärk oli üksnes suurendada hageja aktsiakapitali. Sellega seoses ei vaidle ei hageja ega Hispaania Kuningriik vastu sellele, et IVFi antud garantiid tuli kasutada üksnes siis, kui garanteeritud laenusid kasutati garantiilepingus märgitud eesmärgil, st hageja kapitali suurendamisel osalemiseks.

38      Lisaks ei ole vaidlust selles, et garanteeritud laenudega saadud summasid kasutati tõepoolest hageja rekapitaliseerimiseks.

39      Sellest tuleneb, et komisjon järeldas põhjendatult, et hageja oli asjaomase meetme puhul abisaaja.

40      Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka teised hageja ja Hispaania Kuningriigi argumendid.

41      Esiteks ei oma tähtsust asjaolu, et komisjon ei olnud ühtlasi tuvastanud, et Fundación Elche oli saanud riigiabi. Nimelt, kuna ELTL artikli 107 lõige 1 keelab riigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antava abi, siis selleks, et järeldada, et vaidlusalusest garantiist saab kasu muu isik kui laenuvõtja, kellele garantii anti, ei ole vaja eelnevalt tuvastada, et sekkumine kujutab endast riigiabi laenuvõtja suhtes (3. juuli 2003. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑457/00, EU:C:2003:387, punkt 57).

42      Teiseks, mis puudutab komisjoni väidetavat viga, kuna ta ei olnud tuvastanud laenu andnud pankade ja hageja võlausaldajate hulgas teisi isikuid, kes olid asjaomase meetme puhul abisaajad, siis tuleb märkida, et hageja ei esita ühtegi tõendit, mis kinnitaks mitme abisaaja olemasolu. Igal juhul on hageja argument ainetu, kuna asjaolu, et teised isikud said samuti asjaomasest meetmest kasu – isegi kui see osutub tõeks –, ei oma sellisena mõju järeldusele, et ka tema sai asjaomasest meetmest kasu.

43      Kolmandaks tuleb hageja argumendid seoses sellega, et vaidlustatud otsuses viidatakse 10. jaanuari 2006. aasta kohtuotsusele Cassa di Risparmio di Firenze jt (C‑222/04, EU:C:2006:8) ja selles toodud kriteeriumide kohaldamisele, samuti kui ainetud kõrvale jätta, kuna need on suunatud vaidlustatud otsuse sellise põhjenduse vastu, mis on esitatud ammendavuse huvides, kuna eespool punktis 37 esitatud põhjendus on piisav, et kinnitada järeldust, et hageja oli asjaomase meetme puhul abisaaja.

44      Seega tuleb lükata tagasi esimene väide, kuivõrd see on suunatud komisjoni hinnangu sisulise põhjendatuse vastu.

45      Ühtlasi tuleb järeldada, et vaidlustatud otsust on piisavalt põhjendatud abisaaja kindlaksmääramise küsimuses. Eelkõige hageja erinevate etteheidete analüüsist ilmneb, et vaidlustatud otsus võimaldas tal kindlaks teha sellega seoses võetud meetme põhjendused ja Üldkohtul teostada oma kontrollipädevust. Seega tuleb esimene väide ELTL artikli 296 rikkumise osas tagasi lükata.

 Teine väide, et on rikutud ELTL artiklit 107 ja põhjendamiskohustust

46      Käesoleval väitel on viis osa, mis käsitlevad asjaomase meetme riigile omistatavuse tingimuste täitmata jätmist, eelise olemasolu, nimetatud eelise valikulisust, konkurentsi moonutamise esinemist ja liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamist.

 Esimene väiteosa, et on rikutud ELTL artiklit 107 ja põhjendamiskohustust asjaomase meetme riigile omistatavusega seoses

47      Hageja leiab, et komisjon on ekslikult järeldanud, et IVFi võetud meede oli riigile omistatav, tuginedes üksnes orgaanilistele kriteeriumidele, ega selgitanud, kuidas ta selle järelduseni jõudis, piirdudes üksnes üldiste väidetega. Kuna IVFil on nii äritegevus kui ka avalik-õiguslik tegevus, siis oleks komisjon pidanud veenduma, et vaidlusaluse garantii andmine ei kuulunud selle tegevuse alla, mida ta teostab konkurentsis eraettevõtjatega, kusjuures 10. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus Cassa di Risparmio di Firenze jt (C‑222/04, EU:C:2006:8) on selles küsimuses määrav võrdlusalus.

48      Kohtupraktikast tuleneb, et selleks, et soodustusi saaks käsitleda riigiabina ELTL artikli 107 lõike 1 mõttes, peavad need esiteks olema otseselt või kaudselt antud riigi ressurssidest ja teiseks peavad need olema käsitatavad riigi poolt antuna (16. mai 2002. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑482/99, EU:C:2002:294, punkt 24).

49      Käesolevas asjas tuleb niisiis analüüsida, kas asjaomast meedet saab õigustatult pidada riigile omistatava tegevuse tagajärjeks.

50      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab seda, et riigi osalusega äriühingu võetud abimeedet on võimalik omistada riigile, järeldada kõigist piisavalt täpsetest ja üksteist toetavatest tõenditest, mis lähtuvad juhtumi asjaoludest ja sellest kontekstist, milles kõnealune meede võeti, ning mis võimaldavad järeldada, et ametiasutused olid selle meetme vastuvõtmisega konkreetselt seotud (vt 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus SACE ja Sace BT vs. komisjon, T‑305/13, EU:T:2015:435, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

51      Selle kohta on 16. mai 2002. aasta kohtuotsuse Prantsusmaa vs. komisjon (C‑482/99, EU:C:2002:294) punktides 55 ja 56 mittekohustuslik ja mittetäielik loetelu näitajatest, mida kohtupraktikas arvesse võeti või mida võidi arvesse võtta, nagu asjaolu, et riigi osalusega äriühing, kes abi andis, ei saanud seda otsust vastu võtta, arvestamata ametiasutuste nõudeid, et see äriühing on seotud riigile omaste struktuuridega, et ta pidi arvesse võtma sellise ministeeriumidevahelise komitee juhiseid, riigi osalusega äriühingu tegevuse laad ja selle teostamine turul tavapärastes konkurentsitingimustes kõrvuti eraõiguslike ettevõtjatega, äriühingu õiguslik seisund, st kas tema suhtes kohaldatakse avalikku õigust või äriühinguõigust, ametiasutuste poolt äriühingu juhtimise üle teostatava kontrolli ulatus või selle integreeritus avaliku halduse struktuuridesse.

52      Siinses asjas tugineb komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 54–56 erinevatele näitajatele.

53      IVF on asutatud seadusega avalik-õigusliku juriidilise isikuna, keda kontrollib Valencia piirkondlik valitsus, kelle esindajad osalevad IVFi üldnõukogus ja investeerimisnõukomitees. IVF on seotud majandusküsimustega tegeleva ministeeriumiga.

54      Seaduse kohaselt on IVFi ülesanne tegeleda avaliku finantseerimisasutusena ja aidata kaasa Valencia piirkondliku valitsuse pädevuse teostamisele finantssüsteemis.

55      Vaidlusalune garantii ja selle andmisega seotud tingimused olid kooskõlas eelarvetega, mis olid kinnitatud kooskõlas kohaldatavates õigusnormides kehtestatud ülempiiridega.

56      Eespool punktides 53–55 toodud asjaoludest tuleb järeldada kõigepealt, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei tuginenud komisjon üksnes orgaanilistele seostele, et järeldada asjaomase meetme riigile omistatavust.

57      Seejärel esiteks, mis puudutab IVFi õiguslikku seisundit, on vaidlustatud otsuses märgitud, et tegu on avalik-õigusliku juriidilise isikuga, kes loodi seadusega.

58      Teiseks, mis puudutab IVFi tegevuse laadi, nähtub IVFi asutanud seaduse sõnastusest, et ta tegutseb üldistes huvides, et toetada avalik-õigusliku rahastamise teel Valencia autonoomse piirkonna majandust. Lisaks abistab IVF Valencia piirkondlikku valitsust kohaliku finantssüsteemi järelevalve pädevuses.

59      Sellest tuleneb, et IVF tegutseb arengupangana avalikes huvides, mitte aga puhtalt ärieesmärke taotleva krediidiasutusena (vt selle kohta 27. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Nitrogénművek Vegyipari vs. komisjon, T‑387/11, ei avaldata, EU:T:2013:98, punkt 63). IVFi ülesanded järelevalve valdkonnas kinnitavad ühtlasi, et tema tegevus kuulub avaliku võimu määratletud eesmärkide raamesse.

60      Kolmandaks, peale tagajärgede, mis võivad tuleneda IVFi avalik-õiguslikust seisundist, ilmnevad orgaanilised suhted IVFi ja Valencia piirkondliku valitsuse ning viimase poolt teostatav järelevalve ka asjaolust, et Valencia piirkondliku valitsuse esindajad on IVFi mitmes juhtorganis, ning sellest, et IVF on seotud piirkondliku majandusministeeriumiga.

61      Eelnevat silmas pidades tuleb järeldada, et komisjon on põhjendatult järeldanud, et vaidlusalune garantii oli omistatav riigile.

62      Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, et IVFil on ka äritegevus, kus ta konkureerib eraettevõtjatega. Esiteks ei ole hageja esitanud tõendeid, mis seaks kahtluse alla seaduses määratletud IVFi üldistes huvides ülesande, nagu on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 54. Seega ei ole tõendatud, et üks osa IVFi tegevusest toimub väljaspool talle pandud üldiste huvide ülesannete täitmist, ega ammugi, et see tegevus on pelgalt äriline. Teiseks ei ole pelga asjaoluga, et IVF konkureeris eraettevõtjatega, vastuolus see, et need meetmed, mida IVF võib vastu võtta, on omistatavad riigile (vt selle kohta 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Sloveenia vs. komisjon, T‑507/12, ei avaldata, EU:T:2016:35, punkt 92).

63      Lõpuks tuleb märkida, et vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud seoses asjaomase meetme omistatavusega riigile. Nimelt ilmneb hageja erinevate etteheidete analüüsimisest, et vaidlustatud otsus võimaldas tal kindlaks teha selle meetme põhjendused ja Üldkohtul teostada oma kontrollipädevust.

64      Teise väite esimene osa tuleb seega tagasi lükata.

 Teine väiteosa, et on rikutud ELTL artiklit 107 ja põhjendamiskohustust eelise olemasoluga seoses

65      Hageja leiab, et komisjon ei ole kontrollinud, kas garantiiteatises esitatud tingimused olid siinses asjas täidetud. Üldisemalt ei ole vaidlustatud otsuses konkreetselt analüüsitud asjaomasest meetmest tulenevat eelist.

66      Hageja viitab esmalt sellele, et Fundación Elche olukorda ei ole analüüsitud, kuigi tema oli IVFi antud garantii puhul ainus abisaaja. Hageja sõnul tuleneb vaidlustatud otsusest, et Fundación Elche ei tegelenud majandustegevusega, tal ei olnud finantsraskusi pärast garantii andmist ning ta ei olnud pealegi saanud mingit eelist.

67      Hageja väidab seejärel, et komisjon ei võrrelnud vaidlusaluse garantii tingimusi nendega, mis turul esinesid, ega võtnud arvesse ka Fundación Elche pakutud vastugarantiisid, nimelt tema aktsiate pantimist ja hüpoteeki 6 hektari suurusele maatükile.

68      Lõpuks, isegi kui hageja on vaidlusaluse garantii saaja, ei võimalda vaidlustatud otsuses esitatud asjaolud tema majandusliku olukorra kohta järeldada, et tema puhul on tegu raskustes oleva ettevõtjaga, ega omistada talle krediidireitingut CCC. Hageja rõhutab sellega seoses, et vaidlustatud otsuses ei ole viidatud kolmanda isiku poolt läbi viidud analüüsile tema maksevõime kohta, ja esitab vastutõendina laenulepingu, mille ta sõlmis Banco de Valenciaga 2010. aasta oktoobris. Hageja vaidleb igal juhul vastu seosele, mis on tuvastatud tema krediidireitingu ja tema aktsiate väärtuse vahel.

69      Hispaania Kuningriik toetab hagejat selles väites ja lisab tema majandusliku olukorra hindamise osas, et komisjon oleks pidanud seda hindama professionaalse jalgpalli valdkonna eripärade alusel; Hispaania Kuningriik leiab, et kuna vaidlustatud otsuses ei ole sellekohastele argumentidele vastatud, siis kujutab see endast põhjenduse puudumist. Hispaania Kuningriik märgib ühtlasi, et vaatamata sellele, et ei täidetud garantiiteatises kehtestatud tingimust, et garantii ei tohi katta rohkem kui 80% garanteeritud laenust, on IVF toiminud kui turumajanduse tingimustes tegutsev eraettevõtja, kuna ta võttis garantii ulatuse määratlemiseks arvesse olulisi vastugarantiisid, mille Fundación Elche andis.

70      Komisjon vastab kõigepealt, et hageja tugineb ekslikule eeldusele, et mitte tema ei olnud asjaomase meetme puhul abisaaja, vaid hoopis Fundación Elche, ning märgib, et Fundación Elchel ei olnud igal juhul finantsvõimekust, et tasuda võlga, mis tuleneb talle antud laenudest.

71      Seejärel märgib komisjon, et ta on vaidlustatud otsuses analüüsinud, kas garantii oli antud turutingimustel, tuginedes hageja finantsolukorrale, millega seoses ükski finantseerimisasutus ei oleks nõustunud talle andma sellist laenu, nagu siin käsitleti, ilma riigi garantiita. Ta võrdles ka asjaomast meedet turutingimustel toimunud tehingutega, mis kinnitas vaidlustatud otsuse arutluskäiku abisumma kohta, võttes arvesse, et ei Hispaania Kuningriik ega hageja ei väitnud haldusmenetluses, et hageja oli saanud sarnaseid laene. Mis puudutab antud vastugarantiisid, siis märgib komisjon esiteks, et hageja panditud aktsiate väärtus kajastas klubi finantsolukorda ning selle alusel tuleb seda väärtust lugeda nullilähedaseks. Teiseks ei maininud Hispaania Kuningriik haldusmenetluse ajal hageja viidatud hüpoteeki ning see oli igal juhul väikse väärtusega (600 000 eurot), võrreldes Fundación Elchele antud laenude summadega (14 miljonit eurot).

72      Ühtlasi väidab komisjon, et ta on põhjendatult kvalifitseerinud hageja raskustes olevaks ettevõtjaks vaidlusaluse garantii andmise kuupäeval, kuna tema finantsolukord paranes alles pärast asjaomase meetme vastuvõtmist. Hageja finantsraskused põhjendavad, et talle omistatakse krediidireiting CCC. Mis puudutab laenu, mida Banco de Valencia andis hagejale ilma riigigarantiita, siis ei ole see võrreldav, võttes eeskätt arvesse selle kestust ja sõlmimise kuupäeva.

73      Lõpuks rõhutab komisjon vastuseks Hispaania Kuningriigi argumentidele, et ettevõtja raskuste hindamine peab toimuma objektiivselt, võttes arvesse kõnealuse ettevõtja tegelikku olukorda; ei Hispaania Kuningriik ega hageja ei tõendanud aga, et jalgpalliklubidele tuleb kohaldada muud meetodit. Mis puudutab Hispaania Kuningriigi argumenti, et siinse juhtumi asjaolude alusel võis vaidlusaluse garantii kate ületada 80% garanteeritud laenust, vastab komisjon, et vastugarantiide kontekst ja eelkõige nende nõrkus ei võimalda kalduda kõrvale selles tingimusest, mis on kehtestatud garantiiteatises, eriti kuna nimetatud teatises on sätestatud, et sellises olukorras tuleb teda meetmest eelnevalt teavitada.

74      Käesolev väiteosa, mis puudutab eelise olemasolu, on jagatud kolmeks etteheiteks, mis käsitlevad esiteks seda, et ei ole arvesse võetud Fundación Elchet, teiseks seda, et ei ole hinnatud ühelt poolt vaidlusaluse garantii ja vastutasuks antud tagatiste tingimusi ning teiselt poolt neid tingimusi, mille korral sarnased tehingud turul toimusid; ja kolmandaks seda, et hageja olukorda vaidlusaluse garantii andmise kuupäeval on valesti hinnatud. Üldkohus analüüsib kolmandat etteheidet enne teist, kuna vaidlustatud otsus tugineb osaliselt eelnevale järeldusele, et hageja oli finantsraskustes, et tuletada sellest järeldused, mida teises etteheites vaidlustati.

–       Teise väiteosa vastuvõetavus osas, milles see käsitleb põhjendamiskohustuse rikkumist

75      Pärast Üldkohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimust vaidles komisjon vastu käesoleva väiteosa vastuvõetavusele osas, milles see käsitleb põhjendamiskohustuse rikkumist.

76      Sellega seoses tuleb märkida, et hageja argumendid põhjenduse puudumise või ebapiisavuse kohta ei ole tema kirjalikes avaldustes eristatud nendest argumentidest, mis käsitlevad vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduste sisulist põhjendatust.

77      Sellega seoses piisab märkimisest, et väljakujunenud kohtupraktika alusel on põhjendamiskohustus oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste sisulise põhjendatuse küsimusest, mis kuulub vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse valdkonda (22. märtsi 2001. aasta kohtuotsus, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑17/99, EU:C:2001:178, punkt 35, ja 18. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus, Confédération Nationale du Crédit Mutuel vs. komisjon, T‑93/02, EU:T:2005:11, punkt 67).

78      Lisaks tuuakse hagi käesoleva väiteosa raames esitatud argumentide raames esile seda, et puudus komisjoni analüüs, ning märgitakse nende argumentidega seotud arutluskäikudes analüüsi või kontrolli puudumist või siis komisjoni väidetavalt ekslikke hinnanguid. Tuleb märkida, et kõik need kaalutlused on seotud vaidlustatud otsuse sisulise põhjendatusega, mitte aga otsuse põhjendamisega. Hagis on lõpuks juhuslikult mainitud põhjenduse puudumist või ebapiisavust, kuid need viited on süstemaatiliselt seotud kaalutlustega, mis käsitlevad vaidlustatud otsuse sisulist põhjendatust.

79      Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 21 ja Üldkohtu kodukorra artikli 76 punktile d tuleb hagiavalduses märkida ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta. Hagiavalduses peab seega olema selgitatud, milles seisneb väide, millel hagi põhineb, ning ainuüksi selle abstraktne äramärkimine ei vasta kodukorra nõuetele (16. septembri 2013. aasta kohtuotsus British Telecommunications ja BT Pension Scheme Trustees vs. komisjon, T‑226/09 ja T‑230/09, ei avaldata, EU:T:2013:466, punkt 232, ning 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus Gold East Paper ja Gold Huasheng Paper vs. nõukogu, T‑444/11, EU:T:2014:773, punkt 93).

80      Eespool punktides 75–79 toodud põhimõtteid ja asjaolusid arvestades tuleb seega käesoleva väiteosa raames lükata vastuvõetamatuna tagasi etteheited, mis on suunatud vaidlustatud otsuse põhjenduste vastu, ja analüüsida neid argumente, mis sisuliselt käsitlevad komisjoni hindamisviga eelise tuvastamisel.

81      Pealegi ei ole komisjon rikkunud oma põhjendamiskohustust seoses eelise olemasoluga. Nimelt näitavad järgnevad arenduskäigud esiteks, et hageja suutis vaidlustada vaidlustatud otsuse põhjenduste sisulist põhjendatust, ja teiseks, et Üldkohus suutis selles küsimuses kontrolli teostada.

–       Etteheide, mille kohaselt eelise olemasolu analüüsis ei ole arvesse võetud Fundación Elche olukorda

82      Kõigepealt tuletatakse meelde, et Üldkohus märkis esimesele väitele vastates, et komisjon ei ole teinud hindamisvigu, kui ta tuvastas vaidlustatud otsuses, et hageja on asjaomase meetme puhul abisaaja. Seetõttu on hageja väited, millega vaidlustatakse eelise andmist Fundación Elche kasuks, kuivõrd need põhinevad eeldusel, et see mittetulundusühendus oli vaidlusaluse garantii puhul ainus abisaaja, ainetud ja tuleb tagasi lükata.

83      Seevastu viitab hageja selles etteheites ka asjaolule, et IVF andis garantii Fundación Elchele, mis põhjendab ka selle mittetulundusühenduse finantsolukorra analüüsimist, et hinnata eelise olemasolu.

84      Sellega seoses tuleb märkida, vastupidi sellele, mida väidab komisjon (vt eespool punkt 70), et asjaolu, et hageja oli asjaomase meetme puhul abisaaja riigiabiõiguse tähenduses, nagu seda on kinnitatud esimese väite raames, on sõltumatu sellest asjaolust, et Fundación Elche on IVFiga sõlmitud garantiilepingu pool ja teda on selles lepingus märgitud garantii saajaks, nagu nähtub eespool punktist 3. Teisisõnu asjaolu, et Fundación Elche ei ole asjaomase meetme puhul tegelik abisaaja, ei oma mõju sellele, et ta oli 17. veebruaril 2011 IVFiga sõlmitud lepingu kohaselt vaidlusaluse garantii saaja.

85      Sellest tuleneb, et Fundación Elche on IVFi ees vastutav garantiilepingu aluseks olevate laenude maksmata jätmise tagajärgede eest, kui laenuandjad pangad garantii sisse nõuavad. Tuleb samuti märkida täiendavalt, et seda olukorda kirjeldab sissenõudmishagi, millele hageja oma kirjalikes avaldustes viitas, mille IVF oli vahepealsel ajal esitanud Fundación Elche vastu, nõudes nende summade tagasimaksmist, mida IVF tasus laenu andnud pankadele, kes olid garantii sisse nõudnud, kui Fundación Elche oli jätnud garanteeritud laenud osaliselt tagasi maksmata.

86      Eelnevat silmas pidades on järelikult Fundación Elche majandus- ja finantsolukord põhimõtteliselt asjasse puutuv tegur, et hinnata riski, mille riigigarantii andja on võtnud, ja samas ka hinnata garantiipreemiat, mida sarnases olukorras nõuaks eraettevõtja.

87      Ühtlasi tuleb meelde tuletada, et liidu kohus peab eelkõige kontrollima, et komisjon on viinud läbi igakülgse hindamise, võttes arvesse kõiki kõnealuses juhtumis asjasse puutuvaid tegureid, mis võimaldavad tal kindlaks määrata, kas asjaomasest meetmest tuleneb eelis (vt selle kohta 24. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Frucona Košice vs. komisjon, C‑73/11 P, EU:C:2013:32, punkt 73, ja 15. detsembri 2009. aasta kohtuotsus EDF vs. komisjon, T‑156/04, EU:T:2009:505, punkt 221).

88      Üldkohus peab niisiis kontrollima, kas siinses asjas on asjasse puutuvad need tegurid, mille kohta väideti, et neid ei võetud haldusmenetluses arvesse, ning jaatava vastuse korral kontrollima, kas komisjon oli neid arvesse võtnud (vt selle kohta 24. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Frucona Košice vs. komisjon, C‑73/11 P, EU:C:2013:32, punkt 77).

89      Esiteks, nagu nähtub eespool punktidest 84–86, on Fundación Elche majandus- ja finantsolukord põhimõtteliselt asjasse puutuv tegur, et hinnata, kas vaidlusaluse garantii andmise tingimustest tulenes eelis.

90      Komisjon väidab siiski oma kirjalikes avaldustes, et Fundación Elchel ei olnud igal juhul finantssuutlikkust saada hakkama talle antud laenudest tulenevate võlgadega, arvestades eeskätt tema vara väiksust.

91      Isegi kui see asjaolu vastaks tõele, ei ole siiski vaidlust, et laenuvõtja, siinses asjas Fundación Elche, maksejõuetuse tõenäosus, mis on tingitud tema finantsolukorrast, on iseenesest asjasse puutuv tegur, mida komisjon pidi analüüsima (vt sellega seoses garantiiteatise punkti 3.2 alapunkt d), arvestades, et otsus ise peab olema piisav ja selle põhjendustena ei või käsitada selgitusi, mis on antud hiljem, kui asjaomase otsuse peale on juba esitatud hagi liidu kohtusse (16. septembri 2013. aasta kohtuotsus Wabco Europe jt vs. komisjon, T‑380/10, EU:T:2013:449, punkt 107). Lisaks tuleb märkida vastusena komisjoni argumendile Fundación Elche varalise olukorra kohta, et tema omakapital oli küll väike, kuid oli siiski vaidlusaluse garantii andmise kuupäeval positiivne (1,4 miljonit eurot), erinevalt hageja sama hetke olukorrast (vaidlustatud otsuse põhjendused 20 ja 22).

92      Teiseks, olles tuvastanud Fundación Elche majandus- ja finantsolukorra asjasse puutuvuse, tuleb analüüsida, kas komisjon võttis seda piisavalt arvesse eelise olemasolu hindamisel.

93      Kõigepealt on vaidlustatud otsuse põhjenduses 11 – mis asub punktis 2, mis kirjeldas meetmeid ja abisaajaid – esitatud asjaomane meede, mainides eespool punktides 3 ja 4 korratud teavet, ning esitab seejärel põhjenduses 22 Fundación Elche peamised finantsandmed ajavahemikust 2009. aasta detsembrist kuni 2011. aasta detsembrini, olles eelnevalt viidanud selle mittetulundusühenduse ja hageja vahelistele kapitali- ja korralduslikele suhetele (põhjendus 21). Seejärel järeldatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 63 ja 66–69 tehtud analüüsi põhjal, et asjaomase meetme puhul ei ole abisaaja Fundación Elche, vaid hageja. Sellele järeldusele järgnevad arengud põhjendustes 70–88 kirjeldavad eelist, põhjendustes 91–95 on aga hinnatud abi koguselist elementi. Selles faasis ei mainita enam Fundación Elchet ega ammugi mitte tema majandus- ja finantsolukorda.

94      Vaidlustatud otsuse analüüsist ilmneb, et see ei võta arvesse Fundación Elche olukorda, et kirjeldada eelise olemasolu, ning selle kohta esitatud ainsad asjaolud on esitatud varem põhjenduses 68, mille kohaselt märgitakse, et Fundación Elche olukord ei ole paranenud pärast vaidlusaluse garantii andmist, mis koostoimes asjaoluga, et nimetatud garantii sissenõudmise risk sõltus komisjoni sõnul hageja sooritustest, põhjendab seda, et vaid hagejat loetakse abimeetme saajaks. Seevastu ei ole vaidlustatud otsuses võetud seisukohta selles, mis mõju avaldab Fundación Elche individuaalne olukord vaidlusaluse garantii andmisega seotud riski arengule.

95      Eelnevat silmas pidades tuleb märkida, et komisjon ei võtnud arvesse asjasse puutuvat asjaolu, milleks on Fundación Elche majandus- ja finantsolukord, et hinnata eelise olemasolu, ning on nii tegutsedes teinud ilmse hindamisvea (vt selle kohta 30. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa ja Orange, C‑486/15 P, EU:C:2016:912, punktid 88 ja 89).

–       Etteheide, et on valesti hinnatud hageja finantsolukorda vaidlusaluse garantii andmise kuupäeval

96      Käsitletavas asjas tugines komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 79 päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punkti 10 alapunktile a ja punktile 11, et kvalifitseerida hageja vaidlusaluse garantii andmise ajal raskustes olevaks ettevõtjaks.

97      Vastavalt päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punkti 10 alapunktile a loetakse ettevõtja igal juhul ja suurusest olenemata raskustes olevaks siis, „kui tegemist on piiratud vastutusega äriühinguga, kes on kaotanud üle poole oma osa- või aktsiakapitalist ja üle veerandi sellest kapitalist viimase 12 kuu jooksul“. Seejärel on suuniste punktis 11 märgitud, et „[i]segi kui ei esine ühtegi punktis 10 loetletud tingimust, võib äriühingu siiski lugeda raskustes olevaks, eriti juhul, kui eksisteerivad tavapärased raskustes oleva äriühingu tunnused, näiteks suurenev kahjum, vähenev käive, kasvav laoseis, ülevõimsus, kahanev rahakäive, kasvav võlg, suurenevad intressinõuded ning vähenev või puuduv varade puhasväärtus“.

98      Käesolevas asjas väidab komisjon esmalt vaidlustatud otsuse põhjenduses 79, hagejal oli 2008. aasta juunis lõppenud eelarveaasta ja 2010. aasta juunis lõppenud eelarveaasta vahel vähenev käive (mis langes 7,1 miljonilt eurolt 4,4 miljoni euroni), 2007., 2008., 2009. ja 2010. aasta juunis lõppenud eelarveaastatel negatiivne maksueelne kasum (alates ‑6,2 miljonist eurost eelarveaastal 2006/2007 kuni ‑1,1 miljoni euroni eelarveaastal 2009/2010) ja negatiivne omakapital 2009. aasta juunis ja 2010. aasta juunis lõppenud eelarveaastal (mõlemal eelarveaastal ‑10,2 miljonit eurot). Samuti tuleb märkida, et piiratud vastutusega äriühingust hageja osa- või aktsiakapital oli vähenenud enam kui poole võrra eelarveaasta 2008/2009 ja eelarveaasta 2009/2010 vahel, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 20.

99      Eelnevat arvestades võis komisjon ilma ilmset hindamisviga tegemata järeldada, et hageja oli vaidlusaluse garantii andmise kuupäeval raskustes olev ettevõtja päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punkti 10 alapunkti a ja punkti 11 tähenduses.

100    Ükski hageja esitatud argumentidest ei sea seda järeldust kahtluse alla.

101    Kõigepealt, nagu komisjon põhjendatult väitis, puudutavad finantsandmed, mille hageja esitas eelarveaasta 2010/2011 kohta, sellist eelarveaastat, mis lõppes pärast vaidlusaluse garantii andmist 17. veebruaril 2011. Hageja ei selgita aga, mis viisil on need andmed siiski asjasse puutuvad, et hinnata tema olukorda nimetatud garantii andmise kuupäeval.

102    Ühtlasi ei ole vaidlustatud otsuse põhjenduses 80 toodud asjaolu, et hageja kahjum vähenes 2007. ja 2010. aasta vahel, järeldamaks, et ta ei olnud garantiiteatise tähenduses väga keerulises olukorras (hispaaniakeelses redaktsioonis, mis on ainus autentne tekst, „situación de crisis grave“), vastuolus põhjenduses 79 toodud järeldusega, et hageja finantsolukord vastas raskustes oleva ettevõtja kriteeriumidele päästmise ja ümberkorraldamise suuniste tähenduses. Nimelt, nagu kinnitas komisjon vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele, mis esitati menetlust korraldavate meetmete raames, on põhjenduses 80 tehtud järelduse eesmärk teha kindlaks, kas tuleb kohaldada garantiiteatise punkti 2.2 ja punkti 4.1 alapunkti a ja järeldada erandlikult, et hageja sai eelise, mis oli võrdne garanteeritud laenude kogusummaga, nagu seda näitab vaidlustatud otsuses järgnevalt läbi viidud tagasinõutava abi suuruse väljaselgitamine (vt selle kohta 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, T‑423/14, edasi kaevatud, EU:T:2018:57, punktid 189 ja 190).

103    Mis puudutab seejärel garanteerimata laenu, mille hageja sai 2010. aasta oktoobris Banco de Valencialt (vt eespool punkt 68), siis kuivõrd hageja üritab oma viitega vaidlustada, et ta oli asjaomase meetme andmise kuupäeval raskustes, tuleb märkida – nagu tegi ka komisjon, ilma et talle selles punktis oleks vastu vaieldud –, et see laen tegi tegelikult hageja võlakoorma suuremaks, võrreldes tema olukorraga eelarveaasta 2009/2010 lõpus. Ühtlasi tuleb märkida, et see laen anti üheks aastaks, mis on märgatavalt lühem kestus kui vaidlusaluste laenude viieaastane kestus, mistõttu on igasugune nendevaheline võrdlus ebakindel, arvestades eriti nende vastavaid tingimusi ja määrasid. Ühtlasi ei ole hageja selgitanud, kuidas võivad ühe lühiajalise laenu tingimused, mis anti mitu kuud enne vaidlusalust garantiid, kahtluse alla seada komisjoni järeldusi tema finantsolukorra kohta meetme andmise kuupäeval.

104    Mis puudutab seda, et komisjon ei võtnud arvesse analüüsi hageja maksevõime kohta, mille koostas kas reitinguagentuur või üks garanteeritud laenu andnud pankadest, tuleb märkida, et garantiiteatise punkti 3.2 alapunkti d kohaselt, millele hageja viitab, peaks selle analüüsi abil „olema võimalik laenusaajat liigitada riskireitingu alusel […] [; k]asutada võib rahvusvaheliselt tunnustatud reitinguagentuuri liigitust, kuid laenu andev pank võib läbi viia ka oma sisereitingu“. Sellest tuleneb, et garantiiteatis ei kehtesta sellega seoses komisjonile kohustust otsida selliste üksuste koostatud reitinguid ja neid arvesse võtta.

105    Mis puudutab lõpuks Hispaania Kuningriigi argumente, et sisuliselt oleks komisjon pidanud hindama hageja olukorda professionaalse jalgpalli sektori eripärade alusel, siis piisab märkimisest, et esiteks on Üldkohus juba tunnistanud professionaalsetes klubides mängitava jalgpalli majanduslikku laadi (vt selle kohta 26. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Piau vs. komisjon, T‑193/02, EU:T:2005:22, punkt 69), ja teiseks raskustes oleva äriühingu mõiste, mis on määratletud päästmise ja ümberkorraldamise suunistes, on objektiivne mõiste, mida tuleb hinnata üksnes asjaomase ettevõtja finants- ja majandusliku olukorra konkreetseid näitajaid arvestades (6. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, T‑219/14, EU:T:2017:266, punkt 184), ning Hispaania Kuningriigi poolt esile toodud üldised kaalutlused sektori eripära kohta ei ole sobivad, et lükata ümber järeldusi, mis on tehtud hageja individuaalsete finantsandmete põhjal.

106    Arvestades kõike eeltoodut, tuleb käesolev etteheide tagasi lükata.

–       Etteheide, et puudub analüüs ühelt poolt vaidlusaluse garantii ja selle vastutasuks antud tagatiste tingimuste kohta ning teiselt poolt turul toimunud sarnaste tehingute tingimuste kohta

107    Mis puudutab kõigepealt seda, et väidetavalt ei analüüsitud vaidlusaluse garantii ja selle vastutasuks antud tagatiste tingimusi, tuleb kõigepealt märkida, nagu komisjon põhjendatult rõhutab, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 86 on mainitud, et „ iga-aasta[ses] […] 1% suuru[ses] garantiipreemia[s], mida tuli kõnealu[se] garantii[…] tõttu tasuda, ei kajastu garanteeritud laenudega seotud kohustuste täitmata jäämise risk, võttes arvesse [hageja] raskusi“. Sellest tuleneb, et komisjon on arvesse võtnud Fundación Elche ja IVFi vahel sõlmitud lepingutes nõutud garantiipreemiate taset ja et hageja etteheide ei ole seega faktiliselt õige.

108    Mis puudutab konkreetset kohustust, mis on sätestatud IVFi 10. novembri 2010. aasta garantiisertifikaadis ja mida komisjon väidetavalt ignoreeris, siis see sätestab, et garanteeritud laenud tuleb anda tingimustel, mis „ei lahkne märgatavalt nendest, mida sama laadi tehingutele turul kohaldatakse“; kuid see asjaolu ei oma tähtsust, kuna vaidlustatud otsus ei tugine järeldusele, et laenuandjad pangad, kes andsid laenud IVFi pakutud garantiiga arvestades, on ise tegutsenud viisil, mis ei ole kooskõlas turutingimustega.

109    Mis puudutab seejärel pakutud vastugarantiisid, siis komisjoni vastu suunatud etteheitel, et ta ei võtnud arvesse hageja aktsiate pantimist, puudub faktiline alus, kuna vaidlustatud otsuse põhjenduses 93 on otsesõnu sedastatud, et „nende [abisaajate klubide] aktsiate kui laenu tagatise väärtus [oli] nullilähedane“.

110    Hageja peab siiski silmas ka komisjoni väidetavat viga vaidlustatud otsuses hageja krediidireitingu ja tema aktsiate väärtuse vahelise seose kohta.

111    Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsus tugineb hageja aktsiate vähese väärtuse järeldamiseks asjaolule, et ta oli asjaomase meetme andmise hetkel raskustes olev ettevõtja, kellel ei olnud usaldusväärset elujõulisuse kava, mis tõendaks, et tema tegevus võib tema aktsionäridele kasumit tuua.

112    Kuid nagu ilmneb eespool punktides 96–106 esitatud hinnangust käesoleva väiteosa kolmandale etteheitele, ei ole vaidlustatud otsuses esitatud hinnangus, et hageja on raskustes olev ettevõtja, tehtud ilmseid hindamisvigu.

113    Tuleb veel kindlaks määrata, kas komisjoni kasutatud meetodis siinses asjas, mille kohaselt ta järeldas hageja aktsiate „nullilähedase“ väärtuse asjaolust, et ta oli raskustes, ilma et oleks koostatud elujõulisuse kava (selles punktis ei olnud pooltel pealegi vaidlust), oli ilmne viga. Selle tarvis esitas Üldkohus menetlust korraldavate meetmete raames komisjonile küsimuse, milles ta palus täpsustusi meetodi kohta, mida komisjon kasutas hageja aktsiate väärtuse hindamiseks, ja näidata, kas 2011. aasta kapitali suurendamine mõjutas seda väärtust. Selle viimase punkti kohta vastas komisjon, et hageja kapitali suurendamist ei saanud arvesse võtta, et määrata kindlaks aktsiate väärtust vaidlusaluse garantii andmise hetkel, kuna see eelnes kapitalisüstile.

114    Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldamiseks on ainsana asjakohased tehingu teostamise otsuse tegemise hetkel olemasolevad tõendid ja prognoositavad arengud (vt 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Frucona Košice, C‑300/16 P, EU:C:2017:706, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

115    Kuna aga hageja rekapitaliseerimine on vaidlusaluse garantii eesmärk ja taotletud tagajärg, siis on tegu vaidlusaluse garantii andmise kuupäeval ootuspärase teguriga, ning eraettevõtja, kes oleks olnud IVFi olukorras, oleks võtnud seda arvesse, et hinnata panditud aktsiaid. Sellest tuleneb, et komisjon on seda arvestamata jättes teinud ilmse hindamisvea.

116    Lisaks heidab hageja komisjonile ette, et ta ei analüüsinud 6 hektari suurusele maatükile seatud hüpoteeki, mille Fundación Elche andis samuti vastugarantiina IVFile.

117    Algusest peale tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et Hispaania Kuningriik ei viidanud sellele hüpoteegile haldusmenetluse käigus esitatud märkustes. Sellega seoses piisab märkimisest, et esiteks tulenes hüpoteegi olemasolu haldusmenetluse kättesaadavatest tõenditest, siinses asjas Fundación Elche ja IVFi vahel 17. veebruaril 2011 sõlmitud garantiilepingust, teiseks pidi komisjon esitama tõendi riigiabi olemasolu kohta (vt selle kohta 12. septembri 2007. aasta kohtuotsus Olympiaki Aeroporia Ypiresies vs. komisjon, T‑68/03, EU:T:2007:253, punkt 34), ja kolmandaks peab komisjon haldusmenetluse läbi viima hoolikalt ja erapooletult, et tal oleks lõpliku otsuse tegemisel selleks võimalikult täielikud ja usaldusväärsed tõendid (3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑559/12 P, EU:C:2014:217, punkt 63).

118    Seejärel tuleb kohaldada eespool punktides 87 ja 88 viidatud kohtupraktikat, et hinnata, kas kõnealune hüpoteek on oluline asjaolu, et hinnata eelise olemasolu, ning jaatava vastuse korral, kas komisjon oli seda arvesse võtnud.

119    Siinses asjas on Fundación Elche seatud hüpoteek kui tagatis, mille andis garanteeritud laenuvõtja, ja on vaidlusaluse garantii üks omadusi, mida komisjon peab analüüsima (vt selle kohta garantiiteatise punkti 3.2 alapunkt d). Komisjon ei vaidle pealegi vastu sellele, et vaidlustatud otsuses ei ole kordagi seda hüpoteeki mainitud. Komisjoni viidatud asjaolu, et hüpoteegi aluseks oleva maatüki väärtus on selgelt ebapiisav, et garanteerida 14 miljoni euro suurusi laene, ei ole pealegi seotud ühegi hinnanguga, mis on vaidlustatud otsuses tehtud (vt selle kohta 24. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Frucona Košice vs. komisjon, C‑73/11 P, EU:C:2013:32, punkt 87).

120    Sellest tuleneb, et komisjon ei võtnud eelise olemasolu hindamisel arvesse asjasse puutuvat asjaolu, et Fundación Elche oli IVFi kasuks seadnud hüpoteegi, ning on nii tegutsedes teinud ilmse hindamisvea.

121    Mis puudutab käesoleva etteheite raames lõpuks seda, et komisjon ei võtnud arvesse sarnaste tehingute tegemise tingimusi turul, siis viitab hageja määrale, mida Banco de España andmetel kohaldati 2011. aastal tehingutele, mille kestus oli kuni viis aastat suuremate kui miljoni euro suuruste laenude puhul, mis on vaid natuke madalam sellest, mis anti Fundación Elchele garanteeritud laenudele.

122    Kuna aga hageja ei täpsusta, kuidas on tema olukord võrreldav nende laenuvõtjatega, keda hõlmab Banco de España statistika, siis ei ole siinses asjas hageja väidetest võimalik tuletada kasulikke andmeid.

123    Hageja heidab komisjonile ette ka seda, et ta ei kontrollinud, kas garantiipreemia, mida Fundación Elche maksma pidi ja mille suurus oli 1% kaetud summast, „vastas turuseadustele“. Seda argumenti tuleb analüüsida koos kolmanda väite põhjenduseks esitatud argumendiga, mille kohaselt on komisjon sisuliselt teinud vea, kui ta järeldas, et ei ole sarnaseid tehinguid, mis võimaldaks tuvastada võrdlusgarantiipreemiat.

124    Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et laenusaaja, kelle laenule liikmesriigi avalik-õiguslik asutus annab garantii, saab üldjuhul eelise, kuna tema intressikulud on madalamad kui need, mida ta oleks pidanud kandma selle sama rahastamise korral ja sama garantii korral turuhinnaga (8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas Residex Capital IV, C‑275/10, EU:C:2011:814, punkt 39, ja 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑559/12 P, EU:C:2014:217, punkt 96).

125    Nagu on märgitud garantiiteatise punkti 3.2 alapunktis d, siis tuleb vastava turuhinna määramiseks arvestada garantii ja selle aluseks oleva laenu omadusi, mis hõlmavad tehingu summat ja kestust, laenusaaja antud tagatist ja muid kogemusi, mis mõjutavad sissenõudmismäära hindamist, laenusaaja finantsseisundist tingitud võimalikku maksejõuetust, tema tegevusvaldkonda ja väljavaateid.

126    Kui garantii eest tasutud hind vähemalt võrdub kapitaliturgudelt leitava vastava garantiipreemia viitemääraga, ei ole garantii puhul tegemist abiga (vt garantiiteatise punkti 3.2 alapunkti d teine lõik). Kui kapitaliturgudelt ei leita vastavat garantiipreemia viitemäära, tuleb garantiiga tagatud laenu kogu maksumust, kaasa arvatud laenu intressimäär ja garantiipreemia, võrrelda samasuguse garanteerimata laenu turuhinnaga (vt garantiiteatise punkti 3.2 alapunkti d kolmas lõik). Lõpuks, kui ei ole samasuguse garanteerimata laenu turuhinda, tuleb kasutada viitemäära, mis on määratletud kooskõlas viitemäärade teatisega (vt garantiiteatise punkti 4.2 teine lõik).

127    Käesolevas asjas tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses on välistatud, et nõutud garantiipreemia kajastab hageja finantsraskusi ja garanteeritud laenudega seotud kohustuste täitmata jätmise riski (põhjenduse 86 punkt c). Vaidlustatud otsuse põhjenduses 85 rõhutab komisjon, et raskustes olev ettevõtja ei leia ilma riigigarantiita rahastamisasutust, kes oleks nõus talle ükskõik millistel tingimustel laenu andma. Komisjon ei märgi kordagi nendes põhjendustes ega mujal, kui ta arutleb eeliseks kvalifitseerimist (vaidlustatud otsuse punkt 7.2), millise turuhinnaga võrreldes ta kõnealust garantiipreemiat hindas. Komisjon ei analüüsi selles staadiumis ka IVFi kasuks vastugarantiina seatud panti (vt eespool punkt 4). Üldiselt piirdub komisjon hageja finantsolukorra analüüsiga, et järeldada IVFile tasutud garantiipreemia summa kohta, et see ei ole kooskõlas turutingimustega.

128    Üldkohtus selgitas komisjon sisuliselt, et vaidlustatud otsuses ei ole võrreldud tasumisele tulevat garantiipreemiat ja turuhinda, võttes arvesse hageja kui raskustes oleva ettevõtja olukorda. Teisisõnu esines eeldus, et garantiipreemia ei ole kooskõlas turutingimustega, kuna laenuvõtja, kes sai garantii, või siinses asjas eelise saaja ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, on raskustes olev ettevõtja.

129    Nagu on märgitud eespool punktis 126, on garantiiteatise punkti 3.2 alapunktis d ja punktis 4.2 sätestatud, et eelnevalt peab analüüsima võimalikku turuhinda, millega vaidlusaluse tehingu tingimusi võrrelda. Mis puudutab konkreetselt raskustes olevaid ettevõtjaid, siis on komisjon garantiiteatise punkti 4.1 alapunktis a eristanud raskustes olevate ettevõtjate olukorda lähtuvalt nende maksejõuetuse riskist, mis ei ole ühetaoline. Teatises eristatakse seega olukorda, kus turugarant esineb, ja sellist olukorda, kus on võimalik, et teda ei esine. Järelikult tunnistatakse, et võib olla turuhind, sh ka olukorras, kui garantii on antud raskustes olevale ettevõtjale.

130    Sellega seoses toob Üldkohus välja, et komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 80, et hageja „ei olnud […] väga keerulises olukorras […] garantiiteatise punkti 2.2 ja punkti 4.1 alapunkti a tähenduses“, olles eelnevalt põhjenduses 79 märkinud, et ta „rahalistes raskustes […] päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punkti 10 alapunkti a ja punkti 11 tähenduses“. Nii toimides võttis komisjon omaks garantiiteatise punkti 4.1 alapunkti a tõlgenduse, mis on esitatud eespool punktis 129 ja mille kohaselt tuleb päästmise ja ümberkorraldamise suuniste tähenduses raskustes olevate ettevõtjate hulgast eristada kahte alaliiki lähtuvalt nende maksejõuetuse riskist. See on veelgi ilmsem vaidlustatud otsuse hispaaniakeelses redaktsioonis, mis on ainus autentne tekst ja mille põhjenduses 80 mainitakse „tõsise kriisi olukorda“ (situación de crisis grave), kusjuures omadussõna „tõsine“ kvalifitseerib nimisõna „kriis“ ja eristab selgemalt põhjenduses 80 toodud olukorda sellest, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 79, käsitledes raskustes olevate ettevõtjate olukorda päästmise ja ümberkorraldamise suuniste tähenduses, kes ei ole raskes kriisis garantiiteatise punkti 4.1 alapunkti a tähenduses.

131    Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei ilmne garantiiteatise punktist 3.3, et raskustes olevale ettevõtjale antavatele garantiidele ei ole turuhinda. See punkt käsitleb nimelt lihtsustatud hindamiskorda, mida kohaldatakse erandina väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, ja seal märgitakse üksnes, et seda ei kohaldata ettevõtjatele, kelle reiting on CCC/Caa või madalam.

132    Järelikult, kuna komisjon eeldas, et ükski finantseerimisasutus ei oleks raskustes oleva ettevõtja garandiks, ja seega et turul ei pakutud ühtegi vastavat võrdlusgarantiipreemiat, siis on see institutsioon eiranud garantiiteatist, mis on talle siduv (vt selle kohta 11. septembri 2008. aasta kohtuotsus Saksamaa jt vs. Kronofrance, C‑75/05 P ja C‑80/05 P, EU:C:2008:482, punktid 60 ja 61 ning seal viidatud kohtupraktika). Samal põhjusel rikkus ta ka kohustust viia läbi terviklik hindamine, mis võtab arvesse kõiki asjasse puutuvaid tegureid, mille alusel on võimalik kindlaks teha, kas hageja ei oleks sellist soodustust kindlasti saanud eraettevõtjalt (vt selle kohta 24. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Frucona Košice vs. komisjon, C‑73/11 P, EU:C:2013:32, punkt 73).

133    Olles selle vea esile tõstnud, tuleb märkida, et komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 93 abielemendi suuruse hindamisel läbi viinud üksikasjalikuma analüüsi. Niisiis välistab ta sarnase garanteerimata laenu olemasolu (vt eespool punkt 126), kuna „sarnas[eid] tehingu[id] […] turul on piiratud arvul“, mis „ei võimalda […] mõttekat võrdlust“.

134    Hageja vaidlustas hagiavalduses selle, et komisjon ei analüüsinud turutingimusi, et määrata sarnase garanteerimata laenu turuhinda. Kostja vastuses väidab komisjon, et „vastupidi sellele, mida väidab hageja, järeldas [ta], et kõnealused garantiid andsid eelise pärast seda, kui ta oli võrrelnud neid turutingimustel toimunud tehingutega, mis kajastub selgelt trahvisumma arvutamises“, viidates vaidlustatud otsuse põhjenduse 93 punktile c.

135    Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 93 punktis c kohaldas komisjon siinses asjas kohaldatavat viitemäära, mis oli määratletud vastavalt viitemäärade teatisele. Nagu märgiti eespool punktis 126, on viitemära kasutamine see meetod, mida vaikimisi kasutatakse olukorras, kui sarnaste tehingute põhjal tuvastatud turuhinda ei ole. Seetõttu ei saanud komisjon tugineda abisumma arvutamisel selle meetodi kohaldamisele, väitmaks, et ta tegelikult ka võrdles vaidlusalust tehingut turutingimustel sooritatud tehingutega.

136    Üldkohus küsitles siiski komisjoni menetlust korraldavate meetmete raames, et saada teada, mis laadi ja ulatusega uurimist see läbi viis, et järeldada, et puudus turuhind sarnasele garanteerimata laenule. Komisjon märkis oma vastuses üksnes seda, et uurimise käigus ei esitatud mingit teavet sarnases olukorras antud laenude intressimäärade kohta, ilma et ta esitaks viiteid olenevalt olukorrast läbi viidud uurimistoimingute kohta.

137    Tuleb märkida, et komisjonil lasub kohustus tõendada, et esinevad eraettevõtja kriteeriumi kohaldamise tingimused (seda kriteeriumi tuleb siinses asjas aga kohaldada), ning tal tuleb haldusmenetluse käigus leida kõik asjasse puutuvad andmed (vt selle kohta 21. märtsi 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Buczek Automotive, C‑405/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:186, punktid 33 ja 34, 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Frucona Košice, C‑300/16 P, EU:C:2017:706, punkt 24). Sellega seoses ei saa komisjon viidata oma otsuse põhjendamiseks haldusmenetluse käigus talle edastatud andmete lünklikule laadile, kuna ta ei kasutanud kogu oma pädevust, mis tal on vajalike andmete saamiseks (vt selle kohta 13. aprilli 1994. aasta kohtuotsus Saksamaa ja Pleuger Worthington vs. komisjon, C‑324/90 ja C‑342/90, EU:C:1994:129, punkt 29). See kehtib veelgi enam siis, kui vaidlustatud otsus ei tugine sellele, et asjaomane liikmesriik ei esitanud komisjoni palutud tõendeid, vaid tuvastusele, et eraettevõtja ei oleks tegutsenud samamoodi nagu asjaomase liikmesriigi ametiasutused; see tuvastus eeldab, et komisjonil oli oma otsuse tegemiseks kogu asjasse puutuv teave (vt selle kohta 21. märtsi 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Buczek Automotive, C‑405/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:186, punkt 35).

138    Üldkohus järeldab siinses asjas komisjoni esitatud vastustest, mis olid toodud kostja vastuses ja hiljem menetlust korraldavate meetmete raames, et ta ei küsinud haldusmenetluse käigus Hispaania Kuningriigilt ega teistelt allikatelt andmeid selle kohta, kas esines vaidlusaluse tehingu aluseks olevate laenudega sarnaseid laene. Komisjon ei saanud järelikult tugineda sellele, et tema küsitud tõendeid ei esitatud, et järeldada vaidlustatud otsuse põhjenduses 93, et „sarnas[eid] tehingu[id] […] turul on piiratud arvul“, mis „ei võimalda […] mõttekat võrdlust“.

139    Ühtlasi ei viita komisjon ühelegi teisele asjaolule, mis haldusmenetluse käigus ilmsiks tuli, mis põhjendaks tema järeldust võrreldavate tehingute puudumise kohta.

140    Seetõttu ei ole vaidlustatud otsuse põhjenduses 93 toodud komisjoni järeldus õiguslikult piisavalt põhjendatud.

141    Eelnevat silmas pidades tuleb nõustuda teise väite teise osaga, kuna komisjon on oma hinnangus eelise olemasolu kohta teinud ilmseid vigu, sest esiteks ei võtnud ta arvesse Fundación Elche olukorda, teiseks ei võtnud ta arvesse selle mittetulundusühingu poolt vastugarantiina antud hüpoteeki, kolmandaks ei võtnud ta arvesse hageja rekapitaliseerimist, et hinnata IVFile panditud aktsiate väärtust, neljandaks eeldas ta, et ükski finantseerimisasutus ei garanteeriks raskustes olevat ettevõtjat ja seetõttu ei pakutud turul ühtegi vastavat garantiipreemiat, ja viiendaks, et ta ei põhjendanud piisavalt oma järeldust, et ei esinenud võrreldavaid tehinguid, et määrata sarnase garanteerimata laenu turuhinda.

142    Järelikult tuleb vaidlustatud otsus hagejat puudutavas osas tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida käesoleva hagi põhjenduseks esitatud teisi argumente ja väiteid.

 Kohtukulud

143    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud, sh Üldkohtus toimunud ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kohtkulud vastavalt hageja nõudele välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

144    Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Seetõttu tuleb Hispaania Kuningriigi kohtukulud jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 4. juuli 2016. aasta otsus (EL) 2017/365 riigiabi SA.36387 (2013/C) (ex 2013/NN) (ex 2013/CP) kohta, mida Hispaania andis Valencia Club de Fútbol Sociedad Anónima Deportivale, Hércules Club de Fútbol Sociedad Anónima Deportivale ja Elche Club de Fútbol Sociedad Anónima Deportivale, osas, milles see puudutab Elche Club de Fútbol Sociedad Anónima Deportivat.

2.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Elche Club de Fútboli kohtukulud, sh ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kohtukulud.

3.      Jätta Hispaania Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda.

Kanninen

Schwarcz

Iliopoulos

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. märtsil 2020 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord



*      Kohtumenetluse keel: hispaania.


i      Käesoleva kohtuotsuse eestikeelse teksti punkte 51 ja 86 on pärast selle elektroonilist avaldamist keeleliselt muudetud.