KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MELCHIOR WATHELET
esitatud 21. aprillil 2016(1)
Liidetud kohtuasjad C‑105/15 P‑C‑109/15 P
Konstantinos Mallis ja Elli Konstantinou Malli (C‑105/15 P),
Tameio Pronoias Prosopikou Trapezis Kyprou (C‑106/15 P),
Petros Chatzithoma ja Elenitsa Chatzithoma (C‑107/15 P),
Lella Chatziioannou (C‑108/15 P),
Marinos Nikolaou (C‑109/15 P)
versus
Euroopa Komisjon,
Euroopa Keskpank (EKP)
Apellatsioonkaebus – Küprose Vabariigi stabiilsustoetuse programm – Eurorühma riikide ja Küprose ametiasutuste vahel sõlmitud leping muu hulgas Küprose Vabariigi pangandussektori restruktureerimise kohta – Lepingu selle osa täitmine Küprose Keskpanga poolt – Tühistamishagi
I. Sissejuhatus
1. Oma apellatsioonkaebustega nõuavad kohtuasjas C‑105/15 P Konstantinos Mallis ja Elli Konstantinou Malli, kohtuasjas C‑106/15 P Tameio Pronoias Prosopikou Trapezis Kyprou, kohtuasjas C‑107/15 P Petros Chatzithoma ja Elenitsa Chatzithoma, kohtuasjas C‑108/15 P Lella Chatziioannou ja kohtuasjas C‑109/15 P Marinos Nikolaou (edaspidi koos „Mallis jt“), et tunnistataks tühiseks vastavalt kohtumäärused Mallis ja Malli vs. komisjon ja EKP (T‑327/13, EU:T:2014:909), Tameio Pronoias Prosopikou Trapezis Kyprou vs. komisjon ja EKP (T‑328/13, EU:T:2014:906), Chatzithoma vs. komisjon ja EKP (T‑329/13, EU:T:2014:908), Chatziioannou vs. komisjon ja EKP (T‑330/13, EU:T:2014:904) ja Nikolaou vs. komisjon ja EKP (T‑331/13, EU:T:2014:905) (edaspidi koos „vaidlustatud kohtumäärused“), millega Üldkohus jättis rahuldamata nende hagid Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga (EKP) vastu nõudega tühistada eurorühma 25. märtsi 2013. aasta avaldus, mis puudutab nimelt Küprose Vabariigi pangandussektori restruktureerimist (edaspidi „vaidlusalune avaldus“), mis seati Euroopa stabiilsusmehhanismist (edaspidi „ESM“) finantsabi vormis stabiilsustoetuse andmise tingimuseks.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu esmane õigus
2. ELTL artiklis 137 on sätestatud: „[n]ende liikmesriikide, mille rahaühik on euro, ministrite kohtumiste kord sätestatakse protokollis eurorühma kohta“.
3. Protokoll nr 14 eurorühma kohta (edaspidi „protokoll nr 14“) sätestab:
„Artikkel 1
Eurot kasutavate liikmesriikide ministrid tulevad kokku mitteametlikult.
Sellised kohtumised leiavad vajaduse korral aset selleks, et arutada küsimusi, mis on seotud nende ühise vastutusega ühisraha suhtes. Kohtumistel osaleb komisjon. Euroopa Keskpank kutsutakse osalema neil kohtumistel, mille korraldavad eurot kasutavate liikmesriikide rahandusküsimuste eest vastutavate ministrite ja komisjoni esindajad.
Artikkel 2
Eurot kasutavate liikmesriikide ministrid valivad asjaomaste liikmesriikide häälteenamusega kaheks ja pooleks aastaks esimehe.“
B. ESMi asutamisleping
4. 2. veebruaril 2012 sõlmiti Brüsselis (Belgia) Belgia Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Eesti Vabariigi, Iirimaa, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Itaalia Vabariigi, Küprose Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Malta, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Soome Vabariigi vahel Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamisleping (edaspidi „ESMi asutamisleping“). Vastavalt selle artiklitele 1 ja 2 ning artikli 32 lõikele 2 asutavad lepinguosalised, see tähendab liikmesriigid, mille rahaühik on euro, omavahel rahvusvahelise finantseerimisasutuse nimega Euroopa stabiilsusmehhanism („ESM“), millel on juriidilise isiku staatus. ESMi asutamisleping jõustus pärast selle ratifitseerimist kõikide lepinguosaliste poolt 27. septembril 2012.
5. ESMi asutamislepingu põhjendus 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Euroopa Ülemkogu leppis 17. detsembril 2010 kokku, et euroala liikmesriigid peaksid looma alalise stabiilsusmehhanismi. [ESM] hakkab täitma Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi […] ja Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi (EFSM) praeguseid ülesandeid, andes vajaduse korral euroala liikmesriikidele finantsabi.“
6. ESMi asutamislepingu artikkel 3 pealkirjaga „Eesmärk“ sätestab:
„ESMi eesmärk on mobiliseerida vahendeid ja anda rangetel tingimustel, mis on asjakohased asjaomase finantsabi andmise vahendi puhul, stabiilsustoetust ESMi liikmetele, kes on tõsistes rahalistes raskustes või kellel on oht sellistesse raskustesse sattuda, kui see on hädavajalik kogu euroala ja selle liikmesriikide finantsstabiilsuse tagamiseks. Sellega seoses on ESMil õigus kaasata vahendeid, andes välja finantsinstrumente või sõlmides ESMi liikmetega, finantseerimisasutustega või kolmandate isikutega rahalisi või muid kokkuleppeid või tehinguid.“
7. ESMi artikli 4 pealkirjaga „Struktuur ja hääletuskord“ lõikes 1 on sedastatud järgmist:
„ESMil on juhatajate nõukogu ja direktorite nõukogu, samuti tegevdirektor ja teised vajalikuks peetavad töötajad.“
8. ESMi asutamislepingu artikkel 5 pealkirjaga „Juhatajate nõukogu“ sätestab:
„1. ESMi iga liige nimetab juhatajate nõukogu liikme ja asendusliikme. Sellised nimetamised võib igal ajal tühistada. Juhatajate nõukogu liige on rahandusvaldkonna eest vastutav ESMi liikme valitsuse liige. Juhatajate nõukogu asendusliikmel on täielik õigus tegutseda juhatajate nõukogu liikme puudumise korral tema nimel.
2. Juhatajate nõukogu kas otsustab, et teda juhib Eurorühma esimees, nagu on osutatud [ELL-le] ja ELTL-le lisatud protokollis nr 14 Eurorühma kohta, või valib oma liikmete hulgast esimehe ja aseesimehe, kelle ametiaeg on kaks aastat […]
3. Majandus- ja rahandusküsimuste eest vastutav […] [k]omisjoni liige ning [EKP] president, samuti Eurorühma esimees (kui ta ei ole ise esimees või juhatajate nõukogu liige), võivad osaleda [ESMi] juhatajate nõukogu koosolekutel vaatlejana.
[…]
6. Juhatajate nõukogu võtab vastastikusel kokkuleppel vastu järgmised otsused:
[…]
f) ESMi stabiilsustoetuse andmine, sealhulgas [ESMi asutamislepingu] artikli 13 lõikes 3 osutatud vastastikuse mõistmise memorandumis sätestatud majanduspoliitilised tingimused, ning võimalike vahendite ja finants- ja muude tingimuste kehtestamine vastavalt [ESMi asutamislepingu] artiklitele 12 kuni 18;
g) […] [komisjonile] antavad volitused leppida koostöös EKPga kokku iga finantsabi andmisega seotud majanduspoliitilised tingimused vastavalt [ESMi asutamislepingu] artikli 13 lõikele 3;
[…]“
9. ESMi asutamislepingu artiklis 12 pealkirjaga „Põhimõtted“ on määratletud stabiilsustoetuse andmise põhimõtted ja selle lõikes 1 on ette nähtud järgmist:
„ESM võib anda oma liikmele stabiilsustoetust rangetel tingimustel, mis on asjakohased asjaomase finantsabi andmise vahendi puhul, kui see on hädavajalik kogu euroala ja selle liikmesriikide finantsstabiilsuse tagamiseks. Need tingimused võivad hõlmata eri tingimusi alates makromajanduslikust kohandamisprogrammist kuni abi saamise eelnevalt kehtestatud tingimuste pideva järgimiseni.“
10. ESMi asutamislepingu artiklis 13 pealkirjaga „Stabiilsustoetuse andmise kord“ on sätestatud:
„1. ESMi liige võib esitada stabiilsustoetuse taotluse juhatajate nõukogu esimehele. Sellises taotluses märgitakse kavandatav(ad) finantsabi vahend(id). Pärast sellise taotluse saamist volitab juhatajate nõukogu esimees Euroopa Komisjoni, kes tegutseb koostöös [EKPga], täitma järgmisi ülesandeid:
a) hindama, kas on ohtu kogu euroala või sellesse kuuluvate liikmesriikide finantsstabiilsusele, välja arvatud juhul, kui [Euroopa Keskpank] on juba esitanud [ESMi asutamislepingu] artikli 18 lõike 2 kohase analüüsi;
b) hindama, kas valitsemissektori võlg on jätkusuutlik. Kui see on asjakohane ja vajalik, eeldatakse, et selline hinnang koostatakse koostöös [Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF)];
c) hindama asjaomase ESMi liikme tegelikku või potentsiaalset rahastamisvajadust.
2. ESMi liikme taotluse ja lõikes 1 osutatud hindamise alusel võib juhatajate nõukogu põhimõtteliselt otsustada anda asjaomasele ESMi liikmele stabiilsustoetust finantsabi vormis.
3. Kui lõike 2 kohane otsus võetakse vastu, volitab juhatajate nõukogu Euroopa Komisjoni pidama (koostöös EKPga ja võimaluse korral koos IMFiga) asjaomase ESMi liikmega läbirääkimisi vastastikuse mõistmise memorandumi sõlmimiseks, millega määratakse üksikasjalikult kindlaks finantsabiga seotud tingimused. Vastastikuse mõistmise memorandumi sisu vastab asjaomaste puuduste tõsidusele ja finantsabi andmise vahendile. Samal ajal koostab ESMi tegevdirektor finantsabi andmise lepingu ettepaneku (mis hõlmab finants- ja muid tingimusi ning vahendite valikut), mis esitatakse vastuvõtmiseks juhatajate nõukogule.
Vastastikuse mõistmise memorandum on täielikult kooskõlas EL toimimise lepinguga ette nähtud majanduspoliitika koordineerimise meetmetega, eelkõige […] [l]iidu õigusaktidega, sealhulgas asjaomasele ESMi liikmele adresseeritud arvamuse, hoiatuse, soovituse või otsusega.
4. Euroopa Komisjon kirjutab ESMi nimel alla vastastikuse mõistmise memorandumile, tingimusel et eelnevalt on täidetud [ESMi asutamislepingu artikli 13] lõikes 3 sätestatud tingimused ja memorandumi on eelnevalt heaks kiitnud juhatajate nõukogu.
5. Juhatajate nõukogu kiidab heaks finantsabi andmise lepingu, milles on üksikasjalikult sätestatud antava stabiilsustoetuse finantsaspektid ja vajaduse korral abi esimese osa väljamaksmise kord.
[…]
7. Euroopa Komisjon (koostöös EKPga ja võimaluse korral koos IMFiga) kontrollib finantsabiga seotud tingimuste täitmist.“
C. 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandum
11. Küprose Vabariik ja komisjon, kes tegutses ESMi nimel, allkirjastasid 26. aprillil 2013 vastastikuse mõistmise memorandumi [Memorandum of Understanding on Specific Economic Policy Conditionality (konkreetseid majandustingimusi käsitlev poliitiline vastastikuse mõistmise memorandum)](2).
12. Selle eessõnas on täpsustatud:
„Majanduse kohandamisprogramm võimaldab toime tulla [Küprose Vabariigil] esinevate rahaliste, maksu- ja struktuuriliste probleemidega nii lühiajaliselt kui ka keskpikas perspektiivis. Programmi põhieesmärgid on:
– taastada Küprose pangandussektori usaldusväärsus ning hoiustajate ja turu usaldus finantsasutuste põhjaliku restruktureerimisega ja nende suuruse vähendamisega, tugevdades järelevalvet ja kõrvaldades kapitali puuduse vastavalt eurorühma 25. märtsi 2013. aasta poliitilisele kokkuleppele;
[…]“(3)
13. Vastastikkuse mõistmise memorandumi esimeses jaos „Finantssektori reform“ on sätestatud:
„1.26. Teiseks, [Trapeza Kyprou Dimosia Etaira Ltd (Küprose Pank) (edaspidi „Trapeza Kyprou“)(4)] võtab ostu- ja ühinemise teel üle [Cyprus Popular Bank Public Co. Ltd (Küprose rahvapank) (edaspidi „Laïki“](5)] Küprose vara õige hinnaga ning tema tagatud hoiused ja võimaliku vajaduse erakorralise likviidsusabi järele nende nominaalväärtuses. [Laïki] tagamata hoiused jäävad endisesse üksusse. Saavutada soovitakse seda, et võõrandatud vara väärtus oleks suurem kui võõrandatud kohustuste oma, nii et [Laïki] poolt [Trapeza Kyprou] rekapitaliseerimise vahe on 9% kaalutud varast olenevalt võõrandatud riskist. [Trapeza Kyprou] rekapitaliseeritakse nii, et programmi lõpuks oleks tema omakapitali minimaalne suhe […] 9%, kui stressitest ei ole edukas, mis peaks aitama taastada usalduse ja normaliseerida rahastamistingimused. [Trapeza Kyprou] tagamata hoiustest 37,5% konverteerimine A-klassi aktsiateks, millel on täielik hääleõigus ja õigus dividendidele, katab kõige suurema osa kapitalivajadusest, millele lisandub sissemakse [Laïki] endise üksuse omakapitali arvelt. Osa paigale jäävatest [Trapeza Kyprou] tagamata hoiustest külmutatakse ajutiselt kuni järgmises punktis käsitletud sõltumatu hindamine on lõpule viidud.
1.27. Kolmandaks, selleks et tagada kapitaliseerimiseesmärgi täitmist, viiakse 2013. aasta juuniks läbi [Trapeza Kyprou] ja [Laïki] vara üksikasjalikum ja ajakohastatud sõltumatu hindamine vastavalt pankade solveerimise raamnõuetele. Selleks lepitakse 2013. aasta aprilli keskpaigaks kokku sõltumatu hindamise lähtetingimused, konsulteerides [k]omisjoni, EKP ja IMFiga. Pärast seda hindamist viiakse vajaduse korral läbi veel üks tagamata hoiuste konverteerimine A‑klassi aktsiateks, et tagada programmi lõpuks omakapitali miinimumtase 9% kriisitingimustes. Kui seda eesmärki arvestades [Trapeza Kyprou] ülekapitaliseeritakse, ostetakse aktsiad tagasi, et maksta hoiustajatele tagasi ülekapitaliseeritud summa.“
D. Liidu teisene õigus
14. Nõukogu 25. aprilli 2013. aasta otsus 2013/236/EL, mis on adresseeritud Küprosele ning käsitleb spetsiifilisi finantsstabiilsuse ja jätkusuutliku majanduskasvu taastamise meetmeid(6) (edaspidi „otsus 2013/236“), sätestab:
„Artikkel 1
1. Selleks et hõlbustada Küprose majanduse naasmist jätkusuutliku majanduskasvu ning eelarve- ja finantsstabiilsuse juurde, rakendab Küpros täpselt makromajanduslikku kohandamisprogrammi („programm“), mille põhielemendid on sätestatud käesoleva otsuse artiklis 2 […]
Artikkel 2
1. Programmi peamised eesmärgid on: Küprose pangandussektori usaldusväärsuse taastamine, käimasoleva eelarve konsolideerimise protsessi jätkamine ning struktuurireformide rakendamine konkurentsivõime ning jätkusuutliku ja tasakaalustatud majanduskasvu toetamiseks.
[…]
6. Küpros jätkab oma pangandussektori usaldusväärsuse taastamiseks pangandussektori põhjalikku reformimist ja restruktureerimist ning tugevdab elujõulisi pankasid, taastades nende kapitali, parandades nende likviidsusega seotud olukorda ja tugevdades nende üle tehtavat järelevalvet. Programmiga nähakse ette järgmised meetmed ja tulemused:
[…]
d) meetmete võtmine selleks, et minimeerida pankade restruktureerimisest maksumaksjatele tulenevaid kulusid […]
[…]
Artikkel 3
Käesolev otsus on adresseeritud Küprose Vabariigile.“
15. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määruse (EL) nr 472/2013, millega tugevdatakse majanduse ja eelarve järelevalvet euroala liikmesriikide üle, millel on või võivad tekkida tõsised raskused finantsstabiilsuse tagamisel(7) (edaspidi „määrus nr 472/2013“), põhjenduses 3 on sätestatud:
„Liidu õiguses tuleks tagada täielik kooskõla [ELTLga] kehtestatud liidu mitmepoolse järelevalveraamistiku ja finantsabiga seatavate võimalike poliitiliste tingimuste vahel. […]“.
16. Määruse nr 472/2013 tekstis on sätestatud:
„Artikkel 1
Reguleerimisese ja reguleerimisala
1. Käesoleva määrusega kehtestatakse sätted, millega tugevdatakse nende liikmesriikide majanduse ja eelarve järelevalvet, mille rahaühik on euro ja:
[…]
b) mis taotlevad või saavad finantsabi ühelt või mitmelt liikmesriigilt või kolmandatelt riikidelt, [EFSM], [ESM], [EFSF], või mõnelt muult asjaomaselt rahvusvaheliselt finantseerimisasutuselt, nagu [IMF].
[…]
Artikkel 5
Teave kavandatud finantsabi taotluse kohta
Liikmesriik, kes kavatseb taotleda finantsabi ühelt või mitmelt liikmesriigilt või kolmandatelt riikidelt, ESMilt, EFSFilt või mõnelt muult rahvusvaheliselt finantseerimisasutuselt, nagu IMF, teavitavad oma kavatsusest viivitamata eurorühma töörühma esimeest, majandus- ja rahandusküsimuste eest vastutavat volinikku ning EKP presidenti.
Enne kui asjaomane liikmesriik potentsiaalsete laenuandjate poole pöördub, peab eurorühma töörühm pärast komisjonilt hinnangu saamist kavandatud taotluse üle aru ning analüüsib muu hulgas finantsabi võimalikkust olemasolevate liidu või euroala finantsinstrumentide raames.
Liikmesriik, kes kavatseb taotleda EFSMilt finantsabi, teavitab oma kavatsusest viivitamata majandus- ja rahanduskomitee eesistujat, majandus- ja rahandusküsimuste eest vastutavat volinikku ning EKP presidenti.
Artikkel 6
Valitsemissektori võla jätkusuutlikkuse hindamine
Kui liikmesriik taotleb finantsabi EFSMilt, ESMilt või EFSFilt, hindab komisjon, suheldes EKP ja võimaluse korral IMFiga, kõnealuse liikmesriigi valitsemissektori võla jätkusuutlikkust ning tegelikke ja võimalikke rahastamisvajadusi. Komisjon esitab kõnealuse hinnangu eurorühma töörühmale, kui finantsabi antakse ESMi või EFSFi raames, ning majandus- ja rahanduskomiteele, kui finantsabi antakse EFSMi raames.
[…]
Artikkel 7
Makromajanduslik kohandamisprogramm
1. Kui liikmesriik taotleb finantsabi ühelt või mitmelt liikmesriigilt või kolmandatelt riikidelt, EFSMilt, ESMilt, EFSFilt või IMFilt, koostab liikmesriik kokkuleppel komisjoniga, kes tegutseb suheldes EKP ja vajaduse korral IMFiga, makromajandusliku kohandamisprogrammi projekti, mis tugineb määruse (EL) nr 473/2013 kohastele majanduspartnerluse programmidele ja asendab neid ning sisaldab ka iga-aastaseid eelarve-eesmärke.
[…]
Makromajandusliku kohandamisprogrammi projektis võetakse igati arvesse [ELT] lepingu artiklit 152 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 28. Komisjon teavitab Euroopa Parlamendi pädeva komisjoni esimeest ja aseesimehi suuliselt makromajandusliku kohandamisprogrammi projekti koostamise edenemisest. Seda teavet käsitatakse konfidentsiaalsena.
2. Nõukogu kiidab komisjoni ettepaneku põhjal kvalifitseeritud häälteenamusega heaks makromajandusliku kohandamisprogrammi, mille on koostanud lõike 1 kohaselt finantsabi taotlev liikmesriik.
Komisjon tagab, et vastastikuse mõistmise memorandum, mille komisjon ESMi või EFSFi nimel allkirjastab, oleks täielikult kooskõlas nõukogu poolt heaks kiidetud makromajandusliku kohandamisprogrammiga.
[…]
Artikkel 15
Nõukogus hääletamine
Käesolevas määruses osutatud meetmete üle otsustamisel hääletavad ainult neid liikmesriike esindavad nõukogu liikmed, mille rahaühik on euro, ning nõukogu ei võta arvesse asjaomast liikmesriiki esindava nõukogu liikme häält.
Esimeses lõigus osutatud nõukogu liikmete kvalifitseeritud häälteenamus arvutatakse vastavalt [ELT] lepingu artikli 238 lõike 3 punktile a.
Artikkel 16
Kohaldamine finantsabi saavate liikmesriikide suhtes
Käesolevat määrust kohaldatakse nende liikmesriikide suhtes, kellele 30. mail 2013 antakse finantsabi alates kõnealusest kuupäevast.
[…]“
17. Otsus 2013/236 tunnistati kehtetuks ja asendati nõukogu 13. septembri 2013. aasta rakendusotsusega 2013/463/EL, millega kiidetakse heaks Küprose makromajanduslik kohandamisprogramm ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2013/236/EL(8) (edaspidi „rakendusotsus 2013/463).
18. Selle põhjendus 6 on redigeeritud järgmiselt:
„Määruse (EL) nr 472/2013 jõustumise tulemusena tuleb makromajanduslik kohandamisprogramm nüüd nõukogu rakendusotsuse näol vastu võtta. Selguse ja õiguskindluse tagamiseks tuleks programm määruse (EL) nr 472/2013 artikli 7 lõike 2 alusel uuesti vastu võtta. Programmi sisu peaks jääma samasuguseks kui programmil, mis võeti vastu otsusega 2013/236/EL, kuid see peaks sisaldama ka kõnealuse otsuse artikli 1 lõike 2 kohaselt tehtud läbivaatuse tulemusi. Samal ajal tuleks [otsus 2013/236] kehtetuks tunnistada.“
19. Selle otsuse artikli 2 lõikes 5 on sätestatud:
„Küpros jätkab oma pangandussektori usaldusväärsuse taastamiseks pangandussektori põhjalikku reformimist ja restruktureerimist ning tugevdab elujõulisi pankasid, taastades nende kapitali, parandades nende likviidsusega seotud olukorda ja tugevdades nende üle teostatavat järelevalvet. Programmiga nähakse ette järgmised meetmed ja tulemused:
[…]
c) meetmete võtmine selleks, et minimeerida pankade restruktureerimisest maksumaksjatele tulenevaid kulusid. […]“
III. Vaidluse taust
20. Küprose Vabariik sattus alates 2012. aastast finantsturgude üha kasvava surve alla seoses suureneva murega riigi rahanduse jätkusuutlikkuse pärast, nimelt tema nõrgenenud finantssektori jaoks nõutavate märkimisväärsete avaliku sektori abivahendite tõttu.
21. Kuna reitinguagentuurid langetasid mitmel korral Küprose riigivõlakirjade reitingut, ei suutnud Küprose Vabariik enam refinantseerida oma laenusid intressimääraga, mis tagaks eelarve pikaajalise jätkusuutlikkuse. Samal ajal lõigati pangandussektor üha enam rahvusvahelistelt turgudelt saadavast rahastamisest ära ja suurematel finantsasutustel tekkisid olulised kapitali puudujäägid.
22. Alates 2012. aasta esimestest kuudest sattusid teatavad Küprosel asutatud pangad, sealhulgas Laïki ja Trapeza Kyprou rahalistesse raskustesse. Siis otsustas Küprose Vabariik, et neid on vaja rekapitaliseerida.
23. Nende tõsiste negatiivsete majanduslike ja finantstingimuste tõttu taotlesid Küprose ametiasutused 25. juunil 2012 ametlikult eurorühma esimehelt finantsabi EFSFist/ESMist antava laenu vormis ning IMFist, et toetada Küprose majanduse naasmist jätkusuutliku kasvu juurde, tagada nõuetekohaselt toimiv pangandussüsteem ning kaitsta liidu ja euroala finantsstabiilsust.
24. 27. juunil 2012 kutsus eurorühm komisjoni koos EKPga, Küprose ametiasutuste ja IMFiga üles kokku leppima Küprose Vabariigi makromajanduslikus kohandamisprogrammis, sealhulgas viimase rahastamisvajadustes, ning võtma vajalikke meetmeid finantsstabiilsuse kaitsmiseks keerulises keskkonnas, kus esineb riigivõlakirjade turu ebastabiilsusest tingitud negatiivsete mõjude ülekandumise risk.
25. Küprose Vabariik ja teised liikmesriigid, mille rahaühik on euro, jõudsid 2013. aasta märtsis vastastikuse mõistmise memorandumi eelnõu suhtes poliitilisele kokkuleppele.
26. 16. märtsi 2013. aasta avaldusega avaldas eurorühm selle kokkuleppe suhtes rahulolu, tõstes esile osa kavandatavatest kohandusmeetmetest, sealhulgas loodavat maksu pangahoiustelt. Eurorühm märkis, et konteksti arvestades on niisuguse rahalise abi andmine, mis võib tagada Küprose Vabariigi ja euroala finantsstabiilsuse, põhimõtteliselt õigustatud, ning kutsus asjassepuutuvaid pooli üles pooleliolevaid läbirääkimisi kiirendama.
27. 18. märtsil 2013 andis Küprose Vabariik korralduse sulgeda pangad tööpäevadel 19. ja 20. märtsil 2013. Sama päeva avalduses märkis eurorühma esimees, et Küprose pangandussektori elujõulisuse taastamiseks ja järelikult ka Küprose Vabariigi finantsstabiilsuse tagamiseks kasutatakse pangahoiuste maksu koos taotletud finantsabiga. Kuid samuti märkis ta, et eurorühma arvates tuleks väikehoiustajaid kohelda erinevalt suurhoiustajatest, toonitades alla 100 000 euro suuruste hoiuste täieliku tagamise olulisust. Lõpuks kutsus eurorühma esimees Küprose ametiasutusi eurorühma nimel üles kokkulepitud meetmeid kiiresti rakendama.
28. Küprose ametiasutused otsustasid pikendada pankade kinnioleku aega kuni 28. märtsini 2013, et vältida kassadesse tormamist.
29. 19. märtsil 2013 lükkas Küprose parlament Küprose valitsuse seaduseelnõu kõigile Küprose Vabariigi pangahoiustele kohaldatava maksu loomise kohta tagasi. 22. märtsil 2013 võttis ta vastu uue krediidiasutuste saneerimise seaduse.
30. 25. märtsil 2013 kuulutas eurorühm välja vaidlusaluse avalduse(9), milles on sätestatud:
„Eurorühm sõlmis Küprose ametiasutustega kokkuleppe tulevase makromajandusliku kohandamisprogrammi põhielementide kohta. Seda kokkulepet toetavad kõik liikmesriigid, mille rahaühik on euro, ja kolm institutsiooni.
[…]
Eurorühm väljendab rahulolu finantssektori restruktureerimiskavadega, mis on nimetatud kokkuleppe lisades. Need meetmed on finantssektori elujõulisuse taastamise aluseks. Nendega tagatakse eelkõige kõik alla 100 000 euro suurused hoiused kooskõlas liidu põhimõtetega.
[…]
Eurorühm palub Küprose ametiasutustel ja komisjonil koos EKP ja IMFiga vastastikuse mõistmise memorandum asjaomaste talituste tasemel lõpule viia aprilli [kuu] alguseks.
[…]
Eurorühm võtab teadmiseks ametiasutuste otsuse võtta asjakohased haldusmeetmed, arvestades Küprose finantssektoris valitsevat ainulaadset ja erandlikku olukorda, ja tagada pankade kiiresti taasavamine. Eurorühm rõhutab, et need haldusmeetmed on ajutised, proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad ning et nende ulatuse ja kestuse suhtes toimub range järelevalve vastavalt aluslepingule.
[…]
Eurorühm ootab ESMi juhatajate nõukogult valmisolekut anda oma ametlik heakskiit ettepanekule anda stabiilsustoetust finantsabi vormis 2013. aasta aprilli kolmandaks nädalaks, tingimusel et siseriiklikud menetlused on lõpule viidud.“
31. Vaidlusaluse avalduse lisa on redigeeritud järgmiselt:
„Pärast seda, kui [Küprose Vabariigi] ametiasutused olid teinud poliitilisi ettepanekuid, mille eurorühm ülekaalukalt heaks kiitis, lepiti kokku järgnevas:
1. Laïki tegevus lõpetatakse viivitamata – igakülgses koostöös tema aktsionäride, võlakirjaomanike ja mittetagatud hoiuste omanikega – Küprose Keskpanga [edaspidi (KKP)] otsusega, kasutades alles vastu võetud kriisilahenduse raamistikku.
2. Laïki jagatakse rämpspangaks ja toimivaks pangaks. Rämpspanga tegevus lõpetatakse järk-järgult.
3. Toimiv pank ühendatakse [Trapeza Kyprousse] kriisilahenduse raamistiku abiga ja pärast konsulteerimist [Trapeza Kyprou] ja Laïki direktorite nõukoguga. See annab [erakorralist likviidsusabi (ELA)] summas [üheksa] miljardit eurot. Ainult [Trapeza Kyprou] tagamata hoiused jäävad külmutatuks kuni rekapitaliseerimise lõpuleviimiseni ja seejärel võidakse neile kohaldada sobivaid tingimusi.
4. EKP juhatajate nõukogu annab [Trapeza Kyproule] vajalikud likviidsed vahendid järgides kohaldatavaid nõudeid.
5. [Trapeza Kyprou] rekapitaliseeritakse tagamata hoiuste konverteerimise teel omakapitaliks igakülgses koostöös tema aktsionäride ja võlakirjaomanikega.
6. Konverteerimine teostatakse nii, et programmi lõpuks tagataks kapitali adekvaatsuse määr 9%.
7. Kõigi pankade tagatud hoiuste kõigile omanikele laieneb täielik kaitse kooskõlas [liidu] asjassepuutuvate õigusnormidega.
8. Programmi eelarvet (kuni [kümme] miljardit eurot) ei kulutata Laïki või [Trapeza Kyprou] rekapitaliseerimiseks.“
32. Samal päeval algatas KKP juhataja Trapeza Kyprou ja Laïki suhtes saneerimismenetluse.
33. 29. märtsil 2013 avaldati selleks kaks dekreeti(10).
34. Dekreet nr 103 nägi ette Trapeza Kyprou rekapitaliseerimise eelkõige aktsionäride, võlakirjaomanike ja üle 100 000 euro suuruste tagatud hoiuste omanike arvelt.(11)
35. Dekreediga nr 104 nähti ette teatud osa Laïki varadest ja kohustustest, sealhulgas alla 100 000 euro suuruste hoiuste ülekandmine Trapeza Kyproule. Üle 100 000 euro suurused hoiused jäeti Laïkisse kuni selle likvideerimiseni.
36. Vastavalt nendele dekreetidele rakendati need Laïki ja Trapeza Kyprou saneerimise meetmed 29. märtsil 2013 kella 6 ja kella 6.10 vahel hommikul. Kuni selle hetkeni kuulusid äriühingutele Mallis jt pangas Trapeza Kyprou või Laïki hoitud hoiused, mille väärtus nimetatud dekreetide rakendamisega oluliselt vähenes. Mallis jt väidavad, et nad kaotasid kogu 100 000 eurot ületava osa.
37. Pärast dekreetide nr 103 ja 104 vastuvõtmist alustas komisjon Küprose ametiasutustega uusi läbirääkimisi vastastikuse mõistmise memorandumi protokolli lõpule viimiseks.
38. 24. aprilli 2013. aasta koosolekul ESMi juhatajate nõukogu:
– kinnitas esiteks, et komisjoni ja EKP ülesanne on läbi viia ESMi asutamislepingu artikli 13 lõikes 1 ette nähtud hindamine, ja teiseks, et komisjoni ülesanne on koostöös EKP ja IMFiga läbi rääkida vastastikuse mõistmise protokoll Küprose Vabariigiga;
– otsustas anda põhimõtteliselt Küprose Vabariigile stabiilsustoetust finantsabi vormis (edaspidi „FAF“) kooskõlas ESMi peadirektori ettepanekuga;
– otsustas kiita heaks komisjoni poolt koostöös EKP ja IMFiga Küprose Vabariigiga läbi räägitud vastastikuse mõistmise protokolli projekti, ja
– tegi komisjonile ülesandeks see protokoll ESMi nimel alla kirjutada.
39. 25. aprillil 2013 võttis nõukogu vastu otsuse 2013/236, mille artikli 2 lõike 6 punktis d oli ette nähtud, et Küprose pankade kohustuste ja nõudeõiguste teisendamine (bail-in) on osa Küprose Vabariigi makromajanduslikust kohandamisprogrammist.
40. Vastastikuse mõistmise protokollile kirjutasid 26. aprillil 2013 alla Küprose Vabariigi rahandusminister, KKP juhataja ja komisjoni nimel selle aseesimees O. Rehn.
41. 8. mail 2013 kiitis ESMi direktorite nõukogu heaks FAFi kokkuleppe ja ettepaneku Küprose Vabariigile antava abi esimese osamakse tegemise korra kohta. Osamakse jagati omakorda kaheks väljamakseks, mis tehti vastavalt 13. mail 2013 summas kaks miljardit eurot ja 26. juunil 2013 summas üks miljardit eurot. Abi teine osamakse summas poolteist miljardit eurot maksti välja 27. septembril 2013. Veel teised osamaksed summas 100‑600 miljonit eurot maksti välja 2013. aasta detsembrist kuni 2015. aasta juulini.
42. Nõukogu võttis 21. mail vastu määruse nr 472/2013, mille alusel tunnistati otsus 2013/236 kehtetuks ja asendati rakendusotsusega 2013/463.
IV. Hagid Üldkohtus ja vaidlustatud kohtumäärused
43. Üldkohtu kantseleisse 4. juunil 2013 esitatud hagiavaldustega esitasid Mallis jt kolm hagi nõudega:
– tühistada vaidlusalune avaldus, „mis sai oma lõpliku vormi [Euroopa Keskpankade Süsteemi] esindajana tegutsenud [KKP] juhataja [dekreediga nr 104], milles otsustati [Laïki] teatud ettevõtete müük ja mis on sisuliselt [EKP] ja komisjoni ühine otsus“;
– teise võimalusea tuvastada, et olenemata vaidlusaluse avalduse vormist ja liigist on see sisuliselt „[EKP] ja/või komisjoni ühine otsus“;
– kolmanda võimalusena tühistada vaidlusalune avaldus „olenemata selle vormist ja liigist“;
– neljanda võimalusena „tühistada eurorühma kaudu […] vastu võetud [EKP] ja/või komisjoni ühine otsus, olenemata selle vormist ja liigist“, ja
– mõista kohtukulud välja EKPlt ja/või komisjonilt.
44. Komisjon ja EKP esitasid vastavalt 2013. aasta 1. ja 9. oktoobril Üldkohtu kodukorra artikli 114 alusel eraldi dokumentidega Üldkohtu kantseleisse vastuvõetamatuse vastuväited. Nad palusid Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja Mallis jt-lt.
45. Üldkohus jättis vaidlustatud kohtumäärustega hagid vastuvõetamatuse tõttu tervikuna rahuldamata.
46. Kuna Mallis jt palusid tühistada eurorühma 25. märtsi 2013. aasta avalduse, kuid nende hagid olid esitatud komisjoni ja EKP vastu (mida nad kinnitasid oma kirjalikes seisukohtades)(12), kontrollis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruste punktides 38‑50 kõigepealt, kas vaidlusalust avalduse saab omistada komisjonile ja EKPle.
47. Võttes aluseks protokolli nr 14, milles on sätestatud, et eurorühm on euroala liikmesriikide ministrite mitteametlik koosolek, „et arutada küsimusi, mis on seotud nende ühise vastutusega ühisraha suhtes“(13), otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruste punktis 44, et „ei ole võimalik järeldada, et komisjon või EKP kontrollivad eurorühma, või ka seda, et ta on nende institutsioonide poolt volitatud isik“(14).
48. Vaidlustatud kohtumääruste punktides 46‑50 lükkas Üldkohus tagasi ka mõtte, et vaidlusalune avaldus on omistatav ESMile, kuna viimane olevat väidetavalt komisjoni ja EKP kontrolli all.
49. Üldkohus kontrollis vaidlustatud kohtumääruste punktides 51‑62 täiendavalt samuti, kas vaidlusalune avaldus võiks tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele.
50. Ta otsustas selle kohta, et kuigi vaidlusaluses avalduses on kasutatud sõnastust, mis võib näida kategoorilisena, eelkõige Laïki tegevuse lõpetamise ja tagamata pangahoiuste väärtuse vähendamise kohta, ei saa neid tähelepanekuid lugeda isoleeritult, vaid „vastupidi – neid tuleb vaadelda nende konteksti arvestades, millest nähtub selgelt [vaidlusaluse] avalduse puhtalt informatiivne sisu“(15).
V. Menetlus Euroopa Kohtus
51. Mallis jt paluvad oma 27. veebruari 2015. aasta apellatsioonkaebustega, mis esitati Euroopa Kohtule 4. märtsil 2015, Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtumäärused ja
– tühistada nendelt esimeses astmes kohtukulude väljamõistmine.
52. Komisjon ja EKP paluvad oma vastustes Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja
– mõista kõik kohtukulud välja apellantidelt.
VI. Apellatsioonkaebused
53. Nendiksin algatuseks, et teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta kõnealused apellatsioonkaebused rahuldamata, kuid arvestades nendega tõhusa kohtuliku kaitse suhtes tõstatatud küsimuste olulisust, nende seost Euroopa Kohtu praktikaga [kohtuotsused Pringle (C‑370/12, EU:C:2012:756) ja Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400)], seost (või seose puudumist) ESMi süsteemi ja liidu õiguse vahel ning Euroopa Kohtu otsust lahendada need apellatsioonkaebused kohtuotsusega (nagu muide apellatsioonkaebused liidetud kohtuasjades C‑8/15 P, C‑9/15 P ja C‑10/15 P vastastikuse mõistmise memorandumiga seotud tühistamis- ja kahju hüvitamise hagide kohta) ja määrata need suurkojale, tahaksin teha mõne sissejuhatava märkused isegi enne, kui Mallis jt tõstatatud väiteid käsitlema hakata.
A. Sissejuhatavad märkused
1. Eurorühm
54. Kuna ELTL artikli 263 esimeses lõigus ei ole eurorühma nimetatud ja see ei kuulu ELL artikli 13 lõikes 1 nimetatud liidu seitsme institutsiooni hulka, saab tema aktide peale tühistamishagi esitada ainult juhul, kui eurorühma saab pidada nõukogu koosseisu kuuluvaks või liidu organiks või asutuseks.
55. Eurorühma on sõnaselgelt nimetatud ELTL artiklis 137, milles on eurorühma koosseisu ja selle koosolekute korra osas viidatud EL toimimise lepingule lisatud protokollile nr 14.
56. Selle sätetest tuleneb selgelt, et eurorühm koosneb euroala liikmesriikide rahandusministritest, kelle koosolekutel on kutsutud osalema komisjon ja EKP.
57. Protokollis nr 14 on sätestatud, et need ministrid „tulevad kokku mitteametlikult“ ja et nad „valivad […] kaheks ja pooleks aastaks esimehe“.
58. ELL artikli 16 lõikes 6 on muu hulgas täpsustatud, et nõukogu koguneb eri koosseisudes, mille loetelu võtab Euroopa Nõukogu vastu ELTL artikli 236 punkti a kohaselt. Selle nõukogu kodukorra I lisas(16) kehtestatud loetelu kohaselt koguneb nõukogu kümnes eri koosseisus(17), mille hulka eurorühm ei kuulu.
59. Seose eurorühma ja nõukogu vahel võib leida asjaolus, et eurorühm koguneb tavaliselt kord kuus „majandus- ja rahandusküsimuste“ nõukogu istungjärgu(18) eelõhtul ja et eurorühma töörühma esimene büroo(19) asub nõukogu peasekretariaadis Brüsselis(20).
60. Peale selle on Euroopa Liidu toimimise lepingus ette nähtud nõukogu eriline hääletuskord meetmete kohta seoses liikmesriikidega, mille rahaühik on euro. ELTL artikli 136 lõike 2 esimeses lõigus on nimelt sätestatud, et „[…] meetmete vastuvõtmisel hääletavad ainult neid liikmesriike esindavad nõukogu liikmed, mille rahaühik on euro“, mis paneb mõtlema eurorühmale, kuigi liikmesriigid, mille rahaühik ei ole euro, tema koosolekutel ei osalegi.
61. Nendele puutepunktidele vaatamata arvan ma, et eurorühm ei kuulu nõukogu koosseisu mitte ainult seetõttu, et Euroopa Liidu toimimise lepingus ei ole sellele seda kvalifikatsiooni antud ja et see ei ühenda endas kõiki liidu liikmesriike, vaid ka neile vastavalt usaldatud ülesannete erinevuse tõttu. Eurorühm on foorum, kus liikmesriigid, kelle rahaühik on euro, arutavad „küsimusi, mis on seotud nende ühise vastutusega ühisraha suhtes“(21) samas kui – nagu on sätestatud ELL artikli 16 lõikes 1 – nõukogu ülesanded on palju laiemad ja hõlmavad muu hulgas seadusandja ja eelarve kinnitaja ülesannete täitmist koos parlamendiga ja muid EL toimimise lepinguga ainult nõukogule usaldatud otsustusõigusi.
62. Seda arvestades ei tähenda asjaolu, et eurorühma ei saa käsitada nõukogu ühe koosseisuna, automaatselt, et see ei ole ELTL artikli 263 esimese lõigu tähenduses liidu organ või asutus.
63. Kuigi Lissaboni lepinguga lisati „liidu organite ja asutuste“ aktid tühistamishagiga vaidlustatavate aktide hulka ja seda selleks, et vältida, et mõnel neist oleks kohtulik immuniteet, ei ole eurorühmal, mida ei ole ELTL artiklis 263 nimetatud, ikkagi iseseisvat õigusvõimet.
64. Miski EL toimimise lepingus ega kohtupraktikas ei luba arvata, et EL toimimise lepingu autorid oleksid kavatsenud sellest nõudest loobuda(22). Iga kord, kui EL toimimise lepingus on tahetud muuta ELTL artiklit 263 kohaldatavaks nõudmata iseseisvat õigusvõimet, on selles asjaomased institutsioonid, organid ja asutused sõnaselgelt loetletud, olgu see siis Euroopa Nõukogu (lisatud Lissaboni lepinguga) või Regioonide Komitee(23).
65. Ilma et see piiraks võimalust omistada neid akte ELTL artiklis 263 nimetatud institutsioonile, liidu organile või asutusele, millel on iseseisev õigusvõime, arvan ma seega, et eurorühma ei saa käsitada ELTL artikli 263 esimese lõigu tähenduses liidu organi või asutusena.
66. See järeldus võiks mõistagi tekitada probleemi tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte seisukohast(24), kuid üksnes siis, kui eurorühm oleks saanud aluslepingus voli võtta vastu akte, mis tekitavad kolmandatele isikutele kohustuslikke õiguslikke tagajärgi, mis aga nii ei ole, sest eurorühm on arutelufoorum, mitte otsustusorgan. See omadus eeldab muu hulgas seda, et EKP osalemine eurorühma koosolekutel ei ole vastuolus talle ELTL artikli 282 lõikega 3 tagatud sõltumatusega, mida liidu institutsioonid, organid ja asutused, nagu ka liikmesriikide valitsused peavad respekteerima.
67. Järelikult ei ole eurorühma aktid ELTL artikli 263 alusel tühistatavad.
2. ESM ja selle juhatajate nõukogu
68. ESMi asutamisleping ei kuulu liidu õiguskorda. Nimelt, nagu Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuse Pringle (C‑370/12, EU:C:2012:756) punktis 180: „liikmesriigid ei kohalda liidu õigust […], kui nad asutavad sellise stabiilsusmehhanismi nagu ESM, mille asutamiseks […] EL leping ja EL toimimise leping liidule eripädevust ei anna“(25).
69. ESMi asutamislepingu artikli 4 lõike 1 kohaselt on ESMil juhatajate nõukogu (tegelikult ESMi liikmesriikide rahandusministrid, nagu on täpsustatud ESMi artikli 5 lõikes 1), direktorite nõukogu ja tegevdirektor ning selle kõrgeim juhtorgan on mõistagi juhatajate nõukogu.
70. Juhatajate nõukogu esimees on põhimõtteliselt eurorühma esimees (ESM asutamislepingu artikli 5 lõige 2).
71. On seega ilmselge, et seni on eurorühma ja ESMi juhatajate nõukogu olnud täpselt sama koosseisuga, sest juhatajate nõukogu on selle loomisest alates otsustanud, et seda juhib eurorühma esimees.
72. Komisjoni ja EKP kohta on ESMi asutamislepingu artikli 5 lõikes 3 sätestatud, et majandus- ja rahandusküsimuste eest vastutav komisjoni liige ja EKP president võivad osaleda juhatajate nõukogu koosolekutel vaatlejatena.
73. Liikmesriik, kes kavatseb taotleda ESMist antavat finantsabi, peab tegema seda ESMi artiklis 13 sätestatud korras.
74. Selle artikli lõike 1 kohaselt peab see liikmesriik adresseerima stabiilsustoetuse taotluse juhatajate nõukogu esimehele, kes teeb selle hindamise ülesandeks komisjonile koostöös EKPga.
75. ESMi asutamislepingu artikli 13 lõikes 2 on sätestatud, et ESMi juhatajate nõukogu võib otsustada taotlejaks olevale liikmesriigile stabiilsustoetuse andmise põhimõtte tema taotluse ja selle komisjoni ja EKP poolt hindamise alusel.
76. ESMi asutamislepingu artikli 13 lõike 3 kohaselt volitab juhatajate nõukogu, kui ta võtab vastu niisuguse otsuse, komisjoni pidama koostöös EKPga „ja võimaluse korral koos [IMFiga]) asjaomase [liikmesriigiga] läbirääkimisi vastastikuse mõistmise memorandumi sõlmimiseks, millega määratakse üksikasjalikult kindlaks [asjaomase ESMi liikme] finantsabiga seotud tingimused“.
77. Tuleb täpsustada, et vastavalt ESMi asutamislepingu artikli 5 lõike 6 punktile g määrab juhatajate nõukogu ühisel kokkuleppel kindlaks raskustes liikmesriigile finantsabi andmisel seatavad majanduspoliitilised tingimused.
78. ESMi asutamislepingu artikli 13 lõike 4 kohaselt kirjutab komisjon ESMi nimel vastastikuse mõistmise protokollile alla, kui see vastab lõikes 3 sätestatud tingimustele ja juhatajate nõukogu on selle heaks kiitnud.
79. ESMi direktorite nõukogu kiidab seejärel „finantsabi andmise lepingu“(26) heaks.
80. Seejärel tuleb asjaomasel liikmesriigil võtta vajalikud siseriiklikud meetmed vastastikuse mõistmise protokollis sisalduvate kohustuste täitmiseks.
81. Tuletan meelde, et Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuse Pringle (C‑370/12, EU:C:2012:756) punktis 161 nende ESMi asutamislepingu raames komisjonile ja EKPle usaldatud ülesannete kohta, et „hoolimata sellest, kui olulised need on, [ei tulene nendest] iseenesest mingit otsustusõigust. Lisaks on nende kahe institutsiooni tegevus selle lepingu raames siduv üksnes ESMile“(27).
82. Märgin siiski, et mulle näib, et ESMi asutamislepingu artikli 13 lõike 4 alusel on komisjonil õigus (ja tema kui aluslepingute täitmise järelevalvaja kohustus) vastastikuse mõistmise memorandum blokeerida, kui see ei ole – nagu nõuab sama artikli lõige 3 – kooskõlas EL toimimise lepinguga ette nähtud majanduspoliitika koordineerimise meetmetega. On tõsi, et komisjoni keeldumine ESMi nimel vastastikuse mõistmise memorandumile alla kirjutamise volituse täitmisest on väga ebatõenäoline („teoreetiline“, ütles komisjon kohtuistungil), kuna komisjon on selleks ajaks jälginud ESMi asutamislepingu artikli 13 lõikes 3 nõutavat kooskõla kõikides menetluse etappides alates raskustes oleva liikmesriigi taotluse esitamisest, kuid see poliitilise ebatõenäosuse konstateerimine ei vähenda kuidagi juriidilist tuvastust. Seda arvestades toimub igasugune komisjonipoolne allakirjutamine ainult ESMi nimel ja – nagu on märgitud kohtuotsuse Pringle (C‑370/12, EU:C:2012:756) punktis 161 – see on siduv üksnes ESMile, kes on ainsana asjaomaste otsustusaktide tegija.
83. Peale selle, arvestades, et ESMi asutamislepinguga (ja seega ESMi aktidega) seonduvaid vaidlusi saab Euroopa Kohtusse anda üksnes ESMi asutamislepingu artikli 37 lõikes 3(28) ette nähtud poolte erikokkuleppe alusel (ELTL artikkel 273), ei ole Euroopa Kohus seega pädev lahendama ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi, mis esitataks ESMi poolt vastu võetud akti vastu.
84. Samuti ei ole ainult vastastikuse mõistmise memorandumi alusel vastu võetud siseriiklikud meetmed liidu õiguse rakendamine liikmesriikide poolt, isegi kui ESMi asutamislepingu artikli 13 lõike 3 teises lõigus on sätestatud, et „[v]astastikuse mõistmise memorandum [peab olema] täielikult kooskõlas […] [l]iidu õigusaktidega“(29).
85. ESMi raames vastu võetud vastastikuse mõistmise memorandumis ette nähtud meetmed on seni siiski kehtestatud rohkem või vähem üksikasjalikult ka nõukogu otsusega, mille on nõukogu vastu võtnud EL toimimise lepingu raames(30) – see kord on vahest ette nähtud kartusest, et vastastikuse mõistmise memorandum ei ole õiguslikult siduv.
86. See hüpotees leiab kinnitust teatavate siseriiklike kohtute otsustes.
87. Symvoulio tis Epikrateias (Riiginõukogu, Kreeka) otsustas nimelt Kreeka Vabariigi poolt vastavalt 2010. ja 2012. aastal alla kirjutatud esimese ja teise vastastikuse mõistmise memorandumi kohta, et need ei ole rahvusvahelised lepingud, sest pooled ei võtnud nendega vastastikuseid kohustusi ja nendes ei olnud ette nähtud mehhanismi, millega kohustada Kreeka ametivõime nende tingimusi täitma(31). Symvoulio tis Epikrateias (Riiginõukogu) oli seisukohal, et need memorandumid olid üksnes poliitiline programm, mida asjaomane liikmesriik kavatses rakendada selleks, et saada finantsabi(32). Teisisõnu, need protokollid ei olnud juriidiliselt siduvad õigusaktid.
88. Sellele tuvastusele jõudmiseks tugines Symvoulio tis Epikrateias (Riiginõukogu) asjaolule, et kui vastastikuse mõistmise memorandumid oleksid õiguslikult siduvad, ei oleks nõukogu võtnud vastu otsust 2010/320(33).
89. Igal juhul saab nendest nõukogu otsustest, mis on adresseeritud liikmesriigile, järeldada, et siseriiklikud meetmed, mis võetakse liikmesriigi poolt ESMi suhtes võetud kohustuste täitmiseks, kujutavad endast liidu õiguse rakendamist ja seda isegi siis, kui vastastikuse mõistmise memorandum ei ole liidu õiguse akt, kuid tingimusel, et need meetmed on sätestatud nõukogu otsuses, mis on vastu võetud pärast vastastikuse mõistmise memorandumi allakirjutamist.
90. Seda arvestades ja nagu otsustas Üldkohus oma kohtumäärustes ADEDY jt. vs. nõukogu (T‑541/10, EU:T:2012:626, punkt 87) ja ADEDY jt vs. nõukogu (T‑215/11, EU:T:2012:627, punkt 99)(34), ei puuduta nõukogu poolt vastu võetud otsused, milles on korratud kohustusi, mille on raskustes olev liikmesriik võtnud vastastikuse mõistmise memorandumis, üksikisikuid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses otseselt(35), mistõttu oli nende tühistamishagi vastuvõetamatu.
91. Arvestades aga, et ESMi artikli 13 lõike 3 teises lõigus on sätestatud, et vastastikuse mõistmise memorandumis sisalduvad meetmed peavad olema „täielikult kooskõlas“ liidu õigusega ja kuivõrd neid meetmeid korratakse nõukogu otsustes, on liikmesriigid ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu alusel kohustatud kehtestama „tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse“, mis võimaldab asjaomase liikmesriigi kohtutel esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi nende otsuste ja järelikult kõnealuse makromajandusliku kohandamisprogrammi kehtivuse kohta(36).
3. Määrus nr 472/2013
92. Eespool öeldut kinnitab määruse nr 472/2013 vastuvõtmine, isegi kui see määrus ei ole vaidlusalusele avaldusele ratione temporis kohaldatav.
93. Selle määruse eesmärk on – nagu on märgitud põhjenduses 3 – „tagada [liidu õiguses] ELi toimimise lepinguga kehtestatud liidu mitmepoolse järelevalveraamistiku ja finantsabiga seatavate võimalike poliitiliste tingimuste vahel“, teisisõnu kooskõla ESMi asutamislepingu ja ELi toimimise lepingu vahel.
94. Seega on nimetatud määruse artiklites 5‑7 üksikasjalikult kirjeldatud, kuidas peavad komisjon ja EKP täitma ülesandeid, mis on neile usaldatud ESMi asutamislepingu artikliga 13; nendes on ette nähtud makromajandusliku kohandamisprogrammi (ESMi asutamislepingu artikli 13 lõikes 3 osutatud vastastikuse mõistmise memorandum teise nimega) projekti ja selle heakskiitmise nõukogu poolt, kusjuures hääleõigus on ainult euroala liikmesriikidel(37).
95. ESMi artikli 13 lõiget 7 kajastades on määruse nr 472/2013 artikli 7 lõikega 4 usaldatud troikale: „[k]omisjon[ile ülesanne], suheldes EKP ja asjakohasel juhul IMFiga“ jälgida liikmesriigi edusamme vastastikuse mõistmise memorandumi rakendamisel.
96. Nii nagu ESMi asutamislepingu artikli 13 lõike 3 teises lõigus on sätestatud, et vastastikuse mõistmise memorandum peab olema liidu õigusega „täielikult kooskõlas“, on määruse nr 472/2013 artikli 7 lõike 1 viimases lõigus kehtestatud nõue, et makromajanduslik kohandamisprogramm peab olema kooskõlas ELTL artikliga 152 ja harta artikliga 28.
97. Pärast määruse nr 472/2013 jõustumist tunnistati Küprose Vabariigile adresseeritud otsus 2013/236 kehtetuks ja asendati rakendusotsusega 2013/463, millega võeti otsuses 2013/236 esitatud makromajanduslik kohandamisprogramm „[s]elguse ja õiguskindluse tagamiseks“(38) uuesti vastu.
98. Kuigi üksikisikud ei saa tõendada, et need rakendusotsused neid otseselt puudutavad(39), on liikmesriigid ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga igal juhul kohustatud nägema ette „tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse“(40). Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 91 märkisin, peab liikmesriikide kohtutel olema võimalik esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus rakendusotsuse kehtivuse ja makromajandusliku kohandamisprogrammi kooskõla kohta EL toimimise lepingu, liidu õiguse üldpõhimõtete ja hartaga.
B. Esimene ja kolmas väide
1. Poolte argumendid
99. Mallis jt leiavad oma esimeses ja kolmandas väites, et Üldkohus ei ole vaidlustatud kohtumäärustes põhjendanud oma seisukohta selle kohta, milline institutsioon otsustas tegelikult hoiuste väärtuse vähendamise Laïki ja Trapeza Kyprou pankades või igal juhul sundis või kohustas Küprose ametiasutusi seda vähendamist läbi viima, nimelt määruste nr 103 ja 104 vastuvõtmise teel. Nende sõnul ei võtnud Üldkohus nimelt arvesse asjaolu, et see hoiuste väärtuse vähendamine on tingitud üksnes Küprose Vabariigile komisjoni ja EKP poolt vaidlusaluse avaldusega peale sunnitud korrast ja tingimustest.
100. Mallis jt väidavad, et Üldkohus ei analüüsinud nende põhiseisukohta, et eurorühma ei saa käsitada lihtsalt arutelufoorumina. Kuna talle ei ole usaldatud või delegeeritud ühtegi komisjoni ja EKP pädevustest, tuleks sellest järeldada, et see on vahend, mille abil komisjon ja EKP teevad otsuseid spetsiifilistes ESMi või finantsstabiilsusega seotud küsimustes.
101. Peale selle on Mallis jt arvates komisjon ja EKP vaidlusaluse avalduse „tegelikud autorid“. Nad väidavad selle kohta, et Üldkohus ei või ignoreerida – nagu ta tegi – iseenda tehtud tuvastust vaidlustatud kohtumääruste punktis 61, et vaidlusalune avaldus sisaldab hulka sõnastusi „mis või[vad] näida kategoorilisena“, ega komisjoni ja EKP rolli ESMi asutamislepingu raames, mille kohaselt räägib komisjon vastastikuse mõistmise memorandumi läbi ja kirjutab sellele alla ning, suheldes EKPga, jälgib selles memorandumis ette nähtud meetmete rakendamist asjaomase liikmesriigi poolt.
102. Komisjon väidab, et Mallis jt ei nimeta täpselt, millistes vaidlustatud kohtumääruste punktides on rikutud õigusnormi. Apellatsioonkaebuse esimene väide tuleks seega lugeda vastuvõetamatuks. Tema arvates on see igal juhul alusetu, kuna vaidlustatud kohtumäärused on piisavalt põhjendatud.
103. Komisjoni sõnul väitsid Mallis jt oma apellatsioonkaebustes ilma põhjenduseta, et vaidlusalune avaldus on sisuliselt „eurorühma vahendusel“ toiminud EKP ja komisjoni ühine otsus. Selle põhiseisukoha lükkas Üldkohus tema sõnul tagasi põhjendatud argumentidega.
104. Argument, et Üldkohus ei kontrollinud asjaolu, et Küprose Vabariik ja nimelt KKP juhataja ainult rakendasid eurorühma otsuseid, ei ole tema arvates tulemuslik, sest see põhineb ekslikul eeldusel, et vaidlusaluse avalduse võtsid vastu komisjon ja EKP. Tema arvates on see igal juhul vastuvõetamatu ja tulemusetu argument, sest sellel ei ole mingit seost Üldkohtu hinnanguga vaidlustatud akti seaduslikkuse kohta.
105. EKP märgib, et Mallis jt püüavad seada kahtluse alla Üldkohtu faktilisi järeldusi. Peale selle ei ole tema arvates mingit kahtlust, et selles faktiliste asjaolude hindamises ei ole rikutud õigusnormi ning seega ei ole Mallis jt oma väiteid EKP arvates põhjendanud konkreetse arutluskäigu või kohtupraktikaga.
106. EKP on seisukohal, et Mallis jt ei esita oma apellatsioonkaebustes igatahes vähimaidki argumente, et põhjendada oma väidet, et kuna Üldkohus otsustas, et komisjon ja EKP ei ole vaidlusaluse avalduse tegelikud koostajad, siis on ta rikkunud õigusnormi, vaid üksnes kordavad argumente, mille Üldkohus tagasi lükkas.
2. Õiguslik hinnang
107. Kuna esimese ja kolmanda väitega just nimelt vaidlustatakse Üldkohtu tuvastus, et vaidlusalune avaldus ei ole omistatav komisjonile ega EKP-le, siis tuleks neid käsitleda koos, arvestades et need puudutavad piisavalt vaidlustatud kohtumääruste punkte 41‑50.
108. Sisulises küsimuses järeldan käesoleva ettepaneku punktides 54‑82 esitatud tähelepanekutest, et vaidlusalust avaldust ei saa omistada komisjonile või EKP-le ja et selles punktis ei pannud Üldkohus toime õigusnormi ei rikkumist. Nimelt toimivad komisjon ja EKP selles menetluses vaid ESMi juhatajate nõukogu volitatud isikutena, kes peavad volituse alusel läbirääkimisi vastastikuse mõistmise memorandumi asjus, teevad selle suhtes järelevalvet ja allkirjastavad selle. Lisaks, nagu märgib Üldkohus vaidlustatud kohtumääruste punktis 43, ei nähtu eurorühma tegevusest ega „reguleerivatest normidest seda, et see üksus sai tegutsemiseks volituse komisjonilt või EKP-lt, erinevalt sellest, mida väidavad hagejad, ega ka seda, et need institutsioonid võivad tema suhtes teostada järelevalvet või talle anda soovitusi või veelgi vähem siduvaid juhiseid“.
109. Seda arvestades tekib mul küsimus (kuigi see ei muuda kuidagi kõnealuste apellatsioonkaebuste lahendust), kas Üldkohus ei oleks pidanud tunnistama hagiavalduse kohe vastuvõetamatuks, kuna see oli eurorühma akti tühistamiseks esitatud selgelt komisjoni ja EKP vastu.
110. Mõistagi, nagu otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruste punktis 36, „[ei too] [h]agiavalduses ekslikult vaidlustatud akti koostajast erineva kostja nimetamine […] endaga kaasa hagi vastuvõetamatust, kui hagis on piisavalt teavet, mille alusel saab kahtluseta kindlaks teha isiku, kelle vastu hagi esitati ning kui selles on nimetatud vaidlustatud akt ja selle koostaja“.
111. Tõsi on, et Euroopa Kohus tunnistas vastuvõetavaks hagi, mis oli esitatud Euroopa Investeerimispanga (EIP), mitte selle juhatajate nõukogu vastu ajal, kus Euroopa Kohus oli EMÜ asutamislepingu artikli 180 punkti b alusel pädev menetlema kohtuvaidlusi EIP juhatajate nõukogu otsuste asjus(41). Ta otsustas, et „kuigi hagiavalduse sissejuhatuses on kostjaks nimetatud panka, on hagiavalduses sõnaselgelt viidatud EMÜ asutamislepingu artikli 180 punktile b ja selle sissejuhatuses on täpsustatud, et hagi ese on „tühistada panga juhatajate nõukogu otsus“. Nende elementide põhjal saab üheselt tuvastada, et hagi on esitatud juhatajate nõukogu kui panga asjaomase organi vastu ja et hagiavaldusest piisab kodukorra artikli 38 lõike 1 nõuete täitmiseks“(42) [mitteametlik tõlge].
112. Hiljuti tunnistas Euroopa Kohus vastuvõetavaks tühistamishagi, mille Hispaania Kuningriik oli esitanud parlamendi ja nõukogu direktiivi peale, kuid mis oli suunatud ainult nõukogu vastu(43). Euroopa Kohus otsustas, et „algses hagiavalduses […] direktiivi 2002/15[EL] tühistamishagi esemena identifitseerimine tähendab kindlalt nii parlamendi kui nõukogu käsitamist kostjatena, kuigi neid ei ole otsesõnu sel viisil nimetatud, ega jäta kahtlust, et hageja esialgne eesmärk oli esitada hagi mõlema nimetatud institutsiooni vastu“(44).
113. Lisaks oli Hispaania Kuningriik oma hagiavaldust parandanud hagi esitamise tähtaja jooksul, et nimetada parlament ja nõukogu kostjateks, ja seega võis parlament menetluses osaleda ja ennast kaitsta.
114. Ma ei arva, et käesolevas kohtuasjas oleks tehtud seda tüüpi „eksitus“, mis tuvastati kohtumääruses komisjon vs. EIP (85/86, EU:C:1986:292) ja kohtuasjas Hispaania ja Soome vs. parlament ja nõukogu (C‑184/02 ja C‑223/02, EU:C:2004:497), mis ei takistanud kohtuasjades, milles tehti see kohtumäärus ja see kohtuotsus, hagiavaldust parandada. Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud kohtumääruste punktist 37, rõhutasid Mallis jt oma otsust esitada kaebused komisjoni ja EKP, mitte eurorühma vastu.
115. Järelikult, kui Üldkohus ei saanud kohaldada käesolevale kohtuasjale mõistet „eksitus“, mida ta märgib vaidlustatud kohtumääruste punktis 36(45), et analüüsida, kas vaidlusalune avaldus on omistatav komisjonile ja EKP-le, oleks ta võinud selle analüüsimise aluseks võtta Euroopa Kohtu muu kohtupraktika(46).
116. Oma kohtuotsuse parlament vs. nõukogu ja komisjon (C‑181/91 ja C‑248/91, EU:C:1993:271) punktis 14 oli Euroopa Kohus nimelt otsustanud, et „akti kvalifitseerimisest „liikmesriikide otsuseks“ ei piisa, et [ELTL] artikliga [263] kehtestatud kontrolli selle suhtes kohaldamata jätta. Selleks on vaja veel kontrollida, kas kõnealune akt ei ole selle sisu ja kõiki vastuvõtmise asjaolusid arvestades tegelikult nõukogu otsus“. Sellest järeldub, et kuna eurorühm ei ole liidu organ või asutus, võis Üldkohus selle alusel kontrollida vaidlustatud kohtumääruste punktides 38‑50, kas vaidlusalune avaldus on omistatav komisjonile ja EKP-le.
117. Järelikult, kui Üldkohus oli vaidlusaluse avalduse komisjonile ja EKP-le omistatavuse analüüsi põhjenduses rikkunud õigusnormi, võis see analüüs olla kohustuslik ja põhineda muul alusel.
118. Apellatsioonkaebuse esimene ja kolmas väide tuleks igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
C. Teine väide
1. Poolte argumendid
119. Teises väites on Mallis jt seisukoht, et Üldkohus eksis, kui lükkas tagasi nende põhiseisukoha, et vaidlusalune otsus on vaidlustatav akt, sest sellega kaasnesid õiguslikud tagajärjed ja see tekitas hagejatele õigusliku ja faktilise olukorra, milles nad praegu on. Nende sõnul toetas Üldkohus peale selle põhiseisukohta, et Küprose Vabariik on ainus hoiuste väärtuse vähendamise eest vastutav isik.
120. Komisjon väidab, et see väide on alusetu, sest Üldkohus esitas üksikasjalikud põhjendused, miks vaidlustatud aktiga ei kaasne õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele. Tema sõnul tuleneb see – nagu Üldkohus õigesti märkis – nii eurorühma toimimist reguleerivatest sätetest, mis ei anna talle volitusi võtta vastu õiguslikult siduvaid akte, kui ka vaidlusaluse avalduse sõnastusest, mis on puhtalt informatiivne.
121. EKP väidab, et apellandid ei esitanud täpseid argumente, et tõendada, et kuna Üldkohus leidis, et eurorühmal puudusid volitused võtta siduvaid meetmeid ja kuna seega tema avaldustega ei kaasne põhimõtteliselt õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele ELTL artikli 263 tähenduses, on ta rikkunud õigusnormi. Peale selle tuletab EKP meelde, et apellatsioonkaebuses peavad olema täpselt märgitud väited ja õiguslikud argumendid, millele tuginetakse. Mallis jt aga ainult väidab, et Üldkohus oleks pidanud tõlgendama eespool nimetatud lõike teisiti, esitamata selle kohta õiguslikke argumente. Ühtlasi tuleb see väide tema arvates ilmse vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
2. Õiguslik hinnang
122. Tuleks meelde tuletada, et „väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa Üldkohtu otsuse täiendavate põhjenduste kohta esitatud väited tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist ja on seega ainetud“(47).
123. Kuna Üldkohtu analüüs selle kohta vaidlustatud kohtumääruste punktides 51‑62 oli esitatud vaid „täiendavalt“, ei saaks teise väite tõttu, isegi kui see oleks põhjendatud, vaidlustatud kohtumäärusi tühistada.
124. Järelikult on see väide tulemusetu ja tuleb tagasi lükata.
125. Seda arvestades ja ammendavuse huvides ning viidates käesoleva ettepaneku punktidele 54‑67, märgin lisaks oma arutluskäigule selle kohta, kas eurorühm on või ei ole ELTL artikli 263 esimese lõigu tähenduses liidu organ või asutus, et kui Üldkohus otsustas, et vaidlusaluse avaldusega ei kaasne õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, ei rikkunud ta minu arvates õigusnormi.
126. Tõsi on, nagu andis mõista Üldkohus vaidlustatud kohtumääruste punktis 61 (milles on juttu „sõnastustest, mis võivad näida kategoorilisena“), et vaidlusaluse avalduse keelekasutus ja sisu ei ole täielikult vastavuses eurorühma määratluse ja ülesannetega, mille leiame protokollist nr 14, nimelt, et see on euroala liikmesriikide ministrite mitteametlik koosolek „et arutada küsimusi, mis on seotud nende ühise vastutusega ühisraha suhtes“.
127. Pean nimelt silmas vaidlusaluse avalduse lõike, kus eurorühm annab teada, et ta on jõudnud Küprose ametiasutustega kokkuleppele makromajandusliku kohandamisprogrammi põhielementide osas ja et ta palub neil, nagu ka komisjonil, EKP-l ja IMFil viia lõpule vastastikuse mõistmise memorandum, milles korratakse neid elemente(48).
128. Need põhielemendid, mida on korratud vaidlusaluses avalduses ja selle lisas, olid kuni 100 000 euro suuruste pangahoiuste tagamine, Laïki tegevuse lõpetamine, selle eraldamine toimivaks pangaks ja rämpspangaks, toimiva panga ülevõtmine Trapeza Kyprou poolt ja hoiustajate osalemine nende kahe panga saneerimismenetluses tagamata summade arvelt(49) – just selle viimase elemendi seaduslikkust Mallis jt oma tühistamishagidega Üldkohtus vaidlustasidki.
129. Eurorühm ütles siiski, et ta „nõustub“ Küprose Vabariigi finantssektori restruktureerimise kavaga, „võtab teadmiseks“ Küprose ametiasutuste võetud kohustused ja „ootab“, kuni ESMi juhatajate nõukogu kiidab vastastikuse mõistmise memorandumi projekti finantsabi andmise kohta kiiresti heaks – keelekasutuses, mis näitab, et puudub otsus, millega kaasnevad kohustuslikud õiguslikud tagajärjed.
130. Toon lisaks välja asjaolu, et vaidlusalune avaldus võeti vastu 25. märtsil 2013, s.o pärast seda, kui Küprose parlament oli 19. märtsil 2013 lükanud tagasi seaduseelnõu kõikide Küprose Vabariigi pangahoiuste maksustamise kohta; seda tingimust oli eurorühm nimetanud oma 16. märtsi 2013. aasta avalduses, kus ta leidis, et finantsabi andmine Küprose Vabariigile oli põhimõtteliselt õigustatud(50).
131. Märgin samuti asjaolu, et Küprose ametiasutused võtsid viivitamatult muid siseriiklikke meetmeid, mis võimaldasid vaidlusaluses avalduses nimetatud poliitilist kokkulepet rakendada. Pangahoiuste väärtuse vähendamine Laïki ja Trapeza Kyprou pankades oli ette nähtud nimelt määrustega nr 103 ja 104, mille võttis vastu KKP ja mis jõustusid 29. märtsil 2013(51).
132. See sündmuste käik näitab mõistagi, et eurorühmal on kahtlemata märkimisväärne poliitiline kaal ja et liikmesriigid tunnevad ennast selles foorumis tehtud kokkulepetega kohustatuna. Sellest siiski ei piisa, et arvestada, et vaidlusaluse avaldusega kaasnesid Euroopa Kohtu praktika tähenduses kohustuslikud õiguslikud tagajärjed kolmandatele isikutele.
133. Seetõttu jagan ma Üldkohtu seisukohta vaidlustatud kohtumääruste punktis 61, mille kohaselt ei saa eurorühma otsustatud meetmeid „lugeda isoleeritult, vaid vastupidi – neid tuleb vaadelda nende konteksti arvestades, millest nähtub selgelt [vaidlusaluse] avalduse puhtalt informatiivne sisu“.
134. See on aga teisiti otsuse 2013/236 ja rakendusotsuse 2013/463(52) sätete puhul, mis väljendavad vastavalt artikli 2 lõike 6 punktis d ja artikli 2 lõike 5 punktis c Küprose Vabariigi kohustust vähendada pangahoiuste väärtust õiguslikult siduva kohustusena. Neid sätteid käesolevates apellatsioonkaebustes aga ei käsitleta.
135. Nendel põhjustel tuleks Mallis jt apellatsioonkaebuste teine väide tagasi lükata.
D. Neljas väide
1. Poolte argumendid
136. Mallis jt neljas argument on esitatud nendelt esimeses astmes kohtukulude väljamõistmise kohta nõudega, et kui apellatsioonkaebus rahuldatakse, ei mõistetaks esimese astme kohtukulusid välja neilt.
137. Komisjon väidab, et apellandid eksivad, kui nad esitavad kohtukulude kindlaksmääramise nõude apellatsioonkaebuse väitena.
138. EKP väidab, et selle väitega püütakse vaidlustatud kohtumääruste täitmist edasi lükata ja tuletab selles osas meelde, et ELTL artikli 278 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 60 esimese lõigu alusel ei ole apellatsioonkaebusel peatavat mõju.
2. Õiguslik hinnang
139. Nagu Euroopa Kohus otsustas kohtumääruse Schmoldt jt vs. komisjon (C‑342/04 P, EU:C:2005:562) punktis 65 „Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 teise lõigu kohaselt „ei saa apellatsioonkaebuse aluseks olla üksnes kohtukulude summa või see, kumb pool on kohustatud neid tasuma“. Peale selle on väljakujunenud kohtupraktikas asutud seisukohale, et juhul, kui apellatsioonkaebuse kõik teised väited on tagasi lükatud, tuleb väited kohtukulusid puudutava Üldkohtu otsuse väidetava õigusvastasuse kohta vastuvõetamatuse tõttu selle õigusnormi kohaselt tagasi lükata“(53).
140. Kuna neljas väide puudutab ainult kohtukulusid ja kuna teised väited tuleb tagasi lükata, tuleb ka neljas väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
VII. Ettepanek
141. Esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
– jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja
– mõista apellantidelt Konstantinos Mallis, Elli Konstantinou Malli, Tameio Pronoias Prosopikou Trapezis Kyprou, Petros Chatzithoma, Elenitsa Chatzithoma, Lella Chatziioannou ja Marinos Nikolaou välja nende endi ning ka komisjoni ja EKP kohtukulud võrdsete osadena.