Kohtuasi C‑134/19 P
Bank Refah Kargaran
versus
Euroopa Liidu Nõukogu
Euroopa Kohtu (suurkoda) 6. oktoobri 2020. aasta otsus
Apellatsioonkaebus – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) – ELL artikkel 29 – ELTL artikkel 215 – Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravad meetmed – Kahju, mis apellandil väidetavalt tekkis seetõttu, et tema nimi kanti ja jäeti nende isikute ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist – Kahju hüvitamise hagi – Euroopa Kohtu pädevus lahendada nõue hüvitada kahju, mis väidetavalt tekkis ÜVJP valdkonda kuuluvates otsustes ette nähtud piiravate meetmete tõttu – Eraõiguslikele isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Piiravaid meetmeid kehtestavate aktide ebapiisav põhjendamine
1. Tühistamishagi – Vastuvõetavuse tingimused – Liidu kohtu pädevus – Apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu poolt omal algatusel kontrollimine
(ELTL artikli 256 lõike 1 teine lõik ja artikkel 263)
(vt punktid 23–25)
2. Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Liidu kohtu pädevus – Kahju hüvitamise hagi – Nõue hüvitada kahju, mis on tekitatud eksliku kandmise tõttu nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, ja nende meetmete elluviimise tõttu – Hõlmamine
(ELL artikli 24 lõike 1 teine lõik ja artikkel 40; ELTL artikkel 215, artikli 263 neljas lõik ja artikkel 275)
(vt punktid 26–49)
3. Apellatsioonkaebus – Väited – Liidu õigust rikkuvad kohtuotsuse põhjendused – Muude õiguslike asjaoludega põhjendatud resolutsioon – Rahuldamata jätmine
(ELTL artikli 256 lõike 1 teine lõik; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik)
(vt punktid 50–52 ja 106)
4. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Sellise akti ebapiisav põhjendamine, millega kehtestatakse piiravad üksikmeetmed – Välistamine
(ELTL artikkel 296 ja artikli 340 teine lõik)
(vt punktid 59–63)
5. Tühistamishagi – Väited – Puuduvad või ebapiisavad põhjendused – Sisulise õiguspärasuse väitest erinev väide
(ELTL artiklid 263 ja 296)
(vt punktid 64, 65, 103 ja 104)
6. Kohtumenetlus – Uute väidete esitamine menetluse käigus – Tingimused – Olemasoleva väite täiendamine – Täienduse puudumine – Vastuvõetamatus
(vt punktid 84–88)
Kokkuvõte
Euroopa Kohus jättis muutmata Üldkohtu otsuse, millega jäeti rahuldamata Bank Refah Kargarani nõue hüvitada kahju, mis tekkis tema suhtes võetud piiravate meetmete tõttu
Iraani panga Bank Refah Kargaran (edaspidi „apellant“) rahalised vahendid ja majandusressursid külmutati 2010. ja 2011. aastal piiravate meetmete raames, mille Euroopa Liit kehtestas selleks, et sundida Iraani Islamivabariiki lõpetama tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlik tuumaenergiaalane tegevus ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamine. Rahaliste vahendite külmutamine toimus panga kandmisega tuumarelvade levikut toetavate üksuste loetellu, mis on lisatud erinevatele otsustele, mille nõukogu võttis üksteise järel vastu ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) raames ELL artikli 29 alusel. Neid ÜVJP otsuseid rakendati hiljem erinevate määrustega, mille nõukogu võttis vastu ELTL artikli 215 alusel.
Apellandi nõudel tühistati kõik need aktid teda puudutavas osas ebapiisavate põhjenduste tõttu.(1) Seejärel kanti novembris 2013 tema nimi muudetud põhjenduste alusel loetellu, mis on lisatud erinevatele nõukogu otsustele ja määrustele, mis on vastu võetud ELL artikli 29 või ELTL artikli 215 alusel. Panga hagi, mis oli esitatud muu hulgas nende aktide tühistamiseks teda puudutavas osas, jättis Üldkohus siiski rahuldamata.
Apellant esitas 25. septembril 2015 uue hagi, milles ta seekord palus, et liidult mõistetaks välja hüvitis kahju eest, mis apellandi arvates tekkis seetõttu, et tema suhtes võeti ja jäeti kehtima piiravad meetmed, mis tühistati tühistava kohtuotsusega. Üldkohus leidis 10. detsembri 2018. aasta otsuses(2) esiteks, et kahju hüvitamise hagi, milles nõutakse ÜVJP valdkonnas ELL artikli 29 alusel vastu võetud otsustega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist, ei kuulu tema pädevusse. Teiseks, kuivõrd kahju hüvitamise hagis nõuti ka sellise kahju hüvitamist, mis oli väidetavalt tekitatud ELTL artikli 215 alusel vastu võetud määruste tõttu, siis jättis Üldkohus põhjendamatuse tõttu hagi rahuldamata, tuues põhjuseks, et õigusnormi piisavalt selge rikkumine ei ole tõendatud.
Neil asjaoludel esitas apellant Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse, milles ta sisuliselt palus, et Euroopa Kohus muudaks Üldkohtu hinnangut kahju hüvitamise hagi põhjendatusele ning teeks kohtuasja lahendamise pädevust kasutades sisulise otsuse ja rahuldaks apellandi nõuded.
Euroopa Kohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, tõdedes samas, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et ta ei ole pädev läbi vaatama nõuet hüvitada kahju, mis tekitati apellandile ELL artikli 29 alusel vastu võetud ÜVJP otsuste tõttu.
Esiteks analüüsib Euroopa Kohus omal algatusel küsimust, kas liidu kohus on pädev lahendama nõuet hüvitada kahju, mis väidetavalt tekkis piiravate meetmete tõttu, kuna see on avaliku huvi küsimus. Käesoleval juhul leiab Euroopa Kohus ühelt poolt, et Üldkohus pidas ennast õigusega pädevaks lahendama nõuet hüvitada kahju, mis apellandil väidetavalt tekkis ELTL artiklil 215 põhinevate määrustega tema suhtes võetud piiravate meetmete tõttu. Teiselt poolt aga rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et tal puudub pädevus seda nõuet lahendada, kui apellandile väidetavalt tekitatud kahju tuleneb ELL artikli 29 alusel vastu võetud ÜVJP otsustest.
ÜVJP valdkonnas iseloomustab alates Lissaboni lepingu jõustumisest liidu kohtu pädevust nimelt selle põhimõtteline välistamine(3) koos kahe erandiga(4), sealhulgas erand, mis puudutab piiravaid meetmeid võtvate nõukogu otsuste kehtivuse hindamist(5). Kuigi viimati nimetatud erandi puhul ei ole kahju hüvitamise hagi sõnaselgelt mainitud, viitab Euroopa Kohus oma analüüsi ulatuse tõlgendamiseks vajadusele tagada kohtuliku kaitse süsteemi terviklikkus.
Seda silmas pidades rõhutab Euroopa Kohus kõigepealt, et see liidu kohtu pädevuse süsteem ÜVJP valdkonnas kujutab endast erandit liidu kohtu põhiülesandest, milleks on tagada, et austatakse õigust(6). Sellisena tuleb seda erisüsteemi tõlgendada kitsalt. Lisaks, kuna kahju hüvitamise hagi kuulub põhiseadusest tulenevatele nõuetele vastava kohtuliku kaitse süsteemi alla(7), aitab see kaasa kohtuliku kaitse tõhususele ja eeldab seetõttu hindamist, mis võimaldab vältida lünka kohtulikus kaitses ja seega tagada kogu kohtuliku kaitse süsteemi terviklikkuse. Käesoleval juhul märgib Euroopa Kohus, et vaatamata ELTL artiklis 215 loodud seosele selle artikli alusel vastu võetud määruste ja ELL artikli 29 alusel vastu võetud ÜVJP otsuste vahel, ei pruugi selliste aktidega võetud piiravad meetmed tingimata kattuda, mistõttu lünk kohtulikus kaitses võib tuleneda sellest, et liidu kohus ei ole pädev lahendama kahju hüvitamise hagi, mis puudutab ÜVJP otsustes ette nähtud piiravaid meetmeid. Seega rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et nõue hüvitada kahju, mis väidetavalt tekitati füüsilisele või juriidilisele isikule ÜVJP otsustes ette nähtud piiravate meetmete tõttu, ei kuulu tema pädevusse.
Teiseks analüüsib Euroopa Kohus apellandi väiteid, mille eesmärk on lükata ümber Üldkohtu hinnang kahju hüvitamise hagi põhjendatusele, kuivõrd Üldkohus ei tuvastanud õigusvastast tegevust, mis tooks kaasa liidu lepinguvälise vastutuse.
Euroopa Kohus võttis esiteks seisukoha, et Üldkohus leidis õigesti, et apellandi suhtes piiravaid meetmeid kehtestavate õigusaktide ebapiisav põhjendamine ei too iseenesest kaasa liidu vastutust.
Täpsustades selle kohtupraktikast tuleneva ja niiviisi üle kinnitatud põhimõtte ulatust, märgib Euroopa Kohus siiski, et põhjendamiskohustust, mis on pelgalt oluline vorminõue, tuleb eristada põhjenduste paikapidavuse küsimusest. Sellest järeldub, et kui nõukogu ei suuda võetud meetmete aluseks olevaid põhjendusi tõendada – see puudutab akti sisulist õiguspärasust –, võib tekkida liidu vastutus, tingimusel et sellekohane väide on kahju hüvitamise hagi põhjendamiseks esitatud.
Teiseks lükkab Euroopa Kohus selles kontekstis tagasi argumendid, millega apellant heidab Üldkohtule ette, et viimane ei nõustunud sellega, et asjaolu, et nõukogu ei täitnud tühistavast kohtuotsusest tulenevat kohustust teha apellandile teatavaks süüstavad asjaolud, tõi kaasa liidu lepinguvälise vastutuse. Nimelt nähtub tühistavast kohtuotsusest, et need argumendid olid seotud üksnes põhjendamiskohustust käsitleva väitega.
Jõudes järeldusele, et õigusnormi rikkumine Üldkohtu analüüsis tema pädevuse ulatuse kohta ei õigusta vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, kuna selle resolutsioon on põhjendatud, jätab Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse tervikuna rahuldamata.