Intel Corporationi 28. augustil 2014 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 12. juuni 2014. aasta otsuse peale kohtuasjas T-286/09: Intel Corporation versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-413/14 P)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Intel Corporation (esindajad: D. M. Beard, QC, solicitor A. N. Parr ja solicitor R. W. Mackenzie)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon

Association for Competitive Technology, Inc.,

Union fédérale des consommateurs - Que choisir (UFC - Que choisir)

Apellandi nõuded

tühistada tervikuna või osaliselt vaidlustatud kohtuotsus;

tühistada tervikuna või osaliselt vaidlusalune otsus;

tühistada või muuta oluliselt määratud trahvi;

teise võimalusena saata asi tagasi uueks arutamiseks Üldkohtusse kooskõlas Euroopa Kohtu otsusega;

mõista käesoleva menetluse ja Üldkohtu menetluse kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Esimeses väites, mis jaguneb kolmeks osaks, väidab apellant, et Üldkohus kohaldas väära õiguslikku kriteeriumit, hinnates tema tegevuse õiguspärasust EÜ artikli 82 ja EMP lepingu artikli 54 alusel:

Üldkohus tegi väära järelduse, et asjassepuutuv tegevus oli oma olemuselt selline, et see võis piirata konkurentsi ning oli seetõttu vastuolus EÜ artikliga 82 ja EMP lepingu artikliga 54, ilma et ta peaks kaaluma kõiki asjassepuutuvaid fakte ja asjaolusid.

Üldkohus tegi väära järelduse, et EÜ artikli 82 ja EMP lepingu artikli 54 rikkumise tuvastamiseks võib konkurentsi piiramise võimet hinnata pigem üldiste hinnangute kui tõenäolise või tegeliku mõju alusel.

Üldkohus tegi väära alternatiivse järelduse, et asjassepuutuv tegevus võis konkurentsi piirata, sest kohus võttis vääralt arvesse tegureid, mille abil seda võimet tuvastada ei saa, jättes tähelepanuta hulga asjakohaseid tegureid, mida oleks tulnud arvesse võtta, nagu tegevusega hõlmatud turuosa, tegevuse kestus, tegelik tõend turgudelt kiiresti langevate hindade ja turu sulgemise puudumise kohta, ning ka järeldusi, mis tuleb õigesti teha sama tõhusa konkurendi testi põhjal, mille komisjon haldusmenetluses läbi viis.

Teises väites märgib apellant, et Üldkohus tegi väära järelduse rikkumise jätkumise kohta väidetava rikkumise kahel viimasel aastal, arvestades, et kõige rohkem sai turuosa, mida see tegevus kahjustas, nendel aastatel olla ainult 3,5% asjassepuutuvast turust.

Kolmandas väites leiab apellant, et Üldkohus eksis seetõttu, et ta liigitas tema HP ja Lenovoga seotud tegevuse „ainuvarustusallahindlusteks”, kuigi tega tegevus hõlmas vaid 28% ja 42% (või vähem) iga kliendi asjassepuutuva toote kogu ostukogusest, mistõttu ei ole kaugeltki täidetud nende klientide „kogu või peaaegu kogu” tarnevajaduse tingimus.

Neljandas väites märgib apellant, et Üldkohus rikkus tõhusa kohtuliku kaitse ja menetlusliku õigluse põhimõtet seoses viietunnise küsitlusega, mille komisjon viis läbi Delli võtmeisikuga teemadel, mis olid objektiivselt seotud uurimise põhiküsimustega ning mille käigus Delli võtmeisik andis väga üksikasjalikke selgitusi. Üldkohus järeldas vääralt, et komisjonil oli õigus avalikustada ainult nende teemade pealkirjad, mida küsitlusel käsitleti, mitte koostada protokolli või kokkuvõtet selle kohta, mida küsitletav nendel teemadel ütles. Üldkohus järeldas ka vääralt seda, et apellant oli kohustatud esitama prima facie tõendeid selle kohta, et komisjon jättis protokollimata süü puudumist tõendavaid tõendeid; tegelikult oli apellant kohustatud tõendama vaid seda, et ei ole välistatud, et materjali oleks saanud kasutada tema kaitses – ja selle kohustuse ta antud asjas selgelt täitis.

Viiendas väites, mis jaguneb kolmeks osaks, väidab apellant, et Üldkohus tuvastas vääralt, et ühenduse kohtualluvusse kuuluvad Inteli ja Lenovo vahel 2006. aastal ja 2007. aastal sõlmitud lepingud:

Üldkohus järeldas vääralt, et see tegevus „viidi läbi” EMP-s, sest Intel ei müünud nende lepingute alusel mingeid tooteid Lenovole EMP-s.

Üldkohus järeldas vääralt, et „kindla mõju” kriteerium on sobiv alus ühenduse kohtualluvuse tekkimiseks selle tegevuse suhtes.

Üldkohus kohaldas „kindla mõju” kriteeriumit vääralt, sest see, et Inteli ja Lenovo vahelistel lepingutel seoses Hiinasse tarnitavate x86 CPU-dega on vahetu ja oluline mõju EMP-s, ei olnud ette nähtav.

Kuuendas väites, mis jaguneb kaheks osaks, väidab apellant, et Üldkohus on teinud mitmeid vigu määratud trahvi väljaarvutamisel:

    Trahv oli ilmselgelt ebaproportsionaalne.

Üldkohus rikkus EL õiguse aluspõhimõtteid, kohaldades komisjoni 2006. aasta trahvide määramise suuniseid tegevuse suhte, millega tegeleti enne nende suuniste kehtima hakkamist.