ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

17. mai 2023(*)

Konkurents – Koondumised – Saksa elektriturg – Otsus, millega koondumine tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks – Tühistamishagi – Õigus esitada hagi – Vastuvõetavus – Põhjendamiskohustus – Mõiste „üks koondumine“ – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Õigus olla ära kuulatud – Turu määratlemine – Analüüsiperiood – Turuvõimu analüüs – Otsustav mõju – Ilmsed hindamisvead – Hoolsuskohustus

Kohtuasjas T‑312/20,

EVH GmbH, asukoht Halle (Saksamaa), esindajad: advokaadid I. Zenke ja T. Heymann,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Meessen ja I. Zaloguin, keda abistasid advokaadid T. Funke ja A. Dlouhy,

kostja,

keda toetavad

Saksamaa Liitvabariik, esindajad: J. Möller ja S. Costanzo,

ja

E.ON SE, asukoht Essen (Saksamaa), esindajad: advokaadid C. Grave, C. Barth ja D.‑J. dos Santos Goncalves,

ja

RWE AG, asukoht Essen, esindajad: advokaadid U. Scholz, J. Siegmund ja J. Ziebarth,

menetlusse astujad,

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),

nõupidamiste ajal koosseisus: koja president S. Gervasoni, kohtunikud L. Madise, P. Nihoul, R. Frendo ja J. Martín y Pérez de Nanclares (ettekandja), kohtunikud,

kohtusekretär: ametnik S. Jund,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 15. ja 16. juunil 2022 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja EVH GmbH palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 26. veebruari 2019. aasta otsuse C(2019) 1711 (final), millega koondumine tunnistatakse siseturuga ja EMP lepinguga kokkusobivaks (juhtum M.8871 – RWE/E.ON Assets) (ELT 2020, C 111, lk 1; edaspidi „vaidlustatud otsus“).

I.      Vaidluse taust

A.      Asjaomased ettevõtjad

2        RWE AG on Saksa õiguse alusel asutatud äriühing, kes kavandatavast koondumisest teatamise hetkel tegutses kogu elektrienergia tarneahelas, sealhulgas elektrienergia tootmise, hulgimüügi, ülekandmise, jaotamise ja jaemüügi valdkonnas ning tarbijatele energiateenuste pakkumise valdkonnas (nagu mõõtmine, elektromobiilsus jne) (edaspidi „elektriturg“). RWE ja tema tütarettevõtjad, sealhulgas innogy SE, tegutsevad mitmes Euroopa riigis, nimelt Belgias, Tšehhi Vabariigis, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Luksemburgis, Ungaris, Madalmaades, Poolas, Rumeenias, Slovakkias ja Ühendkuningriigis.

3        E.ON SE on Saksa õiguse alusel asutatud äriühing, kes kavandatavast koondumisest teatamise hetkel tegutses kogu elektrienergia tarneahelas, olgu siis tegu elektrienergia tootmise, hulgimüügi, jaotamise või jaemüügiga. E.ON-ile kuuluvad ja ta käitab elektritootmisvahendeid mitmes Euroopa riigis, sh Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Poolas ja Ühendkuningriigis.

4        Hageja on Saksa õiguse alusel asutatud ettevõtja, kes toodab elektrienergiat nii tavapärastest energiaallikatest (edaspidi „tavaenergia“) tänu oma elektrijaamadele kui ka taastuvatest energiaallikatest (edaspidi „taastuvenergia“) tuuleparkide ja päikesepaneelide abil. Tema tootmisvahendid asuvad Saksamaal.

B.      Koondumise kontekst

5        Käesolevas asjas käsitletud koondumine on osa varade keerulisest vahetamisest RWE ja E.ON‑i vahel, millest need kaks ettevõtjat teatasid 11. ja 12. märtsil 2018 (edaspidi „terviktehing“). RWE soovis esimese tehinguga, nimelt käesolevas asjas käsitletud koondumisega, omandada ainu- või ühiskontrolli E.ON-i teatud tootmisvahendite üle. Teine tehing seisneb selles, et E.ON omandab ainukontrolli innogy – keda kontrollib RWE – jaotamis- ja jaemüügitegevuse üle ning teatud tootmisvahendite üle. Kolmas tehing seisneb selles, et RWE omandab 16,67% osaluse E.ON‑is.

6        Hageja saatis 17. aprillil 2018 Euroopa Komisjonile kirja, milles teatas soovist osaleda esimest ja teist koondumistehingut puudutavas menetluses ning saada seetõttu nendega seotud dokumendid.

7        26. juunil 2018 toimus hageja esindaja ja komisjoni vahel kohtumine, kus see esindaja väljendas komisjonile oma kliendi muret seoses esimese ja teise koondumistehinguga ning oma soovi osaleda nendega seotud menetlustes.

8        28. augustil 2018 toimus komisjoni ja hageja vahel individuaalne kohtumine, mille käigus komisjon esitas oma seisukohad esimese ja teise koondumistehingu kohta.

9        Teine koondumistehing tehti komisjonile teatavaks 31. jaanuaril 2019. Selle teise tehingu kohta võttis komisjon vastu 17. septembri 2019. aasta otsuse C(2019) 6530 (final), millega tunnistatakse koondumine siseturuga ja EMP lepinguga kokkusobivaks (juhtum M.8870 – E.ON/Innogy (ELT 2020, C 379, lk 16; edaspidi „koondumine M.8870“).

10      Kolmas koondumine tehti teatavaks Bundeskartellamtile (föderaalne konkurentsiamet, Saksamaa), kes andis selleks loa 26. veebruari 2019. aasta otsusega (juhtum B8‑28/19, edaspidi „koondumine B8‑28/19“).

C.      Haldusmenetlus

11      22. jaanuaril 2019 teatati komisjonile nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT 2004, L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40) artikli 4 alusel kavandatavast koondumisest, millega RWE soovis nimetatud määruse artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses omandada ainukontrolli või ühiskontrolli E.ON‑i teatud tootmisvahendite üle.

12      Komisjon avaldas 31. jaanuaril 2019 Euroopa Liidu Teatajas selle koondumise eelteatise (juhtum M.8871 – RWE/E.ON Assets) (ELT 2019, C 38, lk 22, edaspidi „koondumine M.8871“) vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikele 3.

13      E.ON‑i tootmisvahendid, mis on osa koondumisest M.8871, hõlmavad esiteks järgmistes taastuvenergia sektoris tegutsevates üksustes asuvaid üksusi ja üksuste osasid:

–        E.ON Climate & Renewables GmbH (Saksamaa);

–        Amrum Offshore West GmbH (Saksamaa);

–        E.ON Climate & Renewables UK Limited (Ühendkuningriik);

–        E.ON Climate & Renewables North America, LLC (Ameerika Ühendriigid);

–        E.ON Wind Sweden AB (Rootsi);

–        E.ON Climate & Renewables Italia Srl (Itaalia);

–        Arkona (Saksamaa), mis hakkas tööle 2019. aastal ja mille toodangut ei võetud arvesse E.ON‑i 2017. aasta tootmiskäibe kindlaksmääramisel;

–        Delta Nordsee (Saksamaa), mis oli koondumise uurimise ajal alles ehitusjärgus.

14      Lisaks omandab RWE 60,08% osadest äriühingus Rampion NewCo (Ühendkuningriik), kellele kuulub 50% osadest äriühingus Rampion Offshore Wind Limited (Ühendkuningriik), omandades seega 30,1% suuruse kaudse osaluse äriühingus Rampion Offshore Wind.

15      E.ON‑i tootmisvahendid, mis on osa koondumisest M.8871, hõlmavad teiseks osalusi ja seotud ooteõigusi järgmistes tuumarajatistes:

–        12,5% vähemusosalus Kernkraftwerke Lippe-Ems GmbH‑s (Saksamaa);

–        25% vähemusosalus Kernkraftwerk Gundremmingen GmbH‑s (Saksamaa), samuti 25% kaasomandist tuumkütuse ja tuumajäätmete valdkonnas ning selle tuumaelektrijaamaga seotud kinnisvaras.

16      Koondumise M.8871 uurimise raames viis komisjon läbi turu-uuringu ja edastas seega teatavatele ettevõtjatele, sealhulgas hagejale, küsimustiku, millele hageja vastas 30. jaanuaril 2019.

17      Hageja kordas 31. jaanuari 2019. aasta kirjas oma soovi osaleda komisjoni läbiviidavas menetluses ja sellega seoses seda, et komisjon kuulaks ta ära juhul, kui ta otsustab algatada määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c kohase põhjaliku uurimismenetluse.

D.      Vaidlustatud otsus

18      Komisjon võttis 26. veebruaril 2019 vastu vaidlustatud otsuse. Koondumine M.8871 tunnistati määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punktis b ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklis 57 ette nähtud uurimisetapis siseturuga kokkusobivaks.

19      Sisuliselt analüüsis komisjon koondumise M.8871 mõju peamiselt elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turule Saksamaal. Oma analüüsis võttis komisjon arvesse eelkõige koondumise M.8870 ja koondumise B8-28/19 mõju. Ta võttis ühtlasi arvesse võimsuse kinnipidamise strateegiaid ja RWE ning kolmandate isikute esitatud analüüse Residual Supply Index (jääktarnevõimsuse indeks, edaspidi „RSI“ või „RSI indeks“). Ta jõudis järeldusele, et RWE turuosa suurenemine E.ON‑i varade tõttu oli piiratud ja ajutine, mistõttu koondumine M.8871 ei tekitanud ühtegi tõsist kahtlust selle kokkusobivuses siseturuga. Komisjon leidis, et seda järeldust ei sea kahtluse alla muud kolmandate isikute esitatud tõendid. Lõpuks analüüsis ta koondumise M.8871 mõju elektrienergia edastamise turule, võttes arvesse RWE suhet Amprion GmbH‑ga, kes on üks neljast Saksa põhivõrguettevõtjast.

II.    Poolte nõuded

20      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud, sh talle menetluse käigus tekkinud õigusabi- ja reisikulud, välja kostjalt.

21      Komisjon, keda toetavad Saksamaa Liitvabariik, E.ON ja RWE, palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

III. Õiguslik käsitlus

22      Hageja esitab oma hagi põhjenduseks sisuliselt kuus väidet, millest esimese kohaselt on terviktehingu analüüsi ekslikult jagatud, teise kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, kolmanda kohaselt rikutud tema õigust olla ära kuulatud, neljanda kohaselt rikutud tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, viienda kohaselt on tehtud ilmsed hindamisvead ja kuuenda kohaselt rikutud hoolsuskohustust.

23      Kõigepealt tuleb uurida RWE esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet.

A.      Vastuvõetavus

24      RWE väidab menetlusse astuja seisukohtades, et hagi on vastuvõetamatu, kuna hagejal puudub hagi esitamise õigus. Sellega seoses väidab ta sisuliselt, et hagejal puudub isiklik huvi nõuda vaidlustatud otsuse tühistamist.

25      Esiteks väidab RWE, et lisaks üldisele huvile turul tegutsejana ei too hageja välja, mis teda konkreetselt individualiseerib ja teistest ettevõtjatest ja konkurentidest eristab. Teiseks ei saa asuda seisukohale, et Saksa elektriturg hõlmab piiratud arvu tootjaid.

26      Hageja väidab vastu, et formaalselt ei saa RWE menetlusse astujana esitada vastuvõetamatuse vastuväidet, kuna ta peab piirduma üksnes väidetega, et vaidlustada ja kaitsta komisjoni, kelle toetuseks ta menetlusse astus. Sisulisest küljest vaidleb hageja RWE argumentidele vastu.

27      Sellega seoses tuleb meenutada, et oma nõuetes piirdus komisjon nõudega jätta hagi sisuliselt rahuldamata ega vaidlustanud hageja õigust esitada hagi.

28      Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 neljandale lõigule, mida kohaldatakse Üldkohtu menetluses sama põhikirja artikli 53 alusel, peab menetlusse astumise avaldus piirduma ühe vaidluse poole nõuete toetamisega. Lisaks peab menetlusse astuja Üldkohtu kodukorra artikli 142 lõike 3 kohaselt nõustuma menetlusega selles staadiumis, milles see on menetlusse astumise hetkel. Sellest tuleneb, et RWE‑l ei ole õigust esitada vastuvõetamatuse vastuväidet ja et liidu kohus ei ole seega põhimõtteliselt kohustatud analüüsima tema esitatud vastuvõetamatuse väiteid. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et kriteerium, mille kohaselt sõltub küsimus, kas füüsilise või juriidilise isiku hagi sellise otsuse peale, mille adressaat ta ei ole, on vastuvõetav ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud vastuvõetavuse tingimustest, kujutab endast avalikust huvist tulenevat asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mille esinemist võivad liidu kohtud kontrollida igal ajal ja isegi omal algatusel (vt selle kohta 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Stichting Woonlinie jt vs. komisjon, C‑133/12 P, EU:C:2014:105, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega peab Üldkohus omal algatusel kontrollima, kas hagejal on õigus esitada vaidlustatud otsuse peale hagi.

29      ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib füüsiline või juriidiline isik esitada hagi teisele isikule adresseeritud otsuse peale üksnes juhul, kui see otsus puudutab teda otseselt ja isiklikult.

30      Seega tuleb hinnata, kas vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt ja isiklikult.

31      Esimesena, mis puudutab hageja otsest puutumust, siis tuleb märkida, et kuna vaidlustatud otsus võimaldas koondumise M.8871 viivitamatut läbiviimist, siis võis see otsus kaasa tuua asjaomaste turgude olukorra kohese muutumise. Kuna ei olnud kahtlust koondumise M.8871 osaliste tahtes koondumist ellu viia, võisid asjaomasel turul või asjaomastel turgudel tegutsevad ettevõtjad vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval pidada tõendatuks seda, et turuolukord viivitamatult või kiirelt muutub (vt selle kohta 4. juuli 2006. aasta kohtuotsus easyJet vs. komisjon, T‑177/04, EU:T:2006:187, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsus puudutab otseselt sellel turul tegutsevat hagejat.

32      Teisena, mis puudutab hageja isiklikku puutumust, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saavad teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, väita, et otsus puudutab neid isiklikult, ainult siis, kui see mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (vt 4. juuli 2006. aasta kohtuotsus easyJet vs. komisjon, T‑177/04, EU:T:2006:187, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

33      Otsuse puhul, millega tuvastatakse koondumise kokkusobivus siseturuga, ning juhul, kui on tegemist kolmandast isikust ettevõtjaga, tuleb see, kas ta on isiklikult puudutatud, kindlaks teha esiteks tema haldusmenetluses osalemise ja teiseks tema turupositsiooni mõjutamise alusel. Kuigi pelk osalemine menetluses ei ole iseenesest piisav, et tõendada, et otsus puudutab hagejat isiklikult, eriti koondumiste valdkonnas, mille üksikasjalik uurimine nõuab korrapärast kontakti mitme ettevõtjaga, on aktiivne osalemine haldusmenetluses siiski asjaolu, mida konkurentsi valdkonna kohtupraktikas regulaarselt arvesse võetakse, sealhulgas koondumiste kontrolli konkreetses valdkonnas, et koostoimes teiste konkreetsete asjaoludega tuvastada tema hagi vastuvõetavus (vt 4. juuli 2006. aasta kohtuotsus easyJet vs. komisjon, T‑177/04, EU:T:2006:187, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

34      Arvestades eespool punktis 33 meenutatud kohtupraktikat, võttis Üldkohus menetlust korraldava meetme, mille eesmärk oli kutsuda pooli esitama kohtuistungil oma seisukohad asja läbivaatamist takistava asjaolu kohta, mida Üldkohus kavatses omal algatusel tõstatada.

35      Esimesena, mis puudutab hageja osalemist koondumist M.8871 puudutavas haldusmenetluses, tuleb märkida, et hageja esitas komisjonile 17. aprilli 2018. aasta kirjas oma kirjalikud seisukohad ning seejärel kuulati ta ära 28. augustil 2018 toimunud individuaalsel koosolekul. Toimikust nähtub ka, et hageja saatis 18. oktoobril 2018 kirja, milles ta palus täiendada märkusi, mille ta oli esitanud 28. augusti 2018. aasta koosolekul.

36      Hageja edastas 4. detsembri 2018. aasta kirjas komisjonile uuringu, mille tema nõudmisel oli 29. novembril 2018 koostanud majandusnõustamisega tegelev äriühing Oxera Consulting LLP: „Transaktion zwischen E.ON und RWE: Auswirkungen auf Erstabsatz- und Regelenergiemarkt“ (E.ON‑i ja RWE vaheline tehing: tagajärjed esmamüügi- ja tasakaalustamisturgudele) (edaspidi „Oxera uuring“), millele ta 25. jaanuari 2019. aasta e-kirjas lisas selle uuringu koostamiseks kasutatud andmebaasi.

37      Lõpuks sai hageja 24. jaanuaril 2019 komisjoni küsimustiku turu-uuringu kohta, millele ta vastas 30. jaanuaril 2019.

38      Eeltoodust tuleneb, et kuna hageja esitas komisjonile koondumise M.8871 kohta oma märkused nii kirja teel, üksikkoosolekul, esitades omaenda uuringu koondumise mõju kohta turule, st Oxera uuringu, ja vastates turu-uuringule, osales ta aktiivselt menetluses, millele teised pooled pealegi vastu ei vaidle.

39      Teisena, mis puudutab hageja turupositsiooni individuaalset mõjutamist, siis nähtub tema kirjalikest dokumentidest, et ta tegutseb elektrienergia munitsipaalettevõtjana väärtusahela kõigil tasanditel, sh elektrienergia tootmisel, ning on järelikult koondumise poolte konkurent. Seda hageja tegevuse kirjeldust ei ole teised pooled vaidlustanud.

40      Seevastu RWE leiab sisuliselt, et hageja kui konkurendi staatus on üksnes objektiivne tunnus, mis ei erista teda võrreldes kõigi teiste konkurentidega, kes on tegelikult või potentsiaalselt samasuguses olukorras. Sellega seoses väidab ta eelkõige, et hageja ei tee vahet tema ja teiste konkurentide vahel, kui ta käsitleb koondumise mõju tema konkurentsiolukorrale.

41      Lisaks möönsid pooled kohtuistungil Üldkohtu esitatud küsimustele vastates, et oluline ei ole kindlaks teha, kas hageja oli RWE ja E.ON‑i peamine konkurent, vaid seda, kas vaidlustatud otsus mõjutas teda eriliste asjaolude tõttu.

42      Sellega seoses tuleb märkida, et hageja väitis, et koondumine M.8871 mõjutab tema konkurentsiolukorda, kuna Saksa elektrituru struktuuri muutes võtab see väärtuse hageja tehtud olulistelt investeeringutelt, mis on arvutatud pikaajalises perspektiivis, mis võtab arvesse detsentraliseeritud ja üha volatiilsema elektrituru olemasolu.

43      On tõsi, et sellise argumendi võivad esitada peale hageja ka teised konkurendid, kes on sarnases olukorras.

44      Sellegipoolest puudutab see hageja olukorda ja lisaks väljendas ta nii haldusmenetluses kui ka kohtumenetluses tõsist muret, mida see koondumine temas tekitab, märkides korduvalt, et see mõjutab tema konkurentsiolukorda.

45      Sellega seoses teatas ta Üldkohtule erinevatest projektidest, mis on seotud elektrijaamade moderniseerimise ja ehitamisega, mida koondumine M.8871 puudutab. Need projektid, mis on hagiavalduses täpselt välja toodud, ulatusid kuni 2035. aastani ja need põhinesid eeldusel, et koondumist M.8871 ei toimu. Hageja leiab, et teatud investeeringud uutesse tootmisvõimsustesse kaotavad oma väärtuse, kuna koondumise M.8871 tagajärjel on turg ühe rohkem koondunud ja RWE-l suurem tegutsemisruum.

46      Seega, võttes arvesse käesoleva juhtumi konkreetseid asjaolusid, eelkõige hageja olulist seotust haldusmenetlusega, tema kui koondumise poolte konkurendi staatust ning võimalikku mõju teatud investeeringute väärtusele, mille hageja on koondumise tagajärjel konkreetselt tuvastanud, tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus puudutab hagejat isiklikult.

47      Kuna vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt ja isiklikult, tuleb järeldada, et hagi on vastuvõetav.

B.      Sisulised küsimused

1.      Sissejuhatavad kaalutlused

48      Meenutagem, et kui komisjon hindab koondumist määruse nr 139/2004 artikli 2 tähenduses, viib ta läbi esimese uurimisetapi, tegemaks kindlaks, kas koondumine tekitab tõsiseid kahtlusi kokkusobivuses ühisturuga vastavalt sama määruse artikli 6 lõikele 1. Kui komisjon järeldab, et hinnatav koondumine tekitab selliseid kahtlusi, alustab ta teist uurimisetappi, mille lõpus peab ta otsustama, kas koondumine takistab märkimisväärselt konkurentsi siseturul määruse nr 139/2004 artikli 8 tähenduses (11. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Cisco Systems ja Messagenet vs. komisjon, T‑79/12, EU:T:2013:635, punkt 45).

49      Kuigi on tõsi, et erinevalt määruse nr 139/2004 artiklist 8 viitab kõnealuse määruse artikkel 6 sellele, kas teatatud koondumise kokkusobivuses siseturuga esineb tõsiseid kahtlusi või mitte, peab komisjon siiski neil kahel juhul lähtuma samadest hindamiskriteeriumidest, nagu on ette nähtud määruse artiklis 2. Samuti ei ole tõenditele esitatavad nõuded määruse nr 139/2004 artikli 6 alusel tehtud otsuste puhul rangemad kui määruse artikli 8 alusel tehtud otsuste puhul. Nimelt, sõltumata sellest – nagu käesolevalgi juhul –, kas komisjon kiidab koondumise heaks pärast esimese või teise uurimisetapi lõppu, on tõenditele esitatavad nõuded identsed. Vastus küsimusele, kas komisjon saab teha otsuse määruse nr 139/2004 artikli 6 või artikli 8 alusel, sõltub seega tõendite ajalisest kättesaadavusest, mitte aga nende tasemest (11. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Cisco Systems ja Messagenet vs. komisjon, T‑79/12, EU:T:2013:635, punkt 46).

50      Tõenditele esitatavate nõuete osas nähtub 10. juuli 2008. aasta kohtuotsusest Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala (C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punktid 50–53), et komisjon peab põhimõtteliselt võtma seisukoha teatatud koondumise lubamise või keelamise suhtes vastavalt oma hinnangule selle kohta, millist majanduslikku tagajärge saab kõige tõenäolisemalt asjaomasele koondumisele omistada. Seega on tegemist tõenäosuse hindamisega, mitte aga komisjoni kohustusega tõendada ilma mõistlike kahtlusteta, et koondumine ei tekita konkurentsiprobleeme (11. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Cisco Systems ja Messagenet vs. komisjon, T‑79/12, EU:T:2013:635, punkt 47).

51      Sellega seoses tuleb meenutada, et määrus nr 139/2004 ei lähtu eeldusest, et koondumised on siseturuga kokkusobimatud (11. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Cisco Systems ja Messagenet vs. komisjon, T‑79/12, EU:T:2013:635, punkt 48). Nimelt näeb määrus nr 139/2004 ette sümmeetrilise tõendamise nõude, olgu siis koondumise heakskiitmiseks või keelamiseks, ega loo seega mingit eeldust koondumise õiguspärasuse või ebaseaduslikkuse kohta.

52      Määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punkt c ei anna komisjonile tõesti mingit kaalutlusõigust seoses teise täiendava uurimisetapi algatamisega, kui tal tekivad tõsised kahtlused koondumise kokkusobivuses siseturuga. Nimelt, kui komisjonil on tõsised kahtlused koondumise kokkusobivuses siseturuga, peab ta algatama teise uurimisetapi. Ometi, isegi kui mõiste „tõsised kahtlused“ on objektiivset laadi, meenutab komisjon õigesti, et enne otsuse tegemist määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c alusel peab ta siiski andma keerulisi majanduslikke hinnanguid ja et selles osas on tal teatav kaalutlusruum, mida Üldkohus peab arvesse võtma (3. aprilli 2003. aasta kohtuotsus Royal Philips Electronics vs. komisjon, T‑119/02, EU:T:2003:101, punkt 77, ja 11. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Cisco Systems ja Messagenet vs. komisjon, T‑79/12, EU:T:2013:635, punkt 49).

53      Järelikult, sõltumata sellest, kas tegemist on määruse nr 139/2004 artikli 6 või artikli 8 alusel tehtud otsustega, näeb kohtupraktika ette identse kohtuliku kontrolli taseme. Neil kahel juhul peab komisjoni keerukate majanduslike hinnangute kontrollimine liidu kohtu poolt piirduma menetlust ja põhjendamist käsitlevate normide järgimise, faktiliste asjaolude sisulise õigsuse ning selle kontrollimisega, et ei ole tehtud ilmselget hindamisviga ning võimu ei ole kuritarvitatud. Siinkohal tuleb meenutada, et liidu kohus ei pea kontrollima mitte üksnes esitatud tõendite tegelikkusele vastavust, usaldatavust ja sidusust, vaid samuti seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (11. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Cisco Systems ja Messagenet vs. komisjon, T‑79/12, EU:T:2013:635, punkt 50).

54      Hageja esitatud väiteid tuleb analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.

2.      Esimene väide, et terviktehingu analüüs on valesti jagatud

55      Hageja leiab sisuliselt, et koondumise M.8870 ja koondumise M.8871 analüüsi eraldamine on pelgalt formaalne. Tema sõnul oleks komisjon pidanud neid kahte koondumist hindama koos, arvestades, et need sõltuvad majanduslikult teineteisest, kuna need olid kokku lepitud samal ajal ning need olid ka õiguslikult seotud.

56      Hageja järeldab, et terviktehing kujutab endast ühte ja sama koondumist määruse nr 139/2004 artikli 3 tähenduses, kuna vastavalt selle määruse põhjendusele 20 sisaldab see tehinguid, mis on omavahel tihedalt seotud, kuna nende vahel on tingimuslik seos.

57      Komisjon, keda toetavad Saksamaa Liitvabariik, E.ON ja RWE, vaidleb hageja argumentidele vastu.

a)      Esimese väite esimene osa

58      Hagiavalduses esitatud esimesest väitest nähtub, et komisjonile esitatud etteheide puudutab asjaolu, et komisjon ei uurinud koondumisi M.8870 ja M.8871 koos. Siiski märgib hageja RWE menetlusse astuja seisukohtade kohta esitatud märkustes, et terviktehing on laadilt üks tehing ja et komisjon on pädev isegi siis, kui ühele ettevõtjale, käesoleval juhul RWE‑le, antakse – vastutasuks tütarettevõtjate sissemakse eest teisele äriühingule, nimelt innogylt E.ON‑ile – vähemusosalus, mis ei anna omandavas äriühingus mingit kontrolliõigust, st 16,67% E.ON‑is.

59      Kui hagejalt kohtuistungil selle väite ulatuse kohta küsiti, täpsustas ta, et tema arvates moodustasid koondumised M.8870, M.8871 ja B8‑28/19 ühe koondumise. Kuigi hageja möönab, et nende kolme koondumise üle toimus kontroll erinevate menetluste kohaselt, st koondumise B8‑28/19 suhtes toimus menetlus, mida reguleerib Saksa õigus, ja koondumiste M.8870 ja M.8871 suhtes toimus kaks eraldiseisvat menetlust, mida reguleerib koondumisi käsitlev liidu õigus, vaidlustab hageja tehtud valiku. Eelkõige leiab ta, et 16,67% osalus E.ON‑is, mille RWE omandas, ei ole vähemusosalus ega ole vähetähtis rahaline osalus. Vastupidi, ta leiab, et see annab RWE-le otsustava mõju E.ON‑i üle. Seda asjaolu arvestades tuleb hinnata, kas terviktehing kujutab endast ühte koondumist määruse nr 139/2004 artikli 3 tähenduses.

60      Täpsustused, mille hageja esitas kohtuistungil, võimaldavad mõista, et esimese väitega heidetakse komisjonile ette esiteks seda, et ta ei kontrollinud koondumist B8‑28/19, ja teiseks seda, et ta ei käsitlenud koondumisi M.8870, M.8871 ja B8‑28/19 ühe koondumise osadena.

b)      Koondumise B8‑28/19 kontroll

61      Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse punktis 74 meenutas komisjon, et hinnates igasuguse kontrolli omandamise konkurentsimõju, peab ta arvesse võtma ka omandaja vähemusosalusi võimalikes seotud äriühingutes. Selle reegli kohaselt kontrollis komisjon, kas struktuuriline suhe, mis tekkis siis, kui RWE omandas vähemusosaluse E.ON‑is, ja mis on koondumise B8‑28/19 ese, võib esiteks vähendada RWE ja E.ON‑i huvi siseneda Saksamaa elektrienergia tootmise ja hulgimüügiturule ning teiseks anda RWE-le või E.ON-ile suutlikkuse ja huvi tõrjuda välja konkurendid kas elektrienergia tootmise ja hulgimüügi eelnevalt turult või elektrienergia jaemüügi järgnevalt turult Saksamaal või mõlemalt turult (vaidlustatud otsuse põhjendus 75).

62      Teisisõnu võttis komisjon koondumise M.8871 mõju hindamisel arvesse RWE poolt E.ON‑is omandatud vähemusosalust, kuid ta ei analüüsinud koondumise B8‑28/19 kokkusobivust siseturuga määruse nr 139/2004 alusel.

63      Föderaalne konkurentsiamet uuris koondumise B8‑28/19 kokkusobivust Saksa riigisiseses õiguses kehtestatud normide alusel.

64      Sellega seoses väidab hageja, et komisjon oleks pidanud uurima koondumist B8‑28/19, kuna RWE vähemusosalus E.ON‑is võimaldas RWE‑l avaldada otsustavat mõju E.ON‑ile.

65      Tuleb meenutada, et määruse nr 139/2004 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.      Koondumine on juhtum, kus toimub püsiv kontrolli üleminek tulenevalt:

a)      kahe või enama varem sõltumatu ettevõtja või nende osade ühinemisest, või

b)      juba vähemalt üht ettevõtjat kontrolliva isiku või isikute või ühe või mitme ettevõtja poolsest otsese või kaudse kontrolli omandamisest ühe või enama teise ettevõtja või nende osade üle, mis võib toimuda väärtpaberite või varade ostu kaudu, lepingu alusel või mis tahes muul viisil.

2.      Kontrolli sisuks on õigused, lepingud või muud vahendid, mis kas eraldi või ühiselt ning vastavaid asjaolusid või õigusnorme arvestades annavad võimaluse ettevõtjat otsustavalt mõjutada, eelkõige tulenevalt:

a)      omandiõigusest või õigusest osaliselt või täielikult kasutada ettevõtja vara;

b)      õigustest või lepingutest, mis võimaldavad otsustavalt mõjutada ettevõtja organite koosseisu, hääletamist või otsuseid.“

66      Seega, kuna määruse nr 139/2004 artikli 3 lõige 2 viitab otsustavale mõjule ettevõtja tegevuse üle, et kvalifitseerida sellise kontrolli olemasolu, mis võib iseloomustada koondumist, siis tuleb hageja etteheitest järeldada, et viimane peab koondumist B8‑28/19 määruse nr 139/2004 artikli 3 tähenduses koondumiseks ja et komisjon oleks neil asjaoludel pidanud seda analüüsima.

67      Käesoleva hagi ese on aga formaalselt komisjoni 26. veebruari 2019. aasta otsus, millega tunnistati koondumine M.8871 siseturuga kokkusobivaks. Sellega seoses, kuigi vaidlustatud otsus sisaldab arutluskäike RWE poolt E.ON‑is omandatud vähemusosaluse kohta, mis võimaldab mõista põhjuseid, miks komisjon ei lugenud koondumist B8‑28/19 määruse nr 139/2004 artikli 3 tähenduses koondumiseks, tuleb tõdeda, et ta ei võta sõnaselget seisukohta selles küsimuses ja seega ka küsimuses, kas komisjonil on pädevus analüüsida nimetatud koondumise kokkusobivust siseturuga. Seega ei saa hageja kasutada väidet, et terviktehing on valesti jagatud, et paluda Üldkohtul lahendada pädevusküsimus, mida komisjon tegelikult ei käsitlenud selles otsuses, mis on Üldkohtus vaidlustatud.

68      Sellega seoses tuleb veel märkida, et kui hageja leidis, et koondumine B8‑28/19 võis olla liidu seisukohalt oluline, oleks ta pidanud esitama komisjonile kaebuse, et paluda tal seda uurida. Sellisel juhul oleks komisjon pidanud tegema otsuse põhimõttelises küsimuses tema kui järelevalveasutuse pädevuse kohta (vt selle kohta 25. septembri 2003. aasta kohtuotsus Schlüsselverlag J. S. Moser jt vs. komisjon, C‑170/02 P, EU:C:2003:501, punktid 27–30). Otsuse üle, mis oleks võidud vastu võtta, oleks võinud toimuda kohtulik kontroll ELTL artikli 263 alusel esitatud tühistamishagi kaudu. Teise võimalusena, juhul kui komisjon ei oleks vastanud, oleks võinud esitada ELTL artikli 265 kolmanda lõigu alusel tegevusetushagi.

69      Igal juhul saab vähemusosaluse omandamine viia kontrolli omandamiseni üksnes siis – nagu nähtub konsolideeritud pädevuseteatise, mis käsitleb nõukogu määrust (EÜ) nr 139/2004 (ELT 2008, C 95, lk 1; edaspidi „konsolideeritud pädevuseteatis“), punktidest 57 ja 59 –, kui kõnealuse vähemusosalusega kaasnevad eriõigused, mis annavad õiguslikul alusel omandatud ainukontrolli, või kui vähemusaktsionär saab eriliste asjaolude tõttu faktilisel alusel ainukontrolli.

70      Käesolevas asjas ei ole hageja esiteks väitnud, et RWE omandatud vähemusosalusega kaasnevad eriõigused. Eelkõige ei ole ta väitnud, et omandatud aktsiad olid eelisaktsiad, millega kaasnevad eriõigused, mis võimaldavad RWE-l määrata E.ON-i kaubandusstrateegiat, näiteks määrata ametisse rohkem kui pooled nõukogu või juhatuse liikmed, või et RWE-l oli organisatsioonilise ülesehituse tõttu õigus juhtida E.ON-i tegevust või määrata selle äripoliitikat.

71      Teiseks, nagu on tuvastatud allpool punktides 374, 375 ja 383, piirab RWE ja E.ON‑i vahel sõlmitud investoritevaheliste suhete kokkulepe hääleõigused, mida RWE võib kasutada aktsionäride üldkoosolekutel, 16,67%-le, olenemata kohalviibijate arvust. Järelikult ei saa RWE saada E.ON‑i üldkoosolekul häälteenamust isegi juhul, kui sellel osaleb väike arv aktsionäre. Lisaks, nagu on sisuliselt märgitud allpool punktis 388, ei ole hageja esitanud kaudseid tõendeid, mis kinnitaksid, et on usutav, et [konfidentsiaalne] ja RWE vahel toimus E.ON‑i üldkoosolekutel mingisugunegi kooskõlastamine, mis võiks anda RWE‑le nendel üldkoosolekutel stabiilse häälteenamuse. Seega ei saa asuda seisukohale, et RWE omandas E.ON‑i üle ainukontrolli faktilisel alusel.

72      Seega ei ole hagejal alust väita, et koondumine B8‑28/19 kujutab endast koondumist määruse nr 139/2004 artikli 3 tähenduses.

c)      Ühe koondumise olemasolu

73      Kuna poolte vahel oli nii nende kirjalikes seisukohtades kui ka kohtuistungil vaidlus mõiste „üks koondumine“ üle, tuleb see mõiste määratleda enne, kui kontrollida, kas see on terviktehingule kohaldatav.

1)      Mõiste „üks koondumine“

74      Tuleb märkida, et mõiste „üks koondumine“ esineb tõepoolest ainult põhjenduses 20, mitte aga määruse nr 139/2004 artiklites (vt selle kohta 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Marine Harvest vs. komisjon, T‑704/14, EU:T:2017:753, punkt 91).

75      Määruse nr 139/2004 põhjenduses 20 on märgitud:

„Kohane on määratleda koondumise mõiste viisil, mis hõlmaks tehinguid, mis muudaksid asjaomaste ettevõtjate struktuuri ning seega ka turu struktuuri jäädavalt. Seepärast on asjakohane kohaldada käesolevat määrust kõikide ühisettevõtete suhtes, mis püsivalt täidavad kõiki autonoomse majandusüksuse ülesandeid. Lisaks sellele on kohane käsitada ühe koondumisena omavahel tihedalt seotud tehinguid, st tehinguid, mille tingimuseks või tunnuseks on rea väärtpaberitehingute toimumine suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul.“

76      Kuid esiteks ei määratle see põhjendus ammendavalt tingimusi, mille esinemisel moodustavad kaks või enam tehingut ühe koondumise. Teiseks tuleb märkida, et kuigi määruse põhjendus võib anda selgitusi õigusnormile antava tõlgenduse kohta, ei saa põhjenduse enda puhul olla tegemist sellise normiga. Liidu akti preambulil ei ole siduvat õiguslikku jõudu (vt 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Marine Harvest vs. komisjon, T‑704/14, EU:T:2017:753, punkt 150 ja seal viidatud kohtupraktika).

77      Nii ei saa kohtupraktika kohaselt liidu õigusakti preambulile tugineda ei asjaomase akti sätetest kõrvale kaldumiseks ega nende sätete selliseks tõlgendamiseks, mis on ilmselgelt vastuolus nende sõnastusega (vt 24. novembri 2005. aasta kohtuotsus Deutsches Milch-Kontor, C‑136/04, EU:C:2005:716, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega, kuigi määruse nr 139/2004 põhjendus 20 võib olla selle määruse sätete tõlgendamisel abiks, ei saa aga ainult selle põhjenduse sõnastusest tulemuslikult tuletada mõiste „üks koondumine“ tõlgendust, mis ei ole nende sätetega kooskõlas (4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Marine Harvest vs. komisjon, C‑10/18 P, EU:C:2020:149, punkt 44).

78      Järelikult tuleb mõistet „üks koondumine“, mis esineb määruse nr 139/2004 põhjenduses 20, tõlgendada kooskõlas määruse nr 139/2004 artikli 3 lõikes 1 määratletud mõistega „koondumine“. Selles tähenduses ei saa põhjendust 20 tõlgendada nii, et selle tulemusel laiendatakse määruse nr 139/2004 artikli 3 lõike 1 kohaldamisala.

79      Ent arvestades määruse nr 139/2004 artikli 3 lõike 1 sisu, mida on meenutatud eespool punktis 65, tuleb asuda seisukohale, et ühe koondumise puhul on tegemist koondumisega, mis koosneb vähemalt kahest tehingust, mis on tihedalt seotud tingimusliku seosega või mis toimuvad rea väärtpaberitehingutena suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul, ning kus toimub püsiv kontrolli üleminek tulenevalt kahe või enama ettevõtja või nende osade ühinemisest või juba vähemalt üht ettevõtjat kontrolliva(te) isiku(te) või ühe või mitme ettevõtja poolsest otsese või kaudse kontrolli omandamisest ühe või enama teise ettevõtja või nende osade üle.

80      Teisisõnu peavad olema täidetud kaks tingimust, et pidada kahte või enamat tehingut üheks koondumiseks määruse nr 139/2004 põhjenduse 20 ja artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses. Esiteks on vajalik, et tehingud oleksid omavahel seotud, nii et ühte ei tehtaks ilma teisteta. Teiseks peab nende tehingute tulemuseks olema see, et ühele või mitmele ettevõtjale antakse otsene või kaudne majanduslik kontroll ühe või mitme muu ettevõtja tegevuse üle (vt selle kohta 23. veebruari 2006. aasta kohtuotsus Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, T‑282/02, EU:T:2006:64, punkt 109).

81      Sellega seoses väidab hageja, et määruse nr 139/2004 põhjendus 20 täpsustab komisjoni tahet, mis väljendus tema rohelises raamatus nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määruse (EMÜ) nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle läbivaatamise kohta (KOM(2001) 745 (lõplik), edaspidi „roheline raamat“), käsitleda varade üleandmist väga üldiselt kui ühte koondumist, et tagada kogu tehingu ühtne hindamine.

82      Siiski tuleb esiteks rõhutada, et rohelise raamatu ainus eesmärk on algatada konsulteerimisprotsess liidu tasandil ning seega ei saa see tekitada komisjonile kohustust (vt selle kohta 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Marine Harvest vs. komisjon, T‑704/14, EU:T:2017:753, punkt 178).

83      Teiseks, kuigi vastab tõele, et rohelise raamatu põhjenduses 133 märkis komisjon, et tuleb koostada sätted, mis samastavad tehingud, mis seisnevad varade vahetuses kahe äriühingu vahel, ühest tehingust koosneva koondumisena, ei võetud seda ettepanekut siiski vastu määruses nr 139/2004. Eelkõige ei ole tehtud muudatusi nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määruse (EMÜ) nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜT 1989, L 395, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 31) artiklisse 5, mis käsitleb käibe arvutamist, et määrata kindlaks komisjoni pädevus analüüsida koondumist, mida oli silmas peetud rohelises raamatus.

84      Nii nähtub määruse nr 139/2004 ettevalmistustest, et rohelise raamatu põhjendusest 133 inspireeritud sätete lisamisest loobumine tuleneb liidu seadusandja tahtlikust otsusest.  Seda põhjendust 133 ei lisatud määruse nr 139/2004 lõplikku versiooni niisugusena, nagu see vastu võeti, ning ainus säte, mis käsitleb mõistet „üks koondumine“, on selle määruse põhjendus 20.

85      Järelikult, isegi kui komisjon oli oma rohelise raamatu avaldamise ajal seisukohal, et sellist varade vahetust nagu käesolevas asjas tuli pidada üheks koondumiseks, ei oma see tähtsust küsimuses, kas koondumised M.8870, M.8871 ja B8‑28/19 kujutavad endast ühte koondumist, kuna sellega seoses on ainsana asjakohased määrus nr 139/2004 ja konsolideeritud pädevuseteatis.

86      Võttes aga arvesse eespool punktis 80 meenutatud tingimusi, ei ole mõiste „üks koondumine“ kohaldatav siis, kui sõltumatute ettevõtjate omandatava kontrolli ese on erinev, nagu see toimub varade vahetamise korral.

2)      Kohaldamine käesoleva juhtumi suhtes

i)      Tingimus, mis puudutab kõnealuste tehingute omavahelist seotust

87      Kõnealuste tehingute omavahelise seotuse tingimust on täpsustatud konsolideeritud pädevuseteatise punktis 43.

88      Sellega seoses tuleb märkida, et konsolideeritud pädevuseteatise punktidest 1 ja 4 nähtub, et see võeti vastu komisjoni tegevuse läbipaistvuse, ettearvatavuse ja õiguskindluse tagamiseks (5. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus HeidelbergCement ja Schwenk Zement vs. komisjon, T‑380/17, EU:T:2020:471, punkt 132).

89      Konsolideeritud pädevuseteatise punktis 43 on sätestatud:

„Tingimuslikkuse nõue seisneb selles, et ühtegi tehingut ei saa teha teiseta ja seega kujutavad nad endast ühte tehingut […]. Selline tingimuslikkus ilmneb tavaliselt siis, kui tehingud on omavahel õiguslikult seotud, st kokkulepped tingivad vastastikku üksteist. Kui tegelikku tingimuslikkust on võimalik küllaldaselt tõendada, piisab ka sellest, kui käsitada tehinguid ühe koondumisena. Selleks tuleb iga tehingu puhul majanduse seisukohast hinnata, kas see sõltub tingimata teiste tehingute tegemisest […]. Lisaks võivad mitme tehingu omavahelist seotust tõendada poolte endi kinnitused või asjaomaste kokkulepete samaaegne sõlmimine. On raske tõendada mitme tehingu tegelikku tingimuslikkust, kui neid ei tehta ühel ajal. Kui õiguslikult tingimuslikke tehinguid ilmselt ei tehta ühel ajal, võib see seada kahtluse alla nende tegeliku omavahelise seotuse.“

90      Käesolevas asjas on selge, et koondumised M.8870, M.8871 ja B8‑28/19 on osa keerulisest varade vahetusest RWE ja E.ON‑i vahel ning need on omavahel õiguslikult seotud. See nähtub ka vaidlustatud otsuse punktist 3.

91      Lisaks on vaidlustatud otsuse 34. joonealuses märkuses märgitud, et „E.ON‑i vara RWE‑le üleandmisega seotud lepingud sõltuvad sellest, et E.ON omandab innogy, kes seega saab kas ajutiselt […] või alaliselt kontrolli varade üle, mille suhtes toimus ümberpööratud eraldamine“. Samuti on vaidlustatud otsuse punktis 74 sisuliselt märgitud, et 16,67% suurune vähemusosalus, mille RWE omandas E.ON‑is, kujutab endast vastutasu, mille RWE sai selle eest, et ta kandis E.ON-ile üle jaotamis- ja jaemüügitegevuse ning teatud tootmisvahendid, mida innogy praegu kasutab. Sellest tuleb järeldada, et kõnealused tehingud on õiguslikult seotud, st lepingulise kokkuleppe kaudu on erinevad varade vahetustehingud omavahel vastastikku tingimuslikult seotud.

92      Igal juhul on koondumised M.8870, M.8871 ja B8‑28/19 seotud tegeliku tingimuslikkusega.

93      Sellega seoses on käesolevas asjas olemas asjaolud, mis võimaldavad tuvastada tegelikku tingimuslikkust, nagu on ette nähtud konsolideeritud pädevuseteatise punktis 43, st koondumise poolte enda kinnitused ja asjaomaste kokkulepete samaaegne sõlmimine.

94      Sellest tuleneb, et terviktehing vastab kõnealuste tehingute omavahelise seotuse tingimusele.

ii)    Tulemusega seotud tingimus

95      Tulemusega seotud tingimust on täpsustatud konsolideeritud pädevuseteatise punktides 41 ja 44. Punktis 41 on märgitud:

„Mitut tehingut, isegi kui neid seob ühine tingimus, saab ühe koondumisena käsitada üksnes siis, kui lõpuks omandab kontrolli üks ja sama ettevõtja (ühed ja samad ettevõtjad). Ainult sellisel juhul on kahel või enamal tehingul üks eesmärk ja need moodustavad seega ühe koondumise [määruse nr 139/2004] […] artikli 3 tähenduses […]. Siia ei kuulu ühisettevõtete jagunemised, millega ettevõtja eri osad jagatakse selle endiste emaettevõtjate vahel. Komisjon käsitab selliseid tehinguid eraldiseisvate koondumistena […]. Sama kehtib ka tehingute kohta, millega kaks (või enam) ettevõtet vahetavad varasid tehingute teel, millega ühisettevõte jagatakse osadeks või vahetatakse omavahel varasid. Kuigi pooled peavad kõnealuseid tehinguid tavaliselt üksteisest sõltuvaks, tuleb ühinemismääruse kohaselt iga tehingu tulemust hinnata eraldi: mitu ettevõtjat omandavad kontrolli eri varade üle, iga omandava ettevõtja puhul on vahendite koosseis erinev ja iga kontrolli omandamise mõju turule tuleb vastavalt ühinemismäärusele hinnata eraldi.“

96      Punkt 44 sätestab:

„Põhimõte, et mitut tehingut saab eelnimetatud tingimustel käsitada ühe koondumisena, kehtib üksnes siis, kui kõnealuste tehingute tulemusel omandab (omandavad) ühe või enama ettevõtja üle kontrolli üks ja sama(d) isik(ud) või ettevõtja(d). Esiteks võib sellega olla tegemist juhul, kui üks ettevõte või ettevõtja omandatakse mitme õigusliku tehinguga. Teiseks võib kontrolli omandamine mitme ettevõtja üle (mis võivad olla eraldi koondumised) olla seotud nii, et tehingud moodustavad ühe koondumise. Ühinemismääruse kohaselt ei ole siiski võimalik seostada erinevaid õiguslikke tehinguid, mis on vaid osaliselt seotud kontrolli omandamisega ettevõtjate üle ja osaliselt muude varade omandamisega, nagu vähemusosalused teistes ettevõtetes, mis ei ole kontrollosalused. Erinevate omavahel tingimuslikult seotud tehingute hindamine ühinemismääruse kohaselt ühe tervikuna oleks vastuolus ühinemismääruse üldise raamistiku ja eesmärkidega, kui kõnealustest tehingutest üksnes mõnega kaasneks asjaomase sihtettevõtja üle omatava kontrolli üleminek.“

97      Käesolevas asjas, nagu on meenutatud eespool punktis 5, puudutab koondumine M.8871 RWE poolt E.ON‑i vara omandamist, samas kui koondumine M.8870 puudutab E.ON‑i poolt RWE tütarettevõtja innogy omandamist. Koondumine B8‑28/19 võimaldab RWE‑l omandada 16,67% vähemusosaluse E.ON‑is.

98      Esimesena tuleb tõdeda, et ühelt poolt koondumise M.8870 ja teiselt poolt koondumiste M.8871 ja B8‑28/19 puhul on omandavad ettevõtjad erinevad. Nimelt on omandavad ettevõtjad vastavalt E.ON ja RWE. Samuti ei ole omandatud ettevõtjad samad, kuna koondumise M.8870 puhul omandati RWE tütarettevõtja innogy ning koondumistes M.8871 ja B8‑28/19 on sihtettevõtjateks vastavalt E.ON‑i vara ja E.ON.

99      Teisena, mis puudutab koondumisi M.8871 ja B8‑28/19, siis kuigi omandav ettevõtja on sama, st RWE, on omandatud ettevõtjad erinevad. Nimelt koondumise M.8871 raames omandab RWE E.ON‑i vara, samal ajal kui koondumise B8‑28/19 raames omandab RWE vähemusosaluse E.ON‑is. Kuid E.ON-i varade omandamine ja vähemusosaluse omandamine E.ON-is ei vii selleni, et RWE omandas kontrolli E.ON-i üle. Sellega seoses, võõrandades oma vara RWE-le ei ole E.ON-il enam seost RWE-ga, mistõttu RWE-l ei saanud nende varade vahendusel olla otsustavat mõju E.ON-i üle.

100    Neil asjaoludel ei saa nõustuda seisukohaga, et koondumiste taotletud tulemus on ühe või mitme ettevõtja üle kontrolli omandamine ühe või mitme sama ettevõtja poolt. Lõpuks, väljaspool RWE ja E.ON‑i vabatahtlikult loodud omavahelist seotust ei ole koondumiste M.8870, M.8871 ja B8‑28/19 vahel funktsionaalset seost, kuna käesoleva asja terviktehing ei ole tehing, millega tehakse mitu vahetehingut, et saavutada kontroll ühe või mitme ettevõtja üle ühe või mitme sama ettevõtja poolt.

101    Sellest tuleneb, et terviktehing ei vasta tulemusega seotud tingimusele.

3)      Mõiste „üks koondumine“ ja igakülgse hindamise nõue

102    Hageja väidab, et oli vastuoluline, et komisjon analüüsis koondumist M.8871 ja koondumist M.8870 eraldi, võttes samas koondumise M.8871 analüüsimisel arvesse innogy üleandmist E.ON‑ile.

103    Sellega seoses viitab komisjon prioriteedireeglile.

104    Sisuliselt tähendab see reegel, et komisjon võtab koondumise mõju hindamisel arvesse varem teatatud koondumise mõju kontrollitavale koondumisele.

105    Selle reegli kohaselt võttis komisjon koondumise M.8871 analüüsimisel arvesse koondumist M.8870, kuna viimasest koondumisest teatati enne koondumist M.8871.

106    Siiski tunnistas komisjon kohtuistungil vastuseks Üldkohtu küsimustele, et esiteks ei mainitud prioriteedireeglit vaidlustatud otsuses ja teiseks ei olnud sellele tuginemine vajalik, et selgitada koondumise M.8870 arvessevõtmist koondumise M.8871 analüüsimisel. Pelk asjaolu, et need kaks koondumist on omavahel seotud, on sellega seoses piisav, et selgitada, et komisjon võttis vaidlustatud otsuses arvesse koondumist M.8870.

107    Tuleb märkida, et prioriteedireegel tuleneb üksnes komisjoni otsustuspraktikast ning seda ei ole ette nähtud määruse nr 139/2004 ega komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 802/2004, millega rakendatakse määrust (EÜ) nr 139/2004 (ELT 2004, L 133, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 88), üheski sättes.

108    Käesolevas asjas teatati koondumisest M.8871 ametlikult 22. jaanuaril 2019, st enne koondumist M.8870, millest teatati 31. jaanuaril 2019.

109    Seega, isegi kui Üldkohus kinnitab prioriteedireegli olemasolu komisjoni määratletud sõnastuses, ei saa see mingil juhul olla asjakohane, et õigustada seda, et koondumise M.8870 mõju võeti arvesse koondumise M.8871 analüüsimisel.

110    Siiski tuleb koondumise siseturuga kokkusobivuse kohta tehtud otsuse õiguspärasust hinnata seda informatsiooni arvesse võttes, mis oli komisjoni käsutuses otsuse tegemise hetkel. Seega peab komisjoni hinnang koondumise kokkusobivusele siseturuga arvesse võtma koondumisest teatamise ajal esinenud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mille majanduslikku ulatust saab hinnata selle otsuse tegemise hetkel (vt 20. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Polskie Linie Lotnicze „LOT“ vs. komisjon, T‑296/18, EU:T:2021:724, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

111    Sellise varade vahetamise korral nagu käesolevas asjas võib komisjon, nagu võivad ka eri koondumistest teatanud pooled, ette näha mõju siseturule, mida iga koondumise tõenäoline elluviimine võib avaldada eraldi ja ühiselt. Käesoleva asja koondumiste õiguslike ja faktiliste asjaolude omavaheline seotus võimaldab komisjonil välja töötada turu struktuuri pärast nende läbiviimist.

112    Seega, võttes arvesse kõnealuste koondumiste vastastikust sõltuvust, võib käesolevas asjas prioriteedireegli mehaanilisel kohaldamisel olla meelevaldne mõju komisjoni analüüsi ulatusele.

113    Veel tuleb lisada, et mõiste „üks koondumine“ eesmärk on võimaldada ühiselt kontrollida tehinguid, mille lõpptulemus on sama, st ühe või mitme ettevõtja poolt otsese või kaudse majandusliku kontrolli omandamine ühe või mitme muu ettevõtja tegevuse üle. Seda õigustab asjaolu, et sellisel juhul tekitavad kavandatavad tehingud samu probleeme ja samasuguseid tagajärgi siseturul.

114    See tõlgendus on kooskõlas tõlgendusega, mis tuleb anda määruse nr 139/2004 põhjendusele 20 ja artikli 3 lõikele 1, tuginedes nii selle eesmärgile kui ka üldisele ülesehitusele (vt selle kohta 7. septembri 2017. aasta kohtuotsus Austria Asphalt, C‑248/16, EU:C:2017:643, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

115    Seevastu juhul, kui sarnaselt käesoleva asjaga ei too koondumised kaasa sama tulemust, ei ole need sisuliselt ühtsed ja neid ei tule analüüsida koos kui ühe koondumise osaks olevaid tehinguid, sest need ei tekita tingimata samu probleeme ja neil ei ole sama laadi mõju turule. Nimelt omandavad sellisel juhul mitu ettevõtjat kontrolli erinevate varade üle, nii et iga omandava ettevõtja puhul tehakse eraldi ressursside koondamine ja iga kontrolli omandamise mõju turule on erinev.

116    Sellegipoolest, kui neil on seos, mis võimaldab komisjonil ette näha iga koondumise tõenäolist mõju turule, peab komisjon seda arvesse võtma kõigi asjakohaste tõendite igakülgsel hindamisel, mille ta iga koondumise kohta läbi viib. Nimelt on sel juhul iga kõnealune tehing tegur, mida komisjon peab teisi tehinguid arvestades silmas pidama, kui ta igakülgselt hindab koondumise mõjusid siseturule.

117    Sellest tuleneb, et ei olnud kuidagi vastuoluline, et komisjon analüüsis kõnealuseid koondumisi M.8870 ja M.8871 eraldi, võttes vaidlustatud otsuses arvesse mõju, mida need teineteisele avaldavad.

118    Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt komisjon, võttes arvesse koondumist M.8870, nägi ette selle koondumise hindamise tulemust, mistõttu oleks ta pidanud analüüsima neid kahte koondumist koos.

119    Selleks et paremini uurida mõju, mis koondumisel M.8871 võiks siseturule olla, pidi komisjon arvesse võtma turgu, mida võis muuta koondumise M.8870 võimalik läbiviimine. See ei tähenda siiski, et mõlemat koondumist oleks tulnud analüüsida üheainsa menetluse raames, kuna need ei vastanud tingimustele, mis peavad olema täidetud, et neid saaks pidada üheks koondumiseks, või et koondumise M.8870 analüüsi tulemus oli eelnevalt ära otsustatud.

d)      Järeldus

120    Kuna käesolevas asjas puudub üks kahest tingimusest, et tuvastada ühe koondumise olemasolu, nimelt tulemuse tingimus, siis leidis komisjon õigesti, et koondumised M.8870, M.8871 ja B8‑28/19 ei kujuta endast ühe koondumise osasid.

121    Kõigest eeltoodust järeldub, et hagi esimene väide tuleb rahuldamata tagasi lükata.

3.      Teine väide, et on rikutud põhjendamiskohustust

122    Hageja leiab, et vaidlustatud otsuse põhjendused on äärmiselt kokkuvõtlikud ega too välja terviktehingu keerukust ega mõju. Ta väidab, et komisjoni ülevaade põhineb üldistel kirjeldustel ja selle võib sisuliselt kokku võtta peaaegu eranditult põhjendamata argumendiga, et koondumise tagajärjel on RWE kasv minimaalne ja igal juhul ajutine tuumaenergiast loobumise tõttu.

123    Hageja sõnul ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest parimal juhul vaid ebamääraselt viis, kuidas koondumise kohta esitatud arvukaid vastuväiteid on ära kuulatud, hinnatud ja kaalutud. Hagejal on igal juhul võimatu kontrollida antud loa põhjendatust. Samuti ei uurinud komisjon koondumise muid konkurentsiaspekte.

124    Komisjon, keda toetavad E.ON ja RWE, vaidleb hageja argumentidele vastu.

125    Nagu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, peab ELTL artikliga 296 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teha kontrolli. Põhjendamise nõude hindamisel tuleb arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi selgituste saamiseks, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna akti põhjenduse vastavust viidatud artikli 296 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjasse puutuva valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 166 ja seal viidatud kohtupraktika).

126    Sellise akti vastuvõtja ei ole siiski kohustatud võtma seisukohta selgelt teisejärguliste asjaolude suhtes ega ennetama võimalikke vastuväiteid. Lisaks peab otsuse põhjenduste täpsuse aste olema proportsionaalne materiaalsete võimaluste ja tehniliste tingimuste või tähtaegadega, millest kinni pidades see tuleb teha. Seega ei riku komisjon oma põhjendamiskohustust, kui ta koondumiste kontrolli pädevuse kasutamisel ei lisa otsusesse koondumise selliste aspektide hindamise täpset põhjendust, mis tunduvad talle ilmselgelt asjassepuutumatud, tähtsusetud või selgelt teisese tähtsusega selle hindamise seisukohast. Sellist nõuet oleks ka raske koondumiste kontrolli pädevuse teostamisel ühitada kiire menetlemise kohustuse ja komisjonile kehtestatud lühikeste menetlustähtaegadega, mis on osa koondumiste kontrolli menetluse erilistest asjaoludest (10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 167).

127    Sellest tuleneb, et kui komisjon kuulutab määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punkti b alusel koondumise siseturuga kokkusobivaks, siis on põhjendamiskohustus täidetud, kui selles otsuses märgitakse selgelt põhjused, miks kõnealune koondumine, vajaduse korral pärast asjaomaste ettevõtjate tehtud parandusi, ei tekita komisjoni arvates tõsiseid kahtlusi koondumise kokkusobivuses siseturuga (vt 7. mai 2009. aasta kohtuotsus NVV jt vs. komisjon, T‑151/05, EU:T:2009:144, punkt 193 ja seal viidatud kohtupraktika).

128    Kuigi on tõsi, et komisjonil ei ole kohustust võtta määruse alusel vastu võetud otsuste põhjendustes seisukoht kõigi talle esitatud tõendite ja argumentide kohta, sealhulgas antava hinnangu seisukohalt selgelt teisejärguliste tõendite ja argumentide kohta, peab komisjon siiski välja tooma otsuse ülesehitusel keskse tähendusega faktid ja õiguslikud kaalutlused. Lisaks peab põhjendus olema loogiline ja ilma sisemise vastuoluta (10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 169).

129    Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et põhjenduste puudumine või puudulikkus kujutab endast menetlusnormide rikkumise väidet, mis säärasena erineb otsuse põhjenduste ebatäpsust puudutavast väitest, mida tuleb käsitleda selle otsuse põhjendatuse uurimisel (vt 19. juuni 2009. aasta kohtuotsus Qualcomm vs. komisjon, T‑48/04, EU:T:2009:212, punkt 175 ja seal viidatud kohtupraktika).

130    Hageja teist väidet tuleb analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.

131    Esiteks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses määratles komisjon asjaomase turu, selgitades põhjuseid, miks ta sellise määratluse aluseks võttis (vaidlustatud otsuse punktid 11–24).

132    Teiseks esitas komisjon selgitused elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turu struktuuri kohta Saksamaal ning tutvustas turuosade jaotust seal tegutsevate ettevõtjate vahel (vaidlustatud otsuse punktid 25–29), enne kui ta analüüsis RWE turuosa suurenemist pärast koondumist. Sellega seoses võttis ta eelkõige arvesse mõju, mis oli innogy teatud vara üleminekul E.ON‑ile (vaidlustatud otsuse punktid 30–35). Lisaks tuletas ta meelde, kuidas toimivad kaks taastuvenergiat tootvate varade toetusskeemi, mis on ette nähtud Saksa 21. juuli 2014. aasta taastuvenergiaseaduses (Gesetz für den Ausbau erneuerbarer Energien (Erneuerbare-Energien-Gesetz – EEG 2017), BGBl. 2014 I, lk 1066; edaspidi „EEG seadus“) (vaidlustatud otsuse punktid 36–39). Olles meenutanud neid erinevaid asjaolusid ning RWE seisukohta (vaidlustatud otsuse punktid 40–42), hindas ta koondumise mõju elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turule Saksamaal ning jõudis järeldusele, et esmapilgul on vähetõenäoline, et piiratud koondumise tagajärjel tekkinud netokasv ja igal juhul ajutine suurendamine tugevdaks oluliselt RWE võimu nimetatud turul (vaidlustatud otsuse punktid 43–47). Hoolimata sellest tõdemusest pidas komisjon elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turu toimimist silmas pidades sobivaks analüüsida võimsuse kinnipidamise strateegiaga seotud riski. Sellega seoses võttis ta arvesse eelkõige tema läbi viidud turu-uuringule antud vastuseid (vaidlustatud otsuse punktid 48–58). Ta uuris ka RWE ja kolmandate isikute esitatud RSI analüüse ning järeldas, et koondumine ei tekita mingit tõsist kahtlust selle kokkusobivuses siseturuga (vaidlustatud otsuse punktid 59–66). Lõpuks võttis ta arvesse kolmandate isikute tõstatatud täiendavaid muresid ja analüüsis seetõttu neid (vaidlustatud otsuse punktid 67–73).

133    Kolmandaks uuris komisjon küsimust, milline mõju oli sellel, et RWE omandas 16,67% osaluse E.ON‑is (vaidlustatud otsuse punktid 74–78). Selle asjaolu tõttu analüüsis ta ühest küljest, kas see omandamine võis võimendada koondumise horisontaalset mõju, ning leidis, et RWE poolt E.ON‑i 16,67% osaluse omandamine ei muuda järeldust, mille kohaselt on vähetõenäoline, et koondumine suurendaks oluliselt RWE võimet ja huvi võimsust kinni pidada (vaidlustatud otsuse punktid 79–81). Teisest küljest uuris komisjon koondumise vertikaalset mõju ning seega turu sulgemist tootmissisenditele ning klientidele (vaidlustatud otsuse punktid 82–88). Tõdedes, et mõned turu-uuringus osalejad kurtsid koondumise tagajärgede üle elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turu likviidsusele ning RWE juurdepääsu üle E.ON‑i strateegiate ja tegevuse kohta käivale teabele, analüüsis komisjon ka neid küsimusi (vaidlustatud otsuse punktid 89–95).

134    Neljandaks käsitles ja analüüsis komisjon RWE suhet Amprioniga (vaidlustatud otsuse punktid 96–100).

135    Sellest tuleneb, et komisjon esitas põhistatult need põhjused, mille tõttu ta vaidlustatud otsuse vastu võttis.

136    Hageja argumendid ei sea seda hinnangut kahtluse alla.

137    Esimesena tuleb märkida, et hageja heidab komisjonile ette põhiliselt seda, et viimane tugines peamiselt või isegi ainuüksi tõdemusele, et RWE turuosa suurenemine saab olema vaid marginaalne ja ajutine. Ta leiab sisuliselt, et komisjon kasutas seda ainsat põhjendust, et lükata tagasi argumendid, mille kolmandad isikud esitasid koondumise siseturuga kokkusobivuse vaidlustamiseks.

138    Kuigi sama selgitus on esitatud ilma nüanssideta, et lükata tagasi argumendid, mis tõstatavad erinevaid probleeme, tuleb analüüsida kõnealuse otsuse põhjenduste kvaliteeti. Isegi kui tegemist on eriti veenva selgitusega, peab see siiski olema kohane või sellega peab kaasnema teave, mis võimaldab mõista, miks see on asjakohane, et lükata tagasi argumendid, mis puudutavad erinevaid aspekte.

139    Seda arvestades tuleb käesolevas asjas rõhutada, et vaidlustatud otsus on vastu võetud määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punkti b alusel ja seda liiki otsuste kohta on Üldkohus tunnistanud lubatavaks – nagu nähtub sisuliselt eespool punktides 126 ja 127 viidatud kohtupraktikast – sellise põhjenduse, mis ei hõlma ammendavalt kõiki talle esitatud asjaolusid.

140    Seega tuleb leida õiglane tasakaal põhjenduse vahel, mis on tegelikult kunstlik, kuna see põhineb eelkõige stereotüüpsel põhjendusel, ja põhjenduse vahel, mis nõuab asjaomaselt institutsioonilt ebaproportsionaalseid pingutusi tehtud otsuse laadi arvestades.

141    Käesolevas asjas ei saa eitada, et komisjon kordas mitu korda, et tema arvates ei tekita koondumine tõsiseid kahtlusi kokkusobivuses ühisturuga, kuna sellest tulenev RWE tootmise suurenemine oli esiteks piiratud ja teiseks igal juhul ajutine. See põhjus esineb koondumisest tuleneva suurenemise analüüsis (vaidlustatud otsuse punktid 31 ja 35) ning komisjoni üldises hinnangus (vaidlustatud otsuse punktid 44–47).

142    Need punktid moodustavad seega komisjoni hinnangu tuumiku.

143    Siiski ei piirdunud komisjon oma analüüsis selle tõdemusega, et jõuda järeldusele, et koondumine ei tekita tõsiseid kahtlusi kokkusobivuses siseturuga. Nimelt võttis komisjon ka võimsuse kinnipidamise strateegiatega seotud riski uurimisel arvesse tuuleenergia tootmisega seotud eripärasid ning uuris huvi, mis RWE-l võib olla võimsuse kinnipidamise strateegiate suhtes, võttes arvesse selle toetuste skeemi toimimist, mis kehtis taastuvenergia tootmisvahendite suhtes, ja kasumit, mida ta võib saada tuumarajatiste omamisest (vaidlustatud otsuse punktid 52, 53, 57 ja 58). Samuti leidis komisjon kolmandate isikute tõstatatud täiendavate mureküsimuste uurimisel, et mis puudutab konkurentsieeliseid uute taastuvenergia tootmisvahendite arendamiseks ja ehitamiseks toetuste andmisel, mida RWE võis saada, siis selle esinemine oli vähetõenäoline, arvestades eelkõige taastuvenergia tootmise killustatud struktuuri Saksamaal (vaidlustatud otsuse punkt 69). Samuti, mis puudutab huvi esitada tahtlikult valesid prognoose taastuvenergia tootmise kohta, siis tugines komisjon turu-uuringust saadud vastustele, mille kohaselt tarnijatel ei olnud üldist huvi selliseid prognoose esitada (vaidlustatud otsuse punkt 71). Sama järelduse võib teha analüüsi kohta, mis puudutab seda, mis tagajärjed on RWE poolt 16,67% osaluse omandamisel E.ON-is koondumise horisontaalsetele ja vertikaalsetele mõjudele. Nimelt uuris komisjon, millist mõju võis RWE avaldada E.ON‑ile, ja huvi, mis tal nende kahe üksuse suhtes on (vt eelkõige vaidlustatud otsuse punktid 81, 85, 87, 88, 91 ja 94). Lõpuks, mis puudutab vertikaalset suhet Amprioniga, siis viitas komisjon Amprioni kontrolli jagamisele RWE ja Commerz Real AG vahel ning Saksamaa ja liidu õigusnormidele ning RWE marginaalsele ja ajutisele suurenemisele, et järeldada, et ei olnud tõenäoline, et koondumise tagajärjel võidaks takistada Amprioni juurdepääsu ülekandevõrgule (vaidlustatud otsuse punktid 98 ja 100).

144    Järelikult tuleb hageja esitatud peamine argument, mida on meenutatud eespool punktis 137, tagasi lükata.

145    Teisena tuleb tagasi lükata hageja argument, et vaidlustatud otsusel on vähe lehekülgi. Nimelt tuleb seda, kas institutsioon on täitnud oma põhjendamiskohustust, hinnata üksnes lähtuvalt tema otsuse sisust. Selles mõttes ei oma lehekülgede arv tähtsust, kuna isegi lühike põhjendus võib vastata eespool punktis 125 toodud eeskirjadele, võimaldades asjaomasel isikul mõista otsuse vastuvõtmise põhjusi (vt selle kohta 12. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Syriatel Mobile Telecom vs. nõukogu, T‑411/16, ei avaldata, EU:T:2018:902, punkt 79). Lisaks on juba otsustatud, et otsuse õiguspärasus ei saa sõltuda selle põhjenduste arvust (5. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus HeidelbergCement ja Schwenk Zement vs. komisjon, T‑380/17, EU:T:2020:471, punkt 363 (ei avaldata)) või et kokkuvõtlik põhjendus ei ole tingimata vastuolus ELTL artikli 296 nõuetega (vt selle kohta 11. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Cisco Systems ja Messagenet vs. komisjon, T‑79/12, EU:T:2013:635, punkt 111).

146    Kolmandana, vastavalt eespool punktis 129 meenutatud kohtupraktikale tuleb põhjendamiskohustust käsitleva väite analüüsimisel lükata tagasi hageja argumendid, milles heidetakse komisjonile sisuliselt ette, et viimane tuvastas valesti, et RWE kasv oli tuumaenergiast loobumise tõttu tähtsusetu ja üksnes ajutine. Kuigi ta esitab need argumendid väitmaks, et komisjon ei ole oma järeldust põhjendanud, seab ta tegelikult kahtluse alla selle järelduse põhjendatuse. Sama kehtib ka argumentide kohta, mille kohaselt kompenseeris komisjon koondumise tagajärjel tekkinud RWE kasvu ebaseaduslikult, võttes arvesse innogy varade üleminekut E.ON‑ile, eitas RWE mõju E.ON‑ile, mis oli tingitud sellest, et RWE omandas 16,67% suuruse osaluse E.ON‑is, ning eitas asjaolu, et RWE turuosa suurenemine oli märkimisväärne või et RWE keskse rolli tähtsus suurenes oluliselt. Nende argumentidega soovitakse nimelt tõendada, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea koondumise M.8871 mõju hindamisel, mitte et vaidlustatud otsus on ebapiisavalt põhjendatud.

147    Neljandana, mis puudutab konkurentsiaspekte, mida komisjon ei ole uurinud, siis tuleb märkida, et vastavalt eespool punktis 128 meenutatud kohtupraktikale ei olnud ta kohustatud võtma sõnaselget seisukohta nende konkurentsiaspektide suhtes, mis olid selgelt teisejärgulised. Lisaks, mis puudutab RWE seisundit tasakaalustamis- ja abiteenuste valdkonnas, siis kuigi komisjon selgitas, miks ta ei pidanud vajalikuks viia läbi eraldi analüüsi koondumise mõju kohta sellele turule, tegi ta siiski sellise analüüsi (vaidlustatud otsuse põhjendus 46). Lisaks, vastupidi hageja väidetule uuris komisjon kolmandate isikute esitatud RSI analüüse ning analüüsis seda, mis tagajärjed on koondumise heakskiitmisel turule (vt vaidlustatud otsuse punkt 59 jj).

148    Viiendana, mis puudutab hageja argumenti, et vaidlustatud otsuse põhjendustest ilmneb parimal juhul vaid ebamääraselt viis, kuidas on ära kuulatud, hinnatud ja kaalutud arvukad koondumise kohta esitatud vastuväited, siis tuleb see tagasi lükata. Vaidlustatud otsusest ja eelkõige selle punktidest 63, 64, 67–73 ja 89–94 nähtub, et komisjon võttis arvesse kolmandate isikute esitatud märkusi, millest osad kattuvad, ning andis neile vastuse.

149    Kõigest eeltoodust tuleneb, et vastupidi hageja väidetule esitas komisjon piisava põhjenduse, et hageja mõistaks põhjuseid, miks ta leidis, et koondumine ei tekita tõsiseid kahtlusi kokkusobivuses siseturuga, ning et kohus saaks teha oma kontrolli.

4.      Kolmas väide, et on rikutud hageja õigust olla ära kuulatud

150    Hageja väidab, et menetluses rikuti tema õigust menetluses osaleda. Esiteks leiab ta, et komisjon ei võtnud tema panust arvesse. Teiseks oleks komisjon pidanud eelkõige hageja ära kuulama ja laskma tal menetluses rohkem osaleda ning seejärel selgitama küsimust, kas teatavad Oxera uuringu konkreetsed lähenemisviisid olid ebaõiged, ning kui see on nii, siis millised. Kolmandaks ei toimunud komisjoni menetluses tõelist dialoogi.

151    Hageja menetluses osalemise õiguse rikkumine ilmneb tema sõnul ka esiteks komisjoni vastuseisust sellele, et hageja saaks tutvuda föderaalse konkurentsiameti kinnise toimikuga, ja teiseks lihtsalt komisjoni viitest RWE turupositsiooni käsitlevatele kolmanda isiku analüüsidele, mis on koostatud erinevate sisendiparameetritega ja mis jõudsid muude järeldusteni, ilma et komisjon oleks pidanud vajalikuks selgitada esile toodud vastuolusid.

152    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

153    Esimesena tuleb märkida, et väites, et teda ei kaasatud piisavalt haldusmenetlusse ja et rikuti tema „õigust menetluses osaleda“, väidab hageja sisuliselt, et rikutud on tema õigust olla ära kuulatud.

154    Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 802/2004 artikli 11 punkti c kohaselt on määruse (EÜ) nr 139/2004 artiklis 18 sätestatud selgituste andmise õigus kolmandatel isikutel, st füüsilistel või juriidilistel isikutel, sealhulgas klientidel, tarnijatel ja konkurentidel, kui nad ilmutavad määruse (EÜ) nr 139/2004 artikli 18 lõike 4 teise lause kohast piisavat huvi.

155    Lisaks on määruse nr 139/2004 artikli 18 lõikes 4 sätestatud:

„Kui komisjon või liikmesriikide pädevad asutused peavad seda vajalikuks, võivad nad ära kuulata ka teisi füüsilisi või juriidilisi isikuid. Piisavat huvi väljendavatel füüsilistel ja juriidilistel isikutel ning eelkõige asjaomaste ettevõtjate haldus- või juhtorganite liikmetel või nende töötajate tunnustatud esindajatel on õigus vastava taotluse korral esitada oma selgitused.“

156    Määruse nr 802/2004 artikli 16 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui kolmandad isikud taotlevad kirjalikult ärakuulamist vastavalt määruse (EÜ) nr 139/2004 artikli 18 lõike 4 teisele lausele, teatab komisjon neile kirjalikult menetluse laadi ja sisu ning kehtestab seisukohtade esitamise tähtaja.“

157    Seega annavad määruse nr 139/2004 artikli 18 lõige 4 ning määruse nr 802/2004 artikli 11 punkt c ja artikli 16 lõige 1 liidu koondumiste kontrolli menetluse raames sõnaselgelt õiguse olla ära kuulatud sellistele kolmandatele isikutele nagu hageja, kes tõendavad piisavat huvi ja kes on esitanud taotluse olla ära kuulatud.

158    Neil kolmandatel isikutel on õigus olla nende taotlusel komisjoni poolt ära kuulatud, et esitada oma seisukoht teatatud kavandatava koondumise mõju kohta, mis võib neid kahjustada, kusjuures selline õigus peab siiski olema kooskõlas esiteks koondumise osaliste kaitseõiguste järgimisega ning teiseks määruse põhieesmärgiga, milleks on tagada tõhus kontroll ning õiguskindlus määruse reguleerimisalasse kuuluvatele ettevõtjatele (vt 7. mai 2009. aasta kohtuotsus NVV jt vs. komisjon, T‑151/05, EU:T:2009:144, punkt 202 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega tuleb huvitatud isikute ja kolmandate isikute vastavate õiguste kaitse süsteemi raames kindlaks teha, kas käesolevas asjas on rikutud hageja õigust.

159    Selles osas tuleneb toimikust, et hageja kasutas täielikult kolmandatele isikutele kuuluvat võimalust osaleda haldusmenetluses ja teha teatavaks oma seisukohad koondumise kohta.

160    Nimelt, nagu märkis komisjon kostja vastuses ja nagu on märgitud eespool punktides 35–38, edastas hageja komisjonile oma seisukohad kõnealuse koondumise kohta kõigepealt 17. aprilli 2018. aasta kirjas ja seejärel 28. augustil 2018 toimunud individuaalsel koosolekul.

161    Toimikust nähtub ka, et hageja saatis 18. oktoobril 2018 kirja, et täiendada seisukohti, mille ta oli esitanud 28. augusti 2018. aasta koosolekul.

162    Hageja edastas 4. detsembri 2018. aasta kirjaga komisjonile Oxera uuringu, millele ta lisas 25. jaanuari 2019. aasta e-kirjas selle uuringu koostamiseks kasutatud andmebaasi.

163    Lõpuks sai hageja 24. jaanuaril 2019 komisjoni küsimustiku turu-uuringu kohta, millele ta vastas 30. jaanuaril 2019. Hagejal ei olnud muid õigusi menetluses osaleda.

164    Neil asjaoludel ei saa hageja komisjonile ette heita seda, et viimane ei võimaldanud tal haldusmenetluses piisavalt oma seisukohta selgitada.

165    Teisena, mis puudutab föderaalse konkurentsiameti toimikuga tutvumise küsimust, siis piisab, kui tõdeda, et hageja taotlus, mis puudutas koondumise B8‑28/19 toimikut, esitati föderaalsele konkurentsiametile 18. märtsil 2019, st pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Järelikult ei saanud föderaalse konkurentsiameti 15. aprillil 2019 vastu võetud otsusel taotlus rahuldamata jätta olla mingit rolli selles, kas komisjon järgis hageja õigust olla ära kuulatud menetluses, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus.

166    Lisaks tuleb märkida, et kuigi hageja heidab komisjonile ette, et viimane ei rahuldanud tema taotlust, oli ta selle esitanud, tuginedes oma huvile tutvuda toimikuga, et osaleda koondumist M.8870 käsitlevas menetluses, ega väida, et selle toimiku edastamata jätmise tõttu ei olnud tal võimalik esitada märkusi komisjoni uuritava koondumise M.8871 kohta.

167    Kolmandana, heites komisjonile ette, et viimane ei võtnud piisavalt arvesse tema seisukohta ega argumente ja tõendeid, mille hageja esitas haldusmenetluses, heidab hageja komisjonile ette, et viimane ei hinnanud juhtumi asjaolusid samamoodi nagu hageja.

168    Ta väidab nimelt, et komisjon ei soovinud selgitada teatavaid küsimusi, nagu Oxera uuringu teatavad konkreetsed lähenemisviisid või tuvastatud vastuolud kolmandate isikute analüüsides RWE turupositsiooni kohta, kuid nii toimides jättis ta täpsustamata, et vaidlustatud otsuses tunnistas komisjon kolmandate isikute esitatud analüüside vahel esinevaid erinevusi, märkides samas, et need analüüsid langesid teatud küsimustes kokku (vaidlustatud otsuse põhjendus 62). Komisjon aga tugines oma järelduste koostamisel nendele kokkulangevatele punktidele. Lisaks ei täpsusta hageja, millise selgituse oleks ta saanud anda Oxera uuringu või tuvastatud vastuolude kohta, kui komisjon oleks talle nendes punktides küsimusi esitanud.

169    Seega ei heida hageja oma argumendiga komisjonile ette mitte niivõrd seda, et ta ei kuulanud teda ära, vaid järeldusi, mis komisjon tegi talle edastatud erinevate märkuste põhjal. Järelikult on see argument käesoleva väite analüüsi raames tulemusetu.

170    Sama kehtib ka föderaalse konkurentsiameti järelduste kohta, mida komisjon üksnes kordas.

171    Kõigest eeltoodust järeldub, et kolmas väide tuleb tagasi lükata.

5.      Neljas väide, et on rikutud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele

172    Hageja väidab, et vaidlustatud otsus avaldati pärast arvestatavat ajavahemikku. Hilinenud avaldamine tähendas aga seda, et rikuti tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Asjaolu, et kahekuuline hagi esitamise tähtaeg hakkas kulgema alles vaidlustatud otsuse avaldamise kuupäevast, isegi kui see vastab tõele, ei muuda õiguspäraseks seda, et õiguselt tõhusale kohtulikule kaitsele võeti selle sisu.

173    Veel väidab hageja sisuliselt, et asjaolu, et määruse nr 139/2004 artikkel 20 ei näe ette selle määruse artikli 6 lõike 1 punkti b alusel vastu võetud otsuste avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, ei õigusta vaidlustatud otsuse hilinenud avaldamist. Vastavalt komisjoni halduspraktikale ja ELTL artikli 296 teisele lõigule avaldab komisjon otsused, mis on vastu võetud määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punkti b alusel.

174    Lõpuks leiab ta sisuliselt, et komisjon ei saa kasutada ettekäänet, et ta pidi esmajärjekorras uurima koondumist M.8870, ega RWE ja E.ON‑i esitatud ühekordseid parandamistaotlusi, et õigustada vaidlustatud otsuse avaldamiseks kulunud aega.

175    Komisjon, keda toetavad E.ON ja RWE, vaidleb hageja argumentidele vastu.

176    Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 on sätestatud, et „[i]gaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus“.

177    Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele nõuab, et puudutatud isik saab tutvuda tema suhtes tehtud või teda kahjustava otsuse põhjendustega, lugedes kas otsust ennast või saades oma sellekohase taotluse põhjal teada selle põhjendused, et võimaldada puudutatud isikul kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on tarvis pädevasse kohtusse pöörduda, kui ka täielikult võimaldada viimati nimetatul kontrollida käsitletava otsuse seaduslikkust (vt selle kohta 15. oktoobri 1987. aasta kohtuotsus Heylens jt, 222/86, EU:C:1987:442, punktid 15 ja 17; 17. novembri 2011. aasta kohtuotsus Gaydarov, C‑430/10, EU:C:2011:749, punkt 41, ja 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

178    Eespool punktis 177 viidatud kohtupraktika kohaselt ja arvestades, et vaidlustatud otsus, millest tuli koondumise pooltele ELTL artikli 297 lõike 2 kolmanda lõigu alusel teatada, võis ühtlasi mõjutada otseselt ja isiklikult koondumise suhtes kolmandaid isikuid, oli komisjonil selleks, et tagada nende kolmandate isikute õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, kohustus võtta kohased avalikustamise meetmed, et need kolmandad isikud saaksid teada vaidlustatud otsuse aluseks olnud põhjused.

179    Käesolevas asjas ei ole vaidlustatud seda, et hagejal oli võimalik vaidlustatud otsuse põhjendustest teada saada ning esitada seetõttu väiteid ja asjaolusid, et nõuda selle tühistamist. Samuti tuleb märkida, et talle anti võimalus esitada vaidlustatud otsuse peale hagi Üldkohtule.

180    Hageja leiab siiski, et vaidlustatud otsuse hilinenud avaldamisega rikuti tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

181    Sellega seoses tuleb esimesena tõepoolest märkida – sarnaselt komisjoniga –, et määruse nr 139/2004 artikli 20 lõike 1 kohaselt avaldab komisjon Euroopa Liidu Teatajas üksnes vastavalt artikli 8 lõigetele 1–6 ning artiklitele 14 ja 15 tehtud otsused, välja arvatud artikli 18 lõike 2 alusel tehtud ajutised otsused, koos nõuandekomitee arvamusega.

182    Kuna käesolevas asjas võeti vaidlustatud otsus vastu määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punkti b alusel, mida ei ole sõnaselgelt nimetatud sama määruse artikli 20 lõikes 1, ei olnud komisjon määruse nr 139/2004 alusel kohustatud vaidlustatud otsust Euroopa Liidu Teatajas avaldama.

183    Siiski tuleb märkida, et praktikas, kui komisjon võtab otsuse vastu määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punkti b alusel, avaldab ta Euroopa Liidu Teatajas teatise, milles märgitakse, et otsuse terviktekst avalikustatakse pärast selles sisalduda võivate ärisaladuste kustutamist ning sellega saab tutvuda kas komisjoni veebisaidil või EUR-Lexis.

184    Lisaks märgib komisjon 26. mai 2015. aasta dokumendi „Guidance on the preparation of public versions of Commission Decisions adopted under the Merger Regulation“ (koondumismääruse alusel vastu võetud komisjoni otsuste avalike versioonide koostamise juhend, edaspidi „juhend“) punktis 5, et vastavalt ELTL artiklist 15 tulenevale läbipaistvuse põhimõttele ja väljakujunenud praktikale avaldab ta ka oma veebisaidil mittekonfidentsiaalsed versioonid otsustest, mis on vastu võetud vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punktile b ning sama määruse artikli 6 lõike 1 punktile b koostoimes artikli 6 lõikega 2. Lisaks kinnitab komisjon sama dokumendi punktis 2, et ta teeb üldsusele kättesaadavaks nii palju teavet kui võimalik ning jätab teabe avalikustamata vaid siis, kui see on hõlmatud tema ametisaladuse hoidmise kohustusega või muude avaliku korra eranditega.

185    Kohtupraktika kohaselt on aga komisjon seotud teatistega, mida ta võtab vastu koondumiste kontrolli valdkonnas, niivõrd kuivõrd need ei riku aluslepingu ja määruse nr 139/2004 norme (3. aprilli 2003. aasta kohtuotsus BaByliss vs. komisjon, T‑114/02, EU:T:2003:100, punkt 143; vt ka 9. juuli 2007. aasta kohtuotsus Sun Chemical Group jt vs. komisjon, T‑282/06, EU:T:2007:203, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks aitavad need suunavad eeskirjad, mis määratlevad käitumisjuhised, mida komisjon kavatseb järgida, kaasa komisjoni tegevuse läbipaistvuse, ootuspärasuse ja õiguskindluse tagamisele (vt selle kohta 7. märtsi 2002. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑310/99, EU:C:2002:143, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

186    Ehkki eelmises punktis viidatud kohtupraktika eesmärk oli tuvastada, et komisjonile on siduvad tema teatis nõukogu määruse (EMÜ) nr 4064/89 ja komisjoni määruse (EÜ) nr 447/98 seisukohalt vastuvõetavate parandusmeetmete kohta (EÜT 2001, C 68, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 89) ja horisontaalsete ühinemiste hindamise suunised vastavalt nõukogu määrusele kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT 2004, C 31, lk 5; ELT eriväljaanne 08/03, lk 10; edaspidi „suunised“), on see siiski asjakohane, olgu siis tegu juhisega, mis puudutab nende olukordade hindamist, mida komisjon peab uurima, või juhisega, mis käsitleb menetluseeskirja. Vastupidisega nõustumine tähendaks, et komisjonile antaks kaalutlusõigus otsustada, kas avaldada või mitte selliseid otsuseid, mis võivad siiski mõjutada kolmandate isikute õiguslikku olukorda, mis on aga vastuolus õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele ja õiguskindluse põhimõttega.

187    Mis puudutab esiteks juhendi vastavust aluslepingu ja määruse nr 139/2004 normidele, siis kuigi määruse nr 139/2004 artikli 20 lõikes 1 ei ole mainitud sama määruse artikli 6 lõike 1 punkti b alusel vastu võetud otsuste avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, ei keela miski komisjonil neid avaldada muul viisil, nagu ta seda juba praktikas teeb.

188    Teiseks, ELL artikli 1 teise lõigu kohaselt võetakse otsused liidus vastu nii avalikult kui võimalik. Lisaks on komisjon kohustatud järgima ELTL artiklis 15 sätestatud läbipaistvuse põhimõtet. See põhimõte võimaldab kodanikel osaleda rohkem otsustamisprotsessis ja tagab ametiasutuste suurema legitiimsuse ning tulemuslikkuse ja suurema vastutuse kodanike ees demokraatlikus süsteemis (vt selle kohta 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 45).

189    Järelikult ei lähe juhend vastuollu ei määrusega nr 139/2004 ega aluslepinguga. Seega tuleb tunnistada – vastupidi sellele, mida väitsid komisjon, E.ON ja RWE –, et komisjon võttis kohustuse avaldada otsused, mille ta võtab vastu määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punkti b alusel, järgides konfidentsiaalsust, mis tuleb tagada seoses teabega, millele laienevad ametisaladuse või muud avaliku korra erandid. Määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 alusel vastu võetud otsuste selline avaldamine on kooskõlas eespool punktis 178 meelde tuletatud komisjoni kohustusega tagada asjakohaste avalikustamise meetmetega selliste kolmandate isikute õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, keda need otsused otseselt ja isiklikult puudutavad.

190    Teisena on aga selge, et vaidlustatud otsus võeti vastu 26. veebruaril 2019 ja et teda puudutav teatis avaldati Euroopa Liidu Teatajas 3. aprillil 2020 ehk 402 päeva hiljem. See tähtaeg on objektiivselt pikk, nagu komisjon kohtuistungil möönis.

191    Ilma et oleks vaja analüüsida, kas põhjused, mille komisjon esitas vaidlustatud otsuse avaldamiseks antud tähtaja õigustamiseks, on sisuliselt põhjendatud, tuleb siiski märkida, et liidu õigusakti hilinenud avaldamine Euroopa Liidu Teatajas ei mõjuta selle akti kehtivust (23. novembri 1999. aasta kohtuotsus Portugal vs. nõukogu, C‑149/96, EU:C:1999:574, punkt 54).

192    Kolmandana ei saa vaidlustatud otsuse kehtivust mõjutada ka hageja argument, mille kohaselt ei saa tema hagi lugeda tõhusaks asjaolu tõttu, et vaidlustatud otsuse avaldamise kuupäeva arvestades sai ta esitada hagi alles 402 päeva pärast otsuse vastuvõtmist, mis tema sõnul viis selleni, et koondumise konkurentsialaste tagajärgede takistusteta tekkimine mõjutas turgu.

193    Nimelt juhul, kui vaidlustatud otsus tühistataks, oleks komisjon ELTL artikli 266 alusel kohustatud võtma meetmed, et täita tema suhtes tehtud kohtuotsus ja lisaks asetama pooled olukorda, mis eelnes vaidlustatud otsusele (vt selle kohta 31. märtsi 1971. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, 22/70, EU:C:1971:32, punkt 60, ja 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Crédit mutuel Arkéa vs. EKP, T‑712/15, EU:T:2017:900, punkt 43).

194    Lisaks, kui ta leiab, et talle on vaidlustatud otsuse hilinenud avaldamise tõttu kahju tekitatud, võib ta esitada ELTL artikli 268 alusel kahju hüvitamise nõude komisjoni vastu.

195    Järelikult tuleb neljas väide tulemusetuse tõttu tagasi lükata osas, mille kohaselt on rikutud hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele vaidlustatud otsuse hilinenud avaldamise tõttu.

6.      Viies väide, et on tehtud ilmseid hindamisvigu

a)      Sissejuhatavad kaalutlused

196    Viiendas väites, mis puudutab ilmseid hindamisvigu, väidab hageja sisuliselt, et komisjon leidis sisuliselt ja ilmselgelt valesti, et koondumine oli siseturuga kokkusobiv, kuigi ta oleks pidanud algatama määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punktis c ette nähtud menetluse etapi ja seejärel tunnistama koondumise siseturuga kokkusobimatuks määruse nr 139/2004 artikli 8 lõike 3 alusel.

197    Kohtuliku kontrolli intensiivsuse ja nõutud tõendamisnõuete osas tuleb viidata eespool punktides 48–53 viidatud kohtupraktikale.

198    Kõigepealt tuleb meenutada, et määruse nr 139/2004 artikli 2 lõike 3 kohaselt tuleb siseturuga kokkusobimatuks tunnistada vaid sellised koondumised, mis muu hulgas turgu valitseva seisundi tekitamise või tugevdamise kaudu takistavad märkimisväärselt konkurentsi siseturul või selle olulises osas.

199    Tuleb märkida, et komisjoni ülesanne on hinnata tervikuna selle tõendite kogumi tulemust, mida ta konkurentsiolukorra hindamiseks kasutas. Selles suhtes on võimalik, et teatavaid tõendeid eelistatakse ja et teised jäetakse kõrvale. Seda analüüsi ja põhjendusi, mida see hõlmab, kontrollib Üldkohus õiguspärasuse kontrolli raames, mida ta teeb komisjoni otsuste üle koondumiste valdkonnas (6. juuli 2010. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, T‑342/07, EU:T:2010:280, punkt 136).

200    Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et määruse nr 139/2004 materiaalõiguslikud normid, eriti selle artikkel 2, annavad komisjonile teatud kaalutlusõiguse eelkõige majanduslike asjaolude hindamisel ja et järelikult, kui kohtud kontrollivad selle kaalutlusõiguse teostamist, mis koondumise valdkonna õigusnormide tõlgendamisel on keskse tähtsusega, tuleb arvestada kaalutlusruumi, mis koondumist reguleerivate majandusliku sisuga õigusnormidega on antud (vt 6. juuli 2010. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, T‑342/07, EU:T:2010:280, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

201    Kuigi komisjonil on kaalutlusruum majandusküsimustes, ei tähenda see, et liidu kohus peab hoiduma kontrollimast, kuidas komisjon majandusalaseid andmeid on tõlgendanud. Nimelt ei pea liidu kohus kontrollima mitte üksnes esitatud tõendite tegelikkusele vastavust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (15. veebruari 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tetra Laval, C‑12/03 P, EU:C:2005:87, punkt 39, ja 7. mai 2009. aasta kohtuotsus NVV jt vs. komisjon, T‑151/05, EU:T:2009:144, punkt 54).

202    Samuti tuleb meenutada, et küsimus, kas sisuline hinnang, mille kohaselt kõnealune koondumine ei tekitanud tõsiseid kahtlusi kokkusobivuses siseturuga vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punktile b, kuulub ilmse hindamisvea olemasolu analüüsi alla. Selleks et kontrollida, kas komisjon tugines oma otsuse tegemisel õigustatult eespool viidatud sättele, tuleb analüüsida, ega komisjon ei teinud ilmset viga, kui ta hindas kavandatava koondumise mõju konkurentsile (vt selle kohta 7. juuni 2013. aasta kohtuotsus Spar Österreichische Warenhandels vs. komisjon, T‑405/08, ei avaldata, EU:T:2013:306, punkt 48).

203    Neid kaalutlusi arvestades tuleb uurida, kas komisjon on teinud ilmse hindamisvea.

204    Hageja esitab sisuliselt neli etteheidet, milles väidetakse, et komisjon on teinud ilmseid hindamisvigu. Esimeses etteheites kritiseerib hageja komisjoni selles, et viimane määratles asjaomase turu valesti; teise etteheite kohaselt on analüüsiperioodi valesti piiritletud; kolmanda etteheite kohaselt hindas komisjon RWE turuvõimu valesti ning neljanda etteheite kohaselt hindas komisjon valesti RWE ja E.ON‑i suhet.

b)      Esimene etteheide, et asjaomane turg on valesti määratletud

205    Hageja heidab komisjonile ette, et ta kaldus põhjendamatult kõrvale asjaomase turu määratlusest, nagu selle koostas föderaalne konkurentsiamet väljakujunenud otsustuspraktika alusel. Selles osas viitab komisjon „tavapärasel viisil toodetud elektrienergia turule“, mida tegelikult ei ole olemas ja mis hõlmab raudtee- ja tööstustarbimiseks mõeldud elektrit.

206    Hageja sõnul tuleb tavaenergia tootmis- ja hulgimüügiturgu eristada taastuvenergiaturust. Viimati nimetatud turg on hageja sõnul iseseisev, kuna selle suhtes kehtib EEG seaduses ette nähtud toetuskava ning erinevalt tavaenergia hulgimüügiturust ei määrata seal hindasid põhilises osas kindlaks pakkumise ja nõudluse alusel. Lisaks märgib hageja, et minevikus käsitleti kartelliõigust puudutavas otsustuspraktikas eelkõige tasakaalustamis- ja abiteenuseid kui iseseisvat turusegmenti.

207    Komisjon vaidleb nendele hageja argumentidele vastu.

208    Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on asjaomase turu õige määratlemine vajalik eeltingimus, et anda hinnang koondumise konkurentsimõjule (vt 27. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus KPN vs. komisjon, T‑691/18, ei avaldata, EU:T:2021:43, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

209    Koondumisega seotud toodete turu määratlemisel tuleb arvesse võtta majanduslikku konteksti tervikuna, nii et oleks võimalik hinnata kõnealus(t)e ettevõtja(te) tegelikku majanduslikku võimsust, ning selleks tuleb enne määratleda tooted, mis – olemata asendatavad teiste toodetega – on vastastikku piisavalt asendatavad ettevõtja(te) pakutavate toodetega mitte üksnes nende objektiivsete tunnuste, vaid ka konkurentsitingimuste ning pakkumise ja nõudluse struktuuri poolest turul (6. juuni 2002. aasta kohtuotsus Airtours vs. komisjon, T‑342/99, EU:T:2002:146, punkt 20).

210    Seejärel tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui asjaomase turu määratlus hõlmab komisjoni keerukaid majandushinnanguid, kuulub see liidu kohtu poolt kontrollimisele ainult piiratud ulatuses (17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Microsoft vs. komisjon, T‑201/04, EU:T:2007:289, punkt 482, ja 7. mai 2009. aasta kohtuotsus NVV jt vs. komisjon, T‑151/05, EU:T:2009:144, punkt 53). Samuti väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab võrdlusturgude määratlemisel komisjoni antud hinnangu kohtulik kontroll küsimust, kas tegemist on ilmse hindamisveaga (30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Cableuropa jt vs. komisjon, T‑346/02 ja T‑347/02, EU:T:2003:256, punkt 119; vt selle kohta ka 6. juuni 2002. aasta kohtuotsus Airtours vs. komisjon, T‑342/99, EU:T:2002:146, punktid 26 ja 32).

211    Sellega seoses tuleb meenutada, et liidu kohus nõustus sellega, et komisjon võib jätta asjaomase tooteturu määratluse lahtiseks, kuna ükski turu määratlus ei võimalda tuvastada tõhusa konkurentsi märkimisväärset takistamist pärast koondumist, nagu nähtub selgelt ja ühemõtteliselt komisjoni poolt kõnealuses otsuses esitatud põhjendustest (26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus KPN vs. komisjon, T‑394/15, ei avaldata, EU:T:2017:756, punkt 60).

212    Lõpuks on liidu kohus tunnistanud, et kuigi komisjon ei olnud seotud varasemates otsustes antud hinnangutega asjasse puutuvate turgude kohta, ei tähenda see siiski, et komisjon ei saa neid varasemaid hinnanguid arvesse võtta muude asjasse puutuvate asjaoludena, kui miski ei viita sellele, et konkurentsitingimused asjaomasel turul on oluliselt muutunud, võrreldes varasemate otsustega (vt selle kohta 11. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Topps Europe vs. komisjon, T‑699/14, ei avaldata, EU:T:2017:2, punkt 93).

213    Käesolevas asjas tuleb esiteks märkida, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktist 13, järgis komisjon oma varasemat otsustuspraktikat, mis seisnes selles, et elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turg määratleti nii, et see hõlmab kauplemist teatud geograafilisel turul toodetud elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turul ning elektrienergiat, mis on võrkudevaheliste ühenduste vahendusel füüsiliselt imporditud sellele geograafilisele turule, sõltumata toodetud elektrienergia allikast.

214    Nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktist 14, võttis komisjon siiski arvesse föderaalse konkurentsiameti praktikat, mis erinevalt komisjonist eristab sisuliselt tavaenergiaturgu ja taastuvenergiaturgu, mille suhtes kohaldatakse riiklikke toetusi EEG seaduse alusel.

215    Sellegipoolest leidis komisjon vaidlustatud otsuse punktis 15 sisuliselt, et selline eristamine ei ole vajalik koondumise mõju analüüsimiseks, kuna ühtegi konkurentsiprobleemi ei esineks, sõltumata sellest, kas neid kahte turgu vaadeldi koos või eraldi.

216    Lisaks märkis komisjon vaidlustatud otsuse punktis 16, et minevikus oli ta jaganud turu ühelt poolt elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turuks ning teiselt poolt tasakaalustamis- ja abiteenuste turuks, kuid käesolevas asjas ei olnud see vajalik, kuna mitte ükski konkurentsiprobleem ei oleks tekkinud isegi siis, kui on kindlaks määratud eraldiseisev tasakaalustamis- ja abiteenuste turg.

217    Teiseks määratles komisjon vaidlustatud otsuse punktides 21 ja 22 elektrienergia edastamise turu elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turust eraldiseisva turuna.

218    Lõpuks ja kolmandaks leidis komisjon vaidlustatud otsuse punktides 23 ja 24, et elektrienergia jaemüügituru määratlus võib jääda lahtiseks nii toodete kui geograafilise ulatuse osas, kuna olenemata sellest määratlemisest ei tekitanud koondumine konkurentsiprobleeme.

219    Oma argumentidega heidab hageja ühelt poolt komisjonile sisuliselt ette, et ta kaldus selgitusi andmata kõrvale oma varasemast otsustuspraktikast, kuna ta ei eristanud elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turgu tasakaalustamis- ja abiteenuste turust ega eristanud jaemüügituru piiritlemisel raudtee- ja tööstustarbimiseks mõeldud eraldi elektriturgu. Teiselt poolt leiab hageja, et komisjon on asjaomaste toodete turgu määratledes ekslikult ja täiendavaid selgitusi andmata kaldunud kõrvale föderaalse konkurentsiameti otsustuspraktikast, mis eristab tavaenergiaturgu, mis hõlmab nii elektrit, mis saadakse tavapärastest allikatest ja taastuvatest energiaallikatest, millele ei kohaldata EEG seadust, ja taastuvenergiaturgu, mis hõlmab taastuvatest energiaallikatest saadavat elektrit, millele kohaldatakse EEG seadust.

220    Esimesena tuleb siiski tõdeda, et eespool punktidest 213–218 tuleneb, et vastupidi hageja väidetule selgitas komisjon, miks ta esiteks otsustas mitte kasutada sama turumääratlust nagu föderaalne konkurentsiamet, miks ta teiseks ei eristanud elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turgu tasakaalustamis- ja abiteenuste turust ning miks ta kolmandaks ei eristanud jaeturu piiritlemisel klientide tüüpe. Sellega seoses märkis ta, et olenemata elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turu ning lõpuks aluseks võetud elektrienergia jaemüügi turu määratlustest, ei tekitanud koondumine konkurentsiprobleeme.

221    Hageja ei ole aga esitanud ühtegi konkreetset argumenti komisjoni hinnangu kahtluse alla seadmiseks. Selles osas ei selgita ta konkreetselt, miks oleks komisjon pidanud lähtuma kahe kõnealuse turu erinevast määratlusest. Eelkõige ei esita ta ühtegi asjaolu, mis puudutaks erinevatele energiaallikatele omaseid tunnuseid, asendatavuse puudumist, konkurentsitingimusi ning nõudluse ja pakkumise struktuuri nendel turgudel, mis õigustaksid nende suuremat eristamist. Ta mainib küll hagiavalduses asjaolu, et EEG seadusega hõlmatud taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia turg on iseseisev turg, kuna erinevalt tavaenergiaturust ei määrata seal hindu peamiselt pakkumise ja nõudluse alusel, kuid ta ei arenda oma seisukohta edasi, mistõttu see väide ei sea kahtluse alla komisjoni kasutatud määratlust.

222    Teisena, mis puudutab kõigepealt elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turu määratlust osas, milles see hõlmab tasakaalustamis- ja abiteenuseid, siis tuleneb esiteks eespool punktis 212 viidatud kohtupraktikast ühest küljest, et komisjon ei ole seotud varasemates otsustes asjakohaste turgude kohta antud hinnangutega. Seega võis ta käesolevas asjas otsustada, et elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turgu ei eristata tasakaalustamis- ja abiteenuste turust.

223    Teisest küljest nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 46 ja 47, et komisjon analüüsis siiski koondumise mõju juhul, kui ta oleks nõustunud lugema tasakaalustamis- ja abiteenuste turgu eraldi turuks.

224    Teiseks, kuivõrd komisjon ei järginud föderaalse konkurentsiameti määratlust elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turu kohta, siis tuleb ühest küljest märkida, et Euroopa Kohus on märkinud, et arvestades pädevuse täpset jaotust, millel määrus nr 139/2004 põhineb, ei saa liikmesriigi ametiasutuste otsused olla komisjonile koondumiste kontrollimenetlustes siduvad (18. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, C‑202/06 P, EU:C:2007:814, punkt 56). Seega ei olnud komisjon kohustatud kasutama asjaomase turu sama määratlust kui föderaalne konkurentsiamet.

225    Teisest küljest, isegi kui komisjon otsustas jätta elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turu määratluse lahtiseks ning mitte lähtuda samast turu määratlusest kui föderaalne konkurentsiamet, analüüsis ta vaidlustatud otsuse punktides 31, 34, 45, 47 ja 99 siiski koondumisega seotud RWE turuosade suurenemise mõju juhul, kui EEG seaduse kohaldamisalas oleva taastuvenergia tootmise turud ja selle seaduse kohaldamisalast välja jäävad turud on erinevad. Seetõttu võttis ta arvesse elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turgu, nagu selle on kindlaks määranud föderaalne konkurentsiamet.

226    Kolmandaks, mis puudutab elektrienergia jaemüügi turu määratlust, siis märkis komisjon vaidlustatud otsuse 27. ja 29. joonealuses märkuses, et tabelis 1 esitatud arv elektrienergia kogutoodangu kohta Saksamaal (kõigist energiaallikatest) ja tabelis 2 esitatud arv tavaenergia tootmise kohta hõlmavad ka praegust raudteede tarbimist. Ta täpsustas, et isegi välistades nende elementidega seotud mahu, jäävad erinevate Saksa elektritootjate turuosad sisuliselt muutumatuks.

227    Kuigi hageja leiab, et nii toimides võttis komisjon arvesse elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turu tegelikku mahtu, mis oli 2017. aastal 396,6 teravatt-tundi (TWh), mitte aga 363,5 TWh, ei märgi ta siiski, et sellel oleks olnud märgatav mõju turuosade jaotusele, mida komisjon vaidlustatud otsuses esitas.

228    Kõigest eeltoodust tuleneb, et hageja ei ole tõendanud, et komisjon tegi asjaomase turu määratlemisel ilmse hindamisvea. Seega tuleb tagasi lükata etteheide, et asjaomast turgu on valesti määratletud.

c)      Teine etteheide, et analüüsiperioodi on valesti piiritletud

229    Hageja heidab komisjonile ette, et viimane piirdus liiga lühikese analüüsiperioodiga, mis lõppes 2022. aastale eelneval perioodil. Lisaks võttis komisjon esiteks arvesse üksnes tuumaenergiast loobumist ja teiseks ei võtnud ta arvesse asjaolu, et energiasektorit iseloomustavad pikaajalised investeerimistsüklid, mida arvutatakse 15–20 aasta peale. Saksa elektriturg seisab pöördumatult silmitsi energia- ja kliimapöördega, mis lööb segi kõik varasemad konstandid. Lõpuks märgib hageja, et komisjon võttis oma varasemas praktikas oma prognoosides sageli arvesse pikaajalisi amortisatsiooniperioode.

230    Komisjon, keda toetab E.ON, vaidleb hageja argumentidele vastu.

231    Tuleb meenutada, et koondumiste kontrollimisel peab komisjon esitama prognoosi turu edasise arengu kohta. Nimelt peab ta hindama, kas koondumine võib märkimisväärselt takistada tõhusat konkurentsi siseturul või selle olulises osas. See nähtub määruse nr 139/2004 artikli 2 lõigetest 2 ja 3.

232    Selline prognoos tuleb koostada eriti hoolikalt, kuna tegemist ei ole minevikusündmuste uurimisega, mille kohta on sageli olemas mitmeid sündmuste põhjusi mõista võimaldavaid tõendeid, ega ka parajasti käimasolevate sündmustega, vaid siin ennustatakse sündmusi, mis leiavad suurema või väiksema tõenäosusega aset tulevikus, kui ei võeta vastu otsust kavandatava koondumise keelamise või selle tingimuste täpsustamise kohta. Prognoos, mis koosneb uuringust, kuidas koondumine võib muuta kõnealusel turul konkurentsiolukorda kujundavaid tegureid, et kontrollida, kas selle tagajärjeks oleks tõhusa konkurentsi märkimisväärne takistamine, eeldab erinevate põhjuste ja tagajärgede vaheliste seoste ettekujutamist, et arvesse võtta neid, mille tõenäosus on kõige suurem (vt selle kohta 14. detsembri 2005. aasta kohtuotsus General Electric vs. komisjon, T‑210/01, EU:T:2005:456, punkt 64).

233    Lõpuks, nagu on sisuliselt meenutatud eespool punktis 110, peab komisjon hindama ettevõtjate koondumise kokkusobivust siseturuga üksnes koondumisest teatamise hetkel esinenud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel, mitte aga hüpoteetiliste asjaolude põhjal, mille majanduslikku ulatust ei saa hinnata loa andmise otsuse tegemise hetkel (vt 13. septembri 2010. aasta kohtuotsus Éditions Odile Jacob vs. komisjon, T‑279/04, ei avaldata, EU:T:2010:384, punkt 327 ja seal viidatud kohtupraktika).

234    Sellest tuleneb, et komisjonilt oodatakse, et ta hindaks koondumise mõju perioodil, mille maksimaalne kestus ei ületa teatud sündmuste piisava kindlusega asetleidmise ulatust. Mida kaugem on prognoositav sündmus, seda suurem on ebakindlus selles, kas see aset leiab. Selles mõttes ei saa komisjonilt nõuda, et ta teeks prognoosi asjaolude põhjal, mille mõju ei ole tal võimalik pikas perspektiivis mõistlikku veamäära arvestades ette näha.

235    Käesolevas asjas tuleb esimesena tõdeda, et komisjon pidi koostama prognoosi, võttes arvesse energiapööret ja tuumaenergiast loobumist, mis on vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval piisavalt kindlad sündmused, kuna Saksamaa valitsus on nende kohta otsuse teinud.

236    Sellega seoses uuris komisjon koondumise mõju RWE turuosadele, eristades kahte perioodi, nimelt seda, mis algas nimetatud koondumise elluviimisest kuni 31. detsembrini 2022, ja sellest hilisemat perioodi, nagu nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse punktidest 30 ja 35. Komisjon toimis samamoodi analüüsi osas, mis puudutab koondumise mõju riskile, mis on seotud võimsuse kinnipidamise strateegiaga (vaidlustatud otsuse punktid 56, 80 ja 81), RWE tähtsale rollile (vaidlustatud otsuse punktid 62 ja 65) ja elektrienergia edastamise turule (vaidlustatud otsuse punktid 99 ja 100). 31. detsember 2022 võeti aluseks, kuna 22. aprilli 2002. aasta seaduse tuumaenergia kasutamise järkjärgulise lõpetamise kohta elektrienergia kommertseesmärkidel tootmiseks (Gesetz zur geordneten Beendigung der Kernenergienutzung zur gewerblichen Erzeugung von Energie, BGBl. 2002 I, lk 1351) kohaselt pidi koondumisega seotud tuumarajatised sulgema hiljemalt selleks kuupäevaks.

237    Tuleb märkida, et analüüsides konkurentsieeliseid, mis saadi toetustest uute taastuvenergia tootmise vahendite arendamiseks ja ehitamiseks, mida RWE võib tänu koondumisele omandada, nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 68 ja 69, et komisjon ei piiranud oma analüüsi ajaliselt. Sama kehtib ka komisjoni analüüsi kohta vaidlustatud otsuse punktides 82–88, mis puudutab küsimust, kas asjaolu, et RWE omandas vähemusosaluse E.ON‑is, võis kaasa tuua turu sulgemise tootmissisenditele või klientidele, vaidlustatud otsuse punktides 89–91 esitatud analüüsi kohta, mis puudutab negatiivsete tagajärgede riski elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turu likviidsusele, ning vaidlustatud otsuse punktides 92–94 esitatud analüüsi kohta, mis puudutas riski, et RWE pääseb ligi andmetele E.ON‑i strateegiate ja tegevuse kohta tootmisahela eelnevas etapis.

238    Seega tuleb tõdeda, et komisjon ei lõpetanud analüüsi ajavahemikuga, mis eelnes 2022. aastale.

239    Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja argument, milles heidetakse komisjonile ette, et viimane piirdus 2022. aastale eelneva ajavahemikuga.

240    Teisena, kuna komisjon käsitles 2022. aastale järgnevat perioodi, täpsustamata siiski maksimaalset ajavahemikku, mille põhjal ta koondumise mõju analüüsis, siis on mõistlik asuda seisukohale, et ta tugines oma analüüsi läbiviimiseks 3–5 aasta pikkusele ajavahemikule alates koondumisest teatamisest 2019. aastal.

241    Seda tõlgendust kinnitavad komisjoni ja E.ON‑i menetlusdokumendid.

242    Sellega seoses leiab hageja, et komisjon oleks pidanud kasutama 15–20 aasta pikkust perioodi. Selline ajavahemik võtab hageja sõnul arvesse ühelt poolt elektriturule omaseid investeerimistsükleid ja teiselt poolt selle turu kõikumisi energiapöörde ja tuumaenergiast loobumise tõttu. Lisaks heidab ta komisjonile ette, et viimane võttis arvesse üksnes tuumaenergiast loobumist ega järginud oma varasemat otsustuspraktikat.

243    Mis puudutab komisjoni otsuseid, millele hageja oma argumentide põhjendamiseks viitab, siis tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et need on vastu võetud käesolevast asjast erinevas majanduslikus ja poliitilises kontekstis.

244    Seega, mis puudutab komisjoni 21. detsembri 2005. aasta otsust K(2005) 5593 (lõplik), millega koondumine tunnistatakse ühisturu ja EMP lepinguga kokkusobivaks (juhtum COMP/M.3696 – E.ON/MOL), siis see puudutas Ungari 2005. aasta elektriturgu, mida ootasid ees arvukad muutused, nagu muu hulgas tõendasid juba otsustatud elektrijaamade ehitusprojektid (vt eelkõige punktid 150, 594, 601 ja 602). Komisjoni 12. novembri 2009. aasta otsus K(2009) 9059 (lõplik), millega tunnistatakse koondumine ühisturuga kokkusobivaks (juhtum COMP/M.5549 – EDF/Segebel), ei puudutanud mitte ainult Prantsuse, Belgia ja Madalmaade 2009. aasta elektriturgu, vaid lisaks nägi tehing ise ette teatud tähtajad teatud etappide läbiviimiseks (vt eelkõige selle otsuse punktid 66 ja 75). Lõpuks, mis puudutab komisjoni 7. mai 2002. aasta otsust, millega tunnistatakse koondumine ühisturuga kokkusobivaks (juhtum COMP/M.2745 – Shell/Enterprise Oil), siis see käsitles Ühendkuningriigi 2002. aasta turgu ning teavitajate ja kolmandate isikute esitatud andmed võimaldasid komisjonil tugineda 10 aasta pikkusele ajavahemikule.

245    Seega, kaugel sellest, et komisjon oleks abstraktselt otsustanud talle teatatud koondumiste mõju analüüsimiseks kasutada 10-aastast perioodi pelgalt seetõttu, et need puudutasid elektriturgu, tegi komisjon seda seetõttu, et tema valduses olid andmed, mis võimaldasid tal mõistliku kindlusega kaaluda turu arengut selle aja jooksul ja järelikult koondumiste mõju.

246    Seega tuleb uurida, kas käesoleval juhul oli komisjoni käsutuses teave, mis oleks tal võimaldanud teha ajaliselt kaugemat prognoosi.

247    Sellega seoses, nagu on märgitud eespool punktis 235, võttis komisjon arvesse energiapööret ja tuumaenergiast lahkumist. See kajastub asjaolus, et esiteks mainis komisjon vaidlustatud otsuses korduvalt tuumaenergiast loobumist ja teiseks käsitles ta koondumise mõju, võttes arvesse EEG seaduse mõju.

248    Sellest tõdemusest piisab, et lükata ümber hageja argument, et komisjon võttis arvesse üksnes tuumaenergiast loobumist.

249    Lisaks tuleb tõdeda, et kuigi hageja heidab komisjonile ette, et viimane ei võtnud arvesse asjaolu, et elektriturul ulatusid investeerimistsüklid 15–20 aastani, mainib ta üksnes omaenda investeerimisprojekte. Seega ei viita ta investeeringutele, mida RWE võiks pärast koondumist teha, mis võiks muuta elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turgu. Vastupidi, isegi tema märgib, et tema arvates võidakse pärssida RWE ja E.ON-i tahet teha koondumise tagajärjel suuri investeeringuid. Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval ei olnud kindel, kas RWE ja E.ON teevad pärast koondumist selliseid investeeringuid, mis võivad turu struktuuri muuta. Seega, isegi kui investeerimistsüklid kestsid 15–20 aastat, nagu väidab hageja, ei saanud komisjon pelgalt sel põhjusel sellele perioodile oma prognoosis tugineda.

250    Mis puudutab söest loobumise võimalikku mõju, millele viitasid nii hageja kui RWE, siis tuleb märkida, et see loobumine on ette nähtud 8. augusti 2020. aasta seadusega söe vähendamisest ja sellest loobumisest elektri tootmisel (Gesetz zur Reduzierung und zur Beendigung der Kohleverstromung) (BGBl. 2020 I, lk 1818, edaspidi „söest loobumise seadus“). Teisisõnu, see on vaidlustatud otsuse vastuvõtmisest hilisem, mistõttu on võimalik asuda seisukohale, et ainuüksi sel põhjusel ei saanud komisjon arvesse võtta selle seaduse mõju, et määrata kindlaks ajavahemik, mille kohta ta pidi oma analüüsi läbi viima.

251    Siiski tuleb märkida, et see seadus võeti vastu pärast seda, kui esitati 31. jaanuari 2019. aasta aruanne, mille koostas Saksamaa föderaalvalitsuse poolt 6. juunil 2018 ametisse nimetatud Kommission für Wachstum, Strukturwandel und Beschäftigung (kasvu, struktuuriliste muutuste ja tööhõive komisjon, Saksamaa). Aruanne sisaldas soovitusi kava koostamiseks, mille eesmärk oli söest elektrienergia tootmise järkjärguline vähendamine ja sellest loobumine, ning selle saavutamiseks vajalikke õiguslikke, majanduslikke, sotsiaalseid toetusi ja struktuuripoliitika meetmeid. Söest loobumine oli kavandatud 2038. aastaks.

252    Sellega seoses viitab hageja Uniper SE kadumisele väitmaks, et turustruktuur muutus RWE kasuks. Uniper on endine energiaettevõtja ja E.ON‑i tütarettevõtja, mille omandas Fortum Oyj pärast komisjoni 15. juuni 2018. aasta otsust C(2018) 3921 (final), millega koondumine tunnistati siseturuga ja EMP lepinguga kokkusobivaks (juhtum M.8660 – Fortum/Uniper).

253    Mis puudutab aga Uniperi, siis tuleb märkida, et eespool punktis 251 mainitud aruanne ei puudutanud täpset kuupäeva, kui tema söeelektrijaamad suleti, vaid selles märgiti, et Uniperi varustava söekaevanduse käitaja kavandas tegevust kuni 2030. aastate keskpaigani.

254    Lisaks nähtub Saksamaa Liitvabariigi valitsuse 15. jaanuari 2020. aasta pressiteatest, mida komisjon mainis vasturepliigis, et Saksamaa föderaalvalitsus ja liidumaad sõlmisid söest loobumiseks kokkuleppe. Selle kokkuleppe eesmärk oli rakendada kasvu, struktuuriliste muutuste ja tööhõive komisjoni soovitusi. Lisaks teatas Uniper 30. jaanuari 2020. aasta pressiteates oma soovist loobuda järk-järgult söest ja sellest, et kasvu, struktuuriliste muutuste ja tööhõive komisjoni aruandes tehti ettepanek, et Saksamaa föderaalvalitsus jõuaks temaga kokkuleppele, et Datteln 4 söeelektrijaama ei käivitataks vastustasuks rahalisele hüvitisele. Just selles kontekstis võetigi vastu söest loobumise seadus. Veel tuleb märkida, et kuigi selle seaduse §‑s 4 on ette nähtud söeelektrijaamade heitkoguste vähendamise ja kõrvaldamise ajakava, ei ole selles vastupidi tuumaenergiast loobumise seadusele märgitud asjaomaste elektrijaamade nimesid.

255    Seega, isegi kui komisjon oli teadlik, et söest loobumise seadus oli ettevalmistamisel ja et Uniper lõpetab oma söeelektrijaamade käitamise, ei olnud tal siiski võimalik teada selle seaduse rakendamise täpseid üksikasju või isegi neid ette näha, kuna igal juhul täpsustati need alles 2020. aasta jaanuaris. Lisaks tunneb hageja huvi ainult Uniperi vastu, võtmata arvesse selle seaduse tõenäolist mõju RWE olukorrale, kellele kuuluvad samuti söeelektrijaamad. Kuna lõpuks on E.ON‑i tavapärased elektritootmise vahendid, mida koondumine puudutab, tuumarajatised, mitte aga söeelektrijaamad, siis tuleb järeldada, et komisjon ei pidanud arvesse võtma muudatusi, mille see seadus tõi kaasa elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turul, et mõistlikult ette näha koondumise mõju sel viisil kindlaks määratud turule. See oli põhjendatud seda enam, et kuna söest loobumine pidi kestma kuni 2038. aastani, oleks selline tegevus nõudnud komisjonilt prognoosi väga kauges tulevikus, mida võivad iseloomustada ka sellised muutused, mis ei ole veel ootuspärased, kuid mis võivad siiski turu struktuuri veelgi muuta.

256    Seega tuleb tagasi lükata nii hageja argument selle kohta kui ka tema argument, mis puudutab turustruktuuri muutust seetõttu, et Uniperi seisund halvenes tema söeelektrijaamade sulgemise tõttu.

257    Lisaks väidab hageja, et söest loobumise seadus tekitab konkurentsimoonutuse, kuna Saksamaa valitsus annab RWE‑le märkimisväärseid rahalisi vahendeid. Sellega seoses tuleb igal juhul tõdeda, et nagu väidab komisjon, ei kvalifitseerinud komisjon just nimelt Saksamaa Liitvabariigi hankemenetluse mehhanismi konkurentsi moonutamiseks. Vastupidi, ta järeldas, et nende rahaliste vahendite näol antav abi on siseturuga kokkusobiv (komisjoni 25. novembri 2020. aasta otsus C(2020) 8065 (final) riigiabi SA.58181 (2020/N) kohta – hankemenetluse kord söest loobumiseks Saksamaal).

258    Kõigest eeltoodust tuleneb, et komisjonil ei olnud teavet, mis oleks võimaldanud tal teha prognoosi, mis põhineks pikemal perioodil kui see, mille ta aluseks võttis, st 3–5 aastat pärast koondumisest teatamist. Seega ei teinud ta analüüsiperioodi piiritlemisel ilmset hindamisviga.

259    Seega tuleb tagasi lükata etteheide, et analüüsiperioodi on valesti piiritletud.

d)      Kolmas etteheide, et RWE turuvõimu on valesti hinnatud

260    Hageja heidab komisjonile ette, et viimane hindas valesti RWE turupositsiooni, järeldades, et RWE turuvõimu suurenemine ei takistanud konkurentsi. Esiteks väidab ta, et komisjon võttis RWE turuvõimu analüüsimisel arvesse vaid selle ettevõtja turuosasid. Teiseks väidab ta, et komisjon tegi vea turuosade ja muude asjasse puutuvate tegurite analüüsis, st RWE keskne roll elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turul, RWE stiimulid võimsuse kinnipidamise strateegiate kasutamiseks ja tootmisportfelli muudeks strateegilisteks kasutusteks ning RWE keskne roll tasakaalustamis- ja abiteenuste turul.

261    Komisjon, keda toetavad E.ON ja RWE, vaidleb hageja argumentidele vastu.

262    Iga hageja esitatud kriitikat tuleb analüüsida, alustades sellest, mis puudutab komisjoni poolt arvesse võetud tegureid.

1)      Asjaolud, mida komisjon võttis arvesse RWE turuvõimu analüüsimisel

263    Hageja kritiseerib komisjoni selles, et ta analüüsis RWE kasvavat turuvõimu, tuginedes üksnes turuosadele, võtmata arvesse täiendavaid tegureid. Komisjon piiras turuvõimu analüüsi tootjate turuosadega, mis arvutati toodetud elektri ja võimsuse alusel, kasutamata muid asjakohaseid tegureid vastavalt koondumiste kontrolli standarditele, mida kasutati Saksa elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turu varasemates analüüsides. Hageja viitab täpsemalt Herfindahl-Hirschmani indeksi (edaspidi „HHI“) alusel arvutatud koondumise astmele, RWE kesksele rollile, mida näitab RSI indeks, kolmandate isikute esitatud analüüsidele ja Oxera uuringule või turu-uuringule. Nii ei käsitlenud komisjon suuremat osa koondumisest tulenevatest konkurentsiprobleemidest. Sel viisil toimides tegi komisjon ilmse hindamisvea.

264    Sellega seoses tuleb märkida, et oma hindamises käsitles komisjon turuosasid peamiselt vaidlustatud otsuse jaos 5.1.1 „Turu struktuur“ (punktid 25–29) ja vaidlustatud otsuse jaos 5.1.2 „Koondumisest tulenev suurenemine“ (punktid 30–35).

265    Lisaks esitas komisjon üksikasjalikult „Taastuvatest energiaallikatest toodetud varade toetussüsteemi“ (vaidlustatud otsuse jagu 5.1.3, punktid 36–39) ja „Teataja seisukoha“ (vaidlustatud otsuse jagu 5.1.4, punktid 40–42), mis põhinevad peamiselt esiteks kombineeritud turuosa väiksusel, teiseks nende turuosade minimaalsel suurenemisel, kolmandaks muude konkurentide olemasolul ja neljandaks RWE keskse rolli suurenemata jäämisel.

266    Arvestades turuosasid ja eelmises punktis mainitud asjaolusid, esitas komisjon jaos 5.1.5 „Komisjoni hinnang“ (punktid 43–65) oma analüüsi. Komisjon tegi seal kindlaks, et arvestades turuosade piiratud ja ajutist suurenemist kogu turul või kõigis käsitletud turusegmentides, on vähetõenäoline, et see suurendamine tugevdaks oluliselt RWE turuvõimu (vaidlustatud otsuse punkt 47).

267    Komisjon ei piirdunud siiski selle järeldusega. Nimelt tunnistas ta, et elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turu laadi tõttu võis ettevõtja, kellel olid väiksed turuosad, siiski hindu mõjutada. Seetõttu analüüsis ta RWE võimet ja huvi hindasid mõjutada (vaidlustatud otsuse punkt 48). Komisjon alustas seda analüüsi võimsuse kinnipidamise strateegiaga seotud riskihinnanguga (vaidlustatud otsuse punktid 49–58) ja järeldas, et arvestades RWE tootmisportfelli ja turu-uuringus saadud vastuseid, ei suurenda koondumine RWE võimet pidada kinni osa oma tootmisest otsustaval viisil (vaidlustatud otsuse punkt 54). Seejärel hindas komisjon RWE ja kolmandate isikute esitatud RSI analüüse (vaidlustatud otsuse jagu 5.1.5.1, punktid 59–65) ning järeldas, et need analüüsid ei muuda tema järeldust, et koondumine ei muuda oluliselt RWE võimet või huvi konkurentsi kahjustada (vaidlustatud otsuse punkt 65).

268    Arvestades turuosasid ja eelkõige nende väikest ja ajutist suurenemist, RWE kinnipidamise võime analüüsi ja RWE keskse rolli analüüsi, tõdes komisjon, et koondumine ei tekita mingit tõsist kahtlust kokkusobivuses siseturuga. Komisjoni arvates kehtib see järeldus sõltumata asjaolust, et Saksamaa elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turgu käsitletakse nii, et see hõlmab kogu tootmist, või nii, et see on segmenteeritud tavaenergia ja taastuvenergia tootmiseks (vaidlustatud otsuse jagu 5.1.6, punkt 66).

269    Lisaks, arvestades asjaomase tööstusharu laadi, otsustas komisjon analüüsida muid asjaolusid, mis võivad näidata konkurentsimõju turgudele, nagu RSI indeksil põhinevad analüüsid seoses keskse rolliga või indeksiga Return on Withholding Capacity Index (võimsuste kinnipidamise tasuvuse indeks, edaspidi „RWC indeks“), et analüüsida kinnipidamise võimet. Komisjon võttis arvesse ka vastuseid turu-uuringule, millele ta on korduvalt viidanud (vaidlustatud otsuse punktid 53, 59, 67, 71, 92, 94 ja 9. joonealune märkus). Lõpuks analüüsis komisjon turu-uuringule vastanud kolmandate isikute muresid seoses RWE vähemusosalusega E.ON‑is ning seoses koondumise mõjuga muudele turgudele peale Saksamaa elektri tootmise ja hulgimüügi turu.

270    On tõsi, nagu väidab hageja, et komisjon ei analüüsinud vaidlustatud otsuses HHI indeksit.

271    Suuniste punkti 14 kohaselt on koondumisaste sageli esimene kasulik näitaja turustruktuuride ja ühinevate osapoolte tähtsuse kohta. Samuti nähtub suuniste punktist 16, et turu üldine koondumisaste võib samuti konkurentsiolukorra kohta kasulikku teavet anda. Viimati nimetatud punkti kohaselt kasutab komisjon koondumisastme mõõtmiseks sageli HHI-d, mis on võrdne kõikide turul tegutsevate äriühingute turuosade ruutudega. Kuigi HHI absoluutne tase võib anda esialgset aimu koondumisjärgse turu konkurentsisurve kohta, on muudatus HHI-s, mida nimetatakse deltaks, oluline näitaja koondumisest otseselt tuleneva koondumise muudatuse kohta. Siiski ei pane suuniste punkt 14 ega punkt 16 komisjonile kohustust käsitleda HHI-d kõikides oma otsustes (vt 7. juuni 2013. aasta kohtuotsus Spar Österreichische Warenhandels vs. komisjon, T‑405/08, ei avaldata, EU:T:2013:306, punktid 65 ja 66 ning seal viidatud kohtupraktika).

272    Lisaks tuleb tõdeda, et suuniste punktides 19–21 on määratletud põhiliselt HHI tasemed, millest allpool ei tekita koondumine tõenäoliselt konkurentsiprobleeme. Seega leiab komisjon suunistes eelkõige, et tõenäoliselt ei teki tehingu tagajärjel turul horisontaalseid konkurentsiprobleeme, kui koondumisjärgne HHI on vahemikus 1000–2000 ja delta on alla 250 või kui tehingu tagajärjel on HHI üle 2000 ja delta alla 150, välja arvatud erandjuhtudel.

273    Käesolevas asjas tuleb märkida, et hageja ei ole esitanud enda arvutusi HHI kohta. Ta pidi seda tegema, et tõendada, et kui komisjon oleks seda arvesse võtnud, oleks ta jõudnud teistsugusele järeldusele koondumise mõju kohta turul.

274    Eeltoodust tuleneb, et lisaks sellele, et komisjon võttis RWE turuvõimu hindamisel arvesse muid asjakohaseid tegureid kui turuosad, ei ole ka hageja tõendanud, kuidas HHI-ga arvestamine, mis eespool punktis 271 viidatud kohtupraktika kohaselt ei olnud nõutav, või võimalike muude teguritega arvestamine oleksid võinud komisjoni järeldusi kahtluse alla seada.

275    Seega tuleb uurida komisjoni analüüsi esiteks RWE turuosa ja teiseks muude tegurite kohta.

2)      Turuosade analüüs

276    Hageja leiab, et komisjon tegi turuosade arengu analüüsil ilmse hindamisvea.

277    Esimesena olgu märgitud, et hageja kasutab andmeid, mis erinevad koondumise poolte esitatud andmetest, millele komisjon tugines RWE turuosade analüüsimisel. Tuleb aga tõdeda, et hageja ei viita õigusnormi olemasolule, mis keelaks komisjonil tugineda andmetele, mille koondumise pooled ise haldusmenetluses esitasid, või vastupidi kohustaks teda viima läbi omaenda turu-uuringu, sõltumata koondumise poolte esitatud andmetest (vt selle kohta 7. juuni 2013. aasta kohtuotsus Spar Österreichische Warenhandels vs. komisjon, T‑405/08, ei avaldata, EU:T:2013:306, punkt 126).

278    Lisaks piirdub hageja oma andmete kasutamisega, ilma et ta selgitaks, miks komisjoni kasutatud andmed ei ole õiged.

279    Samas ei piisa, kui hageja kasutab erinevaid andmeid kui need, mida komisjon kasutas vaidlustatud otsuses, et tõendada komisjoni ilmset hindamisviga, esitamata konkreetseid tõendeid selle kohta, et neid andmeid arvesse võttes on komisjon teinud ilmse hindamisvea (vt selle kohta 7. juuni 2013. aasta kohtuotsus Spar Österreichische Warenhandels vs. komisjon, T‑405/08, ei avaldata, EU:T:2013:306, punkt 156).

280    Eeltoodust tuleneb, et hageja ei ole tõendanud, et komisjoni kasutatud andmed olid valed.

281    Teisena tuleb kontrollida, kas komisjon tegi aluseks võetud andmete analüüsis ilmse hindamisvea.

282    Olgu meenutatud, et koondumise konkurentsivastase mõju hindamisel võrdleb komisjon teatatud koondumisest tulenevaid konkurentsitingimusi tingimustega, mis oleksid kehtinud ilma koondumiseta (23. mai 2019. aasta kohtuotsus KPN vs. komisjon, T‑370/17, EU:T:2019:354, punkt 115).

283    Tuleb märkida, et suure turuosa olemasolu on väga tähendusrikas ja seos koondumise osaliseks olnud ettevõtja (või ettevõtjate) turuosade ning tema (nende) konkurentide turuosade vahel, eelkõige neile suuruselt vahetult järgnevate konkurentide vahel, on kindel märk turgu valitseva seisundi olemasolust. Lisaks võib turgu valitsev seisund olla tõendatud eriti suure turuosaga, eriti siis, kui teistel turul tegutsevatel ettevõtjatel on tunduvalt väiksemad turuosad (23. veebruari 2006. aasta kohtuotsus Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, T‑282/02, EU:T:2006:64, punkt 201). Vastupidi, koondumiste puhul, mis asjaomaste ettevõtjate piiratud turuosa tõttu tõenäoliselt ei takista tõhusat konkurentsi, võib eeldada, et need sobivad ühisturuga kokku (määruse nr 139/2004 põhjendus 32).

284    Suuniste punktist 17 nähtub esiteks, et üksnes eriti suur, vähemalt 50% suurune turuosa võib iseenesest tõendada turgu valitseva seisundi olemasolu, ja teiseks, et kuigi turuosa, mis on väiksem kui 50%, võib siiski tekitada konkurentsiprobleeme, on see nii teiste tegurite tõttu, näiteks konkurentide tugevus ja arv (7. juuni 2013. aasta kohtuotsus Spar Österreichische Warenhandels vs. komisjon, T‑405/08, ei avaldata, EU:T:2013:306, punkt 59).

285    Seega tuleb selles kontekstis kindlaks teha, kas – nagu väidab hageja – komisjon tegi käesolevas asjas ilmse hindamisvea, analüüsides valesti RWE turupositsiooni ja järeldades, et RWE turuvõimu suurenemine ei takistanud konkurentsi.

286    Käesolevas asjas märkis komisjon vaidlustatud otsuse punktis 26 ja järgmistes punktides esiteks, et elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turul kuulus RWE‑le enne koondumist kogu elektritootmise turul turuosa, mis jäi 20–30% vahele, st [konfidentsiaalne]%(1), elektrienergia tootmise osas ja 20–30% vahele, st [konfidentsiaalne]%, installeeritud tootmisvõimsuse osas. Koondumise tõttu omandab RWE täiendava turuosa 0–1%, st [konfidentsiaalne]% (ehk [konfidentsiaalne] TWh), kogu elektritootmisest ja 0–1%, st [konfidentsiaalne]% (ehk [konfidentsiaalne] MW), installeeritud tootmisvõimsusest (vaidlustatud otsuse punkt 27, tabel 1 ja 26. joonealune märkus). Siiski suurenes koondumise M.8870 tõttu turuosa vaid 0–1%, st [konfidentsiaalne]%, elektritootmisest (ehk [konfidentsiaalne] TWh) ja 0–1%, st [konfidentsiaalne]% (ehk [konfidentsiaalne] MW), installeeritud tootmisvõimsusest (vaidlustatud otsuse punkt 34 ja 36. joonealune märkus). See on seletatav asjaoluga, et koondumisega M.8870 lähevad RWE endise tütarettevõtja innogy teatud tootmisvarad üle E.ON‑ile.

287    Teiseks märkis komisjon tavaenergia tootmise kohta, et enne koondumist kuulus RWE‑le elektritootmisel 30–40% suurune turuosa, st [konfidentsiaalne]%, ja installeeritud tootmisvõimsuse osas 20–30% suurune turuosa, st [konfidentsiaalne]%, ning et koondumine annaks RWE‑le täiendava turuosa vahemikus 0–1%, st [konfidentsiaalne]% (ehk [konfidentsiaalne] TWh), elektritootmise osas või täiendava turuosa vahemikus 0–1%, st [konfidentsiaalne]% (ehk ligi [konfidentsiaalne] MW), installeeritud tootmisvõimsuse osas (vaidlustatud otsuse punkt 28, tabel 2 ja 28. joonealune märkus). Koondumise M.8870 tõttu suureneb turuosa vaid 0–1%, st [konfidentsiaalne]%, elektritootmise osas (vaidlustatud otsuse punkt 34).

288    Kolmandaks, mis puudutab taastuvenergia tootmist, siis märkis komisjon, et enne koondumist oli RWE turuosa vahemikus 0–5%, st [konfidentsiaalne]%, elektritootmisest ja vahemikus 0–5%, st [konfidentsiaalne]%, installeeritud tootmisvõimsusest ning et koondumine annaks RWE‑le täiendava turuosa 0–1%, st [konfidentsiaalne]% (ehk [konfidentsiaalne] TWh), elektritootmise osas ja 0–1%, st [konfidentsiaalne]% (ehk ligikaudu [konfidentsiaalne] MW), installeeritud tootmisvõimsuse osas (vaidlustatud otsuse punkt 29, tabel 3 ja 31. joonealune märkus). Koondumise M.8870 tõttu kasvavad turuosad seega üksnes 0–1%, st [konfidentsiaalne]%, elektritootmise osas (vaidlustatud otsuse punkt 34).

289    Seetõttu annaks koondumine RWE‑le täiendava turuosa, mis on maksimaalselt 0–1%, nimelt [konfidentsiaalne]%. Nii piiratud suurendamist ei saa iseenesest pidada märkimisväärseks.

290    Sellest tuleb järeldada, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et koondumine ei too endaga kaasa RWE turuosa märkimisväärset kasvu, ja seda olenemata turu määratlemisest.

291    Lisaks, Gundremmingen C tegevuse lõpetamine, mis oli ette nähtud 31. detsembril 2021, ja Emslandi tegevuse lõpetamine, mis oli ette nähtud hiljemalt 31. detsembril 2022, tasaarvestab ühe segmendi turuosa suurenemisest, st [konfidentsiaalne] [konfidentsiaalne] TWh tootmisest ja [konfidentsiaalne] [konfidentsiaalne] MW installeeritud tootmisvõimsusest. Seega on püsiv turuosa suurenemine üksnes see, mis puudutab tuuleparke ja mis on [konfidentsiaalne] MW. Kuna turuosade suurenemine tavaenergiaturul tugineb üksnes tuumaelektrijaamade omandamisele, peaks see suurenemine täielikult kaduma tuumaenergiast loobumisega, mis oli ette nähtud 31. detsembriks 2022. Turuosade netokasv pärast koondumise M.8871 elluviimist on seega vaid vahemikus 0–1%, st [konfidentsiaalne]% (ehk [konfidentsiaalne] TWh), elektritootmise osas elektri tootmise ja hulgimüügi turul. Lisaks, pärast tuumaenergiast loobumist, mis oli ette nähtud hiljemalt 31. detsembriks 2022, pidi elektritootmine vähenema [konfidentsiaalne] TWh võrra. Järelikult on turuosade kasv koondumise tagajärjel ajutine või alates 2023. aastast isegi negatiivne.

292    Eeltoodut arvestades ei teinud komisjon ilmset hindamisviga, kui ta järeldas, et koondumise tagajärjel oli turuosa tegelik suurenemine üksnes ajutine, kuna see pidi suures osas kaduma siis, kui tuumarajatised on lõplikult suletud 2022. aasta lõpuks (vaidlustatud otsuse punkt 35). Seega kaob see väike suurenemine, mis oli [konfidentsiaalne]%-lt [konfidentsiaalne]%-le tavaenergia tootmise ja müügi turul Saksamaal, hetkel, kui tuumaenergiast loobutakse.

293    Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja muud argumendid.

294    Esiteks, mis puudutab argumenti, et komisjon jättis tähelepanuta asjaolu, et RWE‑l oli elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turul enne koondumist turgu valitsev seisund, siis on tõsi, et komisjon ei maini vaidlustatud otsuses RWE varasema turgu valitseva seisundi olemasolu. Kuna komisjon on aga siiski võimeline toimiku materjalide alusel kindlaks määrama, et koondumine ei saa tekitada ega tugevdada turgu valitsevat seisundit, ei ole komisjon kohustatud enne kindlaks tegema, kas asjaomasel ettevõtjal oli juba turgu valitsev seisund.

295    Komisjon ei teinud seega ilmset hindamisviga, kui ta ei analüüsinud, kas RWE oli enne koondumist turgu valitsevas seisundis ettevõtja.

296    Igal juhul, nagu on märgitud allpool punktis 310, on peamine kvantitatiivne asjaolu, millele hageja tugineb, et tõendada RWE varasema turgu valitseva seisundi olemasolu, st RWE keskne roll, mida mõõdetakse Oxera uuringu RSI indeksiga, üksnes kaudne tõend sellise seisundi kohta.

297    Teiseks väidab hageja, et E.ON‑i taastuvenergia tootmise peaaegu täielik omandamine RWE poolt võimaldas RWE‑l veelgi selgemalt esile kerkida tavaenergia suurima tootjana ja saada taastuvenergia suurimaks tootjaks. See kombinatsioon annaks talle turul märkimisväärse liikumisruumi, mis raskendaks koondumise tagajärgi konkurentsile, arvestades kõrgeid struktuurseid turuletuleku tõkkeid ja vajadust teha väga suuri kapitaliinvesteeringuid ja planeerida pikaks ajaks ette.

298    Sellega seoses, nagu on tõdetud eespool punktides 290 ja 292, ei teinud komisjon ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et turuosade suurenemine oli piiratud ja ajutine. Lisaks rõhutab komisjon õigesti, et mis puudutab tootmist taastuvatest energiaallikatest, siis on E.ON‑il ja RWE‑l väga väike kombineeritud turuosa, mis oli vaid 0–5%, nimelt [konfidentsiaalne]%. Mis puudutab tavaenergia allikatest pärinevat tootmist, siis kuigi RWE on Saksamaa suurim tarnija ([konfidentsiaalne]%), on netokasv piiratud ([konfidentsiaalne]%) ning igal juhul on see täielikult tingitud tuumaenergial töötavast tootmisvarast, mis pidi lõplikult tegevuse lõpetama 2022. aasta lõpul (vaidlustatud otsuse punkt 45). Seega järeldas komisjon ilmset hindamisviga tegemata, et esmapilgul on vähetõenäoline, et see suurendamine tugevdaks oluliselt RWE võimu Saksamaa elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turul (vaidlustatud otsuse punkt 47).

299    Eelnevast tuleneb, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga seoses RWE‑le kuuluvate turuosade analüüsiga.

3)      RWE keskne roll elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turul

300    Hageja heidab komisjonile ette, et viimane ei uurinud ammendavalt RWE keskse rolli tugevnemist elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turul, mida näitab eelkõige RSI indeks.

301    Hageja leiab, et arvestades eelkõige Oxera uuringut, oli RWE‑l juba enne koondumist elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turul keskne roll, mis näitab turgu valitsevat seisundit. Koondumisega tugevdataks RWE keskset rolli.

302    Nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktist 60, määratakse RSI analüüsis kindlaks, kas äriühingul on keskne roll, st kas ta on nõudluse rahuldamiseks hädavajalik. Praktikas on RSI eesmärk kontrollida kindla aasta kõigi tundide osas, kas konkurentide võimsus on piisav, et vastata nõudlusele, kui koondumise tulemusel tekkiv üksus turult kõrvaldatakse.

303    Sellega seoses selgitas komisjon vaidlustatud otsuse punktis 60, et föderaalne konkurentsiamet ja Monopolkommission (monopolide komisjon, Saksamaa) leidsid, et kui tarnijal oli enam kui 5% kindla aasta tundidest keskne roll, viitas see turuvõimule.

304    Kuigi komisjon tunnistas selle hinnangu tarvilikkust, leidis ta vaidlustatud otsuse punktis 61, et RSI indeksil on teatavad piirid, mida tuleb koondumiste mõju uurimisel arvesse võtta. Nimelt võib äriühing, kellel ei ole keskset rolli, siiski mõjutada hulgimüügihindu, näiteks tootmisvõimsuste kinnipidamisega. Ta märkis ka, et äriühingul, kellel oli küll keskne roll, võib olla vaid piiratud huvi seda teostada, kuna jääknõudlus, mida konkurendid ei suuda rahuldada, oli väike.

305    Komisjon selgitas, miks ta leidis, et RSI analüüside kasutegur koondumiste kontrollimisel oli piiratud, kuid võttis siiski neid arvesse ja hindas neid. Sellega seoses võib komisjon oma kaalutlusõiguse raames juhtida tähelepanu RSI indeksil põhinevate majandusanalüüside mudeli piiridele, mida tuleb koondumise igakülgsel hindamisel arvesse võtta (vt selle kohta analoogia alusel 6. juuli 2010. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, T‑342/07, EU:T:2010:280, punktid 116–118). Seega ei saa hageja komisjonile ette heita, et ta võttis RWE keskse rolli analüüsimisel arvesse RSI indeksil põhinevate analüüside piire.

306    Lisaks märkis komisjon vaidlustatud otsuse 46. joonealuses märkuses, ilma et hageja oleks sellele vastu vaielnud, et kolmandate isikutega võrreldes oli keskse rolli suurenemine, see tähendab aasta kõigi nende tundide protsendimäära absoluutne kasv, mil RWE oli nõudlusele vastamiseks hädavajalik, 2017. aastal 0,4–1,1% ja 2019. aastal 0,7–1,1%.

307    Lisaks nähtub vaidlustatud otsuse punktist 62, et komisjonile esitatud erinevad RSI analüüsid on ühel meelel selles, et esiteks on RWE lühiajalises perspektiivis ehk kuni 2022. aastani hädavajalik tarnija, et rahuldada nõudlust mõistlikult vähem kui 10% aasta tundidest, ja et teiseks kaoks nende ajavahemike igasugune kasv, mille jooksul on RWE hädavajalik, hiljemalt pärast tuumaenergiast loobumist, mis oli ette nähtud 2022. aasta lõpus.

308    Lisaks rõhutas komisjon vaidlustatud otsuse punktis 64, et üksnes Oxera uuringus on ette nähtud olukord, mis põhineb tuuleenergia tootmisvõimsuse kinnipidamisel, ja E.ON-i tavaenergia tootmisvahendite kontroll, mille mõju oli suhteliselt suurem. Komisjon leidis siiski, et juhtumi asjaolud ei toeta selle olukorra aluseks olnud hüpoteese: esiteks ei olnud RWE võimeline taastuvenergia tootmisvõimsust tunni haaval kinni pidama, kuna taastuvatest energiaallikatest toodetud tootmisvahenditele ei olnud võimalik kohaldada kinnipidamist; teiseks ei andnud RWE vähemusosalus E.ON‑is talle täielikku kontrolli E.ON‑i alles jäänud vara igapäevase juhtimise üle.

309    Sellega seoses, nagu on tõdetud allpool punktides 322 ja 391, on põhjendatud komisjoni väited, mille kohaselt esiteks ei ole võimalik rakendada kinnipidamismeetmeid taastuvenergia tootmisrajatiste suhtes ja teiseks ei omanda RWE kontrolli E.ON‑i igapäevase tegevuse üle. Seega võis komisjon usutavalt järeldada, et oletused, millel Oxera uuringu näidismudel põhineb, ei peegelda tegelikkust.

310    Lisaks ei saa Oxera uuring RWE keskset rolli kasutades tõendada tõhusa konkurentsi märkimisväärset takistamist. Kõigepealt nähtub sellest uuringust, et 2019. aastal oli RWE‑l ilma koondumiseta keskne roll 4%‑l aasta tundidest, olles seega allpool 5% taset, mis vastavalt föderaalsele konkurentsiametile ja monopolide komisjonile näitab turuvõimu, mistõttu ei saa järeldada, et RWE‑l oli selles osas turgu valitsev seisund enne koondumist. Seejärel on RSI suurenemine koondumise tagajärjel piiratud. Nii on 2019. aasta kohta selles mudelis ette nähtud, et tundide arv, mille jooksul RWE‑l on keskne roll, on ilma koondumiseta 4% ja pärast koondumist 5,5% ning 2022. aastal aga ilma koondumiseta 8,6% ja pärast koondumist 9,9%. See tähendab seega, et nende tundide arvu suurenemine, kui RWE‑l on keskne roll, tõuseb 2019. aastal 1,5 protsendipunkti võrra ja 2022. aastal 1,3 protsendipunkti võrra. Seega ei ole RWE keskse rolli suurenemine, mis tuvastati Oxera uuringus, oluliselt erinev sellest, mille tegid kindlaks kolmandad isikud ja mida meenutati eespool punktis 306. Lisaks on RSI väärtused 2024. aastaks identsed nii ilma koondumiseta kui ka selle tagajärjel esineva olukorra puhul, mis tõendab, et pärast tuumaenergiast loobumist RWE keskne roll koondumise tagajärjel ei suurene.

311    Eelnevast tuleneb, et hageja ei ole tõendanud, et komisjon tegi ilmse hindamisvea oma analüüsis RWE keskse rolli kohta.

4)      RWE stiimul kasutada võimsuse kinnipidamise strateegiaid ja kasutada oma tootmisportfelli muul strateegilisel viisil

312    Hageja väidab, et komisjon eitas ekslikult RWE võimsuse kinnipidamise potentsiaali, viidates esiteks RWE kasvu tähtsusetule laadile ja tuginedes teiseks turu-uuringule, selle asemel et hinnata täiendavat tegevusruumi. Sellega seoses väidab hageja eelkõige, et RWC indeks, mis puudutab kinnipeetud võimsuse tasuvust, näitab, et RWE suutis hindu mõjutada ja optimeerida oma portfelli tulu, pidades oma turuvõimu tõttu kinni võimsust juba enne koondumist. RWE võib koondumisega saada täiendavaid tootmisvõimsusi ja veelgi enam saada kasu hinnatõusudest. Kinnipeetud võimsuse tasuvust näitavast RWC indeksist nähtub, et kinnipidamine oli RWE‑le kasumlik mitmel tuhandel tunnil aastas.

313    Võimsuse kinnipidamise strateegiad tarnijate poolt seisnevad selles, et hinnatõusu käivitamiseks peetakse kas füüsiliselt või majanduslikult kinni osa oma toodangust, mis eeldab, et kombineeritakse paindlikku tootmist (süsi ja gaas), mida on võimalik kinni pidada, ja baastootmist (tuumenergia, pruunsüsi ja taastuvenergia), mis jääb toimivaks ja mis saab kasu hinnatõusust.

314    Esimesena tuleb meenutada, et komisjoni ülesanne on hinnata tervikuna selle tõendite kogumi tulemust, mida ta konkurentsiolukorra hindamiseks kasutas. Selle tervikhinnangu alusel võib komisjon eelistada teatud asjaolusid ja jätta teised asjaolud kõrvale. Üldkohus peab kontrollima selle analüüsi õiguspärasust ja selle põhjendusi (vt selle kohta 6. juuli 2010. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, T‑342/07, EU:T:2010:280, punkt 136).

315    Tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse punktis 51 leidis komisjon, et RWE omandatud täiendav võimsus ei tugevda oluliselt tema suutlikkust või huvi võimsust kinni pidada.

316    Esiteks on taastuvenergia allikatest toodetud elektri rajatistel kõige madalamad piirkulud paindlike tootmistehnoloogiate hulgas, mistõttu neid on kõige kulukam kinni pidada (vaidlustatud otsuse punkt 52). Elektritootjad kinnitasid turu-uuringu käigus, et neid rajatisi käitati tavaliselt täisvõimsusega ning et nende võimsuse kinnipidamine – mis on tehnilises plaanis küll võimalik – oli majanduslikult mõttekas vaid harvadel juhtudel, kus hulgihinnad olid negatiivsed (vaidlustatud otsuse punkt 53). Komisjon leidis vaidlustatud otsuse punktis 54, et tuuleparkide omandamine koondumise tõttu ei suurendanud RWE kinnipidamisvõimet mingilgi otsustaval määral. Vaidlustatud otsuse punktist 57 nähtub, et see ei suurendanud ka RWE huvi tootmisvõimsuste kinnipidamise vastu, kuna tuuleenergia taastuvvõimsuse ajutist netokasvu [konfidentsiaalne] TWh tasustati otsemüügi korra alusel, mistõttu hinnatõus elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turul tavaliselt vähendas märkimisväärselt seda, millises ulatuses sai rajatis, millele kohaldatakse EEG seadust, kasu hinnatõusust sellel turul.

317    Teiseks märkis komisjon vaidlustatud otsuse punktides 55, 56 ja 58, et RWE kinnipidamisvõimsuse suurenemine tuumavõimsuse omandamisega oli ajutine ja piiratud [konfidentsiaalne] TWh‑ga või vahemikus 0–1%, st [konfidentsiaalne]% kogutoodangust, ning sellel võis olla vähe märgatavat mõju RWE huvile kasutada võimsuse kinnipidamise strateegiat.

318    Komisjon täpsustas vaidlustatud otsuse punktis 63, et üksnes Oxera uuringus esitati simulatsioonimudel, mille eesmärk oli hinnata RWE huvi kaaluda võimsuse kinnipidamist. Komisjon tegi sellest mudelist järelduse, et kui tootmisvõimsust peetakse kinni tavaenergia allikate, nagu gaasi- ja söeelektrijaamade pealt, siis on koondumise mõju väga piiratud.

319    Nii nähtub vaidlustatud otsusest ja täpsemalt selle punktist 65, et komisjon analüüsis Oxera uuringut, millega hageja üritas kinnitada oma väiteid selle kohta, et RWE-l oli võimalus ja stiimulid pidada kinni tootmisvõimsusi, ning et ta järeldas, et erinevad esitatud analüüsid, sealhulgas Oxera uuring, ei muutnud tema järeldusi.

320    Teisena tuleb kontrollida, kas komisjon tegi tootmisvõimsuse kinnipidamise riski analüüsis ilmse hindamisvea.

321    Nagu on märgitud eespool punktides 290 ja 292, ei teinud komisjon ilmset viga, kui ta leidis, et turuosade suurenemine ei olnud märkimisväärne ja et igal juhul oli see suurenemine ajutine. Sellest tuleb järeldada, et alates tuumaenergiast loobumisest, mis oli ette nähtud 2022. aasta lõpuks, ei saa koondumisest tuleneda mingit täiendavat kinnipidamisvõimet. Seda järeldust kinnitab Oxera uuring, mille mudel näitab, et 2024. aastaks ei ole võrreldes koondumiseelse olukorraga mingit täiendavat stiimulit võimsuse kinnipidamiseks.

322    Mis puudutab täiendavaid võimsusi või stiimuleid lühiajaliseks võimsuse kinnipidamiseks, st kuni tuumaenergiast loobumiseni, mis oli ette nähtud 2022. aasta lõpus, siis tuvastas komisjon seoses taastuvenergia rajatistega esiteks, et turu-uuringus osalejad näitasid, et taastuvenergial põhinevaid rajatisi ei saa kasutada võimsuse kinnipidamise strateegiates. Samuti tuleb tõdeda, et hageja ei sea kahtluse alla komisjoni järeldust, et taastuvenergia rajatistega kaasnevad elektrijaamade madalaimad piirkulud, mistõttu on need kõige tulutoovamad ja nende puhul on kõige vähem kasutatav võimsuse kinnipidamine. Komisjon kontrollis ka seda, kas täiendava taastuvenergia võimsuse ajutine omandamine võis RWE‑d õhutada kasutama võimsuse kinnipidamist muudes rajatistes, mis ei kasuta taastuvenergiat. Sellega seoses märkis ta, et võimalik hinnatõus, mis on tingitud võimsuse kinnipidamisest teistes energiarajatistes, tähendas, et EEG seadusega taastuvenergia rajatistele makstav tasu väheneb. Seega tuleks kinnipidamisvõimsuse võimaliku suurendamise ajutisele laadile lisada, et igasugune täiendav stiimul lühiajaliseks kinnipidamiseks taastuvenergia rajatiste võimsuse suhtes oleks piiratud.

323    Teiseks, mis puudutab vähemusosaluse omandamist Emslandi ja Gundremmingen C tuumaelektrijaama kapitalis, siis täiendavad võimsused või stiimulid võimsuse kinnipidamiseks on ajutised ja piiratud, kuna nende tegevus lõppeb 2022. aasta lõpus. Samuti tuleb tõdeda, et Oxera uuring ei tõendanud, et oluliselt oleks kasvanud stiimulid võimsust kinni pidada. Tavaallikatest pärineva energia osas ei näita Oxera uuring selles osas mingit märkimisväärset erinevust hindades ja kasumlike tundide arvus, mis on seotud ühe gaasielektrijaama töö lõpetamisega pärast koondumist. Söeelektrijaama töö lõpetamise korral on kasumlike tundide arv 2019. ja 2022. aastal pisut suurem ning 2024. aastal peaaegu sama.

324    Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta analüüsis RWE võimalust ja stiimuleid pärast koondumist võimsust kinni pidada.

325    Kolmandana tuleb analüüsida hageja täiendavaid muresid seoses RWE tootmisportfelli võimaliku strateegilise kasutusega, milleks on esiteks tahtlikult ekslike prognooside tegemine tuulest toodetud taastuvenergia valdkonnas, teiseks järgmise päeva turu ja volatiilsema päevasisese turu vahele jääva ajavahemiku strateegiline kasutus ning kolmandaks hindadega manipuleerimine.

326    Sellega seoses märkis komisjon vaidlustatud otsuse punktis 71, et sellise strateegia kasumlikkust, mis põhines valedel prognoosidel, et tekitada suuremat nõudlust tasakaalustamisteenuste järele, mida iseloomustasid kõrgemad hinnad, oli raske kindlaks teha, ning et lisaks oli enamik turu-uuringus osalenud konkurentidest märkinud, et tarnijatel ei olnud üldjuhul mingit huvi esitada ekslikke prognoose taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri kohta. Komisjon järeldas vaidlustatud otsuse punktis 72, et koondumisel võib olla mõju üksnes kahe alternatiivse stsenaariumi korral, nimelt kui RWE taastuvvõimsus suurenes märkimisväärselt või kui RWE seisund tasakaalustamis- ja abiteenuste turul tugevnes. Kuna hageja ei ole vaidlustanud nende kahe stsenaariumi asjakohasust ega esitanud muid olukordi, kus koondumisel võib olla mõju, tuleb kontrollida üksnes seda, kas need kaks stsenaariumi käesolevas asjas realiseerusid.

327    Mis puudutab tuulevõimsusi ja võimsusi tasakaalustamis- ja abiteenuste valdkonnas, siis järeldati vastavalt eespool punktis 290 ja allpool punktis 331, et komisjon võis ilmset hindamisviga tegemata järeldada, et koondumisest tulenev suurenemine oli piiratud ja ajutine. Lisaks ei ole RWE võime või stiimulid hindu ükskõik missugusel viisil kontrollida seotud võimsuse kinnipidamise suutlikkuse või stiimulitega või tasakaalustamisturuga, kuna müük järgmise päeva turul ja päevasisesel turul toimub samal turul, milleks on elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turg. RWE võimsuse suurenemise piiratud ja ajutine laad viib samale järeldusele: RWE suutlikkus ja stiimulid manipuleerida hindadega saavad koondumise tõttu suureneda vaid piiratud ulatuses ja ajutiselt. Järelikult ei realiseerunud kumbki eespool punktis 326 kirjeldatud kahest stsenaariumist.

328    Igal juhul, olenemata sellest, milline mõju võib olla võimsuse suurenemisel lühiajalises perspektiivis, ei ole suurenemine kindel ja hageja ei ole nõutava tasemeni tõendanud, et esineb tõsine tõend tõhusa konkurentsi märkimisväärse takistamise kohta selles küsimuses.

329    Seega tuleb järeldada, et komisjon ei ole teinud ilmset hindamisviga, kui ta analüüsis täiendavaid muresid, mis tulenesid RWE tootmisportfelli strateegilisest kasutamisest.

5)      RWE keskne roll tasakaalustamis- ja abiteenuste turul

330    Hageja väidab sisuliselt, et RWE oli enne koondumist tasakaalustamis- ja abiteenuste turul juba keskne tarnija ning et koondumise tagajärjel jääb samaks nende tundide arv, mille jooksul RWE‑l oli keskne roll, kuid et E.ON kui konkurent kaoks turult. Hageja sõnul ei uurinud komisjon konkreetselt asjaolu, et RWE-l oli keskne rolli tasakaalustamis- ja abiteenuste valdkonnas.

331    Esimesena tuleb märkida, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuse punktis 46, et tasakaalustamis- ja abiteenuste turul on koondumisest tulenev kasv väga piiratud ja ajutine. Komisjon märkis, et tavaliselt ei kasutata taastuvenergiast elektri tootmist tasakaalustamiseks ning et tuumavõimsust tuleb selle kasutamise eesmärgil eelkvalifitseerida. Eelkvalifitseerimise aluseks on protsess, mille käivitab tarnija, kes soovib ühe tootmisüksusega osaleda tasakaalustamisturul ja kes teavitab sellest põhivõrguettevõtjat, kes on pädev läbi viima tasakaalustamisenergia hanke. Mis puudutab aga omandatud tuumavõimsusi, siis esiteks oli Emslandi elektrijaam tõepoolest eelkvalifitseeritud, kuid RWE‑le kuulusid juba kõik varuenergia turustamise õigused. Teiseks on Gundremmingen C elektrijaam eelkvalifitseeritud sageduse hoidmise varu loomiseks, st esimesed elektrivarud, mis automaatselt aktiveeritakse võrgu tasakaalustamatuse korral, ja kolmandase regulatsiooni lisaenergia loomiseks, st kolmandased elektrivarud, mida põhivõrguettevõtja aktiveerib vastavalt kohandusmehhanismile, kuid et ta ei osalenud kunagi sageduse hoidmise varu enampakkumistel.

332    Tuleb tõdeda, et hageja tunnistab, et nende tundide arv, mille jooksul RWE‑l oli keskne roll tasakaalustamis- ja abiteenuste turul, ei muutu koondumise tõttu. Lisaks on Oxera uuringus märgitud, et praktikas ei kasutata tuumaelektrijaamu tasakaalustamiseks ja et ei ole tõenäoline, et koondumisel oleks otsene mõju tasakaalustamis- ja abiteenuste turule.

333    Seetõttu ei mõjuta koondumine seda, mis ulatuses on RWE hädavajalik elektrienergia kogunõudluse rahuldamiseks tasakaalustamis- ja abiteenuste turul. Komisjon järeldas seega ilmset viga tegemata, et RWE keskse rolli aste tasakaalustamis- ja abiteenuste turul ei tõuse.

334    Teisena, mis puudutab E.ON‑i kui konkurendi kadumise mõju, siis tuleb märkida, et Oxera uuringu kohaselt tugevdas see kadumine RWE seisundit tasakaalustus- ja abiteenuste turul. RWE ja E.ON‑i vahelist suhet analüüsitakse allpool punktides 339–391, kuid juba on võimalik tõdeda, et selle väikese tootmisvõimsusega, mille ta säilitas pärast Uniperi müümist Fortumile, ei saanud E.ON‑il enam olla enne koondumise elluviimist olulist tähtsust tasakaalustamis- ja abiteenuste turul. Lisaks ei olnud RWE‑le koondumise käigus üle antud varal enne koondumist tasakaalustamisvõimsust eespool punktis 331 kirjeldatud põhjustel.

335    Sellest tuleneb, et hageja ei suuda kahtluse alla seada nende järelduste põhjendatust, mille komisjon esitas vaidlustatud otsuses seoses RWE keskse rolliga tasakaalustamis- ja abiteenuste turul.

6)      Järeldus

336    Kõigest eeltoodust tuleneb, et ilma et see mõjutaks hageja nende argumentide põhjendatuse analüüsi, mis puudutavad koondumise poolte lähedust (vt allpool punktid 339–346) ja E.ON‑i püsivat kõrvaldamist (vt allpool punktid 347–365), ei teinud komisjon ilmset hindamisviga, kui ta analüüsis koondumise mõju RWE turuvõimule. Selles osas leidis komisjon õigesti, et koondumise tagajärjel omandatud turuosade ja muude tegurite uurimine ei näita, et koondumine võis märkimisväärselt muuta RWE turuvõimu. Järelikult tuleb tagasi lükata hageja etteheide RWE turuvõimu vale hindamise kohta.

e)      Neljas etteheide, et RWE ja E.ON‑i vahelist suhet on valesti hinnatud

337    Hageja väidab sisuliselt, et komisjon ei hinnanud asjakohaselt RWE ja E.ON-i vahelist suhet ning eelkõige RWE ja E.ON-i omavahelise sõltuvuse seoseid ja lähedust, E.ON-i püsivat kõrvaldamist, RWE otsustavat mõju E.ON-ile ega elektriturgude jagamist, mida otsustasid RWE ja E.ON. Kui komisjon oleks sellega seoses hinnanud õigesti ja täielikult RWE ja E.ON-i vahelise suhtega seotud asjaolusid ning viinud läbi hoolika majandusliku hinnangu, ei oleks ta tunnistanud koondumist siseturuga kokkusobivaks.

338    Komisjon, keda toetavad E.ON ja RWE, vaidleb hageja argumentidele vastu.

1)      RWE ja E.ON‑i vastastikune sõltuvus ja lähedus

339    Hageja väidab, et kuna komisjon ei võtnud arvesse RWE ja E.ON‑i vahelist vastastikust sõltuvust ja lähedust, määratles ta RWE turuvõimu vääralt.

340    Esiteks, mis puudutab RWE‑i ja E.ON‑i otsest või kaudset osalust energiasektori ettevõtjates Saksamaal, siis leiab hageja sisuliselt, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kuna ta ei võtnud arvesse RWE‑le ja E.ON‑ile kuulunud osalusi kogu energiasektoris.

341    Hageja ei selgita siiski, milline mõju võib nendel osalustel olla koondumisega seotud konkurentsipiirangute analüüsile. Hageja nimelt üksnes viitab RWE ja E.ON‑i osaluste arvule teistes ettevõtjates, selgitamata, kas need ettevõtjad tegutsevad asjaomastel turgudel, milline seisund on neil sellel turul, kuidas võib nende suhe RWE ja E.ON‑iga konkurentsi takistada või kas need hüpoteetilised takistused on koondumisega seotud tagajärjed.

342    Lisaks tuleb märkida, et komisjon võttis koondumise hindamisel tegelikult arvesse nende tütarettevõtjate ja ettevõtjate tootmisvõimsust, milles RWE‑l ja E.ON‑il on osalus. RWE‑le ja E.ON‑ile kuuluvates turuosades vaidlustatud otsuse tabelis 1 omistas komisjon RWE‑le ja E.ON‑ile kogu tootmisvõimsuse, mida viimased tütarettevõtjate kaudu otseselt või kaudselt kontrollivad. Järelikult võttis komisjon arvesse RWE ja E.ON‑i otseseid või kaudseid osalusi.

343    Teiseks, mis puudutab hageja argumenti, et E.ON-il ja RWE-l on väga sarnane struktuur ja seisund, siis väidab ta sisuliselt, et see lähedus on täiendav näitaja RWE turuvõimu kohta.

344    Sellega seoses ei selgita hageja siiski, kuidas nende kahe väärtuse börsikursside arengu ning tuvastatud kasumi paralleelsus või asjaolu, et E.ON‑i ja RWE asukoht on samas linnas, mõjutab koondumise valdkonna õiguse kohaldamist ja eriti seda, kuidas need asjaolud võivad mõjutada RWE turgu valitseva seisundi tekkimist või tugevnemist. Vastupidi, need asjaolud on pelgalt kõrvalise tähtsusega. See, et mõlema ettevõtja asukoht on Essenis (Saksamaa), ei oma tähtsust koondumise mõju hindamisel elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turule. Mis puudutab nende tulude ja börsiväärtuse paralleelset arengut, siis seda võib selgitada kahe samas sektoris tegutseva ettevõtja tavapärase arenguga.

345    Kolmandaks ei selgita hageja ka seda, kuidas pelgalt RWE ja E.ON‑i töötajate geograafiline lähedus võib viia kahe ettevõtja vahelise kooskõlastatud tegevuseni, mis on vastuolus ELTL artikliga 101 või koondumise valdkonna õigusega.

346    Järelikult ei teinud komisjon ilmset hindamisviga seoses RWE ja E.ON‑i vastastikuse sõltuvuse seoste ja lähedusega.

2)      E.ON‑i püsiv kõrvaldamine

347    Hageja väidab, et komisjon ei uurinud E.ON‑i kadumist ja sellest tulenevaid negatiivseid tagajärgi konkurentsile, mis on tema sõnul koondumisest tekkiv keskne konkurentsiprobleem.

348    Hageja väidab sisuliselt, et E.ON avaldas RWE-le tervet konkurentsisurvet ning et koondumise kõige märkimisväärsem tulemus on see, et E.ON kaob püsivalt kui potentsiaalne konkurent taastuvenergia tootmise valdkonnas ning tasakaalustamis- ja abiteenuste turul. Nii rikkus komisjon suuniste punkti 27, arvestades esiteks koondumise poolte lähedust konkurentsi seisukohast, teiseks koondumise poolte võimet takistada väiksemate konkurentide laienemist ja kolmandaks olulise konkurentsijõu kõrvaldamist koondumise tagajärjel.

349    Olgu meenutatud, et nagu on märgitud eespool punktis 185, on komisjon seotud teatistega, mille ta võtab vastu koondumiste kontrolli valdkonnas, niivõrd, kuivõrd need ei kaldu kõrvale aluslepingu ja määruse nr 139/2004 sätetest (3. aprilli 2003. aasta kohtuotsus BaByliss vs. komisjon, T‑114/02, EU:T:2003:100, punkt 143, ja 7. juuni 2013. aasta kohtuotsus Spar Österreichische Warenhandels vs. komisjon, T‑405/08, ei avaldata, EU:T:2013:306, punkt 58).

350    Suunised ei nõua aga kõigi suunistes mainitud tegurite uurimist, kuna komisjonil on kaalutlusõigus, mis võimaldab tal teatavaid tegureid arvesse võtta või arvesse võtmata jätta (7. juuni 2013. aasta kohtuotsus Spar Österreichische Warenhandels vs. komisjon, T‑405/08, ei avaldata, EU:T:2013:306, punkt 274).

351    Lõpuks ei tohi Üldkohtu kohtulik kontroll vaidlustatud otsuse üle piirduda üksnes uurimisega, kas komisjon võttis koondumise konkurentsimõju hindamisel asjakohastena arvesse suunistes mainitud asjaolusid või mitte. Üldkohus peab selle kontrolli raames samuti kaaluma, kas komisjoni võimalikud vead võivad kõigutada tema järeldust, mille kohaselt käesolev koondumine ei tekita selle siseturuga kokkusobivuse suhtes tõsiseid kahtlusi (vt selle kohta 9. juuli 2007. aasta kohtuotsus Sun Chemical Group jt vs. komisjon, T‑282/06, EU:T:2007:203, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

352    Tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsusest nähtub, et RWE turuosad enne koondumist (2017. aastal) olid piiratud, st Saksamaal kogu elektrienergia tootmise turul 20–30% (täpsemalt [konfidentsiaalne]%), Saksamaal tavaenergia tootmise turul 30–40% (täpsemalt [konfidentsiaalne]%) ja Saksamaal taastuvenergia tootmise turul 0–5% (täpsemalt [konfidentsiaalne]%), ning et vastavate turuosade suurenemine koondumise järel, mis oli nendel turgudel 0–1% (st [konfidentsiaalne]%), 0–1% (st [konfidentsiaalne]%) ja 0–1% (st [konfidentsiaalne]%), on piiratud (vaidlustatud otsuse punktid 27–29). Suurenemine on isegi väiksem, kuna mõned innogy tootmisvahendid kantakse pärast koondumist M.8870 püsivalt üle E.ON‑ile, mistõttu RWE turuosa suurenes pärast koondumist vastavatel turgudel [konfidentsiaalne]%, [konfidentsiaalne]% ja [konfidentsiaalne]% (vaidlustatud otsuse punktid 33 ja 34).

353    Mis puudutab taastuvenergia tootmist, siis tuvastas komisjon turuosade põhjal ja õigesti, et see tootmine oli fragmenteeritud, jagatud arvukate tarnijate vahel ning et RWE-l oli 2017. aastal [konfidentsiaalne] TWh tootmismahuga turuosa vahemikus 0–5%, st alla [konfidentsiaalne]%, ning et E.ON‑i vara oli veel väiksem, tootes [konfidentsiaalne] TWh ehk 0–1%, st [konfidentsiaalne]% (vaidlustatud otsuse punkt 29). Komisjon tuvastas kogu installeeritud võimsuse kohta ka, et RWE turuosa jäi vahemikku 0–5%, st [konfidentsiaalne]%, ning et E.ON‑i varade taastuvatest energiaallikatest tulenev tootmisvõimsus oli ligikaudu [konfidentsiaalne] MW, mis moodustab 0–1%, st ligikaudu [konfidentsiaalne]% Saksamaa installeeritud tootmisvõimsusest, mis pärineb taastuvatest energiaallikatest (vaidlustatud otsuse 31. joonealune märkus).

354    Nagu nähtub eespool punktidest 290, 292 ja 321, järeldas komisjon ilmset hindamisviga tegemata, et RWE turuosa kasv koondumise tõttu oli piiratud ja ajutine.

355    Eespool esitatut silmas pidades, isegi kui komisjon jättis analüüsimata teatud asjaolud, mida suuniste punkt 27 nõuab, ei saa sellised puudused kahtluse alla seada komisjoni järeldust, mille kohaselt koondumine ei tekita tõsiseid kahtlusi kokkusobivuses siseturuga.

356    Lisaks eksib hageja suuniste punkti 27 ulatuse osas. Suunised nimetavad konkurentsielementidena, mida tuleb uurida kooskõlastamata mõjude raames, esiteks seda, kas koondumise pooled on vahetud konkurendid (punktid 28–30); teiseks seda, kas koondumisel tekkiv üksus suudab konkurentide laienemist takistada (punkt 36), või kolmandaks seda, kas koondumine kõrvaldab olulise konkurentsijõu (punktid 37 ja 38).

357    Sellega seoses piisab esiteks meenutamisest, et koondumise pooled on RWE ning E.ON‑i varad, mitte aga RWE ja E.ON, mistõttu E.ON ei kao koondumise tõttu. Teiseks näib hageja kinnitavat, et RWE ja E.ON on vahetud konkurendid ning et nad võivad takistada teiste konkurentide laienemist. Siiski on küsimus ühest küljest selles, kas RWE omandatud E.ON‑i vara ja RWE on vahetud konkurendid, ja teisest küljest selles, kas RWE poolt omandatud E.ON‑i vara ja RWE võivad takistada konkurentide laienemist. Hageja lähtub aga valest eeldusest, et RWE omandas oma vähemusosaluse teel E.ON‑i tervikuna, mis ei ole õige, nagu on tuvastatud allpool punktides 366–391.

358    Kolmandaks, mis puudutab seda, et koondumise tõttu kaob konkurentsisurve, mida E.ON avaldas RWE‑le, siis tuleb märkida, et pelk konkurentsisurve vähenemine, mis tuleneb eelkõige sellise ettevõtja kadumisest, kellel on suurem roll kui tema turuosadest nähtub, ei ole iseenesest piisav, et tõendada tõhusa konkurentsi märkimisväärset takistamist.

359    Sellega seoses tuleb tõdeda, et E.ON‑i tootmisvõimsuse vähenemine ei ole üksnes koondumise tagajärg.

360    Nimelt, esiteks, ilma et hageja oleks sellele vastu vaielnud, tuleb märkida, et E.ON oli juba iseseisvalt otsustanud loovutada kesksed osad oma tavaenergia tootmisest (välja arvatud peamiselt tuumaelektrijaamade võimsused) oma endisele tütarettevõtjale Uniper ja müüa oma osalus Uniperi kapitalis Fortumile.

361    Teiseks oli E.ON‑i tuumaelektrijaamade sulgemise – mis pidi toimuma hiljemalt 2022. aasta lõpus – otsustanud Saksa seadusandja, mistõttu isegi, kui E.ON oleks selle vara säilitanud, ei oleks ta saanud seda alates nimetatud kuupäevast enam kasutada. Seega oli E.ON‑i elektrienergia tootmine juba enne koondumist oluliselt vähenenud ja võis veelgi väheneda.

362    Lisaks võib vaidlustatud otsuse tabelist 1 järeldada, et RWE omandab ainult ligikaudu [konfidentsiaalne] osa E.ON‑i 2017. aasta kogutoodangust. Tavaenergiat arvestades on see osa E.ON‑i 2017. aasta kogutoodangust, mille RWE omandas, ainult ligikaudu [konfidentsiaalne] (vaidlustatud otsuse tabel 2). Taastuvenergia osas omandab RWE neli seitsmendikku E.ON‑i toodangust (vaidlustatud otsuse tabel 3). Seega ei kao E.ON kui konkurent pärast koondumist.

363    Järelikult, kuigi E.ON‑i tähtsus elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turul on vähenemas, ei ole see seotud üksnes koondumisega, vaid tuleneb ka selle ettevõtja muudest tehingutest.

364    Lisaks tuleb veel märkida, et komisjon võttis arvesse kriteeriume, mis lähevad kaugemale turuosadest (vaidlustatud otsuse punkt 48 jj). Seega, kuigi komisjon hindas E.ON‑i ja RWE vahelist konkurentsisuhet peamiselt turuosade analüüsi põhjal, uuris komisjon siiski ka muid asjaolusid, nagu RWE roll või kinnipidamise võime (vt eespool punkt 267) ning RWE vähemusosalus E.ON‑is (vt allpool punkt 372).

365    Eelnevast tuleneb, et komisjon ei rikkunud suuniste punkti 27.

3)      RWE otsustav mõju E.ON‑ile

366    Hageja väidab, et osalus E.ON‑is ei anna RWE‑le mitte ainult otsustavat mõju ettevõtja oluliste otsuste üle, vaid et terviktehingu mõju ja tegelik eesmärk on pigem võimaldada RWE‑l kontrollida E.ON‑i igapäevast tegevust ning välistada konkreetselt ja püsivalt E.ON-i konkurents tootmise osas, kõrvaldades võimaluse, et E.ON-ist saab uuesti tootja ja RWE konkurent. Nii võib RWE piirata konkurentsi ja tugevdada oma seisundit tootmises tänu oma mõjule E.ON‑i aktsionärina.

367    Kõigepealt tuleb täpsustada, et vaidlustatud otsuse sisulise kohtuliku kontrolli raames ei pea Üldkohus hindama, kas RWE mõju E.ON‑ile oli otsustav määruse nr 139/2004 artikli 3 tähenduses, vaid üksnes seda, kas RWE võis E.ON‑ile otsustavat mõju avaldada (vt vaidlustatud otsuse punkt 76), mistõttu koondumine võib tekitada tõhusa konkurentsi märkimisväärse takistamise määruse nr 139/2004 artikli 2 lõike 3 tähenduses.

368    Sellega seoses, nagu on meenutatud eespool punktis 114, tuleb juhul, kui liidu õigusnormi grammatiline tõlgendamine ei võimalda hinnata normi täpset ulatust, asjaomase õigusnormi tõlgendamisel lähtuda nii selle eesmärgist kui ka üldisest ülesehitusest.

369    Mis puudutab määrusega nr 139/2004 taotletud eesmärke, siis selgub määruse põhjendustest 5, 6 ja 8, et määruse eesmärk on tagada, et ettevõtjate restruktureerimine ei tekitaks konkurentsile püsivat kahju. Seepärast peab nende põhjenduste kohaselt liidu õigus sisaldama sätteid selliste koondumiste reguleerimiseks, mis võivad märkimisväärselt takistada tõhusat konkurentsi siseturul või selle olulises osas ning võimaldavad tõhusalt kontrollida kõiki koondumisi, lähtudes nende mõjust konkurentsi struktuurile liidus. Seega tuleks kõnealust määrust kohaldada oluliste struktuurimuutuste suhtes, mille mõju turule ületab ühe liikmesriigi piirid (7. septembri 2017. aasta kohtuotsus Austria Asphalt, C‑248/16, EU:C:2017:643, punktid 20 ja 21).

370    Konkurentsi seisukohast võib vähemusosaluse omamine konkurentide vahel samuti tekitada kooskõlastatud konkurentsivastaseid tagajärgi, mõjutades turuosaliste võimet ja motivatsiooni leppida vaikimisi või sõnaselgelt kokku, et saada konkurentsiülest kasumit.

371    Seega peab komisjon koondumise analüüsi raames kontrollima, kas RWE vähemusosalus E.ON‑is võib kaasa tuua tõhusa konkurentsi märkimisväärse takistamise siseturul või selle olulises osas.

372    Käesolevas asjas analüüsis komisjon vaidlustatud otsuses esiteks horisontaalset mõju, st RWE ja E.ON‑i vähenenud huvi hakata konkureerima elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turul, ning teiseks vertikaalset mõju, mis on määratletud kui RWE ja E.ON‑i võimekus või huvi tõrjuda turult välja tootmisahelas eelnevad ja järgnevad konkurendid (vaidlustatud otsuse punktid 75 ja 79–95).

373    Komisjon, RWE ja E.ON mainivad RWE ja E.ON‑i vahel sõlmitud investoritevaheliste suhete kokkulepet, et vähendada mõju, mida RWE võis avaldada E.ON‑ile pärast 16,67% suuruse vähemusosaluse omandamist.

374    Esiteks nähtub sellest kokkuleppest, et hääleõigus, mida RWE võib kasutada aktsionäride üldkoosolekutel, on piiratud 16,67%-le, olenemata kohalviibijate arvust (vaidlustatud otsuse punkt 76).

375    Selle piirangu tõttu võis komisjon ilmset hindamisviga tegemata järeldada, et RWE‑l ei olnud mingit märkimisväärset mõju E.ON‑i tootmisvahendite igapäevasele käitamisele (vaidlustatud otsuse punkt 81). Isegi kui RWE‑st saab selle osalusega E.ON‑i kõige suurem aktsionär ja kuigi E.ON‑i aktsionärid on fragmenteeritud, on RWE hääleõigus siiski alati piiratud tema osaluse suurusega, olenemata aktsionäride üldkoosolekul esindatud aktsiate arvust, mis takistab tegelikult RWE‑l vastu võtta strateegilisi otsuseid ja saavutada aktsionäride üldkoosolekul isegi negatiivset kontrolli E.ON‑i üle blokeeriva vähemuse teel.

376    E.ON‑i aktsionäride hajutatus ei sea seda hinnangut kahtluse alla. Isegi kui üldkoosolekutel osalemise määr võib olla väiksem, kui ettevõtja aktsionärid on fragmenteeritud, on RWE hääleõigus alati piiratud 16,67%-ga.

377    Lisaks kohustub RWE selle kokkuleppega mitte kasutama oma hääleõigust koos teiste vähemusaktsionäridega, mitte omandama täiendavaid osasid, mitte muutma E.ON-i õiguslikku ja finantsstruktuuri ega juhtimist ja mitte kasutama oma hääleõigusi juhatuse või nõukogu vastu.

378    Kõik piirangud RWE aktsionäri õiguste teostamisel piiravad mõju, mida RWE võib avaldada E.ON‑ile.

379    Hageja leiab ekslikult, et investoritevaheliste suhete kokkulepe ei ole selle lepingulise laadi tõttu asjakohane.

380    Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 139/2004 artikli 3 lõike 2 kohaldamise raames tuleneb kontroll õigustest, lepingutest või muudest vahenditest, mis annavad võimaluse avaldada otsustavat mõju. Vastupidi, otsustava mõju avaldamise võimaluse puudumine võib tuleneda lepingutingimustest. Analoogia alusel peab küsimust, kas selline otsustav mõju, mis võib kaasa aidata tõhusa konkurentsi märkimisväärse takistuse tekkele määruse nr 139/2004 artikli 2 lõike 3 tähenduses, on olemas või puudub, saama lahendada lepingutingimuse alusel.

381    Igal juhul ja sõltumata sellest, kuidas seda kokkulepet käsitletakse Saksa õiguses, tuleb investoritevaheliste suhete kokkuleppe täitmata jätmist või selle lepingu muutmist – kui selline rikkumine võimaldab RWE‑l omandada faktiliselt või õiguslikult otsustava mõju E.ON‑i üle – analüüsida uue koondumisena, mille suhtes kehtib määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 alusel teatamiskohustus.

382    Seega ei toeta faktilised asjaolud argumenti, mille kohaselt RWE saab pärast vähemusosaluse omandamist otsustava mõju E.ON‑i üle, arvestades asjaolu, et RWE‑st saab E.ON‑i suurim individuaalne aktsionär ja et E.ON‑i aktsionärid on fragmenteeritud. Seega ei suuda hageja tõendada, et komisjon tegi selles osas ilmse hindamisvea.

383    Teiseks, mis puudutab seda, kuidas mõjutab asjaolu, et üldkoosolekutel osaletakse vähe, RWE võimet mõjutada E.ON-i, siis piisab märkimisest, et investoritevaheliste suhete kokkulepe, mis käsitles RWE hääleõigusi, takistab RWE-l kasutada otsustavat mõju E.ON-i üldkoosolekul üle. Isegi kui vastavalt hageja väitele osales E.ON-i üldkoosolekutel koondumisele eelnenud seitsme aasta jooksul keskmiselt 38,35% aktsionäridest, ei saa RWE kasutada oma hääleõigusi rohkem kui 6,39% ulatuses E.ON-i aktsiakapitalist. Argument, et ühine ajalugu ja kultuur ning nende tegevuste kattumine turul näitavad veelgi enam, et RWE-l on E.ON-is strateegilised huvid ning mitte üksnes rahalised huvid, ei oma tähtsust, võttes arvesse investoritevaheliste suhete kokkuleppe sätteid.

384    Kolmandaks väidab hageja, et komisjon ei uurinud nõuetekohaselt RWE ja [konfidentsiaalne] kombineeritud mõju. Sellega seoses väidab hageja, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal kuulus [konfidentsiaalne] ligikaudu 6,5% E.ON‑i aktsiatest ja ligikaudu 6,18% RWE aktsiatest.

385    Tuleb märkida, et komisjon võttis hiljuti arvesse „ühiseid aktsionäre“, teisisõnu asjaolu, et samadele institutsionaalsetele investoritele kuuluvad aktsiad konkureerivates ettevõtjates, ja selle kooskõlastamata konkurentsimõju.

386    Oma otsustuspraktikas leidis komisjon, et kui tegemist on ühiste aktsionäridega, mis teatud sektorites on väga levinud, võisid koondumise meetmed, nagu turuosad või HHI, alahinnata turustruktuuri kontsentreerumise taset ja järelikult ka poolte turuvõimu. Seega tuleb ühiseid aktsionäre nendes tootmisharudes pidada konteksti kuuluvaks asjaoluks, kui hinnatakse tõhusa konkurentsi mis tahes märkimisväärset takistamist (vt näiteks komisjoni 27. märtsi 2017. aasta otsus C(2017) 1946 (final), millega koondumine tunnistatakse siseturuga ja EMP lepinguga kokkusobivaks (juhtum M.7932) – Dow/DuPont, punktid 4 ja 81, ja komisjoni 21. märtsi 2018. aasta otsus C(2018) 1709 (final), millega koondumine tunnistatakse siseturuga ja EMP lepinguga kokkusobivaks (juhtum M.8084 – Bayer/Monsanto, punktid 224 ja 3303)).

387    Isegi kui eeldada, et konkurentsisurve vähenemine teistele konkurentidele võib tuleneda ühistest aktsionäridest, ei ole ainuüksi selle surve vähenemise mõju põhimõtteliselt piisav, et tõendada tõhusa konkurentsi märkimisväärset takistamist sellise kahju teooria raames, mis põhineb kooskõlastamata mõjul.

388    Siinses asjas ei esitanud hageja asjaolusid, mis kinnitaks usutavalt, et esineb mis tahes kooskõlastamine [konfidentsiaalne] ja RWE vahel E.ON-i üldkoosolekutel. Sellega seoses ei selgita hageja, mis ulatuses sekkus [konfidentsiaalne] E.ON-i või RWE juhtimisse. Isegi kui oleks tõendatud võime mõjutada E.ON‑i või RWE juhtimist, ei ole hageja välja toonud kaudseid tõendeid, mis võimaldaksid näidata, et [konfidentsiaalne] osalus RWE ja E.ON‑i kapitalis kujutab endast asjaolu, mis on märk juba toimuvast liikumisest kollektiivse kontrolli suunas (vt selle kohta 6. juuni 2002. aasta kohtuotsus Airtours vs. komisjon, T‑342/99, EU:T:2002:146, punkt 91).

389    Asjaolu, et komisjon ei ole sellist suhet kordagi maininud, ei kujuta endast seega ilmset hindamisviga.

390    Neljandaks, mis puudutab mõju juhatuse ja nõukogu koosseisule, siis tuleb märkida, et E.ON‑i põhikirja artikli 12 lõike 3 kohaselt võetakse E.ON‑i nõukogu otsused vastu antud häälte lihthäälteenamusega ning et E.ON‑i nõukogu ükski resolutsioon ei nõua vastuvõtmiseks kvalifitseeritud häälteenamust. Kuna RWE-l on vaid üks 14 liikmest, on tal väga väike kaal E.ON-i nõukogus ning ta ei suuda seega kasutada vetot E.ON-i nõukogu resolutsioonide vastuvõtmisel. Mis puudutab juhatust, mille liikmed nimetab ametisse nõukogu, siis piisab, kui märkida, et kuna RWE ei kontrolli nõukogu, ei kontrolli ta ka juhatust.

391    Seega tuleb tõdeda, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga seoses mõjuga, mida RWE avaldas E.ON‑ile vähemusosaluse omandamise tõttu.

4)      Elektriturgude jaotus, mille otsustasid RWE ja E.ON

392    Hageja väidab sisuliselt, et terviktehinguga jagasid RWE ja E.ON ära väärtusahela etapid Saksa elektriturul ning see kujutab endast konkurentsipiirangut, mis rikub ELTL artiklit 101.

393    Tuleb märkida, et nagu nähtub määruse nr 139/2004 artikli 21 lõikest 1, on see määrus kohaldatav ainult koondumiste suhtes, nagu need on määratletud selle artiklis 3, mille suhtes põhimõtteliselt ei kohaldata nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205). Seevastu jääb viimati nimetatud määrus kohaldatavaks ettevõtjate niisuguse tegevuse suhtes, mis ei kujuta endast küll koondumist määruse nr 139/2004 tähenduses, kuid viib siiski ettevõtjate vahel tegevuse kooskõlastamiseni, mis on vastuolus ELTL artikliga 101, ning mis sel põhjusel on allutatud komisjoni või liikmesriigi konkurentsiasutuste kontrollile (7. septembri 2017. aasta kohtuotsus Austria Asphalt, C‑248/16, EU:C:2017:643, punktid 32 ja 33).

394    Asjaolu, et vaidlustatud otsuse ese puudutab koondumist, ei ole vaidlustatud. Eeltoodut arvestades on ELTL artikli 101 rikkumist käsitlev argument tulemusetu.

5)      Järeldus

395    Kõigest eeltoodust tuleneb, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta hindas RWE ja E.ON‑i vahelist suhet ning viisi, kuidas seda suhet võidakse koondumise tõttu muuta ja seega mõjutada konkurentsi siseturul. Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja etteheide, mis puudutab RWE ja E.ON‑i vahelise suhte väära hindamist.

f)      Järeldus viienda väite kohta

396    Kõike eelnevat arvestades tuleb järeldada, et vastupidi hageja väidetele ei ole komisjon teinud asjaomase turu määratlemisel, analüüsiperioodi piiritlemisel, RWE turuvõimu hindamisel ega RWE ja E.ON-i vahelise suhte hindamisel ilmseid hindamisvigu. Seetõttu järeldas komisjon õigesti ilmset hindamisviga tegemata, et koondumine ei tekita tõsiseid kahtlusi siseturuga kokkusobivuse osas vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punktile b.

397    Seetõttu tuleb kogu viies väide tagasi lükata.

7.      Kuues väide, et on rikutud hoolsuskohustust

398    Hageja väidab sisuliselt, et komisjon hindas asjaolusid ebapiisavalt, rikkudes oma hoolsuskohustust. Seega ei ole komisjon ettevaatlikult ja hoolikalt tuvastanud asjaolusid, mis võivad otsustusprotsessi tulemust mõjutada. Samuti ei võtnud ta arvesse poolte ja menetluses osalenud kolmandate isikute esitatud faktilisi asjaolusid ja teavet või muid asjakohaseid parameetreid.

399    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

400    Tuleb meenutada, et kui väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on institutsioonidel oma ülesannete täitmisel kaalutlusõigus, nagu koondumiste kontrolli valdkonnas, siis on liidu õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatiste järgimine veelgi tähtsam. Nende tagatiste hulka kuuluvad eelkõige pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud juhtumi puhul tähtsust omavaid asjaolusid, huvitatud isiku õigus teha teatavaks oma seisukoht ning saada piisavalt põhjendatud otsus (21. novembri 1991. aasta kohtuotsus Technische Universität München, C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14, ja 6. juuli 2010. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, T‑342/07, EU:T:2010:280, punkt 31).

401    Koondumiste kontrolli valdkonnas on komisjonil vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kaalutlusruum eelkõige majanduslike asjaolude hindamisel. See, et komisjon järgis liidu õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatisi, sh hoolsuskohustust, mis nõuab komisjonilt kõikide antud juhtumi puhul tähtsust omavate asjaolude hoolikat ja erapooletut uurimist, on seega selles valdkonnas veelgi suurema tähtsusega (7. mai 2009. aasta kohtuotsus NVV jt vs. komisjon, T‑151/05, EU:T:2009:144, punkt 164).

402    Kuna komisjon peab selles valdkonnas järgima oma tegevuses hoolsuskohustust, peab ta nõutava hoolsusega määrama kindlaks need faktilised ja õiguslikud asjaolud, millest sõltub tema kaalutluspädevus, kogudes kokku oma kaalutlusõiguse teostamiseks hädavajalikud faktilised asjaolud, mis võivad märkimisväärselt mõjutada otsustusprotsessi tulemust. See kohustus tähendab esiteks, et komisjon peab võtma arvesse neid faktilisi asjaolusid ja seda teavet, mida talle edastasid nii teate esitanud pooled kui ka kõik aktiivselt menetluses osalenud kolmandad isikud, ning teiseks, et vajaduse korral on ta kohustatud neid asjaolusid uurima turu-uuringute teel või turuosalistele esitatud teabetaotluste abil (7. mai 2009. aasta kohtuotsus NVV jt vs. komisjon, T‑151/05, EU:T:2009:144, punkt 165).

403    Siiski tuleb märkida, et nõuet, mille kohaselt komisjon peab koondumiste kontrolli valdkonnas järgima liidu õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatisi, sh hoolsuskohustust, tuleb nagu põhjendamiskohustuse järgimise nõuet tõlgendada kooskõlas kiire menetlemise nõudega, mis iseloomustab määruse nr 139/2004 üldist ülesehitust ning kohustab komisjoni järgima oma kaalutlusõiguse teostamisel rangeid tähtaegu (vt 7. mai 2009. aasta kohtuotsus NVV jt vs. komisjon, T‑151/05, EU:T:2009:144, punkt 166 ja seal viidatud kohtupraktika).

404    Arvestades eelkõige viienda väite raames tehtud järeldusi, ei saa eitada, et komisjon uuris vajaliku hoolsusega kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna ta võttis arvesse kõiki faktilisi asjaolusid ja teavet, mille olid esitanud nii teate esitanud pool kui ka menetluses osalenud kolmandad isikud. Komisjon viis ka läbi oma uuringud, kasutades turu-uuringut ja turuosalistele saadetud teabenõudeid. Pealegi nähtub vaidlustatud otsusest selgelt, et komisjon võttis nende uuringute tulemusi arvesse.

405    Seega tuleb kuues väide tagasi lükata.

C.      Taotlus isiklikult kohale ilmuda või teise võimalusena tunnistajad ära kuulata

406    Hageja esitas 30. mail 2022 Üldkohtu kantseleile taotluse, et kohtuistungile kutsutaks isiklikult kohale E.ON‑i endine president A, RWE endine president B ja föderaalse konkurentsiameti kaheksanda otsuseosakonna direktor C. Teise võimalusena palus ta korraldada nende tunnistajate ärakuulamine.

407    Komisjon, E.ON ja RWE vaidlevad sisuliselt vastu eelmises punktis nimetatud isikute isiklikule kohtusse kutsumisele ja teise võimalusena eelmises punktis nimetatud isikute ärakuulamisele.

408    Sellega seoses tuleb meenutada, et Üldkohus on ainupädev otsustama, kas lahendamisel olevates kohtuasjades esitatud tõendeid on vaja täiendada (vt 22. novembri 2007. aasta kohtuotsus Sniace vs. komisjon, C‑260/05 P, EU:C:2007:700, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

409    Seega peab Üldkohus hindama, kas tunnistajate kohtusse kutsumise või ärakuulamise taotlus on asjakohane seoses kohtuvaidluse esemega ja vajadusega viidatud tunnistaja kohtusse kutsuda ja ära kuulata (vt selle kohta 22. novembri 2007. aasta kohtuotsus Sniace vs. komisjon, C‑260/05 P, EU:C:2007:700, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

410    Lisaks sellele, et hageja ei ole vastavalt kodukorra artikli 88 lõikele 2 selgitanud põhjuseid, miks need menetlustoimingute taotlused esitati alles pärast menetluse kirjaliku osa lõpetamist ja üksnes kaks nädalat enne kohtuistungit, ning et need taotlused on ebatäpsed, kuna hageja ei ole esitanud konkreetseid asjaolusid, mille osas oleks tulnud need kolm isikut ära kuulata, tuleb ka märkida, et toimikus sisalduvad asjaolud ja kohtuistungil antud selgitused on piisavad, et Üldkohus saaks otsuse teha, kuna see kohus on saanud tõhusalt seisukoha võtta menetluse käigus esitatud nõuete, väidete ja argumentide kohta, võttes arvesse poolte esitatud dokumente.

411    Seega ei tule menetlustoimingute taotlusi rahuldada.

412    Eelnevast nähtuvalt tuleb hagi jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

413    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb komisjoni, E.ON‑i ja RWE kohtukulud vastavalt nende nõudele välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

414    Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Järelikult jäetakse Saksamaa Liitvabariigi kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja komisjoni, E.ON SE ja RWE AG kohtukulud.

3.      Jätta Saksamaa Liitvabariigi kohtukulud tema enda kanda.

Gervasoni Madise Nihoul

Frendo       Martín y Pérez de Nanclares

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 17. mail 2023 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

*      Kohtumenetluse keel: saksa.

1 Konfidentsiaalsed andmed on kustutatud.