KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PAOLO MENGOZZI
esitatud 17. märtsil 2015(1)
Kohtuasi C‑127/14
Andrejs Surmačs
versus
Finanšu un kapitāla tirgus komisija
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Augstākā tiesa (Läti))
Direktiiv 94/19/EÜ – Hoiuste tagamise skeem – Teatud hoiustajate väljajätmine tagamise skeemi alt – Direktiivi 94/19/EÜ I lisa punkt 7 – Mõisted „nõukogu liige” ja „juhatuse liige” – Oluline mõju
1. Käesoleva eelotsusetaotlusega on Augstākā tiesa (Läti Vabariigi kõrgeim kohus) esitanud Euroopa Kohtule kolm eelotsuse küsimust selle kohta, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta direktiivi 94/19/EÜ hoiuste tagamise skeemide kohta(2), eriti selle I lisa punkti 7.
2. See direktiiv, mis hiljuti sõnastati uuesti direktiiviga 2014/49/EL(3), mis näeb ette selle järkjärgulise kehtetuks tunnistamise,(4) tagas hoiuste kaitse ühtlustatud miinimumtaseme juhul, kui hoiused on krediidiasutuse kriisi tõttu peatatud. Selle reguleerimise raames nägi direktiiv 94/19 oma I lisa punktis 7 liikmesriikidele ette võimaluse jätta hoiuste tagamise skeemi alt välja muu hulgas asjassepuutuva krediidiasutuse nõukogu ja juhatuse liikmete hoiused.
3. Käesolevas kohtuasjas esitatud eelotsuse küsimused kerkisid esile Andrejs Surmačsi ja Finanšu un kapitāla tirgus komisija (finants- ja kapitalituru komisjon; edaspidi „FKTK”) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab FKTK otsust ühe pankrotistunud Läti panga asepresidendi A. Surmačsi hoiused tagamise skeemi alt välja jätta. Need eelotsuse küsimused puudutavad sisuliselt kahe eeltoodud mõiste, „nõukogu liige” ja „juhatuse liige”, tõlgendamist. Kuigi direktiiviga 2014/49 sätestatud uued õigusnormid ei näe enam liikmesriikidele ette võimalust jätta sellised isikute kategooriad hoiuste tagamise skeemi alt välja, on nende mõistete tõlgendamisel siiski süstemaatiline tähtsus, kuna hoiuste tagamise alased õigusnormid kuuluvad nüüd finantsteenuste ühtsesse reeglistikku (single Rulebook) ja on Euroopa pangandusliidu osaks.(5)
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
4. Direktiivi 94/19 põhjendustest 1 ja 2 selgub, et kui direktiiviga loodi hoiuste tagamise skeemid kõigis liikmesriikides ja ühtlustati teatud miinimumsummast lähtudes kohaldatavaid tagatisi, oli selle eesmärk edendada krediidiasutuste tegevuse kooskõlalist arengut kogu liidus, kõrvaldades kõik asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangud ning suurendades samas pangandussüsteemi stabiilsust ja hoiustajate kaitset.(6)
5. Selleks sätestati direktiivi 94/19 artiklis 3, et iga liikmesriik tagab ühe või mitme hoiuste tagamise skeemi sisseseadmise oma territooriumil. Sama direktiivi artikli 7 lõigete 1 ja 1a kohaselt tagavad liikmesriigid, et hoiuste peatamise korral on iga hoiustaja hoiused kokku tagatud 100 000 euro ulatuses.(7)
6. Direktiiviga 94/19 loodud hoiuste tagamise skeem näeb ette teatavad erandid. Seda võib järeldada juba põhjendusest 16, mis küll ühest küljest märgib, et selles direktiivis ette nähtud miinimumkaitsetase ei tohiks jätta liiga suurt osa hoiuseid kaitseta, kuid täpsustab teisest küljest, et siiski ei ole soovitav kehtestada sellist kaitsetaset, mis võib teatavatel juhtudel soodustada krediidiasutuste mitteusaldusväärset juhtimist.
7. Lisaks on sama direktiivi põhjenduses 18 sätestatud, et „liikmesriik peab saama teatavat liiki eraldi loetletud hoiuseid või hoiustajaid hoiuste tagamise skeemide võimaldatavast kaitsest ilma jätta, kui ta leiab, et need ei vaja erilist kaitset”.
8. Seda silmas pidades on direktiivi 94/19 artiklis 2 esiteks sätestatud, et tagatisskeemid ei hüvita teatud tüüpi hoiuseid,(8) ja teiseks annab sama direktiivi artikli 7 lõige 2 liikmesriikidele õiguse jätta teatavad hoiustajad või hoiused kaitseta.
9. Direktiivi 94/19 artikli 7 lõikes 2 viidatud erandid on loetletud direktiivi I lisas. I lisa punkti 7 kohaselt võib kaitsest ilma jätta „[k]rediidiasutuse nõukogu ja juhatuse liikmete ning isiklikult vastutavate liikmete, vähemalt 5% krediidiasutuse kapitalist omavate isikute, krediidiasutuse raamatupidamisdokumentide seadusjärgse auditeerimise eest vastutavate isikute ja selliste hoiustajate hoiused, kes on samasuguses seisundis muudes sellesama kontserni äriühingutes”.
10. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ,(9) annab artikli 3 lõikes 1 järgmised määratlused:
„7) „juhtorgan” – krediidiasutuse või investeerimisühingu organ, mis on ametisse nimetatud kooskõlas siseriikliku õigusega ning mille pädevuses on krediidiasutuse või investeerimisühingu strateegia ja eesmärkide kehtestamine ja tegevuse üldine suunamine ning mis teostab järelevalvet ja kontrolli juhtkonna otsuste tegemise üle, ning millesse kuuluvad isikud, kes krediidiasutuse või investeerimisühingu tegevust tegelikult juhivad;
8) „järelevalvefunktsiooni täitev juhtorgan” – juhtorgan, mis tegutseb oma rollis juhtkonna otsuste tegemise jälgija ja kontrollijana;
9) „kõrgem juhtkond” – sellised füüsilised isikud, kes täidavad krediidiasutuses või investeerimisühingus otsuste elluviimise funktsiooni ning kes on vastutavad ja aruandekohustuslikud juhtorgani ees krediidiasutuse või investeerimisühingu igapäevase juhtimise eest;
[…]”.
11. Suunised juhtorgani liikmete ja võtmeisikute sobivuse hindamise kohta,(10) mille Euroopa Pangandusjärelevalve andis määruse nr 1093/2010/EL(11) artikli 16 alusel, (edaspidi „Euroopa Pangandusjärelevalve suunised”) sisaldavad I jaotise punktis 2 järgmisi määratlusi:
„a. „juhtorgan” on krediidiasutuse juhtorgan(id), mis hõlmab (hõlmavad) endas nii järelevalve‑ kui ka juhtimisfunktsiooni ning millel on õigus võtta vastu lõplikke otsuseid ja kehtestada krediidiasutuse strateegia, eesmärgid ja üldine suund;
b. „järelevalvefunktsiooni täitev juhtorgan” on juhtorgan, kui see täidab järelevalve funktsiooni ehk kontrollib ja jälgib juhtimisotsuste vastuvõtmist;
c. „liige” on juhtorgani ametisse nimetatud liige või liikmekandidaat;
d. „võtmeisikud” on töötajad, kellel on ametikohast tulenevalt märkimisväärne mõju krediidiasutuse juhtimisele, kuid kes ei ole juhtorgani liikmed. Võtmeisikute hulka võivad kuuluda oluliste tegevussuundade juhid, Euroopa Majanduspiirkonna riikide ja kolmandate riikide filiaalide juhid ning tugi‑ ja sisekontrolli funktsioone täitvate üksuste juhid.”
B. Siseriiklik õigus
12. Läti hoiuste tagamise skeemi reguleerib Noguldījumu garantiju likums (Läti hoiuste tagamise seadus), mis rakendab direktiivi 94/19 Läti õiguskorras.
13. Selle seaduse § 3 lõikes 1 on sätestatud, et krediidiasutuses avatud hoiusega seoses tagatud hüvitise summa vastab tagatud hoiuse summale, ülempiiriga 100 000 eurot.
14. Sama seaduse § 17 loetleb aga erandid tagatud hüvitise maksmisest. Sama paragrahvi lõige 4 näeb alates 19. juunist 2009 kehtivas redaktsioonis ette, et tagatud hüvitist ei maksta „hoiuste puhul, mille omanikud on krediidiasutuse aktsionärid, kellel on selles krediidiasutuses oluline osalus, krediidiasutuse nõukogu või juhatuse liikmed või esimees, siseauditi osakonna direktor, äriühingu audiitor ja krediidiasutuse muud töötajad, kes planeerivad, juhivad krediidiasutuse tegevust ja teostavad selle üle järelevalvet ning vastutavad selle eest.”
II. Asjaolud, menetlus liikmesriigi kohtus ja eelotsuse küsimused
15. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsusetaotlus kuulub Läti panga Latvijas Krājbanka pankroti järel tekkinud kohtuvaidluse konteksti. FKTK tegi 21. novembril 2011 otsuse peatada Latvijas Krājbanka finantsteenuste osutamine ning tagandada selle panga nõukogu ja juhatuse liikmed.
16. Tollal oli Andrejs Surmačs, apellant eelotsusetaotluse esitanud kohtus, selles pangas rahvusvahelise ja finantsõiguse küsimustes pädev asepresident. Seetõttu keeldus FKTK Läti hoiuste tagamise seaduse § 17 lõike 4 kohaselt 5. jaanuari 2012. aasta otsusega A. Surmačsile tagatud hüvitise maksmisest, sest ta oli krediidiasutuse töötaja, kes vastutas selle asutuse tegevuse planeerimise ja juhtimise ning selle üle järelevalve teostamise eest.
17. A. Surmačs vaidlustas FKTK otsuse Administratīvā apgabaltiesa’s (maakonna halduskohus), väites, et tema töökoht oli tegelikult kõigest auamet, mis ei andnud üheski küsimuses otsustusõigust, ja paludes seega, et nimetatud kohus kohustaks FKTKd tunnistama, et tal on õigus tagatud hüvitist saada.
18. Siiski jättis Administratīvā apgabaltiesa 24. jaanuari 2013. aasta otsusega A. Surmačsi kaebuse rahuldamata. Esiteks leidis see kohus, et võttes arvesse ametinimetuse „asepresident” tähendust läti keeles, tuleb sellisel töökohal olevat isikut lugeda juhtivtöötajaks. Seda kinnitas tema arvates kõnealusel juhul asjaolu, et A. Surmačs allus vahetult krediidiasutuse kõige tähtsamale töötajale, st juhatuse esimehele. Teiseks märkis Administratīvā apgabaltiesa, et ametinimetuste kataloogi kutsealases klassifikatsioonis kuulub A. Surmačsi töökoht kategooriasse „Ettevõtjate tegevjuhid ja juhtivtöötajad”, kelle põhiliste ülesannete hulgas on ettevõtte tegevuse peamiste suundade kindlaksmääramine ja kehtestamine ning selle tegevuse planeerimine, juhtimine ja kooskõlastamine. Kolmandaks märkis see kohus, et A. Surmačsi töökohale vastavate ülesannete kirjelduses mainitud vastutus annab põhjust järeldada, et talle usaldatud ülesanded hõlmasid krediidiasutuse tegevuse juhtimist ja struktureerimist seoses selle asutuse rahvusvaheliste tehingutega ja teiste sama asutuse oluliste finantstehingutega(12). Ehkki A. Surmačsi töökoht ei olnud nende hulgas, mis andsid õiguse dokumente allkirjastada, leidis Administratīvā apgabaltiesa ometi, et ei olnud kahtlust, et selle töökohaga seonduvate õigustega arvestades oli A. Surmačsil võimalik mõjutada krediidiasutuse tegevust.
19. Administratīvā apgabaltiesa otsuse peale kaebas A. Surmačs eelotsusetaotluse esitanud kohtule edasi, väites, et esimese astme kohus ei analüüsinud tema töökohaga seonduvate kohustusi ja vastutust sisulisest küljest ning kohaldas Läti seadust, võtmata arvesse direktiivi 94/19, eriti selle I lisa punkti 7. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et selles kohtuasjas on tekkinud teatavaid kahtlusi direktiivi 94/19 tõlgendamise suhtes.
20. Esiteks kahtleb see kohus, kas direktiivi 94/19 I lisa punktis 7 esitatud loetelu asutusega seotud isikutest, kellele võib tagatud hüvitise maksmata jätta, tuleb käsitada ammendavana.
21. Teiseks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas direktiivi 94/19 I lisa punktis 7 sätestatud erandit tagatud hüvitise maksmisest võib kohaldada vaid isikute suhtes, kes vastutavad krediidiasutuse tegevuse eest tervikuna, või kohaldatakse seda ka isikute suhtes, kelle vastutus piirdub krediidiasutuse ühe funktsiooni või kindla tegevusvaldkonnaga. Teisel juhul tuleks eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates selgitada ka seda, kas arvesse tuleb võtta selle isiku tegevusvaldkonna või funktsiooni sisu, nii et kõnealuse sätte mõtet silmas pidades saaks tagatud hüvitise maksmisest keelduda ainult neile isikutele, kelle tegevus võib oluliselt mõjutada krediidiasutuse tegevuse tulemusi ja seega soodustada või põhjustada hoiuste peatamist.
22. Kolmandaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates vaja selgitada, kas direktiivi 94/19 I lisa punktis 7 nimetatud isikute suhtes erandi kohaldamiseks on vaja, et töötajal oleks täielik vastutus talle määratud tegevusvaldkonna eest, või piisab sellest, kui tal on pelgalt võimalik mõjutada suuremal või vähemal määral selle valdkonna suunda. Teisel juhul tuleks kindlaks määrata kriteeriumid, mille alusel on võimalik kindlaks teha, kas töötaja mõju krediidiasutuse tegevusele on piisavalt suur, et lugeda teda selle sätte tähenduses „juhatuse liikmeks”, ja välja selgitada, kas selles osas omavad tähtsust ainult töötaja töökohaga seotud kohustused ja õigused, mis on tema töökoha kutsealases kirjelduses märgitud, või võib juhtumi kõiki asjaolusid arvesse võttes osutuda oluliseks ka tegelik, sh mitteametlik mõju, mis sellel töötajal on krediidiasutuse tegevusele.
23. Kõigist neist kaalutlustest lähtudes otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse põhikohtuasjas peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised kolm eelotsuse küsimust:
„1. Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta direktiivi 94/19/EÜ hoiuste tagamise skeemide kohta I lisa punkti 7 tuleb tõlgendada nii, et seal esitatud loetelu isikutest, keda tuleb pidada asjaomase krediidiasutusega seotuks ja kes tuleb jätta ilma õigusest tagatud hüvitisele, on ammendav?
2. Kas krediidiasutuse juhatuse liikmeks või muuks direktiivi 94/19 I lisa punktis 7 nimetatud isikuks võib lugeda isikut, kellel on oma töökoha kirjeldusele vastavalt õigus planeerida ja kooskõlastada krediidiasutuse ühte tegevusvaldkonda või funktsiooni – aga mitte krediidiasutuse kui terviku tegevust – ja teostada selle üle järelevalvet ning kellel ei ole võimalik anda korraldusi või võtta vastu teistele isikutele siduvaid otsuseid? Kas tuleb arvesse võtta krediidiasutuse sellise tegevusvaldkonna või viidatud funktsiooni sisu?
3. Kas direktiivi 94/19 I lisa punkti 7 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik võib keelduda maksmast tagatud hüvitist isikule, keda vastavalt tema töökohaga seonduvatele õigustele ja kohustustele, mida on nimetatud selle töökoha kirjelduses, ei saa lugeda juhatuse liikmeks, aga kellel on tegelikult oluline mõju krediidiasutuse juhatuse liikmete või selle krediidiasutuse eest isiklikult vastutavate isikute otsustele? Kas selles kontekstis võib oluline olla pelgalt mitteametlik mõju, mis tuleneb isiku autoriteedist, pädevusest või teadmistest seoses krediidiasutuse tegevusega?”
III. Menetlus Euroopa Kohtus
24. Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 18. märtsil 2014. Oma seisukohad esitasid A. Surmačs, Läti valitsus ja komisjon.
IV. Õiguslik analüüs
A. Esimene eelotsuse küsimus
25. Oma esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 94/19 I lisa punktis 7 esitatud loetelu teatavatest hoiustajate kategooriatest, kelle liikmesriigid võivad hoiuste peatamise korral kohaldatava hoiuste tagamise skeemi alt välja jätta, on ammendav või mitte, st kas liikmesriigid võivad nende erandite kohaldamisala laiendada ka muudele isikutele kui loetelus mainitud.
26. Minu arvates räägib mitu asjaolu selle kasuks, et direktiivi 94/19 I lisa punktis 7 esitatud hoiustajate loetelu tuleb käsitleda kitsalt.
27. Esiteks tuleb märkida, et nagu ilmneb selgelt selgitustest, mis on lisatud komisjoni ettepanekule direktiivi kohta, mille alusel hiljem võeti vastu direktiiv 94/19, „on I lisas esitatud loetelu ammendav ja liikmesriigid võivad tagamise skeemi alt välja jätta ainult seal nimetatud institutsioone ja isikuid, muud erandid on direktiiviga vastuolus”(13) [mitteametlik tõlge].
28. Teiseks tuleb direktiivi 94/19 artikli 7 lõiget 2 ja direktiivi I lisa, millele see lõige viitab, tõlgendada lähtuvalt käesoleva ettepaneku punktis 7 viidatud põhjendusest 18, kus viidatakse kaheldamatult selles sättes ette nähtud eranditele. Sellest põhjendusest selgub, et liikmesriigid võivad teatavat liiki eraldi loetletud hoiuseid või hoiustajaid hoiuste tagamise skeemide pakutavast kaitsest ilma jätta.
29. Selles põhjenduses ei ole küll selgelt öeldud, et direktiivi 94/19 I lisas olev hoiuste ja hoiustajate loetelu on ammendav. Kuid asjaolust, et nad peavad olema „eraldi loetletud”, tuleb järeldada, et kui liikmesriigid soovivad teatavat liiki hoiuste või hoiustajate kategooriaid kaitsest ilma jätta, peavad nad oma õigusnormides ära märkima hoiuste ja hoiustajate kategooriad, mille suhtes erandit ammendavalt kohaldatakse(14). Asjaolu, et on sätestatud, et erandite loetelu peab direktiivi 94/19 ülevõtvates liikmesriikide õigusnormides olema ammendav, räägib minu arvates samuti selgelt tõlgenduse kasuks, mille kohaselt liikmesriigid ei või hoiuste ja hoiustajate liikidest, mille kohta direktiivis on kaitsest ilmajätmise võimalus ette nähtud, kõrvale kalduda ega sellise erandi subjektiivset kohaldamisala laiendada.
30. Kolmandaks tuleb lisada, et nagu juba märgitud, nõuab direktiiv 94/19, et liikmesriikides seataks sisse üks või mitu hoiuste tagamise skeemi, millel on kaks eesmärki: kõrvaldada kõik asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangud ning kaitsta hoiustajaid ja tagada pangandussüsteemi stabiilsus.
31. Direktiivi 94/19 artikli 7 lõige 2 annab liikmesriikidele õiguse sätestada, et teatavad direktiivi I lisas nimetatud hoiustajad või hoiused jäetakse eelkirjeldatud kaitsest ilma või et neile pakutakse väiksemat kaitset. Seega on see säte erand direktiiviga 94/19 ette nähtud hoiuste tagamisest. Erinevalt direktiivi 94/19 artiklist 2, mis näeb ette teatavad kohustuslikud erandid, jätab direktiivi artikli 7 lõige 2 selle otsustamise, kas sätestada I lisas nimetatud hoiustajate suhtes erand või mitte, liikmesriikide hooleks.
32. Tõlgenduskriteeriumi järgi, mida Euroopa Kohus oma väljakujunenud praktikas regulaarselt rakendab, tuleb erandeid liidu õigusnormidega kehtestatud üldpõhimõttest või ‑normist tõlgendada aga kitsalt.(15)
33. Selle tõlgenduskriteeriumi kohaselt tuleb sätet, mis annab liikmesriikidele õiguse näha ette hoiuste tagamise skeemide pakutavast kaitsest ilmajätmine või väiksem kaitse, tõlgendada kitsalt, kuna selline säte kujutab endast erandit direktiivi enda kehtestatud tagamise skeemist.
34. Seega järeldub eeltoodud kaalutlustest minu arvates, et direktiivi 94/19 I lisa punktis 7 nimetatud hoiustajate loetelu tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid ei või laiendada hoiuste tagamisest tehtava erandi kohaldamisala isikutele, kes ei ole hõlmatud selles loetelus nimetatud hoiustajate liikidega.
35. Nagu ilmneb selgemalt teise ja kolmanda eelotsuse küsimuse analüüsimise käigus, on direktiivi 94/19 I lisa punktis 7 kasutatud mõisted, eriti mõisted „nõukogu liige” ja „juhatuse liige”, mis puutuvad eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevasse kohtuasja, liidu õigusmõisted, mida tuleb mõista funktsionaalselt. Seega tuleb neid iga liikmesriigi õiguses ja samuti kaubandustavades kasutatavate mõistetega kooskõlastada. Sellest seisukohast võib isikuid, kes töötavad töökohal, mille nimetus liikmesriigi õiguses või kaubandustavades on midagi muud kui „nõukogu liige” või „juhatuse liige”, kaitsest ilma jätta tingimusel, et ülesandeid, mida nad konkreetselt täidavad, saab pidada nende mõistete määratlusele vastavaks. Seevastu ei saa kaitsest ilmajätmist laiendada isikutele, kes funktsionaalselt nende mõistete alla ei kuulu. Analüüsi, mille eesmärk on tuvastada, kas isik kuulub tema ametinimetusest olenemata mõistete „nõukogu liige” või „juhatuse liige” alla, peab läbi viima liikmesriigi kohus.
36. Seega võib isik, kes töötab liikmesriigi õiguse või kaubandustavade või asjassepuutuva krediidiasutuse enda tavade kohaselt näiteks asepresidendi töökohal nagu eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas asjas, väga hästi kuuluda direktiivis 94/19 ette nähtud kaitsest tehtava erandi kohaldamisalasse, kui tema töökohta saab funktsionaalselt võttes pidada selle direktiivi tähenduses mõistete „nõukogu liige” või „juhatuse liige” alla kuuluvaks.
37. Kokkuvõttes tuleb Augstākā tiesa esitatud esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 94/19 I lisa punktis 7 esitatud loetelu on ammendav selles mõttes, et liikmesriikide õigusnormidega ei või laiendada hoiuste tagamisest tehtava erandi kohaldamisala isikutele, kes ei kuulu funktsionaalselt selles loetelus nimetatud mõistete alla ja seda olenemata nende ametinimetusest.
B. Teine ja kolmas eelotsuse küsimus
38. Teise ja kolmanda eelotsuse küsimusega, mida minu arvates võib käsitleda koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, milline vastutuse tase ja ulatus krediidiasutuse juhtimises peab selle asutuse juhtidel olema, et neid saaks lugeda isikuteks, kelle suhtes võib kohaldada direktiivi 94/19 I lisa punktis 7 sätestatud erandit hoiuste tagamisest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab mitu konkreetset küsimust, mida ta peab tema menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks otsustavaks ja mis puudutavad selle vastutuse objektiivset ulatust, taset ja sisu ning seda, kuidas sellist vastutust tuvastada.
39. Esiteks tuleb märkida, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus seda sõnaselgelt ei väida, nähtub eelotsuse küsimustest ja toimikust, et teise ja kolmanda eelotsuse küsimuse ulatust tuleb mõista nii, et see piirdub direktiivi 94/19 I lisa punktis 7 nimetatud hoiustajate kategooriate hulgast ainult „nõukogu liikme” ja „juhatuse liikme” kategooria tõlgendamisega. Teised direktiivi 94/19 I lisa punktis 7 nimetatud kategooriad ei puutu nimelt eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva kohtuasja lahendamisel asjasse.
40. Ei direktiivi 94/19 I lisas ega üheski muus selle direktiivi sättes ei ole aga määratletud mõisteid „nõukogu liige” ega „juhatuse liige”. Neil asjaoludel tuleb neid kaht mõistet tõlgendada nii, et saaks välja selgitada nende tähenduse ja ulatuse.
41. Selle kohta tuleb kõigepealt märkida, et direktiiviga 94/19 kavatses liidu seadusandja minimaalse ühtlustamise põhimõttest lähtudes(16) ühtlustada hoiuste tagamise skeemide põhiosad,(17) sh teatavate hoiustajate kategooriate, kelle hulka kuuluvad ka selle direktiivi I lisa punktis 7 nimetatud hoiustajad, kaitsest ilmajätmise korra.
42. Tuleb ka meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise vajadusest kui ka võrdsuse põhimõttest, et sellises liidu õigusnormis sisalduvaid mõisteid, mis ei viita õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks sõnaselgelt liikmesriikide õigusele, tuleb tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt.(18)
43. Neist kaalutlustest järeldub, et direktiivi 94/19 I lisa punktis 7 kasutatud mõisted „nõukogu liige” ja „juhatuse liige” on liidu õigusele omase autonoomse mõõtmega mõisted ega vasta tingimata tähendusele, mis neil on liikmesriikide õiguses.
44. Liidu õigusmõistete puhul ei tule nende tõlgendamisel väljakujunenud kohtupraktika kohaselt arvesse võtta mitte üksnes selle sätte sõnastust, milles mõisted esinevad, vaid samuti nende konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, millesse need kuuluvad.(19) Ka võib liidu õiguse sätte tõlgendamiseks olulisi tegureid sisaldada selle kujunemislugu.(20)
45. Esiteks, mis puutub kahe kõnealuse mõiste grammatilisse tõlgendusse, tuleb märkida, et itaalia keeles viitab mõiste „amministratore” halduspädevusele ja ‑ülesandele ja juriidilises tavakasutuses võib seda mõista kui mõistet, mis tähistab äriühingu nõukogu liiget. Mõiste „dirigente” viitab seevastu juhtimispädevusele ja ‑ülesandele ning see tähistab üldiselt töötajat, kes täidab peamiselt äriühingu juhtimise ülesandeid.
46. Nii mõistel „nõukogu liige” kui ka mõistel „juhatuse liige” võib olla liidu eri keeltes erineva varjundiga tähendusi. Sellega seoses märkis näiteks Läti valitsus oma seisukohtades, et direktiivi 94/19 lätikeelses versioonis „juhatuse liikme” vastena kasutatud mõiste, nimelt mõiste „vadītājs”, on laiema ulatusega kui ingliskeelse versiooni vaste (manager) ja prantsuskeelse versiooni vaste (dirigeants).
47. Sellest järeldub minu arvates, ilma et oleks vaja pikemat tekstianalüüsi jätkata, et nende kahe termini grammatiline tõlgendamine ei saa nende ulatuse kohta lõplikku vastust anda. Seega tuleb sätet, mis neid kaht mõistet sisaldab, tõlgendada teleoloogiliselt ja süstemaatiliselt, võttes arvesse sätte kujunemislugu.
48. Kõnealuse sätte teleoloogilise tõlgendamise kohta selgub põhjendusest 18, et liikmesriikidele antud võimalust teatavad hoiustajad hoiuste tagamise skeemide pakutavast kaitsest ilma jätta õigustab asjaolu, et need hoiused või hoiustajad ei vaja erilist kaitset. Komisjoni ettepanekust, mille põhjal direktiiv 94/19 hiljem vastu võeti, ilmneb järgmiseks, et kõnealuste erandite kehtestamise aluseks olnud idee oli jätta tagamata selliste isikute hoiused, keda on raske pidada kaitse vääriliseks seetõttu, et nad ei ole piisavalt pädevad või informeeritud.(21)
49. Lisaks ilmneb ka direktiivi 94/19 põhjendusest 16, mida on mainitud käesoleva ettepaneku punktis 6, et 1994. aasta seadusandja leidis, et selles direktiivis ette nähtud miinimumkaitsetase ei tohiks kaasa tuua sellist kaitsetaset, mis võib soodustada krediidiasutuste mitteusaldusväärset juhtimist. Nagu aga komisjon välja tõi, rõhutab see põhjendus, kuidas teatavate isikute kategooriate, eriti krediidiasutuste juhtide võimalik kaitsest ilmajätmine oli direktiivi 94/19 kontekstis seotud moraalsete konfliktide vältimise eesmärgiga. Mõte oli selles, et kui krediidiasutuste nõukogu või juhatuse liikmed võivad loota selle peale, et panga tegevusega seotud probleemide korral on nende hoiused igal juhul kaitstud, kas või ainult piiratud summa ulatuses, võib see mõjutada neid tegema riskantsemaid ja seega krediidiasutuse jaoks potentsiaalselt kahjulikke otsuseid.(22)
50. Seoses sellega ei suuda ma siiski jätta märkimata, et kuigi on kindlasti tõsi, et see on põhjus, miks seadusandja otsustas 1994. aastal sätestada, et krediidiasutuste nõukogu ja juhatuse liikmed jäetakse hoiuste tagamise skeemide alt välja, tundub, et 2014. aasta seadusandja otsustas seda eesmärki uue direktiiviga 2014/49 enam mitte taotleda. Selles uues õigusaktis ei ole nimelt enam sätestatud ei selliste hoiustajate kategooriate kaitsest ilmajätmist ega mainitud selle põhjendustes vajadust sellist eesmärki saavutada. Kuigi on ilmne, et direktiiv 2014/49 ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva juhtumi suhtes ratione temporis kohaldatav, leian sellises kontekstis siiski, et asjaolu, et seda eesmärki uues direktiivis enam ei mainita, võib anda põhjust järeldada, et liidu süsteemis ei peetud seda eesmärki ka enne direktiivi 2014/49 vastuvõtmist eriti oluliseks.
51. Mis puutub süstemaatilisse tõlgendusse, siis tuleb hoiuste tagamise skeeme käsitlevaid õigusnorme võtta nüüd ühe osana liidu õigusnormide süsteemist, mis puudutab panku ja muid finantsasutusi(23). Täpsemalt on see nüüd üks Euroopa pangandusliidu osa(24). Teiseks asetus juba direktiiv 94/19 laiemasse õiguslikku raamistikku, mida kinnitavad selle teatavates põhjendustes sisalduvad viited mitmele muule direktiivile(25). Seega tuleb mõistete „nõukogu liige” ja „juhatuse liige” tõlgendamisel võtta arvesse õigusnormide süsteemi, kuhu need kuuluvad(26). Asjaolu, et mõni selle õigusnormide süsteemi säte ei olnud põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal veel jõustunud, ei takista minu arvates nende sätete kasutamist tõlgendusvahendina.
52. Krediidiasutusi puudutavate liidu õigusnormide analüüs näitab minu arvates, et vajalikuks peetakse reguleerida kaht tüüpi ameteid, mis on samastatavad nõukogu ja juhatuse liikme töökohaga direktiivi 94/19 tähenduses. Nii on liidu õigusnormides esiteks kehtestatud teatavad sätted, mis puudutavad krediidiasutuste juhtorganit, nii juhtimis‑, kui ka järelevalve‑ ja kontrollifunktsioonis. Teiseks puudutavad kõnealused õigusnormid ka isikuid, kes küll olemata krediidiasutuse juhtorgani liikmed, täidavad seal selle juhtimises võtmerolli, vastutades oma tegevuse eest juhtorgani ees.
53. Just niimoodi nähti direktiivis 2013/36 ette erinormid, mis puudutavad nii juhtorganit kui ka isikuid, kes kuuluvad „kõrgema juhtkonnana” määratletu alla(27). Näiteks näeb see direktiiv ette juhtimiskorra, mida rakendatakse nii juhtorgani kui ka kõrgema juhtkonna suhtes(28). Samas direktiivis on näiteks ka sätestatud, et krediidiasutuses olulise osaluse omandamise kavandamise korral peavad pädevad asutused selleks, et tagada omandatava krediidiasutuse kindel ja usaldusväärne juhtimine, muu hulgas hindama kavandatava omandamise tulemusel krediidiasutuse majandustegevust juhtima asuva juhtorgani iga liikme ja iga kõrgema juhtkonna liikme mainet, teadmisi, oskuseid ja kogemust(29).
54. Samamoodi nägi Euroopa Pangandusjärelevalve ette kriteeriumid ja korra, mida krediidiasutused ja pädevad ametiasutused peavad järgima krediidiasutuse juhtimis‑ ja järelevalvefunktsiooni täitva juhtorgani ametisse nimetatud liikmete ja liikmekandidaatide sobivust hinnates, kuid mida kohaldatakse ka Euroopa Pangandusjärelevalve suunistes määratletud „võtmeisikute” hindamisel.
55. Sellises õiguslikus kontekstis ja pidades silmas nii direktiivi 2013/36 artikli 3 lõike 1 punktides 7, 8 ja 9 kui ka Euroopa Pangandusjärelevalve suunistes antud määratlusi, leian, et mõiste „nõukogu liige” direktiivi 94/19 tähenduses võib hõlmata krediidiasutuse organite liikmeid, kes seda asutust juhivad ja/või teostavad järelevalvet(30). Selline mõiste „nõukogu liige” määratlus on minu arvates kooskõlas mõiste „juhtorgani liige” määratlusega, mis on antud nii direktiivis 2013/36 kui ka Euroopa Pangandusjärelevalve suunistes.
56. Samast seisukohast võib aga „juhatuse liikme” määratlusega hõlmatuks lugeda krediidiasutuse töötajad, kes juhtorganisse kuulumata täidavad krediidiasutuse igapäevases juhtimises põhirolle, kellel on võimalus avaldada selle asutuse juhtimisele märkimisväärset mõju ja kes vastutavad oma ülesannete eest otse juhtorgani ees. Selline mõiste „juhatuse liige” määratlus on minu arvates samuti kooskõlas nii direktiivis 2013/36 kasutatud mõistega „kõrgem juhtkond” kui ka mõistega „võtmeisikud” Euroopa Pangandusjärelevalve suuniste tähenduses.
57. Peale selle on need määratlused kooskõlas ka 1994. aasta seadusandja eesmärkidega, mis on esitatud eespool punktides 48 ja 49.
58. Seda, kas krediidiasutusega seotud isikut võib pidada emba-kumba eeltoodud kategooriasse kuuluvaks või mitte, tuleb siiski in concreto hinnata liikmesriigi kohtul, võttes arvesse kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid.
59. Olles kaks kõnealust mõistet määratlenud, võib nüüd neist lähtudes põhjalikult vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu konkreetsetele küsimustele. Need küsimused puudutavad esiteks selle vastutuse objektiivset ulatust, mis peab olema krediidiasutuse töötajale antud, et teda saaks pidada direktiivi 94/19 tähenduses juhatuse liikmeks, ja teiseks selle vastutuse taset ja sisu ning konkreetseid asjaolusid, mille põhjal see vastutus tuleb tuvastada.
60. Vastutuse objektiivse ulatuse kohta küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige, kas see vastutus peab hõlmama kogu krediidiasutuse tegevust või piisab sellest, kui töötaja vastutab ainult asutuse ühe tegevusvaldkonna eest. Kui tegemist on teise juhuga, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas selle tegevusvaldkonna sisu puutub asjasse.
61. Eespool punktis 56 kasutatud juhatuse liikme määratluse alusel olen seisukohal, et selleks, et isikut saaks juhatuse liikmeks lugeda, ei ole vaja, et tema töökohast tulenev vastutus hõlmaks kogu krediidiasutuse tegevust. Selleks, et isikul oleks võimalik krediidiasutuse juhtimisele märkimisväärset mõju avaldada, võib minu arvates piisata sellest, kui see isik vastutab asutuse ühe tegevusvaldkonna eest, millel peab olema aga märkimisväärne tähtsus asutuse kogu tegevuse seisukohast. Niisiis on ilmne, et võimalus avaldada krediidiasutuse juhtimisele märkimisväärset mõju oleneb kõne all oleva tegevusvaldkonna laadist ja tähtsusest. Seda, kas liikmesriigi kohtu menetluses olevas asjas kõne all olevat tegevusvaldkonda puudutav vastutus võimaldab töökohta täitval isikul asutuse juhtimisele märkimisväärset mõju avaldada või mitte, tuleb in concreto kindlaks teha sellel kohtul. Selles suhtes olen seisukohal, et vastutus krediidiasutuse rahvusvaheliste tehingute ja muude oluliste finantstehingute alase tegevuse juhtimise, struktureerimise, planeerimise, kooskõlastamise ja järelevalve eest võimaldab üldiselt avaldada asutuse juhtimisele märkimisväärset mõju, kui just kõnealuse juhtumi konkreetsete asjaolude üksikasjalikul analüüsil ei selgu vastupidine.
62. Järgmiseks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus selle vastutuse taseme ja sisu kohta, mida on vaja, et krediidiasutuse töötajat saaks direktiivi 94/19 tähenduses juhatuse liikmeks lugeda, eelkõige seda, kas niisugusel töötajal peab olema krediidiasutuse tegevuse või tema pädevusse kuuluva tegevusvaldkonna eest täielik vastutus või piisab sellest, kui tal on pelgalt võimalik vastavat tegevust kas või mitteametlikult mõjutada. Seejärel küsib see kohus, kas selleks, et isikut saaks juhatuse liikmeks lugeda, peab tal olema õigus anda korraldusi või võtta vastu teistele isikutele siduvaid otsuseid.
63. Selle kohta järeldub määratlusest, mis on mõistele „juhatuse liige” antud eespool punktis 56, et selleks, et töötajat saaks juhatuse liikmeks lugeda, peab ta täitma krediidiasutuses olulist rolli, mis võimaldab tal avaldada selle asutuse juhtimisele märkimisväärset mõju, ja ta peab oma tegevuse eest vastutama otse juhtorgani ees. Sellest juhatuse liikme määratlusest lähtudes leian, et selleks, et töötajat saaks juhatuse liikmeks lugeda, ei pea tal tingimata olema mingi tegevusvaldkonna eest täielikku vastutust ega õigust anda korraldusi või võtta vastu siduvaid otsuseid. Ei ole nimelt välistatud, et olenevalt konkreetsete juhtude asjaoludest võib krediidiasutuse tegevuse või olulise tegevusvaldkonna juhtimise, planeerimise, kooskõlastamise või järelevalve alane pädevus võimaldada selle pädevusega isikul asutusele märkimisväärset mõju avaldada. Seda, kas töötajal on hoolimata sellest, et tal ei ole mingi tegevusvaldkonna eest täielikku vastutust ja/või õigust anda korraldusi või võtta vastu siduvaid otsuseid, tegelikult võimalik krediidiasutuse juhtimisele märkimisväärset mõju avaldada, tuleb in concreto kindlaks teha liikmesriigi kohtul, võttes arvesse kõiki selle juhtumi asjaolusid.
64. Viimati nimetatud kaalutlusest lähtudes vastan ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu viimasele küsimusele, millega soovitakse teada, kas töötaja juhatuse liikmena kvalifitseerimisel tuleb arvesse võtta ainult töötaja töökohaga seotud kohustusi ja õigusi, mis on tema töökoha kutsealases kirjelduses märgitud, või on juhtumi kõiki asjaolusid arvesse võttes oluline ka tegelik, sh mitteametlik mõju, mis sellel töötajal on krediidiasutuse tegevusele. Eeltoodud kaalutlustest lähtudes asun seisukohale, et liikmesriigi kohus peab selle hindamisel, kas töötajat saab lugeda direktiivi 94/19 tähenduses juhatuse liikmeks või mitte, arvesse võtma kõiki konkreetse juhu asjaolusid ja tegureid. Sellest järeldub, et kuigi töökoha ja tööülesannete kutsealane kirjeldus on analüüsimisel kahtlemata tähtis, tuleb liikmesriigi kohtul siiski arvesse võtta tegelikku olukorda ja pädevust ning mõju, sh mitteametlikku mõju, mis kõnealusel isikul krediidiasutusele tegelikult on.
V. Ettepanek
65. Esitatud põhjustel soovitan niisiis Euroopa Kohtul vastata Augstākā tiesa eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta direktiivi 94/19/EÜ hoiuste tagamise skeemide kohta I lisa punktis 7 esitatud loetelu on ammendav selles mõttes, et liikmesriikide õigusnormidega ei või laiendada hoiuste tagamisest tehtava erandi kohaldamisala isikutele, kes ei kuulu funktsionaalselt selles loetelus kasutatud mõistete alla ja seda olenemata nende ametinimetusest.
Direktiivi 94/19 I lisa punktis 7 kasutatud mõiste „nõukogu liige” hõlmab krediidiasutuse organite liikmeid, kes seda asutust juhivad ja/või teostavad järelevalvet. Direktiivi 94/19 I lisa punktis 7 kasutatud mõiste „juhatuse liige” hõlmab krediidiasutuse töötajaid, kes juhtorganisse kuulumata täidavad krediidiasutuse igapäevases juhtimises põhirolle, kellel on võimalus avaldada selle asutuse juhtimisele märkimisväärset mõju ja kes vastutavad selle eest otse juhtorgani ees.
Selleks, et töötajat saaks lugeda „juhatuse liikmeks” direktiivi 94/19 tähenduses ei pea tema töökohast tulenev vastutus tingimata hõlmama kogu krediidiasutuse tegevust ning tal ei pea tingimata olema mingi tegevusvaldkonna eest täielikku vastutust ega õigust anda korraldusi või võtta vastu siduvaid otsuseid.
Seda, kas töötajal on tegelikult võimalik krediidiasutuse juhtimisele märkimisväärset mõju avaldada, tuleb in concreto hinnata ikkagi liikmesriigi kohtul, võttes arvesse kõiki selle juhtumi asjakohaseid asjaolusid, sh lisaks töökoha kutsealasele kirjeldusele ka töötaja tegelikku olukorda ja tegelikku pädevust krediidiasutuses.