Luigi Marcuccio 26. jaanuaril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu 10. novembri 2009. aasta määruse peale kohtuasjas F-70/07: Marcuccio versus komisjon

(Kohtuasi T-30/10 P)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellatsioonkaebuse esitaja: Luigi Marcuccio (Tricase, Itaalia) (esindaja: advokaat G. Cipressa)

Teine menetluspool: Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebuse esitaja nõuded

Igal juhul: tühistada edasikaevatud kohtumäärus täies ulatuses ja tingimusteta;

tunnistada esimeses kohtuastmes esitatud hagi, mis on vaidlustatud kohtumääruse aluseks, täies ulatuses ja tingimusteta vastuvõetavaks.

Esimese võimalusena: rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud hagis toodud nõuded täies ulatuses ja tingimusteta;

mõista vastaspoolelt apellandi kasuks välja kõik apellandi kohtukulud, mis ta on kandnud nii esimeses kohtuastmes kui käesolevas apellatsioonimenetluses.

Teise võimalusena: saata käesolev kohtuasi tagasi Avaliku Teenistuse Kohtule uueks sisuliseks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Väited ja peamised argumendid

Käesolev apellatsioonkaebus on esitatud Avaliku Teenistuse Kohtu 10. novembri 2009. aasta määruse peale. Selle määrusega jäeti hagi esimene, teine, kolmas ja kuues nõue ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata; hagi esemeks oli nõue kohustada komisjoni hüvitama kahju, mis oli väidetavalt tekkinud seetõttu, et hagejale keelduti hüvitamast tema kasuks välja mõistetud kohtukulusid, mis ta oli väidetavalt kohtuasjas T-176/04: Marcuccio vs. komisjon kandnud.

Apellant väidab oma põhjenduste toetuseks, et taotluse mõistet on ametnike personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 mõttes vääralt tõlgendanud ja kohaldatud, sellega seonduvast kohtupraktikast on põhjendamatult ja loogikavastaselt kõrvale kaldutud, puuduvad täielikult põhjendused, ei ole järgitud kohustust jätta hilinenult esitatud kostja vastus arvesse võtmata, menetlusdokumendi "taotlus tunnistada, et otsuse tegemise vajadus on äralangenud" vastuvõtmisega on rikutud menetlusnormi ning rikutud on Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47.

____________