EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
6. oktoober 2020(*)
Apellatsioonkaebus – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) – ELL artikkel 29 – ELTL artikkel 215 – Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravad meetmed – Kahju, mis apellandil väidetavalt tekkis seetõttu, et tema nimi kanti ja jäeti nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist – Kahju hüvitamise hagi – Euroopa Kohtu pädevus lahendada nõue hüvitada kahju, mis väidetavalt tekkis ÜVJP valdkonda kuuluvates otsustes ette nähtud piiravate meetmete tõttu – Eraõiguslikele isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Piiravaid meetmeid kehtestavate aktide ebapiisav põhjendamine
Kohtuasjas C‑134/19 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 18. veebruaril 2019 esitatud apellatsioonkaebus,
Bank Refah Kargaran, asukoht Teheran (Iraan), esindajad: avocats J.‑M. Thouvenin ja I. Boubaker,
apellant,
teised menetlusosalised:
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bishop ja V. Piessevaux,
kostja esimeses kohtuastmes,
Euroopa Komisjon, esindajad: R. Tricot, C. Zadra ja A. Tizzano, hiljem L. Gussetti, A. Bouquet, R. Tricot ja J. Roberti di Sarsina,
menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident R. Silva de Lapuerta, kodade presidendid A. Arabadjiev, A. Prechal, M. Vilaras, M. Safjan (ettekandja) ja S. Rodin, kohtunikud E. Juhász, M. Ilešič, J. Malenovský, F. Biltgen, K. Jürimäe, A. Kumin, N. Jääskinen ja N. Wahl,
kohtujurist: G. Hogan,
kohtusekretär: ametnik M. Krausenböck,
arvestades kirjalikku menetlust ja 9. märtsi 2020. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 28. mai 2020. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Bank Refah Kargaran palub oma apellatsioonkaebuses osaliselt tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 10. detsembri 2018. aasta otsuse Bank Refah Kargaran vs. nõukogu (T‑552/15, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2018:897), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi, mille ese oli ELTL artiklil 268 põhinev nõue hüvitada kahju, mis talle väidetavalt tekkis tema suhtes piiravate meetmete võtmise tõttu.
Vaidluse taust
2 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–13 on vaidluse tausta kirjeldatud järgmiselt:
„1 Käesolev kohtuasi käsitleb piiravaid meetmeid, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et ta lõpetaks tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast ohtliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise.
2 Hageja Bank Refah Kargaran on Iraani pank.
3 Hageja nimi kanti 26. juulil 2010 tuumarelvade levikut toetavate üksuste loetellu, mis sisaldub nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT 2010, L 195, lk 39), II lisas. Tema nime loetellu kandmist põhjendati asjaoluga, et pärast Bank Melli Irani suhtes piiravate meetmete võtmist on ta võtnud üle selle käimasolevad tegevused.
4 Selle tagajärjel kanti hageja nimi nõukogu 26. juuli 2010. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 668/2010, millega rakendatakse määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 (ELT 2010, L 195, lk 25), nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2007, L 103, lk 1), V lisas esitatud loetellu samasuguse põhjendusega. Pärast seda, kui määrus nr 423/2007 tunnistati kehtetuks nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrusega (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2010, L 281, lk 1), kanti hageja nimi viimati nimetatud määruse VIII lisas olevasse loetellu.
5 Nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsusega 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT 2010, L 281, lk 81), jättis Euroopa Liidu Nõukogu hageja nime otsuse 2010/413 II lisas olevasse loetellu. Nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsusega [2011/783/ÜVJP], millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT 2011, L 319, lk 71), ei muudetud seda loetelu hagejat puudutavas osas.
6 Nõukogu 1. detsembri 2011. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 1245/2011, millega rakendatakse määrust nr 961/2010 (ELT 2011, L 319, lk 11), jäeti hageja nimi määruse nr 961/2010 VIII lisas olevasse loetellu. Määrus nr 961/2010 tunnistati kehtetuks nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrusega (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2012, L 88, lk 1). Hageja nimi kanti viimati nimetatud määruse IX lisas toodud loetellu. Hageja suhtes kasutatud põhjendusi ei muudetud.
7 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. jaanuaril 2011 ja mis registreeriti numbriga T‑24/11 ning milles ta palus muu hulgas tühistada teda puudutavas osas otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010. Seejärel muutis hageja oma nõudeid, paludes otsuse 2011/783, rakendusmääruse nr 1245/2011 ja määruse nr 267/2012 tühistamist teda puudutavas osas.
8 6. septembri 2013. aasta kohtuotsuse Bank Refah Kargaran vs. nõukogu (T‑24/11, edaspidi „tühistav kohtuotsus“, EU:T:2013:403) punktis 83 nõustus Üldkohus hageja teise väitega osas, milles see tugines põhjendamiskohustuse rikkumisele.
9 Seetõttu Üldkohus sisuliselt tühistas hageja nime kandmise loeteludesse, mis on esitatud otsuse 2010/413 (muudetud otsusega 2010/644 ja seejärel otsusega 2011/783) II lisas, määruse nr 961/2010 (muudetud rakendusmäärusega nr 1245/2011) VIII lisas ja määruse nr 267/2012 IX lisas.
10 Üldkohus otsustas tühistavas kohtuotsuses jätta kehtima otsuse 2010/413 (muudetud otsusega 2010/644 ja seejärel otsusega 2011/783) II lisa tagajärjed hageja suhtes kuni määruse nr 267/2012 IX lisa tühistamise jõustumiseni hagejat puudutavas osas.
11 Tühistava kohtuotsuse järel kanti hageja nimi nõukogu 15. novembri 2013. aasta otsusega 2013/661/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT 2013, L 306, lk 18), uuesti otsuse 2010/413 II lisas olevasse loetellu.
12 Selle tagajärjel kanti hageja nimi nõukogu 15. novembri 2013. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 1154/2013, millega rakendatakse määrust nr 267/2012 (ELT 2013, L 306, lk 3), uuesti määruse nr 267/2012 IX lisas olevasse loetellu. Hageja kohta esitati järgmine põhjendus:
„Iraani valitsust toetav üksus. Kuulub 94% ulatuses Iraani sotsiaalkindlustusorganisatsioonile Iranian Social Security Organisation, mida omakorda kontrollib Iraani valitsus, ning osutab valitsuse ministeeriumidele pangandusteenuseid.“
13 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. jaanuaril 2014 ja milles ta palus eelkõige tühistada otsuse 2013/661 ja rakendusmääruse nr 1154/2013 teda puudutavas osas. Üldkohus jättis 30. novembri 2016. aasta kohtuotsusega Bank Refah Kargaran vs. nõukogu (T‑65/14, ei avaldata, EU:T:2016:692) hagi rahuldamata. Selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebust ei esitatud.“
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
3 Apellant esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. septembril 2015 ja milles ta palus mõista liidult välja hüvitis kahju eest, mis tekkis tema suhtes piiravate meetmete võtmisest ja kehtima jätmisest kuni nende tühistamiseni tühistava kohtuotsusega, makstes talle varalise kahju eest 68 651 318 eurot, millele lisandub seadusjärgne intress, ja mittevaralise kahju eest 52 547 415 eurot, millele lisandub seadusjärgne intress, ning teise võimalusena palus ta Üldkohtul asuda seisukohale, et mittevaralise kahju eest nõutud summasid tuleb tervikuna või osaliselt käsitada varalise kahjuna.
4 Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus hagi tervikuna rahuldamata ja mõistis kohtukulud välja apellandilt.
5 Esimesena analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 25–32 omal algatusel, kas tal on pädevus lahendada kahju hüvitamise hagi seoses ühise välis‑ ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) raames vastu võetud otsustega 2010/413, 2010/644 ja 2011/783.
6 Selle kohta märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 27, et apellant ei eristanud ühelt poolt liidu vastutust, mis tuleneb otsuste 2010/413, 2010/644 ja 2011/783 vastuvõtmisest ÜVJP raames, ja teiselt poolt vastutust, mis tuleneb määruste nr 961/2010 ja nr 267/2012 ning rakendusmääruse nr 1245/2011 vastuvõtmisest.
7 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 30 märkis Üldkohus, et ELL artikli 24 lõike 1 teise lõigu kuuendast lausest ja ELTL artikli 275 esimesest lõigust tulenevalt ei ole liidu kohtud põhimõtteliselt pädevad ÜVJPd puudutavate esmase õiguse sätete ja nende alusel vastu võetud õigusaktide suhtes ning vastavalt ELTL artikli 275 teisele lõigule on liidu kohtud ÜVJP valdkonnas pädevad vaid erandjuhtudel. Üldkohus lisas, et see pädevus hõlmab ühelt poolt ELL artikli 40 järgimise kontrollimist ja teiselt poolt tühistamishagisid, mille on ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimustel esitanud isikud või üksused seoses nõukogu poolt ÜVJP raames võetud piiravate meetmetega, kuid ELTL artikli 275 teine lõik ei anna liidu kohtule pädevust lahendada kahju hüvitamise hagisid. Üldkohus järeldas sellest, et kahju hüvitamise hagi, milles nõutakse ÜVJP valdkonnas vastu võetud aktiga väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist, ei kuulu tema pädevusse.
8 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 31 leidis Üldkohus, et ta on seevastu pädev lahendama nõuet hüvitada kahju, mis on väidetavalt tekitatud isikule või üksusele tema suhtes ELTL artikli 215 alusel võetud piiravate meetmete tõttu.
9 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32 jõudis Üldkohus selle põhjal järeldusele, et ta ei ole pädev läbi vaatama apellandi nõuet osas, milles sellega palutakse hüvitada kahju, mis on väidetavalt tekitatud otsustes 2010/413, 2010/644 ja 2011/783 ette nähtud piiravate meetmete tõttu, ning ta on pädev hagi lahendama vaid osas, milles sellega palutakse tuvastada liidu lepinguväline vastutus seoses määrustega nr 961/2010 ja nr 267/2012 ning rakendusmäärusega nr 1245/2011.
10 Teisena, mis puudutab kahju hüvitamise nõude põhjendatuse analüüsimist osas, milles see käsitleb eelmises punktis nimetatud määrusi, siis kontrollis Üldkohus, kas nõukogule ette heidetava tegevuse õigusvastasuse tingimus on täidetud.
11 Esiteks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41, et tühistavas kohtuotsuses tühistas ta apellandi nime kandmise määruse nr 961/2010 (muudetud rakendusmäärusega nr 1245/2011) VIII lisas ja määruse nr 267/2012 IX lisas olevatesse loeteludesse põhjendamiskohustuse rikkumist puudutava etteheite alusel, tõdedes, et loetellu kandmise põhjendus ei olnud piisavalt täpne.
12 Sellega seoses leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 43, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei too ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustuse rikkumine iseenesest kaasa liidu vastutust.
13 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45 lisas Üldkohus, et tühistavas kohtuotsuses tühistas ta apellandi suhtes võetud piiravad meetmed põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu, kuid ei võtnud seisukohta nende meetmete põhjendatuse kohta. Ta täpsustas, et õigusvastane tegevus, mis tuvastati 25. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (T‑384/11, EU:T:2014:986), mida kinnitati apellatsiooniastmes 30. mai 2017. aasta kohtuotsusega Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (C‑45/15 P, EU:C:2017:402), on seega teistsugune ning kuna Üldkohus ei võtnud viimati nimetatud kohtuotsuses seisukohta küsimuses, kas nõukogu on rikkunud põhjendamiskohustust, ei saa apellant sellest tuletada argumenti, et käesoleval juhul on tõendatud liidu õiguse piisavalt selge rikkumine.
14 Teiseks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49, et apellant viitas tühistava kohtuotsuse punktile 82, milles Üldkohus kinnitas, et nõukogu rikkus kohustust teha talle kui huvitatud üksusele teatavaks süüstavad asjaolud, mis olid aluseks põhjendustele, mis esitati tema suhtes võetud rahaliste vahendite külmutamise meetmete kohta. Üldkohus leidis siiski, et seda väidet tuleb tõlgendada koostoimes tühistava kohtuotsuse punktis 68 mainitud apellandi argumendiga, et nõukogu poolt hiljem edastatud dokumendid ei kõrvaldanud põhjenduste ebapiisavust. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50 lisas Üldkohus, et see väide üksi ei tõenda kaitseõiguste piisavalt selge rikkumise olemasolu.
15 Lisaks rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51, et kuna apellant esitas hagi teda puudutavate piiravate meetmete peale ja Üldkohus tühistas need meetmed tühistavas kohtuotsuses, ei saa ta tugineda sellele, et käesoleval juhul on tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele piisavalt selgelt rikutud.
16 Kolmandaks analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52–58 apellandi repliigis esitatud argumenti, mille kohaselt nõukogu, kandes tema nime õigusvastaselt nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, ei kohaldanud kriteeriumi, mida ta väitis olevat kohaldanud – see tähendab kriteeriumi, mis puudutab üksusi, kes on aidanud loetellu kantud isikutel või üksustel ÜRO Julgeolekunõukogu teatavate resolutsioonide või otsuse 2010/413 sätetest kõrvale hoida või neid sätteid rikkuda –, sest apellandi nime loetellu kandmise põhjendus, et ta on võtnud üle Bank Melli Irani tegevused, ei vasta sellele kriteeriumile.
17 Selle kohta märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55, et hagiavalduses esitatud väide ja argumendid, mille eesmärk on tõendada isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumise olemasolu, mis võib kaasa tuua liidu vastutuse, põhinevad üksnes rikkumistel, mille Üldkohus tühistavas kohtuotsuses väidetavalt tuvastas, ning et hagiavalduse staadiumis ei maininud apellant nende rikkumiste hulgas väidetavat õigusvastasust, mis tuleneb sellest, et põhjendus tema nime kandmiseks selliste isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, ei ole kooskõlas nõukogu kohaldatud kriteeriumiga.
18 Üldkohus lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56 ja 57, et apellandi repliigis esitatud argument erineb hagiavalduses esitatud argumentidest, kuna see ei põhine põhjendamiskohustuse rikkumisel, vaid tema loetellu kandmise põhjenduste paikapidavuse vaidlustamisel, ning et apellandi repliigis esitatud argumenti ei saa seega pidada hagiavalduses esitatud väite täiendamiseks. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58 järeldas Üldkohus sellest, et kuna apellant esitas selle argumendi alles repliigi staadiumis ja kuna see ei ole seotud ühegi hagiavalduses esitatud väite või argumendiga, siis tuleb see argument kvalifitseerida uueks väiteks ja seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
19 Neljandaks järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59 ja 60, et käesolevas asjas ei ole täidetud liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimus, mis käsitleb nõukogule etteheidetava tegevuse õigusvastasust, ning et seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja analüüsida teisi sellise vastutuse tekkimise tingimusi.
Poolte nõuded Euroopa Kohtus
20 Apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul:
– vaidlustatud kohtuotsus osaliselt tühistada;
– esimese võimalusena mõista apellandi suhtes võetud ja kehtima jäetud piiravate meetmetega – mis tühistava kohtuotsusega tühistati – tekitatud kahju eest liidult välja hüvitis, makstes apellandile varalise kahju eest 68 651 318 eurot ja mittevaralise kahju eest 52 547 415 eurot;
– teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse, ja
– mõlemal juhul mõista kahe kohtuastmega seotud kohtukulud välja nõukogult.
21 Nõukogu palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, ja
– mõista kõik menetlusega seotud kohtukulud välja apellandilt.
22 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, ja
– mõista kohtukulud välja apellandilt.
Apellatsioonkaebus
Euroopa Liidu Kohtu pädevus
23 Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32 tegi Üldkohus omal algatusel järelduse, et ta ei ole pädev läbi vaatama apellandi kahju hüvitamise nõuet osas, milles selle nõude eesmärk on saada hüvitist kahju eest, mis väidetavalt tekkis ELL artikli 29 alusel vastu võetud ÜVJP otsustes (edaspidi „ÜVJP otsused“) ette nähtud piiravate meetmete tõttu.
24 Kuigi apellant palub apellatsioonkaebuses tühistada vaidlustatud kohtuotsus tervikuna, sealhulgas kohtuotsuse see osa, millega jäeti rahuldamata nõue hüvitada kahju, mis on väidetavalt tekkinud ÜVJP otsustes ette nähtud piiravate meetmete tõttu, ei vaidle apellant sellele järeldusele eraldi vastu.
25 Kuivõrd küsimus, kas Euroopa Liidu Kohus on pädev kohtuvaidlust lahendama, on avaliku huvi küsimus, võib Euroopa Kohus menetluse mis tahes staadiumis seda küsimust analüüsida ka omal algatusel (12. novembri 2015. aasta kohtuotsus Elitaliana vs. Eulex Kosovo, C‑439/13 P, EU:C:2015:753, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Seoses sellega olgu märgitud, et ELL artikli 24 lõike 1 teise lõigu viimasest lausest ja ELTL artikli 275 esimesest lõigust tulenevalt ei kuulu üldjuhul Euroopa Liidu Kohtu pädevusse ÜVJPga seotud sätted ning nende alusel vastu võetud õigusaktid (24. juuni 2014. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu, C‑658/11, EU:C:2014:2025, punkt 69, ja 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 60).
27 Aluslepingud näevad sellest põhimõttest siiski sõnaselgelt ette kaks erandit. Ühelt poolt on nii ELL artikli 24 lõike 1 teise lõigu viimases lauses kui ka ELTL artikli 275 teises lõigus sätestatud, et Euroopa Liidu Kohus on pädev kontrollima ELL artikli 40 järgimist. Teiselt poolt annab ELL artikli 24 lõike 1 teise lõigu viimane lause sellele kohtule pädevuse kontrollida teatud otsuste õiguspärasust vastavalt ELTL artikli 275 teises lõigus sätestatule. Viimati nimetatud sätte kohaselt on see kohus pädev tegema otsuseid ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimuste kohaselt algatatud kohtuasjades, mis puudutavad füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes nõukogu poolt ÜVJPd käsitlevate sätete alusel vastu võetud piiravaid meetmeid sätestavate otsuste seaduslikkust (28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 60).
28 Käesoleval juhul tühistas Üldkohus tühistava kohtuotsusega apellanti puudutavas osas ebapiisavate põhjenduste tõttu ÜVJP otsused ja ELTL artiklil 215 põhinevad määrused, mis käsitlevad piiravaid meetmeid ja ei kuulu küll ÜVJP valdkonda, kuid mis rakendasid neid otsuseid. Tühistava kohtuotsuse järel esitatud kahju hüvitamise hagis ei eristanud apellant ühelt poolt nendest otsustest tulenevat liidu vastutust ja teiselt poolt nendest määrustest tulenevat vastutust.
29 Vaidlust ei ole selle üle, et – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 31 sisuliselt õigesti otsustas – Euroopa Liidu Kohus on pädev lahendama nõuet hüvitada kahju, mis apellandil väidetavalt tekkis nende määrustega tema suhtes ette nähtud piiravate meetmete tõttu.
30 Euroopa Kohus on juba kohaldanud tingimusi, mis puudutavad liidu lepinguvälise vastutuse tekkimist pärast ELTL artiklil 215 põhinevate määruste tühistamist, eelkõige 30. mai 2017. aasta kohtuotsuses Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (C‑45/15 P, EU:C:2017:402).
31 Pealegi ei ole ELTL artiklis 275 sõnaselgelt mainitud Euroopa Liidu Kohtu pädevust otsustada kahju üle, mis väidetavalt tekkis ÜVJP otsustes ette nähtud piiravate meetmete tõttu.
32 Ühelt poolt on siiski ELL artikli 24 lõike 1 teise lõigu viimases lauses ja ELTL artikli 275 esimeses lõigus nähtud ette erand üldisest pädevusest, mis on ELL artikliga 19 antud Euroopa Liidu Kohtule tagamaks, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust. Järelikult tuleb nimetatud artikli 24 lõiget 1 ja artikli 275 esimest lõiku tõlgendada kitsalt (24. juuni 2014. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu, C‑658/11, EU:C:2014:2025, punkt 70, ning 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu jt, C‑455/14 P, EU:C:2016:569, punkt 40).
33 Kahju hüvitamise hagi on iseseisev õiguskaitsevahend, millel on muude õiguskaitsevahendite süsteemis konkreetne eesmärk ja mille kasutamine sõltub selle erilisest eesmärgist tulenevatest tingimustest (28. aprilli 1971. aasta kohtuotsus Lütticke vs. komisjon, 4/69, EU:C:1971:40, punkt 6, ja 10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 40).
34 Teiselt poolt tuleb kahju hüvitamise hagi hindamisel arvestada aluslepingutega loodud eraõiguslike isikute kohtuliku kaitse süsteemi tervikuna (vt selle kohta 5. detsembri 1979. aasta kohtuotsus Amylum ja Tunnel Refineries vs. nõukogu ja komisjon, 116/77 ja 124/77, EU:C:1979:273, punkt 14, ning 12. aprilli 1984. aasta kohtuotsus Unifrex vs. komisjon ja nõukogu, 281/82, EU:C:1984:165, punkt 11), kusjuures kahju hüvitamise hagi aitab kaasa kohtuliku kaitse tõhususele (vt selle kohta 12. septembri 2006. aasta kohtuotsus Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, C‑131/03 P, EU:C:2006:541, punktid 82 ja 83).
35 Selle kohta ilmneb nii ELL artiklist 2, mis paikneb EL lepingu ühissätete all, kui ka liidu välistegevust käsitlevast ELL artiklist 21, millele viitab ÜVJPd puudutav ELL artikkel 23, et liit rajaneb eelkõige sellisel väärtusel nagu õigusriik (28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Lisaks nõuab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – mis kinnitab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet – oma esimeses lõigus, et igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, oleks selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Liidu õigusnormide järgimist tagava tõhusa kohtuliku kontrolli olemasolu on õigusriigi olemuslik tunnus (28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Nagu on aga märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 29 ja 30, on Euroopa Liidu Kohus pädev lahendama kahju hüvitamise hagi osas, milles see puudutab ELTL artiklil 215 põhinevates määrustes ette nähtud piiravaid meetmeid.
38 Nimetatud artikkel, mis loob seose EL lepingu ÜVJP alaste eesmärkide ja EL toimimise lepingu kohaldamisalasse kuuluvate majandussanktsioonidega seotud liidu tegevuse vahel, lubab nõukogul võtta kõrge esindaja ja komisjoni ühise ettepaneku põhjal kvalifitseeritud häälteenamusega vastu määrusi piiravate meetmete jõustamiseks, kui need kuuluvad EL toimimise lepingu kohaldamisalasse, ning eeskätt nende ühetaolise kohaldamise tagamiseks kõigis liikmesriikides (28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 89).
39 Neil asjaoludel, ja nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 67 ja 68, eeldab liidu õiguses ette nähtud kohtuliku kaitse süsteemi vajalik terviklikkus, et füüsiliste või juriidiliste isikute kohtulikus kaitses lünga vältimiseks oleks Euroopa Liidu Kohus samuti pädev otsustama ÜVJP otsustes ette nähtud piiravate meetmete tõttu väidetavalt tekkinud kahju üle.
40 Lõpuks ei saa nõustuda nõukoguga, kui ta väidab, et kuna ELTL artiklil 215 põhinevad määrused võtavad sisuliselt üle otsused, mille õiguslik alus on ELL artikkel 29, siis tagab Euroopa Liidu Kohtu pädevus otsustada kahju üle, mis on väidetavalt tekkinud ELTL artikli 215 alusel võetud piiravate meetmete tõttu, füüsiliste või juriidiliste isikute täieliku kohtuliku kaitse.
41 Nagu nõukogu ise möönab, ei saa ÜVJP otsused ja ELTL artiklil 215 põhinevad määrused, mille eesmärk on neid rakendada, olla sisuliselt identsed. Mis puudutab nimelt füüsilisi isikuid, siis võivad ÜVJP otsustes sisalduda liikmesriikide territooriumile sisenemise piirangud, ilma et neid oleks tingimata korratud ELTL artiklil 215 põhinevates määrustes.
42 Lisaks tekib selliste isikute avalikku loetellu kandmise tagajärjel, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, nende suhtes hukkamõist ja usaldamatus (vt selle kohta 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika), ega saa välistada, et seetõttu võib tekkida kahju ning nõude esitamine selle kahju hüvitamiseks võib olla põhjendatud.
43 Seega nõuab piiravate meetmete esemeks olevate isikute ja üksuste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte nimetatud kaitse täielikkuse huvides seda, et Euroopa Liidu Kohus saaks lahendada kahju hüvitamise hagi, mille need isikud või üksused on esitanud ÜVJP otsustes ette nähtud piiravate meetmetega tekitatud kahju hüvitamiseks.
44 Järelikult tuleb tõdeda, et Üldkohtul ja apellatsioonkaebuse korral Euroopa Kohtul on pädevus lahendada kahju hüvitamise hagi osas, milles sellega taotletakse sellise kahju hüvitamist, mis on väidetavalt tekkinud füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes võetud piiravate meetmete tõttu, mis on ette nähtud ÜVJP otsustes.
45 Seda järeldust ei sea kahtluse alla nõukogu argument, mis lähtub 27. veebruari 2007. aasta kohtuotsusest Gestoras Pro Amnistía jt vs. nõukogu (C‑354/04 P, EU:C:2007:115, punkt 46) ning 27. veebruari 2007. aasta kohtuotsusest Segi jt vs. nõukogu (C‑355/04 P, EU:C:2007:116, punkt 46). Nendest kohtuotsustest nähtub, et tollal kehtinud aluslepingute raames ei andnud EL artikkel 35 Euroopa Liidu Kohtule pädevust lahendada mis tahes kahju hüvitamise hagi seoses EL lepingu VI jaotisega „Sätted politseikoostöö ja õigusalase koostöö kohta kriminaalasjades“ Lissaboni lepingule eelnenud redaktsioonis.
46 Nõukogu tugineb 27. veebruari 2007. aasta kohtuotsusele Segi jt vs. nõukogu (C‑355/04 P, EU:C:2007:116, punktid 50 ja 56), et väita, et samast tõlgendusest tuleb lähtuda ÜVJP puhul, mis oli Lissaboni lepingule eelnenud redaktsioonis EL lepingu V jaotise ese, kuna selles valdkonnas esitatud kahju hüvitamise hagide puhul on ainsana pädevad liikmesriikide kohtud.
47 Sellega seoses tuleb märkida, et aluslepingute struktuur on muutunud võrreldes sellega, milline see oli käesoleva kohtuotsuse punktis 45 nimetatud kohtuotsuste aluseks olnud kohtuasjades käsitletud asjaolude asetleidmise ajal. Sellest ajast peale on Lissaboni lepinguga, mis jõustus 1. detsembril 2009, antud liidule juriidilise isiku staatus, mis on ette nähtud ELL artiklis 47, ning lõpetatud varasem Euroopa Ühenduse ja Euroopa Liidu lahutamine. Selle tulemusena integreeriti eelkõige ÜVJPga seotud sätted liidu õiguse üldisesse raamistikku, kusjuures selle poliitika suhtes kohaldatakse siiski erieeskirju ja ‑menetlusi, nagu nähtub ELL artiklist 24 (vt selle kohta 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus, Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 91).
48 Sellest uuest struktuurist tuleneb, et Euroopa Liidu Kohtu pädevuse tegeliku ulatuse hindamisel ÜVJP valdkonnas ei oma tähtsust EL lepingu sätted selle institutsiooni pädevuse kohta, mis olid kohaldatavad enne Lissaboni lepingu jõustumist, ning laiemalt võttes ka kohtuotsused, millele nõukogu tugineb.
49 Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 30, et nõue hüvitada kahju, mis füüsilisele või juriidilisele isikule väidetavalt tekitati ÜVJP otsustes ette nähtud piiravate meetmete tõttu, ei kuulu tema pädevusse.
50 Olgu siiski märgitud, et kui Üldkohtu lahendi põhjendustest ilmneb liidu õiguse rikkumine, kuid lahendi resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, siis ei saa selline rikkumine kaasa tuua kohtulahendi tühistamist ja selle põhjendused tuleb asendada (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 75).
51 Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et tühistava kohtuotsusega tühistati ühesugustel põhjustel ÜVJP otsused ja ELTL artiklil 215 põhinevad määrused, et apellant ei eristanud kahju hüvitamise hagi raames nendest otsustest ja määrustest tulenevat lepinguvälist vastutust ning et vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus viimati nimetatud hagi tervikuna rahuldamata.
52 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et käesoleva kohtuotsuse punktis 49 tuvastatud õigusnormi rikkumine ei mõjuta vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni, kui ükski apellatsioonkaebuse väide ei lükka ümber Üldkohtu hinnangut kahju hüvitamise hagi põhjendatusele.
Esimene väide
Poolte argumendid
53 Apellatsioonkaebuse esimese väite kohaselt kujutab tühistava kohtuotsusega tühistatud aktide ebapiisav põhjendamine endast isikutele õigusi andva liidu õigusnormi piisavalt selget rikkumist.
54 Apellant väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 43, et ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustuse rikkumine ei too iseenesest kaasa liidu vastutust.
55 Kohtupraktika, millele Üldkohus tugines, ei ole nimelt asjakohane, sest see puudutab üldakte, mitte piiravaid üksikmeetmeid, mis – nagu käesolevas asjas – mõjutavad oluliselt selliste isikute õigusi ja vabadusi, kelle suhtes neid meetmeid kohaldatakse.
56 Lisaks on põhjendamiskohustus korrakohase õigusemõistmise oluline element. Euroopa Kohus on sellega seoses eelkõige 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsuses Groupe Danone vs. komisjon (C‑3/06 P, EU:C:2007:88, punkt 68) tõdenud, et igas menetluses, mis võib kaasa tuua kahjustavate tagajärgedega individuaalse sanktsiooni määramise, on aluspõhimõtteks kaitseõiguste tagamise põhimõte ja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele. Põhjendamiskohustus on veelgi olulisem otsuste puhul, mis – nagu piiravate üksikmeetmete puhul – tekitavad juba oma eesmärgi tõttu kahju.
57 Lõpuks heidab apellant teise võimalusena Üldkohtule ette, et viimane leidis, et ta ei ole kohustatud konkreetselt hindama väidetava rikkumise raskust, et teha kindlaks, kas tegemist on isikutele õigusi andva liidu õigusnormi piisavalt selge rikkumisega.
58 Nõukogu ja komisjon vaidlevad neile argumentidele vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
59 Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 43, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei too põhjendamiskohustuse rikkumine iseenesest kaasa liidu vastutust.
60 Apellant väidab, et see kohtupraktika on kohaldatav üksnes siis, kui tegemist on üldaktiga, millel puuduvad põhjendused või mille põhjendused on ebapiisavad.
61 Selle kohta olgu märgitud, et õiguskaitsevahendite süsteemi silmas pidades on üldkohaldatavate aktide põhjendamise eesmärk võimaldada Euroopa Kohtul ELTL artikli 263 raames teostada seaduslikkuse kontrolli õigussubjektide kasuks, kellele see õigus on EL toimimise lepinguga ette nähtud (vt selle kohta 15. septembri 1982. aasta kohtuotsus Kind vs. EMÜ, 106/81, EU:C:1982:291, punkt 14). Üldkohaldatava akti võimalik ebapiisav põhjendamine ei too aga iseenesest kaasa liidu vastutust (vt selle kohta 15. septembri 1982. aasta kohtuotsus Kind vs. EMÜ, 106/81, EU:C:1982:291, punkt 14, ning 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Eurocoton jt vs. nõukogu, C‑76/01 P, EU:C:2003:511, punkt 98).
62 Sama mõtet väljendas Euroopa Kohus, kui ta märkis, et piirava meetme kehtestanud akti ebapiisav põhjendamine ei too iseenesest kaasa liidu lepinguvälist vastutust (10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 103). Vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei kohaldata seda kohtupraktikat järelikult mitte ainult üldkohaldatava akti suhtes, vaid ka akti suhtes, millega kehtestatakse piiravad üksikmeetmed.
63 Seega tuleb tõdeda, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 43 õigesti, et apellandi suhtes piiravaid meetmeid kehtestavate aktide ebapiisav põhjendamine ei too iseenesest kaasa liidu vastutust, ning seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide tagasi lükata.
64 Sellegipoolest tuleb täpsustada, et ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste paikapidavuse küsimusest, mis kuulub vaidlustatud akti sisulise õiguspärasuse hindamise valdkonda. Otsuse põhjendamine tähendab nimelt nende põhjuste formaalset väljendamist, millele otsus tugineb. Kui need põhjendused on alusetud või on neis tehtud viga, siis mõjutab see otsuse sisulist õiguspärasust, mitte aga otsuse põhistatust (10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 181, ning 16. novembri 2017. aasta kohtuotsus Ludwig-Bölkow-Systemtechnik vs. komisjon, C‑250/16 P, EU:C:2017:871, punkt 16).
65 Sellest järeldub, nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 88, et liidu vastutus võib tekkida eelkõige siis, kui piirava meetme aluseks olevatel liidu õigusaktidel puuduvad põhjendused või neil on ebapiisavad põhjendused ning kui nõukogu ei esita tõendeid, mis kinnitaksid piirava meetme põhjendatust, tingimusel et isik või üksus, kelle suhtes see meede on võetud, esitab kahju hüvitamise hagis sõnaselgelt sellekohase väite.
Teine väide
Poolte argumendid
66 Apellatsioonkaebuse teises väites leitakse, et piiravate meetmete tühistamine ei muuda tarbetuks väidet, et õigust tõhusale kohtulikule kaitsele on piisavalt selgelt rikutud.
67 Apellant märgib, et vaidlustatud kohtuotsuse punkti 51 kohaselt on õigus tõhusale kohtulikule kaitsele peamiselt menetluslik õigus, kuna see piirdub õigusega esitada tühistamishagi.
68 Üldkohus ei võtnud tühistavas kohtuotsuses siiski seisukohta kõigi esitatud etteheidete suhtes, sest ta tühistas piiravad meetmed üksnes piiravate meetmete kehtestamise aktides esitatud põhjenduste ebapiisavuse tõttu. Apellant viitas ka sellele, et on rikutud tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Kahju hüvitamise hagi raames võib ta sellele rikkumisele tugineda, sest kõigi tema argumentide kohta ei ole otsust tehtud.
69 Lisaks leiab apellant, et õigusvastase piirava meetme tühistamine ei muuda asjakohatuks nõukogu õigusvastase tegevuse kritiseerimist tõhusa kohtuliku kaitse õiguse selge rikkumisena. Selle õiguse võimaliku rikkumise kontrollimine sõltub seega kaalutlusruumi ulatusest, mis nõukogul rikutud õigusnormiga seoses on, arvestades õigusvastase tegevuse raskust ja eelkõige selle kestust.
70 Sellega seoses otsustas Euroopa Kohus 30. mai 2017. aasta kohtuotsuses Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 40), et isegi kui piirav meede tühistamishagi järel tühistatakse, võib toimepandud rikkumine kujutada endast liidu õiguse, sealhulgas õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele piisavalt selget rikkumist.
71 Nõukogu ja komisjon leiavad, et see väide tuleb tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
72 Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55 leidis Üldkohus, et hagiavalduses esitatud väide ja argumendid, millega soovitakse tõendada isikutele õigusi andva liidu õigusnormi piisavalt selge rikkumise olemasolu, mis võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse, põhinevad üksnes õigusvastasusel, mille Üldkohus tühistavas kohtuotsuses tuvastas.
73 Apellant ei ole seda hinnangut apellatsioonkaebuses vaidlustanud.
74 Tühistamisotsuseni viinud hagiavalduses väitis apellant, et kohustus põhjendada õigusakte tuleneb ELTL artikli 296 teisest lõigust, aga ka õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele.
75 Hagiavalduse osas, mille pealkiri on „Piisava põhjendamise kohustuse täitmata jätmine“, järeldas apellant, et „[apellandi] loetellu kandmise otsus ei ole seega piisavalt põhjendatud, mistõttu on rikutud ELTL artikli 296 teist lõiku, õigust heale haldusele, kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele“.
76 Järelikult, nagu apellant väitis, on argument, mis käsitleb õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, tegelikult seotud põhjendamiskohustuse rikkumist puudutava etteheitega ega kujuta endast iseseisvat etteheidet.
77 Lisaks, kuigi on tõsi, et miski ei takista apellandil seoses niisuguse kahju hüvitamise hagiga – nagu vaidlustatud kohtuotsuseni viinud kahju hüvitamise hagi – tuginemast õigusvastasusele, mis seisneb tõhusa kohtuliku kaitse õiguse rikkumises, tuleb siiski märkida, et apellant ei ole tõendanud, kuidas Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51, et nõukogu ei ole sellist rikkumist toime pannud.
78 Neid asjaolusid arvestades tuleb apellatsioonkaebuse teine väide tagasi lükata.
Kolmas ja kuues väide
Poolte argumendid
79 Apellatsioonkaebuse kolmas ja kuues väide, mida tuleb analüüsida koos, käsitlevad õigusnormi rikkumist ja hagiavalduse moonutamist, kuna Üldkohus lükkas tagasi repliigis esitatud väite.
80 Sellega seoses väidab apellant, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52–58 õigusnormi, kui ta piirdus kontrollimisega, kas hagiavalduses on sõnaselgelt tuginetud apellandi repliigis mainitud õigusvastasusele – nimelt asjaolule, et nende isikute ja üksuste loetellu kandmisel, kelle suhtes tuleb kohaldada piiravaid meetmeid, ei kohaldanud nõukogu kriteeriumi, mida ta väitis olevat kohaldanud –, ilma et Üldkohus oleks kontrollinud, kas sellele õigusvastasusele on kaudselt tuginetud.
81 Apellant väidab, et Üldkohus oleks pidanud uurima, kas see väide sisaldub – kas või algelisel kujul – juba hagiavalduses või kas väite edasi arendamine repliigis tuleneb arutelu tavapärasest arengust kohtuvaidluse käigus. Seega piirdus apellant vastamisega argumentidele, mida nõukogu oli kostja vastuses esitanud. Kuna Üldkohus seda ei uurinud, jättis ta liidu õiguse rikkumise raskuse hindamisel tähtsust omavad asjaolud analüüsimata.
82 Apellant leiab samuti, et Üldkohus moonutas samades punktides 52–58 tema hagiavaldust, lükates vastuvõetamatuse tõttu tagasi argumendi, et nõukogu ei kohaldanud kriteeriumi, mida ta määratud sanktsiooni põhjendamiseks väidetavalt kohaldas. Sellega seoses nähtub hagiavaldusest, et apellant kritiseeris tõepoolest tema suhtes võetud piiravate meetmete õigusvastasust, mis toob kaasa liidu vastutuse.
83 Nõukogu ja komisjon paluvad kolmanda ja kuuenda väite tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
84 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 55–58 otsustas Üldkohus, et loetellu kandmise põhjendatuse vaidlustamiseks apellandi repliigis esitatud argumenti, et piiravate meetmete objektiks olevate isikute loetellu tema nime kandmise põhjendus ei ole kooskõlas nõukogu kohaldatud kriteeriumiga, ei saa pidada hagialavalduses esitatud väite laiendamiseks, millega soovitakse tõendada isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist, mis võib kaasa tuua liidu vastutuse, vaid see on uus väide ning tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
85 Apellant vaidleb sellele tõlgendusele vastu, märkides, et ta väitis Üldkohtule esitatud hagiavalduses, et nõukogu rikkus kohustust, mille osas tal ei olnud kaalutlusõigust, kuna ta sai tegutseda üksnes vastavalt asjaomases otsuses ja määrustes sätestatud kriteeriumidele, millega määratakse kindlaks isikute ja üksuste kategooriad, kellele võidakse sanktsioone kohaldada.
86 Siiski tuleb tõdeda, et hagiavalduses seostas apellant selle argumendi põhjendamiskohustuse rikkumisega. Vahetult käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis mainitud väite järel lisas apellant, et „nõukogu aktide õigusvastasus tuleneb põhjendamiskohustuse rikkumisest, mis kujutab endast kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele selget rikkumist“.
87 Järelikult oli Üldkohtul õigus, kui ta leidis, et hagiavalduses esitatud apellandi argument, et tühistava kohtuotsusega tühistatud nõukogu aktid on õigusvastased, sest nõukogu kohaldas muud kriteeriumi kui kriteerium, mida ta väitis olevat kohaldanud, lähtus üksnes põhjendamiskohustuse rikkumisest, mitte aga nendes aktides ette nähtud piiravate meetmete objektiks olevate isikute ja üksuste loetellu kandmise põhjenduste paikapidavuse vaidlustamisest.
88 Neil asjaoludel tuleb apellatsioonkaebuse kolmas ja kuues väide tagasi lükata.
Neljas, viies ja seitsmes väide
Poolte argumendid
89 Apellatsioonkaebuse neljas, viies ja seitsmes väide, mida tuleb analüüsida koos, käsitlevad tühistava kohtuotsuse väära tõlgendamist ja ekslikku järeldust, et süüstavate asjaolude apellandile teatavaks tegemata jätmine ei tõenda liidu õigusnormi piisavalt selget rikkumist, ning hagiavalduse moonutamist, sest Üldkohus taandas esitatud õigusvastasuse väited üksnes põhjendamiskohustuse rikkumisele.
90 Apellant heidab Üldkohtule ette, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 49 ja 50 tõlgendas Üldkohus tühistavat kohtuotsust vääralt osas, mis puudutab nõukogu kohustust teha apellandile teatavaks süüstavad asjaolud.
91 Nimelt märkis Üldkohus tühistava kohtuotsuse punktis 82 sõnaselgelt, et nõukogu rikkus kohustust teha need asjaolud teatavaks. Nimetatud kohtuotsuse eelmistest punktidest nähtub, et nõukogul ei olnud võimalik tuua esile asjaolu, mis võiks olla aluseks etteheidetele, millega põhjendatakse apellandi suhtes kohaldatud sanktsiooni. Niisiis ei piirdunud Üldkohus tühistavas kohtuotsuses märkimisega, et hiljem edastatud dokumendid ei kõrvaldanud põhjenduste ebapiisavust, vaid tõdes nõuetekohaselt, et nõukogu ei täitnud kohustust teha apellandile teatavaks süüstavad asjaolud ega olnud isegi võimeline esile tooma konkreetseid tehinguid, mida apellant oleks teinud.
92 Apellant väidab samuti, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50 õigusnormi, kui ta leidis, et teatavakstegemise kohustuse rikkumine ei tõenda käesolevas asjas liidu õiguse piisavalt selget rikkumist, mis tooks kaasa liidu vastutuse.
93 Euroopa Kohus otsustas sellega seoses 30. mai 2017. aasta kohtuotsuses Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 40), et see, kui rikutakse kohustust esitada vaidlustamise korral teave või tõendid, mis toetavad piiravate meetmete võtmise põhjendusi, kujutab endast isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist. Apellant leiab, et selline teabe või tõendite esitamise kohustuse rikkumine on võrdne sellega, kui rikutakse kohustust teha talle kui huvitatud üksusele teatavaks süüstavad asjaolud, mida võeti arvesse tema suhtes võetud rahaliste vahendite külmutamise meetmete põhjusena.
94 Lõpuks väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 44 ja 45 ning punktides 55–58 moonutas Üldkohus tema hagiavaldust, taandades õigusvastasuse väiteid üksnes põhjendamiskohustuse rikkumisele. Sellega seoses märkis apellant oma hagiavalduses, et tema suhtes võetud meetmeid õigustavaid asjaolusid ei ole. See väide ei sõltu sellest, mida Üldkohus otsustas tühistava kohtuotsuse resolutsioonis, kuid on seotud sellega, mida Üldkohus tuvastas selle kohtuotsuse põhjendustes.
95 Nõukogu ja komisjon väidavad vastu, et need väited ei ole põhjendatud.
Euroopa Kohtu hinnang
96 Tühistava kohtuotsuse punktis 82 märkis Üldkohus, et nõukogu rikkus põhjendamiskohustust ja kohustust teha apellandile kui huvitatud üksusele teatavaks süüstavad asjaolud, mis olid tema suhtes võetud rahaliste vahendite külmutamise meetmete kohta esitatud põhjenduse aluseks. Üldkohus järeldas tühistava kohtuotsuse punktis 83, et teise väitega tuleb nõustuda osas, milles see puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist, ning see järeldus annab iseenesest alust vaidlustatud aktide tühistamiseks apellanti puudutavas osas.
97 Tühistava kohtuotsuse nendest punktidest nähtub, et Üldkohus oli seisukohal, et apellandi argument, et rikutud on kohustust teha süüstavad asjaolud talle teatavaks, kuulub põhjendamiskohustuse rikkumist puudutava etteheite alla.
98 Seoses sellega märkis Üldkohus tühistava kohtuotsuse punktis 68, et täpsemalt põhjendamise kohta väidab apellant sisuliselt, et tal ei ole võimalik aru saada, millisel alusel ta kanti nende isikute loeteludesse, kelle suhtes võetakse rahaliste vahendite külmutamise meetmed, ja hiljem edastatud dokumendid ei kõrvaldanud põhjenduste ebapiisavust ning 5. detsembri 2011. aasta kiri, mille nõukogu talle saatis, on standardkiri.
99 Hagiavalduses, mille alusel tehti tühistav kohtuotsus, seostas apellant ka ise talle süüstavatest asjaoludest teatamata jätmist tema teise väite raames esitatud etteheitega põhjendamiskohustuse rikkumise kohta.
100 Sellest tuleneb, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 93, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49 õigesti, et apellandile süüstavatest asjaoludest teatamata jätmine ei kujutanud endast eraldi tühistamise alust.
101 Lisaks tuleb tagasi lükata apellandi argument, et Üldkohtule esitatud hagi on moonutatud, kuna Üldkohus ei käsitlenud eraldi õigusvastasuse väitena tema argumenti, et puuduvad asjaolud, mis õigustaksid talle määratud sanktsiooni.
102 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 95–97 sisuliselt märkis, ilmneb hagiavaldusest, et sarnaselt sellega, mida on käesoleva kohtuotsuse punktis 86 märgitud argumendi kohta, et nõukogu kohaldas muud kriteeriumi kui see, mida ta väitis olevat kohaldanud, on apellandi argument, et puuduvad asjaolud, mis õigustaksid talle määratud sanktsiooni, lahutamatult seotud tema väitega, et nõukogu on rikkunud põhjendamiskohustust.
103 Olgu lisatud, et kuigi 30. mai 2017. aasta kohtuotsuses Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 40), millele apellant apellatsioonkaebuses viitab, tuletas Euroopa Kohus meelde nõukogu kohustust esitada vaidlustamise korral teave või tõendid, mis toetavad füüsilise või juriidilise isiku suhtes piiravate meetmete võtmise põhjendusi, puudutas see kohtuotsus individuaalsete piiravate meetmete sisulise õiguspärasuse kohtulikku kontrolli, mitte põhjendamiskohustuse täitmise kontrolli. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 64 viidatud kohtupraktikast, on põhjendamiskohustus oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste paikapidavuse küsimusest.
104 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (C‑45/15 P, EU:C:2017:402) ei ole seega apellatsioonkaebuse neljanda, viienda ja seitsmenda väite põhjendamiseks asjakohane, kuna arvestades argumente, mida apellant esitas nii Üldkohtule esitatud kahju hüvitamise hagis kui ka apellatsiooniastmes, puudutab käesolev kohtuasi üksnes põhjendamiskohustuse rikkumisest tulenevaid tagajärgi.
105 Seega tuleb need väited, mis lähtuvad tühistava kohtuotsuse ja Üldkohtule esitatud hagiavalduse väärast tõlgendusest, tagasi lükata.
106 Eeltoodut arvestades ja vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 52 märgitule tuleb järeldada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 49 tuvastatud õigusnormi rikkumine ei õigusta vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist.
107 Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
108 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
109 Kuna nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb apellandi kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja ka nõukogu kohtukulud.
110 Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1, mille kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud, tuleb komisjoni kohtukulud jätta tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Jätta Bank Refah Kargarani kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.
3. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Allkirjad