EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
2. märts 2023(*)
Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Töötajate ohutuse ja tervise kaitse – Tööaja korraldus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõige 2 – Direktiiv 2003/88/EÜ – Artiklid 3 ja 5 – Igapäevane ja iganädalane puhkeaeg – Riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette vähemalt 42tunnise iganädalase puhkeaja – Kohustus anda igapäevane puhkeaeg – Andmise kord
Kohtuasjas C‑477/21,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Miskolci Törvényszéki (Miskolci kohus, Ungari) 28. juuni 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 3. augustil 2021, menetluses
IH
versus
MÁV-START Vasúti Személyszállító Zrt.,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president A. Prechal, kohtunikud M. L. Arastey Sahún (ettekandja), F. Biltgen, N. Wahl ja J. Passer,
kohtujurist: G. Pitruzzella,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– IH, esindaja: ügyvéd L. Tóth,
– MÁV-START Vasúti Személyszállító Zrt., esindajad: ügyvédek S. Szabó ja I. Tóthné Pelle,
– Ungari valitsus, esindajad: Zs. Biró-Tóth ja M. Z. Fehér,
– Euroopa Komisjon, esindajad: D. Recchia ja K. Talabér‑Ritz,
olles 13. oktoobri 2022. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT 2003, L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artikleid 3 ja 5 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 31 lõikega 2.
2 Taotlus on esitatud IH ja tema tööandja MÁV-START Vasúti Személyszállító Zrt. (edaspidi „MÁV-START“) vahelises kohtuvaidluses igapäevase puhkeaja andmise üle iganädalase puhkeaja andmise korral.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2003/88 artikli 1 lõike 1 kohaselt on selles direktiivis sätestatud „tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded“.
4 Direktiivi artiklis 3 „Igapäevane puhkus“ on sätestatud:
„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt 11tunnisele järjestikusele puhkeajale iga 24tunnise ajavahemiku kohta.“
5 Sama direktiivi artiklis 5 „Iganädalane puhkeaeg“ on ette nähtud:
„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt 24tunnisele katkestamatule puhkeajale iga seitsmepäevase ajavahemiku kohta lisaks artiklis 3 nimetatud 11tunnisele igapäevasele puhkusele.
Kui objektiivsed, tehnilised või töökorralduse tingimused seda eeldavad, võib kohaldada 24tunnist minimaalset puhkeaega.“
6 Direktiivi artiklis 15 „Soodsamad sätted“ on ette nähtud:
„Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide õigust kohaldada või kehtestada töötajate ohutuse ja tervise kaitseks soodsamaid õigus- ja haldusnorme või hõlbustada või lubada tööturu osapoolte vaheliste kollektiivlepingute või lepingute kohaldamist, mis on töötajate ohutuse ja tervise kaitse seisukohast soodsamad.“
Ungari õigus
Tööseadustik
7 2012. aasta I seaduse tööseadustiku kohta (a munka törvénykönyvéről szóló 2012. évi I. törvény) (Magyar Közlöny 2012/2.; edaspidi „tööseadustik“) § 104 lõikes 1 on ette nähtud:
„Igapäevase tööaja lõppemise ja järgmise tööpäeva alguse vahel peab olema tagatud vähemalt 11tunnine järjestikune puhkeaeg (edaspidi „igapäevane puhkeaeg“).“
8 Seadustiku § 105 lõikes 1 on sätestatud:
„Iga nädal antakse kaks puhkepäeva (iganädalased puhkepäevad). Iganädalaste puhkepäevade jaotus võib olla ka muutuv.“
9 Seadustiku §‑s 106 on märgitud:
„1. Iganädalaste puhkepäevade asemel võib töötajale anda vähemalt 48tunnise katkestamatu puhkeaja nädalas.
[…]
3. Kui tööajajaotus on muutuv, võib töötajale lõikes 1 ette nähtud iganädalase puhkeaja asemel ja lõike 2 mutatis mutandis kohaldamise korral anda nädalas vähemalt 40tunnise ja ühe kalendripäeva pikkuse katkematu puhkeaja. Töötajale tuleb anda vähemalt 48tunnine keskmine puhkeaeg nädalas, võttes aluseks tööaja planeerimise raamistiku või arvestusperioodi.“
2005. aasta CLXXXIII seadus raudteeliikluse kohta
10 2005. aasta CLXXXIII seaduse raudteeliikluse kohta (a vasúti közlekedésről szóló 2005. évi CLXXXIII. törvény) (Magyar Közlöny 2005/172.) § 68/A lõikes 4 on sätestatud:
„Erandina lõigetest 1–3 kohaldatakse § 68/B lõiget 1 […] ka raudteesõidukite juhtide suhtes, keda ei käsitata liikuvate raudteetöötajatena, kes osutavad teenuseid piiriülese koostalitluse raames.“
11 Seaduse § 68/B lõikes 1 on sätestatud:
„Liikuvate raudteetöötajate puhul, kes osutavad teenuseid piiriülese koostalitluse raames, peab igapäevane puhkeaeg elukohas olema vähemalt järjestikused 12 tundi 24tunnise ajavahemiku jooksul.“
Kollektiivleping
12 MÁV-STARTi ja ametiühingute vahelise kollektiivlepingu (edaspidi „kollektiivleping“) § 46 punkti 1 kohaselt tuleb rongijuhtidele anda igapäevast puhkeaega 12 tundi (igapäevane puhkeaeg elukohas), mis algab nende elukohta saabumisel ja lõpeb elukohast töökohta teele asumisel (sõiduaeg).
13 Selle kollektiivlepingu § 47 punkti 1 kohaselt saavad rongijuhid kaks iganädalast puhkepäeva, mida tuleb anda nii, et kahe tööaja vahele jääks vähemalt 48 tundi katkematut puhkeaega.
14 Kollektiivlepingu § 47 punktis 4 on ette nähtud, et tööseadustiku § 106 alusel võib selle artikli punktis 1 ette nähtud puhkepäevade asemel anda rongijuhtidele katkematu puhkeaja vähemalt 42 tundi nädalas. Sellisel juhul tuleb töötajale anda keskmiselt vähemalt 48 tunnine puhkeaeg nädalas, võttes aluseks tööaja planeerimise raamistiku.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
15 IH töötab MÁV-STARTis rongijuhina. Tema töökoht on MÁV-STARTi tegevuskoht Miskolcis (Ungari). IH teeb tööd ainult Ungaris.
16 IH suhtes kohaldatakse kollektiivlepingut. Tema töötamine toimub iga kuu kohta koostatud tööaja graafiku alusel, milles ei ole ette nähtud mitte iganädalased puhkepäevad, vaid iganädalane puhkeaeg, mille tööandja on ette näinud iganädalase võrdlusperioodi alusel.
17 Vastavalt kollektiivlepingule andis MÁV-START IH-le kahe tööaja vahel 12tunnise igapäevase puhkeaja, millele lisandus kaks 30minutilist standardiseeritud sõiduaega.
18 Lisaks andis MÁV-START talle kord nädalas vähemalt järjestikuse 48 tunni pikkuse iganädalase puhkeaja. Kui konkreetsel nädalal ei olnud sellise puhkeaja andmine võimalik, andis MÁV-START IH-le vähemalt 42tunnise katkematu puhkeaja, et ta saaks kasutada keskmiselt vähemalt 48tunnist iganädalast puhkeaega, võttes aluseks tööaja igakuise planeerimise raamistiku.
19 Kui aga IH-le anti iganädalast puhkeaega, samuti kui ta võttis puhkust, ei antud talle ei igapäevast puhkeaega ega sõiduaega.
20 IH pöördus eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, Miskolci Törvényszéki (Miskolci kohus, Ungari), nõudega maksta tasumata töötasu, väites, et tal on õigus igapäevasele puhkeajale vahetult enne või pärast iganädalast puhkeaega või puhkust.
21 MÁV-START väidab selles kohtus, et igapäevane puhkeaeg tuleb anda kahe järjestikuse tööaja vahel ühe ja sama 24tunnise ajavahemiku jooksul ja mitte siis, kui uut tööaega ei ole ette nähtud, näiteks juhul, kui antakse iganädalane puhkeaeg või puhkus. Tema arvates on see põhjendatud igapäevase puhkeaja eesmärgiga, milleks on võimaldada töötajal kahe tööaja vahel taastuda. Lisaks on iga seitsmepäevase ajavahemiku jooksul vaja anda iganädalane pikema kestusega puhkeaeg, mis asendab igapäevast puhkeaega.
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et direktiivist 2003/88 ja tööseadustikust tuleneva loa alusel on kollektiivlepingus tehtud igapäevase puhkeaja ja iganädalase puhkeaja eeskirjadest töötajate jaoks soodsamal viisil erand.
23 Nimelt on igapäevane puhkeaeg 12 tundi, mis ületab seega direktiivi 2003/88 artiklis 3 ette nähtud minimaalset 11tunnist puhkeaega, ning lisaks sellele võib töötaja tänu standardiseeritud sõiduajale veeta selle täielikult oma elukohas.
24 Mis puudutab iganädalast puhkeaega, siis nendib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivi 2003/88 artikli 5 ungarikeelne versioon on veidi erinev inglis-, saksa- ja prantsuskeelsetest versioonidest, eelkõige osas, milles ungarikeelses versioonis on mõiste „iganädalane puhkeaeg“ artikli 5 tähenduses määratletud nii, et igal töötajal peab olema iga seitsmepäevase ajavahemiku kohta vähemalt 24 tunni pikkune katkematu puhkeaeg „ja peale selle“ (továbbá) kõnealuse direktiivi artiklis 3 sätestatud üksteist tundi igapäevast puhkeaega. Inglis-, saksa- ja prantsuskeelses versioonis on omakorda kasutatud sõna „lisaks“ – vastavalt „plus“, „zuzüglich“ ja „s’ajoutent“ – selle asemel, et kasutada „ja peale selle“.
25 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on seega tekkinud küsimus, kas mõistet „iganädalane puhkeaeg“ tuleb tõlgendada nii, et pärast minimaalset 24tunnist katkematut puhkeaega tuleb anda vähemalt 11tunnine igapäevane puhkeaeg või – nagu ta kaldub arvama – liidetakse 24tunnine ja 11tunnine ajavahemik, et see moodustaks kokku minimaalse iganädalase puhkeaja, nii et töötajal peab kokku olema vähemalt 35 tundi järjestikust iganädalast puhkeaega.
26 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selle kohta, et Ungari õigusnormides on iganädalase puhkeaja kestuseks kehtestatud 48 tundi, kusjuures minimaalne kestus on 42 tundi, ning et tööseadustikus ja kollektiivlepingus kasutatud mõiste „iganädalane puhkeaeg“ ei sisalda viidet ei igapäevasele puhkeajale ega selle kestusele.
27 Lõpetuseks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas igapäevane puhkeaeg tuleb anda asjaomase igapäevase töö lõppemise ja järgmisel kalendripäeval töötamise alguse vahel (või samal päeval tööaja lõpu ja järgmise tööaja alguse vahel) või üldisemalt tööpäeva lõpu ja järgmise tööpäeva alguse vahel, isegi kui see päev algab mitu päeva hiljem.
28 Neil asjaoludel peatas Miskolci Törvényszék (Miskolci kohus) menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [direktiivi 2003/88] artiklit 5 koostoimes harta artikli 31 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et [selle direktiivi] artiklis 3 ette nähtud igapäevane puhkeaeg on osa iganädalasest puhkeajast?
2. […] [K]as [direktiivi 2003/88] artiklit 5 koostoimes harta artikli 31 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et vastavalt selle direktiivi eesmärgile on selles artiklis ette nähtud üksnes minimaalne iganädalane puhkeaeg, mis tähendab, et iganädalane puhkeaeg peab olema vähemalt 35 tundi järjest, kui ei esine objektiivseid, tehnilisi või töökorraldusega seotud põhjuseid, mis selle välistavad?
3. Kas direktiivi [2003/88] artiklit 5 koostoimes harta artikli 31 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi õiguses ja kohaldatavas kollektiivlepingus on ette nähtud vähemalt 42 järjestikuse tunni pikkune iganädalane puhkeaeg, on kohustuslik anda pärast tööd, mis on tehtud iganädalasele puhkeajale eelneval tööpäeval, ka igapäevast 12tunnist puhkeaega, mis on tagatud liikmesriigi õiguses ja kohaldatavas kollektiivlepingus, kui ei esine objektiivseid, tehnilisi või töökorraldusega seotud põhjuseid, mis selle välistavad?
4. Kas direktiivi [2003/88] artiklit 3 koostoimes harta artikli 31 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et töötajal on õigus ka minimaalsele puhkeajale, mida tuleb anda 24 tunni jooksul, juhul kui ta ei ole mingil põhjusel järgneva 24 tunni jooksul kohustatud töötama?
5. Kui vastus [neljandale küsimusele] on jaatav, siis kas direktiivi [2003/88] artikleid 3 ja 5 koostoimes harta artikli 31 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et igapäevast puhkeaega [tuleb] anda enne iganädalast puhkeaega?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene ja teine küsimus
29 Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/88 artiklit 5 koostoimes harta artikli 31 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et direktiivi artiklis 3 ette nähtud igapäevane puhkeaeg on osa artiklis 5 nimetatud iganädalasest puhkeajast või on viimati nimetatud artiklis kindlaks määratud vaid kõnealuse iganädalase puhkeaja minimaalne kestus.
30 Sissejuhatavalt tuleb meelde tuletada, et kehtestades iga töötaja õiguse igapäevasele ja iganädalasele puhkeajale, on direktiivis 2003/88 täpsustatud põhiõigust, mis on sõnaselgelt tagatud harta artikli 31 lõikega 2, ning järelikult tuleb nimetatud direktiivi tõlgendada harta artikli 31 lõiget 2 arvestades. Sellest tuleneb nimelt, et direktiivi 2003/88 sätetele ei tohi anda kitsendavat tõlgendust, mis kahjustaks töötaja hartast tulenevaid õigusi (vt selle kohta 9. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, EU:C:2021:182, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Neil asjaoludel tuleb esitatud küsimustele vastamiseks tõlgendada viimati nimetatud direktiivi, arvestades, kuivõrd oluline on iga töötaja põhiõigus igapäevasele ja iganädalasele puhkeajale (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punkt 33).
32 Samuti väärib meeldetuletamist, et direktiivi 2003/88 eesmärk on kehtestada miinimumnõuded töötajate elu- ja töötingimuste parandamiseks, ühtlustades eelkõige tööaega reguleerivad riigisisesed õigusnormid. Liidu tasandil tööaja korralduse sellise ühtlustamise eesmärk on tagada töötajate turvalisuse ja tervise parem kaitse, andes töötajatele minimaalse eelkõige igapäevase ja iganädalase puhkeaja (vt selle kohta 4. juuni 2020. aasta kohtuotsus Fetico jt, C‑588/18, EU:C:2020:420, punktid 26 ja 27 ning seal viidatud kohtupraktika).
33 Nii on liikmesriigid vastavalt direktiivi 2003/88 artiklitele 3 ja 5 kohustatud võtma vajalikud meetmed, et tagada iga töötaja õigus vastavalt vähemalt 11tunnisele järjestikusele puhkeajale iga 24tunnise ajavahemiku kohta ja vähemalt 24tunnisele katkestamatule puhkeajale iga seitsmepäevase ajavahemiku kohta, millele lisandub artiklis 3 nimetatud 11tunnine igapäevane puhkeaeg (14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Direktiivi 2003/88 täieulatusliku toime tagamiseks on seega vaja, et liikmesriigid tagaksid minimaalsest puhkeajast kinnipidamise (14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punkt 40).
35 Seega, arvestades direktiiviga 2003/88 taotletavat põhieesmärki, milleks on tagada töötajate elu- ja töötingimuste tõhus kaitse ning nende ohutuse ja tervise parem kaitse, on liikmesriigid kohustatud hea seisma selle eest, et nende õiguste soovitav toime on täieulatuslikult tagatud, mistõttu töötajatel on tegelikult olemas selles direktiivis ette nähtud minimaalne igapäevane ja iganädalane puhkeaeg. Eelöeldust järeldub, et üksikasjalik kord, mille liikmesriigid kehtestavad, et tagada direktiivis 2003/88 sätestatu rakendamine, ei tohi võtta harta artikli 31 lõikes 2 ja selle direktiivi artiklites 3 ja 5 tunnustatud õigustelt sisu (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punktid 42 ja 43).
36 Sellega seoses tuleb ka meelde tuletada, et töötajat tuleb käsitada töösuhte nõrgema osapoolena, mis tähendab, et on tarvis takistada tööandja võimalust töötaja õigustele piiranguid seada (14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Neist kaalutlustest lähtudes tuleb analüüsida, kas direktiivi 2003/88 artiklis 3 ette nähtud igapäevane puhkeaeg on osa artiklis 5 nimetatud iganädalasest puhkeajast.
38 Siinkohal tuleb esiteks märkida, et kõnealuses direktiivis on ette nähtud õigus igapäevasele puhkeajale ja õigus iganädalasele puhkeajale kahes eraldiseisvas sättes, vastavalt direktiivi artiklis 3 ja artiklis 5. See näitab, et tegemist on kahe iseseisva õigusega, millel on – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 49–51 sisuliselt märkis – eri eesmärgid, mis seisnevad igapäevase puhkeajaga seoses selles, et töötajal on võimalik väljuda oma töökeskkonnast kindlaksmääratud arvu tundide jooksul, mis peavad olema mitte ainult järjestikused, vaid ka vahetult järgnema teatavale tööajale, ning iganädalase puhkeajaga seoses selles, et töötajal on võimalik iga seitsmepäevase ajavahemiku jooksul puhata.
39 Seetõttu tuleb tagada, et töötajad saavad neid õigusi tegelikult kasutada.
40 Teiseks tuleb märkida, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 35 viidatud Euroopa Kohtu praktikast, ei tohi üksikasjalik kord, mille liikmesriigid direktiivi 2003/88 sätete rakendamise tagamiseks kehtestavad, muuta sisutühjaks harta artikli 31 lõikes 2 ning selle direktiivi artiklites 3 ja 5 tunnustatud õigusi. Sellega seoses tuleb märkida, et tõlgendus, mille kohaselt igapäevane puhkeaeg kuulub iganädalase puhkeaja hulka, muudaks sisutühjaks direktiivi artiklis 3 sätestatud igapäevase puhkeaja, jättes töötaja ilma võimalusest tegelikult kasutada selles sättes ette nähtud igapäevast puhkeaega, kui ta kasutab oma õigust iganädalasele puhkeajale.
41 Sellega seoses tuleb tõdeda, et direktiivi 2003/88 artikli 5 esimeses lõigus ei ole piirdutud selle üldise minimaalse ajavahemiku kindlaksmääramisega, mille jooksul õigust iganädalasele puhkeajale kasutada saab, vaid selles on kantud hoolt ka selle täpsustamise eest, et nimetatud ajavahemikule lisandub õigus igapäevasele puhkeajale, rõhutades seega nende kahe õiguse autonoomsust. See kinnitab, et õigus iganädalasele puhkeajale ei hõlma vastavalt olukorrale aega, mis vastab igapäevasele puhkeajale, vaid seda tuleb tunnustada lisaks viimati nimetatud õigusele.
42 Peale selle on oluline, et direktiiviga 2003/88 töötajatele antud õiguste soovitav toime oleks täielikult tagatud, mis tähendab järelikult liikmesriikidele kohustust tagada kinnipidamine kõikidest direktiivis sätestatud miinimumnõuetest (11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Syndicat des cadres de la sécurité intérieure, C‑254/18, EU:C:2019:318, punkt 33).
43 Sellest järeldub, et direktiivi 2003/88 artiklis 3 ette nähtud igapäevane puhkeaeg ei lisandu selle direktiivi artiklis 5 nimetatud 24tunnisele puhkeajale, et moodustada vähemalt 35tunnine iganädalane puhkeaeg, vaid selles sättes ette nähtud vähemalt 24tunnisele – sõltumatule ja eraldiseisvale – iganädalasele puhkeajale.
44 Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et direktiivi 2003/88 artiklit 5 koostoimes harta artikli 31 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi artiklis 3 ette nähtud igapäevane puhkeaeg ei ole osa artiklis 5 nimetatud iganädalasest puhkeajast, vaid lisandub sellele.
Kolmas küsimus
45 Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/88 artikleid 3 ja 5 koostoimes harta artikli 31 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et kui riigisisesed õigusnormid näevad ette iganädalase puhkeaja, mis ületab 35 järjestikust tundi, siis tuleb töötajale lisaks sellele ajavahemikule võimaldada ka selle direktiivi artikliga 3 tagatud igapäevane puhkeaeg.
46 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib eelotsusetaotluses esiteks, et põhikohtuasjas kõne all olevates riigisisestes õigusnormides on kasutatud mõistet „iganädalane puhkeaeg“, mis üldiselt on 48 tundi ja mis ei tohi olla lühem kui 42 tundi, ning teiseks, et neis õigusnormides ei ole viidatud igapäevasele puhkeajale ega selle kestusele. Nimetatud „iganädalase puhkeaja“ kestus on pikem kui 35 tundi, mis tuleneb direktiivi 2003/88 artiklis 5 ette nähtud minimaalse 24tunnise puhkeaja ja artiklis 3 ette nähtud minimaalse 11tunnise puhkeaja liitmisest.
47 Sellega seoses tuleb välja tuua, et direktiivi 2003/88 artikkel 5 ei sisalda ühtegi viidet liikmesriikide riigisisesele õigusele. Seega tuleb direktiivis kasutatud termineid käsitada liidu õiguse autonoomsete mõistetena ning neid tuleb kogu liidu territooriumil tõlgendada ühetaoliselt, olenemata liikmesriikides kasutatud kvalifikatsioonist (vt selle kohta 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus Maio Marques da Rosa, C‑306/16, EU:C:2017:844, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Sellest järeldub, et põhikohtuasjas kõne all olevates riigisisestes õigusnormides ette nähtud mõiste „iganädalane puhkeaeg“ ei mõjuta direktiivi 2003/88 artikli 5 tõlgendamist.
49 Seda arvestades tuleb meelde tuletada, et kõnealuses sättes ette nähtud minimaalne iganädalane puhkeaeg on 24 katkematut tundi. Asjaomase direktiivi artikkel 15 lubab siiski liikmesriikidel kohaldada või kehtestada töötajate ohutuse ja tervise kaitseks soodsamaid sätteid või soodustada või lubada tööturu osapoolte vaheliste kollektiivlepingute või selliste lepingute kohaldamist, mis on niisugusest kaitsest soodsamad. Vastavalt põhikohtuasjas kohaldatavale kollektiivlepingule anti asjaomasele töötajale iganädalast puhkeaega vähemalt 42 tundi. Sellisel juhul ei reguleeri seda direktiivi 2003/88 artiklis 5 nõutavast miinimumist pikemat iganädalast puhkeaega mitte see direktiiv, vaid riigisisene õigus (vt selle kohta 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus TSN ja AKT, C‑609/17 ja C‑610/17, EU:C:2019:981, punktid 34 ja 35).
50 See asjaolu, et on ette nähtud niisugused iganädalase puhkeaja sätted, mis on soodsamad, kui on nõutud direktiivis 2003/88, ei saa siiski jätta töötajat ilma muudest kõnealuse direktiiviga tagatud õigustest, täpsemalt õigusest igapäevasele puhkeajale.
51 Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, ei tohi niisuguse pädevuse teostamine liikmesriigi poolt siiski kaasa tuua seda, et kahjustatakse töötajatele kõnealuse direktiiviga tagatud miinimumkaitset ja täpsemalt nende tegelikku võimalust kasutada minimaalset igapäevast puhkeaega, mis on ette nähtud direktiivi artiklis 3 (vt analoogia alusel 4. juuni 2020. aasta kohtuotsus Fetico jt, C‑588/18, EU:C:2020:420, punkt 32).
52 Seega selleks, et tagada töötajatele harta artikli 31 lõikes 2 ja direktiivi 2003/88 artiklis 3 sätestatud õiguse igapäevasele puhkeajale tegeliku kasutamise võimalus, peab see õigus olema tagatud sõltumatult kohaldatavates riigisisestes õigusnormides sätestatud iganädalasest puhkeajast.
53 Eeltoodut arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2003/88 artikleid 3 ja 5 koostoimes harta artikli 31 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et kui riigisisesed õigusnormid näevad ette iganädalase puhkeaja, mis ületab 35 järjestikust tundi, siis tuleb töötajale lisaks sellele ajavahemikule võimaldada ka selle direktiivi artikliga 3 tagatud igapäevane puhkeaeg.
Neljas ja viies küsimus
54 Neljanda ja viienda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/88 artiklit 3 koostoimes harta artikli 31 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et kui töötajale antakse iganädalane puhkeaeg, on tal õigus ka sellele iganädalasele puhkeajale eelnevale igapäevasele puhkeajale.
55 Eelotsusetaotlusest nähtub, et käesoleval juhul andis MÁV-START igapäevast puhkeaega üksnes siis, kui uus tööaeg oli kavandatud 24 tunni jooksul pärast antud tööaja lõppu. Kui uut tööaega ei olnud ette nähtud, näiteks kui anti iganädalane puhkeaeg või puhkus, leidis MÁV-START, et igapäevase puhkeaja andmise kohustust enam ei olnud.
56 Sellega seoses tuleb tõdeda, et Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt peab töötajal selleks, et end korralikult välja puhata, olema võimalus viibida väljaspool oma töökeskkonda määratud arvu tundide jooksul, mis peavad olema nii järjestikused kui ka vahetult järgnema tööajale, et võimaldada asjaomasel isikul lõõgastuda ja üle saada tema töökohustuste täitmisega vältimatult kaasnevast väsimusest (14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Union syndicale Solidaires Isère, C‑428/09, EU:C:2010:612, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).
57 Sellest järeldub, et igal töötajal peab vahetult pärast tööaega olema igapäevane puhkeaeg, sõltumata sellest, kas sellele puhkeajale järgneb tööaeg või mitte. Lisaks, kui antud igapäevast puhkeaega ja iganädalast puhkeaega antakse üksteise järel, võib iganädalane puhkeaeg alata alles siis, kui töötajale on antud igapäevane puhkeaeg.
58 Neil asjaoludel tuleb neljandale ja viiendale küsimusele vastata, et direktiivi 2003/88 artiklit 3 koostoimes harta artikli 31 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et kui töötajale antakse iganädalane puhkeaeg, on tal õigus ka sellele iganädalasele puhkeajale eelnevale igapäevasele puhkeajale.
Kohtukulud
59 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artiklit 5 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikega 2
tuleb tõlgendada nii, et
selle direktiivi artiklis 3 ette nähtud igapäevane puhkeaeg ei ole osa artiklis 5 nimetatud iganädalasest puhkeajast, vaid lisandub sellele.
2. Direktiivi 2003/88 artikleid 3 ja 5 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikega 2
tuleb tõlgendada nii, et
kui riigisisesed õigusnormid näevad ette iganädalase puhkeaja, mis ületab 35 järjestikust tundi, siis tuleb töötajale lisaks sellele ajavahemikule võimaldada ka selle direktiivi artikliga 3 tagatud igapäevane puhkeaeg.
3. Direktiivi 2003/88 artiklit 3 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikega 2
tuleb tõlgendada nii, et
kui töötajale antakse iganädalane puhkeaeg, on tal õigus ka sellele iganädalasele puhkeajale eelnevale igapäevasele puhkeajale.
Allkirjad